21.–27. oktoobrini oli Estonia kontserdisaal jälle klaverimuusika päralt. Teoks sai järjekordne rahvusvaheline klaverifestival, arvult juba XIII. Vaatamata eestimaise sügise üha lühenevate uduniiskete hallide päevade ja pimedate õhtute mornile meeleolule tegi see sündmus publikul, vähemalt minul, meeled erksaks ja vaimu värskeks.
Festivali läbivaks teemaks oli kunstiline juht Sten Lassmann seekord valitud modernismi, eelkõige XX sajandi alguse muusika valguses, aga ka laiemalt. Üsna julge valik, arvestades repertuaari mitte just liiga suurt publikusõbralikkust. Igale kontserdile eelnes tund varem väike vestlusring modernismi teemal, arutlemaks ja lahkamaks selle nähtuse eri ilminguid ja väljendusvorme. Vestluspartnerid olid erinevate valdkondade esindajaid: ajaloolane David Vseviov, kirjandusteadlane Mihhail Lotman, kunstikriitik Harry Liivrand, fotokunstnik Kaupo Kikkas, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm, majandusteadlane Hardo Pajula ja psühholoog Jüri Allik.
Festivali mahtus seitse kontserti, neist kaks orkestrite, ERSO ja TKO osalusel. Nagu varasematelgi klaverifestivalidel tavaks, oli kutsutud oma kunsti pakkuma eriilmelisi artiste, eri põlvkondadest, tuntud ja vähem tuntuid, ning ei puudunud ka eesti interpreedid, sealhulgas alles õppuri staatuses noored.
21. X – avakontsert
Festivali avakontserdil kõlas ERSO kõrgetasemelises esituses ja Mihhail Gertsi dirigeerimisel kolm teost: Veljo Tormise avamäng nr 2, Aram Hatšaturjani klaverikontsert Sten Lassmanni soleerimisel ja Béla Bartóki “Orkestrikontsert”.
Tormise nimi seostub tänapäeval eelkõige arhailise hõnguga runoviisilise koorimuusikaga ja isegi üllatav oli tõdeda, et ka (suhteliselt noorpõlve) orkestriteoses on ta nii mõjuv, veenev ja professionaalselt kõrgtasemeline. Eesti kontekstis oli see teos loomise ajal vägagi avangardne ja modernne ning ei ole oma väärtust ajaga sugugi kaotanud.
Hatšaturjani impulsiivne, ere ja omanäoline klaverikontsert on teenimatult varju jäänud, kuid hiljutine särav esitus Sten Lassmanni soleerimisel tõestas, et teos vääriks edaspidigi suuremat tähelepanu. Tõsiasi, et tehniliselt ja ka orkestriga koosmänguliselt on tegemist suure väljakutsega, ei takistanud esitajaid loomast särtsakaid, kaukaasiapäraseid karaktereid mängleva kergusega.
Kontserdi teist pool täitnud Bartóki orkestrikontserdi eel tegi dirigent üllatusliku ja samas väga tänuväärse sammu, tutvustades orkestri kaasabil muusikalist materjali, nn ehituskive, teemasid ja nende omavahelisi seoseid. Mujal maailmas on ettekandele eelnev teoste tutvustus küllalt palju praktiseeritud võte, aitamaks publikul tabada muusika ülesehitust ja kergendamaks kuulamist. Sama eesmärki täidab kavaleht-buklet, tõsi küll, ilma muusikaliste näideteta. Tänavuse festivali kavaraamatu annotatsioonid on väga hästi koostatud, informatiivsed ja põhjalikud – tänu ja tunnustus Sten Lassmannile!
22. X – Jonathan Powell, “Skrjabin 150” ja 10 sonaati
Omajagu kartsin seda õhtut: kuulata üle kahe tunni järjest Skrjabini ülikeerulist ja parasjagu hullumeelset muusikat – kas see pole liig? Selle klaveriõhtu muljed ongi kõige vastuolulisemad. Plusspoolele jäävad tehniline kõrgtase, väga ilusad värvid, eriti piano-nüanssides, imelised trillerid, kuuldav ja eristatav harmoonia ka kõige tihedamas helikoes, vaimne ja füüsiline vastupidavus. Aga … Tabasin end kuulamas esitust nagu paadunud klaveriõpetaja (mis mulle kontserdi situatsioonis üldse ei meeldi!), et mis puudused ette tulid – faktuuri palju, eri liinid sama kõlaga, st vähe eristatavad, pedaali palju (kuigi puhtalt võetud), oluline ei eristu kõlaliselt vähem olulisest materjalist, ülemist registrit ja keskmistes häältes ka meloodiat vähe, kulminatsioonid ei mõju suurelt, kuidagi kõik ühes jorus, vähe liigendatud. Ning eelkõige – kujundist ei saa aru. Mis lugu ta jutustab? Muidugi, sellise repertuaari omandamine ja ette kandmine on üliinimlik pingutus, titaanlik ülesanne. Seega on ka mõistetav, miks oli Powelli mäng ülimalt kontrollitud, lubamata endale piiride ületamist ja emotsioone.
Kuhu aga jääb karismaatilisus, emotsionaalsed pursked, ekstaasi pürgimus? Nendeta Skrjabini muusika ei veena. Tundub, et pianistil polnudki eesmärki tabada Skrjabini muusikalist olemust ja süvakihte, pigem oli tema lähenemine nagu muusikateaduslik ülevaade Skrjabini loometee arengust tema kümne klaverisonaadi põhjal, seda kui fakti presenteeriv ja konstateeriv, materjali tutvustav. Isiklik emotsionaalne suhe aga tundus olevat tagaplaanil.
Publiku reaktsioon oli viisakas, ent mitte entusiastlik.
23. X – suurmeister Gerhard Oppitz
Beethoveni sonaadi Es-duur op. 7 esitus oli väga hea. Tõsise suhtumisega, tasakaalukas, samas lennukas, intelligentne, stiilne. Millegipärast tekkis kuulates jälle uitmõte, et see mäng on hiilgav näidismaterjal, eeskuju õpilastele, kuidas seda sonaati tuleks mängida. (Miks küll lähevad kontserdi ajal mõtted mujale?!)
Bartóki klaverisonaat, vaatamata oma uudsusele ja märgilisusele loomise ajal, kuidagi ei kõnetanud mind: I osa mõjus väsitavalt, II osa staatiliselt ja III osas soovinuks rohkem teravust, nurgelisust. Schönberg seevastu oli huvitav, pani kuulama, väga hea esitus! Schumanni sonaadis fis-moll nr 1 oli segaseid kohti, aga ka Schumanni muusika ise on mõnikord omajagu laialivalguv. Tunnetus igatahes oli olemas.
24. X – eesti pianistide gala “Bachi HTK 300”
See kontsert oli üks festivali kõrghetki. Meeldis juba idee tähistada Bachi HTK I osa ilmumise 300. aastapäeva selle tsükli tervikettekandega, ühtlasi seostades eri aegade uudsusilminguid (Bachi helikõrguste tempereerimissüsteem oli omas ajas vägagi uudne) festivali motoks oleva modernismi ühisnimetaja alla. Kõige rohkem köitis aga mõte, et Bachi 24 prelüüdi ja fuugat esitavad 24 eesti pianisti – eri põlvkondadest, igasuguses vanuses, sealhulgas tudengid ja gümnasistid. Milline plejaad meie oma pianiste, eriilmelisi natuure! Milline motivatsioon ka noortele, kes saavad osaleda koos suurtega ühises projektis!
Huvitaval kombel sel kontserdil, kus esitati samuti terve pikk tsükkel, mis kestis samuti pisut üle kahe tunni nagu Skrjabini õhtu, ei tekkinud kordagi väsimust või tüdimust. Väga meeldivalt mõjusid Bachi muusika kõlamise ajal ka fotokunstnik Kaupo Kikkase pieteeditunde ja hea muusikatunnetusega videoinstallatsioonid eesti loodusest.
25. X – “Ludus tonalis”, Maksim Štšura
Tšehhi helilooja Leoš Janáčeki muusikat ei kuule kontserdilavadel kuigi tihti. Seda rõõmustavam, et selles kavas kõlas tema kümnest palast koosnev tsükkel “Rohtunud rajal”. Nii ilus muusika, täis kurblik-melanhoolseid intonatsioone! Štšura ettekanne oli igati veenev – poeetiline ja varjundirikas. Šostakovitši ulatuslik “Prelüüd ja fuuga” d-moll oma võimsa arenduse ja apokalüptilise lõpuga jäi ehk esituslikult teiste teoste varju, katastroofi tunnet ei tekkinud. Küll aga õnnestus eriti õhtu teises pooles kõlanud kontserdi nimiteos, Paul Hindemith “Ludus tonalis”. Seda polüfoonilist tsüklit mängitakse tervikuna üldse harva ja veel harvemini kuuleb nii säravat esitust: eredad karakterid, põnevad värvid, liinid jälgitavad, parajal määral huumorit!
Kahju, et lisapala ei tulnud.
26. X – tõusev täht Marie-Ange Nguci
See klaveriõhtu oli tõeline elamus! Kõik, mis lavalt tuli, oli vaimustav – muusikalise laenguga, mõtestatud ja sisustatud, eredad karakterid mängitud lausa visuaalseks, katkematu mõtteliiniga, saali paisatud energiavoogudega. Tunda oli esitaja kohalolu, muusika sündis “siin ja praegu”, ei mingit reprodutseerimist. Meeldis ka tavatu, eriline pedaalikasutus Rahmaninovis (“Variatsioonid Chopini teemale”) ja Bach-Busonis (“Chaconne”): tekkis justkui hämune kõlapilt, mis ei seostu mitte musta pedaaliga, vaid sarnanes pigem järelhelile suure kajaga ruumis. Imelised kõlamaalingud, eriti pianissimo’s, panid hinge kinni pidades kuulama ja kaasa elama.
See on üks seletamatu fenomen – tunnetus muusikas, hingus, vaim. Interpretatsiooni erinevused intellektuaalse ja emotsionaalse esitajatüübi puhul on ju imeväikesed, reaalselt võttes on mõlema juhul tulemus hea, kui kõik on korrektne ja tuleb välja, üsna sarnane – nii tehniliselt, kõlaliselt, vormiliselt jne. Ometi läheb üks hinge, tekitades katarsisetaolise kuulamisnaudingu, kui teine jätab külmaks (või lausa väsitab).
27. X – lõppkontsert “Neli temperamenti”, Lukas Geniušas ja TKO
Kontserdi esimese poole täitis Tallinna Kammerorkester Kaspar Männi juhatusel orkestrimuusikaga, kõlas Samuel Barberi “Adagio keelpillidele” ja Jaan Räätsa igihaljas “Kontsert kammerorkestrile”. Kõlas hästi! Vaatamata ülikiirele tempole, millega orkester siiski hakkama sai.
Geniušas paistab olevat väga hea pianist, aga selle repertuaariga – Britteni “Noor Apollo” ja Hindemithi “Neli temperamenti”, mõlemad on teosed klaverile ja keelpillidele – ei tõusnud kõik tema tugevused piisavalt esile. Klaveripartii oli nii Britteni kui Hindemithi teoses katkendlik ja tihti ainult repliigi rollis, pikad lõigud olid raskuspunktiga orkestris ja hoopis ilma klaverita. Klaveri soololõigud mõjusid küll sugestiivselt ja pingestatult. Sellised need lood olid, iseenesest ju huvitavad, aga ei ole mõeldud pianistile soleerimiseks. Et siis – klaverifestivali lõppkontserdiks nagu pisut … vähe aplombikad.
Samas, arvestades festivali põhitemaatikat, oli kogu sari koostatud väga selge visiooni ja suunitluse ning kindlasti hariva eesmärgiga, mida teenisid ka kontserdieelsed vestlused. Ja sellest aspektist vaadates oli viimase õhtu kava vägagi omal kohal, moodustades festivalist ühtse suure orkestrimuusikaga raamitud terviku.
Modernistliku mõtteviisi valguses, soovist vastanduda eelnenule, domineeris mitte ainult teostes endis, vaid ka interpretatsioonis ajastule omaselt eelistatud objektiivne vaade, (muusika)teaduslik lähenemine, emotsioonide eitus ...
Ent ega emotsioonid kunstis ja muusikas kuhugi ei kao, ikkagi inimese (ja mitte ainult inimese) kõige ürgsem omadus!