Otsingu tulemused

Laia tegevusväljaga Pille Lille Muusikute Fond (PLMF) tähistab tänavu oma 20. tegevusaastat. Organisatsiooni asutas ooperilaulja Pille Lill. Aastate jooksul on fondist kasvanud paljude oluliste ettevõtmistega väga arvukalt kontserte korraldav ja suurt hulka Eesti interpreete hõlmav ühendus. Järgnevas intervjuus avab Pille Lill lähemalt oma fondi tegevusvaldkondi ning tagamaid. 20 aastat on parajalt pikk aeg sellist suurt organisatsiooni eest vedada ja seda Eesti muusikakorralduslikus mõttes mitte just kõige lihtsamates tingimustes. Kuidas Pille Lille Muusikute Fond alguse sai? Pille Lill: Meie fondi ristiisa on Inglise lord George Carlisle. Ta tuli Eestisse Johan Laidoneri pärast, elas siin, õppis ära eesti keele. Aitas korda teha Laidoneri mõisa, tema initsiatiivil rajati teiste seas Viljandis Laidonerile ratsamonument ja pandi mälestustahvel inglise mereväelastele Paksu Margareeta seinale. Ta tuli ka minu juurde, sest teadis mind mu Londonis õppimise ajast ja küsis: kuidas ma saaksin teid aidata? Ütlesin, et minul on kõik hästi, aga eesti muusikuid oleks vaja aidata. Tema avaldas siis mõtet, et – asutame fondi! Tegime Tallinna raekojas 7. veebruaril 2003. aastal avatseremoonia ja ta andis mulle üle tšeki 25 000 Eesti kroonile. Lordi lootus oli, et siia hakkab nüüd Eestist annetusi juurde tulema, aga nii ei läinud. Tuli aga järgmine heategija, Leedu suursaadik Eestis Antanas Vinkus. Ta kutsus mind oma erinevatele sündmustele laulma ja siis ühel korral ütles: kasutage mind ära! Tegime siis Tartus näituse avamise, ma laulsin seal, kohal olid Tartu linnapea Laine Jänes ja Tartu ülikooli esindaja. Saime Tartu linnalt 40 000 Eesti krooni, mis oli piisavalt suur raha, et alustada kontserdisarjaga Tartus. Pärast näituste avamisi mujalgi, alustasime tegevust edasi veel kokku kümnes Eesti linnas. Sari kestis mitu aastat, kuni tuli majanduslangus. Fondi luues oli mu esimene mõte, kuna olin Londonis näinud sealsete õppejõudude taset, tuua siia nende meistriklasse ja natuke metropoli hõngu. Aga selleks ei olnud piisavalt summasid ja fookus liikus rohkem kontserttegevusele. Ma nägin, et Eesti muusik ei ole afišeeritud nii, nagu ta seda vääriks, inimesed ei tunne väga paljusid omamaiseid klassikalise muusika tippe. Neid ei näe televiisoris, nendest on vähe juttu raadios, välja arvatud Klassikaraadio. Mingis mõttes on ju olukord paranenud – kaasa on aidanud ka “Klassikatähtede” võistlus, mis vähemalt nooremaid tippmuusikuid on ikkagi esile toonud? “Klassikatähed” on väga hea, aga oluline on, mis neist annetest saab kümne, 20 aasta pärast. Seetõttu tundsin missiooni meie väga häid muusikuid tutvustada ja luua neile rohkem kontserdivõimalusi ja hakkasin meie tähti – nii nagu PLMFi logol on samuti tähed – tooma igale poole üle Eesti. Ja selleks lõin veel ka festivalid, et tähed saaksid rohkem särada. Festivaliga on võimalik saada suuremat eelarvet, rohkem kõlapinda meedias ja reklaami. Fondil on festivale päris arvukalt. Meenutame neid siinkohal. Kõigepealt Tallinna kammermuusika festival augustikuus. Hakkasin seda rajama, sest sain aru, et see nišš on tühi. Esimene Tallinna kammermuusika festival toimus 2005. aastal, nii et see on ka juba pika traditsiooniga. Festivali toimumiskohaks leidsime algusaastatel Rootsi Mihkli kiriku – väga ilus hea akustikaga kirik Tallinna vanalinnas. Siin tegutsesid professorid Peeter Paemurru ja Mari Tampere-Bezrodny, kelle abile võisin loota. Juba järgmisel aastal sündis Tallinna talvefestival. Siis meil oligi kaks erinevat festivali, üks talvel, teine suvel. Pärast lisandus veel Eivere klaverifestival, mis praegu on natukene ootel. Eiveres on ilus väike mõis “Bösendorferi” klaveriga; koroonaajal jäi festival toppama, aga ehk läheb see uuesti käima. Meie noorim on Virumaa muusikafestival, mis nüüd toimus neljandat korda. Alguse sai ta selletõttu, et korraldasime Ida-Virumaal palju lõimumisprojekte ja nende kaudu tekkis selgem arusaam, mida sellele piirkonnale vaja on. See piirkond on ju ka andeid täis, kellele on väga oluline kuulda tippmuusikute esitusi. Me oleme veel partnerid Valga-Valka seitsme kiriku suvemuusika festivalile, meil on vokaalmuusikale keskendunud sarjad “Talveooper” ja “Suveooper” ja muidugi neist kõige suurem – Rapla kirikumuusika festival, mida PLMF ka korraldab. Kes muusikutest on fondi pidevamad ja põhiesinejad? 20 aasta jooksul on meilt lugematu arv muusikuid läbi käinud. Aga nagu ma eespool ütlesin: üks meie põhimõtteid on keskenduda sellele, et need, kellega me järjepidevalt töötame, oleksid tippvormis ka hiljem. Et meil oleks 45-, 50-, 60- ja miks ka mitte 70-aastaseid tippvormis muusikuid: pianiste, viiuldajaid, tšelliste, puhkpillimängijaid, lauljaid, sest muusik läheb ju aastatega aina küpsemaks. Mida ma mõtlen tippvormi all – et muusik on võimeline mängima soolokontserti, huvitava repertuaariga ja väga kõrgel tasemel. Hoida end tippvormis ei ole üldsegi lihtne, selleks pead olema pidevalt laval. Meie püsiesinejad on näiteks viiuldajatest Sigrid Kuulmann, kes on meiega olnud algusest peale. Siis Kristina Kriit, Johanna Vahermägi, algaastatel Ivi Ots. Tšellodest on meie põhimuusik Andreas Lend, aga ka Levi-Danel Mägila ja Johannes Sarapuu. Väga heas vormis on saksofonimängija Virgo Veldi. Järjepidevalt hoiab end vormis trompetist Neeme Ots. Mõlemaga alustasime pikki aastaid tagasi, kui nad olid veel noored poisid. Virgo kõrvale oleks vaja veel üht noort andekat saksofonimängijat, praegu ma ei ole teda veel leidnud. Kui mõni noor saksofonist seda loeb, siis tulgu ja esitlegu end! Trompeteid on päris mitu, noortest on orbiidil Mihkel Kallip, kes teeb fondiga oma esimesi samme, samuti Jan Marius Laur on võimekas noor muusik. Siis on meil üliandekas flöödimängija Oksana Sinkova, kes on siiamaani supervormis. Noor flöödianne Kert Vahtre, tema ma suunasin õppima MUBAsse. Ta oli viieaastane, kui tuli minu juurde Rapla kirikumuusika festivalil ja ütles: minust tuleb muusik. Ootame, näeme! Klaveri alal on muidugi Irina Zahharenkova olnud meie jaoks põhiline pianist. Ma isegi julgen öelda, et tema on meie fondi üks kõige suuremaid saavutusi. Irinal olid vahepeal rasked ajad, ta oli üldse karjäärist loobumas. Mul õnnestus teda veenda, et ta jääks, sest ta on ülim anne. Nüüd on tal muidugi väga palju esinemisi prestiižsetes kohtades, aga vahepeal olime meie oma fondiga praktiliselt üks väheseid, kes talle kogu aeg kontserte pakkus. Ralf Taal on suurepärane pianist ja kogu aeg kõrgvormis. Ta on ka eriliselt hea saatja ja kammeransamblites mängija. Meil on Marko Martin, Johan Randvere oli ka vahepeal meiega, aga nüüd on tal palju muid esinemisi. Kui muusikud on mujal angažeeritud, siis me ei ole hakanud fondiga kontserte pakkuma. Meie võimalused mittetulundusühinguna kontsertide eest tasuda ei ole suured. Aga kes on pidevamad esinejad – kui kuus tuleb kokku nii kaks-kolm kontserti –, siis saavad nad PLMF-ist aasta jooksul märkimisväärse lisatulu. Organistidest toetame järjepidevalt Tiia Tennot, kes on tipptase. Meie akordionistid, klassikatäht Henri Zibo ja Mikk Langeproon on väga populaarsed. Nendel on alati ka huvitavad kavad, nagu ka kõikidel teistel. Ja muidugi lauljad, minu pärusmaa. Jälgin meie lauljate tegemisi kogu aeg suure huviga. Sopranitest olen toetanud Maria Listrat. Ma usun temasse, tal on suur anne. Maria Veretenina on dramaatiline koloratuursopran, sellist teist meil Eestis ei ole. Kristina Vähi hoiab end alati vormis, areneb, koolitab end, on pidevates otsingutes nagu ka Olga Palamartšuk (Zaitseva). Väga võimekas laulja on Marion Melnik, kes ka publikule väga meeldib. Annaliisa Otsa on metso, kes võiks teha suuri asju. Õnneks on tal praegu häid teatrirolle ja läheb hästi. Noortest muidugi Kadi Jürgens, kellest on näha suurt annet. Noorematest usun Sandra Laagusesse. Publiku lemmik Oliver Kuusik on meiega palju koostööd teinud. Pavlo Balakin on väga hea bass, keda peaksid meie ooperiteatrid rohkem rakendama. Praegu ta on küll saanud ka Lätis häid võimalusi ning varem PLMF Arts Managemendi kaudu Itaalias, Rootsis ja mujal. Siis on veel bariton Aare Saal, kes on meil palju esinenud, eriti nüüd viimastel aastatel, kui ta enam Estonias miskipärast ei ole. Ta on 60-aastane, väga hea bariton, võiks veel vähemalt aastakümne edasi laulda. Piia Paemurru on meie tippkontsertmeister, samuti on meil saatjana Ralf Taal, Riina Pikani, Lea Leiten, Kai Ratassepp, Kirill Lissijenko ja Tiina Kärblane. Olen siiras tänus ja imetluses nende ande ja isiksuse ees! Millised on fondi kontserdikohad üle Eesti? Meie põhikontserdikohad väiksemates paikades on kultuuri- ja rahvamajad. Mul on neist tõesti väga põhjalik ülevaade. Nad on enamasti nõukogude ajal ehitatud, ilusad suured hooned, saalid kusagil 100–150 kohta. Pea kõigis neis on ka klaver olemas, loomulikult “Estoniad”, vahel natuke väsinud, aga kontserdiks lastakse alati klaver ära häälestada. Kui ei ole võimalust, siis me tuleme appi. Ka tehnika on enamasti igal pool olemas. Viimasel ajal saame sinna kontserte veel tavalisest rohkem, sest elu on läinud kallimaks ja kultuurimajad ei jaksa enam tellida nii palju popartiste. Siis pöördutakse meie poole, sest meie kontserdi hind on vastuvõetavam. Palju kuulajaid sellistele kontsertidele tuleb? Publikut tuleb kuulama keskeltläbi 30 kuni 50 inimest kontserdil, festivalidel muidugi rohkem. Väikese koha kohta on see optimaalne. Need on tänulikud, muusikat armastavad kuulajad, tulevad, võtavad lapsed kaasa. Meie tunniajased kontserdid on pea kõik tasuta. Räägitakse, et tasuta ei ole mõtet teha, et siis inimesed ei hinda. Oma mõnekümne aasta pikkusele kogemusele toetudes vaidleks ma siiski vastu. On oluline, et ka väikestes kohtades püsiks võimalus mitmekesisest kultuurist osa saada. Võibolla on see mul ka sellepärast südameasi, et olen ju ise pärit väikesest kohast, Pärnumaalt Metsapoole külast. Külas oli 20 talu, aga õnneks oli seal ka kool. Mu ema oli õpetaja ja isa rajas Treimanisse kultuurimaja. Sinna kutsus ta esinema Eesti tippe ja sealt sain mina hinge selle unistuse ja soovi muusika poole püüelda. On väga oluline, et laps saaks ka oma kodukohas kuulda klassikalisi muusikuid, sest kunagi ei tea, kuidas selline kontsert võib puudutada ja kuhu välja viia. Praegu kahjuks haldusreformi käigus tahetakse teha suur ja minu arvates väga ohtlik muudatus ühendada väiksemad rahvamajad ja kultuurimajad suuremate linnades asuvate kultuurikeskuste alla. Rõngu on näiteks üks selline koht, kus seda tahetakse teha just praegu ja ka raamatukogu kinni panna. Kogukond praegu seisab sellele vastu. Kultuurikeskus, kool, kirik ja raamatukogu on kogukonna süda, mis hoiab ülal elu väiksemates kohtades. Viimastel aastatel, eriti koroonast tingituna on populaarseks saanud kaugtöö. Nii töötades saaks elada ka väiksemas kohas või taastada esivanemate kodutalu. Aga kui selles kohas ei ole enam raamatukogu, kultuurikeskust või kooli, siis inimesed ei tule seal toime, kui infrastruktuur segi paisatakse. Selle üle peaks riik mõtlema, kas nii kergekäeliselt on vaja hakata neid struktuure lõhkuma. Räägime natuke konkurssidest, mida PLMFi egiidi all korraldatakse. Kõigepealt muidugi Vello Jürna nimeline vokalistide konkurss. Vello Jürna lahkus meie hulgast liiga vara, mu hinge jäi tühimik, ja lõin tema mälestuseks selle konkursi ja festivali Väike-Maarjas. Nüüd on see läinud noorte korraldajate kätte, kes teevad seda väga hästi! Meie teeme edasi vabariiklikku vokalistide konkurssi. Toimuvad nad vaheldumisi – ühel aastal üks, teisel aastal teine. Instrumentaalkonkurss on meil suhteliselt uus formaat. “Raplamaa noor muusik” sündis ühe kurva sündmuse ajendil, kui lahkus Rapla vallavanem Piret Minn. Lillede ja pärgade asemel paluti teha toetus Rapla kirikumuusika festivalile. Kokku tuli toetust 1300 eurot ja mõtlesime, et kui see panna nüüd Rapla festivali arendusse, kaob see sinna ära. Nii otsustasime teha sellega hoopis konkursi noortele annetele. Raplamaal on kuus-seitse muusikakooli, kes võtavad sellest konkursist osa. Virumaa konkurss “Virumaa noor muusik” toimus nüüd kolmandat korda. Konkurssidel ma saan tuttavaks õpetajatega. Kui kuskil muusikakoolis on särav õpetaja, hakkab sealt andeid tulema. Ida-Virumaal näiteks on väga hea lauluõpetaja, kes paneb laste hääled hästi paika, Raplamaal on väga hea viiuliõpetaja jne. Ma hoian neid õpetajaid ja lapsi meeles, et kui on midagi pakkuda, siis saan kohe kontakti võtta. Nende konkurssidega on vist ka nii, et sinna tullakse kohale meelsamini ja lootusrikkamalt kui suurtele üleriigilistele konkurssidele. Meenub Võru muusikakooli direktori Piret Rips-Laulu ettekandest Eesti muusikanõukogu juubelikonverentsil, et muusikakoolide suurel konkursil “Parim noor instrumentalist” on konkurents liiga tihe ja kolmandik koole on seal osalemisest juba loobunud. Nii see on ja sellepärast olen ma kindel, et meie konkursid teevad oma piirkonnas palju head. Nüüd on mul mõttes, et tahaksin ka Valgamaal sellise konkursi luua, kuna oleme Valga-Valka festivalile mitmeid aastaid programmi loojaks. Fondi tegevusväli on avar ja annab imestada, kuidas te kõigega jõuate tegelda. Sinna juurde veel töö- ja ajamahukad rahataotlused. Kuidas fond kõigi oma arvukate tegevuste rahastamiseks vahendeid leiab? Töö fondiga on tõesti mu elu üks suurimaid väljakutseid. Kui lauljakarjäär oli mul nagu hinge kutse, kuhu ma ennast jäägitult pühendasin, siis nüüd teen seda sama fondiga. Siin on ju vaja, et kõik töötaks: et oleks hea meeskond, korraldus, kontaktid ja rahastus. Lisaks kõigele meie fond ju laienes 2008. aastast alates ka välismaa suunal. Unistus oli, et on vaja hakata meie muusikuid ka väljapoole pakkuma. Mu vanem tütar Leelo Lehtla oli nii tugev, et hakkas sellega tegelema ning leidis sealt endale elu missiooni, millega tegeleb tänini. Tema juhtida on nüüd PLMF-i muusikute agentuur, kuhu kuuluvad mitmed eesti muusikud ja kollektiivid ning välismaised artistid. Kogemus ja suhtlusoskus on teda viinud klassikalise muusika valdkonna ühe suurima organisatsiooni IAMA (International Artists Management Association) juhatusse. Sinna kuuluvad agentuurid, mänedžmendid, orkestrid, ooperiteatrid üle maailma. PLMF rahastus tuleb eri taotlusprogrammidest. Kõigepealt kultuuriministeeriumi toetused: muusikafestivalid, muusikakollektiivid ja kontserdikorraldajad, heliloomingu tellimine – igal pool on Pille Lille fond sees. Siis kultuurkapital. Ilma kulkata ei saaks me üldse tegutseda. Veel saame tuge linnavalitsustest. Tallinna linnal on erinevad toetusevõimalused. Nüüd näiteks loodi UNESCO “Muusikalinn Tallinn” meede, seal on fond ühe suure projektiga juba sisse võetud. Tahame luua “El Sistema” süsteemi järgi noorteorkestri. “El Sistema” on Lõuna-Ameerika kuulus projekt, kus orkestrisse koondati tänavalapsed, probleemidega noored ja tulemuseks olid imelise tasemega orkestrid. Sealt on ka Gustavo Dudamel välja kasvanud. Tuge saame ka teiste linnade meetmetest maakondade kontsertideks: Tartust, Viljandist, Paidest, Valgast jm. Taotlused koostan ise, niisama tuleb teha ka aruanded. Meid toetab ka sponsorlus. Sel aastal on meil uue toetajana BLRT. Meie põhitoetajad on on Akzo Nobel, Metaprint ja mitmed tootesponsorid, nagu Selver, Kaubamaja ja Shishi, kellelt saame kingitused konkursi võitjatele ja näiteks nüüd meie galakontserdi Estonia Kontserdisaalis 19. veebruaril lavakujunduse. Kõikidele toetajatele suur tänu. Ilma nendeta poleks PLMF-i olemas! Kes on PLMFi head abilised ja kellest koosneb korraldusmeeskond? Kaks imelist inimest, kes on mu kõrval olnud juba 15 aastat, on Viktoria Jagomägi, kelle haldusalas on koolikontserdid, ning Heli-Liivia Komp, kes tegeleb kultuurikeskuste ja rahvamajadega. Kujundaja, Pille-Riin Pihlak on meil naiskonnas, sest väga palju on vaja teha plakateid ja kavalehti. Minu noorem tütar Maria töötab juhiabina ning sotsiaalmeedias ja kodulehel info uuendamisega. Ja lõpuks minu põhiline abiline Signe Toomla, kes haldab meie meilikasti kontserdipakkumiste, korralduste ja kõigi muude küsimustega. Aeg-ajalt on meiega vabatahtlikke abilisi ja projektijuhte - kõikidele teile sügav kummardus! Millised unistusi on veel seoses fondiga? Praegu on mu unistus, et ma suudaks rahastada PLMF-i palgafondi väljaspool projektipõhist rahastust, saaksin selle arvelt vähendada töömahtu, tõsta muusikute tasu ja teha korralduslikult kõike veel paremini. Võib-olla tekib Tallinna üks uus kammerlik kontserdipaik, mine tea!

Rahvusvaheliselt hinnatumaid eesti metsosopraneid, peamiselt Soomes, Inglismaal ja Prantsusmaal töötav Monika-Evelin Liiv korraldas möödunud aasta 6. detsembril Tallinna raekojas üllatava ja Eestis vähelevinud benefiss-kontserdi. Liivi kontserdi mõte oli esineda kutsutud sõpradele koos oma Viinis tegutsevate partnermuusikutega ning annetada kontserdi tulu ühele andekale eesti vokalistile, et toetada tema õpinguid välismaal. Kammermuusikat mänginud kreeka viiuldaja Angelina Georgiadi ja hollandi pianist Ineke Hellingmani koosmusitseerimine jäi meelde hea ansamblitunnetusega, iseäranis avaldasid muljet Rodion Štšedrini kahe teose – “Albénizt jäljendades” ja “Humoresk” ja Eestis vähetuntud Kreeka XX sajandi esimese poole helilooja Nikos Skalkottase töö “Kolm kreeka rahvalaulu” ettekanded. Monika-Evelin Liiv esitas Tšaikovski viis romanssi ning Ameerika eelmise sajandi helilooja Ernest Charles’i laulu “When I have sung my songs to you”. Sama kavaga oli lauljatar enne Tallinna esinenud menukalt Inglismaal. Elav, emotsionaalne ja hingestatud esitus, teksti mõtestatud ja nüansseeritud edasiandmine ning suurepärased vokaalsed võimed tegid Liivi esinemisest selle kontserdi kulminatsiooni, kuid ürituse keskseks sündmuseks kujunes organiseerija tahtel siiski erikülalise, noore eesti metsosoprani Rael Rendi ülesastumine. Praegu Inglismaal Walesi kuninglikus muusika- ja draamakolledžis klassikalist laulu õppiv Rael Rent oli pälvinud Liivi tähelepanu viimasel Vello Jürna nimelisel vokalistide konkursil. Mina kuulsin Renti esimest korda ja muljed on vägagi positiivsed ning lootustandvad: veel oma arenguteel olev lauljatar kütkestab häälematerjali, selge diktsiooni ja enesekindla lavalise väljendusega. Nii Gabriel Fauré kui Henri Duparci laule (vastavalt “Les berceaux” ja “Soupir” ning “Chanson triste”) kujundas ta varjundirikkalt, demonstreerides ka head prantsuse keele hääldust. Kontserdile tulnud kuulajate annetustest sündiski aga Monika-Evelin Liivi nimeline preemia, mille esimeseks laureaadiks on Rael Rent. Jääb soovida, et kuuleksime Renti peagi juba pikema iseseisva kontserdiga ja miks mitte ka mõnes rollis kodumaa ooperilavadel. Potentsiaalis pole küsimust.

Michael Foyle – viiul, Maksim Štšura – klaver; kavas sonaat nr 9 “Kreutzeri” A-duur op. 47 ja sonaat nr 10 G-duur op. 96. Salvestatud 13.–14. juulil 2020. Mõnda aega tagasi ilmus viiuldaja Michael Foyle ja pianisti Maksim Štšura Beethoveni sonaatide seeria kolmas ja ühtlasi viimane plaat (eelmise kohta vt Muusika 2021 nr 8/9, esimese kohta Muusika 2021 nr 4 – Toim.). Ka see on suurepäraselt õnnestunud ning annab silmapaistva panuse Beethoveni tõlgendamisse. Duo Foyle ja Štšura lähenemist Beethoveni kahele viimasele sonaadile, mille loomist lahutab üheksa aastat, võiks nimetada hermeneutiliseks. Nagu eelmiste sonaatide puhul, lähtuvad interpreedid nüüdki Beethoveni muusikalisest ja ajaloolisest kontekstist ning teoste partituurist. Nad loevad neid sonaate justkui esimest korda – avatud meeltega ja ajastuteadlikult, puhastades sonaatide tõlgenduse kõigest üleliigsest, mis sinna rohkem kui kahesaja aasta vältel kogunenud. Kuuleme XIX sajandi alguse säravat virtuooslikkust ja Schuberti vararomantikat, aga märkame ka ühendusniite eelnevaga, Haydni ja Mozartiga. Duo toob esile detaile, kuulatab harmooniajärgnevusi ja pöörab tähelepanu muutustele faktuuris, artikulatsioonis, dünaamikas, sealjuures väga hästi teose dramaturgiat tajudes. Beethoveni kuulus A-duur sonaat op. 47 (1803) oli algselt pühendatud mulati päritolu Briti viiuldajale, temperamentsele George Bridgetowerile, kellega Beethoven Viinis kohtus ja kelle mängu imetles. Teose trükist ilmumisel muutis helilooja siiski pühenduse, omistades selle nüüd prantsuse virtuoosile Rodolphe Kreutzerile. See sonaat kujutab endast pöördepunkti klaveri ja viiuli kui muusikaliste partnerite käsitluses, nende rollijagamises. Esimeses osas on initsiatiiv peaaegu alati viiulil, üksnes ekspositsiooni lõputeema puhul haarab klaver kannatamatult juhtpositsiooni. Teost alustavad akordid sooloviiulilt – nii nagu mõni aasta hiljem loodud 4. klaverikontserdis G-duur kõlab akordiline teema kõigepealt sooloklaverilt. Sageli mängitakse neid viiuliakorde agressiivselt või mehaaniliselt, Foyle aga esitab neid laulvalt ja väärikalt. Sonaadi teises osas võlus mõlema pilli soe, lihtne toon variatsioonide teemat esitades, samuti pianisti kerge, briljantne tehnika ja viiuldaja kristalne kõla. Kontrasti loovale minooris variatsioonile oli leitud sobiv melanhoolne värv. Filigraansele teisele osale järgnes särav ja elegantne finaal. “Kreutzeri” sonaati on Beethoveni uurijad nimetanud hübriidseks sonaat-kontserdiks ning see eripära kajastus haaravalt ka Foyle’i ja Štšura esituses. Beethoveni viimane sonaat klaverile ja viiulile on 1812. aasta lõpul esiettekandele tulnud sonaat G-duur op. 96. Üks olulisemaid Beethoveni spetsialiste Maynard Solomon on iseloomustanud seda kui läbinisti pastoraalset teost – kõik neli osa avavad tema sõnul pastoraali eri variante. Foyle’i ja Štšura tõlgenduses valitseb laulvus ja poeetilisus, ent kunagi ei kao ka Beethoveni muusikale omane sisemine jõud. Esimene osa on tõepoolest mõõdukalt kiire (Allegro moderato), et jõuaks aega võtta partiide väljalaulmisele, teises osas kuuleksime juba nagu noore Schuberti tundlikke meloodiaid. Kõige suurema kontrasti tekitab kolmas osa – skertso, millele järgneb teose lüürilist põhikarakterit taastav finaal. Kuulajale on duo Foyle-Štšura kolm Beethoveni-plaati põnev teekond, mis kajastab nii Beethoveni aega kui ka meie tänapäeva.

Rita Ray andis koostöös Funk Embassyga välja teise kauamängiva “A Life of Its Own” (2022), mis räägib meile loo juba pisut elukogenuma naise tunnetest ja otsingutest armastuse radadel, kui kuulsime tema debüütalbumil “Old Love Will Rust”. Teine album on kõlaliselt küpsem ja areng on tuntav – noor lauljatar on pikalt otsinud oma häält ja selle muusikalise teekonna kaudu üles leidnud. Kristi Raias alias Rita Ray on lühikese ajaga laulnud end inimeste südameisse, pakkudes kuulajale ajatut muusikaelamust žanris, mis kõnetab väga erinevaid põlvkondi. Vanema generatsiooni publikule pakub Rita Ray looming palju nostalgiat. Nooremale kuulajale võib tema muusika olla uks hoopis ajalukku, et avastada souli kuldaja artiste, kes on tema loomingut mõjutanud (Aretha Franklin jt). Suur saavutus oli anda väljamüüdud albumi esitluskontsert Alexela kontserdimajas. Kuulen Rita Ray muusikas suurt rahvusvahelist potentsiaali ja usun, et see muusika võiks kõnetada ka paljusid inimesi üle maailma, sest žanr, mida ta viljeleb, on ajatu. Album rullub lahti pehmelt, ilma suurema ehmatuseta – avataktid on majesteetlikud. Kuulasin seda albumit nii hommikukohvi kõrvale kui ka õhtul pärast pikka tööpäeva lõppu ja pean tunnistama – seda albumit sobib kuulata väga erinevatel hetkedel. Muusikaline rännak pakub hetki niisama mõtiskluseks kui ka kergeks puusanõksutamiseks – see muusika hakkab elama ruumis oma elu. Plaadi esimesed kaks lugu aitavad häälestuda kuulamise lainele, kuid alates kolmandast laulust “So Sweet” hakkab gruuvima juba kerge Ameerikalik roadtrip. Täpselt nii sõidab vana valge uunikumiga mööda teed ka Rita Ray ise muusikavideos albumi avalaulule “Love Ain’t the Same”, mis annab hästi edasi albumi teise poole energiat. Tajun selles sellist sõitu, kus teekond ise on sihtpuntkist olulisem. Aeglane ja magus ballaad “Needless to Say” võiks vabalt olla lugu mõnest jazzistandardite real book’is. Kogu albumit on meeldiv kuulata, sest produktsioon on tõesti ülimalt kvaliteetne, iga detail viimseni lihvitud. Laulud on kõik erinevad ja pakuvad eri värvitoone nii vokaalis kui ka bändi ja orkestri seadetes. Kui esimesel albumil oli taotluslikult jäetud kõlapilti sellist vana, pisut nostalgilise klaveri meeleolu ja emotsionaalset rabedust, siis teise albumi puhul on pigem mindud teist, enesekindlamat teed. Mis on lihtsalt pisut teistsugune lähenemine, aga mõlemad töötavad. Suur kummardus kogu meeskonnale, kes seisab Rita Ray seljataga nii muusikalises kui ka korralduslikus mõttes, sest nii saavad tähed eredamalt särada. Jään põnevusega ootama, milliseid tõdemusi ja taipamisi elust toob kuulajateni tema järgmine album.

24.–25. novembril 2022 toimus Eesti muusika- ja teatriakadeemias (EMTA) Eesti muusikanõukogu 30 aasta juubelile pühendatud konverents “Eesti helikunsti ja muusikakultuuri arengusuunad”. Käsitlusel olid olulised teemad, nagu klassikalise muusika jätkusuutlik tulevik, süvamuusika Euroopa kultuuriruumis, Eesti helikunsti hetkeseis. Ühe olulise valdkonnana olid arutlusel muusikaharidusega seotud küsimused, mida käsitlesid EMTA õppejõud, muusikapedagoogika õppejuht Kristi Kiilu oma ettekandes “Üldhariduse roll teadliku kontserdipubliku kujundamisel” ning Eesti muusikakoolide liidu (EML) juhatuse liige ja Võru muusikakooli direktor Piret Rips-Laul ettekandes “Muusikaline huviharidus kui professionaalsuse taimelava”. Kavas oli ka vestlusring “Kõrgkoolieelne muusikaharidus Eestis: traditsioonid ja tulevik”, kus osalesid haridusminister Tõnis Lukas, Timo Steiner (MUBA), Mihkel Poll (EMTA, EIL), Karin Veissmann (Vanalinna hariduskolleegiumi muusikakool), Andres Teppo (EML) ning moderaatorina Marko Lõhmus. EML oli teinud küsitluse muusikakoolide lõpetajatele ja nende vanematele “Huvikoolist muusikakõrgkoolini. Muusikakoolide õpilaste tulevikuvaated”, mida tutvustasid Piret Rips-Laul ja Kaie Tanner. Järgnevalt mõtteid Piret Rips-Laulu ettekandest ning ülevaade EMLi küsitlusest. Piret Rips-Laul: Eesti muusikakoolide liit (EML) ühendab käesoleval ajal 88 muusikakooli 12 000 õpilase ja ligi 2000 õpetajaga. See on päris suur koolide, õpetajate ja õpilaste arv. EMLi üks põhimissioone on seista selle eest, et kvaliteetne muusikaharidus jõuaks jätkuvalt igasse Eestimaa piirkonda Seda on aga järjest raskem teha. EML korraldab õpilaskonkursse, koordineerib õppematerjalide koostamist, vahendab koolitusi ja toetusprogramme. Viimastel aastatel on olnud häid toetusprogramme, nagu “Igal lapsel oma pill”, millega muusikakoolid said juurde palju uusi instrumente. Nüüd kahjuks see programm lõppes. On olemas programm andekatele õpilastele, et toetada nende osalemist väliskonkurssidel ja festivalidel. Kõige suurem üritus, mida EML korraldab, on üle-eestiline konkurss “Parim noor instrumentalist”, kus vaheldumisi võistlevad ühel aastal keelpillid ja löökpillid, teisel aastal klahvpillid ja puhkpillid. Tänavune konkurss on jälle tulekul, seekord pianistidele ja puhkpillimängijatele, see toimub veebruaris ja märtsis ning klaveri lõppvoor on aprilli algul MUBAs. Kokku on sellistel konkurssidel osalenud ligi 1400 õpilast, 12% õpilaste koguarvust. Tallinnast on osalejaid kõige rohkem, samuti Loode-Eesti regioonist – Harjumaalt, Raplast. Vähem tuleb osalejaid Lääne-Eestist, Pärnumaa koolidest ja ka Lõuna-Eestist. Kolmandik muusikakoolidest on konkursil osalemisest täielikult loobunud – kui tulemused on korduvalt kehvapoolsed, siis ühel hetkel kool enam välja ei tule. Muusikakoolide õppevormid Praegusel ajal on õpe muusikakoolides muutunud väga paindlikuks. Keskne on endiselt 7-aastane põhihuviharidus, aga võimalik on valida ka vaba huviharidus – seal on ainult pilliõpe, solfedžo, muusikaloo, orkestri- ja ansamblitunde ei ole. Või saab võtta muusikalise huvitegevuse – see on rühmaõpe koos pilliga; mõnes koolis on koorisuund või orkestrisuund või lihtsalt õpetatakse lapsi laulma, sest viisipidamine on lastel tänapäeval kahjuks järjest halvem. Uuem mõiste on eelprofessionaalne huviharidus, mille sisu tuleb muusikakoolide juhtidega alles läbi arutada. See on süvendatud õpe alates muusikakoolide vanemast astmest. Selles õppes on võimalik saada ka mentorkoolitust. Vanusegrupid on meil ka väga laiad. Alustame teinekord juba viieaastastega kuni täiskasvanuteni välja. Täiskasvanute õpe on muusikakoolis väga populaarseks muutunud. Muusikakoolide probleemid Muusikakoolide probleemiks on pikka aega olnud see, et nad on omavalitsuste halduses. Omavalitsustes ei ole aga alati piisavalt võimekust ja oskusi hinnata muusikakoolide vajadusi, samuti on siin käärid omavalitsuste rahaliste võimaluste osas. Mõnel pool jagub muusikakoolidele raha rohkem, teises kohas vähem. Kui muusikakoolide haldamine jääbki ainult omavalitsustele, kujuneb sellest tõsine oht kogu Eesti muusikakooli hariduse jätkusuutlikkusele! Meil puuduvad tänini selged piirid huvitegevuse ja huvihariduse vahel. Palju lahtisi otsi on eelprofessionaalse hariduse osas, et kes õpilastest võiks sinna kuuluda ja kuidas seda määrata. Koolide direktorid on praegu erinevatel seisukohtadel. Probleemiks on ka see, et meil puudub muusikakoolides riiklik õppekava. Mudelit, mis sobiks kõigile, on raske leida, sest muusikakoolid on väga erinevad, koolide ja õpilaste tase on ebaühtlane. Kui laps tuleb ühest muusikakoolist hea tunnistusega, siis teises võib ta jääda klassi kordama, kuna ei vasta tasemele. Ka õpilaste väljalangevus muusikakoolidest on päris suur. Neist, kes alustasid, jõuavad umbes pooled kooli lõpetamiseni. Lõputunnistus, mille me anname, on tore paber, aga see ei näita õpilase tegelikku taset. Meie õpetajaskond vananeb. On koole, kus kõik õpetajad on 65-aastased või vanemad, nooremaid õpetajaid ei olegi. Nii kujuneb olukord, et laps ei näe muusikakoolis enam oma vanemate ealisi õpetajaid, ta näeb vanavanemate ealisi. Vanuse osas on näha seost, et kui muusikakoolis on pikka aega olnud õpetaja palk 800–900 eurot täiskohal, siis on seal valdavalt tööl ainult pensioniealised õpetajad. Pensionile on see päris hea lisasissetulek, aga noor õpetaja sellise palgaga välja ei tule. Kõrgem tööstaaž ei taga suuremat palka, koolil lihtsalt ei ole võimalik palka tõsta. Varasem atesteerimiste süsteem, mille abil sai oma ametijärku tõsta, nüüd enam ei toimi. Suur erinevus on ka nädalas antavate tundide arvus: 20 kuni 30 tundi. Kõige madalam palganumber ongi praeguse seisuga 800 eurot ja kõige kõrgem teadaolev palk 1450 eurot ja see on Tallinna ümbruskonnas. Mida kaugemale pealinnast liikuda, seda keerulisem on õpetajaid tööle leida. Muusikakoolides pole mitmete pillide õpetajatele võimalik pakkuda täiskoormusega tööd ja nii tuleb pedagoogil käia mitme koha vahel. See on õpetajale väsitav, lisanduvad transpordikulud . Logistikaga on ka keeruline, kuidas bussid-rongid liiguvad ja kui on auto, peab see olema selline, mis ka külmaga läheb käima ja alt ei vea. Meil oli EMTAga projekt, kus läbi õppeprotsessi tutvustatakse muusikaõpetaja eriala. Sinna juurde käis ka praktika muusikakoolides. Ka Võru muusikakoolis olid tudengid meie tööga tutvuma. Kui nad olid seal siis ringi vaadanud, küsisin päeva lõpuks, et kes oleks sellisest tegevusest huvitatud? Suurt entusiasmi ei olnud näha. See on ammune mure, et on raske leida inimesi, kes oleks valmis Tallinnast ja Tartust kaugemale maakonda tööle tulema. Võimalikud lahendused Olukorra parandamiseks oleks vaja, et omavalitsuse finantseerimisele lisanduks ka riiklik rahastus. Näiteks nii, et riik tagaks finantseerimise eelprofessionaalsele õppele ja kohalike omavalitsuste peal oleks huvitegevus ja huviharidus. Meil võiks olla samamoodi, nagu on sporditreeneritel, kus 50% töötasust tuleb riigilt ja 50% omavalitsuselt. Küsitlus “Huvikoolist muusikakõrgkoolini. Muusikakoolide õpilaste tulevikuvaated”. Vastajate hulgas olid muusikakoolide lõpuklasside õpilased ja nende vanemad. Maakonniti oli vastamise aktiivsus: Harjumaa 53%, Ida-Virumaa 9%, Lääne-Virumaa 8%, Pärnumaa 4%, Tartumaa 4% ja Saaremaa 4%, Valgamaa 3%, Võrumaa 1%. Õpilaste vastused Küsimusele, kas muusikakoolis antav haridus vastab ootustele, oli 92 “jah”-vastust ja “4” ei-vastust. Muusikakoolis meeldib õpilastele kõige rohkem erialapill (67) ja kõige vähem esinemine (19). Meeldib veel hea õppekeskkond (54), see, et sõbrad käivad samas koolis (44) ja et koolis on huvitavad õppekavad (39). Selle kohta, mis ei meeldi, olid vastused: õpetaja suhtumine , “ma ei saa mängida neid lugusid, mida tahaks, vaid neid, mida peab”, muusikakooli, tavakooli ja huviringide ajaline lõikumine ning “õppekava on liiga klassikaline, tahaks mängida rohkem tänapäevaste heliloojate palasid. Saan aru, et selleks, klassikaline muusika ei sureks välja ja seda ei unustataks, on tähtis seda õpetada, aga seda võiks mitte nii palju peale suruda.” Soovide osas, mis võiks koolis olla teistmoodi, sooviti kahte erialatundi nädalas, rohkem ansamblitunde, vähem kontrolltöid, vähem esinemisi, rohkem paindlikkust, samuti leiti, et eksamid on liiga rasked. Koolitöö korralduslikus osas olid soovideks parem tunniplaan, et oleks võimalik ka nädalavahetustel harjutamas käia, kool võiks olla 7 aasta asemel 9 aastat, et üldainete õpetajad ei vahetuks, et oleks olemas e-kool ja et orkestriproovid ei oleks nädalavahetustel. Olme osas sooviti istekohtade juurde lampe, tasuta toitu, rohkem harjutusruume ja et õpetajal oleks oma klass. Sooviti ka tuge lavahirmust üle saamiseks ja psühholoogi tuge. Veel õpilaste mõtteid: “riik võiks muusikakoolist mõelda mitte kui huviringist, kuna siit saavad alghariduse tulevased muusikud”; “muusikakoolis võiks olla ka õpe, kus saaks õpitut ka praktiliselt rakendada, näiteks luua ise väikesi muusikapalu”; “rohkem väljasõite ja üritusi, inspireerivaid ja praktilisi loenguid”; “võimalust ise valida, mis tunde võtta”. Väga oluline teema muusikakooli lõpul on, kas minna muusikat edasi õppima. Selles osas jagunesid õpilaste vastused nii: “veel ei tea” – 42,7%, “ei” – 39,6%, “jah” – 17,7%. Küsimusele, mis mõjutab muusikat edasi õppima, olid kõige kõrgema protsendiga vastused: meeldib loominguline tegevus, erialane edu ja inspireerivad õpetajad. Mõjuritena nimetati veel sõpru, seda, et meeldib esineda, ning oli ka vastuseid, et “ükski muu ala ei paku huvi”. Vastuste hulgas, miks edasi õppima ei soovi minna, olid arvukamad huvipuudus: “huvi on ära kadunud”, “vanemad suruvad peale”, “olen palju aastaid pilli õppinud ja tahaks nüüd midagi muud teha”, “ei näe perspektiivi”, samuti muusikutöö madalad palgad. Lapsevanemate vastused Küsitleti ka õpilaste vanemaid. Küsimusele, miks laps pandi muusikakooli, tulid välja vastused: “laps ise tahtis”, “oli soov saada muusikaline haridus”, “pillioskus on kogu eluks”, “soov arendada lapse loovust”, “muusikaline haridus on üldhariduse osa”, aga ka seda, et “sugulane soovitas”, “muusika arendab silmaringi” ning “viisin lapse muusikakooli, sest muusika on imeline!”. Selles osas, mis võiks muusikakoolis olla parem, olid arvamused: “õppeprogramm võiks sisaldada rohkem koos musitseerimist”, “anda võiks mitte ainult klassikalisi lugusid, lastel puudub nendega seos – võiks olla ka neid, mida nad raadiost või internetist kuulevad”, “lastel, keda muusika huvitab lihtsamal tasemel, võiks olla vähem solfedžot, et koormus ei oleks liiga suur. Liiga akadeemiline käsitlus võtab rõõmu ära”. Probleemidest mainiti ka seda, et muusikakoolid on alarahastatud, tunnid algavad liiga hilja, tunniplaanides on augud ja ootamised. Lapsevanemad ootaks rohkem tagasisidet pärast kontserti ning rohkem suhtlust ja kaasamist. Arvamuste hulgas oli ka, et õpilaste esinemised vääriksid laiemat turundust, sooviti võimalust saada solfedžos järeleaitamistunde, hinnete asemel võiksid olla hinnangud, infovahetus võiks olla ühest kanalist ning maakondade bussiliinide graafikuid tuleks muuta. Lapsevanemad tahaksid näha võimalust mängida pilli huvitegevusena, ilma esinemise ja eksamipingeta. Sellega seoses oli ka rohkesti mõtteid, nagu näiteks “muusikakool ei ole ainult lugude pähe õppimine ja esitamine, vaid erinevate koolide õpilased saavad siin kokku ja neist saavad sõbrad. Rohkem võiks olla ühisüritusi – kontsertide külastamisi vms”, “liiga rangelt peetakse kinni arvestustest ja muudest hindelistest ülesannetest. Võiks olla rohkem loovuse arendamist. Tihti jääb mulje, et õpetajad on aastakümneid kinni ühes ja samas rutiinis”, “õpetajate töö peaks olema vääriliselt tasustatud, et nad jõuaksid ka õpilastega konkurssidel käia”, “muusikakool ei peaks olema aluseks vaid professionaalsete muusikute ettevalmistusele. Kui laps soovib oma lõbuks lihtsalt muusikapalu õppida ja mitte ainult eksamiteks valmistuda, võiks seda võimaldada. Ka peale põhiõpet võiks olla valik: kes jätkab professionaalset teed või õpib oma lõbuks”, “kõik muusikakooli lõpetanud lapsed ei pea muusikaerialal edasi tegutsema. See võib olla ka kõrvalharrastus ja maailmapildi avardamine”. Muusika edasi õppimise osas tuli lapsevanematel vastuste protsent: “jah” – 13,8%, “ei” – 30% ja “veel ei tea” – 56,3%. Küsimusele, mis sai lapsele otsustavaks muusikat edasi õppima minna, olid vastused: “meeldib loominguline tegevus”, “inspireerivad õpetajad”, “erialane edu”, “talle pakub see eriala huvi”, “pakub huvi MUBA uus maja”. Mitte edasi õppimise osas oli lapsevanemate arvamused: “muusika meeldib küll, aga mitte erialana”, “huvipuudus”, “harjutamiseks ei leia piisavalt aega”, “ta ei tea, mida tahab”, “pole piisavalt musikaalne” ja “muusikutel on madalad palgad”. Küsitlust kokku võttes pidasid tutvustajad Piret Rips-Laul ja Kaie Tanner väga positiivseks, et rahulolu muusikakoolides pakutava huvitegevusega on kõrge ja on häid ettepanekuid, kuidas olukorda parandada. Küsitlusest välja tulevad võtmesõnad paistavad olevat suhtlemine ja kaasamine. Kuna hakkas silma õpilaste suur protsent, kes veel ei ole otsustanud edasi õppimise osas, oleks ilmselt hea ja vajalik viia koolides läbi karjäärinõustamist ja infopäevi, et tutvustada edasiõppimise võimalusi ja samuti muusikaharidusega avanevaid tööalaseid võimalusi.

Lätis sündinud Andris Nelsons on kahtlemata üks praeguse aja hinnatumaid dirigente. Kui tahta kunstlikult koostada Balti- ja Põhjamaade nõutud dirigentide edetabelit, oleks Nelsons koos Esa-Pekka Saloneni ja Paavo Järviga vaieldamatult selle pingerea esikolmikus. Ometi on Nelsons dirigentide kõrgliiga arvestuses alles võrdlemisi noor – olevat ju dirigeerimine tipptasemel valdavalt elu teise poole pärusmaa. Tänavu novembris täitub Nelsonsil 45 eluaastat. Selle võrdlemisi napi aja sisse on siiski mahtunud palju. Püüan mõnel põgusal leheküljel maestro Nelsonsi avara tegevuse viljade üle pisut mõtiskleda. Nelsonsi ametialane CV hõlmab üsna suurt osa orkestrite üleilmsest paremikust – Bostoni sümfooniaorkester, Leipzigi kuulus Gewandhaus-orkester, Birminghami sümfooniaorkester, lisaks karjääri alguskümnendist ka Nordwestdeutsche Philharmonie ning meie lõunanaabrite esinduskollektiiv Läti rahvusooper. Viimasega sidus Nelsonsit dirigeerimise alale eelnevalt ka orkestrandi amet – ta mängis seal trompetit. Algus ja ootamatud võimalused Andris Nelsons sündis 18. novembril 1978 Riias. Kõhklusteta saab siia lisada ülimalt tüüpilise heliloojaid ja interpreete iseloomustava lausekatke – tal oli õnne sündida muusikute perre. Ta ema on üks teedrajavaid vanamuusika vallas tegutsejaid Lätis, isa on tšellist, koorijuht ja õpetaja. Nii pole ka imestada, et viiene Andris sai vaimustunud tunnistajaks Wagneri ooperi “Tannhäuser” lavastusele, mida ta peab sügavalt märgiliseks alusepanijaks oma järgnevate muusikaliste huvide kujunemisel. Poisipõlves õppis ta mõnda aega klaverit, varateismelisena hakkas mängima trompetit, samuti laulis vanamuusikat oma ema asutatud ansamblis. Esimene võimalus dirigendina orkestriga töötada avanes täiesti juhuslikult. Olles mõne aasta dirigeerimist õppinud ja mängides õpilaste orkestris trompetit, ei lubanud juhus pikalt valmistuda ega rahulikult atra seada. Sündis kord nii, et õpilasorkestrit juhatama pidanud dirigent jäi proovi tulemata, mispeale noor orkestrant Nelsons tegi kolleegidele ettepaneku mitte koju minna, vaid siiski proovi teha – tema juhatusel. Pultidel oli Beethoveni 1. sümfoonia. Selle proovi meeleolu on Nelsons mitmes intervjuus kirjeldanud kui seletamatult kodust tunnet, muusikaliste mõtete jagamise väga loomulikku kulgu, mis andis palju julgust edasisteks sammudeks. Ta on muuhulgas väitnud, et dirigeerides suudab ta end muusikuna väljendada kõige paremal viisil, sest unustab enese, kaotades kogu häbelikkuse. Tekib teatav koostöine hoog, mis kannab sisuldasa proovi lõpuni. Dirigent proovis, plaadil ja poodiumil Orkestriga suhet sõlmitakse ning interpretatsiooni ehitatakse valdavalt proovides, poolsalaja, kuulajate eest varjul. Nelsonsi tugevaimad omadused tulevadki esile just selles varjulises värkstoas. Tema proovides on parajas tasakaalus detailne töö muusikaliste nüansside kallal, suurte vormikaarte tark ehitamine ning, mis olulisim – vähe juttu ja igavikulisi monolooge, mida mõnedki dirigendid nii jäägitult armastavad. Dirigentide saavutused sõnakunstis võivad ehk vaimustada maestrotest dokumentaalfilme väntavaid režissööre, ent orkestrandile pakub pikaleveninud jutlus harva midagi ettekandeks kasulikku või vaimule vajalikku. Peaaegu iga esitus võiks võita palju mõttest, justkui olekski täna teose esiettekanne, iseäranis paljumängitud ja tuntud helitööde puhul. Osalt ongi dirigendi proovikiviks aktiivse unustamise töö, pesemaks maha erinevate tõlgenduslike “moevoolude” kultuurikiht, mis kallutab mõnegi teose lavalise teostumise ajapikku helilooja ideedest aina kaugemale. Andris Nelsonsi üheks kaubamärgiks on just kohapeal sündiv ja elust pulbitsev kunst, mitte kümnete proovide käigus kivisse raiutud ja muutumatuks tarduv “täiuslik” vorm. Sestap avaneb Andris Nelsons dirigendina kuulajatele parimal moel just kontserdisaalis, mõneti vähem heliplaatidel. Seda on täheldanud ka mitmed mõjukad kriitikud, kes leiavad, et isegi Nelsonsi kõrgeid auhindu – sealhulgas kolm Grammy võitu! – pälvinud salvestised ei kanna välja võrdlust tema elavate ettekannetega kontserdisaalides. Armastatud ja vihatud muusikakriitik ning veebiväljaande ClassicsToday tegevtoimetaja David Hurwitz, kes on kurikuulus oma julgete sõnavõttudega YouTube’i videoplatvormil, on näiteks teinud mitmed Nelsonsi salvestatud Bruckneri sümfooniad üsna halastamatult pihuks ja põrmuks, jagades samas ohtraid kiidusõnu tema Šostakovitši sümfooniate tsüklit arvustades. Kommentaariumide “metsikus läänes” on kriitiliste nootide peale alati ärganud vilgas arutelu, kus suur hulk inimesi aina teatavad, et nautisid äärmuseni Nelsonsi mõnd hiljutist kontserti, olgu siis Berliinis, Bostonis või mujal. Põhjusi võib pakkuda lugematul hulgal – helirežii paratamatult piiratud võimalustest live-kontsertide talletamisel kuni selleni, et mõnedki salvestised võidakse kokku kleepida mitmest erinevast kontserdist, siludes nii küll mõned juhuslikud ebapuhtused, aga kaotades ühtlasi ainukordse ettekande terviklikkuse. Stuudiosalvestuste aina kasvava kulukuse tõttu jääb võimalusi täiuslikku ülesvõtet saavutada ajapikku ka vähemaks. Ja lõppeks pole midagi valesti selleski, et mõni dirigent sobib justkui valatult salvestama, aga mõne teise kvaliteedid pääsevad parimale maksvusele kontserdisaalis, koos innuka publikuga ja võimaluseta taktigi uuesti võtta. Nelsonsi juhitüübist Mõnusa mõttemänguna võiks püüda dirigente asetada skaalale, mille ühes otsas paiknevad kõiki detaile kontrollida tahtvad mikrojuhid (micro manager), teises äärmuses aga makrojuhid (macro manager), keda huvitab tulemus suuremas plaanis, kes tajuvad tervikut ja mõistavad, millise kompromisside ning kavaluste komplekti abil jõuda soovitud sihini. Mikrojuht kehtestab end pisiasjade üle porisemisega ja terava järelevalvega, ainsamgi nüanss ei saa paika tema heakskiiduta. Orkestrante ta ei usalda, kahtlustades neid alaliselt (tõsi – vahel ka õigustatult) liigses lodevuses, mugavuses ja poolikus kodutöös. Ta parandab väsimatult kõigi partiide strihhe, seletab rütmide sisemist loogikat, mõõdab metronoomiga pause, asjatab agoogika kallal. Leiame ta aina paika nügimas akordide tasakaalu, selgitamas iga fermaadi täpset kestust, kehtestamas omi hoolega vaetud “põhimõtteid”. Makrojuht teab ja tunnistab, et orkestrantide seas on valdavalt oma eriala tõsised asjatundjad. Ta kohtleb orkestrit pigem suure ansamblina, kellega tal on meeldiv võimalus koos töötada. Eesmärk on tema kujutluses valmis ning ka kõigiti läbi mõeldud, ent sihini jõudmiseks usaldab ta suurema osa detailidest orkestrantidele. Ta on veendunud, et oma ala meistrid suudavad ise täita paljud pisemad lüngad, mis jooksvalt töö käigus esile kerkivad. Siiski on ta alati valmis reageerima ja arenguid õigesse vakku nügima, juhul kui suund kipub kiiva kiskuma. Andris Nelsons on orkestrijuhina viimati mainitud ääre poole kaldu – pisutki kogenud orkestrandina mõistab ta hästi, milliste vahenditega pole mõtet oma tahet ja ideid proovisaalis kehtestada. See ei tähenda sugugi, et ta pillimehi usaldades ohjad käest annaks – otse vastupidi. Ta juhib tegelikult, mitte näiliselt. Seevastu mikrojuhid juhivad üksnes näiliselt, aina seletades, suunates ja siunates, tulemus kujuneb aga neist üsna sõltumatult, lõppedes kord õnnestumisega, aga teinekord hoopis jõletu muusikalise fopaaga. Orkestrid üle maailma naudivad koostööd Andris Nelsonsiga just seetõttu, et tema proovides valitseb vastastikune usaldus ja töötahe. Oma eriala aastakümneid õppinud parimad orkestrandid on kunstnikud, mitte muusikaline “kahuriliha”, keda füürerliku nokitsemisega nörritada. Proovide asjalik, austav ja peamiselt muusika keeles kulgev ladus töö on Nelsonsi tähelennu avalik saladus. Nelsons ja romantiline maksimalism Hoolimata noorpõlve kogemustest vanamuusika vallas pole Andris Nelsonsi tegevuses pea ainsatki selget märki barokiajastu aadete või renessanssmuusika südame külge kasvamisest. Hulka kontserdikavu ja dirigendi diskograafiat sirvides joonistuvad pigem välja lemmikud, keda väga laialt üldistades võib pidada tundetoonilt romantikuteks, üksikute eranditega. Valitsevad lopsaka orkestraalse mõtlemisega heliloojad Anton Bruckner, Johannes Brahms, Pjotr Tšaikovski ja Richard Strauss, mõneti varasemast ajast aga Beethoven, pisut hilisematest meistritest domineerivad Dmitri Šostakovitš ja Igor Stravinski. Kõigi nende loojate puhul joonistab Nelsons välja eredaid kontraste ja suure hingusega fraasivõlve, teed näitamas suurepärane sümfooniline suunataju. Beethoveni sümfooniate tsükkel on neist ehk kahvatuim, aga mida täidlasem ja tujukam on teose tuum, seda mõjuvama tulemuse saavutab Nelsons. Tähendab – Andris Nelsons on tüpaažilt ilmselt romantiline maksimalist. Siinkirjutaja eredate kontserdielamuste tipmises osas on kaks Nelsonsi juhatatud kontserti: tunamullu detsembris toimunud õhtu Berliini filharmoonikute ees, mida alustas Jüri Reinvere nokturn “Maria Anna, wach, im Nebenzimmer” (“Maria Anna, ärkvel, kõrvaltoas”), jätkas Mieczysław Weinbergi särav trompetikontsert ning lõpetas Igor Stravinski “Kevadpühitsus”. Andris Nelsonsi tõlgenduses kõlas ikooniline suurteos erandliku ja rafineeritud metsikusega, alates esimeste taktide teada-tuntud fagotisoolost kuni lõpuosade löökpilliarsenali pidurdamatu ekstaasini. Teisena meenub möödunud mais Hamburgi Elbphilharmonie üsna tujukas saalis terve õhtu täitnud Richard Straussi kava, mille emotsionaalsete äärmuste lained liigutasid ka kriitilist kuulajat pisarateni. Nelsons ja uus muusika Oluliseks teetähiseks uue muusika interpreedina on Nelsonsi menukad ettekanded ja salvestus teosest, mida mõnedki kriitikud peavad senini üheks XXI sajandi parimaks helitööks. See teos on Hans Abrahamseni (s 1952) ligemale pooletunnine laulutsükkel “Let me tell you” sopranile ja orkestrile (2013), mille teksti autor on Paul Griffiths, üks loetumaid kirjutajaid XX ja XXI sajandi muusika alal. 2021. aasta juunis juhatas Nelsons Bambergi sümfooniaorkestrit kontsertidel, kus esiettekandele tuli Jüri Reinvere orkestriteos “Maria Anna, wach, im Nebenzimmer”. Sama aasta detsembris kõlas Reinvere teos Nelsonsi dirigeerimisel kolmel õhtul ka Berliini filharmoonikute kavas. Abrahamseni ja Reinvere nimetatud helitöödel on üllatavaid sarnasusi kõlakujunduse ja vaikuse värve kompava orkestrikäsitluse tasandil, olgugi et teoste ideestik ja ehituslik tuum on küllalt erinevad. Tunamullusel sügisel ilmus plaadimärgi Deutsche Grammophon all Sofia Gubaidulina Gewandhausi residentuuri krooniks album, millega märgiti mõjuvalt ära helilooja 90 aasta juubel. Andris Nelsonsi dirigeerimisel kõlas Gewandhaus-orkestri säravas ettekandes kolm suurteost, mille nõudmised orkestriaparaadi suurusele ja võimekusele olid aukartust äratavad. Mingi ühenduslüli seob kõiki neid Andris Nelsonsi põikeid uuemasse helikunsti – suured ülevad vaimsuse harjal hõljuvad muusikalised ideed, eriliselt peen orkestrikõla, väljapeetus väljenduses, mis haarab ka seda suurt kuulajate rühma, keda ülimalt eksperimentaalne ja kõiki piire lammutav kõlailm ei köidaks. Kui suur on siin roll Nelsonsi esteetilistel ideaalidel, polegi lihtne öelda, aga midagi iseloomulikku võib siiski aimata. Nelsonsi romantilise joonega maksimalism ei jäta teda maha ka uusimasse muusikasse süvenedes. Kui sügav on kõigi nende väidete tõepõhi, saab veenduda vaid kahel viisil: külastades kontserte ja kuulates salvestisi.

Tallinna XVIII kammermuusika festival 21.–28. VIII 2022 Maano Männi, kolmandat aastat selle festivali kunstiline juht, ütleb ajakirjandusele: “Kui olin selle aasta festivalimõtete algfaasis, soovisin kuulajale pakkuda kava, mis viiks mõtted eemale meid ümbritsevast materiaalsest argipäevast. Sõnaga “maagia” tekkis eriline seos, aga kui on tegu sugestiivse heliteosega, inspireeriva esineja või erilise kontserdiatmosfääriga, võib tekkida lausa helimaagia. Festival “Helimaagia” püüab tabada kaheksa kontserdiga kõike seda, mis eelpool mainitud, ja ehk sedagi, mida sõnadesse panna pole võimalik.” Sellest festivalist on tõesti, mida meenutada ja mäletada, ka minul, kes ma poole festivali aegu koroona küüsi sattununa paljustki otseselt ilma jäin. Minu lugu ei saanudki tol ajal valmis ega näinud trükivalgust. Aga elu kulges oma rada. Festival, millele ka mina kogu hingest pühenduda tahtsin, läks samuti suurejooneliselt õhtu õhtu järel edasi oma piduliku lõpukontserdini. Pöördumegi nüüd ajas tagasi lõpetamata jäänud mõtete juurde. Väga paljude aastakümnete kuulamispraktika jooksul on mul enesele selginenud kaks väga lihtsat muusika ja esituse kvaliteedikriteeriumi, väga subjektiivsed loomulikult, samas üsna laia üldistusspektriga. Esimene, ja suurim (tunnustusena): oh, et see lugu kestaks veel ja veel! Ja teine: sellest loost (esitusest, muusikast, kontserdist) ei oleks ma küll kuidagi tahtnud ilma jääda! Mõlemad viitavad elamusele, mis jätab hinge oma jälje. Vahel tahaksin, et mõni neist jälgedest jäädvustuks ka kirjapildis, mis püsib helidest pisut kauem. (Mõelgem võrdluseks: muljeid loetud kirjandusteostest meenutame ja vaidleme nende üle aastaid ja lausa aastakümneid tagantjärele. Miks siis mitte muusikast!) Olengi mõtetes tagasi festivalil. Avakontsert 21. augustil. Silme ees on pidulik sündmus, mida olin, tõsi küll, pisut teistsugusena oodanud. Aga Roomas käitu roomlase moodi! Korraldajate aujärge hoiab visalt aastaid sellel lainel sisse töötanud Pille Lille muusikute toetusfond (PLMF), esindatud rohkesõnaliselt nii avakontserdi eel kui ka igal järgmisel just Pille Lille imposantse isikuga. Ent sama väärikaid avasõnu on festivali avakontserdil ütlemas ka Tallinna abilinnapea Vadim Belobrovtsev, rõhutamaks, et Tallinn on muusikalinn, tahab seda olla ja selleks jääda ja linnavalitsus lubab omalt poolt teha kõik, et … Nagu kord ja kohus ette näeb, saab lõpuks sõna ka festivali sisuline kordasaatja, seda viimasel kolmel aastal kunstilise juhina tüürinud maestro Maano Männi, kelle isikupärane ja muusikule iseloomulik tagasihoidlikkus ei luba tal end esile tõsta, kuigi just t e m a on see, kes hetkel tähelepanu väärib. Sest festival on kunstiline tervik, omalaadne loominguline suurvorm, mis eeldab kompositsioonilist mõtteviisi väga mitmel tasandil, et siis realiseeruda õigel hetkel. See ei ole mitte lihtsalt sõprade-kokkutulnute ühtsest mõtteviisist kantud musitseerimine ja just Maano Männi oli selle terviku arhitekt, viiuldaja, kelle töökohtadeks olnud aastakümnete jooksul kontsertmeistri keerulised ja austusväärsed ametid Eesti ja Soome orkestrite juures. Seda eesmärki said tajuda need, kes käisid õhtu õhtu järel muusikast naudingut otsimas. Käisid, ja ega pettumusi palju ette ei tulnud. Needki probleemitsemised johtusid pigem maitsest, eelarvamustest ja -teadmistest ning muudest subjektiivsetest teguritest, või pelgalt eneseavaldamise soovidest, mis kuulamise käigus ju tihti samuti loominguliselt lõkkele löövad. Nii see peabki heal kontserdil olema! (Loe ka 2.09 2022 Sirpi. Minu kiidusõnu pälvivad aga ka kõik need, kelle pea, käsi ja arvuti olid promonud juba nädalaid ette ja päev-päevalt kogu festivali jooksul kaheksat eriilmelist ja isuäratavat kontserti, nii et festival oli tõesti kuulajate jaoks v a l m i s, oli oodatud ja paljutõotav. (Meie festivalirohkes argipäevas pretsedenditult silmapaistev töö sisult ja vormilt.) Ja festival tõestas, et oli seda reklaami ja infojagamist väärt. Festivali tänavune tunnussõna “helimaagia” realiseerus, sest festivali iseloomustas professionaalne kõrgtase nii valikutes kui esitustes! Avakontsert viis kuulaja prantsuse muusika maagiasse, Debussy ja Raveli tundemaailmaga harmoneerus hästi ka festivali resideeriva helilooja Galina Grigorjeva “Lõputu kaanon”. See oli üks festivali n-ö poolkirjudest kavadest, mida sidus stiililine ühtsus. Tänu esitajatele võlus otsekohe Raveli “Introduktsioon ja allegro” harfile, flöödile, klarnetile ja keelpillikvartetile. Juba siin viis ootuse kõrgele flöödisolist (Heili Rosin-Leivategija) koos harfi (Lily-Marlene Puusepp), klarneti (Soo-Young Lee) ja keelpillikvartetiga. Kvartetis meie parimad: Triin Ruubel, Maano Männi, Johanna Vahermägi ja Indres Leivategija. Kontserdi staariks mängis flötist Heili Rosin-Leivategija end aga Debussy sonaadis flöödile, vioolale ja harfile. Üks festivali kõrghetki sündis seega juba avakontserdil. Oodatust väiksem oli Debussy laulutsükli “Unustatud viisid” (Paul Verlaine’i luulele) mõju. See kaunis muusika nõudnuks oluliselt suuremat läbimõtlemist ja nüansirikkust vokaalis. Tugeva ja ilusa kandva häälega Tuuri Dede suudab kindlasti selle viimistlustööga ka kõrgtasemele jõuda. Need laulud on tööd ja vaeva väärt! Festivali teine kontsert “100% adrenaliini!” jäi minu muljete kõrghetkeks. Teemaks Francki muusika koos lühikese intrigeeriva sissejuhatusega vioolalt ja kitarrilt (Andres Kaljuste ja Kirill Ogorodnikov), milleks oli Francis Kleynjansi pala “Hommage à César Franck”. Oleksin valmis kõik oma lubatud tähemärgid ära kasutama kiitmaks ülivõrretes Triin Ruubeli ja Maksim Štšura Francki viiulisonaadi esitust. Mõjuv nii esinejate temperamendi ühtsuse aspektist, nüansseerimise ilu ja võimsuse poolest, ja muidugi lihtsalt öeldes – võrratu võimega sellesse pingerohkesse muusikasse maksimaalselt sisse elada. See oli ettekanne, mis mind kuulajana vapustas. Selle muusika ilu toimis sügavalt, nii teadvuse kui alateadvuse tasandil. Peaaegu sama täiuslik oli ka Francki klaverikvinteti ettekanne. Franck pääses mõjule oma täies harmooniataotluses ja loogikas, tunderikkuses ja tulisuses. Olin senini teda palju intellektuaalsemaks loojaks pidanud, noored mängijad aga justkui nägid läbi tema natuuri palju sügavamaid emotsionaalseid rikkusi. Olgu nad tänatud! Kui juba kasutada mõistet kirju kava, siis seda pakkus kolmanda õhtu “Festivali salong”. Siin jagus muusikat mitmele maitsele: klassikaline Mozart, Chopin ja Schumann, rahvuslikumate maitsenüanssidega Janáček, uus muusika Tõnis Kaumannilt ja Aaron Jay Kerniselt. Siin võiks rõhutada, et n-ö konkureerivaid suurepäraseid mängijaid oli pea igas pillirühmas: pianistidest meie Maksim Štšura ja Soomest Henri Sigfridsson, kes muide mängis ka eelmise õhtu Francki klaverikvintetis. Tšelliste on meil võrratu rida: Marcel Johannes Kits, Theodor Sink, Indrek Leivategija; viiulil lisaks Triin Ruubelile Maano Männi ise, Kaija Lukas, Andrei Valigura ning vioolal Zita Zernoviča Lätist. Igale muusikale on olemas ju oma fännid ja kontsert põhimõttel “igaühele midagi” õigustab end suurte kavade vahel täielikult. Nüüd siis mõned kahetsused ehk kontserdid, millest ma poleks kuidagi tahtnud ilma jääda. Igas neis sisaldub vähemalt üks maiuspala mu enda isiklikus muusikamaailmas või muusik, keda võiksin kuulata mängimas ükskõik mida! Helimaagia pürgis täiusele “Meditatsiooniõhtul” Rootsi Mihkli kirikus, kus suuri lootusi panin seekord mitte Pärdi muusikale (“Peegel peeglis”, fagotisolist Etienne Boudreau) ega inglissarve esinemisele (Heli Ernits), noorte loojate Lauri Jõelehe või José Lezcano paladele, ega ka harvemini soolopillina kõlavale marimba muusikale (Paul Smadbeki pala Tanel-Eiko Novikovilt) – kuulsin publikut neid kõiki hiljem väga kiitvat! Mina ootasin hoopis vana hea Johann Sebastian Bachi tšellosüiti, sest olen Theodor Singi jäägitu austaja. Bachist rääkimata! Ja suure uudishimuga ootasin ka Galina Grigorjeva uhiuut helitööd “Fata Morgana” vesiharfile ja tšellokvartetile, kus solistiks Vambola Krigul. Tšellistide nimistusse lisame veel Siluan Hirvoja ja Karret Sepa. Grigorjeva muusika vaimsus on omaette fenomen, mis nõuaks pikemat süüvimist mõjude, eeskujude, hingeseisundite ja suure psühholoogilise tarkuse sfääridesse. Õnnelikud olid need, kes kirikus küünlavalgel seda müstikalähedast kõlailu nautida said. See oli Maano Männil tõeliselt andekas leid! Järgmine õhtu 25. augustil Mustpeade maja Valges saalis teenis taas suurt muusikat. Loetlen õhtu esinejaid: Trio ’95 – Robert Traksmann, Marcel Johannes Kits ja Rasmus Andreas Raide ning Eneko Iriarte Velasco klarnetil. Kontserdi avalugu oli Messiaenist inspireeritud, Jaapani suurmeistri Takemitsu “Rain Tree Sketch I. In memory of Oliver Messiaen”. Silvestrovi teos aga kandis pealkirja “Fugitive visions of Mozart” . See kõik oli justkui eelhäälestus. Siis sulges kuulajad jäägitult oma mõtte ja helide maailma Messiaeni “Kvartett aegade lõpust”, pannes maksma kogu oma otsese mõju ja alltekstirohkuse, mis on nii iseloomulik igas tundesfääris kirjutavale Messiaenile. Sellest ei oleks ma kuidagi tahtnud ilma jääda. Kontserdi pealkiri “Folk klassikas” ütleb kokkuvõtvalt valiku kohta Bartóki, Myroslav Skoryki, Malcolm Arnoldi, György Ligeti ja George Enescu muusikast. Palju erinevate rahvuste hingeelu ja rütmidega toonitud värvikirevat muusikat! Ja tähelepanuväärselt suur ja rahvusvaheline esinejaskond: Hans Christian Aavik oma kuulsaks mängitud võluviiuliga, Ukraina viiuldaja Olga Sheleshkova, rahvusvahelise mängugeograafiaga pianist Karolina Aavik, flötist Heili Rosin-Leivategija, oboevirtuoos Riivo Kallasmaa, hispaania klarnetist Eneko Iriarte Velasco, metsasarvemängija Kreete Perandi ning fagotist Etienne Boudreault Kanadast. Ja veel üks ainulaadne sündmus lisandus festivali mitmetahulisse programmi, perekontsert “Teekond kammermuusikasse” 27. augustil Hopneri majas kell kolm päeval. Selle ideeline autor oli Maano Männi tütar Marite Männi, kes on mitmekülgse rahvusvahelise stuudiumiga pianist. Muusikapsühholoogia ning esituskunstide vallas uurib ta praegu uurib ta Hamburgis, kuidas viia kammermuusikat kooskõlas teiste kaunite kunstidega laste ja noorte, aga miks mitte ka täiskasvanute vaimsesse maailma. See on eelarvamusvaba ja kaasav TONALi programm, millega Marite praegu päevast päeva Hamburgis seotud on. Pianisti ja läbiviija rollis olnud Maritet toetasid siin festivali parimad muusikud. Näen teda vaimusilmas juba ka Eesti koolides seda leidlikku, põnevat ja kaunikõlalist programmi läbi viimas. Ja olemegi lõpukontserdini jõudnud. Arvatakse, et niihästi inimsuhet, kirjatööd, muusikateost, kontserti kui ka festivali on kergem alustada kui kõrgtasemel ja just õiges vaimses seisundis lõpetada. XVIII Tallinna kammermuusika festival lõppkontsert toimus Tallinna Jaani kirikus ja siin oli ootamas veel mitu nauditavat kõrghetke. Festivali taga oleval PLMF fondil on siin ka omad traditsioonid ja üks neist on Marje ja Kuldar Singi fondi noore muusiku preemia. Lõppkontserdil anti see preemia seekord üle tšellist Marcel Johannes Kitsele. Kontserdil sai kuulda ka oma tähelendu kõrgelt alustanud viiuldajat Hans Christian Aavikut mängimas Ralph Vaughan Williamsi pala “Lendu tõusev lõoke”.See oli sobilik nii sümboolselt kui ka solisti kammerorkestri ees soodsalt eksponeerides. Vast üks kõige oodatum ja huvi maksimumini tõstnud teos oli Galina Grigorjeva “Palve” versioon, seatud ja pühendatud festivalile ja staarsolistile Grégoire Blancile koos tema hämmastava instrumendiga theremin. Nüüd juhin küll tähelepanu interneti infoväljadele, et theremin'ist selgemat ettekujutust saada – see on kui teatud viisil kohandatud elektriväljas tekitab liikuv ese, näiteks käsi helivõnkeid. Meistermuusiku käes võib see instrument imeliselt omapäraseid helisid esile kutsuda. Selline imepill siis koos festivali kammerorkestriga võlus kiriku atmosfääri eriliselt sobiva kõlamaagia ainulaadsest versioonist Grigorjeva “Palvest”. Sergei Rahmaninovi “Vokaliis” omakorda pani i-le täpi peale, rahuldades kuulaja uudishimu just instrumendi suhtes. Kontserdi lõpuks valitud Griegi kaunikõlaline ja pingeid maandav süit “Holbergi aegadest” kammerorkestri esituses pani suurele muusikapeole rahuliku punkti. * PS. Festival tähendab ju pidu ja pidulikkust. Kirjeldatud muusikast tulvil nädal vääris täielikult festivali nime ja staatust. Maagiale lisaks rõhutaksin iseloomustavate terminitena ka professionaalsust, leidlikkust, mitmekesisust, põhjalikkust ja psühholoogilist nutikust suurvormi kui terviku komponeerimisel. Tahan tänada maestro Maano Männit ja kõiki suure potentsiaaliga muusikuid-esinejaid! Tallinn vääris seda festivali, ja ka vastupidi! Kuigi eelreklaamidest võib praegusel hetkel juba välja lugeda, et edasi lähevad PLMF ja Maano Männi ideede realiseerimised kumbki taas omi radu – mingu kõik nende pürgimused 100% korda!

Ajakiri Muusika annab tänavu välja oma esimesed muusikapublitsistika alased autoripreemiad! Esimesed laureaadid on muusikateadlane Ene Pilliroog ja noor autor Luisa Susanna Kütson, Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi tudeng. Ajakirja toimetust ajendas sellist preemiat looma soov väärtustada ja fookusesse tõsta muusikast kirjutajaid. Alljärgnevalt jagavad laureaadid mõtteid muusikaelust ja muusikateemal kirjutamisest. ENE PILLIROOG Muusikaajakirjanduse alustala – kontserdiarvustus on teadupärast keerukas žanr. Milliste mõtete ja põhimõtetega lähened arvustuse kirjutamisele? Ene Pilliroog: Lähen kontserdile muusikalist emotsiooni saama. Püüan olla eelarvamuseta ja interpreete mitte võrrelda, sest iga esitus on alati eriline, isikupärane ja hetkeline, millest helide kustudes saab mälestus. Mõni saadud emotsioon on tõesti samuti vaid hetkeline, teise lummuses võib püsida pikka, pikka aega. Nii et mu kirjutised on justkui kontserdil kuuldust hinge jäänud peegeldused, milles on oma osa teose sünnitausta ja konkreetse esituse hetke koosmõjul. Minu arvates teose partituuri vormiline ja orkestratsiooniline käsitlus käib ühe teise žanri alla, mis on samuti väga huvitav lugemine, aga sellega võib tegeleda hoopis teises olukorras. Ka ei ole ma pidanud vajalikuks kogu ilmale kuulutada, kui mitu n-ö vale nooti ma suutsin esituses tuvastada. Ikka juhtub, see on inimlik – ka kirjatöid tehes on väga kerge näpuliigutusega võimalik nt toetusest saada teotus, aga see polnud ju ometigi hinnang, mida tahtsin öelda! Milliseks hindad muusikaajakirjanduse võimalusi ja hetkeolukorda Eestis? Ma ei oska võimaluste osas midagi öelda, sest olen tarbija seal, kus pakutakse. Küllap tegelevad võimalustega kutsutud ja seatud kultuurijuhid, kes peavad arvestama nii kulude kui tuludega. Aga mingeid tendentse võin küll esile tuua. Kui ma loen igakuist Eesti Muusika Infokeskuse uudiskirja, siis sealt nähtub ikka väga aktiivne, rikas ja mitmekülgne tegevusväli, milles meie muusikud osalevad nii kodu- kui välismaal. Nimetatud uudiskiri on aga n-ö valitutele, kes spetsiaalselt selle tellivad. Millegipärast ei kajastu sealt nähtavast kultuuririkkusest isegi mitte murdosa meie igapäevaste päevalehtede veergudel või telekanalite helenduses, nii et laiem üldsus ei oma mingit aimu, kui palju suurepäraseid muusikuid meil on ja kuidas nad on võimelised osalema maailma kultuurielus. Avaramat muusikaelu käsitlust võib leida ajakirjas Muusika ja Klassikaraadios (“Helikaja”, “Delta”), mille üks suurimaid väärtusi minu silmis on ka kontsertide ülekanded ja järelkuulamise võimalused, mis omasid eriti suurt väärtust viiruse- ja “maskiballi”-aastail, mil kõik inimesed ei saanud elava muusika juurde tulla. Olen leidnud internetist ka leheküljelt MuusikaElu, mis pakub huvitavaid intervjuusid, Eesti Kontsert võimendab tegemisi “Aplausiga”, Rahvusooper Estonia meelitab kuulama oma uudiskirjaga, ajakiri Teater.Muusika.Kino köidab süvasisuliste lugudega ja ajaleht Sirp iganädalaste valikutega kontserdisaalidest. Nii et kes teadlikult otsib, see võib üht-teist ka leida, kuid meie päevalehed ja teleprogrammide juhid võiksid küll peeglisse vaatavalt mõttesse jääda, et kas ikka on kõik nii kuis võiks. Olgu siinjuures veelgi üks asi ära märgitud – meil ilmub just viimasel ajal haruharva tõsisemaid monograafiaid. Põhjus on vist ilmselge ja lihtne – sellise töömahu eest, mida nõuab monograafia valmimine (arhiivitööd, intervjuud, muusika kuulamine jne), pakutakse niivõrd alandavalt väikest töötasu, et ükski tervemõistuslik inimene ei võta seda tööd ette. Ja kui võtab, siis peab selleks olema mingi teda isiklikult sügavalt puudutav põhjus, mida nimetatakse armastustööks. Millised mõtted on sul seoses meie muusikaeluga ja järelkasvuga ning kui jätkusuutlik see keset keerulisi aegu paistab? Meie muusikaelu on vähemalt hetkel küll väga rikas, sest niivõrd palju on huvitavaid, ainulaadsete kavadega kontserte ja erinevaid festivale, et on teistpidi häda – igale poole kuhu tahaks, lihtsalt ei jõua. Ka olen “viiruslikel” põhjustel eelistanud n-ö suuremaid kontserdipaiku, ehk siis Estonia kontserdisaali ja kirikuisse jäävaid sündmusi. Tõstaksin eriliselt esile Tallinna Jaani kiriku osa meie kultuurielus – nad on suutnud oma kuukavadesse koondada väärtuslikke muusikahetki, mis on kokku toonud ja ühendanud suure hulga inimesi. Mis puutub järelkasvu, siis ühelt poolt on selleks loodud parimad võimalused, mis kunagi varem on olnud ja maailm on lahti, aga teisalt jällegi kohtame probleemi, kus ühed on võrdsemad kui teised. Ka meie (laste)muusikakoolide õpetajad on väärt töötasu, mis innustab ja paneb huvituma. Aga ajad on ju keerulised lausa igavikuliselt, sest alati on igale päevale jagunud omi muresid. LUISA SUSANNA KÜTSON Milline funktsioon on kontserdiarvustusel ja milline võiks olla hea ja õigetel alustel kirjutatud muusikaarvustus? Luisa Susanna Kütson: Kontserdiarvustusel on mitmeid funktsioone. Neile, kes kontserdil ise kohal polnud, on arvustus hea ülevaade toimunust. Võib-olla saadakse just sealtkaudu aimu, kas peaks tulevikus sarnasele sündmusele varakult piletid soetama või tasuks otsida hoopis midagi meelepärasemat. Kontserdilkäinule annab arvustus võimaluse hommikut/lõunat/õhtut meenutada, näha sündmust läbi uue vaatevinkli ja leida puutepunkte autoriga. Arvustajale endale on see vast viis oma kogemust lahti mõtestada ning võimalikult autentselt edasi anda. Arvustuse kirjutamine võib olla küllaltki keerukas. On ju muusika kuulamine üsna sensoorne kogemus ja mõne tajutud elamuse selgitamiseks just nende õigete sõnade leidmine võib aega võtta. Kui aga juba lähenemisnurk leida ja sõnad liikuma pääsevad, ununeb eelnenud pinge, ning arvustus kirjutab end peaaegu ise. Hea ja õigetel alustel kirjutatud muusikaarvustus on see, mille autor ei ürita teha oma individuaalsest kogemusest universaalset tõde ning on iseenda, arvustatavate ja lugejate suhtes aus. Millist rolli sinu pilgu läbi muusikaajakirjandus kannab meie muusikaelus? Muusikaajakirjandus ühendab loojaid, loomingut, korraldajaid ja kultuurihuvilisi. See võimaldab olla kontaktis muusikaelus toimuvaga ning samas annab ruumi, et seda toimuvat mõtestada. Muusikaajakirjandus talletab seda, mis muidu oleks mööduv, ja sõnastab seda, mis võib tunduda sõnastamatu. Milline paistab meie praeguse aja muusikaelu? Minu silmis on praeguse aja muusikaelu väga heas seisus. Muusika on kättesaadavam ja mitmekesisem kui kunagi varem. Selle olulisust ja asendamatust tuleb lihtsalt osata teadvustada ja hinnata, et need, kes seda kõike elus ja liikumises hoiavad, saaks vääriliselt tunnustatud.

Festival “Jõulujazz” 25. XI – 18. XII 2022. Esinejad: Anett, Janno Trump Clarity Ensemble & Victoria Tolstoy, Marvi Vallaste kvintett, trio Darrifourq-Hermia-Ceccaldi (Prantsusmaa), duo Trygve Seim-Andreas Utnem (Norra), Dana Masters (USA), Maria Faust, Michaela Petri, Tallinna Kammerorkester, Tõnu Kaljuste, Lauri Kadalipp, Eydís Evensen (Island), Raul Sööt, Raul Vaigla ja MUBA bigbänd, trio Liisi Koikson-Andre Maaker-Marti Tärn, Vene teater laulab jazzi. “Jazzkaar” on Eesti muusikamaastikul nähtus, millest ei saa üle ega ümber. Tütarfestivali “Jõulujazziga” on samad lood, ta lihtsalt on, võta või jäta. Enne kui asun entusiastlikult kirjeldama festivali tipphetki, tunnen kohustust häält tõsta mõningate häirivate valikute suhtes. Usutavasti oli see lihtsalt kahetsusväärne asjaolude kokkusattumus, et “Jõulujazzi” lõpp ei liikunud seekord tõusvas joones kulminatsiooni suunas, vaid pigem vajus tasapisi ära. Tühi klaas Kõige suurema pettumuse valmistas väliselt särav, aga kunstiliselt sisutu “Jõulujazzi” viimane kontsert 18. detsembril Vene teatris. Lühidalt öeldes meenutas see aastavahetuse süldipidu glamuurses restoranis kalli raha eest. Jah, laval olid Eesti parimate hulka kuuluvad jazzmuusikud; jah, kontserdipaik oli soliidne ja pidulik; jah, peomeeleolu kiskus lisapala ajal kõik laulusolistid tantsima ja publik plaksutas püsti seistes. Repertuaari täitsid jazzistandardid ja ajaproovile vastu pidanud head laulud XX sajandi teisest poolest. Paraku olid need Eesti parimad jazzmuusikud pandud enamast instrumentaalse saate rolli ja peatähelepanu oli suunatud laulvatele Vene teatri näitlejatele, kel vähemalt selle projekti raames puudus ambitsioon ja võimalus pelgast laval laulmise ja hea väljanägemise rollist kaugemale või sügavamale küündida. Kahju, et sel õhtul lavalaudadelt üle käinud inimeste ja nende annete potentsiaali ei kasutatud ära selle sõnapaari parimas tähenduses. Nii jättis too sündmus sädeleva, kuid õõnsa mulje, otsekui tühjaks joodud šampanjaklaas. Pulbitsev sisu Aga nüüd šampuse ehk pulbitseva sisu juurde, mida pakkus “Jõulujazzi” kava teine kolmandik. Mõningaid neist “Jõulujazzi” kõrghetkedest oskasin juba ette aimata, sest lisaks eesti muusikutele olin mitmeid teisigi juba varem kuulnud. 2018. aastal sõitsin Berliini kuulama ja kajastama spetsiaalset Eesti-hõngulist kontserti, mille ühe poole sisustas Maria Faust oma Machina ansambliga. Tookordse Berliini jazzifestivali üheks eredamaks elamuseks kujunes aga Darrifourq-Hermia-Ceccaldi trio, keda kohtasin nüüd, neli aastat hiljem Tallinna Philly Joe’s jazziklubis. Ei tea, millest see tuleb, aga Prantsuse ja prantsuskeelsete maade jazz tundub olevat väga põnev. Täpsemalt on vähemalt seni osutunud ülimalt huvitavaks see osa prantsuskeelsete maade jazzist, mis Charles Gili ja tema agentuuri Vapaat Äänet vahendusel Eestisse jõudnud on. 30. novembril Philly Joe’s klubis kontserdi hakul tekkinud viivituse ajal heitis saksofonist Manuel Hermia naljaviluks lavalt saali vastuseta jäänud küsimuse: “Are you ready?” (“Kas olete valmis?”). Varasema kogemuse põhjal aimates, mis ees ootab, vastasin endamisi poolkuuldavalt “not really!” (“tegelikult mitte!”). Prantsuse-belgia kolmik ei tulnud teps mitte präänikute maalt ja lääget magusust ei saanud neile ette heita. Esimesest palast alates tabas saali halastamatu intensiivsusega helirünnak, mis jäi traditsioonilisest jazzi mõistest ajuti üsna kaugele. Mul on kiusatus nimetada kuuldut metal jazz’iks või industriaaljazziks, kuigi sobiks vist öelda ka lihtsalt avangard. Trio viljeldav jõuline helikeel hõlmab vähemalt löökpillide puhul ka laiendatud mängutehnikaid, näiteks eri suurusega trummitaldrikutega tom-tom-trummi naha vastu hõõrumist, mis tekitab erineva helikõrgusega pikki “noote”. Sellised erilise tämbriga helid annavad kontserdile rockilikku hõngu. Olen varem näinud samu mänguvõtteid kasutamas (samuti prantsuse päritolu) Lê Quan Ninhi, kelle soolokontserdid “Improtesti” sarjas ja festivalil “AFEKT” on pakatanud šamanistlikust energiast. Kork lendab pealt Omamoodi šamaaniks passiks vist nimetada ka Maria Fausti, kelle üks alias’test on Fuuria Faust, mis pole kaugel teisest sarnase tähendusega (aga sageli üsna mürgise alatooniga kasutatavast) sõnast “nõid”. Fausti energia on jõuline, otsene ja siiras ning kahtlemata on tema “nõidus” head sooviv. Juba mitu aastat kestab helilooja uurimusretk inimeseks olemise hapramale ja haavatavamale poolele, valgustades ka valusaid ja keerulisi teemasid. Maria Fausti uudisteos “Si vis amari, ama” (“Kui soovid olla armastatud, armasta”) hõlmab oma kaheksas osas palju erinevaid värve ja meeleolusid. Naise kasvamisest, küpsemisest, emotsioonidest ja seisunditest inspireeritud teoses, mille esitajad olid Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste ja solistid, on keskne roll erinevatel plokkflöötidel, mida “Jõulujazzi” 4. detsembri kontserdil Noblessneri valukojas mängis Michala Petri. Habras flöödipartii kõlas algul karjasevilena kepsutavalt ja unistuslikult, võibolla lapsemeelseltki, aga sellesse “sinisilmsusse” sekkus peagi Fausti enda altsaksofon, mis kõlas emotsionaalsel ja nõudlikul toonil. Järgnenut ei osanud ma enam lineaarse programmi “naise elu lapsest vanurini” alusel tõlgendada. Vaevalt et ka helilooja ise teost komponeerides sedavõrd lihtsustatult mõtles. Vahel tabasin end mõttelt, et Faust on mingeid lõike iseenda varasematest teostest laenanud või et “too koht siin kõlab justkui Philip Glassilt”, aga võibolla oligi see kõik taotluslik. Eluratas kui sama meloodiat ketrav mängutoos, mida korduvalt üles-alla jooksvad muusikalised motiivid esindama sobivad, ja elu hammasrataste vahele sattumise ohud ... Umbes teose keskel arvasin kuulvat pisut sugulust Lepo Sumera 2. sümfooniaga. Faustist kui sümfoonikust mõelda pole mulle kunagi varem pähe tulnud, sest tema instrumentaarium on olnud täiesti teine. “Si vis amari, ama’t” kuulates sai Fausti kui sümfooniline potentsiaal aga tasapisi ilmseks. Monumentaalsust tema muusikas jagub, nimeliselt viitab sellele tema hiljutise sooloalbumi pealkirigi. Monumentaalsuse või mastaapsusega koos on Maria loomekäekirjas ka palju kirge, emotsionaalsust, hingelisust, hingamisest lähtuvat, mis ehk seletab seda, miks ta on end seni kodusemalt tundnud puhkpillidele kirjutades. Hingest ja hingamisest algav lähenemisviis on siiski põhimõtteliselt ülekantav muusikalisele fraseerimisele mistahes pillidel. Tundub, et selles suunas on heliloojana liikumas ka Maria Faust, usaldades end üha enam ja leides üha uusi võimalusi erineva kõla ja valjusega pille omavahel suhtlema ja suhestuma panna, nii et teose koekirjas ei lähe ükski individuaalne hääl kaotsi – või kui lähebki ja mattub teiste alla, siis on see helilooja kavatsus. Šampuseteemalist võrdlust meelde tuletades oli just Maria Fausti teose esiettekanne Noblessneris see kulminatsioonihetk, mil kork juubeldava popsatusega lakke lendas. Las voolab Lauri Kadalipu “State of flow” (“Vooseisund”) 7. detsembril oli pealkirjale vastavalt kuidagi kaduv ja tabamatu kuulamiskogemus – rohkem kui teised siinses ülevaates kirjeldatud “Jõulujazzi” elamused, vähemalt minu jaoks. Mööduvus või kaduvus pole siin mõeldud hinnanguna, tegu oli hea muusika ja õnnestunud kontserdiga. Ajuti kasvas see voogamine Lauri Kadalipu saksofoni huigetest Florian Weberi lainetavaks klaveriimprovisatsiooniks või intensiivselt pulbitsevaks löökpillisooloks Bodek Janke esituses, aga kulgemise mööduvust see ei muutnud. Mulle tundus, et tolle kontserdi muusikalisse materjali nii meloodia- kui faktuuritasandil sisse kirjutatud lainelisus või voolavus mõjutas otseselt mu võimet sellest muusikast mingeid katkendeid meelde jätta. Kunsti kaduvus ja elu kaduvuse kunst. Kontserdi lõpupoole kõlanud “Meil aiaäärne tänavas” võttis selle käestlibisemise tunde kommentaarina kokku.

Sellele prantsuskeelsele sõnale pakutakse eesti keeles väga palju vasteid ja laiemaid seletusi. Esimesena leiab tõesti eesti keeles võõrsõnana levinud vaste eksprompt, mida seletatakse kui muusikaterminit, kuid on ka laiemaid selgitusi nagu hetke looming või ootamatu impulss jpm. Minul tekkis 29. detsembri hommikul absoluutselt ootamatu impulss – õhtul kontserdile minna. Valik Eesti piires oli väga suur, sest vana aasta viimased päevad pakkusid erinevaid kontserte lausa kaks-kolm päevas. Ootamatu impulss valis välja Viljandi pärimusmuusika aidas toimuva Eesti Sinfonietta solistide kontserdi. See oli juba kaalutletud otsus, sest neid muusikuid liiga sageli Eestis ei kuule, pigem Viini esindussaalides või Ahvenamaa ooperiproduktsioonis. Küll neid koduski kuuleb, kuid siin on tegu juba minu inertsusega. Seega asusin likvideerima oma info puudujääke vana-aasta viimastel päevadel. Teiseks polnud ma kunagi (!) külastanud Viljandi pärimusmuusika aita ega kuulnud sinfonietta kontsertmeistri rollis Anna-Liisa Bezrodnyd. Impulsse kui palju! Eesti Sinfonietta on kamp muusikanäljaseid solisti võimekusega interpreete, kes ei tee tööd, vaid naudivad neile meelepäraste teoste esitamist – selline on minu mulje sellest kooslusest. 2022. aastal esitati kümmekond eri kava. Oluline roll on orkestri kontsertmeistril, kuna aeg-ajalt mängitakse ka ilma dirigendita. Statsionaarne kontsertmeister on Johannes Põlda, aga külalistena on olnud Rūta Lipinaitytė ja nüüd Anna-Liisa Bezrodny. 2022. aastal Viini kontserdimajas esinedes oli orkestri ees Soome tähtdirigent Emilia Hoving. Mis siis toimus Viljandis? Meeldiv üllatus oli täismaja kuulajaid. Uudishimu tekitas Vivaldi “Aastaaegade” solistide nimekiri, kus lisaks kõikidele laval olevatele viiuldajatele olid anonseeritud veel tšello, vibrafon, altviiul ja contrabass(!). Ja tõepoolest nii see oligi, ka kontrabass Janel Altrov esitas “Sügise” Adagio molto solisti (viiuli) partii ja tegi seda hästi põnevalt. Kõige enam erineski originaalist “Sügis”, aga ka “Suvi” oli rikastatud vibrafonisolistiga. Kas seadete autorid olid solistid ise või keegi teine, ei õnnestunud tuvastada, kuid tulemus oli lõbus ja nauditav. Et viimasena esitatud “Sügisele” oli enim “ehteid” “riputatud”, tagas päris loogilise ülemineku Tšaikovski-Raskatovi teosele “The Season’s Digest”. Algmaterjal on Tšaikovski klaveripalade tsükkel “Aastaajad”, mida on orkestrile “väänanud” Saksamaal elav ja töötav vene helilooja Alexander Raskatov (s 1953). Raskatov ja Leonid Desjatnikov (s 1955) on mehed, kes ei pelga oma või teiste loomingus tekitada huumorit ning kes on sellega eelkõige rikastanud Kremerata Baltica ja Gidon Kremeri repertuaari. Kremerata esituses olengi varem kuulnud Tšaikovski “Aastaaegade” Raskatovi versiooni ja ka Mustonen on vähemalt “Juuli”-kuud esitanud “Klaaspärlimängul” Tartus. Viljandis esitatu oli senikuuldutest ekspromptseim tähenduses – hetke loomingulisim – ja “Juuli” laulukoorgi entusiastlikem. Seega ei kahetse ma oma vana-aasta impromptut, mis sai hästi tasutud lavalt kostva üksmeelse ekspromptiga. Ei saa jätta lisamata, et saalitäis publikut avaldas rahulolu päris tormiliselt.

Klaus Mäkelä dirigeerimisstiil on elegantne, väljapeetud ja täpne, mitte liiga emotsionaalne, aga kaugeltki mitte kuiv. Nii polegi esmapilgul kusagilt kinni hakata, sest isegi kui välimuselt natuke koolipoislik, on kõik, mis ta teeb, veenvalt comme il faut. Jah, orkestrit ta tõepoolest ei sega! Ent kui Soome tõusva tähe kohta rohkem teada tahta – kes on ta dirigendi, kes inimesena –, leidub internetis tema kohta materjali üllatavalt vähe: mõned üksikud intervjuud ja teated plaatide ilmumisest. Kaasaegse artistina on tal loomulikult oma kodulehele lisaks ka Facebooki ja Instagrami konto, aga mis kaugelt olulisem – profiil maailma ühe nimekaima ja mõjukaima muusikute agentuuri HarrisonParrott kodulehel. Ja see on kvaliteedimärk omaette, sest HarrisonParrott ei võta esindada mitte kõiki soovijaid, vaid üksnes väga häid ja veel paremaid muusikuid, olgu siis instrumentaliste, lauljaid või dirigente. Et üks 26-aastane dirigent selle agentuuri ridades figureerib, on niisiis üpris haruldane lugu. Öeldakse ju orkestridirigentide kohta, et nende küpsemine võtab aastaid ning et parim loominguline aeg algab umbes 50. eluaastast. Kui Mäkelät sellel skaalal mõõta, võiks teda – kui see ainult nii klišeelikult ei kõlaks – vaat et imelapseks pidada, sest tema tähetund on saabunud vara. 26-aastaselt on Mäkelä jõudnud sinna, millest lõviosa dirigente, iseäranis tema eakaaslasi, ainult unistada võib: ta on ühtaegu nii Oslo filharmooniaorkestri peadirigent kui Pariisi orkestri (Orchestre de Paris) muusikadirektor. Ühtlasi sõlmis üheks maailma parimaks sümfooniaorkestriks peetud Amsterdami Concertgebouw orkester selle aasta juunis Mäkeläga kümneaastase lepingu, mille paunas on esialgu kunstiline partnerlus, ent 2027. aastal terendab ka marssalikepike ehk peadirigendi koht. Ja see pole veel kõik! Mainekas plaadifirma Decca sõlmis Mäkeläga eksklusiivse lepingu, mis on tähelepanuväärne ainuüksi selle poolest, et oma 93-aastase eksistentsi jooksul on Decca oma tiiva alla võtnud vaid kaks dirigenti: Georg Solti 1948. ja Riccardo Chailly 1978. aastal. “Klaus on sündinud dirigent: enesekindel, karismaatiline, aga mis peamine, läbi ja lõhki muusik. Ta on autoriteetne, kuid mitte arrogantne ning tänu muusika tundmisele, aga ka mängupsühholoogia tundlikule lähenemisele, on ta pälvinud orkestrite austuse terves maailmas,” põhjendab plaadifirma valikut Decca klassikadirektor Dominic Fyfe. Lisaks oma orkestritele on Mäkelä käesoleval hooajal ka Viini kontserdimaja Portrait Artist ning külalisdirigendina juhatamas selliseid maailma tipporkestreid nagu Chicago, San Francisco ja Clevelandi orkestrid, Londoni filharmooniaorkester, Baieri Raadio orkester ja Müncheni filharmoonikud. Ja ega küll küllale liiga tee, sest lisaks eelmainitule debüteeris Mäkelä Oslo filharmooniaorkestriga Londonis “BBC Promsil” ning juhatas Šveitsis Verbier’s nii festivali sümfoonia- kui kammerorkestrit, astudes samas üles ka tšellistina kammeransamblites, partneriteks Daniil Trifonov, Martin Fröst, Sergei Dogadin, Lucas Debargue jt. Alustagem algusest 1996. aastal Helsingis sündinud Mäkelä on pärit muusikute perekonnast: ema Taru Myöhänen-Mäkela on pianist ja isa Sami Mäkelä tšellist. Isa eeskujul hakkas tšellot mängima ka Klaus: “Lapsena käisin väga palju kontsertidel ja kodus olin sunnitud kuulama, kui mu vanemad harjutasid. Esimest korda nägin dirigenti juhatamas 7-aastaselt, kui laulsin Soome rahvusooperi lastekooris, kes tegi kaasa G. Bizet’ ooperis “Carmen”. Dirigeeris Hannu Lintu. Vaatasin teda ja mõtlesin, et see on see, mida ma tulevikus teha tahan! See oli nagu välk selgest taevast! Loomulikult polnud mul tollal õrna aimugi, mida dirigendiamet endast tegelikult kujutab, aga sellest hetkest peale tahtsin dirigendiks saada”. 12-aastaselt asus Mäkela õppima Helsingi Sibeliuse akadeemia noorteosakonda, kus tema tšelloõpetajateks olid Marko Ylönen, Timo Hanhinen ja Hannu Kiiski. Samas avanes võimalus legendaarse Jorma Panula käe all kohe ka dirigeerimist õppida. Tavapäraselt tehakse sellega algust alles kõrgkoolis, mil noore muusiku silmaring on piisavalt küps ja lai, ent Panula oli seda usku, et dirigeerimispisikuga tuleb inimene nakatada võimalikult vara. Ilmselt peitub asja mõte selles, et muidu nii kompleksne ja komplitseeritud orkestridirigeerimine tundub noores eas üsna loomuliku tegevusena. Nii toimusidki Klaus Mäkelä ja teiste noorteakadeemia huviliste dirigeerimistunnid kord nädalas õpilastest ja õpetajatest koosneva väikese ansambli ees. Jorma Panulast Õpetaja Panula juhised oli väga instinktiivsed ja praktilised: tunnid võeti videosse, mis andis võimaluse noortel dirigendihakatistel end kõrvalt vaadata analüüsimaks, mis läks hästi, mis halvasti. Kui mõne tundlikuma või enesekriitilisema natuuri võib säärane meetod sootuks ära hirmutada, siis Mäkelä arvates oli see suurepärane – just oma silm on kuningas mõistmaks, et see, mida sa arvad, et sa dirigendipoodiumil teed, pole teps mitte see, mida tegelikult vaja. Eelkõige õpetas see meetod aga juhatama põhimõttel, et muusikuid tuleb aidata, mitte segada. Ja seda peab Mäkelä kõige väärtuslikumaks nõuandeks. “Juhata, juhata … kui miski esituses ei veena, pea kinni ning anna muusikutele täpne ja selge juhis, mida sa neilt ootad, enne kui edasi lähed,” armastanud Panula öelda. Mäkelä sõnutsi jõudis ta just neis tundides arusaamisele, et dirigeerimine pole mitte dirigendi kui juhi tõe kuulutamine, vaid eelkõige suhtlus ehk dialoog muusikutega. Dirigeerimist õpetada pole kahtlemata üldse mitte lihtne, sest see on niivõrd abstraktne, samas väga isikupärane tegevus. Kui näiteks võrrelda Leonard Bernsteini või Pierre Boulezi, siis mõlemad on võrdselt head dirigendid, ehkki nende juhatamismaneer on täiesti erinev. Nii et kuidas seda sõnulseletamatut “midagit” õpetada? Jorma Panula seda kunsti kahtlemata valdab, sest tema käe alt on tuule tiibadesse saanud terve plejaad kuulsaid dirigente, nagu Esa-Pekka Salonen, Jukka-Pekka Saraste, Sakari Oramo, Osmo Vänskä ja Mikko Franck. Ka Mäkelä iseloomustab Panulat kui suurepärast, aga samas väga soomelikku pedagoogi, kes tundides palju ei rääkinud. Panula oli pigem lühikeste ja selgete sõnumite meister, kes avas suu ainult selleks, et midagi olulist öelda. Ka polnud Panulal kombeks väga täpseid tehnilisi juhiseid anda, sest vastasel korral võinuks õpilane muutuda õpetaja koopiaks. Õpetamisprotsessis on oluline pigem vabadus ning õpetaja-õpilase omavaheline usaldus ning selles ehk Panula fenomen peitubki – oskuslikult suunates on ta lasknud kõigil oma õpilastel oma tee ise leida. Orkestritest ja kõlast Kui tavaliselt räägitakse orkestritele iseloomulikust kõlast, siis Klaus Mäkelä on aina enam ja enam seda meelt, et ka iga dirigent suudab luua oma erilise kõla, mis ei sõltu mitte juhatamistehnikast, vaid dirigendi olemusest ja isiksusest. Praegune aeg, mil dirigendid orkestrite juures pidevalt roteeruvad ja ühe kollektiiviga töötamise aeg sügavamaks süvenemiseks on liialt napp, on paraku loonud olukorra, kus orkestrite iseloomulik kõla on hakanud kaduma. Eriti siis, kui sellele pole osatud teadlikult tähelepanu pöörata ning seda säilitada. Mäkelä nimetab seda tabavalt n-ö “rahvusvaheliseks sound’iks”, mis tähendab, et orkestreid pole võimalik, nagu varem, kõla järgi üksteisest eristada. Seetõttu pole hinnas mitte ainult need dirigendid, kes oma isiksusega suudavad orkestri kõla mõjutada ja sellele midagi juurde anda, vaid ka vastupidi – dirigendid armastavad eripärase kõlaga orkestreid. Ja nende hulka kuulub kindlasti ka Klaus Mäkelä, kellele tänu väga selgele ettekujutusele, kuidas orkester ühes või teises teoses kõlama peaks, on orkestri kõla esituse juures pea kõige tähtsam komponent. Eripärane ja iseloomulik kõla on kindlasti üks põhjustest, mis Mäkelä Pariisi orkestri kunstilise juhina seda kollektiivi nii kõrgelt hindab, iseloomustades seda kui suurte isiksuste väga tundlikku kooslust. Võibolla on sensitiivsus midagi prantslastele eriomast, mõtiskleb Mäkelä, sest kodumaal Soomes ta seda ühegi orkestri juures tunnetanud ei ole, vähemalt mitte sel määral. Ent põhjusi on teisigi ja ühe orkestri kõla analüüsides ei saa kindlasti üle ega ümber ka ei üldisest kultuurilisest kontekstist (milline on kodusaali akustika ja publik) ega hariduslikust taustast. Pariisi orkestri kõla puhul mängib sestap kahtlemata suurt rolli akadeemilise hariduse traditsioon, mis ulatub tagasi Pariisi konservatooriumi hiilgeaegadesse, kus instrumentalistidele anti väga hea tehniline ettevalmistus, ent oli ka kindel arusaam orkestrandi elukutsest kui sellisest. Nii on tänapäevalgi selle õppeasutuse lõpetanud muusikud väga kõrgel professionaalsel tasemel ja nagu eelpool juba märgitud, tundlikud, täpsed ning suudavad näiliselt mängleva kergusega noodist lugedes omandada väga keerulisi partiisid, mis on tihti omased just kaasaegsele muusikale. Pariisi orkestriga võrreldes on Oslo filharmooniaorkestri kõla aga sootuks erinev, põhjamaiselt jõuline, kontsentreeritud ja sügav, ning sellise pingelise ja kohati isegi tumeda sound’iga töötada on ühtaegu nii väljakutse kui kingitus. Kuid veel suurem väljakutse ja õppetund on olla kahe nii erineva orkestri peadirigent, mis eeldab lausa erinevaid isikuomadusi, et mõlema orkestri vajadustele vastata. Ühtmoodi neile läheneda igal juhul ei saa – need meetodid, mis toimivad Oslos, ei toimi Pariisis. Sellele vaatamata hindab Mäkelä peadirigendi ametit kõrgemalt kui pelgalt külalisdirigendina juhatamist. Viimane annab elule kahtlemata vaheldusrikkust, aga sügavam kontakt ja koostöö tekib siiski n-ö oma orkestritega. Heliloojatest ja repertuaarist Oma noorele eale ja lühikesele, ehkki peadpööritavale karjäärile vaatamata (või hoopis selle tõttu?) on Mäkelä repertuaarivalik mitmekülgne – sinna kuuluvad Bach, Haydn, Mozart, Beethoven, Schumann, Brahms, Dvořák, Šostakovitš ja isegi Mahler, kelle loomingu kohta on väidetud, et seda võivad juhatada ainult küpsed dirigendid. Kuidas aga küpsust hinnata? Mäkelä retsept on selline: “Loomulikult on autoreid ja teoseid, kelle muusikat on mõistlikum hilisemas eas mängida. Sest iga kord, kui ma uue partituuri avan, olen silmitsi kümnete ja kümnete küsimustega, millele püüan vastused leida. Need teosed aga, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid, lükkan tulevikku – nende aeg pole veel küps”. Samas juhatab Mäkelä väga innukalt ka kaasaegset muusikat, olles nii mõnegi autori (Unsuk Chin, Kaija Saariaho, Jörg Widmann) teoste esmaesitaja. Kaasaegse muusika mängimist peab Mäkelä lausa kohustuseks, heas mõttes muidugi, sest ka mineviku kuulsate heliloojate looming, mida me tänapäeval hästi tunneme ja kõrgelt hindame, oli omal ajal kaasaegne muusika. Et ka meie ajast tulevastele põlvedele märk maha jääks, tuleb kaasaegsete autorite tutvustamiseks neid mängida just siin ja praegu, on Mäkelä veendunud. Jean Sibeliusest ja tema sümfooniaist Mäkeläst kui Soome dirigendist rääkides ei saa loomulikult üle ega ümber Jean Sibeliusest: “Mulle meeldivad paljud heliloojad – Bach, Mozart, Beethoven, Schumann. Aga Sibeliusega on lugu teine, ta on palju isiklikum. Soomlasena olen sõna otseses mõttes Sibeliuse muusika sees üles kasvanud – laulnud tema jõululaule, mänginud kammerteoseid ja orkestrimuusikat. Seetõttu tundub tema looming väga omasena. Ka Sibeliuse stiil on erakordselt isiklik – väga aus, otsene ja lihtne, aga samas kompleksse ning innovatiivse harmooniaga. Mis mind aga Sibeliuse juures tõeliselt paelub, on tema teoste arhitektuur ja sisutihedus. On heliloojaid, kelle teostes leidub tohutult inspireerivaid teemasid, ent ühte ja sama ideed laiendatakse taktide kaupa tegelikult kaugemale ja sügavamale jõudmata. Sibeliuse helitööd on teistsugused, neis on kõik täpselt õiges kohas, õigel ajal ja õige pikkusega. Ehk võiks seda nimetada rangeks rikkuseks?”, mõtiskleb Mäkelä. Sibeliusest ei saa üle ega ümber ka seetõttu, et 2022. aasta kevadel ilmus Decca egiidi all Klaus Mäkelä ja Oslo filharmooniaorkestri ühine debüütplaat, millel kõlavad kõik nimetatu sümfooniad, sümfooniline poeem “Tapiola” ja kolm hilist fragmenti. Sama tsükliga esineti möödunud kevadel ka Viini kontserdimajas, ent nii imelik kui see ka pole, mekib nii Lääne-Euroopa publik ühes muusikakriitikutega Sibeliuse loomingut tänaseni pika hambaga, omaks tunnistamisest rääkimata. Nii märkis peale väga menukaid Viini kontserte muusikakriitik Dávid Gajdos (Die Presse, 22. V 2022), et “mitte ühtegi Sibeliuse seitsmest sümfooniast pole Viini kontserdimajas esitatud üle kahekümne korra, 6. sümfooniat isegi ainult kahel korral. Tänane emotsionaalne õhtu lõi aga pildi klaariks: oleme XX sajandi ühte suurimat sümfoonikut eiranud.” See hinnang tekitab üpris vastakaid tundeid: rõõmu, et 65 aastat pärast helilooja surma on Viini publik Sibeliuse väärtuse lõpuks ometi ära tundnud. Aga ühtaegu ka kummastust, et alles nüüd. Sest ehkki me Sibeliuse loominguga Eestis ja teistes põhjamaades otseselt üles ei kasva, siis tema kui suure sümfooniku väärtuses ei kahtle siin keegi. Meie ERSO ning ka teiste orkestrite kavas leidub Sibeliuse sümfoonilisi teoseid küllaltki tihti ning sugugi mitte ainult Soome dirigentide juhatusel. Mis viib mõtted sellele, et dirigent, aga eriti mõne tuntud ja tunnustatud orkestri peadirigent või kunstiline juht, peab lisaks muudele aspektidele nagu kõla ja orkestri kui isiksuste kogumi kujundamisel olema tark ja vastutustundlik ka repertuaarivalikus. Ehk võiks seda nimetada isegi missioonitundeks heliloojate vastu. Kui paljud dirigendid aga selles kategoorias mõtlevad …? Ent milline on Mäkelä suhe Sibeliuse sümfooniatesse ja millele ta oma interpretatsioonis tugineb? “Olles täielik salvestiste-friik, üritan kuulata uusi plaate nii palju kui võimalik, aga jumaldan ka vanu, ajaloolisi plaadistusi, sest nende mängumaneer ja kõla on otsekui teisest maailmast. Sibeliuse sümfooniatest on loomulikult suurepäraseid salvestisi, ehkki viimasel ajal olen pühendunud just ajalooliste plaadistuste kuulamisele. Need ei hõlma alati tervet tsüklit, vaid on pigem mõne üksiku sümfoonia lindistused. Tooksin välja Helsingi linnaorkestri rajaja Robert Kajanuse (1856–1933) Londonis 1930. aastate alguses tehtud plaadistused, mis mulle väga meeldivad. Väga põnevad on ka Armas Järnefelti (1869–1958), kes oli muide Sibeliuse abikaasa vend, nii Helsingi kui Stockholmi raadio jaoks tehtud lindistused. Huvitavaid leide on ka Sergei Kussevitskilt (1874–1951) ja ehk mõneti üllatavalt ka Herbert von Karajanilt, kes on minu meelest üks parimaid Sibeliuse dirigente üldse. Muide, helilooja ise on ühes oma kirjas öelnud, et Karajan on ainus dirigent, kes tema muusikat tõesti mõistab. Aga dirigent, kelle salvestistega olen üles kasvanud ja mida üle kõige armastan, on Leif Segerstam.” Küsimusele, kas Sibeliuse sümfooniate hulgas leidub ka mõni lemmik, vastab Mäkelä kelmikalt, et see sõltuvat päevast. Neil päevil, kui ta tunneb end romantilise ja lennuka noorukina, meeldib 1. sümfoonia. Kui meeleolu on melanhoolselt soomlaslik, siis pigem neljas – tume, tõsine ja isiklik. Aga tõeliselt paeluv on 7. sümfoonia, mis kestab küll napilt 20 minutit, aga millega suudab Sibelius öelda sama palju kui Mahler oma 3. sümfoonias 90 minutiga.

Maailma üks mõjuvõimsaimaid muusikuid, dirigent ja pianist Daniel Barenboim astus tagasi Berliini Riigiooperi muusikadirektori kohalt. 80-aastasel Barenboimil on olnud viimasel ajal tõsiseid terviseprobleeme, mis selle sammuni viisid. Barenboim on Saksamaa keskseid muusikafiguure, olles olnud Berliini Riigiooperi muusikajuht ja Berliini Riigikapelli dirigent. Varasemalt oli ta La Scala, Orchestre de Paris’ ja Chicago sümfooniaorkestrite dirigent ja muusikajuht. Barenboim on asutanud West-Eastern Divan orkestri, mis ühendab Iisraeli, Egiptuse, Iraani, Jordaania, Liibanoni, Süüria ja Hispaania päritolu muusikuid. Barenboim on sündinud Argentiinas, kuid tema vanavanemad on Ukrainast pärit juudid. Oma muusikuteel on teda eriti mõjutanud Arthur Rubinstein ja Wilhelm Furtwängler. Daniel Barenboim on oma väljapaistva tegevuse eest pälvinud 7 Grammyt ning saanud arvukalt preemiaid ja aunimetusi, nende hulgas Auleegioni orden, Praemium Imperiale, Konrad Adenaueri preemia, Prantsuse kunstide ja teaduste orden, Ernst von Siemensi muusikapreemia, Goethe medal jpt. Tippmuusiku ja kultuuripoliitikuna on Barenboim kujundanud väga pikka epohhi ja mänginud seal olulist rolli, millele sellisena on raske asendajat leida. Samaväärsed on ehk vaid Antonio Pappano, Franz Welser-Möst ja sir Simon Rattle.

Epideemiajärgne muusikaelu on olnud eriliselt tihe, seetõttu on rõõm leida hektilises elutempos vaiksemaid radu, et liikuda kõige lähedasema juurde, milleks ei saa olla muu kui meie omamaine helilooming. Eesti interpreetide liidu (EIL) teist aastat järjest korraldatud eesti muusika nädal, mis sai seekord avalöögi Tartus, jätkus Tallinnas ja laienes veebikontsertidena nutikalt üle ilma, andis taas hea võimaluse meie kohalikke tegijaid taasavastada ja seda ka suurema kuulajaskonnaga jagada. See nädal väärib tähelepanu vähemalt kahes mõttes: esiteks pakub autoriõhtu formaat hea võimaluse süveneda helilooja iseloomulikku käekirja, leida ühendavat ja märgata erinevat, teiseks sai kuulata hulganisti väga häid interpreete, kelle seast käesoleva aasta parimaid pärjas EIL festivali lõppkontserdil. Tore, et tänavuse absoluutse favoriidi, viiuldaja Hans-Christian Aaviku kõrval tõsteti esile teisigi väga häid muusikuid, kitarrist Kirill Ogorodnikovi ja säravat oboemängijat Ingely Laiv-Järvit. Kui veel rääkida festivali autoriõhtutest – vaid avakontsert Tartus oli segakavaga –, siis üldjoontes näis jätkuvat mullune printsiip tutvustada tunnustatud klassikute ja nüüdisautorite kõrval heliloojaid, kelle loomingut küllaldaselt ei teata ega mängita. Siin on valik lai, sest hoomamatu hulk käsikirju tolmub endiselt teatri- ja muusikamuuseumi riiulitel ja ootab avastamist. Kui eelmisel aastal esitati Ester Mägi ja Erkki-Sven Tüüri kõrval Artur Lembat ja Eino Tambergi, siis seekord suunati kõrvuti Eduard Tubina ja Tõnu Kõrvitsaga vääriliselt tähelepanu Kuldar Singile ja Lepo Sumerale, kelle muusika on kõlanud viimastel aastatel meie lavadel kahetsusväärselt harva. Paratamatult kõikjale ei jõudnud ja nii on järgnev vaid kahe kontserdi järelkaja. Võib liialdusteta väita, et Lepo Sumera (1950–2000) oli omas ajas sedavõrd särav isiksus, kelletaolist tänases Eestis ei leidu. Tema loometee algas nõukogude aja lõpukümnenditel ja lõppes ootamatult hetkel, mil Eesti hakkas riigina kosuma ja jalgadele tõusma. Paraku ei olnud Sumera ainus loomeinimene, kellele üleminekuaja segadused osutusid saatuslikuks ja tõid kaasa korvamatut kahju, kui arvestada tõsiasja, et oleme napilt miljoniline kultuurrahvas. Õnneks hoiab Sumera pärandit aktiivselt elus tema tütar, suurepärane pianist Kadri-Ann Sumera, kes astus kontserdil üles mitmes koosseisus. Kuigi vargsi lootsin, et hiljuti kirjanikudebüüdi teinud ja muidu sõnaloome vallas andeka isikuna lausub ta ehk teostele mõne saatesõna, nagu Sten Lassmann kevadisel Elleri-õhtul tegi, seda ei juhtunud. Tookord kogesin, kui palju annab sõnaline osa omamaiste heliloojate tutvustamisel juurde ja arvan, et ka publikut võiks sarnane formaat köita. Lepo Sumera väga mitmeplaanilist ja ulatuslikku loomingut üks kammerõhtu ei hõlma, küll aga võimaldas välja tuua tema helikeelele iseloomulikke aktsente: rütmielemendi tähenduslikkust ja teravmeelset huumorit kammerkoosseisudes ning üha uues vormis ja värvis sündivaid, pika arengujoonega meloodiaid klaveripalades. Kümnest ettekandest koosnenud kava moodustas köitva terviku, mida raamisid puhta virtuoossusega ette kantud “Kaks capriccio’t” sooloklarnetile Toomas Vavilovi esituses ja humoorika kommunaalvaidlusena kirjeldatud “Mäng puhkpillidele” Peeter Sarapuu (fagott), Kreete Perandi (metsasarv), Toomas Vavilovi (klarnet), Heili Rosin-Leivategija (flööt) ja Ingely Laiv-Järvi (oboe) ettekandes, kelle puhul võlus oskus vaimuka teose kõlavärvid täiel määral kuuldavaks tuua. Improvisatoorne ja kaasakiskuva liikumisenergiaga “Meie!” löökpillidel, mille esitasid Heigo Rosin, Brita Reinmann, Terje Terasmaa ja Vambola Krigul, oli kui rütmide stiihia demonstratsioon, jäädes siiski proportsionaalselt mõjuvaks kõlakogemuseks. Mulle paistis see teos kummardusena suurele Xenakisele, kes lähtus oma loomingus vanakreeka filosoofia kõrval suuresti kuldlõike-printsiibist. Hingetõmbeks kava keskel olid populaarsed klaveripalad ja lüürilised soololaulud Arete Kerge (sopran) ja Age Juurikase (klaver) esituses, nende seas ärevavõitu poeetikaga “Tähed”, Marie Underi tuntud luuletuse viisistus aastast 2000, kindlasti õhtu üks eredamaid elamusi. Tõnu Kõrvits on hoopis teistsuguse esteetika ja mõtlemisega looja, kelle seekordne autoriõhtu pakkus ka värske maailmaesiettekande. Põhjamaiselt meditatiivse ja kaemusliku meeleolu loomise meistrina on tema teoste krüptilised pealkirjad ärgitanud kuulajate fantaasiat pürgima üha tundmatumatele aladele, seekordne uudisteos “Lunar X” suisa kosmosesse. Selle kolmeosalise teose pimeduse, vaikuse ja valguse sünergia leidis väljenduse pingestatud heliväljades, mille eripäraks oli väga läbipaistev, õhuline ja eeterlik klaverikõla Ivari Iljalt, mis kord ühines, kord vastandus keelpillikvarteti FourEst tihkelt ja aeglaselt lainetava kulgemisega. Kuulates jäi mind kimbutama mõte, et Kõrvits on otsekui meie oma Elon Musk, kes jätkuvalt pürgib piire ja raame murdma, tehes seda ehteestlasliku rahumeele ja leplikkusega. Kuid tema teoste rahuliku pealispinna varjus pulbitseb lõpmatu sisemine energia, mis hoiab põnevil nii publikut kui esitajaid, kelle seast sellel õhtul paistis sundimatu vabadusega silma Virgo Veldi (saksofon), kes esitas suurepäraselt nii “Laulu” kui “Järvede laulu”. Kargete visuaalide kuvandid klaveripalades “Mõistatus” ja “Põhja ...”, mille maalis veenvalt välja Ivari Ilja, jäid pikalt jälitama veel pärast kontserdi lõppu. Jääme lootma sama põnevaid kohtumisi ka alanud aastal!

Saksa publik – eriti just Hamburgi ja Müncheni muusikasõbrad – teadsid siiani Eesti muusikaelukohta peamiselt kahte asja: suurepärast koorikultuuri ja seda, et see on maa, kust on pärit Arvo Pärt. Ka mõned teised nimekad eesti muusikud on Saksamaal populaarsed, eelkõige Paavo ja Neeme Järvi. Võib tänada kahte tendentsi, et see pilt on vähehaaval laienenud. Esiteks maailma globaliseerudes on liigutud vanast, Kesk-Euroopa repertuaarist kaugemale – muutus, mida võis märgata, kui Euroopa Liit 2004. aastal ida poole laienes. Teiseks põhjuseks võib pidada erilisi üritusi, mis keskenduvad kindlate riikide muusikapärandile. Usedomi muusikafestivalil on selles osas juba kaks aastakümmet kanda kaalukas ja kaugele paistev roll. Igal sügisel esitletakse siin kontsentreeritult üht Läänemere äärset maad, nt 2021. aastal oli fookuses Leedu, seekord – kolmandat korda pärast 1999. ja 2013. aastat – Eesti. Festivali direktori Thomas Hummeli ja kunstilise juhi Jan Brachmanni sooviks on võimalikult mitmekesine ja erinev kava ja nii on nad ühe ja sama maa puhul kujundanud iga kord programmi erinevalt, leidnud uued aktsendid ja tõmbeüritused. Nii polnud tänavuse festivali 27 kontserdil, mis varieerusid orkestrikontsertidest intiimsete salongi-soirée’deni, esindatud mitte Saksamaal juba (eriti just uue muusika ringkondades) tuntud Pärt ja Tüür. Selle asemel oli pööratud erilist tähelepanu Eesti esimese iseseisvusaja loojatele: Heino Ellerile, Eduard Tubinale ja Eduard Ojale ning samuti Ester Mägile, kelle noorusaastad langesid samuti esimesele iseseisvusajale ja kes ehitas oma pika elu jooksul nagu silla toonase Eesti ja tänase aja vahele. Kuigi Usedomi kava pandi kokku palju varem, enne möödunud talve lõppu, võib seda pidada peaaegu prohvetlikuks, arvestades Putini agressiooni Ukraina vastu. Kava põhirõhk on just ühe riigi keelelis-kultuurilisel suveräänsusel, mis praeguses ohtlikus olukorras toetab rahva eneseteadvust ja vastupanuvõimet. Saksa publik sai festivalil kuulda hulga haaravaid, nõudlikke ja avatud meeltega vastu võetud teoseid, mida peavoolu kavades harva kuuleb. Selles mõttes oli oluline keelpillikvartett Signumi kontserdiõhtu, kus lisaks Schuberti keelpillikvartetile G-duur sai tutvuda nii Ester Mägi 1990. aastal loodud meditatiivselt sisekaemusliku “Vespriga” kui ka Heino Elleri 60 aastat vanema keelpillikvartetiga nr 2. Just see viimati nimetatud teos, mille esitajad valmistasid ette spetsiaalselt Usedomi jaoks ja mida mängiti vabameelsuse ja ranguse parimas tasakaalus, näitas eesti muusikat enne Stalini okupatsiooni nii absoluutselt iseseisvana kui ka teiste Euroopa kultuuridega võrdväärsena. Oma polüfoonilise meisterlikkuse, muusikalise tiheduse ja sisemise energiaga, milles väljendub kokkupuude sünge maailmaga, ilma sellele alla andmata, tekitas see teos soovi Elleri muusikat veelgi kuulda. Ja kui festivalil piisavalt kaua viibida, seda kuuliski. Nii kõlas näitlejanna Martina Gedecki kirjanduslik-muusikalisel õhtul, kus ta luges ette katkendeid Viivi Luige romaanist “Seitsmes rahukevad”, Ellerilt veel hümnilaadne “Kodumaine viis” ja “12 bagatelli”. Raamatukatkendite juurde eesti muusikat esitanud pianist Hideyo Harada tõi nende hästi ajastatud teostega suure tundlikkusega esile iga helilooja stiililis-atmosfäärilise eripära. Elleri palad olid meisterlikud ja teatavast skitsilaadsusest hoolimata tihedad karakterpalad, meeldejäävad, olemata mingilgi moel banaalsed. Rütmiliselt teravam oli oma ostinato-vormelites Lepo Sumera “Pala aastast 1981”. Martina Gedeck andis hästi edasi Viivi Luige romaani eelkooliealise kangelanna teadmistungi ja teravmeelsust, aga ka stalinistlike ülesehitusloosungite manipulatiivset jõudu. Esitatud heliloojatest noorim oli Jüri Reinvere, kellelt kõlas sel lugemisõhtul kaks klaveripala, “Urvaste õhtud” ja “Ööpilt liblikatega”, mis on kirjutatud 30-aastase vahega. Siin näitab Reinvere, et ta suudab mitte ainult suurtes koosseisudes (lõppkontserdi avas tema visionaarse teose “Ilmatu valguse süli” Saksamaa esiettekanne), vaid ka sellistes miniatuurides haaravalt atmosfäärseid helimaale luua. Miniatuuridest rääkides võib mõelda ka Kristi Mühlingu kandlekontserdile maaliateljee intiimses keskkonnas. Siin esitas ta oma Bachi lautosüite ja ühendas neid eesti vaimulike ja ilmalike rahvaviisidega, mis olid kõik tema instrumendile seatud. Mühlingu mängu virtuoosne polüfooniline läbipaistvus ja tema peenimate dünaamiliste ja tonaalsete kõlavärvide nüansside hulk olid muljetavaldavad. Kaasaegses saksa muusikakultuuris on raske leida sellist folkloristlike ja kunstmuusikaliste elementide läbipõimumist ühes esituses. Festivalil kuulsime mitte ainult Saksamaal seni tundmatuid heliloojanimesid, instrumente, programmikontseptsioone ja kirjandusteoseid, vaid ka esinejaid, kes suutsid kõike esitada autentselt, museaalsesse dogmatismi kaldumata. See sai selgeks ka ansamblit Floridante kuulates, kelle pillid nyckelharpa, kannel, viola da gamba, klavessiin, harmoonium ja klavessiin andsid nende kontserdiõhtule väga erilise, eeterliku, õrna ja peaaegu hapra intiimsuse. Ka siin kõrvutati rahvaviise rahvusvaheliste heliteostega, nagu Telemanni gambasonaat ning Buxtehude ja Bachi kaasaegsete, Tüüringist Eestisse tulnud Johann Valentin Mederi ja David Kellneri palad. Mederi muusikale kuulus õhtu Andrzej Szadejko juhitud Poola barokkansambli Goldberg Baroque Ensemble’i kontserdil. Mederi emotsionaalselt värsked kontrastsed kiriklikud vokaalteosed on komponeeritud lausa kameeleonliku stiililise osavusega. Peaaegu Vahemere-äärne temperament ja intiimsed koraalitöötlused seisid siin kõrvuti, peegeldades seda vaimset ja intellektuaalset avatust, mis sel ajal kogu Läänemere piirkonda Stockholmist Lübecki ja Revalini tihedalt sidus. Saksa keelest tõlkinud Ia Remmel

Maailma tõusvate viiulitalentide hulgas on teinekord üsna raske järge pidada, aga seda põnevam on leida sealt enda jaoks inspireerivaid nimesid. Viimasel ajal on silma jäänud Daniel Lozakovich. Mitmed tuttavad on teda kiitnud ja mõni peab teda lausa lemmikuks. Kas Lozakovich on imelaps, kes rabab vaid siis, kui on väga noor? Noore kunstniku repertuaari, tegevust ja mõttelaadi uurides saab üsna ruttu selgeks, et andekast lapsest on sirgunud sisukas artist. Mängimise kõrval loeb ta palju. Tema viimase aja lugemislaual on Pasternaki “Minu õde – elu” ja Aristotelese “Metafüüsika”. Aristotelesest toob ta välja mõtte: “Kui tunnete oma tegemistest rõõmu, saab sellest täiuslikkus” – see on ka see, mida ta oma muusikuteel järgib. Selle aasta 30. septembril oli mul au Lozakovichit kuulata Estonia kontserdisaalis mängimas ERSOga kontserdil “Keelatud armastus” Tšaikovski viiulikontserti. Sain tõelise elamuse. Lozakovich mängis tehniliselt pea ideaalselt ja nii kirglikult, nii sügavalt mõtestatult. Pärast kontserti temaga pisut vesteldes veendusin, et tegemist on äärmiselt huvitava ja üllataval kombel justkui tavalise noore inimesega, kes oskab elu elada ja nautida. Tee suurde muusikamaailma Alustagem tavapärasest küsimusest: miks just viiul? Daniel Lozakovich elab Stockholmis. Tema ema on kirgiisitar, isa Valgevene päritolu, kumbki pole muusik. Tegelikult ei saagi rääkida Daniel Lozakovichist kui imelapsest, sest ta hakkas viiulit õppima alles 7-aastaselt, mis on isegi tavakarjääri mõttes hiljavõitu. Vanemad oleksid näinud oma poega pigem tipp-tennisemängijana. Intervjuus saksa ajakirjale Rondo räägib Lozakovich: “Leidsime ühe õpetaja, kes oli valmis minuga tegelema, isegi kui olen “lootusetu juhtum”. Aga pärast esimest tundi helistas õpetaja mu emale, öeldes: see poiss on sündinud viiuldajaks!” Sport huvitas Danieli samuti ning ta on jätkanud jalgpalli ja poksiga ka pärast suure edu saavutamist. Poks tundub tema puhul ootamatu, aga ühes intervjuus selgitab ta: “Poks treenib väga hästi reaktsiooni”. Alates 2012. aastast juhendas teda professor Josef Rissin Karlsruhe riiklikus muusikaülikoolis, 2015. aastast alates aga Eduard Wulfson Genfis. Mõlemad õpetajad on vene koolkonna taustaga, mis on Daniel Lozakovichit suuresti mõjutanud selles, kuidas ta vene muusikat mõistab ja seda austab. Ta on õppinud ka Mihhail Kaziniki, Natalja Bešulja ja Gerhard Schulzi käe all. Lozakovich on oma õpetajatele äärmiselt tänulik. Noore viiuldaja arvates mängib õpetaja muusiku kujunemisel suurt rolli, ja mitte ainult ei mõjuta teda muusikuna, vaid ka inimesena. Õpetaja inspireerib ning hoiab õpilast vormis ka siis, kui tal on halb päev. 8-aastaselt tegi Daniel Lozakovich kontserdidebüüdi Vladimir Spivakovi kuulsate Moskva virtuoosidega. Vaid 15-aastaselt sõlmis ta lepingu Deutsche Grammophoniga, maailma ühe kuulsaima plaadifirmaga. 2016. aastal saavutas ta I preemia Vladimir Spivakovi rahvusvahelisel viiulikonkursil ning on saanud veel mitmeid tunnustusi, nagu Festival of the Nationsi aasta noore artisti tiitli (2017), “Premio Batuta” Mehhikos ja Hispaania kuninganna Sofia “Excelentia” auhinna. Lozakovichi on oma “tiiva alla” võtnud kuulus muusikamänedžer Martin Engstroem ja nii on Lozakovich tema suurte Verbier’ ja Tsinandali festivali püsiesineja. Tippmuusiku elu Noore maailmatasemel viiuldaja elu ei sarnane sugugi tavalise noore inimese omaga. See tähendab palju reisimist, üksi olemist ja pühendumist. Ka paljud popkultuuri staarid ei pea teinekord pingele vastu või tunnistavad hiljem, kui raske neil oli. Andekatel noortel ei jää aega sotsiaalseks eluks, muudeks hobideks või lihtsalt aega iseendale. Kuid näib, et Daniel Lozakovich ei tunne, et eluviis tema noorust kuidagi piiraks või et tal oleks nii ebamugav elada. “Minu jaoks on see tavaline,” räägib viiuldaja, kes on lapsest saati pidanud ringi reisima, “mul on lihtsalt harjutamiseks erilised rutiinid”. Ta arvab, et tema elu ei erine kuigi palju tavalise noore inimese elust. Ta suhtleb, loeb raamatuid, avastab maailma, ehk ainult ei pidutse nii palju. Tema sõnul on kõik need tegevused artisti kujunemiseks äärmiselt vajalikud. Ta mainib vaid, et vahel on üksi reisida natuke üksildane. Järjekindlus viib tulemusteni Juba 8-aastaselt oli Daniel Lozakovich kindel, et tahab ühel päeval salvestada Beethoveni viiulikontserti. Tema õpetaja Karlsruhes, Josef Rissin, ütles ikka, et selle teose jaoks on veel liiga vara. Siiski õppis ta selle ära, mängis tunnis õpetajale ette ja sai vastuseks: “Jah, see on sinu kontsert!” Esimest korda esines Lozakovich Beethoveni kontserdiga 13-aastaselt, kaks aastat hiljem kutsus Valeri Gergijev ta Moskvasse seda endaga mängima. Taas kohtusid nad Gergijeviga paar aastat hiljem, et lugu siis Müncheni filharmoonikutega salvestada. Albumil on teosest just nimelt live-salvestus. Lozakovichi sõnul on elavas ettekandes midagi maagilist – publik loob ainulaadse atmosfääri, ilma milleta ei saa sündida ajatut esitust. Lozakovichi arvates on Beethoveni viiulikontsert kõige sümfoonilisem kontsert, mis kunagi on kirjutatud. Viiulikontserdis on solist ja orkester (ja muidugi dirigent) kõik osa samast üksusest, see on teos neile kõigile. Paljud tutti-lõigud on võimsaimad kohad terves teoses. See näitab, et solist ja orkester on selles muusikas võrdsed. Beethoveni kontserdi puhul on huvitav, et seda vahetult pärast loomist eriti ei kiidetud. Lozakovich märgib, et samal ajal tuli välja ka Beethoveni ainus ooper “Fidelio”, mis sai samuti palju kriitikat. Nooti vaadates tundub esimesel pilgul, et kontserdis on palju heliredelid (oh õudust!), seega kui muusik ei too välja, mis tähendus muusikas peitub, võib see kõlada üsna “surnult”. Siin ongi Lozakovichi arvates suurim väljakutse viiuldajale – tuua välja selle muusika sügavam pool, see muusika, mida Beethoven ette kujutas. Bach kui oluline õpetaja Väga oluline helilooja noore viiuldaja elus on Bach. Lozakovich ütleb: “Bach on nagu terve omaette planeet. Ta oli esimene helilooja, kes näitas, kuidas muusika võib minna sellest maailmast kaugemale ja luua ühenduse teispoolsusega. Bach tõstis muusika loomise uuele tasemele ja nii on väga paljud heliloojad temast inspireeritud. Muusiku seisukohast on Bach see, kes avab tõeliselt, milline muusik sa tegelikult oled.” Ka Daniel Lozakovichi esimesel, 2018. aastal Deutsche Grammophonis ilmunud albumil kõlab just Bachi looming. Ta mängib seal Baieri Raadio sümfooniaorkestriga Bachi 1. ja 2. viiulikontserti ning partiitat nr 2. Mitte igaüks ei vali oma esimesele albumile sellist repertuaari. Teise partiita viimast osa “Chaconne’i” on küll laialt mängitud, kuid mitte tingimata partiita teisi osi ja eelpool nimetatud kontserte. Debüütalbumit saatis ka suur edu – see oli nii Prantsusmaa Amazoni üldedetabelis kui ka Saksamaa klassikalise muusika albumite edetabelis esikohal. Järgmised väljakutsed 2019. aastal ilmus Lozakovichi teine plaat “None but the Lonely Heart”, kuhu on lisaks Tšaikovski kuulsale viiulikontserdile salvestatud ka “Meditatsioon” ning seade kahest vokaalteosest: Lenski aaria ooperist “Jevgeni Onegin” ja albumi nimilugu, romanss op. 6 nr 6 “None but the Lonely Heart”. Lozakovich salvestas Tšaikovski viiulikontserdi Venemaa riikliku filharmooniaorkestri ja Vladimir Spivakoviga. Minu meelest on see põneva valiku ja teoste ülesehitusega album. Tšaikovski viiulikontsert on üks Lozakovichi suurimaid lemmikuid. Tšaikovski polnud ise viiuldaja ning Lozakovich mainib, et mõned käigud pole tõesti mugavad, kuid kõik see teenib muusikat. Oma plaadi Deutsche Grammophoni tutvustusvideos räägib Lozakovich: “See on üks absoluutseid tippkontserte viiulile, ainus kontsert, mis võib viia sind balleti, ooperi, teatrimaailma. Siin on koos vene hing ja prantsuse mõjud. Tšaikovski kirjutas selle teose Šveitsis Genfi järve ääres, kuhu ta oli tulnud, et leida unustust oma õnnetust abielust. Tšaikovskis on alati igatsus millegi kättesaamatu järele. Ta pidi elama saladuses ja sellepärast on melanhoolia selles kontserdis eriline – eriti on see tuntav kontserdi II osas.” Lozakovichi viiul Keelpillimängijale on tema viiul tähtis osa temast, sellepärast on väga oluline, milline on see meistripill, mille muusik endale saab. Lozakovichi pillid on “ex-Baron Rothschild”, mille talle andsid kasutada Reuning & Son, ning Eduard Wulfson ja LVMH (Louis Vuitton Moët Hennessy) poolt kasutada antud stradivarius “Le Reynier”. Lozakovichi ütleb oma “ex-Baron Rothschildi” kohta: “Ma leian temast iga päev uusi saladusi. Kuid saladuste väljakaevamiseks peavad olema oskused ja vilumus. Muidu ei kõla stradivarius teistest pillidest paremini. Just see on nii eriline! Ja nende pillide kandvus suurtes kontserdisaalides on geniaalne, eriti veel kui arvesse võtta, et sel ajal, kui need pillid ehitati, nii suuri saale veel ei olnudki. Stradivari viiulitel lihtsalt on kandvam kõla kui teistel viiulitel. Ja nad on värvide poolest väga rikkad.” Aga kuidas? Keelpillitudengina tunnen ikka huvi, kuidas keegi harjutab, mida teeb, et muusikuna areneda. Daniel Lozakovich on selle poolest huvitav, et ta tundub pidavat kõige olulisemaks just dirigente. Esinemisest rääkides kirjeldab Daniel tunnet, et peab mingis mõttes saama dirigendiks, muidu muusika ei hakka elama. Huvitaval kombel ei kuula Lozakovich palju viiuldajaid, enamasti kuulab ta hoopis dirigente ja pianiste, ja heliloojatest eriti Beethovenit. Tema jaoks on kõige suuremad inspiratsiooniallikad Wilhelm Furtwängler, Carlos Kleiber ja Maria Judina. Tema jaoks on sellest, mida viiuldaja teeb mõne fraasiga, olulisem see, mida dirigent teeb muusika kui tervikuga. Lozakovich peab oluliseks uurida ka helilooja ja teose tausta. “Helilooja on ikkagi see, kes selle muusika kirjutas, nii et artist peab uurima, kes ta oli, mis olid ta huvid, kes ta oli inimesena; samamoodi nagu on oluline teada selle helilooja teoseid – kõik see on seotud sellega, mida sa esitad,” räägib ta. Ja seejärel peab leidma parimad või lemmikversioonid sellest teosest ja õppima neilt interpreetidelt nii palju kui võimalik. Lozakovich usub, et artist peab olema kindel, et mängib teost nii, nagu helilooja seda oleks tahtnud. “Just seda ma üritan teha,” ütleb ta.

Eesti läbi aegade ühe kuulsaima nime, pianisti ja kirjaniku Käbi Laretei 100. sünniaastapäev möödus meil üsna märkamatult. Ilmusid artiklid Postimehes ja Õhtulehes, Tartu kaarsillal oli üleval tema teemaline näitus ning Draamateatris tuli lavale Käbi Lareteid uuesti mõtestav etendus “Solist”, kus tegi suurepärase ja väga tõepärase rolli Kersti Kreismann. Käbi Laretei raamatud on pea kõik olemas ja eesti keelde tõlgitud, tema kuulsus Ingmar Bergmani abikaasana püsib, teadmine tema suurest karjäärist maailmalavadel pianistina kipub aga juba üha kaugemasse minevikku jääma. Helilooja Jüri Reinvere on Eestis üks neid, kes on Käbi Lareteid kõige pikemat aegat ja lähemalt tundnud. Tutvus sai alguse juba Reinvere tudengipõlves Helsingis, mis viis pika lähedase ja toetava sõpruseni. Mulle tundub, et Käbi Laretei tähendus meile eestlastena erinevatel ajaperioodidel kogu aeg muutub, alates sellest, kui tulid esimene info temast, kui ta hakkas olema rohkem Eestis, kui ilmusid tema raamatud ja nüüd peale tema surma. Jüri Reinvere: Käbil on kindlasti erinevatel aegadel olnud erinevaid rolle. Kõigepealt tema osa Eesti pagulaskonnas – Heinrich Laretei tütrena oli sellel teatav sümboolne tähendus. Ta kandis seda rolli suure kohusetundega, oli alati kohal ja esines kõigil olulistel Välis-Eesti koosviibimistel, üritustel, nagu ka ESTO päevadel. Samas oldi tema suhtes pagulaskonnas üsnagi kriitiline, ka selles mõttes, kuidas peaks elama, mida on paslik teha ja mida mitte. Aga Käbi elas väga sihikindlalt oma väga kosmopoliitset ja rahvusvahelist elu. Eesti oli talle ainult osake sellest. Kuigi kõrvalt võis niimoodi tunduda, ei olnud tal kerge elu. Ta oli põgenike laps, surma mõistetud vanemate laps. Lapsepõlv Moskvas, kus isa oli suursaadik, möödus pideva hirmu õhkkonnas. Käbi mitmed abielud, kuigi seal oli ka õnne ja rõõmu, ei püsinud. Abielu Ingmar Bergmaniga ei olnud mõistagi midagi kerget. Milline nõrk naine saaks hakkama sellega, et kui mees läheb sinu juurest ära teisega, sa ei kibestu, ei hakka kätte maksma, vaid ehitad üles oma elu! Ma leian, et tema puhul on väga oluline mõista, millistest olukordadest ta tuli välja võitjana. Käbile ei olnud omane kibestuda, kahetseda või käituda ennasthävitavalt. Lugesime omal ajal mõlemad paralleelselt “Anna Kareninat”, vahetasime lugemismuljeid ja repliik, mille ta hüüatas, kui raamatu lõpus peategelane läheb rongi alla, on nii iseloomulik tema elutervele olemusele: “No kas ei saanud siis ennast kuidagi kokku võetud!” Mäletan aega, kui Eestis hakati temast rohkem teada saama. Olin sel ajal muusikakeskkooli õpilane ja mu õpetaja Helju Tauk oli Soome TV Rootsi kanalilt näinud tema vestlussaadet. Imetlus oli suur – kas siin on nüüd tõeline meie rahva hulgast pärit suur staar, põneva elulooga ja Ingmar Bergmani oluline abikaasa? Kui Käbi esimesi kordi jälle Eestisse tuli, oli tema ümber suure staari oreool, aga teisalt kuulsin ka mõrusid hääli: kas ta siis ikka on nii hea? See oli iseenesest imelik, sest sel ajal meil ju polnud eestlastest maailmatähti. Siis hakkas ta olema järjest rohkem Eestis, samuti tema õde Maimu, ja ta muutus eestlastele palju kodusemaks. Oma elu viimastel aastatel pärast Ingmar Bergmani surma veetis ta oma suved Pärnus, nii nagu kord lapsepõlves ministri tütrena. Eestis viibida oli talle ilmselt tähtis? See on sarnane olukord, nagu meil, kes me klassikaliste muusikutena läände oleme läinud: tegutseme välismaal, aga oleme eestlased ja esindame Eestit. Käbil oli Eestit esindada palju raskem kui meil praegu, sest siis iseseisvat Eestit ei eksisteerinud ja ei saadud arugi, mis see Eesti üldse on. Kui inimene lahkub, siis ettekujutus temast hakkab elama nagu mingit oma elu. Kuulsate inimestega on ju ikka nii, et meedia ja kuulujuttude kaudu tekib neist hoopis teine pilt, kui nad tegelikult olid. Käbi oli aktiivne ja lõbus inimene, tüüpiline sangviinik, selline Raja Teele karakter. Sentimentaalsust temas ei olnud ja kui keegi mõttetult südant valutas, see teda härdaks ei teinud. Aga Rootsi pressis oli temast loodud kuju vaiksest tõsisest pianistist, kes mängib Ingmar Bergmanile klaverit. Teiselt poolt levisid arvamused, et ta on üks tõeline nõid, kes võttis endale vinge mehe ja kuna ta on nii ilus, siis see kõik on talle väga lihtne. Sellised ettekujutused on nüüd jätkunud ka pärast tema surma. Teda kasutatakse nagu ekraani, kuhu luua mingisuguseid omi soovkujutlusi ja arvamusi. Väga harva loen või kuulen midagi sellist, mis tegelikult kujutab seda Käbi Lareteid, keda mina pikka aega väga lähedaselt tundsin. Aga samas näitavad kõik niisugused püüded ka tema isiksuse võlu ja külgetõmmet. Käbi Laretei pärandil on kaks suurt poolt: pianist ja kirjanik. Ta raamatud on peaaegu kõik eesti keelde tõlgitud ja kättesaadavad, vähem oleme aga teadvustanud seda, milline oli tema pianistikarjäär. Need olid ju erakordsed saavutused, täielik maailmatase! Kindlasti ei ole seda Eestis piisavalt teadvustatud. Kõigepealt, mis lavadel ta esines: kõik Euroopa kuulsaimad kontserdisaalid, tuurid Ameerikas: Pleyeli saal Pariisis, Royal Albert Hall ja Wigmore Hall Londonis, Concertgebouw, Saksamaa ja Itaalia suured saalid, Carnegie Hall, jõulukontserdid Valges majas … Ta oli mänginud kõigi Euroopa oluliste orkestrite ja dirigentidega. Kõik Skandinaaviamaade suured orkestrid: Stockholmi kuninglik filharmooniarorkester, Göteborgi sümfooniaorkester, Taani riiklik sümfooniaorkester, Norra festivaliorkester, Oslo filharmoonikud, Bergeni ja Stavangeri orkestrid, kõik Soome suuremad orkestrid, Londoni filharmoonia orkester, Londoni sümfooniaorkester, Orchestre de Paris. Dirigendid nagu Herbert Blomstedt, Paavo Berglund, Antal Doráti, Hans Schmidt-Isserstedt. Väga oluline dirigent, kellega ta palju koostööd tegi, oli Georg Solti, samuti Christoph von Dohnányi ja tollane Orchestre de Paris’ dirigent János Fürst. Väga palju mängis ta Saksamaal, eriti Lübeckis ja Hamburgis. Hamburgis Põhja-Saksa Ringhäälingus pakuti talle teha telesaateid – need muusikat tutvustavad saated olid tal veel terve karjäär omaette. Need olid tollal kõik otse, muusika oli ette lindistatud, nii et ta pidi saates playback’i mängima. Telesaateid tegi ta ka Ameerikas. Rootsi telestaariks sai ta mõnevõrra isegi hiljem, kui ta hakkas seal tegema samalaadseid mängimise ja muusika tutvustamise saateid. Siin ma tahan veel tähelepanu pöörata sellele, milline oli tema keelteoskus. Ta tegi neid täiesti vabalt otse-eetris, saksa keeles, inglise keeles, rootsi keeles. Üks väga eriline osa oli seal veel maailmakuulsate elavate heliloojate teoste ettekanded koostöös nendega: Paul Hindemithi “Ludus tonalis” ja Igor Stravinski “Capriccio”. “Ludus tonalisest” ja “Capricciost” on tal terve raamat kirjutatud, seal on ka väga eredalt näha, milline tema kontserdielu Ameerikas välja nägi. Aga ta mängis näiteks küllalt palju ka George Crumbi, kellelt tegi ka esiettekandeid. Ta hindas ka väga Pärti, oli tema “Credos” korduvalt mänginud, samuti Neeme Järviga ESTO päevadel. Kahjuks pole Käbi Laretei mängust eriti plaate jäänud. On LP-d, millest küll paljud ei ole digitaliseeritud. CD-dest on tal DECCAs välja antud Hindemithi “Ludus tonalis”, on mitmed plaadid Ingmar Bergmani filmides mängitud muusikaga, nagu näiteks “Nightfall”, siis veel 1994. aastast plaat “Exil”, kus ta mängib Chopini, Hindemithi, Fieldi, Rahmaninovi, Pärdi, Sumera ja Almquisti teoseid. 1990ndatest on ka säilinud ETV arhiivis dokumentaalsalvestisi tema mängust, kus on ka intervjuuosad. Need on väga väärtuslikud salvestised ja näitavad ka kui tasemel Käbi Chopini mängib – millise elegantsi, vilunud pianismi ja Chopini tunnetusega. Teine suur osa Käbi pärandist on tema raamatud. Alguse sai see kõik, nagu teame, väikesest asjast, kui ta kirjutas kolumne Rootsi sisustusajakirja Sköna Hem. Nendest tekkis tasapisi tema esimene raamat ja siis ta avastas, et temas on küllalt jõudu ka raamatute kirjutamiseks. Ta leidis, et tal on piisavalt materjali oma elatud rikkast elust ja kogemustest nii Šveitsis kui Saksamaal õpingute ajal, kontserdilavadel, abielust Ingmariga ja kohtumistest kõikvõimalike suurustega. Kõigest ta ei kirjutanudki, näiteks minu teada oma kohtumisest Marlene Dietrichiga pole ta kusagil kirjutanud. Käbi kirjutas oma raamatud rootsi keeles ja see on selline eriliselt ilus, musikaalne rootsi keel, milles ta kirjutab. Ja üldiselt oli nii, et tema raamatud olid seda paremad, mida rutem ta kirjutas. Käbi oli kirglik lugeja. Ta luges väga kiiresti ja tema enda kodune raamatukogu oli tohutu, ehkki Ingmari oma oli veel suurem. Mitmed kirjanikud olid talle väga olulised. Suured naiskirjanikud, Anaïs Nin (eriti tema päevikud), prantsuse keeles Marguerite Yourcenar, Anthony Burgessi raamatuid oli tal kodus väga palju, temaga oli ta ka telesaateid teinud. Kui mina sinna ilmusin, siis me lugesime J. M. Coetzeed, samuti Imre Kertészi, keda me mõlemad väga hindasime. Karen Blixen on võimas naiskuju, kelle raamatud olid talle ka väga lähedased. Käbi kõige paremaks raamatuks peetakse “Lapike maad, tükike mulda”. Tõesti fantastiline raamat, mis kirjeldab kodumaad, leina ja muusikuks olemist nii ehedalt. Algab see raamat isa surmaga ja ema insult kuumal suvepäeval Rootsis – nii raske, aga vapustavalt kirja pandud. Muide, üks Käbile oluline kirjanik veel: Thomas Mann ja tema “Buddenbrookid”. See, kuidas seal on kirjeldatud vanaisa surma – võimalik, et see mõjutas Käbi oma raamatu kirjutamisel. Käbi Laretei elu saatus oli äraminek kodumaalt, eksiil. Ka praegu seoses Ukraina sõjaga on see meil taas teravalt meelde tõusnud. Tollal olid need valikud väga valusad ja tänapäeval pole nad sugugi lihtsamad. 1940. aastal tuli ta Rootsi suvepuhkusele ja sellest sai 48 aastat pagulust. Kuna isa oli kodumaal surmamõistetute nimekirjas, neil valikut õieti polnudki. Õde Maimu tuli hiljem, kui venelased olid juba sees. Tallinnast startis kaks lennukit, üks neist tulistati alla. Vanemad kartsid, et Maimu on selles lennukis ja see oli uskumatu õnn, kui ta elusalt välja ilmus. Sellest ei teata palju, aga Heinrich Laretei hakkas Rootsis töötama Briti luurele. Ta oli õppinud Peteburis ohvitseride koolis ja olnud tsaari ohvitser (ka Käbi ema oli Peterburi eestlasi). Ta teadis, kuidas Venemaa militaarne süsteem toimib ja kuidas venelased mõtlevad. Sama oli Mannerheimiga Talvesõjas – ka temal olid olemas teadmised vene militaarsüsteemist. Tänu sellele saadi ilmselt nii palju raha, et oli võimalik saata tütred õppima ja Käbi sai ennast täiendada Annie Fischeri, Edwin Fischeri ja Anna Langenhani kursustel Šveitsis ja Saksamaal, mis polnud sugugi odav lõbu. Käbi ongi alati pidanud oma tähtsamateks õpetajateks Annie Fischerit, Edwin Fischerit ja eriti Marialuisa Strub-Morescot. Marialuisa oli eraõpetaja Stuttgardis, kelle juurde Käbi läks, olles juba suure karjääriga tegevpianist. Tegelikult on vähe teada ka Marialuisa kolossaalne mõju Ingmarile ja Ingmari filmidele. Marialuisa oli Ingmarile see, kes Käbi minule: keskne ja oluline õpetaja mitte ainult muusikas, vaid ka elus. Muusika roll Ingmari filmides sellisena, nagu seda nüüd näeme, tekib alles Marialuisa ja Käbiga. Ingmari filmide targad vanad naised, kellel on peaaegu võluvõimed, millega nad lahendavad probleeme, mis tunduvad ületamatud – nagu vanaperenaine “Fanny’s ja Alexandris” – on pärit Marialuisalt. Mida oleks meil eestlastena Käbi Lareteilt õppida? Käbi oli diplomaadi tütar, kel olid kindlad poliitilised arusaamad. Teda kurvastas, kuidas eestlased ennast vabatahtlikult väikeseks tegid, valisid suuremeelsuse asemel väikluse tee, suurte eesmärkide asemel väikesed eesmärgid ja kuidas see avaldub nii sise- kui välispoliitikas. Ta oli veendunud, et ei ole vaja lõputult kaevata oma ajaloos, vaid tuleb tunnistada, et see, mis oli, oli olemas, aga on nüüd möödas ja peame edasi elama. Ta nägi, kui pidurdav see on rahva ja riigi arengule. Rohkem kui see, mis meile on tehtud, huvitas teda, kuidas edasi elada. Kui nüüd aastale tagasi vaadates küsida: kas Käbi Laretei juubel sai meil piisavalt tähistatud? Minu arvates – üldse ei tähistatud.

Tänavusele Vello Jürna nimelisele vokalistide konkursile registreerus 21 lauljat. Finaalis 27. novembril Väike-Maarja seltsimajas astus üles kaheksa vokalisti: Kristjan Häggblom, Kadri Kõrvek, Brigitta Listra, Kadi Jürgens, Yixuan Wang, Annabel Soode, Brett Pruunsild ja Rael Rent. Võistlejaid hindas kolmeliikmeline žürii: rahvusvaheliselt tuntud bass-bariton Lauri Vasar (žürii esimees), Saksa metsosopran ja laulupedagoog Gundula Hintz ning meie rahvusvaheliselt tuntud metsosopran Monika-Evelin Liiv. Kõigist voorudest tehti otseülekanne YouTube’is ja see on samas järelvaadatav (otsingufraas: “Vello Jürna nim konkurss 2022”). Konkursimuljeid jagab žürii esimees Lauri Vasar. Novembri viimasel nädalalõpul olite enda jaoks täiesti uues rollis – Vello Jürna nimelise vokalistide konkursi žürii esimees. Kuidas te selleks valmistusite? Millised olid teie ootused ja kui palju erines neist reaalne pilt? Lauri Vasar: See oli tõepoolest erakordne kogemus minu elus. Hakkasin sellega tegelema juba mitu nädalat varem, kui mulle saadeti link kandidaatide laulmisega absoluutselt ilma mingi informatsioonita – ei nimesid, vanuseid ega õpingute astet. Neid kuulates pidin laskma teatud arvu edasi esimesse vooru. Siis juba hakkas aju tööle, et mis kriteeriumite järgi neid hinnata. Konsulteerisin inimestega, kes istuvad suurtes žüriides: mismoodi see tavaliselt välja näeb ja mis on põhiasjad, mida hinnata. Minu ootused ületati täielikult – olin väga üllatunud sellest, et tase oli absoluutselt tõsiseltvõetav. Ja et on palju noori lauljaid, kes küll enam Eestis ei õpi, aga kel oli viitsimist tulla siia väiksesse Eestisse ja võtta osa sellest konkursist. See oli väga positiivne. Minu arvates leidsime finaali vähemalt esimese viie hulka väga tublid noored, kes õpivad siin või välismaal ja ma olen kindel, et neist kõigist saavad suurepärased ooperiartistid. Elu on näidanud, et need, kes juba läänes hakkavad jalga maha saama, vaevalt enam päriselt koju tulevad, aga ikkagi on hea teada, et meil on mitu andekat potentsiaalset artisti tulevikus Euroopa lavadele pakkuda. Millised peamised probleemid jäid sel konkursil kõrva? Paljudel olid intonatsiooniprobleemid. Kõige suurem teema oli žürii jaoks aga repertuaari valik. See pani kohati jahmatama. Meil tekkis korduvalt küsimus, miks olid ooperilauljate konkursile teatud teosed kavva võetud. Paljude osalejate repertuaar oli täiesti arusaamatu. Püüdsime hiljem neile, kes huvi tundsid, seda lahti seletada ja selgitada. Loodan, et suutsime inimesi tulevikuks paremini ette valmistada. Rääkisime repertuaarist ka konkursi korraldajatega. Tulevikuks peaks siiski mingid reeglid paika panema. Minu soovitus on, et mingi repertuaari karkass oleks ette antud klassitsismist, romantismist, hilisromantismist – et kavas oleks midagi igast epohhist. Sellest oleks suur abi noortele lauljatele, kellel on vähe kogemust. Nüüd juhtus nii, et üks tuli tundmatute aariatega, teine suurte hittidega. Rahvusvahelistel konkurssidel on kriteeriumid paigas. Ei juhtu ka midagi, kui keegi teatab, et tema on Mozarti hääl, laulab ainult Mozartit. Mina isiklikult arvan, et kui sa lähed ennast avalikult esitlema kas teatrisse või konkursile, siis ei saa minna sellega, kes sa tegelikult ei ole. Igaühele on olemas sobiv ooperirepertuaar. Händelit ma ei kuulnud näiteks üldse! Sa pead kohe esimeses voorus muljet avaldama! See on kohe kuulda, kes on muusik ja kes mitte! Kui inimene tuleb konkursile ja laulab mingi aaria ooperist, siis ooperilauljana ma eeldan, et ta on terve rolliga tuttav ja on selles arengufaasis võimeline seda ka laval laulma. Loomulikult õpingute algetapis esimestel aastatel tuleb anda õpilastele mingit repertuaari, et nad areneksid, aga kui sa lähed avalikult end konkursil esitlema, siis mida nooremana sa hakkad mõtlema, et kehastad laval ka seda rolli, seda parem; mis sest, et laulad konkursil vaid ühe aaria. Kuna tegu on ooperilauljate konkursiga, siis on see külg minu arvates hästi tähtis. Žüriil on palju lihtsam, kui lauldakse aariaid, mille puhul tekib võrdlusvõimalus. Kas konkursile tulles peaks siis vältima vähetuntud repertuaari? Näiteks kui mina oleksin casting director, nõuaks see mult tohutut fantaasiat ette kujutada klassikalises või romantilises ooperis inimest, kes tuleb konkursile ainult moodsa repertuaariga. Sa võid loomulikult võtta kaasa ka mõne vähem tuntud aaria, selle vastu ei ole keegi, aga asi peab olema balansis. Kui palju te isiklikult lauljatele kaasa elasite? Ma olen hästi empaatiline inimene ja elasin lauljatele väga kaasa. Tundsin ehtsaid emotsioone, mis on selle elukutse puhul ju kõige olulisem. Üllatusin, kui märkasin, et mul oleks noortele inimestele päris palju öelda. Mis seal salata, mul on selja taga juba mitukümmend aastat lavakarjääri lääne ooperimajades. Loomulikult tean, kuidas see business töötab, mis on tähtis ja mis vähem tähtis. Iga noore muusiku jaoks on kuldaväärt aus tagasiside autoriteedilt. Kas Jürna konkursil osalejad said tagasisidet ja soovitusi? Päris palju. Ütlesime kohe alguses, et kõik lauljad on väga teretulnud meiega kontakti võtma. Me ootasime, et nad tuleksid ja nad õnneks tulid ka. See oli hästi vahva. Olen ka telefonis mitme noorega pärast konkurssi rääkinud, andnud näpunäiteid ja soovitusi. Kui palju see konkurss teid ennast lauljana inspireeris? Need olid mulle väga huvitavad ja inspireerivad päevad. Ka mina olen noor olnud ja seda teed alustanud. See ei ole absoluutselt kerge. Seal on vaja raudset tahtmist, raudseid närve, töökust. Kuidas karjäär alguse saab, see on alati ka õnne küsimus, paljude erinevate komponentide kooslus, kas sa satud õigel ajal õigesse kohta. Tavaliselt on nii, et kui saad jala ukse vahele ja kõik läheb hästi, hakkabki karjäär vaikselt kulgema. Inspireeriv oli kuulata erinevaid lauljaid, kuulata tehnilisi probleeme. Kui sa oled žüriis, siis pead ka mõtlema, mistõttu üks või teine asi juhtus. Kas seal taga on mitte just ideaalne õpetus või närvid – need asjad panid mõtlema. Mul tilkus süda verd, sest žüriil oli ette nähtud leida kuus finalisti, aga tegelikult lasime edasi kaheksa. Algusaastatel on ju nii, et mida rohkem sa laval oled ja ennast publiku ees stressiolukorras proovile saad panna, seda parem. Loomulikult tegime mõnele lauljale ka haiget, aga ma ütlesin ka seal, et see on part of the game – osa mängust. Üks või teine otsus olenes ilmselt ka päeva vormist. Žürii ees on laulja loetud minutite jooksul ja hinnata tuleb seda, mida sa parajasti laval näed – hetkeseisu. Konkursil sai kuulda huvitavaid andeid ja potentsiaaliga lauljaid. Paraku kõigile auhinnalisi kohti ei jätkunud. Kuidas te neid julgustasite? Ma ütlen, käsi südamel, et nad on kõik andekad noored ja loodan väga, et nad leiavad oma tee kas Eestis või välismaal. Ma tean, kui palju tööd selle taga peitub ja kui palju tahtejõudu peab olema, et sa ei anna alla, kui tekivad ka tagasilöögid. Nendest peab välja tulema, me oleme kõik selle läbi teinud ja kokkuvõttes need teevad tugevamaks ja tekitavad loodetavasti veel suurema võitlustahte, töötahte ja auahnuse – see kõik käib asja juurde. Julgustasin kõiki mullist väljuma, hoidma silmad-kõrvad lahti ja soovitasin kas või pooleks aastaks mujale õppima minna. Kas žürii oli üksmeelne või oli palju vaidlemist? Esimesest voorust teise laskmine oli meil täielikus üksmeeles. Teisest kolmandasse tekkisid küsimused ja kolmandas ... Esimene koht oli meil paigas juba pärast esimest vooru – see oli meie kõigi jaoks klass omaette. Kolmandas voorus oli väga suur diskussioon. Lõpuks leidsime enamvähem kompromisslahenduse. Meie jaoks oli auhindu liiga vähe. Tegelikult oleks tahtnud anda viiele-kuuele inimesele päris preemia. Aga reeglid on reeglid. Millised soovitused on teil noortele lauljatele? Konkursil laula aariat, mida kõik teavad ja tunnevad ning mida on võimalik hinnata. Niikaua kui sa lauljana tegutsed, peavad sul olema “kõrvad”, keda sa usaldad, sest meie, lauljad, ei kuule ennast ise. See on füüsikaliselt sadu kordi tõestatud: sina kui ooperilaulja ei saa ennast hinnata, sest sa ei kuule ennast. Sellepärast on vaja “kõrvu” laenata. Kui inimene töötab kellagagi ja tulemus ei vasta ootustele, siis järelikult ei ole need “kõrvad” sinu jaoks õiged. See peab olema sisemine vajadus, tulla lavale ja jutustada lugu. Põhiline on see, et annad inimestele edasi sõnumit. Ma tahan tunda, et sa saad aru, millest sa laulad. Lõppkokkuvõttes on see kõige olulisem. Mõni ebaõnnestunud noot ei oma tähtsust. Kui ma lähen lavale, elan iga lauset läbi just sel hetkel. Meie hääl on ju niivõrd meie organismi ja meie psüühikaga seotud, et kui sa annad talle võimaluse seestpoolt tunnetatuna laulda, siis palju asju laheneb iseenesest. Kõige hullem on see, kui oled laval surmigav. Konkurents on muutunud niivõrd halastamatuks. Inimesed ei viitsi laval igavlejaid taluda. TULEMUSED I koht (1500 eurot) – Yixuan Wang II koht (1000 eurot) – Kadri Kõrvek III koht (250 eurot) – Kadi Jürgens, Annabel Soode Preemiad pani välja Väike-Maarja vallavalitsus ja Lääne-Virumaa kultuuritoetajad Eripreemiad Yixuan Wang – Väike-Maarja publikulemmik, RO Estonia eriauhind, “PromFesti” eriauhind – pääse 2023. aasta Klaudia Taevi nimelise rahvusvahelise konkursi I vooru Keiti Strömqvist – Vello Jürna perekonna ja sõprade eripreemia parimale Tubina laulu esitajale Kristjan Häggblom – Opera Veto eriauhind (ooperi originaalklaviiri soetamine ja osalemine solistina Opera Veto ooperiproduktsioonis Menotti “Amahl ja öised külalised”), Gundula Hintzi eriauhind (5-päevane meistrikursus Berliinis) Rael Rent – Monika-Evelin Liivi eriauhind – kontsert koos Monika-Evelin Liiviga Tallinna raekojas Annabel Soode, Tambet Kikas, Kristjan Häggblom – Mirjam Helini nimelise ooperilauljate konkursi ja meistriklasside kuulamine 2024. aastal

Sellele küsimusele oskaks ilmselt paljud nii mõndagi vastata. Mündi teisele küljele – mis on muusika – oskavad mittemuusikud ehk midagi vastata, muusikud veidi vähem ning muusikateadlased veelgi vähem. Miks? Sest mida rohkem muusikat ja selle erinevaid väljendusvorme tundma õppida, mida sügavamale sellesse küsimusse kaevuda, seda tõsisemalt vaatab vastu hoopis küsimus, mis ei ole muusika, ning senised vastused sellele muutuvad aina kahvatumaks. 20. jaanuaril 2023 kell 22:22 sai klubis Kauplus Aasia avapaugu ürituste seeria, mis on võtnud omale eesmärgiks tutvustada laiemale kuulajaskonnale elektronmuusika rindejoont nö põrandaalusel muusikaskeenel. Sündmussarja “Glitch, please” kureerib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audiovisuaalse loomingu magistrant ja ka laiemalt Eesti muusikamaailmas tuntud mitmekülgne artist Karl Korts, keda on viimasel ajal inspireerinud heliviga (glitch) ja kes läbi selle otsib muusikasse uut värskust. Õhtu jooksul astusid üles mitmed tuntud artistid. Hea sissejuhatuse tegi drum’n’bass stiili viljeleja Killing Sinatra, jagades keskmisele elektroonilise muusika kuulajale tuttavliku kõrval juba vaikselt ka vihjeid eesseisvatest väljakutsetest. Järgnes Art Imitation, kus kaks uut ülesastujat esitasid juba suurema hellituseta kuulaja muusikamõistmisele eksistentsiaalseid küsimusi. Kasutades elektroonikat, viiulit ja visuaalset vaatemängu ekraanilinal, punusid nad tajuja meeltesse müra vs meloodia ja rütmi vs rütmituse ning selgesti mõistetava pildi vs mõistatuslike kaadritega mängides nii abstraktseid kui mitteabstraktseid mustreid. Selles setis teeb ka esimese kõige avalikuma ülesastumise heliviga… või kas planeeritud viga saabki enam veaks nimetada? Hüperkiirete biitidega kihutades võtab lava üle pisut teistsugust seedeprotsessi nõudev peaesineja Soomest – glitch-breakcore’i meister, Tusk Mite, kes esitles oma värskeimat albumit “P H ▽T I S M S”. Tema viimases etteastes Euroopas segunesid mahlakad, igaüks vaid iseenda pärast ja nimel esinevad helid intensiivse tuima tampimisega, andes hingetõmmeteks vahele hõljuvaid helivärvi ajatajuta laike. Hüpnoos, transs, kontrollitud kaos. Püüdes haarata ja analüüsida kõike toimuvat lohisen vaid kümne küünega kiirrongi sabast kinni hoides järel. Kava oli hästi ülesehitatud – iga järgnev artist vastandus millegi poolest eelmisele ja hoidis nii vaheldust pakkudes tähelepanu ja naudingut elavana. Ootasin, et järgneb midagi kerget, lihtsat, tuttavlikku. Võta näpust – see, et erikülaline on ära esinenud, ei tähenda veel, et oleks aeg allahindlusteks. Samuti EMTA audiovisuaalse loomingu tudeng Artjom Jurov, artistinimega Oudeis, toob lauale süngemad, raskemad ja keerukamad ideed. Kõrva jääb suhteliselt pidev, tihe maastiku muutumine ning märkimisväärne heli mass. Humoorikaks kirsiks tordile asetab ta aga vallatu ja kerge tiniseva meloodiajupi. Täiesti teise seinana mõjub seega Neo_n, kes võrdlemisi nappide vahenditega vallutab saali ühemõtteliste tumedate industriaalsete võngetega. Särtsu lisavad vahelevisatud heledamad helipiisad. Ametlikule kavale paneb lõpupaugu korraldaja, artistinimega Glitchmees, soolos, jättes seekord viiuli kõrvale ning pühendudes elektroonikale. Tulevärk on uhke – hõlmatud on kõige ulmelisemad kiirused, erinevad žanrid ja stiilid, tsiteeritud on ka ühte kaasaegse eksperimentaalse elektronmuusika pioneeri artistinimega sunnk, sekka veel inimkeelne tekst ning õigustuse artisti nimele annab erakordselt suur kontsentratsioon ohjeisse painutatud glitch’idest ehk helivigadest. Mainimata ei saa mitte jätta ka terve õhtu jooksul visuaalseid pingeid pakkunud mitmekülgset kunstnikku Stunfisk, kelle töö samuti “kubises vigadest”. Põhjaks ürituse reklaammaterjaliks kasutatud “Lumivalgekese” joonisfilm, aga ka teised Disney tegelased ning kõiksugu muud vähem ja rohkem kummalised kujutised, harmoneeris ta valgusimpulsid rütmitundlikult heliruumi. Hommikuni kestnud ekskursiooni muusika ääremaile juhatas Stunfisk sujuvalt välja aga oma muusikalise poolega. See ekskursioon oli täispakett – mul on raske leida pakkumisi, kuhu oleks saanud veel minna. Olgugi, et tulenevalt ürituse formaadist, eesmärgist ja sihtgrupist oli mõeldud ka nende peale, kes oleks võib-olla leppinud ka provokatsioonideta elamusega, ei tulnud naljalt puudust küllusest ka minu vaimutoidu laual. Ollakse ju traditsiooniliselt harjunud, et muusika koosneb rütmist ja helidest, meloodiast, harmooniast ja bassist, tempost ja taktimõõdust. Antud demonstratsioonis võis leida näiteid sürreaalsetest tempodest kuni mingi tajutava tempo puudumiseni, meeletutest rütmikeerukustest kuni rütmi hoomamatuseni, päris tihti oli raske nimetada midagi meloodiaks, helisid laotati ette terve palett vaikusest ja siinushelist kuni mürani, vahel võeti ära harmoonia, harvem ka bass ja isegi taktimõõt, kuigi viimast, tõsi, vist ainult Art Imitationi setis. Ikkagi suutsin ma seda mitte ainult muusikaks nimetada, vaid ka nautida. Kõik need kardinad eest võetud, vaatab vaikides ja vankumatult mulle silma küsimus, mis ei ole muusika? EMTA muusikapsühholoogia tudengina ma tean, et muusikast saadav nauding on otseselt seotud kuulaja ootuste täitumise ja mittetäitumise vahelise tasakaaluga ehk mida mitmekülgsem on meie kuulamiskogemus, seda avatumad me muusika suhtes oleme. Kas võib siis teha järelduse, et muusika on mäng meie ootustega helide maailmas, ja seega objektiivselt võttes, mis ei ole muusika, on kõik see, mis helide maailmast väljub? Seejuures subjektiivselt ei suuda me muusikaks nimetada selliseid helimänge, mis meie ootusi liialt petab, ja sellepärast ongi äkki arusaam mittemuusikast niivõrd suurel määral varieeruv? Nendele küsimustele saavad vastata tulevased katsetused ja uurimused. Seniks saame pakkuda kõrvadele aina põnevamaid delikatesse, mh soovitan pista pea sisse ka mõnele “Glitch, please” sarja tulemasolevale üritusele.

Laupäeval, 21. jaanuaril toimus Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja Valges saalis üks eredalt välkuv pidu. Oma 80. juubelisünnipäeva tähistas armastatud koorijuht ja muusikapedagoog Anneli Mäeots. Daam, kes töötanud õpetajana ja dirigendina, võitnud vabariiklikel ja ja rahvusvahelistel koorikonkurssidel auhindu ning olnud mitmetel noorte ja üldlaulupidudel mudilas- ja lastekooride üldjuht. Elurõõmus vitaalne proua säras rohkete külaliste keskel energilise olekuga ja paljude erksate sõnavõttudega. Armsaid laule mitmes keeles esitasid Ellerheina erinevad koorid, juubilari õpilased, Loobu-Läsna külakoor ja Paula Kõrvits. Laule oli nii klaveri kui kellade mängu saatel. Laulude vahel kõlasid meenutuslikud ja vaimukad õnnitluskõned kolleegidelt, kaasteelistelt ja õpilastelt, neist üks välismaal salvestatu video vahendusel seinaekraanil. Lõbusalt vaadati tagasi mineviku tööelule, õpingutele ja elulistele seikadele. Hea akustikaga saalis olid peaaegu kõik kohad täidetud ja tagaruumides ootasid peened suupistelauad. Oli üks tore muusikaline ja ajastute lehekülgi tuulutav üritus, mis aitas selle loo autoril taaskord avastada meie rahva suuri väärikaid tegijaid, kes kirgliku tööga panustanud kodumaise laulukaja ajalukku. Palju tehti fotosid ja pikad tormilised aplausid kiiduhüüetega panid suure avara ruumi mõnusalt särtsuma. Peale viimast laulu said veel sõna mõned õnnitlejad vaba mikrofoni ees ja neid soovijaid jätkus, sest palju head oli öelda heale tegijale suure hea eest. Viimase koorilaulu esitas tütarlastekoor Ellerhein. Selleks hoogsaks paitavaks palaks oli Olav Ehala laul “Päikeseratas” Juhan Viidingu tekstile. Soojendav lugu päikesest, kes kasvatab viljatera ja keda kutsutakse vaatama meie kõigi peale. Aitäh, sünnipäevalaps Anneli Mäeots, et oled loova päikesena ja vaibumatu visadusega palju kuldseid viljateri kasvatanud ja selle läbi oma rahvast suuremaks teinud. Palju õnne! Ja soovin vaid, et selle rahutu maailma kohal väsimatult kullendav päikeseratas jätkaks armuliselt vaatamist Eesti muusika, kogu kultuuri ja meie kõigi peale.

Lõpetanud neil päevil kahe väga märgilise teose lugemise – nimelt Eero Epneri “Lembit Ulfsak” ja Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu “Kirjad” –, tajusin kõigele lisaks eriti teravalt, mis toimub maailmas, pealegi meile nii lähedases areaalis, ning kuivõrd igikestvalt kõlab Shakespeare’i kirja pandu: “Aeg liigestest on lahti”! Tõenäoliselt tajubki just vanem generatsiooni tõika, et endis eriliselt erku vaimsust kandvate isiksuste siirdumisega teispoolsusesse on kaduvikku vajumas märgiline periood meie kultuuriloos. Seda enam on tunda rõõmu, lootust ja vaimustust, mida äratavad noorte muusikute teod meie kultuurimaastikul. Seekordse elamuse sain “Lõunakontserdist” 16. novembril. Heameel ja tänu, et Eesti Kontsert andis verinoortele muusikutele võimaluse üles astuda meie esinduslaval. Kui mõelda ajas mitmed kümnendid tagasi, siis meenuvad õpilaskontserdid toonase Suvorovi, hiljem Kaarli pst Tallinna konservatooriumi “suures saalis”, mis oli ju kunagise kortermaja ühe pere korteri söögisaal (ja kus mitmesse klassiruumi pääses läbi endiste vannitubade)! Valle-Rasmus Rootsi eestvedamisel on sündinud orkester Helikunst, kus mängijateks põhiliselt EMTA õppurid. Lauljana soleeris hiljuti samas oma õpingud lõpetanud, nüüdsest juba RO Estonia solist metsosopran Karis Trass. Vaimustavalt kõlas Mirjam Avango kauni tämbriga klarnet Mozarti “Tituse halastuse” Sextuse aarias – pilli ja laulja duett vääris tormilist aplausi! Väga meeldis, et musitseerimiseks oli valitud peamiselt noortele ülimalt sobilik Mozart! Kuigi kava valik oli langenud helilooja viimastele teostele – ooper “Tituse halastus” jäi tema luigelauluks ja 40., g-moll sümfoonia eelviimaseks enne C-duur “Jupiter”-sümfooniat. Seega kohtus ajastuteülese geeniuse küps looming sel kontserdil oma teekonda alustavate muusikutega. Ja seda oli nauditav jälgida. Ei saa salata veel üht mulle alati ülimalt olulist tõsiasja. Kuna dirigendiks oli Valle-Rasmus Roots, keda tunneme varasemast kui väga hästi tšellot valdavat ja ennast kuulama panevat muusikut, ning kui loeme kavalehelt, et laulja Karis Trass alustas muusikaõpinguid flöödimänguga, siis selliselt pinnalt sünnivadki hoopis veendunum ja teadlikum muusikasse süvenemine fraseerimise ja nüansseerituse osas kui nendel, kelle teekond suure muusika juurde on alanud hiljem või olnud keerulisem. Nende kahe noore muusiku puhul on teekonda “sillutanud” ka geneetiline baas – esimene on sündinud pianistide, teine teadlase, näitleja ja orelikunstniku perre. Karis Trassil on võime panna kuulaja esimestest helidest alates ennast kuulama. Kogu temakeskendunud olek läkitab saali energiast pakatava hääle. Usun, et proove koosluseks selle noorteorkestriga polnud ülemäära, kuid see, et laulja tunnetas ka seljaga enda taga helide tulva, tekitas küllaltki kindla tunde ka kuulajale. Täielikult igasse rolli minek kontsertesinemise tingimustes nõuab head närvi ja enesekindlust. Kõik, mida tema kaunis hääl omab, pääses maksvusele ja kontakt orkestriga oli pea täiuslik. Seda kindlasti ka tänu ülitundlikule muusikule, dirigendina kogu õhtut koos hoidnud Valle-Rasmus Rootsile. Tuult tiibadesse kõigile! * Üllatus võib ette tulla ka ootamatust kohtumisest taidluskooridega. Nimelt esitasid Metodisti kirikus 1. detsembril ITL Segakoor, kammerkoor Kuule, orkester Ventum ning solistid Maarja Purga (metso), Kaspar Uljas (bandoonium) ja Kristjan Veermäe (klaver) dirigent Paul Purga juhatusel Eestis esmakordselt Argentina helilooja Martin Palmeri (1965) teose “Misatango”. Helilooja on uskumatult kaasahaaravalt ühendanud tango rütmikuse ja erksalt rõhutatud bandooniumi särtsakad kõlavärvid katoliku missa olemusega, säilitades missa teksti. Solisti lühikesed repliigid Maarja Purga põhjatu ja särava häälega laulduna lisasid omakorda kogu teosele veenva iva. See, kuidas dirigent pani sobituma kolm taidluskoori, keelpilliorkestri, klaveri ning bandooniumi, äratas minus imetlust! Eesti inimestele külge kleebitud “tunde- ja temperamendivaesuse” silt sai sel kontserdil kõvasti maha kustutatud! Kontserdi teises pooles kõlas Urmas Sisaski unustuse hõlma vajunud “Näärioratoorium”, dirigendiks Lauri Aav ja solistiks Asko Kruusement. Lustakas lugu, kus tänu Ellen Niidu, Paul Haavaoksa, Maimu Linnamägi, Ralf Parve jt lasteluuletustele võis autor siiski teosele anda nimeks “oratoorium”! Teos tellis tolles ajas väga kõrgetasemeline segakoor “Noorus” (dirigendiks karismaatiline Ene Üleoja) nende väga populaarsete näärikontsertide tarbeks. Ka hiljutises ettekandes säilitati sõna “näärid”, millel on küll ajastu pitser küljes, kuid muusikast tulvav energia andis saalisolijaile tuju tõstva elamuse.

Ludvík Aškenazy tekstidel põhinev lavastus “Must laegas” Arvo Pärdi keskuses. Lavastaja Viktor Marvin, viiul Robert Traksmann, tšello Siluan Hirvoja, klaver Rasmus Andreas Raide, video Sofia Strömberg, valgus Anton Andrejuk, Valeri Konopljov, Laps Eeva Emilia Eensalu. “Kõige õudsem on see, kui lapsed hakkavad küsima. Kõige õudsem on see, kui lapsed küsivad: miks, ja mis, ja millal, ja kes? Ja jälle – miks? Kõige õudsem on see, kui nad puurivad teid oma puhaste silmadega, mustade või rohelistega, kus on täpike, või siniste – nii siniste silmadega, et sinna võib ära uppuda. Ja vaatavad teie peale alt üles. Nad kõik on sündinud enne sõda, sõja ajal või pärast sõda.” (Ludvík Aškenazy, kogust “Must laegas”, tõlkinud Maria Simmul) Kas pole veider, et suur osa meie ajaarvamisest toetub sõdadele kui orientiiridele: sõja-eelne ja -järgne elu, sõja- ja rahuaja lapsed, sõjaaja laulud, jõulud ja mälestused. Ning kaudselt mõjutab see paljude inimeste identiteeti: põgenik, veteran, väliseestlane, sõduri abikaasa. Sõda on nii sage tegelane inimkonna ajaloos, pidev kaaslane kuskil maailmas, et see on saanud harjumuseks. Isegi praegune sõda Ukrainas, mis alguses ehmatas terve Euroopa ärkvele, on üheksa kuuga vajunud paraku igapäevaelu tagaplaanile. Ei peaks ega tohiks, aga lõpuks on vaja asiseid, argiseid toimetusi teha ja eks inimene harjub kõigega. Eemalt on niimoodi kerge ja piinlik öelda, aga mida kaugemal on sõda, seda rohkem taandub see lõpuks uudiste emotsioonituks statistikaks. Kuni ühel hetkel satume silmitsi inimliku valuga, mis toob sõja koleduse otse naha alla. Viktor Marvini, Eestis elava ja töötava ukraina näitleja lavastus “Must laegas” on sisuliselt muusika ja videoga rikastatud luulekava, mis Arvo Pärdi keskuse igirahu keskel toob publiku ette sõja inimliku pale. Tšehhi-juudi kirjaniku Ludvík Aškenazy värsid ning Pärdi ja Valentin Silvestrovi teosed loovad koos maitseka video- ja valguskujundusega lummavalt magusvalusa atmosfääri. Aškenazy tekstide teljeks on inimene, tema väikesed mured, suured soovid ja õrnad mälestused, kuid kõigist pragudest immitseb sisse sõja veremaiku. Ei Aškenazy ega lavastaja Marvin pane sõjale rõhku, suuna sellele kordagi fookust, vaid jälgivad hellalt inimest, kes sõjas otseselt või kaudselt pihta on saanud. Need lihtsad, naiivsed, veidi lapselikudki vinjetid elust sõja keskel tekitavad ometi rohkem õõva kui ultrarealistlikud pildid verest või kumeda häälega karjumine. Selles on paratamatust, kaotusvalu ja lootust. Marvini rahuliku, sisendusliku hääle kaudu saavad sõna lapsed, vanemad, vangid, hulkurid, sõdurid, aga nad ei räägi otseselt sõjast. Ometi on vägivald, ülekohus ja surm kõikjal nende lugude ümber. Marvini lavastus on teadlikult jätnud nende tegelaste lood nende endi teada ega püüagi kunstlikku narratiivi või puänti luua, vaid usaldab Aškenazy teksti täielikult. Ja see siirus, hinnanguteta usaldus ja puhtus toimib, eriti koos muusikutega, kes Marvini häälega sujuvas dialoogis. “Must laegas” loob ajatust, tagurpidi voolava jõe tunnetust, nagu heale luuleõhtule kohane. Sofia Strömbergi loodud videokujundus kasutab suures osas arhiivikaadreid ja fotosid XX sajandi sõjakolletest, mille juurde on maitsekalt tikitud luuletuste eestikeelne tõlge (näe, tiitreid saab näidata ka kunstipäraselt!), kuid kordagi ei laskuta vägivalla võikuse dokumentatsiooni või veretöö šoki ärakasutamisse. Alati on fookuses inimene, tunnete aus peegeldus tema kehas ja hoiakus. Koos Viktor Marvini hääle ja trio esitatud muusikaga elustuvad need tummad hetked kadunud inimestest ning tulevad publikule lähemale, saabuvad siiasamma Laulasmaa mändide vahele. Ja kui paariks minutiks täidab seina projektsioon teise maailmasõja lõpu pidustustest, on kergendustunne ja rõõm peaaegu maitstav. Õhk on täis lootust ja päikest ning tulevik on taas olemas. Ja publiku seas on tajuda soovi sellise rõõmupeo kordumisest. Sest õhtu liigutavaim, kriipivaim hetk on see, kui arhiivikaadrite vahele libiseb peotäis fotosid tänapäeva Ukrainast. Needsamad, mida oleme näinud uudistest ja ühismeediast; need, millest eraldab meid vaid poolteist tuhat kilomeetrit ja loetud nädalad; need, millel jäädvustatud inimesed hingavad meiega sama õhku ja valmistuvad praegu samaks talveks. See toob sõja taas kolinal tänasesse päeva tagasi ning südametunnistus vaid oigab: “ära unusta!”. “Kõige õudsem on see, kui eilne muutub auruks ka täna ja homme … Võib minna ja osta värske ajalehe ning paar pakki sigarette, sada grammi kartulisalatit, ja pool pätsi saia – seda küll, täna veel küll, aga mis saab homme?” Tulevikust räägivad need Aškenazy tekstid vähe, ja kui, siis ettevaatlikult ja õrnalt, justkui unistusest, mis sõnastamisega õhku võib hajuda. Ometi on lõpuks, kui avaneb vaade õhtusse metsa (peale akustika Pärdi keskuse saali üks lummavamaid osi, mida vähesed kasutamata jätavad) ning Viktor Marvin kui mineviku hääl väikese lapsega pimedusse jalutab, jääb pinnale selgelt tajutav lootus. Mine tea, ehk väike kampsikus laps mustikate keskel ongi lootus. Verine minevik ja olevik, kadunud inimesed ja unistused ning lõputud mälestusmärgid ei kao, ei tohi ununeda, kuid sama vähe tohib kaduda usk ja püüdlus selle sõjalõpu peo järele. See magusvalus juubeldus tuleb varem või hiljem, et saaksime anda lubadusi olla homme parem. Kuni järgmise korrani.

Lauljatar Anett on tegutsenud indie-pop-folk-bändi Wilhelm solistina ja on alates 2016. aastast pühendunud soolokarjäärile. Tema debüütalbum “Morning After” (2020) sisaldas hästidoseeritud rütme ja rohkem või vähem isiklikku poeesiat, tantsupalad vaheldusid ballaadidega. Põhimõtteliselt sama teeb ta nüüd ka oma teisel täispikal, samuti läbivalt ingliskeelsel albumil “Late to the Party”. Praeguse pop-souli puhul on muidugi keeruline öelda, kas seal on rohkem poppi või souli, ja igavikuline küsimus on see, kui popiks võib hingemuusikat üldse ajada. Termin “sinisilmne soul” võeti kasutusele juba kuuekümnendate keskel, kui selgus, et valgenahalised artistid võivad vägagi edukalt võtta oma repertuaari legendaarsete Motowni ja Staxi artistide palu. Nii nagu globaalses mastaabis lükkas kümnetele teistele hea välimuse ja muljetavaldava vokaaliga artistidele tee lahti isikupärane ja avameelne diiva Adele, siis Eestis tegi täpselt sama Rita Ray. Noorte souli- ja r’n’b-artistide üheks oluliseks komistuskiviks on oma vokaalsete võimete saja- või isegi rohkemaprotsendiline demonstreerimine. “Late to the Party” parimad hetked kuuluvadki pigem vaoshoitud energiale. Kogu materjal on salvestatud live-sessioonina Eesti Raadio 1. stuudios, koos laiendatud koosseisus bändi ning stuudiosaalis kohal viibinud publikuga. Vahetu publik on teadagi muusiku tugev liitlane ja trumpäss, live-salvestused on ehe žanr, aga sedakorda võib publiku kohalolu pelgalt aimata, nende reaktsioonid ei kosta muusikas mingil moel. Publikult saadud laeng on siiski transformeeritud muusikaliseks energiaks ning eriti hästi ja ehedalt kõlab puhkpillisektsioon. Aneti kandev vokaal on mõistagi esiplaanil. Albumi produtsent Sander Mölder on teinud kõik võimaliku, et live-salvestuse ehedust järeltöötluses mitte lämmatada ja see tuleb tervikule ainult kasuks.

Mitmekesise loomingulise minevikuga helilooja Ülo Krigul (s 1978) oli aastatel 2019–2020 Eesti Filharmoonia Kammerkoori resideeriv helilooja. Siia albumile jõudsid sellest ajast kolm teost: “And the Sea Arose” (2019, koorile ja keelpillidele, sõnad Hedi Rosma Matteuse 14:29–32 ja Johannese 6:18 evangeeliumide alusel); “Aga vaata aina üles” (2019, a cappella koorile, sõnad Uku Masing, koostanud Hedi Rosma) ja “Liquid Turns” (2020, koorile ja elektroonikale). Plaadi juhatab sisse 2016. aasta rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Wrocławis teise koha pälvinud “Vesi ise” (2015, koorile ja elektroonikale). Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestrit dirigeerib Kaspars Putninš. Ülo Kriguli albumi muusika meenutab tasakaalustatuselt ja sujuvalt kulgemiselt Madalmaade polüfooniat, kuid on maalitud nüüdisaegsete täpselt tämbreid kombineerivate vahenditega. Muusika on kujunditelt selge ja fantaasiarikas, dramaturgiliselt meisterlikult läbi töötatud, rahulik ja samas pingestatud, kuhjuv, kulminatiivne, olev. See on parim koorimuusika – koor kui instrument on väga paindlikult kaasatud, õrnad ja täpsed on kohtumised ja sulandumised instrumentaalsete ja elektrooniliste kõladega. Samas on kõikjal tunda vaid koorimuusikale omast hingelist kvaliteeti. “Vesi ise” juhatab koori ja elektrooniliste ruumihelide abiga albumi lummavasse maailma, mida võib tajuda suisa programmilisena – allveekaamera vaatlemas uusi ja uusi kihte ja liikumisi. “And the Sea Arose” – sedagi võib kuulata kui merepilti. Aga võib ka tekstiraamatu abiga ja piibli salme välja otsides mõtiskleda. “Aga vaata aina üles” – see kuueosaline kooritsükkel on kõige süvenenum, hingelisem osa plaadil. Kuuenda laulu “Kui vanasti räägiti tuulest, siis räägiti vaimust” on Uku Masingu legendaarseim tekst. Kompositsioon puhub selle taaskord helisema. Seda kuulates võib tunda, et Eestisse sündida on olnud sügav vaimne kogemus. See tsükli pikim laul on ühtlasi plaadi kuldlõikekohas asuv raskuspunkt. “Liquid Turns” toob kuulaja hellalt meditatsiooni sügavustest tagasi läbi vetesügavuste müha ja kooriklastrite. Mõnusalt abstraktne kaugenemine milleski pühast, mille eest olla tänulik.

Marianna Liik on 1992. aastal sündinud helilooja, kes liidab akustilisi ja elektroonilisi helisid. 2014. aastal lõpetas ta elektroakustilise kompositsiooni bakalaureuseõppe Margo Kõlari ja Malle Maltise juhendamisel ning 2017. aastal omandas magistrikraadi kompositsioonis Helena Tulve ja Margo Kõlari õpilasena. Autorialbum “Januneb valgust”, mis on kuulatav vinüülil ja voogedastuses, on noore helilooja 2022. aasta visiitkaart. Vinüülplaadi kahele küljele jõudis neli teost aastatest 2014–2020 üles võetuna Tartu Pauluse kirikus, toonmeister oli Margo Kõlar. Plaat annab tunnistust autori küpsest ja tundlikust maitsest. Ühte on põimitud sakraalhoone saladuslikus akustikas mängitud kammermuusika ja müstilised elektroakustilised kõlad. Vinüüli A-osa võttis hingetuks, out of breath – tõesti. Avalugu “Out of Breath” viib kuulaja pikemata meelerännakule tundlikesse heliruumidesse, hoides tähelepanu õrnalt ja tähendusrikkalt. Teose tellis tšellist Aare Tammesalu, kaasa teeb Merje Roomere viiulil ja autor elektroonikal. Juhan Liivi tekstiline “Inimesed, kes enese ära kaotasid” häälele, tšellole ja elektroonikale saab hääle Laura Põldverelt ja tšellokõla Theodor Singilt, autori esituslaad lisandub elektroonikal. Tegu on silmapaistva kunstiteosega armastusest, kus sõnateksti rütm, tähendus ning instrumentide muutlikud väljendusvahendid moodustavad kütkestava terviku. Lauldud ja räägitud tekst on selgelt ja kujundlikult esitatud, pulseeriv, mürisev ja helisev kõlakudum kõnetab kuulaja südant. Vinüüli B-osal on kaks instrumentaalteost. Plaadi nimilugu “Januneb valgust” ühendab oboe, tšello, Pauluse kiriku oreli ja elektroonika. Mängivad Riivo Kallasmaa, Theodor Sink, Ulla Krigul ja autor. Helilooja kirjelduse järgi on sellel teosel seos Beethoveni klaverisonaadiga nr 31 op. 110. Dramaturgiliselt on siin helilooja ämbientsele käekirjale lisandunud katkendlikult rütmilised klassikalisemad meloodiad, mis vahel sulanduvad mustriliselt hüpnootilisse kõlaruumi ja vahel katkestavad seda ärplevalt. Kõige magusamalt mõjub aga ikkagi kosmiline eemalolev pulseerimine, selles on Marianna Liik tõeline meister. Lõpulugu on elektroakustiline “Värav”, algselt mõeldud installatsioonina Tartu kaarsillale. Raske öelda, kas see linnamüras kostakski välja, aga täie tähelepanuga teadlikult kuulates on see nauditav; siin on autorile omane kummastav ruum, hajumise, pulseerimise, karjase- ja lindude hõigetega, mis on justkui meele peeglisse pandud, kus kõik varieerub ja miski pole enam sama kui enne. Soovitan järelkuulata Klassikaraadios Johanna Mängeli saadet “NYYD-muusika”, kus teoseid kommenteerib autor. Aga see muusika väärib ka vaikset õhtupoolikut vinüülimängija seltsis.

Oktoobris ilmus Eesti muusikateaduse seltsi ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia koostöös muusikateadusliku aastaraamatu Res Musica 14. number. See põhineb 2021. aastal Arvo Pärdi keskuses peetud rahvusvahelise teaduskonverentsi “Arvo Pärt – tekstid ja kontekstid” ettekannetel. Ilmunud numbrit ning ajakirja laiemalt tutvustab tegevtoimetaja Anu Schaper, keda välisministeerium tunnustas kodanikupäeval tänukirjaga eestlaste kogukonna hoidmise ja eesti keele säilitamise eest Saksamaal. Kuidas tekkis mõte koostada Res Musica 2022. aasta number Arvo Pärdi keskuse konverentsi põhjal ning kuidas sinu arvates töö kulges? Anu Schaper: Idee tekkis toimetuse ühisel arutelul. Enamasti valibki toimetus numbri teemad välja koos või tuleb mõni toimetuse liige oma ideega. Põhiotsustaja on siin peatoimetaja Toomas Siitan ning temaga koos toimetuse liikmed Jaan Ross (muusikapsühholoogia), Kristel Pappel (muusikateater ja -ajalugu), Žanna Pärtlas (etnomusikoloogia) ja Kerri Kotta (muusikateooria). Selle numbri idee pakkus välja peatoimetaja ja edasi jäi planeerimine tema kätte. Toomas Siitan valis artiklid välja koos Kristina Kõrveriga, kes oli Arvo Pärdi keskuses ka üks võtmeisikuid konverentsi korraldamisel. Koostöö Arvo Pärdi keskusega oli igas mõttes väga tihe ja puudutas ka toimetamist. See oli küll minu tavapärasest tegevusest erinev, sai praktilisi toimetuslikke asju arutada veidi laiemas ringis, aga hästi positiivne ja konstruktiivne. Kõnealusel konverentsil vaadeldi Pärdi loomingut väga erinevatest vaatenurkadest. Millised teemad jõudsid Res Musicasse ning kas artiklid võiksid pakkuda huvi ka muusikateadlaste ringist väljaspool asuvale inimesele? Toomas Siitan koos Kristina Kõrveriga valisid välja väga esinduslikud ja erinevad teemad. On hästi muusikakeskseid artikleid, nagu Leopold Brauneissi Pärdi kompositsiooniprotsessile keskenduv tekst. Mitu autorit on võtnud koostööd keskusega selles suhtes tõsiselt, et nad on käinud arhiivis ja kirjutanud oma tekstid helilooja muusikapäevikute põhjal, nt Toomas Siitan, Kevin Karnes, ka Brauneiss. Siis on paar artiklit, mis tegelevad vähem muusikaga ja rohkem kas sõnalise teksti või muu aspektiga Arvo Pärdi loomingus. Peter Bouteneffi artikkel vaatleb selliseid teoseid, mis toetuvad tekstile, aga kus seda otseselt ei laulda ehk siis tacit texts. Andreas Waczkat on keskendunud vaikuse aspektile Arvo Pärdi loomingus. Ja üks artikkel on täiesti väljaspool muusikateaduse valdkonda tegutsevalt autorilt Tauri Tölptilt. Tema kirjutab Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse rollist Arvo Pärdi muusikas ja eriti see viimane artikkel võiks küll huvi pakkuda laiemale publikule ja teoloogidele, aga ma arvan, et ka ülejäänud artiklite hulgas on kindlasti neid, mis võivad laiemat lugejaskonda huvitada. Sõltuvalt siis ka eelteadmistest, kui paljusid nooditekst ära ehmatab või ei ehmata. Mul jäi veel mainimata Peter Schmelzi tekst, mis võib ka kindlasti olla teistsuguse taustaga lugejale huvitav – tema keskendub Sõlvestrovi ja Pärdi muusikale 1960.–1970. aastatel nõukogude avangardi taustal. Lisaks artiklitele sisaldab Res Musica alati ka arvustusi. Milliste trükiste kohta saab viimasest numbrist lugeda? Saab lugeda neljast raamatust, neist kaks on inglis- ja kaks eestikeelsed. Arvo Pärdiga seonduvalt on ilmunud Kevin Karnesi raamat Pärdist ja 1970. aastate nõukogude underground’ist, eriti Riias, aga ka Tallinnas, sellest kirjutab Andreas Waczkat. See on ainuke ingliskeelne arvustus. Heli Reimannil on ilmunud mainekas Routledge’i kirjastuses raamat 1967. aasta Tallinna džässifestivalist ja seda arvustab Aare Tool. Ja siis on kahe eestikeelse raamatu arvustused. Üks on Tõnu Soosõrve “Ja pasunad hakkasivad hüüdma …”, mis käsitleb eesti vaskpillimängu ja selle õpetamise ajalugu; sellest kirjutab Jaan Ross. See raamat väärib kindlasti ka laiemat tähelepanu, ehkki on juba mitu aastat tagasi ilmunud, aga toimetus oli ühisel arvamusel, et see toetub väga aktuaalsele kirjandusele ja on väärtusik raamat. Ja siis lõpuks kirjutab Äli-Ann Klooren Eesti Filharmoonia Kammerkoorist ehk siis raamatust “Kammerlauljad. Filharmoonia Kammerkoor 40”. Viimases aastaraamatus ja ka varasemates numbrites kohtab nii eesti kui ka inglise keelt. Mille alusel teete keelevaliku ning kuidas mõjutab keel ajakirja lugejaskonda? Eks keel valitakse peamiselt teemade järgi. Peaaegu iga numbri puhul arutame, mis keeles see võiks ilmuda. Vahel oleme teinud ka seganumbreid, kus osa artikleid on eesti, osa inglise keeles. See on üsna tavapärane selliste regionaalsete ajakirjade puhul nagu meie oma. Käesoleval juhul oli tegu rahvusvahelise konverentsiga ja kuna teema kindlasti huvitab inimesi laiemalt kui ainult Eestis, siis otsustasime, et tuleb ingliskeelne number eestikeelsete kokkuvõtetega. See on alati natuke “noateral kõndimine” – ühest küljest soovime muidugi avaldada eesti keeles ja olla ajakiri eesti lugejaskonna jaoks, nagu meil eraldi eesmärgina on täiesti kirjas. Teisest küljest tahaksime või isegi peaksime olema rahvusvahelised ja siis on lihtsalt hädavajalik olla keeleliselt arusaadav. Järgmisel aastal saab tähistada Res Musica 15. aastapäeva. Oled algusest peale väljaandega kaasas olnud. Kuidas kõik alguse sai ja mis eesmärgid tollal seati? Alguse sai asi niimoodi, et Urve Lippus võttis mu muusikaakadeemiasse tööle ja minu põhiülesandeks saigi Res Musica toimetamine. Teadlased on kohustatud publitseerima kindla arvu teadusartikleid ja oli tekkinud suur vajadus oma teadusajakirja järele, kus saaks tekste avaldada ka eesti keeles ning kus oleks võimalik meie teemadest rohkem süvitsi kirjutada kui välisajakirjades avaldades. Esimene number ilmus 2009 ja selle saatesõna algab niiviisi: “Aastaraamat Res Musica tahab olla eesti muusikateadlaste jaoks kõige laiemaks foorumiks, milles avaldatakse artikleid kõigist muusika uurimisega seotud valdkondadest ja võimalikult rahvusvahelise autorkonna poolt”. Eesmärk oli siis arendada eestikeelset muusikateaduslikku diskursust, aga seostada seda ka rahvusvahelise ja võõrkeelse diskursusega. See on minu meelest siiani samaks jäänud. Ütleme nii, et teaduspoliitika on küll sundinud rohkem ingliskeelset suunda võtma ja inglise keel on teaduses niikuinii lingua franca, aga me ikkagi püüame meeles pidada ka eestikeelset poolt, et on oluline oma emakeelset terminoloogiat arendada ja diskussiooni võimaldada. Res Musica regulaarsel ja õigeaegsel ilmumisel on suur roll tegevtoimetajal. Milline on sinu igapäevane töö ning kas oled aja jooksul täheldanud ajakirja kokku pannes mingisuguseid muutusi? Põhimõtteliselt ei ole väga palju muutunud. Kogemusi on juurde tulnud ning selle võrra on palju lihtsam, et kujutan paremini ette, mis sammud millal tuleb teha ja palju miski aega võtab. Alguses tuli oma failides näpuga järge ajada, aga seda on vähemaks jäänud. Meie ilmumistsükkel on teadusajakirja kohta hästi kiire – hea on, kui artiklid laekuvad aasta enne ilmumist, kuna enamasti tulevad nad tunduvalt hiljem. Esimene faas, kui artiklid välja valitakse ja numbrit planeeritakse, on rohkem koostaja õlul ja meil on selline reegel, et koostajad vahetuvad roteeruvalt. Iga numbri paneb kokku järgmine toimetuse liige ja selletõttu mina olengi see ainus, kes on pidevalt kogu tsükliga tõesti algusest lõpuni seotud. Pärast esimest faasi hakkavad artiklid minuni jõudma. Vastavalt vajadusele ja sõltuvalt artikli küpsusastmest võib ka suunata need tagasi autorile parandamiseks, aga enamikus lähevad nad siiski retsenseerimisele. Meil on topeltanonüümne retsenseerimine, mis tähendab, et kaks eksperti, kes ei tea autorite nimesid ja autorid ei tea nende nimesid, loevad tekste. Siis läheb artikkel uuesti autori kätte parandamiseks ja sellele järgneb päris toimetamine. Töö jaotub aasta lõikes ebaühtlaselt, suur osa aastast on vähe teha või on aeg-ajalt vaja tegeleda artiklitega, siis on jällegi pikem paus. Tähtis on lihtsalt hoida silm peal, et toimingud püsiksid ette nähtud graafikus. Aga viimased kuud enne ilmumist on hästi intensiivsed, siis on jällegi palju tööd. Toimetajana olen püüdnud järgida seda põhimõtet, et mul on autoriga ühine eesmärk ja et autori huvid on minu huvid. Siin on abiks see, et ma ise ka vahel avaldan mõne kirjutise ja Res Musica on õpetanud mulle toimetajana seda, et eriti teadusajakirja puhul teab autor igal juhul teemast palju rohkem kui toimetaja. Kui palju tuntakse Res Musicat väljaspool Eestit? Vaadates ajakirja leidumist raamatukogudes üle maailma, siis on see üsna lai ja veebilehe külastatavuse põhjal võib küll öelda, et meil on lugejaid palju ka väljaspool Eestit, kuigi eestikeelne lugejaskond moodustab olulise osa – seda on samuti näha. Peale selle oleme mitmes andmebaasis, mis levivad üle maailma. Need on küll tasulised, aga on selge, et ülikoolid ja raamatukogud ostavad neid, nii et me oleme tegelikult väga kättesaadavad ja veebilehele lähevad artiklid niikuinii aasta pärast ilmumist lihtsalt tasuta üles. Mulle tundub, et kõige rohkem loetakse meid USAs, Saksamaal, Soomes, loomulikult Eestis. Need on riigid, kus on kõige huvitatum lugejaskond, aga tegelikult külastatakse lehte ka näiteks Indoneesiast, Panamast või Hispaaniast. 15. number on juba töös. Mis teemale see keskendub? Järgmine number, mille koostab külalisena Marju Raju, tuleb kahe fookusega. Üks on Adorno – eelmisel õppeaastal oli muusika- ja teatriakadeemias Theodor Adorno seminar, mida ühena vedas eest Marju Raju. Seminar oli seotud Adorno märgilise raamatuga “Uue muusika filosoofia”, mis ilmus eesti keeles 2020. aastal Jaan Rossi tõlkes. EMTSi kevadiselt konverentsilt Tartu päeval tuli teine fookus – ettekanded meie toimetuse liikme Jaan Rossi juubeli puhul, mis seonduvad rohkem Rossi tegevusega, näiteks muusikapsühholoogiaga. Tegelikult tuleb see number suhteliselt laia teemade ringiga, mis on päris rõõmustav, ja võib huvitada ka erinevaid lugejaid. Ja Adorno on väga tähtis teema, mille üle on mul väga hea meel, et see Res Musicasse jõuab.

Helilooja Galina Grigorjeva tähistas detsembri algul oma 60 aasta juubelit. Estonia kontserdisaalis toimus kahe poolega kontsert, kus peaesinejaks oli meie Rahvusmeeskoor peadirigent Mikk Üleoja juhatusel, koorisolistid, tšellist Theodor Sink ja ansambel Hortus Musicus. Kirjutasin sellest kontserdist pikemalt ka Sirbis (2. XII 2022, “Palju õnne, kallis Galina!”). Kontserdil kuuldu pani mind pikemalt arutlema, mis teeb Galina muusikast sedavõrd omanäolise nähtuse nii meie kultuuriruumis kui üldse muusikamaailmas. Grigorjeval on geograafiliselt põnevalt mitmekesine minevik, mis annab ka Eesti mõistes küllalt teistsuguse kultuuritausta. Ta on pärit Simferoopolist – Ukrainast Krimmi poolsaarelt –, kust läks edasi õppima Peterburi konservatooriumi. Paratamatult puutus ta ses keskkonnas kokku vene kirikumuusika rikkaliku traditsiooniga, samas oli tal õigeuskliku inimesena kahtlemata ka huvi sellesse erilise põhjalikkusega süüvida ja seda sügavamalt tundma õppida. Mingi kultuuri keskel elades on ju kergem ümbritsevast justkui läbi imbuda, seda rakutasandil tunnetada, kui eemalt vaadates püüda midagi omandada, ükskõik kui palju see ka ei huvitaks. Mulle tundub, et ma kuulen kogu tema loomingus vene kirikumuusika mõjusid, ja kohe kindlasti ka kirikukellade kaja. Neid mõjutusi toob helilooja interpreetidega töötades ka ise esile. Ometigi ei pea Grigorjeva muusika mõistmiseks sugugi õigeusklik olema. Ega vast üldse usklik. Tema muusikaline keel on ka üldinimlikul tasandil väga hästi mõistetav, ehkki ma alati naudin heade kompositsioonide puhul nende analüüsimist ka kuulamise ajal. Ma usun, et see universaalselt inimlik tunnetuslik tasand ongi võti tema edule ja ka erilisusele. Grigorjeva muusika võib olla ka küllalt romantiline, ent sellegipoolest ei mõju see sugugi n-ö vanamuusikana, millenagi, mida me oleme juba palju sajandeid kuulnud. Tema harmooniad on alati värsked ja kaasaegsed, ning seda siiralt ja ausalt, mitte üritades leida midagi modernselt mõjuvat. Romantilisena mõjub eelkõige tundetasandi sügavus ja harmooniate tunglevus, ning kindlasti ka tema loomingus valitsev selline suur joon. Isegi tema väikevormid on kuidagi justkui suure joonega. Ma olen ikka veendunud olnud, et kõik loovisiksused paljastuvad oma loomingus. Nad võivad üritada end varjata ja näidata end kellegi teisena, ent see on siis ka kohe tajutav. Ka interpreedist on musitseerimisel varjamatult kuulda tema loomus ja ma usun, et selle järgi me omale lemmikmuusikuid leiamegi – inimesi, kes just meile sobivad, kelle esitus on just meile arusaadav ja meid kõnetab. Heliloojatega on asi ilmselt veelgi selgem, kui just esitaja interpretatsioon helilooja mõeldust väga lahku ei lähe. Helilooja looming on otseselt tema hinge peegeldus helis. Galina Grigorjeva on hästi vahetu ja hetkes olev inimene. Teda ümbritseks justkui omaette atmosfäär, milles eksisteerib oma gravitatsioon ja aeg. Galinast rääkides või kirjutades ei ole võimalik vältida ülivõrdeid, kuna kõik temas eneses ongi ülivõrdes, kaasa arvatud nii tema teadlik ja ka mitteteadlik eneseväljendus. Seda kirglikku, vahetut ja suurejoonelist külge on tasakaalustamas mõtlik ja tunnetuslik pool ning sügav vastutustunne. See viimane on üks väga vajalik ja, mulle kahjuks tundub, moest läinud omadus, mis ometi on hädavajalik, et oma vahendeid balansis hoida. Järjest enam näib mulle, et hea kunstniku üks olulisemaid oskusi on hoida materjale kasutades need omavahel tasakaalus. Vastutustunne nii oma sõnade kui mõtete eest on tihedalt seotud enese- ja ligimeseaustusega – et kõigel, mida inimene väljendab, oleks kõrgeim kvaliteet ja kõik liigne minema uhutud. Seesugune vastutustunne saab lähtuda ainult sügavaimast sisemisest vajadusest. Tutvusin Galinaga paar aastakümmet tagasi, kui Hortus Musicus kutsus mind üht tema teost salvestama (“Aria” CD-l “Eesti heliloojad III”, 2003). Iga noodipilt kannab endas muusiku jaoks teatavat informatsiooni, ent selle informatsiooni hulk ja täpsus võib olla väga erinev. Grigorjeva noodikiri oli selge ja pigem lakooniline, nii et ma ei osanud esmapilgul tajudagi selle taga avalduvat kirglikku loojanatuuri. Meie esimesel omavahelisel kohtumisel aga kõik muutus. Käisin koolis ajal, mil NL kokku varises ja vene keelt koolis enam eriti ei õpetatud, nii et minu vene keele oskus (ehkki see keel, nagu ka paljud muud, on mulle alati väga meeldinud) on napivõitu. Galina jällegi oli enamuse elust elanud venekeelses kultuuriruumis, enamik tema sõpru ja lähedasi on samuti venekeelsed, nii et ehkki ta oli mõnda aega juba Eestis õppinud ja elanud, oli tema eesti keel küllaltki konarlik. Ent meie omavaheline arusaam oli esimesest hetkest täiuslik! Ma isegi eelistasin, et ta räägiks vene keeles, sest ta väljendub niivõrd täpselt, nüansseeritult, et tahtsin, et ta saaks end vabalt tunda ja end avada sisuliselt, mitte ei peaks sõnu otsima. Ja kuigi ma paljusid sõnu, mida ta kasutas, ei teadnud, sain aru kõigest, mida ta ütles. Ta on lihtsalt niivõrd intensiivse energiaväljaga, nii kindla visiooniga, nii vahetu ja siiras, ja tema silmad on niivõrd kõnekad, et tema mõte lihtsalt jõuab absoluutse kindlusega kohale. Vähemalt minule. Eks me tõenäoliselt oleme ka sedavõrd samal lainel ja saame asjadest sarnaselt aru niikuinii, et ei peagi alati kõike teineteisele seletama. Ja tõesti, ka tema saab minust sama otse aru, ta võtab lausa õhust üle teiste inimeste mõtteid ja lauseid. Ma ei tea ühtki teist inimest, kes suudaks nii ilmselgelt ja võimsalt samale lainele häälestuda, nagu Galina. Grigorjeva ei pane nootidesse detailideni kõike kirja. Ta võib seletada, kuidas ta midagi kuulda soovib, või siis need, kes teda juba tunnevad, teavad ise, kuidas midagi kõlama peaks. Tegelikult ei tekigi enamasti mingeid arusaamatusi, kuigi kõhklused võivad ikka olla. Ma isegi ei kujutanud ette võimalust, et kõigi jaoks polegi see ehk nii loogiline, kuni esitasin tema muusikat suuremate koosseisudega, kus on rohkem erinevaid isiksusi. Ent ka kõige teistmoodi mõtlevam inimene nakatub Galina soojusest ja siirusest ning saab aru tema muusikalistest taotlustest, kui helilooja ise ruumi siseneb ja oma mõtteist räägib. Kõige selgemini tajungi tema ümbruses seda suurt isiklikku soojust, siirust ja, mida ta ise teiste puhul enim rõhutab – armastust. Siirast, kasupüüdlikkuseta armastust, puhast nagu lapsel. Kõrvaltvaataja võib arvata, et Galina on kuidagi laisk või distsipliinita, kuna ta ei kirjuta muusikat n-ö kontoritöögraafikuga. Ta väidab, et kirjutab aeglaselt, ehkki olen kogenud, et ta võib kirjutada ülikiiresti. Tegelikult on muidugi helide kirja panek vaid jäämäe veepealne osa. Või vast oleks Galina puhul kohasem öelda – vulkaani veepealne osa. Kogu eelnev töö, millest tekib üldse materjal, mida kirja panna, on hoopis ulatuslikum. Seda ei saa isegi vaadata viimase poole või paari aasta jooksul omandatuna, kuna siia kuulub kõik, mida ta on kogenud, mis on teda vorminud selliseks, nagu ta täna on. Ehkki, jah, konkreetsemalt loomulikult mõtleb ta teosele, mida ta oma peas “kirjutab”, lugedes teatud raamatuid, kogedes kunsti jne teatud aja vältel, mida võikski siis pidada selleks “kirjutamise” ajaks – isegi kui enamuse selle aja jooksul ei saa võibolla nootigi kirja. Galina on oma hoogsuse ja kirega sügavalt inspireeriv inimene. Sealjuures ei ole ta mitte pillavalt ülekülluslik, vaid alati väljapeetud, nii elus kui muusikas. Kaalutlemata ja tühje mõtteid ja tundeid tema muusikas ei voha, kõigel on oma sügavam tunnetuslik põhjus. Galina silmad on väga soojad ja erakordselt kõnekad. Võibolla sellepärast ongi nii lihtne temaga ühist keelt leida, nii otseses kui kujundlikus tähenduses. Ta ei ole kunagi kitsi tunnustusega, ent ta ei tunnusta kunagi põhjuseta. Ta teab, mida tahab, ja väljendab seda kompromissitult. Ta teab ka, mida ta ei taha, ja annab ka sellest teada väga selgelt, ent ka see mõjub alati soojalt ja kuidagi ikkagi positiivselt väljendatuna. Ma usun, et tema eneseväärikus ja lugupidav käitumine kõigi vastu on ilmselt see, mis ei lase kellelgi temassegi teisiti suhtuda. Mõne inimese puhul on mingil hetkel selline tunne, et see inimene on nüüd kuidagi “valmis”, “täiskasvanuks saanud”. Mul on nii hea meel, et Galina Grigorjeva ei ole oma 60 eluaasta jooksul kindlasti mingilgi moel “valmis”. Ta on ikka teel, pidevalt edasi arenev, otsiv, imestav ja uudishimulik. Tema elutee on küll üks seesugune, mille eest ümbritsevatel on põhjust tänulik olla. Pärast oma juubelikontserti ütles ta väikeses sõprade ringis peetud kõnes, et tal on suur rõõm olla just Eesti helilooja. Sest just meil on interpreedid ja kuulajad, kes ümbritsevad teda nii suure armastusega, et ta tunneb end sellest kantuna, tunneb end oma loomingus vaba ja usaldavana. Minu meelest on suur au, et temasugune suure hingega kosmopoliit tunneb end just meie väikese kogukonna loojana. Ja ma usun, et me peaksime sagedamini näitama välja ja ka otse ütlema armastust ja tänu inimestele, kes meie elusid nõnda rikastavad. Sest nende tõttu me oleme saanud paremateks inimesteks, saades osa neist suurtest vaimudest. Aitäh teile, kallid loojad! Aitäh sulle, kallis Galina!

Eredalt on meeles periood, kui hommik algas järjekordse peatükiga Kadri-Ann Sumera eluloost, milliseid ta ahneile lugejaile näoraamatus ükshaaval ette söötis. Enamikul kordadel sai südamest naerdud, aga ette tuli ka kurbi hetki ja pisaraid. On inimesi, kellega lihtsalt juhtub, või siis oskavad mõned juhtuvat “keskmistest” erksamates värvides, sündmusena näha. Siiski – enamik ei oska/taha/saa/jõua/pea vajalikuks läbielatut kirja panna. Kadri-Anni kirjutatud peatükid said tuliseid poolehoidjaid-kaasaelajaid, palju laike ja kommentaare ja viimaks autorilegi ootamatult omale kaaned ümber ning leidsid pealkirja all “Seitsme aja raja taga” tee raamatupoe riiulile – juhuslikust ettevõtmisest oli ühtäkki saanud raamat. Sügise hakul valmis pianistist kirjutajal järgmine kirjatöö, nüüd juba romaan pealkirjaga “Basiliski lapsed”. Ajakirja palvel pani Kadri-Ann kirja, kuidas ta nii kaugele on jõudnud ja kuidas kõik alguse sai. Toim. Oma esimesed raamatud kirjutasin umbes 5-aastasena. Tuleb küll tunnistada, et need olid üpris igavad isegi mu enda meelest. Kui sain natuke suuremaks, lõin oma üllitised kodusel kirjutusmasinal ümber; see võttis küll hirmsal kombel aega, aga trükitud teksti väärikas väljanägemine korvas siiski pisut sisutühjust. Mäletan, et kogusin pealkirju tulevasteks teosteks, mida paraku küll iial ei sündinud. Suurt peavalu valmistas mulle minu meelest väga hästi kõlav tiitel “Naima vennake”. Millegipärast see sõnapaar lausa lummas mind. Aga täita ei osanud ma seda millegagi, sest tegelikult ei huvitanud mind ju põrmugi see vennake (kelle nahka ma poleks osanudki ennast piisavalt kujutleda, et temast üldse midagi kirjutada), vaid just nimelt too vanem õde. Aga peategelasele poleks ma mingil juhul tahtnud nimeks panna Naima, mis minu meelest ilma “vennakeseta” kõlas inetult. Kompromissina rääkis raamat lõpuks hoopis tüdrukust nimega Leena, kellel oli juhtumisi ka ebaoluline noorem vend, täpselt nagu mul endalgi. Koolis meeldis mulle kirjandeid kirjutada. Sageli anti meile klassikirjandi teema ette ja mõtlesin õhtul voodis enne magamajäämist kirjandi põhimõtteliselt valmis, tunnis jäi ainult paberile panemise vaev. Ma ei pingutanud teadlikult selle nimel, aga suutsin vist tõesti pea sõna-sõnalt eelmisel õhtul valmis mõeldut korrata. Mõttelõng mäletas, mis rada pidi käia. Õrna teismeliseea hingehädades vaeveldes püüdsin abi otsida sellest, mida kirjandus nii sageli mainib – päeviku pidamisest. Panin selle rohu valuvaigistavale toimele suuri lootusi, aga loobusin õige ruttu. Või õigemini, ei alustanudki. Liiga tobe tundus kirjutada sellest, mis minuga täna juhtus (või siis pigem ei juhtunud, näiteks, et mu salajane ihaldatu jättis järjekordselt mulle igasuguse tähelepanu pööramata), seda, mis parasjagu mu peas või veritsevas südames toimus või mida kellestki parasjagu arvasin (sest seda teadsin ju niigi, miks pidanuks ma seda veel paberile panema?). Leidsin, et kui juba kirjutada, peaks seda tegema teisel moel, distsiplineeritumalt, korrastatumalt ja valitumalt kui ma niisama mõtlen. Kirjapandud lause tahab olla ilus, omada tähendust ja kindlat kohta teiste lausete vahel; kirjapandud mõttel peab olema algus ja ots, vorm ja sisu, sellest peaks kooruma midagi üllatavat, õpetlikku ja üldistusvõimelist. Nii ma siis kirjutasin küll, aga kirjutasin teistest. Teistest, kes äratasid minus mõne emotsiooni. Juhuslikest kohtumistest tundmatute värvikate kaasreisijatega, ühe laheda õpetaja totaalsest muutumisest kohutavaks kolliks niipea, kui argipäev pihta hakkas, ja … ega rohkem ei kirjutanudki. Mitte et ma poleks kirjutamist nautinud. Aga see võttis liiga palju aega, ja näidata polnud seda ju kellelegi. Mu aeg kulus ikkagi klaverile. Tegin oma valiku ega raisanud viljatule paberimäärimisele enam oma väärtuslikku aega. Ja nii läksid aastad. Lugesin palju, aga kirjutamisest ei tundnud vähimatki puudust. Bürokratiseerunud maailm nõuab meilt üha rohkem, aga üha vaimuvaesemat kirjutamist, ja olen alati püüdnud sellest võimalikult eemale nihverdada. Kirjutasin vahel mõne muusikaarvustuse, aga see ei läinud kunagi lihtsalt. Vorminõuded, tähemärgid ja traditsioonid ahistavad, aga mis peamine, tegelikult ei saa kunagi öelda ausalt, mida mõtled, või muidu järgneb karistus. Ent oma mõtteid varjates ei saa jällegi ise kirjapanduga rahule jääda. Nõnda püüdsin ennast siis ka sellest žanrist võimalikult sageli välja keerutada. Ja nii ma siis tegelesin pahaaimamatult oma klaveriasjadega, kuni üks sõbranna mulle pool-naljatledes ütles, et peaksin elulooraamatu kirjutama, sest minuga olevat nii palju naljakaid seiku juhtunud. Mul polnud vähimatki kavatsust seda tegemata hakata. Aga oli suvi ning mina rahutu, sest ootasin pangast vastust kodulaenu taotlusele ning see venis ja venis, sest kogu maailma pangatöötajad olid lakkamatul puhkusel. Närvide rahustuseks istusin maha ja kirjutasin esimese jutu. Ilma Facebookita oleks asi ilmselt sinnapaika jäänudki – küllap oleksin otsustanud, nagu kauges pubekaeas, et sõnade ritta panek on küll täitsa mõnus, aga liiga suur ajaraisk. Aga see jutuke mu isa ministriaja autojuhtidest leidis hetkega lugejaid, itsitajaid, kommenteerijaid. Peaaegu vihastasin. Olin just jaganud ka oma kontserdikuulutust, mis jäi teise postituse kõrval täiesti tagaplaanile. Sähke!, mõtlesin. Arvate, et saate veel naerda? Ei, nüüd tekitan teile piinliku hetke. Kirjutasin sellest päevast, kui mu isa suri. Võõrast leina on alati ebamugav pealt vaadata, ja on halb toon seda teiste ees nõndamoodi laiali laotada. Kirjutasin läbi pisarate, see pea 20 aastat vana päev rullus mu vaimusilma ees kriipiva teravusega lahti. See tegi head, sulatas mingid vanad klombid. Publik ei kohkunud. Sestpeale tekkis hasart. Tuli meelde üha järgmisi kõige erinevamaid seiku, mis kutsusid ennast avama. Imestades avastasin, et päris-elus on kõik kirjanduslikud vormid ja rütmid olemas, meenutused vormusid iseenesest lugudeks, millel on algus ja lõpp, sideaine ja tähendus, oma värv ja mõte. Vahel tuli siit-sealt vaid natukene kohendada, mõnda detaili pisut nihutada, rõhke asetada ja olemasolevaid mälestusi kombineerida, et asjad iseenesest paika loksuksid. See pakkus pinget ja oli tõeliselt lõbus. Meenutamine oli nagu arvutimäng, milles edasi joostes ähmasest udust aina selgemad pikslid eralduvad – siin puu, seal loss, siin koobas, seal aare või hoopiski kole tont. Selles mälestuste udus ummisjalu joostes olin kindel, et küllap pilt õigeaegselt teravdub. Kui olin oma 30 pikemat ja lühemat juttu kaante vahele saanud, küsis üks sõber, kas ma pole mõelnud ka päris ilukirjanduse kirjutamise peale. Naersin ta välja. Kust peaks ma ainest võtma? Kuis võiks mina teada, mismoodi ennast tunneb ja mida mõtleb mõni teine inimene, teises vanuses, teiselt elualalt, teistsuguse elukäiguga? Veel mõnest oma kogemusest jutte, vahest isegi päris pikki treida, jah, seda küll, seda ma plaanisin. Et oma pianistikogemust väärindada, tasuks vahest avada muusiku eluala üksikasju, kirjutada kontsertideks valmistumise kaosest, kokkupuutest nootidega, mida ei mõista lugeda, ja proovidest inimestega, kellega pole üldse klappi, ning püüda seda teha kaasahaaravalt ja ka muusikakaugele lugejale silmi avavalt. Ainult et aega polnud. Vahepeal tuli ikkagi mõistlikke asju ka teha. Aga juhtus nii, et hoolimata ajapuudusest dikteeris maailm ise jälle uue vormi ja rütmi, hoopis teistsuguse, kui ma oleksin oodanud. Tegi seda nõudlikult ja minu vastuväiteid ignoreerides, sundides üritama kuidagi lahti mõtestada ja kujundisse seada ühtäkki väga imelikuks muutunud ühiskonda. Ja järsku kangastus mu vaimusilme ees tervikpilt filmilikult efektsest lõpustseenist, erisugustest isiksustest, kes sinnani rühivad, ja teistest, kes neid sikutavad ja sakutavad. Nalja pärast kirjutasin esimesed paar peatükki, esimesed portreed tegelastest. See oli väga lõbus ja tuli väga lihtsalt. Ma ei arvanud veel, et kirjutan raamatut, mõtlesin, et mängin niisama karakteritega, aga ei saanud pidama enne, kui kõigile oli mitu ringi peale tehtud. Siis mõistsin, et pean asja süstematiseerima. Tegin tabeli, kuhu märkisin põhilised sündmused oma tegelaste elukaarel. Sattusin teatud tehniliste probleemide ette, mida oma esimeses raamatus ei kogenud. Seal piisas meenutamisest, mõne ebaolulise seiga väljajätmisest ja vahetevahel väikesest tüssamisest. Siin pidin sündmuste detaile ise juhtima. Just nimelt detaile, sest laias laastus oli tee selge. Aga kuidas manööverdada see tegelane koos tollega kohvilaua äärde? Kellele peab keegi oma tähtsa lause ütlema ja miks too teine kuulata peaks tahtma? Kas sellesse peatükki mahub üks pikem dialoog või hoopis ülevaade viimaste kuude jooksul juhtunust? Vahel jooksin kinni ja neil hetkil oleks väga tahtnud kõik vahele jätta ja kohe lõpu peale hüpata. See oli sedavõrd detailse pildina mu peas olemas, et kirjutamine pidi olema suur rõõm. Aga ma ei teinud seda. Hiljem auke täita tundus tüütu ja kuidagi vale. Kirjutasin järjest, mõne peatüki kallal pikemalt pusides, aga ette ei hüpanud ja takkajärgi suuremat ei parandanud. Alles vormi võtmata mõtet tundus palju lihtsam kohe õigesse anumasse valada kui juba tardunud sõnu kohendama ja parandama hakata. Ja nõnda tekkis ka siin lõpuks tihtipeale seesama arvutimängu teravduvate pikslite tunne. Raamat sai valmis ja peab ütlema, et ka seda kirjutada oli nauding, isegi kui pidin enamiku oma tegelastest tapma (murdsin küll pead, kuidas vähemalt lapsed ellu jätta ja ühe erandiga sain sellega ka hakkama). Kardan, et selline hoog võib mind edaspidigi tabada.. Vahest usun järgmine kord juba kohe, et sellest tuleb raamat. Aga ma arvan, et seda ei juhtu enne, kui järgmine pilt ennast mu peas tervikkujul kutsumata sisse seab ja kirjamärkidesse kipub. Niisama, ilma tervikpildita, ei jookseks sõnad nagu arvutimängus, pildid ei avaneks, hoogu ei oleks, mõtet poleks üsna kindlasti. Pealegi oleks see ajaraisk. Tegelikult olen ju ikkagi pianist.

Mullu möödus 40 aastat meie muusikamaastiku olulise organisatsiooni, Eesti Kooriühingu asutamisest. Sellel ühingul on meie koorielus olnud oluline ja keskne roll, ühingu eesotsas on olnud mitmeid väljapaistivaid koorijuhte – praegune esimees on Hirvo Surva. Ühingu asutamise algusaastatest meenutab pikaaegne kooriühingu sekretär, Eesti Naislaulu seltsi juhatuse liige Meeli Müller: “1982. aastaks olid teistes liiduvabariikides juba kooriühingud olemas ja tollane rahvaloomingu maja muusikaosakonna juhataja Aksel Pajupuu käis aktiivse inimesena neid külastamas ja eeskuju võtmas. Kooriühingu esimeseks esimeheks valiti meie tollane tuntuim kooripersoon Gustav Ernesaks, tema asetäitjateks Arvo Ratassepp ja Leida Annus. Kooriühingu loomine käis partei ja valitsusega käsikäes – tollal polnud teisiti võimalik. Ametlikult olid 28. märtsil 1982 loodud Eesti Kooriühingu peamisteks eesmärkideks koori- ja puhkpillimuusika edendamine, repertuaari muretsemine ja levitamine, kontaktide loomine, üldlaulupidude organiseerimisele kaasa aitamine ja koorifestivalide korraldamine. Korraldati kooride ja orkestrite võistlusi. Kooriühing võttis üle ka rahvusvahelise koorifestivali “Tallinn” organiseerimise (esimesed festivalid toimusid 1972 ja 1975, kolmas juba kooriühingu korraldusel 1988). Kooriühing koos oma sektsioonidega korraldas seltskondlikke üritusi (talveballid, peod jms), andis välja noote ja trükiseid ning korraldas nootide kirjutamist vastava programmiga, organiseeris koorijuhtide koolitusi.” Kooriühingu praegustest tegevussuundadest ja olukorrast Eesti koorielus räägib lähemalt ühingu tegevjuht Kaie Tanner. Millised on Eesti Kooriühingu põhilised tegevussuunad praegusel ajal? Kaie Tanner: Statistikaameti andmetel on meil praegu Eestis 47 613 koorilaulu ja puhkpillimängu harrastajat, kes laulavad-mängivad 1417 kooris ja 110 puhkpilliorkestris. Meie ülesanne ongi selle suure valdkonnaga tegeleda. Põhilisi tegevussuundi on seitse: koorivaldkonna infokeskuse roll (sh noodi- ja plaadikogu) ja strateegiline areng, Eesti koorimuusika esindamine rahvusvahelisel areenil, laulupeoliikumise toetamine, koorimuusika nähtavuse suurendamine ühiskonnas, dirigentide ja kooriaktivistide koolitused ning koorisündmuste korraldamine (festivalid, konverentsid, koori- ja dirigentide konkursid, kontserdid jne). Mida koorid Kooriühingult vajavad? Mulle tundub, et eelkõige just infot – meie kui infokeskuse funktsioon on ääretult nõudlik ja mitmekülgne. Koorid vajavad infot ja abi kontsertide korraldamisel, eelarvete koostamisel, toetuste taotlemisel, töö korraldamisel, dirigendi leidmisel, uue koorivanema koolitamisel, muusika salvestamisel, reklaami tegemisel, lepingute sõlmimisel, nootide otsimisel, uudisteoste tellimisel, autoriõiguste osas, infot esinemisvõimaluste kohta Eestis ja välismaal jne. Koorijuhid vajavad spetsiifilist repertuaari (näiteks: oleks vaja konkursiks Sloveenia autori teost), infot võimalike töökohtade ja koolituste kohta (sooviksin töötada täiskasvanute kooriga mõnes kindlas maakonnas), vajan dirigeerimisalast koolitust noorte laulupeo segakooride repertuaari osas, soovin minna oma kooriga Gruusiasse ja palun kohaliku kooriühingu kontakte jne. Siis tuge palgaküsimustes, abi raha taotlemisel ja töö korraldamisel. Ja pöörduvad ka muud huvilised, näiteks küsimustega: millisel laulupeol oli kavas laul X, millisel juhatas dirigent N, kas laulust Y on kooriseade; millest alustada, kui tahan luua koori; milline koor on esitanud laulu Z ja kas sellest on olemas plaadistus; kust leida mõne dirigendi kontakte; mida teha, kui vajame muusikalist juhendajat firma suvepäevadele, kui tahan lapse panna koori laulma, kui soovime koori esinema firma jõuluüritusele, kui vajame sobivas vanuses koorilauljaid kaasa tegema filmis või reklaamis jne. Meil endal Kooriühingus ongi vahel tunne, et oleme info- ja abikeskus, mille töötajatelt eeldatakse absoluutselt kõige teadmist. Aga väga vajatakse ka koorijuhtide koolitusi, mida korraldame toetajate abiga võimalikult kättesaadava hinnaga või üldse tasuta. Kooriühingu uue koorimuusika kontserdid toovad juurde uusi koorilaule. Neid tellime kõigile kooriliikidele ning kooride hulgas levivad uued lood kiiresti – järelikult on ka see vajalik. Muidugi taotleme kooridele ja dirigentidele ka kõikvõimalikke preemiaid, tunnustusi, stipendiume, teenetemärke – see on väga tore töö, sest toob inimestele palju rõõmu. Kooriühing annab ka Kultuurkapitali abiga välja koori- ja puhkpillimuusika aastapreemiaid, millest on kujunenud valdkonna iga-aastane kokkusaamiskoht ja kus nominente tervitab vastuvõtuga ka kultuuriminister. On tohutult oluline, et koorimuusikud tunneksid end väärtustatuna – Kooriühing püüab sellele igati kaasa aidata. Millised on Eesti kooride peamised vajadused ja mured praegusel ajal? Eesti koorid on üldiselt kunstilise taseme poolest päris heas seisus. Lauldavat repertuaari jagub, ka Eesti heliloojad kirjutavad õnneks jõukohaseid laule mitmesuguse tasemega kooridele. Oluline on uue loomingu kättesaadavus – näiteks EMIK teeb väga tänuväärset tööd nootide kirjastamisega, mida nende netipoest loo kaupa soodsa hinnaga osta saab, ning noodikirjastajaid on veelgi. Majanduslikult on kergem toime tulla koolikooridel või muud “kindlat katust” omavatel, näiteks ettevõtete või asutuste kooridel. Täiesti isemajandavatel MTÜdel on peamiseks mureks raha, sest omavalitsuste toetus on äärmiselt ebaühtlane ning koorilauljatel liikmemaksude maksmine kohati keeruline. Siiski on koorijuhid, -vanemad ja -lauljad väga leidlikud ning tulevad toime, ehkki see nõuab palju tööd ja vaeva. Väga raske oli kooride jaoks koroonaaeg, mil proove teha ega esineda mõnda aega ei saanud. Osad koorid peatasid tegevuse mitmeks kuuks ning kõik ei ole seni veel endises mahus tööle hakanud. 2023. aasta noorte laulupidu näitab, kui palju kollektiive on alles, kui palju laiali läinud ja kui palju tekkinud. Täiskasvanute kooride jaoks saabub see tõehetk 2025. aasta üldlaulupeoga. Üks küllalt suuri muresid on ka koorijuhtide vähesus – praegu on uutel loodavatel kooridel juba keeruline juhti leida, sest noori inimesi ei asu piisavalt seda eriala õppima. Pooled meie praegustest koorijuhtidest on vanuses 55+, mis tähendab, et 20 aasta pärast on paljud neist ilmselt väljateenitud pensionile läinud. Millises seisus on praegu koorijuhtide töö rahastamise ja toetuse küsimused? Alates 2021. aasta jaanuarist saavad koorijuhid kultuuriministeeriumilt palgatoetust – see on koorivaldkonna ligi 20-aastase töö tulemus ja muidugi on see kooridele väga suur abi. Toetussüsteem tähendab, et kui koor või katusorganisatsioon maksab dirigendile töölepingu alusel vähemalt kultuuritöötaja miinimumiga võrreldavat palka, siis annab riik palgafondist poole. Tänu sellele on koorijuhtide palgad tõusnud ning kooride majanduslik olukord veidi kindlamaks muutunud. Aga paraku saime tänu sellele ka veelkord kinnitust, kui paljudele koorijuhtidele maksti seni näiteks oktoobrist maini 5 € töötunni eest ja juunist septembrini pidid inimesed ise vaatama, kuidas välja tulla. Selline olukord oli normaalsest kaugel ning pole ime, et koorijuhtide arv murettekitavalt vähenes. Loodetavasti hakkab stabiilsem töökoht ja parem palk noori sellele erialale nüüd jälle juurde tooma. Räägi natuke lähemalt Vigala laagrite fenomenist. Iga-aastane Vigala suveseminar oli kooriühingu loomisest peale üks selle signatuursündmusi ja on seda tänini. Esimene Vigala laager toimus 1983. aastal ehk juba järgmisel aastal pärast kooriühingu asutamist. Tollal oli selle peamine eesmärk tuua koorijuhid kokku, jagada infot, koolitada ja levitada uudisrepertuaari ning seal veetiski igal suvel oma 400-500 koorijuhti terve nädala. Vigala laagrites käisid ka kõik tol ajal kooridele kirjutavad Eesti heliloojad, kes tõid kaasa oma uuema loomingu, mida seal eksperimentaalkoor esitas. Kooriühing oli ka üks esimesi asutusi, mis sai endale paljundusmasina, ning uute koorilaulude noote paljundatigi seminarlaagris osalevatele dirigentidele pakkide viisi. Kui oma noodikogu korrastasime, leidsime mitmete heliloojate autorikäsikirju, mille olemasolust me varem ei teadnudki. Nüüd leidsid need koha teatri- ja muusikamuuseumis. Omal ajal oli Vigala koht, kuhu sai kutsuda välislektoreid ja dissidentliku mõtlemislaadi esindajaid ehk siis rääkida asjadest nii, nagu nad olid. Seega oli Vigala “omade” kohtumispaik, ühiste väärtuste jagamise koht ning loomulikult peeti seal ka kõvasti pidusid ja tehti nalja (kunagiste isetegevusülevaatuste sketše meenutatakse siiani). Me isegi mõtlesime, et kui Eesti sai iseseisvaks, ühine vaenlane kadus ja maailm läks lahti, kas siis vajadus koorijuhtide iga-aastase suveseminari järele säilib? Aga ka praegu käib suvekursustel igal aastal 100–130 koorijuhti ja muusikaõpetajat ning ehkki need ei toimu enam tingimata Vigalas (oleme olnud Väike-Maarjas, Räpinas, Olustveres, Haapsalus), kutsutakse suvekooli endiselt Vigalaks. Formaat on muidugi uuenenud, õpe toimub nüüd moodulitena (st koorijuhil on võimalus valida, mis kursusi võtta ja mitu päeva osaleda), rohkem korraldame väärt kontserte (alati esineb seminaristidele aasta koor ning kindlasti ka mõni professionaalne kollektiiv) ning eelmisel suvel katsetasime esmakordselt ka filmiõhtuga, mis väga hästi vastu võeti. Igal aastal täidavad osalejad tagasisidelehe, kuhu kirjutatakse, millega nad rahul olid ning keda/mida järgmisel korral koolitusteemade ja koolitajatena näha soovivad. Oled osalenud järjepidevalt erinevatel rahvusvahelistel assambleedel ja konverentsidel. Kas mujal maailmas on meie koorirahvaga sarnased probleemid? Millised olulised erinevused on silma hakanud? Koorimuusika ja koori sisuline tähendus on Eestis (nagu ka teistes Balti riikides ja näiteks Sloveenias) mõnevõrra teistsugune kui mitmel pool Lääne-Euroopas. Koor tähendab meil ikkagi muusikalist (kõrg)taset taotlevat kollektiivi, mis koostatakse rohkemate või vähemate muusikaliste eeldustega inimestest. Euroopas soovitatakse praegu üha enam asendada termin choral singing terminiga collective singing, et rõhutada suuremat avatust ja kaasamist. Koor võib paljudes riikides tähendada ka näiteks kord nädalas toimuvat sotsiaalüritust, kuhu on oodatud uusimmigrandid või sotsiaalselt keerulistest oludest pärit inimesed, kus lauldakse väga lihtsaid ühehäälseid rahvalaule, pakutakse suupisteid, mängitakse laulumänge ning iga kord osaleb üsna erinev rahvas. Tegutsevad ka viisipidamatute koorid, vähki põdevate inimeste koorid, pensionil politseinike koorid, emade koorid, vanaemade koorid, seksuaalvähemuste koorid jne – koori käsitletakse kui sotsiaalse kooskäimise vormi, mitte niivõrd kui muusikalist kollektiivi. 2015. aastal korraldas Euroopa kooriühing suure uuringu, et saada teada, kui palju on Euroopas koore ja koorilauljaid. Selgus, et ca miljon koori kokku 37 miljoni lauljaga, mis tähendab, et koorilauluga tegeleb Euroopas rohkem inimesi kui näiteks jalgpalliga. Eesti jaoks on kahtlemata üllatav, et meie kui laulva maa mainega riigi lauljate osakaal rahvastikust polegi Euroopa suurim! Kui Eestis on koorilauljaid 4,6% rahvastikust, siis enamikus teistes riikides on see 5–11% ja me ületame ainult napilt Euroopa keskmist (4,5%). Samas on suurima lauljate osakaaluga (10,7–11%) just Holland ja Austria, kus on palju juba kirjeldatud nn sotsiaalseid koore. Kui enamikus Euroopa riikides on koorilaul rohkem eakamate inimeste hobi, siis Eesti eristub oluliselt – meil on, vastupidi, 2/3 kooridest just laste- ja noortekoorid. Kooride rahastamine on meil ka suuresti teistest riikidest erinev – kui Eestis saavad koorid loota riigi ja omavalitsuse toele ning erasponsorite tugi on pigem harv, siis paljudes maades on riigi toetus amatöörkooridele olematu ning kooritegevus toimub peamiselt kohaliku omavalitsuse, erarahastajate ja lauljate enda (või nende vanemate) toel. Näiteks USAs toetavad oma koore heldelt ülikoolid ning mitmed nende koorid kuuluvadki maailma tippu. Aga kõrgel tasemel koorides on sageli ka lauljate enda panus küllalt suur – koorilaulu suhtutakse kui kallisse hobisse või enesetäiendusse, mida makstakse oma taskust. Mis on meil parem ja paremini arenenud võrreldes teiste maadega? Koolikoorid ning professionaalne muusikaõpetus koolides ja lasteaedades. On tohutult oluline, et last õpetaks laulma ja viisi pidama professionaal! Paljudes riikides annab lasteaias ja algklassides muusikatunde muusikalise hariduseta õpetaja, kes vastavalt oma oskustele kas laseb lastel muusika järgi joonistada, mängib laulumänge, laulab nendega salvestatud muusikale kaasa vms. Kui nii umbes V klassiks jõuavad lapsed professionaalse muusikaõpetaja käe alla, on viisipidamise ja (mitmehäälse) laulmise õpetamiseks sageli juba hilja. Eesti koorivaldkonna lihtne struktuur (üks üleriigiline kooriühing ning liigipõhised alaliidud) on samuti rahvusvaheliselt palju tunnustust leidnud. Mitmetes riikides on regionaalseid või siis huvipõhiseid kooriorganisatsioone palju, igas maakonnas võib olla erinev kooriühing või siis eraldi noortekooride liit vms, mis omavahel alati ka palju ei suhtle. Seal, kus eri kooriühingud on koondunud ning info jookseb kokku ühisesse katusorganisatsiooni (näiteks Jaapani Kooriühing, Itaalia Kooriühing või Ameerika Koorijuhtide Liit), töötab aga süsteem samuti väga hästi. Ja Eesti võimudistants on suhteliselt väike, ka see on meie pluss. See, et koori- ja puhkpillivaldkonna tegijatele toimub iga-aastane kultuuriministri vastuvõtt, et meil on oma muredega võimalik minna nii peaministri, haridusministri kui kultuuriministri jutule, et nii valitsuse liikmed kui ka president väisavad koorisündmusi, on väga oluline. Üks kultuuriminister tuli oma esimesel tööpäeval allasutusi läbi käies ka kooriühingusse. Küsis, kuidas läheb, teretas kättpidi ja andis oma mobiiltelefoni numbri – igaks juhuks, kui läheb vaja. Ma helistasin ministrile vist ainult üks-kaks korda, aga teadmine, et ma saan seda teha, kui alal on mure, luges palju. Koori- ja puhkpillivaldkond on Eestis ju suur, ligi 48 000 inimest. Millistes maades on sinu pilgu läbi samuti väga tugev ja laia levikuga koorikultuur? Väga häid koore on mitmel pool. Lõuna-Koreas peavad suuremad linnad ülal oma professionaalseid koore ja nii on seal riigis välja panna mituteist suurepärasel tasemel koori, kes on võimelised laulma väga keerukat muusikat. Indoneesias ja Jaapanis on palju väga häid koore – seal pole ime, kui amatöörkoor harjutab näiteks viis päeva nädalas. Sloveenias on ka tugev muusikaharidus ning koolikooride traditsioon, seal leidub ka palju kõrgel tasemel sega-, kammer, nais- ja meeskoore. Samuti Šveitsis ja Ungaris. USAs on mitmeid väga tugevaid ülikoolikoore, tänu ülikoolide korralikule toetusele. Hiinas on koore väga-väga palju, nende hulgas nii suurepäraseid kui ka väga nõrga tasemega kollektiive. Olen osalenud mitmete Hiinas toimunud koorikonkursside žüriis, kus osavõtt on massiline – näiteks kuulad žüriiliikmena 140 koori, aga väga-väga häid on nende hulgas nii kümne ringis … Naljakal kombel on Hiinas auasjaks laulda keerulist muusikat – tullakse esitama mudilaskooriga 3-4-häälseid teoseid (mida mujal laulavad noorte- või naiskoorid), välja tuleb küll ainult esimene ja heal juhul teine hääl, aga ikka ei võeta kavva ea- ja jõukohasemat lugu. Lätis on väga tugev koorikultuur, mis tugineb suuresti nende Toomkiriku koorikooli väga heale haridusele (enamik noori Läti dirigente tuleb praegu sealt) ning ka kohalike omavalitsuste ja riigi korralikule rahalisele toetusele. Nii Läti nais-, sega-, kammer-, mees kui ka noortekoorid võidavad sageli rahvusvahelistel konkurssidel esikohti. See loetelu pole muidugi ammendav, nimetasin tõesti esimesena meenunud kõrge koorikultuuriga riike. Oled rahvusvahelise koorifestivalide liidu Choral Festival Network president. Millised on maailma mõjukaimad koorifestivalid? Milline staatus on meie esindusfestivalil, koorifestivalil “Tallinn”? Rusikareegel on, et kõrgetasemelise koorifestivali tunneb ära kas esinejate kohapealsete kulude katmise või siis suure auhinnafondi järgi. See on ka suhteliselt loogiline – kui osaleva koori toit ja majutus (mõnel juhul ka kohalesõit ja taskuraha) kinni makstakse, kandideerivad sinna väga paljud ning korraldajal on võimalik valida nende hulgast parimad. Suure auhinnafondi korral jälle tulevad esinema kõrgel tasemel kooril, kes esikoha korral saavad auhinnarahast oma kulud suures osas kaetud. Tallinna konkursi auhinnafond on Euroopas nii umbes kolmandal-neljandal kohal ning kuulume maailma kvaliteetfestivalide hulka. Lisaks preemiarahale tunnustatakse ka meie heal tasemel korraldust. Me oleme ka üks väheseid festivale, mis pole kunagi osaleda soovijate vähesuse tõttu ära jäänud – aga selle taga on ka pidev rahvusvaheline lobitöö, oma reklaamide avaldamine kooriajakirjades ning sihtpakkumiste tegemine. Kahjuks on mitmed mõjukad koorifestivalid ka toetuse vähenemise või korraldajate väsimise tõttu hingusele läinud. Praegu tegutsevatest hindan kõrgelt näiteks Maribori (Sloveenia), Arezzo ja Gorizia (Itaalia), Llangolleni (Wales), Montana (USA), Corki (Iirimaa), Derry (Põhja-Iirimaa), Baseli (Šveits), Marktoberdorfi (Saksamaa), Neerpelti ja Genki (Belgia), Tokyo ja Karuizawa (Jaapan), Jūrmala (Läti), Tours’i (Prantsusmaa), Tampere (Soome), Badeni “Ave verumi” (Austria), Tolosa (Baskimaa) ja Hongkongi koorifestivale. Kõrge auhinnaline koht või ka osalus mõnel neist näitab, et selle pälvinud koor on tõesti maailmatasemel. Maailmas toimub kokku sadu koorifestivale, millest enamik on nn kommertsfestivalid (nii kooridele, (rahva)tantsijatele, folkloorirühmadele kui ka solistidele), mida korraldavad turismifirmad ning kus konkurss või esinemine on lihtsalt turismireisi kõrvaltegevus. Seal tavaliselt auhinnaraha ei olegi või piirdub see paarisaja euroga, koorid katavad oma kulud ise ja muusikaline tase on ebaühtlane – võib olla nii madal, keskmine kui kõrge, sest osalejaid ei valita – kes maksab, see tuleb. Eelnimetatud tasemefestivalid ja ka Tallinn teevad eelvaliku ning sageli on kavas ka kohustuslikud laulud, mis tagavad kunstiliselt kõrge taseme. Millega jõuad Kooriühingu tegevjuhi töörohke ja vastutusrikka ameti kõrvalt veel tegelda? Täiendan end EMTA magistrantuuris kultuurikorralduse alal – see on töömahukas, aga tohutult huvitav ja arendav. Lisaks olen Eesti Raadio laulustuudio õppealajuhataja – see on 120 õpilasega muusikakool, kus meil tegutseb 4 koori. Choral Festival Networki asjade ajamine võtab oma aja, vahel kutsutakse ka mõne festivali žüriisse, ettevalmistuste juurde konsultandiks või ekspertgruppidesse. Rahvusvahelises Koorimuusika Föderatsioonis töötan muusikahariduse komisjonis ja Euroopa Muusikanõukogus osalen endise juhatuse liikmena aeg-ajalt mõnes töörühmas. Eestis on lisaks veel Eesti Muusikanõukogu juhatuse ning “Kultuur 2030” arengukava juhtkomisjoni töö. Nii et tegevust ja vastutust on tõesti palju, aga samas on sarnaste teemadega tegelemine nii Eesti kui rahvusvahelisel tasandil väga huvitav ja kasulik, lihtsam on näha suurt pilti ja õppida teiste maade kolleegide kogemustest. Nii mured kui rõõmud on (koori)muusikas ju olenemata riigist sarnased ning igal pool sõltub edu ja õnnestumine inimestest ja isiklikest kontaktidest. Mul on väga vedanud, sest olen eluaeg ja eri riikides sattunud koos töötama suurepäraste inimestega!

Käesoleval hooajal on Tallinna Kammerorkester käivitanud tänuväärse kontserdiprogrammi, kus kammerorkestri kontsertmeistri ja viiulisolistina saavad enda valitud kavaga üles astuda noored säravad muusikud Robert Traksmann, Hans Christian Aavik ja Andres Kaljuste. Nimetatuist esimese juhtimisel toimus 18. novembril Tartu Heino Elleri muusikakooli Tubina saalis kontsert, kus õhtu kahes pooles kõlasid teosed Wolfgang Amadeus Mozartilt ja Franz Schubertilt. Maitsekalt koostatud nõudlik kava lubas orkestril ja selle kontsertmeistril näidata end parimast küljest ja pakkus meeldivalt rohkearvulisele publikule meeleolusid klassitsistliku ja vararomantilise tundeskaala kaugeimaist otstest. Kummaltki heliloojalt olid kavva võetud vastandliku tonaalsusega teosed: Mozartilt särav ja humoorikas, veel Salzburgi päevil kirjutatud “Serenaad” nr 6 D-duur (tuntud ka nimega “Serenata notturna”), mille järel mängiti sama autori hilisesse loomeperioodi kuuluv “Adagio ja fuuga” c-moll. Esimese kontserdipoole lõpetas Schuberti helges elujärgus loodud “Rondo” viiulile ja keelpillidele A-duur ja teise poole täitis tervikuna muusika tema tumedamast loomeperioodist pärinevast keelpillikvartetist “Surm ja tütarlaps” d-moll, mis sedapuhku kõlas Gustav Mahleri kaua unustuses olnud seades kammerorkestrile. Robert Traksmanni on siiani küllap kõige sagedamini saadud kuulata erinevate väiksemate kammeransamblite koosseisus. Tema viiulimängu ja musitseerimist iseloomustavad kvaliteedid nagu ilus pillitoon, täpne intonatsioon ja nõtke fraseerimine pääsesid enim mõjule Mozarti serenaadis, mille rütmierksus, meloodiline rikkus ja huumor võlusid kuulajaid esimesest noodist. Dirigendi puudumisel pidi kontsertmeister teose ettekandel lisaks arvukate soololõikude esitamisele suutma kogu seda barokset pillerkaari ka kuidagi ohjata ja suunata ning sellegi ülesandega sai Traksmann suurepäraselt hakkama. Tugevad seosed barokkmuusikaga tekkisid ka järgmist teost, “Adagio ja fuuga” kuulates, mille juures tundus muusikute tähelepanu olevat suunatud enam rütmienergiale ja artikuleerimisele kui kõlailule. Sellisena oli esitus loos sisalduvate muusikaliste kujunditega igati vastavuses ja lubas kuulajatel aimu saada nende emotsionaalsete kuristike sügavusest, mis Mozarti loomingus ikkagi üllatavalt sageli ette tulevad. Kahest sel õhtul kõlanud Schuberti teosest esimene, rondo viiulile ja keelpillidele, annab välja korraliku instrumentaalkontserdi mõõdu; selle esitamine seab solistile väga kõrgeid nõudmisi nii pillimängulise taseme kui üleüldse esinemiseks valmisoleku osas. Robert Traksmanni julgus astuda sellise teosega orkestri kontsertmeistri rollist soolopartii esitaja ossa väärib kahtlemata imetlust, kuid lõpuni veenvaks muutunuks rondo esitus minu jaoks ehk alles siis, kui ta orkestri ees soleerides enam nooti ei vajanuks ja võinuks suurema üleolekutundega pühenduda nii solisti kui dirigendi kohustuste samaaegsele täitmisele. Ümberlülitumine solistist tagasi kontsertmeistriks kujunes igatahes hõlpsamaks kui oli olnud vastupidi ning Schuberti “Surm ja tütarlaps” sai ette kantud suurepärase kontsentratsiooni ja intensiivsusega. Kuulates jäi mulje, et teose algse keelpillikvarteti kõlaga võrrelduna omandavad mõningad lõigud mõistetavalt jõulisema ja kandvama iseloomu, samuti läks ülimalt hinge teise osa kuulus pianissimo-teema, mille järgi teos ju nimegi saanud. Siiski jäid pisut kõrva kriipima need lõigud, mis kirjutatud enim kvartetispetsiifiliselt ehk mõelduna esitamiseks neljal soleerival instrumendil. Orkestriseades, pillirühmade ettekantuna tekkisid paratamatud kõlalised hägustumised, mida minu arvates ühegi lavalolija süüks panna ei saa. Kokkuvõtteks võib taas tõdeda, et Elleri kooli Tubina saal on orkestraalse kammermuusika esitamiseks ja kuulamiseks erakordselt sobilik paik ning jääb üle loota, et ka kontserdisarja järgmised üritused leiavad tee Tartu publikuni.

Tänavust viiendat varajase muusika festivali oleks võinud pealkirjastada ka 26. novembril toimunud inglise teorbimängija Matthew Wadsworthi kontserdi pealkirjaga “Echos in Air”, kuna lisaks konkreetsele kontserdile pakkusid seekordse festivali õhtupoolikud hõrku kõla veel kuhjaga. Mis võikski olla parem, kui iseloomustada festivali suundumusi ja soove korraldaja enese sõnadele tuginedes. Festivali ellukutsujad Taavi-Mats Utt ja Reet Sukk on maininud, et festivali idee on mõtestada Tallinna vanalinna pärandit ja väärtustada linna ajalooliste saalide haruldast keskkonda. Festival lubab endale luksust kasutada ka linna väiksemaid saale, sellega vastu tulles nii varajase muusika interpreedile kui kuulajale. Sobivas ruumis saavutab varajane muusika oma optimaalse kõlapotentsiaali. Nii on näiteks suurele orelile loodud helinditega, mis kiriku löövide all lendudes avanevad oma täiuslikus ilus. Korraldajad on pidanud oluliseks tuua festivalile võimalikult mitmekesise esinejaskonna, olgugi et peibutav on ju igal aastal taas oma sõpru-muusikuid nii Eestist kui kaugemalt (enamasti Hollandist ja Šveitsist) esinema kutsuda. Lisaks kõrgetasemelistele instrumentalistidele ja lauljatele pakutakse esinemisi ja õpitube lastele ja noortele. Seda kõike ja veel palju muudki põnevat viib eesti kultuurimaastikul ellu “Tallinn feat. Reval”. Tallinna raekoda 2022. aastal oli Tallinna raekoja 700 aasta juubel. Lisaks ansambli Cantores Vagantes kontserdisarjale aasta jooksul toimus just selles esindussaalis ka kaks eriilmelist festivalikontserti. 22. novembril, Püha Caecilia päeval esines siin neljast lauljast ja lautomängijast koosnev ansambel thélème Šveitsist – Julien Freymuth (alt), Lior Leibovici (tenor), Loïc Paulin (tenor), Jean-Christophe Groffe (bass, kunstiline juht) ja Ziv Braha (lauto). Kontserdil “Encyclopaedia Clementina” kõlasid renessansiajastu suurmeistri Clément Janequini (u 1485–1558) ilmalikud laulud. Janequin oli teatavasti ilmaliku laulu edendaja XVI sajandi Euroopas. Tema loodut iseloomustab huumor, õrnus, elegants. Võlvide all kajasid “Lindude hääled”, “Pariisi hääled”, “Jaht”, “Sõda” jt. Janequini koostöö poeet Clément Marot’ga (1496–1544), kelle sõnadele ta lõi umbes 20 laulu, oli oma ajas haruldane. Ansambli esitus oli muidugi võrratu, nii muusikaliselt kui lavaliselt, st publikuga suhtlemises. Teise tänavuse festivalikontserdi raekojas andsid 24. novembril interpreedid Prantsusmaalt – Skip Sempé (klavessiin) ja Joshua Cheatham (viola da gamba). Kavas “Pièces de viole et clavecin”, alapealkirjaga “Ingli ja saatana vahel” kõlasid Marin Marais’, Louis Couperini, J. J. de Chambonnieres’i, Antoine ja Jean-Baptiste Forqueray helindid. Esitatud lugude sisuks oli muusikasse valatud muretu ajaveetmine kuningas Louis XIV õukonnas, aga ka surm ja kaduvus – Louis Couperini klavessiinile loodud “Tombeau pour Mr. Blancrocher”. Õhtu lõpetas Jean-Baptiste Forqueray (1699–1782) “Chaconne La Morangis ou la Plissay”, kus oli tunda pisut enam emotsiooni esituste üleüldise prantslasliku välise vaoshoituse taustal. Cheathami väärtuslik ajalooline viola da gamba pakkus tõelist, sentimentaalselt väljendades kõlakaunidust: iga toon oli nii ülemheliderikas ja puhas, et kohati tekkis kahtlus, kas mängija üldse kasutabki heli tekitamiseks poognat ... Kadrioru lossi saal Echos in air assotsieerub ka kontserdiga “Flöödi rõõmuaed” 20. novembril Kadrioru lossis. Varabaroklikud kõlalised illusioonid, seda just heliefektide osas, olid esindatud kontserdil, kus musitseerisid Reet Sukk (plokkflööt, ristflööt), Taavi-Mats Utt (plokkflöödid, rankett), Taniel Kirikal (plokkflööt, vokaal) ja Robert Staak (lauto, barokk-kitarr). Pealkiri pärineb Jacob van Eycki plokkflöödikogumikust ning publikul oli õnn kuulda kajaefekte lossi peasaali kõrvalruumidest (osa helindeid kostis kõrvalsaalist, nagu esimene lautolaul, samuti kahele flöödile loodud repliikide “vastused”). Jacob van Eycki keerukad ja mängijale suuri nõudmisi esitavad flöödiminiatuurid sisaldasid virtuoosseid variatsioone, ja taas kajaefekte. Siin lõi kajaillusiooni üks flöödimängija, kasutades imitatsiooniliste motiivide kordamist erinevates oktavites. Vahepeal paiskus kaminasimsi kandist rahva sekka kalvinistlik koraal, orel täie võimsusega … taas efekt, seekord helikandjalt. Fagotilaadne rankett naerutas publikut oma pläriseva häälega. Kõlasid õhkõrnad lautolaulud (Dowland, Caccini) ning flöödidiminutsioonidega samade laulude töötlused. Publik moodustas ansambli ümber ringi, (igati värske ruumilahendus konservatiivses Kadrioru lossi saalis) nõnda, et neli esinejat said peale esinemist igaüks oma suunas kummardada, s.o publikule au anda. Eks igas interpreediski peitub arhitekt. Sellest räägib Taavi-Mats Utt: “Kui võrrelda muusikat arhitektuuriga, siis säilinud noodid ei ole veel ehitis, vaid pigem majaplaan. “Maja” tuleb muusikutel igal kontserdil uuesti üles ehitada. Vaja on uurida traditsioone ja kasutada õigeid ehitusmaterjale”. Arhitektoonika, kunstiteose ülesehitus. Möödunud ajastute teoste ülesehitust, arhitektoonikat aitasid mõista meistrikursused, mis toimusid uues MUBAs. 23. novembril juhendas kursust hollandlane Jaques Ogg (klavessiin ja haamerklaver) ning päritolult inglane, Eestis resideeriv harfimängija ja dirigent Andrew Lawrence-King, kelle kursuse teema oli “Purcell ja kaasaegsed”. Arvo Pärdi keskuse saal 19. novembril leidis Arvo Pärdi keskuses aset Püha Caecilia päeva noorte vanamuusikute galakontsert. Kohale oli tulnud Kuressaare muusikakooli vanamuusikaansambel Rondo. Veel esinesid VHK muusikakooli, MUBA ja EMTA kasvandikud ja üliõpilased. Head sooloesinejad, ansambliterohkus ning ajaloolistes kostüümides tantsijate osavõtt rõõmustas publikut nõnda, et lõpuaplaus ei tahtnud lakata. Esmakordselt ajaloos anti sel õhtul välja Aago Räätsa nimeline stipendium. Selle pälvis äsja esimese klavessinistina Tallinna muusikakeskkooli lõpetanud ja otseteed EMTAsse astunud Lili Talimaa. Festival on viie aasta vältel panustanud palju, et varajast muusikat jätkusuutlikuna elus hoida. Kõlatundlikkus, süvenemine, ansamblimäng – need on oskused, mida tasub noortes arendada. Utt kutsus noortegala pooleteisttunnise kontserdi lõpus lavale veelkord publiku ette need, kes määravad meie varajase muusika käekäigu ja näo tulevatel dekaadidel. Ühtlasi lubati kuulajaskonnal teha midagi tavatut, nimelt võtta välja mobiiltelefonid – eks ikka ajaloolise hetke jäädvustamiseks. Teaduste Akadeemia saal 25. novembril esines Teaduste Akadeemia saalis Jaques Ogg (haamerklaver) kontserdiga “Bach-Mozart-Haydn”. Haamerklaveri eri registrite kõladimensioonid ja -värvid avanesid Oggi esituses parimal viisil. Traagilise alatooniga C. Ph. E. Bachi fantaasia fis-moll Wq.67 (1787) oli galantsele stiilile iseloomulikult tulvil esklamatsioone ja otsekui kohapeal improviseeritud passaaže. Kuulajaid võlus klahvpilli esitusmeistri tõlgenduse meditatiivsus, variantsus tooni kujundamisel. Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja 26. novembril esines Mustpeade maja Olavi saalis Matthew Wadsworth (teorb, Inglismaa) kavaga “Echos in Air”. Wadsworth mängis peamiselt XVII sajandi helindeid: sakslase, Itaalias elanud Giovanni Girolamo Kapsbergeri, prantslase Robert de Visée ning tema itaalia kaasaegse Allessandro Piccinini loomingut. Viimast nimetas Wadsworth üheks oma lemmikutest. Tuleb tunnistada, et mainitud heliloojaid ei kuule meie varajase muusika sündmustel just sageli. Viimase loona kõlas Laura Snowdeni 2019. aastal Matthew Wadsworthile loodud teos “Echos in Air” – arpedžeeringud vaikuse piiril, siis jälle helide kuhjumised moodustasid põneva helikanga, samas tekkis ülim meditatiivsus. Musitseerimise ehedus (ei mingit edevust) lausa vapustas kuulajat! Tegemist on pimeda instrumentalistiga, tema olek laval, vaimukad sõnalised vaherepliigid, kontsentratsioon ja helitundlikkus olid hämmastavad. Tänavune festival päädis lõppkontserdiga 27. novembril. Valges saalis pakuti täissaalile kava “Leipzig 1722”, kõlas kolm kantaati, autoreiks Christoph Graupner, Georg Philipp Telemann ja Johann Sebastian Bach. Musitseerisid Tallinna Barokkorkester (kapellmeister Andrew Lawrence-King) ja ansambel Vox Clamantis (kunstiline juht Jaan-Eik Tulve), vahetekstid Peeter Volkonskilt. Kuna peale Johann Kuhnau surma jäi Leipzigi Tooma kirik 1722. aastal ilma muusikajuhita, siis oli nimetatud ametikohale suur konkurss ning kohale pürgijatel tuli komponeerida vaimulik kantaat, mille põhjal siis uus muusikajuht valiti. Teiste hulgas konkureerisid ka kolm ülalnimetatud heliloojat ning õhtul kõlasidki nende hämmastavalt ühtse helikeelega kantaadid. Teatavasti “võitis” 1722. aastal Tooma kiriku muusikajuhi koha Bach, aga seekordse, 300 aastat hiljem asetleidnud kontserdi kavas puudus vähimgi vihje sellele, kes millise kantaadi autor on. Publikul lasti hääletada talle enim meeldinud kantaadi poolt ning valituks osutus Graupner. Väga põnev muusikaline kalambuur! Tallinna Barokkorkestri järjepidevus ja elujõulisus sai õhtu lõppedes uue kinnituse, nende esitus oli kõrgetasemeline. Orkestril oli suurepärane koostöö Andrew Lawrence-Kingiga, mis kuuldavasti jätkub edaspidigi. Kokkuvõtteks võib kindlalt öelda, et festival “Tallinn feat. Reval” on saavutanud viie aastaga enneolematu elujõulisuse, ühendades endas korrektse kontserdikorralduse, suure nõudlikkusega valitud võrratud esinejad nii Eestist kui raja tagant, põnevad kontserdikavad. Allakirjutanu pole kaugeltki kõiki seniseid festivale tervikuna n-ö läbi kuulanud, seepärast nimetan vaid neid unustamatuid interpreete, kelle esinemine hetkel meenub: klavikordimängija Anna Maria McElwain, viiuldaja Maria Krestinskaja, klavessinistid Imbi Tarum, Reinut Tepp, organist Ene Salumäe, EFK, plokkflötist Heiko ter Schegget, pianistid Irina Zahharenkova ja Plamena Nikitassova, plokkflötist Conrad Steinmann, ansambel Zefiro eesotsas Alfredo Bernardiniga. Taavi-Mats Utt on maininud, kui mitmed välisesinejad on tahtnud tulla Tallinnasse tagasi. Kas see pole suurepärane diplomaatia, linnaruumi väärtustamine ja esitlemine meie külalistele? Oleks tõesti suurepärane, kui seda mõistaksid Tallinna linna mõjukad instantsid.

Eelmise aasta kevadel lahkus meie seast 87-aastasena Els Roode (1934–2022) –kandlemängija, Eesti kandleõpetuse alusepanija ja kromaatilise kandle koolkonna rajaja, minu esimene kandleõpetaja. Els Roode hakkas kannelt õppima teismelisena 1949. aastal, kui Tallinna muusikakoolis avati esmakordselt kandle eriala. Els rääkis, et kannelt mängima innustas teda kodus olnud pill, mida küll keegi teine mängida ei mõistnud. Tema esimeseks õpetajaks sai Eik Toivi (1903–1993), kes oli muusikalise hariduse saanud tšello alal, kuid ise kannelt juurde õppinud. Juba muusikakooli ajal tekkis Elsul soov tõestada, et kannel on võrdväärne teiste pillidega, seda tuleb vaid hästi mängida. Els soovis jätkata kandleõpinguid kõrgkoolis. Kuna Tallinna konservatooriumis kandle eriala ei olnud, sündis mõte edasi õppida lõunanaabrite juures, kus oli hiljuti avatud kokle eriala. Kokle erineb kandlest keeltesüsteemi ja mängutehnika poolest, olles siiski eesti kandle lähisugulane. Els jagas oma mälestusi sisseastumiseksamitest: “Mängisin sisseastumisel eesti kromaatilist kannelt, olles enne selgitanud komisjonile, et kui mind vastu võetakse, jätkan õpinguid juba läti koklel. Peale ettemängimist küsis mind kuulama tulnud rektor: “Aga miks te tahate läti koklet mängida? Teie oma pill on ju parem kui kokle!”” Nii juhtuski, et Els sai ootamatu võimaluse õppida eesti kannelt koklepedagoogi Tamara Vainovska käe all. Mis pill see on, mis Riia konservatooriumi rektoris juba 1950-ndatel imetlust äratas? Eesti kromaatilise kandle töötas välja Valgamaa pillimeister Väino Maala 1952. aastal. Sellel saab mängida võrdselt kõigis helistikes, mis teeb ta sobilikuks eri muusikastiilide esitamiseks. Seni olid Eestis kasutusel peamiselt diatoonilised või väheste kromaatiliste võimalustega kandled. Kuigi katsetusi kromaatilise kandle väljatöötamiseks oli tehtud juba XX sajandi alguses, mõjus pilli sünnile otsustavalt kandlehariduse käivitamine. Uus, lõikuvalt asetatud keeltega kannel valmis Eik Toivi ja Väino Maala koostöös. Pilli hakkas tootma Tallinna klaverivabrik, kuna eraettevõtlus oli tollal keelatud. Kui Els Roode konservatooriumi lõpetamise järel 1960. aastal Eestisse tagasi pöördus, oli kandleõpetus väljasuremise äärel. Ta alustas tööd Tallinna lastemuusikakoolis kahe õpilasega. Mõne aja pärast jagus tööd juba kahele kandleõpetajale ning Els kutsus enda kõrvale oma endise õpilase Malle Vihuli. Els Roode töötas lastemuusikakoolis kuni pensionile jäämiseni ning koolitas ka Georg Otsa nimelise muusikakooli õppureid. 1975 asutas ta Tallinna lastemuusikakooli vilistlaste kandleansambli Kukulind ja oli selle dirigent kolm aastakümmet. Ansambel oli enne kandle jõudmist professionaalsele tasemele pikka aega kandlemuusika “lipulaevaks”. Paralleelselt õpetamisega oli Els aktiivne interpreet ning kandlerepertuaari täiendaja. Kuna originaalteoseid sellele pillile nappis, oli tal tähtis roll nii seadete loomisel kui ka uute teoste tellimisel. Elsu tellimusel on loonud kandlele nii soolo- kui ka ansambliteoseid Gennadi Taniel, Ants Sõber, Harri Otsa, Leo Semlek, Heino Lemmik ja mitmed teised heliloojad. Interpreedina tegi Els koostööd selliste muusikutega nagu lauljad Anu Kaal ja Tõnu Bachmann, flöödimängija Jaan Õun jt. Eesti “esikanneldaja” ja pikka aega ainsa kõrgharitud kandlemängijana oli Elsul võimalusi esineda nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal: Prantsusmaal, Suurbritannias, Kanadas, Luksemburgis ja Indias. Teda kutsuti korduvalt mängima Tallinnat külastanud kõrgetele väliskülalistele, kelle seas olid Indira Gandhi, Iraani viimane šahh jt. Arvukate esinemiste seas oli tal elu jooksul mitmeid ajastule tüüpilisi grotesksevõitu juhtumeid, millest Els meelsasti värvikalt pajatas – näiteks osales ta vaid paar aastat kannelt õppinuna mängufilmi “Valgus Koordis” lõpustseeni võtetel (tuletagem meelde laulu “Õnn tuli meie õuele ...”), kus Tallinna muusikakooli kandleõpilased koos Leningradi sümfooniaorkestriga kolhoosikorrale ülistust mängisid. Elsu enda kommentaar oli sarkastiline: “No oli vast absurdne idee panna meid koos selliste proffidega mängima.” Olles aktiivne kandleõpetaja, mitme rahvamuusikaansambli juht, rahvamuusikapidude organiseerija, dirigent ja tantsupidude muusika üldjuht, nappis tal interpreeditööks paratamatult aega ning vähehaaval jäi tema enda pillimäng tagaplaanile. Kui Els oli vaid mõni aasta üle viiekümne vana, tekkis tal käevigastus, mille põhjust arstid kohe ei tuvastanud ja mis tegi pillimängu pikaks ajaks võimatuks. Osaliselt ka seetõttu keskendus ta veelgi enam pedagoogi- ja dirigenditööle. Kõik oma teadmised ja oskused kandlemängust andis ta edasi oma õpilastele ja rõõmustas südamest nende edu üle. Paralleelselt kandle õpetamise ja mängimisega tuli Elsul hoolitseda, et kromaatilisi kandleid üldse valmistataks. Nõukogude ajal tootis kandleid Estonia klaverivabrik, mille juhtkond ei olnud kannelde tootmisest vaimustuses ning korduvalt oli õhus oht, et tootmine lõpetatakse. 1990-ndatel, mil vabrik erastati, pani turumajandus nende valmistamisele lõpliku punkti. Hoolimata Els Roode pingutustest ei näinud vabriku uued omanikud sellel alal perspektiivi, kuigi pilli õpetati paljudes muusikakoolides ja vajadus pillide järele oli olemas. Mitmed aastad kandleid praktiliselt ei tehtud, kuni pillimeister Rait Pihlap asus seda lünka täitma. Tema on ka tänini ainus kromaatilisi kandleid valmistav meister. Elsul oli kindel usk eesti kromaatilise kandle potentsiaali ja tulevikku, sealhulgas Eestist väljaspool, kuigi ütles, et tema silmad seda enam ei näe. Ta töötas kogu elu selle nimel, et kannel oleks võrdväärne teiste, klassikaliselt tunnustatud pillidega. Üks tema lemmikütlusi oli: “Kannel pole süüdi, kui seda hästi mängida ei osata.” Samas oli ta teadlik, et kandle jõudmine teiste pillidega võrdväärsesse staatusesse vajab palju tööd, aega ja mitme põlvkonna jagu võimekaid mängijaid. Els ei kiirustanud kandle viimisega Eesti muusikaakadeemia õppekavadesse ning suunas oma parimaid õpilasi edasi õppima naabermaade kõrgkoolidesse. Teise kandlemängijana sai erialase kõrghariduse Vilniuse konservatooriumist Tuule Kann ning kolmandana siinkirjutaja Helsingist Sibeliuse akadeemiast. Olgu öeldud, et meie naabermaades muusikakõrgkoolides on kannelt õpetatud juba pikka aega – Leedus 1945., Lätis 1948. ning Soomes 1987. aastast. Mõtte kandle eriala avamisest Eesti muusikaakadeemias käis esimesena välja Sibeliuse akadeemia õppejõud Ritva Koistinen, kes leidis, et aeg on selleks küps. Elsu esimene reaktsioon oli pigem skeptiline, kuid peagi asus ta seda oma temperamentsel ja energilisel moel toetama. Nii nagu tihti uute asjade puhul, tuli ka siin selgitada, tõestada ja kummutada eelarvamusi, kuid 2002. aastal asus meie muusikaakadeemiasse õppima esimene kandle eriala üliõpilane. Elsul olid alati olnud tihedad kontaktid naabermaade kandlemängijatega, eriti Leedu ja Läti kolleegidega ning hiljem Soome muusikutega. Ta rääkis korralikult vene, läti ja inglise keelt ning sai hakkama saksa ja prantsuse keelega. Aastast 1989 korraldas ta rahvusvahelist kandlefestivali, millest võtsid alati osa naabermaade kandletudengid ja õppejõud ning seda juba ammu enne kandle eriala avamist Eesti muusikaakadeemias. Kontaktid olid olulised kandle viimisel meie muusikaakadeemiasse, kuna naabrite eeskuju aitas koostada õppekavu, valida repertuaari jne. Üks Elsu iseloomulikke omadusi oli tema võrratu vaimukus, huumor ja sõnaseadmise oskus. Ta oli alati seltskonna hing, kes tegi nalja ka iseenda üle. Nii pedagoogi kui ka inimesena oli Els üsna otsekohene – kui talle midagi ei meeldinud, ütles ta selle otse välja ka muusikateoste ja esituste kohta. Üsna kriitiliselt suhtus ta nüüdismuusikasse, kus kasutatakse nn laiendatud mänguvõtteid – sain seda nii mõnigi kord omal nahal tunda. Ansambliga Resonabilis esitasime kord üht kaasaegset teost, mille kohta Els kommenteeris: “Seda eesli peksu mina enam kuulda ei taha!” Ka võõrastas ta meditatiivset ja monotoonset muusikat, näiteks pikki regilaule, mis “panevat tal selja valutama”. Jäime neis asjus eriarvamusele. Täna on pea kõik kromaatilise kandle mängijad ja õpetajad Els Roode õpilased või õpilaste õpilased. Kui president Arnold Rüütel andis talle 2005. aastal Valgetähe IV klassi riikliku teenetemärgi “rahvamuusika edendamise eest”, oli Elsu hääles tunda heameele kõrval ka väikest kibedusenooti, kuna tema elutööks oli ju tegelikult kandle edendamine. Tema panus kandle arendamisse oleks väärinud suuremat esiletõstmist – rahvamuusika arendajaid leidub teisigi, kuid just kandlemängu arendamine oli Nõukogude ajal eriline saavutus. Tundub, et Eestis on kohati ikka veel raske seda ainulaadset pilli väärtuslikuks pidada. Samas on kandle alal viimastel aastakümnetel väga palju muutunud ja kromaatilist kannelt võetakse palju tõsisemalt kui varem. Els Roode panus sellesse on hindamatu väärtusega ning ta jääb alati Eesti kandlemuusika grand lady’ks.

Muusika neljandas podcastis jagavad oma muljeid, elamusi ja mõtteid lahkuvast 2022. aastast Ia Remmel ja Kaja Kärner. Kaja Kärner: "Muusika ja interpreedid ei lase meil unustada. Ühest küljest on muusika ka lohutav ja võimalus põgeneda hetkeks murede eest. Ma tean, et reede õhtul ma lähen ERSO sümfooniakontserdile, mu tööpäev on läbi, võin lõõgastuda ja kontserti nautida. Aga me ei ole siiski mitte millegi eest kaitstud. Aga sellegipoolest muusikaelu – hoiab meid tänases päevas ja selles rütmis milles me elame."

Kontserdisarjas “AVASTA! Helilooja John Cage 110”: Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel ja ansambel U: 9. X Estonia kontserdisaalis. Kaastegevad Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koreograafia magistri õppekava tudengid Oksana Tralla juhendamisel. Kui vaid ühe lausega iseloomustada John Cage’i (1912–1992) panust XX sajandi muusikasse, siis Cage oli kahtlemata novaator, kes tegi muusika ja performance’i-kunstide ühendamisel kõige pöörasemaid asju maailmas. John Cage’i innovaatilisuse võtab kõige paremini kokku tema enda mõtteavaldus: “Ma ei mõista, miks inimesi kohutavad uued ideed. Mina kardan vanu.” John Cage polnud mitte ainult uuenduslik helilooja oma ajastu avangardmuusikas, vaid ka happening’ide rajaja, ida mõttevoolude (zen-budism, hiina “I Ching”) uurija ja ekstsentriline etenduskunstidega eksperimenteerija. Õppinud küll nooruses Arnold Schönbergi käe all, astus ta oma mentorist innovaatilisuse mõttes lausa seitsmepenikoormasaabastega kaugemale. Mõned tema leiutised, nagu ettevalmistatud klaver ja juhuslikele protsessidele tuginev aleatoorika on kasutusel ka tänapäeva muusikas. Cage’i elektronmuusika (õieti küll elektroakustilise muusika) katsetused viiekümnendatel aastatel mõjuvad XXI sajandi kontekstis ehk pisut anakronistlikult, kuid oma irriteeriva mõttejulguse poolest ootamatult tänaselgi päeval. Tõsi, suletud klaverikaanel pianistid nüüdsel ajal enam ei mängi (kui nad just ei esita Cage’i lugu “A Flower” nagu Taavi Kerikmäe) ja kummiloomakesi ka ei piiksuta, rääkimata eesli lõualuul ja plekkpurkidel musitseerimisest, millega Cage ise kunagi publikut šokeeris. Kuid eks igal asjal on oma aeg. Septembris möödus Suure Ekstsentriku sünnist 110 aastat. Sestap oli väga vaimuvirgutav, et Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli ja ansambel U: interpreedid tähistasid seda nüüd Estonias kontserdisarjas “AVASTA!” John Cage’i muusikale (ja performance’itele) pühendatud õhtuga. Ka see oli igati asjakohane, et muusikute kõrval astusid lavale veel Tallinna ülikooli koreograafiatudengid – oli ju John Cage’i loometegevus pikalt seotud ka modernse tantsuteatriga. Näiteks koostöö Merce Cunninghami tantsutrupiga kestis heliloojal paar aastakümmet. Nii nagu Cage’i muusika on kõike muud kui tavapärane, ei maksa käesolevast kirjutisest otsida ka tavapärast muusikaarvustust. Sest suur osa sel õhtul nähtust-kuuldust sündis mitte muusikainstrumentide, vaid muude riistapuude abil, nagu näiteks raadiovastuvõtjad (“Radio Music”, 1956) ja veeanumad. “Päris” pille oli laval ja ka publiku ümber saalis muidugi samuti. Ning kui heli-performance’i käigus kallatakse laval mikrofoni ees kaussi solinal vett (Tarmo Johannese etendatud “Water Walk” aastast 1950), on raske rääkida “fraseerimise täpsusest” või “väljendusrikkast dünaamikast”.☺ Millest aga kindlasti rääkida saab, on Cage’i teoste ettekandeline mõjuvus ühelt poolt tänu interpreetide artistlikkusele (näitlemise mõttes) ja teisalt hämara valguse abil loodud mõistatuslikule õhustikule. Viimane puudutab küll “roa serveerimist”, aga kui laval või lava ees toimuv tekitab helisid, mis argise valgustuse puhul tunduksid lihtsalt absurdsed, siis oskusliku valgusrežiiga lisandub sellele näilisele absurdile ka paras annus esoteerikat ja salapära. Cage’ile on iseloomulik, et tema poolt interpreetidele ette kirjutatud juhuslikkus ta teoste esitamisel pole mitte n-ö isevooluteed minev tegevus, vaid ajaliselt “kontrollitud juhuslikkus”. Kontserdil tuli ettekandele ka “Imaginary Landscape No. 5” (1952), mille esituse käigus kõlas järgemööda (vahel ka kohakuti) 42 lühikest salvestislõiku erinevatest muusikapaladest. Siinkirjutaja tundis muu hulgas ära paar klassikapala fragmenti, mõne saksa šlaagri jupi ja ühe lõigu Jethro Tulli loost. Kuid nende järgemööda sisse- ja väljalülitamine käis teatud kindla ajakava alusel. Tundub nii, et juhuslike helisündmuste ajaline mõõtkava ja spontaansete tegevuste ajalised proportsioonid olid Cage’ile väga olulised. Ehk piltlikult öeldes (mõne loo puhul ka otseselt) – teose ettekanne algab siis, kui stopper läheb käima! Mõeldes John Cage’i tähendusest õhtumaade muusikale on ehk kõige olulisem see, et ta püstitas oma loominguga fundamentaalse küsimuse – mis üldse on muusika? Ta keeras asju pea peale. Näiteks kurikuulsas klaveripalas “4’33”” istub pianist neli minutit ja 33 sekundit publiku ees vaikselt klaveri taga, ühtki heli tekitamata. On selline vaikus muusika, või on see zen? Cage’i autobiograafias on üks huvitav lõik, kus ta räägib oma leidurist isast. Isa Cage olla õpetanud noort Johni: “Kui sulle keegi peaks kunagi ütlema, et miski on võimatu, on see esimene asi, mis sul tuleb ära teha!”

Lahkuvale aastale tagasi vaadates – käes on edetabelite aeg! 2022. aasta loetuimad lood Muusika kodulehel (suvalises järjekorras) Tiia Teder. Nick Cave, kaos ja inspiratsioon. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/nick-cave-kaos-ja-inspiratsioon Riina Luik. Järvide dünastia – 195 aastat muusikat. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/j%C3%A4rvide-d%C3%BCnastia-195-aastat-muusikat Joonas Hellerma. Rasmus Puuriga Hüpassaares: tähtis on see, mis sünnib hinges. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/rasmus-puuriga-h%C3%BCpassaares-t%C3%A4htis-on-see-mis-s%C3%BCnnib-hinges Ruth Alaküla. Vahel ma näpistan ennast laval, kui saali vaatan ja mõtlen, kas see on ikka päriselt. Intervjuu Mirjam Mesakiga. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/mirjam-mesak-vahel-ma-n%C3%A4pistan-ennast-laval-kui-saali-vaatan-ja-m%C3%B5tlen-kas-see-on-ikka-p%C3%A4riselt Sandra Kalmann. Muusikaõppimise mõju ajule. Intervjuu Jaan Aruga. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/muusika%C3%B5ppimise-m%C3%B5ju-ajule Kirke Karja. Mai Leisz: minu jaoks on oluline olla hea muusik, köik ülejäänu tuleb omal öigel ajal. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/mai-leisz-minu-jaoks-on-oluline-olla-hea-muusik-k%C3%B6ik-%C3%BClej%C3%A4%C3%A4nu-tuleb-omal-%C3%B5igel-ajal Sandra Kalmann. Huviharidus kui huvitegevus või vastupidi ja kuidas seda vääriliselt rahastada? https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/huviharidus-kui-huvitegevus-v%C3%B5i-vastupidi-ja-kuidas-seda-v%C3%A4%C3%A4riliselt-rahastada Ia Remmel. Tallinna muusika ja balletikool MUBA – üllatusi täis kool. https://kultuur.err.ee/1608713401/timo-steiner-muba-hoonest-koigil-on-vaimustusest-suu-lahti Toomas Vavilov. Kui nii paljud on valmis meie riiki kaitsma, oleme teinud õiget asja. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/toomas-vavilov-kui-nii-paljud-on-valmis-meie-riiki-kaitsma-oleme-teinud-%C3%B5iget-asja Eva Teppo. Mis kasu võib olla loovale inimesele külmast veest. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/mis-kasu-v%C3%B5ib-olla-loovale-inimesele-k%C3%BClmast-veest Muusika podcast: Ia Remmeli vestlus Hans Christian Aaviku ja Henri Christofer Aavikuga. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/muusika-podcast Rasmus Kull. Märk maha. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/m%C3%A4rk-maha Anne Aavik. Glamuuri kogu raha eest ehk eleegia opereti teemal. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/glamuuri-kogu-raha-eest-ehk-eleegia-opereti-teemal Aule Urb. Rõõm reaalsest ja jäävast asjast. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/r%C3%B5%C3%B5m-reaalsest-ja-j%C3%A4%C3%A4vast-asjast Eva Lepik. Sõja aja muusika. Mõtteid ja märkmeid Haapsalu vanamuusikafestivalilt https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/s%C3%B5ja-aja-muusika-m%C3%B5tteid-ja-m%C3%A4rkmeid-haapsalu-vanamuusikafestivalilt Sven-Erik Petermann. Huik leiab üles kõige põnevamad harmooniad. HUIK! leiab üles kõige põnevamad harmooniad https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/huik-leiab-%C3%BCles-k%C3%B5ige-p%C3%B5nevamad-harmooniad Andre Hinn. Klassikalise muusika kütkestav embus. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/klassikalise-muusika-k%C3%BCtkestav-embus-tartu-kammermuusika-festival-klassika-k%C3%BCtkes Edith-Helen Ulm. Artiumi avastades: kultuuriringkäik Viimsis metsa ja klindi piiril. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/artiumi-avastades-kultuuriringk%C3%A4ik-viimsis-metsa-ja-klindi-piiril Virge Joamets. Klaverimuuseum Holdre mõisas avas uksed. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/klaverimuuseum Ene Pilliroog Elust pulbitsev jubilate-“tetraloogia”. Arvo Volmer 60. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/elust-pulbitsev-jubilate-tetraloogia-arvo-volmer-60

Möödunud kevadel ilmavalgust näinud “Lisztomania vol. 2”, pianist Hando Nahkuri hetkel värskeim heliplaat, on järg tema esimesele, mõne aasta eest valminud Liszti-albumile. Ka uus plaat on nüüdseks leidnud sooja vastuvõtu ja pälvinud tunnustust teispool Atlandi ookeani, kus eesti juurtega pianist on tänaseks viibinud pea pool elu. Vahest ongi nii, et tõeliselt grandioossed ettevõtmised, nagu üks Franz Liszti muusikaga väljaantav CD-de sari kahtlemata on, vajavad enda ümber mõnevõrra avaramat ja mitmekesisemat kultuuriruumi kui see, milles siinmail ollakse ja tegutsetakse. Albumil seitsme loo hulgast võib väga sageli kõlavate teoste, nagu “Hispaania rapsoodia”, “Ungari rapsoodiad” nr 10 ja nr 12 või “Armuunelmad” kõrval leida ka hoopis harvemini esitatavad “Ballaadi” nr 1 ja “Mefisto valsi” nr 2. Säravate virtuoospalade vahele on oskuslikult paigutatud “La lugubre gondola”, teos Liszti hilisest loomeperioodist, mille rõhutatud raskemeelsus küündib lausa soomeugrilike mastaapideni. Hando Nahkuri klaverimäng jätab selle plaadi salvestustel suurepärase mulje. Liszti orkestraalne klaverikäsitlus paistab talle väga hästi sobivat, mis avaldub nii meisterlikult kokku kõlama pandud faktuurikihtides kui mängleva kergusega sooritatud pianistlikes surmasõlmedes. Plaati kuulates mõjub ülimalt sümpaatsena pianisti muusikalise mõtlemise klassikaline rangus ja korrastatus, mis lubab tal ulatuslikumadki muusikalised vormid terviklikuks mängida. Kuulatud album tekitas soovi selle materjalist ka kontserdisaalis osa saada ja sisendas usku, et kusagil Liszti põhjatus muusikalises universumis võiks millalgi lähemas tulevikus moodustuda juba “Lisztomania vol. 3”.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega põlvkonnale omaselt kohtab Florian Wahli uues albumis keerdkäkki saksa šlaagritest, mõminaräpist, trap’ist raskerocki, muzak’i ja EDM-ini. Kuulaja võib leida seoseid Onu Bella, Maria Minerva ja Uku Kuudiga (keda Wahl ka mängis Ivar Murdi dokumentaalis “u.Q”), kohalike meemi- ja internetikultuuri tegelastega (“Miski ei üllata”). Kehastudes kaasaegsele hüperpopile omaselt postgeograafiliseks triksteriks, räpib Wahl krüokülmutatud Dubai suhkruissidest, traumaturundajatest, LHV agentidest Prismas ja luksuslikest pelgupaikadest. Ta astub üles ka kui 1930-ndate Baieri saksa noormees. Album toimib kui estraadilik seiklusmäng, kus seguneb biograafiline ja fantaasia, satiir ja ekstaas. Helis ja lüürikas on rohkelt visuaalseid vihjeid, luues reaalsuse kõverpeeglina märgitiheda absurdimaailma. Loodud maailmas valitseb fin de siècle’ile omane dekadentlik peoatmosfäär (“Põrgu”, “Kunagi ei piisa”). Eri tegelaste taha varjumine mõjub kui maskeraad ühes konstruktiivse pohhuismiga. Internetikuulsustest ja turundajatest küllastunud kultuuri mandunud ekstsesse kommenteerides võtab Wahl vuajeristliku positsiooni (“Autsaider”). Kaubafetišismide armastuses dekonstrueerib Wahl “patuse naudingu” (guilty pleasure) kontseptsiooni kristliku algupära. Miks peaks nauding tekitama süütunnet? Katarsise etümoloogiline algupära on seotud puhastusega – tänapäevase kultuuriloogika maatriks on tarbida ja kahetseda. Wahli eesmärk liikuda “Maatriksist väljas” seisneb tarvitamises ja kaifimises, kulutuse vabastavas ja puhastavas toimes (“Chardonnay shopping”). Wahli keel-põses sarkasm (“Lapsepõlve trauma”) pole igale maitsele, kuid ei saa öelda, et selle sõgedus (nt “Vaata mind (xxx kaver)”, “Diskoteek”, “Lambiluuad”) oleks kaootiline. Pigem on see täpselt orkestreeritud, võiks öelda isegi, et perfektsionismi kalduv kaos. Ükski lugu ei jää venima, oma helibasseini mõnulema. Jääb mulje, et Wahli jaoks pole oluline innovatsioon, mis ongi ülehinnatud, vaid linnalegendide loome (“Uus salajane baar (ja kuidas sinna saada)”). Kultuuriteoreetik Fredric Jameson ongi väitnud, et innovatsioon on hiliskapitalistliku kultuuriloogika osa, mis müüb meile ainult uusi pastišše. Wahl räpib, et on pigem autsaider ökotsiidilise allakäigu ajastul, kus me oleme kuumad põrguinglid, kes teevad mõned dringid ja reivivad ringi; siin kohtuvad Kolme Lõvi baar ja dubailik digihaarem.

“Värskelt on pruulitud ja pakendatud uus muusika albumisse “This is the Start”” (pressiteatest). Sellise pealkirjaga CD ilmus septembri lõpul plaadiriiulile ja 29. oktoobril anti plaadi esitluskontsert Erinevate Tubade Klubis. See on täielikult autoriplaat: muusika, tekstid ja seaded on kõik Tuuli sulest, ka produktsioon on ajastule kohaselt temalt endalt. Tulemuseks haarav mikstuur jazzist, soulist ja popist, harmoneerudes XXI sajandi hägusavõitu stiili- ja žanri piiridega. CD-l on 9 vägagi erinevat poeetilis-filosoofiliste tekstidega laulu, mille muusika olemuse, omanäolise harmoonia ja rütmika arranžeeringu dikteerib tekst. Seetõttu on tema laulud kõik hästi lauldavad, ilma kummaliste keelt väänavate rütmideta. Saladus peitub nimelt faktis, et Tuuli on kirjandusest ja luulest huvitunud juba varasest noorusest peale, tõsine muusikahuvi, mis lõpuks siiski peale jäi, tuli mõningal määral hiljem. Kuid kirjandushuvigi pole kuhugi kadunud ja siin peitubki tema muusika omapära – tavaliselt on tal kõigepealt valmis laulutekstid ja siis asub ta otsima neile sisuliselt sobivat muusikalist kesta. Seda kinnitab ka esitajate valik: kõik 13 muusikut kas kuuluvad meie noorema džässmuusikute põlvkonna esiridadesse või on sinna peatselt jõudmas. Nende hulgas on kolm unikaalse häälega lauljat, kellest Pille-Rite Rei ei olnud esitluskontserdil laval. Veidi ebatavaline puhkpillisektsioon trompeti ja nelja saksofoniga nagu ka vibrafon kahes palas lisavad lugudele põnevat tekstuuri. Ansambel esitab Tuuli Pruuli ingliskeelset, põhiliselt Rootsis valminud originaalloomingut, mis seadete stiilis ka välja lööb. Plaadi pealkirja “See on algus” ei saa päris sõna-sõnalt võtta: ilmselt on silmas peetud plaadistamisi, sest see on tema debüütalbum, kuid Tuuli ei ole sugugi algaja muusik. Selles kontekstis peab tunnustavalt mainima, et selle asemel, et hakata esimeste õnnestumistega kohe enesekindlalt end kommertsraadiotes reklaamima, nagu see kaasajal tavaks on saanud, on ta teinud põhjaliku professionaalse ettevalmistuse: alustas Tartus Elleri koolis Lembit Saarsalu käe all, bakalaureuse kraadi sai Tallinna ülikooli muusikaosakonnas, lõpetades magistrina EMTA. Siia peaks kindlasti lisama aasta Malmö muusikaakadeemias, kus ta õppiski laulukirjutamise keerulist kunsti, ja produktsioonikursused Otsa koolis. Nagu näete – midagi ei ole jäetud juhuse hooleks! Omapärase erandina lisandub ava- ja lõpuloos räppar Krick, kelle eestikeelne tekst ei ole Tuuli “pruulitud”. Igati meeldiv ja vägagi omanäoline lisa meie küllaltki arvukasse ja valdavalt heatasemelisse viimaste aastate džäss/pop plaadivalikusse.

Oleg Pissarenko album “Jalutuskäik iseendaga” on kuulatav ühe hingetõmbega ja nagu pealkirigi ütleb, viib see rändama sisemaastikele. Kuigi Oleg Pissarenko on eelkõige tuntud kitarristina, helisevad albumil üheksa meditatiivset mõtisklust seekord hoopis sooloklaveril, mis põimuvad loomulikuks tervikuks nagu pärlid helikees. Kuigi igal palal on programmiline pealkiri ja pisut omamoodi tunnetus, on kogu album harmooniline tervik, mida soovitaksin kuulata just sellises formaadis – albumina. Tänapäeval on väga moes muusikat kuulata playlist’ides, kuid on muusikat, mis sinna esimese valikuna ei sobi. Pissarenko sametised klaveripalad hakkavad mõjuma just tervikuna, sest iga lugu on järgnevaga loomulikult seotud. Helikandja algusepoole muusika on mõtlikumas laadis – palad “Jalutuskäik iseendaga”, “Vanaisale”, “Nullpunkt” ja “Talvise suurlinna tuled”. Mida lugu edasi, seda helgemaks ja mažoorsemaks meditatiivne maastik muutub. Albumi kuuenda laulu pealkiri “Aprill” viitab juba sisemisele tärkamisele ja plaadi soojad lõpunoodid palades “Borghese villa aed” ja lõpulugu “Päev Veneetsias” võtavad tuldud mõtliku teekonna helgelt kokku salapärase ja unenäolise reisiga Itaaliasse. Ma usun, et seda albumit saab kuulata kahte moodi: võib minna jalutuskäigule muusika enesega, kuid võib ka hoopis laskuda sügavale intiimsesse mõtisklusse, nii et kaob ajataju ja olulisemaks saab sisekõne, mille see muusika aitab kuuldavale tuua. Usun, et seda plaati kuulates on võimalik end nii kaotada kui leida. Minu hingemaastikelt ilmus plaadi kuulamise ajal üks luuletus. Väga sobiv kuulamine hingedeajal, aasta pimedaimal kuul, mil nii loodus kui ka inimesed pöörduvad üha enam sissepoole. Oleg Pissarenko helikeel hoiab hinge ja teeb pai mõtlikumal eluetapil. Üle ega ümber ei saa asjaolust, et plaat on salvestatud Arvo Pärdi keskuses, paigas, kus on väga eriline ja rahulik energia. See on omamoodi taustahoovusena jätnud oma vaikse jälje ka Pissarenko klaverimõtisklustele. Julgen väita, et nendele, kes oskavad kuulata, kõlab albumil ka Laulasmaa metsade vaikus ja mustikate helin. Üks ehedamaid ja siiramaid albumeid, mida viimasel ajal kuulnud olen. Helikunstnik Peeter Salmelale taaskord kiitus iga õrna heli hoolika kinnipüüdmise eest kvaliteetses kõlakujunduses. Puudutas sügavalt.

Rahvusooper Estonia poistekoori kuulub käesoleval hooajal kokku 197 lauljat. Kooristuudiona tegutsev kollektiiv jaguneb nelja koosseisu: põhikoor, noormeestekoor ning kaks õppekoori – Jukud ja Juhanid. Põhikooris laulab praegu 115 poissi ja noormeest ning võib vast julgelt öelda, et tegemist on ühe suurima kooriga tänases Eestis. Oma ülesehituselt on põhikoor poistesegakoor, kus esimeste ridade noortest sopranitest ja altidest sirguvad mõne aastaga tagumiste ridade tenorid ja bassid. Ühtlasi liituvad häälemurde läbinud poisid ka noormeestekooriga. Aastal 2017 loodi koori juurde ka noormeeste kvintett ning aasta hiljem poiste sekstett. Eelmisel hooajal (2021/2022) tähistas RO Estonia poistekoor mitmete kontsertidega oma 50. tegevusaastat. Selle aja jooskul on koor kandnud aga erinevaid nimesid. Kui Venno Laul 1971. aastal RAMi juurde poistekoori asutas, kandiski see RAMi poistekoori nime. Tegemist oli väidetavalt Eesti esimese poiste ja noormeeste kooriga, mis klassikalise segakoori printsiibil toimis, ning õige pea laiendati Laulu eestvedamisel ka laulupidude repertuaari nõnda, et poisid ja meeshääled said ühiselt kõlada. Aastal 1990 nimetati koor ümber Eesti Poistekooriks ning 1997. aastast kuulutakse RO Estonia koosseisu. Venno Laul juhatas kollektiivi kokku 30 aastat. Hirvo Surval, kes tuli koori peadirigendiks Venno Laulu palvel aastal 2001, täitus eelmisel aastal Estonia poistekoori peadirigendina 20 tegevusaastat. Meenutusi algusaegadest Meenutusi ja mõtteid Estonia poistekoori tegevuse algusaegadest jagab koori õppekooride pikaaegne (1978–2015) dirigent ja korraldusjuht Anne Ojalo: “Poistekoori tolleaegne peadirigent Venno Laul kutsus mind 1978. aastal tööle Tallinna 37. keskkooli muusikakallakuga eriklassi, kust pidi sirguma järelkasv RAMi poistekoorile. Algatus oli hea, kuid töötas vaid minu koolist lahkumiseni. 1981. aastal hakati poistekoori ettevalmistuskoori uutele liikmetele korraldama avalikke musikaalsuse katseid. RAMi poistekoori 15. aastapäeva kontserdil Estonia kontserdisaalis 15. märtsil 1987. aastal esinesid iseseisva repertuaariga neli õppekoori: 6-aastaste ettevalmistuskoor (dirigent Katrin Raamat); I klassi koor (dir Ülle Kenner); II klassi koor (dir Anne Ojalo) ja III klassi koor (dir Lydia Rahula). Seoses poistekoori tegevuse riigipoolse rahastuse vähenemisega jätkasid 1990-ndatel minu juhendamisel tööd kaks õppekoori – Jukud ja Juhanid. Nimed kooridele andsid laulupoisid ja nende vanemad ise, järgides elutarka eesti vanasõna: “Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea”. Sain õppekooride tegevuse korraldamisel täiesti vabad käed. Lauluproovid toimusid kaks korda nädalas eesmärgiga seada häält, õppida uut repertuaari, omandada muusika-alaseid algteadmisi ja noodilugemise oskust, samuti kinnistada ühistegevuses tarvilikke käitumisreegleid. Peamiseks hindamiskriteeriumiks oli poiste valmisolek kontsertkooris töötada. Jah, just töötada, sest etendustes osalejatena olid ja on laulupoisid ka rahvusooperi töötajad. Oma töös pidasin kõige tähtsamaks laulupoiste isikuomadusi austada ning nende muusika-alaseid püüdlusi märgata ja väärtustada. Eesti meestelaulu seltsi korraldatud poiste lauluvõistlustel saavutasid meie lauljad arvukalt kõrgeid auhinnalisi kohti (nt Valter Soosalu, Kristjan-Jaanek Mölder jt). Õppekooridel oli iseseisev kontserttegevus – esinemised emadepäeval, jõulukontserdid ja kutsed paljudele avalikele üritustele. Kontsertmeister ja vokaalsolist oli neil aastatel Evelin Ojalo. Suursündmuseks kujunes kontserdireis Soome 1996. aastal esinemistega Helsingis ja Tamperes. Kavas olid ka ühislaulud meie kutsuja Soome poistekooriga (dir Timo Nuoranne). Poistekooris osalemine on poistele nagu kaitseväes osalemine meestele. “Nännipunnid” neis toime ei tule. Iganädalased õppused lauluproovides on toimetulekuks vajalikud treeningud, mis kinnistavad eneseuhkust ja -distsipliini, kaaslastest lugupidamist ning üksteise heaolu ja turvatundega arvestamist. Õnnestunud lauluproovid ja kontserdid loovad rõõmu muusikast ja on tugevaks stiimuliks edasistel muusikalistel püüdlustel. Publiku tunnustav aplaus lisab enesekindlust ja usku, et teed n-ö õiget asja, mida nimetatakse muusikakultuuriks. Kontserdireisidel välisriikides pannakse muuhulgas tähele ka lauljate käitumist. Distsipliin on kunstiliste tulemuste eeldus. Ei ole veel kuulnud, et keegi poistekoori lauljatest oleks eluteel (“lahingus”) jänni jäänud. Töö poistekooris on olnud mulle rahulolu ja õnnetunnet andev teekond, mida olen käinud koos oma sadade hoolealustega.” Miks on meile poistekoori vaja? Vokaalsete ja muusikaliste oskuste arendamise kõrval on koorielus vähemalt sama oluline vaimsete väärtushinnangute kujundamine ning kultuurilise silmaringi avardamine. Peadirigent Hirvo Surva, kes ise alustas poistekooris laulmist 8-aastaselt Kohtla-Järve 1. keskkoolis Aadu Kuke juhendamisel, ütleb, et poistekoor on talle õpetanud inimeseks olemist. Tema unistus on tuua võimalikult palju poisse ja mehi laulmise juurde ning õpetada nooti tundma. Küsimusele, miks meil on poistekoori vaja, vastab ta küsimusega: “Miks meil on vaja haritud mehi?” Pikaajaline laulja Kaspar Karus, kes on koori ridadesse kuulunud enam kui 20 aastat, tõdeb, et poistekoor on talle andnud teatud hoiaku kogu eluks. “Koor õpetab inimesi üksteisega arvestama, teisi austama ning viisakust. Lisaks tekib seal aastatega teatud emotsionaalne küpsus, mida meie ühiskonnas leiab harva. Võin kindlalt väita, et kõik inimesed, kes on seal käinud, tunneb nende käitumise ning ellusuhtumise poolest ära. Poistekoor kasvatab poistest tõelised eesti mehed. Peale kõige selle on loomulikult oluline see, mida teeb koor laval – muusika. Teatud ajaga tekib seal tõeliselt suur huvi laulmise vastu. Ja tulemus peegeldub ka selles, et mitmed koorist välja kasvanud mehed tegutsevad tänase muusikamaastiku tipus. Kõige selle eest võlgneme tänu Hirvole, kes on täiesti uskumatu inimene ning on saanud minu väga heaks sõbraks. Kõik mainitu peaks päris hästi vastama sellele küsimusele, miks meil seda kõike vaja on. Poistekoor ja muusika kasvatavad meie ühiskonda hädavajalikke inimesi igasuguse elukutse jaoks. Lisaks jätab see ka kustumatuid muljeid publikule, kes leiab nendest kontsertidest midagi sellist, mida igapäevaelus kogeda ei saa.” Suvises põhikoori laagris Jänedal (august 2022) said lauljad kirja panna oma mõtteid teemal “Miks on poistekoori vaja?” ning sealjuures arutleda, mida see neile eluks kaasa on andnud. Enamik poisse pidas oluliseks just kuuluvustunnet – kooris laulavad üheskoos nii kümne- kui kolmekümneaastased noored mehed. Siit võib leida mõttekaaslasi, eeskujusid ja eluaegseid sõpru. Aastate jooksul saab see nii mõnegi jaoks justkui teiseks pereks, kogutakse eredaid mälestusi ühistest olemistest. Üks noormeestest muljetab: “Tihti on meie reiside ja laagrite õhtud sisustatud kaardimängu ja tõsistest maailma asjadest rääkimisega. Poistelt saab alati abi küsida ja ideid tuleb mitmest nurgast ja kõigist vanuseastmetest.” Teine noor laulja lisab: “Mina käin poistekooris, kuna meil on siin lõbus seltskond, kellega saab palju naerda. Ja eriti meeldib mu vanavanematele, et ma laulmas käin. Nad saavad ka vahel mu kontserte kuulama tulla ja see meeldib mulle väga.” Paljud noored väitsid uhkusega, et nad on laulnud kooris enamuse oma elust. Tõsi, valdav osa neist ongi sirgunud Jukude ja Juhanite koorist. Mitmed tänased noormeestekoori lauljad alustasid Jukude ridades laulmist viieaastaselt. Poistelaulu traditsiooni au sees hoidmine ja edendamine on kollektiivi üks põhilisemaid eesmärke ning kõige suuremaks tunnustuseks siinkohal on see, kui koori vilistlased toovad laulma ka oma poegi. Poisid nimetasid oma kirjapanekutes veel, et koor on lisaks nende lauluoskusele arendanud kultuurilist ja muusikalist taipu, andnud teadmisi solfedžost, õpetanud meeskonnatööd, vastutustunnet ja head distsipliini. Eriliseks peavad nad just Estonia poistekoori kuulumise puhul võimalust teha kaasa etendustes ning olla osa kogu sellest lavatagusest võlumaailmast. Peitusemängud teatrimajas Käesoleval hooajal teevad poisid kaasa RO Estonia viies etenduses: “Ravel:Ravel”, “Võluflööt”, “Tosca”, “Naksitrallid” ja “Pähklipureja”. Osaletakse ka “naabrite” juures, draamateatri “Mefisto” etenduses ning oktoobrikuus jagasid seitse õnnelikku poissi lava Ain Angeri ja teiste suurepäraste muusikutega kogupereooperis “Mängime “Võluflööti””. Lavastustes osalemine on noorte lauljate jaoks üks oodatumaid hetki kogu poistekoori kuulumise vältel ning seda kogemust ei pakuta kõigile. Poisse on põhikooris ligi 80, aga vastavalt etendusele pakutakse rolli näiteks kuueteistkümnele, aga mõnikord vaid ühele. See tähendab, et lavale pääsemise nimel tuleb pingutada, aktiivselt proovides kaasa lüüa ning loota, et enne häälemurret kasvab kõlajõud, intonatsiooniline täpsus ja enesekindlus just sedavõrd, et teatrilaval solistina üle orkestri kosta, nii et ka rõdu viimastes ridades oleks arusaadav, mis parasjagu etenduses toimub. Igal juhul on põnev kogu selles lavastusprotsessis osaleda, kuulata lavastaja ja dirigendi nõuandeid, mängida üheskoos tuntud ooperilauljate ja näitlejatega, teha nendega ka eesriide taga nalja, käia grimmiruumis, kostüümiproovides, liikumistundides, näha, kuidas saavad lavale suured dekoratsioonid ja millist tööd teeb inspitsient. See on kütkestav omaette maailm. Õhtud teatrimajas tähendavad sageli ka kannatlikku ootamist ning see on teinekord andnud võimaluse salaja seiklusi otsima minna. Poisid on hiljem üles tunnistanud, kuidas nad teatrimaja põnevaid nurki ja nurgataguseid uudistamas on käinud, keldris peitust mänginud, teatrirahva seast endale uusi sõpru leidnud, koerustükke teinud ning seejärel ka vabandustega seletuskirju kirjutanud. Püüame noori lauljaid teatrimajas viibides võõrutada ka telefoniekraanidest. See on üsna suur ülesanne ja ei õnnestu alati, kuid ilus on olla tunnistajaks nendele hetkedele, kus Jukud ootavad kontserdi algust kõhuli maas kodust kaasavõetud lauamänge mängides või Juhanitel on lavataguseks kaaslaseks raamat. Tõrud, tammed ja kastanid Viimaste aastate etenduste seast märgiks siinkohal eraldi ära kolm poistekoori jaoks märgilise tähendusega lavastust. Ooper “Pilvede värvid” esietendus Estonias 2017. aasta septembris ning noorte lauljate kanda oli selles tükis tundeküllane laulupeostseen. Südamelähedaseks teeb selle ka tõsiasi, et nii helilooja Rasmus Puur kui ka ooperit dirigeerinud Kaspar Mänd on mõlemad Estonia poistekoori kasvandikud. Sama aasta detsembrikuus jõudis kollektiivi 45. hooaja tähistamise puhuks Estonia teatri kammersaalis lavalaudadele poistekoori oma humoorikas muusikalavastus “Kastanid tulest”, mille helilooja on Andres Lemba, libreto on Jaanus Vaiksoolt ning lavastaja Uku Uusberg. Lavastuses tegid teiste seas kaasa ka poistekoori vilistlased Valter Soosalu ja Alvar Tiisler. Olulise jälje jättis Gustav Ernesaksa elulugu käsitlev sõna- ja koorilavastus “Hakkame, mehed, minema”, mis etendus tänu lavastaja Veiko Tubinale 2019. aastal Noblessneri Shipyardis. Nii poisid kui ka noormeestekoor said tol suvel lähemat tutvust teha laulutaadi mitmekülgse loominguga ning elada kaasa ajaloolisele rännakule. Omal moel on ju ka Gustav Ernesaksal Estonia poistekoori sünniloos oluline roll – just tema 1944. aastal asutatud kutselise meeskoori juurde asutas aastakümned hiljem Venno Laul RAMi stuudio ja poistekoori. Tolleagsetel ühistel põlvkonnakontsertidel oli noortel laulupoistel ilmselt ridade kaupa väärikaid eeskujusid RAMist laval kõrval seismas. Rõõm on tõdeda, et ka tänasel päeval laulavad Estonia poistekoori traditsioonilistel jõulu- ja kevadkontsertidel laval koos kõik ligi 200 koorivenda, lasteaia Jukudest kuni noormeestekoori habemetega härradeni. Samal moel nagu aastakümned tagasi viis Venno Laul oma näpu otsas kõige pisemad ettevalmistuskoori lauljad rivis kontserdilavale, toovad nüüd noormeestekoori mehed hanereas Estonia kontserdisaali lavale Jukusid. Tavaks on saanud ka see, et nende tänaste “põlvkonnakontsertide” ajal kutsub Hirvo, sõnagi lausumata, ühel hetkel koori ette dirigeerima esimesest reast mõne põlvepikkuse laulupoisi ning julgustab teda sealsamas seda suurt kampa juhatama. On veel üks märkimisväärne traditsioon, mis põhikooris kokkukuuluvustunnet ja elevust tekitab. Iga kord, kui ees seisab kontserdireis või mitmepäevane väljasõit, jagatakse lauljad omavahel “isadeks” ja “poegadeks”. Noormeestekoori lauljad saavad endale sopranite ja altide seast “pojad”, kel siis silma peal hoida ja toeks olla. Sageli tuleb ette, et erilist vanusevahet neil “isadel” ja “poegadel” ei olegi, kuna häälemurde läbib igaüks omal ajal, kuid hea on teada, et selles suures kambas on keegi oma inimene, kelle poole pöörduda ja kes märkab, kas sa oled õigeks ajaks õigesse kohta jõudnud või mitte. Ülesanne annab meestele küll vastutuse õlgadele, kuid taoline rolli kandmine ajab nii mõnelgi noorel selja sirgemaks ning annab võimaluse põnevateks jutuajamisteks, õpetussõnadeks ja kindlasti ka nalja visata. Eks noormeestekoori ridades on juba omajagu ka neid nn vanaisasid, kelle kunagised “tõrud” juba mitu aastat nende kõrval tagumistes ridades laulavad ning kel omakorda nüüd “pojad” hoole all. Laulmine on südameasi Peadirigent Hirvo Surval on 21 aastaga poistekoori juures olles kogunenud terve raamatutäis värvikaid seiklusi ja emotsionaalseid hetki. “Üks eriline hetk oli Saksamaal, kus meil oli kontsert ja lõpulooks laulsime “Ta lendab mesipuu poole”. Pärast kontserti istus üks poiss kirikutrepil ja nuttis lohutamatult. Küsimusele, mis juhtus, vastas ta, et midagi ei juhtunud, lihtsalt “… nii ilus oli ja nii hea on olla eestlane”.” Laulja Kaspar Karuse sõnul on erilised olnud ka need momendid, kus koor laulab mõnel välismaa kontserdil eesti keeles ning olenemata sellest, kas publik sõnu mõistab või mitte, on näha, kuidas esitus neid puudutab. Ta lisab, et Hirvol on oskus õigetes olukordades koori hing esile tuua ning luua maagilist pinget ja emotsiooni, mis on tuntav nii koori kui publiku seas. “Kui peaksin esile tooma ühe kindla olukorra, siis esimesena tuleb pähe üks kontsert Torontos. Käisime seal Roman Toi 100. sünnipäeva pidustustel. Reeglina on meil sellistel reisidel alati kavas ka “Mu isamaa on minu arm” ning Hirvo palus Romanil seda dirigeerida. Neid emotsioone on raske kirjeldada, mis laval sel hetkel toimus. Terve koor võitles pisaratega. See oli justkui üks emotionaalne katsumus, et lugu lauldud saaks. Lavalt maha tulles oli terve koor vaikne ning omades mõtetes. Eriti jääb mulle müstiliseks see, kuidas väikesed poisid seda olukorda mõistsid. See oli tõeliselt suur au.” Ka teised noored lauljad meenutasid oma eredamaid hetki: “See tundub küll hästi tavaline, kuid mul oli väga äge käia kooriga laulupeol. Rahvast oli nii palju ja kõik laulsid koos. Ma ei unusta seda iial.” “2018. aastal toimunud Hiina reis on kõige märkimisväärsem reis minu koorikarjääris. Reis kestis kuu aega, külastasime 18 linna ja andsime 17 kontserdisaalis kontserdi. Mäletan, laulsime Tanel Padari laulu "Welcome to Estonia" ja minul oli seal räpisoolo. Väga äge oli seda teha.” “Minule on väga inspireeriv kogemus ooper “Ravel:Ravel”. Oleme seda harjutanud väga kaua ning see on seda väärt. Olen osalenud umbes kümnes etenduses.” “USA tuuril oli palju naljakaid juhtumeid, üks laulja näiteks unustas oma passi 3 korda – autosse, bussi ja ööbimiskohta, teine unustas lennujaama jõudes oma kohvri bussi.” “Põhja-Makedoonia reisist on ainult head mälestused. Ööbisime ilusas hotellis Struga linnas Ohridi järve ääres, mille vesi oli värskendavalt jahe. Ekskursioonid olid vinged ja Põhja-Makedoonia kultuur äge.” “Hiinast meenub Hirvoga koos olles tänaval laulmine ning pidev palavus.” “Eredad mälestused on sisseastumiskatsetest Jukude koori.” “Mainimata ei saa jätta mälestust sellest, kuidas Maretit hammustas Ameerikas orav.” “Zoomi proovid.” “Jänedal ujumas käies sooritas Hirvo Surva vette hüpates akrobaatilise manöövri ning kogu poistekoor elas talle kaasa.” “Estonia jõulukontserdid on väga ilusad ja maagilised.” “Kõige parem mälestus oli kogu poistekooriga H2O veepargis käimine.” Mõned viimaste aastate tegemised: 2016 – kontserdid Tel Avivis “MustonenFestil” 2016 – kontserdituur Kanadas ja USAs, Roman Toi 100. sünnipäeva tähistamine 2016 – Rasmus Puuri “Talvekantaadi” esiettekanne koos noorteorkestriga Reaalmažoor 2017 – Jukud ja Juhanid esinevad Pühalepa muusikafestivalil 2017 – esietendub poistekoori muusikalavastus “Kastanid tulest” 2018 – kontsert Berliini kontserdimajas Balti riikide 100. aastapäeva tähistamisel 2018 – kontserdituur Hiinas, 17 kontserti 17 linnas 2018 – kontsert “Gustav Ernesaks 110” koos Eesti Rahvusmeeskooriga 2019 – konkurss Petrozavodskis, grand prix ja eripreemia vaimuliku muusika parima esituse eest 2019 – osalus Veiko Tubina lavastatud koori- ja sõnalavastuses “Hakkame, mehed, minema” 2020 – RO Estonia poistekoori ja orkestri hingedepäeva kontsert, kavas Fauré reekviem 2021 – Juhanite koor teeb kaasa Draamateatri etenduses “Mefisto” 2021 – RO Estonia poistekoori meeskvinteti CD “Esimene” 2022 – festivalikontserdid Põhja-Makedoonias osalemine Eesti meestelaulu seltsi laulupäevadel, võistulaulmistel ja Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva liputseremoonial osalemine laulupidudel osalemine ligi kümnes RO Estonia etenduses, sh “Tosca”, “Boheem”, “Rinaldo”, “Carmen” pälvinud Eesti kooriühingu aasta koori tiitli 2015. ja 2018. aastal RO Estonia poistekoori meeskond: peadirigent: Hirvo Surva kontsertmeister: Andres Lemba koormeistrid ja õppekooride dirigendid: Maret Poll, Jaanika Kuusik, Mariliis Kreintaal seksteti ja kvinteti juhendaja: Riivo Jõgi vokaalpedagoog: Külli Kiivet solfedžo õpetaja: Mall Ney mänedžer: Tiina Leedu assistent: Anne Ots

Tartus toimus 6.–9. oktoobrini Eesti Kontserdi festival “TubIN 2022”, meistriteoste muusikapidu, mis sarjana sai alguse sisuliselt äsja, toimudes esimest korda eelmise aasta oktoobris. Festivali veab kunstiline juht Mihhail Gerts, väga andekas dirigent ja pianist. Kolleegidelt kuuldud muljed eelmise aasta festivali kohta olid ülevoolavalt positiivsed; sel aastal sain selles ka ise veenduda – kontserdid olid vaimustavad nii teoste kui ettekannete poolest. Meeldetuletuseks ka mainin, et idee taolist festivali korraldama hakata sündis Elleri muusikakooli 100. aastapäeva pidustustel aastal 2019, mil Gerts tõi Eller Sümfonietiga ettekandele Tubina 2. sümfoonia. Sellega töötades sündiski Gertsis üsna ootamatult avastuslik äratundmine, et Tubin on heliloojana tõeline maailmapärl, “mis” oleks kaasaja eestlaste ja eesti kultuuri austajate jaoks tingimata vaja mõningatest tolmukübemetest korralikult puhtaks pühkida ja uhkete kõladega vääriliselt särama lüüa. Ning kus siis veel kui mitte Tubina kodulinnas ja eesti rahvuskultuuri hällis Tartus ja kuidas siis teisiti kui mitte kõrgetasemelise festivaliga. Kui eelmise aasta “TubIN” koondus helilooja 3. ja 4. sümfoonia (viimaste Eestis kirjutatute) ümber, siis käesoleval aastal oli teatepulk ulatatud 5. ja 6. sümfooniale (esimestele Rootsis kirjutatutele). Oma vaimustust Tubina sümfooniatest kirjeldas Gerts eelmise aasta festivali brošüüris nii: “Tubina sümfooniad on XX sajandi muusikas maailma tippteosed, tõelised saavutused! Need on sama suured nagu Mahleri omad XIX sajandist, või Beethovenil, kelle viiendat sümfooniat teame peast. Oma kvaliteedilt ja meisterlikkuselt on Tubina sümfooniad XX sajandis täpselt samas kategoorias, olen sellest vaimustuses! Ja seda vaimustust tahan ma jagada.” Ja nagu eelmisel, jagas Gerts oma vaimustust ka sel aastal eriliselt võluval viisil – esitades vahetult enne sümfooniate juhatamist publikule orkestriga lühidalt osade kõige olulisemad teemad ja motiivid, selgitades ühtlasi lahti ka nende sisu ja konteksti helitöös. Arvestades, et Tubina muusika pole just kõige lihtsam kuulamine isegi elukutselistele muusikutele, oli taoline lähenemine muidugi äärmiselt tänuväärne ja ka eesmärgipärane, kuivõrd Gertsi üks eesmärke selle festivaliga ongi ju olnud, et Tubinast hakkaksid rohkem aru saama ja teda väärtustama ka n-ö tavalised inimesed ehk mitte-muusikud. “Kõndisin enne kontserti üksi mööda Tartut, nägin palju noori inimesi, aga kontserdile ei tulnud neist keegi,” kurtis ta samuti eelmises bukletis. Kui aga ühe muusikalise eepose kõik tähtsamad osatäitjad publikule eelnevalt nii šarmantselt tutvustatud saavad, oleks ju lausa ebasünnis neid tegelaskujusid endiselt võõraks pidada. Ühtlasi kajastus dirigendi taoline lähenemine ka kuuldavas kvaliteedis – sümfooniad olid esitatud erakordselt detailselt läbitunnetatuna, parimat saksa traditsiooni järgides, kus teost ei esitata mitte niivõrd läbi emotsionaalse fookuse prisma, kuivõrd just intellektuaalsest süvaanalüüsist lähtuvalt, mis võimaldab ka teose emotsionaalsel poolel hoopis kõrgemal ja mõjuvamal tasandil särama lüüa. Neid dirigente ei pruugigi olla nii palju, kes oma partituuriga eelnevalt nii põhjalikult tööd teeksid kui Gerts. Säärane suur isiklik pühendumus ja sellest johtuv väga selge ning veenev kontseptsioon (ja seda muidugi mitte ainult Tubina teostes, vaid ka teiste heliloojate ettekannete puhul) olid ka Vanemuise sümfooniaorkestrile kuuldavalt innustavalt mõjunud, iga orkestrant tundus andvat endast maksimumi, samas protsessi ise professionaalselt nautides. Festivali avakontserdi pealkiri “Leegitsev süda” pärines August Gailiti samanimelisest romaanist, mis käsitleb kahte omapärast armastuslugu, ühte õnnetut ja teist õnneliku lõpuga; ning samuti ühe väikese maarahva suhet oma kunstnike ja teiste vaimuinimestega. Kui Tubin Eestist 20. septembril 1944 põgenes, sattus temaga samasse paati ka kirjanik August Gailit, kel oli kaasas seljakott “Leegitseva südame” korrektuurpoognatega, sest käsikiri põles märtsipommitamisel ära. Sel dramaatilisel hetkel sünnib nende vahel lähedane sõprus. Kuivõrd avakontserdi põhiteos oli Tubina 5. sümfoonia (1946), mis oli ta üks esimesi Rootsis valminud oopusi ning kahtlemata mõjutatud sõjast, põgenemisest ja nendega seotud rasketest läbielamistest, on “Leegitsev süda” kontserdi pealkirjana siinses kontekstis mitmetahulise ja ka sümboolselt sobiva tähendusega. 5. sümfoonia on Tubina vast kõige tuntum ja ka kõige esitatum orkestriteos. Kuivõrd Vardo Rumessen on nimetanud seda lausa “Eesti rahvussümfooniaks”, luban endale alljärgnevalt veidi detailsemalt isiklikku analüüsi ja muljeid, mida selle helitöö esitus Gertsi juhtimisel minus tekitas. Tubina 5. sümfoonia on samuti justkui painatud või seestunult vaimustunud sellest eri heliloojate viiendate sümfooniate “saatuse koputamise motiivist”, mis Tubinalgi Beethovenile sarnaselt (kes koputamisele XIX sajandi alguses oma viiendaga ju esmase hoo sisse andis) koosneb samuti neljast noodist. Tubinal on need sedapuhku siiski ühel helikõrgusel ja koosnevad rütmiliselt kahest kiirest ja kahest aeglasemast koputusest. Need kohe sümfoonia alguses kõlavad saatuslikud koputused hakkavad kohe pärast esmakõlamist mingit justkui saatanlikku ülesannet täitma, tantsides “Meil aiaäärne tänavas” viisinootidel, tehes seda aga teatava groteskse improvisatsioonilisuse ja eksalteeritusega. Justkui oleks sarvilisel hea meel irvitada Maarjamaa hinge või eestlaste sunnitud kodumaalt lahkumise üle. Ei ole raske ära tunda, mis on olnud Tubina südamel – just äsja läbielatud põgenemine ja heitlikud vintsutused, mure Eesti pärast. Sellele ülirahutule rütmistiihiale vastandab Tubin inimliku ja nostalgilis-igatseva meloodilise materjali, mis on siiski esitletud pigem tubinlikult filosoofilises kui tšaikovskilikus Suurima Tunde manifesteerumise võtmes. Enne kui need helgemad tundevarjud sümfoonias rohkem mõjule pääsevad, peavad nad tõsiselt nende maniakaalsete rütmifaalanksitega heitlema. Gertsi engagement mainitud heitluse reljeefsel ja detailirohkel esiletoomisel oli lihtsalt suurepärane! Aga see võitlus ei tundu terve I osa jooksul kohe üldse edukas olevat. Huvitav, et kuulates töötluse kulminatsiooni, kus rütmilisele vastanduv meloodiline teema oli omandanud teatava võika eesrindliku karakteri, tekkis tugev seos, ehk koguni déjà entendu Honeggeri “Pacific 231-ga”. Osa edasises arengus omandab see teema saatusega võideldes kohati isegi traagilise karakteri, osa lõpus aga tekib mulje “allajäämisest”, mõnes mõttes ka “laviini” alla jäämisest. Avaosa muusikas on kindlasti ka lihtsalt programmilist mäsleva mere ja rahutute vete kirjeldust, mis on siiski saavutanud kõrgema sugestiivsuse taseme seoses põgenemisel isiklikult läbi elatuga. Teise osa alguses kuuleme hiirvaikselt uitlevaid pizzicato’sid jällegi “Meil aiaäärne tänavas” viisil, tundub, justkui oleksid riismed eesti rahvalaulust ehk eesti hingest saanud pakku “nelja koputuse” malaka-armee käest ja julgevad nüüd vaevalt oma nägu näidata. Vabanemise sõnum tuuakse õrnalt vana eesti vaimuliku rahvaviisiga “Öö lõpeb tääl”. See modifitseerub loomulikul kombel hetkeks ka kauniks “Meil aiaäärseks tänavaks”. Saatus küll ilmutab end, ent jääb selgelt kõrvaltegelaseks. Kolmanda osa põhiteemas on rütmisöed jälle hõõgvele puhutud, võrdseks kiirenenud neljale noodile sekundeerivad põhihelistikku lahenevad kaks valitseva karakteriga saualööki, mis neljale eelnesid, pärast kordust järgneb justkui õukond jäigas tai-ri-rütmis ja lõpetab hoiatava näpuviibutusega. Gertsi mainitud seos II osa koraaliga tundub vähemalt kuulamise põhjal veidi meelevaldne, aga erinevalt temast polnud minul mahti partituuri välja otsida. Gertsi interpretatsioonid mõjusid aga oma headuses nii innustavalt, et tabasin end saalis päris mitmel korral soovimas, et tahaks neid veel kord ka partituuriga kuulata. Muusikaline kontrast justkui keeristormi rahulikuma keskmena usaldatakse kõrgetele puupuhkpillidele, eriti flöödile. Pärast viimast tormilist faasi tuleb III osa justkui sümfooniat kokkuvõtev eepilis-jutustav lõpuosa, mis algab II osa lõpu-koloriidiga, lõpeb aga triumfeeriva positiivsusega, kuhu areneski see avaosast alanud võitlus, assotsieerudes mulle sedapuhku veidi hoopis Richard Straussi “Also sprach Zarathustra” algusega. Festivali avakontserdi esimeses pooles sai aga kõigepealt kuulda hoopis Zoltán Kodály “Kontserti orkestrile” (1939/1940) ning Paul Hindemithi kontserti vioolale ja orkestrile “Der Schwanendreher” (“Luigekeeraja”, 1935), kus solistiks oli Saksamaal Karlsruhes üles kasvanud väga heal tasemel vioolamängija Liisa Randalu. Liisa mängis ovatsioonitormile reageerides ka ühe lisaloo – Jüri Reinvere “Ööpildi Lisaga” (“Nachtbild mit Lisa”). Ehkki ka Kodály oli oma erksa ja eksootilise helikeelega väga inspireeriv, pakkus võrdväärset gurmee-elamust just too Reinvere miniatuurne pala. Sõnastaksin, et tegemist oli heas mõttes n-ö meeleolumuusikaga, seisundimuusikaga, mis sellisena ei pretendeerinudki ehk millelegi muule. Meeleolu ja seisundite, mõttevälgatuste palett oli esitatud suure nüansirikkusega, piano-värvide kirevus nõudnuks ideaalis muidugi kammerlikumat ja (ventilatsiooni mõttes) vaiksemat saali. Liisa Randalu valitses neid nüansse ja oma pilli suure meisterlikkusega! Samuti Hindemithis, kes heliloojana mind isiklikult seni ei ole eriti kõnetanud, seetõttu rohkem remarke ma Hindemithi esituse kohta ei soovi teha. Festivali teise päeva esimene kontsert (juba kell 13 Vanemuise kontserdisaalis) oli mõeldud eeskätt noortele – noore helilooja Alisson Kruusmaaga etendati publikule katset, kuidas sünnib heliteos. Alissonile anti 15 minutit ja ka pillivalik – kehapillid ja marimba – millistele ta pidi siis reaalajas teose looma. Lavataguses ruumis ootasid heliloojat kirjapulk ning tühi noodipaber; ja samuti kaamera, mis oli suunatud tollele paberile. Sel viisil vahendati toimuv reaalajas saali kinolinale, nii sai publik “oma silmaga” näha muusikateose sündi. Löökpillimängija Heigo Rosin ning Mihhail Gerts rääkisid samal ajal muusikast, toimuvast, rütmidest ja kehapillidest ning tegid saalisviibijatega juba ettevalmistavaid harjutusi-katsetusi, sest kavas oli publiku abiga sündiv teos ka kohe maailma esiettekandele tuua. Selleks jaotati publik kolmeks, n-ö vasakud, keskmised ja paremad toolid. Kõik inimesed pidid siis kätega erinevaid plakse ja nipse tegema, sõrmedega trummeldama ning ka jalgadega müdistama, sõnaga – kehapilli mängima. Heigole jäi marimba partii ning Mihhailile teose selgeks õpetamine ning juhatamine. Teose pealkirjaks sai “Lainetused marimbale ja kehapillile”. Häppeningi näol oli tegemist väga laheda idee ja teostusega ning kõik said muusikast palju rõõmu ja veidi ikka nalja ka. Just säärased sütitavad ettevõtmised tekitavad noortes kindlasti huvi klassikalise, eriti ehk just kaasaegsema muusika vastu. Minu poolt maksimumpunktid idee originaalsusele ning ka Mihhaili ja Heigo publikuga suhtlemisoskusele. Mulle kui muusikule pakkusid mõnevõrra rohkem huvi siiski kontserdi algul kõlanud kaks sissejuhatavat teost, mõlemad marimbale ja klaverile. Esimene neist pärines festivali nimihelilooja sulest, pealkirjaga “Vana valss”, teine oli Alisson Kruusmaa “Mesmerism”, kirjutatud 2014. aastal helilooja Itaalia õpingute perioodil (ja on tema sõnade kohaselt ka Milano elu teatav peegeldus). “Mesmerism” on algselt kirjutatud klarnetile ja klaverile, siin oli marimba variandi esiettekanne. Teos oli huvitav gurmee-elamus. Ehkki ma ei ole algversiooni kuulnud, on mul tunne, et sääraseid kumedaid virvatulesid, nagu selles helitöös, ongi parem kuuldavale tuua just marimba ja klaveriga. Kohati assotsieerus see loitlemine mulle teatavas mõttes isegi veidi Tubina “virmaliste”-motiiviga. Tubina “Vana valss” oli jällegi pealkirjale kohaselt muhedas stiilis – rahvaviisidele tuginev lõbus ning samas ka tubinlikult elitaarse mekiga tantsulugu. Õhtul oli koostöös Eesti semiootika seltsiga ning osana Juri Lotmani 100 aasta juubeli-programmist Elleri kooli Tubina saalis kontsert-vestlusring “Inimlikkuse proovikivi”, kus Joonas Hellerma vestluskaaslane oli kirjandusteadlane ja semiootik Peeter Torop. Mihhail Gerts ütles kontserti sisse juhatades: “Juri Lotman võttis XX sajandi kokku ühe lausega, et XX sajand oli meeletu tehnilise ja teadusliku arengu sajand ning meeletu kultuuri taandarengu sajand. Vestluse teemadeks olid Lotmani eetika ja inimlikud humaansed printsiibid. Gerts mainis, et Lotmani seisukohad olid talle seda festivali tehes suureks abiks, eriti tema mõtted vastuolulisusest, kuivõrd aeg, kui Tubin oma 5. ja 6. sümfooniat kirjutas, oli väga vastuoluline. Kontekstiks oli niisiis pärastsõjajärgne aeg, ühe vana maailma varemetel olemine. Hellerma: “Kuidas säilitada oma inimlikkus ja kuidas säilitada optimismi ja elujanu, tõetunnet pärast seda, kui üks suur katastroof ja häving on meist üle käinud. Miks kultuur ja inimkond ei progresseeru, vaid meil on ikka needsamad barbaarsed ohud langeda tagasi mingisugusele ebainimlikule tasandile; miks need meiega ikka kaasas käivad ja miks me ei suuda inimkonnana, kultuurina neid probleeme ületada.” Kivil ei ole valikut. Lotman ütleb, et inimesel on alati valik. Vestlusest jäi kõlama kolm märksõna: teadmised, mälu ja südametunnistus. Ise oleksin inimlikkuse avamisega seoses oodanud veel selliseid küll südametunnistusega seonduvaid, ent siiski täpsustavaid rõhuasetusi, nagu arenenud inimlik kaastunne/empaatia ning ka pühadusetunnetus, ehk midagi seesugust, mida Albert Schweitzer nimetas aukartuseks elu ees. Rootsi helilooja Wilhelm Stenhammari pesueht romantiline “Allegro brillante” (1891) klaverikvartetile, millega kontsert keelpillikvarteti M4GNET ja Mihhail Gertsi suurepärases ettekandes algas, oli esitatud noorusliku siiruse ja elaaniga. Teos ise oli nii kaasakiskuv ja nakatavalt positiivne, et tekkis tunne, nagu muusika annaks tiivad ja tõuseks kohe lendu ... Es-duur helistikuna andis läbematusele lisaboonusena juurde ka teatavat pidulikkust, ehk isegi kuninglik-õukondlikku, nagu Es-duurile kohane. Gerts ise võttis teose kokku nii: “Helge, konfliktivaba pilt Rootsi ühiskonnast, sisulist draamat siin ei ole.” Mina päris nii resoluutselt ehk ei väljenduks, draama noorusliku tuhina näol oli vähemasti minu jaoks täiesti olemas, aga tõsi, tragöödiat või konflikti elu ja surma peale ses muusikas tõesti pole. Sellisena mõjus ta vaat et ventiilina kokku kogunenud pinge mõningaseks lõdvendamiseks, kui üks helge päikesekiir positiivsuse algena meie käsitletaval festivalil, ehk vastandi alge on pooluses stiihiliselt alati olemas, nagu visualiseerib ka yin’i ja yang’i sümbol. Rene Laur ja Joonatan Jürgenson esitasid Tubina sonaadi altsaksofonile ja klaverile (1951). Kammermuusikaline kompvek, parajalt lühike, u 13 minutit, samas kolm väga vaheldusrikast osa, kus on esindatud Tubinale nii tüüpilised riituslik ja kratilik tantsulisus, samuti müütilise aja karakterid, loomulikult tubinlik harmooniakäsitlus ning muusikalise materjali sümfooniline töötlemine; tinglikult võttes paiguti ka teatav rahvamuusikakoloriit, samas aga isegi džässilikud sound’id ning teises osas ka üllatav keskaegne trubaduurilaul. Duo on pikalt koos mänginud ja selle teose ka plaadistanud, seega oli esitus heas balansis, väga kindel ja n-ö sissemängitud; ehk isegi “liiga hästi sissemängitud” ... Aga üldises plaanis kindlasti intellektuaalselt väga hästi tunnetatud. On vähe heliloojaid, kes on suutnud juba väga varases nooruses luua teoseid, mis on sellises küpsusastmes, et paljalt kuulamise pealt, ilma fakte teadmata, ütleks, et tegemist on “küpse inimese” muusikaga. Vast kõige ülevamaks näiteks, millistesse taevastesse kõrgustesse ühe väga noore inimese muusika võib kristalliseeruda, on kindlasti Richard Straussi sümfooniline poeem “Tod und Verklärung” (“Surm ja kirgastumine”), mis valmis, kui helilooja oli vaid 25-aastane. Erich Wolfgang Korngold kirjutas oma klaverikvinteti op. 15 E-duur aastail 1920/1921, olles 23-24-aastane. Selle teine osa on samuti tõeline vaimne kontemplatsioon, mis säärasena kontserdil kuuldust ehk just kõige paremini suutis muusikaliselt avada inimlikkuse mõistet, mis esines ju ka vestlusringi pealkirjas. Oli siiras rõõm kogeda, et mitte ainult heliloojad ei või olla varaküpsed, vaid ka interpreedid – M4GNETi neli vähemasti visuaalselt noort liiget esitasid seda helifilosoofiat täie mõistmise ja vajaliku tunnetusega, Mihhail Gertsist klaveril muidugi rääkimata. Tubina sümfooniate kõrval kujunes just too Korngoldi II osa mulle üheks festivali muusikaliseks kõrghetkeks. Nooruslikumad ja tormilisemad I ja III osa olid nauditavad teisel kombel. M4GNET koosseisus Robert Traksmann (I viiul), Katariina Maria Kits (II viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Siluan Hirvoja (tšello) jättis terve festivali jooksul kõigiti tugeva mulje. 8. oktoobril oli Eesti rahva muuseumi raamatukogu saalis kontsert “Tartu motiivid”, mis oli mõeldud muusikaliseks illustratsiooniks näituse “Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist” pidulikule lõpetamisele. Kuivõrd ette kantud Eduard Tubina klaverikvartett cis-moll ETW 59 (1930) ja ka Eduard Oja klaverikvintett (1935) kõlasid samas koosseisus ka (täpselt!) aasta varem – 8. oktoobril 2021, esimesel “TubINa” festivalil (tõsi, tšellist oli toona siiski Marcel Johannes Kits) –, jätan need hetkel lähemalt käsitlemata, mainin vaid, et tegu on suurepäraste ja suurejooneliste kammerteostega ning esitajad pakkusid meeldejääva kunstilise elamuse. Kriitikana sooviksin siiski esile tuua, et raamatukogu akustika ei olnud selle kontserdi jaoks just kõige parem, heli ei kandunud saalis piisavalt vabalt ja ka klaver tundus teiste pillidega võrreldes matim. Kuid visuaalne ja ka arhitektuuriline ambient kõrges maast laeni raamaturiiulitega ruumis oli muidugi väga inspireeriv. Enn Kunila näitus oli aga täiesti vaimustav! Fookuses olid värvi erinevad kasutusviisid Eesti vanemas maalikunstis. Eri tehnikates maalitud külluslik värvide pillerkaar tervelt plejaadilt toonastelt suurepärastelt eesti kunstnikelt lausa kutsus seda kõike endasse ahmima. Publikul oli pärast kontserti viimane võimalus sellest osa saada kunstiajaloolase ja dramaturgi Eero Epneri väga erudeeritud ning ühtlasi mõnusa huumoriga vürtsitatud erialasel juhendamisel. Paraku jäi too võimalus suuresti teoreetilis-hüpoteetiliseks, kuna päevane kontsert ERMis ja õhtune kontsert Elleri kooli Tubina saalis olid ajaliselt liiga lähestikku. Ilmselt oleks olnud mõistlikum, kui ERMi kontsert oleks alanud vähemalt tunni, veelgi parem, kui kahe tunni võrra varem, kuivõrd ERM ise tundus olevat väga jäik oma sooviga maja kindlasti täpselt kell 18, nagu tavapäraselt kombeks, sulgeda. Et kontsert sel korral aga siiski piisavalt vara ei alanud, oleks olusid arvestades olnud ERMist küll ilus tulla vastu vähemalt neile, kel ei olnud vaja kella pealt ära minna (näiteks õhtusele kontserdile), et olla erandkorras selle saali piires tunni võrra kauem lahti, et kõik soovijad saaksid siiski kogu näitusega minimaalselgi määral tutvuda ja et näitus saaks ka seeläbi tõesti väärikalt lõpetatud, sest kindlasti oli kuulajate hulgas küllalt ka neid, kes polnud näitust varem külastanud. Ise jõudsin poole tunniga põgusalt tutvuda ehk veerandiga maalidest, kui pidin juba õhtusele kontserdile lahkuma, ehk kogu näitusest mingi ülevaate saamiseks oleks mu käsutuses pidanud olema vähemalt kaks tundi. Idee ise – põimida festivali kavasse lisaks muusikale ka teisi kunstiliike ning kultuurilis-akadeemilisi vestlusi – aitas muidugi tohutult avardada kogu asjassepuutuvat kultuurilist konteksti ning puhkeb küllap õitsele ka järgnevate “TubINate” raames. Juba ettehõigatud õhtune kontsert, “Rahvaste hääled lauludes”, oli samuti vestlusringiga rikastatud. Interpreetideks sedapuhku metsosopran Tuuri Dede ja Sten Heinoja klaveril, Joonas Hellermaga vestlejateks aga folklorist Taive Särg, pärimusmuusik Lauri Õunapuu ning kirjandusteadlane Liina Lukas. Kõigepealt kõlas 8 pala Mart Saare tsüklist “19 rahvaviisi klaverile” (1910–1913), seejärel oli vestlusring ja valik Saare soololaule ning kontserdi lõpetas Eduard Tubina üks suurepärasemaid klaveriteoseid – “Ballaad Mart Saare temale”. Saare klaveripalade eel lasti kõlaritest nende samade viiside arhiivisalvestisi; mõned neist pärinesid isegi vaharullidelt – jällegi üks väärt mõte, kuidas ühendada minevikku ja olevikku ning rahva- ja kunstmuusikat. Tuuri Dede jättis lauljana väga kandva ja võimeka mulje. Sten Heinoja väga isikupärased esitused Saare rahvaviisiseadetest ning Tubina ballaadist kujunesid aga festivali järjekordseks muusikaliseks kõrghetkeks. Stenil tundub olevat loomupärane oskus luua väga eredaid ja kujundlikke, orgaaniliselt loomulikke karaktereid, samas tehnilisi raskusi justkui möödaminnes ületades. Tubina ballaadis oli palju äratundmisrõõmu – kuulsin üllatavalt sarnast lähenemist minu enda kunagisele interpretatsioonile sellest teosest. Vestlusest jäi veidi häirima asjaosaliste soov justkui väärtustada ja esile tõsta rahvamuusika ja selle kogujate puhul kõike seda, mis ei ole algupärane ja rahvusliku omapäraga, vaid toonitati just rahvamuusika üldinimlikke külgi. See oli kõik iseenesest ju õige, mida räägiti, üldinimlikud küljed on ju olemas igasuguse muusika puhul, aga midagi jäi säärase peamiselt üldinimlikkusele keskendunud käsitluse puhul siiski justkui puudu või hingele kripeldama. Minu jaoks on eesti rahvamuusikas nii mõndagi sellist eksootilist ja eripärast, mis teeb selle teiste rahvaste muusikast ja eriti just saksa-vene-itaalia-inglise-prantsuse kultuuritraditsioonist selgesti eristatavaks; ja vast see ongi eesti pärimuse puhul kõige olulisem ja väärtuslikum, väärides ühtlasi ka (lisa)rõhuasetusi vastavates vestlustes ja aruteludes. Festivali lõpupäev algas tugitoolisportlastele kohaselt bussiistmel Vanemuise-esises parklas, kust alustasime kultuuriloolase Enn Lillemetsaga (kes on lisaks tuntud ka kui näitleja, lavastaja ja luuletaja), juba eelmise aasta kogemustest ülistatud mitmetunnist kultuuriretke risti-rästi läbi Tartu, kus Enn tutvustas, millises majas milline Tartu vaimuinimene kunagi elas, pajatas ka üldisemat kultuurijuttu ning rääkis juba kadunud hoonetestki. Kahjuks pidin selle poole pealt katkestama, kuna pidin ise esinema minema. Jäin kadestama neid, kel oli võimalus bussiga võiduka lõpuni rühkida. Festivali lõppkontsert sama päeva õhtul Vanemuise kontserdimajas kandis veidi provotseerivat pealkirja “Uus algus”, aga eks iga lõpp ole ju ka millegi uue algus. Kava läbis lootusekiir pääseda sõjakoleduste painest. Mihhail Gerts tsiteeris kontserdi alguses veelkord Juri Lotmanit: “Kunst on kui õis, mis tõuseb tuhast.” Tubinale oli Rootsi jõudmine uus algus, nii jätab ta oma 6. sümfoonias selja taha sõjatemaatika ja hakkab hoopis läbi grotesksete tantsurütmide muretsema klassikalise muusika saatuse pärast, et “allakäiku tähendav” džässmuusika seda välja ei tõrjuks. Nii tõuseb omamoodi tuhast ka Tubina muusika ajend. Uus algus on see aga teatavas mõttes ka eesti muusika jaoks laiemalt, sest ka Tubina 6. sümfooniast kaks aastat hiljem valminud Tambergi “Concerto grosso” sai kohe üle maailma tuntuks. Avateosena kõlanud Heino Elleri sümfooniline poeem “Laulvad põllud“ (1951) oli minu jaoks varem tundmatu teos, seda positiivsema elamuse osaks ma sain, kuna kogesin sama head Elleri sümfonismi, nagu mulle juba varasemast tuttav oli. Nõukogude ideoloogilise ootuse survel kandis see poeem just sellist agraarsust õilistavat pealkirja, aga oli kuulda, et tegemist oli siiski palju enamaga. Minul ei tekkinud kuulates assotsiatsioonid mitte niivõrd põldude, kuivõrd üldisemalt lagedate väljade, karmi maastiku ja isegi ratsutamisega. Kui Elleril oleks palutud kirjutada filmimuusika mõnele vesternile, küllap siis oleks see võinud kõlada üsna sarnaselt. Samas oli see looduspilt kujutatud nii kaunilt ja sugestiivselt, et peale puhta looduselamuse ei soovikski säärasest muusikast midagi saada, ning jäi mulje, et sellisena oli see ka Ellerile teatavaks võimaluseks põgeneda Nõukogude aja ideoloogilistest kammitsatest. Tambergi “Concerto grosso” kõlas aga oma tuntud headuses. Festivali lõpetanud Tubina 6. sümfooniale tegi Mihhail Gerts juba tavaks kujunenud sissejuhatuse, tutvustades taas kord helitöö muusikalisi motiive ja peategelasi. I osa saatuse moodi koputamine ja laulvam kõrvalteema peavad hakkama rinda pistma saksofoni ja džässilikus võtmes tangoga. “Virmaliste” motiiv II osa alguses annab sellelegi teosele mõjuva, loodust kirjeldava mõõtme, parodeeritud tantsud kujutavad aga džässmuusika osakaalu liigset kasvu kultuuris. III osas laseb helilooja kõlada lõpuks ometi tõsise muusika klassikul, chaconne’i tüüpi variatsioonidel. III osa on filosoofiline arutlus par excellence kultuuri ja inimühiskonna süvahoovuste üle. Vanemuise orkester näitas end festivalil väga võimeka muusikakollektiivina, suutes kohati pakkuda juba maailmatasemel kvaliteeti. Suur osa orkestri viimase aja arengust on tulnud muidugi tänu Vanemuise muusikajuhile ja peadirigendile Risto Joostile. Aga ka Mihhail Gerts on sellele arengule juba korduvalt oma panuse andnud. Kõnealuse festivali eest saab Gertsi küll ainult ülivõrdes kiita! Seda tegi ka Risto Joost festivalijärgsel väikesel koosviibimisel, mainides muuhulgas, et: “praegu on need uksed lõpmatusse (orkestri kvaliteedi mõttes) just tänu sellele festivalile järjest rohkem lahti”. Tahaksin käsitleda ka veel üht väga tundlikku teemat, mille käsitlemise soov tõukus just praeguse festivali brošüüri kujundusest, aga ma ei soovi seda teha kriitikana konkreetselt siinse festivali või mõne konkreetse kontserdiorganisatsiooni pihta, vaid üldisema mõttearendusena, mille järgi minu arvates suur osa ühiskonnast hetkel januneb. Asi puudutab koroonapiiranguid (mille tõttu ka mul endal ei olnud võimalik külastada näiteks esimest festivali aasta tagasi). Kes tunneb, et see teema teda liialt ärritab, jätku lugemisel järgnev lõik vahele. Tõuke teemast kirjutada sain sellest, et festivali bukleti esikaane pöördel täidab tervet lehekülge Eesti Kontserdi ja Vanemuise kontserdimaja reklaam: “Elamusi täis sügis!”, taustaks foto keelpilliorkestrist Vanemuise kontserdimaja laval, ent kõikidel muusikutel on maskid ees. Miks valiti välja just see foto? On ju kindlasti sadu fotosid Vanemuise laval olevatest muusikutest ka ilma maskideta. Rääkimata sellest, et maskikandmist laval polnud nõutud ju ka valitsuse poolt. Ma saan aru, et ajaline distants selle teema käsitlemiseks on ehk veel liiga väike ja seda ei söandata veel teha, aga üritaksin siiski teha väikese alguse, pidades silmas kohe algavaid jõule kui rahu ja leppimise aega. Ehk siis: maskiga inimene on põhimõtteliselt ju esteetiliselt kole “vaatamisväärsus”. Teisalt – teatrite ja kontserdisaalide lavad on ju mõeldud kunstnikele avalikuks eneseväljendamiseks, aga kuidas minna lavale end väljendama, kandes samal ajal sümboolset “suukorvi”? See oleks ju iseenesest juba groteskne vastuolu. Mina seda muusikuna ei teeks; ja loodan, ehk liialt sinisilmselt, aga siiski, et ka Tubin poleks seda teinud, isegi kui oleks eksinud sellega “kehtiva korra” vastu. Erinevalt enamikust tänapäeva nii klassika- kui ka popi-tähtedest ei kartnud mineviku suurvaimud nii paaniliselt seda valitseva riigivõimuga vastuollu minemist, vaid asusid tihti just vastupanuliikumiste etteotsa. Maski kandmine laval saab põhjendatud olla vaid erandkorras mõne konkreetse inimese puhul, kes tõesti ongi haige või kel on tõsist alust arvata, et ta võib näiteks lähikontaktsena olla ka ise juba nakkusohtlik, ehkki sümptomeid pole veel avaldunud. Just viimati nimetatud põhjusel kandsin maski laval kord isegi. Ja ka siis, kui inimene lihtsalt isiklikult väga kardab nakatuda ja usub seejuures tõsimeeli, et nakatumise ärahoidmiseks on maskikandmine olulise tähtsusega tõhus meede. Et selliseid kartjaid, kes tõesti nakatumisehirmust, mitte kohustusest, maski kandsid, oli vaid kaduvväike osa, tõestab praegune olukord, kus kohustuse puudumisel näeme saalides vaid üksikuid maskidega inimesi. Niisiis ei peaks me muusikute ja kontserdikorraldajatena püüdma “normaliseerida” üldist maskikandmiskohustust gripi- ja koroonalaadsete haiguste kontekstis ei laval ega tegelikult ka saalis. Kui mõtlen tagasi enda isiklikule kogemusele muusikuna, siis ka laval olla oli minu jaoks psühholoogiliselt väga raske, kui saalist vaatasid vastu vaid kaetud robotlikud näod, millel puudus inimlikkus. Oli tajuda vaid tohutut hirmuõhkkonda; see mõjus paraku halvavalt ka lavalisele sooritusele. Tean teisigi muusikuid ja teatriinimesi, kellel oli säärase publiku kogemine laval tõsiseks katsumuseks. Kindlasti on ka neid, kes minuga selles küsimuses kohe üldse ei nõustu, aga on, mille üle tõsiselt järele mõelda ... Usun ja tahaksin loota, et selles, et üleüldine maskikandmiskohustus saalis ei olnud koroona-kontekstis õigustatud (vaktsiini-passide süsteemist rääkimata), on piirangute-järgne periood, kus oleme ilusti ilma nende piiranguteta hakkama saanud, veennud siiski suuremat osa neid, kes piirangute ajal kahel käel neid piiranguid pooldasid, ja terve ning sõbralik arutelu nende teemade üle aitaks tekkinud lõhesid ja haavu ühiskonnas jälle liita ja ravida. Kõige halvem, mida antud olukorras teha, oleks minu arvates see, kui jätta mulje, et “mingit probleemi” nende teemadega seoses ju tegelikult ei olnudki ja teha nägu, et midagi hullu ühiskondliku sidususega, aga ka suhestumisega riigivõimu, ei juhtunudki. Nii tsementeeritaks haavad ja lõhed aastateks, võimalik, et terveks põlvkonnaks või kauemakski. Kui mõelda veel festivali arutelude kontekstis, siis ka see on tegelikult väga oluline ja põhimõtteline “inimlikkuse proovikivi”, kas me suudame või vähemasti soovime jääda inimlikuks ka välimuselt – st kas me soovime mitte kanda maski; ja ka oma käitumiselt – kas me soovime mitte lahterdada inimesi vaktsineerituteks ja mitte vaktsineerituteks, võttes viimastelt ära (nagu tagantjärele peaks olema selge, siis täiesti sisulise vajaduseta ning ebaõiglaselt) suure osa õigustest ja võimalustest ühiskondlikus elus osaleda. Minu hinnangul ei pidanud Eesti ühiskond sellele proovikivile vastu, kahjuks või õnneks ka enamike teiste läänemaailma riikide ühiskonnad mitte. Nüüd oleks aeg püüda juhtunut eelkõige just inimlikust aspektist sügavuti analüüsida ja inimlikkus uuele elule äratada, et sünniks “Uus algus” ka ses mõttes. Minu arvates sobib Joonas Hellerma mõte ideaalselt ka siia konteksti, tsiteerin veelkord: “Kuidas säilitada oma inimlikkus ja kuidas säilitada optimismi ja elujanu, tõetunnet pärast seda, kui üks suur katastroof ja häving on meist üle käinud. Miks kultuur ja inimkond ei progresseeru, vaid meil on ikka needsamad barbaarsed ohud langeda tagasi mingisugusele ebainimlikule tasandile; miks need meiega ikka kaasas käivad ja miks me ei suuda inimkonnana, kultuurina neid probleeme ületada.” See on väga lai ja juurteni minev teema, mis ei seostu kahjuks ainult sõdadega. Tulles nüüd konkreetselt tagasi jälle “TubIN 2022” juurde, tahan samas väga kiita antud brošüüri sisulist poolt, mis on oma tekstidelt mõlemal aastal olnud ülipõhjalik ja mahukas, seega mulle kui muusikule ka ülihuvitav. Tekstide koostamise väga mahuka töö tegi ära muusikateadlane Virge Joamets. Veelgi rohkem on säärasest bukletist ehk abi nn tavainimesel, kes leidis sealt endale kindlasti nii mõnegi võtme, mille abil kuuldust paremini aru saada. Samuti oli ka bukleti kujundus üldiselt väga kena. Lõppeks võib niisiis tänulikult tõdeda, et kui mitte ubinasaak, siis vähemasti T-ubinasaak oli sel aastal küll väga külluslik ja mõjus, sisu ja kunstilise soorituse koha pealt saan öelda vaid sügavaid kiidusõnu, kuna saan neist kontsertidest vaimujõudu ja inspiratsiooni omamoodi tänaseni, kui kogetut meenutan. Jään huviga ootama eesti muusika ja kultuuriloo nii meisterlikku avamist ja tutvustamist loodetavasti paljudel järgnevate aastate festivalidel; Mihhail Gertsile, kes lisaks dirigendirollile suutis mängleva kergusega pea momentaanselt ümber kehastuda ka suurepäraseks pianistiks või konferansjeeks, Joonas Hellermale, Enn Lillemetsale, Virge Joametsale, muusikutele, vestlejatele, arvukatele teistele kaastöötajatele ja abilistele ning loomulikult ka Eesti Kontserdile, Vanemuise kontserdimajale ja Elleri muusikakoolile suur tänu ja palju jõudu edaspidiseks! Omamoodi hea, et Tartus on kahel aastal toimunud midagi nii põhjapanevat, suurejoonelist ja ehk nii mõnegi arvates vaid “Tallinna väärset”; ning see ongi siiani toimunud vaid Tartus ja mitte Tallinnas. Säärasena on too festival aidanud vähendada eesti muusikaelu ehk üha suurenevat “Tallinna-kesksust” ja jääb seda tegema ka edaspidi, isegi kui mingid kontserdid festivalist edaspidi ka Tallinnas peaksid toimuma, mis oleks iseenesest ju ka tore ...

21.–27. oktoobrini oli Estonia kontserdisaal jälle klaverimuusika päralt. Teoks sai järjekordne rahvusvaheline klaverifestival, arvult juba XIII. Vaatamata eestimaise sügise üha lühenevate uduniiskete hallide päevade ja pimedate õhtute mornile meeleolule tegi see sündmus publikul, vähemalt minul, meeled erksaks ja vaimu värskeks. Festivali läbivaks teemaks oli kunstiline juht Sten Lassmann seekord valitud modernismi, eelkõige XX sajandi alguse muusika valguses, aga ka laiemalt. Üsna julge valik, arvestades repertuaari mitte just liiga suurt publikusõbralikkust. Igale kontserdile eelnes tund varem väike vestlusring modernismi teemal, arutlemaks ja lahkamaks selle nähtuse eri ilminguid ja väljendusvorme. Vestluspartnerid olid erinevate valdkondade esindajaid: ajaloolane David Vseviov, kirjandusteadlane Mihhail Lotman, kunstikriitik Harry Liivrand, fotokunstnik Kaupo Kikkas, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm, majandusteadlane Hardo Pajula ja psühholoog Jüri Allik. Festivali mahtus seitse kontserti, neist kaks orkestrite, ERSO ja TKO osalusel. Nagu varasematelgi klaverifestivalidel tavaks, oli kutsutud oma kunsti pakkuma eriilmelisi artiste, eri põlvkondadest, tuntud ja vähem tuntuid, ning ei puudunud ka eesti interpreedid, sealhulgas alles õppuri staatuses noored. 21. X – avakontsert Festivali avakontserdil kõlas ERSO kõrgetasemelises esituses ja Mihhail Gertsi dirigeerimisel kolm teost: Veljo Tormise avamäng nr 2, Aram Hatšaturjani klaverikontsert Sten Lassmanni soleerimisel ja Béla Bartóki “Orkestrikontsert”. Tormise nimi seostub tänapäeval eelkõige arhailise hõnguga runoviisilise koorimuusikaga ja isegi üllatav oli tõdeda, et ka (suhteliselt noorpõlve) orkestriteoses on ta nii mõjuv, veenev ja professionaalselt kõrgtasemeline. Eesti kontekstis oli see teos loomise ajal vägagi avangardne ja modernne ning ei ole oma väärtust ajaga sugugi kaotanud. Hatšaturjani impulsiivne, ere ja omanäoline klaverikontsert on teenimatult varju jäänud, kuid hiljutine särav esitus Sten Lassmanni soleerimisel tõestas, et teos vääriks edaspidigi suuremat tähelepanu. Tõsiasi, et tehniliselt ja ka orkestriga koosmänguliselt on tegemist suure väljakutsega, ei takistanud esitajaid loomast särtsakaid, kaukaasiapäraseid karaktereid mängleva kergusega. Kontserdi teist pool täitnud Bartóki orkestrikontserdi eel tegi dirigent üllatusliku ja samas väga tänuväärse sammu, tutvustades orkestri kaasabil muusikalist materjali, nn ehituskive, teemasid ja nende omavahelisi seoseid. Mujal maailmas on ettekandele eelnev teoste tutvustus küllalt palju praktiseeritud võte, aitamaks publikul tabada muusika ülesehitust ja kergendamaks kuulamist. Sama eesmärki täidab kavaleht-buklet, tõsi küll, ilma muusikaliste näideteta. Tänavuse festivali kavaraamatu annotatsioonid on väga hästi koostatud, informatiivsed ja põhjalikud – tänu ja tunnustus Sten Lassmannile! 22. X – Jonathan Powell, “Skrjabin 150” ja 10 sonaati Omajagu kartsin seda õhtut: kuulata üle kahe tunni järjest Skrjabini ülikeerulist ja parasjagu hullumeelset muusikat – kas see pole liig? Selle klaveriõhtu muljed ongi kõige vastuolulisemad. Plusspoolele jäävad tehniline kõrgtase, väga ilusad värvid, eriti piano-nüanssides, imelised trillerid, kuuldav ja eristatav harmoonia ka kõige tihedamas helikoes, vaimne ja füüsiline vastupidavus. Aga … Tabasin end kuulamas esitust nagu paadunud klaveriõpetaja (mis mulle kontserdi situatsioonis üldse ei meeldi!), et mis puudused ette tulid – faktuuri palju, eri liinid sama kõlaga, st vähe eristatavad, pedaali palju (kuigi puhtalt võetud), oluline ei eristu kõlaliselt vähem olulisest materjalist, ülemist registrit ja keskmistes häältes ka meloodiat vähe, kulminatsioonid ei mõju suurelt, kuidagi kõik ühes jorus, vähe liigendatud. Ning eelkõige – kujundist ei saa aru. Mis lugu ta jutustab? Muidugi, sellise repertuaari omandamine ja ette kandmine on üliinimlik pingutus, titaanlik ülesanne. Seega on ka mõistetav, miks oli Powelli mäng ülimalt kontrollitud, lubamata endale piiride ületamist ja emotsioone. Kuhu aga jääb karismaatilisus, emotsionaalsed pursked, ekstaasi pürgimus? Nendeta Skrjabini muusika ei veena. Tundub, et pianistil polnudki eesmärki tabada Skrjabini muusikalist olemust ja süvakihte, pigem oli tema lähenemine nagu muusikateaduslik ülevaade Skrjabini loometee arengust tema kümne klaverisonaadi põhjal, seda kui fakti presenteeriv ja konstateeriv, materjali tutvustav. Isiklik emotsionaalne suhe aga tundus olevat tagaplaanil. Publiku reaktsioon oli viisakas, ent mitte entusiastlik. 23. X – suurmeister Gerhard Oppitz Beethoveni sonaadi Es-duur op. 7 esitus oli väga hea. Tõsise suhtumisega, tasakaalukas, samas lennukas, intelligentne, stiilne. Millegipärast tekkis kuulates jälle uitmõte, et see mäng on hiilgav näidismaterjal, eeskuju õpilastele, kuidas seda sonaati tuleks mängida. (Miks küll lähevad kontserdi ajal mõtted mujale?!) Bartóki klaverisonaat, vaatamata oma uudsusele ja märgilisusele loomise ajal, kuidagi ei kõnetanud mind: I osa mõjus väsitavalt, II osa staatiliselt ja III osas soovinuks rohkem teravust, nurgelisust. Schönberg seevastu oli huvitav, pani kuulama, väga hea esitus! Schumanni sonaadis fis-moll nr 1 oli segaseid kohti, aga ka Schumanni muusika ise on mõnikord omajagu laialivalguv. Tunnetus igatahes oli olemas. 24. X – eesti pianistide gala “Bachi HTK 300” See kontsert oli üks festivali kõrghetki. Meeldis juba idee tähistada Bachi HTK I osa ilmumise 300. aastapäeva selle tsükli tervikettekandega, ühtlasi seostades eri aegade uudsusilminguid (Bachi helikõrguste tempereerimissüsteem oli omas ajas vägagi uudne) festivali motoks oleva modernismi ühisnimetaja alla. Kõige rohkem köitis aga mõte, et Bachi 24 prelüüdi ja fuugat esitavad 24 eesti pianisti – eri põlvkondadest, igasuguses vanuses, sealhulgas tudengid ja gümnasistid. Milline plejaad meie oma pianiste, eriilmelisi natuure! Milline motivatsioon ka noortele, kes saavad osaleda koos suurtega ühises projektis! Huvitaval kombel sel kontserdil, kus esitati samuti terve pikk tsükkel, mis kestis samuti pisut üle kahe tunni nagu Skrjabini õhtu, ei tekkinud kordagi väsimust või tüdimust. Väga meeldivalt mõjusid Bachi muusika kõlamise ajal ka fotokunstnik Kaupo Kikkase pieteeditunde ja hea muusikatunnetusega videoinstallatsioonid eesti loodusest. 25. X – “Ludus tonalis”, Maksim Štšura Tšehhi helilooja Leoš Janáčeki muusikat ei kuule kontserdilavadel kuigi tihti. Seda rõõmustavam, et selles kavas kõlas tema kümnest palast koosnev tsükkel “Rohtunud rajal”. Nii ilus muusika, täis kurblik-melanhoolseid intonatsioone! Štšura ettekanne oli igati veenev – poeetiline ja varjundirikas. Šostakovitši ulatuslik “Prelüüd ja fuuga” d-moll oma võimsa arenduse ja apokalüptilise lõpuga jäi ehk esituslikult teiste teoste varju, katastroofi tunnet ei tekkinud. Küll aga õnnestus eriti õhtu teises pooles kõlanud kontserdi nimiteos, Paul Hindemith “Ludus tonalis”. Seda polüfoonilist tsüklit mängitakse tervikuna üldse harva ja veel harvemini kuuleb nii säravat esitust: eredad karakterid, põnevad värvid, liinid jälgitavad, parajal määral huumorit! Kahju, et lisapala ei tulnud. 26. X – tõusev täht Marie-Ange Nguci See klaveriõhtu oli tõeline elamus! Kõik, mis lavalt tuli, oli vaimustav – muusikalise laenguga, mõtestatud ja sisustatud, eredad karakterid mängitud lausa visuaalseks, katkematu mõtteliiniga, saali paisatud energiavoogudega. Tunda oli esitaja kohalolu, muusika sündis “siin ja praegu”, ei mingit reprodutseerimist. Meeldis ka tavatu, eriline pedaalikasutus Rahmaninovis (“Variatsioonid Chopini teemale”) ja Bach-Busonis (“Chaconne”): tekkis justkui hämune kõlapilt, mis ei seostu mitte musta pedaaliga, vaid sarnanes pigem järelhelile suure kajaga ruumis. Imelised kõlamaalingud, eriti pianissimo’s, panid hinge kinni pidades kuulama ja kaasa elama. See on üks seletamatu fenomen – tunnetus muusikas, hingus, vaim. Interpretatsiooni erinevused intellektuaalse ja emotsionaalse esitajatüübi puhul on ju imeväikesed, reaalselt võttes on mõlema juhul tulemus hea, kui kõik on korrektne ja tuleb välja, üsna sarnane – nii tehniliselt, kõlaliselt, vormiliselt jne. Ometi läheb üks hinge, tekitades katarsisetaolise kuulamisnaudingu, kui teine jätab külmaks (või lausa väsitab). 27. X – lõppkontsert “Neli temperamenti”, Lukas Geniušas ja TKO Kontserdi esimese poole täitis Tallinna Kammerorkester Kaspar Männi juhatusel orkestrimuusikaga, kõlas Samuel Barberi “Adagio keelpillidele” ja Jaan Räätsa igihaljas “Kontsert kammerorkestrile”. Kõlas hästi! Vaatamata ülikiirele tempole, millega orkester siiski hakkama sai. Geniušas paistab olevat väga hea pianist, aga selle repertuaariga – Britteni “Noor Apollo” ja Hindemithi “Neli temperamenti”, mõlemad on teosed klaverile ja keelpillidele – ei tõusnud kõik tema tugevused piisavalt esile. Klaveripartii oli nii Britteni kui Hindemithi teoses katkendlik ja tihti ainult repliigi rollis, pikad lõigud olid raskuspunktiga orkestris ja hoopis ilma klaverita. Klaveri soololõigud mõjusid küll sugestiivselt ja pingestatult. Sellised need lood olid, iseenesest ju huvitavad, aga ei ole mõeldud pianistile soleerimiseks. Et siis – klaverifestivali lõppkontserdiks nagu pisut … vähe aplombikad. Samas, arvestades festivali põhitemaatikat, oli kogu sari koostatud väga selge visiooni ja suunitluse ning kindlasti hariva eesmärgiga, mida teenisid ka kontserdieelsed vestlused. Ja sellest aspektist vaadates oli viimase õhtu kava vägagi omal kohal, moodustades festivalist ühtse suure orkestrimuusikaga raamitud terviku. Modernistliku mõtteviisi valguses, soovist vastanduda eelnenule, domineeris mitte ainult teostes endis, vaid ka interpretatsioonis ajastule omaselt eelistatud objektiivne vaade, (muusika)teaduslik lähenemine, emotsioonide eitus ... Ent ega emotsioonid kunstis ja muusikas kuhugi ei kao, ikkagi inimese (ja mitte ainult inimese) kõige ürgsem omadus!

Pealkirjas öeldu võiks kõige lühemalt iseloomustada üht isiksust, kes sündis 13. detsembril 1922. aastal Rakveres, alustas muusikaõpinguid Tallinna konservatooriumis Gregor Heueri, Tuudur Vettiku ja Heino Elleri juures, põgenes 1943. aastal Soome ja sealt edasi Rootsi. Stockholmis asutas juba 1944. aastal Eesti Meeskoori, õppis 1946–1952 Olav Rootsi juures klaverit, juhatas lisaks Uppsala Eesti Segakoori, Stockholmi EELK segakoori ja Eesti Naiskoori, samuti segakoore seitsmel väliseestlaste laulupeol ja kahel laulupeol Rootsis. Aastast 1956 kuni oma surmani 2000. aastal oli Harri Kiisk ajalehe Teataja tegevtoimetaja. Poliitiliste ja ühiskondlike teemade kõrval oli tema südamele kõige lähemal loomulikult muusika. Ainuüksi Eduard Tubina kohta on ta avaldanud üle poolesaja artikli! Tema kui klaverisaatja käe all omandasid kunagised estoonlased Stockholmis nii Puccini “Tosca” kui “Madama Butterfly” laulupartiid, operettide “Giuditta” ja “Nahkhiir” puhul oli Harri aga juba dirigendi rollis! Minu sügav sõprusside Harriga sai alguse 1967. aastal Estonia külalisetenduste ajal Helsingis. Meid tutvustas Neeme Järvi ning järgnevatel aastatel oli Estonias võimalik lavale tuua “Roosikavaler”, “Attila”, “Luisa” või “Väike korstnapühkija” just tänu Harri abile, kes muretses meile klaviirid ja mitmesugused lisamaterjalid. Vastutasuna siin ilmunud raamatute ja nootide kõrval huvitasid teda ennekõike koopiad mitmetest Artur Kapi käsikirjadest. Tema 75. sünnipäevaks avaldas Estonia selts juubilari valitud artiklid pealkirjaga “Eesti muusikast ja muusikutest”. Kogumiku esimese kirjutise oli Harri avaldanud juba üliõpilasena 1943. aastal Artur Kapi 65. sünnipäevaks ja selle viimane lause määras prohvetlikult tema enese kiindumuse kogu eluks: “On vähe inimesi, kes kunstisse sellise tõsidusega suhtuvad kui Artur Kapp, ja on vähe neid, kes Artur Kapi kombel on öelnud: “Kunst – on usk”.” Eesti vabariigi president Lennart Meri andis Harri Kiisale Valgetähe IV klassi teenetemärgi, Estonia selts valis ta oma auliikmeks. Eesti kirjandusmuuseumi väljaandel ilmus 2012. aastal raamat “Harri Kiisk – eesti kultuuri vahendaja Rootsis” (autorid Triinu Ojamaa, Kanni Labi ja Janika Kronberg). Sellest raamatust leiame ka Arvo Mägi kirjutatud väga kujundlikud mõtted: “Harri Kiisk oli koorijuht, ühiskonna ja kultuurielu kriitik, toimetaja, õpetaja, poliitik, raamatute, nootide ja plaatide koguja – aga peale selle ka seltskonna elustaja ja innustaja, debatöör peolaua raamides, humorist ja sidemetelooja kokkutulnute vahel.” Lõpetuseks veel Harri parima sõbra ja kaasteelise Kalju Lepiku luuleread: KAOOTILINE KONTSERT Mimi mi mi osatab Tosca Scarpia tantsib tuliselt tuljakut Miina Härma Eduard Tubin Artur Kapp Johannes Kappel raputavad rahulolematult päid kõik puder ja kapsad törtsti sekka toriseb trompet trianglid tilisedes töllerdavad pikoloflööt pikutab põrandal languido tuuba toriseb metsasarv läks metsa tooge viiulivõti kontrabass tõmbab noodipuldi kohale värskelt värvitud vikerkaare viiulikasti kaas kolksatab klaver sülitab läbi elevandiluukollaste hammaste con tristezza taldrikute vahele jääb kinni Rimski-Korsakovi habe Ainult suur trumm on tumm '

19.–23. oktoobrini toimus XV Viljandi kitarrifestival. Juubelihõnguline kava tõstis sellel aastal esile basskitarri. Kogu programm oli mitmekesine, maitsekas ning mõjus ühtse tugeva tervikuna. 15 aastat küpsemist on jätnud festivalile oma kvaliteedimärgi, mida hinnatakse praeguseks kõrgelt ka teisel pool Eesti piiri. Seda on tunda nii lavale kui publikusse vaadates. Meeldis ürituse mitmetasandilisus nii muusikaliselt, vormiliselt kui visuaalselt. Festivali täiendas kaks kunstinäitust ja kitarrimeistrite päev, kus sai tutvuda Eesti kitarrimeistrite käsitööga. Iga päev toimusid töötoad noortele kitarriõpilastele ja päevad kulmineerusid ühises pidulikus meeleolus jämmisessioonidel. Selle kõige juures jäi õhtu lõpuks esikohale alati ikkagi muusika. Festivali avakontserdil astub traditsiooniliselt üles eelneva aasta Tiit Pauluse noore kitarrimängija preemia laureaat, kelleks seekord oli Jaagup Jürgel. Koos rütmigrupiga esitati lugusid nii jazzistandardite kui kodumaiste levimuusika laulude seast. Esimene lugu, Robert Jürjendali “Luhal”, andis kuulajale kujutluspildi, mis toimis kontserdi lõpuni. Jürgeli mängustiil on laulev, kerge ja kindel. Nagu merelainetus, mis toob kaldale pidevalt uut ja põnevat. Ta ei otsi, vaid näitab, mida leidis. Olgu need pärlid või pealuud – kõik on aus, siiras ja loomulik ning pidevas muutumises. Jääb üle vaid tuult soovida, et see lainetus teda samamoodi kindlalt omaloomingu randa kannaks. Tuleval aastal ootab kuulajaid Anna Regina Kalk, tänavune Tiit Pauluse preemia laureaat. Kõige meelelahutuslikumaks kontserdiks võib kindlasti pidada mustlasjazzi viljeleva ansambli Titoks järjekordset ülesastumist. Kuulajateni jõudis virtuoossusest, huumorist ja oma võimete piiride kompamisest laetud energiapahvakas. Jaanis Killi kiiretele kitarristisõrmedele on raske meie maal vastast leida. Paelusid viiuldaja Kristjan Rudanovski karismaatilisus ja katsetamisjulgus. Seekord köitis mind aga kõige enam rütmigrupp, kes ilmeksimatu ja hästi õlitatud mootorina seda muusikamasinat käimas hoidis. Robert Nõmmann kontrabassil ja mitmete lugude autor Ainar Toit rütmikitarril ei jäänud kordagi solistide varju. Kogu ansambel toimib tehniliselt ja tunnetuslikult muusika hüvanguks, mis pakatab energiast, jäämata sealjuures pinnapealseks. Festivali peaesinejat mandoliinivirtuoos Chris Thile’i on nii korraldajad kui publik esinema oodanud juba kümme aastat. Teda võttis vastu väga soe, teadlik ja kaasa laulev kuulajaskond. Pehme hääle ja tehniliselt väga kõrge tasemega interpreet kandis ette peene põhjalikkusega ettevalmistatud omaloomingut ning Bachi ja Béla Bartóki teoste töötlusi. Thile mängis väga oskuslikult nii dünaamika kui tempoga ning hoidis publikut kaasas kuni kontserdi lõpuni. Bassistide plejaadi avas Janno Trump Clarity Ensemble, mis koosneb keelpillikvartetist ja klaveritriost. Noore helilooja muusika oli pidevas liikumises, tundlik ja aus. Kogu kontsert mõjus värskendava rongisõiduna, mis avas kuulajale oma akendest realistlikke vaateid teemadele, detailidele, mastaapidele, ajale ja inimestele. Trump näitas oma helikeele kaudu lihtsaid ja keerulisi lugusid, andmata seejuures hinnanguid. Üks festivali tipphetki oli kindlasti Raul Vaigla 60 aasta juubeli kontsert pealkirjaga “Soul of bass”. See oli küps, humoorikas, intelligentne ja eneseteadlik rockihõnguline energiapuhang. Bassikorüfee asetas viisakalt oma suure kinga lavale ja sai vastu sama palavad ovatsioonid nagu oli tema muusika. Värskendavat mitmekesisust ja liikuvust andis helipildile värvika pillipargi ja maitseka tunnetusega perkussionist Ricardo Padilla. Kavas oli mitu välisartisti, kes on ka varem Viljandi festivali laval üles astunud. Üks neist oli vääramatu täpsusega jazzkitarrist Kurt Rosenwinkel, kellel tundub olevat mõtte ja kitarrikeelte vahel otseühendus. Peenekoeline helilaadidest muster lausa voolas ta sõrmede vahelt kauniteks harmooniateks. Maailma tipptaset näitav trio, mille koosseisus veel Lucas Traxel kontrabassil ja Gregory Hutchinson trummidel, mõjus dünaamiliselt ja esitatud jazzistandardites oli värskust nii publiku kui muusikute endi jaoks. Eriliselt mõjusa elamuse pakkusid trummari jõuline mängustiil ja trummide kõlapilt, mis oli harjumuspäratult naturaalne ja ilustamata. Kõlas väga hästi! Teine artist, kellega oli võimalik taas kohtuda, oli Jon Gomm. Tema perkussiivne mängustiil akustilisel kitarril ning melanhoolsusele kalduvad laulutekstid ja meloodiad rajasid tee sisekaemuslikuks elamuseks. See oli intiimne, sügav, mõnusa briti huumoriga pikitud ja emotsionaalne kontsert, mis lõppes ühislaulmisega. Kolmas taaskohtumine oli Brasiilia muusiku Pedro Martinsiga. Lavapartneri Daniel Santiagoga näidati üles koosmängu tipptaset. Akustilise- ja elektrikitarri duo mäng oli kui helikardin muusikatoosist – helge, katkematu ja rütmiliselt täiuslik. Kodumaise pärimusmuusika, kaasaegse jazzi ja maheda vokaali kooslus andis kokku väga sooja ja sügavalt läbitunnetatud terviku. Üks harivamaid ja kaunimaid muusikaelamusi oli teorbimängija Kristiina Watti öökontsert. Ta õpetas publikut muusikalise vormi kaudu vahet tegema barokkmuusikal Itaaliast ja Prantsusmaalt. Nukuteatri laval andis intiimse ja eksperimentaalse soolokontserdi bassimängija Peedu Kass, kes oli lisaks naturaalsele kontrabassile ja basskitarrile katsetamas elektroonilisi kõlavarjundeid, luuperit ja süntesaatori foone. Festivali kõrghetkeks oli noorte kitarristide orkester Andre Maakeri juhendamisel. Sellel aastal esitati Sven Grünbergi loomingut. Noored jõudsid improvisatsioonide ja Maakeri suunamise kaudu põnevasse helimaailma, mis paljudele kuulajatele nostalgiat pakkus. Kontsert kulmineerus loomulikult “Klaabuga” nii ekraanil kui muusikas. Kõige soojem kontsert leidis aset festivali viimase päeval kõige nooremale publikule. Andre Maaker ja Karol Kuntsel hoidsid oma kuulajaid võrratult hästi. Milline suurepärane vundament festivali järgnevaks 15 aastaks.

Sõnal operett on minu jaoks magusalt nostalgiline kõla ja tolmunud sametkardinate lõhn. Märksõnad: igaveseks kadunud kuldajastu, lihtsurelikule kättesaamatu glamuur, müütiline hiilgeaeg Estonias. Olen terve elu kuulnud, kui vaimustav oli see vanasti ja kui alla käinud praegu. Minu esimesed kogemused žanriga polnud kuigi hiilgavad – umbes veerandsajandi eest ajas minus Eesti teatrites kogetu põhjal juuri veendumus, nagu peakski operetis esinema hääle kaotanud lauljad ja hädisevõitu tantsijad, kes mõjusid iseenda karikatuuridena. Nukraks tegi nende järjekindel, juba ette haledalt läbi kukkunud püüd nalja teha. Oleksin tahtnud karjatada nagu kriitik Harry Liivrand Klassikaraadios: “Operett peaks olema lõbus!” Praegune pilt erineb õudsetest üheksakümnendatest nagu öö ja päev. Siiski ei saa me rääkida opereti taastulekust. Kuldaeg on paratamatult möödanikku vajunud ja kunagine publiku lemmiklaps peab oma eluõigust tõestama ka tänaste heliloojate kirjutatud ooperite ja massikultuuri valgel päevitava muusikali kõrval. Millal kirjutas Eesti helilooja viimati opereti? Ilmselt mitte sel sajandil. Küll aga esietendub uusi oopereid – küll mitte igal aastal, aga see-eest tänavu lausa viis. Kas teate, kes on astunud Therese Raide või Helgi Sallo kingadesse? Operetiprimadonna – seda tiitlit ei kanna Eestis enam keegi. Kas lähebki see amet sama teed nagu telefonist, piimamees või kutsar? Operett on täna ooperilauljate või näitlejate halli argipäeva ergastav kõrvalehüpe. Samas – kerglane afäär pole see kummalegi neist. Eelolevat arvesse võttes värisesin rõõmsast erutusest, kuuldes rahvusooperi plaanist võtta kavva Jacques Offenbachi “Orpheus põrgus”. Võrreldes meil populaarsema Viini operetikoolkonnaga, on prantsuse operetid satiirilised, julgelt ühiskonnakriitilised ja pakuvad ohtralt võimalusi tänapäevaseid teemasid vaimukalt käsitleda. Offenbach naeris avalikult surmtõsiste ooperite üle ja tõi oma antiigiihalust naeruvääristavasse “Orpheusesse” otse sisse Glucki samateemalise ooperi kuulsa õhkamisaaria. Rääkimata muusikalistest viidetest Mozarti ooperile “Võluflööt”. Kui uskuda Estonia kavalehte, siis Rossini olevatki teda Champs-Élysées’ Mozartiks kutsunud. (Samasugune lõbus huligaan on ju ka meie praegune ooperihelilooja Tõnis Kaumann, kes klassikaliste ooperite klišeesid humoorikalt taaskasutab!) “Orpheuse” meloodiad on ajastu poplauludele kohaselt meeldejäävad ja ketravad peas hulluks ajamiseni. Arvo Volmeri dirigeeritud muusikaline pool on parimas mõttes operetlik – sädelev, hoogne, samas täpne. Kõrva paitas Ingely Laiv-Järvi oboesoolo – algus oli erakordselt paljulubav! Alles II vaatuses tundus, nagu hakkaks orkester veidi tempokast mängust väsima. Etenduse lavapilt (Jaagup Roomet) on leidlik, segades päikeselist talupojaromantikat õilsa, kergelt tolmunud antiikarhitektuuriga. Olümpos nägi välja, otsekui oleks seal märatsenud rumal Früügia kuningas Midas. Õõnsalt läikiv ja elutu nagu Las Vegas, kus plastmassist ajaloolised kultuuriobjektid on võltsitud suuremaks ja säravamaks kui päriselus. Kuldses puuris vaevlevad oma sisutu elu lõksus tarbimisest küllastunud popikoonid. Sellist nägemust toetas ka kostüümikunstnik Reili Evarti looming, mis läikles kollases siidis ja õrnas sifoonis, silmi pimestasid kuldsed kangad ja litterkleidid – ja tegelikult võiksid sellised tüübid välja astuda ka mõnelt Tallinna peenemalt aastavahetuspeolt. Peajumal Jupiteri välimuses leidus otseseid viiteid David Bowie’le, aga miskipärast meenutas see Rauno Elpi kehastatud peajumal mulle hoopis meie 1990-ndate kuulsust, missi-issit Valeri Kirssi. Üllatavalt oli lahendatud üleni kuldseks pihustatud Mercurius (René Soom oli suutnud tundmatuseni muunduda!), kelle peakate koosnes banaanidest, mida ambroosiale vahelduseks haugata. Intrigeeriva seisukohavõtuna mõjus Minerva kostüüm. Hiljuti tõstatus taas küsimus, kas Estonia sotsrealistlikku ülesehitust kujutav laepannoo tänasesse rahvusooperisse sobib. Evarti nägemuses oli 1947. aastal Evald Okase, Richard Sagritsa ja Elmar Kitse maalitud pannoost saanud tarkuse ja kunstnike jumalanna keep, tema imposantne peakate aga osutus tagurpidi pööratud laelühtriks. Kahjuks aga oli Olümpose pildis kuhjatud lavale nii palju pisidetaile, et paljudele võis see ka märkamata jääda. Kokkuvõttes kujunes sellest jumalate mäe pildist etenduse visuaalne tipphetk. Siiski ei suutnud ma leida niite, mis kõik need toredad detailid üheks tervikuks oleks traageldanud – lavastuse sisulise kontseptsiooniga (kui seda üldse oli) ma seoseid ei tajunud. Kohati tundsin, otsekui vaataksin retrospektiivi Estonia parimatest lavastustest (võibolla ka teatriskäimise üledoos?) – näiteks Pluto vangistuses vaevleva Eurydike punane kanapee oleks kui kohale toodud Venuse mäelt Wagneri “Tannhäuseri” (2014) lavastusest, Avaliku Arvamuse kuulivest meenutas Monostatose turvist hiljutisest “Võluflöödist”, LED-tulede valgel väänlevad põrgulised oleksid kui kohale kepsutanud “Fausti” lavastusest (2012). Retooriliseks küsimuseks jääb, kas operett peaks olema pelgalt kvaliteetne meelelahutus või kandma ka sügavamat sõnumit. Liis Kolle lavastus pakkus eeskätt vaatemängulist lavatükki, lisamata uusi tähenduskihte ja ilmselgelt polnud tema ambitsiooniks kehtestada oma nägemust lauljate ees. Opereti teeb artistide jaoks tänamatuks asjaolu, et tuleb ühtviisi hästi laulda, tantsida ja veel ka draamanäitleja tasemel roll luua. Esimene lavale ilmuv tegelane on Muhu rahvarõivastes ja kuulivestis habemega Avalik Arvamus, kes Annaliisa Pillaku kehastuses oli oraatorlikult jõuline, Juuli Lille looduna aga hoopis üllatavalt loomulik sellise määratlemata sooga olendi kohta. Teiseks lemmikuks kujunes karjus Aristaiose maski, täpsemalt mesiniku peakatet kandev, sõnnikuhargiga relvastatud allmaajumal Pluto. Mati Turi tõlgendus lähtub muusikalisest partiist ja ta kujundab eeskätt oma mitmekülgse hääle abil ambivalentseks tegelaseks isegi niisuguse mustvalgelt “paha” rolli. Reigo Tamme Pluto oli samuti jõuline, aga jämedamate joontega maalitud (ja taas Monostatose flashback). Nimitegelane jääb Pluto kõrval veidi varjugi. Oliver Kuusiku Orpheus naerutab publikut, Hiiu kannel kaenlas. Ootuspäraselt annab ta tunde meestelaulu seltsis (kindel naerukoht) ja on oma kaasa, Elina Nechayeva surmani ära tüüdanud. Heldur Harry Põlda peategelane mõjub eluvõõra kunstihingena, kelle kaunis pillimäng paneb raskesse olukorda ka tema partneri Eurydike osas: Kristel Pärtna peab tõesti pingutama, et publik usuks – õilsaid helisid kuuldavale toonud pill on tema jaoks vaid va kääksukast. Psühholoogiliselt usutavaks ei suutnud end siiski mängida kumbki paar, kuigi ma ei tahaks selliseid sõnu nende äärmiselt võimekate artistide kohta öelda. Üksikult võiks siin loetleda veel kümmekond õnnestunud rollilahendust, aga lavastuse põhiliseks puuduseks näib olevat ühiselt toimiva ansambli puudumine, iga tegelane loob oma rolli vastavalt isiklikele näitlejavõimetele. Estonia lavastuses on hoogu ja mängurõõmu, säravaid silmi ja pilkupüüdvaid kostüüme. Vähem leiab professionaalselt esitatud tantsunumbreid (koreograaf Dmitri Harchenko) ja nutikaid ideid. Aga igav ei ole ja piinlik on ka ainult natuke. Kolm tundi metsikute tantsude ja mõnede õnnestunud naljadega möödusid kui linnutiivul. Innustunud publik tagus etenduse apoteoosi, suurejoonelise kankaani taustal käsi kokku nii jõuliselt, et muusikat polnudki kuulda. “Tuleme seda homme jälle vaatama!” nõudis mu kolmeaastane tütar hellaks plaksutatud peopesi kleidi sisse surudes. Just sellist esimest operetikogemust oleksin ma omal ajal ise soovinud! Jacques Offenbachi operett “Orpheus põrgus”. Lavastaja Liis Kolle, muusikajuht Arvo Volmer, dekoratsioonikunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Reili Evart, koreograaf Dmitri Harchenko. Osades: Heldur Harry Põlda või Oliver Kuusik (Orpheus), Kristel Pärtna või Elina Nechayeva (Eurydike), Reigo Tamm või Mati Turi (Aristaios/Pluto), Juuli Lill või Annaliisa Pillak (Avalik Arvamus), Tamar Nugis või Rauno Elp (Jupiter), Carol Männamets või Janne Ševtšenko (Cupido), Helen Lokuta või Karis Trass (Venus), Heli Veskus või Kadri Kõrvek (Diana), René Soom või Aare Kodasma (Mercurius), Maria Leppoja või Merit Kraav (Minerva), Mehis Tiits või Mart Madiste (John Styx), Aule Urb või Triin Ella (Juno) jt. Esietendus 30. septembril rahvusooperis Estonia.

Kui öeldakse, et iga keskealine eestlane on üles kasvanud Kukerpillide muusikaga, siis jaa, nii on. Ma tean. Mina olengi see keskealine eestlane. Kukerpillidest kõneldes on kohutavalt keeruline jätta kõrvale isiklik aspekt. Olen Kukerpillidega enam-vähem samavanune. Mäletan neid lapsepõlvest esimestel suguvõsapidudel kuskilt sauna eesruumi uksele upitatud kõlarist kostmas, televisooni lastesaadetest vastu vaatamas, reipalt raadiost kõlamas. Mäletan pungiperioodi, kui Kukerpillid ei olnud lihtsalt enam cool. Mäletan Kukerpillide renessanssi XXI sajandil, kui nad korraga olid taas cool. Ja mäletan möödunud sügist, kui sügisesel maanteel kõnnil olles kostis parasjagu kõrvus mängivast raadiosaatest veidi ootamatult nende pala “Oi külad, oi kõrtsid”. Lugu, mida olin teadnud kogu teadliku elu, jõudis kohale alles siis. Oli see alles pauk! Ilmselt peab iga mees läbima teatud arvu külasid ja kõrtse, kogema head ja häbi, piimaseid piigasid ja õhtust õlu. Peab olema kogenud pille ja pisaraid. Peab kogema seda, kuidas langevad sõbrad ja velled ning sedagi, kuidas aeg läheb ja muudab kõik kaunimaks selle. Ütleme nii, et see oli tõeline mentaalne mikroplahvatus. Mõtestada oma elukogemuste kaudu lõpuks ometi sõnu, mida oled teadnud aastakümneid. Olen sattunud Kukerpillide kontsertidele nii siin kui seal, viimati Viljandi “Oktooberfestil”. Olen võlutud nende meeste professionaalsusest ja vaieldamatust kirest muusika vastu, mis on bändi koos hoidnud juba üle poole sajandi. Ja nende juubeliks ilmunud kauamängiv “Akadeemia” oli ja on pagana hea plaat, mis pälvis ilmumise ajal kahetsusväärselt vähe tähelepanu, kuid mille sünd on nüüd osalt filmi talletatud. Viiskümmend aastat on tegelikult ühe bändi jaoks täiesti uskumatu eluiga. Raimo Jõeranna soe ja sümpaatne “Kukerpillide rapsoodia” ei püüagi endasse haarata bändi eluloo retrospektiivi, vaid keskendub sellele etapile, mis eelnes juubelikontserdile. Ja see, mis eelnes, on kindlasti bändile mõnusalt iseloomulik. Kunagi arvutati välja, et Kukerpillid on ainuüksi laval veetnud vähemalt kaks ja pool aastat, sõidud, proovid ja salvestused veel lisaks. Ja läbi on nad töötanud sada tuhat lugu! Kukerpillid ei põlga arhiivides tuhlata, bändi on sageli kohatud Eesti rahva muuseumi ja kirjandusmuuseumi kogudes. Ühte sellist mõnusat ja vaba, samas aga väga professionaalset kogumistööd Metsatöllust tuntud Lauri Õunapuu juhtimisel saab ka filmis näha, ning see on oma eheduses üks pisut vähem kui tunniajase dokumentaalfilmi tipphetki. Tänased Kukerpillid ehk Toomas Kõrvits, Ike Volkov, Arne Haasma ja Heiki Vahar on kõik omamoodi isiksused ning ehteks igale dokumentaalfilmile. Kusjuures Vahar on bändi ajateljel staažikamate liikmete hinnangul oma napi kahekümneaastase staažiga alles suhteliselt poisike. Muhedad Kukerpillid on oma olemuselt rahvabänd, tähendagu see siis mida iganes. Tegelikult on ütlemata armas vaadata enamuses juba kaheksandat kümmet käivaid mehi enne kontserte rikkalikult kaetud laua ümber isukalt pruukosti võtmas ja ega pudelid haljast ei ole laual pelgalt ilu pärast. Kukerpillid on sõpruskond, nad naudivad muusikat ja elu, neile on tähtsad, väga tähtsad kunagiste elude mälestused ja kajad. “Kukerpillide rapsoodia” haarab endasse ainult ühe peatüki bändi pikast ja paksust elulooraamatust. Filmis on palju toredaid hetketabamusi, nagu näiteks Toomas Kõrvitsa ja Kihnu Virve liigutav dialoog või stseen vahetult enne juubelikontserti, kus nii kümneaastane pisipreili seletab tema käest laulusõnu küsima tulnud (!) viiuldaja Vaharile, et näe, mängis isegi kunagi viiulit, aga midagi pole teha, pidi ära lõpetama. Aega lihtsalt ei jätkunud. Urmas E. Liivi dokumentaalfilm “Marju. Südame kutse” valmis samuti ümmarguseks tähtpäevaks ehk Marju Läniku 65. sünnipäevaks. See lugu vastab ehk rohkem ettekujutusele klassikalisest kuulsusefilmist, mis on üles ehitatud kontrastidele ja mille kohustuslik element on välise glamuuri varjus peitunud peategelane, kes sisimas tegelikult sügavalt õnnetu ja üksik inimene. Kuulsuse hinda küsi kuulsuselt. Kui “Kukerpillide rapsoodia” keskendus pigem ühele kindlale perioodile, siis “Marju. Südame kutse” püüab haarata laiemat ajaskaalat alates tulevase tähe keskmiselt tavalisest lapsepõlvest, tormilisest noorusest, raskuste ületamisest, kuulsuse saabumist koos kogu sellega kaasas käiva koormaga. Film on tempokas ning kergesti jälgitav, näitab palju arhiivikaadreid ja kuulda on mõistagi rohkelt muusikat. Muist kõigile tuntud, muist rariteetsemat masti kodusalvestised, mis muide on sageli pisut ebatüüpilised ning seetõttu väga huvitavad ning annavad aimu sellest, kuidas väga hea häälematerjaliga naine oleks võinud kõlada pisut teistmoodi repertuaariga. Läks nagu läks, film annab kiire ülevaate Läniku nelja aastakümne pikkusest karjäärist, mis saavutas kulminatsiooni möödunud sajandi kaheksakümnendatel ja ulatus üle tollase Nõukogude impeeriumi. Kuulsusel on vaja publikut, publikul kuulsust. Tegelikult on nende kokkupuude ka parimal juhul põgus. Arvo Pärt sõnastas kunagi selle väga tabavalt, võrreldes heliloojat ja kuulajat reisijatega eri suunas liikuvates rongides, kes puutuvad hetkeks kokku siis, kui rongid üksteisest mööduvad. Mingis mõttes töötab kuulsusebiograafiate puhul omamoodi paradoksaalne uudishimuefekt, mida võiks lühidalt sõnastada nii, et staaril on laval kõik – kuulsus, sära ja tuhanded pilgud –, kuid pärast kontserdi lõppu on vastupidi. Publik läheb oma õnnelikesse soojadesse kodudesse, veetma kvaliteetaega armastatud pere ja truude sõpradega, uinudes lõpuks õnnelik naeratus huulil. Staar seevastu pühib näolt higise grimmi, sakutab seljast sädelevad riided ja sõidab vastu hommikut, tikud kinni vajuvatele laugudele toeks sätitud, rampväsinuna üksinda ööbima pisikesse akendeta kambrikesse, mis on pisut suurem harjakapist. Viimati kirjeldatud ning kuidagi mängufilmilikku stseeni saab filmis muide ka näha. Päriselu ongi sageli uskumatum ja kontrastsem kui algaja stsenaristi dramaatiline fantaasia kontrastidest. Marju Länik on prožektoritevihus ja kullasäras esinenud publikumassidele, nüüd liigub ta ringi peamiselt sünnipäevadel ja kõrvalisemate kohtade veidi räämas lavadel. Kuidas see kõik nii läks? Tegelikult vastust sellele filmist ei saa ja kas seda üldse ongi olemas? Igal juhul jääb praktiliselt täiesti välja enam kui veerand sajandi pikkune periood, mis mahtus lauljatari üleliidulise kuulsuse ja ehk mitte kõige glamuursema tänase päeva vahele. Näpuotsaga on purunenud peresuhteid ja kõige kohal kõrgub ammuse blondi rivaali vari, aga tema nime ei nimetata. Kogu lugu on üles ehitatud Marju Läniku enda perspektiivile, teiste arvamustele ja meenutustele ruumi pole. Länik on väga multifunktsionaalne daam. Ta on esmajärjekorras artist, kuid lisaks sellele autojuht, kostümeerija, agent, logistik ja turvamees ning samas oma valges korteris piinlikult korras eraarhiiviga üks üksildane ja paraku kahetsusväärselt kurb naine. Nii “Kukerpillide rapsoodia” kui “Marju. Südame kutse” on teatud määral psühhoanalüütilise iseloomuga lood sellest, kuidas muusika mõjub inimestele ja inimesed muusikale. “Kukerpillide rapsoodia”. Režissöör, stsenarist, monteerija ja produtsent Raimo Jõerand, operaator Kullar Viimne, 2022. “Marju. Südame kutse”. Režissöör Urmas Eero Liiv, operaatorid Madis Reimund ja Ants Martin Vahur, 2022.

Kaupo Kruusiaugu “Machina Faust” on ilmselt üks paremaid kodumaiseid dokfilme lõppeval aastal ja küllaltki erandlik seni Eestis tehtud muusikadokumentaalide hulgas. Erandlikuks teeb filmi portreteeritava, rahvusvaheliselt ehk tuntuima Eesti jazzmuusiku Maria Fausti ausus ja avameelsus oma elu avades ning sealjuures ka portreteerija delikaatsus materjali käsitledes. Vaatajast saab Maria vaikiv dialoogipartner, kes pääseb talle väga lähedale ja leiab seetõttu ka palju äratundmishetki iseenda elust. Ühtlasi pääseb vaataja üha lähemale Maria Fausti muusikale, saades filmi kaudu uue võtme sellesse maailma siseneda. Filmi pealkiri “Machina Faust” võimaldab mitmesuguseid tähendusmänge – “Machina” on Maria Fausti 2018. aastal ilmunud albumi pealkiri, kuid Kruusiauk näib viitavat pigem argipäeva ja isikliku elu masinavärgile, millega looja võib indiviidina vastuollu sattuda. Muusikatööstus siin suurt rolli ei mängi, sest Maria Faust on suutnud end seada sellest väljapoole, kehtestada end sõltumatu muusikuna ja saades selle eest ka tunnustatud. Auhindu on sedavõrd palju, et nende paigutamisega Maria tagasihoidlikku elamisse tuleb juba raskusi, nagu filmist näha võib. Vaataja on tunnistajaks Maria elu ühele raskemale perioodile, kus looming ja töö on viinud paarisuhte kriisi äärele. Maria kaotab ka oma sõbra, samal ajal jätkub auhinnasadu loomingu eest ning ühtlasi salvestab Maria uut materjali – albumeid “Monumentum” ja “Maarja missa”. Kõik see, mida Maria üle elab, jõuab ühel või teisel viisil, kaudselt või otse tema muusikasse. “Machina Faust” annab Maria muusikale tähendusliku lisakihi. See ei tähenda, et me peaksime kuulajana tema albumitest just neid peegeldusi välja lugema, ehkki sellise portreedoki risk ongi selles, et portreteeritava loomingule filmiga lisanduv tähendusekiht mõjutab ka loomingu vastuvõttu – sa ostad selle või teise albumi just nähtud filmi mõjul, lootes taaskogeda filmi abil üle elatut, taastada seda esmast emotsiooni. See tähendab ühtlasi, et loobud loomingu vastuvõtmisest neutraalsemal tasandil ja artisti looming võibki edaspidi seonduda eelkõige selle filmiga. Maria Faust on öelnud, et seda filmi polnud tarvis mitte talle endale, sest tema kui muusiku eest räägib ta looming, kuid seda oli vaja eelkõige Eestile, kus teatud probleemid vajavad endiselt lahti rääkimist. See muredepundar on omane ka teistele n-ö arenenud lääneriikidele: ikka veel lääne ühiskonda kummitav meestekesksus, ebavõrdsus naiste kohtlemisel loovisikuna ja selle taustal ka kultuuriajakirjanduses levinud hoiak ebameeldivatest või valusatest teemadest pigem mitte rääkida. Ehk siis see, et kultuuriga seonduvasse suhtuvad paljud ajakirjanikud ja ka väljaannete toimetajad pigem kui elu kaunimat, helgemat ja säravamat poolt peegeldavasse meelelahutusse, jättes kõrvale sellele vastanduva varjupoole. Kaupo Kruusiaugu film astub siin vastuvoolu, tuues esile selle, mis jääb artisti loomingu köögipoolele, mis teda mõjutab, mis annab tõuke. “Viha on energia,” on öelnud John Lydon. USA tumedama poole indie-grupi Low hiljuti lahkunud asutajaliige Mimi Parker on nentinud, et kui kõik on kokkukukkumise äärel, võib see olla muusikaliselt väga inspireeriv. Kruusiaugu film ei näita Mariat selles kriisis, mida ta parajasti läbib, kuigi õnnelikuna, kuid me näeme, kuidas muusika teda haarab. Neil filmis jäädvustunud hetkedel, mil Maria esineb või oma muusikat salvestab, on ta justkui teises maailmas, tema suhte intensiivsus muusikasse on võibolla isegi tugevam kui vahekord argielu ja selle probleemidega. Maria suhe muusikaga moodustab teise dramaturgilise kaare Maria abikaasa Nedi ja tema suhtekaare kõrval. Kruusiauk keskendub rohkem inimeste vahelistele suhetele ja Maria kohanemisele ühiskonnaga, kuid muusika on sealjuures pidev saatja. Oma vahekord muusikasga on ka Nedil, seega võib ju ülekantud tähenduses irooniliselt märkida, et Marial ja Nedil on sama armuke. Kruusiauk pöörab tähelepanu ka Nedile, kes tunneb end Maria ja Maria loomingu varju jäetuna, kuid see on vaid põgus pilguheit teisele poole ja see pole ka Nedi film. Kõnekas, ühtaegu humoorikas ja kurb, on üks filmi avaepisoodidest, kus Maria esikus seinu värvib, samal ajal kui ta kaasa voodis telo skrollib. Maria Fausti muusika on mõnikord ebamugav – seal on disharmooniaid, hektilisi rütme, rasket meeleolu. Kaupo Kruusiaugu film suhestub Maria muusikaga mitte niivõrd sellega, et annab sellele uue tähenduse, vaid film toimib sissejuhatusena Fausti loomingusse, mis kunstina asub kõrgemal ka selle looja isiklikest probleemidest. Lõigud “Maarja missast”, mida filmis kuuleme, on sakraalsed, üle argisest ja inimlikest muredest. See saabki olla üks muusika funktsioone – ületada argisuse lävi ja viia kuulaja sellest kaugemale, andes samas jõudu edasi minna. Dokumentaalfilm “Machina Faust”. Režissöör-stsenarist-produtsent Kaupo Kruusiauk, operaatorid Erik Põllumaa ja Kaupo Kruusiauk. Flo Film 2022, 78 min.

PERSOON Üksinda loomist nautiv Janno Trump armastab muusikat kirjutada suurtele koosseisudele. Priit Pruul Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab. TÄHT Kirglik ja kontrastne Isabelle Faust ehk Vabadus luua. Kai Taal KIRG Rõõm reaalsest ja jäävast asjast. Aule Urb I NAGU INTERPREET Eesti muusika nädal. PILK Huviharidus kui huvitegevus või vastupidi ja kuidas seda vääriliselt rahastada?Sandra Kalmann Muusika varalaegast paotades – Hortus Musicus 50. Edith-Helen Ulm ARVAMUS Ääremaa tõmbetuules. Narva ooperipäevadest. Kerri Kotta PILK Elust pulbitsev jubilate-“tetraloogia”. Arvo Volmer 60. Ene Pilliroog Tipptehnoloogia võimaldab koosmängu 4000 kilomeetri kauguselt. EMTAs toimunud konverentsist “Networking Performance Art Production Workshop”. Triinu Arak Usedomi muusikafestival laiendas Saksa publikule pilti Eesti muusikaelust. Gerald Felber Levimuusika köitvalt isiklik ja haaravalt üldine ajalugu. Raamatust Kelefa Sanneh “Seitse suurt. Levimuusika ajalugu”. Margus Haav MULJE “Kuldar Sink 80” – isepäise looja portree. Igor Garšnek Pühitsuseta piduõhtu Jaan Räätsa üheksandale kümnendile. Taavi Hark RAM pole kehvem kui seltskond kusagil laua ümber XIX sajandi Austrias. Pärtel Toompere Kaubamajas lõksus. Brita-Liis Oruste Muusikapäeval Viljandis Maret Tomson Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

Looduslikul ja kultuurilisel geograafial on midagi ühist. Tektooniliste kihistuste või rõhkkondade aktiivsus avaldub just piirialadel, seal, kus üks tektooniline kihistus või rõhkkond teisega kokku puutub. Ka kultuurigeograafiline dünaamika toob esile sarnase fenomeni: mingi kultuurilise areaali äärealad on võrreldes sisemaaga “seismiliselt” aktiivsemad, kultuuri avaldusvormid metsikumad. Seda ei peaks võtma tingimata puudusena. Sageli genereerib kultuuriline perifeeria oma ebastabiilsuses värskeid ideid, mis on “toiduks” etableerunud keskusele. Viimane funktsioneerib sageli gravitatsioonilise keskpunktina, mille peamiseks ülesandeks ongi ligi tõmmata ja absorbeerida uut ja ebatavalist. Eesti kontekstis on sedalaadi kultuuriliselt taltsutamata piirkonnaks Narva. Hoolimata umbes kolmekümnest aastast, mis lahutab tänast päeva Eesti taasiseseisvumisest, pole Narvast veel täielikult saanud eesti kultuurilise vereringe loomulikku osa. Seda muidugi tunnetuslikult, sest vormiliselt ja institutsionaalselt ei toimi Narva kultuurielu võrreldes ülejäänud Eestiga kuidagi erinevalt. Narva kui Eesti kultuuri tuuline perifeeria kipub eriti aredalt avalduma elitaarsete ürituste puhul. Võibolla sellepärast, et elitaarne kui iseäranis kultiveeritu eeldab kosumiseks stabiilsust. Samuti eeldab see piisavate ja püsivate ressursside olemasolu, sest elitaarne on ühtlasi spetsiifiline ning reeglina saavad sedalaadi üritused piisava ühiskondliku tähelepanu alles siis, kui kultuurilised baasvajadused on rahuldatud. Teisisõnu öeldes pole elitaarne äärealal küll võimatu, kuid kultuurilise “ilmastikunähtusena” on see anomaalia. Kuna äärealal puudub sellist nähtust loomulikult koos hoidev gravitatsiooniline kese, siis laguneb nähtus kohe, kui sellesse suunatud välise energia voog lakkab. Teisisõnu eeldab elitaarsete avaldusvormide kooshoidmine äärealal pideva ja märkimisväärse jõu panustamist, mis peab oma aktiivsuselt ületama perifeeria loomuliku destruktiivse “tuulisuse”. Julia Savitskaja Narva ooperipäevade peakorraldajana on suutnud seda teha juba mitu aastat. Ürituse mastaapsust ja pretensioonikust arvestades on tegemist omamoodi imega. Narvas tuleb sellise festivali korraldamisel alustada peaaegu nullist ja seda pea kõigis aspektides. See ei tähenda, et Narvas puuduksid muusikatraditsioonid. Pigem puudub laiem ühiskondlik kontekst, kuhu sellist üritust loomulikult paigutada. Ülesanne meenutab natuke taliolümpia korraldamist subtroopikas (Venemaa korraldatud Sotši taliolümpia sellest muidugi kaugele ei jäänud), mille puhul tuleb kõige muu kõrval kaaluda ka lume tootmist või selle sissevedu kusagilt kaugemalt. Esmalt tuleb veenda artiste ja institutsioone, et Narva ja selle ooperifestival on esinemispaiga ja -sündmusena kaalumist väärt. Ooperitraditsioonide puudumise ja nappide rahaliste vahendite tõttu põhineb veenmine ilmselt suuresti isiklikul karismal. Esinemispaigaga on lood mõnevõrra paremad: Kreenholm sobib üldisesse trendi, mille puhul vanad tehasehooned võetakse taas kasutusele kultuuriürituste paikadena. Kuid välilava ja ülejäänud festivali teenindav infrastruktuur nõuab ikkagi märkimisväärsel hulgal materiaalseid ressursse. Päris suureks probleemiks on publik, sest kohalikest ei moodustu festivali äramajandamise seisukohalt kriitilist massi, kellel oleks harjumus sedalaadi üritusi külastada. See tähendab, et publiku otsimisel tuleb vaadata Narvast ja Ida-Virumaast kaugemale. Kuigi Eesti kultuuripublik on hakanud Narvat võimaliku sihtkohana aina rohkem arvestama, pole töö selles suunas kindlasti veel lõppenud. Ja lõpuks – kuna festival toimub sügise alguses, on üritus võrreldes teiste südasuviste välifestivalidega ilma osas oluliselt tundlikum. Ja kõigest hoolimata on festival siiski juba mitu aastat toimunud ning andnud põhjust rääkida õnnestumistest. Programm on soliidne: viimasele festivalile oli kutsutud rahvusballett ning esietendus Jevgeni Gribi ja Jack Trayleni lühiballett “Flesh”. Samuti tuli festival välja omaproduktsiooniga, lavale toodi Igor Stravinski ooper-oratoorium “Oedipus Rex”; lisaks ooperigala, Tšaikovski “Jevgeni Onegini” etendus noortelt artistidelt ning Tõnis Mägi uue plaadi “Romanss” esitluskontsert. Ka publikut oli rõõmustavalt palju ning vastuvõtt üle keskmise entusiastlik ja soe. Etenduste kunstiline tase küll varieerus, kuid sisaldas piisavalt kirkaid ja meeldejäävaid hetki, et garanteerida positiivne üldmulje. Küll tuleks aga küsida, mis hinnaga see kõik teostus. Savitskaja on kahtlemata ülivõimekas – jättes kõrvale festivali ettevalmistusega seotud tohutu tööhulga, täitis ta ka veel festivali käigus arvukalt ülesandeid – käis laval artiste tänamas, tegeles üles kerkinud tehniliste probleemidega, leidis piisavalt aega esindusfunktsioonide jaoks ja suhtles aktiivselt kutsutud külalistega –, kuid ühel hetkel hakkab ühe inimese õlgadel lasuv ebainimlik koormus paratamatult kvaliteeti mõjutama. Savitskaja on suutnud saada festivalile suurepäraseid muusikuid, kuid pole kindel, kas need on valmis esinema ka järgmistel aastatel. Küsimus pole mitte niivõrd materiaalsetes vahendites, kuivõrd usaldusväärse renomee loomises. Artist peaks tundma, et Narvas saab ta end teostada parimal võimalikul viisil. Eelkõige tähendab see korraldajate veelgi suuremat tähelepanu kunstilisele kvaliteedile, st eelkõige sobivate tingimuste loomist. See ei ole valdkond, mis oleks probleemideta korraldatav mõne üksiku õhinapõhise fanaatiku poolt. Mõneti peegeldab sellist 1990-ndatele omast põlve otsas tegemist festivali buklett, mis ei anna vähemalgi määral tunnistust läbimõeldud turundusest või festivali visuaalsest identiteedist. Bukletis sisalduv teave oli minimaalne, võrreldav ehk ooperi kava vahele lisatava osatäitjate lehel ära toodava infoga. Ei mingeid tervitussõnu ega tagasivaadet sündmuse ajaloole. Või siiski, teksti, mida tervitussõnadena tõlgendada, küll oli, aga bukleti tagakaanel(?)! Puudusid lavastuste sisu kokkuvõtted ja artistide tutvustused. Kohati oli info ka eksitav: näiteks “Jevgeni Onegini” puhul oli esitajaks märgitud külalisooper Leedust, mis võis lugejale jätta mulje, et Narva on tulnud mõni Leedu professionaalne muusikateater, kuigi tegelikult esitasid ooperi koos Narva Linnaorkestriga Leedu päritolu artistid (kelle tasemes ei olnud küll põhjust kuidagi kahelda). Bukleti olematust graafilisest disainist ma parem ei räägi. Samas ei tahaks puuduste üle norida, sest sellist festivali on Narval väga vaja. Ja on vaja ka eestlastel, kellele Narva külastamine kultuurilistel eesmärkidel võiks olla loomulik ja regulaarne tegevus. Savitskaja kahtlemata jätkab, kuid festivali korraldamine muutub iga aastaga aina raskemaks, osalt juba mainitud festivali mõnevõrra metsiku renomee tõttu. Savitskaja on suutnud festivali käivitada tingimustes, kus keegi mujal ei hakkaks asja peale mõtlemagi, kuid nüüd tuleks talle appi tulla. Teatavaid märke riigipoolse kohaloleku suurendamisest siiski juba on – festivali avas kultuuriminister, näidates sellega, et vormiliselt seisab Eesti selle ürituse taga; kultuuriministeerium ja kultuurkapital on festivali ka toetanud. Aga need on esimesed sammud. Narva ja selle ooperipäevad peaksid muutuma eesti kultuuriliseks “sisemaaks“, nagu see on juhtunud paljude teiste väljaspool keskusi toimuvate festivalidega. Seda enam, et potentsiaali Narva ooperipäevadel on. Kuuldavasti on tulevastele ooperipäevadele oodata ka muusikateatri algupärandeid ja sellise sammuga pürib Savitskaja juba vastava valdkonna raskekaallaste hulka. Märk on maha pandud ning selleks, et revolutsioon ei hakkaks õgima oma lapsi ning ei tühistaks selle kaudu lõpuks iseennast, tuleb nüüdsest enam keskenduda pikemale perspektiivile ning anda selle kaudu võimalus festivalil kunstiliselt küpseda.

Kelefa Sanneh. “Seitse suurt. Levimuusika ajalugu” Tõlkinud Kaido Kangur, Tänapäev, 2022. 520 lk Kelefa Sannehi “Seitse suurt. Levimuusika ajalugu” küündib teiste viimasel ajal eesti keeles ilmunud popmuusikateemaliste teoste hulgas kindlasti esile nii mahult, haardeulatuselt kui ka sisult. Sanneh kirjutab endast muusikas ja muusikast endas, kuid doseerib taustsüsteemi luues alati isiklikke elamusi, ilusaid mälestusi ja vahetuid kogemusi, samas sulatab sellesse Ameerika Ühendriikide kultuurilise ja poliitilise tausta. Iga enam kui poole tuhande lehekülje paksune teos on juba oma olemuselt pretensioonikas. Sanneh on lähenenud muusikamaailma faktoloogiale ja ühiskondlikele protsessidele suures osa läbi isikliku prisma, mida ta suudab õnneks hoida piisavalt tagasihoidliku, et raamat ei muutuks häirivaks egotripiks. Meil on viimasel ajal ilmunud ja lähitulevikus on veelgi ilmumas popstaaride biograafiaid ja autobiograafiad, mis on sageli üles ehitatud tüüpilise mustri järgi. Tähelepandamatu ja kitsastes oludes veedetud lapsepõlv, teismeea unistuste muusikalised ambitsioonid, ootamatu kuulsus, röögatu rikkus, vältimatud füüsilised ja vaimsed probleemid. Eks kõigi nende taga ole muidugi inimlikud lood ja elu ning tähesära ja rikkuse paradoksid. Võid küll teenida ühe õhtu plaadikeerutamisega 300 000 dollarit, kuid selle eest tuleb maksta kõrget hinda. Selles mõttes on ülimalt teretulnud ühest küljest üsna akadeemilises, teisalt ladusalt loetavas ja kergesti haaratavas stiilis teos, mis püüab üsna delikaatselt kiigata nähtuste taha ning asetada neid laiemasse konteksti ilma tarbetu kõmu ja glamuurita. Kelefa Sanneh (s 1976) teab, millest kirjutab. Ta on melomaan ja samas mõjukas muusikakriitik. Mees, kelle kirjutised on ilmunud sellistes väljaannetes nagu New Yorker, The New York Times, The Source, Rolling Stone, Blender ja The Village Voice. Tema elukutsest ja kutsumusest sündinud raamat “Seitse suurt” võtab ette viimase poole sajandi levimuusika ajaloo seitsme suure žanri kaupa. Iga muusikakriitik omandab aastate jooksul paratamatu kutsehaigusena teatava nukravõitu eneseiroonia, ja ka Sanneh pole erand. “Ja need – meie! – on lühinägelikud muusikakriitikud, kes on muusika kategooriasse liigitamisega liiga ametis, et seda päriselt kuulata. Kuid see raamat kaitseb muusikažanre, mis ei ole midagi enamat ega vähemat kui nimed, mille anname muusikute ja kuulajate kogukondadele.” (lk 13) Muusika ei ole teadagi sport. Muusikas on paremusjärjestust võimatu määrata ilma subjektiivseid tegureid arvestamata. Mis teeb ühest palast hiti, teisest mitte? Mis annab ühele albumile klassikustaatuse, teisele aga teenimatu unustuse? USA r’n’b megastaari Beyoncé uue albumi esimene singel “Break My Soul” kogus esimese päevaga Youtube’is miljon vaatamist. Minu ühe selle suve lemmiku, salapärase itaallase Pseudospettri hüperromantilise analoogpopi kogumiku “Summertape” palasid on keskmiselt vaadatud alla saja korra. Kas selle loogika ning mõõtmiskriteeriumite põhjal on Beyoncé Pseudospettrist tõesti miljon korda parem? Sanneh hinnangul on levimuusikat viimase poole sajandi jooksul valitsenud ja kujundanud seitse suurt žanrit: rokk, r’n’b, kantri, punk, hiphop, tantsumuusika ja pop. Miks mitte lisada reggae või heavy? Folk? Bluus? Ja jazz? Kus on jazz!? Aga alati tuleb teha valik ja Sanneh tegi enda oma. Muusika on lahutamatu osa indiviidi identideedist. Sinust klaaside värinal mööda kihutavast tuunitud sportliku põhjavalgustusega autost ei kosta üldjuhul Pärdi koorimuusikat, ehitustandril ei kerki seinad skandinaavia improjazzi saatel. Tõsi, võrratu düstoopia “Kellavärgiga apelsini” alaealisest sadistist peategelane Alex oli lummatud Ludwig van Beethovenist, kuid eks see oli üks nutikatest kunstilise efekti loomise viisidest. Päris Alexid juba Beethovenit ei kuula! Sanneh on üsna põhjendatult veendunud, et iga žanr moodustab enda ümber oma muusikalise kogukonna ja eks soov tunda ennast kogukonna liikmena ole väga inimlik ning arusaadav. Tänasel stiililise killustatuse ajastul võib muidugi idufirma püstirikas omanik kuulata rahumeeli sotsiaalkriitilist protopunki. Eks ülepea ole igasugused piirid ammuilma ähmastunud või ähmastumas ning see on eriti tajutav just muusikas. Mingis mõttes meenutab tänases hektilises maailmas pelgalt ühele stiilile keskendunud isik luitunud Led Zeppelini T-särgiga, kiila pealae ja hobusesabaga, sinistes teksades, sandaalides musti sokke kandvat paksude prillidega härrasmeest. Anakronistlik, aga oma kontekstis vahvalt kohatu või kohatult vahva. Kõik on maitse küsimus ja Kelefa Sanneh ei lase endale seda kaks korda öelda. Raamat algab rockiga. Õigupoolest on sellegagi nii, et kui proovida kõnelda tänasest stiilipuhtusest või pigem killustumisest, siis polnud minevikuski olukord sageli teistsugune. Elvis Presley albumid olid lisaks rokiedatabelitele ka kantri ja r’n’b omades! Identideediküsimus oli oluline juba pool sajandit tagasi. Omamoodi märgiline on tõsiasi, et rock’n’rolli ei suhtutud kui muusikakategooriasse. Ilmus ridamisi rock’n’rollist rääkivaid rock’n’rolli laule. Sanneh meenutab põnevaid ja vähetuntud fakte nagu näiteks see, et kui MTV 1981. aasta suvel käivitati, olid seal kõlanud sissejuhatavad sõnad “Daamid ja härrad, rock’n’roll”. USA muusikaajakirjanikuna ei saa Sanneh muidugi üle ega ümber rassiküsimusest ega segregatsioonist ei rocki ega teistegi stiilide juures. Eestis on ehk tõesti veel keeruline mõista, kuid rock’n’rollis nähti alguses omamoodi universaalžanri, mida tarbisid nii mustad kui valged, kuid millest kujunes hiljem sujuvalt valgete staaride žanr, millel on lihtsalt mustanahaline ajalugu. Ühe vanema ja auväärsema žanrina on rock’n’rolli võimalik tuvastada hea tahtmise korral paljudes pop-palades, kuigi mingis mõttes on selle kultuuriline tähtsus tuhmunud. “Kuid tänapäeval näib roki ajalugu olevat mitte lineaarne, vaid tsükliline. Mingit suurejoonelist evolutsiooni ei toimu, on üksnes lõputu taasavastamiste ja ümberhindamiste protsess, sedamööda kuidas mitmesugused stiilid moodi tulevad ja moest lähevad.” (lk 111) Kuldsed sõnad, mis võivad põhimõtteliselt kehtida enam-vähem iga žanri kohta. Kindlasti ei tasu unustada, et Sanneh kasvas ja kujunes üheksakümnendatel, kui muusikat sai kuulata põhiliselt raadiost ning koduselt plaadiriiulilt, kuid intelligentse inimesena ei romantiseeri ta noorust üle ning on avatud kõigele uuele, kaasa arvatud sotsiaalmeediale, voogedastusele ning uutele turumudelitele. Mis tähendab ka seda, et muusikul pole tegelikult eriti vaja ei plaadifirmat ega temast kõnelevat ajakirjanikku. “Seitse suurt” ilmus originaalis oktoobris 2021. aastal. Jääb üle kiita kirjastust, tõlkijat ja toimetajaid operatiivse ning korrektse töö eest. Sanneh kasutab oma entsüklopeedilisi teadmisi taktitundeliselt ning ei uputa faktikoorma alla ja eriti liigutav on see, et tema armastus muusika vastu kumab isegi iga koma ja iga punkti tagant.

Ma näen Rihot minemas läbi lumesaju, kadumas metsaraja hämarikku. Saadan teda pilguga, ma kujutlen täpselt, kuidas ta teekond kulgeb, millal kõnnib läbi naabri hoovi ja millal jõuab oma maja terrassile, süütab seal tule ja astub uksest sisse. Ma tean, et võibolla poole tunni pärast, võibolla pisut hiljem saabub temalt meie äsja peetud vestluse jätkuks e-kiri mõne asjakohase täpsustava leiuga YouTube’ist, olgu see siis muusikasse, filosoofilistesse küsimustesse või veel hoopis mõnda muusse valdkonda puutuv. Ja ikka on see mõtetevahetus jätkunud. Nüüd aga kadus ta lõplikult – helijäljed kõlaväljadel, pildid, kõneldud laused, kirjapandud sõnad, kujutlused mälusoppides on kõik, mis meile on jäänud. Neid ei tule enam juurde. Aga selles nüüdseks lõpetatud raamatus on uskumatult mitmekülgne ja rikas maailm. Me võime selle igal hetkel avada ja süveneda erinevatesse peatükkidesse. Riho pakkus kitarrikunstnikuna nii lõõskavat tuld kui karget jahedust; ta virtuoosne hoog vallandus ansamblites Kaseke, In Spe ja VSP Projekt. Täiesti erinev loominguline potentsiaal avaldus legendaarse Ultima Thule muusikas, selle bändi ilmumisega sai Rihost laulja ning laulude kirjutaja. Ja ka oma häälega suutis ta moduleerida väga eripalgelistesse karakteritesse. Kuulakem ta sooloalbumeid, kuulakem jäädvustusi ta uskumatult rohkearvulistest koostöödest paljude teiste suurepäraste eesti muusikute ja ansamblitega. Selles kõiges oli ta alati Poeet. Meil on põhjust olla tänulik selle muusikalise omailma eest, mille Riho meile jättis. Igavest Valgust Sulle, armas sõber!