top of page

Otsingu tulemused

2167 items found

  • Muusika uue autoripreemia laureaadid 2023

    Ajakiri Muusika annab tänavu välja oma esimesed muusikapublitsistika alased autoripreemiad! Esimesed laureaadid on muusikateadlane Ene Pilliroog ja noor autor Luisa Susanna Kütson, Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi tudeng. Ajakirja toimetust ajendas sellist preemiat looma soov väärtustada ja fookusesse tõsta muusikast kirjutajaid. Alljärgnevalt jagavad laureaadid mõtteid muusikaelust ja muusikateemal kirjutamisest. ENE PILLIROOG Muusikaajakirjanduse alustala – kontserdiarvustus on teadupärast keerukas žanr. Milliste mõtete ja põhimõtetega lähened arvustuse kirjutamisele? Ene Pilliroog: Lähen kontserdile muusikalist emotsiooni saama. Püüan olla eelarvamuseta ja interpreete mitte võrrelda, sest iga esitus on alati eriline, isikupärane ja hetkeline, millest helide kustudes saab mälestus. Mõni saadud emotsioon on tõesti samuti vaid hetkeline, teise lummuses võib püsida pikka, pikka aega. Nii et mu kirjutised on justkui kontserdil kuuldust hinge jäänud peegeldused, milles on oma osa teose sünnitausta ja konkreetse esituse hetke koosmõjul. Minu arvates teose partituuri vormiline ja orkestratsiooniline käsitlus käib ühe teise žanri alla, mis on samuti väga huvitav lugemine, aga sellega võib tegeleda hoopis teises olukorras. Ka ei ole ma pidanud vajalikuks kogu ilmale kuulutada, kui mitu n-ö vale nooti ma suutsin esituses tuvastada. Ikka juhtub, see on inimlik – ka kirjatöid tehes on väga kerge näpuliigutusega võimalik nt toetusest saada teotus, aga see polnud ju ometigi hinnang, mida tahtsin öelda! Milliseks hindad muusikaajakirjanduse võimalusi ja hetkeolukorda Eestis? Ma ei oska võimaluste osas midagi öelda, sest olen tarbija seal, kus pakutakse. Küllap tegelevad võimalustega kutsutud ja seatud kultuurijuhid, kes peavad arvestama nii kulude kui tuludega. Aga mingeid tendentse võin küll esile tuua. Kui ma loen igakuist Eesti Muusika Infokeskuse uudiskirja, siis sealt nähtub ikka väga aktiivne, rikas ja mitmekülgne tegevusväli, milles meie muusikud osalevad nii kodu- kui välismaal. Nimetatud uudiskiri on aga n-ö valitutele, kes spetsiaalselt selle tellivad. Millegipärast ei kajastu sealt nähtavast kultuuririkkusest isegi mitte murdosa meie igapäevaste päevalehtede veergudel või telekanalite helenduses, nii et laiem üldsus ei oma mingit aimu, kui palju suurepäraseid muusikuid meil on ja kuidas nad on võimelised osalema maailma kultuurielus. Avaramat muusikaelu käsitlust võib leida ajakirjas Muusika ja Klassikaraadios (“Helikaja”, “Delta”), mille üks suurimaid väärtusi minu silmis on ka kontsertide ülekanded ja järelkuulamise võimalused, mis omasid eriti suurt väärtust viiruse- ja “maskiballi”-aastail, mil kõik inimesed ei saanud elava muusika juurde tulla. Olen leidnud internetist ka leheküljelt MuusikaElu, mis pakub huvitavaid intervjuusid, Eesti Kontsert võimendab tegemisi “Aplausiga”, Rahvusooper Estonia meelitab kuulama oma uudiskirjaga, ajakiri Teater.Muusika.Kino köidab süvasisuliste lugudega ja ajaleht Sirp iganädalaste valikutega kontserdisaalidest. Nii et kes teadlikult otsib, see võib üht-teist ka leida, kuid meie päevalehed ja teleprogrammide juhid võiksid küll peeglisse vaatavalt mõttesse jääda, et kas ikka on kõik nii kuis võiks. Olgu siinjuures veelgi üks asi ära märgitud – meil ilmub just viimasel ajal haruharva tõsisemaid monograafiaid. Põhjus on vist ilmselge ja lihtne – sellise töömahu eest, mida nõuab monograafia valmimine (arhiivitööd, intervjuud, muusika kuulamine jne), pakutakse niivõrd alandavalt väikest töötasu, et ükski tervemõistuslik inimene ei võta seda tööd ette. Ja kui võtab, siis peab selleks olema mingi teda isiklikult sügavalt puudutav põhjus, mida nimetatakse armastustööks. Millised mõtted on sul seoses meie muusikaeluga ja järelkasvuga ning kui jätkusuutlik see keset keerulisi aegu paistab? Meie muusikaelu on vähemalt hetkel küll väga rikas, sest niivõrd palju on huvitavaid, ainulaadsete kavadega kontserte ja erinevaid festivale, et on teistpidi häda – igale poole kuhu tahaks, lihtsalt ei jõua. Ka olen “viiruslikel” põhjustel eelistanud n-ö suuremaid kontserdipaiku, ehk siis Estonia kontserdisaali ja kirikuisse jäävaid sündmusi. Tõstaksin eriliselt esile Tallinna Jaani kiriku osa meie kultuurielus – nad on suutnud oma kuukavadesse koondada väärtuslikke muusikahetki, mis on kokku toonud ja ühendanud suure hulga inimesi. Mis puutub järelkasvu, siis ühelt poolt on selleks loodud parimad võimalused, mis kunagi varem on olnud ja maailm on lahti, aga teisalt jällegi kohtame probleemi, kus ühed on võrdsemad kui teised. Ka meie (laste)muusikakoolide õpetajad on väärt töötasu, mis innustab ja paneb huvituma. Aga ajad on ju keerulised lausa igavikuliselt, sest alati on igale päevale jagunud omi muresid. LUISA SUSANNA KÜTSON Milline funktsioon on kontserdiarvustusel ja milline võiks olla hea ja õigetel alustel kirjutatud muusikaarvustus? Luisa Susanna Kütson: Kontserdiarvustusel on mitmeid funktsioone. Neile, kes kontserdil ise kohal polnud, on arvustus hea ülevaade toimunust. Võib-olla saadakse just sealtkaudu aimu, kas peaks tulevikus sarnasele sündmusele varakult piletid soetama või tasuks otsida hoopis midagi meelepärasemat. Kontserdilkäinule annab arvustus võimaluse hommikut/lõunat/õhtut meenutada, näha sündmust läbi uue vaatevinkli ja leida puutepunkte autoriga. Arvustajale endale on see vast viis oma kogemust lahti mõtestada ning võimalikult autentselt edasi anda. Arvustuse kirjutamine võib olla küllaltki keerukas. On ju muusika kuulamine üsna sensoorne kogemus ja mõne tajutud elamuse selgitamiseks just nende õigete sõnade leidmine võib aega võtta. Kui aga juba lähenemisnurk leida ja sõnad liikuma pääsevad, ununeb eelnenud pinge, ning arvustus kirjutab end peaaegu ise. Hea ja õigetel alustel kirjutatud muusikaarvustus on see, mille autor ei ürita teha oma individuaalsest kogemusest universaalset tõde ning on iseenda, arvustatavate ja lugejate suhtes aus. Millist rolli sinu pilgu läbi muusikaajakirjandus kannab meie muusikaelus? Muusikaajakirjandus ühendab loojaid, loomingut, korraldajaid ja kultuurihuvilisi. See võimaldab olla kontaktis muusikaelus toimuvaga ning samas annab ruumi, et seda toimuvat mõtestada. Muusikaajakirjandus talletab seda, mis muidu oleks mööduv, ja sõnastab seda, mis võib tunduda sõnastamatu. Milline paistab meie praeguse aja muusikaelu? Minu silmis on praeguse aja muusikaelu väga heas seisus. Muusika on kättesaadavam ja mitmekesisem kui kunagi varem. Selle olulisust ja asendamatust tuleb lihtsalt osata teadvustada ja hinnata, et need, kes seda kõike elus ja liikumises hoiavad, saaks vääriliselt tunnustatud.

  • Klaus Mäkelä – meteoorina muusikataevasse

    Klaus Mäkelä dirigeerimisstiil on elegantne, väljapeetud ja täpne, mitte liiga emotsionaalne, aga kaugeltki mitte kuiv. Nii polegi esmapilgul kusagilt kinni hakata, sest isegi kui välimuselt natuke koolipoislik, on kõik, mis ta teeb, veenvalt comme il faut. Jah, orkestrit ta tõepoolest ei sega! Ent kui Soome tõusva tähe kohta rohkem teada tahta – kes on ta dirigendi, kes inimesena –, leidub internetis tema kohta materjali üllatavalt vähe: mõned üksikud intervjuud ja teated plaatide ilmumisest. Kaasaegse artistina on tal loomulikult oma kodulehele lisaks ka Facebooki ja Instagrami konto, aga mis kaugelt olulisem – profiil maailma ühe nimekaima ja mõjukaima muusikute agentuuri HarrisonParrott kodulehel. Ja see on kvaliteedimärk omaette, sest HarrisonParrott ei võta esindada mitte kõiki soovijaid, vaid üksnes väga häid ja veel paremaid muusikuid, olgu siis instrumentaliste, lauljaid või dirigente. Et üks 26-aastane dirigent selle agentuuri ridades figureerib, on niisiis üpris haruldane lugu. Öeldakse ju orkestridirigentide kohta, et nende küpsemine võtab aastaid ning et parim loominguline aeg algab umbes 50. eluaastast. Kui Mäkelät sellel skaalal mõõta, võiks teda – kui see ainult nii klišeelikult ei kõlaks – vaat et imelapseks pidada, sest tema tähetund on saabunud vara. 26-aastaselt on Mäkelä jõudnud sinna, millest lõviosa dirigente, iseäranis tema eakaaslasi, ainult unistada võib: ta on ühtaegu nii Oslo filharmooniaorkestri peadirigent kui Pariisi orkestri (Orchestre de Paris) muusikadirektor. Ühtlasi sõlmis üheks maailma parimaks sümfooniaorkestriks peetud Amsterdami Concertgebouw orkester selle aasta juunis Mäkeläga kümneaastase lepingu, mille paunas on esialgu kunstiline partnerlus, ent 2027. aastal terendab ka marssalikepike ehk peadirigendi koht. Ja see pole veel kõik! Mainekas plaadifirma Decca sõlmis Mäkeläga eksklusiivse lepingu, mis on tähelepanuväärne ainuüksi selle poolest, et oma 93-aastase eksistentsi jooksul on Decca oma tiiva alla võtnud vaid kaks dirigenti: Georg Solti 1948. ja Riccardo Chailly 1978. aastal. “Klaus on sündinud dirigent: enesekindel, karismaatiline, aga mis peamine, läbi ja lõhki muusik. Ta on autoriteetne, kuid mitte arrogantne ning tänu muusika tundmisele, aga ka mängupsühholoogia tundlikule lähenemisele, on ta pälvinud orkestrite austuse terves maailmas,” põhjendab plaadifirma valikut Decca klassikadirektor Dominic Fyfe. Lisaks oma orkestritele on Mäkelä käesoleval hooajal ka Viini kontserdimaja Portrait Artist ning külalisdirigendina juhatamas selliseid maailma tipporkestreid nagu Chicago, San Francisco ja Clevelandi orkestrid, Londoni filharmooniaorkester, Baieri Raadio orkester ja Müncheni filharmoonikud. Ja ega küll küllale liiga tee, sest lisaks eelmainitule debüteeris Mäkelä Oslo filharmooniaorkestriga Londonis “BBC Promsil” ning juhatas Šveitsis Verbier’s nii festivali sümfoonia- kui kammerorkestrit, astudes samas üles ka tšellistina kammeransamblites, partneriteks Daniil Trifonov, Martin Fröst, Sergei Dogadin, Lucas Debargue jt. Alustagem algusest 1996. aastal Helsingis sündinud Mäkelä on pärit muusikute perekonnast: ema Taru Myöhänen-Mäkela on pianist ja isa Sami Mäkelä tšellist. Isa eeskujul hakkas tšellot mängima ka Klaus: “Lapsena käisin väga palju kontsertidel ja kodus olin sunnitud kuulama, kui mu vanemad harjutasid. Esimest korda nägin dirigenti juhatamas 7-aastaselt, kui laulsin Soome rahvusooperi lastekooris, kes tegi kaasa G. Bizet’ ooperis “Carmen”. Dirigeeris Hannu Lintu. Vaatasin teda ja mõtlesin, et see on see, mida ma tulevikus teha tahan! See oli nagu välk selgest taevast! Loomulikult polnud mul tollal õrna aimugi, mida dirigendiamet endast tegelikult kujutab, aga sellest hetkest peale tahtsin dirigendiks saada”. 12-aastaselt asus Mäkela õppima Helsingi Sibeliuse akadeemia noorteosakonda, kus tema tšelloõpetajateks olid Marko Ylönen, Timo Hanhinen ja Hannu Kiiski. Samas avanes võimalus legendaarse Jorma Panula käe all kohe ka dirigeerimist õppida. Tavapäraselt tehakse sellega algust alles kõrgkoolis, mil noore muusiku silmaring on piisavalt küps ja lai, ent Panula oli seda usku, et dirigeerimispisikuga tuleb inimene nakatada võimalikult vara. Ilmselt peitub asja mõte selles, et muidu nii kompleksne ja komplitseeritud orkestridirigeerimine tundub noores eas üsna loomuliku tegevusena. Nii toimusidki Klaus Mäkelä ja teiste noorteakadeemia huviliste dirigeerimistunnid kord nädalas õpilastest ja õpetajatest koosneva väikese ansambli ees. Jorma Panulast Õpetaja Panula juhised oli väga instinktiivsed ja praktilised: tunnid võeti videosse, mis andis võimaluse noortel dirigendihakatistel end kõrvalt vaadata analüüsimaks, mis läks hästi, mis halvasti. Kui mõne tundlikuma või enesekriitilisema natuuri võib säärane meetod sootuks ära hirmutada, siis Mäkelä arvates oli see suurepärane – just oma silm on kuningas mõistmaks, et see, mida sa arvad, et sa dirigendipoodiumil teed, pole teps mitte see, mida tegelikult vaja. Eelkõige õpetas see meetod aga juhatama põhimõttel, et muusikuid tuleb aidata, mitte segada. Ja seda peab Mäkelä kõige väärtuslikumaks nõuandeks. “Juhata, juhata … kui miski esituses ei veena, pea kinni ning anna muusikutele täpne ja selge juhis, mida sa neilt ootad, enne kui edasi lähed,” armastanud Panula öelda. Mäkelä sõnutsi jõudis ta just neis tundides arusaamisele, et dirigeerimine pole mitte dirigendi kui juhi tõe kuulutamine, vaid eelkõige suhtlus ehk dialoog muusikutega. Dirigeerimist õpetada pole kahtlemata üldse mitte lihtne, sest see on niivõrd abstraktne, samas väga isikupärane tegevus. Kui näiteks võrrelda Leonard Bernsteini või Pierre Boulezi, siis mõlemad on võrdselt head dirigendid, ehkki nende juhatamismaneer on täiesti erinev. Nii et kuidas seda sõnulseletamatut “midagit” õpetada? Jorma Panula seda kunsti kahtlemata valdab, sest tema käe alt on tuule tiibadesse saanud terve plejaad kuulsaid dirigente, nagu Esa-Pekka Salonen, Jukka-Pekka Saraste, Sakari Oramo, Osmo Vänskä ja Mikko Franck. Ka Mäkelä iseloomustab Panulat kui suurepärast, aga samas väga soomelikku pedagoogi, kes tundides palju ei rääkinud. Panula oli pigem lühikeste ja selgete sõnumite meister, kes avas suu ainult selleks, et midagi olulist öelda. Ka polnud Panulal kombeks väga täpseid tehnilisi juhiseid anda, sest vastasel korral võinuks õpilane muutuda õpetaja koopiaks. Õpetamisprotsessis on oluline pigem vabadus ning õpetaja-õpilase omavaheline usaldus ning selles ehk Panula fenomen peitubki – oskuslikult suunates on ta lasknud kõigil oma õpilastel oma tee ise leida. Orkestritest ja kõlast Kui tavaliselt räägitakse orkestritele iseloomulikust kõlast, siis Klaus Mäkelä on aina enam ja enam seda meelt, et ka iga dirigent suudab luua oma erilise kõla, mis ei sõltu mitte juhatamistehnikast, vaid dirigendi olemusest ja isiksusest. Praegune aeg, mil dirigendid orkestrite juures pidevalt roteeruvad ja ühe kollektiiviga töötamise aeg sügavamaks süvenemiseks on liialt napp, on paraku loonud olukorra, kus orkestrite iseloomulik kõla on hakanud kaduma. Eriti siis, kui sellele pole osatud teadlikult tähelepanu pöörata ning seda säilitada. Mäkelä nimetab seda tabavalt n-ö “rahvusvaheliseks sound’iks”, mis tähendab, et orkestreid pole võimalik, nagu varem, kõla järgi üksteisest eristada. Seetõttu pole hinnas mitte ainult need dirigendid, kes oma isiksusega suudavad orkestri kõla mõjutada ja sellele midagi juurde anda, vaid ka vastupidi – dirigendid armastavad eripärase kõlaga orkestreid. Ja nende hulka kuulub kindlasti ka Klaus Mäkelä, kellele tänu väga selgele ettekujutusele, kuidas orkester ühes või teises teoses kõlama peaks, on orkestri kõla esituse juures pea kõige tähtsam komponent. Eripärane ja iseloomulik kõla on kindlasti üks põhjustest, mis Mäkelä Pariisi orkestri kunstilise juhina seda kollektiivi nii kõrgelt hindab, iseloomustades seda kui suurte isiksuste väga tundlikku kooslust. Võibolla on sensitiivsus midagi prantslastele eriomast, mõtiskleb Mäkelä, sest kodumaal Soomes ta seda ühegi orkestri juures tunnetanud ei ole, vähemalt mitte sel määral. Ent põhjusi on teisigi ja ühe orkestri kõla analüüsides ei saa kindlasti üle ega ümber ka ei üldisest kultuurilisest kontekstist (milline on kodusaali akustika ja publik) ega hariduslikust taustast. Pariisi orkestri kõla puhul mängib sestap kahtlemata suurt rolli akadeemilise hariduse traditsioon, mis ulatub tagasi Pariisi konservatooriumi hiilgeaegadesse, kus instrumentalistidele anti väga hea tehniline ettevalmistus, ent oli ka kindel arusaam orkestrandi elukutsest kui sellisest. Nii on tänapäevalgi selle õppeasutuse lõpetanud muusikud väga kõrgel professionaalsel tasemel ja nagu eelpool juba märgitud, tundlikud, täpsed ning suudavad näiliselt mängleva kergusega noodist lugedes omandada väga keerulisi partiisid, mis on tihti omased just kaasaegsele muusikale. Pariisi orkestriga võrreldes on Oslo filharmooniaorkestri kõla aga sootuks erinev, põhjamaiselt jõuline, kontsentreeritud ja sügav, ning sellise pingelise ja kohati isegi tumeda sound’iga töötada on ühtaegu nii väljakutse kui kingitus. Kuid veel suurem väljakutse ja õppetund on olla kahe nii erineva orkestri peadirigent, mis eeldab lausa erinevaid isikuomadusi, et mõlema orkestri vajadustele vastata. Ühtmoodi neile läheneda igal juhul ei saa – need meetodid, mis toimivad Oslos, ei toimi Pariisis. Sellele vaatamata hindab Mäkelä peadirigendi ametit kõrgemalt kui pelgalt külalisdirigendina juhatamist. Viimane annab elule kahtlemata vaheldusrikkust, aga sügavam kontakt ja koostöö tekib siiski n-ö oma orkestritega. Heliloojatest ja repertuaarist Oma noorele eale ja lühikesele, ehkki peadpööritavale karjäärile vaatamata (või hoopis selle tõttu?) on Mäkelä repertuaarivalik mitmekülgne – sinna kuuluvad Bach, Haydn, Mozart, Beethoven, Schumann, Brahms, Dvořák, Šostakovitš ja isegi Mahler, kelle loomingu kohta on väidetud, et seda võivad juhatada ainult küpsed dirigendid. Kuidas aga küpsust hinnata? Mäkelä retsept on selline: “Loomulikult on autoreid ja teoseid, kelle muusikat on mõistlikum hilisemas eas mängida. Sest iga kord, kui ma uue partituuri avan, olen silmitsi kümnete ja kümnete küsimustega, millele püüan vastused leida. Need teosed aga, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid, lükkan tulevikku – nende aeg pole veel küps”. Samas juhatab Mäkelä väga innukalt ka kaasaegset muusikat, olles nii mõnegi autori (Unsuk Chin, Kaija Saariaho, Jörg Widmann) teoste esmaesitaja. Kaasaegse muusika mängimist peab Mäkelä lausa kohustuseks, heas mõttes muidugi, sest ka mineviku kuulsate heliloojate looming, mida me tänapäeval hästi tunneme ja kõrgelt hindame, oli omal ajal kaasaegne muusika. Et ka meie ajast tulevastele põlvedele märk maha jääks, tuleb kaasaegsete autorite tutvustamiseks neid mängida just siin ja praegu, on Mäkelä veendunud. Jean Sibeliusest ja tema sümfooniaist Mäkeläst kui Soome dirigendist rääkides ei saa loomulikult üle ega ümber Jean Sibeliusest: “Mulle meeldivad paljud heliloojad – Bach, Mozart, Beethoven, Schumann. Aga Sibeliusega on lugu teine, ta on palju isiklikum. Soomlasena olen sõna otseses mõttes Sibeliuse muusika sees üles kasvanud – laulnud tema jõululaule, mänginud kammerteoseid ja orkestrimuusikat. Seetõttu tundub tema looming väga omasena. Ka Sibeliuse stiil on erakordselt isiklik – väga aus, otsene ja lihtne, aga samas kompleksse ning innovatiivse harmooniaga. Mis mind aga Sibeliuse juures tõeliselt paelub, on tema teoste arhitektuur ja sisutihedus. On heliloojaid, kelle teostes leidub tohutult inspireerivaid teemasid, ent ühte ja sama ideed laiendatakse taktide kaupa tegelikult kaugemale ja sügavamale jõudmata. Sibeliuse helitööd on teistsugused, neis on kõik täpselt õiges kohas, õigel ajal ja õige pikkusega. Ehk võiks seda nimetada rangeks rikkuseks?”, mõtiskleb Mäkelä. Sibeliusest ei saa üle ega ümber ka seetõttu, et 2022. aasta kevadel ilmus Decca egiidi all Klaus Mäkelä ja Oslo filharmooniaorkestri ühine debüütplaat, millel kõlavad kõik nimetatu sümfooniad, sümfooniline poeem “Tapiola” ja kolm hilist fragmenti. Sama tsükliga esineti möödunud kevadel ka Viini kontserdimajas, ent nii imelik kui see ka pole, mekib nii Lääne-Euroopa publik ühes muusikakriitikutega Sibeliuse loomingut tänaseni pika hambaga, omaks tunnistamisest rääkimata. Nii märkis peale väga menukaid Viini kontserte muusikakriitik Dávid Gajdos (Die Presse, 22. V 2022), et “mitte ühtegi Sibeliuse seitsmest sümfooniast pole Viini kontserdimajas esitatud üle kahekümne korra, 6. sümfooniat isegi ainult kahel korral. Tänane emotsionaalne õhtu lõi aga pildi klaariks: oleme XX sajandi ühte suurimat sümfoonikut eiranud.” See hinnang tekitab üpris vastakaid tundeid: rõõmu, et 65 aastat pärast helilooja surma on Viini publik Sibeliuse väärtuse lõpuks ometi ära tundnud. Aga ühtaegu ka kummastust, et alles nüüd. Sest ehkki me Sibeliuse loominguga Eestis ja teistes põhjamaades otseselt üles ei kasva, siis tema kui suure sümfooniku väärtuses ei kahtle siin keegi. Meie ERSO ning ka teiste orkestrite kavas leidub Sibeliuse sümfoonilisi teoseid küllaltki tihti ning sugugi mitte ainult Soome dirigentide juhatusel. Mis viib mõtted sellele, et dirigent, aga eriti mõne tuntud ja tunnustatud orkestri peadirigent või kunstiline juht, peab lisaks muudele aspektidele nagu kõla ja orkestri kui isiksuste kogumi kujundamisel olema tark ja vastutustundlik ka repertuaarivalikus. Ehk võiks seda nimetada isegi missioonitundeks heliloojate vastu. Kui paljud dirigendid aga selles kategoorias mõtlevad …? Ent milline on Mäkelä suhe Sibeliuse sümfooniatesse ja millele ta oma interpretatsioonis tugineb? “Olles täielik salvestiste-friik, üritan kuulata uusi plaate nii palju kui võimalik, aga jumaldan ka vanu, ajaloolisi plaadistusi, sest nende mängumaneer ja kõla on otsekui teisest maailmast. Sibeliuse sümfooniatest on loomulikult suurepäraseid salvestisi, ehkki viimasel ajal olen pühendunud just ajalooliste plaadistuste kuulamisele. Need ei hõlma alati tervet tsüklit, vaid on pigem mõne üksiku sümfoonia lindistused. Tooksin välja Helsingi linnaorkestri rajaja Robert Kajanuse (1856–1933) Londonis 1930. aastate alguses tehtud plaadistused, mis mulle väga meeldivad. Väga põnevad on ka Armas Järnefelti (1869–1958), kes oli muide Sibeliuse abikaasa vend, nii Helsingi kui Stockholmi raadio jaoks tehtud lindistused. Huvitavaid leide on ka Sergei Kussevitskilt (1874–1951) ja ehk mõneti üllatavalt ka Herbert von Karajanilt, kes on minu meelest üks parimaid Sibeliuse dirigente üldse. Muide, helilooja ise on ühes oma kirjas öelnud, et Karajan on ainus dirigent, kes tema muusikat tõesti mõistab. Aga dirigent, kelle salvestistega olen üles kasvanud ja mida üle kõige armastan, on Leif Segerstam.” Küsimusele, kas Sibeliuse sümfooniate hulgas leidub ka mõni lemmik, vastab Mäkelä kelmikalt, et see sõltuvat päevast. Neil päevil, kui ta tunneb end romantilise ja lennuka noorukina, meeldib 1. sümfoonia. Kui meeleolu on melanhoolselt soomlaslik, siis pigem neljas – tume, tõsine ja isiklik. Aga tõeliselt paeluv on 7. sümfoonia, mis kestab küll napilt 20 minutit, aga millega suudab Sibelius öelda sama palju kui Mahler oma 3. sümfoonias 90 minutiga.

  • Daniel Barenboim lahkub Berliini Riigiooperi muusikadirektori kohalt terviseprobleemide tõttu

    Maailma üks mõjuvõimsaimaid muusikuid, dirigent ja pianist Daniel Barenboim astus tagasi Berliini Riigiooperi muusikadirektori kohalt. 80-aastasel Barenboimil on olnud viimasel ajal tõsiseid terviseprobleeme, mis selle sammuni viisid. Barenboim on Saksamaa keskseid muusikafiguure, olles olnud Berliini Riigiooperi muusikajuht ja Berliini Riigikapelli dirigent. Varasemalt oli ta La Scala, Orchestre de Paris’ ja Chicago sümfooniaorkestrite dirigent ja muusikajuht. Barenboim on asutanud West-Eastern Divan orkestri, mis ühendab Iisraeli, Egiptuse, Iraani, Jordaania, Liibanoni, Süüria ja Hispaania päritolu muusikuid. Barenboim on sündinud Argentiinas, kuid tema vanavanemad on Ukrainast pärit juudid. Oma muusikuteel on teda eriti mõjutanud Arthur Rubinstein ja Wilhelm Furtwängler. Daniel Barenboim on oma väljapaistva tegevuse eest pälvinud 7 Grammyt ning saanud arvukalt preemiaid ja aunimetusi, nende hulgas Auleegioni orden, Praemium Imperiale, Konrad Adenaueri preemia, Prantsuse kunstide ja teaduste orden, Ernst von Siemensi muusikapreemia, Goethe medal jpt. Tippmuusiku ja kultuuripoliitikuna on Barenboim kujundanud väga pikka epohhi ja mänginud seal olulist rolli, millele sellisena on raske asendajat leida. Samaväärsed on ehk vaid Antonio Pappano, Franz Welser-Möst ja sir Simon Rattle.

  • Päevad kodumaistel radadel

    Epideemiajärgne muusikaelu on olnud eriliselt tihe, seetõttu on rõõm leida hektilises elutempos vaiksemaid radu, et liikuda kõige lähedasema juurde, milleks ei saa olla muu kui meie omamaine helilooming. Eesti interpreetide liidu (EIL) teist aastat järjest korraldatud eesti muusika nädal, mis sai seekord avalöögi Tartus, jätkus Tallinnas ja laienes veebikontsertidena nutikalt üle ilma, andis taas hea võimaluse meie kohalikke tegijaid taasavastada ja seda ka suurema kuulajaskonnaga jagada. See nädal väärib tähelepanu vähemalt kahes mõttes: esiteks pakub autoriõhtu formaat hea võimaluse süveneda helilooja iseloomulikku käekirja, leida ühendavat ja märgata erinevat, teiseks sai kuulata hulganisti väga häid interpreete, kelle seast käesoleva aasta parimaid pärjas EIL festivali lõppkontserdil. Tore, et tänavuse absoluutse favoriidi, viiuldaja Hans-Christian Aaviku kõrval tõsteti esile teisigi väga häid muusikuid, kitarrist Kirill Ogorodnikovi ja säravat oboemängijat Ingely Laiv-Järvit. Kui veel rääkida festivali autoriõhtutest – vaid avakontsert Tartus oli segakavaga –, siis üldjoontes näis jätkuvat mullune printsiip tutvustada tunnustatud klassikute ja nüüdisautorite kõrval heliloojaid, kelle loomingut küllaldaselt ei teata ega mängita. Siin on valik lai, sest hoomamatu hulk käsikirju tolmub endiselt teatri- ja muusikamuuseumi riiulitel ja ootab avastamist. Kui eelmisel aastal esitati Ester Mägi ja Erkki-Sven Tüüri kõrval Artur Lembat ja Eino Tambergi, siis seekord suunati kõrvuti Eduard Tubina ja Tõnu Kõrvitsaga vääriliselt tähelepanu Kuldar Singile ja Lepo Sumerale, kelle muusika on kõlanud viimastel aastatel meie lavadel kahetsusväärselt harva. Paratamatult kõikjale ei jõudnud ja nii on järgnev vaid kahe kontserdi järelkaja. Võib liialdusteta väita, et Lepo Sumera (1950–2000) oli omas ajas sedavõrd särav isiksus, kelletaolist tänases Eestis ei leidu. Tema loometee algas nõukogude aja lõpukümnenditel ja lõppes ootamatult hetkel, mil Eesti hakkas riigina kosuma ja jalgadele tõusma. Paraku ei olnud Sumera ainus loomeinimene, kellele üleminekuaja segadused osutusid saatuslikuks ja tõid kaasa korvamatut kahju, kui arvestada tõsiasja, et oleme napilt miljoniline kultuurrahvas. Õnneks hoiab Sumera pärandit aktiivselt elus tema tütar, suurepärane pianist Kadri-Ann Sumera, kes astus kontserdil üles mitmes koosseisus. Kuigi vargsi lootsin, et hiljuti kirjanikudebüüdi teinud ja muidu sõnaloome vallas andeka isikuna lausub ta ehk teostele mõne saatesõna, nagu Sten Lassmann kevadisel Elleri-õhtul tegi, seda ei juhtunud. Tookord kogesin, kui palju annab sõnaline osa omamaiste heliloojate tutvustamisel juurde ja arvan, et ka publikut võiks sarnane formaat köita. Lepo Sumera väga mitmeplaanilist ja ulatuslikku loomingut üks kammerõhtu ei hõlma, küll aga võimaldas välja tuua tema helikeelele iseloomulikke aktsente: rütmielemendi tähenduslikkust ja teravmeelset huumorit kammerkoosseisudes ning üha uues vormis ja värvis sündivaid, pika arengujoonega meloodiaid klaveripalades. Kümnest ettekandest koosnenud kava moodustas köitva terviku, mida raamisid puhta virtuoossusega ette kantud “Kaks capriccio’t” sooloklarnetile Toomas Vavilovi esituses ja humoorika kommunaalvaidlusena kirjeldatud “Mäng puhkpillidele” Peeter Sarapuu (fagott), Kreete Perandi (metsasarv), Toomas Vavilovi (klarnet), Heili Rosin-Leivategija (flööt) ja Ingely Laiv-Järvi (oboe) ettekandes, kelle puhul võlus oskus vaimuka teose kõlavärvid täiel määral kuuldavaks tuua. Improvisatoorne ja kaasakiskuva liikumisenergiaga “Meie!” löökpillidel, mille esitasid Heigo Rosin, Brita Reinmann, Terje Terasmaa ja Vambola Krigul, oli kui rütmide stiihia demonstratsioon, jäädes siiski proportsionaalselt mõjuvaks kõlakogemuseks. Mulle paistis see teos kummardusena suurele Xenakisele, kes lähtus oma loomingus vanakreeka filosoofia kõrval suuresti kuldlõike-printsiibist. Hingetõmbeks kava keskel olid populaarsed klaveripalad ja lüürilised soololaulud Arete Kerge (sopran) ja Age Juurikase (klaver) esituses, nende seas ärevavõitu poeetikaga “Tähed”, Marie Underi tuntud luuletuse viisistus aastast 2000, kindlasti õhtu üks eredamaid elamusi. Tõnu Kõrvits on hoopis teistsuguse esteetika ja mõtlemisega looja, kelle seekordne autoriõhtu pakkus ka värske maailmaesiettekande. Põhjamaiselt meditatiivse ja kaemusliku meeleolu loomise meistrina on tema teoste krüptilised pealkirjad ärgitanud kuulajate fantaasiat pürgima üha tundmatumatele aladele, seekordne uudisteos “Lunar X” suisa kosmosesse. Selle kolmeosalise teose pimeduse, vaikuse ja valguse sünergia leidis väljenduse pingestatud heliväljades, mille eripäraks oli väga läbipaistev, õhuline ja eeterlik klaverikõla Ivari Iljalt, mis kord ühines, kord vastandus keelpillikvarteti FourEst tihkelt ja aeglaselt lainetava kulgemisega. Kuulates jäi mind kimbutama mõte, et Kõrvits on otsekui meie oma Elon Musk, kes jätkuvalt pürgib piire ja raame murdma, tehes seda ehteestlasliku rahumeele ja leplikkusega. Kuid tema teoste rahuliku pealispinna varjus pulbitseb lõpmatu sisemine energia, mis hoiab põnevil nii publikut kui esitajaid, kelle seast sellel õhtul paistis sundimatu vabadusega silma Virgo Veldi (saksofon), kes esitas suurepäraselt nii “Laulu” kui “Järvede laulu”. Kargete visuaalide kuvandid klaveripalades “Mõistatus” ja “Põhja ...”, mille maalis veenvalt välja Ivari Ilja, jäid pikalt jälitama veel pärast kontserdi lõppu. Jääme lootma sama põnevaid kohtumisi ka alanud aastal!

  • Usedomi muusikafestival laiendas Saksa publikule pilti Eesti muusikaelust

    Saksa publik – eriti just Hamburgi ja Müncheni muusikasõbrad – teadsid siiani Eesti muusikaelukohta peamiselt kahte asja: suurepärast koorikultuuri ja seda, et see on maa, kust on pärit Arvo Pärt. Ka mõned teised nimekad eesti muusikud on Saksamaal populaarsed, eelkõige Paavo ja Neeme Järvi. Võib tänada kahte tendentsi, et see pilt on vähehaaval laienenud. Esiteks maailma globaliseerudes on liigutud vanast, Kesk-Euroopa repertuaarist kaugemale – muutus, mida võis märgata, kui Euroopa Liit 2004. aastal ida poole laienes. Teiseks põhjuseks võib pidada erilisi üritusi, mis keskenduvad kindlate riikide muusikapärandile. Usedomi muusikafestivalil on selles osas juba kaks aastakümmet kanda kaalukas ja kaugele paistev roll. Igal sügisel esitletakse siin kontsentreeritult üht Läänemere äärset maad, nt 2021. aastal oli fookuses Leedu, seekord – kolmandat korda pärast 1999. ja 2013. aastat – Eesti. Festivali direktori Thomas Hummeli ja kunstilise juhi Jan Brachmanni sooviks on võimalikult mitmekesine ja erinev kava ja nii on nad ühe ja sama maa puhul kujundanud iga kord programmi erinevalt, leidnud uued aktsendid ja tõmbeüritused. Nii polnud tänavuse festivali 27 kontserdil, mis varieerusid orkestrikontsertidest intiimsete salongi-soirée’deni, esindatud mitte Saksamaal juba (eriti just uue muusika ringkondades) tuntud Pärt ja Tüür. Selle asemel oli pööratud erilist tähelepanu Eesti esimese iseseisvusaja loojatele: Heino Ellerile, Eduard Tubinale ja Eduard Ojale ning samuti Ester Mägile, kelle noorusaastad langesid samuti esimesele iseseisvusajale ja kes ehitas oma pika elu jooksul nagu silla toonase Eesti ja tänase aja vahele. Kuigi Usedomi kava pandi kokku palju varem, enne möödunud talve lõppu, võib seda pidada peaaegu prohvetlikuks, arvestades Putini agressiooni Ukraina vastu. Kava põhirõhk on just ühe riigi keelelis-kultuurilisel suveräänsusel, mis praeguses ohtlikus olukorras toetab rahva eneseteadvust ja vastupanuvõimet. Saksa publik sai festivalil kuulda hulga haaravaid, nõudlikke ja avatud meeltega vastu võetud teoseid, mida peavoolu kavades harva kuuleb. Selles mõttes oli oluline keelpillikvartett Signumi kontserdiõhtu, kus lisaks Schuberti keelpillikvartetile G-duur sai tutvuda nii Ester Mägi 1990. aastal loodud meditatiivselt sisekaemusliku “Vespriga” kui ka Heino Elleri 60 aastat vanema keelpillikvartetiga nr 2. Just see viimati nimetatud teos, mille esitajad valmistasid ette spetsiaalselt Usedomi jaoks ja mida mängiti vabameelsuse ja ranguse parimas tasakaalus, näitas eesti muusikat enne Stalini okupatsiooni nii absoluutselt iseseisvana kui ka teiste Euroopa kultuuridega võrdväärsena. Oma polüfoonilise meisterlikkuse, muusikalise tiheduse ja sisemise energiaga, milles väljendub kokkupuude sünge maailmaga, ilma sellele alla andmata, tekitas see teos soovi Elleri muusikat veelgi kuulda. Ja kui festivalil piisavalt kaua viibida, seda kuuliski. Nii kõlas näitlejanna Martina Gedecki kirjanduslik-muusikalisel õhtul, kus ta luges ette katkendeid Viivi Luige romaanist “Seitsmes rahukevad”, Ellerilt veel hümnilaadne “Kodumaine viis” ja “12 bagatelli”. Raamatukatkendite juurde eesti muusikat esitanud pianist Hideyo Harada tõi nende hästi ajastatud teostega suure tundlikkusega esile iga helilooja stiililis-atmosfäärilise eripära. Elleri palad olid meisterlikud ja teatavast skitsilaadsusest hoolimata tihedad karakterpalad, meeldejäävad, olemata mingilgi moel banaalsed. Rütmiliselt teravam oli oma ostinato-vormelites Lepo Sumera “Pala aastast 1981”. Martina Gedeck andis hästi edasi Viivi Luige romaani eelkooliealise kangelanna teadmistungi ja teravmeelsust, aga ka stalinistlike ülesehitusloosungite manipulatiivset jõudu. Esitatud heliloojatest noorim oli Jüri Reinvere, kellelt kõlas sel lugemisõhtul kaks klaveripala, “Urvaste õhtud” ja “Ööpilt liblikatega”, mis on kirjutatud 30-aastase vahega. Siin näitab Reinvere, et ta suudab mitte ainult suurtes koosseisudes (lõppkontserdi avas tema visionaarse teose “Ilmatu valguse süli” Saksamaa esiettekanne), vaid ka sellistes miniatuurides haaravalt atmosfäärseid helimaale luua. Miniatuuridest rääkides võib mõelda ka Kristi Mühlingu kandlekontserdile maaliateljee intiimses keskkonnas. Siin esitas ta oma Bachi lautosüite ja ühendas neid eesti vaimulike ja ilmalike rahvaviisidega, mis olid kõik tema instrumendile seatud. Mühlingu mängu virtuoosne polüfooniline läbipaistvus ja tema peenimate dünaamiliste ja tonaalsete kõlavärvide nüansside hulk olid muljetavaldavad. Kaasaegses saksa muusikakultuuris on raske leida sellist folkloristlike ja kunstmuusikaliste elementide läbipõimumist ühes esituses. Festivalil kuulsime mitte ainult Saksamaal seni tundmatuid heliloojanimesid, instrumente, programmikontseptsioone ja kirjandusteoseid, vaid ka esinejaid, kes suutsid kõike esitada autentselt, museaalsesse dogmatismi kaldumata. See sai selgeks ka ansamblit Floridante kuulates, kelle pillid nyckelharpa, kannel, viola da gamba, klavessiin, harmoonium ja klavessiin andsid nende kontserdiõhtule väga erilise, eeterliku, õrna ja peaaegu hapra intiimsuse. Ka siin kõrvutati rahvaviise rahvusvaheliste heliteostega, nagu Telemanni gambasonaat ning Buxtehude ja Bachi kaasaegsete, Tüüringist Eestisse tulnud Johann Valentin Mederi ja David Kellneri palad. Mederi muusikale kuulus õhtu Andrzej Szadejko juhitud Poola barokkansambli Goldberg Baroque Ensemble’i kontserdil. Mederi emotsionaalselt värsked kontrastsed kiriklikud vokaalteosed on komponeeritud lausa kameeleonliku stiililise osavusega. Peaaegu Vahemere-äärne temperament ja intiimsed koraalitöötlused seisid siin kõrvuti, peegeldades seda vaimset ja intellektuaalset avatust, mis sel ajal kogu Läänemere piirkonda Stockholmist Lübecki ja Revalini tihedalt sidus. Saksa keelest tõlkinud Ia Remmel

  • Daniel Lozakovich – rohkem kui imelaps

    Maailma tõusvate viiulitalentide hulgas on teinekord üsna raske järge pidada, aga seda põnevam on leida sealt enda jaoks inspireerivaid nimesid. Viimasel ajal on silma jäänud Daniel Lozakovich. Mitmed tuttavad on teda kiitnud ja mõni peab teda lausa lemmikuks. Kas Lozakovich on imelaps, kes rabab vaid siis, kui on väga noor? Noore kunstniku repertuaari, tegevust ja mõttelaadi uurides saab üsna ruttu selgeks, et andekast lapsest on sirgunud sisukas artist. Mängimise kõrval loeb ta palju. Tema viimase aja lugemislaual on Pasternaki “Minu õde – elu” ja Aristotelese “Metafüüsika”. Aristotelesest toob ta välja mõtte: “Kui tunnete oma tegemistest rõõmu, saab sellest täiuslikkus” – see on ka see, mida ta oma muusikuteel järgib. Selle aasta 30. septembril oli mul au Lozakovichit kuulata Estonia kontserdisaalis mängimas ERSOga kontserdil “Keelatud armastus” Tšaikovski viiulikontserti. Sain tõelise elamuse. Lozakovich mängis tehniliselt pea ideaalselt ja nii kirglikult, nii sügavalt mõtestatult. Pärast kontserti temaga pisut vesteldes veendusin, et tegemist on äärmiselt huvitava ja üllataval kombel justkui tavalise noore inimesega, kes oskab elu elada ja nautida. Tee suurde muusikamaailma Alustagem tavapärasest küsimusest: miks just viiul? Daniel Lozakovich elab Stockholmis. Tema ema on kirgiisitar, isa Valgevene päritolu, kumbki pole muusik. Tegelikult ei saagi rääkida Daniel Lozakovichist kui imelapsest, sest ta hakkas viiulit õppima alles 7-aastaselt, mis on isegi tavakarjääri mõttes hiljavõitu. Vanemad oleksid näinud oma poega pigem tipp-tennisemängijana. Intervjuus saksa ajakirjale Rondo räägib Lozakovich: “Leidsime ühe õpetaja, kes oli valmis minuga tegelema, isegi kui olen “lootusetu juhtum”. Aga pärast esimest tundi helistas õpetaja mu emale, öeldes: see poiss on sündinud viiuldajaks!” Sport huvitas Danieli samuti ning ta on jätkanud jalgpalli ja poksiga ka pärast suure edu saavutamist. Poks tundub tema puhul ootamatu, aga ühes intervjuus selgitab ta: “Poks treenib väga hästi reaktsiooni”. Alates 2012. aastast juhendas teda professor Josef Rissin Karlsruhe riiklikus muusikaülikoolis, 2015. aastast alates aga Eduard Wulfson Genfis. Mõlemad õpetajad on vene koolkonna taustaga, mis on Daniel Lozakovichit suuresti mõjutanud selles, kuidas ta vene muusikat mõistab ja seda austab. Ta on õppinud ka Mihhail Kaziniki, Natalja Bešulja ja Gerhard Schulzi käe all. Lozakovich on oma õpetajatele äärmiselt tänulik. Noore viiuldaja arvates mängib õpetaja muusiku kujunemisel suurt rolli, ja mitte ainult ei mõjuta teda muusikuna, vaid ka inimesena. Õpetaja inspireerib ning hoiab õpilast vormis ka siis, kui tal on halb päev. 8-aastaselt tegi Daniel Lozakovich kontserdidebüüdi Vladimir Spivakovi kuulsate Moskva virtuoosidega. Vaid 15-aastaselt sõlmis ta lepingu Deutsche Grammophoniga, maailma ühe kuulsaima plaadifirmaga. 2016. aastal saavutas ta I preemia Vladimir Spivakovi rahvusvahelisel viiulikonkursil ning on saanud veel mitmeid tunnustusi, nagu Festival of the Nationsi aasta noore artisti tiitli (2017), “Premio Batuta” Mehhikos ja Hispaania kuninganna Sofia “Excelentia” auhinna. Lozakovichi on oma “tiiva alla” võtnud kuulus muusikamänedžer Martin Engstroem ja nii on Lozakovich tema suurte Verbier’ ja Tsinandali festivali püsiesineja. Tippmuusiku elu Noore maailmatasemel viiuldaja elu ei sarnane sugugi tavalise noore inimese omaga. See tähendab palju reisimist, üksi olemist ja pühendumist. Ka paljud popkultuuri staarid ei pea teinekord pingele vastu või tunnistavad hiljem, kui raske neil oli. Andekatel noortel ei jää aega sotsiaalseks eluks, muudeks hobideks või lihtsalt aega iseendale. Kuid näib, et Daniel Lozakovich ei tunne, et eluviis tema noorust kuidagi piiraks või et tal oleks nii ebamugav elada. “Minu jaoks on see tavaline,” räägib viiuldaja, kes on lapsest saati pidanud ringi reisima, “mul on lihtsalt harjutamiseks erilised rutiinid”. Ta arvab, et tema elu ei erine kuigi palju tavalise noore inimese elust. Ta suhtleb, loeb raamatuid, avastab maailma, ehk ainult ei pidutse nii palju. Tema sõnul on kõik need tegevused artisti kujunemiseks äärmiselt vajalikud. Ta mainib vaid, et vahel on üksi reisida natuke üksildane. Järjekindlus viib tulemusteni Juba 8-aastaselt oli Daniel Lozakovich kindel, et tahab ühel päeval salvestada Beethoveni viiulikontserti. Tema õpetaja Karlsruhes, Josef Rissin, ütles ikka, et selle teose jaoks on veel liiga vara. Siiski õppis ta selle ära, mängis tunnis õpetajale ette ja sai vastuseks: “Jah, see on sinu kontsert!” Esimest korda esines Lozakovich Beethoveni kontserdiga 13-aastaselt, kaks aastat hiljem kutsus Valeri Gergijev ta Moskvasse seda endaga mängima. Taas kohtusid nad Gergijeviga paar aastat hiljem, et lugu siis Müncheni filharmoonikutega salvestada. Albumil on teosest just nimelt live-salvestus. Lozakovichi sõnul on elavas ettekandes midagi maagilist – publik loob ainulaadse atmosfääri, ilma milleta ei saa sündida ajatut esitust. Lozakovichi arvates on Beethoveni viiulikontsert kõige sümfoonilisem kontsert, mis kunagi on kirjutatud. Viiulikontserdis on solist ja orkester (ja muidugi dirigent) kõik osa samast üksusest, see on teos neile kõigile. Paljud tutti-lõigud on võimsaimad kohad terves teoses. See näitab, et solist ja orkester on selles muusikas võrdsed. Beethoveni kontserdi puhul on huvitav, et seda vahetult pärast loomist eriti ei kiidetud. Lozakovich märgib, et samal ajal tuli välja ka Beethoveni ainus ooper “Fidelio”, mis sai samuti palju kriitikat. Nooti vaadates tundub esimesel pilgul, et kontserdis on palju heliredelid (oh õudust!), seega kui muusik ei too välja, mis tähendus muusikas peitub, võib see kõlada üsna “surnult”. Siin ongi Lozakovichi arvates suurim väljakutse viiuldajale – tuua välja selle muusika sügavam pool, see muusika, mida Beethoven ette kujutas. Bach kui oluline õpetaja Väga oluline helilooja noore viiuldaja elus on Bach. Lozakovich ütleb: “Bach on nagu terve omaette planeet. Ta oli esimene helilooja, kes näitas, kuidas muusika võib minna sellest maailmast kaugemale ja luua ühenduse teispoolsusega. Bach tõstis muusika loomise uuele tasemele ja nii on väga paljud heliloojad temast inspireeritud. Muusiku seisukohast on Bach see, kes avab tõeliselt, milline muusik sa tegelikult oled.” Ka Daniel Lozakovichi esimesel, 2018. aastal Deutsche Grammophonis ilmunud albumil kõlab just Bachi looming. Ta mängib seal Baieri Raadio sümfooniaorkestriga Bachi 1. ja 2. viiulikontserti ning partiitat nr 2. Mitte igaüks ei vali oma esimesele albumile sellist repertuaari. Teise partiita viimast osa “Chaconne’i” on küll laialt mängitud, kuid mitte tingimata partiita teisi osi ja eelpool nimetatud kontserte. Debüütalbumit saatis ka suur edu – see oli nii Prantsusmaa Amazoni üldedetabelis kui ka Saksamaa klassikalise muusika albumite edetabelis esikohal. Järgmised väljakutsed 2019. aastal ilmus Lozakovichi teine plaat “None but the Lonely Heart”, kuhu on lisaks Tšaikovski kuulsale viiulikontserdile salvestatud ka “Meditatsioon” ning seade kahest vokaalteosest: Lenski aaria ooperist “Jevgeni Onegin” ja albumi nimilugu, romanss op. 6 nr 6 “None but the Lonely Heart”. Lozakovich salvestas Tšaikovski viiulikontserdi Venemaa riikliku filharmooniaorkestri ja Vladimir Spivakoviga. Minu meelest on see põneva valiku ja teoste ülesehitusega album. Tšaikovski viiulikontsert on üks Lozakovichi suurimaid lemmikuid. Tšaikovski polnud ise viiuldaja ning Lozakovich mainib, et mõned käigud pole tõesti mugavad, kuid kõik see teenib muusikat. Oma plaadi Deutsche Grammophoni tutvustusvideos räägib Lozakovich: “See on üks absoluutseid tippkontserte viiulile, ainus kontsert, mis võib viia sind balleti, ooperi, teatrimaailma. Siin on koos vene hing ja prantsuse mõjud. Tšaikovski kirjutas selle teose Šveitsis Genfi järve ääres, kuhu ta oli tulnud, et leida unustust oma õnnetust abielust. Tšaikovskis on alati igatsus millegi kättesaamatu järele. Ta pidi elama saladuses ja sellepärast on melanhoolia selles kontserdis eriline – eriti on see tuntav kontserdi II osas.” Lozakovichi viiul Keelpillimängijale on tema viiul tähtis osa temast, sellepärast on väga oluline, milline on see meistripill, mille muusik endale saab. Lozakovichi pillid on “ex-Baron Rothschild”, mille talle andsid kasutada Reuning & Son, ning Eduard Wulfson ja LVMH (Louis Vuitton Moët Hennessy) poolt kasutada antud stradivarius “Le Reynier”. Lozakovichi ütleb oma “ex-Baron Rothschildi” kohta: “Ma leian temast iga päev uusi saladusi. Kuid saladuste väljakaevamiseks peavad olema oskused ja vilumus. Muidu ei kõla stradivarius teistest pillidest paremini. Just see on nii eriline! Ja nende pillide kandvus suurtes kontserdisaalides on geniaalne, eriti veel kui arvesse võtta, et sel ajal, kui need pillid ehitati, nii suuri saale veel ei olnudki. Stradivari viiulitel lihtsalt on kandvam kõla kui teistel viiulitel. Ja nad on värvide poolest väga rikkad.” Aga kuidas? Keelpillitudengina tunnen ikka huvi, kuidas keegi harjutab, mida teeb, et muusikuna areneda. Daniel Lozakovich on selle poolest huvitav, et ta tundub pidavat kõige olulisemaks just dirigente. Esinemisest rääkides kirjeldab Daniel tunnet, et peab mingis mõttes saama dirigendiks, muidu muusika ei hakka elama. Huvitaval kombel ei kuula Lozakovich palju viiuldajaid, enamasti kuulab ta hoopis dirigente ja pianiste, ja heliloojatest eriti Beethovenit. Tema jaoks on kõige suuremad inspiratsiooniallikad Wilhelm Furtwängler, Carlos Kleiber ja Maria Judina. Tema jaoks on sellest, mida viiuldaja teeb mõne fraasiga, olulisem see, mida dirigent teeb muusika kui tervikuga. Lozakovich peab oluliseks uurida ka helilooja ja teose tausta. “Helilooja on ikkagi see, kes selle muusika kirjutas, nii et artist peab uurima, kes ta oli, mis olid ta huvid, kes ta oli inimesena; samamoodi nagu on oluline teada selle helilooja teoseid – kõik see on seotud sellega, mida sa esitad,” räägib ta. Ja seejärel peab leidma parimad või lemmikversioonid sellest teosest ja õppima neilt interpreetidelt nii palju kui võimalik. Lozakovich usub, et artist peab olema kindel, et mängib teost nii, nagu helilooja seda oleks tahtnud. “Just seda ma üritan teha,” ütleb ta.

  • Käbi Laretei: mis oli, on möödas ja peame edasi elama

    Eesti läbi aegade ühe kuulsaima nime, pianisti ja kirjaniku Käbi Laretei 100. sünniaastapäev möödus meil üsna märkamatult. Ilmusid artiklid Postimehes ja Õhtulehes, Tartu kaarsillal oli üleval tema teemaline näitus ning Draamateatris tuli lavale Käbi Lareteid uuesti mõtestav etendus “Solist”, kus tegi suurepärase ja väga tõepärase rolli Kersti Kreismann. Käbi Laretei raamatud on pea kõik olemas ja eesti keelde tõlgitud, tema kuulsus Ingmar Bergmani abikaasana püsib, teadmine tema suurest karjäärist maailmalavadel pianistina kipub aga juba üha kaugemasse minevikku jääma. Helilooja Jüri Reinvere on Eestis üks neid, kes on Käbi Lareteid kõige pikemat aegat ja lähemalt tundnud. Tutvus sai alguse juba Reinvere tudengipõlves Helsingis, mis viis pika lähedase ja toetava sõpruseni. Mulle tundub, et Käbi Laretei tähendus meile eestlastena erinevatel ajaperioodidel kogu aeg muutub, alates sellest, kui tulid esimene info temast, kui ta hakkas olema rohkem Eestis, kui ilmusid tema raamatud ja nüüd peale tema surma. Jüri Reinvere: Käbil on kindlasti erinevatel aegadel olnud erinevaid rolle. Kõigepealt tema osa Eesti pagulaskonnas – Heinrich Laretei tütrena oli sellel teatav sümboolne tähendus. Ta kandis seda rolli suure kohusetundega, oli alati kohal ja esines kõigil olulistel Välis-Eesti koosviibimistel, üritustel, nagu ka ESTO päevadel. Samas oldi tema suhtes pagulaskonnas üsnagi kriitiline, ka selles mõttes, kuidas peaks elama, mida on paslik teha ja mida mitte. Aga Käbi elas väga sihikindlalt oma väga kosmopoliitset ja rahvusvahelist elu. Eesti oli talle ainult osake sellest. Kuigi kõrvalt võis niimoodi tunduda, ei olnud tal kerge elu. Ta oli põgenike laps, surma mõistetud vanemate laps. Lapsepõlv Moskvas, kus isa oli suursaadik, möödus pideva hirmu õhkkonnas. Käbi mitmed abielud, kuigi seal oli ka õnne ja rõõmu, ei püsinud. Abielu Ingmar Bergmaniga ei olnud mõistagi midagi kerget. Milline nõrk naine saaks hakkama sellega, et kui mees läheb sinu juurest ära teisega, sa ei kibestu, ei hakka kätte maksma, vaid ehitad üles oma elu! Ma leian, et tema puhul on väga oluline mõista, millistest olukordadest ta tuli välja võitjana. Käbile ei olnud omane kibestuda, kahetseda või käituda ennasthävitavalt. Lugesime omal ajal mõlemad paralleelselt “Anna Kareninat”, vahetasime lugemismuljeid ja repliik, mille ta hüüatas, kui raamatu lõpus peategelane läheb rongi alla, on nii iseloomulik tema elutervele olemusele: “No kas ei saanud siis ennast kuidagi kokku võetud!” Mäletan aega, kui Eestis hakati temast rohkem teada saama. Olin sel ajal muusikakeskkooli õpilane ja mu õpetaja Helju Tauk oli Soome TV Rootsi kanalilt näinud tema vestlussaadet. Imetlus oli suur – kas siin on nüüd tõeline meie rahva hulgast pärit suur staar, põneva elulooga ja Ingmar Bergmani oluline abikaasa? Kui Käbi esimesi kordi jälle Eestisse tuli, oli tema ümber suure staari oreool, aga teisalt kuulsin ka mõrusid hääli: kas ta siis ikka on nii hea? See oli iseenesest imelik, sest sel ajal meil ju polnud eestlastest maailmatähti. Siis hakkas ta olema järjest rohkem Eestis, samuti tema õde Maimu, ja ta muutus eestlastele palju kodusemaks. Oma elu viimastel aastatel pärast Ingmar Bergmani surma veetis ta oma suved Pärnus, nii nagu kord lapsepõlves ministri tütrena. Eestis viibida oli talle ilmselt tähtis? See on sarnane olukord, nagu meil, kes me klassikaliste muusikutena läände oleme läinud: tegutseme välismaal, aga oleme eestlased ja esindame Eestit. Käbil oli Eestit esindada palju raskem kui meil praegu, sest siis iseseisvat Eestit ei eksisteerinud ja ei saadud arugi, mis see Eesti üldse on. Kui inimene lahkub, siis ettekujutus temast hakkab elama nagu mingit oma elu. Kuulsate inimestega on ju ikka nii, et meedia ja kuulujuttude kaudu tekib neist hoopis teine pilt, kui nad tegelikult olid. Käbi oli aktiivne ja lõbus inimene, tüüpiline sangviinik, selline Raja Teele karakter. Sentimentaalsust temas ei olnud ja kui keegi mõttetult südant valutas, see teda härdaks ei teinud. Aga Rootsi pressis oli temast loodud kuju vaiksest tõsisest pianistist, kes mängib Ingmar Bergmanile klaverit. Teiselt poolt levisid arvamused, et ta on üks tõeline nõid, kes võttis endale vinge mehe ja kuna ta on nii ilus, siis see kõik on talle väga lihtne. Sellised ettekujutused on nüüd jätkunud ka pärast tema surma. Teda kasutatakse nagu ekraani, kuhu luua mingisuguseid omi soovkujutlusi ja arvamusi. Väga harva loen või kuulen midagi sellist, mis tegelikult kujutab seda Käbi Lareteid, keda mina pikka aega väga lähedaselt tundsin. Aga samas näitavad kõik niisugused püüded ka tema isiksuse võlu ja külgetõmmet. Käbi Laretei pärandil on kaks suurt poolt: pianist ja kirjanik. Ta raamatud on peaaegu kõik eesti keelde tõlgitud ja kättesaadavad, vähem oleme aga teadvustanud seda, milline oli tema pianistikarjäär. Need olid ju erakordsed saavutused, täielik maailmatase! Kindlasti ei ole seda Eestis piisavalt teadvustatud. Kõigepealt, mis lavadel ta esines: kõik Euroopa kuulsaimad kontserdisaalid, tuurid Ameerikas: Pleyeli saal Pariisis, Royal Albert Hall ja Wigmore Hall Londonis, Concertgebouw, Saksamaa ja Itaalia suured saalid, Carnegie Hall, jõulukontserdid Valges majas … Ta oli mänginud kõigi Euroopa oluliste orkestrite ja dirigentidega. Kõik Skandinaaviamaade suured orkestrid: Stockholmi kuninglik filharmooniarorkester, Göteborgi sümfooniaorkester, Taani riiklik sümfooniaorkester, Norra festivaliorkester, Oslo filharmoonikud, Bergeni ja Stavangeri orkestrid, kõik Soome suuremad orkestrid, Londoni filharmoonia orkester, Londoni sümfooniaorkester, Orchestre de Paris. Dirigendid nagu Herbert Blomstedt, Paavo Berglund, Antal Doráti, Hans Schmidt-Isserstedt. Väga oluline dirigent, kellega ta palju koostööd tegi, oli Georg Solti, samuti Christoph von Dohnányi ja tollane Orchestre de Paris’ dirigent János Fürst. Väga palju mängis ta Saksamaal, eriti Lübeckis ja Hamburgis. Hamburgis Põhja-Saksa Ringhäälingus pakuti talle teha telesaateid – need muusikat tutvustavad saated olid tal veel terve karjäär omaette. Need olid tollal kõik otse, muusika oli ette lindistatud, nii et ta pidi saates playback’i mängima. Telesaateid tegi ta ka Ameerikas. Rootsi telestaariks sai ta mõnevõrra isegi hiljem, kui ta hakkas seal tegema samalaadseid mängimise ja muusika tutvustamise saateid. Siin ma tahan veel tähelepanu pöörata sellele, milline oli tema keelteoskus. Ta tegi neid täiesti vabalt otse-eetris, saksa keeles, inglise keeles, rootsi keeles. Üks väga eriline osa oli seal veel maailmakuulsate elavate heliloojate teoste ettekanded koostöös nendega: Paul Hindemithi “Ludus tonalis” ja Igor Stravinski “Capriccio”. “Ludus tonalisest” ja “Capricciost” on tal terve raamat kirjutatud, seal on ka väga eredalt näha, milline tema kontserdielu Ameerikas välja nägi. Aga ta mängis näiteks küllalt palju ka George Crumbi, kellelt tegi ka esiettekandeid. Ta hindas ka väga Pärti, oli tema “Credos” korduvalt mänginud, samuti Neeme Järviga ESTO päevadel. Kahjuks pole Käbi Laretei mängust eriti plaate jäänud. On LP-d, millest küll paljud ei ole digitaliseeritud. CD-dest on tal DECCAs välja antud Hindemithi “Ludus tonalis”, on mitmed plaadid Ingmar Bergmani filmides mängitud muusikaga, nagu näiteks “Nightfall”, siis veel 1994. aastast plaat “Exil”, kus ta mängib Chopini, Hindemithi, Fieldi, Rahmaninovi, Pärdi, Sumera ja Almquisti teoseid. 1990ndatest on ka säilinud ETV arhiivis dokumentaalsalvestisi tema mängust, kus on ka intervjuuosad. Need on väga väärtuslikud salvestised ja näitavad ka kui tasemel Käbi Chopini mängib – millise elegantsi, vilunud pianismi ja Chopini tunnetusega. Teine suur osa Käbi pärandist on tema raamatud. Alguse sai see kõik, nagu teame, väikesest asjast, kui ta kirjutas kolumne Rootsi sisustusajakirja Sköna Hem. Nendest tekkis tasapisi tema esimene raamat ja siis ta avastas, et temas on küllalt jõudu ka raamatute kirjutamiseks. Ta leidis, et tal on piisavalt materjali oma elatud rikkast elust ja kogemustest nii Šveitsis kui Saksamaal õpingute ajal, kontserdilavadel, abielust Ingmariga ja kohtumistest kõikvõimalike suurustega. Kõigest ta ei kirjutanudki, näiteks minu teada oma kohtumisest Marlene Dietrichiga pole ta kusagil kirjutanud. Käbi kirjutas oma raamatud rootsi keeles ja see on selline eriliselt ilus, musikaalne rootsi keel, milles ta kirjutab. Ja üldiselt oli nii, et tema raamatud olid seda paremad, mida rutem ta kirjutas. Käbi oli kirglik lugeja. Ta luges väga kiiresti ja tema enda kodune raamatukogu oli tohutu, ehkki Ingmari oma oli veel suurem. Mitmed kirjanikud olid talle väga olulised. Suured naiskirjanikud, Anaïs Nin (eriti tema päevikud), prantsuse keeles Marguerite Yourcenar, Anthony Burgessi raamatuid oli tal kodus väga palju, temaga oli ta ka telesaateid teinud. Kui mina sinna ilmusin, siis me lugesime J. M. Coetzeed, samuti Imre Kertészi, keda me mõlemad väga hindasime. Karen Blixen on võimas naiskuju, kelle raamatud olid talle ka väga lähedased. Käbi kõige paremaks raamatuks peetakse “Lapike maad, tükike mulda”. Tõesti fantastiline raamat, mis kirjeldab kodumaad, leina ja muusikuks olemist nii ehedalt. Algab see raamat isa surmaga ja ema insult kuumal suvepäeval Rootsis – nii raske, aga vapustavalt kirja pandud. Muide, üks Käbile oluline kirjanik veel: Thomas Mann ja tema “Buddenbrookid”. See, kuidas seal on kirjeldatud vanaisa surma – võimalik, et see mõjutas Käbi oma raamatu kirjutamisel. Käbi Laretei elu saatus oli äraminek kodumaalt, eksiil. Ka praegu seoses Ukraina sõjaga on see meil taas teravalt meelde tõusnud. Tollal olid need valikud väga valusad ja tänapäeval pole nad sugugi lihtsamad. 1940. aastal tuli ta Rootsi suvepuhkusele ja sellest sai 48 aastat pagulust. Kuna isa oli kodumaal surmamõistetute nimekirjas, neil valikut õieti polnudki. Õde Maimu tuli hiljem, kui venelased olid juba sees. Tallinnast startis kaks lennukit, üks neist tulistati alla. Vanemad kartsid, et Maimu on selles lennukis ja see oli uskumatu õnn, kui ta elusalt välja ilmus. Sellest ei teata palju, aga Heinrich Laretei hakkas Rootsis töötama Briti luurele. Ta oli õppinud Peteburis ohvitseride koolis ja olnud tsaari ohvitser (ka Käbi ema oli Peterburi eestlasi). Ta teadis, kuidas Venemaa militaarne süsteem toimib ja kuidas venelased mõtlevad. Sama oli Mannerheimiga Talvesõjas – ka temal olid olemas teadmised vene militaarsüsteemist. Tänu sellele saadi ilmselt nii palju raha, et oli võimalik saata tütred õppima ja Käbi sai ennast täiendada Annie Fischeri, Edwin Fischeri ja Anna Langenhani kursustel Šveitsis ja Saksamaal, mis polnud sugugi odav lõbu. Käbi ongi alati pidanud oma tähtsamateks õpetajateks Annie Fischerit, Edwin Fischerit ja eriti Marialuisa Strub-Morescot. Marialuisa oli eraõpetaja Stuttgardis, kelle juurde Käbi läks, olles juba suure karjääriga tegevpianist. Tegelikult on vähe teada ka Marialuisa kolossaalne mõju Ingmarile ja Ingmari filmidele. Marialuisa oli Ingmarile see, kes Käbi minule: keskne ja oluline õpetaja mitte ainult muusikas, vaid ka elus. Muusika roll Ingmari filmides sellisena, nagu seda nüüd näeme, tekib alles Marialuisa ja Käbiga. Ingmari filmide targad vanad naised, kellel on peaaegu võluvõimed, millega nad lahendavad probleeme, mis tunduvad ületamatud – nagu vanaperenaine “Fanny’s ja Alexandris” – on pärit Marialuisalt. Mida oleks meil eestlastena Käbi Lareteilt õppida? Käbi oli diplomaadi tütar, kel olid kindlad poliitilised arusaamad. Teda kurvastas, kuidas eestlased ennast vabatahtlikult väikeseks tegid, valisid suuremeelsuse asemel väikluse tee, suurte eesmärkide asemel väikesed eesmärgid ja kuidas see avaldub nii sise- kui välispoliitikas. Ta oli veendunud, et ei ole vaja lõputult kaevata oma ajaloos, vaid tuleb tunnistada, et see, mis oli, oli olemas, aga on nüüd möödas ja peame edasi elama. Ta nägi, kui pidurdav see on rahva ja riigi arengule. Rohkem kui see, mis meile on tehtud, huvitas teda, kuidas edasi elada. Kui nüüd aastale tagasi vaadates küsida: kas Käbi Laretei juubel sai meil piisavalt tähistatud? Minu arvates – üldse ei tähistatud.

  • Konkursil laula aariat, mida kõik tunnevad ja mida on võimalik hinnata

    Tänavusele Vello Jürna nimelisele vokalistide konkursile registreerus 21 lauljat. Finaalis 27. novembril Väike-Maarja seltsimajas astus üles kaheksa vokalisti: Kristjan Häggblom, Kadri Kõrvek, Brigitta Listra, Kadi Jürgens, Yixuan Wang, Annabel Soode, Brett Pruunsild ja Rael Rent. Võistlejaid hindas kolmeliikmeline žürii: rahvusvaheliselt tuntud bass-bariton Lauri Vasar (žürii esimees), Saksa metsosopran ja laulupedagoog Gundula Hintz ning meie rahvusvaheliselt tuntud metsosopran Monika-Evelin Liiv. Kõigist voorudest tehti otseülekanne YouTube’is ja see on samas järelvaadatav (otsingufraas: “Vello Jürna nim konkurss 2022”). Konkursimuljeid jagab žürii esimees Lauri Vasar. Novembri viimasel nädalalõpul olite enda jaoks täiesti uues rollis – Vello Jürna nimelise vokalistide konkursi žürii esimees. Kuidas te selleks valmistusite? Millised olid teie ootused ja kui palju erines neist reaalne pilt? Lauri Vasar: See oli tõepoolest erakordne kogemus minu elus. Hakkasin sellega tegelema juba mitu nädalat varem, kui mulle saadeti link kandidaatide laulmisega absoluutselt ilma mingi informatsioonita – ei nimesid, vanuseid ega õpingute astet. Neid kuulates pidin laskma teatud arvu edasi esimesse vooru. Siis juba hakkas aju tööle, et mis kriteeriumite järgi neid hinnata. Konsulteerisin inimestega, kes istuvad suurtes žüriides: mismoodi see tavaliselt välja näeb ja mis on põhiasjad, mida hinnata. Minu ootused ületati täielikult – olin väga üllatunud sellest, et tase oli absoluutselt tõsiseltvõetav. Ja et on palju noori lauljaid, kes küll enam Eestis ei õpi, aga kel oli viitsimist tulla siia väiksesse Eestisse ja võtta osa sellest konkursist. See oli väga positiivne. Minu arvates leidsime finaali vähemalt esimese viie hulka väga tublid noored, kes õpivad siin või välismaal ja ma olen kindel, et neist kõigist saavad suurepärased ooperiartistid. Elu on näidanud, et need, kes juba läänes hakkavad jalga maha saama, vaevalt enam päriselt koju tulevad, aga ikkagi on hea teada, et meil on mitu andekat potentsiaalset artisti tulevikus Euroopa lavadele pakkuda. Millised peamised probleemid jäid sel konkursil kõrva? Paljudel olid intonatsiooniprobleemid. Kõige suurem teema oli žürii jaoks aga repertuaari valik. See pani kohati jahmatama. Meil tekkis korduvalt küsimus, miks olid ooperilauljate konkursile teatud teosed kavva võetud. Paljude osalejate repertuaar oli täiesti arusaamatu. Püüdsime hiljem neile, kes huvi tundsid, seda lahti seletada ja selgitada. Loodan, et suutsime inimesi tulevikuks paremini ette valmistada. Rääkisime repertuaarist ka konkursi korraldajatega. Tulevikuks peaks siiski mingid reeglid paika panema. Minu soovitus on, et mingi repertuaari karkass oleks ette antud klassitsismist, romantismist, hilisromantismist – et kavas oleks midagi igast epohhist. Sellest oleks suur abi noortele lauljatele, kellel on vähe kogemust. Nüüd juhtus nii, et üks tuli tundmatute aariatega, teine suurte hittidega. Rahvusvahelistel konkurssidel on kriteeriumid paigas. Ei juhtu ka midagi, kui keegi teatab, et tema on Mozarti hääl, laulab ainult Mozartit. Mina isiklikult arvan, et kui sa lähed ennast avalikult esitlema kas teatrisse või konkursile, siis ei saa minna sellega, kes sa tegelikult ei ole. Igaühele on olemas sobiv ooperirepertuaar. Händelit ma ei kuulnud näiteks üldse! Sa pead kohe esimeses voorus muljet avaldama! See on kohe kuulda, kes on muusik ja kes mitte! Kui inimene tuleb konkursile ja laulab mingi aaria ooperist, siis ooperilauljana ma eeldan, et ta on terve rolliga tuttav ja on selles arengufaasis võimeline seda ka laval laulma. Loomulikult õpingute algetapis esimestel aastatel tuleb anda õpilastele mingit repertuaari, et nad areneksid, aga kui sa lähed avalikult end konkursil esitlema, siis mida nooremana sa hakkad mõtlema, et kehastad laval ka seda rolli, seda parem; mis sest, et laulad konkursil vaid ühe aaria. Kuna tegu on ooperilauljate konkursiga, siis on see külg minu arvates hästi tähtis. Žüriil on palju lihtsam, kui lauldakse aariaid, mille puhul tekib võrdlusvõimalus. Kas konkursile tulles peaks siis vältima vähetuntud repertuaari? Näiteks kui mina oleksin casting director, nõuaks see mult tohutut fantaasiat ette kujutada klassikalises või romantilises ooperis inimest, kes tuleb konkursile ainult moodsa repertuaariga. Sa võid loomulikult võtta kaasa ka mõne vähem tuntud aaria, selle vastu ei ole keegi, aga asi peab olema balansis. Kui palju te isiklikult lauljatele kaasa elasite? Ma olen hästi empaatiline inimene ja elasin lauljatele väga kaasa. Tundsin ehtsaid emotsioone, mis on selle elukutse puhul ju kõige olulisem. Üllatusin, kui märkasin, et mul oleks noortele inimestele päris palju öelda. Mis seal salata, mul on selja taga juba mitukümmend aastat lavakarjääri lääne ooperimajades. Loomulikult tean, kuidas see business töötab, mis on tähtis ja mis vähem tähtis. Iga noore muusiku jaoks on kuldaväärt aus tagasiside autoriteedilt. Kas Jürna konkursil osalejad said tagasisidet ja soovitusi? Päris palju. Ütlesime kohe alguses, et kõik lauljad on väga teretulnud meiega kontakti võtma. Me ootasime, et nad tuleksid ja nad õnneks tulid ka. See oli hästi vahva. Olen ka telefonis mitme noorega pärast konkurssi rääkinud, andnud näpunäiteid ja soovitusi. Kui palju see konkurss teid ennast lauljana inspireeris? Need olid mulle väga huvitavad ja inspireerivad päevad. Ka mina olen noor olnud ja seda teed alustanud. See ei ole absoluutselt kerge. Seal on vaja raudset tahtmist, raudseid närve, töökust. Kuidas karjäär alguse saab, see on alati ka õnne küsimus, paljude erinevate komponentide kooslus, kas sa satud õigel ajal õigesse kohta. Tavaliselt on nii, et kui saad jala ukse vahele ja kõik läheb hästi, hakkabki karjäär vaikselt kulgema. Inspireeriv oli kuulata erinevaid lauljaid, kuulata tehnilisi probleeme. Kui sa oled žüriis, siis pead ka mõtlema, mistõttu üks või teine asi juhtus. Kas seal taga on mitte just ideaalne õpetus või närvid – need asjad panid mõtlema. Mul tilkus süda verd, sest žüriil oli ette nähtud leida kuus finalisti, aga tegelikult lasime edasi kaheksa. Algusaastatel on ju nii, et mida rohkem sa laval oled ja ennast publiku ees stressiolukorras proovile saad panna, seda parem. Loomulikult tegime mõnele lauljale ka haiget, aga ma ütlesin ka seal, et see on part of the game – osa mängust. Üks või teine otsus olenes ilmselt ka päeva vormist. Žürii ees on laulja loetud minutite jooksul ja hinnata tuleb seda, mida sa parajasti laval näed – hetkeseisu. Konkursil sai kuulda huvitavaid andeid ja potentsiaaliga lauljaid. Paraku kõigile auhinnalisi kohti ei jätkunud. Kuidas te neid julgustasite? Ma ütlen, käsi südamel, et nad on kõik andekad noored ja loodan väga, et nad leiavad oma tee kas Eestis või välismaal. Ma tean, kui palju tööd selle taga peitub ja kui palju tahtejõudu peab olema, et sa ei anna alla, kui tekivad ka tagasilöögid. Nendest peab välja tulema, me oleme kõik selle läbi teinud ja kokkuvõttes need teevad tugevamaks ja tekitavad loodetavasti veel suurema võitlustahte, töötahte ja auahnuse – see kõik käib asja juurde. Julgustasin kõiki mullist väljuma, hoidma silmad-kõrvad lahti ja soovitasin kas või pooleks aastaks mujale õppima minna. Kas žürii oli üksmeelne või oli palju vaidlemist? Esimesest voorust teise laskmine oli meil täielikus üksmeeles. Teisest kolmandasse tekkisid küsimused ja kolmandas ... Esimene koht oli meil paigas juba pärast esimest vooru – see oli meie kõigi jaoks klass omaette. Kolmandas voorus oli väga suur diskussioon. Lõpuks leidsime enamvähem kompromisslahenduse. Meie jaoks oli auhindu liiga vähe. Tegelikult oleks tahtnud anda viiele-kuuele inimesele päris preemia. Aga reeglid on reeglid. Millised soovitused on teil noortele lauljatele? Konkursil laula aariat, mida kõik teavad ja tunnevad ning mida on võimalik hinnata. Niikaua kui sa lauljana tegutsed, peavad sul olema “kõrvad”, keda sa usaldad, sest meie, lauljad, ei kuule ennast ise. See on füüsikaliselt sadu kordi tõestatud: sina kui ooperilaulja ei saa ennast hinnata, sest sa ei kuule ennast. Sellepärast on vaja “kõrvu” laenata. Kui inimene töötab kellagagi ja tulemus ei vasta ootustele, siis järelikult ei ole need “kõrvad” sinu jaoks õiged. See peab olema sisemine vajadus, tulla lavale ja jutustada lugu. Põhiline on see, et annad inimestele edasi sõnumit. Ma tahan tunda, et sa saad aru, millest sa laulad. Lõppkokkuvõttes on see kõige olulisem. Mõni ebaõnnestunud noot ei oma tähtsust. Kui ma lähen lavale, elan iga lauset läbi just sel hetkel. Meie hääl on ju niivõrd meie organismi ja meie psüühikaga seotud, et kui sa annad talle võimaluse seestpoolt tunnetatuna laulda, siis palju asju laheneb iseenesest. Kõige hullem on see, kui oled laval surmigav. Konkurents on muutunud niivõrd halastamatuks. Inimesed ei viitsi laval igavlejaid taluda. TULEMUSED I koht (1500 eurot) – Yixuan Wang II koht (1000 eurot) – Kadri Kõrvek III koht (250 eurot) – Kadi Jürgens, Annabel Soode Preemiad pani välja Väike-Maarja vallavalitsus ja Lääne-Virumaa kultuuritoetajad Eripreemiad Yixuan Wang – Väike-Maarja publikulemmik, RO Estonia eriauhind, “PromFesti” eriauhind – pääse 2023. aasta Klaudia Taevi nimelise rahvusvahelise konkursi I vooru Keiti Strömqvist – Vello Jürna perekonna ja sõprade eripreemia parimale Tubina laulu esitajale Kristjan Häggblom – Opera Veto eriauhind (ooperi originaalklaviiri soetamine ja osalemine solistina Opera Veto ooperiproduktsioonis Menotti “Amahl ja öised külalised”), Gundula Hintzi eriauhind (5-päevane meistrikursus Berliinis) Rael Rent – Monika-Evelin Liivi eriauhind – kontsert koos Monika-Evelin Liiviga Tallinna raekojas Annabel Soode, Tambet Kikas, Kristjan Häggblom – Mirjam Helini nimelise ooperilauljate konkursi ja meistriklasside kuulamine 2024. aastal

  • Mis ei ole muusika?

    Sellele küsimusele oskaks ilmselt paljud nii mõndagi vastata. Mündi teisele küljele – mis on muusika – oskavad mittemuusikud ehk midagi vastata, muusikud veidi vähem ning muusikateadlased veelgi vähem. Miks? Sest mida rohkem muusikat ja selle erinevaid väljendusvorme tundma õppida, mida sügavamale sellesse küsimusse kaevuda, seda tõsisemalt vaatab vastu hoopis küsimus, mis ei ole muusika, ning senised vastused sellele muutuvad aina kahvatumaks. 20. jaanuaril 2023 kell 22:22 sai klubis Kauplus Aasia avapaugu ürituste seeria, mis on võtnud omale eesmärgiks tutvustada laiemale kuulajaskonnale elektronmuusika rindejoont nö põrandaalusel muusikaskeenel. Sündmussarja “Glitch, please” kureerib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audiovisuaalse loomingu magistrant ja ka laiemalt Eesti muusikamaailmas tuntud mitmekülgne artist Karl Korts, keda on viimasel ajal inspireerinud heliviga (glitch) ja kes läbi selle otsib muusikasse uut värskust. Õhtu jooksul astusid üles mitmed tuntud artistid. Hea sissejuhatuse tegi drum’n’bass stiili viljeleja Killing Sinatra, jagades keskmisele elektroonilise muusika kuulajale tuttavliku kõrval juba vaikselt ka vihjeid eesseisvatest väljakutsetest. Järgnes Art Imitation, kus kaks uut ülesastujat esitasid juba suurema hellituseta kuulaja muusikamõistmisele eksistentsiaalseid küsimusi. Kasutades elektroonikat, viiulit ja visuaalset vaatemängu ekraanilinal, punusid nad tajuja meeltesse müra vs meloodia ja rütmi vs rütmituse ning selgesti mõistetava pildi vs mõistatuslike kaadritega mängides nii abstraktseid kui mitteabstraktseid mustreid. Selles setis teeb ka esimese kõige avalikuma ülesastumise heliviga… või kas planeeritud viga saabki enam veaks nimetada? Hüperkiirete biitidega kihutades võtab lava üle pisut teistsugust seedeprotsessi nõudev peaesineja Soomest – glitch-breakcore’i meister, Tusk Mite, kes esitles oma värskeimat albumit “P H ▽T I S M S”. Tema viimases etteastes Euroopas segunesid mahlakad, igaüks vaid iseenda pärast ja nimel esinevad helid intensiivse tuima tampimisega, andes hingetõmmeteks vahele hõljuvaid helivärvi ajatajuta laike. Hüpnoos, transs, kontrollitud kaos. Püüdes haarata ja analüüsida kõike toimuvat lohisen vaid kümne küünega kiirrongi sabast kinni hoides järel. Kava oli hästi ülesehitatud – iga järgnev artist vastandus millegi poolest eelmisele ja hoidis nii vaheldust pakkudes tähelepanu ja naudingut elavana. Ootasin, et järgneb midagi kerget, lihtsat, tuttavlikku. Võta näpust – see, et erikülaline on ära esinenud, ei tähenda veel, et oleks aeg allahindlusteks. Samuti EMTA audiovisuaalse loomingu tudeng Artjom Jurov, artistinimega Oudeis, toob lauale süngemad, raskemad ja keerukamad ideed. Kõrva jääb suhteliselt pidev, tihe maastiku muutumine ning märkimisväärne heli mass. Humoorikaks kirsiks tordile asetab ta aga vallatu ja kerge tiniseva meloodiajupi. Täiesti teise seinana mõjub seega Neo_n, kes võrdlemisi nappide vahenditega vallutab saali ühemõtteliste tumedate industriaalsete võngetega. Särtsu lisavad vahelevisatud heledamad helipiisad. Ametlikule kavale paneb lõpupaugu korraldaja, artistinimega Glitchmees, soolos, jättes seekord viiuli kõrvale ning pühendudes elektroonikale. Tulevärk on uhke – hõlmatud on kõige ulmelisemad kiirused, erinevad žanrid ja stiilid, tsiteeritud on ka ühte kaasaegse eksperimentaalse elektronmuusika pioneeri artistinimega sunnk, sekka veel inimkeelne tekst ning õigustuse artisti nimele annab erakordselt suur kontsentratsioon ohjeisse painutatud glitch’idest ehk helivigadest. Mainimata ei saa mitte jätta ka terve õhtu jooksul visuaalseid pingeid pakkunud mitmekülgset kunstnikku Stunfisk, kelle töö samuti “kubises vigadest”. Põhjaks ürituse reklaammaterjaliks kasutatud “Lumivalgekese” joonisfilm, aga ka teised Disney tegelased ning kõiksugu muud vähem ja rohkem kummalised kujutised, harmoneeris ta valgusimpulsid rütmitundlikult heliruumi. Hommikuni kestnud ekskursiooni muusika ääremaile juhatas Stunfisk sujuvalt välja aga oma muusikalise poolega. See ekskursioon oli täispakett – mul on raske leida pakkumisi, kuhu oleks saanud veel minna. Olgugi, et tulenevalt ürituse formaadist, eesmärgist ja sihtgrupist oli mõeldud ka nende peale, kes oleks võib-olla leppinud ka provokatsioonideta elamusega, ei tulnud naljalt puudust küllusest ka minu vaimutoidu laual. Ollakse ju traditsiooniliselt harjunud, et muusika koosneb rütmist ja helidest, meloodiast, harmooniast ja bassist, tempost ja taktimõõdust. Antud demonstratsioonis võis leida näiteid sürreaalsetest tempodest kuni mingi tajutava tempo puudumiseni, meeletutest rütmikeerukustest kuni rütmi hoomamatuseni, päris tihti oli raske nimetada midagi meloodiaks, helisid laotati ette terve palett vaikusest ja siinushelist kuni mürani, vahel võeti ära harmoonia, harvem ka bass ja isegi taktimõõt, kuigi viimast, tõsi, vist ainult Art Imitationi setis. Ikkagi suutsin ma seda mitte ainult muusikaks nimetada, vaid ka nautida. Kõik need kardinad eest võetud, vaatab vaikides ja vankumatult mulle silma küsimus, mis ei ole muusika? EMTA muusikapsühholoogia tudengina ma tean, et muusikast saadav nauding on otseselt seotud kuulaja ootuste täitumise ja mittetäitumise vahelise tasakaaluga ehk mida mitmekülgsem on meie kuulamiskogemus, seda avatumad me muusika suhtes oleme. Kas võib siis teha järelduse, et muusika on mäng meie ootustega helide maailmas, ja seega objektiivselt võttes, mis ei ole muusika, on kõik see, mis helide maailmast väljub? Seejuures subjektiivselt ei suuda me muusikaks nimetada selliseid helimänge, mis meie ootusi liialt petab, ja sellepärast ongi äkki arusaam mittemuusikast niivõrd suurel määral varieeruv? Nendele küsimustele saavad vastata tulevased katsetused ja uurimused. Seniks saame pakkuda kõrvadele aina põnevamaid delikatesse, mh soovitan pista pea sisse ka mõnele “Glitch, please” sarja tulemasolevale üritusele.

  • Mustpeade majas tähistati Anneli Mäeotsa juubelit

    Laupäeval, 21. jaanuaril toimus Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja Valges saalis üks eredalt välkuv pidu. Oma 80. juubelisünnipäeva tähistas armastatud koorijuht ja muusikapedagoog Anneli Mäeots. Daam, kes töötanud õpetaj