Mullu möödus 40 aastat meie muusikamaastiku olulise organisatsiooni, Eesti Kooriühingu asutamisest. Sellel ühingul on meie koorielus olnud oluline ja keskne roll, ühingu eesotsas on olnud mitmeid väljapaistivaid koorijuhte – praegune esimees on Hirvo Surva.
Ühingu asutamise algusaastatest meenutab pikaaegne kooriühingu sekretär, Eesti Naislaulu seltsi juhatuse liige Meeli Müller: “1982. aastaks olid teistes liiduvabariikides juba kooriühingud olemas ja tollane rahvaloomingu maja muusikaosakonna juhataja Aksel Pajupuu käis aktiivse inimesena neid külastamas ja eeskuju võtmas. Kooriühingu esimeseks esimeheks valiti meie tollane tuntuim kooripersoon Gustav Ernesaks, tema asetäitjateks Arvo Ratassepp ja Leida Annus. Kooriühingu loomine käis partei ja valitsusega käsikäes – tollal polnud teisiti võimalik. Ametlikult olid 28. märtsil 1982 loodud Eesti Kooriühingu peamisteks eesmärkideks koori- ja puhkpillimuusika edendamine, repertuaari muretsemine ja levitamine, kontaktide loomine, üldlaulupidude organiseerimisele kaasa aitamine ja koorifestivalide korraldamine. Korraldati kooride ja orkestrite võistlusi. Kooriühing võttis üle ka rahvusvahelise koorifestivali “Tallinn” organiseerimise (esimesed festivalid toimusid 1972 ja 1975, kolmas juba kooriühingu korraldusel 1988). Kooriühing koos oma sektsioonidega korraldas seltskondlikke üritusi (talveballid, peod jms), andis välja noote ja trükiseid ning korraldas nootide kirjutamist vastava programmiga, organiseeris koorijuhtide koolitusi.”
Kooriühingu praegustest tegevussuundadest ja olukorrast Eesti koorielus räägib lähemalt ühingu tegevjuht Kaie Tanner.
Millised on Eesti Kooriühingu põhilised tegevussuunad praegusel ajal?
Kaie Tanner: Statistikaameti andmetel on meil praegu Eestis 47 613 koorilaulu ja puhkpillimängu harrastajat, kes laulavad-mängivad 1417 kooris ja 110 puhkpilliorkestris. Meie ülesanne ongi selle suure valdkonnaga tegeleda. Põhilisi tegevussuundi on seitse: koorivaldkonna infokeskuse roll (sh noodi- ja plaadikogu) ja strateegiline areng, Eesti koorimuusika esindamine rahvusvahelisel areenil, laulupeoliikumise toetamine, koorimuusika nähtavuse suurendamine ühiskonnas, dirigentide ja kooriaktivistide koolitused ning koorisündmuste korraldamine (festivalid, konverentsid, koori- ja dirigentide konkursid, kontserdid jne).
Mida koorid Kooriühingult vajavad? Mulle tundub, et eelkõige just infot – meie kui infokeskuse funktsioon on ääretult nõudlik ja mitmekülgne. Koorid vajavad infot ja abi kontsertide korraldamisel, eelarvete koostamisel, toetuste taotlemisel, töö korraldamisel, dirigendi leidmisel, uue koorivanema koolitamisel, muusika salvestamisel, reklaami tegemisel, lepingute sõlmimisel, nootide otsimisel, uudisteoste tellimisel, autoriõiguste osas, infot esinemisvõimaluste kohta Eestis ja välismaal jne. Koorijuhid vajavad spetsiifilist repertuaari (näiteks: oleks vaja konkursiks Sloveenia autori teost), infot võimalike töökohtade ja koolituste kohta (sooviksin töötada täiskasvanute kooriga mõnes kindlas maakonnas), vajan dirigeerimisalast koolitust noorte laulupeo segakooride repertuaari osas, soovin minna oma kooriga Gruusiasse ja palun kohaliku kooriühingu kontakte jne. Siis tuge palgaküsimustes, abi raha taotlemisel ja töö korraldamisel. Ja pöörduvad ka muud huvilised, näiteks küsimustega: millisel laulupeol oli kavas laul X, millisel juhatas dirigent N, kas laulust Y on kooriseade; millest alustada, kui tahan luua koori; milline koor on esitanud laulu Z ja kas sellest on olemas plaadistus; kust leida mõne dirigendi kontakte; mida teha, kui vajame muusikalist juhendajat firma suvepäevadele, kui tahan lapse panna koori laulma, kui soovime koori esinema firma jõuluüritusele, kui vajame sobivas vanuses koorilauljaid kaasa tegema filmis või reklaamis jne. Meil endal Kooriühingus ongi vahel tunne, et oleme info- ja abikeskus, mille töötajatelt eeldatakse absoluutselt kõige teadmist.
Aga väga vajatakse ka koorijuhtide koolitusi, mida korraldame toetajate abiga võimalikult kättesaadava hinnaga või üldse tasuta. Kooriühingu uue koorimuusika kontserdid toovad juurde uusi koorilaule. Neid tellime kõigile kooriliikidele ning kooride hulgas levivad uued lood kiiresti – järelikult on ka see vajalik. Muidugi taotleme kooridele ja dirigentidele ka kõikvõimalikke preemiaid, tunnustusi, stipendiume, teenetemärke – see on väga tore töö, sest toob inimestele palju rõõmu. Kooriühing annab ka Kultuurkapitali abiga välja koori- ja puhkpillimuusika aastapreemiaid, millest on kujunenud valdkonna iga-aastane kokkusaamiskoht ja kus nominente tervitab vastuvõtuga ka kultuuriminister. On tohutult oluline, et koorimuusikud tunneksid end väärtustatuna – Kooriühing püüab sellele igati kaasa aidata.
Millised on Eesti kooride peamised vajadused ja mured praegusel ajal?
Eesti koorid on üldiselt kunstilise taseme poolest päris heas seisus. Lauldavat repertuaari jagub, ka Eesti heliloojad kirjutavad õnneks jõukohaseid laule mitmesuguse tasemega kooridele. Oluline on uue loomingu kättesaadavus – näiteks EMIK teeb väga tänuväärset tööd nootide kirjastamisega, mida nende netipoest loo kaupa soodsa hinnaga osta saab, ning noodikirjastajaid on veelgi. Majanduslikult on kergem toime tulla koolikooridel või muud “kindlat katust” omavatel, näiteks ettevõtete või asutuste kooridel. Täiesti isemajandavatel MTÜdel on peamiseks mureks raha, sest omavalitsuste toetus on äärmiselt ebaühtlane ning koorilauljatel liikmemaksude maksmine kohati keeruline. Siiski on koorijuhid, -vanemad ja -lauljad väga leidlikud ning tulevad toime, ehkki see nõuab palju tööd ja vaeva.
Väga raske oli kooride jaoks koroonaaeg, mil proove teha ega esineda mõnda aega ei saanud. Osad koorid peatasid tegevuse mitmeks kuuks ning kõik ei ole seni veel endises mahus tööle hakanud. 2023. aasta noorte laulupidu näitab, kui palju kollektiive on alles, kui palju laiali läinud ja kui palju tekkinud. Täiskasvanute kooride jaoks saabub see tõehetk 2025. aasta üldlaulupeoga.
Üks küllalt suuri muresid on ka koorijuhtide vähesus – praegu on uutel loodavatel kooridel juba keeruline juhti leida, sest noori inimesi ei asu piisavalt seda eriala õppima. Pooled meie praegustest koorijuhtidest on vanuses 55+, mis tähendab, et 20 aasta pärast on paljud neist ilmselt väljateenitud pensionile läinud.
Millises seisus on praegu koorijuhtide töö rahastamise ja toetuse küsimused?
Alates 2021. aasta jaanuarist saavad koorijuhid kultuuriministeeriumilt palgatoetust – see on koorivaldkonna ligi 20-aastase töö tulemus ja muidugi on see kooridele väga suur abi. Toetussüsteem tähendab, et kui koor või katusorganisatsioon maksab dirigendile töölepingu alusel vähemalt kultuuritöötaja miinimumiga võrreldavat palka, siis annab riik palgafondist poole. Tänu sellele on koorijuhtide palgad tõusnud ning kooride majanduslik olukord veidi kindlamaks muutunud. Aga paraku saime tänu sellele ka veelkord kinnitust, kui paljudele koorijuhtidele maksti seni näiteks oktoobrist maini 5 € töötunni eest ja juunist septembrini pidid inimesed ise vaatama, kuidas välja tulla. Selline olukord oli normaalsest kaugel ning pole ime, et koorijuhtide arv murettekitavalt vähenes. Loodetavasti hakkab stabiilsem töökoht ja parem palk noori sellele erialale nüüd jälle juurde tooma.
Räägi natuke lähemalt Vigala laagrite fenomenist.
Iga-aastane Vigala suveseminar oli kooriühingu loomisest peale üks selle signatuursündmusi ja on seda tänini. Esimene Vigala laager toimus 1983. aastal ehk juba järgmisel aastal pärast kooriühingu asutamist. Tollal oli selle peamine eesmärk tuua koorijuhid kokku, jagada infot, koolitada ja levitada uudisrepertuaari ning seal veetiski igal suvel oma 400-500 koorijuhti terve nädala. Vigala laagrites käisid ka kõik tol ajal kooridele kirjutavad Eesti heliloojad, kes tõid kaasa oma uuema loomingu, mida seal eksperimentaalkoor esitas. Kooriühing oli ka üks esimesi asutusi, mis sai endale paljundusmasina, ning uute koorilaulude noote paljundatigi seminarlaagris osalevatele dirigentidele pakkide viisi. Kui oma noodikogu korrastasime, leidsime mitmete heliloojate autorikäsikirju, mille olemasolust me varem ei teadnudki. Nüüd leidsid need koha teatri- ja muusikamuuseumis.
Omal ajal oli Vigala koht, kuhu sai kutsuda välislektoreid ja dissidentliku mõtlemislaadi esindajaid ehk siis rääkida asjadest nii, nagu nad olid. Seega oli Vigala “omade” kohtumispaik, ühiste väärtuste jagamise koht ning loomulikult peeti seal ka kõvasti pidusid ja tehti nalja (kunagiste isetegevusülevaatuste sketše meenutatakse siiani). Me isegi mõtlesime, et kui Eesti sai iseseisvaks, ühine vaenlane kadus ja maailm läks lahti, kas siis vajadus koorijuhtide iga-aastase suveseminari järele säilib? Aga ka praegu käib suvekursustel igal aastal 100–130 koorijuhti ja muusikaõpetajat ning ehkki need ei toimu enam tingimata Vigalas (oleme olnud Väike-Maarjas, Räpinas, Olustveres, Haapsalus), kutsutakse suvekooli endiselt Vigalaks. Formaat on muidugi uuenenud, õpe toimub nüüd moodulitena (st koorijuhil on võimalus valida, mis kursusi võtta ja mitu päeva osaleda), rohkem korraldame väärt kontserte (alati esineb seminaristidele aasta koor ning kindlasti ka mõni professionaalne kollektiiv) ning eelmisel suvel katsetasime esmakordselt ka filmiõhtuga, mis väga hästi vastu võeti. Igal aastal täidavad osalejad tagasisidelehe, kuhu kirjutatakse, millega nad rahul olid ning keda/mida järgmisel korral koolitusteemade ja koolitajatena näha soovivad.
Oled osalenud järjepidevalt erinevatel rahvusvahelistel assambleedel ja konverentsidel. Kas mujal maailmas on meie koorirahvaga sarnased probleemid? Millised olulised erinevused on silma hakanud?
Koorimuusika ja koori sisuline tähendus on Eestis (nagu ka teistes Balti riikides ja näiteks Sloveenias) mõnevõrra teistsugune kui mitmel pool Lääne-Euroopas. Koor tähendab meil ikkagi muusikalist (kõrg)taset taotlevat kollektiivi, mis koostatakse rohkemate või vähemate muusikaliste eeldustega inimestest. Euroopas soovitatakse praegu üha enam asendada termin choral singing terminiga collective singing, et rõhutada suuremat avatust ja kaasamist. Koor võib paljudes riikides tähendada ka näiteks kord nädalas toimuvat sotsiaalüritust, kuhu on oodatud uusimmigrandid või sotsiaalselt keerulistest oludest pärit inimesed, kus lauldakse väga lihtsaid ühehäälseid rahvalaule, pakutakse suupisteid, mängitakse laulumänge ning iga kord osaleb üsna erinev rahvas. Tegutsevad ka viisipidamatute koorid, vähki põdevate inimeste koorid, pensionil politseinike koorid, emade koorid, vanaemade koorid, seksuaalvähemuste koorid jne – koori käsitletakse kui sotsiaalse kooskäimise vormi, mitte niivõrd kui muusikalist kollektiivi.
2015. aastal korraldas Euroopa kooriühing suure uuringu, et saada teada, kui palju on Euroopas koore ja koorilauljaid. Selgus, et ca miljon koori kokku 37 miljoni lauljaga, mis tähendab, et koorilauluga tegeleb Euroopas rohkem inimesi kui näiteks jalgpalliga. Eesti jaoks on kahtlemata üllatav, et meie kui laulva maa mainega riigi lauljate osakaal rahvastikust polegi Euroopa suurim! Kui Eestis on koorilauljaid 4,6% rahvastikust, siis enamikus teistes riikides on see 5–11% ja me ületame ainult napilt Euroopa keskmist (4,5%). Samas on suurima lauljate osakaaluga (10,7–11%) just Holland ja Austria, kus on palju juba kirjeldatud nn sotsiaalseid koore.
Kui enamikus Euroopa riikides on koorilaul rohkem eakamate inimeste hobi, siis Eesti eristub oluliselt – meil on, vastupidi, 2/3 kooridest just laste- ja noortekoorid.
Kooride rahastamine on meil ka suuresti teistest riikidest erinev – kui Eestis saavad koorid loota riigi ja omavalitsuse toele ning erasponsorite tugi on pigem harv, siis paljudes maades on riigi toetus amatöörkooridele olematu ning kooritegevus toimub peamiselt kohaliku omavalitsuse, erarahastajate ja lauljate enda (või nende vanemate) toel. Näiteks USAs toetavad oma koore heldelt ülikoolid ning mitmed nende koorid kuuluvadki maailma tippu. Aga kõrgel tasemel koorides on sageli ka lauljate enda panus küllalt suur – koorilaulu suhtutakse kui kallisse hobisse või enesetäiendusse, mida makstakse oma taskust.
Mis on meil parem ja paremini arenenud võrreldes teiste maadega?
Koolikoorid ning professionaalne muusikaõpetus koolides ja lasteaedades. On tohutult oluline, et last õpetaks laulma ja viisi pidama professionaal! Paljudes riikides annab lasteaias ja algklassides muusikatunde muusikalise hariduseta õpetaja, kes vastavalt oma oskustele kas laseb lastel muusika järgi joonistada, mängib laulumänge, laulab nendega salvestatud muusikale kaasa vms. Kui nii umbes V klassiks jõuavad lapsed professionaalse muusikaõpetaja käe alla, on viisipidamise ja (mitmehäälse) laulmise õpetamiseks sageli juba hilja.
Eesti koorivaldkonna lihtne struktuur (üks üleriigiline kooriühing ning liigipõhised alaliidud) on samuti rahvusvaheliselt palju tunnustust leidnud. Mitmetes riikides on regionaalseid või siis huvipõhiseid kooriorganisatsioone palju, igas maakonnas võib olla erinev kooriühing või siis eraldi noortekooride liit vms, mis omavahel alati ka palju ei suhtle. Seal, kus eri kooriühingud on koondunud ning info jookseb kokku ühisesse katusorganisatsiooni (näiteks Jaapani Kooriühing, Itaalia Kooriühing või Ameerika Koorijuhtide Liit), töötab aga süsteem samuti väga hästi.
Ja Eesti võimudistants on suhteliselt väike, ka see on meie pluss. See, et koori- ja puhkpillivaldkonna tegijatele toimub iga-aastane kultuuriministri vastuvõtt, et meil on oma muredega võimalik minna nii peaministri, haridusministri kui kultuuriministri jutule, et nii valitsuse liikmed kui ka president väisavad koorisündmusi, on väga oluline. Üks kultuuriminister tuli oma esimesel tööpäeval allasutusi läbi käies ka kooriühingusse. Küsis, kuidas läheb, teretas kättpidi ja andis oma mobiiltelefoni numbri – igaks juhuks, kui läheb vaja. Ma helistasin ministrile vist ainult üks-kaks korda, aga teadmine, et ma saan seda teha, kui alal on mure, luges palju. Koori- ja puhkpillivaldkond on Eestis ju suur, ligi 48 000 inimest. Millistes maades on sinu pilgu läbi samuti väga tugev ja laia levikuga koorikultuur?
Väga häid koore on mitmel pool. Lõuna-Koreas peavad suuremad linnad ülal oma professionaalseid koore ja nii on seal riigis välja panna mituteist suurepärasel tasemel koori, kes on võimelised laulma väga keerukat muusikat. Indoneesias ja Jaapanis on palju väga häid koore – seal pole ime, kui amatöörkoor harjutab näiteks viis päeva nädalas. Sloveenias on ka tugev muusikaharidus ning koolikooride traditsioon, seal leidub ka palju kõrgel tasemel sega-, kammer, nais- ja meeskoore. Samuti Šveitsis ja Ungaris. USAs on mitmeid väga tugevaid ülikoolikoore, tänu ülikoolide korralikule toetusele. Hiinas on koore väga-väga palju, nende hulgas nii suurepäraseid kui ka väga nõrga tasemega kollektiive. Olen osalenud mitmete Hiinas toimunud koorikonkursside žüriis, kus osavõtt on massiline – näiteks kuulad žüriiliikmena 140 koori, aga väga-väga häid on nende hulgas nii kümne ringis … Naljakal kombel on Hiinas auasjaks laulda keerulist muusikat – tullakse esitama mudilaskooriga 3-4-häälseid teoseid (mida mujal laulavad noorte- või naiskoorid), välja tuleb küll ainult esimene ja heal juhul teine hääl, aga ikka ei võeta kavva ea- ja jõukohasemat lugu.
Lätis on väga tugev koorikultuur, mis tugineb suuresti nende Toomkiriku koorikooli väga heale haridusele (enamik noori Läti dirigente tuleb praegu sealt) ning ka kohalike omavalitsuste ja riigi korralikule rahalisele toetusele. Nii Läti nais-, sega-, kammer-, mees kui ka noortekoorid võidavad sageli rahvusvahelistel konkurssidel esikohti.
See loetelu pole muidugi ammendav, nimetasin tõesti esimesena meenunud kõrge koorikultuuriga riike.
Oled rahvusvahelise koorifestivalide liidu Choral Festival Network president. Millised on maailma mõjukaimad koorifestivalid? Milline staatus on meie esindusfestivalil, koorifestivalil “Tallinn”?
Rusikareegel on, et kõrgetasemelise koorifestivali tunneb ära kas esinejate kohapealsete kulude katmise või siis suure auhinnafondi järgi. See on ka suhteliselt loogiline – kui osaleva koori toit ja majutus (mõnel juhul ka kohalesõit ja taskuraha) kinni makstakse, kandideerivad sinna väga paljud ning korraldajal on võimalik valida nende hulgast parimad. Suure auhinnafondi korral jälle tulevad esinema kõrgel tasemel kooril, kes esikoha korral saavad auhinnarahast oma kulud suures osas kaetud.
Tallinna konkursi auhinnafond on Euroopas nii umbes kolmandal-neljandal kohal ning kuulume maailma kvaliteetfestivalide hulka. Lisaks preemiarahale tunnustatakse ka meie heal tasemel korraldust. Me oleme ka üks väheseid festivale, mis pole kunagi osaleda soovijate vähesuse tõttu ära jäänud – aga selle taga on ka pidev rahvusvaheline lobitöö, oma reklaamide avaldamine kooriajakirjades ning sihtpakkumiste tegemine.
Kahjuks on mitmed mõjukad koorifestivalid ka toetuse vähenemise või korraldajate väsimise tõttu hingusele läinud. Praegu tegutsevatest hindan kõrgelt näiteks Maribori (Sloveenia), Arezzo ja Gorizia (Itaalia), Llangolleni (Wales), Montana (USA), Corki (Iirimaa), Derry (Põhja-Iirimaa), Baseli (Šveits), Marktoberdorfi (Saksamaa), Neerpelti ja Genki (Belgia), Tokyo ja Karuizawa (Jaapan), Jūrmala (Läti), Tours’i (Prantsusmaa), Tampere (Soome), Badeni “Ave verumi” (Austria), Tolosa (Baskimaa) ja Hongkongi koorifestivale. Kõrge auhinnaline koht või ka osalus mõnel neist näitab, et selle pälvinud koor on tõesti maailmatasemel.
Maailmas toimub kokku sadu koorifestivale, millest enamik on nn kommertsfestivalid (nii kooridele, (rahva)tantsijatele, folkloorirühmadele kui ka solistidele), mida korraldavad turismifirmad ning kus konkurss või esinemine on lihtsalt turismireisi kõrvaltegevus. Seal tavaliselt auhinnaraha ei olegi või piirdub see paarisaja euroga, koorid katavad oma kulud ise ja muusikaline tase on ebaühtlane – võib olla nii madal, keskmine kui kõrge, sest osalejaid ei valita – kes maksab, see tuleb. Eelnimetatud tasemefestivalid ja ka Tallinn teevad eelvaliku ning sageli on kavas ka kohustuslikud laulud, mis tagavad kunstiliselt kõrge taseme.
Millega jõuad Kooriühingu tegevjuhi töörohke ja vastutusrikka ameti kõrvalt veel tegelda?
Täiendan end EMTA magistrantuuris kultuurikorralduse alal – see on töömahukas, aga tohutult huvitav ja arendav. Lisaks olen Eesti Raadio laulustuudio õppealajuhataja – see on 120 õpilasega muusikakool, kus meil tegutseb 4 koori. Choral Festival Networki asjade ajamine võtab oma aja, vahel kutsutakse ka mõne festivali žüriisse, ettevalmistuste juurde konsultandiks või ekspertgruppidesse. Rahvusvahelises Koorimuusika Föderatsioonis töötan muusikahariduse komisjonis ja Euroopa Muusikanõukogus osalen endise juhatuse liikmena aeg-ajalt mõnes töörühmas. Eestis on lisaks veel Eesti Muusikanõukogu juhatuse ning “Kultuur 2030” arengukava juhtkomisjoni töö. Nii et tegevust ja vastutust on tõesti palju, aga samas on sarnaste teemadega tegelemine nii Eesti kui rahvusvahelisel tasandil väga huvitav ja kasulik, lihtsam on näha suurt pilti ja õppida teiste maade kolleegide kogemustest. Nii mured kui rõõmud on (koori)muusikas ju olenemata riigist sarnased ning igal pool sõltub edu ja õnnestumine inimestest ja isiklikest kontaktidest. Mul on väga vedanud, sest olen eluaeg ja eri riikides sattunud koos töötama suurepäraste inimestega!