Tänavust viiendat varajase muusika festivali oleks võinud pealkirjastada ka 26. novembril toimunud inglise teorbimängija Matthew Wadsworthi kontserdi pealkirjaga “Echos in Air”, kuna lisaks konkreetsele kontserdile pakkusid seekordse festivali õhtupoolikud hõrku kõla veel kuhjaga.
Mis võikski olla parem, kui iseloomustada festivali suundumusi ja soove korraldaja enese sõnadele tuginedes. Festivali ellukutsujad Taavi-Mats Utt ja Reet Sukk on maininud, et festivali idee on mõtestada Tallinna vanalinna pärandit ja väärtustada linna ajalooliste saalide haruldast keskkonda. Festival lubab endale luksust kasutada ka linna väiksemaid saale, sellega vastu tulles nii varajase muusika interpreedile kui kuulajale. Sobivas ruumis saavutab varajane muusika oma optimaalse kõlapotentsiaali. Nii on näiteks suurele orelile loodud helinditega, mis kiriku löövide all lendudes avanevad oma täiuslikus ilus. Korraldajad on pidanud oluliseks tuua festivalile võimalikult mitmekesise esinejaskonna, olgugi et peibutav on ju igal aastal taas oma sõpru-muusikuid nii Eestist kui kaugemalt (enamasti Hollandist ja Šveitsist) esinema kutsuda. Lisaks kõrgetasemelistele instrumentalistidele ja lauljatele pakutakse esinemisi ja õpitube lastele ja noortele. Seda kõike ja veel palju muudki põnevat viib eesti kultuurimaastikul ellu “Tallinn feat. Reval”.
Tallinna raekoda
2022. aastal oli Tallinna raekoja 700 aasta juubel. Lisaks ansambli Cantores Vagantes kontserdisarjale aasta jooksul toimus just selles esindussaalis ka kaks eriilmelist festivalikontserti. 22. novembril, Püha Caecilia päeval esines siin neljast lauljast ja lautomängijast koosnev ansambel thélème Šveitsist – Julien Freymuth (alt), Lior Leibovici (tenor), Loïc Paulin (tenor), Jean-Christophe Groffe (bass, kunstiline juht) ja Ziv Braha (lauto). Kontserdil “Encyclopaedia Clementina” kõlasid renessansiajastu suurmeistri Clément Janequini (u 1485–1558) ilmalikud laulud. Janequin oli teatavasti ilmaliku laulu edendaja XVI sajandi Euroopas. Tema loodut iseloomustab huumor, õrnus, elegants. Võlvide all kajasid “Lindude hääled”, “Pariisi hääled”, “Jaht”, “Sõda” jt. Janequini koostöö poeet Clément Marot’ga (1496–1544), kelle sõnadele ta lõi umbes 20 laulu, oli oma ajas haruldane. Ansambli esitus oli muidugi võrratu, nii muusikaliselt kui lavaliselt, st publikuga suhtlemises.
Teise tänavuse festivalikontserdi raekojas andsid 24. novembril interpreedid Prantsusmaalt – Skip Sempé (klavessiin) ja Joshua Cheatham (viola da gamba). Kavas “Pièces de viole et clavecin”, alapealkirjaga “Ingli ja saatana vahel” kõlasid Marin Marais’, Louis Couperini, J. J. de Chambonnieres’i, Antoine ja Jean-Baptiste Forqueray helindid. Esitatud lugude sisuks oli muusikasse valatud muretu ajaveetmine kuningas Louis XIV õukonnas, aga ka surm ja kaduvus – Louis Couperini klavessiinile loodud “Tombeau pour Mr. Blancrocher”. Õhtu lõpetas Jean-Baptiste Forqueray (1699–1782) “Chaconne La Morangis ou la Plissay”, kus oli tunda pisut enam emotsiooni esituste üleüldise prantslasliku välise vaoshoituse taustal. Cheathami väärtuslik ajalooline viola da gamba pakkus tõelist, sentimentaalselt väljendades kõlakaunidust: iga toon oli nii ülemheliderikas ja puhas, et kohati tekkis kahtlus, kas mängija üldse kasutabki heli tekitamiseks poognat ...
Kadrioru lossi saal
Echos in air assotsieerub ka kontserdiga “Flöödi rõõmuaed” 20. novembril Kadrioru lossis. Varabaroklikud kõlalised illusioonid, seda just heliefektide osas, olid esindatud kontserdil, kus musitseerisid Reet Sukk (plokkflööt, ristflööt), Taavi-Mats Utt (plokkflöödid, rankett), Taniel Kirikal (plokkflööt, vokaal) ja Robert Staak (lauto, barokk-kitarr). Pealkiri pärineb Jacob van Eycki plokkflöödikogumikust ning publikul oli õnn kuulda kajaefekte lossi peasaali kõrvalruumidest (osa helindeid kostis kõrvalsaalist, nagu esimene lautolaul, samuti kahele flöödile loodud repliikide “vastused”). Jacob van Eycki keerukad ja mängijale suuri nõudmisi esitavad flöödiminiatuurid sisaldasid virtuoosseid variatsioone, ja taas kajaefekte. Siin lõi kajaillusiooni üks flöödimängija, kasutades imitatsiooniliste motiivide kordamist erinevates oktavites. Vahepeal paiskus kaminasimsi kandist rahva sekka kalvinistlik koraal, orel täie võimsusega … taas efekt, seekord helikandjalt. Fagotilaadne rankett naerutas publikut oma pläriseva häälega. Kõlasid õhkõrnad lautolaulud (Dowland, Caccini) ning flöödidiminutsioonidega samade laulude töötlused. Publik moodustas ansambli ümber ringi, (igati värske ruumilahendus konservatiivses Kadrioru lossi saalis) nõnda, et neli esinejat said peale esinemist igaüks oma suunas kummardada, s.o publikule au anda.
Eks igas interpreediski peitub arhitekt. Sellest räägib Taavi-Mats Utt: “Kui võrrelda muusikat arhitektuuriga, siis säilinud noodid ei ole veel ehitis, vaid pigem majaplaan. “Maja” tuleb muusikutel igal kontserdil uuesti üles ehitada. Vaja on uurida traditsioone ja kasutada õigeid ehitusmaterjale”. Arhitektoonika, kunstiteose ülesehitus. Möödunud ajastute teoste ülesehitust, arhitektoonikat aitasid mõista meistrikursused, mis toimusid uues MUBAs. 23. novembril juhendas kursust hollandlane Jaques Ogg (klavessiin ja haamerklaver) ning päritolult inglane, Eestis resideeriv harfimängija ja dirigent Andrew Lawrence-King, kelle kursuse teema oli “Purcell ja kaasaegsed”.
Arvo Pärdi keskuse saal
19. novembril leidis Arvo Pärdi keskuses aset Püha Caecilia päeva noorte vanamuusikute galakontsert. Kohale oli tulnud Kuressaare muusikakooli vanamuusikaansambel Rondo. Veel esinesid VHK muusikakooli, MUBA ja EMTA kasvandikud ja üliõpilased. Head sooloesinejad, ansambliterohkus ning ajaloolistes kostüümides tantsijate osavõtt rõõmustas publikut nõnda, et lõpuaplaus ei tahtnud lakata.
Esmakordselt ajaloos anti sel õhtul välja Aago Räätsa nimeline stipendium. Selle pälvis äsja esimese klavessinistina Tallinna muusikakeskkooli lõpetanud ja otseteed EMTAsse astunud Lili Talimaa.
Festival on viie aasta vältel panustanud palju, et varajast muusikat jätkusuutlikuna elus hoida. Kõlatundlikkus, süvenemine, ansamblimäng – need on oskused, mida tasub noortes arendada. Utt kutsus noortegala pooleteisttunnise kontserdi lõpus lavale veelkord publiku ette need, kes määravad meie varajase muusika käekäigu ja näo tulevatel dekaadidel. Ühtlasi lubati kuulajaskonnal teha midagi tavatut, nimelt võtta välja mobiiltelefonid – eks ikka ajaloolise hetke jäädvustamiseks.
Teaduste Akadeemia saal
25. novembril esines Teaduste Akadeemia saalis Jaques Ogg (haamerklaver) kontserdiga “Bach-Mozart-Haydn”. Haamerklaveri eri registrite kõladimensioonid ja -värvid avanesid Oggi esituses parimal viisil. Traagilise alatooniga C. Ph. E. Bachi fantaasia fis-moll Wq.67 (1787) oli galantsele stiilile iseloomulikult tulvil esklamatsioone ja otsekui kohapeal improviseeritud passaaže. Kuulajaid võlus klahvpilli esitusmeistri tõlgenduse meditatiivsus, variantsus tooni kujundamisel.
Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja
26. novembril esines Mustpeade maja Olavi saalis Matthew Wadsworth (teorb, Inglismaa) kavaga “Echos in Air”. Wadsworth mängis peamiselt XVII sajandi helindeid: sakslase, Itaalias elanud Giovanni Girolamo Kapsbergeri, prantslase Robert de Visée ning tema itaalia kaasaegse Allessandro Piccinini loomingut. Viimast nimetas Wadsworth üheks oma lemmikutest. Tuleb tunnistada, et mainitud heliloojaid ei kuule meie varajase muusika sündmustel just sageli. Viimase loona kõlas Laura Snowdeni 2019. aastal Matthew Wadsworthile loodud teos “Echos in Air” – arpedžeeringud vaikuse piiril, siis jälle helide kuhjumised moodustasid põneva helikanga, samas tekkis ülim meditatiivsus. Musitseerimise ehedus (ei mingit edevust) lausa vapustas kuulajat! Tegemist on pimeda instrumentalistiga, tema olek laval, vaimukad sõnalised vaherepliigid, kontsentratsioon ja helitundlikkus olid hämmastavad.
Tänavune festival päädis lõppkontserdiga 27. novembril. Valges saalis pakuti täissaalile kava “Leipzig 1722”, kõlas kolm kantaati, autoreiks Christoph Graupner, Georg Philipp Telemann ja Johann Sebastian Bach. Musitseerisid Tallinna Barokkorkester (kapellmeister Andrew Lawrence-King) ja ansambel Vox Clamantis (kunstiline juht Jaan-Eik Tulve), vahetekstid Peeter Volkonskilt. Kuna peale Johann Kuhnau surma jäi Leipzigi Tooma kirik 1722. aastal ilma muusikajuhita, siis oli nimetatud ametikohale suur konkurss ning kohale pürgijatel tuli komponeerida vaimulik kantaat, mille põhjal siis uus muusikajuht valiti. Teiste hulgas konkureerisid ka kolm ülalnimetatud heliloojat ning õhtul kõlasidki nende hämmastavalt ühtse helikeelega kantaadid. Teatavasti “võitis” 1722. aastal Tooma kiriku muusikajuhi koha Bach, aga seekordse, 300 aastat hiljem asetleidnud kontserdi kavas puudus vähimgi vihje sellele, kes millise kantaadi autor on. Publikul lasti hääletada talle enim meeldinud kantaadi poolt ning valituks osutus Graupner. Väga põnev muusikaline kalambuur! Tallinna Barokkorkestri järjepidevus ja elujõulisus sai õhtu lõppedes uue kinnituse, nende esitus oli kõrgetasemeline. Orkestril oli suurepärane koostöö Andrew Lawrence-Kingiga, mis kuuldavasti jätkub edaspidigi.
Kokkuvõtteks võib kindlalt öelda, et festival “Tallinn feat. Reval” on saavutanud viie aastaga enneolematu elujõulisuse, ühendades endas korrektse kontserdikorralduse, suure nõudlikkusega valitud võrratud esinejad nii Eestist kui raja tagant, põnevad kontserdikavad. Allakirjutanu pole kaugeltki kõiki seniseid festivale tervikuna n-ö läbi kuulanud, seepärast nimetan vaid neid unustamatuid interpreete, kelle esinemine hetkel meenub: klavikordimängija Anna Maria McElwain, viiuldaja Maria Krestinskaja, klavessinistid Imbi Tarum, Reinut Tepp, organist Ene Salumäe, EFK, plokkflötist Heiko ter Schegget, pianistid Irina Zahharenkova ja Plamena Nikitassova, plokkflötist Conrad Steinmann, ansambel Zefiro eesotsas Alfredo Bernardiniga. Taavi-Mats Utt on maininud, kui mitmed välisesinejad on tahtnud tulla Tallinnasse tagasi. Kas see pole suurepärane diplomaatia, linnaruumi väärtustamine ja esitlemine meie külalistele? Oleks tõesti suurepärane, kui seda mõistaksid Tallinna linna mõjukad instantsid.