top of page

Rita Ray. “A Life of Its Own”


Rita Ray andis koostöös Funk Embassyga välja teise kauamängiva “A Life of Its Own” (2022), mis räägib meile loo juba pisut elukogenuma naise tunnetest ja otsingutest armastuse radadel, kui kuulsime tema debüütalbumil “Old Love Will Rust”. Teine album on kõlaliselt küpsem ja areng on tuntav – noor lauljatar on pikalt otsinud oma häält ja selle muusikalise teekonna kaudu üles leidnud.


Kristi Raias alias Rita Ray on lühikese ajaga laulnud end inimeste südameisse, pakkudes kuulajale ajatut muusikaelamust žanris, mis kõnetab väga erinevaid põlvkondi. Vanema generatsiooni publikule pakub Rita Ray looming palju nostalgiat. Nooremale kuulajale võib tema muusika olla uks hoopis ajalukku, et avastada souli kuldaja artiste, kes on tema loomingut mõjutanud (Aretha Franklin jt). Suur saavutus oli anda väljamüüdud albumi esitluskontsert Alexela kontserdimajas. Kuulen Rita Ray muusikas suurt rahvusvahelist potentsiaali ja usun, et see muusika võiks kõnetada ka paljusid inimesi üle maailma, sest žanr, mida ta viljeleb, on ajatu.


Album rullub lahti pehmelt, ilma suurema ehmatuseta – avataktid on majesteetlikud. Kuulasin seda albumit nii hommikukohvi kõrvale kui ka õhtul pärast pikka tööpäeva lõppu ja pean tunnistama – seda albumit sobib kuulata väga erinevatel hetkedel. Muusikaline rännak pakub hetki niisama mõtiskluseks kui ka kergeks puusanõksutamiseks – see muusika hakkab elama ruumis oma elu. Plaadi esimesed kaks lugu aitavad häälestuda kuulamise lainele, kuid alates kolmandast laulust “So Sweet” hakkab gruuvima juba kerge Ameerikalik roadtrip. Täpselt nii sõidab vana valge uunikumiga mööda teed ka Rita Ray ise muusikavideos albumi avalaulule “Love Ain’t the Same”, mis annab hästi edasi albumi teise poole energiat. Tajun selles sellist sõitu, kus teekond ise on sihtpuntkist olulisem. Aeglane ja magus ballaad “Needless to Say” võiks vabalt olla lugu mõnest jazzistandardite real book’is.


Kogu albumit on meeldiv kuulata, sest produktsioon on tõesti ülimalt kvaliteetne, iga detail viimseni lihvitud. Laulud on kõik erinevad ja pakuvad eri värvitoone nii vokaalis kui ka bändi ja orkestri seadetes.


Kui esimesel albumil oli taotluslikult jäetud kõlapilti sellist vana, pisut nostalgilise klaveri meeleolu ja emotsionaalset rabedust, siis teise albumi puhul on pigem mindud teist, enesekindlamat teed. Mis on lihtsalt pisut teistsugune lähenemine, aga mõlemad töötavad. Suur kummardus kogu meeskonnale, kes seisab Rita Ray seljataga nii muusikalises kui ka korralduslikus mõttes, sest nii saavad tähed eredamalt särada. Jään põnevusega ootama, milliseid tõdemusi ja taipamisi elust toob kuulajateni tema järgmine album.




86 views

Comentarios


bottom of page