Kui öeldakse, et iga keskealine eestlane on üles kasvanud Kukerpillide muusikaga, siis jaa, nii on. Ma tean. Mina olengi see keskealine eestlane. Kukerpillidest kõneldes on kohutavalt keeruline jätta kõrvale isiklik aspekt.
Olen Kukerpillidega enam-vähem samavanune. Mäletan neid lapsepõlvest esimestel suguvõsapidudel kuskilt sauna eesruumi uksele upitatud kõlarist kostmas, televisooni lastesaadetest vastu vaatamas, reipalt raadiost kõlamas. Mäletan pungiperioodi, kui Kukerpillid ei olnud lihtsalt enam cool. Mäletan Kukerpillide renessanssi XXI sajandil, kui nad korraga olid taas cool. Ja mäletan möödunud sügist, kui sügisesel maanteel kõnnil olles kostis parasjagu kõrvus mängivast raadiosaatest veidi ootamatult nende pala “Oi külad, oi kõrtsid”. Lugu, mida olin teadnud kogu teadliku elu, jõudis kohale alles siis. Oli see alles pauk! Ilmselt peab iga mees läbima teatud arvu külasid ja kõrtse, kogema head ja häbi, piimaseid piigasid ja õhtust õlu. Peab olema kogenud pille ja pisaraid. Peab kogema seda, kuidas langevad sõbrad ja velled ning sedagi, kuidas aeg läheb ja muudab kõik kaunimaks selle. Ütleme nii, et see oli tõeline mentaalne mikroplahvatus. Mõtestada oma elukogemuste kaudu lõpuks ometi sõnu, mida oled teadnud aastakümneid. Olen sattunud Kukerpillide kontsertidele nii siin kui seal, viimati Viljandi “Oktooberfestil”. Olen võlutud nende meeste professionaalsusest ja vaieldamatust kirest muusika vastu, mis on bändi koos hoidnud juba üle poole sajandi. Ja nende juubeliks ilmunud kauamängiv “Akadeemia” oli ja on pagana hea plaat, mis pälvis ilmumise ajal kahetsusväärselt vähe tähelepanu, kuid mille sünd on nüüd osalt filmi talletatud. Viiskümmend aastat on tegelikult ühe bändi jaoks täiesti uskumatu eluiga.
Raimo Jõeranna soe ja sümpaatne “Kukerpillide rapsoodia” ei püüagi endasse haarata bändi eluloo retrospektiivi, vaid keskendub sellele etapile, mis eelnes juubelikontserdile. Ja see, mis eelnes, on kindlasti bändile mõnusalt iseloomulik. Kunagi arvutati välja, et Kukerpillid on ainuüksi laval veetnud vähemalt kaks ja pool aastat, sõidud, proovid ja salvestused veel lisaks. Ja läbi on nad töötanud sada tuhat lugu! Kukerpillid ei põlga arhiivides tuhlata, bändi on sageli kohatud Eesti rahva muuseumi ja kirjandusmuuseumi kogudes. Ühte sellist mõnusat ja vaba, samas aga väga professionaalset kogumistööd Metsatöllust tuntud Lauri Õunapuu juhtimisel saab ka filmis näha, ning see on oma eheduses üks pisut vähem kui tunniajase dokumentaalfilmi tipphetki. Tänased Kukerpillid ehk Toomas Kõrvits, Ike Volkov, Arne Haasma ja Heiki Vahar on kõik omamoodi isiksused ning ehteks igale dokumentaalfilmile. Kusjuures Vahar on bändi ajateljel staažikamate liikmete hinnangul oma napi kahekümneaastase staažiga alles suhteliselt poisike.
Muhedad Kukerpillid on oma olemuselt rahvabänd, tähendagu see siis mida iganes. Tegelikult on ütlemata armas vaadata enamuses juba kaheksandat kümmet käivaid mehi enne kontserte rikkalikult kaetud laua ümber isukalt pruukosti võtmas ja ega pudelid haljast ei ole laual pelgalt ilu pärast. Kukerpillid on sõpruskond, nad naudivad muusikat ja elu, neile on tähtsad, väga tähtsad kunagiste elude mälestused ja kajad.
“Kukerpillide rapsoodia” haarab endasse ainult ühe peatüki bändi pikast ja paksust elulooraamatust. Filmis on palju toredaid hetketabamusi, nagu näiteks Toomas Kõrvitsa ja Kihnu Virve liigutav dialoog või stseen vahetult enne juubelikontserti, kus nii kümneaastane pisipreili seletab tema käest laulusõnu küsima tulnud (!) viiuldaja Vaharile, et näe, mängis isegi kunagi viiulit, aga midagi pole teha, pidi ära lõpetama. Aega lihtsalt ei jätkunud.
Urmas E. Liivi dokumentaalfilm “Marju. Südame kutse” valmis samuti ümmarguseks tähtpäevaks ehk Marju Läniku 65. sünnipäevaks. See lugu vastab ehk rohkem ettekujutusele klassikalisest kuulsusefilmist, mis on üles ehitatud kontrastidele ja mille kohustuslik element on välise glamuuri varjus peitunud peategelane, kes sisimas tegelikult sügavalt õnnetu ja üksik inimene.
Kuulsuse hinda küsi kuulsuselt. Kui “Kukerpillide rapsoodia” keskendus pigem ühele kindlale perioodile, siis “Marju. Südame kutse” püüab haarata laiemat ajaskaalat alates tulevase tähe keskmiselt tavalisest lapsepõlvest, tormilisest noorusest, raskuste ületamisest, kuulsuse saabumist koos kogu sellega kaasas käiva koormaga. Film on tempokas ning kergesti jälgitav, näitab palju arhiivikaadreid ja kuulda on mõistagi rohkelt muusikat. Muist kõigile tuntud, muist rariteetsemat masti kodusalvestised, mis muide on sageli pisut ebatüüpilised ning seetõttu väga huvitavad ning annavad aimu sellest, kuidas väga hea häälematerjaliga naine oleks võinud kõlada pisut teistmoodi repertuaariga. Läks nagu läks, film annab kiire ülevaate Läniku nelja aastakümne pikkusest karjäärist, mis saavutas kulminatsiooni möödunud sajandi kaheksakümnendatel ja ulatus üle tollase Nõukogude impeeriumi.
Kuulsusel on vaja publikut, publikul kuulsust. Tegelikult on nende kokkupuude ka parimal juhul põgus. Arvo Pärt sõnastas kunagi selle väga tabavalt, võrreldes heliloojat ja kuulajat reisijatega eri suunas liikuvates rongides, kes puutuvad hetkeks kokku siis, kui rongid üksteisest mööduvad. Mingis mõttes töötab kuulsusebiograafiate puhul omamoodi paradoksaalne uudishimuefekt, mida võiks lühidalt sõnastada nii, et staaril on laval kõik – kuulsus, sära ja tuhanded pilgud –, kuid pärast kontserdi lõppu on vastupidi. Publik läheb oma õnnelikesse soojadesse kodudesse, veetma kvaliteetaega armastatud pere ja truude sõpradega, uinudes lõpuks õnnelik naeratus huulil. Staar seevastu pühib näolt higise grimmi, sakutab seljast sädelevad riided ja sõidab vastu hommikut, tikud kinni vajuvatele laugudele toeks sätitud, rampväsinuna üksinda ööbima pisikesse akendeta kambrikesse, mis on pisut suurem harjakapist. Viimati kirjeldatud ning kuidagi mängufilmilikku stseeni saab filmis muide ka näha.
Päriselu ongi sageli uskumatum ja kontrastsem kui algaja stsenaristi dramaatiline fantaasia kontrastidest. Marju Länik on prožektoritevihus ja kullasäras esinenud publikumassidele, nüüd liigub ta ringi peamiselt sünnipäevadel ja kõrvalisemate kohtade veidi räämas lavadel. Kuidas see kõik nii läks? Tegelikult vastust sellele filmist ei saa ja kas seda üldse ongi olemas? Igal juhul jääb praktiliselt täiesti välja enam kui veerand sajandi pikkune periood, mis mahtus lauljatari üleliidulise kuulsuse ja ehk mitte kõige glamuursema tänase päeva vahele. Näpuotsaga on purunenud peresuhteid ja kõige kohal kõrgub ammuse blondi rivaali vari, aga tema nime ei nimetata.
Kogu lugu on üles ehitatud Marju Läniku enda perspektiivile, teiste arvamustele ja meenutustele ruumi pole. Länik on väga multifunktsionaalne daam. Ta on esmajärjekorras artist, kuid lisaks sellele autojuht, kostümeerija, agent, logistik ja turvamees ning samas oma valges korteris piinlikult korras eraarhiiviga üks üksildane ja paraku kahetsusväärselt kurb naine.
Nii “Kukerpillide rapsoodia” kui “Marju. Südame kutse” on teatud määral psühhoanalüütilise iseloomuga lood sellest, kuidas muusika mõjub inimestele ja inimesed muusikale.
“Kukerpillide rapsoodia”. Režissöör, stsenarist, monteerija ja produtsent Raimo Jõerand, operaator Kullar Viimne, 2022.
“Marju. Südame kutse”. Režissöör Urmas Eero Liiv, operaatorid Madis Reimund ja Ants Martin Vahur, 2022.