Sõnal operett on minu jaoks magusalt nostalgiline kõla ja tolmunud sametkardinate lõhn. Märksõnad: igaveseks kadunud kuldajastu, lihtsurelikule kättesaamatu glamuur, müütiline hiilgeaeg Estonias. Olen terve elu kuulnud, kui vaimustav oli see vanasti ja kui alla käinud praegu. Minu esimesed kogemused žanriga polnud kuigi hiilgavad – umbes veerandsajandi eest ajas minus Eesti teatrites kogetu põhjal juuri veendumus, nagu peakski operetis esinema hääle kaotanud lauljad ja hädisevõitu tantsijad, kes mõjusid iseenda karikatuuridena. Nukraks tegi nende järjekindel, juba ette haledalt läbi kukkunud püüd nalja teha. Oleksin tahtnud karjatada nagu kriitik Harry Liivrand Klassikaraadios: “Operett peaks olema lõbus!”
Praegune pilt erineb õudsetest üheksakümnendatest nagu öö ja päev. Siiski ei saa me rääkida opereti taastulekust. Kuldaeg on paratamatult möödanikku vajunud ja kunagine publiku lemmiklaps peab oma eluõigust tõestama ka tänaste heliloojate kirjutatud ooperite ja massikultuuri valgel päevitava muusikali kõrval. Millal kirjutas Eesti helilooja viimati opereti? Ilmselt mitte sel sajandil. Küll aga esietendub uusi oopereid – küll mitte igal aastal, aga see-eest tänavu lausa viis. Kas teate, kes on astunud Therese Raide või Helgi Sallo kingadesse? Operetiprimadonna – seda tiitlit ei kanna Eestis enam keegi. Kas lähebki see amet sama teed nagu telefonist, piimamees või kutsar? Operett on täna ooperilauljate või näitlejate halli argipäeva ergastav kõrvalehüpe. Samas – kerglane afäär pole see kummalegi neist.
Eelolevat arvesse võttes värisesin rõõmsast erutusest, kuuldes rahvusooperi plaanist võtta kavva Jacques Offenbachi “Orpheus põrgus”. Võrreldes meil populaarsema Viini operetikoolkonnaga, on prantsuse operetid satiirilised, julgelt ühiskonnakriitilised ja pakuvad ohtralt võimalusi tänapäevaseid teemasid vaimukalt käsitleda. Offenbach naeris avalikult surmtõsiste ooperite üle ja tõi oma antiigiihalust naeruvääristavasse “Orpheusesse” otse sisse Glucki samateemalise ooperi kuulsa õhkamisaaria. Rääkimata muusikalistest viidetest Mozarti ooperile “Võluflööt”. Kui uskuda Estonia kavalehte, siis Rossini olevatki teda Champs-Élysées’ Mozartiks kutsunud. (Samasugune lõbus huligaan on ju ka meie praegune ooperihelilooja Tõnis Kaumann, kes klassikaliste ooperite klišeesid humoorikalt taaskasutab!)
“Orpheuse” meloodiad on ajastu poplauludele kohaselt meeldejäävad ja ketravad peas hulluks ajamiseni. Arvo Volmeri dirigeeritud muusikaline pool on parimas mõttes operetlik – sädelev, hoogne, samas täpne. Kõrva paitas Ingely Laiv-Järvi oboesoolo – algus oli erakordselt paljulubav! Alles II vaatuses tundus, nagu hakkaks orkester veidi tempokast mängust väsima.
Etenduse lavapilt (Jaagup Roomet) on leidlik, segades päikeselist talupojaromantikat õilsa, kergelt tolmunud antiikarhitektuuriga. Olümpos nägi välja, otsekui oleks seal märatsenud rumal Früügia kuningas Midas. Õõnsalt läikiv ja elutu nagu Las Vegas, kus plastmassist ajaloolised kultuuriobjektid on võltsitud suuremaks ja säravamaks kui päriselus. Kuldses puuris vaevlevad oma sisutu elu lõksus tarbimisest küllastunud popikoonid. Sellist nägemust toetas ka kostüümikunstnik Reili Evarti looming, mis läikles kollases siidis ja õrnas sifoonis, silmi pimestasid kuldsed kangad ja litterkleidid – ja tegelikult võiksid sellised tüübid välja astuda ka mõnelt Tallinna peenemalt aastavahetuspeolt. Peajumal Jupiteri välimuses leidus otseseid viiteid David Bowie’le, aga miskipärast meenutas see Rauno Elpi kehastatud peajumal mulle hoopis meie 1990-ndate kuulsust, missi-issit Valeri Kirssi. Üllatavalt oli lahendatud üleni kuldseks pihustatud Mercurius (René Soom oli suutnud tundmatuseni muunduda!), kelle peakate koosnes banaanidest, mida ambroosiale vahelduseks haugata. Intrigeeriva seisukohavõtuna mõjus Minerva kostüüm. Hiljuti tõstatus taas küsimus, kas Estonia sotsrealistlikku ülesehitust kujutav laepannoo tänasesse rahvusooperisse sobib. Evarti nägemuses oli 1947. aastal Evald Okase, Richard Sagritsa ja Elmar Kitse maalitud pannoost saanud tarkuse ja kunstnike jumalanna keep, tema imposantne peakate aga osutus tagurpidi pööratud laelühtriks. Kahjuks aga oli Olümpose pildis kuhjatud lavale nii palju pisidetaile, et paljudele võis see ka märkamata jääda. Kokkuvõttes kujunes sellest jumalate mäe pildist etenduse visuaalne tipphetk. Siiski ei suutnud ma leida niite, mis kõik need toredad detailid üheks tervikuks oleks traageldanud – lavastuse sisulise kontseptsiooniga (kui seda üldse oli) ma seoseid ei tajunud. Kohati tundsin, otsekui vaataksin retrospektiivi Estonia parimatest lavastustest (võibolla ka teatriskäimise üledoos?) – näiteks Pluto vangistuses vaevleva Eurydike punane kanapee oleks kui kohale toodud Venuse mäelt Wagneri “Tannhäuseri” (2014) lavastusest, Avaliku Arvamuse kuulivest meenutas Monostatose turvist hiljutisest “Võluflöödist”, LED-tulede valgel väänlevad põrgulised oleksid kui kohale kepsutanud “Fausti” lavastusest (2012).
Retooriliseks küsimuseks jääb, kas operett peaks olema pelgalt kvaliteetne meelelahutus või kandma ka sügavamat sõnumit. Liis Kolle lavastus pakkus eeskätt vaatemängulist lavatükki, lisamata uusi tähenduskihte ja ilmselgelt polnud tema ambitsiooniks kehtestada oma nägemust lauljate ees.
Opereti teeb artistide jaoks tänamatuks asjaolu, et tuleb ühtviisi hästi laulda, tantsida ja veel ka draamanäitleja tasemel roll luua. Esimene lavale ilmuv tegelane on Muhu rahvarõivastes ja kuulivestis habemega Avalik Arvamus, kes Annaliisa Pillaku kehastuses oli oraatorlikult jõuline, Juuli Lille looduna aga hoopis üllatavalt loomulik sellise määratlemata sooga olendi kohta.
Teiseks lemmikuks kujunes karjus Aristaiose maski, täpsemalt mesiniku peakatet kandev, sõnnikuhargiga relvastatud allmaajumal Pluto. Mati Turi tõlgendus lähtub muusikalisest partiist ja ta kujundab eeskätt oma mitmekülgse hääle abil ambivalentseks tegelaseks isegi niisuguse mustvalgelt “paha” rolli. Reigo Tamme Pluto oli samuti jõuline, aga jämedamate joontega maalitud (ja taas Monostatose flashback).
Nimitegelane jääb Pluto kõrval veidi varjugi. Oliver Kuusiku Orpheus naerutab publikut, Hiiu kannel kaenlas. Ootuspäraselt annab ta tunde meestelaulu seltsis (kindel naerukoht) ja on oma kaasa, Elina Nechayeva surmani ära tüüdanud. Heldur Harry Põlda peategelane mõjub eluvõõra kunstihingena, kelle kaunis pillimäng paneb raskesse olukorda ka tema partneri Eurydike osas: Kristel Pärtna peab tõesti pingutama, et publik usuks – õilsaid helisid kuuldavale toonud pill on tema jaoks vaid va kääksukast. Psühholoogiliselt usutavaks ei suutnud end siiski mängida kumbki paar, kuigi ma ei tahaks selliseid sõnu nende äärmiselt võimekate artistide kohta öelda. Üksikult võiks siin loetleda veel kümmekond õnnestunud rollilahendust, aga lavastuse põhiliseks puuduseks näib olevat ühiselt toimiva ansambli puudumine, iga tegelane loob oma rolli vastavalt isiklikele näitlejavõimetele.
Estonia lavastuses on hoogu ja mängurõõmu, säravaid silmi ja pilkupüüdvaid kostüüme. Vähem leiab professionaalselt esitatud tantsunumbreid (koreograaf Dmitri Harchenko) ja nutikaid ideid. Aga igav ei ole ja piinlik on ka ainult natuke. Kolm tundi metsikute tantsude ja mõnede õnnestunud naljadega möödusid kui linnutiivul. Innustunud publik tagus etenduse apoteoosi, suurejoonelise kankaani taustal käsi kokku nii jõuliselt, et muusikat polnudki kuulda. “Tuleme seda homme jälle vaatama!” nõudis mu kolmeaastane tütar hellaks plaksutatud peopesi kleidi sisse surudes. Just sellist esimest operetikogemust oleksin ma omal ajal ise soovinud!
Jacques Offenbachi operett “Orpheus põrgus”. Lavastaja Liis Kolle, muusikajuht Arvo Volmer, dekoratsioonikunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Reili Evart, koreograaf Dmitri Harchenko. Osades: Heldur Harry Põlda või Oliver Kuusik (Orpheus), Kristel Pärtna või Elina Nechayeva (Eurydike), Reigo Tamm või Mati Turi (Aristaios/Pluto), Juuli Lill või Annaliisa Pillak (Avalik Arvamus), Tamar Nugis või Rauno Elp (Jupiter), Carol Männamets või Janne Ševtšenko (Cupido), Helen Lokuta või Karis Trass (Venus), Heli Veskus või Kadri Kõrvek (Diana), René Soom või Aare Kodasma (Mercurius), Maria Leppoja või Merit Kraav (Minerva), Mehis Tiits või Mart Madiste (John Styx), Aule Urb või Triin Ella (Juno) jt. Esietendus 30. septembril rahvusooperis Estonia.