Otsingu tulemused

2102 items found

  • Tõnis Kaumann: terves kehas terve vaim!

    On hea meel õnnitleda Tõnis Kaumanni Eesti Muusikanõukogu heliloojapreemia puhul - viljaka, eredat teatraalsust ja huumorit ning eri stiile veenvalt ühendav loomingu eest kammermuusikast ooperini. Muusika rubriigis KIRG räägib ta oma spordihuvist. Olin vast umbes 35. eluaasta kandis, kui hakkasin selgelt teadvustama, et füüsiline vorm hakkab minema üha kehvemaks. Treppidest üles jooks, püüe bussile jõuda ja muu vähegi tõsisem koormus andsid märku, et keha pole selleks kõigeks valmis. Aju uurijatele on teada, et füüsilise ja vaimse väsimusega seotud ajukeskus on seesama. Kui inimestele anda pärast füüsiliselt väga rasket sooritust lahendada pealtnäha lihtsaid mõtlemisülesandeid, on enamik nendega üsna hädas. Tõenäoline oli see, et füüsilise vormi langusega tuleb kaasa ka vaimne külg. Sarnane olukord on ka näiteks valuvaigistiga: peavalu leevenduseks võetud tablett tuimestab ka vaimuerksuse, kuna mõjutab sama ajukeskust. Üks mõte viis teiseni ning meenus TMKK lõpus alustatud karate-harrastus, mis konservatooriumi päevil soiku jäi. Leidsin tee karateklubisse Nüke peamiselt seetõttu, et kui pöördusin mitme klubi poole, et otsin trennikohta, vastas Nüke treener Herik, et “mis sa ikka otsid, tule homme kohale”. Läksin ja jäingi. Kuna olen ise kiire närvikavaga, sobib karate mulle päris hästi. Hea on, et eeskujusid pole vaja tikutulega taga otsida, kuna enamik selle alaga tegelejaid on minust palju paremad ja inspireerijaid leida pole eriti keerukas. Suuri meistreid sel alal on palju – Tetsuhiko Asai, Hirokazu Kanazawa; praegusel ajal on ka peale kasvanud mitu põlvkonda meistreid, kes on ühendanud traditsioonilise karate nüüdisaja teaduslike uuringutega. See kõik on põnev ja arendav, tehniline töö selles vallas mulle istub – kui vaid piisavalt aega jaguks. Samas piisab ka meie oma klubi peainstruktori sooritusi vaadates tõdemisest, et selle tasemeni mina tõenäoliselt kunagi ei jõua. Need tähelepanekud ei ole mitte negatiivset laadi, pigem on hea, et on, kuhu püüelda. Täiuslikkust oma maises elus ei saavuta me ühelgi alal. Põnevaid paralleele olen leidnud ka karate ja laulmise vahel. Mõlemad on tehnilised alad, nõuavad head kontrolli keha ja vaimu üle. Karates on tulnud kasuks ka üle 30 aasta jooksul antud tuhandete kontsertide jooksul karastunud lavanärv. Võib öelda, et karates karates olen enda kohta nii mõndagi uut tundma õppinud. Enam-vähem samal ajal kui trenni läksin, tekkis veel üks kirg – rattasõit. Loobusin juba umbes 15 aastat tagasi igapäevasest autoga Pääskülast kesklinna sõidust. Põhjus oli see, et teadvustasin endale – autoroolis olles kuulen linna poole liikudes tihti ära kahed pooltunniuudised. Selle ajaga on palju targemat peale hakata, rongis või bussis näiteks saab kasvõi lugeda. Rattaga sõites küll lugeda ei õnnestu, kuid see on hea võimalus ühendada kesklinna ja tagasi kulgemine treeninguga. Tihti kuuleb juttu stiilis: “Eestis on võimalik rattaga sõita kolm kuud aastas”. Üht tuttavat parafraseerides võin öelda, et see on tagumikkupidi autoistme külge õmmeldud inimese jutt. Olen naastrehvidega sõitnud ka mõned talved, kuid siin on mõned lisaebamugavused. Esiteks nõuab teatud külmakraadides sõitmine eririietust ja mitmete liigeste (nt põlved) spetsiaalsoojustust. 15 külmakraadi ja 30 km/h juures hakkab juba tuulekülm rolli mängima. Teiseks jõuame paratamatult meie linna ja liikluse juurde. Fakt on see, et alates 1950-ndatest kuni praktiliselt tänaseni on Tallinna linnas eelisarendatud autoliiklust. Autoga sõiduks on loodud seotud teede võrgustik, mida mööda saab igale poole. Kui teeolud pole talvised, sõidan sõiduteedel, kuna see on osutunud palju ohutumaks kui sõita äärekivide ja pimedate nurkadega, omavahel ühendamata taristujuppidel, mida linn üritab rattasõiduks soovitada. Talvel aga on sõiduteedel sõita juba ka minu arust liiga riskantne – tühine libisemine, mis autojuhi jaoks tähendab tüütut plekimõlki, võib minu jaoks olla palju tõsisem ja nõuda juba ratastooli või hauakivi tellimist. Ratturitele sõbralikult soovitatavaid kõnniteelõike aga linn piisavalt ei puhasta ja seega nõuab talvine sõit palju aega, lisaks tuleb tänu soolatud teedele vahetada igal kevadel jalgrattal hulk detaile, mis on rooste läinud. Samas peab ütlema, et viimastel aastatel on sääraseid talviseid olusid, mis mind ratta seljast maha on kupatanud, aasta lõikes umbes üks-kaks kuud. Rattasõidu üks lisaboonus minu jaoks on vabaduse tunne – linna piires on kõik sihtpunktid nobedalt kättesaadavad, sõltumata kellaajast. Ummikutes ei istu, mis kell mingi transpordivahend läheb – pole minu mure. Sõidu ajal saab ka end veidi harida. Kui soetada kõrvaklapid, mis lasevad läbi välismüra, võib kuulata podcast’e. Muusikat mitte, see kipub summutama liiklusmüra ja võib olla ohtlik, seega piirdun kõnega. Kuna mul on komme teha kõike kas kirega või siis üldse mitte, olen jõudnud ka selleni, et olen oma sõiduvahendi totaalselt ümber ehitanud ja vanast suhteliselt tagasihoidlikust rattast on jäänud alles vaid raam ja paar muud jubinat, kõik ülejäänud osad on uued ja paremad. Aastatel 2020–2021, kui tekkisid elukorralduses üleüldised muutused ja üle pika aja sugenes ootamatut vaba aega, hakkasin rattaga käima ka maanteetuuridel Tallinna ümbruse väiksema liikluskoormusega sõiduteedel. Viimastel aastatel ämma-äia juures perega suviti Hollandis külas käies on ka rattahoidik koos rattaga auto haakekonksul. Vahetult pärast iga Hollandi kogemust on muidugi Tallinna liikluspilt ratturi seisukohalt üsna reljeefselt groteskne, kuigi samas ei saa ütlemata jätta, et viimase seitsme aasta lõikes on liikluskultuur läinud pidevalt paremaks ja üksteise arvestakase rohkem. Ikka öeldakse, et loodus ei salli tühja kohta. Koroona-aastatel tekkinud aja ülejääk kanaliseerus minu puhul ka kolmandasse kirge, mille samuti lühidalt ära mainin. Hakkasin nimelt tüüpilise eesti mehe kombel kunagi soetatud Võrumaa maatükil ehitama. Mikromaja, mida kutsume hellitavalt “putkaks”, on püsti ja jätkame seal toimetamist, kuigi kalender on vahepeal jälle hirmuäratava kiirusega täitunud kontserttegevusega. Vaba aega on vähe, kuid eks seda jupikaupa leiab, kui vaid tahtmist on.

  • Toivo Nahkur

    Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Aastakümnete pikkune missioonitundeline töö Eesti klaverimängukunsti arendamisel “Kummaline paradoks: minu põhitööks on olnud üliõpilaste õpetamine, aga minu õpilaste kõige kõrgemad tulemused on seotud õpetamisega muusikakeskkoolis. Peaaegu kõik minu rahvusvahelise tunnustuseni jõudnud üliõpilased on pärit mu muusikakeskkooli õpilaste hulgast. Just muusikakeskkooli õpilastega olen ma saanud kõige rohkem oma pedagoogilist tehnikat viimistleda ja just nende õpetamisel arenesin ma pedagoogina kõige rohkem ka ise. [---] Suurimaks rõõmuks minu elus on olnud mu klaverimängukunst, aga väga suurt rõõmu on mulle pakkunud ka pedagoogiline töö. Ja kui hakkasin kirjutama oma suurt raamatutriloogiat “Muusika läbi vaimu”, jäi klaverimäng tagaplaanile. Aga ma arvan, et olen teinud oma parima.” Ajakiri Muusika nr 5 2005 Ia Remmel, “Teekond läbi vaimu. Intervjuu Toivo Nahkuriga”.

  • Monika-Evelin Liiv

    Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Väljapaistvad ooperirollid rahvusvahelistel ooperilavadel, sooloesinemised kodu- ja välismaal. “Mul on hästi läinud, et alati on tööd olnud. See ei loe, kas laulan Metis või Covent Gardenis. Mulle on tähtis, et saan oma töö hästi tehtud, ja et mul on ka võimalus ära öelda, kui roll mulle ei sobi. Muidugi ma valetaksin, kui ütleksin, et ei taha näiteks La Scalasse või Meti lavale jõuda – aga kui ma sinna ei pääse, siis see pole ka maailma lõpp. Eks aeg näitab. Elu on mind õpetanud, et kui millestki ilma jääd, siis sageli hiljem selgub, et see oli millekski hea.” Ajakiri Muusika nr 1 2021. Anne Aavik “Self-made mezzo Monika-Evelin Liiv”.

  • Rein Roos

    Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Pikaajalise ja laiahaardelise panuse eest Eesti löökpillimängu arengusse “See oli ilmselt 1970. aasta sügisel, olime orkestri tagaruumides, kolleeg Andrus Vaht harjutas ksülofonil Monti “Tšaardašši”. Neeme Järvi tuli mööda, suur partituuripahmakas kaenla all, pani partituuri kõrvale, võttis nuiad ja mängis seda lugu algusest – kohe niimoodi hoobilt. Alles hiljem sain teada, et Neeme oli algul löökpille õppinud ja eks sealt see suur muusika algas ka temal. See oli periood, kus paljudest löökpillimängijatest said dirigendid – Neeme, Eri Klas – tema töötas aastaid seal, kus nüüd olen mina, ta oli löökpillirühma kontsertmeister –, Vallo Järvi, Erich Kõlar. See oli sel aja üks selline hüppelaud, kuigi – minust dirigenti ei saanud.” Mari-Liis Uibo, Klassikaraadio, “Delta”, 25.03 2021

  • Kaido Kelder

    Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Korraldusliku ja loomingulise töö eest muusikapõllul. “Tegevprodutsendi töö Tallinna Kammerorkestri juures tähendab minu jaoks seda, et olen orkestri juures kogu aeg olemas. Kuna olen TKO juures olnud pikalt – algul mängijana, nüüd korraldajana –, siis tean ja tunnen orkestri vajadusi. Minu jaoks on orkestris esikohal alati muusik. Miks on Eesti riigile selline orkester oluline? TKO on kõrge kvaliteediga kollektiiv, oma näo ja kõlaga orkester, mida on kujundanud meie dirigendid, Tõnu Kaljuste, Juha Kangas. Orkester on endale maailmas nime teinud, tuleb palju kutseid välisesinemisteks. Samas tahame alati olla väga lähedal oma Eesti publikule. Kõige erilisemad hetked orkestriga on olnud Pariisi filharmoonias, Carnegie Hallis, aga mitte vähem maakirikutes meie kontserdituuridel üle Eesti.” Ia Remmel, vestlus Kaido Kelderiga

  • Henri Christofer Aavik

    Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Võidukad osalemised Jorma Panula nimelisel ja Jevgeni Svetlanovi nimelisel konkursil. “Kultuuril on meie riikluse osas erakordselt suur roll ja Eestil on selles osas selgelt väga palju pakkuda. Kui küsida, miks see nii oluline on, võib vaadata Ukraina praegust olukorda. Kõik tahavad praegu Ukrainat aidata, riigid toetavad Ukrainat majanduslikult ja sõjalise abiga. Aga see, millega igaüks saab käe külge panna – oleme näinud, see kõik käib läbi kultuuri. Tuntakse palju rohkem huvi ukraina heliloojate vastu, nende kultuuripärandi vastu. Need on asjad, mis suurendavad inimeste teadvuses ühe rahvuse, ühe riigi olemust.” Ia Remmel, ajakirja Muusika podcast. 8.08 2022

  • Hans Christian Aavik

    Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Võidukas osalemine Carl Nielseni nimelisel konkursil. “Ägedaimad interpreedid on sellised, kelle puhul tekib tunne, et neile võiks anda kätte ükskõik millise instrumendi ja nad mängiksid ikkagi seda muusikat sama haaravalt. Kuulasin hiljuti ühe geniaalse muusiku kontserti ja mõtlesin, et kui ta mängiks viiuli asemel plokkflööti täpselt nende samade soovide ja ideedega, oleksin samamoodi tema muusikast täiesti vaimustuses. Muusika leiab aset alati väljaspool meie pilli – see on midagi palju kõrgemat, see on jumalik!” Ajakiri Muusika nr 2 2021. Kadri-Ann Sumera, “Hans Christian Aavik – avatud meeltega otsija”.

  • Marcel Johannes Kits

    Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Edukas osalemine Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursil. “Mul on pidev huvi muusikat avastada, sealt midagi leida. Et muusika elaks, et midagi toimuks – ükski noot ei tohi olla lohakusest “sirge” või tuim. Kui ma tšellost eemal olles kipun olema pigem vaikne ja tagasihoidlik, mitte liiga väljapoole inimene, siis pilli taga meeldib mulle lasta end vabaks ja minna kasvõi hulluks, mulle meeldib endale piire mitte seada, minna vajadusel ekstreemsusteni. [---] Püüan ideaalis koos toimima panna muusikalise intelligentsi ja piirideta kirgliku tundemaailma. Tegelen palju tooni ja kõlavärvidega, mingi osa sellest on tulnud loomulikul teel, teiste sõnul vähemalt pidavat olema ilus toon. Üritan muusikuna teistega arvestada. Üks olulisemaid pragmaatilisi oskusi tegelikult igal pillimängijal on oskus harjutada – kannatlikkus ja distsipliin –, see on igasuguse edu eeldus.” Ajakiri Muusika nr 11 2020 Liis Kolle, “Marcel pluss tšello võrdub Marcello. Intervjuu Marcel Johannes Kitsega”.

  • Villu Veski

    Eesti Muusikanõukogu preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest – džässmuusik, põnevate ideede generaator ja elluviija, üle veerandsaja aasta “Juu jääb” festivali korraldaja. Ma olen vaikselt iseenda muusikaelu üles ehitanud ja nii on tekkinud sidemed. Kui ma ei oleks festivali “Juu jääb” ellu kutsunud, siis poleks selliseid kontakte tekkinud. Julgen öelda, et ükskõik millisesse maailmajakku ma praegu sõidan, tean ma sageli inimesi, kelle juurde lähen, nii esinejaid kui ka mõnda kuulajat saalis. [---] Muusikat tehes saab kiiresti selgeks, kas partneriga klapib või mitte. Kui klapib, siis oled eluaeg selle muusikuga sõber. Muusika ühendab inimesi. Üks asi on, kas suudad publikut haarata, ja teine, kas suudad improviseerida ja kohe teistega koos mängida. See on oskus muusika vahendusel kommunikeerida.” Ajakiri Muusika, 2016 nr 8–9. Kaisa Keizars, ““Juu Jääb” – kakskümmend aastat muusikafestivali”.

  • Kirke Karja

    Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Viljakas loominguaasta ning tipptasemel kontserdid Eestis ja maailmas. “Muusika on minu jaoks lihtsalt üks võimalik viis end väljendada. Praegu tähendab see improviseerimist, komponeerimist, arranžeerimist jne. Aga see võiks täiesti vabalt olla ka miski hoopis muu. Mul on veel mitmeid mõtteid, mida elus teha võiks, huvitab ka kirjandus, etenduskunstid, filosoofia. [---] Ma ise ei tunne absoluutselt, et jazzmuusika on mu ülim kirg. Ma sellest igal hetkel küll ei vaimustu. Lihtsalt “ilu” pole muusikas minu jaoks piisav, vajan midagi teravamat!” Kertu Kärk, ““Jazzkaare” fookuses”. Edasi, 29.06 2022

  • Iris Oja

    Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Erakordsed nüüdismuusika ettekanded, rollid Tatjana Kozlova-Johannese teoses “söövitab.tuhk” ja Veljo Tormise / Rasmus Puuri teoses “Lalli”. “Mind köidab koostöö inimesega. Helilooja kirjutab mulle loo, me saame kokku, suhtleme ning näeme, mil määral me üksteist inspireerime. Ma olen loo sünni, laiemalt võttes muusikaajaloo sünni juures, mistõttu tunnen ennast tohutult privilegeerituna. [---] Ma näen ennast eelkõige vahendina ja vahendajana. Ma lähen lavale ja püüan pakkuda inimestele elamust, anda neile midagi muud kui lihtsalt noodid ja tekst. Anda neile energiat, uusi mõtteid või hoopis tühja pead. Et nad saaksid ennast täiesti välja lülitada sellest keskkonnast, kust nad tulid ja kuhu pärast kontserti edasi lähevad. Et nad tunneks – neis endis on midagi muutunud ning maailm on teistsugune.” Ajakiri Muusika nr 3 2015 Hele-Mai Poobus, “Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline. Intervjuu Iris Ojaga”.

  • European Jazz Conference korraldustiim

    Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. European Jazz Conference korraldustiim: Anne Erm, Jaak Sooäär, Eva Saar, Elo-Liis Parmas, Marti Tärn, Maret Mikk, Anu Luik, Kirke Karja, Ronja Soopan - kõrgetasemelise rahvusvahelise suursündmuse väljapaistev korraldamine Eestis. “Eesti on kuulus oma suurepärase vokaalmuusika ja kooritraditsiooni poolest. European Jazz Conference showcase’id Tallinnas tõestasid, et sellel traditsioonil on tugev mõju ka Eesti jazzile. [---] Showcase’ide tase oli üldiselt väga kõrge. Tallinn on väga atraktiivne linn, kogu konverents oli “Jazzkaare” festivali, Eesti jazzi ning Europe Jazz Network tiimi poolt erakordselt hästi korraldatud.” Tony Dudley-Evans, London Jazz News, 20.09 2021

  • Helena Tulve

    Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Suurteose, ooperi “Wölfe” (“Hundid”) loomise eest “Suure üldistusjõu ja paljutähenduslikkuse annab loodusooperile “Hundid” siiski muusika. Loodus või veel laiemalt kõiksus ning inimene selle osana on Helena Tulve loomingus otsesemal või kaudsemal viisil ikka kohal olnud – nagu ka tema juhitud festivaliprogrammides. “Huntides” haaravad muusika dramaatilisus ja jõud, muusikasse kätketud konfliktid ja nendest vallanduv energia. Tulve mõtleb nii sõnas kui ka helis alati mitmeplaaniliselt, mis on eriti oluline “Huntide” lapidaarse teksti puhul. Muusikas on läbi põimunud iseseisvad, pidevas muutumises liinid: need on nagu mitu lugu, mida jutustatakse, nii et need üksteist täiendavad või kontrapunkti moodustavad, andes kogu teosele müütilise sügavuse.“ Sirp, 5.07 2022 Kristel Pappel “Metsä kuldane kuningas”

  • Erkki-Sven Tüür

    Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Erakordne loominguaasta, flöödikontsert “Lux Stellarum” ja X sümfoonia. “Ma eriti ei usu, et muusika inimesi paremaks teeb, sest tahe muutuda peab ikka inimesel endal sees olema. Muusika võib kaasa aidata, töötada stimulaatorina. Aga et ta ise niivõrd maagilist jõudu omaks … Me oleme läbi ajaloo näinud küll, kuidas muusikalembesed diktaatorid või muud võimukandjad on igasugu sigadusi teinud, hoolimata sellest, mida nad naudivad oma jõudehetkel. Mida muusika abil saab võimendada, on minu kui ühiskonna liikme või kodaniku positsioon. Kui ma olen saanud kas teose pealkirja, saatesõna või vokaalteose puhul tekstikorpuses peituva sõnumi kaudu midagi välja öelda, olen ühe teoga näidanud oma arusaamist maailma asjadest – mul on mõnevõrra kergem elada pärast seda.” Ajakiri Muusika nr 8-9 2019. Kristel Pappel, “Kujutlusest kõlamiseni ehk helilooja katkematu teekond. Intervjuu Erkki-Sven Tüüriga”.

  • MUUSIKA PODCAST

    Muusika kolmandas podcastis vestleme MUBA maja akustiku GERDA KAASIKUGA firmast AKUKON ja ühega maja arhitektidest HANNA-LIISA MÕTUSEGA. Jutuks tuleb, kuidas kujundati MUBA saalide akustikat, maailma erinevate saalide akustikast ja sellest kuidas sündis MUBA põnev sisekujundus.

  • Euroopa Kultuuripreemia Paavo Järvile ja Zürichi Tonhalle orkestrile

    Paavo Järvi ja tema Zürichi Tonhalle orkester on saanud Euroopa Kultuuripreemia (Europäischer Kulturpreis)! Preemiate gala leidis aset eile, 23. septembri õhtul orkestri kodusaalis Zürichi Tonhalles. Muusikutest pälvisid selle auhinna veel klassikalise muusika piire avardav viiuldaja Nigel Kennedy, väljapaistvad lauljad Camilla Nylund ja Bryn Terfel, tšellist Sol Gabetta, Zürichi muusikuteduo Yello ja saksa punk-rock ansambel Die Toten Hosen. Elutöö eest läks preemia Saksa näitlejale Mario Adorfile, pärjati veel Itaalia filmidiivat Claudia Cardinalet. Saksa näitleja Hannes Jaenicke sai preemia keskkonnakaitsealase tegevuse eest ning kujutavas kunstis tunnustati saksa kunstnikku Niklas Castellot. Paavo Järvi ütles sõnas preemiagalal: "Sümfooniaorkester on hea näide sellest, kuidas me oma ühiskonda võiksime kujundada. Meil on siin koos muusikud 32 maalt, väga andekad, professionaalsed ja suure respektiga üksteise vastu. Mulle kui eestlasele pole kunagi olnud olulisem olla eurooplane, kui just praegusel ajal." Galakontserdil esines Zürichi Tonhalle orkester Paavo Järvi juhatusel, solistidena astusid orkestri ees üles kõik auhinnatud. Euroopa Kultuuriauhind asutati 2012. aastal ja selle raames antakse välja preemiaid väljapaistvate Euroopa saavutuste eest. Preemiasaajate hulgas on orkestrid, muusikud, kunstnikud, näitlejad, väljapaistva sotsiaalse ja ühiskondliku tegevuse eest preemiasaajad ning välja antakse ka preemiat elutöö eest ja järelkasvu preemiat. https://europaeischer-kulturpreis.de https://www.facebook.com/europaeisches.kulturforum

  • HUIK! leiab üles kõige põnevamad harmooniad

    Musikaalselt emotsionaalsete esinemistega publiku tähelepanu köitev segakoor HUIK! üllitas sel hiliskevadel esimese heliplaadi. Samuti on seljataga edukas rahvusvaheline konkurss ning silmapiirilt ei puudu juba uuedki väljakutsed. Oluliste verstapostide veerel kergitab koori senistelt ja tulevastelt tegemistelt loori koori laulja Sven-Erik PETERMANN. Võidukas kevad Hiljuti valmis segakoori HUIK! esimene heliplaat. See ei ole mitte ülevaatlik kogumik koori ajaloost ja parimatest paladest, vaid Lembit Veevo autoriplaat kaheksa looga. Mõni neist on rohkem tuntud, mõni aga selline, millest on olemas ainult Veevo enda käsikirjaline noot. Uue elu puhus HUIK! sisse paladele, millest mõni vaid korra ette kantud ja mis esmaettekande järel sahtlisse ununenud. Materjaliga tutvumine algas täpselt koos koroonapiirangute kehtestamisega. Partiid tuli selgeks saada videokoosolekute vahendusel ja iseseisvalt tööd tehes. Nende segaste aegade tõttu venis töö plaadiga lausa kahe aasta pikkuseks, mis tagantjärele vaadates ei olnud sugugi halb, see andis aega lugudel lauljatesse settida. Lembit Veevo kinnine iseloom ja küllaltki melanhoolne muusika jõudiski pisut rohkem avaneda. Koori toonane peadirigent Ingrid Roose kirjeldab Veevo muusikat kui raba, kuhu võibki sumpama jääda: “Seal on väga palju detaile. Oluline on anda muusikale ja just nendele tekstidele natukene aega ka seedida. Mõnes mõttes on see tore, et me oleme seda nii pikalt teinud – ühe autori loomingut esitades ja salvestades on vaja tema helikeelest üdini aru saada.” (Klassikaraadio saates Delta 7. VI 2022) Salvestus käsikäes konkursiga Lembit Veevo plaat jäi Ingridi viimaseks projektiks HUIK!i peadirigendina. Kooril väga palju mahti hinge tõmmata ei olnud, paralleelselt plaadi viimistlemisega asus uus peadirigent Ode Pürg valmistuma konkursiks Austrias. Viimasest välismaisest konkursist oli juba omajagu aega möödas, vahepeale jäi nii eelmine peadirigendi vahetus, kui Kaspar Mänd koori tegemistest taandus, kui ka pikk koroonapaus. Maikuus Viini lähedal Badenis toimunud konkursi “Ave verum” kava oli keerukas ja ettevalmistusaega tundus vähe, nagu ikka. Sellele vaatamata saavutas koor väga hea ühtse kõla ja ühise hingamise, kus suurt rolli mängisid nii Ode nõudlikkus ja täpsus muusikas, hääleseadja Egle Veltmanni kõrge professionaalsus ja olulisele keskendumine, aga kindlasti ka plaadi õnnelikult n-ö purki saamine. Mõnigi laulja tundis konkursile eelnevatel päevadel rahutust, proovi tehti küll, aga palju vähem kui tavaliselt. Liigse harjutamise vältimine õigustas ennast ja vormi ajastamine õnnestus suurepäraselt – publik peegeldas tagasi koori head energiat, laval oli tunda mõnusat koostöö- ja küünarnukitunnet. Tulemuseks kulddiplom maksimumilähedase punktitulemusega ja II koht, lisaks dirigendi eripreemia. Peadirigent Ode hindab pingutusi väärtuslikuks ka laiemas pildis: “On saavutatud hästi hea ühine vaimsus, mis on pikalt edasi püsimiseks väga vajalik. HUIK! on koorina just see materjal, kes võiks laulda ükstapuha mida, ei pelga mingit repertuaari. Dirigendi jaoks on koor ideaalses punktis, kust nüüd edasi minna.” Käidud pikk tee Kui tänaseks laulab HUIK!is pea nelikümmend lauljat erinevatelt elualadelt, siis koori teekond algas vanalinna hariduskolleegiumist (VHK). 2009. aastal panid koorile alguse VHK õpilased, kellest paljud laulsid kooli kammerkooris. HUIK!i asutaja Kaspar Mänd meenutab: “Asjaolude kokkulangemisel sattusin õpilasena VHK kammerkoori juhatama 2006/2007. aastal, mil valmistuti laulupeole minema. See protsess ja sealt saadud emotsioonid kinnistasid kambavaimu ning soovi ka pärast kooli lõpetamist koos edasi laulda.” Siiski kulus asutamiseni veel aasta. Elukorraldus muutus, paljud suundusid õppima Tartusse, oodati ka järgneva lennu lõpetamist, kus õppis Anna Mazurtšak (toona Ehrenberg), kellega koos asus Kaspar koori dirigeerima. Aja jooksul muutus koor tähtsaks ka kogu Kaspari perele. “Suvised laagrid ja kontserdid Muhus möödusid alati õhtuste meeleolukate äraolemisega meie suvekodu õuel. Ja eks õhtuti võeti ikka kogu repertuaar ette, nii et isegi külarahvast kogunes kiviaia taha kuulama,” meenutab ta. Katsumuselt katsumusele Aastate jooksul on HUIK! kokkulaulmist lihvinud väga eriilmelistes projektides, mis on teatud moel ka nende edu pant. HUIK!i staažikas kuulaja Mari Virkus kirjeldab, mis teda koori juures köitis: “HUIK!i esinemistest jääb mulje, justkui suudaksid just nemad leida üles need kõige-kõige põnevamad heliloojad, palad ja harmooniad.” Huvitavaid elamusi ja väljakutseid otsiva koorivaimu taga on HUIK!i dirigendid, kes ei ole leppinud heas ja mõnusas kohas paigal püsimisega, vaid otsinud erinevaid väljendusvõimalusi kas unustatud või veel tundmatuid teoseid esitades või siis klassikalise koorimuusika piire kompavatest projektidest osa võttes. Ingridi esimene projekt kooriga oli Einojuhani Rautavaara tunniajane missa “Vigilia”, mis osutus parajaks pähkliks. Teose õppimine ei olnud lihtne. Rautavaara harmooniad muutuvad mõistetavaks tihtipeale alles siis, kui eraldi õpitud partiid hoolikalt ja väga täpselt kokku panna. Kui arvestada veel teose pikkust ja Rautavaara üsnagi depressiivset helikeelt, siis ei olnud imestada, et lauljate vaim kippus väsima. Tänu Ingridi ammendamatule energiale sai teos siiski läbi näritud ja selgeks õpitud. “Vigilia” esimesel kontserdil Niguliste kirikus olid kõik pingid tihedalt inimesi täis, koorilaulja jaoks mitte just igapäevane vaatepilt. Kontsert oli nii koorile kui ka publikule meditatiivne elamus, kuigi mõnigi laulja hiljem tunnistas, et oleks tahtnud end laval pisut kindlamalt tunda, kokkuharjutamise ja läbilaulmise aega oli jäänud väheks. Keset pika ja ühetaolise teose ei tea mitmenda osa algust oli häälerühmadel mõneti erinev ettekujutus sellest, millises helistikus koor parajasti olema peaks, dirigendil ei olnud seal enam midagi teha. Ingrid lõi loo kinni, andis uuesti hääled ja katki jäänud osa tehti algusest peale, nüüd juba ühiselt ühes ja õiges helistikus. Kõik see toimus nii sujuvalt ja silmagi pilgutamata, et koori komistus publiku meditatsiooni ei häirinud. Seda perioodi meenutatakse veel viis aastat hiljemgi. Kuigi tol ajal oli lauljatel emotsioone seinast seina, mängib “Vigilia” endiselt aeg-ajalt nii mõnegi laulja kõrvaklappides. Laulud pimeduses On ka selliseid teoseid, millele proovisaalis kuigi palju aega kulutada vaja ei ole, aga seda rohkem on tarvis pingutada ettekandel. Ivo Lille loodud elektrooniliste helide ja koori vokaali saatel avati Lennusadamas näitus. Hämaras ruumis seisis koor allveelaeval, dirigent kaugel eemal sillal. Dirigendil polnud muud võimalust koori juhatada kui hästi suurelt takti lüüa ja veel suuremalt kahe käega lehekülje algust näidata, kuigi pimeduses seda just hästi näha ei olnud, isegi vaatamata helendavatele käevõrudele käte ümber. Kooris andsid valgust mõned väikesed mapi küljes olevad lambid ja tahvelarvutid. Hääli andis igas häälerühmas üks laulja, kes kõrvaklapist õigel hetkel õiget nooti ülejäänud rühmaga jagas, et helide virvarris kõik õigel ajal ja õigel kõrgusel sisse astuksid. Mulje oli lõppkokkuvõttes väga uhke ja emotsioon hea, isegi ilma dirigenti korralikult nägemata-kuulmata. Koorilaul on tiimitöö HUIK!is on iga üksiku laulja isiklikku panust ja vastutust alati oluliseks peetud. Laulja arengut toetavad nii hääleseadja, dirigent kui ka erinäolised projektid, mis mugavustsooni piire laiendavad. Et publiku ja enda elu huvitavamaks teha, on viimased kaks jõulukontserti toimunud ansamblitena. Neist esimene koroonapiirangute tingimustes, kus publikut saalis olla ei tohtinud ja lauljaidki võis koguneda vaid piiratud arvul. Rangel kokkupuudete vältimise ajal oli kummaline isegi kümnekesi koos ühes ruumis viibida – videokoosolekud olid saanud uueks normaalsuseks. Zoomi-proovide tüdimuse leevendamiseks korraldati videokõne vahendusel viktoriine, kohtumisi heliloojatega ja muid koosviibimisi. Kontserdi salvestuse ajaks kogunes üks ansambel korraga kirikusse, videopildis on näha ajastu märgina suured vahed lauljate vahel – ikkagi kahe meetri reegel. HUIK!-TV esimene saade jõudis publikuni YouTube’i ülekandena, nelja ansambli etteastet ja lauljate meenutusi jõuludest võib veel praegugi järele vaadata. Järgmistel jõuludel said ansamblid koostööd teha soololaulmisele spetsialiseerunud juhendajatega, kolm tavapärast kontserti toimusid nüüd jälle koos publikuga. Tagasiside saalist ja lauljatelt on olnud väga hea, plaanis on ansamblitega jätkata ka järgmistel jõuludel. Kui piirangute lõpp veel ei paistnud, aga esinemissoov juba väga suureks oli kasvanud, sai salvestatud Anti Marguste “See on Eesti”. Partiid tuletati meelde ja õpiti selgeks iseseisvalt. Iga laulja sai endale koju mikrofoniga salvesti, millega oma hääl üles võeti. Samamoodi käisid lauljad ühekaupa Mustamäe metsatukas videokaamera, -operaatori ja dirigendi juures pilti salvestamas. Ilm oli päikeseline ja rahvariided jäid kuivaks, aga päev otsa filmimist tähendas montaažis parajat peavalu, sest iga laulja ajal oli valgus muutunud ja varjud erineva nurga all. Tänu heli- ja videorežii maagiale sai sellest kõigest kokku ühtne ja nauditav tervik. Tausta teadmata ei aimagi, kui palju aega ja tööd võib olla kulunud ühe kolmeminutise video tegemiseks. Proovisaalis Uuele lauljale saab ruttu selgeks see, et kes tahab põnevaid projekte ellu viia, see peab ka pingutama. Kui suurem osa tööd tehakse küll ühises proovis ära, siis ilma koduse kordamiseta hakkama ei saa. Iseseisva töö hõlbustamiseks on partiid nii üksikult kui kooskõlas kättesaadavad veebis ja telefonis. Neid saab kas trammis kuulata ja niisama peast läbi lasta või samal ajal nooti vaadata ja märkmeid teha, et segaseid kohti selgeks saada. Ainult helide kuulamisest aga alati ei piisa. Koori toonane laulja Monika Tomingas meenutab 2016. aasta Seghizzi konkurssi Itaalias, kus muuseas pandi taskusse mitu auhinnalist diplomit. “Konkurss oli kuum, seiklusrikas ja pakkus ägedaid emotsioone. Mäletan, kuidas filmisin liikumisi üles, et lauljad saaksid kodus harjutada ning kuidas proovis ikka uuesti ja uuesti liikumisi läbi tegime. Ja tundub, et oli kasu, välja kukkus väga ägedalt ja saime koreograafia eripreemia. Täpselt see, mida iga koor soovib koorikonkursilt saada,” naerab Monika. Helilooja Evelin Seppar, kelle loomingut HUIK! on esitanud, meenutab koostööd rahuloluga: “HUIK!i puhul võib loota kvaliteedile – et koor pühendub teose õppimisele ning annab endast maksimumi. Ei tegele teoste õppimise ja esitamisega pealiskaudselt.” Sellise seltskonnaga ei ole alati lihtne tööd teha, eriti kui aega kooriga harjuda pole palju. Ode alustas koormeistrina 2021. aasta sügisel, aga juba 2022. aasta hakul algas Ingridi töö Pariisi filharmoonias ja Ode jätkas peadirigendina. “Oli ootamatu, et lauljail endil on väga palju ideid lauldava muusika kohta. Kui anda neile võimalus rääkida, siis võis jutt venida väga pikaks. Mõtlesin, kas tõesti on vaja välja öelda, et üks on siin juht ja teie laulate. Aga teisalt see tähendab, et lauljad on kogu hingega asja juures. HUIK!i laulja on megahakkaja, ta teab, mida ta tahab laulda, tal on eesmärk olla hea muusik ja seda on hästi tore näha. Proovist lähen ära väga hea tujuga, muusika säriseb läbi nende inimeste ja sealt tuleb palju head energiat,” räägib Ode. HUIK!i koosseisu moodustavad inimesed, kellel kindlasti on varasem kokkupuude koorilauluga olemas. Sealjuures tegelevad mitmed igapäevaselt muusikaga, õppides kas Otsa koolis või EMTAs, nii on laulnud ja laulab tänagi kooris dirigendiks õppivaid noori. HUIK! eile-täna-homme dirigentide silmis Ingridist sai peadirigent 2017. aastal. “Minu töö lähtepunktiks oli üks Eesti parimaid harrastussegakoore, kes otsis enda ette Kaspari asemikku. Prooviti mitmeid dirigente, terve hooaja kestnud otsimisest aga ei olnud koor moraalselt enam liiga heas seisus ning alustada ei olnud ka sellest tingituna lihtne. Kui sinna juurde lisada veel ka minu “rohelisus”, mis puudutas segakoori juhtimist, siis algaski uue koosseisu loomine katsetuste kaudu,” meenutab Ingrid. Aastal 2020 tähistas segakoor HUIK! oma 10. tegevusaastat. Selle puhul toimus Vabal Laval kontsert-lavastus, kus kollektiivi ette astusid selle kõik varasemad dirigendid, kavas laulud, mis kümne aasta jooksul kõige hingelähedasemaks olid saanud. Kontserdi lõpetas ühendkoor koos vilistlastega. Samal aastal esines HUIK! Eesti kooriühingu aastakontserdil. Aasta noore dirigendi tiitel anti seal Ingrid Roosele, kelle juhtimise all on koor tempokalt arenenud ja koosseis stabiilsemaks muutunud. Ingrid: “HUIK! on praegu väga heas seisus, kooril on tugev tuumik, head lauljad ja kõrge moraal. Kollektiivil on väga hea hääleseadja ning uus särtsakas dirigent, kelle ideedetulvast sünnib palju head ja väärtuslikku eesti koorimuusikasse. HUIK!i repertuaaris on jätkuvalt olulisel kohal eesti noorte, kuid ka unarusse jäänud heliloojate loomingu esitamine, salvestamine ja jäädvustamine helikandjatele.” Mida aga toob homne? “Tulevik toob palju erinevat muusikat,” räägib peadirigent Ode Pürg, “veel kvaliteetsemaid ja erinäolisemaid koostöö- ja kontserdiprojekte, mis endal hoiaks kogu aeg hinge põlemas. Novembris tulevad kontserdid koos Robert Jürjendaliga. HUIK! on hea kontsertkoor, tahame pakkuda Eesti ja välismaa publikule põnevaid elamusi. Kui HUIK!i kontsert on tulemas, siis tead, et oo, siin on midagi huvitavat!” LAULJAD RÄÄGIVAD Kust see energia tuleb ja kes seda tekitavad? Maria Kalinina: “HUIK! on suur laulupere, kus on vahvad dirigendid, armastus koos laulda ja uued väljakutsed – ägedad keerulised lood, esinemised koos orkestriga, konkursid. Siin on võimalus laulda ja teha koostööd vahvate ja andekate inimestega.” Monika Tomingas: “Lauljat hoiab HUIK!is mõnus kamraadlus ja see, et tehakse aktiivselt koori ühisüritusi. Kindlasti aitab inimesi hoida ka see, et igaühe personaalse panusega päriselt arvestatakse. Näiteks puudumise korral dirigent uurib, kuhu on laulja kadunud. Kõlab küll võibolla imelikult, aga see tekitab lauljas rohkem vastutust ning ka tunnet, et tema kohalolek on oluline ja temast hoolitakse.” Kadri Põdra: “HUIK!i hoiab koos hea, inspireeriv ja ambitsioonikas dirigent ning piisavalt keeruline repertuaar, mis võimaldab lauljal areneda. HUIK!ist leiab mõnusaid kaaslasi, kellega koos apsakaid ja edulugusid kogeda.” Rita Jürmann: “HUIK!is on hea kambavaim, seltskond, äge repertuaar. Kaspar võttis alati aega, et repertuaari valikut põhjendada ning tekitada ka kooris vaimustust lugudest, mida laulma hakkasime. Isegi siis – või võibolla hoopis eriti siis – kui need olid keerulised või esmapilgul koguni veidrad. Nii hakkasime alati entusiasmiga pihta.” Saage tuttavaks – HUIK! 2009. aastal asutasid Kaspar Mänd ja Anna Mazurtšak segakoori HUIK!, suurem osa esimestest lauljatest oli VHK kammerkoorist. 2012. aasta veebruaris osales HUIK! Evelin Seppari kammerooperi “Teine” esiettekandel. Rahvusvahelisel koorifestivalil “Tallinn 2015” saavutati I koht segakooride kategoorias, III koht kaasaegse muusika kategoorias ja kaks eripreemiat. Itaalias Seghizzi 55. rahvusvahelisel koorikonkursil 2016. aastal pälvis HUIK! II koha rahvamuusika kategoorias, III koha kaasaegse muusika kategoorias ja parima koreograafia auhinna. 2019. aasta veebruaris kanti Tallinnas ja Pärnus ette Eino Tambergi “Amores” koos Pärnu Linnaorkestri, Tuuri Dede, Maria Listra ja Tamar Nugisega. 2021. aastal kanti koos kammerkooriga Helü ja organistide Kadri Toomoja ja Ene Salumäega Tallinnas ja Tartus ette Yves Castagnet’ koorile ja kahele orelile kirjutatud missa “Salve Regina”. 2022. aastal anti välja Lembit Veevo autoriplaat – esimene HUIK!i oma helikandja. 2022. aasta mais osales koor Austrias rahvusvahelisel koorikonkursil “Ave verum”, kus saavutati II koht ja kulddiplom. Autorikontserte on antud koos Pärt Uusbergi ja Priit Strandbergiga, koostööd on tehtud kammerkooridega Head Ööd, Vend ja Helü, Pärnu Linnaorkestri, ERSO ja Uue Tänava Orkestriga. Koori dirigendid on olnud Kaspar Mänd, Anna Mazurtšak, Ksenija Grabova, Valter Soosalu ja Ingrid Roose, praegune peadirigent on Ode Pürg. HUIK! on lühend sõnadest “hääled ulatuvad inimeste kõrvu”, ent tervitatavad on ka assotsiatsioonid sõnadega huikama või huige. Proovid toimuvad aga endiselt VHK ruumides ja traditsiooniks on seegi, et pärast proovi minnakse Hella Hunti mõtteid vahetama ja edasisi plaane tegema.

  • Anu Tali juhatab Londoni Royal Philharmonic Orchestrat

    Anu Tali juhatab täna, 22. septembril Inglismaa üht silmapaistvaimat orkestrit, Royal Philharmonic Orchestrat. HarrisonParrotti mänedžmenti kuuluvat Anu Talit seob selle kuulsa orkestriga ka varasem korduv koostöö. Kontserdi solist on Inglismaa erilisest muusikuteperest noor pianist Isata Kanneh-Mason. 2020. aastal tunnustati teda maineka Opus Klassiku parima noore artisti preemiaga ja ta on DECCA artist. Kanneh-Masonid on Inglismaa fenomenaalne muusikupere, kellest kuulsaim on tšellist Sheku Kanneh Mason, kõik pere 7 last on erakordse muusikuandega. Kontsert toimub Londoni Cadogan Hallis, kavas kõlavad Clara Schumanni klaverikontsert - Isata Kanneh-Mason on plaadistanud Clara Schumanni muusikat DECCAle - , Arvo Pärdi "Fratres", Sibeliuse III sümfoonia ja Tsaikovski "Romeo ja Julia" avamäng.

  • Eesti tõusev ooperitäht Mirjam Mesak pearollis saksa filmis

    Eesti tõusev ooperitäht, Baieri Riigiooperi solist Mirjam Mesak särab peastaarina 17. septembril Saksamaal välja tulnud filmis “Orphea in Love”. Filmi loojaks on režissöör, näitleja ja lavastaja Axel Ranisch, Saksa noorema põlvkonna üks kõige paljutõotavamaid andeid filmiloojana, kelle loomingule on omane karge huumor ja ere sotsiaalne närv. Film “Orphea in Love” on Orpheuse ja Eurydike loo kaasaegne uusversioon. Mirjam Mesak esitab filmi peaosalist Nelet, Axel Ranischi sõnul on koostöö lauljaga olnud väga rikastav ja põnev. Axel Ranisch selgitab: "Tahtsin siin oma lemmikmuusikat ja seda, mida ooper minu jaoks tähendab, esitada pisut teistsugusel kujul. Seal, kus filmides on tavaliselt kasutatud muusikali- või poplaule, on siin rafineeritud ooperiaariad ja tantsukoreograafiad.” "Me lõime selle filmiga enam-vähem oma žanri," vaimustub režissöör. "Siin on koos ooperiajalugu neljas sajandist: Monteverdi "L'Orfeost" kuni John Adamsini." Saksamaa suur päevaleht Süddeutsche Zeitung kirjutab Mirjam Mesaki osatäitmisest: “Ikka ja jälle jälgite kui lummatult Mirjam Mesakit. Ta mängib meeletult loomulikult, ehtsalt, imeliselt. Ja laulab - Catalani "La Wally", Butterfly, "Traviata". See on Mirjam Mesaki suur, kõikehõlmav vokaalne triumf. Suurepärane.” Filmi esilinastus leiab aset 17. septembril Müncheni Rahvusteatris koostöös Müncheni filmifestivaliga.

  • Klaus Mäkelä – meteoorina muusikataevasse

    Klaus Mäkelä dirigeerimisstiil on elegantne, väljapeetud ja täpne, mitte liiga emotsionaalne, aga kaugeltki mitte kuiv. Nii polegi esmapilgul kusagilt kinni hakata, sest isegi kui välimuselt natuke koolipoislik, on kõik, mis ta teeb, veenvalt comme il faut. Jah, orkestrit ta tõepoolest ei sega! Ent kui Soome tõusva tähe kohta rohkem teada tahta – kes on ta dirigendi, kes inimesena –, leidub internetis tema kohta materjali üllatavalt vähe: mõned üksikud intervjuud ja teated plaatide ilmumisest. Kaasaegse artistina on tal loomulikult oma kodulehele lisaks ka Facebooki ja Instagrami konto, aga mis kaugelt olulisem – profiil maailma ühe nimekaima ja mõjukaima muusikute agentuuri HarrisonParrott kodulehel. Ja see on kvaliteedimärk omaette, sest HarrisonParrott ei võta esindada mitte kõiki soovijaid, vaid üksnes väga häid ja veel paremaid muusikuid, olgu siis instrumentaliste, lauljaid või dirigente. Et üks 26-aastane dirigent selle agentuuri ridades figureerib, on niisiis üpris haruldane lugu. Öeldakse ju orkestridirigentide kohta, et nende küpsemine võtab aastaid ning et parim loominguline aeg algab umbes 50. eluaastast. Kui Mäkelät sellel skaalal mõõta, võiks teda – kui see ainult nii klišeelikult ei kõlaks – vaat et imelapseks pidada, sest tema tähetund on saabunud vara. 26-aastaselt on Mäkelä jõudnud sinna, millest lõviosa dirigente, iseäranis tema eakaaslasi, ainult unistada võib: ta on ühtaegu nii Oslo filharmooniaorkestri peadirigent kui Pariisi orkestri (Orchestre de Paris) muusikadirektor. Ühtlasi sõlmis üheks maailma parimaks sümfooniaorkestriks peetud Amsterdami Concertgebouw orkester selle aasta juunis Mäkeläga kümneaastase lepingu, mille paunas on esialgu kunstiline partnerlus, ent 2027. aastal terendab ka marssalikepike ehk peadirigendi koht. Ja see pole veel kõik! Mainekas plaadifirma Decca sõlmis Mäkeläga eksklusiivse lepingu, mis on tähelepanuväärne ainuüksi selle poolest, et oma 93-aastase eksistentsi jooksul on Decca oma tiiva alla võtnud vaid kaks dirigenti: Georg Solti 1948. ja Riccardo Chailly 1978. aastal. “Klaus on sündinud dirigent: enesekindel, karismaatiline, aga mis peamine, läbi ja lõhki muusik. Ta on autoriteetne, kuid mitte arrogantne ning tänu muusika tundmisele, aga ka mängupsühholoogia tundlikule lähenemisele, on ta pälvinud orkestrite austuse terves maailmas,” põhjendab plaadifirma valikut Decca klassikadirektor Dominic Fyfe. Lisaks oma orkestritele on Mäkelä käesoleval hooajal ka Viini kontserdimaja Portrait Artist ning külalisdirigendina juhatamas selliseid maailma tipporkestreid nagu Chicago, San Francisco ja Clevelandi orkestrid, Londoni filharmooniaorkester, Baieri Raadio orkester ja Müncheni filharmoonikud. Ja ega küll küllale liiga tee, sest lisaks eelmainitule debüteeris Mäkelä Oslo filharmooniaorkestriga Londonis “BBC Promsil” ning juhatas Šveitsis Verbier’s nii festivali sümfoonia- kui kammerorkestrit, astudes samas üles ka tšellistina kammeransamblites, partneriteks Daniil Trifonov, Martin Fröst, Sergei Dogadin, Lucas Debargue jt. Alustagem algusest 1996. aastal Helsingis sündinud Mäkelä on pärit muusikute perekonnast: ema Taru Myöhänen-Mäkela on pianist ja isa Sami Mäkelä tšellist. Isa eeskujul hakkas tšellot mängima ka Klaus: “Lapsena käisin väga palju kontsertidel ja kodus olin sunnitud kuulama, kui mu vanemad harjutasid. Esimest korda nägin dirigenti juhatamas 7-aastaselt, kui laulsin Soome rahvusooperi lastekooris, kes tegi kaasa G. Bizet’ ooperis “Carmen”. Dirigeeris Hannu Lintu. Vaatasin teda ja mõtlesin, et see on see, mida ma tulevikus teha tahan! See oli nagu välk selgest taevast! Loomulikult polnud mul tollal õrna aimugi, mida dirigendiamet endast tegelikult kujutab, aga sellest hetkest peale tahtsin dirigendiks saada”. 12-aastaselt asus Mäkela õppima Helsingi Sibeliuse akadeemia noorteosakonda, kus tema tšelloõpetajateks olid Marko Ylönen, Timo Hanhinen ja Hannu Kiiski. Samas avanes võimalus legendaarse Jorma Panula käe all kohe ka dirigeerimist õppida. Tavapäraselt tehakse sellega algust alles kõrgkoolis, mil noore muusiku silmaring on piisavalt küps ja lai, ent Panula oli seda usku, et dirigeerimispisikuga tuleb inimene nakatada võimalikult vara. Ilmselt peitub asja mõte selles, et muidu nii kompleksne ja komplitseeritud orkestridirigeerimine tundub noores eas üsna loomuliku tegevusena. Nii toimusidki Klaus Mäkelä ja teiste noorteakadeemia huviliste dirigeerimistunnid kord nädalas õpilastest ja õpetajatest koosneva väikese ansambli ees. Jorma Panulast Õpetaja Panula juhised oli väga instinktiivsed ja praktilised: tunnid võeti videosse, mis andis võimaluse noortel dirigendihakatistel end kõrvalt vaadata analüüsimaks, mis läks hästi, mis halvasti. Kui mõne tundlikuma või enesekriitilisema natuuri võib säärane meetod sootuks ära hirmutada, siis Mäkelä arvates oli see suurepärane – just oma silm on kuningas mõistmaks, et see, mida sa arvad, et sa dirigendipoodiumil teed, pole teps mitte see, mida tegelikult vaja. Eelkõige õpetas see meetod aga juhatama põhimõttel, et muusikuid tuleb aidata, mitte segada. Ja seda peab Mäkelä kõige väärtuslikumaks nõuandeks. “Juhata, juhata … kui miski esituses ei veena, pea kinni ning anna muusikutele täpne ja selge juhis, mida sa neilt ootad, enne kui edasi lähed,” armastanud Panula öelda. Mäkelä sõnutsi jõudis ta just neis tundides arusaamisele, et dirigeerimine pole mitte dirigendi kui juhi tõe kuulutamine, vaid eelkõige suhtlus ehk dialoog muusikutega. Dirigeerimist õpetada pole kahtlemata üldse mitte lihtne, sest see on niivõrd abstraktne, samas väga isikupärane tegevus. Kui näiteks võrrelda Leonard Bernsteini või Pierre Boulezi, siis mõlemad on võrdselt head dirigendid, ehkki nende juhatamismaneer on täiesti erinev. Nii et kuidas seda sõnulseletamatut “midagit” õpetada? Jorma Panula seda kunsti kahtlemata valdab, sest tema käe alt on tuule tiibadesse saanud terve plejaad kuulsaid dirigente, nagu Esa-Pekka Salonen, Jukka-Pekka Saraste, Sakari Oramo, Osmo Vänskä ja Mikko Franck. Ka Mäkelä iseloomustab Panulat kui suurepärast, aga samas väga soomelikku pedagoogi, kes tundides palju ei rääkinud. Panula oli pigem lühikeste ja selgete sõnumite meister, kes avas suu ainult selleks, et midagi olulist öelda. Ka polnud Panulal kombeks väga täpseid tehnilisi juhiseid anda, sest vastasel korral võinuks õpilane muutuda õpetaja koopiaks. Õpetamisprotsessis on oluline pigem vabadus ning õpetaja-õpilase omavaheline usaldus ning selles ehk Panula fenomen peitubki – oskuslikult suunates on ta lasknud kõigil oma õpilastel oma tee ise leida. Orkestritest ja kõlast Kui tavaliselt räägitakse orkestritele iseloomulikust kõlast, siis Klaus Mäkelä on aina enam ja enam seda meelt, et ka iga dirigent suudab luua oma erilise kõla, mis ei sõltu mitte juhatamistehnikast, vaid dirigendi olemusest ja isiksusest. Praegune aeg, mil dirigendid orkestrite juures pidevalt roteeruvad ja ühe kollektiiviga töötamise aeg sügavamaks süvenemiseks on liialt napp, on paraku loonud olukorra, kus orkestrite iseloomulik kõla on hakanud kaduma. Eriti siis, kui sellele pole osatud teadlikult tähelepanu pöörata ning seda säilitada. Mäkelä nimetab seda tabavalt n-ö “rahvusvaheliseks sound’iks”, mis tähendab, et orkestreid pole võimalik, nagu varem, kõla järgi üksteisest eristada. Seetõttu pole hinnas mitte ainult need dirigendid, kes oma isiksusega suudavad orkestri kõla mõjutada ja sellele midagi juurde anda, vaid ka vastupidi – dirigendid armastavad eripärase kõlaga orkestreid. Ja nende hulka kuulub kindlasti ka Klaus Mäkelä, kellele tänu väga selgele ettekujutusele, kuidas orkester ühes või teises teoses kõlama peaks, on orkestri kõla esituse juures pea kõige tähtsam komponent. Eripärane ja iseloomulik kõla on kindlasti üks põhjustest, mis Mäkelä Pariisi orkestri kunstilise juhina seda kollektiivi nii kõrgelt hindab, iseloomustades seda kui suurte isiksuste väga tundlikku kooslust. Võibolla on sensitiivsus midagi prantslastele eriomast, mõtiskleb Mäkelä, sest kodumaal Soomes ta seda ühegi orkestri juures tunnetanud ei ole, vähemalt mitte sel määral. Ent põhjusi on teisigi ja ühe orkestri kõla analüüsides ei saa kindlasti üle ega ümber ka ei üldisest kultuurilisest kontekstist (milline on kodusaali akustika ja publik) ega hariduslikust taustast. Pariisi orkestri kõla puhul mängib sestap kahtlemata suurt rolli akadeemilise hariduse traditsioon, mis ulatub tagasi Pariisi konservatooriumi hiilgeaegadesse, kus instrumentalistidele anti väga hea tehniline ettevalmistus, ent oli ka kindel arusaam orkestrandi elukutsest kui sellisest. Nii on tänapäevalgi selle õppeasutuse lõpetanud muusikud väga kõrgel professionaalsel tasemel ja nagu eelpool juba märgitud, tundlikud, täpsed ning suudavad näiliselt mängleva kergusega noodist lugedes omandada väga keerulisi partiisid, mis on tihti omased just kaasaegsele muusikale. Pariisi orkestriga võrreldes on Oslo filharmooniaorkestri kõla aga sootuks erinev, põhjamaiselt jõuline, kontsentreeritud ja sügav, ning sellise pingelise ja kohati isegi tumeda sound’iga töötada on ühtaegu nii väljakutse kui kingitus. Kuid veel suurem väljakutse ja õppetund on olla kahe nii erineva orkestri peadirigent, mis eeldab lausa erinevaid isikuomadusi, et mõlema orkestri vajadustele vastata. Ühtmoodi neile läheneda igal juhul ei saa – need meetodid, mis toimivad Oslos, ei toimi Pariisis. Sellele vaatamata hindab Mäkelä peadirigendi ametit kõrgemalt kui pelgalt külalisdirigendina juhatamist. Viimane annab elule kahtlemata vaheldusrikkust, aga sügavam kontakt ja koostöö tekib siiski n-ö oma orkestritega. Heliloojatest ja repertuaarist Oma noorele eale ja lühikesele, ehkki peadpööritavale karjäärile vaatamata (või hoopis selle tõttu?) on Mäkelä repertuaarivalik mitmekülgne – sinna kuuluvad Bach, Haydn, Mozart, Beethoven, Schumann, Brahms, Dvořák, Šostakovitš ja isegi Mahler, kelle loomingu kohta on väidetud, et seda võivad juhatada ainult küpsed dirigendid. Kuidas aga küpsust hinnata? Mäkelä retsept on selline: “Loomulikult on autoreid ja teoseid, kelle muusikat on mõistlikum hilisemas eas mängida. Sest iga kord, kui ma uue partituuri avan, olen silmitsi kümnete ja kümnete küsimustega, millele püüan vastused leida. Need teosed aga, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid, lükkan tulevikku – nende aeg pole veel küps”. Samas juhatab Mäkelä väga innukalt ka kaasaegset muusikat, olles nii mõnegi autori (Unsuk Chin, Kaija Saariaho, Jörg Widmann) teoste esmaesitaja. Kaasaegse muusika mängimist peab Mäkelä lausa kohustuseks, heas mõttes muidugi, sest ka mineviku kuulsate heliloojate looming, mida me tänapäeval hästi tunneme ja kõrgelt hindame, oli omal ajal kaasaegne muusika. Et ka meie ajast tulevastele põlvedele märk maha jääks, tuleb kaasaegsete autorite tutvustamiseks neid mängida just siin ja praegu, on Mäkelä veendunud. Jean Sibeliusest ja tema sümfooniaist Mäkeläst kui Soome dirigendist rääkides ei saa loomulikult üle ega ümber Jean Sibeliusest: “Mulle meeldivad paljud heliloojad – Bach, Mozart, Beethoven, Schumann. Aga Sibeliusega on lugu teine, ta on palju isiklikum. Soomlasena olen sõna otseses mõttes Sibeliuse muusika sees üles kasvanud – laulnud tema jõululaule, mänginud kammerteoseid ja orkestrimuusikat. Seetõttu tundub tema looming väga omasena. Ka Sibeliuse stiil on erakordselt isiklik – väga aus, otsene ja lihtne, aga samas kompleksse ning innovatiivse harmooniaga. Mis mind aga Sibeliuse juures tõeliselt paelub, on tema teoste arhitektuur ja sisutihedus. On heliloojaid, kelle teostes leidub tohutult inspireerivaid teemasid, ent ühte ja sama ideed laiendatakse taktide kaupa tegelikult kaugemale ja sügavamale jõudmata. Sibeliuse helitööd on teistsugused, neis on kõik täpselt õiges kohas, õigel ajal ja õige pikkusega. Ehk võiks seda nimetada rangeks rikkuseks?”, mõtiskleb Mäkelä. Sibeliusest ei saa üle ega ümber ka seetõttu, et 2022. aasta kevadel ilmus Decca egiidi all Klaus Mäkelä ja Oslo filharmooniaorkestri ühine debüütplaat, millel kõlavad kõik nimetatu sümfooniad, sümfooniline poeem “Tapiola” ja kolm hilist fragmenti. Sama tsükliga esineti möödunud kevadel ka Viini kontserdimajas, ent nii imelik kui see ka pole, mekib nii Lääne-Euroopa publik ühes muusikakriitikutega Sibeliuse loomingut tänaseni pika hambaga, omaks tunnistamisest rääkimata. Nii märkis peale väga menukaid Viini kontserte muusikakriitik Dávid Gajdos (Die Presse, 22. V 2022), et “mitte ühtegi Sibeliuse seitsmest sümfooniast pole Viini kontserdimajas esitatud üle kahekümne korra, 6. sümfooniat isegi ainult kahel korral. Tänane emotsionaalne õhtu lõi aga pildi klaariks: oleme XX sajandi ühte suurimat sümfoonikut eiranud.” See hinnang tekitab üpris vastakaid tundeid: rõõmu, et 65 aastat pärast helilooja surma on Viini publik Sibeliuse väärtuse lõpuks ometi ära tundnud. Aga ühtaegu ka kummastust, et alles nüüd. Sest ehkki me Sibeliuse loominguga Eestis ja teistes põhjamaades otseselt üles ei kasva, siis tema kui suure sümfooniku väärtuses ei kahtle siin keegi. Meie ERSO ning ka teiste orkestrite kavas leidub Sibeliuse sümfoonilisi teoseid küllaltki tihti ning sugugi mitte ainult Soome dirigentide juhatusel. Mis viib mõtted sellele, et dirigent, aga eriti mõne tuntud ja tunnustatud orkestri peadirigent või kunstiline juht, peab lisaks muudele aspektidele nagu kõla ja orkestri kui isiksuste kogumi kujundamisel olema tark ja vastutustundlik ka repertuaarivalikus. Ehk võiks seda nimetada isegi missioonitundeks heliloojate vastu. Kui paljud dirigendid aga selles kategoorias mõtlevad …? Ent milline on Mäkelä suhe Sibeliuse sümfooniatesse ja millele ta oma interpretatsioonis tugineb? “Olles täielik salvestiste-friik, üritan kuulata uusi plaate nii palju kui võimalik, aga jumaldan ka vanu, ajaloolisi plaadistusi, sest nende mängumaneer ja kõla on otsekui teisest maailmast. Sibeliuse sümfooniatest on loomulikult suurepäraseid salvestisi, ehkki viimasel ajal olen pühendunud just ajalooliste plaadistuste kuulamisele. Need ei hõlma alati tervet tsüklit, vaid on pigem mõne üksiku sümfoonia lindistused. Tooksin välja Helsingi linnaorkestri rajaja Robert Kajanuse (1856–1933) Londonis 1930. aastate alguses tehtud plaadistused, mis mulle väga meeldivad. Väga põnevad on ka Armas Järnefelti (1869–1958), kes oli muide Sibeliuse abikaasa vend, nii Helsingi kui Stockholmi raadio jaoks tehtud lindistused. Huvitavaid leide on ka Sergei Kussevitskilt (1874–1951) ja ehk mõneti üllatavalt ka Herbert von Karajanilt, kes on minu meelest üks parimaid Sibeliuse dirigente üldse. Muide, helilooja ise on ühes oma kirjas öelnud, et Karajan on ainus dirigent, kes tema muusikat tõesti mõistab. Aga dirigent, kelle salvestistega olen üles kasvanud ja mida üle kõige armastan, on Leif Segerstam.” Küsimusele, kas Sibeliuse sümfooniate hulgas leidub ka mõni lemmik, vastab Mäkelä kelmikalt, et see sõltuvat päevast. Neil päevil, kui ta tunneb end romantilise ja lennuka noorukina, meeldib 1. sümfoonia. Kui meeleolu on melanhoolselt soomlaslik, siis pigem neljas – tume, tõsine ja isiklik. Aga tõeliselt paeluv on 7. sümfoonia, mis kestab küll napilt 20 minutit, aga millega suudab Sibelius öelda sama palju kui Mahler oma 3. sümfoonias 90 minutiga.

  • Estonian Festival Orchestra, Paavo Järvi. “Estonian premieres” / Alpha Classics

    Eesti geograafiline asukoht ja ajalugu on loonud iseloomuliku kõlakultuuri. Mõnikord nimetatakse seda parema sõna puudumisel põhjamaiseks, mis on aga määratlusena piirav ja liialt skandinaavialiku värvinguga. Põhjamaise väljenduslaadiga seob eesti muusikat introvertsus ja alalhoidlikkus; samuti “ruumiline” mõtlemine, st kõlasündmuste ümber avaruse loomine ehk mingi muusikalise materjali konteksti kaudu esile toomine. Viimasega on otseselt seotud sakraalne suhtumine helisse, milles näib täielikult puuduvat Kesk-Euroopa kaasaegsele muusikale omane intellektuaalne rafineeritus. Teisalt on eesti muusika olnud turbulentse ajaloolise konteksti tõttu vastuvõtlikum erinevatele mõjutustele, millest hoolimata on see ikka säilitanud iseomase koloriidi. Kirjeldatud fenomeni iseloomulikuks näiteks on hiljuti ilmunud CD “Eesti esiettekanded” (“Estonian premieres”), millel kõlavad viie eesti helilooja orkestriteosed. Tõnu Kõrvitsa oopus “Kuuvalgusele” seob blues’i eepilise filmimuusika ja viimase omakorda Pärdi ja Sibeliusele omase kõlamaailmaga. Samas on teos kaugel eklektilisusest, sest ükski nimetatud kõlamaailmadest ei hakka domineerima ning need on allutatud helilooja isikupärase stiili teenistusse. Kõrvitsa nukrate meditatsioonidega moodustavad võrdlemisi suure kontrasti Ülo Kriguli jõulised “Chordae” ja “The Bow”, mille esteetilisteks eeskujudeks näivad olevat hilise Edgard Varèse’i teoste massiivne, kuid samas tühi ja kalgivõitu kõla, Igor Stravinski rütmienergia ning Erkki-Sven Tüüri muusikale omane žestikulatsioon. Kuid seda pehmendab helilooja intuitiivne ja orgaaniline suhe muusikalisse vormi, mis ei võimalda avangardistlikul esteetikal end lõplikult kehtestada. Helena Tulve “L’ombre derrière toi” on kõige kammerlikum ja rafineeritum. Selle lätted on kõlamodernistlikus meditatiivses virtuoossuses, milles erinevalt traditsioonilisest ekspansiivsest solistlikkusest sukeldutakse kõla siseilma. Kõla uuritakse justkui luubi all, kuid see teekond pole traditsioonilise virtuoossusega võrreldes vähem värvikas ja külluslik. Viimasega moodustab taas kontrasti Tauno Aintsi peaaegu puhast neoklassitsismi esindav avamäng “Eesti”, mille selges kujundiloogikas heiastub meie sümfooniline traditsioon. Kui enamik plaadil kõlavatest teostest esindavad eesti muusika tänast päeva, siis Lepo Sumera “Olümpiamuusika I” on loodud rohkem kui 40 aastat tagasi. Kummalisel kombel pole aga stiililine kontrast selle ja teiste teoste vahel nii suur, kui võiks eeldada. Siin mängib olulist rolli eelpool mainitud Eestile omane kõlakultuur, mis pole niivõrd konkreetne väljenduslaad, kuivõrd teatav hoiak. Sumera ürgjõuline ja šamaanlikke elemente sisaldav hapralt eleegiline stiil võis tunduda mõnevõrra anakronistlik 15–20 aastat tagasi, kuid kõlab tänapäeval taas üllatavalt värskelt. Teoste esitus on väga kõrgel tasemel. Ma ei pea siin silmas ainult kõla- ja karakteritundlikku ning rütmitäpset interpretatsiooni ega samuti suurepärast vormikujundust – need on Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkestri esituses iseenesestmõistetavad. Kuid sellele lisaks on Paavo Järvi suutnud rahvusvahelisele tippinterpreetidest koosnevale kollektiivile anda tunnetuse eesti muusika loomulikust “hingamise” viisist, mille tulemusena muutub interpretatsioon kui käsitöö praktiliselt nähtamatuks – muusika esitaks end sellel plaadil justkui ise. Samuti tuleb esile tõsta soliste – Máté Szücs’i (vioola), Indrek Leivategijat (tšello) ja Marius Järvit (tšello) –, kes ühendavad Tulve teose esitamisel orgaaniliselt solisti ja ansamblisti lähenemisviisi, olles kogu teose jooksul omamoodi märkamatult kohal.

  • Kruusmaa, Kõrvits, Puur, Pärnu Linnaorkester, Kaspar Mänd. “As if a River were Singing …”

    Oma vastsele CD-le on Pärnu Linnaorkester paljude võimalike variantide hulgast (tuntud klassika, vähe tuntud klassika, eesti muusika klassika, vähe tuntud eesti muusika, mis tahes kombinatsioon nimetatutest) teinud sootuks teistsuguse valiku, aga asjaolusid teades vist hoopiski ainuvõimaliku. Nimelt on 2019. aastast kollektiivi juhiks tõusnud noor dirigent Kaspar Mänd võtnud ette tellida meie heliloojailt uusi teoseid ning kolm neist on nüüd siis salvestatud ka helikandjale. Plaadi ava- ja nimiloos, Alisson Kruusmaa klaverikontserdis pealkirjaga “justkui jõgi oleks laulnud …” soleerib klaveril Johan Randvere. Kruusmaa on hästi tundliku ja poeetilise natuuriga komponist. Tema sillerdava kõlamaailmaga kontsert on kui helge unenägu või unistus ja omandab lisaväärtusi just praeguse sünge aja kontekstis – aidates meenutada, missugune puhtus ja kergus veel hiljaaegu meid ümbritses. Maria Kõrvitsa orkestrioopus “betoon” on jõuline austusavaldus Pärnu omaaegsele funk-stiili arhitektile (see kuulus rannahoone ja kogu see jutt, mis sinna juurde käib) ja rihib seega kohe hoopis teistsugusele väljenduslaadile. Helilooja on kasutatud tugevaid värve ja jõulist maneeri, samas kui kulg mööda neid kõvu materjale minus emotsioone või meeleolusid, mis mul selle linnaga seostuvad, esile ei kutsunud (erinevalt eelmise loo sillerdusest, mis selgelt Pärnu jõe või suvise sooja mere sädelusega assotsiatsioone lõi). Plaadi lõpulugu on Rasmus Puuri viiulikontsert, milles soleerib Linda-Anette Verte. Kui nüüdismuusikas kipub olema peamine (ja liigagi sageli ka ainus) ettekanne esimene, siis siinne teos on vähem kui kahe aasta jooksul pärast kirjutamist saanud kõlada juba kahe solisti nägemuses (mäletatavasti mängisid viimatisel EMPil seda Hans Christian Aavik ja ERSO, dirigent oli siiski sama). Ulatusliku arendusega oopus pakub nii solistile kui orkestrile palju, pihtimuslikust sisekaemusest purskavate kulminatsioonideni. LHV uue heliloomingu Au-tasu, mis loo autorile selle loo eest omistati, on välja antud igati teenitult. Pärnu Linnaorkester Kaspar Männi juhatusel on südi kollektiiv, kes keerulise repertuaariga, nagu nüüdismuusika seda on, kenasti hakkama saanud. Uudisteoseid tellida ja need siis mitte riiulile või saatuse hooleks jätta, vaid ka salvestada – väärt idee, mida edaspidigi järgida!

  • Siim Aimla Funk Band. “Blinde Date” / S. Aimla

    Kevadel jõudis meie muusikakauplustesse müügile värskelt välja tulnud Siim Aimla Funk Bandi CD “Blinde Date”, millest on saadaval ka LP versioon. Määratlus “värskelt ilmunud” on siiski suhteline: albumit tutvustati eetri vahendusel juba jaanuaris (ja see valiti ka Raadio Tallinna kuu plaadiks!), esitlus oli Tartu jazziklubis 17. märtsil ja Tallinnas aprilli lõpul “Jazzkaarel”. Kõnesolev album on kollektiivile teine – kolm aastat tagasi ilmus nende esimene küllaltki menukaks osutunud CD “We Need to Talk”. Mõlema ühisjooneks võiks lugeda, et need on tegelikult Aimla autorialbumid. Vaid viimase plaadi viies lugu “Little less conversation” pole tema sulest: selle omal ajal Elvis Presley poolt kuulsaks lauldud loo autorid on Mac Davies ja Billy Strange, kuid seade on ikkagi Siim Aimlalt! Plaate eristab peale lugude tõsiasi, et kui esimesel albumil oli põhirõhk instrumentaalmuusikal (vaid üks laul Rita Raylt), siis “Blinde Date’il” on vaid neli instrumentaallugu, ülejäänud viies on kaasatud koguni kuus lauljat: Rita Ray, Sofia Rubina-Hunter, Marvi Vallaste, Eleryn Tiit, Kalle Sepp ja Viktoria Tolstoi (muide, Rootsis edukalt tegutsev, väidetavalt kuulsa vene kirjaniku järglane!). Nagu eespool öeldud, esitleti albumit “Blinde Date” juba tänavusel “Jazzkaarel”, tõsi küll, pisut teise vokalistide koosseisuga – vaid Eleryn Tiit oli hõivatud mõlemal juhul, teised olid Alika Milova ja Silver Laas. See, et märgatavat tasemevahet plaadiga võrreldes polnud, näitab omakorda seda stiili valdavate lauljate jõudsat pealekasvu, mis on rõõmustav. Kui päris aus olla, siis ega ei meenugi Eestis seda stiili harrastavaid professionaalselt heal tasemel kooslusi peale umbes samal ajal eelmise kümnendi keskel alustanud JT Conceptioni (algselt Trump Conception). Ja pole ka ime – stiil nõuab väga heal tasemel, tehniliselt võimekaid ja üpris keerukaid rütme unisoonis mängida suutvaid muusikuid. Huvitava ja kõneka faktina tooksin välja asjaolu, et mõlemasse koosseisu on trompetistiks kutsutud funky stiili kodumaa esindaja Jason Hunter. Nagu meie tuntud saksofonist, dirigent ja pedagoog Siim Aimla ise ütleb, on funk stiil tema soontes tuksunud juba ammu, mis on tema muusikat kuulates ka kohe selge. Peale stiilsete seadete näitab ta end ka suurepäraselt nii flööti kui saksofoni valdava solistina. Nii hea koosmängu saavutamiseks pole sugugi vähetähtis ka tema roll bändi liidrina. Paladel pole mõtet ükshaaval peatuda – kõik need on ühtlaselt heal tasemel, millist neist eelistada, sõltub kuulaja maitsest. Ka erinevate vokalistide kaasamise põhjus on sama – igaüks neist lisab buketti omalt poolt midagi olulist. Solistidest võiks välja tuua kõik lauljad, tunnustamata ei tahaks jätta ka instrumentaalsoliste Siim Aimlat, Jason Hunterit ja Artis Borissi. Suurepärane tantsumuusika! Kui salvestis annab mõningast aimu Siim Aimla Funk Bandi tegemiste-suundumuste kohta, siis live-esitustes ja suhtluses publikuga peitub selle seltskonna tõeline särin, mida kogesin ka ise “Jazzkaarel”. Album on ka stiilselt vormistatud (kujundaja Asko Künnap) ja kui üldse millegi kallal norida, siis kusagil võinuks kirjas olla ka palade pikkus. Aga selle stiili austajaile (ja mitte ainult) väga hea eestimaise funky stiilis muusika kogum. Jõudu jätkamiseks!

  • Liina Saar. “Püüdmata tunne” / L. Saar

    Laulja ja laulukirjutaja Liina Saar hõljub oma uue albumiga kusagil popi ja jazzi piirimail. Kuulates kerkib esile äratundmisrõõme tema varasematest muusikakooslustest Ajavaresest, Verbaariumist ja MiaMeest. Kogu muusika on kirjutanud Liina ise, sõnadega on aidanud tuntud nimed eesti kirjandus- ja muusikamaastikult, “Lenda” tekst pärineb Ajavarese aegselt bändikaaslaselt ja kaasheliloojalt Mingo Rajandilt. Kaasa mängivad põlvkonna- ja lavakaaslased jazzmuusikud: Joel Remmel, Mihkel Mälgand, Jaan Jaanson, Ahto Abner, Marti Tärn. Liina Saar on hea laulja ja andekas laulukirjutaja, pole kahtlustki. Aga mida enam seda mõnusat autoriplaati kuulasin, seda enam hakkas üks nüanss mind häirima. Mõnes teises loos vähem märgatavalt, aga “Roosiaia kuninga” puhul eriti jäi kõrva, et just tõusvatel meloodiakäikudel võtab lauljatar n-ö jala gaasipedaalilt maha ja läheb täishäälelt üle falsetile, ikka ja jälle. Sopran Liina Saare jaoks pole need noodid hääleulatuse mõttes kindlasti kõrged ega ebamugavad laulda. Kahtlustan, et tegu on mingi teadvustamata maneeriga. Võibolla on siin mingi psühholoogiline nõks? Soov jääda saladuslikuks ja endast mitte kõike välja panna? Minus tekitas selline korduv, justkui lõpuni minekust keeldumise ja poolelt teelt tagasipöördumise efekt üksjagu frustratsiooni. Soovinuksin Liina Saarelt rohkem kandvat täishäält kuulda, just neil kõrgematel nootidel. Mõnes laulus ei ole tekst nähtavasti kirjutatud meloodia järgi, mistõttu fraasi tippu, kus vokaalse loogika järgi peaks olema pikk noot, on sattunud n-ö vale sõna lühikese täishäälikuga, mis võimendab eelkirjeldatud mõju. Samas saaks näiteks laulus “Lase ööl end kanda” seda päris lihtsalt korrigeerida sõnade järjestust muutes ja lauldes: “lase end ööl viivuks kanda”. Vastumürgina nautisin laulu “Homme”, kus Saar häälel vabalt kõlada lubab. Muide, kuulasin “Püüdmata tunde” plaati nii edaspidi kui ka tagurpidi, st lõpust alguseni ja jõudsin veendumusele, et just tagurpidi reastatuna annavad laulud kõige parema mulje albumist kui tervikust. “Lase ööl end kanda” pakub mõnusa vahekulminatsiooni, albumi minu meelest tugevaim teos “Olen su kuu” jääb niiviisi viimaseks ja plaat lõpeb n-ö laineharjal. Oleks minu teha, valiksingi selle viimase albumi nimilauluks.

  • Uudishimulik ja tabamatu Leo Normet – mitme põlvkonna suunaja ja ühendaja

    Leo Normet (17. IX 1922 – 27. XII 1995) on üks meie muusikateaduse sümboleid. Kaua aastaid oli ta ainus, kelle töid avaldati ka n-ö suurel areenil paljudes maades, hoolimata keerulistest aegadest ja suletud ühiskonnast, ja kes tänu heale keelte- ja suhtlemisoskusele suutis end mõistetavaks teha mitmel mandril. Laiem üldsus teab teda küllap filmist “Mehed ei nuta” kiviaial suupilli mängimas ja ütlemas legendaarseks saanud fraasi “Andestage, kuid lammas konsumeeris meie apellatsiooni” ning kadakat sikutamas. Normeti õpilane, muusikateadlane Anneli Remme kirjutas Eesti Ekspressis enne raamatu “Sibeliuse kaudu maailma” (Ilmamaa, 2004) ilmumist: “Arvestades Leo vaateid maailmakorrale ja muusikateadusele ning tema uhket jonnakat iseloomu, ei tundu eriline liialdus öelda, et suur osa tema elust oli paras kadakasikutamine. Ta sikutas kõike stiilselt ja järeleandmatult ning tema sikutamismoodused äratasid äärmustesse kalduvaid emotsioone”. Kes siis oli Leo Normet? Leksikoni andmetel helilooja, muusikateadlane, publitsist. Aga tema haare oli palju, palju laiem. Tänavu 13. juunil möödus 30 aastat Eesti muusikanõukogu (EMN) asutamisest, mis on kõiki Eesti muusikainstitutsioone ühendav esinduskogu ja mille loomise initsiatiiv kuulub Leo Normetile. Ta oli ka EMNi esimene president ning 26. märtsil 1993 võeti Eesti muusikanõukogu rahvusvahelise muusikanõukogu (IMC) liikmeks. Praegu, avatud ühiskonnas, ei kujuta me ettegi, kui keeruline oli selleni jõuda, sest aastal 1989, kui ta esimest korda selle mõttega välja tuli, lehvis Pika Hermanni tornis veel punalipp. Leo Normet jõudis palju. Orientalist, rännumees, mälumängur, raadiohääl (saatesarjad “Maailma rahvad muusikas” koos Peeter Volkonskiga, “Operetimuusikast” jt), telesaadete autor, kellele kolleeg, tark mõttekaaslane, sõber või õpetaja. Aastast 1954 oli ta Tallinna konservatooriumi õppejõud, aastast 1991 professor, kelle põhiaineteks olid eesti ja välismuusika, ooperidramaturgia ja harmoonia. Leo Normet oli ka minu õpetaja. Ta pani huvituma paljudest asjadest nii muusikas kui ka kunstis üldse ning jagas lahkelt oma materjale tolle aja mõistes ikka väga rikkalikust plaadi-, noodi- ja raamatukogust. Ta oli õpetaja, kellel oli sinu jaoks aega. Muusikalugu konservatooriumiski toetus osaliselt tema plaadikogule. Oma loengutel kasutas ta paljusid isiklikke materjale, aga kõike kooli ka kaasa ei jõudnud tassida. Erialaõpilasele olid kodused tunnid Imanta (praegu Lauteri) tänaval kultuurišokk. Ta ütles, et õpetamine ja juhendamine on loominguline tegevus ja et arutelud peaksid alati äratama mõtteid. Tänu Leo Normetile muutus õppurite maailm avaramaks. Hiljem saime teada, kes olid tema plaadikogu varustajad – väliseestlastest abielupaar Enno ja Maia Saaremaa (viimasega oli Leo enne sõda õppinud Tartu muusikakoolis). Enamik saadetisi jõudis kohale, Leo ise kommenteeris, et õnneks varastati Moskva postiasutustes heliplaate vähem kui ilus