Sellele prantsuskeelsele sõnale pakutakse eesti keeles väga palju vasteid ja laiemaid seletusi. Esimesena leiab tõesti eesti keeles võõrsõnana levinud vaste eksprompt, mida seletatakse kui muusikaterminit, kuid on ka laiemaid selgitusi nagu hetke looming või ootamatu impulss jpm.
Minul tekkis 29. detsembri hommikul absoluutselt ootamatu impulss – õhtul kontserdile minna. Valik Eesti piires oli väga suur, sest vana aasta viimased päevad pakkusid erinevaid kontserte lausa kaks-kolm päevas. Ootamatu impulss valis välja Viljandi pärimusmuusika aidas toimuva Eesti Sinfonietta solistide kontserdi. See oli juba kaalutletud otsus, sest neid muusikuid liiga sageli Eestis ei kuule, pigem Viini esindussaalides või Ahvenamaa ooperiproduktsioonis. Küll neid koduski kuuleb, kuid siin on tegu juba minu inertsusega. Seega asusin likvideerima oma info puudujääke vana-aasta viimastel päevadel. Teiseks polnud ma kunagi (!) külastanud Viljandi pärimusmuusika aita ega kuulnud sinfonietta kontsertmeistri rollis Anna-Liisa Bezrodnyd. Impulsse kui palju!
Eesti Sinfonietta on kamp muusikanäljaseid solisti võimekusega interpreete, kes ei tee tööd, vaid naudivad neile meelepäraste teoste esitamist – selline on minu mulje sellest kooslusest. 2022. aastal esitati kümmekond eri kava. Oluline roll on orkestri kontsertmeistril, kuna aeg-ajalt mängitakse ka ilma dirigendita. Statsionaarne kontsertmeister on Johannes Põlda, aga külalistena on olnud Rūta Lipinaitytė ja nüüd Anna-Liisa Bezrodny. 2022. aastal Viini kontserdimajas esinedes oli orkestri ees Soome tähtdirigent Emilia Hoving.
Mis siis toimus Viljandis? Meeldiv üllatus oli täismaja kuulajaid. Uudishimu tekitas Vivaldi “Aastaaegade” solistide nimekiri, kus lisaks kõikidele laval olevatele viiuldajatele olid anonseeritud veel tšello, vibrafon, altviiul ja contrabass(!). Ja tõepoolest nii see oligi, ka kontrabass Janel Altrov esitas “Sügise” Adagio molto solisti (viiuli) partii ja tegi seda hästi põnevalt. Kõige enam erineski originaalist “Sügis”, aga ka “Suvi” oli rikastatud vibrafonisolistiga. Kas seadete autorid olid solistid ise või keegi teine, ei õnnestunud tuvastada, kuid tulemus oli lõbus ja nauditav.
Et viimasena esitatud “Sügisele” oli enim “ehteid” “riputatud”, tagas päris loogilise ülemineku Tšaikovski-Raskatovi teosele “The Season’s Digest”. Algmaterjal on Tšaikovski klaveripalade tsükkel “Aastaajad”, mida on orkestrile “väänanud” Saksamaal elav ja töötav vene helilooja Alexander Raskatov (s 1953). Raskatov ja Leonid Desjatnikov (s 1955) on mehed, kes ei pelga oma või teiste loomingus tekitada huumorit ning kes on sellega eelkõige rikastanud Kremerata Baltica ja Gidon Kremeri repertuaari. Kremerata esituses olengi varem kuulnud Tšaikovski “Aastaaegade” Raskatovi versiooni ja ka Mustonen on vähemalt “Juuli”-kuud esitanud “Klaaspärlimängul” Tartus. Viljandis esitatu oli senikuuldutest ekspromptseim tähenduses – hetke loomingulisim – ja “Juuli” laulukoorgi entusiastlikem. Seega ei kahetse ma oma vana-aasta impromptut, mis sai hästi tasutud lavalt kostva üksmeelse ekspromptiga. Ei saa jätta lisamata, et saalitäis publikut avaldas rahulolu päris tormiliselt.