Kaupo Kruusiaugu “Machina Faust” on ilmselt üks paremaid kodumaiseid dokfilme lõppeval aastal ja küllaltki erandlik seni Eestis tehtud muusikadokumentaalide hulgas. Erandlikuks teeb filmi portreteeritava, rahvusvaheliselt ehk tuntuima Eesti jazzmuusiku Maria Fausti ausus ja avameelsus oma elu avades ning sealjuures ka portreteerija delikaatsus materjali käsitledes. Vaatajast saab Maria vaikiv dialoogipartner, kes pääseb talle väga lähedale ja leiab seetõttu ka palju äratundmishetki iseenda elust. Ühtlasi pääseb vaataja üha lähemale Maria Fausti muusikale, saades filmi kaudu uue võtme sellesse maailma siseneda.
Filmi pealkiri “Machina Faust” võimaldab mitmesuguseid tähendusmänge – “Machina” on Maria Fausti 2018. aastal ilmunud albumi pealkiri, kuid Kruusiauk näib viitavat pigem argipäeva ja isikliku elu masinavärgile, millega looja võib indiviidina vastuollu sattuda. Muusikatööstus siin suurt rolli ei mängi, sest Maria Faust on suutnud end seada sellest väljapoole, kehtestada end sõltumatu muusikuna ja saades selle eest ka tunnustatud. Auhindu on sedavõrd palju, et nende paigutamisega Maria tagasihoidlikku elamisse tuleb juba raskusi, nagu filmist näha võib. Vaataja on tunnistajaks Maria elu ühele raskemale perioodile, kus looming ja töö on viinud paarisuhte kriisi äärele. Maria kaotab ka oma sõbra, samal ajal jätkub auhinnasadu loomingu eest ning ühtlasi salvestab Maria uut materjali – albumeid “Monumentum” ja “Maarja missa”. Kõik see, mida Maria üle elab, jõuab ühel või teisel viisil, kaudselt või otse tema muusikasse. “Machina Faust” annab Maria muusikale tähendusliku lisakihi. See ei tähenda, et me peaksime kuulajana tema albumitest just neid peegeldusi välja lugema, ehkki sellise portreedoki risk ongi selles, et portreteeritava loomingule filmiga lisanduv tähendusekiht mõjutab ka loomingu vastuvõttu – sa ostad selle või teise albumi just nähtud filmi mõjul, lootes taaskogeda filmi abil üle elatut, taastada seda esmast emotsiooni. See tähendab ühtlasi, et loobud loomingu vastuvõtmisest neutraalsemal tasandil ja artisti looming võibki edaspidi seonduda eelkõige selle filmiga.
Maria Faust on öelnud, et seda filmi polnud tarvis mitte talle endale, sest tema kui muusiku eest räägib ta looming, kuid seda oli vaja eelkõige Eestile, kus teatud probleemid vajavad endiselt lahti rääkimist. See muredepundar on omane ka teistele n-ö arenenud lääneriikidele: ikka veel lääne ühiskonda kummitav meestekesksus, ebavõrdsus naiste kohtlemisel loovisikuna ja selle taustal ka kultuuriajakirjanduses levinud hoiak ebameeldivatest või valusatest teemadest pigem mitte rääkida. Ehk siis see, et kultuuriga seonduvasse suhtuvad paljud ajakirjanikud ja ka väljaannete toimetajad pigem kui elu kaunimat, helgemat ja säravamat poolt peegeldavasse meelelahutusse, jättes kõrvale sellele vastanduva varjupoole. Kaupo Kruusiaugu film astub siin vastuvoolu, tuues esile selle, mis jääb artisti loomingu köögipoolele, mis teda mõjutab, mis annab tõuke. “Viha on energia,” on öelnud John Lydon. USA tumedama poole indie-grupi Low hiljuti lahkunud asutajaliige Mimi Parker on nentinud, et kui kõik on kokkukukkumise äärel, võib see olla muusikaliselt väga inspireeriv. Kruusiaugu film ei näita Mariat selles kriisis, mida ta parajasti läbib, kuigi õnnelikuna, kuid me näeme, kuidas muusika teda haarab.
Neil filmis jäädvustunud hetkedel, mil Maria esineb või oma muusikat salvestab, on ta justkui teises maailmas, tema suhte intensiivsus muusikasse on võibolla isegi tugevam kui vahekord argielu ja selle probleemidega. Maria suhe muusikaga moodustab teise dramaturgilise kaare Maria abikaasa Nedi ja tema suhtekaare kõrval. Kruusiauk keskendub rohkem inimeste vahelistele suhetele ja Maria kohanemisele ühiskonnaga, kuid muusika on sealjuures pidev saatja. Oma vahekord muusikasga on ka Nedil, seega võib ju ülekantud tähenduses irooniliselt märkida, et Marial ja Nedil on sama armuke. Kruusiauk pöörab tähelepanu ka Nedile, kes tunneb end Maria ja Maria loomingu varju jäetuna, kuid see on vaid põgus pilguheit teisele poole ja see pole ka Nedi film. Kõnekas, ühtaegu humoorikas ja kurb, on üks filmi avaepisoodidest, kus Maria esikus seinu värvib, samal ajal kui ta kaasa voodis telo skrollib.
Maria Fausti muusika on mõnikord ebamugav – seal on disharmooniaid, hektilisi rütme, rasket meeleolu. Kaupo Kruusiaugu film suhestub Maria muusikaga mitte niivõrd sellega, et annab sellele uue tähenduse, vaid film toimib sissejuhatusena Fausti loomingusse, mis kunstina asub kõrgemal ka selle looja isiklikest probleemidest. Lõigud “Maarja missast”, mida filmis kuuleme, on sakraalsed, üle argisest ja inimlikest muredest. See saabki olla üks muusika funktsioone – ületada argisuse lävi ja viia kuulaja sellest kaugemale, andes samas jõudu edasi minna.
Dokumentaalfilm “Machina Faust”. Režissöör-stsenarist-produtsent Kaupo Kruusiauk, operaatorid Erik Põllumaa ja Kaupo Kruusiauk. Flo Film 2022, 78 min.