Pealkirjas öeldu võiks kõige lühemalt iseloomustada üht isiksust, kes sündis 13. detsembril 1922. aastal Rakveres, alustas muusikaõpinguid Tallinna konservatooriumis Gregor Heueri, Tuudur Vettiku ja Heino Elleri juures, põgenes 1943. aastal Soome ja sealt edasi Rootsi. Stockholmis asutas juba 1944. aastal Eesti Meeskoori, õppis 1946–1952 Olav Rootsi juures klaverit, juhatas lisaks Uppsala Eesti Segakoori, Stockholmi EELK segakoori ja Eesti Naiskoori, samuti segakoore seitsmel väliseestlaste laulupeol ja kahel laulupeol Rootsis. Aastast 1956 kuni oma surmani 2000. aastal oli Harri Kiisk ajalehe Teataja tegevtoimetaja. Poliitiliste ja ühiskondlike teemade kõrval oli tema südamele kõige lähemal loomulikult muusika. Ainuüksi Eduard Tubina kohta on ta avaldanud üle poolesaja artikli!
Tema kui klaverisaatja käe all omandasid kunagised estoonlased Stockholmis nii Puccini “Tosca” kui “Madama Butterfly” laulupartiid, operettide “Giuditta” ja “Nahkhiir” puhul oli Harri aga juba dirigendi rollis! Minu sügav sõprusside Harriga sai alguse 1967. aastal Estonia külalisetenduste ajal Helsingis. Meid tutvustas Neeme Järvi ning järgnevatel aastatel oli Estonias võimalik lavale tuua “Roosikavaler”, “Attila”, “Luisa” või “Väike korstnapühkija” just tänu Harri abile, kes muretses meile klaviirid ja mitmesugused lisamaterjalid. Vastutasuna siin ilmunud raamatute ja nootide kõrval huvitasid teda ennekõike koopiad mitmetest Artur Kapi käsikirjadest.
Tema 75. sünnipäevaks avaldas Estonia selts juubilari valitud artiklid pealkirjaga “Eesti muusikast ja muusikutest”. Kogumiku esimese kirjutise oli Harri avaldanud juba üliõpilasena 1943. aastal Artur Kapi 65. sünnipäevaks ja selle viimane lause määras prohvetlikult tema enese kiindumuse kogu eluks: “On vähe inimesi, kes kunstisse sellise tõsidusega suhtuvad kui Artur Kapp, ja on vähe neid, kes Artur Kapi kombel on öelnud: “Kunst – on usk”.” Eesti vabariigi president Lennart Meri andis Harri Kiisale Valgetähe IV klassi teenetemärgi, Estonia selts valis ta oma auliikmeks. Eesti kirjandusmuuseumi väljaandel ilmus 2012. aastal raamat “Harri Kiisk – eesti kultuuri vahendaja Rootsis” (autorid Triinu Ojamaa, Kanni Labi ja Janika Kronberg). Sellest raamatust leiame ka Arvo Mägi kirjutatud väga kujundlikud mõtted: “Harri Kiisk oli koorijuht, ühiskonna ja kultuurielu kriitik, toimetaja, õpetaja, poliitik, raamatute, nootide ja plaatide koguja – aga peale selle ka seltskonna elustaja ja innustaja, debatöör peolaua raamides, humorist ja sidemetelooja kokkutulnute vahel.”
Lõpetuseks veel Harri parima sõbra ja kaasteelise Kalju Lepiku luuleread:
KAOOTILINE KONTSERT
Mimi mi mi osatab Tosca
Scarpia tantsib tuliselt tuljakut
Miina Härma Eduard Tubin
Artur Kapp Johannes Kappel
raputavad rahulolematult päid
kõik puder ja kapsad
törtsti sekka toriseb trompet trianglid tilisedes töllerdavad
pikoloflööt pikutab põrandal
languido
tuuba toriseb
metsasarv läks metsa tooge viiulivõti
kontrabass tõmbab noodipuldi kohale värskelt värvitud vikerkaare
viiulikasti kaas kolksatab
klaver sülitab läbi
elevandiluukollaste hammaste
con tristezza
taldrikute vahele jääb kinni
Rimski-Korsakovi habe
Ainult suur trumm on tumm
'
