Muusika uue autoripreemia laureaadid 2023

Ajakiri Muusika annab tänavu välja oma esimesed muusikapublitsistika alased autoripreemiad! Esimesed laureaadid on muusikateadlane Ene Pilliroog ja noor autor Luisa Susanna Kütson, Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi tudeng. Ajakirja toimetust ajendas sellist preemiat looma soov väärtustada ja fookusesse tõsta muusikast kirjutajaid.

Alljärgnevalt jagavad laureaadid mõtteid muusikaelust ja muusikateemal kirjutamisest.

FOTO TOOMAS TUUL

ENE PILLIROOG

Muusikaajakirjanduse alustala – kontserdiarvustus on teadupärast keerukas žanr. Milliste mõtete ja põhimõtetega lähened arvustuse kirjutamisele?

Ene Pilliroog: Lähen kontserdile muusikalist emotsiooni saama. Püüan olla eelarvamuseta ja interpreete mitte võrrelda, sest iga esitus on alati eriline, isikupärane ja hetkeline, millest helide kustudes saab mälestus. Mõni saadud emotsioon on tõesti samuti vaid hetkeline, teise lummuses võib püsida pikka, pikka aega. Nii et mu kirjutised on justkui kontserdil kuuldust hinge jäänud peegeldused, milles on oma osa teose sünnitausta ja konkreetse esituse hetke koosmõjul. Minu arvates teose partituuri vormiline ja orkestratsiooniline käsitlus käib ühe teise žanri alla, mis on samuti väga huvitav lugemine, aga sellega võib tegeleda hoopis teises olukorras. Ka ei ole ma pidanud vajalikuks kogu ilmale kuulutada, kui mitu n-ö vale nooti ma suutsin esituses tuvastada. Ikka juhtub, see on inimlik – ka kirjatöid tehes on väga kerge näpuliigutusega võimalik nt toetusest saada teotus, aga see polnud ju ometigi hinnang, mida tahtsin öelda!

Milliseks hindad muusikaajakirjanduse võimalusi ja hetkeolukorda Eestis?

Ma ei oska võimaluste osas midagi öelda, sest olen tarbija seal, kus pakutakse. Küllap tegelevad võimalustega kutsutud ja seatud kultuurijuhid, kes peavad arvestama nii kulude kui tuludega. Aga mingeid tendentse võin küll esile tuua. Kui ma loen igakuist Eesti Muusika Infokeskuse uudiskirja, siis sealt nähtub ikka väga aktiivne, rikas ja mitmekülgne tegevusväli, milles meie muusikud osalevad nii kodu- kui välismaal. Nimetatud uudiskiri on aga n-ö valitutele, kes spetsiaalselt selle tellivad. Millegipärast ei kajastu sealt nähtavast kultuuririkkusest isegi mitte murdosa meie igapäevaste päevalehtede veergudel või telekanalite helenduses, nii et laiem üldsus ei oma mingit aimu, kui palju suurepäraseid muusikuid meil on ja kuidas nad on võimelised osalema maailma kultuurielus. Avaramat muusikaelu käsitlust võib leida ajakirjas Muusika ja Klassikaraadios (“Helikaja”, “Delta”), mille üks suurimaid väärtusi minu silmis on ka kontsertide ülekanded ja järelkuulamise võimalused, mis omasid eriti suurt väärtust viiruse- ja “maskiballi”-aastail, mil kõik inimesed ei saanud elava muusika juurde tulla. Olen leidnud internetist ka leheküljelt MuusikaElu, mis pakub huvitavaid intervjuusid, Eesti Kontsert võimendab tegemisi “Aplausiga”, Rahvusooper Estonia meelitab kuulama oma uudiskirjaga, ajakiri Teater.Muusika.Kino köidab süvasisuliste lugudega ja ajaleht Sirp iganädalaste valikutega kontserdisaalidest. Nii et kes teadlikult otsib, see võib üht-teist ka leida, kuid meie päevalehed ja teleprogrammide juhid võiksid küll peeglisse vaatavalt mõttesse jääda, et kas ikka on kõik nii kuis võiks.

Olgu siinjuures veelgi üks asi ära märgitud – meil ilmub just viimasel ajal haruharva tõsisemaid monograafiaid. Põhjus on vist ilmselge ja lihtne – sellise töömahu eest, mida nõuab monograafia valmimine (arhiivitööd, intervjuud, muusika kuulamine jne), pakutakse niivõrd alandavalt väikest töötasu, et ükski tervemõistuslik inimene ei võta seda tööd ette. Ja kui võtab, siis peab selleks olema mingi teda isiklikult sügavalt puudutav põhjus, mida nimetatakse armastustööks.

Millised mõtted on sul seoses meie muusikaeluga ja järelkasvuga ning kui jätkusuutlik see keset keerulisi aegu paistab?

Meie muusikaelu on vähemalt hetkel küll väga rikas, sest niivõrd palju on huvitavaid, ainulaadsete kavadega kontserte ja erinevaid festivale, et on teistpidi häda – igale poole kuhu tahaks, lihtsalt ei jõua. Ka olen “viiruslikel” põhjustel eelistanud n-ö suuremaid kontserdipaiku, ehk siis Estonia kontserdisaali ja kirikuisse jäävaid sündmusi. Tõstaksin eriliselt esile Tallinna Jaani kiriku osa meie kultuurielus – nad on suutnud oma kuukavadesse koondada väärtuslikke muusikahetki, mis on kokku toonud ja ühendanud suure hulga inimesi.

Mis puutub järelkasvu, siis ühelt poolt on selleks loodud parimad võimalused, mis kunagi varem on olnud ja maailm on lahti, aga teisalt jällegi kohtame probleemi, kus ühed on võrdsemad kui teised. Ka meie (laste)muusikakoolide õpetajad on väärt töötasu, mis innustab ja paneb huvituma. Aga ajad on ju keerulised lausa igavikuliselt, sest alati on igale päevale jagunud omi muresid.

FOTO KERTTU KRUUSLA

LUISA SUSANNA KÜTSON

Milline funktsioon on kontserdiarvustusel ja milline võiks olla hea ja õigetel alustel kirjutatud muusikaarvustus? Luisa Susanna Kütson: Kontserdiarvustusel on mitmeid funktsioone. Neile, kes kontserdil ise kohal polnud, on arvustus hea ülevaade toimunust. Võib-olla saadakse just sealtkaudu aimu, kas peaks tulevikus sarnasele sündmusele varakult piletid soetama või tasuks otsida hoopis midagi meelepärasemat.

Kontserdilkäinule annab arvustus võimaluse hommikut/lõunat/õhtut meenutada, näha sündmust läbi uue vaatevinkli ja leida puutepunkte autoriga. Arvustajale endale on see vast viis oma kogemust lahti mõtestada ning võimalikult autentselt edasi anda. Arvustuse kirjutamine võib olla küllaltki keerukas. On ju muusika kuulamine üsna sensoorne kogemus ja mõne tajutud elamuse selgitamiseks just nende õigete sõnade leidmine võib aega võtta. Kui aga juba lähenemisnurk leida ja sõnad liikuma pääsevad, ununeb eelnenud pinge, ning arvustus kirjutab end peaaegu ise. Hea ja õigetel alustel kirjutatud muusikaarvustus on see, mille autor ei ürita teha oma individuaalsest kogemusest universaalset tõde ning on iseenda, arvustatavate ja lugejate suhtes aus. Millist rolli sinu pilgu läbi muusikaajakirjandus kannab meie muusikaelus? Muusikaajakirjandus ühendab loojaid, loomingut, korraldajaid ja kultuurihuvilisi.

See võimaldab olla kontaktis muusikaelus toimuvaga ning samas annab ruumi, et seda toimuvat mõtestada. Muusikaajakirjandus talletab seda, mis muidu oleks mööduv, ja sõnastab seda, mis võib tunduda sõnastamatu. Milline paistab meie praeguse aja muusikaelu? Minu silmis on praeguse aja muusikaelu väga heas seisus. Muusika on kättesaadavam ja mitmekesisem kui kunagi varem. Selle olulisust ja asendamatust tuleb lihtsalt osata teadvustada ja hinnata, et need, kes seda kõike elus ja liikumises hoiavad, saaks vääriliselt tunnustatud.