_page-0001.jpg)
19.–23. oktoobrini toimus XV Viljandi kitarrifestival. Juubelihõnguline kava tõstis sellel aastal esile basskitarri. Kogu programm oli mitmekesine, maitsekas ning mõjus ühtse tugeva tervikuna. 15 aastat küpsemist on jätnud festivalile oma kvaliteedimärgi, mida hinnatakse praeguseks kõrgelt ka teisel pool Eesti piiri. Seda on tunda nii lavale kui publikusse vaadates. Meeldis ürituse mitmetasandilisus nii muusikaliselt, vormiliselt kui visuaalselt. Festivali täiendas kaks kunstinäitust ja kitarrimeistrite päev, kus sai tutvuda Eesti kitarrimeistrite käsitööga. Iga päev toimusid töötoad noortele kitarriõpilastele ja päevad kulmineerusid ühises pidulikus meeleolus jämmisessioonidel. Selle kõige juures jäi õhtu lõpuks esikohale alati ikkagi muusika.
Festivali avakontserdil astub traditsiooniliselt üles eelneva aasta Tiit Pauluse noore kitarrimängija preemia laureaat, kelleks seekord oli Jaagup Jürgel. Koos rütmigrupiga esitati lugusid nii jazzistandardite kui kodumaiste levimuusika laulude seast. Esimene lugu, Robert Jürjendali “Luhal”, andis kuulajale kujutluspildi, mis toimis kontserdi lõpuni. Jürgeli mängustiil on laulev, kerge ja kindel. Nagu merelainetus, mis toob kaldale pidevalt uut ja põnevat. Ta ei otsi, vaid näitab, mida leidis. Olgu need pärlid või pealuud – kõik on aus, siiras ja loomulik ning pidevas muutumises. Jääb üle vaid tuult soovida, et see lainetus teda samamoodi kindlalt omaloomingu randa kannaks. Tuleval aastal ootab kuulajaid Anna Regina Kalk, tänavune Tiit Pauluse preemia laureaat.
Kõige meelelahutuslikumaks kontserdiks võib kindlasti pidada mustlasjazzi viljeleva ansambli Titoks järjekordset ülesastumist. Kuulajateni jõudis virtuoossusest, huumorist ja oma võimete piiride kompamisest laetud energiapahvakas. Jaanis Killi kiiretele kitarristisõrmedele on raske meie maal vastast leida. Paelusid viiuldaja Kristjan Rudanovski karismaatilisus ja katsetamisjulgus. Seekord köitis mind aga kõige enam rütmigrupp, kes ilmeksimatu ja hästi õlitatud mootorina seda muusikamasinat käimas hoidis. Robert Nõmmann kontrabassil ja mitmete lugude autor Ainar Toit rütmikitarril ei jäänud kordagi solistide varju. Kogu ansambel toimib tehniliselt ja tunnetuslikult muusika hüvanguks, mis pakatab energiast, jäämata sealjuures pinnapealseks.
Festivali peaesinejat mandoliinivirtuoos Chris Thile’i on nii korraldajad kui publik esinema oodanud juba kümme aastat. Teda võttis vastu väga soe, teadlik ja kaasa laulev kuulajaskond. Pehme hääle ja tehniliselt väga kõrge tasemega interpreet kandis ette peene põhjalikkusega ettevalmistatud omaloomingut ning Bachi ja Béla Bartóki teoste töötlusi. Thile mängis väga oskuslikult nii dünaamika kui tempoga ning hoidis publikut kaasas kuni kontserdi lõpuni.
Bassistide plejaadi avas Janno Trump Clarity Ensemble, mis koosneb keelpillikvartetist ja klaveritriost. Noore helilooja muusika oli pidevas liikumises, tundlik ja aus. Kogu kontsert mõjus värskendava rongisõiduna, mis avas kuulajale oma akendest realistlikke vaateid teemadele, detailidele, mastaapidele, ajale ja inimestele. Trump näitas oma helikeele kaudu lihtsaid ja keerulisi lugusid, andmata seejuures hinnanguid.
Üks festivali tipphetki oli kindlasti Raul Vaigla 60 aasta juubeli kontsert pealkirjaga “Soul of bass”. See oli küps, humoorikas, intelligentne ja eneseteadlik rockihõnguline energiapuhang. Bassikorüfee asetas viisakalt oma suure kinga lavale ja sai vastu sama palavad ovatsioonid nagu oli tema muusika. Värskendavat mitmekesisust ja liikuvust andis helipildile värvika pillipargi ja maitseka tunnetusega perkussionist Ricardo Padilla.
Kavas oli mitu välisartisti, kes on ka varem Viljandi festivali laval üles astunud. Üks neist oli vääramatu täpsusega jazzkitarrist Kurt Rosenwinkel, kellel tundub olevat mõtte ja kitarrikeelte vahel otseühendus. Peenekoeline helilaadidest muster lausa voolas ta sõrmede vahelt kauniteks harmooniateks. Maailma tipptaset näitav trio, mille koosseisus veel Lucas Traxel kontrabassil ja Gregory Hutchinson trummidel, mõjus dünaamiliselt ja esitatud jazzistandardites oli värskust nii publiku kui muusikute endi jaoks. Eriliselt mõjusa elamuse pakkusid trummari jõuline mängustiil ja trummide kõlapilt, mis oli harjumuspäratult naturaalne ja ilustamata. Kõlas väga hästi!
Teine artist, kellega oli võimalik taas kohtuda, oli Jon Gomm. Tema perkussiivne mängustiil akustilisel kitarril ning melanhoolsusele kalduvad laulutekstid ja meloodiad rajasid tee sisekaemuslikuks elamuseks. See oli intiimne, sügav, mõnusa briti huumoriga pikitud ja emotsionaalne kontsert, mis lõppes ühislaulmisega.
Kolmas taaskohtumine oli Brasiilia muusiku Pedro Martinsiga. Lavapartneri Daniel Santiagoga näidati üles koosmängu tipptaset. Akustilise- ja elektrikitarri duo mäng oli kui helikardin muusikatoosist – helge, katkematu ja rütmiliselt täiuslik. Kodumaise pärimusmuusika, kaasaegse jazzi ja maheda vokaali kooslus andis kokku väga sooja ja sügavalt läbitunnetatud terviku.
Üks harivamaid ja kaunimaid muusikaelamusi oli teorbimängija Kristiina Watti öökontsert. Ta õpetas publikut muusikalise vormi kaudu vahet tegema barokkmuusikal Itaaliast ja Prantsusmaalt. Nukuteatri laval andis intiimse ja eksperimentaalse soolokontserdi bassimängija Peedu Kass, kes oli lisaks naturaalsele kontrabassile ja basskitarrile katsetamas elektroonilisi kõlavarjundeid, luuperit ja süntesaatori foone.
Festivali kõrghetkeks oli noorte kitarristide orkester Andre Maakeri juhendamisel. Sellel aastal esitati Sven Grünbergi loomingut. Noored jõudsid improvisatsioonide ja Maakeri suunamise kaudu põnevasse helimaailma, mis paljudele kuulajatele nostalgiat pakkus. Kontsert kulmineerus loomulikult “Klaabuga” nii ekraanil kui muusikas. Kõige soojem kontsert leidis aset festivali viimase päeval kõige nooremale publikule. Andre Maaker ja Karol Kuntsel hoidsid oma kuulajaid võrratult hästi. Milline suurepärane vundament festivali järgnevaks 15 aastaks.