top of page

Daniel Lozakovich – rohkem kui imelaps


Daniel Lozakovich esinemas ERSOga, dirigent Olari Elts. FOTO ZURAB GVANTSELADZE

Maailma tõusvate viiulitalentide hulgas on teinekord üsna raske järge pidada, aga seda põnevam on leida sealt enda jaoks inspireerivaid nimesid. Viimasel ajal on silma jäänud Daniel Lozakovich. Mitmed tuttavad on teda kiitnud ja mõni peab teda lausa lemmikuks. Kas Lozakovich on imelaps, kes rabab vaid siis, kui on väga noor? Noore kunstniku repertuaari, tegevust ja mõttelaadi uurides saab üsna ruttu selgeks, et andekast lapsest on sirgunud sisukas artist. Mängimise kõrval loeb ta palju. Tema viimase aja lugemislaual on Pasternaki “Minu õde – elu” ja Aristotelese “Metafüüsika”. Aristotelesest toob ta välja mõtte: “Kui tunnete oma tegemistest rõõmu, saab sellest täiuslikkus” – see on ka see, mida ta oma muusikuteel järgib. Selle aasta 30. septembril oli mul au Lozakovichit kuulata Estonia kontserdisaalis mängimas ERSOga kontserdil “Keelatud armastus” Tšaikovski viiulikontserti. Sain tõelise elamuse. Lozakovich mängis tehniliselt pea ideaalselt ja nii kirglikult, nii sügavalt mõtestatult. Pärast kontserti temaga pisut vesteldes veendusin, et tegemist on äärmiselt huvitava ja üllataval kombel justkui tavalise noore inimesega, kes oskab elu elada ja nautida.

Tee suurde muusikamaailma Alustagem tavapärasest küsimusest: miks just viiul? Daniel Lozakovich elab Stockholmis. Tema ema on kirgiisitar, isa Valgevene päritolu, kumbki pole muusik. Tegelikult ei saagi rääkida Daniel Lozakovichist kui imelapsest, sest ta hakkas viiulit õppima alles 7-aastaselt, mis on isegi tavakarjääri mõttes hiljavõitu. Vanemad oleksid näinud oma poega pigem tipp-tennisemängijana. Intervjuus saksa ajakirjale Rondo räägib Lozakovich: “Leidsime ühe õpetaja, kes oli valmis minuga tegelema, isegi kui olen “lootusetu juhtum”. Aga pärast esimest tundi helistas õpetaja mu emale, öeldes: see poiss on sündinud viiuldajaks!” Sport huvitas Danieli samuti ning ta on jätkanud jalgpalli ja poksiga ka pärast suure edu saavutamist. Poks tundub tema puhul ootamatu, aga ühes intervjuus selgitab ta: “Poks treenib väga hästi reaktsiooni”. Alates 2012. aastast juhendas teda professor Josef Rissin Karlsruhe riiklikus muusikaülikoolis, 2015. aastast alates aga Eduard Wulfson Genfis. Mõlemad õpetajad on vene koolkonna taustaga, mis on Daniel Lozakovichit suuresti mõjutanud selles, kuidas ta vene muusikat mõistab ja seda austab. Ta on õppinud ka Mihhail Kaziniki, Natalja Bešulja ja Gerhard Schulzi käe all. Lozakovich on oma õpetajatele äärmiselt tänulik. Noore viiuldaja arvates mängib õpetaja muusiku kujunemisel suurt rolli, ja mitte ainult ei mõjuta teda muusikuna, vaid ka inimesena. Õpetaja inspireerib ning hoiab õpilast vormis ka siis, kui tal on halb päev. 8-aastaselt tegi Daniel Lozakovich kontserdidebüüdi Vladimir Spivakovi kuulsate Moskva virtuoosidega. Vaid 15-aastaselt sõlmis ta lepingu Deutsche Grammophoniga, maailma ühe kuulsaima plaadifirmaga. 2016. aastal saavutas ta I preemia Vladimir Spivakovi rahvusvahelisel viiulikonkursil ning on saanud veel mitmeid tunnustusi, nagu Festival of the Nationsi aasta noore artisti tiitli (2017), “Premio Batuta” Mehhikos ja Hispaania kuninganna Sofia “Excelentia” auhinna. Lozakovichi on oma “tiiva alla” võtnud kuulus muusikamänedžer Martin Engstroem ja nii on Lozakovich tema suurte Verbier’ ja Tsinandali festivali püsiesineja.

FOTO MARCO BORGGREVE

Tippmuusiku elu Noore maailmatasemel viiuldaja elu ei sarnane sugugi tavalise noore inimese omaga. See tähendab palju reisimist, üksi olemist ja pühendumist. Ka paljud popkultuuri staarid ei pea teinekord pingele vastu või tunnistavad hiljem, kui raske neil oli. Andekatel noortel ei jää aega sotsiaalseks eluks, muudeks hobideks või lihtsalt aega iseendale. Kuid näib, et Daniel Lozakovich ei tunne, et eluviis tema noorust kuidagi piiraks või et tal oleks nii ebamugav elada. “Minu jaoks on see tavaline,” räägib viiuldaja, kes on lapsest saati pidanud ringi reisima, “mul on lihtsalt harjutamiseks erilised rutiinid”. Ta arvab, et tema elu ei erine kuigi palju tavalise noore inimese elust. Ta suhtleb, loeb raamatuid, avastab maailma, ehk ainult ei pidutse nii palju. Tema sõnul on kõik need tegevused artisti kujunemiseks äärmiselt vajalikud. Ta mainib vaid, et vahel on üksi reisida natuke üksildane.


Järjekindlus viib tulemusteni Juba 8-aastaselt oli Daniel Lozakovich kindel, et tahab ühel päeval salvestada Beethoveni viiulikontserti. Tema õpetaja Karlsruhes, Josef Rissin, ütles ikka, et selle teose jaoks on veel liiga vara. Siiski õppis ta selle ära, mängis tunnis õpetajale ette ja sai vastuseks: “Jah, see on sinu kontsert!” Esimest korda esines Lozakovich Beethoveni kontserdiga 13-aastaselt, kaks aastat hiljem kutsus Valeri Gergijev ta Moskvasse seda endaga mängima. Taas kohtusid nad Gergijeviga paar aastat hiljem, et lugu siis Müncheni filharmoonikutega salvestada. Albumil on teosest just nimelt live-salvestus. Lozakovichi sõnul on elavas ettekandes midagi maagilist – publik loob ainulaadse atmosfääri, ilma milleta ei saa sündida ajatut esitust. Lozakovichi arvates on Beethoveni viiulikontsert kõige sümfoonilisem kontsert, mis kunagi on kirjutatud. Viiulikontserdis on solist ja orkester (ja muidugi dirigent) kõik osa samast üksusest, see on teos neile kõigile. Paljud tutti-lõigud on võimsaimad kohad terves teoses. See näitab, et solist ja orkester on selles muusikas võrdsed. Beethoveni kontserdi puhul on huvitav, et seda vahetult pärast loomist eriti ei kiidetud. Lozakovich märgib, et samal ajal tuli välja ka Beethoveni ainus ooper “Fidelio”, mis sai samuti palju kriitikat. Nooti vaadates tundub esimesel pilgul, et kontserdis on palju heliredelid (oh õudust!), seega kui muusik ei too välja, mis tähendus muusikas peitub, võib see kõlada üsna “surnult”. Siin ongi Lozakovichi arvates suurim väljakutse viiuldajale – tuua välja selle muusika sügavam pool, see muusika, mida Beethoven ette kujutas.

Bach kui oluline õpetaja Väga oluline helilooja noore viiuldaja elus on Bach. Lozakovich ütleb: “Bach on nagu terve omaette planeet. Ta oli esimene helilooja, kes näitas, kuidas muusika võib minna sellest maailmast kaugemale ja luua ühenduse teispoolsusega. Bach tõstis muusika loomise uuele tasemele ja nii on väga paljud heliloojad temast inspireeritud. Muusiku seisukohast on Bach see, kes avab tõeliselt, milline muusik sa tegelikult oled.” Ka Daniel Lozakovichi esimesel, 2018. aastal Deutsche Grammophonis ilmunud albumil kõlab just Bachi looming. Ta mängib seal Baieri Raadio sümfooniaorkestriga Bachi 1. ja 2. viiulikontserti ning partiitat nr 2. Mitte igaüks ei vali oma esimesele albumile sellist repertuaari. Teise partiita viimast osa “Chaconne’i” on küll laialt mängitud, kuid mitte tingimata partiita teisi osi ja eelpool nimetatud kontserte. Debüütalbumit saatis ka suur edu – see oli nii Prantsusmaa Amazoni üldedetabelis kui ka Saksamaa klassikalise muusika albumite edetabelis esikohal.

Töötamas Tšaikovski viiulikontserdiga. FOTO JOHAN SANDBERG / DEUTSCHE GRAMMOPHON

Järgmised väljakutsed

2019. aastal ilmus Lozakovichi teine plaat “None but the Lonely Heart”, kuhu on lisaks Tšaikovski kuulsale viiulikontserdile salvestatud ka “Meditatsioon” ning seade kahest vokaalteosest: Lenski aaria ooperist “Jevgeni Onegin” ja albumi nimilugu, romanss op. 6 nr 6 “None but the Lonely Heart”. Lozakovich salvestas Tšaikovski viiulikontserdi Venemaa riikliku filharmooniaorkestri ja Vladimir Spivakoviga. Minu meelest on see põneva valiku ja teoste ülesehitusega album. Tšaikovski viiulikontsert on üks Lozakovichi suurimaid lemmikuid. Tšaikovski polnud ise viiuldaja ning Lozakovich mainib, et mõned käigud pole tõesti mugavad, kuid kõik see teenib muusikat. Oma plaadi Deutsche Grammophoni tutvustusvideos räägib Lozakovich: “See on üks absoluutseid tippkontserte viiulile, ainus kontsert, mis võib viia sind balleti, ooperi, teatrimaailma. Siin on koos vene hing ja prantsuse mõjud. Tšaikovski kirjutas selle teose Šveitsis Genfi järve ääres, kuhu ta oli tulnud, et leida unustust oma õnnetust abielust. Tšaikovskis on alati igatsus millegi kättesaamatu järele. Ta pidi elama saladuses ja sellepärast on melanhoolia selles kontserdis eriline – eriti on see tuntav kontserdi II osas.” Lozakovichi viiul Keelpillimängijale on tema viiul tähtis osa temast, sellepärast on väga oluline, milline on see meistripill, mille muusik endale saab. Lozakovichi pillid on “ex-Baron Rothschild”, mille talle andsid kasutada Reuning & Son, ning Eduard Wulfson ja LVMH (Louis Vuitton Moët Hennessy) poolt kasutada antud stradivarius “Le Reynier”. Lozakovichi ütleb oma “ex-Baron Rothschildi” kohta: “Ma leian temast iga päev uusi saladusi. Kuid saladuste väljakaevamiseks peavad olema oskused ja vilumus. Muidu ei kõla stradivarius teistest pillidest paremini. Just see on nii eriline! Ja nende pillide kandvus suurtes kontserdisaalides on geniaalne, eriti veel kui arvesse võtta, et sel ajal, kui need pillid ehitati, nii suuri saale veel ei olnudki. Stradivari viiulitel lihtsalt on kandvam kõla kui teistel viiulitel. Ja nad on värvide poolest väga rikkad.”


Aga kuidas? Keelpillitudengina tunnen ikka huvi, kuidas keegi harjutab, mida teeb, et muusikuna areneda. Daniel Lozakovich on selle poolest huvitav, et ta tundub pidavat kõige olulisemaks just dirigente. Esinemisest rääkides kirjeldab Daniel tunnet, et peab mingis mõttes saama dirigendiks, muidu muusika ei hakka elama. Huvitaval kombel ei kuula Lozakovich palju viiuldajaid, enamasti kuulab ta hoopis dirigente ja pianiste, ja heliloojatest eriti Beethovenit. Tema jaoks on kõige suuremad inspiratsiooniallikad Wilhelm Furtwängler, Carlos Kleiber ja Maria Judina. Tema jaoks on sellest, mida viiuldaja teeb mõne fraasiga, olulisem see, mida dirigent teeb muusika kui tervikuga. Lozakovich peab oluliseks uurida ka helilooja ja teose tausta. “Helilooja on ikkagi see, kes selle muusika kirjutas, nii et artist peab uurima, kes ta oli, mis olid ta huvid, kes ta oli inimesena; samamoodi nagu on oluline teada selle helilooja teoseid – kõik see on seotud sellega, mida sa esitad,” räägib ta. Ja seejärel peab leidma parimad või lemmikversioonid sellest teosest ja õppima neilt interpreetidelt nii palju kui võimalik. Lozakovich usub, et artist peab olema kindel, et mängib teost nii, nagu helilooja seda oleks tahtnud. “Just seda ma üritan teha,” ütleb ta.

96 views

Comments


bottom of page