_page-0001.jpg)
Lätis sündinud Andris Nelsons on kahtlemata üks praeguse aja hinnatumaid dirigente. Kui tahta kunstlikult koostada Balti- ja Põhjamaade nõutud dirigentide edetabelit, oleks Nelsons koos Esa-Pekka Saloneni ja Paavo Järviga vaieldamatult selle pingerea esikolmikus. Ometi on Nelsons dirigentide kõrgliiga arvestuses alles võrdlemisi noor – olevat ju dirigeerimine tipptasemel valdavalt elu teise poole pärusmaa. Tänavu novembris täitub Nelsonsil 45 eluaastat. Selle võrdlemisi napi aja sisse on siiski mahtunud palju. Püüan mõnel põgusal leheküljel maestro Nelsonsi avara tegevuse viljade üle pisut mõtiskleda.
Nelsonsi ametialane CV hõlmab üsna suurt osa orkestrite üleilmsest paremikust – Bostoni sümfooniaorkester, Leipzigi kuulus Gewandhaus-orkester, Birminghami sümfooniaorkester, lisaks karjääri alguskümnendist ka Nordwestdeutsche Philharmonie ning meie lõunanaabrite esinduskollektiiv Läti rahvusooper. Viimasega sidus Nelsonsit dirigeerimise alale eelnevalt ka orkestrandi amet – ta mängis seal trompetit.
Algus ja ootamatud võimalused
Andris Nelsons sündis 18. novembril 1978 Riias. Kõhklusteta saab siia lisada ülimalt tüüpilise heliloojaid ja interpreete iseloomustava lausekatke – tal oli õnne sündida muusikute perre. Ta ema on üks teedrajavaid vanamuusika vallas tegutsejaid Lätis, isa on tšellist, koorijuht ja õpetaja. Nii pole ka imestada, et viiene Andris sai vaimustunud tunnistajaks Wagneri ooperi “Tannhäuser” lavastusele, mida ta peab sügavalt märgiliseks alusepanijaks oma järgnevate muusikaliste huvide kujunemisel. Poisipõlves õppis ta mõnda aega klaverit, varateismelisena hakkas mängima trompetit, samuti laulis vanamuusikat oma ema asutatud ansamblis.
Esimene võimalus dirigendina orkestriga töötada avanes täiesti juhuslikult. Olles mõne aasta dirigeerimist õppinud ja mängides õpilaste orkestris trompetit, ei lubanud juhus pikalt valmistuda ega rahulikult atra seada. Sündis kord nii, et õpilasorkestrit juhatama pidanud dirigent jäi proovi tulemata, mispeale noor orkestrant Nelsons tegi kolleegidele ettepaneku mitte koju minna, vaid siiski proovi teha – tema juhatusel. Pultidel oli Beethoveni 1. sümfoonia. Selle proovi meeleolu on Nelsons mitmes intervjuus kirjeldanud kui seletamatult kodust tunnet, muusikaliste mõtete jagamise väga loomulikku kulgu, mis andis palju julgust edasisteks sammudeks. Ta on muuhulgas väitnud, et dirigeerides suudab ta end muusikuna väljendada kõige paremal viisil, sest unustab enese, kaotades kogu häbelikkuse. Tekib teatav koostöine hoog, mis kannab sisuldasa proovi lõpuni.
Dirigent proovis, plaadil ja poodiumil
Orkestriga suhet sõlmitakse ning interpretatsiooni ehitatakse valdavalt proovides, poolsalaja, kuulajate eest varjul. Nelsonsi tugevaimad omadused tulevadki esile just selles varjulises värkstoas. Tema proovides on parajas tasakaalus detailne töö muusikaliste nüansside kallal, suurte vormikaarte tark ehitamine ning, mis olulisim – vähe juttu ja igavikulisi monolooge, mida mõnedki dirigendid nii jäägitult armastavad. Dirigentide saavutused sõnakunstis võivad ehk vaimustada maestrotest dokumentaalfilme väntavaid režissööre, ent orkestrandile pakub pikaleveninud jutlus harva midagi ettekandeks kasulikku või vaimule vajalikku.
Peaaegu iga esitus võiks võita palju mõttest, justkui olekski täna teose esiettekanne, iseäranis paljumängitud ja tuntud helitööde puhul. Osalt ongi dirigendi proovikiviks aktiivse unustamise töö, pesemaks maha erinevate tõlgenduslike “moevoolude” kultuurikiht, mis kallutab mõnegi teose lavalise teostumise ajapikku helilooja ideedest aina kaugemale. Andris Nelsonsi üheks kaubamärgiks on just kohapeal sündiv ja elust pulbitsev kunst, mitte kümnete proovide käigus kivisse raiutud ja muutumatuks tarduv “täiuslik” vorm.
Sestap avaneb Andris Nelsons dirigendina kuulajatele parimal moel just kontserdisaalis, mõneti vähem heliplaatidel. Seda on täheldanud ka mitmed mõjukad kriitikud, kes leiavad, et isegi Nelsonsi kõrgeid auhindu – sealhulgas kolm Grammy võitu! – pälvinud salvestised ei kanna välja võrdlust tema elavate ettekannetega kontserdisaalides. Armastatud ja vihatud muusikakriitik ning veebiväljaande ClassicsToday tegevtoimetaja David Hurwitz, kes on kurikuulus oma julgete sõnavõttudega YouTube’i videoplatvormil, on näiteks teinud mitmed Nelsonsi salvestatud Bruckneri sümfooniad üsna halastamatult pihuks ja põrmuks, jagades samas ohtraid kiidusõnu tema Šostakovitši sümfooniate tsüklit arvustades. Kommentaariumide “metsikus läänes” on kriitiliste nootide peale alati ärganud vilgas arutelu, kus suur hulk inimesi aina teatavad, et nautisid äärmuseni Nelsonsi mõnd hiljutist kontserti, olgu siis Berliinis, Bostonis või mujal.
Põhjusi võib pakkuda lugematul hulgal – helirežii paratamatult piiratud võimalustest live-kontsertide talletamisel kuni selleni, et mõnedki salvestised võidakse kokku kleepida mitmest erinevast kontserdist, siludes nii küll mõned juhuslikud ebapuhtused, aga kaotades ühtlasi ainukordse ettekande terviklikkuse. Stuudiosalvestuste aina kasvava kulukuse tõttu jääb võimalusi täiuslikku ülesvõtet saavutada ajapikku ka vähemaks. Ja lõppeks pole midagi valesti selleski, et mõni dirigent sobib justkui valatult salvestama, aga mõne teise kvaliteedid pääsevad parimale maksvusele kontserdisaalis, koos innuka publikuga ja võimaluseta taktigi uuesti võtta.
Nelsonsi juhitüübist
Mõnusa mõttemänguna võiks püüda dirigente asetada skaalale, mille ühes otsas paiknevad kõiki detaile kontrollida tahtvad mikrojuhid (micro manager), teises äärmuses aga makrojuhid (macro manager), keda huvitab tulemus suuremas plaanis, kes tajuvad tervikut ja mõistavad, millise kompromisside ning kavaluste komplekti abil jõuda soovitud sihini.
Mikrojuht kehtestab end pisiasjade üle porisemisega ja terava järelevalvega, ainsamgi nüanss ei saa paika tema heakskiiduta. Orkestrante ta ei usalda, kahtlustades neid alaliselt (tõsi – vahel ka õigustatult) liigses lodevuses, mugavuses ja poolikus kodutöös. Ta parandab väsimatult kõigi partiide strihhe, seletab rütmide sisemist loogikat, mõõdab metronoomiga pause, asjatab agoogika kallal. Leiame ta aina paika nügimas akordide tasakaalu, selgitamas iga fermaadi täpset kestust, kehtestamas omi hoolega vaetud “põhimõtteid”.
Makrojuht teab ja tunnistab, et orkestrantide seas on valdavalt oma eriala tõsised asjatundjad. Ta kohtleb orkestrit pigem suure ansamblina, kellega tal on meeldiv võimalus koos töötada. Eesmärk on tema kujutluses valmis ning ka kõigiti läbi mõeldud, ent sihini jõudmiseks usaldab ta suurema osa detailidest orkestrantidele. Ta on veendunud, et oma ala meistrid suudavad ise täita paljud pisemad lüngad, mis jooksvalt töö käigus esile kerkivad. Siiski on ta alati valmis reageerima ja arenguid õigesse vakku nügima, juhul kui suund kipub kiiva kiskuma. Andris Nelsons on orkestrijuhina viimati mainitud ääre poole kaldu – pisutki kogenud orkestrandina mõistab ta hästi, milliste vahenditega pole mõtet oma tahet ja ideid proovisaalis kehtestada. See ei tähenda sugugi, et ta pillimehi usaldades ohjad käest annaks – otse vastupidi. Ta juhib tegelikult, mitte näiliselt. Seevastu mikrojuhid juhivad üksnes näiliselt, aina seletades, suunates ja siunates, tulemus kujuneb aga neist üsna sõltumatult, lõppedes kord õnnestumisega, aga teinekord hoopis jõletu muusikalise fopaaga.
Orkestrid üle maailma naudivad koostööd Andris Nelsonsiga just seetõttu, et tema proovides valitseb vastastikune usaldus ja töötahe. Oma eriala aastakümneid õppinud parimad orkestrandid on kunstnikud, mitte muusikaline “kahuriliha”, keda füürerliku nokitsemisega nörritada. Proovide asjalik, austav ja peamiselt muusika keeles kulgev ladus töö on Nelsonsi tähelennu avalik saladus.
Nelsons ja romantiline maksimalism
Hoolimata noorpõlve kogemustest vanamuusika vallas pole Andris Nelsonsi tegevuses pea ainsatki selget märki barokiajastu aadete või renessanssmuusika südame külge kasvamisest. Hulka kontserdikavu ja dirigendi diskograafiat sirvides joonistuvad pigem välja lemmikud, keda väga laialt üldistades võib pidada tundetoonilt romantikuteks, üksikute eranditega. Valitsevad lopsaka orkestraalse mõtlemisega heliloojad Anton Bruckner, Johannes Brahms, Pjotr Tšaikovski ja Richard Strauss, mõneti varasemast ajast aga Beethoven, pisut hilisematest meistritest domineerivad Dmitri Šostakovitš ja Igor Stravinski.
Kõigi nende loojate puhul joonistab Nelsons välja eredaid kontraste ja suure hingusega fraasivõlve, teed näitamas suurepärane sümfooniline suunataju. Beethoveni sümfooniate tsükkel on neist ehk kahvatuim, aga mida täidlasem ja tujukam on teose tuum, seda mõjuvama tulemuse saavutab Nelsons. Tähendab – Andris Nelsons on tüpaažilt ilmselt romantiline maksimalist.
Siinkirjutaja eredate kontserdielamuste tipmises osas on kaks Nelsonsi juhatatud kontserti: tunamullu detsembris toimunud õhtu Berliini filharmoonikute ees, mida alustas Jüri Reinvere nokturn “Maria Anna, wach, im Nebenzimmer” (“Maria Anna, ärkvel, kõrvaltoas”), jätkas Mieczysław Weinbergi särav trompetikontsert ning lõpetas Igor Stravinski “Kevadpühitsus”. Andris Nelsonsi tõlgenduses kõlas ikooniline suurteos erandliku ja rafineeritud metsikusega, alates esimeste taktide teada-tuntud fagotisoolost kuni lõpuosade löökpilliarsenali pidurdamatu ekstaasini. Teisena meenub möödunud mais Hamburgi Elbphilharmonie üsna tujukas saalis terve õhtu täitnud Richard Straussi kava, mille emotsionaalsete äärmuste lained liigutasid ka kriitilist kuulajat pisarateni.
Nelsons ja uus muusika
Oluliseks teetähiseks uue muusika interpreedina on Nelsonsi menukad ettekanded ja salvestus teosest, mida mõnedki kriitikud peavad senini üheks XXI sajandi parimaks helitööks. See teos on Hans Abrahamseni (s 1952) ligemale pooletunnine laulutsükkel “Let me tell you” sopranile ja orkestrile (2013), mille teksti autor on Paul Griffiths, üks loetumaid kirjutajaid XX ja XXI sajandi muusika alal.
2021. aasta juunis juhatas Nelsons Bambergi sümfooniaorkestrit kontsertidel, kus esiettekandele tuli Jüri Reinvere orkestriteos “Maria Anna, wach, im Nebenzimmer”. Sama aasta detsembris kõlas Reinvere teos Nelsonsi dirigeerimisel kolmel õhtul ka Berliini filharmoonikute kavas. Abrahamseni ja Reinvere nimetatud helitöödel on üllatavaid sarnasusi kõlakujunduse ja vaikuse värve kompava orkestrikäsitluse tasandil, olgugi et teoste ideestik ja ehituslik tuum on küllalt erinevad.
Tunamullusel sügisel ilmus plaadimärgi Deutsche Grammophon all Sofia Gubaidulina Gewandhausi residentuuri krooniks album, millega märgiti mõjuvalt ära helilooja 90 aasta juubel. Andris Nelsonsi dirigeerimisel kõlas Gewandhaus-orkestri säravas ettekandes kolm suurteost, mille nõudmised orkestriaparaadi suurusele ja võimekusele olid aukartust äratavad.
Mingi ühenduslüli seob kõiki neid Andris Nelsonsi põikeid uuemasse helikunsti – suured ülevad vaimsuse harjal hõljuvad muusikalised ideed, eriliselt peen orkestrikõla, väljapeetus väljenduses, mis haarab ka seda suurt kuulajate rühma, keda ülimalt eksperimentaalne ja kõiki piire lammutav kõlailm ei köidaks. Kui suur on siin roll Nelsonsi esteetilistel ideaalidel, polegi lihtne öelda, aga midagi iseloomulikku võib siiski aimata. Nelsonsi romantilise joonega maksimalism ei jäta teda maha ka uusimasse muusikasse süvenedes. Kui sügav on kõigi nende väidete tõepõhi, saab veenduda vaid kahel viisil: külastades kontserte ja kuulates salvestisi.