top of page

Mida vajavad Eesti muusikakoolid?


Piret Rips-Laul. FOTO VAHUR LÕHMUS

24.–25. novembril 2022 toimus Eesti muusika- ja teatriakadeemias (EMTA) Eesti muusikanõukogu 30 aasta juubelile pühendatud konverents “Eesti helikunsti ja muusikakultuuri arengusuunad”. Käsitlusel olid olulised teemad, nagu klassikalise muusika jätkusuutlik tulevik, süvamuusika Euroopa kultuuriruumis, Eesti helikunsti hetkeseis. Ühe olulise valdkonnana olid arutlusel muusikaharidusega seotud küsimused, mida käsitlesid EMTA õppejõud, muusikapedagoogika õppejuht Kristi Kiilu oma ettekandes “Üldhariduse roll teadliku kontserdipubliku kujundamisel” ning Eesti muusikakoolide liidu (EML) juhatuse liige ja Võru muusikakooli direktor Piret Rips-Laul ettekandes “Muusikaline huviharidus kui professionaalsuse taimelava”. Kavas oli ka vestlusring “Kõrgkoolieelne muusikaharidus Eestis: traditsioonid ja tulevik”, kus osalesid haridusminister Tõnis Lukas, Timo Steiner (MUBA), Mihkel Poll (EMTA, EIL), Karin Veissmann (Vanalinna hariduskolleegiumi muusikakool), Andres Teppo (EML) ning moderaatorina Marko Lõhmus. EML oli teinud küsitluse muusikakoolide lõpetajatele ja nende vanematele “Huvikoolist muusikakõrgkoolini. Muusikakoolide õpilaste tulevikuvaated”, mida tutvustasid Piret Rips-Laul ja Kaie Tanner.

Järgnevalt mõtteid Piret Rips-Laulu ettekandest ning ülevaade EMLi küsitlusest. Piret Rips-Laul: Eesti muusikakoolide liit (EML) ühendab käesoleval ajal 88 muusikakooli 12 000 õpilase ja ligi 2000 õpetajaga. See on päris suur koolide, õpetajate ja õpilaste arv. EMLi üks põhimissioone on seista selle eest, et kvaliteetne muusikaharidus jõuaks jätkuvalt igasse Eestimaa piirkonda Seda on aga järjest raskem teha. EML korraldab õpilaskonkursse, koordineerib õppematerjalide koostamist, vahendab koolitusi ja toetusprogramme. Viimastel aastatel on olnud häid toetusprogramme, nagu “Igal lapsel oma pill”, millega muusikakoolid said juurde palju uusi instrumente. Nüüd kahjuks see programm lõppes. On olemas programm andekatele õpilastele, et toetada nende osalemist väliskonkurssidel ja festivalidel. Kõige suurem üritus, mida EML korraldab, on üle-eestiline konkurss “Parim noor instrumentalist”, kus vaheldumisi võistlevad ühel aastal keelpillid ja löökpillid, teisel aastal klahvpillid ja puhkpillid. Tänavune konkurss on jälle tulekul, seekord pianistidele ja puhkpillimängijatele, see toimub veebruaris ja märtsis ning klaveri lõppvoor on aprilli algul MUBAs. Kokku on sellistel konkurssidel osalenud ligi 1400 õpilast, 12% õpilaste koguarvust. Tallinnast on osalejaid kõige rohkem, samuti Loode-Eesti regioonist – Harjumaalt, Raplast. Vähem tuleb osalejaid Lääne-Eestist, Pärnumaa koolidest ja ka Lõuna-Eestist. Kolmandik muusikakoolidest on konkursil osalemisest täielikult loobunud – kui tulemused on korduvalt kehvapoolsed, siis ühel hetkel kool enam välja ei tule.


Muusikakoolide õppevormid Praegusel ajal on õpe muusikakoolides muutunud väga paindlikuks. Keskne on endiselt 7-aastane põhihuviharidus, aga võimalik on valida ka vaba huviharidus – seal on ainult pilliõpe, solfedžo, muusikaloo, orkestri- ja ansamblitunde ei ole. Või saab võtta muusikalise huvitegevuse – see on rühmaõpe koos pilliga; mõnes koolis on koorisuund või orkestrisuund või lihtsalt õpetatakse lapsi laulma, sest viisipidamine on lastel tänapäeval kahjuks järjest halvem.

Uuem mõiste on eelprofessionaalne huviharidus, mille sisu tuleb muusikakoolide juhtidega alles läbi arutada. See on süvendatud õpe alates muusikakoolide vanemast astmest. Selles õppes on võimalik saada ka mentorkoolitust.

Vanusegrupid on meil ka väga laiad. Alustame teinekord juba viieaastastega kuni täiskasvanuteni välja. Täiskasvanute õpe on muusikakoolis väga populaarseks muutunud.


Muusikakoolide probleemid Muusikakoolide probleemiks on pikka aega olnud see, et nad on omavalitsuste halduses. Omavalitsustes ei ole aga alati piisavalt võimekust ja oskusi hinnata muusikakoolide vajadusi, samuti on siin käärid omavalitsuste rahaliste võimaluste osas. Mõnel pool jagub muusikakoolidele raha rohkem, teises kohas vähem. Kui muusikakoolide haldamine jääbki ainult omavalitsustele, kujuneb sellest tõsine oht kogu Eesti muusikakooli hariduse jätkusuutlikkusele! Meil puuduvad tänini selged piirid huvitegevuse ja huvihariduse vahel. Palju lahtisi otsi on eelprofessionaalse hariduse osas, et kes õpilastest võiks sinna kuuluda ja kuidas seda määrata. Koolide direktorid on praegu erinevatel seisukohtadel.

Probleemiks on ka see, et meil puudub muusikakoolides riiklik õppekava. Mudelit, mis sobiks kõigile, on raske leida, sest muusikakoolid on väga erinevad, koolide ja õpilaste tase on ebaühtlane. Kui laps tuleb ühest muusikakoolist hea tunnistusega, siis teises võib ta jääda klassi kordama, kuna ei vasta tasemele. Ka õpilaste väljalangevus muusikakoolidest on päris suur. Neist, kes alustasid, jõuavad umbes pooled kooli lõpetamiseni. Lõputunnistus, mille me anname, on tore paber, aga see ei näita õpilase tegelikku taset. Meie õpetajaskond vananeb. On koole, kus kõik õpetajad on 65-aastased või vanemad, nooremaid õpetajaid ei olegi. Nii kujuneb olukord, et laps ei näe muusikakoolis enam oma vanemate ealisi õpetajaid, ta näeb vanavanemate ealisi. Vanuse osas on näha seost, et kui muusikakoolis on pikka aega olnud õpetaja palk 800–900 eurot täiskohal, siis on seal valdavalt tööl ainult pensioniealised õpetajad. Pensionile on see päris hea lisasissetulek, aga noor õpetaja sellise palgaga välja ei tule. Kõrgem tööstaaž ei taga suuremat palka, koolil lihtsalt ei ole võimalik palka tõsta. Varasem atesteerimiste süsteem, mille abil sai oma ametijärku tõsta, nüüd enam ei toimi. Suur erinevus on ka nädalas antavate tundide arvus: 20 kuni 30 tundi. Kõige madalam palganumber ongi praeguse seisuga 800 eurot ja kõige kõrgem teadaolev palk 1450 eurot ja see on Tallinna ümbruskonnas. Mida kaugemale pealinnast liikuda, seda keerulisem on õpetajaid tööle leida. Muusikakoolides pole mitmete pillide õpetajatele võimalik pakkuda täiskoormusega tööd ja nii tuleb pedagoogil käia mitme koha vahel. See on õpetajale väsitav, lisanduvad transpordikulud . Logistikaga on ka keeruline, kuidas bussid-rongid liiguvad ja kui on auto, peab see olema selline, mis ka külmaga läheb käima ja alt ei vea.

Meil oli EMTAga projekt, kus läbi õppeprotsessi tutvustatakse muusikaõpetaja eriala. Sinna juurde käis ka praktika muusikakoolides. Ka Võru muusikakoolis olid tudengid meie tööga tutvuma. Kui nad olid seal siis ringi vaadanud, küsisin päeva lõpuks, et kes oleks sellisest tegevusest huvitatud? Suurt entusiasmi ei olnud näha. See on ammune mure, et on raske leida inimesi, kes oleks valmis Tallinnast ja Tartust kaugemale maakonda tööle tulema. Võimalikud lahendused Olukorra parandamiseks oleks vaja, et omavalitsuse finantseerimisele lisanduks ka riiklik rahastus. Näiteks nii, et riik tagaks finantseerimise eelprofessionaalsele õppele ja kohalike omavalitsuste peal oleks huvitegevus ja huviharidus. Meil võiks olla samamoodi, nagu on sporditreeneritel, kus 50% töötasust tuleb riigilt ja 50% omavalitsuselt.

 

Piret Rips-Laul ja Kaie Tanner tutvustamas EML küsitlust. FOTO VAHUR LÕHMUS

Küsitlus “Huvikoolist muusikakõrgkoolini. Muusikakoolide õpilaste tulevikuvaated”. Vastajate hulgas olid muusikakoolide lõpuklasside õpilased ja nende vanemad. Maakonniti oli vastamise aktiivsus: Harjumaa 53%, Ida-Virumaa 9%, Lääne-Virumaa 8%, Pärnumaa 4%, Tartumaa 4% ja Saaremaa 4%, Valgamaa 3%, Võrumaa 1%.


Õpilaste vastused

Küsimusele, kas muusikakoolis antav haridus vastab ootustele, oli 92 “jah”-vastust ja “4” ei-vastust. Muusikakoolis meeldib õpilastele kõige rohkem erialapill (67) ja kõige vähem esinemine (19). Meeldib veel hea õppekeskkond (54), see, et sõbrad käivad samas koolis (44) ja et koolis on huvitavad õppekavad (39).

Selle kohta, mis ei meeldi, olid vastused: õpetaja suhtumine , “ma ei saa mängida neid lugusid, mida tahaks, vaid neid, mida peab”, muusikakooli, tavakooli ja huviringide ajaline lõikumine ning “õppekava on liiga klassikaline, tahaks mängida rohkem tänapäevaste heliloojate palasid. Saan aru, et selleks, klassikaline muusika ei sureks välja ja seda ei unustataks, on tähtis seda õpetada, aga seda võiks mitte nii palju peale suruda.”

Soovide osas, mis võiks koolis olla teistmoodi, sooviti kahte erialatundi nädalas, rohkem ansamblitunde, vähem kontrolltöid, vähem esinemisi, rohkem paindlikkust, samuti leiti, et eksamid on liiga rasked.

Koolitöö korralduslikus osas olid soovideks parem tunniplaan, et oleks võimalik ka nädalavahetustel harjutamas käia, kool võiks olla 7 aasta asemel 9 aastat, et üldainete õpetajad ei vahetuks, et oleks olemas e-kool ja et orkestriproovid ei oleks nädalavahetustel.

Olme osas sooviti istekohtade juurde lampe, tasuta toitu, rohkem harjutusruume ja et õpetajal oleks oma klass. Sooviti ka tuge lavahirmust üle saamiseks ja psühholoogi tuge.

Veel õpilaste mõtteid: “riik võiks muusikakoolist mõelda mitte kui huviringist, kuna siit saavad alghariduse tulevased muusikud”; “muusikakoolis võiks olla ka õpe, kus saaks õpitut ka praktiliselt rakendada, näiteks luua ise väikesi muusikapalu”; “rohkem väljasõite ja üritusi, inspireerivaid ja praktilisi loenguid”; “võimalust ise valida, mis tunde võtta”. Väga oluline teema muusikakooli lõpul on, kas minna muusikat edasi õppima. Selles osas jagunesid õpilaste vastused nii: “veel ei tea” – 42,7%, “ei” – 39,6%, “jah” – 17,7%. Küsimusele, mis mõjutab muusikat edasi õppima, olid kõige kõrgema protsendiga vastused: meeldib loominguline tegevus, erialane edu ja inspireerivad õpetajad. Mõjuritena nimetati veel sõpru, seda, et meeldib esineda, ning oli ka vastuseid, et “ükski muu ala ei paku huvi”. Vastuste hulgas, miks edasi õppima ei soovi minna, olid arvukamad huvipuudus: “huvi on ära kadunud”, “vanemad suruvad peale”, “olen palju aastaid pilli õppinud ja tahaks nüüd midagi muud teha”, “ei näe perspektiivi”, samuti muusikutöö madalad palgad.

Lapsevanemate vastused

Küsitleti ka õpilaste vanemaid. Küsimusele, miks laps pandi muusikakooli, tulid välja vastused: “laps ise tahtis”, “oli soov saada muusikaline haridus”, “pillioskus on kogu eluks”, “soov arendada lapse loovust”, “muusikaline haridus on üldhariduse osa”, aga ka seda, et “sugulane soovitas”, “muusika arendab silmaringi” ning “viisin lapse muusikakooli, sest muusika on imeline!”.

Selles osas, mis võiks muusikakoolis olla parem, olid arvamused: “õppeprogramm võiks sisaldada rohkem koos musitseerimist”, “anda võiks mitte ainult klassikalisi lugusid, lastel puudub nendega seos – võiks olla ka neid, mida nad raadiost või internetist kuulevad”, “lastel, keda muusika huvitab lihtsamal tasemel, võiks olla vähem solfedžot, et koormus ei oleks liiga suur. Liiga akadeemiline käsitlus võtab rõõmu ära”. Probleemidest mainiti ka seda, et muusikakoolid on alarahastatud, tunnid algavad liiga hilja, tunniplaanides on augud ja ootamised. Lapsevanemad ootaks rohkem tagasisidet pärast kontserti ning rohkem suhtlust ja kaasamist. Arvamuste hulgas oli ka, et õpilaste esinemised vääriksid laiemat turundust, sooviti võimalust saada solfedžos järeleaitamistunde, hinnete asemel võiksid olla hinnangud, infovahetus võiks olla ühest kanalist ning maakondade bussiliinide graafikuid tuleks muuta.

Lapsevanemad tahaksid näha võimalust mängida pilli huvitegevusena, ilma esinemise ja eksamipingeta. Sellega seoses oli ka rohkesti mõtteid, nagu näiteks “muusikakool ei ole ainult lugude pähe õppimine ja esitamine, vaid erinevate koolide õpilased saavad siin kokku ja neist saavad sõbrad. Rohkem võiks olla ühisüritusi – kontsertide külastamisi vms”, “liiga rangelt peetakse kinni arvestustest ja muudest hindelistest ülesannetest. Võiks olla rohkem loovuse arendamist. Tihti jääb mulje, et õpetajad on aastakümneid kinni ühes ja samas rutiinis”, “õpetajate töö peaks olema vääriliselt tasustatud, et nad jõuaksid ka õpilastega konkurssidel käia”, “muusikakool ei peaks olema aluseks vaid professionaalsete muusikute ettevalmistusele. Kui laps soovib oma lõbuks lihtsalt muusikapalu õppida ja mitte ainult eksamiteks valmistuda, võiks seda võimaldada. Ka peale põhiõpet võiks olla valik: kes jätkab professionaalset teed või õpib oma lõbuks”, “kõik muusikakooli lõpetanud lapsed ei pea muusikaerialal edasi tegutsema. See võib olla ka kõrvalharrastus ja maailmapildi avardamine”. Muusika edasi õppimise osas tuli lapsevanematel vastuste protsent: “jah” – 13,8%, “ei” – 30% ja “veel ei tea” – 56,3%. Küsimusele, mis sai lapsele otsustavaks muusikat edasi õppima minna, olid vastused: “meeldib loominguline tegevus”, “inspireerivad õpetajad”, “erialane edu”, “talle pakub see eriala huvi”, “pakub huvi MUBA uus maja”. Mitte edasi õppimise osas oli lapsevanemate arvamused: “muusika meeldib küll, aga mitte erialana”, “huvipuudus”, “harjutamiseks ei leia piisavalt aega”, “ta ei tea, mida tahab”, “pole piisavalt musikaalne” ja “muusikutel on madalad palgad”.

Küsitlust kokku võttes pidasid tutvustajad Piret Rips-Laul ja Kaie Tanner väga positiivseks, et rahulolu muusikakoolides pakutava huvitegevusega on kõrge ja on häid ettepanekuid, kuidas olukorda parandada. Küsitlusest välja tulevad võtmesõnad paistavad olevat suhtlemine ja kaasamine. Kuna hakkas silma õpilaste suur protsent, kes veel ei ole otsustanud edasi õppimise osas, oleks ilmselt hea ja vajalik viia koolides läbi karjäärinõustamist ja infopäevi, et tutvustada edasiõppimise võimalusi ja samuti muusikaharidusega avanevaid tööalaseid võimalusi.


Comments


bottom of page