Anett. “Late to the Party”

Lauljatar Anett on tegutsenud indie-pop-folk-bändi Wilhelm solistina ja on alates 2016. aastast pühendunud soolokarjäärile. Tema debüütalbum “Morning After” (2020) sisaldas hästidoseeritud rütme ja rohkem või vähem isiklikku poeesiat, tantsupalad vaheldusid ballaadidega. Põhimõtteliselt sama teeb ta nüüd ka oma teisel täispikal, samuti läbivalt ingliskeelsel albumil “Late to the Party”.

Praeguse pop-souli puhul on muidugi keeruline öelda, kas seal on rohkem poppi või souli, ja igavikuline küsimus on see, kui popiks võib hingemuusikat üldse ajada. Termin “sinisilmne soul” võeti kasutusele juba kuuekümnendate keskel, kui selgus, et valgenahalised artistid võivad vägagi edukalt võtta oma repertuaari legendaarsete Motowni ja Staxi artistide palu. Nii nagu globaalses mastaabis lükkas kümnetele teistele hea välimuse ja muljetavaldava vokaaliga artistidele tee lahti isikupärane ja avameelne diiva Adele, siis Eestis tegi täpselt sama Rita Ray.

Noorte souli- ja r’n’b-artistide üheks oluliseks komistuskiviks on oma vokaalsete võimete saja- või isegi rohkemaprotsendiline demonstreerimine. “Late to the Party” parimad hetked kuuluvadki pigem vaoshoitud energiale. Kogu materjal on salvestatud live-sessioonina Eesti Raadio 1. stuudios, koos laiendatud koosseisus bändi ning stuudiosaalis kohal viibinud publikuga. Vahetu publik on teadagi muusiku tugev liitlane ja trumpäss, live-salvestused on ehe žanr, aga sedakorda võib publiku kohalolu pelgalt aimata, nende reaktsioonid ei kosta muusikas mingil moel. Publikult saadud laeng on siiski transformeeritud muusikaliseks energiaks ning eriti hästi ja ehedalt kõlab puhkpillisektsioon. Aneti kandev vokaal on mõistagi esiplaanil. Albumi produtsent Sander Mölder on teinud kõik võimaliku, et live-salvestuse ehedust järeltöötluses mitte lämmatada ja see tuleb tervikule ainult kasuks.