top of page

T-ubinasaak 2022


Mihhail Gerts ja Vanemuise sümfooniaorkester. FOTO EESTI KONTSERT

Tartus toimus 6.–9. oktoobrini Eesti Kontserdi festival “TubIN 2022”, meistriteoste muusikapidu, mis sarjana sai alguse sisuliselt äsja, toimudes esimest korda eelmise aasta oktoobris. Festivali veab kunstiline juht Mihhail Gerts, väga andekas dirigent ja pianist. Kolleegidelt kuuldud muljed eelmise aasta festivali kohta olid ülevoolavalt positiivsed; sel aastal sain selles ka ise veenduda – kontserdid olid vaimustavad nii teoste kui ettekannete poolest. Meeldetuletuseks ka mainin, et idee taolist festivali korraldama hakata sündis Elleri muusikakooli 100. aastapäeva pidustustel aastal 2019, mil Gerts tõi Eller Sümfonietiga ettekandele Tubina 2. sümfoonia. Sellega töötades sündiski Gertsis üsna ootamatult avastuslik äratundmine, et Tubin on heliloojana tõeline maailmapärl, “mis” oleks kaasaja eestlaste ja eesti kultuuri austajate jaoks tingimata vaja mõningatest tolmukübemetest korralikult puhtaks pühkida ja uhkete kõladega vääriliselt särama lüüa. Ning kus siis veel kui mitte Tubina kodulinnas ja eesti rahvuskultuuri hällis Tartus ja kuidas siis teisiti kui mitte kõrgetasemelise festivaliga.

Kui eelmise aasta “TubIN” koondus helilooja 3. ja 4. sümfoonia (viimaste Eestis kirjutatute) ümber, siis käesoleval aastal oli teatepulk ulatatud 5. ja 6. sümfooniale (esimestele Rootsis kirjutatutele). Oma vaimustust Tubina sümfooniatest kirjeldas Gerts eelmise aasta festivali brošüüris nii: “Tubina sümfooniad on XX sajandi muusikas maailma tippteosed, tõelised saavutused! Need on sama suured nagu Mahleri omad XIX sajandist, või Beethovenil, kelle viiendat sümfooniat teame peast. Oma kvaliteedilt ja meisterlikkuselt on Tubina sümfooniad XX sajandis täpselt samas kategoorias, olen sellest vaimustuses! Ja seda vaimustust tahan ma jagada.” Ja nagu eelmisel, jagas Gerts oma vaimustust ka sel aastal eriliselt võluval viisil – esitades vahetult enne sümfooniate juhatamist publikule orkestriga lühidalt osade kõige olulisemad teemad ja motiivid, selgitades ühtlasi lahti ka nende sisu ja konteksti helitöös. Arvestades, et Tubina muusika pole just kõige lihtsam kuulamine isegi elukutselistele muusikutele, oli taoline lähenemine muidugi äärmiselt tänuväärne ja ka eesmärgipärane, kuivõrd Gertsi üks eesmärke selle festivaliga ongi ju olnud, et Tubinast hakkaksid rohkem aru saama ja teda väärtustama ka n-ö tavalised inimesed ehk mitte-muusikud. “Kõndisin enne kontserti üksi mööda Tartut, nägin palju noori inimesi, aga kontserdile ei tulnud neist keegi,” kurtis ta samuti eelmises bukletis. Kui aga ühe muusikalise eepose kõik tähtsamad osatäitjad publikule eelnevalt nii šarmantselt tutvustatud saavad, oleks ju lausa ebasünnis neid tegelaskujusid endiselt võõraks pidada. Ühtlasi kajastus dirigendi taoline lähenemine ka kuuldavas kvaliteedis – sümfooniad olid esitatud erakordselt detailselt läbitunnetatuna, parimat saksa traditsiooni järgides, kus teost ei esitata mitte niivõrd läbi emotsionaalse fookuse prisma, kuivõrd just intellektuaalsest süvaanalüüsist lähtuvalt, mis võimaldab ka teose emotsionaalsel poolel hoopis kõrgemal ja mõjuvamal tasandil särama lüüa. Neid dirigente ei pruugigi olla nii palju, kes oma partituuriga eelnevalt nii põhjalikult tööd teeksid kui Gerts. Säärane suur isiklik pühendumus ja sellest johtuv väga selge ning veenev kontseptsioon (ja seda muidugi mitte ainult Tubina teostes, vaid ka teiste heliloojate ettekannete puhul) olid ka Vanemuise sümfooniaorkestrile kuuldavalt innustavalt mõjunud, iga orkestrant tundus andvat endast maksimumi, samas protsessi ise professionaalselt nautides.

FOTO EESTI KONTSERT

Festivali avakontserdi pealkiri “Leegitsev süda” pärines August Gailiti samanimelisest romaanist, mis käsitleb kahte omapärast armastuslugu, ühte õnnetut ja teist õnneliku lõpuga; ning samuti ühe väikese maarahva suhet oma kunstnike ja teiste vaimuinimestega. Kui Tubin Eestist 20. septembril 1944 põgenes, sattus temaga samasse paati ka kirjanik August Gailit, kel oli kaasas seljakott “Leegitseva südame” korrektuurpoognatega, sest käsikiri põles märtsipommitamisel ära. Sel dramaatilisel hetkel sünnib nende vahel lähedane sõprus. Kuivõrd avakontserdi põhiteos oli Tubina 5. sümfoonia (1946), mis oli ta üks esimesi Rootsis valminud oopusi ning kahtlemata mõjutatud sõjast, põgenemisest ja nendega seotud rasketest läbielamistest, on “Leegitsev süda” kontserdi pealkirjana siinses kontekstis mitmetahulise ja ka sümboolselt sobiva tähendusega.

5. sümfoonia on Tubina vast kõige tuntum ja ka kõige esitatum orkestriteos. Kuivõrd Vardo Rumessen on nimetanud seda lausa “Eesti rahvussümfooniaks”, luban endale alljärgnevalt veidi detailsemalt isiklikku analüüsi ja muljeid, mida selle helitöö esitus Gertsi juhtimisel minus tekitas.

Tubina 5. sümfoonia on samuti justkui painatud või seestunult vaimustunud sellest eri heliloojate viiendate sümfooniate “saatuse koputamise motiivist”, mis Tubinalgi Beethovenile sarnaselt (kes koputamisele XIX sajandi alguses oma viiendaga ju esmase hoo sisse andis) koosneb samuti neljast noodist. Tubinal on need sedapuhku siiski ühel helikõrgusel ja koosnevad rütmiliselt kahest kiirest ja kahest aeglasemast koputusest. Need kohe sümfoonia alguses kõlavad saatuslikud koputused hakkavad kohe pärast esmakõlamist mingit justkui saatanlikku ülesannet täitma, tantsides “Meil aiaäärne tänavas” viisinootidel, tehes seda aga teatava groteskse improvisatsioonilisuse ja eksalteeritusega. Justkui oleks sarvilisel hea meel irvitada Maarjamaa hinge või eestlaste sunnitud kodumaalt lahkumise üle. Ei ole raske ära tunda, mis on olnud Tubina südamel – just äsja läbielatud põgenemine ja heitlikud vintsutused, mure Eesti pärast. Sellele ülirahutule rütmistiihiale vastandab Tubin inimliku ja nostalgilis-igatseva meloodilise materjali, mis on siiski esitletud pigem tubinlikult filosoofilises kui tšaikovskilikus Suurima Tunde manifesteerumise võtmes. Enne kui need helgemad tundevarjud sümfoonias rohkem mõjule pääsevad, peavad nad tõsiselt nende maniakaalsete rütmifaalanksitega heitlema. Gertsi engagement mainitud heitluse reljeefsel ja detailirohkel esiletoomisel oli lihtsalt suurepärane! Aga see võitlus ei tundu terve I osa jooksul kohe üldse edukas olevat. Huvitav, et kuulates töötluse kulminatsiooni, kus rütmilisele vastanduv meloodiline teema oli omandanud teatava võika eesrindliku karakteri, tekkis tugev seos, ehk koguni déjà entendu Honeggeri “Pacific 231-ga”. Osa edasises arengus omandab see teema saatusega võideldes kohati isegi traagilise karakteri, osa lõpus aga tekib mulje “allajäämisest”, mõnes mõttes ka “laviini” alla jäämisest. Avaosa muusikas on kindlasti ka lihtsalt programmilist mäsleva mere ja rahutute vete kirjeldust, mis on siiski saavutanud kõrgema sugestiivsuse taseme seoses põgenemisel isiklikult läbi elatuga. Teise osa alguses kuuleme hiirvaikselt uitlevaid pizzicato’sid jällegi “Meil aiaäärne tänavas” viisil, tundub, justkui oleksid riismed eesti rahvalaulust ehk eesti hingest saanud pakku “nelja koputuse” malaka-armee käest ja julgevad nüüd vaevalt oma nägu näidata. Vabanemise sõnum tuuakse õrnalt vana eesti vaimuliku rahvaviisiga “Öö lõpeb tääl”. See modifitseerub loomulikul kombel hetkeks ka kauniks “Meil aiaäärseks tänavaks”. Saatus küll ilmutab end, ent jääb selgelt kõrvaltegelaseks. Kolmanda osa põhiteemas on rütmisöed jälle hõõgvele puhutud, võrdseks kiirenenud neljale noodile sekundeerivad põhihelistikku lahenevad kaks valitseva karakteriga saualööki, mis neljale eelnesid, pärast kordust järgneb justkui õukond jäigas tai-ri-rütmis ja lõpetab hoiatava näpuviibutusega. Gertsi mainitud seos II osa koraaliga tundub vähemalt kuulamise põhjal veidi meelevaldne, aga erinevalt temast polnud minul mahti partituuri välja otsida. Gertsi interpretatsioonid mõjusid aga oma headuses nii innustavalt, et tabasin end saalis päris mitmel korral soovimas, et tahaks neid veel kord ka partituuriga kuulata. Muusikaline kontrast justkui keeristormi rahulikuma keskmena usaldatakse kõrgetele puupuhkpillidele, eriti flöödile. Pärast viimast tormilist faasi tuleb III osa justkui sümfooniat kokkuvõtev eepilis-jutustav lõpuosa, mis algab II osa lõpu-koloriidiga, lõpeb aga triumfeeriva positiivsusega, kuhu areneski see avaosast alanud võitlus, assotsieerudes mulle sedapuhku veidi hoopis Richard Straussi “Also sprach Zarathustra” algusega.

Liisa Randalu. FOTO EESTI KONTSERT

Festivali avakontserdi esimeses pooles sai aga kõigepealt kuulda hoopis Zoltán Kodály “Kontserti orkestrile” (1939/1940) ning Paul Hindemithi kontserti vioolale ja orkestrile “Der Schwanendreher” (“Luigekeeraja”, 1935), kus solistiks oli Saksamaal Karlsruhes üles kasvanud väga heal tasemel vioolamängija Liisa Randalu. Liisa mängis ovatsioonitormile reageerides ka ühe lisaloo – Jüri Reinvere “Ööpildi Lisaga” (“Nachtbild mit Lisa”). Ehkki ka Kodály oli oma erksa ja eksootilise helikeelega väga inspireeriv, pakkus võrdväärset gurmee-elamust just too Reinvere miniatuurne pala. Sõnastaksin, et tegemist oli heas mõttes n-ö meeleolumuusikaga, seisundimuusikaga, mis sellisena ei pretendeerinudki ehk millelegi muule. Meeleolu ja seisundite, mõttevälgatuste palett oli esitatud suure nüansirikkusega, piano-värvide kirevus nõudnuks ideaalis muidugi kammerlikumat ja (ventilatsiooni mõttes) vaiksemat saali. Liisa Randalu valitses neid nüansse ja oma pilli suure meisterlikkusega! Samuti Hindemithis, kes heliloojana mind isiklikult seni ei ole eriti kõnetanud, seetõttu rohkem remarke ma Hindemithi esituse kohta ei soovi teha.

Kuidas sünnib muusikateos. Alisson Kruusmaa. FOTO EESTI KONTSERT

Festivali teise päeva esimene kontsert (juba kell 13 Vanemuise kontserdisaalis) oli mõeldud eeskätt noortele – noore helilooja Alisson Kruusmaaga etendati publikule katset, kuidas sünnib heliteos. Alissonile anti 15 minutit ja ka pillivalik – kehapillid ja marimba – millistele ta pidi siis reaalajas teose looma. Lavataguses ruumis ootasid heliloojat kirjapulk ning tühi noodipaber; ja samuti kaamera, mis oli suunatud tollele paberile. Sel viisil vahendati toimuv reaalajas saali kinolinale, nii sai publik “oma silmaga” näha muusikateose sündi. Löökpillimängija Heigo Rosin ning Mihhail Gerts rääkisid samal ajal muusikast, toimuvast, rütmidest ja kehapillidest ning tegid saalisviibijatega juba ettevalmistavaid harjutusi-katsetusi, sest kavas oli publiku abiga sündiv teos ka kohe maailma esiettekandele tuua. Selleks jaotati publik kolmeks, n-ö vasakud, keskmised ja paremad toolid. Kõik inimesed pidid siis kätega erinevaid plakse ja nipse tegema, sõrmedega trummeldama ning ka jalgadega müdistama, sõnaga – kehapilli mängima. Heigole jäi marimba partii ning Mihhailile teose selgeks õpetamine ning juhatamine. Teose pealkirjaks sai “Lainetused marimbale ja kehapillile”. Häppeningi näol oli tegemist väga laheda idee ja teostusega ning kõik said muusikast palju rõõmu ja veidi ikka nalja ka. Just säärased sütitavad ettevõtmised tekitavad noortes kindlasti huvi klassikalise, eriti ehk just kaasaegsema muusika vastu. Minu poolt maksimumpunktid idee originaalsusele ning ka Mihhaili ja Heigo publikuga suhtlemisoskusele. Mulle kui muusikule pakkusid mõnevõrra rohkem huvi siiski kontserdi algul kõlanud kaks sissejuhatavat teost, mõlemad marimbale ja klaverile. Esimene neist pärines festivali nimihelilooja sulest, pealkirjaga “Vana valss”, teine oli Alisson Kruusmaa “Mesmerism”, kirjutatud 2014. aastal helilooja Itaalia õpingute perioodil (ja on tema sõnade kohaselt ka Milano elu teatav peegeldus). “Mesmerism” on algselt kirjutatud klarnetile ja klaverile, siin oli marimba variandi esiettekanne. Teos oli huvitav gurmee-elamus. Ehkki ma ei ole algversiooni kuulnud, on mul tunne, et sääraseid kumedaid virvatulesid, nagu selles helitöös, ongi parem kuuldavale tuua just marimba ja klaveriga. Kohati assotsieerus see loitlemine mulle teatavas mõttes isegi veidi Tubina “virmaliste”-motiiviga. Tubina “Vana valss” oli jällegi pealkirjale kohaselt muhedas stiilis – rahvaviisidele tuginev lõbus ning samas ka tubinlikult elitaarse mekiga tantsulugu.

Joonas Hellerma ja Peeter Torop. FOTO EESTI KONTSERT

Õhtul oli koostöös Eesti semiootika seltsiga ning osana Juri Lotmani 100 aasta juubeli-programmist Elleri kooli Tubina saalis kontsert-vestlusring “Inimlikkuse proovikivi”, kus Joonas Hellerma vestluskaaslane oli kirjandusteadlane ja semiootik Peeter Torop. Mihhail Gerts ütles kontserti sisse juhatades: “Juri Lotman võttis XX sajandi kokku ühe lausega, et XX sajand oli meeletu tehnilise ja teadusliku arengu sajand ning meeletu kultuuri taandarengu sajand. Vestluse teemadeks olid Lotmani eetika ja inimlikud humaansed printsiibid. Gerts mainis, et Lotmani seisukohad olid talle seda festivali tehes suureks abiks, eriti tema mõtted vastuolulisusest, kuivõrd aeg, kui Tubin oma 5. ja 6. sümfooniat kirjutas, oli väga vastuoluline. Kontekstiks oli niisiis pärastsõjajärgne aeg, ühe vana maailma varemetel olemine. Hellerma: “Kuidas säilitada oma inimlikkus ja kuidas säilitada optimismi ja elujanu, tõetunnet pärast seda, kui üks suur katastroof ja häving on meist üle käinud. Miks kultuur ja inimkond ei progresseeru, vaid meil on ikka needsamad barbaarsed ohud langeda tagasi mingisugusele ebainimlikule tasandile; miks need meiega ikka kaasas käivad ja miks me ei suuda inimkonnana, kultuurina neid probleeme ületada.” Kivil ei ole valikut. Lotman ütleb, et inimesel on alati valik. Vestlusest jäi kõlama kolm märksõna: teadmised, mälu ja südametunnistus. Ise oleksin inimlikkuse avamisega seoses oodanud veel selliseid küll südametunnistusega seonduvaid, ent siiski täpsustavaid rõhuasetusi, nagu arenenud inimlik kaastunne/empaatia ning ka pühadusetunnetus, ehk midagi seesugust, mida Albert Schweitzer nimetas aukartuseks elu ees.

Rootsi helilooja Wilhelm Stenhammari pesueht romantiline “Allegro brillante” (1891) klaverikvartetile, millega kontsert keelpillikvarteti M4GNET ja Mihhail Gertsi suurepärases ettekandes algas, oli esitatud noorusliku siiruse ja elaaniga. Teos ise oli nii kaasakiskuv ja nakatavalt positiivne, et tekkis tunne, nagu muusika annaks tiivad ja tõuseks kohe lendu ... Es-duur helistikuna andis läbematusele lisaboonusena juurde ka teatavat pidulikkust, ehk isegi kuninglik-õukondlikku, nagu Es-duurile kohane. Gerts ise võttis teose kokku nii: “Helge, konfliktivaba pilt Rootsi ühiskonnast, sisulist draamat siin ei ole.” Mina päris nii resoluutselt ehk ei väljenduks, draama noorusliku tuhina näol oli vähemasti minu jaoks täiesti olemas, aga tõsi, tragöödiat või konflikti elu ja surma peale ses muusikas tõesti pole. Sellisena mõjus ta vaat et ventiilina kokku kogunenud pinge mõningaseks lõdvendamiseks, kui üks helge päikesekiir positiivsuse algena meie käsitletaval festivalil, ehk vastandi alge on pooluses stiihiliselt alati olemas, nagu visualiseerib ka yin’i ja yang’i sümbol.

Rene Laur ja Joonatan Jürgenson. FOTO EESTI KONTSERT

Rene Laur ja Joonatan Jürgenson esitasid Tubina sonaadi altsaksofonile ja klaverile (1951). Kammermuusikaline kompvek, parajalt lühike, u 13 minutit, samas kolm väga vaheldusrikast osa, kus on esindatud Tubinale nii tüüpilised riituslik ja kratilik tantsulisus, samuti müütilise aja karakterid, loomulikult tubinlik harmooniakäsitlus ning muusikalise materjali sümfooniline töötlemine; tinglikult võttes paiguti ka teatav rahvamuusikakoloriit, samas aga isegi džässilikud sound’id ning teises osas ka üllatav keskaegne trubaduurilaul. Duo on pikalt koos mänginud ja selle teose ka plaadistanud, seega oli esitus heas balansis, väga kindel ja n-ö sissemängitud; ehk isegi “liiga hästi sissemängitud” ... Aga üldises plaanis kindlasti intellektuaalselt väga hästi tunnetatud.

On vähe heliloojaid, kes on suutnud juba väga varases nooruses luua teoseid, mis on sellises küpsusastmes, et paljalt kuulamise pealt, ilma fakte teadmata, ütleks, et tegemist on “küpse inimese” muusikaga. Vast kõige ülevamaks näiteks, millistesse taevastesse kõrgustesse ühe väga noore inimese muusika võib kristalliseeruda, on kindlasti Richard Straussi sümfooniline poeem “Tod und Verklärung” (“Surm ja kirgastumine”), mis valmis, kui helilooja oli vaid 25-aastane. Erich Wolfgang Korngold kirjutas oma klaverikvinteti op. 15 E-duur aastail 1920/1921, olles 23-24-aastane. Selle teine osa on samuti tõeline vaimne kontemplatsioon, mis säärasena kontserdil kuuldust ehk just kõige paremini suutis muusikaliselt avada inimlikkuse mõistet, mis esines ju ka vestlusringi pealkirjas. Oli siiras rõõm kogeda, et mitte ainult heliloojad ei või olla varaküpsed, vaid ka interpreedid – M4GNETi neli vähemasti visuaalselt noort liiget esitasid seda helifilosoofiat täie mõistmise ja vajaliku tunnetusega, Mihhail Gertsist klaveril muidugi rääkimata. Tubina sümfooniate kõrval kujunes just too Korngoldi II osa mulle üheks festivali muusikaliseks kõrghetkeks. Nooruslikumad ja tormilisemad I ja III osa olid nauditavad teisel kombel. M4GNET koosseisus Robert Traksmann (I viiul), Katariina Maria Kits (II viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Siluan Hirvoja (tšello) jättis terve festivali jooksul kõigiti tugeva mulje.

Keelpillikvartett M4GNET koos Mihhail Gertsiga. FOTO EESTI KONTSERT

8. oktoobril oli Eesti rahva muuseumi raamatukogu saalis kontsert “Tartu motiivid”, mis oli mõeldud muusikaliseks illustratsiooniks näituse “Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist” pidulikule lõpetamisele. Kuivõrd ette kantud Eduard Tubina klaverikvartett cis-moll ETW 59 (1930) ja ka Eduard Oja klaverikvintett (1935) kõlasid samas koosseisus ka (täpselt!) aasta varem – 8. oktoobril 2021, esimesel “TubINa” festivalil (tõsi, tšellist oli toona siiski Marcel Johannes Kits) –, jätan need hetkel lähemalt käsitlemata, mainin vaid, et tegu on suurepäraste ja suurejooneliste kammerteostega ning esitajad pakkusid meeldejääva kunstilise elamuse. Kriitikana sooviksin siiski esile tuua, et raamatukogu akustika ei olnud selle kontserdi jaoks just kõige parem, heli ei kandunud saalis piisavalt vabalt ja ka klaver tundus teiste pillidega võrreldes matim. Kuid visuaalne ja ka arhitektuuriline ambient kõrges maast laeni raamaturiiulitega ruumis oli muidugi väga inspireeriv. Enn Kunila näitus oli aga täiesti vaimustav! Fookuses olid värvi erinevad kasutusviisid Eesti vanemas maalikunstis. Eri tehnikates maalitud külluslik värvide pillerkaar tervelt plejaadilt toonastelt suurepärastelt eesti kunstnikelt lausa kutsus seda kõike endasse ahmima. Publikul oli pärast kontserti viimane võimalus sellest osa saada kunstiajaloolase ja dramaturgi Eero Epneri väga erudeeritud ning ühtlasi mõnusa huumoriga vürtsitatud erialasel juhendamisel. Paraku jäi too võimalus suuresti teoreetilis-hüpoteetiliseks, kuna päevane kontsert ERMis ja õhtune kontsert Elleri kooli Tubina saalis olid ajaliselt liiga lähestikku. Ilmselt oleks olnud mõistlikum, kui ERMi kontsert oleks alanud vähemalt tunni, veelgi parem, kui kahe tunni võrra varem, kuivõrd ERM ise tundus olevat väga jäik oma sooviga maja kindlasti täpselt kell 18, nagu tavapäraselt kombeks, sulgeda. Et kontsert sel korral aga siiski piisavalt vara ei alanud, oleks olusid arvestades olnud ERMist küll ilus tulla vastu vähemalt neile, kel ei olnud vaja kella pealt ära minna (näiteks õhtusele kontserdile), et olla erandkorras selle saali piires tunni võrra kauem lahti, et kõik soovijad saaksid siiski kogu näitusega minimaalselgi määral tutvuda ja et näitus saaks ka seeläbi tõesti väärikalt lõpetatud, sest kindlasti oli kuulajate hulgas küllalt ka neid, kes polnud näitust varem külastanud. Ise jõudsin poole tunniga põgusalt tutvuda ehk veerandiga maalidest, kui pidin juba õhtusele kontserdile lahkuma, ehk kogu näitusest mingi ülevaate saamiseks oleks mu käsutuses pidanud olema vähemalt kaks tundi. Idee ise – põimida festivali kavasse lisaks muusikale ka teisi kunstiliike ning kultuurilis-akadeemilisi vestlusi – aitas muidugi tohutult avardada kogu asjassepuutuvat kultuurilist konteksti ning puhkeb küllap õitsele ka järgnevate “TubINate” raames.

Sten Heinoja ja Tuuri Dede. FOTO EESTI KONTSERT

Juba ettehõigatud õhtune kontsert, “Rahvaste hääled lauludes”, oli samuti vestlusringiga rikastatud. Interpreetideks sedapuhku metsosopran Tuuri Dede ja Sten Heinoja klaveril, Joonas Hellermaga vestlejateks aga folklorist Taive Särg, pärimusmuusik Lauri Õunapuu ning kirjandusteadlane Liina Lukas. Kõigepealt kõlas 8 pala Mart Saare tsüklist “19 rahvaviisi klaverile” (1910–1913), seejärel oli vestlusring ja valik Saare soololaule ning kontserdi lõpetas Eduard Tubina üks suurepärasemaid klaveriteoseid – “Ballaad Mart Saare temale”. Saare klaveripalade eel lasti kõlaritest nende samade viiside arhiivisalvestisi; mõned neist pärinesid isegi vaharullidelt – jällegi üks väärt mõte, kuidas ühendada minevikku ja olevikku ning rahva- ja kunstmuusikat. Tuuri Dede jättis lauljana väga kandva ja võimeka mulje. Sten Heinoja väga isikupärased esitused Saare rahvaviisiseadetest ning Tubina ballaadist kujunesid aga festivali järjekordseks muusikaliseks kõrghetkeks. Stenil tundub olevat loomupärane oskus luua väga eredaid ja kujundlikke, orgaaniliselt loomulikke karaktereid, samas tehnilisi raskusi justkui möödaminnes ületades. Tubina ballaadis oli palju äratundmisrõõmu – kuulsin üllatavalt sarnast lähenemist minu enda kunagisele interpretatsioonile sellest teosest.

Vestlusest jäi veidi häirima asjaosaliste soov justkui väärtustada ja esile tõsta rahvamuusika ja selle kogujate puhul kõike seda, mis ei ole algupärane ja rahvusliku omapäraga, vaid toonitati just rahvamuusika üldinimlikke külgi. See oli kõik iseenesest ju õige, mida räägiti, üldinimlikud küljed on ju olemas igasuguse muusika puhul, aga midagi jäi säärase peamiselt üldinimlikkusele keskendunud käsitluse puhul siiski justkui puudu või hingele kripeldama. Minu jaoks on eesti rahvamuusikas nii mõndagi sellist eksootilist ja eripärast, mis teeb selle teiste rahvaste muusikast ja eriti just saksa-vene-itaalia-inglise-prantsuse kultuuritraditsioonist selgesti eristatavaks; ja vast see ongi eesti pärimuse puhul kõige olulisem ja väärtuslikum, väärides ühtlasi ka (lisa)rõhuasetusi vastavates vestlustes ja aruteludes.

Enn Lillemets. FOTO EESTI KONTSERT

Festivali lõpupäev algas tugitoolisportlastele kohaselt bussiistmel Vanemuise-esises parklas, kust alustasime kultuuriloolase Enn Lillemetsaga (kes on lisaks tuntud ka kui näitleja, lavastaja ja luuletaja), juba eelmise aasta kogemustest ülistatud mitmetunnist kultuuriretke risti-rästi läbi Tartu, kus Enn tutvustas, millises majas milline Tartu vaimuinimene kunagi elas, pajatas ka üldisemat kultuurijuttu ning rääkis juba kadunud hoonetestki. Kahjuks pidin selle poole pealt katkestama, kuna pidin ise esinema minema. Jäin kadestama neid, kel oli võimalus bussiga võiduka lõpuni rühkida.

Festivali lõppkontsert sama päeva õhtul Vanemuise kontserdimajas kandis veidi provotseerivat pealkirja “Uus algus”, aga eks iga lõpp ole ju ka millegi uue algus. Kava läbis lootusekiir pääseda sõjakoleduste painest. Mihhail Gerts tsiteeris kontserdi alguses veelkord Juri Lotmanit: “Kunst on kui õis, mis tõuseb tuhast.” Tubinale oli Rootsi jõudmine uus algus, nii jätab ta oma 6. sümfoonias selja taha sõjatemaatika ja hakkab hoopis läbi grotesksete tantsurütmide muretsema klassikalise muusika saatuse pärast, et “allakäiku tähendav” džässmuusika seda välja ei tõrjuks. Nii tõuseb omamoodi tuhast ka Tubina muusika ajend. Uus algus on see aga teatavas mõttes ka eesti muusika jaoks laiemalt, sest ka Tubina 6. sümfooniast kaks aastat hiljem valminud Tambergi “Concerto grosso” sai kohe üle maailma tuntuks. Avateosena kõlanud Heino Elleri sümfooniline poeem “Laulvad põllud“ (1951) oli minu jaoks varem tundmatu teos, seda positiivsema elamuse osaks ma sain, kuna kogesin sama head Elleri sümfonismi, nagu mulle juba varasemast tuttav oli. Nõukogude ideoloogilise ootuse survel kandis see poeem just sellist agraarsust õilistavat pealkirja, aga oli kuulda, et tegemist oli siiski palju enamaga. Minul ei tekkinud kuulates assotsiatsioonid mitte niivõrd põldude, kuivõrd üldisemalt lagedate väljade, karmi maastiku ja isegi ratsutamisega. Kui Elleril oleks palutud kirjutada filmimuusika mõnele vesternile, küllap siis oleks see võinud kõlada üsna sarnaselt. Samas oli see looduspilt kujutatud nii kaunilt ja sugestiivselt, et peale puhta looduselamuse ei soovikski säärasest muusikast midagi saada, ning jäi mulje, et sellisena oli see ka Ellerile teatavaks võimaluseks põgeneda Nõukogude aja ideoloogilistest kammitsatest. Tambergi “Concerto grosso” kõlas aga oma tuntud headuses.

Festivali lõpetanud Tubina 6. sümfooniale tegi Mihhail Gerts juba tavaks kujunenud sissejuhatuse, tutvustades taas kord helitöö muusikalisi motiive ja peategelasi. I osa saatuse moodi koputamine ja laulvam kõrvalteema peavad hakkama rinda pistma saksofoni ja džässilikus võtmes tangoga. “Virmaliste” motiiv II osa alguses annab sellelegi teosele mõjuva, loodust kirjeldava mõõtme, parodeeritud tantsud kujutavad aga džässmuusika osakaalu liigset kasvu kultuuris. III osas laseb helilooja kõlada lõpuks ometi tõsise muusika klassikul, chaconne’i tüüpi variatsioonidel. III osa on filosoofiline arutlus par excellence kultuuri ja inimühiskonna süvahoovuste üle.

Vanemuise orkester näitas end festivalil väga võimeka muusikakollektiivina, suutes kohati pakkuda juba maailmatasemel kvaliteeti. Suur osa orkestri viimase aja arengust on tulnud muidugi tänu Vanemuise muusikajuhile ja peadirigendile Risto Joostile. Aga ka Mihhail Gerts on sellele arengule juba korduvalt oma panuse andnud. Kõnealuse festivali eest saab Gertsi küll ainult ülivõrdes kiita! Seda tegi ka Risto Joost festivalijärgsel väikesel koosviibimisel, mainides muuhulgas, et: “praegu on need uksed lõpmatusse (orkestri kvaliteedi mõttes) just tänu sellele festivalile järjest rohkem lahti”.

Tahaksin käsitleda ka veel üht väga tundlikku teemat, mille käsitlemise soov tõukus just praeguse festivali brošüüri kujundusest, aga ma ei soovi seda teha kriitikana konkreetselt siinse festivali või mõne konkreetse kontserdiorganisatsiooni pihta, vaid üldisema mõttearendusena, mille järgi minu arvates suur osa ühiskonnast hetkel januneb. Asi puudutab koroonapiiranguid (mille tõttu ka mul endal ei olnud võimalik külastada näiteks esimest festivali aasta tagasi). Kes tunneb, et see teema teda liialt ärritab, jätku lugemisel järgnev lõik vahele. Tõuke teemast kirjutada sain sellest, et festivali bukleti esikaane pöördel täidab tervet lehekülge Eesti Kontserdi ja Vanemuise kontserdimaja reklaam: “Elamusi täis sügis!”, taustaks foto keelpilliorkestrist Vanemuise kontserdimaja laval, ent kõikidel muusikutel on maskid ees. Miks valiti välja just see foto? On ju kindlasti sadu fotosid Vanemuise laval olevatest muusikutest ka ilma maskideta. Rääkimata sellest, et maskikandmist laval polnud nõutud ju ka valitsuse poolt. Ma saan aru, et ajaline distants selle teema käsitlemiseks on ehk veel liiga väike ja seda ei söandata veel teha, aga üritaksin siiski teha väikese alguse, pidades silmas kohe algavaid jõule kui rahu ja leppimise aega. Ehk siis: maskiga inimene on põhimõtteliselt ju esteetiliselt kole “vaatamisväärsus”. Teisalt – teatrite ja kontserdisaalide lavad on ju mõeldud kunstnikele avalikuks eneseväljendamiseks, aga kuidas minna lavale end väljendama, kandes samal ajal sümboolset “suukorvi”? See oleks ju iseenesest juba groteskne vastuolu. Mina seda muusikuna ei teeks; ja loodan, ehk liialt sinisilmselt, aga siiski, et ka Tubin poleks seda teinud, isegi kui oleks eksinud sellega “kehtiva korra” vastu. Erinevalt enamikust tänapäeva nii klassika- kui ka popi-tähtedest ei kartnud mineviku suurvaimud nii paaniliselt seda valitseva riigivõimuga vastuollu minemist, vaid asusid tihti just vastupanuliikumiste etteotsa. Maski kandmine laval saab põhjendatud olla vaid erandkorras mõne konkreetse inimese puhul, kes tõesti ongi haige või kel on tõsist alust arvata, et ta võib näiteks lähikontaktsena olla ka ise juba nakkusohtlik, ehkki sümptomeid pole veel avaldunud. Just viimati nimetatud põhjusel kandsin maski laval kord isegi. Ja ka siis, kui inimene lihtsalt isiklikult väga kardab nakatuda ja usub seejuures tõsimeeli, et nakatumise ärahoidmiseks on maskikandmine olulise tähtsusega tõhus meede. Et selliseid kartjaid, kes tõesti nakatumisehirmust, mitte kohustusest, maski kandsid, oli vaid kaduvväike osa, tõestab praegune olukord, kus kohustuse puudumisel näeme saalides vaid üksikuid maskidega inimesi. Niisiis ei peaks me muusikute ja kontserdikorraldajatena püüdma “normaliseerida” üldist maskikandmiskohustust gripi- ja koroonalaadsete haiguste kontekstis ei laval ega tegelikult ka saalis. Kui mõtlen tagasi enda isiklikule kogemusele muusikuna, siis ka laval olla oli minu jaoks psühholoogiliselt väga raske, kui saalist vaatasid vastu vaid kaetud robotlikud näod, millel puudus inimlikkus. Oli tajuda vaid tohutut hirmuõhkkonda; see mõjus paraku halvavalt ka lavalisele sooritusele. Tean teisigi muusikuid ja teatriinimesi, kellel oli säärase publiku kogemine laval tõsiseks katsumuseks. Kindlasti on ka neid, kes minuga selles küsimuses kohe üldse ei nõustu, aga on, mille üle tõsiselt järele mõelda ... Usun ja tahaksin loota, et selles, et üleüldine maskikandmiskohustus saalis ei olnud koroona-kontekstis õigustatud (vaktsiini-passide süsteemist rääkimata), on piirangute-järgne periood, kus oleme ilusti ilma nende piiranguteta hakkama saanud, veennud siiski suuremat osa neid, kes piirangute ajal kahel käel neid piiranguid pooldasid, ja terve ning sõbralik arutelu nende teemade üle aitaks tekkinud lõhesid ja haavu ühiskonnas jälle liita ja ravida. Kõige halvem, mida antud olukorras teha, oleks minu arvates see, kui jätta mulje, et “mingit probleemi” nende teemadega seoses ju tegelikult ei olnudki ja teha nägu, et midagi hullu ühiskondliku sidususega, aga ka suhestumisega riigivõimu, ei juhtunudki. Nii tsementeeritaks haavad ja lõhed aastateks, võimalik, et terveks põlvkonnaks või kauemakski. Kui mõelda veel festivali arutelude kontekstis, siis ka see on tegelikult väga oluline ja põhimõtteline “inimlikkuse proovikivi”, kas me suudame või vähemasti soovime jääda inimlikuks ka välimuselt – st kas me soovime mitte kanda maski; ja ka oma käitumiselt – kas me soovime mitte lahterdada inimesi vaktsineerituteks ja mitte vaktsineerituteks, võttes viimastelt ära (nagu tagantjärele peaks olema selge, siis täiesti sisulise vajaduseta ning ebaõiglaselt) suure osa õigustest ja võimalustest ühiskondlikus elus osaleda. Minu hinnangul ei pidanud Eesti ühiskond sellele proovikivile vastu, kahjuks või õnneks ka enamike teiste läänemaailma riikide ühiskonnad mitte. Nüüd oleks aeg püüda juhtunut eelkõige just inimlikust aspektist sügavuti analüüsida ja inimlikkus uuele elule äratada, et sünniks “Uus algus” ka ses mõttes. Minu arvates sobib Joonas Hellerma mõte ideaalselt ka siia konteksti, tsiteerin veelkord: “Kuidas säilitada oma inimlikkus ja kuidas säilitada optimismi ja elujanu, tõetunnet pärast seda, kui üks suur katastroof ja häving on meist üle käinud. Miks kultuur ja inimkond ei progresseeru, vaid meil on ikka needsamad barbaarsed ohud langeda tagasi mingisugusele ebainimlikule tasandile; miks need meiega ikka kaasas käivad ja miks me ei suuda inimkonnana, kultuurina neid probleeme ületada.” See on väga lai ja juurteni minev teema, mis ei seostu kahjuks ainult sõdadega.

Tulles nüüd konkreetselt tagasi jälle “TubIN 2022” juurde, tahan samas väga kiita antud brošüüri sisulist poolt, mis on oma tekstidelt mõlemal aastal olnud ülipõhjalik ja mahukas, seega mulle kui muusikule ka ülihuvitav. Tekstide koostamise väga mahuka töö tegi ära muusikateadlane Virge Joamets. Veelgi rohkem on säärasest bukletist ehk abi nn tavainimesel, kes leidis sealt endale kindlasti nii mõnegi võtme, mille abil kuuldust paremini aru saada. Samuti oli ka bukleti kujundus üldiselt väga kena.

Lõppeks võib niisiis tänulikult tõdeda, et kui mitte ubinasaak, siis vähemasti T-ubinasaak oli sel aastal küll väga külluslik ja mõjus, sisu ja kunstilise soorituse koha pealt saan öelda vaid sügavaid kiidusõnu, kuna saan neist kontsertidest vaimujõudu ja inspiratsiooni omamoodi tänaseni, kui kogetut meenutan. Jään huviga ootama eesti muusika ja kultuuriloo nii meisterlikku avamist ja tutvustamist loodetavasti paljudel järgnevate aastate festivalidel; Mihhail Gertsile, kes lisaks dirigendirollile suutis mängleva kergusega pea momentaanselt ümber kehastuda ka suurepäraseks pianistiks või konferansjeeks, Joonas Hellermale, Enn Lillemetsale, Virge Joametsale, muusikutele, vestlejatele, arvukatele teistele kaastöötajatele ja abilistele ning loomulikult ka Eesti Kontserdile, Vanemuise kontserdimajale ja Elleri muusikakoolile suur tänu ja palju jõudu edaspidiseks! Omamoodi hea, et Tartus on kahel aastal toimunud midagi nii põhjapanevat, suurejoonelist ja ehk nii mõnegi arvates vaid “Tallinna väärset”; ning see ongi siiani toimunud vaid Tartus ja mitte Tallinnas. Säärasena on too festival aidanud vähendada eesti muusikaelu ehk üha suurenevat “Tallinna-kesksust” ja jääb seda tegema ka edaspidi, isegi kui mingid kontserdid festivalist edaspidi ka Tallinnas peaksid toimuma, mis oleks iseenesest ju ka tore ...

Commentaires


bottom of page