_page-0001.jpg)
Käesoleval hooajal on Tallinna Kammerorkester käivitanud tänuväärse kontserdiprogrammi, kus kammerorkestri kontsertmeistri ja viiulisolistina saavad enda valitud kavaga üles astuda noored säravad muusikud Robert Traksmann, Hans Christian Aavik ja Andres Kaljuste. Nimetatuist esimese juhtimisel toimus 18. novembril Tartu Heino Elleri muusikakooli Tubina saalis kontsert, kus õhtu kahes pooles kõlasid teosed Wolfgang Amadeus Mozartilt ja Franz Schubertilt.
Maitsekalt koostatud nõudlik kava lubas orkestril ja selle kontsertmeistril näidata end parimast küljest ja pakkus meeldivalt rohkearvulisele publikule meeleolusid klassitsistliku ja vararomantilise tundeskaala kaugeimaist otstest. Kummaltki heliloojalt olid kavva võetud vastandliku tonaalsusega teosed: Mozartilt särav ja humoorikas, veel Salzburgi päevil kirjutatud “Serenaad” nr 6 D-duur (tuntud ka nimega “Serenata notturna”), mille järel mängiti sama autori hilisesse loomeperioodi kuuluv “Adagio ja fuuga” c-moll. Esimese kontserdipoole lõpetas Schuberti helges elujärgus loodud “Rondo” viiulile ja keelpillidele A-duur ja teise poole täitis tervikuna muusika tema tumedamast loomeperioodist pärinevast keelpillikvartetist “Surm ja tütarlaps” d-moll, mis sedapuhku kõlas Gustav Mahleri kaua unustuses olnud seades kammerorkestrile.
Robert Traksmanni on siiani küllap kõige sagedamini saadud kuulata erinevate väiksemate kammeransamblite koosseisus. Tema viiulimängu ja musitseerimist iseloomustavad kvaliteedid nagu ilus pillitoon, täpne intonatsioon ja nõtke fraseerimine pääsesid enim mõjule Mozarti serenaadis, mille rütmierksus, meloodiline rikkus ja huumor võlusid kuulajaid esimesest noodist. Dirigendi puudumisel pidi kontsertmeister teose ettekandel lisaks arvukate soololõikude esitamisele suutma kogu seda barokset pillerkaari ka kuidagi ohjata ja suunata ning sellegi ülesandega sai Traksmann suurepäraselt hakkama.
Tugevad seosed barokkmuusikaga tekkisid ka järgmist teost, “Adagio ja fuuga” kuulates, mille juures tundus muusikute tähelepanu olevat suunatud enam rütmienergiale ja artikuleerimisele kui kõlailule. Sellisena oli esitus loos sisalduvate muusikaliste kujunditega igati vastavuses ja lubas kuulajatel aimu saada nende emotsionaalsete kuristike sügavusest, mis Mozarti loomingus ikkagi üllatavalt sageli ette tulevad.
Kahest sel õhtul kõlanud Schuberti teosest esimene, rondo viiulile ja keelpillidele, annab välja korraliku instrumentaalkontserdi mõõdu; selle esitamine seab solistile väga kõrgeid nõudmisi nii pillimängulise taseme kui üleüldse esinemiseks valmisoleku osas. Robert Traksmanni julgus astuda sellise teosega orkestri kontsertmeistri rollist soolopartii esitaja ossa väärib kahtlemata imetlust, kuid lõpuni veenvaks muutunuks rondo esitus minu jaoks ehk alles siis, kui ta orkestri ees soleerides enam nooti ei vajanuks ja võinuks suurema üleolekutundega pühenduda nii solisti kui dirigendi kohustuste samaaegsele täitmisele.
Ümberlülitumine solistist tagasi kontsertmeistriks kujunes igatahes hõlpsamaks kui oli olnud vastupidi ning Schuberti “Surm ja tütarlaps” sai ette kantud suurepärase kontsentratsiooni ja intensiivsusega. Kuulates jäi mulje, et teose algse keelpillikvarteti kõlaga võrrelduna omandavad mõningad lõigud mõistetavalt jõulisema ja kandvama iseloomu, samuti läks ülimalt hinge teise osa kuulus pianissimo-teema, mille järgi teos ju nimegi saanud. Siiski jäid pisut kõrva kriipima need lõigud, mis kirjutatud enim kvartetispetsiifiliselt ehk mõelduna esitamiseks neljal soleerival instrumendil. Orkestriseades, pillirühmade ettekantuna tekkisid paratamatud kõlalised hägustumised, mida minu arvates ühegi lavalolija süüks panna ei saa.
Kokkuvõtteks võib taas tõdeda, et Elleri kooli Tubina saal on orkestraalse kammermuusika esitamiseks ja kuulamiseks erakordselt sobilik paik ning jääb üle loota, et ka kontserdisarja järgmised üritused leiavad tee Tartu publikuni.