_page-0001.jpg)
Helilooja Galina Grigorjeva tähistas detsembri algul oma 60 aasta juubelit. Estonia kontserdisaalis toimus kahe poolega kontsert, kus peaesinejaks oli meie Rahvusmeeskoor peadirigent Mikk Üleoja juhatusel, koorisolistid, tšellist Theodor Sink ja ansambel Hortus Musicus. Kirjutasin sellest kontserdist pikemalt ka Sirbis (2. XII 2022, “Palju õnne, kallis Galina!”).
Kontserdil kuuldu pani mind pikemalt arutlema, mis teeb Galina muusikast sedavõrd omanäolise nähtuse nii meie kultuuriruumis kui üldse muusikamaailmas. Grigorjeval on geograafiliselt põnevalt mitmekesine minevik, mis annab ka Eesti mõistes küllalt teistsuguse kultuuritausta. Ta on pärit Simferoopolist – Ukrainast Krimmi poolsaarelt –, kust läks edasi õppima Peterburi konservatooriumi. Paratamatult puutus ta ses keskkonnas kokku vene kirikumuusika rikkaliku traditsiooniga, samas oli tal õigeuskliku inimesena kahtlemata ka huvi sellesse erilise põhjalikkusega süüvida ja seda sügavamalt tundma õppida. Mingi kultuuri keskel elades on ju kergem ümbritsevast justkui läbi imbuda, seda rakutasandil tunnetada, kui eemalt vaadates püüda midagi omandada, ükskõik kui palju see ka ei huvitaks. Mulle tundub, et ma kuulen kogu tema loomingus vene kirikumuusika mõjusid, ja kohe kindlasti ka kirikukellade kaja. Neid mõjutusi toob helilooja interpreetidega töötades ka ise esile.
Ometigi ei pea Grigorjeva muusika mõistmiseks sugugi õigeusklik olema. Ega vast üldse usklik. Tema muusikaline keel on ka üldinimlikul tasandil väga hästi mõistetav, ehkki ma alati naudin heade kompositsioonide puhul nende analüüsimist ka kuulamise ajal. Ma usun, et see universaalselt inimlik tunnetuslik tasand ongi võti tema edule ja ka erilisusele.
Grigorjeva muusika võib olla ka küllalt romantiline, ent sellegipoolest ei mõju see sugugi n-ö vanamuusikana, millenagi, mida me oleme juba palju sajandeid kuulnud. Tema harmooniad on alati värsked ja kaasaegsed, ning seda siiralt ja ausalt, mitte üritades leida midagi modernselt mõjuvat. Romantilisena mõjub eelkõige tundetasandi sügavus ja harmooniate tunglevus, ning kindlasti ka tema loomingus valitsev selline suur joon. Isegi tema väikevormid on kuidagi justkui suure joonega.
Ma olen ikka veendunud olnud, et kõik loovisiksused paljastuvad oma loomingus. Nad võivad üritada end varjata ja näidata end kellegi teisena, ent see on siis ka kohe tajutav. Ka interpreedist on musitseerimisel varjamatult kuulda tema loomus ja ma usun, et selle järgi me omale lemmikmuusikuid leiamegi – inimesi, kes just meile sobivad, kelle esitus on just meile arusaadav ja meid kõnetab. Heliloojatega on asi ilmselt veelgi selgem, kui just esitaja interpretatsioon helilooja mõeldust väga lahku ei lähe. Helilooja looming on otseselt tema hinge peegeldus helis.
Galina Grigorjeva on hästi vahetu ja hetkes olev inimene. Teda ümbritseks justkui omaette atmosfäär, milles eksisteerib oma gravitatsioon ja aeg. Galinast rääkides või kirjutades ei ole võimalik vältida ülivõrdeid, kuna kõik temas eneses ongi ülivõrdes, kaasa arvatud nii tema teadlik ja ka mitteteadlik eneseväljendus. Seda kirglikku, vahetut ja suurejoonelist külge on tasakaalustamas mõtlik ja tunnetuslik pool ning sügav vastutustunne. See viimane on üks väga vajalik ja, mulle kahjuks tundub, moest läinud omadus, mis ometi on hädavajalik, et oma vahendeid balansis hoida. Järjest enam näib mulle, et hea kunstniku üks olulisemaid oskusi on hoida materjale kasutades need omavahel tasakaalus. Vastutustunne nii oma sõnade kui mõtete eest on tihedalt seotud enese- ja ligimeseaustusega – et kõigel, mida inimene väljendab, oleks kõrgeim kvaliteet ja kõik liigne minema uhutud. Seesugune vastutustunne saab lähtuda ainult sügavaimast sisemisest vajadusest.
Tutvusin Galinaga paar aastakümmet tagasi, kui Hortus Musicus kutsus mind üht tema teost salvestama (“Aria” CD-l “Eesti heliloojad III”, 2003). Iga noodipilt kannab endas muusiku jaoks teatavat informatsiooni, ent selle informatsiooni hulk ja täpsus võib olla väga erinev. Grigorjeva noodikiri oli selge ja pigem lakooniline, nii et ma ei osanud esmapilgul tajudagi selle taga avalduvat kirglikku loojanatuuri.
Meie esimesel omavahelisel kohtumisel aga kõik muutus. Käisin koolis ajal, mil NL kokku varises ja vene keelt koolis enam eriti ei õpetatud, nii et minu vene keele oskus (ehkki see keel, nagu ka paljud muud, on mulle alati väga meeldinud) on napivõitu. Galina jällegi oli enamuse elust elanud venekeelses kultuuriruumis, enamik tema sõpru ja lähedasi on samuti venekeelsed, nii et ehkki ta oli mõnda aega juba Eestis õppinud ja elanud, oli tema eesti keel küllaltki konarlik. Ent meie omavaheline arusaam oli esimesest hetkest täiuslik! Ma isegi eelistasin, et ta räägiks vene keeles, sest ta väljendub niivõrd täpselt, nüansseeritult, et tahtsin, et ta saaks end vabalt tunda ja end avada sisuliselt, mitte ei peaks sõnu otsima. Ja kuigi ma paljusid sõnu, mida ta kasutas, ei teadnud, sain aru kõigest, mida ta ütles. Ta on lihtsalt niivõrd intensiivse energiaväljaga, nii kindla visiooniga, nii vahetu ja siiras, ja tema silmad on niivõrd kõnekad, et tema mõte lihtsalt jõuab absoluutse kindlusega kohale. Vähemalt minule. Eks me tõenäoliselt oleme ka sedavõrd samal lainel ja saame asjadest sarnaselt aru niikuinii, et ei peagi alati kõike teineteisele seletama. Ja tõesti, ka tema saab minust sama otse aru, ta võtab lausa õhust üle teiste inimeste mõtteid ja lauseid. Ma ei tea ühtki teist inimest, kes suudaks nii ilmselgelt ja võimsalt samale lainele häälestuda, nagu Galina.
Grigorjeva ei pane nootidesse detailideni kõike kirja. Ta võib seletada, kuidas ta midagi kuulda soovib, või siis need, kes teda juba tunnevad, teavad ise, kuidas midagi kõlama peaks. Tegelikult ei tekigi enamasti mingeid arusaamatusi, kuigi kõhklused võivad ikka olla. Ma isegi ei kujutanud ette võimalust, et kõigi jaoks polegi see ehk nii loogiline, kuni esitasin tema muusikat suuremate koosseisudega, kus on rohkem erinevaid isiksusi. Ent ka kõige teistmoodi mõtlevam inimene nakatub Galina soojusest ja siirusest ning saab aru tema muusikalistest taotlustest, kui helilooja ise ruumi siseneb ja oma mõtteist räägib.
Kõige selgemini tajungi tema ümbruses seda suurt isiklikku soojust, siirust ja, mida ta ise teiste puhul enim rõhutab – armastust. Siirast, kasupüüdlikkuseta armastust, puhast nagu lapsel. Kõrvaltvaataja võib arvata, et Galina on kuidagi laisk või distsipliinita, kuna ta ei kirjuta muusikat n-ö kontoritöögraafikuga. Ta väidab, et kirjutab aeglaselt, ehkki olen kogenud, et ta võib kirjutada ülikiiresti. Tegelikult on muidugi helide kirja panek vaid jäämäe veepealne osa. Või vast oleks Galina puhul kohasem öelda – vulkaani veepealne osa. Kogu eelnev töö, millest tekib üldse materjal, mida kirja panna, on hoopis ulatuslikum. Seda ei saa isegi vaadata viimase poole või paari aasta jooksul omandatuna, kuna siia kuulub kõik, mida ta on kogenud, mis on teda vorminud selliseks, nagu ta täna on. Ehkki, jah, konkreetsemalt loomulikult mõtleb ta teosele, mida ta oma peas “kirjutab”, lugedes teatud raamatuid, kogedes kunsti jne teatud aja vältel, mida võikski siis pidada selleks “kirjutamise” ajaks – isegi kui enamuse selle aja jooksul ei saa võibolla nootigi kirja.
Galina on oma hoogsuse ja kirega sügavalt inspireeriv inimene. Sealjuures ei ole ta mitte pillavalt ülekülluslik, vaid alati väljapeetud, nii elus kui muusikas. Kaalutlemata ja tühje mõtteid ja tundeid tema muusikas ei voha, kõigel on oma sügavam tunnetuslik põhjus.
Galina silmad on väga soojad ja erakordselt kõnekad. Võibolla sellepärast ongi nii lihtne temaga ühist keelt leida, nii otseses kui kujundlikus tähenduses. Ta ei ole kunagi kitsi tunnustusega, ent ta ei tunnusta kunagi põhjuseta. Ta teab, mida tahab, ja väljendab seda kompromissitult. Ta teab ka, mida ta ei taha, ja annab ka sellest teada väga selgelt, ent ka see mõjub alati soojalt ja kuidagi ikkagi positiivselt väljendatuna. Ma usun, et tema eneseväärikus ja lugupidav käitumine kõigi vastu on ilmselt see, mis ei lase kellelgi temassegi teisiti suhtuda.
Mõne inimese puhul on mingil hetkel selline tunne, et see inimene on nüüd kuidagi “valmis”, “täiskasvanuks saanud”. Mul on nii hea meel, et Galina Grigorjeva ei ole oma 60 eluaasta jooksul kindlasti mingilgi moel “valmis”. Ta on ikka teel, pidevalt edasi arenev, otsiv, imestav ja uudishimulik. Tema elutee on küll üks seesugune, mille eest ümbritsevatel on põhjust tänulik olla. Pärast oma juubelikontserti ütles ta väikeses sõprade ringis peetud kõnes, et tal on suur rõõm olla just Eesti helilooja. Sest just meil on interpreedid ja kuulajad, kes ümbritsevad teda nii suure armastusega, et ta tunneb end sellest kantuna, tunneb end oma loomingus vaba ja usaldavana. Minu meelest on suur au, et temasugune suure hingega kosmopoliit tunneb end just meie väikese kogukonna loojana. Ja ma usun, et me peaksime sagedamini näitama välja ja ka otse ütlema armastust ja tänu inimestele, kes meie elusid nõnda rikastavad. Sest nende tõttu me oleme saanud paremateks inimesteks, saades osa neist suurtest vaimudest. Aitäh teile, kallid loojad! Aitäh sulle, kallis Galina!