Hando Nahkur. “Lisztomania vol. 2”

Möödunud kevadel ilmavalgust näinud “Lisztomania vol. 2”, pianist Hando Nahkuri hetkel värskeim heliplaat, on järg tema esimesele, mõne aasta eest valminud Liszti-albumile. Ka uus plaat on nüüdseks leidnud sooja vastuvõtu ja pälvinud tunnustust teispool Atlandi ookeani, kus eesti juurtega pianist on tänaseks viibinud pea pool elu. Vahest ongi nii, et tõeliselt grandioossed ettevõtmised, nagu üks Franz Liszti muusikaga väljaantav CD-de sari kahtlemata on, vajavad enda ümber mõnevõrra avaramat ja mitmekesisemat kultuuriruumi kui see, milles siinmail ollakse ja tegutsetakse.

Albumil seitsme loo hulgast võib väga sageli kõlavate teoste, nagu “Hispaania rapsoodia”, “Ungari rapsoodiad” nr 10 ja nr 12 või “Armuunelmad” kõrval leida ka hoopis harvemini esitatavad “Ballaadi” nr 1 ja “Mefisto valsi” nr 2. Säravate virtuoospalade vahele on oskuslikult paigutatud “La lugubre gondola”, teos Liszti hilisest loomeperioodist, mille rõhutatud raskemeelsus küündib lausa soomeugrilike mastaapideni.

Hando Nahkuri klaverimäng jätab selle plaadi salvestustel suurepärase mulje. Liszti orkestraalne klaverikäsitlus paistab talle väga hästi sobivat, mis avaldub nii meisterlikult kokku kõlama pandud faktuurikihtides kui mängleva kergusega sooritatud pianistlikes surmasõlmedes. Plaati kuulates mõjub ülimalt sümpaatsena pianisti muusikalise mõtlemise klassikaline rangus ja korrastatus, mis lubab tal ulatuslikumadki muusikalised vormid terviklikuks mängida.

Kuulatud album tekitas soovi selle materjalist ka kontserdisaalis osa saada ja sisendas usku, et kusagil Liszti põhjatus muusikalises universumis võiks millalgi lähemas tulevikus moodustuda juba “Lisztomania vol. 3”.