top of page

Res Musica – sild eesti ja rahvusvahelise muusikateaduse vahel


Toomas Siitan, Anu Schaper, Kristina Kõrver ja Tauri Tölpt.

Oktoobris ilmus Eesti muusikateaduse seltsi ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia koostöös muusikateadusliku aastaraamatu Res Musica 14. number. See põhineb 2021. aastal Arvo Pärdi keskuses peetud rahvusvahelise teaduskonverentsi “Arvo Pärt – tekstid ja kontekstid” ettekannetel. Ilmunud numbrit ning ajakirja laiemalt tutvustab tegevtoimetaja Anu Schaper, keda välisministeerium tunnustas kodanikupäeval tänukirjaga eestlaste kogukonna hoidmise ja eesti keele säilitamise eest Saksamaal.


Kuidas tekkis mõte koostada Res Musica 2022. aasta number Arvo Pärdi keskuse konverentsi põhjal ning kuidas sinu arvates töö kulges?

Anu Schaper: Idee tekkis toimetuse ühisel arutelul. Enamasti valibki toimetus numbri teemad välja koos või tuleb mõni toimetuse liige oma ideega. Põhiotsustaja on siin peatoimetaja Toomas Siitan ning temaga koos toimetuse liikmed Jaan Ross (muusikapsühholoogia), Kristel Pappel (muusikateater ja -ajalugu), Žanna Pärtlas (etnomusikoloogia) ja Kerri Kotta (muusikateooria). Selle numbri idee pakkus välja peatoimetaja ja edasi jäi planeerimine tema kätte. Toomas Siitan valis artiklid välja koos Kristina Kõrveriga, kes oli Arvo Pärdi keskuses ka üks võtmeisikuid konverentsi korraldamisel. Koostöö Arvo Pärdi keskusega oli igas mõttes väga tihe ja puudutas ka toimetamist. See oli küll minu tavapärasest tegevusest erinev, sai praktilisi toimetuslikke asju arutada veidi laiemas ringis, aga hästi positiivne ja konstruktiivne.


Kõnealusel konverentsil vaadeldi Pärdi loomingut väga erinevatest vaatenurkadest. Millised teemad jõudsid Res Musicasse ning kas artiklid võiksid pakkuda huvi ka muusikateadlaste ringist väljaspool asuvale inimesele?

Toomas Siitan koos Kristina Kõrveriga valisid välja väga esinduslikud ja erinevad teemad. On hästi muusikakeskseid artikleid, nagu Leopold Brauneissi Pärdi kompositsiooniprotsessile keskenduv tekst. Mitu autorit on võtnud koostööd keskusega selles suhtes tõsiselt, et nad on käinud arhiivis ja kirjutanud oma tekstid helilooja muusikapäevikute põhjal, nt Toomas Siitan, Kevin Karnes, ka Brauneiss. Siis on paar artiklit, mis tegelevad vähem muusikaga ja rohkem kas sõnalise teksti või muu aspektiga Arvo Pärdi loomingus. Peter Bouteneffi artikkel vaatleb selliseid teoseid, mis toetuvad tekstile, aga kus seda otseselt ei laulda ehk siis tacit texts. Andreas Waczkat on keskendunud vaikuse aspektile Arvo Pärdi loomingus. Ja üks artikkel on täiesti väljaspool muusikateaduse valdkonda tegutsevalt autorilt Tauri Tölptilt. Tema kirjutab Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse rollist Arvo Pärdi muusikas ja eriti see viimane artikkel võiks küll huvi pakkuda laiemale publikule ja teoloogidele, aga ma arvan, et ka ülejäänud artiklite hulgas on kindlasti neid, mis võivad laiemat lugejaskonda huvitada. Sõltuvalt siis ka eelteadmistest, kui paljusid nooditekst ära ehmatab või ei ehmata. Mul jäi veel mainimata Peter Schmelzi tekst, mis võib ka kindlasti olla teistsuguse taustaga lugejale huvitav – tema keskendub Sõlvestrovi ja Pärdi muusikale 1960.–1970. aastatel nõukogude avangardi taustal.


Lisaks artiklitele sisaldab Res Musica alati ka arvustusi. Milliste trükiste kohta saab viimasest numbrist lugeda?

Saab lugeda neljast raamatust, neist kaks on inglis- ja kaks eestikeelsed. Arvo Pärdiga seonduvalt on ilmunud Kevin Karnesi raamat Pärdist ja 1970. aastate nõukogude underground’ist, eriti Riias, aga ka Tallinnas, sellest kirjutab Andreas Waczkat. See on ainuke ingliskeelne arvustus. Heli Reimannil on ilmunud mainekas Routledge’i kirjastuses raamat 1967. aasta Tallinna džässifestivalist ja seda arvustab Aare Tool. Ja siis on kahe eestikeelse raamatu arvustused. Üks on Tõnu Soosõrve “Ja pasunad hakkasivad hüüdma …”, mis käsitleb eesti vaskpillimängu ja selle õpetamise ajalugu; sellest kirjutab Jaan Ross. See raamat väärib kindlasti ka laiemat tähelepanu, ehkki on juba mitu aastat tagasi ilmunud, aga toimetus oli ühisel arvamusel, et see toetub väga aktuaalsele kirjandusele ja on väärtusik raamat. Ja siis lõpuks kirjutab Äli-Ann Klooren Eesti Filharmoonia Kammerkoorist ehk siis raamatust “Kammerlauljad. Filharmoonia Kammerkoor 40”.


Viimases aastaraamatus ja ka varasemates numbrites kohtab nii eesti kui ka inglise keelt. Mille alusel teete keelevaliku ning kuidas mõjutab keel ajakirja lugejaskonda?

Eks keel valitakse peamiselt teemade järgi. Peaaegu iga numbri puhul arutame, mis keeles see võiks ilmuda. Vahel oleme teinud ka seganumbreid, kus osa artikleid on eesti, osa inglise keeles. See on üsna tavapärane selliste regionaalsete ajakirjade puhul nagu meie oma. Käesoleval juhul oli tegu rahvusvahelise konverentsiga ja kuna teema kindlasti huvitab inimesi laiemalt kui ainult Eestis, siis otsustasime, et tuleb ingliskeelne number eestikeelsete kokkuvõtetega. See on alati natuke “noateral kõndimine” – ühest küljest soovime muidugi avaldada eesti keeles ja olla ajakiri eesti lugejaskonna jaoks, nagu meil eraldi eesmärgina on täiesti kirjas. Teisest küljest tahaksime või isegi peaksime olema rahvusvahelised ja siis on lihtsalt hädavajalik olla keeleliselt arusaadav.


Järgmisel aastal saab tähistada Res Musica 15. aastapäeva. Oled algusest peale väljaandega kaasas olnud. Kuidas kõik alguse sai ja mis eesmärgid tollal seati?

Alguse sai asi niimoodi, et Urve Lippus võttis mu muusikaakadeemiasse tööle ja minu põhiülesandeks saigi Res Musica toimetamine. Teadlased on kohustatud publitseerima kindla arvu teadusartikleid ja oli tekkinud suur vajadus oma teadusajakirja järele, kus saaks tekste avaldada ka eesti keeles ning kus oleks võimalik meie teemadest rohkem süvitsi kirjutada kui välisajakirjades avaldades. Esimene number ilmus 2009 ja selle saatesõna algab niiviisi: “Aastaraamat Res Musica tahab olla eesti muusikateadlaste jaoks kõige laiemaks foorumiks, milles avaldatakse artikleid kõigist muusika uurimisega seotud valdkondadest ja võimalikult rahvusvahelise autorkonna poolt”. Eesmärk oli siis arendada eestikeelset muusikateaduslikku diskursust, aga seostada seda ka rahvusvahelise ja võõrkeelse diskursusega. See on minu meelest siiani samaks jäänud. Ütleme nii, et teaduspoliitika on küll sundinud rohkem ingliskeelset suunda võtma ja inglise keel on teaduses niikuinii lingua franca, aga me ikkagi püüame meeles pidada ka eestikeelset poolt, et on oluline oma emakeelset terminoloogiat arendada ja diskussiooni võimaldada.


Res Musica regulaarsel ja õigeaegsel ilmumisel on suur roll tegevtoimetajal. Milline on sinu igapäevane töö ning kas oled aja jooksul täheldanud ajakirja kokku pannes mingisuguseid muutusi?

Põhimõtteliselt ei ole väga palju muutunud. Kogemusi on juurde tulnud ning selle võrra on palju lihtsam, et kujutan paremini ette, mis sammud millal tuleb teha ja palju miski aega võtab. Alguses tuli oma failides näpuga järge ajada, aga seda on vähemaks jäänud. Meie ilmumistsükkel on teadusajakirja kohta hästi kiire – hea on, kui artiklid laekuvad aasta enne ilmumist, kuna enamasti tulevad nad tunduvalt hiljem. Esimene faas, kui artiklid välja valitakse ja numbrit planeeritakse, on rohkem koostaja õlul ja meil on selline reegel, et koostajad vahetuvad roteeruvalt. Iga numbri paneb kokku järgmine toimetuse liige ja selletõttu mina olengi see ainus, kes on pidevalt kogu tsükliga tõesti algusest lõpuni seotud. Pärast esimest faasi hakkavad artiklid minuni jõudma. Vastavalt vajadusele ja sõltuvalt artikli küpsusastmest võib ka suunata need tagasi autorile parandamiseks, aga enamikus lähevad nad siiski retsenseerimisele. Meil on topeltanonüümne retsenseerimine, mis tähendab, et kaks eksperti, kes ei tea autorite nimesid ja autorid ei tea nende nimesid, loevad tekste. Siis läheb artikkel uuesti autori kätte parandamiseks ja sellele järgneb päris toimetamine. Töö jaotub aasta lõikes ebaühtlaselt, suur osa aastast on vähe teha või on aeg-ajalt vaja tegeleda artiklitega, siis on jällegi pikem paus. Tähtis on lihtsalt hoida silm peal, et toimingud püsiksid ette nähtud graafikus. Aga viimased kuud enne ilmumist on hästi intensiivsed, siis on jällegi palju tööd. Toimetajana olen püüdnud järgida seda põhimõtet, et mul on autoriga ühine eesmärk ja et autori huvid on minu huvid. Siin on abiks see, et ma ise ka vahel avaldan mõne kirjutise ja Res Musica on õpetanud mulle toimetajana seda, et eriti teadusajakirja puhul teab autor igal juhul teemast palju rohkem kui toimetaja.


Kui palju tuntakse Res Musicat väljaspool Eestit?

Vaadates ajakirja leidumist raamatukogudes üle maailma, siis on see üsna lai ja veebilehe külastatavuse põhjal võib küll öelda, et meil on lugejaid palju ka väljaspool Eestit, kuigi eestikeelne lugejaskond moodustab olulise osa – seda on samuti näha. Peale selle oleme mitmes andmebaasis, mis levivad üle maailma. Need on küll tasulised, aga on selge, et ülikoolid ja raamatukogud ostavad neid, nii et me oleme tegelikult väga kättesaadavad ja veebilehele lähevad artiklid niikuinii aasta pärast ilmumist lihtsalt tasuta üles. Mulle tundub, et kõige rohkem loetakse meid USAs, Saksamaal, Soomes, loomulikult Eestis. Need on riigid, kus on kõige huvitatum lugejaskond, aga tegelikult külastatakse lehte ka näiteks Indoneesiast, Panamast või Hispaaniast.


15. number on juba töös. Mis teemale see keskendub?

Järgmine number, mille koostab külalisena Marju Raju, tuleb kahe fookusega. Üks on Adorno – eelmisel õppeaastal oli muusika- ja teatriakadeemias Theodor Adorno seminar, mida ühena vedas eest Marju Raju. Seminar oli seotud Adorno märgilise raamatuga “Uue muusika filosoofia”, mis ilmus eesti keeles 2020. aastal Jaan Rossi tõlkes. EMTSi kevadiselt konverentsilt Tartu päeval tuli teine fookus – ettekanded meie toimetuse liikme Jaan Rossi juubeli puhul, mis seonduvad rohkem Rossi tegevusega, näiteks muusikapsühholoogiaga. Tegelikult tuleb see number suhteliselt laia teemade ringiga, mis on päris rõõmustav, ja võib huvitada ka erinevaid lugejaid. Ja Adorno on väga tähtis teema, mille üle on mul väga hea meel, et see Res Musicasse jõuab.

154 views
bottom of page