top of page

Mis ei ole muusika?


Sellele küsimusele oskaks ilmselt paljud nii mõndagi vastata. Mündi teisele küljele – mis on muusika – oskavad mittemuusikud ehk midagi vastata, muusikud veidi vähem ning muusikateadlased veelgi vähem. Miks? Sest mida rohkem muusikat ja selle erinevaid väljendusvorme tundma õppida, mida sügavamale sellesse küsimusse kaevuda, seda tõsisemalt vaatab vastu hoopis küsimus, mis ei ole muusika, ning senised vastused sellele muutuvad aina kahvatumaks.


20. jaanuaril 2023 kell 22:22 sai klubis Kauplus Aasia avapaugu ürituste seeria, mis on võtnud omale eesmärgiks tutvustada laiemale kuulajaskonnale elektronmuusika rindejoont nö põrandaalusel muusikaskeenel. Sündmussarja “Glitch, please” kureerib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audiovisuaalse loomingu magistrant ja ka laiemalt Eesti muusikamaailmas tuntud mitmekülgne artist Karl Korts, keda on viimasel ajal inspireerinud heliviga (glitch) ja kes läbi selle otsib muusikasse uut värskust.

Õhtu jooksul astusid üles mitmed tuntud artistid. Hea sissejuhatuse tegi drum’n’bass stiili viljeleja Killing Sinatra, jagades keskmisele elektroonilise muusika kuulajale tuttavliku kõrval juba vaikselt ka vihjeid eesseisvatest väljakutsetest. Järgnes Art Imitation, kus kaks uut ülesastujat esitasid juba suurema hellituseta kuulaja muusikamõistmisele eksistentsiaalseid küsimusi. Kasutades elektroonikat, viiulit ja visuaalset vaatemängu ekraanilinal, punusid nad tajuja meeltesse müra vs meloodia ja rütmi vs rütmituse ning selgesti mõistetava pildi vs mõistatuslike kaadritega mängides nii abstraktseid kui mitteabstraktseid mustreid. Selles setis teeb ka esimese kõige avalikuma ülesastumise heliviga… või kas planeeritud viga saabki enam veaks nimetada?


Hüperkiirete biitidega kihutades võtab lava üle pisut teistsugust seedeprotsessi nõudev peaesineja Soomest – glitch-breakcore’i meister, Tusk Mite, kes esitles oma värskeimat albumit “P H ▽T I S M S”. Tema viimases etteastes Euroopas segunesid mahlakad, igaüks vaid iseenda pärast ja nimel esinevad helid intensiivse tuima tampimisega, andes hingetõmmeteks vahele hõljuvaid helivärvi ajatajuta laike. Hüpnoos, transs, kontrollitud kaos. Püüdes haarata ja analüüsida kõike toimuvat lohisen vaid kümne küünega kiirrongi sabast kinni hoides järel.

Kava oli hästi ülesehitatud – iga järgnev artist vastandus millegi poolest eelmisele ja hoidis nii vaheldust pakkudes tähelepanu ja naudingut elavana. Ootasin, et järgneb midagi kerget, lihtsat, tuttavlikku. Võta näpust – see, et erikülaline on ära esinenud, ei tähenda veel, et oleks aeg allahindlusteks. Samuti EMTA audiovisuaalse loomingu tudeng Artjom Jurov, artistinimega Oudeis, toob lauale süngemad, raskemad ja keerukamad ideed. Kõrva jääb suhteliselt pidev, tihe maastiku muutumine ning märkimisväärne heli mass. Humoorikaks kirsiks tordile asetab ta aga vallatu ja kerge tiniseva meloodiajupi. Täiesti teise seinana mõjub seega Neo_n, kes võrdlemisi nappide vahenditega vallutab saali ühemõtteliste tumedate industriaalsete võngetega. Särtsu lisavad vahelevisatud heledamad helipiisad.


Ametlikule kavale paneb lõpupaugu korraldaja, artistinimega Glitchmees, soolos, jättes seekord viiuli kõrvale ning pühendudes elektroonikale. Tulevärk on uhke – hõlmatud on kõige ulmelisemad kiirused, erinevad žanrid ja stiilid, tsiteeritud on ka ühte kaasaegse eksperimentaalse elektronmuusika pioneeri artistinimega sunnk, sekka veel inimkeelne tekst ning õigustuse artisti nimele annab erakordselt suur kontsentratsioon ohjeisse painutatud glitch’idest ehk helivigadest. Mainimata ei saa mitte jätta ka terve õhtu jooksul visuaalseid pingeid pakkunud mitmekülgset kunstnikku Stunfisk, kelle töö samuti “kubises vigadest”. Põhjaks ürituse reklaammaterjaliks kasutatud “Lumivalgekese” joonisfilm, aga ka teised Disney tegelased ning kõiksugu muud vähem ja rohkem kummalised kujutised, harmoneeris ta valgusimpulsid rütmitundlikult heliruumi. Hommikuni kestnud ekskursiooni muusika ääremaile juhatas Stunfisk sujuvalt välja aga oma muusikalise poolega.


See ekskursioon oli täispakett – mul on raske leida pakkumisi, kuhu oleks saanud veel minna. Olgugi, et tulenevalt ürituse formaadist, eesmärgist ja sihtgrupist oli mõeldud ka nende peale, kes oleks võib-olla leppinud ka provokatsioonideta elamusega, ei tulnud naljalt puudust küllusest ka minu vaimutoidu laual. Ollakse ju traditsiooniliselt harjunud, et muusika koosneb rütmist ja helidest, meloodiast, harmooniast ja bassist, tempost ja taktimõõdust. Antud demonstratsioonis võis leida näiteid sürreaalsetest tempodest kuni mingi tajutava tempo puudumiseni, meeletutest rütmikeerukustest kuni rütmi hoomamatuseni, päris tihti oli raske nimetada midagi meloodiaks, helisid laotati ette terve palett vaikusest ja siinushelist kuni mürani, vahel võeti ära harmoonia, harvem ka bass ja isegi taktimõõt, kuigi viimast, tõsi, vist ainult Art Imitationi setis. Ikkagi suutsin ma seda mitte ainult muusikaks nimetada, vaid ka nautida. Kõik need kardinad eest võetud, vaatab vaikides ja vankumatult mulle silma küsimus, mis ei ole muusika?


EMTA muusikapsühholoogia tudengina ma tean, et muusikast saadav nauding on otseselt seotud kuulaja ootuste täitumise ja mittetäitumise vahelise tasakaaluga ehk mida mitmekülgsem on meie kuulamiskogemus, seda avatumad me muusika suhtes oleme. Kas võib siis teha järelduse, et muusika on mäng meie ootustega helide maailmas, ja seega objektiivselt võttes, mis ei ole muusika, on kõik see, mis helide maailmast väljub? Seejuures subjektiivselt ei suuda me muusikaks nimetada selliseid helimänge, mis meie ootusi liialt petab, ja sellepärast ongi äkki arusaam mittemuusikast niivõrd suurel määral varieeruv? Nendele küsimustele saavad vastata tulevased katsetused ja uurimused. Seniks saame pakkuda kõrvadele aina põnevamaid delikatesse, mh soovitan pista pea sisse ka mõnele “Glitch, please” sarja tulemasolevale üritusele.

295 views

Comentários


bottom of page