_page-0001.jpg)
Ludvík Aškenazy tekstidel põhinev lavastus “Must laegas” Arvo Pärdi keskuses. Lavastaja Viktor Marvin, viiul Robert Traksmann, tšello Siluan Hirvoja, klaver Rasmus Andreas Raide, video Sofia Strömberg, valgus Anton Andrejuk, Valeri Konopljov, Laps Eeva Emilia Eensalu.
“Kõige õudsem on see, kui lapsed hakkavad küsima.
Kõige õudsem on see, kui lapsed küsivad: miks, ja mis, ja millal, ja kes?
Ja jälle – miks?
Kõige õudsem on see, kui nad puurivad teid oma puhaste silmadega, mustade või rohelistega, kus on täpike, või siniste – nii siniste silmadega, et sinna võib ära uppuda.
Ja vaatavad teie peale alt üles.
Nad kõik on sündinud enne sõda, sõja ajal või pärast sõda.”
(Ludvík Aškenazy, kogust “Must laegas”, tõlkinud Maria Simmul)
Kas pole veider, et suur osa meie ajaarvamisest toetub sõdadele kui orientiiridele: sõja-eelne ja -järgne elu, sõja- ja rahuaja lapsed, sõjaaja laulud, jõulud ja mälestused. Ning kaudselt mõjutab see paljude inimeste identiteeti: põgenik, veteran, väliseestlane, sõduri abikaasa. Sõda on nii sage tegelane inimkonna ajaloos, pidev kaaslane kuskil maailmas, et see on saanud harjumuseks. Isegi praegune sõda Ukrainas, mis alguses ehmatas terve Euroopa ärkvele, on üheksa kuuga vajunud paraku igapäevaelu tagaplaanile. Ei peaks ega tohiks, aga lõpuks on vaja asiseid, argiseid toimetusi teha ja eks inimene harjub kõigega. Eemalt on niimoodi kerge ja piinlik öelda, aga mida kaugemal on sõda, seda rohkem taandub see lõpuks uudiste emotsioonituks statistikaks. Kuni ühel hetkel satume silmitsi inimliku valuga, mis toob sõja koleduse otse naha alla.
Viktor Marvini, Eestis elava ja töötava ukraina näitleja lavastus “Must laegas” on sisuliselt muusika ja videoga rikastatud luulekava, mis Arvo Pärdi keskuse igirahu keskel toob publiku ette sõja inimliku pale. Tšehhi-juudi kirjaniku Ludvík Aškenazy värsid ning Pärdi ja Valentin Silvestrovi teosed loovad koos maitseka video- ja valguskujundusega lummavalt magusvalusa atmosfääri. Aškenazy tekstide teljeks on inimene, tema väikesed mured, suured soovid ja õrnad mälestused, kuid kõigist pragudest immitseb sisse sõja veremaiku. Ei Aškenazy ega lavastaja Marvin pane sõjale rõhku, suuna sellele kordagi fookust, vaid jälgivad hellalt inimest, kes sõjas otseselt või kaudselt pihta on saanud. Need lihtsad, naiivsed, veidi lapselikudki vinjetid elust sõja keskel tekitavad ometi rohkem õõva kui ultrarealistlikud pildid verest või kumeda häälega karjumine. Selles on paratamatust, kaotusvalu ja lootust. Marvini rahuliku, sisendusliku hääle kaudu saavad sõna lapsed, vanemad, vangid, hulkurid, sõdurid, aga nad ei räägi otseselt sõjast. Ometi on vägivald, ülekohus ja surm kõikjal nende lugude ümber. Marvini lavastus on teadlikult jätnud nende tegelaste lood nende endi teada ega püüagi kunstlikku narratiivi või puänti luua, vaid usaldab Aškenazy teksti täielikult. Ja see siirus, hinnanguteta usaldus ja puhtus toimib, eriti koos muusikutega, kes Marvini häälega sujuvas dialoogis. “Must laegas” loob ajatust, tagurpidi voolava jõe tunnetust, nagu heale luuleõhtule kohane.
Sofia Strömbergi loodud videokujundus kasutab suures osas arhiivikaadreid ja fotosid XX sajandi sõjakolletest, mille juurde on maitsekalt tikitud luuletuste eestikeelne tõlge (näe, tiitreid saab näidata ka kunstipäraselt!), kuid kordagi ei laskuta vägivalla võikuse dokumentatsiooni või veretöö šoki ärakasutamisse. Alati on fookuses inimene, tunnete aus peegeldus tema kehas ja hoiakus. Koos Viktor Marvini hääle ja trio esitatud muusikaga elustuvad need tummad hetked kadunud inimestest ning tulevad publikule lähemale, saabuvad siiasamma Laulasmaa mändide vahele. Ja kui paariks minutiks täidab seina projektsioon teise maailmasõja lõpu pidustustest, on kergendustunne ja rõõm peaaegu maitstav. Õhk on täis lootust ja päikest ning tulevik on taas olemas. Ja publiku seas on tajuda soovi sellise rõõmupeo kordumisest. Sest õhtu liigutavaim, kriipivaim hetk on see, kui arhiivikaadrite vahele libiseb peotäis fotosid tänapäeva Ukrainast. Needsamad, mida oleme näinud uudistest ja ühismeediast; need, millest eraldab meid vaid poolteist tuhat kilomeetrit ja loetud nädalad; need, millel jäädvustatud inimesed hingavad meiega sama õhku ja valmistuvad praegu samaks talveks. See toob sõja taas kolinal tänasesse päeva tagasi ning südametunnistus vaid oigab: “ära unusta!”.
“Kõige õudsem on see, kui eilne muutub auruks ka täna ja homme …
Võib minna ja osta värske ajalehe ning paar pakki sigarette, sada grammi kartulisalatit,
ja pool pätsi saia – seda küll, täna veel küll, aga mis saab homme?”
Tulevikust räägivad need Aškenazy tekstid vähe, ja kui, siis ettevaatlikult ja õrnalt, justkui unistusest, mis sõnastamisega õhku võib hajuda. Ometi on lõpuks, kui avaneb vaade õhtusse metsa (peale akustika Pärdi keskuse saali üks lummavamaid osi, mida vähesed kasutamata jätavad) ning Viktor Marvin kui mineviku hääl väikese lapsega pimedusse jalutab, jääb pinnale selgelt tajutav lootus. Mine tea, ehk väike kampsikus laps mustikate keskel ongi lootus. Verine minevik ja olevik, kadunud inimesed ja unistused ning lõputud mälestusmärgid ei kao, ei tohi ununeda, kuid sama vähe tohib kaduda usk ja püüdlus selle sõjalõpu peo järele. See magusvalus juubeldus tuleb varem või hiljem, et saaksime anda lubadusi olla homme parem. Kuni järgmise korrani.