Saksa publik – eriti just Hamburgi ja Müncheni muusikasõbrad – teadsid siiani Eesti muusikaelukohta peamiselt kahte asja: suurepärast koorikultuuri ja seda, et see on maa, kust on pärit Arvo Pärt. Ka mõned teised nimekad eesti muusikud on Saksamaal populaarsed, eelkõige Paavo ja Neeme Järvi. Võib tänada kahte tendentsi, et see pilt on vähehaaval laienenud. Esiteks maailma globaliseerudes on liigutud vanast, Kesk-Euroopa repertuaarist kaugemale – muutus, mida võis märgata, kui Euroopa Liit 2004. aastal ida poole laienes. Teiseks põhjuseks võib pidada erilisi üritusi, mis keskenduvad kindlate riikide muusikapärandile. Usedomi muusikafestivalil on selles osas juba kaks aastakümmet kanda kaalukas ja kaugele paistev roll. Igal sügisel esitletakse siin kontsentreeritult üht Läänemere äärset maad, nt 2021. aastal oli fookuses Leedu, seekord – kolmandat korda pärast 1999. ja 2013. aastat – Eesti. Festivali direktori Thomas Hummeli ja kunstilise juhi Jan Brachmanni sooviks on võimalikult mitmekesine ja erinev kava ja nii on nad ühe ja sama maa puhul kujundanud iga kord programmi erinevalt, leidnud uued aktsendid ja tõmbeüritused.
Nii polnud tänavuse festivali 27 kontserdil, mis varieerusid orkestrikontsertidest intiimsete salongi-soirée’deni, esindatud mitte Saksamaal juba (eriti just uue muusika ringkondades) tuntud Pärt ja Tüür. Selle asemel oli pööratud erilist tähelepanu Eesti esimese iseseisvusaja loojatele: Heino Ellerile, Eduard Tubinale ja Eduard Ojale ning samuti Ester Mägile, kelle noorusaastad langesid samuti esimesele iseseisvusajale ja kes ehitas oma pika elu jooksul nagu silla toonase Eesti ja tänase aja vahele. Kuigi Usedomi kava pandi kokku palju varem, enne möödunud talve lõppu, võib seda pidada peaaegu prohvetlikuks, arvestades Putini agressiooni Ukraina vastu. Kava põhirõhk on just ühe riigi keelelis-kultuurilisel suveräänsusel, mis praeguses ohtlikus olukorras toetab rahva eneseteadvust ja vastupanuvõimet.
Saksa publik sai festivalil kuulda hulga haaravaid, nõudlikke ja avatud meeltega vastu võetud teoseid, mida peavoolu kavades harva kuuleb. Selles mõttes oli oluline keelpillikvartett Signumi kontserdiõhtu, kus lisaks Schuberti keelpillikvartetile G-duur sai tutvuda nii Ester Mägi 1990. aastal loodud meditatiivselt sisekaemusliku “Vespriga” kui ka Heino Elleri 60 aastat vanema keelpillikvartetiga nr 2. Just see viimati nimetatud teos, mille esitajad valmistasid ette spetsiaalselt Usedomi jaoks ja mida mängiti vabameelsuse ja ranguse parimas tasakaalus, näitas eesti muusikat enne Stalini okupatsiooni nii absoluutselt iseseisvana kui ka teiste Euroopa kultuuridega võrdväärsena. Oma polüfoonilise meisterlikkuse, muusikalise tiheduse ja sisemise energiaga, milles väljendub kokkupuude sünge maailmaga, ilma sellele alla andmata, tekitas see teos soovi Elleri muusikat veelgi kuulda.
Ja kui festivalil piisavalt kaua viibida, seda kuuliski. Nii kõlas näitlejanna Martina Gedecki kirjanduslik-muusikalisel õhtul, kus ta luges ette katkendeid Viivi Luige romaanist “Seitsmes rahukevad”, Ellerilt veel hümnilaadne “Kodumaine viis” ja “12 bagatelli”. Raamatukatkendite juurde eesti muusikat esitanud pianist Hideyo Harada tõi nende hästi ajastatud teostega suure tundlikkusega esile iga helilooja stiililis-atmosfäärilise eripära. Elleri palad olid meisterlikud ja teatavast skitsilaadsusest hoolimata tihedad karakterpalad, meeldejäävad, olemata mingilgi moel banaalsed. Rütmiliselt teravam oli oma ostinato-vormelites Lepo Sumera “Pala aastast 1981”. Martina Gedeck andis hästi edasi Viivi Luige romaani eelkooliealise kangelanna teadmistungi ja teravmeelsust, aga ka stalinistlike ülesehitusloosungite manipulatiivset jõudu. Esitatud heliloojatest noorim oli Jüri Reinvere, kellelt kõlas sel lugemisõhtul kaks klaveripala, “Urvaste õhtud” ja “Ööpilt liblikatega”, mis on kirjutatud 30-aastase vahega. Siin näitab Reinvere, et ta suudab mitte ainult suurtes koosseisudes (lõppkontserdi avas tema visionaarse teose “Ilmatu valguse süli” Saksamaa esiettekanne), vaid ka sellistes miniatuurides haaravalt atmosfäärseid helimaale luua.
Miniatuuridest rääkides võib mõelda ka Kristi Mühlingu kandlekontserdile maaliateljee intiimses keskkonnas. Siin esitas ta oma Bachi lautosüite ja ühendas neid eesti vaimulike ja ilmalike rahvaviisidega, mis olid kõik tema instrumendile seatud. Mühlingu mängu virtuoosne polüfooniline läbipaistvus ja tema peenimate dünaamiliste ja tonaalsete kõlavärvide nüansside hulk olid muljetavaldavad. Kaasaegses saksa muusikakultuuris on raske leida sellist folkloristlike ja kunstmuusikaliste elementide läbipõimumist ühes esituses.
Festivalil kuulsime mitte ainult Saksamaal seni tundmatuid heliloojanimesid, instrumente, programmikontseptsioone ja kirjandusteoseid, vaid ka esinejaid, kes suutsid kõike esitada autentselt, museaalsesse dogmatismi kaldumata. See sai selgeks ka ansamblit Floridante kuulates, kelle pillid nyckelharpa, kannel, viola da gamba, klavessiin, harmoonium ja klavessiin andsid nende kontserdiõhtule väga erilise, eeterliku, õrna ja peaaegu hapra intiimsuse. Ka siin kõrvutati rahvaviise rahvusvaheliste heliteostega, nagu Telemanni gambasonaat ning Buxtehude ja Bachi kaasaegsete, Tüüringist Eestisse tulnud Johann Valentin Mederi ja David Kellneri palad. Mederi muusikale kuulus õhtu Andrzej Szadejko juhitud Poola barokkansambli Goldberg Baroque Ensemble’i kontserdil. Mederi emotsionaalselt värsked kontrastsed kiriklikud vokaalteosed on komponeeritud lausa kameeleonliku stiililise osavusega. Peaaegu Vahemere-äärne temperament ja intiimsed koraalitöötlused seisid siin kõrvuti, peegeldades seda vaimset ja intellektuaalset avatust, mis sel ajal kogu Läänemere piirkonda Stockholmist Lübecki ja Revalini tihedalt sidus.
Saksa keelest tõlkinud Ia Remmel