Otsingu tulemused

Kas erakorraldajad annavad muusikamaastikule midagi olulist juurde või koormavad vaid rahastajaid taotlustega? Eesti Kultuuri Koja muusika töörühm on võtnud üheks vaatlusaluseks teemaks just erakontserdikorraldajate rõõmud ja mured. Selleks, et teemat laiemalt lahata, palusin polemiseerima Pille Lille, Toivo Tuberiku, Diana Liivi, Heili Vaus-Tamme ja Maili Sildose. 24. mail kell 16 toimub ka Eesti Kultuuri Koja virtuaalne ümarlaud sellel teemal, kuhu kõik huvilised on oodatud. Täpsema info leiab Kultuuri Koja kodulehel https://kultuurikoda.eu/ Millised on erakontserdikorraldajate rõõmud ja mured? Pille Lill: Rõõm on koostöö erinevate muusikutega, kellega on võimalus saada lähemalt tuttavaks ja sõpradeks. Nad on üliandekad inimesed ja kui sul on võimalus nende anderikkust publikule näidata ning reklaamides tuua nende nimed esile, on see suur edasiminek kõigile. Väljapaistvatest viiuldajatest, tšellistidest jne tänavapildis reklaame ei näe ja nende nimede tuntuks tegemine võtab aastaid. Mõned nimed tekivad ka üleöö või saavad väga kiirelt tuntuks. Näiteks Jassi Zahharov, kes tegi muusikalides suuri rolle ja selle kaudu sai temast tuntud nimi muusikataevas. Kontserdikorraldajana on mu üks eesmärk hoida muusikuid pidevalt töös. Neile on ikkagi kõige olulisem, et pakutakse kontserte. Aastatega näed rõõme rohkem ja saad korraldamisest enam rahuldust. Mureks on rahastus ja rahade hiline laekumine. Suure mastaabiga festivali või gala korraldamisel on kahtlemata rahastus kõige olulisem. Toivo Tuberik: Ma tegutsen peale Eesti ka Lätis ja Leedus ning natuke mujalgi. Kõige suurem rõõm on Eestis sellest, et toetuste süsteem töötab väga hästi. See on operatiivne ja meil on asjaajamine paigas ning me saame korraldada suhteliselt operatiivse rahastusega kontserte üle vabariigi. Võrdluseks saan tuua, et Lätis ja Leedus on väga bürokraatlik eelarveline süsteem ja seal liiguvad rahad aeglaselt. Meie elame digiriigis ja raha taotlemine käib lihtsalt. Mure on selles, et bürokraatiat on küll vähe, aga erakorraldajatele jaotatakse vähe raha. Minu hinnangul on riigil raha muusika toetamiseks piisavalt, aga see jaguneb ebaühtlaselt. Eesti turg on väike ja suurem osa jaotatavast rahast läheb suurtele organisatsioonidele. Toon võrdluse majandusest – näiteks elektri jaotamisel on võrgud ja tootmine lahutatud, muusika vallas on aga sotsialism endiselt säilinud, sest majad ja tootmine on sisuliselt ühtedes kätes. Tegelikult võiksid erakorraldajad teha oluliselt rohkem ja suuremaid kontserte mistahes koosseisudega, aga meid kammitsevad suured üürid ja ebavõrdsus ressursside jaotamisel. Know-how’d meil on, kuid ressursid on mujal. Diana Liiv: Minul on kogu asjale vaade kolme kontserdisarja lõikes: mõisakontserdid, linnakontserdid Tallinnas ja valdkondade vaheline HELIjaKEEL. Iga sarja vaates on pilk veidi erinev. Minul ei ole suurte organisatsioonidega lähedast kokkupuudet olnud, aga me ajame kõik tegelikult ühte asja ja tegutseda võiksid nii riiklikud kui ka erakorraldajad. Vahe on rahastuses ja selles, et suured organisatsioonid peavad olema konservatiivsemad ning võrdse konkurentsi pakkujad. Väikesed tegijad võivad toimetada enda maitse järgi. Heili Vaus-Tamm: Erakorraldaja organisatsioon areneb koos publikuga ja ei jää kunagi ajale jalgu. Erakorraldajad on väga paindlikud ja selleks, et üldse ellu jääda, peab jälgima olukorda turul, kohanema sellega ja pakkuma selliseid üritusi, mida ühiskonnas just parasjagu vaja on. Loomulikult peab erakorraldaja olema publikust n-ö üks samm ees, sest me peame millegagi publiku huvi äratama ja tähelepanu köitma. Minu meelest ongi kõik see kõige suurem rõõm. Olen töötanud ka suurtes organisatsioonides ja näinud, et muudatused võtavad seal aega aastaid, mis on ka õige, sest üritusi peab planeerima pikalt ette. See teeb samas programmiloome kohmakamaks ja võtab ära võimaluse värskeid ideid kiiresti teoks teha. Mure on eelkõige finantsiline ebakindlus. Vähemalt minu pisike MTÜ ja OÜ saavad tegutseda toetuste najal ja ka piletitulul on oma osa, aga toetused saabuvad sageli paar päeva enne sündmust ja korraldamise risk on suur. Selline olukord teeb korraldaja olemise närviliseks ja lisab pinget. Erakorraldajana näen palju kasutamata ressurssi. Muidugi on oluline, et suured kontserdisaalid oleksid publikut täis ja sinna on suunatud organiseeritud taustatöö, aga ma tooksin vastukaaluna põhimõtte, et ka pisike kohake oma kümnepealise publikuga loeb. Mina olen suurt potentsiaali leidnud kogukondlikest suhetest, mis tekivad just erakorraldajana. Suurtel ettevõtetel ei ole selleks aega ja nad peavad vaatama publikunumbreid, mis ju ongi mõistlik. Nad ei saa katsetada ja uurida, võtta riske. All-in-one korraldaja teab kõiki nüansse, sest ta on korraldaja, autojuht, interpreet jne. Suurt rolli mängib koostegemise tunne. Muidugi võiks interpreet olla puutumatu, kes ainult esineb ega muretse millegi pärast, aga samas on omad plussid ka koostegemisel, kus luuakse suhteid ja jagatakse vastutust. Nii tekib potentsiaalne kunstiline jõud, kuid suurtes organisatsioonides ei saa kastist välja mõelda ja oma rollist välja astuda. Mail Sildos: Erakorraldajate paindlikkus on tohutu rikkus, mida nad pakuvad lisaks suurtele ja riiklike korraldajate kontsertidele. Samas on nad kõige haavatavamad, kuna enamasti on korraldaja ka ise muusik ning esineb kontsertidel, mis võtab suure osa ajast. Paraku on meie rahalised võimalused nii kasinad, et lisaks saab võtta tööle heal juhul üks-kaks inimest, sedagi osalise tööajaga ja minimaalse palgaga. Aga töö peab käima pidevalt ja pikalt ette planeeritult, et midagi üldse toimuks. Vastustest käis palju läbi rahastuse ebavõrdsus. Kas ja kuidas senist rahastussüsteemi saaks muuta? Millised on ideed ja ettepanekud? Mail Sildos: Erakorraldajate suurim murekoht on see, et neid ministeeriumis keegi ei kuula ning nad ei saa osaleda toetuste jagamise põhimõtete aruteludel ja komisjonides. Samas on ministeerium kõige olulisem toetaja, selleta on kontserdikorraldus Eestis võimatu. Me ei soovi, et ministeerium rahastaks kõiki ettevõtmisi, siis me oleksime ju riiklikud. Vaja on stabiilsust ja pikaajalist vaadet, et garanteerida vähemalt töötajate palgafond aasta ringi. Ministeerium suhtleb ainult katusorganisatsioonidega, kus kedagi erakorraldajate probleemid ei huvita. Samuti on vaja lahutada ministeeriumi programmis erakorraldajad ja kollektiivid, mis kunagi täiesti meie soovide vastaselt kokku pandi. Rahasumma selles programmis on seisnud pea samas suurusjärgus vaat et kümme aastat, arvestamata pidevalt juurde tulevaid uusi ja häid korraldajaid (mis näitab suurt vajadust nende järele) ning elukalliduse või palkade tõusu riigis. Siia lisandub regionaalne mõõde ehk kontsertide viimine võimalikult laialt üle Eesti, mis on jutu järgi üks ministeeriumi prioriteete, aga mis pole sentigi toetust suurendanud. Samas tõusevad sellega oluliselt korralduse kulud honoraride ja reklaami, samuti seoses väga palju tõusnud transpordi hindadega. Heili Vaus-Tamm: Minu arvates võiksid rahastajad ja fondid usaldada rohkem era- ja uusi kontserdikorraldajaid seetõttu, et see muudab muusikamaastiku värvikamaks, avatumaks, paneb kiiremini uutele ideedele reageerima. Suurtes organisatsioonides on oma käekiri, akadeemilisus ja teatav alalhoidlikkus ning mustrid, mida mööda minnakse. Ka on neil välja kujunenud orkestrid ja artistide palett. Julgus eksida, katsetada ja riskida võiks olla muusikamaastikul oluliselt suuremalt esil. Pille Lill: Praegu on regionaalselt kurb pilt. Kontserte justkui toimub, aga väikestes kohtades jõuab publik kontsertidele suhteliselt vähe. Nii nagu Heili ütles, on ka kümnepealine publik hea tulemus ja nende seas on tihti ka mõni laps, kes võib saada kontserdilt muusikaarmastuse kogu eluks. Meil on üle kolmesaja kultuuri- ja rahvamaja pluss mõisad, kuhu suured kontserdiorganisatsioonid eriti ei satu, sest nemad tegutsevad tõmbekeskustes. Praegu puudub riigil plaan, kuidas Eestit regionaalselt mitmekülgse kontserditegevusega katta ja selles võikski erakorraldajaid rakendada. Toivo Tuberik: Mina vean helikunsti sihtkapitali rahastusel ettevõtmist “Muusika Eestimaale”. Selle tingimus on, et kontserdid ei toimuks suurtes linnades, kus on Eesti Kontserdi kontserdipaigad. See on väikelinnade ja külade jaoks välja töötatud meede. Kas praegune regionaalne olukord ja ümberkorraldus, kus raha kokkuhoiu mõttes liidetakse väiksemates kohtades koole, kultuurimaju jne, on kuidagi mõjutanud ka teie tööd? Toivo Tuberik: Kuna ma vean kontserdisarja üksi, siis näen kultuurivõrgustiku muutumist. Ühele juhile antakse mitu kultuurimaja koordineerida, moodustatakse valla kultuurikeskus ja sinna võetakse tööle kõrgemapalgalised inimesed, aga kas nende oskused on sellest suuremad, seda näitab aeg. Pille Lill: Tundub, et väikestele kohtadele enam praktiliselt raha ei jätku, sest tähelepanu koondub ühele suuremale, kus tegutseb juht. Toivo Tuberik: See on marginaliseerumine ja selline tendents on kogu riigis. Osades kohtades on sellega ka paremini hakkama saadud. Positiivne näide on Aivar Mäe tegevus Põhja-Pärnumaa vallas, sest sealne kultuurielu on aktiveerunud. Aga on ka kurbi näiteid, kus kõik ei toimi kultuuri hoidmise hüvanguks ja siin saaksid erakorraldajad aidata ning teha suuremaid ja kallimaid projekte. Diana Liiv: Minu arvates on oluline ka rahaline seis üle vaadata. Ma toon näite: kahes mõisakoolis on klaverid. Üks kool on restaureerinud suure raha eest vana klaveri, teine on saanud laenuks tiibklaveri. Tegelikult see laenuks saadud pill on palju parem instrument kui kalli raha eest restaureeritud klaver. See on hea näide ressursside ümberpaigutamisest – vaadata selge ja värske pilguga, mis on olemas ja mis on selle väärtus. Kui on suur vald ja seal toimuvad kultuuriliselt edumeelsed protsessid, aga selle varju jääb väiksema koha kultuurielu, siis sellised kohad kaovad. Suurtelt ega väikestelt ei peaks raha ära võtma, vaid ümber paigutama. Meil on ka kontserdisaale, kus ei ole klaverit, aga tegelikult pakutakse järelturul väga häid pille ja mõistliku hinnaga. Ja olgem ausad – klaveri olemasolu on kontserdi korraldusel sageli määrav. Toivo Tuberik: See klaveri jutt on tegelikult väga oluline, sest pilli olemasolu määrab ära, milliseid kontserte me üldse teha saame. Kahjuks tean ka mina vähemalt kolme kontserdipaika, kus on renoveeritud klaverid, aga ükski pianist nendel mängida ei soovi ja võetakse tagaruumist vanem, aga parem, ning mängitakse sellel. Heili Vaus-Tamm: Erakorraldajatena tahaksime jõuda piirkondlikult paljudesse kohtadesse, mis on katmata, ja et koolid käiksid kontsertidel. Lapsed käivad kontsertidel vähe, kuid meie noortest peavad kasvama haritud ja laia silmaringiga inimesed. Minu korraldatud õpilaskontserdid on saanud väga positiivset vastukaja. Toivo Tuberik: Meie tegevusest või tegevusetusest sõltub ka, kui palju saavad interpreedid tööd. Ma olen töötanud praktiliselt kõikide Eesti muusikutega ja minu kontserditegevus on selline, et ma teen mitu kontserti ühe kavaga. See on muusikule stiimul, sest ta ei pea õppima kogu kava ainult üheks kontserdiks. Sellest, kui palju on Eestis kohti, mis on võimelised kontserte vastu võtma, sõltub muusikute töö ja teenistus. On vaja uusi kohti ja uusi korraldajaid, kes leiavad värske pilguga uusi esinemispaiku ja loovad interpreetidele uusi võimalusi esineda. Kas erakorraldajad ei võiks panna seljad kokku ja koos tegutseda? Kultuuri Koja muusika töörühmas on tekkinud idee luua erakorraldajate liit. Mida teie sellest arvate? Pille Lill: Meid, erakorraldajaid, on Eestis 20–30 ringis. On suuremaid ja väiksemaid tegijaid ning miks mitte tuua nad kokku. Oleme arutanud, kas luua ühendus või liit. Praegu on selline tunne, et see võiks sündida liiduna. Liit ei hakkaks raha taotlema, vaid peaks tegelema erakorraldajate ja üldse laiemalt muusikavaldkonna küsimustega. Et toetada ja olla toetusgrupiks klassikalise ja džässmuusika küsimustes, mida ministeeriumi tasemel ei osata ehk märgata. Liidu loomise osas on mitu korda kohtutud. 24. mail toimuval virtuaalsel ümarlaual kaasame suurema hulga erakorraldajaid. Miks on just nüüd seda liitu vaja? Millised on liidu eesmärgid? Toivo Tuberik: Sellise liidu oleks võinud ka varem luua, aga kui ta nüüd tuleb, on ka hästi. Üks kindel põhjus sellise liidu loomiseks on, et meie hääl oleks kosta ja näha ministeeriumi vastavates komisjonides ja meetmetes ning nende loomises. Meie hääl on vaja teha kuuldavaks. Pille Lill: Loodava liidu esindaja saaks konkureerida erinevatesse ministeeriumi komisjonidesse ja aidata laiemalt kaasa Eesti muusikakultuuri arendamisele: kutsuda arutelule ka suured tegijad, erinevad funktsionäärid, rahvamajade ühingu esindajad jt. Erategijatena on meie jõud ja hääl palju väiksem kui liiduna. Liit saaks üles võtta kõik varem jutuks olnud probleemid. Kohaliku muusika taseme hoidmiseks on erakontserdikorraldajad ainuke võimalus. Meie tipud peavad olema terves Eestis nähtavad.

Kiri Tartust Kevadised tervitused! Minu ülestõusmispühad möödusid taas kontsertide embuses ja, kuigi miski ei asenda kohalolu ja võimalust ise kogeda, on mul hea meel, et saan nüüd muljetada ja kirjutada kõigest, mida ma nägin, kuulsin ja tundsin! Maarjamaa Filharmoonikute koor ja orkester Lilyan Kaivi juhatusel andsid Jaani kirikus kaks kontserti: 7. aprillil “Pisarad” ja 9. aprillil “Rõõm”, soleerimas Karmen Puis, Merle Silmato, Mehis Tiits ja Atlan Karp. Arvasin, et Maarjamaa Filharmoonikute möödunud aastal antud ülestõusmispühade kontsertide kustumatut muljet, eriti Donizetti Reekviemi Eesti esiettekandest, ei ole võimalik üle trumbata, kuid võta näpust – ka seekord esitlesid nad publikule midagi haruldast ja lausa mitmest küljest! Need kaks tänavust kontserti jagasid mitmeid ühisjooni, nii et räägin mõlemast. Minu esimene kõige suurem üllatus oli, et mõlemad kontserdid a l g a s i d n-ö lisalooga! Enne, kui muusika üldse kõlamagi oli saanud hakata, pöördus dirigent publiku poole, tutvustades esitatavaid lugusid, põhjendades nende valikut ning paludes, et mõttelise terviku tekkimiseks ei aplodeeritaks kuni viimase loo lõpuni. Tõtt-öelda suhtusin sellesse esialgu mõningase skepsisega. Kahjuks juhtub ju ikka ja jälle, et plaksutatakse teose osade vahel. Mõtlesin endamisi, et kas tõesti õnnestub nüüd nii, et isegi teoste vahel ei plaksutata? Õnnestus! Seda vaatamata sellele, et publik oli niivõrd arvukas, et istekohti pidi lausa juurde tekitama ning lisaks kultuuri koorekihi uhkele esindatusele võis näha ka eri vanuses inimesi teistest eluvaldkondadest. Ambitsioon luua kontserdist nii tugev mõtteline tervik on minu meelest küllalt kõrgelennuline. See oleks igati mõistetav ja isegi ootuspärane, kui kogu kontsert olekski seisnenud reekviemi või missa esitamises, nagu oli plakatil välja kuulutatud – Suurel Reedel kõlab Mozarti “Reekviem” ja pühapäeval Puccini “Messa di Gloria”. Lisalugude põhjendused olid aga veenvad, ka tagantjärele. Niisiis algas esimene kontsert hoopis “Adagiettoga” Mahleri 5. sümfooniast, mis mõjus lüürilise mõtisklusena enne suurejoonelist, traagikast kantud reekviemi. Kindlasti tekkis nüüd küsimus, miks just selline lisandus? Ka mul tekkis see küsimus ning lähem uurimine tasus end ära. “Adagietto” oli Mahleri armastusavaldus oma naisele, kellele ta saatis käsikirja kui armastuskirja, lisamata ühtki täiendavat sõna. Naisel polnudki mõistmiseks rohkem vaja. Nad abiellusid samal aastal, kui 5. sümfoonia valmis sai. Mozarti “Reekviem” oli krahv Franz von Walseggi tellimus, kes soovis seda esitada oma abikaasa mälestamiseks, nagu hajutab levinud legendide tumedaid varje kavalehel helilooja ja Heino Elleri muusikakooli õppejõud Katrin Aller. Niisiis sai kuulajatele osaks kaks armastusavaldust, üks selle äratundmises ja teine selle igavikulisuses. Teise kontserdi mõtiskleva raami moodustas Mozarti 29. sümfoonia I ja II osa kontserdi algul ning sama sümfoonia IV osa lõpus. Siit lugedes võib jääda mulje, justkui oleks niigi pigem harva esitatav Puccini “Messa di Gloria” nüüd pisendatud sümfoonia kolmandaks osaks, kuid nii see siiski tajutav ega arvatavasti taotletud ei olnud. Pigem mõjus noore Mozarti looming tõesti nõtke eel- ja järelžestina Puccini teosele, ja kulus ka selles mõttes ära, et “Messa di Gloria” lõppes ilma harjumuspäraste “suurte paukudeta” – selle saime Mozartilt. Ühtlasi lõi Mozart silla reedese kontserdiga, ent mitte ainult! Mõlemad heliloojad kirjutasid need teosed siis, kui nad oli alles 18-aastased. Andekad noormehed andsid umbes 100-aastase vahega siin teineteisele käe, mõlemad veel inspireeritud traditsioonide vaimust, samas juba ilmutamas vihjeid oma säravast isikupärasest tulevikust. Kuigi Mozart kirjutas edaspidi olulisemad oma sümfooniatest, jäi Puccinile missa esimeseks ja viimaseks tööks selles žanris. Tema muinasjutuline ja dramaatiline helikeel leidis teadagi kohasemat kasutust. Kindlasti ootad juba kannatamatult, et mis mulje jätsid esitajad? Üks märksõnu, mida ma siinkohal välja tooksin, on dirigendi tundlikkus – sünergiat ja mõistmist esitajate ja dirigendi vahel oli nii tunda kui ka näha. Täpsed algused ja lõpud, kandvad pausid, voolavus ka läbi polüfoonilise tihniku ning muljetavaldav dünaamika diapasoon. Eriti nii mitmekesise ja suure koosseisu puhul on ilmselt üks suuremaid väljakutseid saavutada kõlaline tasakaal. Siinkohal tuleb kahtlemata teha kummardus koori meeslauljatele, kelle arvuline vähemus ometi nende kõlajõus ei kajastunud. Ka solistide tämbrid – Karmen Puisi sillerdav, Merle Silmato kõlav, Mehis Tiitsi tundlik ja Atlan Karbi väljendusrikas vokaal – sobitusid kaunilt nii orkestri ja koori kui ka üksteisega. Isegi kõrgelennuline ambitsioon tervikuid luua sai edukalt teostatud ja nii ei olegi midagi imestada, et kontserdid lõppesid meeleliigutusest kantud vastastikuse aplausiga publiku ja esinejate vahel. Kõiki detaile ei jõuagi edasi anda! Väga meeldiv oli leida kavalehelt terviklikud missatekstid nii ladina keeles kui ka eesti keelde tõlgituna. Tabav oli ajastus, et “Pisarad” mattusid õhtupimedusse, samas kui “Rõõm” heljus loojangukiirtes. Omapärane mõte oli kätkeda kontserdid maalidesse, saades nii Monica Del Norte näituse elavaks osaks: lisaks kunstile seintel köitis pilku esinejate seljataha paigutatud maal, mis peegeldas vastava kontserdi temaatikat, ning kummagi kontserdi õhustikust sündis samal ajal sama kunstniku käega omakorda uus kunstiteos. “Pisarad” ja “Rõõm”, ristilöömine ja ülestõusmine, helitu visuaal ja nähtamatu muusika – tervik sünnib vastandite koosmõjust. Inspireerivat uut hingamist!

Viimasel ajal leidub hästivarustatud raamatupoodide luuleriiulil kaks kaunilt kujundatud kogumikku: “verbaliseerunud pisarad” (2021) ja “elumõttelõngakera” (2022). Raamatutes peituvad (flöödi- ja plokkflöödimängija, -õpetaja, Kiili vanamuusikaansambli juhendaja) Heili Meibaumi luuletused. Raamatute kaanepildil ja värvilehtedel ilutsevad fragmendid (klaveritehniku, pianisti ja klaveriõpetaja) Mait Meibaumi maalidest. Muusikutena on mõlemad lõpetanud EMTA magistrantuuri 1998. aastal, neid on nähtud mängimas nii kontserdilaval kui kirikutes. Pereansamblina koos muusikutest lastega (Kati, Marten, Marta) on tehtud mitmeid kontserdireise ka väljaspool Eestit. Heili Meibaum: Helikunsti kõrval on mind alati paelunud sõnade võlu. Rütm, pinged ja lahendused nii teksti sisus kui vormis. Pigem kirjutatud kui kuuldavas versioonis. Siis tekib lugeja enda mõtteruum. Lapsena armastasin raamatuid ja teismelisena juhtus ikka, et “peale järgmist lehekülge lähen magama” lükkus aina edasi, hiliste öötundideni. Puistasin salamahti pisaraid “Onu Tomi onnikese” ja “Jane Eyre’i” lehtede vahele, hiljem kaevusin Liivi, Runneli jt luuletustesse. Ka pillimängus näen tegelikult esmajoones retoorilisi kujundeid. Luuletama hakkasin tõsisemalt paar aastat tagasi, peale poole sajandi elukogemuse piiri täitumist. Tundus, et selle pinnalt võib ehk üht-teist ütelda ja et seda on vaja. Oli 2021. aasta algus ehk teise koroona-aasta kevad. Kummaliseks muutunud maailmas aina tihenevat sõgedust tajudes kujunes luule kirjapanemisest omamoodi väljapääs. Keset manipuleerimiste õõvastavat mõttesegadust, kus inimesi sorteeriti “ohututeks” ja “ohtlikeks”, kultuur käis allamäge ja paljude inimeste suhtumised jahmatasid, oli vaja tugineda millelegi tõelisele, jäävale, igipõlisele. Rahu otsingutel võtsin ette kiireid metsarännakuid, et netitundide vahel looduses taastuda ja igas mõttes hingamisruumi leida. Ja järsku tulid kuskilt luuletused. Pidevalt ja palju, tihti täiesti valmis kujul, lihtsalt kandusid minuni otse kuskilt inspiratsiooni avamerelt ja nõudsid paberile randumist. Koju jõudes haarasin ruttu pliiatsi järele. Kõikvõimalikud paberiääred olid risti-rästi täis kirjutatud. Põhiliselt tabavadki luuletused mind metsaradadel. Nad nagu kasvaks kuskil puude otsas või lendaks õhus või ootaks keset rohtunud teerada. Varem ärkasin mõnikord ka öösel, et värskelt tabanud “ilmutus” kähku kirja panna, nüüd olen õppinud usaldama, et väärt mõte tuleb igal juhul tagasi ja küllap siis kirjutan. Lisaks loodusele on inspiratsiooniks piibel, vahel Maidu maalid ning muidugi elu enese ilu ja valu. Pean tähtsaks traditsioonilisi ajaproovile vastu pidanud väärtusi, elu pühadust, looduslikke loomuseadusi ja vastutust igaviku ees. Need on mu luuletuste põhisisu. Mind köidab sõna jõud, kõla, tähendusvarjundid, mitmekihilisus ja sügavale sukeldumist võimaldav maailm. Kuigi igasugune inimlik sõna on parimalgi juhul üsna mannetu selle Sõna kõrval, mis on olnud aegade algusest ja jääb kestma üle aegade, sai lihaks (verbum caro factum est) ja tõi lunastuse. Mu kirjutiste maailmavaateline taust ja suurim tõukejõud tulebki jumalasõnast, mis mu jaoks killukeste haaval lahti mõtestub, iseäranis looduses kõndides. Hea on neil teemadel ka Maiduga koos arutleda ja ühist mõtteruumi jagada. Vahel tekib inspiratsioon imelisest kontserdist. Nii kirjutasin peale Angela Hewitti Bachi “Goldbergi variatsioonide” esitust (mis oli minu jaoks lisaks muusikale sügavalt vaimne elamus) luuletuse “kullakaevur”. Kunst on vägev asi, tihti hea ja ilus, aga võib ka kuri ja kole olla. Siin on suur vastutus. Kunstnikule ei ole rohkem “lubatud”. (Kui kunstnik käitub labaselt, ei muutu labasus kunstiks, vaid kunstnik labaseks.) Kunst ei suuda päästa, parimal juhul juhatab teed, leevendab pingeid ja lakub haavu. Kui kunst oleks kõikvõimas, poleks Kristust vaja olnud. Üksnes temas on kogu ilu ja tarkus koondatud kujul, tõeline hingetoit. Mu luule püüab vihjata, et peale peeglisse vaatamise kurvavõitu tõdemust tuleks suunata pilk silmapiiri taha ja taeva poole. Usun, et seal on peidus lahendused. Raamatu väljaandmise idee tuli loogilise jätkuna sotsiaalmeedias avaldatud üksikute kirjutiste tagasiside põhjal. Ilmnes, et on palju inimesi, kes sarnaselt mõtlevad ja tunnevad. Mõni astus lausa tänaval ligi ja ütles, et ma aitavat oma kirjutistega nutta ja naerda ja maailmavalu välja elada. Küsiti raamatut. Võtsin siis julguse kokku ja 2021. aasta augustis tuli trükist debüütkogu – “verbaliseerunud pisarad”. Kirjavahemärkideta stiil ei ürita olla popp ja noortepärane, vaid pakub lisavarjundeid ja peidetud mõtteainet, sõltuvalt mõne rea liigitamisest eelneva või järgneva tekstiosa juurde. Lugedes sama asja kord üht, kord teistmoodi, vahel ka erinevas vältes, tekib sageli hoopis avaram “pildi sisse” minek. Keskele joondatud tekstist moodustuvad kujundid (karikas, liivakell, kolmnurgad), mis omakorda mõjuvust ja tähendust loovad/lisavad. Selleks ajaks, kui mina luuletama asusin, oli Mait juba mitu aastat maalimisega tegelenud ja luulekogu juurde sobivat täiendavat kraami oli kodus omajagu. Mõlemas raamatus on kaheksa värvilehekülge maalifragmentidega, samuti ilutsevad Maidu pintslitõmbed kaanekujunduses. Niisiis saime oma kunstialaste “kõrvalhüpetega” raamatukaante vahel kokku, lisaks veel päris hea ansamblitunnetusega. Põnev koostöö, kuigi hoopis teistsugune kui muusikas. Teksti ja maalide dialoogist tekib raamatus omajagu mõtteainest ja vihjevihke. Aga jäägu need lugejate endi avastada. Esimese raamatu järel arvasin, et kõik sai öeldud ja ega rohkem sõnu polegi enam olemas. Ent aasta hiljem oli platsis teinegi raamat – “elumõttelõngakera” (2022). Lisaks juhtus nii, et esimene raamat sai otsa ja tuli juurde tellida. Mõistagi rõõmustab meid lugejate siiras ja soe tagasiside. Mõni sõber on tellinud raamatuid peotäite viisi kingitusteks jne. Trükised on jätkuvalt saadaval hästivarustatud raamatupoodides, aga ka otse “tootjalt”. Tunnen end kui kullakaevur varandust ma korjan suurt vanast kulund pühakirjast järjest leian tõde uut vahel kaevan silmadega kõrvadega kaevan ka heliteoseist linnulaulust labidaga siit ei saa panen kulla sukasäärde teadmistesse tallan vao mõtteisse ja südemesse sealt see iialgi ei kao ____________________________________________________ oh imet inimene veider põrm seestpidi mõõtmatu hing igavene õhkselt õrn kuis nõnda heldelt peatunud ta kohal Suure Meistri sõrm __________________________________________________________ nöörid piirid taktikepp pooltõdedega palistatud uhke võluvaiba varjus allakäigutrepp … kaugel silmapiiril üksik lambakarjus tallekesi joodab annab aegumatut eluvett (kahes vaatuses vaheajaga) Mait Meibaum: Ma olen juba aastakümneid tahtnud maalida. Näitustel imetlesin alati aukartusega impressioniste, Pallase kunstnikke. Samas, külastades moodsa kunsti väljapanekuid, mõtlesin mõnegi pildi juures, et sellise teeks vist ise ka valmis. Paljud kirjeldavad hobiga tegelemist kui vaheldust igapäevatööle. Mingil määral on see nii ka minu puhul. Olgem ausad, klaveri häälestamine on üsna nüri töö, eriti võrreldes musitseerimise või maalimisega! Kuus aastat tagasi otsustasin, et peaks siiski seni tegemata asjad ära proovima. Olin uudishimulik ja tahtsin teada, kas ma oskan joonistada ning kas minu vanuses on võimalik veel “karu tantsima õpetada”, kasvõi mingile tasemele jõuda. Muusikuna oli mul alati kahju, et õnnestunud kontserdist ei jäänud mingit jälge. Järgmises ametis, klaveritehnikuna, selgus mõne aja pärast sama fenomen. Kontserdiks tipptasemele reguleeritud ja häälestatud klaver “kolgitakse” ikkagi ära! Kujutav kunst on oluliselt “jäävam”. Teisest küljest on mul juba mõne aastaga tekkinud probleem, kus neid arvukaid valminud šedöövreid hoida … Ehkki muusikaharidusega võrreldes on mul kunstis puudu algastme “heliredelite ja etüüdide” pagas, saab siiski mingil määral areneda. See rõõmustab. Olen proovinud guašši, akrüüli, akvarelli. Siiski olen pidama jäänud õlivärvi juurde ning viimase aja lemmik on süsi ja bargue’i meetod. Maalides on selgunud, et “maagiat” on maalimise juures vähem, kui ma kaugelseisjana oletasin. Tegemist on tehnilise ja käelise alaga, mis vajab pidevat harjutamist. Siinkohal palun vabandust kõigi kunstnike käest, aga mulle tundub, et heaks kunstnikuks on lihtsam saada kui heaks interpreediks! Nagu igal alal, peab kunstiski tõdema, kui tähtis on hea õpetaja, kes oskab sulle öelda just seda, mis sind parajasti edasi aitaks. Siinkohal teen suure kummarduse Kaja Hiiemaale ja Aapo Pukile. Ma olen avastanud, et maaliteose “sünnitamisel” on väga palju sarnast ühe muusikapala ettevalmistamisega kontserdiks. Kunstiõpetajad räägivad minu jaoks samadest asjadest, mis pilliõpetajad(!) (meeleolu, värvid, ülesehitus, mulje, stiil jne). Võrreldes esinemist pianistina või klaveri häälestamist kontserdiks, meeldib mulle, et maalimise puhul saab lubada eksimusi! See on üks teraapiline ning lõdvestav asjaolu. Kõike saab vajadusel üle teha, parandada kasvõi paari nädala pärast. Või koguni uue lõuendi võtta ja “pala” otsast peale alustada. Nüüd, natuke teadlikumaks ja kogenenumaks saanuna, on mind maalimise juures hakanud piinama üks dilemma. Muusiku ja klaveritehnikuna ajab mind vahel närvi, kui mõni diletant näib endast liiga palju arvavat, aga paradoksaalsel kombel võin ma näida ise samasugune kunstimaailmas. Ent ehk on tervislikum olla rõõmus ja õnnelik diletant kui morn ja rutiinist vaevatud professionaal. Eks kõik erinevad erialad, tööd, hobid ja üldse inimeseks olemine on üks paras Gesamtkunstwerk!

PERSOON Teekond tipplavale. Nädal Aile Asszonyiga Frankfurdis, valmistumas tema Elektraks. Jüri Reinvere Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab. TÄHT Charlie Wattsi elegantne sving. Andres Roots KIRG Trio kahele ehk Meibaumid HELI, LUULE ja MAALI seltsis. Heili ja Mait Meibaum PILK Eraõiguslikud kontserdikorraldajad – muusikamaastiku rikastajad. Sandra Kalmann KOOSKÕLA Tuuleviiul – noored kui kultuurikandjad läbi muusika. Carolin Alas PILK Rudolf Tobias 150. aastapäeval. Intervjuu Tobiase raamatu autori Elke Voelkeriga. Ia Remmel OOPUS Eelarvamustevaba kõlaväli! Elis Halliku teosest “Impacts”. Maano Männi Helilooja Juhan Jürme – sõjakeerises vara lahkunud talent. Juhan Jürme teosest “Memento mori”. Piret Aidulo MULJE Ariadnet kaotades, otsides ja leides. Luisa Susanna Kütson Vastandite koosmõjust. Maarjamaa Filharmoonikute kahest pühadekontserdist. Veeda Kala Tallinna Barokkorkester – uus algus. Marju Riisikamp Mil “... päev nii suur ja kibe ...” loob aegadeülese pinge. Verdi reekviemi ettekandest. Ene Pilliroog Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

Pime teater. Just see meeleolu, mis teatrielus on kõige hõrgutavam: on esimest korda pime. Orkestrandid köhivad natuke, siin-seal vilgub mingeid tulesid. Dirigent on saabunud oma pulti. Mingi praksatus, köhatused, udune sameti kahin – ja siis algab muusika. Ümber teatri mühisevad trollibussid, Ikaruse bussid, tavapärane nõukogude elu. Saalis aga toimub midagi maagilist. Kohe esimeses reas istub Aile Asszonyi, mitte veel väga muusikas sees tütarlaps, aga juba täis elukogemust, nagu oleks see temasse sündinud. Kohe, kui kõlab esimene heli, ta teab – see on minu elu. Teater on muidugi Estonia ja dirigendipuldis on Eri Klas. Etendus on tavaline, kõige tavalisem õhtune etendus, millest keegi ei oota suurt maailmasündmust, kuid just selline, kus võivad juhtuda imed. Imed inimeste südametes ja hingedes. Ailega nii lähebki. Kolmkümmend aastat hiljem on ta ise selle teatri laval, igal õhtul, pingutades ja higistades, endast parimat andes, mõnikord endas pettudes, aga ta on seal. Üks elamus keset suvalist õhtut suvalisel ENSV päeval määrab Aile jaoks kogu ta tulevase elu. Siis on kevad 2023. Frankfurdi ooperis lavastatakse Richard Straussi “Elektrat”. Aile Asszonyi on peaosas. See roll on kuulus selle poolest, et see on metsikult raske. Maailmas ei ole palju neid, kes selle ära laulavad. Esiteks peab laval vastu pidama ligi kaks tundi, ilma pausideta. Teiseks peab selle äärmiselt nõudliku häälepartiiga tegema hiigelosa. Kolmandaks pole see roll selline, kus saab vahepeal puhata: seal, kus Isolde võib ilma probleemideta panna laval kaheks või kolmeks tunniks istuma ja magama, peab Elektra füüsiliselt kogu aeg nõudma oma partneritelt tegevust, ta peab neid kloppima, ründama, lükkama ja tõukama. Naislauljale, dramaatilisele sopranile, on Elektra rollide roll. Aile aga mängleb laval. Istun pikkades proovides teda jälgides, see on meie päris esimene kohtumine, hoolimata sellest, et ta on Tallinnas ühes mu teoses juba laulnud. Ta mängleb, on elav, sõbralik, ta loob lavale just sellise väikese skertsoliku meeleolu, mis on teatris nii oluline. Aga ärme ole naiivsed: ma näen kohe, ungari “paprika” lööb temas läbi iga ta sõnaga, oma nõudmistes on ta väga selge, aga samas kerge, koostöövalmis. “Elektrale”, mis Frankfurdi ooperis liigub tõelise hiigellavastuse suunas, aitab ta iga oma liigutusega kaasa. Ta on lahke, ta on nõudlik, ta on naljakas, ta on koostöövalmis, ta ei poseeri mitte üks raas – tõeline meister muusikateatri laval –, aga ta teab, mida ta vajab, ja selle ta endale küsib. Lahkelt ja kergelt, kuid nõudlikult. Ja siis tema olemus: nagu keegi olend vanast Euroopast vahetab ta keeli. Kord näen teda rääkimas ühes keeles, siis teises, siis kolmandas, neljanda inimesega räägib ta neljandas keeles ja viiendaga viiendas. See käib äärmise enesestmõistetavusega, kergusega, mida niisama lihtsalt enam ei kohta. See meenutab ka tema sõbralikkust ümbritseva maailma suhtes: kaassolistidega, dirigendiga, isegi restoranijuhatajaga Frankfurdi ooperi kõrval, kus ta on pidanud asjaolude tõttu käima viimase kuu jooksul vist iga päev. See restorani juhataja saab Ailelt ka esinejapiletid. Keset seda aega ja protsessi on just restoranitöötaja Aile teekonna üks peamisi tunnistajaid. Seal on Aile ju tõesti iga päev koos oma murede ja õnnestumistega. Töötajad oskavad nägudelt lugeda. Ma tunnen kohe ära ka selle ungari prototüübi, massiivse dramaatilise soprani, nagu Éva Marton või Astrid Varnay, meeletu jõuga, mis algab kuskilt juba geenidest – ja samas kõige selle juures ma tunnetan sajaprotsendiliselt, et Aile on eestlane. Ta elab, mõtleb, on, räägib nagu eestlane. Ta on käinud Eesti koolis, ta on üles kasvanud Eesti keskkonnas, ta Ungari päritolu on rohkem, vähemalt minu jaoks, nagu eksootiline lisand – ometigi on see just see lisand, mis Frankfurdi laval Elektra rollis puhkeb ja õide lööb. Ja see on see, mida Aile armastab. Muusikat, teatrit, enda teostamist laval, inimesi enda ümber, kõiki neid värve, nagu see Claus Guthi lavastuski on värviline: roheline ja lilla. Muusikateatris on ju kõike ja hoolimata lavakujundusest on Aile ise erakordselt värvikas. Google’i pildil näeb see Taga-Karpaatia küla nüüd välja täiesti ukrainapärane. Küla nimi oli kunagi Rákos, tänapäeval pigem Rakoshyno. Seal on kivised majad, suhteliselt hästi hoolitsetud aiad. Maastik on erakordselt lage ja madal: tundub, nagu poleks seal isegi puid. Aga ungari elu selles külas vähemalt Google’i pildil näha pole. Ja mis veel hämmastavam: kujutaks ju vaimusilmas ette, et see ala on kusagil piiri ääres või vähemalt otse Užhorodi külje all. Aga vastupidi – see on suunaga sügavamale Ukraina sisemaale. Sellesse külla saabus Aile vanaisa, kui see oli veel täiesti ungarikeelne ala. Ta oli kalvinistlik pastor. Ta oli pärit suurelt ja võimsalt Ungari alalt, mida teatakse rohkem Transilvaania nime all, aga mis praegu ei kuulu enam Ungari koosseisu. Tema abikaasa, Aile vanaema, oli pärit sellelt ungarikeelselt alalt, mis nüüd kuulub Slovakkiale. Kui see Taga-Karpaatia ala liideti Ukrainaga, anti ungarlastele võimalus kolida Ungarisse. Aile vanaisa otsustas teisiti – ta ütles, et ei saa ometi jätta oma kogudust ja oma inimesi. Eestisse tuli esimesena mitte Aile isa, vaid üks onudest. Üliõpilasvahetuste käigus maandus Eestisse lõpuks terve perekond, säilitas oma ungari traditsioonid, kuid ei pärandanud seda edasi lastele. Ühel hetkel Tartu ühiselamus kohtas EPA-s õppiv Aile isa tema ema. Perre sündis kaks last, üks eesti – või soome nimega, nagu ma, teine ungari nimega, nagu isa. Pere elas Tallinnas täielikku Eesti elu, ainult selle vahega, et aeg-ajalt kogunes ungari perekond, vanaema padistas ahju ümber ungari keelt rääkida, vennad ja õde tegid põrgulärmi, lauale toodi kümned road, pärast oldi oimetult kummuli. “Miks see küll mulle külge ei hakanud?” küsib Aile mult Frankfurdis, “see ungari keel?” Kummaline tõesti, sest see ümbritses teda ju siiski piisavalt palju. Võibolla on põhjuseks tema juba varakult ilmnenud kalduvus liikuda kuhugi edasi, teha oma asja, olla püsimatu oma kodus. Kuid äkki on sellel ka mingi muu põhjus. “Üks suurimaid muresid mu elus on, et ma ei ole oma pojale eesti keelt edasi pärandanud”. On aeg kusagil aastatuhande vahetusel. Tallinna tänavatel sõidavad veel autod, mis ajavad välja haisu, logisevad lõrinal ja tundub, et võivad iga hetk lihtsalt teel laiali laguneda. Tänavad on enamasti porised, inimesed on veel riietatud kuidas juhtub, enamasti mingitesse kas Soomest saadud ülejääkidesse või Kadaka turult hangitud odavasse Türgi kaupa. Mina aga istun Aile kodus Veerenni tänaval. Olen külas ta emal. Ema on fantastiline: ümmargune, hästi viisakas, silmades särab röntgenpilk, aga on tunda ka Eesti naise kangust, just seda, mis on lasknud sellel maal aastasadade jooksul toime tulla. Ma olen seal kogemata, pidin tulema ühe soovituse peale seljamäärdele järele, aga jään temaga kahekesi tundideks istuma. Neljaks-viieks tunniks kindlasti. Suure uhkusega näitab ta mulle ühte VHS-videot, mis on Ailest tehtud – see saabki tegelikult mu esimeseks kohtumiseks temaga. Videol võtab Aile Hollandis vastu stipendiumi, laulab, väga hästi laulab, ja mis peamine: ta olemus, selline väga noor tütarlaps, kellel on juba kuninganna hoiak, avaldab muljet. Ta tänab stipendiumi eest perfektses inglise keeles ja lisab: “Tavaliselt on kombeks öelda, et inimesel on õnn omada talenti. Aga mina tahaks siia lisada ka, et omamoodi oskus on talent omada õnne”. Kõik naeravad, selline kerge – järjekordselt kerge! – meeleolu ühel tavalisel vastuvõtul, mis jääb õhku hõljuma, kõigil on hea olla. Aile ema muheleb oma toolil, selgelt on ta oma tütre üle sel hetkel väga uhke ja õnnelik. “Kas tead, et ma kaotasin oma mõlemad vanemad enne, kui sain kolmkümmend?” küsib Aile. Ma ei olnud selle peale mõelnud, kuid teda vaadates oli mul kohe tunne, et see on ta olemuses näha. Nii nagu on tema olemuses näha ja kuulda pikki aastaid Eestis ja nimelt Estonias, rügades teha osi keset intriige ja pahatihti ka inimeste ärahakkimist. Vello Jürna oli õhtul enne surma Ailelt küsinud, et kuidas on tal see õnnestunud – jääda iseendaks ja oma häält hoida. Aile ei osanud sel hetkel täpselt vastatagi. Nüüd, vaadeldes tema edu Saksamaal, võib öelda, et paradoksaalselt need Estonia aastad teda veel kaitsesidki. Teda ei visatud agentide julma püünistevõrku, ei surutud valede rollidega liiga kiiresti lavale, ta hääl sai tasapisi areneda ja kasvada. See kõik on hädavajalik, et areneda tänapäeval dramaatiliseks sopraniks. Kui sind surutakse lavale liiga nõudlikesse rollidesse liiga vara, läheb hääl katki. Ja kui laulja hääl läheb katki, läheb katki ka inimene. Aga Estonias õnneks sedasorti repertuaari ei tehtud, mis sellise löögi võib anda, vähemalt mitte nii tugevasti. Siis aga astub Aile ellu veel keegi oluline, tema hea sõber Toomas Kaldaru, korrepetiitor, kes paneb ta häälele, ta repertuaarile, ta oskustele õla alla. Ühiste mitmepäevaste sessioonide ajal, mida nad kahekesi kutsuvad bootcamp’iks, luuakse Ailele terveid rolle, õpitakse kiirkorras ära etendusi, mis Saksa teatrilavadel ootamatult avanevad. Teatavas suursuguselt heas füüsilises vormis, olles eelnevalt kaitstud nii mõnegi praeguse lääne laulja karide eest, olles läbinud hoopis teistsuguseid Estonia karisid, avanesid talle Saksa ja lääne lavadel tasapisi rollid. Ei läinud üldse kaua, kui ta maandus kõige raskematesse osadesse. Ning mitte ainult seda – teda pandi ruttu ka tähele. See, et lavale ilmub uus solist, kes laulab imeliselt ära Elektra või Isolde – seda ei juhtu iga päev. Just sel põhjusel, et aega selle kasvamiseks tänasel kommertslikul muusikatööstuslikul laval enam ei ole. Nii satub ta peaaegu silmapilkselt Frankfurdi ooperi tähelepanu orbiiti ja saab sealt kohe ühe kõige võimsama peaosa, mis sopranile üldse on pakkuda. Ja seda veel majas, mis on viis aastat järjest valitud Saksamaa parimaks ooperiteatriks. “See polnud lihtne Elektra,” räägib Aile. “Ma sain lavastajalt nagu mingid pusletükid, aga need olid kõik valged”. Lavastaja Claus Guthi “Elektra” on väga teistmoodi kui tavalised “Elektrad”, kus käib kas mudas mässamine, õõvastavate kreeka kujude vahel ronimine, mõnikord on laval näha pooleks saetud loomi. Kõike seda Frankfurdi lavastuses Ailega ei ole. On väga väljapeetud interjöör, nagu võiks olla mõne peene hotelli või kuurordi läbikäigusaal, inimesed on stiilselt riides, keegi ei vääna kogu aeg kedagi. Sigmund Freudi ja Josef Breueri ühe esimese patsiendi lugu, pseudonüümiga Anna O., on lavastuse alus. See on omapärane Hamleti naisanaloog – tütar, kes haub kättemaksu oma isa mõrva eest. Frankfurdi lavastuses on peategelane muutunud oma psüühikasse uppunud olevuseks, kel kujutlusmaailm on vallutanud tegeliku maailma. Koostöös lavastajaga sündis vaatajale terviklik pilt, mis oli samavõrra kütkestav kui ka haarav oma toores jõus. Aile pidi, nagu tema suured eelkäijad Elektrad, veetma laval pea kaks tundi ilma ühegi pausita – ainuke paus, mis talle anti, oli kaheks minutiks korraks ukse taha minna, seal sai ta natuke vett juua. “Kui ma teen rolli, siis see on alati minu jaoks nagu üks rada või teekond,” räägib Aile. “Ja mida rohkem sa seda rada käid, seda lühemaks ta sul jääb, seda selgemaks muutuvad kõik kontuurid su ümber. Mingil hetkel hakkad selle raja kõrval pikkamööda märkama kõike ümbritsevat.” See on see hetk, mil sünnib tegelik karakter, see päris inimene, kes laval tegutseb, kannatab, loob, võitleb ja armastab. “See on nagu sõprussuhe, mis mul on ooperirolliga. Ma võin võidelda kui emalõvi, kui mu head sõpra keegi ohustab või puudutab. Samamoodi näen ma rolli nagu inimest enda kõrval, kelle eest mul on vaja väljas olla, tema lugu nähtavaks teha, tema valu või rõõm kuuldavaks teha.” Et sõbrad on Ailele olulised, näeb paari päevaga tema kõrval käies. Pole hetkekski kahtlust, et see emalõvi magaks. Pole ka kahtlust, et ta kohtleb oma sõpru heldelt ja õitsva loomulikkusega. Ning omapärane – just sellise Elektra loob ta ka Frankfurdis, mitte mingi ajudeta fuuria, vaid tõeliselt elava inimese, kelle sõber oleks huvitav olla. Teater on soololaulust juba selletõttu nii erinev, et see on ennekõike füüsiline tegevus. Rohkem füüsiline, kui lihtsalt kogu oma kehaga laulmine. Elektra roll on ennekõike füüsiline – seal, kus teised suured naistegelased, nagu näiteks Isolde, võivad rahumeeli lamades kõik oma kolm vaatust maha laulda, on Elektrat või Salomed raske ette kujutada sellises stoilises passiivsuses. Elektra tänasesse tavapärasusse kuulub, et peategelane varustatakse laval igasuguste aparaatidega: küll on tal kaamelikotisarnaseid voolikutega joogiseadmeid, küll pannakse dekoratsioonide sisse veepudeleid. “Tegelikult tahaksin ma Elektra ajal hoopis puljongit juua,” ütleb Aile, “see oleks häälele kõige kasulikum. Aga ma ei saa ju lihtsalt endale nii palju puljongit sisse kallata üheõhtuse Elektra pärast.” Jutustan talle, kuidas Käbi Laretei mulle rääkis, kui Birgit Nilsson tuli talle lennuväljal vastu, järel kolm rasket kohvrit. “Need on puljongit täis,” öelnud Nilsson Käbile. “Pärast etendust on mul meeletu himu just puljongi järele, aga siis seda kusagilt ei saa.” “Ah, Birks siis samamoodi?” imestab Aile, selles samas majas, kus Nilsson oma viimase Elektra laulis. “Aga üks vahe on mul temaga küll: pärast etendust suudan ma selle kõrvale panna ja ei tegele Elektraga enam pärast hiljem hotellitoas.” Küsin, kas teda kummitavad samasugused pikad unetud ööd pärast etendusi, mis on teatrilavadel esinejate tüüpilisi hädasid. “Seda just mitte, aga ega ma ka siiski üheks teiseks inimeseks ei muutu. Mul on lihtne panna see inimene kõrvale, kuid ma ei muutu temaks.” Claus Guthil oli Frankfurdis Elektrat tehes veel üks omapärane meetod: tema proovid lõppesid tihti cliffhanger’itega. Just siis, kui hakkas tekkima uus huvitav nägemus, midagi väga põnevat, kus ka Aile õppis oma Elektra/Anna O. kohta uut, teatas lavastaja, et oh, siia lisandub nüüd veel midagi väga tähtsat ja keskset. Ja siis lisas: aga sellest järgmises proovis. Aile: “Ja mina mõtlen päev läbi, mis see küll võiks olla, mida ma ometi kuulen?” Aga kas just läbi selle ei muutu Guthi-Asszonyi Elektra nii mitmekihiliseks, mõtlen pärast omaette, selge on ju, et Aile on kogu oma vaba aja Elektrat enda sees edasi kasvatanud ja seda ikka ja jälle uueks loonud, kuni lõpuks tuli sellest just selline, nagu tuli. “Bonni Elektra oli väga eriline kogemus,” lisab Aile ruttu juurde. Bonnis lavastatud “Elektra”, samuti Ailega peaosas, oli just see, mis tõstis ta Saksamaal valguskiirusel suurele lavale. Õnnestunud lavastusele järgnesid tähelepanuväärselt head arvustused ajakirjanduses. See tõstiski tähelepanu Ailele mitu klassi kõrgemale. “See oli tehtud teistmoodi, sõnateatri moodi.” “See polnud üldse nagu Frankfurdis. Bonn oli hästi täpne, loomulik ja mis peamine – klišeevaba.” Ütlen, et Frankfurdi Elektra on ju samuti täiesti klišeevaba. “Jaa, sul on õigus,” vastab Aile. “Claus ütleski, et ta tahab tingimata teha lavastuse, mis üllatab vaatajat ja mitte ei kinnita tema kivistunud eelarvamusi, missugune üks Elektra peaks olema.” See neil kindlasti ka õnnestus. Bonn, Saarbrücken, Erfurt – nendes teatrites on Aile hankinud Saksamaal väga vajaliku baasi, et tõusta ühel hetkel sinna üleregionaalsesse teadvusesse, maailmalavadele. Ühtegi neist kogemustest ei tohi alahinnata, ehkki mõistan Aile jutust, et päris lihtne polnud neist ükski. Eestis kiputakse tihti alahindama mitte metropolides asuvate teatrite tähtsust, näiteks unustatakse, et Elina Garanča alustas Meiningenist või et Kirill Petrenko alustas samuti sealt, enne kui Müncheni ja Berliini koomilise ooperi kaudu Berliini filharmoonikute ette astus. See on just neis teistes teatrites tehtud töö, mis küpseks teeb ja lõpuks suurlaval välja lööb. On tõeline õnn, et Aile mõistab seda – igast tema sõnast ja lausest õhkub head professionaalset tunnetust ja karjääri mõistmist. Udulinnades ja võltsmõistetes tema edasi minna ei taha. Meie päris esimene kohtumine on orkestriproovide nädalal. Tal on juuksed puhevil, hea meeleolu ja tema ergas hääl vallutab trepikoja juba enne, kui ta on sinna sisse astunud. Tal on kärtspunaseks värvitud huuled. Ma võtan seda kui loomulikku asja, et niimoodi ta ringi käibki. “Mis sa arvad, et ma olengi niisugune?” küsib ta minult. “Täna on hoopis huulepulga proovipäev koos sinuga. Ma nimelt ostsin kaubamajast huulepulga, mis pidi niisugune mahatulematu krohv olema, et terve Elektra võib higistada ja ära laulda, ilma et värv lõua peale impressionistlikult laiali valguks.” “No siis teeme huulepulga proovi täna ära,” vastan mina. Ailele pakub see palju lõbu. “See oli Aida õppimise aeg” – just see Estonia Aida, mille lavakujunduse liivahunnikust inimesed nii häiritud olid – kui tundsin järsku, et ma ei saa, ma tean, mida ma tahan lauljana teha, aga ei oska. Ja siis mõtlesime koos Toomasega, kes pürgis juba tollal laulueriala kõrval coach’iks. See oli just Toomase talent mind kuulata ja minu hääle omapära tunnetada, aga see oli küllaltki suure riskiga seotud. Me olime juba pikemat aega head sõbrad, aga mis saab, kui mu hääl ei käitu nii nagu me mõlemad soovime, või meie koostöö lihtsalt ei tule välja? Aga ma tundsin, et ma vajan abi. Esiteks on Aida väga suur roll, teiseks olin omadega lihtsalt kriisis. Tulemus oli see, et ma mõistsin, mida kõike ma veel ei oska, võibolla läks paanika algul isegi suuremaks, aga tasapisi hakkas minema paremaks. Tasapisi hakkas ka elu võtma selgema suuna, ma tundsin, et ma oskan ja ma suudan.” See Aile iseseisvus on näha läbi terve prooviprotsessi – kui enne oli juttu teatavast kergusest, millega ta tööd teeb, siis teine väga tugev element selle kõrval on kahtlemata iseseisvus. Hoolimata oma hästi leitud sõpradest, ei klammerdu ta oma lavakaaslaste külge, ei klammerdu ka lavastaja või isegi dirigendi külge. Koostöö on heatahtlik, mitte ahistavalt nõudlik. Küllalt on nähtud lauljaid, kes pool-paanilises seisundis on laval ainult tänu dirigentide ja teatri meeskonna suurele ühispingutusele ning mõlemad osapooled on teineteisesse kinni põimunud nagu mingid taimed. Aga siis on Frankfurdi esietendus möödas ja mis oluline, suure menuga. Juba samal õhtul on ooperimaja kõigi saabunud külalistega ärevust täis. Pinge on suur, sest kõik tahavad teada, kas Frankfurdi ooperimaja debütant keset suurt tähelepanu, eestlanna Aile Asszonyi, on olnud seda prominentset käiku väärt. Aga juba saalis on kuulda, et Aile menu on suur. Aplaus talle on erakordselt tugev, inimeste poolehoid on selge. Lõppude lõpuks ei ole Aile tulnud siia lavale debüteerima ju donna Anna või Mimina, ta käes on üks kõige “ohtlikumaid” rolle, kui nii võib öelda, Salome osa kõrval. Kaks väga olulist kiitust ilmuvad tasapisi: esimene Frankfurter Allgemeine Zeitungis, teine Opernweltis. Nende väljaannete mõju on suur. Lisaks saab Aile veel väga olulise teleklipi SAT3 kultuurikanalil, mis on oma suure vaatajaskonna tõttu võibolla et kõige nähtavam saavutus. “Nüüd algab mul raske aeg,” ütleb Aile selle peale kainelt. “Nüüd pean ma õhtu õhtu järel välja lunastama neid veksleid, mis on välja jagatud.” Esimese asjana aga – nagu ühel töötaval emal ikka – jääb tal poeg haigeks ja esietenduse järgne öö möödub kõhugripi saanud poisiga vannitoas. Alles mitu päeva hiljem pääseb magamata ema rongiga koju Amsterdami, et sealt paar päeva hiljem juba tulla tagasi Frankfurti, teisele etendusele. Ka see on täis olulisi külalisi, kõiki neid, kes esietendusele ühel või teisel põhjusel ei pääsenud. Kuulen teise kõrvaga teatrist, et saalid müüakse ruttu välja ning Ailel on alanud periood, mida ei täida enam proovide värviline maailm, vaid reaetenduste rutiin, mis samas ehitab elu kogu aeg edasi. Hiilin ühele hilisemale etendusele, saan kogemata pileti. Eesriie tõuseb, Aile istub Elektrana laval. Ning hoolimata Aile Elektra/Anna O. süngest, professionaalsest ilmest, on see päris inimene, keda mina temas näen, tütarlaps “La Traviata” etendusel, dirigendipuldis Eri Klas, ootamatult taibates, et see on tema elu.

PERSOON Kristjan Randalu – annan endast rohkem kui 100 % ja eeldan seda ka teistelt. Priit Pruul Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab. TÄHT Dissonantse tekitav ja ületav ansambel thélème. Tui Hirv KIRG Kunst kui ajamasin ja teraapia. Jelena Sulamanidze KOOSKÕLA Sõpruskond, kes vallutas maailma. E STuudio kammerkoor. Eliise-Berta Tarto PILK “Tár” – muusikafilm, kus muusikuamet on tagaplaanil. Brigitta Davidjants Kultuurikorraldus kui valdkond, milles loeb iga isiksus. Kristina Kuznetsova-Bogdanovitš Unustamatu õhtu unustatud rahvastega. Veljo Tormise kooriprojekt Pariisi filharmoonia kontserdimajas. Lisete Velt Uuendusmeelne saksofonist Ben Wendel. Ia Remmel VIII Eesti nais- ja neidudekooride võistulaulmine. Merike Toro Puhkused veedame kõik Viljandis ... Sirje Vihma-Normeti raamatust “Puhkus Viljandis”. Virge Joamets MULJE Meistrite kontsert. Edith-Helen Ulm “Art of Cello” startis ereda komeedina. Ardo Västrik Kaks õhtut Pärnu Linnaorkestriga. Toomas Velmet Ootamatu elamus tuisuses Tallinna vanalinnas. Tiiu Levald Etendus nagu “päris” elu. Lastemuusikal “Sipsik” Vanemuise teatris. Farištamo Eller Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

Kristjan Randalu loomingu ja pianismiga kerkib iseloomustava sõnana sageli esile punktuaalsus. Seda nõuab valdava osa oma karjäärist rahvusvahelisel areenil toimetav pianist nii endalt kui ka oma lava- ja stuudiokaaslastelt. Kohtusime veel talvehärmases Tallinnas, et vestelda muusikast, loomingust, karjäärist ja elu õppetundidest. Saan aru, et olid nii üheksa- või kümneaastane, kui perega Eestist ära Saksamaale kolisite? Olin üheksane, varsti kümneseks saamas. Oli 1988. aasta suvi. See on vist üldiselt selline iga, kus oled oma väljakujunemise alguses. Kui palju see minek sinu elu defineerinud on? See oli võrreldes sinu eelnenud lapsepõlvega Eestis ilmselt ikkagi 180-kraadine pööre? Ma ei rääkinud sõnagi saksa keelt, mul ei olnud seal mitte ühtegi sõpra. Olin pakkinud oma koti kaheks nädalaks. Tagasi vaadates määras see muidugi kõik. Raske on spekuleerida, et “mis oleks olnud, kui”, aga mäletan, et tol suvel tahtsin ma tegelikult klaveriga lõpparve teha. Mul oli sellest muusikakeskkooli rutiinist ja distsipliinist mõõt täis saanud, oli tahtmine hakata hoopis trumme mängima. Mu vanemad tegelikult ka küsisid minu käest, et kas ma olen nõus Saksamaale jääma. Olen tagantjärele neilt küsinud, et mida nad siis oleksid teinud, kui oleksin sellele täielikult vastu olnud? Tallinnas me igatahes pakkisime kohvrid puhkuseks, korteri uks kinni ja nägemist. Milline su esimene emotsioon oli, kui said aru, et nüüd on nii, et jäätegi Saksamaale? Tagantjärele meenutades olin vist toona ikkagi õnneks piisavalt naiivne ja lapsikult rumal, pimestatud kokakoolast ja sellest, et kinos jooksis “Rambo”. Kogu see kirevus, mis ümbritses, see tarbimine ja idealiseeritud lääne ühiskond, mida siin igatseti ja nähti Soome reklaamidest. See oli ka minu esimene välisreis. Igatahes mäletan, et olin kohe nõus. Ja muusikaõpingud, ilmselt ka see filosoofia, kuidas muusikaõpingutele läheneti siin võrreldes Saksamaaga, küllap ka see erines? Muusikakeskkool oli ju väga spetsiifiline keskkond, see ei olnud kool, kus oli lihtsalt natukene muusikat, vaid sellel oli ikkagi põhirõhk, aga eelkõige klassikal, tehniliselt, distsipliini nõudes. Saksamaal hakkasin kõigepealt käima eratunnis ja peagi läksin ka muusikakallakuga gümnaasiumisse. Seal olid kooliorkester, koor ja bigbänd. Paralleelselt käisin iga nädal konservatooriumis muusikateooria tundides. Sa oled valdava osa oma elust elanud mujal kui Eestis, puutunud kokku erinevate muusikute, kultuuridega. Kui oluline-määrav on üleüldse see, kus on juured või milline on taustsüsteem? Kui palju see sind muusikuna on defineerinud, või on see üldse asi, mille peale sa mõtled? Ma arvan, et väga palju. Mõeldes tagasi sellele, kui hakkasin esimesi omi asju tegema, mis väljusid n-ö klassika piiridest, siis võtsin ette väga hümnilike asju nagu “Mu isamaa on minu arm” ja “Kodumaine viis”. Tahtsin mõista, miks peaksin Ameerika standardeid mängima, et mis on need minu enda standardid. Juured on väga tähtsad. See ei tähenda, et nendesse peab kinni jääma, aga neist saab ammutada palju jõudu ja inspiratsiooni. Need aitavad aru saada, kes sa siis õigupoolest oled. Jah, kõike võib ju proovida, et ka professionaalses mõttes oleks oskus kõigega suhestuda, aga enda vastu peab ausaks jääma. Rääkides jazzmuusikast, kus on väga suur rõhk just oma hääle leidmisel, siis see ei juhtu üleöö. Kui veeta kogu oma muusikaline elu teisi imiteerides, siis parimal juhul oled sa väga hea koopia, aga mõtestada lahti, mis on su enda helikeel, kes sa oled ja kust sa tuled – see on väga teadlik protsess. Tahtes ise muusikat luua, on see hädavajalik, et mitte olla pelgalt käsitööline. Kui meil on olemas sugulaskeeled, siis mis võiks olla sinu hinnangul Eesti sugulasmuusika? Ma mängisin viis aastat Tuneesiast pärit Dhafer Youssefi bändis ja just äsjagi kohtusime proovis. Olen selle peale tihti mõelnud, et minu ja Youssefi võrdluses on nii praktilise, kultuurilise kui ka haridusliku tausta mõttes tegu nii suure kontrastiga, kui üldse olla saab. Samas on tema heas mõttes muusikaliseks kiiksuks keerukad rütmid, tema lood baseeruvad enamasti kombineeritud taktimõõtudel, millel pole mitte midagi pistmist tema kultuurilise muusikataustaga. Täpselt sama asi on ka mind ammusest ajast köitnud ja sellest on tekkinud meie ühisosa. Ühine keel on samas palju öeldud, see on hästi individuaalne. Hiljuti salvestasime jälle Petros Klampanisega, kes on Kreekast pärit bassimängija. Kui oled aastaid kellegagi koos mänginud, saad aru, et see ühine keel toimib mingil esteetilisel tasandil, kus mõlema nägemus ilust või siis ka teatud parameetritest kattub ja see väljendub detailides – dünaamikas, pausides, üleüldises esteetikas. Selles, kui saad aru, et see teine mõistab tervikut sarnaselt. Mis sulle olulisem on, kas leida harmooniline koostöö või pigem otsida muusikas pinget? Üksteisemõistmine on hea, aga samas ehk annab parema tulemuse see, kui muusikud teineteisele väljakutseid esitavad? Ma arvan, et muusikalised väljakutsed ei tähenda ilmtingimata väljakutseid isiklikus plaanis. Sul on 24 tundi ööpäevas ja kui tuuril oled, siis veedad nende inimestega koos 12 tundi, millest ehk paar tundi oled laval. Seega ümbritsev on väga määrav, aga leian, et muusikaliselt keegi konflikti ei otsi. Võibolla tekivad sünergiad, kus heas mõttes hakkab üksteise ületrumpamine, aga see on selline õhukene piir, kus on oht, et asi muutub tsirkuseks. On seda ka juhtunud, et mõni tundlikum loojanatuur viib selle konflikti kontserdi raamidest välja ja see pinge väljendub ka isiklikul tasandil? Lõppkokkuvõttes on kõik isiksused. See, mis laval välja lööb, see on inimestes ka olemas. Üldiselt ei ole nii, et introvert nüüd laval kuidagi plahvatab. Jah, ta võib tekitada muusikalist energiat, aga selline põrkumine või teadlik konflikti otsimine – seda siis ei ole. Ma arvan, et see kattub inimese omadustega ja pikas perspektiivis peabki otsustama, et kas kogu selle paketiga on võimalik edasi minna, kas on jaksu. Aga kas sul endal on karjääri jooksul tulnud ette selliseid olukordi? Pidevalt. Kogu aeg tuleb põrkumisi ette … Inimesed opereerivad ju erinevalt, meie toimimisviisid on erinevad, kui me räägime kasvõi kiirusest, kui kiirelt saavad asjad tehtud, nii palju on selliseid operatiivseid asju. Mingil hetkel pead sellest omad järeldused tegema, et kas see jätkub nüüd omas rütmis või peab teist teed minema. Maailmas on kümneid tuhandeid klaverimängijaid, heliloojaid. Mis teeb klaverimängijast hea klaverimängija? Või ka loojast hea looja? Maailmas on väga palju väga häid muusikuid, aga mingil põhjusel mõnesid me teame ja teisi me ei tea. Ja see ei sõltu tingimata sellest, et mõned harjutasid viis tundi rohkem ja teised viis tundi vähem. Siin hakkavad mängima inimlikud omadused. Mulle on meelde jäänud, mida Neeme Järvi selle kohta ütles: et karjäärihimu peab olema. Kogu see tervik eeldab, et inimene tahab oma muusikaga publikuna jõuda. Mulle meeldib eristada, et on klaverimängijad-klahvpillimängijad ja siis on pianistid. Klaver on peale vaadates väga lihtne pill, isegi need, kes sellest midagi ei tea, vajutavad klahvi alla ja tuleb talutav heli. Aga kui nüüd süveneda ja hakata tegelema heli detailidega, siis on see lõputu teekond. Kui räägime interpreedist, siis see on inimene, kes ei ole mängimise hetkel helilooja rollis, ta ei loo selle muusika sisu. Ta on nagu inimene, kes loeb valjult raamatut ette, aga ta ei kirjuta seda. Pianismi kohapealt on väga oluline kõlakultuur. Ja kui rääkida jazzmuusikast, siis oluline on kogu rütmiline pool; mitte ainult teostus, vaid ka esteetiline pool – et kuhu muusikaga minnakse. Kui laialt lahterdada, siis näiteks kas see on sving, või kui see ei ole sving, siis mis ta on ja mis seal toimub. Mitte et need teineteist välistaksid, aga kas sinu jaoks on olulisem olla kommertsiaalselt edukas muusik ja looja või pigem jätta endast tähendusrikas jälg loojana? Ma arvan, et see on osaliselt vanuse küsimus, aga ma ei ole veel sealmaal, et mõtleks oma jälje kujundamisele. Ma ei tea, kas ma jõuan selle mõtteni, et minust jääks jälg. Aga kui eesmärk oleks olla kommertsiaalselt edukas, siis ma tegelen vale alaga ja vale žanriga ja mängin ka ehk valet pilli. Eks see on selline balansi leidmine, et teha asja, milles olla jällegi enda vastu aus ja üritada jõuda selleni, kes sa oled. Aga kuidas sa suhtud üleüldse sellisesse mõnes mõttes nagu trikitamisse või tsirkusesse, nagu sa ise ennist väljendusid? Mis mulle meeldib selle puhul, on individuaalsuse otsing, selline teadlik eristumise mõtteviis, mis ideaalis võiks vist ka süvendada individuaalse helikeele leidmist. Ma ilmtingimata ei taju, et nn neoklassikas oleks fookus muusikaliselt individuaalse sisu leidmisel, aga respekt, et nii vana ja üldlevinud instrument nagu klaver suudab läbi sellise žanri teatud inimesi kõnetada. Minust kui tegevmuusikust on see küll mööda läinud. Sa oled oma karjääri jooksul palju salvestanud ja veel rohkem kontserte andnud. Millises rollis sa ennast ise mugavamalt tunned – laval või stuudios või pole sellel vahet? Need on väga erinevad olukorrad, mida ei saa sisu mõttes otseselt võrrelda. Kontserdiolukorras on aega midagi arendada, see ajaline dimensioon on teine ja teadlikult vaba. Salvestades on palju lühendamist ja konkretiseerimist, teadlikkust sellest, et plaadile võibolla ei sobi lugu, mis on 15 minutit pikk. Kontserdil võib see aga toimida. Mulle meenus, et kui salvestasime bigbändi plaati, siis dirigent Wolf Kerschek võrdles seda filmi tegemisega, kus peab väga palju olema strateegilist režissööri mõtlemist. Kontserdiolukord on hoopis midagi muud. Kui oluline on sinu jaoks emmas-kummas olukorras olla punktuaalne? Kui peeneks sa ise need olukorrad enda jaoks ajad, arvestades, et inimesed on natuurilt erinevad ja vajadus täpsuse järele samuti erinev. Ma ütlen, et 100% ja rohkem. Eeldan seda ka teistelt, kui esitame-salvestame minu asju. Sellist praaki ei saa läbi lasta, kus on selge, et see on praak. Jällegi, kui on improvisatsiooniline element või seal on vaba osa, siis see on hoopis midagi muud ja siis on ka tolerants midagi muud – siis ei ole ka kategooriad, et see on viga või vale… Kui sellised asjad kontserdil juhtuvad, siis kui pikalt need sind teiste mängijate puhul närima jäävad? Oleneb olukorrast. Kui juhtub minu soolo ajal, et keegi teeb midagi, mis tõmbab mul vaiba jalge alt ära ja tekitab olukorra, kus järsku oleme kraavi poole triivimas, sest keegi teine …. noh, siis see muudab ju muusika kulgu. Kui on asi, mida sa arendad ja järsku keegi lõhub selle alustala ära, siis kui nõnda juhtub tihti, siis see asi kaua ei kesta ... (Naerab.) Sa tunned ennast kodus nii jazzi kui klassikat mängides ja tegelikult pole ka popimaigulisem muusika sulle võõras – kuivõrd sa üleüldse ise muusikat lahterdad? On see looja ja pianisti jaoks orientiirina oluline? Ma arvan, et oluline on teada, kuhu see lõpuks välja jõuab. Rääkides kasvõi salvestusest või kontserdiolukorrast, mille jaoks see on, kellele ja kuidas. Läbivalt tuleks vältida alateadlike klišeede kasutamist, kui nende kasutamine pole just eesmärk omaette. Kui sellel pole teadlikku kasutust ja tuleb niisama, siis see on nagu parasiitsõna – järelikult ei tulnud paremat ideed ja tuli varrukast muusikaline fraas, mis oleks võinud olla olemata. Kuidas on võimalik ennast isoleerida sealhulgas ka klišeelikest välistest mõjudest? Me ju põhimõtteliselt elame klišees; meie päevad on pidevas korduses, me näeme, vaatame kuuleme sageli üsna samu asju. Kuidas ennast muusikalises mõttes sellest eemal hoida? Ma ei kuula taustaks muusikat. Jah, on muidugi olukordi, kus see on sunniviisiline. Aitab ka, kui mitte tarbida taustaks mistahes meediat. Kui ise muusikat tekitada, siis on lubamatu, kui räägid ja tegelikult ei tea, mida sa räägid. Siis muutub selle jutu sisu ju mõttetuks. Siis see on mula, mis võiks olemata olla. Ma ei arva, et nii raske oleks ennast isoleerida. Muusikalised klišeed baseeruvad enamasti teadmatusel, läbimõtlematusel ja ebakindlusel, sealhulgas ka vaikuse ees, vajadusel täita see muusikaline lünk mingi asjaga. Kui ma ei eksi, siis sinu tegevmuusiku karjäär on üle 20 aasta kestnud? Tegelikult juba rohkem kui 30 aastat. Kooli ajal oli meil pikaaegse sõbra ja kolleegi, trummar Bodek Jankega duo Pianorimba. Mina mängisin klaverit ja tema marimbafoni. Mängisime klassikalise muusika hitte, meil oli regionaalselt palju menu, meid kutsuti igasugustele kummalistele partei- ja firmaüritustele ja ma arvan, et see andis mulle ka esimese väga hea õppetunni n-ö muusikatööstuse poole pealt, mida mulle meeldib meenutada. Kooli aserektor kutsus meid ükspäev enda juurde, et kohaliku toidutööstuse jõulupeol oleks vaja mängida, mõlemale oli tasuks 100 saksa marka. Mängisime, kõik oli väga tore. Aasta pärast helistati samast firmast otse, et jõulupeole mängima kutsuda. Pakuti, et honorar siis jälle nagu eelmisel aastal, 400 marka. Kas ja kuidas on sinu enda hinnangul sinu helikeel selle aja jooksul muutunud? Seda on ise väga raske öelda, aga võtan seda alati komplimendina, kui mõni kolleeg või sõber ütleb, et kuulis raadiost just üht lugu ja tundis ära, et see olen mina … Olen kindel, et alguses see nii ei olnud. On inimesi, kes ütlevad, et nad on iga järgmine päev targemad kui eile, aga ma olen pigem alati mõelnud, et ei tea, kas minus üldse midagi on arenenud. Aga 30 aastaga on midagi muutunud küll. Aga kas see on teadlik tegevus, et olla oma helikeele arhitekt ja kujundaja? Jah, väga. Arvan, et väga suur osa sellest on välistamisel. Välistamaks asju, millel on teine taust ja teine seos ja millel pole midagi pistmist minu kui isiksuse või muusikuga. See taandub konkreetsetele detailidele, elementidele – rütmika näiteks, esteetiliste otsuste tegemine. Mis puudutab harmoonilist või meloodilist helikeelt, siis see on igal juhul selline teadlik nende elementide või osakeste leidmine, mis kõnetavad, või on endale meelt mööda. Professionaalses mõttes on vajalik aru saada, kuidas midagi on tehtud või kuidas see toimib. Midagi luues ma teadlikult ei kuula teisi asju. Muidu tulevad tahes-tahtmata mõjutused sisse. Kui tahta midagi iseenesest, nullist tekitada, siis selleks on vaja ruumi ja vaikust. Mulle tundub, et klassikat jazzikeeles tõlgendada – selles on teatav loogika ja seda on ka palju tehtud. Aga kuidas muuta see liikumine vastassuunaliseks? Kas jazzmuusikal on midagi klassikale pakkuda? Nii palju kui olen ise kirjutanud muusikat kollektiividele, mis on puhtalt klassikalise lähenemisega ja suhestuvad ainult valmis kirjutatud noodimaterjaliga, siis see saab toimida ainult teatud muusikaliste parameetrite kaudu, aga sel juhul on sõna “jazz” juba vale. Kui seal on selline plakatlik jazzimaik, siis me räägime jällegi klišeedest, jazzist kui stilistikast. Praegune jazzimaailm on lihtsustatult öeldes keskendunud rütmile. Enamus sellest muusikast on väga konkreetse pulsiga ja seal ei ole mingit agoogikat, seal ei ole seda, et oih, fraas läks pikemaks. Detailides võib olla, aga mitte n-ö klassikalises-romantilises mõistes, kus fraas ujub ja on tähtis, et meloodia kuskile välja jõuaks. Ma arvan, et tähelepanu koondamine rütmile on jazzis see, mis võiks klassikasse üle tulla, see tooks rütmilise konkreetsuse. Samas, minu jaoks sõna “jazz” hõlmab ikkagi improvisatsiooni, hõlmab muusikuid, kes on suutelised hetkes midagi looma ja seda muusikat kujundama ka ilma selleta, et iga detail noodis kirjas on. Ma arvan, et need on muusikud, kes ka kuulavad, mida nad mängivad. Kas mittekuulamist esineb palju? Olen olnud orkestriproovis, kus esitati mitme solistiga kava. Parajasti tehti proovi looga, kus ma ise ei osalenud ja oli aega natukene ringi vaadata. Kui märkad, et riigi palgalises orkestris, kus on eluaegsed ametnikud ja kedagi enam lahti lasta ei saa, mõni viimase puldi mängija loeb sel ajal ajalehte, kui midagi seletatakse, siis selline suhtumine tekitab minus küsimusi. Kui oli aeg mängida, siis ta jälle mängis, mis kirjas, aga tegemist oli looga, mis ei tulnud maha, kuna polnud kõigil selge. Aga mõnel ongi sisust nii suva, ollakse lihtsalt käsitöölised. See oli ekstreemne näide, aga väga palju on sellist muusika tegemist, kus ma ei tunne, et mängija ise ka lõpuni läbi kuuleb, mida ta teeb. Väga palju on seda klassikalises nüüdismuusikas, mis on üles ehitatud keerukusele, kus pinge tekib sellest, et mängijatel laval on raske. Fookus ei ole kõlapildil, vaid see pinge on tekitatud kuskil teise nurga alt. Teesklust on palju? Sellises kontekstis ma ütleks, et see on teesklus helilooja, mitte mängija poolt. Mängijad pannakse olukorda, kus nad higistavad. Aga ma olen ise olnud sellises olukorras, kus mängides kaasaegset kammermuusikat oli klaveripartii tolles olukorras teostamatu. Helilooja ise dirigeeris ja ma tegin ka sellekohase märkuse, mille peale oli vastuseks: “oi, kahju”. Eks tegin sellest omad järeldused, et seal oli tähtis, et mingi asi käis ja et ma olin teistega koos ja helilooja, kes dirigeeris, ei öelnud sõnagi selle kohta, et ma ei mänginud seda, mis oli kirjas. Tähendab see, mis oli kirja pandud – ma ei tea, kus see välja oli tulnud, arvutist ehk?! Kui ma tajun, et see kõlaline resultaat detailides ei oma tähtsust, siis tekitab see minus küsimärke. Kas on nii, et muusikas on kõik juba ära tehtud, kõik lood räägitud? No ma saan aru, et seda võib nii öelda, aga see lõpeb ju nihilismiga, sest ka elusid on varem elatud ja kõike on tehtud. Aga pealiskaudselt võttes, ise tarbijana seriaali või filmi vaadates tahad ju ikkagi uut ja tänapäevast mitte ainult sellepärast, et see on tehniliselt huvitavamalt teostatud, vaid ka sellepärast, et see suhestub sellega, mis praegu on aktuaalne. Mina kuulaja-vaatajana tajun uue avastamise tahet kindlasti. See ei ole probleem, et kõik uus paistab olevat ammu unustatud vana? Ma arvan, et palju on näiteks teadmatust, et ei teata, mida kõike on varem tehtud. Mõeldakse, et ollakse väga innovatiivsed, aga tegelikult ei tunta lihtsalt ajalugu. Millegi loomiseks peab olema sisemine vajadus. Ma ei ole ise sellesse nii väga takerdunud, aga ka siin tuleks püüda teadlikult välistada, defineerida see, mis kõik juba on tehtud, võtta mingid elemendid, parameetritega teadlikult mängida ja üritada siis jällegi destilleerida ja filtreerida. Nii, ma arvan, on lootust luua midagi, mis vähemalt iseendale veenev on. Inimesed tahavad ikka ja jälle kogeda elusat muusikat. Keegi ei tule ju ütlema, et aga ma ju käisin kontserdil – klaverikontserdil, orkestrikontserdil – ja ma enam ei lähe kuulama, sest ma juba tean, mis see kontsert on. Selleks, et ei tekiks hirmu iseenda kordamise ees, tuleb lihtsalt oma sõnavara puhastada.

XIII Klaudia Taevi nimeline noorte ooperilauljate konkurss ja festival PromFest toimub 10. - 15. septembril Pärnus. 1. aprillist on avatud konkursile registreerimine ja 17. aprillist algab piletimüük festivalil esietenduvale lavastusele “Tuhkatriinu”. Klaudia Taevi nimeline noorte ooperilauljate konkurss on festivaliga PromFest tihedalt seotud, olles selle keskne sündmus. PromFest kui meie regiooni üks olulisi kultuuriüritusi on nii Eesti mainekujundaja ooperimaailmas kui ka noorte ooperihuvi suurendaja. Konkursi paremikul on võimalus osaleda spetsiaalselt neile korraldatud professionaalses täismahulises ooperiproduktsioonis ülejärgmisel aastal ehk järgmisel festivalil. Käesoleval aastal tuuakse lavale Jules Massenet' muinasjutu "Cendrillon" ainetel loodud ooper “Tuhkatriinu”. Lavastajadebüüdi teeb Jüri Nael, kõigis peaosades on eelmiste aastate laureaadid. Klaudia Taevi nim. noorte ooperilauljate konkurss loodi 1996. aastal legendaarse Pärnu laulupedagoogi Klaudia Taevi auks. Registreerimine on avatud siin: https://www.promfest.ee/et/registration/ Eesti lauljatele on osalemine tasuta! Huvi konkursi vastu on suur – registreerunuid on olnud konkursi kohta üle 200 ja rohkem kui 37 erinevast riigist alates Lõuna-Koreast kuni Eesti ja Kanadani. Konkurss toimub kokku viies voorus ja eelvoorud algavad aprillis Euroopa eri linnades kui ka Londonis ja New Yorgis. Finaalvoor toimub Pärnu kontserdimajas galakontserdi vormis Pärnu Linnaorkestri saatel ja Erki Pehki dirigeerimisel. Kõik konkursi voorud on publikule avatud ning need salvestatakse järelvaatamiseks PromFesti sotsiaalmeedia kanalites. Noori talente hindab rahvusvaheline žürii, mis koosneb maailmamainega ooperi-asjatundjatest – lauljatest, pedagoogidest, dirigentidest, agentuuride ja ooperiteatrite esindajatest. Ühe tingimusena žürii töös osalemiseks peab iga žüriiliige garanteerima vähemalt ühe konkursandi jaoks mõne professionaalse väljundi: rolli teatris, kontserdi, meistriklassi, koha ooperistuudios jne. Konkursi laureaatideks on olnud Eesti lauljatest Oliver Kuusik, Angelika Mikk, Ivo Posti ja Kristina Vähi. Eelmisel konkursil III preemia pälvinud Kadi Jürgens, astub samuti üles "Tuhkatriinu" lavastuses. Kadi Jürgens räägib: “Klaudia Taevi konkursil osalemine andis minu laulja karjäärile tõuke ning arendas mind nii artisti kui ka inimesena. See oli minu jaoks esimene kord võtta osa suurest rahvusvahelisest konkursist väljaspool õpinguid. Kõik oli väga hästi korraldatud ning meid võeti Belgia pianisti Hein Boterbergiga soojalt vastu. Meeldejääv oli meistrikursus žürii esinaise Cynthia Makrisega, kes jagas mitmeid kasulikke nõuandeid. Klaudia Taevi konkursi toimumine on suur kingitus Eestile ja igale noorele lauljale, kes seal osaleb.”

Praeguse E STuudio kammerkoori eelkäija E STuudio noortekoor sündis 2013. aasta septembris, kui toonase tütarlastekoori juurde, kes oli rahvusvahelistel koorikonkurssidel laias maailmas saavutanud märkimisväärseid tulemusi, kutsuti laulma ka koorilaulu kogemusega noormehed. Kuigi nüüd tuntakse koori Tartu linna esinduskoorina, siis esialgu tegutseti hoopis Põlvas, sest dirigent Külli Lokko oli toona seal kandis aktiivne kultuurijuht. Juba stardijoonel võeti eesmärgiks, et meist saab tugev kontsert- ja konkursikoor nii kodu- kui ka välismaal. Tegutseme ambitsioonikalt ja kord nädalas toanurgas lihtsalt niisama koos laulmas käima ei hakka! Ühtlasi sündis ka ülimalt kokkuhoidev ja nooruslikkusest pakatav sõpruskond ning just seetõttu sai kollektiivi nimeks E STuudio noortekoor. Etteruttavalt saab öelda, et nime esimene pool – EST – sai samuti väga sümboolseks, sest Eestit esindati ja Eesti kultuuri tutvustati üle maailma väga palju ning noortekoorist sai ühtlasi omamoodi Eesti visiitkaart. “E STuudio kammerkoor (endise nimega E STuudio noortekoor) on Tartu linna esinduskoor ja sõpruskond, kes esitab klassikalist koorimuusikat ja popmuusika seadeid nii kodumaal kui võõrsil Euroopast Austraalia ja USAni.” Ameerika Ambitsioonikalt paika pandud “põhikirja” hakati otsekohe ellu viima ning juba esimesed proovid sisustati ettevalmistustega 2014. aasta kevadel Iirimaal Corkis toimuva rahvusvahelise koorifestivali jaoks. “Me ei osanud hinges midagi loota, et kas üldse konkursile saamegi, aga juhtus nii, et lausa võitsime selle! Rõõm ja joovastus oli nii suur,” jagas muljeid koorijuht Külli Lokko. See triumf sütitas koori veelgi enam ning alguse sai mitu aastat kestnud periood, kus hingetõmbepausi ei olnud ning tegutseti pidurdamatult. Konkurssideks ja kontsertideks valmistumise vahepeal hakati esimese tegutsemisaasta täitumise verstaposti paiku salvestama ka plaati. Koos pianist Johan Randverega kontserdiülesvõtetest valminud CD “Vaikuse muusika” lindistati Tallinna reaalkoolis ja see ilmus 2015. aasta kevadel. 2015. aasta oli koorile kõige esinemisterohkem – kokku astuti lavale 32 korda. Esmalt oli plaanis sõit üle ookeani Kanadasse, kus toimusid Lääneranniku Eesti Päevad, mida peetakse iga kahe aasta tagant neljas USA ja ühes Kanada linnas. Nii sõitiski E STuudio noortekoor Vancouverisse väliseestlastele killukest kodumaad viima. See oli aga vaid soojendus ning peale Lääneranniku Eesti Päevi sõideti edasi veel ka Seattle’isse, kus viidi Washingtoni ülikooli tudengitele läbi töötuba Veljo Tormise muusikast. Ameerikamaa vallutused ei kujunenud aga sugugi kaigasteta kodaratesse, vaid reisi vältel oli vaja külastada haiglat lausa kolmel korral. Edaspidisteks välisreisideks tehti reisikindlustusi juba palju kindlamal meelel, sest nende olemasolu õigustas end tol hetkel täielikult. 2015. aasta sisse mahtusid näiteks veel ka New Yorgi koorifestival Carnegie Hallis ning rahvusvaheline koorifestival “Tallinn 2015”. Koori praegune kõige pikaajalisem liige Eneli Maranik sõnas, et vahepeal oli esinemisi rohkem kui proove. “Kuni koroonapandeemia puhkemiseni tegime proove kahel nädalavahetusel kuus, nii laupäeval kui ka pühapäeval. Enne konkursse lisandusid ka grupi-proovipäevad.” Konkursilt konkursile 2016. aasta möödus koorile konkursside laineharjal. Seghizzi-nimelisel rahvusvahelisel koorikonkursil Itaalias võideti kõikide võistluskategooriate tipuks ka grand prix. “Käisime nelja päeva jooksul laval kaheksa korda, sest erinevaid kategooriaid oli nii palju, sekka veel ka poolfinaalid, kontsert-etteasted, grand prix,” meenutas Külli Lokko. Kuigi suured saavutused laias ilmas kõlavad uhkelt ja meenuvad esmajärjekorras ehk kõige eredamatena, siis palju esineti ka kodumaal ja koori kodulinnas Tartus. Klassikalise koorimuusika kõrvale mahtusid näiteks “Eurovint”, “Retrovint” ja muud temaatilised projektid, mille vastu on publikul alati suur huvi olnud. “Tegemist oli justkui playback-formaadiga, aga selle erinevusega, et lauljad ka ise päriselt laulsid,” kirjeldas Eneli Maranik. “Asjaga käisid kaasas muidugi ka uhked kostüümid ning laule esitati kas originaaliga võimalikult üks ühele või keerati just veel vinti üle!” “Nii ürituse korralduse kvaliteet, aga ka lauljate tase oli nii hea, et ei usutud, et lauldakse otse,” rääkis Külli Lokko. “Ühel korral pidi meie pikaajaline laulja Kaarel Juurma oma Alexander Rybaki loos meelega pisut mööda laulma, et kummutada seda müüti.” “Eurovindist” oli üks meeldejäävamaid etteasteid Soome bändi Lordi “Hard Rock Hallelujah”. “Enne etteastet tehti kogu saal kottpimedaks, mina olin klahvkamängija ja pidin tegema eelmängu, aga selles pimeduses ma ei näinud klaviatuurigi,” meenutas Külli Lokko. Siiski tehti muljetavaldav number ning tore fakt on ka see, et Lordi etteastel kasutatud platvormkingad leidsid hiljem kasutust näiteks laulupeo rongkäigus. 2017. aastat sisustasid mitmed kaunid kontsertlavastused, aga muidugi ka edukad ülesastumised konkurssidel meil ja mujal: “Sada aastat armastust”, segakooride võistulaulmine “Tuljak”, reis Singapuri ning Inglismaale, kuhu koor kutsuti esinema Euroopa Liidu nõukogu eesistumise avatseremooniale. Austraalia 2018. aasta märksõna on Austraalia. “See mõte lihtsalt kuidagi tuli, kaks lauljat käisid idee välja ja hakkasid asja ajama ning pooleteiseaastase töö ja vaeva tulemusena sai plaan teoks tehtud,” jagas muljeid Külli Lokko. Üheskoos käidi läbi kängurumaa suurimad linnad – Sydney, Canberra, Melbourne ja Adelaide. Reisiti autodega ning ööbiti kohalike kooride peredes. Reis kestis kokku kolm nädalat, mille jooksul lauldi koos sealse ooperimaja filharmoonia noortekooriga, esineti saatkondades, osaleti suurtel kultuurifestivalidel, kus lauldi muuseas ka koos kohaliku meeskooriga, kes on laulnud taustavokaali näiteks võimsale naislauljale Adele’ile. E STuudio eesmärk välisreisidel on alati olnud esitada Eesti koorimuusikat. Muidugi on kogu repertuaar mitmekülgne ja rahvusvaheline, kuid igal pool lauldakse alati ka mõni Eesti teos. Austraalia ringreisil oli selleks Pärt Uusbergi lugu “Mis on inimene”. Võiks ju arvata, et 2018. aasta meeldejäävaim projekt oligi Austraalia reis, kuid tegelikkuses pärineb sellest aastast koori üks lemmik kavasid “100 aastat armastust”, mida esitati Vanemuise kontserdimajas. Kontsertlavastus puudutas Eesti jaoks olulisi ja ka raskeid teemasid, nagu näiteks küüditamine. Rongirataste heli, puhvaikad ja kohvrid – kogu teostus oli ülimalt õnnestunud ning läks publikule ja koorile endale väga südamesse. “See oli õige teema õigel ajal,” ütles Külli Lokko. “Meid tuldi palju kättpidi tänama, et mitte keegi ei ole kunagi suutnud hinge sedasi puudutada. Meie teema läbimõeldus ja suurepärane teostus oli välja paista.” 2018. aastal jõuti veel ka Saksamaale. “Kutse Saksamaale tuli umbes kaks-kolm päeva pärast Austraaliast tagasitulekut,” meenutas Külli Lokko. “Koori reaktsioon peale äsja selja taha jäänud ülipikka lennu- ja autoreisi oli leige, aga see läks kiiresti üle!” Saksamaal esineti folkfestivalil, kus “Eesti Vabariik 100” raames oli tol aastal just meie riigi kultuuripärand ja traditsioonid võetud sihikule. E STuudioga koos astusid üles veel Curly Strings, Puuluup, Arsis, Mari Kalkun, Maarja Nuut ja rahvatantsurühm Kuljus. Koori jaoks meeldejäävaim oli festivali viimane kirikukontsert. “See kestis kaks tundi, me tegime ma-ei-tea-mitu lisalugu, kirikus sees oli 600 inimest ja väljas ligikaudu 200,” muljetas Eneli Maranik. “Kahjuks ei õnnestunud meil sealt kontserdilt saada head video- ja helimaterjali, kuid emotsioon oli ülivõimas!” Külli Lokko jaoks oli 2018. aasta suurim saavutus pikaaegse unistuse täitmine – E STuudio koori- ja tantsukooli asutamine. Nüüdseks õpetatakse huvikoolis koorilaulu nii popmuusika, teatri ja muusikali kui ka klassikalise koorimuusika valdkonnas, samuti on võimalik õppida pillimängu, soolo- ja ansamblilaulu, näitlejameisterlikkust ning pärimusõpet tantsu huvikooli õpetajate hoolsa käe all. “Külli on pikka aega kandnud hinges lubadust oma isale, kes oli aastakümneid hea ja lugupeetud koolijuht, et loob kunagi oma koori- ja tantsukooli. Külli isa oli väga julgustav ja arvas, et see soov läheb kunagi täide. Nüüd, kui isa vaatab tema töid ja tegemisi juba ammu kusagilt pilvepiirilt, loobki Külli enda unistatud kooli oma parimate kaaslastega.” Äpardusi ja tagasilööke 2019. aastast pärineb üks meeleolukamaid ülesastumisi – Euroopa karikasarja rahvusvahelisel koorikonkursil “Florilège Vocal de Tours” Prantsusmaal. “Kogu reis oli väga kummaline ja juhtus palju humoorikat,” jagas Eneli Maranik. “Koori etteaste algas sellega, et Külli koperdas lavale sammudes ning kukkus käpuli. Veljo Tormise “Raua needmise” ajal läks šamaanitrummi trummipulk katki ning trummilööja, koori vilistlane Uku Püttsepp lahendas käigu pealt olukorra nii, et haaras jalast oma kinga ja trummimäng jätkus.” Konkursi veidraid seiku ilmestab ka näiteks sündmuse üldine korraldus, kus eelmine koor ootas oma esinemisjärjekorda laval kardinate taga kriuksuvatel pinkidel istudes. Siiski saavutati üldarvestuses 2. koht ning Külli pälvis ka eripreemia. 2019. aasta sügisel andis koor eduka kontserdi Arvo Pärdi keskuses ja koor oli uue hooaja eel elevil ja eesootavaks valmis. Kuid 2020. aasta märtsist tabas koori, nii nagu meid kõiki, suur seisak ja peataolek. Pandeemia tõttu aktiivne tegevus rauges, sest proove teha ei saanud ning esinemisi ja konkursse lükati teadmata ajaks edasi. Piirangute kehtestamiste ja maha võtmiste tuules õnnestus 2020. aasta sügisel osaleda siiski Tallinna kammerkooride festivalil. Kuigi ürituse toimumine oli arusaadavatel põhjustel pikalt küsimärgi all ning kooril harjutada keeruline ja ettevalmistusaeg napp, siis suudeti end siiski hästi vormis hoida ning tehti väga tugev etteaste. Kahjuks sai koroona tõttu raugenud hoog siiski koorile suuremaks murdepunktiks. Motivatsioonilangus oli tohutu ning ajaliselt paigutus üleilmne haiguspuhang täpselt sedasi, et mitmete lauljate ellu saabusid ka suuremad muutused, mis lauluhobi prioriteetsust veelgi vähendasid – abielluti, tehti karjääri, koliti välismaale. Koori algselt seatud eesmärk – olla tugev kontsert- ja konkursikoor nii kodu- kui ka välismaal – sai segastest ja ebakindlatest aegadest maailmas tingitult suure löögi. Nii juhtuski, et 2021. aasta oli esimene, kus ei osaletud mitte ühelgi konkursil. Muutuste tuules Kollektiiv aga kohanes muutustega – 2021. aastal sai noortekoorist kammerkoor. “Põhjus oli selles, et koosseis oli väiksem, aga ka lauljate vanus ja kõla oli juba täiskasvanulikum”, selgitas Külli Lokko. “Kui alustasime, olid enamuses gümnaasiumiõpilased, kes selleks ajaks olid aga n-ö suureks kasvanud,” lisas Eneli Maranik. “Kuna hakkasime otsima enda sekka ka uusi inimesi, siis arvasime, et ehk see nimi ka meelitab rohkem.” 2022. aastal, kui maailm oli koroonaviirust piisavalt hästi tundma õppinud ja oskas sellega üha paremini koos kulgeda, otsustas ka E STuudio kammerkoor kindlalt kontserdimaastikule naasta – koos kammerkoor Helü ja Nõmme muusikakooli sümfooniaorkestriga toodi publikuni filmimuusikakontsert “Me oleme vabad”. Üks olulisi saavutusi on ka Tiit Kikase ja Jaagup Kreemi lühiooper “Ööbik ja üliõpilane”, mida on nüüdseks juba mitmel korral ette kantud ja selle edu valguses kirjutab Kikas ooperile ka jätku. Kuigi koori koosseis on praegu varasemaga võrreldes pisut väiksem ning tegutsetakse endiselt pigem taastumise tähe all, siis eesmärgid on suured. “Mulle väga meeldib ka meie väiksem ja kammerlikum koosseis,” sõnas Külli Lokko. “Koori liikmed on nüüdseks täiskasvanud inimesed ning prooviaegu klapitada on keerulisem kui oli kooliõpilastega, kuid keskmiselt kahel nädalavahetusel kuus siiski kohtume ja valmistume ees seisvateks esinemisteks. Meil on tulemas uus filmimuusikakontsert, Tiit Kikase lühiooperi teine osa, tahaks veelkord teha Tormise “Raua needmist” ning lisaks harjutame ka kahe koorilaulja koorijuhtimise bakalaureuseeksamiks,” räägib Külli Lokko. “Ja muidugi on eesmärk minna veel konkurssidele – seda unistust ja joont tahame me ka veel hoida!” E STuudio koor ei ole kunagi olnud projektikoor, vaid ühtne ja äge seltskond, kes käib kogu aeg koos, mitte ainult konkreetsete esinemiste pärast. Kollektiiv saadi kokku nii, et tuttavate tuttavad kuulsid ja nägid, kui äge siin on, ning tõtt-öelda ei jõutud uksi kinni hoida, sest huvilisi, kes tahtsid asjast osa saada, oli palju. Kindlasti oli noorte jaoks atraktiivne ka see, kui palju reisiti ja maailma nähti ning maailmale Eestit tutvustati – see tõi palju tähelepanu ja tuntust. Kõige olulisem on aga siiski see, et tekkinud on sõpruskond, kes üheskoos maailma vallutas ja vallutab ka edasi!

Jelena Sulamanidze on lõpetanud EMTA muusikateaduse erialal. Tema bakalaureusetöö “Eduard Tubina varased soololaulud (1925–1934)” on pälvinud üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil 2003. aastal humanitaarteaduste valdkonnas III preemia ning magistritöö “Ostinato-teema ja selle roll Eduard Tubina ooperi “Barbara von Tisenhusen” horisontaalis ja vertikaalis” 2008. aastal tunnustuse. Enne pere loomist ja Lõuna-Eestisse kolimist töötas ta Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis muusikateoreetiliste ainete õpetajana, praegu tegutseb Suure-Jaani muusikakoolis. Vajadus väljendada end värvidega ja luua pilte on mind mingil määral saatnud kogu elu. Olen sündinud kunstitudengite perekonda. Mu vanemad Juri ja Larissa Gandšu (perekonnanimi on pärit saksa keelest – Handschuh) tulid Siberist Leningradi ja kui ma olin umbes pooleaastane, asusid nad õppima arhitektuuri ja disaini kunstikõrgkoolis, mida nimetatakse 2006. aastast taas A. L. Stieglitzi nimeliseks Peterburi riiklikuks kunsttööstusakadeemiaks. Nii olingi oma esimesed viis ja pool eluaastat sagedane kunstiakadeemia külastaja ja ilmselt siis salvestuski mu alateadvusse ettekujutus kunstiga tegelemisest kui loomulikust eluviisist. (Akadeemia kuulus Rooma stiilis trepp oli mulle ka paras katsumus üles-alla liikudes). Vanemad võtsid mind mõnikord kaasa ka Leningradi lähistele maalimispraktikale, uhketesse Puškini ja Pavlovski parkidesse. Loomulikult olin ka kodus vanemate kunstitegevuse tunnistajaks ning samuti anti mullegi aja sisustamiseks värve ja paberit. Imelisel kombel on minu varase lapsepõlve mäkerdused säilinud ja alles hoitud, vaatamata pere kolimistele. Oma vanu pilte vaadates taipasin ühel hetkel, et need töötavad mõnes mõttes ajamasinana ja salvestavad mälestusi ja läbielamisi paremini kui fotod. Ilmselt võivad toimida samal moel ka muusikateosed heliloojatele. Peale kõrgkooli lõpetamist suunati mu vanemad tööle Narva, kus alustasin oma kooli- ja muusikakooliteed klaveri erialal. Joonistamisega tegelesin enamasti kooliülesannete piires ning oma aega veetsin pigem muusikakoolis ja tantsuringis kui kodus joonistades, kuni vanemates klassides hakkasid koolivihikutesse ilmuma kummalised fantaasiapildikesed. Eriti palju tekkis neid kirjanduse tunnis, kus võtsime läbi XIX sajandi luulet. Siis hakkasin joonistama muusikakooli sõpradele õnnitluskaarte, mida märkas ka minu klaveriõpetaja Natalja Fjodorova. Ühel hetkel 1995. aastal pakkus ta proovida joonistada pilt Sergei Rahmaninovi romansside õhtu kavalehele, kus esinesid bariton Lev Lipkin ja Olga Sergejeva. Olime Rahmaninovi romanssidega eelnevalt klaveritundides tutvunud ja mind oli juba hakanud vaimustama selle muusika ilu. “Sirelit” võib pidada minu teadliku harrastuse alguseks, selle valmides mõistsin, et suudan luua midagi enamat kui värvidest mustrit ja võin võtta abiks oma sisemaailma meeleolusid, isiklike läbielamiste ja muusikamaailmaga kokkupuute kogemust. Hakkasin rohkem looma meeleolupilte ja kasutasin joonistamist edukalt psühholoogiliste pingete maandamiseks. Vahenditena kasutasin seda, mis kodus käepärast oli, enamasti must tušš, vildikad ja värvilised pliiatsid, kuid katsetasin ka akvarellvärvidega. Õpingute ajal Otsa koolis ja EMTAs joonistasin vähem, kuid tagantjärele võib öelda, et kasutasin visualiseerimist kuulamisseminarideks õppides, mis aitas lisaks analüütilisele kuulamisele ja meloodiate-motiivide meeldejätmisele neid seminare edukalt läbida. Süvendatud tutvumine rikkaliku muusikavaramuga avas seevastu lõpmatu inspiratsiooniallika kunstiliseks väljenduseks terveks eluks. Kui rääkida stiilidest, siis paeluvaimaks muusikastiiliks kunstilisе väljenduse osas pean impressionistide muusikat, samuti meeldib mulle väga impressionism kunstis, kuigi mu enda väljendusstiil ei pruugi olla impressionistlik. Eesti kunstis on minu lemmik Konrad Mägi. Kui koolid läbi said, kolisime perega Olustverre, väikesesse kaunisse Lõuna-Eesti alevikku, ning minu elukeskkond muutus kardinaalselt. Muinasjutulised mõisapargi vaated, rosaariumid, maalilised tiigid ja kanalid, loodus, vaikus ja väike beebi süles lõid pikaks ajaks müstilise Des-duuri värvingu. Selle aja imelisus on kõige paremini salvestatud pildis “Keskpäeva unenägu” (2010). Joonistasin sellel ajal enamasti värvipliiatsitega, see oli väikese lapse kõrval kõige mugavam, ohutum ja kiirem viis omale tööplats tekitada ja see pärast kokku panna. Samal ajal hakkasin teadlikult oma oskusi arendama, andes endale igas pildis mingisuguse tehnilise ülesande. Hakkasin ka rohkem konsulteerima oma vanematega ning mul kujunesid soovid, milliseid objekte ma tahan osata joonistada. Laste suuremaks saades muutus loometöö turvalisemaks – järjest vähem tuli karta, et keegi mind järsult sikutab või midagi ümber ajab. Hakkasin katsetama märjemate vahenditega – guaši, akrüüli akvarellpliiatsite ja -värvidega. Üks “helilisem” pilt sellest ajast on “Öösorri laul” (2017). Oma harrastuse uue etapi alguseks pean koroona aega, kui avastasin suure vaimustusega, milliseid suurepäraseid võimalusi pakub enda kunstiliseks täiendamiseks internet. Olen läbinud mitmeid kursusi, mis on andnud mulle palju uusi teadmisi ja oskusi ning aitavad mind vabaloomingus endale seatud ülesandeid täita. Viimasel ajal tunnen suurt huvi ja tegelen rohkem kolme tehnika vallas: akvarell, tekstuurmaal ja munatempera, neist viimane on vanimaid ja samas rikkaliku vaimse pärandiga maalitehnikaid, millega tutvumine annab palju universaalseid teadmisi ja oskusi. Kunstiõpingutega tugevnenud keskendumisoskus aitab omakorda paremini ja rahulikumalt sooritada muusikalisi ülesandeid muusikakooli töös. Kunstiga tegelemine pakub ka põnevat vaheldust paljulapselise pere igapäevastele toimetustele ning on koos muusikaga suureks toetajaks maailma valudega hakkama saamisel. Tänan tähelepanu eest! Olete oodatud ka minu väikesele näitusele instagramis (#jelenasulamanidze).

Eestis on kraadiõppe tasemel kultuurikorraldust õpetatud kaks kümnendit ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) kultuurikorralduse magistriprogramm valmistab ette professionaale, kes suudavad seista silmitsi muutuva distsipliiniga ja väljakutsetega praktilises töös. Olen kuulnud ütlemist, et bakalaureusekraadi teeb inimene oma vanemate heameeleks, doktorikraadi ühiskonna hüvanguks ning magistrikraad on see, mis tehakse iseendale. Loomulikult on see rahvatarkus palju lihtsam kui reaalne elu, kuid peegeldab oma kujundlikkuses siiski üsna hästi seda, mida olen näinud ja kogenud kultuurikorralduse magistriprogrammiga töötades ja seal õppides. Inimesed, kes valivad selle magistriprogrammi, tulevad ühtlasi ennast, oma unelmaid avastama, tihti tunnevad nad teadlikult või teadvustamata vajadust muutuste järele oma elus ja töös, vajades julgustust, teadmisi ja tuge, et neid muutusi ellu viia. Seega on oluline, et magistriõpe võimaldaks neid sisemisi muutusi-ootusi-lootusi toetavat keskkonda, sest ainult muutudes ja kasvades saab inimene muuta paremaks ka teda ümbritsevat. Mullu 20 aasta juubelit tähistanud EMTA ja Estonian Business Schooli ühisõppekava on nende aastate jooksul kokku toonud ligi paarsada tudengit, olles ühtlasi hea näide, kuidas üks eriala võib koondada erineva looga inimesi. Seda huvitavam on kuulata lugusid tudengitelt, õppejõududelt ja vilistlastelt ning püüda leida neist kooskõlasid ja erinevusi. Siinne tekst peegeldabki juubelile pühendatud ümarlaual kõneldut, vestlusringis õppekava akadeemiline juht prof Annukka Jyrämä, neli vilistlast ja üks tudeng, kes arutlesid kultuurikorraldajaks olemise ning õppimise üle kolme suurema teema raames: “kultuurikorralduse muutuv distsipliin”, “kultuurikorralduse muutuv haridus” ning “kultuurikorralduse muutuv valdkonnapraktika”. Samad teemad leiab ka ilmunud kogumikest: “Kuidas korraldada kultuuri? IV” ning “Managing the Arts 4”. Kultuurikorraldus on eesti keeles ja meeles tugevalt praktikapõhise varjundiga mõiste. Kusjuures sõna “korraldus” viitab ka sellele, et kultuuri on vaja tema ebakorrapärasuses korrastada ning korraldaja ongi see, kes selle nimel tegutseb. Reaalsuses on lood muidugi palju keerulisemad ja erinäolisemad. Kui veel kümmekond aastat tagasi võis öelda, et kultuurikorraldusel ei ole päris selgelt välja kujunenud akadeemilist distsipliini (ning see on nõrkus), siis praeguseks oleme pigem jõudnud tõdemusele, et kultuurikorralduse distsipliin rajanebki erinevate erialade praktikatel ja uurimisel (sh kunst, sotsioloogia, juhtimine, turundus jne). Nõnda annab kultuurikorraldus panuse ka nende arengusse rahvusvahelisel tasemel. Erinevatesse erialadesse panustamine on kultuurikorraldusele olemuslikult omane: kultuurikorraldaja tegutseb paljuski kui “vahendaja” – näiteks kultuuri ja majanduse, artisti ja publiku, rahastaja ja taotleja vahel. “Vahendaja” on muidugi omamoodi tugeva majandusliku tähendusega sõna, kuid selle põhituum – ühenduslüli osapoolte vahel – kirjeldab üsna täpselt kultuurikorraldaja olemust. Samas eeldab see kultuurikorraldajalt kui vahendajalt oskust mõista, analüüsida, sõnastada ja kaitsta kõikide osapoolte seisukohti, tuginedes seejuures tema enda jaoks olulistele väärtustele. Sarnaselt paljude praeguste õppekavadega õpetab kultuurikorralduse magistriõpe kriitiliselt mõtlema ning muid olulisi ülekantavaid teadmisi-oskusi ja meelsust, kuid eriline on vajadus oma missiooni tajuda ja oma valdkonnas muutusi ellu viia. Millest lähtub see otsus, milliseid teadmisi, oskusi ja hoiakuid kultuurikorraldajaks õppimisel tänapäeval veel omandatakse? Rääkides kultuurikorralduse haridusest, on iseenesest mõistetav, et need muutused ja otsused, mis leiavad aset teistes valdkondades ja kõrghariduses laiemalt, puudutavad ka kultuurikorralduse magistriõpet: õppurite kaasamine programmiarendusse ja õpiteekonna kujundamisse, rahvusvahelistumine kõigil tasanditel (lektorid, üliõpilased, praktika, teemad jms), muutused rahastuses, projektirahastuse kaasamine ja sellega avanevad uued võimalused, ettevõtliku mõtteviisi toetamine, elukestev õpe ja karjääriplaneerimine. Samas peab välja tooma ühe selge eripära – keskendumise iseenda valitud ideele/missioonile, mille väljatöötamise, läbiproovimise ning lõpuks ka teadusliku uurimisega tegeleb tudeng õpingute esimesest päevast kuni magistritöö kaitsmiseni. Selline ideepõhine lähenemine aitab ühelt poolt omandatavaid teadmisi-oskusi praktikaga seostada ning säilitada uurimistööks motivatsiooni, ent ühtlasi suunata pilk individualistliku lähenemise asemel iseendalt väljapoole – ühiskonda. Ühtepidi on muutused ühiskonnas alati teaduse arengust ees ning selles võidujooksus ei jõua kõrgharidus tegelikkusele kunagi järele. Teisipidi, suunates ja aidates tudengitel leida oma sihti, oma kogukonda, kellega ideid arutada, kasvatada ning uurida – kas siis päriselus või virtuaalselt – on võimalik seda kuristikku vähendada ja valdkonna praktikale teed näidata. Tulles tagasi sissejuhatuse juurde, võib öelda, et kuigi rahvasuu ütleb, et magistriõppesse minnakse õppima iseenda jaoks, siis võidab inimese arengust nii tema töö(koht), valdkond kui ka ühiskond laiemalt. Ühiskond on viimase kolme aastaga ootamatult muutunud vahest rohkemgi kui eelneva kümnendi jooksul – kliimamuutuse kiirenemistest koroonapandeemia ja sõdadeni. Paljuski tõi just pandeemia välja kultuurivaldkonna juba olemasolevad kitsaskohad ning esialgse online-vaimustuse taustal ka vaimse tervise probleemid, tööpuuduse ning tehnoloogiaväsimuse. Valdkonna võtmesõnaks muutus “ellujäämine”. Kuigi Eesti on väike ja kõik inimesed justkui käeulatuses, loob see ka teatud “suletud ringi”, kus võimalused võivad olla piiratud. Sellepärast vaatavad korraldajad, aga ka haridusjuhid võrgustike, võimaluste, teadmiste, kogemuste loomisel kaugemale, väljapoole Eestit. Üha enam räägime nii ülikoolis kui ühiskonnas, kui olulised on võrgustikud ja sotsialiseerumine nii emotsionaalsele, intellektuaalsele kui ka majanduslikule heaolule, ometi ei tohiks unustada üksikisiku eripära ja tähtsust neis protsessides. Paljuski on kultuurikorraldus (nii nagu ka kultuur) eesrindlike, sütitavate üksikisikute pärusmaa, kelle ümber koonduvad kogukonnad, kasvavad organisatsioonid ja kollektiivid. Nii nagu kultuurikorraldus akadeemilise distsipliinina on teemade-, valdkondade- ja piirideülene, nii tulevad kultuurikorraldust õppima väga erineva tausta ja isiksusega praktikud. See on üks olulisemaid tegureid, mis mõjutab kultuurikorralduse valdkonna kujunemist ning neid inimesi, kes peavad ennast kultuurikorraldajateks. Kokkuvõttes võib öelda, et kultuurikorraldus on nende inimeste nägu, kes selles toimetavad ning need on unikaalsed, missioonist motiveeritud ja inspireerivad isiksused, kes on ka ise kogu aeg muutumises ja kasvamises. Seetõttu ongi kultuurikorraldusel muutuv, sageli tabamatu pale. Kultuuri korraldamine on kollektiivne tegevus, milles loeb iga isiksus.

Uuendusmeelne Ameerika saksofonist Ben Wendel on tuntud oma harmooniliselt nutika, motiivipõhise improvisatsiooni ja haarava kompositsioonistiili poolest, milles on tunda klassika, post-popi ja post-rocki mõjutusi. Wendeli talent tõusis tähelepanu orbiiti 2000. aastate alguses futuristliku muusikaga ansambli Kneebody liikmena. Grammy nominatsiooni pälvis ansambel 2009. aasta albumi “Twelve Songs by Charles Ives” eest. Ben Wendel on ammutanud inspiratsiooni ka Tšaikovski loomingust 2018. aasta filmi “The Seasons” jaoks, jätkates järjekindlalt stiilipiiride nihutamist oma loomingus. Ben Wendel on mänginud ja salvestanud selliste artistidega nagu Tigran Hamasyan, Antonio Sanchez, Gerald Clayton, Eric Harland, Snoop Dogg, Prince jt. Heliloojana on Wendel pälvinud mitmeid Kanada ja Ameerika auhindu, samuti on ta hinnatud produtsent ning õpetanud jazzi Lõuna-California ülikoolis ja New Yorgi uues muusikakoolis. Ta on andnud üle 300 meistrikursuse ja tema koostatud õppematerjale kasutatakse 50 riigis. 30. aprillil esineb Ben Wendel oma ansambliga, kuhu kuuluvad veel Taylor Egsti (klaver), Harish Raghvan (bass) ja Nate Wood (trummid) “Jazzkaarel” Vaba Laval. Eestisse jõudis ta oma aprillis ilmuva albumi “All One” esitlustuuri raames. Järgnev lühiintervjuu on koostatud JazzTimes’i videovestluste põhjal. Milline oli sinu esimene muusikainstrument? Minu esimene pill oli klaver, olin siis viieaastane. Kümneaastaselt tuli saksofon. Kasvasin üles muusikaperekonnas: mu ema oli ooperilaulja, vanaema flöödimängija, kes oli orkestris Toscanini juhatusel mänginud. Mu vanatädi õppis Juilliardis klaverit, aga tal oli tugev lavahirm ja muusikukarjääri ei tulnud. Nii et mul on perekonnas päris palju kokkupuuteid muusikaga. Aga mina olen vist esimene, kes läks jazzi peale. Kuidas tulid jazzi juurde? Meie naaber oli suur jazziplaatide koguja. Mul oli plaadimängija, lindimakk, kuulasin raadiot ja see oli veider segu, mida kõike kuulasin. Los Angeleses oli 24 tundi muusikat mängiv hiphop-raadiojaam. Kuulasin seda, oma ema klassikaplaate ja jazzi, mida naabrilt sain. Ta andis mulle Charlie Parkerit, John Coltrane’i. Eriti on mul meeles album “The Best of John Coltrane”. Seal olid kõik hitid: “Naima”, “My Favourite Things”, “Giant Steps”. Ma käiasin selle plaadi täiesti läbi. Kui oled noor, on see suurepärane aeg – sa ei tee muusikas vahet, et see on hea, see on halb. Seal ei olegi vahet: on klassika, jazz, rock. See kõik on üks muusika ja vahe on lihtsalt selles, mis sulle sealt meeldib. Jazzi õppimisest ja õpetamisest Õppisin Eastmani muusikakoolis ja kui kooli lõpetad, siis pole ju nii, et mingi muusikaga seotud töö kohe ootab sind. Minu esimene töökoht oli kalarestoranis. Hakkasin sel ajal ka õpetama, igasuguses vanuses inimesi. Kümneaastast õpetad teistmoodi kui täiskasvanut. Sel ajal taheti palju Coldplay laule ja siis ma lasksin neid mängida. Teed ju mida tahes, et laps hakkaks muusikast huvituma. Nüüd ma õpetan inimesi, kes on juba noored profid. Nad tulevad minu juurde konkreetsete soovidega, mille kallal nad töötada tahavad, või isiklikust huvist: nad on mind või minu plaate kuulnud ja nii nad tahavad teada, kes ma olen ja mida ma muusikast mõtlen. Looming Igaühel on see erinev, mis talle sädet annab. Minu loomingu inspiratsiooniks on oma projektide ettekujutamine. Praegu on mul käsil projekt, mis on inspireeritud Tšaikovski “Aastaaegadest”. Ma olin neist väga innustunud elevil ja mõtlesin, et oleks tore teha neist selle idee update – tegin iga kuu ühe duetina mõne kuulsa muusikuga, keda väga imetlen. Iga lugu on kirjutatud inspireerituna nende artistlikkusest. Muusika, mida oled avastanud Viimasel ajal olen nautinud plaadifirma Brain Fever muusikat. Neil on sellised artistid nagu Flying Lotus (ta on Coltrane’ide sugulane), siis Thundercat, suurepärane pianist Austin Peralta. Meeleldi kuulan vanemat kraami: mulle saadeti Hermeto Pascoali avaldamata muusikat, see oli uskumatult huvitav. Külastasin ka Louis Armstrong arhiivi. See on majas, kus on säilitatud kogu tema pärand, kõik ta albumid, isiklikud lindid. Sain kuulata kogu tema avaldamata muusikat, tema harjutamise salvestisi. Ma olin seal kaks tundi ja see oli ainult väike tipp jäämäest. Tahan väga sinna tagasi minna ja rohkem uurida selle gigandi kohta. Ansambel Kneebody Kneebody alustas tegevust sõpruskonnana. Olime enamuses õppinud Eastmani muusikakoolis ja mõni ka Los Angelese CalArts’is. Meie esimene mäng oli Santa Monica Temple Bar’i rockiklubis. David Byrne on kirjutanud, et kohad, kus sa mängid, kujundavad sinu muusikat. Teisisõnu: kui esined suures kajavas kirikus, siis mängid ja kirjutad seda, mis sinna sobib. Meie ansambel on tuntud selle poolest, et teda on nagu raske lahterdada. Esimene koht, kus me – konservatiivse taustaga jazzmuusikud – mängisime, oli rockiklubi ja see kuidagi mõjutas, et võibolla peaksime tegema suurema paueriga ja võimsa saundiga muusikat. Ma arvan, et see teatud määral kujundas meie ansamblile saundi. Ja siis asi arenes, hakkasime tuuritama. Dave Douglas asutas plaadifirma Greenleaf, meie tegime selle firma esimese plaadi. Hiljem salvestasime albumi Theo Blackmaniga, kus avastasime Charles Ivesi muusikat. Saime selle eest Grammy nominatsiooni. Oleme jätkuvalt sõbrad ja kes meid esimest korda kuuleb, on märkinud, et teile ilmselgelt meeldib laval koos olla, teil on selline kamraadlus. Ega jazziskeenel on ka paras ime nii pikalt koos olla – üle 20 aasta –, nagu meie oleme olnud.

Collegium Musicale ning tema ambitsioonikas dirigent ei karda väljakutseid. Nii juhtuski, et teel ETV stuudiosse, et laulda tantsu saateks rõõmsasti “Tuljakut”, saadi hakkama tõelise vägitükiga –Erkki-Sven Tüüri koorimuusikaga CD-ga. Kuigi nad ise väidavad, et plaadile sai kogu Tüüri koorilooming ja nad veel ootasid, et helilooja kirjutaks juurde, et plaat täis saaks, siis näiteks tema kolm kõige tuntumat koorilaulu on siit puudu (2014. aasta laulupeol peavalu valmistanud, aga lõpuks üsna õnnestunud “Taandujad”, “Kui vaikivad päevased tuuled” vaimuliku laulupeo kavast ja kooridele esitamiseks vabalt jagatud “Ukrainale”). Kuid suurem osa loomingust, sealhulgas kõik ulatuslikumad teosed, on tõesti albumil olemas. Erkki-Sven Tüür on koorile kirjutades küllaltki konservatiivne. Dissonantse on siin mõõdukalt ning kuigi harmooniad pole (siinpuhul õnneks) nii ilusad kui suurel osal eesti kaasaegsel koorimuusikal, on need kahtlemata põnevad. Põnev on ka tema meloodiakäsitlus, mis oma ootamatute hüpetega mõjub natuke dodekafoonia sarnaselt (au koorilauljatele, kes need ära laulavad). Plaadi üldine meeleolu on rusuv ja morbiidne – pole vahet, kas lauldakse “au olgu Jumalale kõrges” (“Missa brevise” 2. osa) või “suurim neist on armastus” (“Canticum Canticorum Caritatis” “Armastuse ülemlaulu” tekstile) – kõik on sama hall ja raagus kui männid esikaane fotol. Ja see pole mitte müramuusikalik rusuvus, vaid intensiivse emotsioonitulva rusuvus. Ühe eesmärgi see album kindlasti täidab. Kuna Tüüri teosed on sellised, mida vaid väga vähesed koorid suudavad või julgevad kavva võtta, on nüüd need vähemalt elavana jäädvustatud. Kui aga mõtlesin, millisel juhul võiks seda plaati kuulata, olin ma raskustes. Tüüri koorimuusika on selgelt kontsertide muusika, mille nautimiseks peab olema selle sees. Kui kuulata seda salvestisena, nõuab see pingsat tähelepanu. Tema lauludes on palju detaile ja kontraste ning uut informatsiooni tuleb kogu aeg peale. Pärast mitmeid katsetusi, et leida süvenemiseks sobivat kohta, aega ja asendit, sain aru, et hilisel öötunnil kõrvaklappidega kuulates on elamus väga eriline. Eriti plaadi avaloo, õigeusu palveraamatu tekstile kirjutatud “Triglosson trishagioni” puhul, mis võlub oma trillerite, arhailisuse, õõnsuse, harmooniliste lahenduste ja kontrastide poolest. Tasub proovida.

Kus laulu kuuled, sinna istu maha, ei kurjad inimesed laulda taha (K. A. Hermann) VIII Eesti nais- ja neidudekooride võistulaulmine toimus 11. ja 12. märtsil Tallinna ülikooli aulas ja selle korraldas Eesti naislaulu selts. Žüriisse kuulusid Romans Vanags (Läti muusikaakadeemia professor), Mari Amor (helilooja) ja Peeter Perens (koorijuht). Nädalavahetus möödus lennates, kaks päeva olid täidetud kauni koorimuusikaga. Enamasti lauldi emakeeles, mis soojendas südant, sest omakeelse ja omameelse muusika esitamine õnnestub ikka paremini ning on kuulajale mõistetavam ja lähedasem. Olen alati uudishimu ja huviga kuulanud varasemaid võistlusi ja võin öelda, et C-kategooria valinud koorid on teinud suure arenguhüppe. Toredad üllatajad olid Tallinki naiskoor (dirigent Hirvo Surva), naiskoor Terzo (dir Õnne-Ann Roosvee), naiskoor Kirekeel (dir Aet Vill) ja Käina naiskoor (dir Ragne Rüütelmaa). Need noored, hea arengupotentsiaaliga koorid olid igaüks omamoodi võluvad ning paistsid silma julge ja südika esinemisega. Kirekeele nooruslik ja kirglik väljenduslaad viis neid auhinnalisele II kohale. Rõõmustav oli kuulata ka staažikaid tegijaid, nagu Türi kammernaiskoor, kes laulis end esikohale – huvitav kava ja isikupärane esitus. TÜ naiskoori Tallinna vilistlaskoori dirigent Triin Koch väärib tunnustust kava meisterliku tõlgenduse eest. B-kategooria üldpilt oli kirev. Tsiteerin siinkohal Tõnu Kaljustet: “Intonatsioon ei ole ainult töö puhta helikõrgusega, see on ka töö kõla iseloomuga”. Kohustuslik laul Pärt Uusbergi “Kõik muutub lauluks” (Henrik Visnapuu tekstile) osutus üheks huvitavamaks kuulamiseks – 12 erinevat interpretatsiooni, 12 eriilmelist tulemust. Kuulates otsisin Visnapuu poeetilist luulekeelt Uusbergi hingestatud nootide vahelt ja ennäe – leidsin! Üks esitus kõnetas ja liigutas – see oli Tallinna ülikooli naiskoori oma Toomas Volli juhatusel. Vaheldusrikka kava laulis Eesti rahvusraamatukogu naiskoor, dirigendid Anneli Surva ja Oliver Povel. Nii mitmegi koori puhul sai komistuskiviks vokaaltehniliste oskuste napp valdamine. Koorijuht peaks laduma intonatsiooni, artikulatsiooni ja hääleseade vundamendi ning püüdma arendada lauljate muusikalist maitset. Selle poole on teel naiskoor Tempera ja Tartu naiskoor Domina. Põneva ja keeruka kavaga astusid võistlustulle naiskoor Kevad ja kammernaiskoor Lu. Kahtlemata olid nende kavad A-kategooria kaaluga, Lu sai kenasti hakkama ja žürii hindas nende esitust esikoha vääriliseks. Naiskoor Kevad jäi aga seekord kava raskusele alla, kuid veel pisut harjutamist ja kindlasti õnnestuvad esitused edaspidi paremini. Rõõm oli kuulata Suurupi naiskoori Meretule. Suur ja häälekas koor, peast lauldud kava vääris II kohta. 12. märtsi keskpäev oli päikseline, kuus koori asusid A-kategoorias mõõtu võtma. Žürii esimehe sõnutsi ei olnud A-kategooria kooride esinemine mitte võitlus, vaid puhas rõõm muusikast. Aastaid oleme nautinud eesti naiskooride lipulaeva – TÜ akadeemilise naiskoori esinemist ja nende ülesastumised on olnud alati oodatud. Ka seekordsel võistulaulmisel kuulsime väärt muusikat heas ettekandes. Need hetked, mida veedame kuulates TÜ naiskoori esitusi, tõstavad meid argitasandilt kõrgamale. Triin Kochi muusikaline interpretatsioon on sügavamõtteline, see toob nähtavale sisekaemusi, puudutab allhoovusi, on tark. Publikuni jõuab teineteist vastastikku inspireeriv dialoog dirigendi ja koori vahel. Esikoht oli vääriline tunnustus väärikale koorile. Rõõmsa üllatuse valmistas Eesti Teaduste Akadeemia naiskoor – ületatud on vahepealsete aastate madalseis ja tunnustuseks II koht. Vaid 0,3 punktiga jäi neile alla uustulnuk A-kategoorias naiskoor Gaudete. Naiskoor Carmina on koorijuht Margit Võsa nõudliku käe all harjutanud 34 aastat. Meeldiv on kuulata koori tumedakõlalist, varjundirikast, tüsedat lauluhäält, mis seekordsel võistlusel eriti hästi esile tuli Aare Kruusimäe miniatuurides “Kaks armastuslaulu naiskoorile”. Tallinna tehnikaülikooli akadeemiline naiskoor (dirigendid Karin ja Edmar Tuul) on kõrgetasemeline kontsertkoor, kes oma uute juhtide käe all järjest kõrgemaid muusikalisi tippe vallutab. 2023. aasta võistlus läheb ajalukku sellega, et neidudekoorid on hõivatud laulupeorepertuaari õppimisega ja sedapuhku otsustas võistlema tulla vaid üks koor – üle-eestiline neidudekoor Leelo, kes esitas põneva ja vaheldusrikka kava. Noorte tüdrukute selge häälekõla ja suurepärane teineteisemõistmine koorijuhiga oli nauditav. Kokkuvõttes pani tänavune võistulaulmine mõtlema järgnevatel teemadel. Osalevad koorid on vahetunud – on põnevaid uustulnukaid, kelle tegemistel tasub edaspidi silma peal hoida. On koore, kes on astunud sammu parema taseme suunas. Mõtteainet andis ka kategooriatesse paigutumine – mõnel kooril on potentsiaali olla kindlasti kõrgemas kategoorias, samas oleks mõni koor tundnud end ehk kindlamini kergema kaaluga kategoorias. TULEMUSED A-kategooria (osales 6 naiskoori) I koht Tartu ülikooli Akadeemiline naiskoor, dirigent Triin Koch II koht Eesti Teaduste Akadeemia naiskoor, dirigent Andrus Siimon III koht naiskoor Gaudete, dirigent Mait Männik Eripreemia kohustusliku laulu parima esituse eest: TÜAN Ilusa emakeele preemia: Gaudete A-kategooria naiskooride dirigendipreemia: Andrus Siimon B-kategooria (osales 12 naiskoori) I koht kammernaiskoor Lu, dirigent Reeda Toots II koht Suurupi naiskoor Meretule, dirigent Elen Ilves III koht VENÜ naiskoor Vanaemad, dirigendid Silvia Mellik, Reet Ratassepp, Linda Kardna Eripreemia kohustusliku laulu parima esituse eesti: TLÜ naiskoor, dirigent Toomas Voll Ilusa emakeele preemia: Vanaemad B-kategooria naiskooride dirigendipreemia: Silvia Mellik C-kategooria (osales 11 naiskoori) I koht Türi kammernaiskoor, dirigent Tiiu Schüts II koht naiskoor Kirekeel, dirigent Aet Vill III koht Tartu ülikooli naiskoori Tallinna vilistlaskoor, dirigent Triin Koch Eripreemia kohustusliku laulu parima esituse eest: naiskoor Terzo, dirigent Õnne-Ann Roosvee C-kategooria naiskooride dirigendipreemia: Tiiu Schüts Neidudekooridest võttis A-kategoorias osa ainult üks koor, üle-eestiline neidudekoor Leelo, dirigent Külli Kiivet. Koorile omistati I koht ja Külli Kiivetile parima dirigendi preemia

Lastemuusikal Eno Raua “Sipsiku” ainetel kahes vaatuses. Heliloojad Ewert Sundja ja Tauno Aints, libreto Priit Strandberg, laulusõnad Priit Strandberg ja Leelo Tungal, muusikajuht ja dirigent Taavi Kull, dirigent Martin Sildos või Kristi Jagodin, lavastaja Maria Annus, kunstnik Iir Hermeliin, koreograaf Heili Lindepuu, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Taavi Varm, helirežissöör Lauri Kool. Osades: Kaarel Targo, Kristiina Meril Mere või Fiona Vavilova, Saara Pius, Ott Raidmets või Kaarel Pogga, Veikko Täär, Karin Tammaru, Merle Jalakas, Rasmus Kull, Simo Breede, Laura Niils jt, Vanemuise ooperikoor, sümfooniaorkester ja bänd. Esietendus 18. veebruaril Tartus Vanemuise suures majas. Käisin etendusel kahe lapsega, seitsme- ja nelja-aastasega, kellega nähtut täiel rinnal nautisime! Tegelikult hirmutas mind etenduse pikkus, aga tuli välja, et kaks vaatust ja kakskümmend minutit alla kolme tunni polnud mitte mingisugune probleem! Vaheajal pakutud jäätis aitas kindlasti ka ja laste tuju oli hea lõpuni välja. Imetlesin ja nautisin maailma, millesse täiskasvanuna satub pigem harva, milles on nii palju maagiat, rõõmu, energiat ja lihtsust, kus on alati aega ja alati võimalusi. Näiteks olid linnud, herilased, ploomid, Mart ja isegi Sipsik täiesti hiiglaslikud võrreldes “õige maailmaga”. Sipsik oli vahepeal väike ka, aga tegelikult ta oligi Anule täpselt õige kaaslane, selline, nagu Anul igal hetkel vaja oli. Sipsiku lugu teavad kindlasti paljud, kes täpsemalt, kes üldisemalt. 2020. aastal valminud mängufilm värskendas kindlasti mälu, pani minugi raamatu riiulisügavusest üles otsima. Sel aastal on minu laps esimest aastat koolis ning “Sipsik” üks kohustusliku kirjanduse osa. Õnneks on ta “Sipsikut” juba mitu aastat teadnud, mistõttu läks raamatu lugemine rõõmsalt ning etendus sobis kui kirss tordile! Nii oleks ilmselt ka Sipsik öelnud, kes etenduse jooksul igal võimalikul ja võimatumal hetkel mõne vanasõna või kõnekäänu hõiskas! Olen seda enda laste puhul ka märganud, kuidas neile meeldivad erinevad ümberütlemised, “Sipsiku” mõju kindlasti! Maagilise maailma looja oli loos vanaema regilauludega, mis vastavalt olukorrale lohutasid, julgustasid, lõbustasid, õpetasid ja liitsid kokku mineviku ja oleviku ja tuleviku. Laul oli alati abiks – kui oli suur mure ja kurbus, kui oli vaja lahendus leida, kui oli mõni küsimus – ja ausalt, igaüks, kes veel täpselt ei tea, mis on regilaul, saab minu meelest vastuse sel etendusel ühe tüdruku ja tema Sipsiku eluaastat jälgides ja regilaulu maagilisest maailmast osa saades. Täiskasvanuna etendust vaadates kiidan eriti teist vaatust sisuliste teemade tõstatamise eest. Koht, kus Anu oma Sipsiku ära kaotas, oli nii liigutavalt mängitud, et pisargi tuli korra silma. Samuti see koht, kus Sipsik ja Anu arutavad, et mis siis saab, kui Anu kasvab suureks ja tal enam nukkudega mängida ei kõlba. See koht paneb ka raamatus minu jaoks aja alati kõige rohkem seisma. Toon sisse ka justkui täiesti muusikavälise teema – igal aastal ületab Eestis järjest enam uudisekünnist asjaolu, et metsades ei peeta (piisavalt) kinni pesitsusrahust ja seega hukkub igal aastal u 50 000 linnupaari. Seetõttu toon eraldi välja laulu teisest vaatusest, mil tuli kevad ning lapsed ja vanaema lindudega vestlesid ja tõstatus ka raie ja pesitsuse teema. Lapsed saavad instinktiivselt aru vajadusest loodust, loomi ja elu hoida, kuid täiskasvanutele tuleb tihtipeale meenutada, et kui inimene raiub metsad maha, siis tõesti küsi linnult palju tahad: “kus su kulla pesäkene”, pole tal kuskil enam ei pesitseda ega elada. Südamesse läks laul sellest, kuidas rääkimine, kiirustamine, tark olemine, televiisori vaatamine – need kõik on ka mängud, täiskasvanute mängud. See kõlas lohutusena nii lastele endile kui ehk ka meile, täiskasvanutele, et kogu kiirustamisest hoolimata mängime ka meie – vahel lihtsalt liiga palju üht ja sedasama mängu, nimelt kiirustamist. Samas – erakordselt lõbustav ja naerutav tegelane oli Ilseni kass (koos koeraga). Anu ja Mardi ja Sipsiku maailm oli täis ise loomist ja ise ehitamist! Kui oli soov televiisorit vaadata, tuli see ise ehitada, kui tuli soov kuu peale minna (või Sipsik sinna saata), tuli rakett ehitada, kui tekkis mõte õele nukk kinkida, saadi sellegi õmblemisega ise hakkama! Milline erakordne sõnum tänapäeva lastele, ja miks mitte ka täiskasvanutele! Elu ei pea ostma poest või tellima kulleriga koju! Elu olulisemad väärtused olid muusikalis kõik ilusti reas: perekond, sõber, loodus, ise tegemine, seiklushimu, julgus suureks kasvada ja valmisolek otsa vaadata sellele, mis on ja mis tundub tulevat. Muusikasse oli helilooja tabavalt sisse kirjutatud ka Eesti koorilaulu traditsiooni, seegi on suur väärtus. Küsisin lastelt, mis neile meeldis. “Kõik,” vastasid nad, nagu ikka sellistel puhkudel. Kui edasi pinnisin, hakkasid nad üksteise võidu rääkima erinevatest lauludest. Üks oli ema ja isa kiire tantsuline valgusefektidega lugu, mis rääkis sellest, kui kiire emal ja isal ikka on! Anu ja Sipsiku raamatu vaatamine ja rasvased näpujäljed raamatus salaja söödud pannkookidest meeldis ka, ei tea küll miks … Sipsiku kuu peal käimine ja Sipsiku teleris esinemine mainiti mulle ka ära, ja loomulikult taksojuht, kes keset ööd Sipsiku tagasi tõi ... aga siinkohal ma ei olegi enam kindel, kas ehk tõesti neile meeldiski kõik lihtsalt nii, nagu see etendus tervikuna oli …

Muusikateadlane ja helilooja Leo Normet on kahtlemata eesti muusikaloos üks markantsemaid isiksusi, legend juba oma eluajal. Sirje Vihma-Normeti koostatud mälestusteraamat “Puhkus Viljandis” on omapärase vormiga – see tõukub Sirje ja Leo Normeti nende Viljandis elatud aastail peetud külalisteraamatust. Nende südamlikku koju sattus palju kultuuriinimesi, kes siis esimeseks asjaks vaimustusid korteri aknast avanenud imelisest vaatest Viljandi järvele ega jätnud omi emotsioone vaka alla, vaid lasid õnnelikul pererahval oma vaimustusest osa saada (nagu olid esimest korda sellise vaatega korterisse sattudes teinud ka Normetid ise). Kui õhtu läbi sai, kirjutati võõrustajaile tänusõnad, vahel ka joonistati (vaata raamatu kaant – Lembit Sarapuu joonistus salongi aknast). Külalisteraamatu sissekanded moodustavadki väljaande selgroo, millele siis Sirje on palju materjali juurde otsinud ja lisanud ka oma isiklikke mälestusi (kus ja/või kunas kirjutanuga käidi ja mida tehti), liitnud juurde väljavõtteid Leo päevaraamatuist (nende alusel on Sirje varem välja andnud teose “Kahekõne Leo Normeti päevaraamatuga”, Varrak, 2009, 296 lk), samuti katkeid külaliste (või ka Sirje või Leo) samal ajal ja/või teemaga seotult kirjutatud artiklitest jmt. Kokku tuleb mitmekesine ja kirev sissevaade Eesti ajaloo ühte keerulisse perioodi aastatel 1981–1991, mil meid ruineeris järjest kasvav venestussurve, siis 1980. aastate lõpust seoses tasapisi piiride avanemisega alanud uuenemine koos uute (ja senisega võrreldes oluliselt avaramate) võimalustega ka Leo elus, ja seda kõike siis ühe toonase kultuurielu seisukohalt kahtlemata olulise muusikategelase kirjatööde ja suhete-suhtlemiste-kohtumiste kaudu. Nii et lõpuks leiad end raamatust lugemas nt Vahur Linnuste artiklit “Miks Ilmar Laaban on eriline” (Kultuurimaa, 18. XII 1996) ja ehk üldse ei imestagi, samal ajal kui trükist niisama sirvides võib see kummaline tunduda küll, et kuidas siis nüüd nii kaugele põrutati. Aga kuna ka külalisteraamat ei sea kirjutajaile rangeid piire, siis – miks ka mitte! On muidugi huvitav, et see Viljandisse sattumine ei olnud pelk juhus, vaid justkui tähtedesse kirjutatud vääramatu jõud – kannab ju pealkirja “Puhkused veedame kõik Viljandis” Leo Normeti tuntuim laul, mis on pärit Boris Kõrveriga kahasse kirjutatud operetist “Hermese kannul”, millega noored poisid 1945. aastal töötasid ja mis 1948. aastal vahetult enne esietendust ära keelati. Ja ehkki Normeti ühele teisele muusikalisele komöödiale, koos Edgar Arroga loodud “Rummu Jürile” kuulub Vanemuise senini läbi kõigi aegade menukaima lavateose aunimetus (sellega anti vahemikus 1954–1966 kokku 223 etendust), pole “Hermesele” veel õnn naeratanud, kuna ka 2004. aastal lõpuks välja tulnud esiettekannet saatus ei soosinud. Just see osalt nihu läinud taastulek andis raamatu autorile ajendi Leo, Sirje ja Viljandi suhted kokku võtta ning nagu autor ütleb: nende ühise tee kõige õnnelikumale perioodile tagasi vaadata. Kes kõik selle raamatu lehekülgedelt läbi ei jookse! Filmimees Mark Soosaarest välis-Eesti muusika suurkuju Roman Toini, folklorist Mikk Sarvest Soome muusikateadlaste Erik Tawaststjerna ja Eero Tarastini. Tegevuspaikadena on Viljandi kõrval Pärnu-Tartu-Tallinn, Vilnius ja Moskva, Helsingi, Viin ja Pariis ning lõpuks ka Uus Maailm. Juuakse ohtralt teed, kohvi ja šampanjat, süüakse Leo keedetud hõrku neljaviljaputru ja häid kooke, käiakse palju teatris ja kontserdil ning muidugi ka konverentsidel, võetakse ette jalgsimatk Tartust Viljandisse ja rallitakse korduvalt žiguliga Viljandi ja pealinna vahet. Tõeline süntetistlik virvarr! Leo Normet oli värvikas isiksus sõna otseses mõttes – jälgis, mida selga pani, kandis nooblilt välja oma kirjud kikid, keerutas osavalt jalga ja oli meister sõnu seadma. Lugeja ees on erandliku nurga alt antud sissevaade ühe rikka ja paljusid muusikuid harinud inimese era- ja tööellu – tore paariline juba ülal mainitud, Sirje koostatud eelmisele raamatule Leost.

“Kui südameheadus ühineb tarkusega, saab ühiskond muutuda õnne- ja armastuserikkamaks ...” See dalai-laamale kuuluv mõte on kirja pandud Islandi tuntuima kirjaniku Andri Snær Magnasoni (s 1973) äärmiselt silmi avavas teoses “Ajast ja veest. Jutustus tulevikust”, alapealkirjaga “Requiem liustikele”. Nende mõtete iva jäi mind kauaks saatma pärast 25. veebruari kontserti Hopneri maja saalis. Läksin kuulama Ukraina päritolu sopranit Elena Bražnikut, kes kuulub nüüd meie rahvusooperi koosseisu. Üllatuslikult oli kontsert aga instrumentaal-vokaalmuusika õhtu, kus laval kvintett Soli Deo Gloria, kuhu kuuluvad neljast rahvusest noored, varem EMTAs õppinud muusikud: Georg Maaten (viiul), Alexander Gonzalés Pavlova (viiul), Kristjan Kannukene (vioola), Tatjana Gashimova (tšello) ja Oksana Lohinova (klaver). Seega koos lauljatariga viis rahvust ja neid ühendav m u u s i k a! Kõlasid Heino Elleri “Kodumaine viis”, Miroslav Skoryki (1938–2020) “Karpaatia rapsoodia”, Nadia Boulanger’i (1887–1979) ja Claude Debussy tšellopalad, Arvo Pärdi “Mozart-Adagio”, Artur Lemba klaverikvinteti II osa Andante ning koos lauljaga Händeli “Nasconde l’usignol”, aaria Puccini ooperist “Pääsuke”, Skoryki “Meloodia”, Kyrylo Stetsenko (1882–1922) “Hällilaul“ ja aaria “Ah! Je veux vivre” Gounod’ ooperist “Romeo ja Julia”. Kvintett on oma vaevu aastase koosmängu jooksul andnud Eestis arvukalt kontserte ning teinud oma koosseisule seadeid, saavutanud mängus nii kõlakvaliteedi kui ka fraseerimise kultuuri ning oskuse üksteist kuulata. Kõrvu jäi Georg Maateni pillist väljameelitatud tämber, fraasi ilu ning intensiivsus kõikides lugudes, eriti aga Debussy palas “Arabesque” nr 1. Jäi mulje, et pianist Oksana Lohinova on selle koosluse eestvedaja ning tema tutvustavad repliigid eesti ja ukraina keeles andsid kuulajaile vajalikku infot. Elena Bražnik on kahtlemata meie praegusel vokaalmaastikul uskumatult ere nähtus. Tema iga fraas on mõtestatud ja kõla kõigis registrites stabiilne, lummab tema eriline hingestatus kulminatsioonides, kus lahvatavad uskumatu säraga kõrghelid. Eriliselt mõjus tema esituses kahtlemata tema kaasmaalaste looming. Kuulaja sai tuttavaks Skoryki omanäolise meloodika ja seal peituva valu kõrval ka tegelikult koorile, klaverile ja solistile loodud hingematvalt liigutava “Hällilauluga”, mis nüüd kõlas soprani ja klaverikvinteti harmoonilises koosluses. Kuulaja sai sügavaid hingesoppe puudutavaid elamusi! Tänu!

Tallinna Kammerorkestri (TKO) sari “Kontsertmeistrid”, mis pea poole aasta jooksul tõi orkestri ette põnevaid külalisi, sai ergastava lõpp-punkti 18. veebruaril kontserdiga MUBA saalis. Sarja viimane külaliskontsertmeister Andres Kaljuste rõõmustas publikut leidlikult kokku pandud kavaga Wojciech Kilari, Henri Dutilleux’, Claude Debussy ja Johannes Brahmsi loomingust. Avateos, Poola ühe hinnatuima nüüdisklassiku Kilari jõuline ja virtuoosne “Orawa” (1986) viis kuulajad hetkega mentaalselt Poola avangardi rüppe, geograafiliselt aga Karpaatide piirkonda Poola-Slovakkia piiril. Teos on inspireeritud Tatrate mäestikuala Podhale rahvamuusikast. Viimase osana helilooja polütühhonist, neljast rahvusliku muusikalise koloriidiga orkestriteosest, on “Orawa” otsekui pastišš kohaliku rahvamuusika ainetel. Üks konstruktsioonilisi ideid paistis olevat korduvate üksteise vastu mängitud kujundite kasutamine ning dünaamika ja rütmide poolest erineva tekstuuri kõrvutamine. Ilmselgelt pani seda helindit iseloomustav spontaansus, temperament ja dramaatiliste efektide kumulatsioon silmnähtava emotsionaalse surve nii kuulajaile kui mängijatele. Sellises kõlatihedas realiteedis äratas tähelepanu orkestri koosmänguline täpsus ning suutlikkus kiiresti ja ühtselt reageerida igale esituslikule detailile, sealhulgas ka ehk veidi üle forsseeritud tempodele. Järgnev Prantsuse nüüdismuusika klassiku Dutilleux’ “Mystère de l’instant” tõi keelpilliorkestrile lisaks lavale löökpillid ja vähekuuldud instrumendi simbli. Ettekandeks olid Ungarist kohale saabunud nii instrument kui ka mängija Miklós Lukács, kellel ei tundunud olevat mingi probleem tuua orkestri intensiivse helivärvipildi taustal mõjusalt esile oma eksootilise instrumendi kõla. Oma põhilaadilt on “Mystère de l’instant” impressionistlik ja omapärane, selgelt väljajoonistuvad tšello ja viiuli sooloepisoodid ning ühelt pillirühmalt teisele kulgevad intensiivsed pizzicato-liinid muutsid muusika lausa visuaalselt jälgitavaks. Sarnase atmosfääri põlistas Debussy “La plus que lente”, kus samuti domineerisid unenäoliselt mitmekihiline kulgemine ja kõlavärvide variatiivsus, lisaks tugev annus salongimeeleolu, mis saatiski elevuses publiku vaheajale. Kontserdi teises pooles kõlanud Brahmsi keelpillikvinteti op. 111 laiendatud seades oli algusest peale tunda orkestraalselt dramaatilist joont, mille romantiline tunglevus suundus kontsertmeistri tarmukal juhtimisel hästi kujundatud kulminatsioonidesse. Eriliselt võlus aldi- ja tšellorühma suisa vokaalne reljeefsus, mida rõhutas orkestrimängu ühtne hingus. Teose sügavust moonutasid kohati küll viiulirühma intonatsioonilised ebatäpsused, kuid ehk oli asi selles, et kuulasin kontserdi teist poolt rõdult, kuhu iga heli kostub erilise selgusega. Oli näha, et lisaloona kõlanud Elleri “Õhtulaul” haaras jäägitult rõdul istuvaid noori, keda ei olnud seal vähe. Kahtlemata oli Andres Kaljuste nii kontsertmeistri kui dirigendi rollis silmapaistev, täpse ja konkreetse žestiga, kes vajadusel ei varjanud oma artistlikku temperamenti. Ka andis ta igale teosele vaimuka sõnalise sissejuhatuse, mis kindlasti aitas kirevat kava kokku siduda. Kontserdi staariks jäi siiski orkester ise, oma muljetavaldava valmisolekuga mistahes ettekandeks paindlikult ümber häälestuda ja pea sajaprotsendiliselt end teostada. Ja kuna on tekkinud arutelu, mil viisil nooremat publikut kontserdile meelitada, siis ehk peitub osa vastusest kõnealuses kombos: karismaatiline dirigent, põnev kava, kõrgetele panustele mängiv kollektiiv ning noortele mugavalt kodune MUBA.

Emakeelepäeval, 14. märtsil kõlas Pariisi filharmoonia kontserdimajas Cité de la musique kolm osa Veljo Tormise kooritsüklist “Unustatud rahvad”. Orchestre de Paris’ kammer- ja akadeemiakoor esitasid Ingrid Roose dirigeerimisel täissaalile “Isuri eepose”, “Vadja pulmalaulud” ja “Ingerimaa õhtud”. Kontserdisaali seintele kuvatud video- ja valguskujunduse autor oli Alyona Movko-Mägi. Kui ma aasta tagasi Pariisi filharmoonias käisin ja seal järgmise hooaja kontserdikava sirvisin, peatus pilk kohe Ingrid Roose fotol ja tuleva aasta märtsikuus toimuval kontserdil “Les peuples oubliés”. Ingrid Roose alustas tööd Pariisi filharmoonia koori koormeistrina 2022. aasta jaanuaris kindla sooviga ammutada ühelt poolt sealset muusikat ja kultuuri ning teisalt tutvustada prantslastele eesti heliloojate pärandit. Kohe esimestel koosolekutel välja käidud idee Veljo Tormise “Unustatud rahvaste” ettekandmisest kiideti kontoris heaks ning ettevalmistused võisid alata. Pariisi filharmoonia orkestri koor, kelle peamine ülesanne on sümfooniliste teoste esitamine erinevate prantsuse orkestritega, sai Tormise kooritsükliga tutvustada septembrist saati kord kuus. Ingrid Roose alustas tööd loengu vormis ning rääkis lauljatele regilaulust, Veljo Tormisest ja soomeugri rahvastest, näitas maakaarti ning tutvustas keelepuud. Alles siis võeti ette noodid. “Me tõesti alustasime välisringist, et aru saada, mis see kõik on,” kirjeldas Roose intervjuus Klassikaraadiole töö käiku. Samal ajal, kui ligi 11 tuhat eestlast emakeelepäeva puhul e-etteütlust kirjutas, valmistuti Pariisis õhtuseks kontserdiks. Viimased lihvid proovisaalis, intervjuud Aktuaalsele Kaamerale, ja kauaoodatud suursündmus võis alata. Enne kella kaheksat täitus Pariisi suur modernne kontserdimaja suure elevusega. Ootuspäraselt peeti sel õhtul mitmed kontserdieelsed ja -järgsed vestlused eesti keeles. Kohal oli nii Prantsusmaal elavaid eestlasi kui ka Eestist spetsiaalselt selleks õhtuks Pariisi lennanuid. Saali uste ees oli välja pandud Rein Marani 90. sünnipäevaks ERMi kureeritud näitus “Hõimude hällimail” fotodest, mis tehtud “Linnutee tuulte” matkadel. Peagi asendus suur elevus tuhandepealise publiku seas vaikuse ja pimedusega ning üle filharmoonia suure saali kõlas regilaul. Selle saatel kõndisid lavale Pariisi filharmoonia orkestri kammerkoori 40 lauljat ja dirigent Ingrid Roose. Kontsert algas “Isuri eepose” ja maailma loomisega. Sugugi ei tahaks siinkohal peatuda esitusel. Miks? Sest esitusest olulisem on konkreetse õhtu puhul, et siin, Lääne-Euroopa ühes olulisimas muusikakeskuses, kõlas eesti muusika ning kümnete eestlaste kõrval said sellest osa sajad prantslased. Paari lausega ettekandest siiski. Õhtu jooksul kuulis kahte koori: üks neist Pariisi filharmoonia orkestri kammerkoor ning teine akadeemiakoor, kelle praegused liikmed on suure tõenäosusega Orchestre de Paris’ tulevased lauljad. “Isuri eepose” ette kandnud kammerkoor jäi “Vadja pulmalaule” esitanud noorte säravate häältega akadeemiakoorile alla, kuid ühiselt ligi 80-liikmelise koorina lauldud “Ingerimaa õhtud” pani õhtule täiusliku punkti. Muljet avaldasid mõlema koori solistid ning meesrühm. Kogu kontserdiõhtu vankumatu majakas oli loomulikult dirigent Ingrid Roose, kes sai sel õhtul musitseerida ning nautida suure töö vilju. Omamoodi ajalugu tegi Pariisi filharmoonia kontserdisaalis ka video- ja valguskujundaja Alyona Movko-Mägi. Väidetavalt polnud seesugust project mapping’ut (tehnoloogiat, mis võimaldab projitseerida valgust ja pilti ebatasastele pindadele, et luua dünaamilisi ning pinna kumerustega arvestavaid visuaalefekte) selles ajaloolises saalis varem nähtud. Movko-Mägi videokunst pani tõepoolest saali elama ning viis kuulajad koos Tormise muusikaga unustatud rahvaste sekka. Erakordselt peenetundeliselt olid muusikasse seatud Kaljo Põllu graafilised elemendid ning katkendid Andres Söödi, Lennart Meri ja Johannes Pääsukese filmidest. Sel õhtul oli uhke istuda soomeugri rahvaste esindajana Pariisi filharmoonia kontserdisaalis ning tõdeda, et Tormise vägi ei tunnista riigipiire ning juured on tugevamad mistahes õitest.

Maailmas laineid löönud ja Oscaritele nomineeritud psühholoogilise draama “Tár” (režissöör Todd Field) peaosaline on jõuline dirigent ja film peaks olema otsekui muusikutööst. Tegelikult on film võimust ning muusiku asemel võiks seal olla ükskõik millise muu ala professionaal. Sisuliselt räägib linateos ühe naissoost tippdirigendi, Lydia Tári (Cate Blanchett) langusest. Filmi esimestes kaadrites pannakse suurepäraselt paika Tári positsioon – tipus. Tasapisi joonistub pilt naisest, kes ei hooli eriti teistest, kuritarvitab oma võimu ja samuti inimesi enda ümber, vahet pole, mis soost või vanusest nad on. Peategelase karakter on hästi välja mängitud – sarmikas, jõuline, seesugune, kes läheb oma eesmärkide nimel üle laipade. Selline on ta Mahleri 5. sümfooniat ette valmistades, oma naissoost abikaasat emmates, orkestrit juhtides ja sealseid inimesi nagu malenuppe liigutades, oma last kaitstes ning tudengitega kaheldavalt käitudes. Sündmusi, mis on viinud sellesse punkti, millest hakkab allakäik, ei näidata algusest peale. Küll aga aimab vaataja neid kaadri tagant, näeb justkui toimunu jätku. Linateos on ka väga tekstipõhine, on palju dialooge, kus on küll vahepeal allakirjutanu maitse jaoks liialt kordusi, taustaks aeglased, kui mitte lausa seisvad kaadrid. Kuigi kõrgelt auhinnatud ja hästi tehtud, on “Tár” vastuokslik film ning saanud palju tagasisidet, et tegemist on misogüünse ja homofoobse filmiga. Nii ütles näiteks üks väheseid avalikult lesbist tippdirigente Marin Alsop, et film solvas teda sügavalt: “Ma solvusin naisena, solvusin dirigendina, solvusin lesbina. Oli võimalus portreteerida naist selles rollis ja temast tehti vägivallatseja – minu jaoks oli see südantlõhestav.” Jah, loomulikult võib filmi ka niipidi lugeda, aga ausalt öeldes tundub kohatu kritiseerida filmi sellepärast, et selle ideoloogiline aspekt ei sobi vaatajaile. Pealegi on sooessentsialistlik eeldada, et naised (ja lesbid) on alati juba eos head, sest inimesed on keerulised sõltumata oma soost või sättumusest. Lähemalt vaadeldes saab selgeks, et filmis on vaid üks naine, kelle suhtes on režissöör kriitiline – peategelane ise. Tema vastu astuvad viimaks kõik, on nad veel tüdrukud või poisid, juba mehed või naised, kohalikud või välismaalased, noored või vanad. Ka Cate Blanchett ise on toonitanud vastuses kriitikutele, et film on võimust – sellest, mida võim teeb inimesega, sõltumata tema soost. See on hea teema, mida on käsitlenud teisedki autorid, näiteks Naomi Alderman raamatus, mille pealkirigi on “Võim”. Ja võimu kahjuliku mõjuga on lihtne nõustuda, tegemist on õnnestunud filmiga, mis näitab ilmekalt, kuidas inimestel on tavaks internaliseerida sõltumata oma soost ja sättumusest heteronormatiivsed mängureeglid. Eriti kui nad soovivad sattuda ja satuvadki võimu ligi. Peategelase (nagu ka ilmselt paljude tipus olevate naiste) tee võimu juurde viib selle kaudu, et ta on üks poistest. Ta võtab omaks hegemoonilise maskuliinsusega seostatud normid. Vaatajale annab viite kätte juba filmi esimene kaader, kus näeme, kuidas rätsep võtab dirigendilt mõõte, et talle ülikonda õmmelda, lõikelt mehelikku. Tári positsioon saab selgeks kohe, kui ta keeldub olemast maestra, et jääda maestroks – klassikaline näide, kuidas naine ei taha, et teda seostatakse n-ö nõrgema sooga. Aga kõigile samade mõõdupuudega lajatamine ja meesliite kasutamine naistest kõneldes ei loo võrdsust. Samuti on märgiline, kui naine muudab hääle madalamaks, püüdes end vestluskaaslase suhtes kehtestada – lõputa tuttav ja eluline võte. Rääkimata enda nime ja seeläbi identiteedi ümberkirjutamisest. Eks ta tõsi on, et naised ahistavad ka, kuigi statistiliselt kõvasti vähem kui mehed. Nii tekkis mul filmi vaadates tõsine kognitiivne dissonants. Võibolla seetõttu, et realismiaustajana nii kirjanduses kui ka filmikunstis läks mõte paratamatult päris elule. Jah, Lydia Tári tüpaaž on mulle lõpmata tuttav – aga meesloovisikute näol. Kõneldes nii peenematest manipulatiivsetest mängudest kui ka otsesest ahistamisest, mida ei ole minuga teinud mitte kunagi mitte ükski naissoost loomeinimene, kuigi võimupositsioonilt ahistamist on pikas elus ette tulnud küll. Mine tea, võibolla on mul vedanud. Või ei ole ma lihtsalt kohanud piisavalt kõrgel kohal naisi meie tillukeses ühiskonnas, lesbidest rääkimata (või siis vähemasti mitte avalikult). Võibolla sellest samast ebarealistlikkusest räägib ka asjaolu, et film on väidetavalt fiktsioon, mis on üsna erakordne, arvestades, kui sageli toonitatakse taoliste lugude puhul, kui väga need põhinevad tõestisündinud lool. Samamoodi ei ole LGBTQ+ kogukonnaski olukord alati roosiline ning inimesed rakendavad üksteise peal kõiki neid samu võtteid, mida kasutatakse ühiskonnas tervikuna. Lihtsalt asjaosalised julgevad probleemidest veel vähem rääkida, sest kardavad hukkamõistu, see on omamoodi kinnine ring. Kogukond on väike ja tunneb, et peab ühte hoidma, sest ühiskond sageli ongi foobiline ja vaenulik – aga rääkimata jätmine ei lahenda probleeme. Nii et mõtlesin ka niipidi – võibolla vajabki LGBTQ+ kogukond ühte #metoo lugu, mis julgustaks neid oma muresid mitte maha salgama ja abi otsima. Aga vaevalt filmist siinkohalgi abi on, sest tippude mäng on lihtsalt piisavalt elukauge. Kui selles filmis mind midagi tõeliselt kõnetas, siis oli see hoopis põlvkondade konflikt, sest selles oli midagi uskumatult elulist ja äratuntavat. Stseen, kus kompositsioonitudeng Max ütleb, et ta Bachist eriti ei pea, sest too oli ju misogüün – tuues põhjuseks mehe 18 last – mis, olgem ausad, mõjub samuti natuke elukaugelt. Ent ütleb viimaks, et valge paiksooline[1] meeshelilooja ei ole tema teema – väide, millele peaks olema igal ühel õigus, kui inimene nii tunneb. Naisdirigent muidugi ei jäta noorukile võimalust ning põrutab vastu, kaitseb valget meessoost paiksoolist kanoonilist heliloojat, et siis mõnda aega hiljem õelutseda sisuliselt samasuguse valge paiksoolise mehe aadressil. Aga kogu selles stseenis oli midagi sellist, mida olen täheldanud õppejõuna huviga omagi loengutes. Noored on muutunud, samuti poisid. Lõpuks ongi noored need, kes teevad revolutsiooni ja kukutavad eelmise põlvkonna, isegi konservatiivses muusikamaailmas. Filmi tugevus on muidugi hea muusika (lisaks klassikale kõlab helilooja Hildur Guðnadóttir). See on hoolega läbi mõeldud ja mõjuv, moodustab kontrapunkti pildile, paisudes ja vaibudes koos süžeega. Vaataja näeb palju kauneid muusikalisi sümboleid, näiteks metronoomi, mis tiksub dirigendi aega aina vähemaks. Kaadrid, kus Cate Blanchett Mahleri sümfooniat juhatab, on efektsed, lastes muusikal vaatajast üle rulluda ja demonstreerides dirigenditöö filigraansusi. On need stseenid ka tõepärased, ei oska ma dirigeerimiskauge inimesena hinnata. Mahleri sümfoonia esitus muutub üha korratumaks, nagu lähevad sama teed peategelase karjäär ja eraelu, ning filmi lõpp ja algus vastandavad seda, mida peetakse madalaks ja kõrgkultuuriks. Ja ometi on filmi lõpp vägagi realistlik – mis juhtub naistega, kes püüavad mängida meeste maailmas meeste reeglite järgi? Ei midagi head. Neil puudub ringkaitse ja nad tühistatakse, nagu on tänapäeval kombeks öelda. Peategelane kaotab oma positsiooni võimustruktuuris, mida läänemaailmas kõige rohkem väärtustatakse – lääne klassikalises kaanonis. Etteruttavalt võib öelda, et ta satub sinna, kus on võimu kõige vähem. Moraal? Siinkohal tsiteeriks feminismiklassikut Audre Lorde’i, kes ütles juba 1979. aastal: peremehe maja ei lammuta peremehe vahenditega. [1] Paiksooline inimene, ka cis-inimene – inimene, kelle sooidentiteet ja bioloogiline sugu kattuvad. “Tár” – psühholoogiline draama, režissöör Todd Field (2022). Peaosas Cate Blanchett, kes kehastab tunnustatud dirigenti Lydia Tári. “Tár” esilinastus 79. Veneetsia filmifestivalil 2022. aasta septembris, kus Blanchett võitis parima naispeaosatäitja auhinna. “Tári” valisid aasta parimaks filmiks New Yorgi, Los Angelese ja Londoni kriitikute ühingud ning Ameerika rahvuslik filmikriitikute ühing ja see on neljas film maailmas, mida on nii kõrgelt kviteerinud nii paljud tippkriitikute kooslused. Ka paljud üksikkriitikud nimetasid selle linatöö aasta parimaks. 95. Oscarite jagamisel nomineeriti “Tár” kuuele auhinnale, sealhulgas parima filmi ja parima režissööri kategoorias. Blanchett võitis oma esituse eest parima naisnäitleja preemia Briti filmiakadeemia, Kuldgloobuse ja Los Angelese auhinnagalal ning nomineeriti ka Oscarite jagamisel ja Ameerika filminäitlejate gildi auhindadel.

Festival “Art of Cello” Viimsi Artiumi kammersaalis: 4. III “Eesti sonaat” – Marcel Johannes Kits (tšello), Sten Heinoja (klaver); 5. III “Kuninganna jälgedes” – Hayoung Choi (tšello), Sten Heinoja (klaver). Vahemikku veebruari lõpust kuni märtsi keskpaigani võiks vabalt nimetada tšellokuuks. Tõenäoliselt ettekavatsematult, kuid siiski väga toreda kokkusattumisena leidis aset mitmeid sündmusi, mille keskseks teemaks tšellomängu kunst. Nimetan neist vaid peamisi: 14.–19. II kursused ja kontserdid “Crossing Bows” Eesti muusika- ja teatriakadeemias, juhendajateks Sigurgeir Agnarsson (Islandi kunstiülikool), Henrik Brendstrup (Aarhusi kuninglik muusikaakadeemia), Henry-David Varema (EMTA); 28. II – 7. III festival “Art of Cello”, mille raames tegid kursusi ning andsid kontserte 2022. aasta muusik Marcel Johannes Kits, aga ka kuninganna Elisabethi konkursi võitja (2022), maailmas hästi tuntud Lõuna-Korea tšellist Hayoung Choi, samuti toimus Silvia Ilvese sooloõhtu elektritšellol klubis Chicago ning tšellot tutvustav lastekontsert Oru kultuurimajas Linnamäel, esinejateks tšellistid-pedagoogid Ann Kuut, Ruslan Petrov ja Kristian Plink; Heino Elleri sünniaastapäeval 7. III esitasid Valle-Rasmus Roots ja Sten Lassmann ETMMi Süda saalis kõik nimetatud helilooja arhiivis olevad tšelloteosed; 11.–12. III viidi Keila muusikakoolis läbi XXII Eesti noorte tšellistide festival, mille mammutkontserdil astus üles sadakond tšelloõppurit I–XII klassini (kutseõppe IV kursuseni), lisaks toimus koolituspäev tšelloõpetajatele (selle rea avas tegelikult jaanuari lõpul Mihkel Keremi tšellokontserdi Eesti esiettekanne, millest kirjutati juba Muusika märtsinumbris). Esmakordne festival “Art of Cello” lendas publiku huviorbiiti ereda komeedina, pakkudes juba enne kõneainet nii sõna- kui sotsiaalmeedias. Kahtlemata oli festivali üks tõmbenumbreid ning ühendav lüli mullune kuninganna Elisabethi nimeline konkurss Brüsselis, mis sattus siinmail laiema avalikkuse tähelepanu alla tänu tõigale, et seal konkursside konkursiks nimetatud sündmusel osales edukalt ka eestlane. Järjestikustel õhtutel astusid kontserdiga üles III preemia pälvinud Marcel Johannes Kits ning konkursi võitja Hayoung Choi, mõlema partneriks pianist Sten Heinoja. Nagu kohane festivali ühele postulaadile esitleda ja täiendada Eesti tšellomuusikat, kandis Kitse-Heinoja kontsert pealkirja “Eesti sonaat”. Loomulikult võiksid sellise kaliibriga interpreedid mängida absoluutselt kõike, kuid tähelepanu juhtimine just eesti muusikale on väga tänuväärne. Tõenäoliselt ei ole just kõige lihtsam ülesanne alustada kontserti Arvo Pärdi teosega “Peegel peeglis”, sest kuulajad ei olnud veel piisavalt maha rahunenud, et sellele tähelepanu koondada, kuid kava kunstilisest tervikust lähtuvalt oli see siiski ainuõige otsus. Eduard Oja “Ajatriloogia” näol on tegemist ühe kaunima teosega meie tšellomuusikas, õigemini käib see kõige rohkem esimese kahe osa “Elu” ja “Igavik” kohta, milles muusikud oskasid välja joonistada intensiivse kulminatsiooni kaare ning hoida tasast pinget. Eriline üllatus oli aga kolmas osa “Tänapäev”, mis on varem tundunud muusikaliselt materjalilt veidi banaalne, mida interpreetidel õnnestus seekord vältida, nii et esimest korda tuli äratundmine, et see sobitub tsüklisse suurepäraselt. Seejärel kõlanud Lepo Sumera “To Reach Yesterday” vastas ilmselt enim mängijate loomulaadile, sest tabati väga täpselt karaktereid, teoses peituvat teatraalsust, aga samas ka traagikat. Kontserdi peateos oli Jüri Reinvere ulatusliku tšellosonaadi Eesti esiettekanne. See valmis 2019. aastal maailmakuulsa Leedu tšellisti David Geringase tellimusel, kes oli ka selle esmaesitaja Saksamaal. Kaasaegset muusikat on alati keeruline pärast esmakuulamist adekvaatselt hinnata. Tekkis mulje, et see on kui omamoodi dialoog möödunuga (oli heameel pärast kavalehelt lugeda, et see just oligi üks autori inspiratsiooniallikaid), milles korduvad motiivid arenevad lõpuks välja teise tähendusega motiivideks. Tean, et võrdlemine on kunsti puhul alati mõttetu, kuid kummalisel kombel tärkas kuulates aeg-ajalt sama tunne nagu Messiaeni tuntud teose “Kvartett aegade lõpust” tšelloosa puhul, kuigi helikeelelt on teosed täiesti erinevad. Mängijatele mitte lihtne, kuid huvitav sonaat paneb lootma uusi ettekandeid. Järgmise õhtu kontserdi “Kuninganna jälgedes” keskne kangelanna oli Saksamaal sündinud Lõuna-Korea tšellist Hayoung Choi, kes on õppinud tšellot Frans Helmersoni ja Wolfgang Emanuel Schmidti juures. Vaatamata oma noorele eale on tal ette näidata muljetavaldav kogus esmaklassilisi konkursivõite, viimaseks juba nimetatud kuninganna Elisabethi oma. Choi mängu iseloomustab kõige enam loomulikkus ja vabadus, see tähendab, et ka kõige kaelamurdvamaid tehnilisi ülesandeid suudab ta esitada mängleva kergusega, samas on mäng igati põhjendatud. Teda kuulates valdab tunne, et kõik on just nii, nagu olema peab, et muud võimalust ei olegi. Avaloona kõlanud Krzysztof Penderecki “Capriccio per Siegfreid Palm” soolotšellole on valminud kuulsale Saksa tšellistile ja kaasaegse muusika eestvedajale Siegfried Palmile. Helilooja eemaldub standardsest mängustiilist ning kasutab kõikvõimalikke laiendatud mänguvõtteid (mis tegelikkuses tähendab, et suurepärasele pillivaldamisele lisaks tuleb osata ka muud). Kirjutatud aastal 1968, tuleb ikka ja jälle meenutada, et Toomas Velmeti kaasabil valminud samalaadne Pärdi tšellokontserdi “Pro et contra” kadents oli esiettekande ajal 1967. aastal ülimodernne. Choi oli omas elemendis ning esitus pakkus elamust nii kuulajale kui vaatajale. Tõenäoseliselt ei olnud Choi ja Heinoja varem kontserdil koos musitseerinud, mistõttu Franz Schuberti “Arpeggione-sonaadi” esitusest kujunes vaimustav elamus, kus sai kogeda kunsti sündi kohapeal. Kuigi sonaadi klaveripartii ei ole väga nõudlik, tekkis kohati tunne, et nii huvitavalt ei tohiks mängida, kuna kuulaja tähelepanu läheb eeskätt sinna. Seega tunnistan ausalt, et järgnenud Benjamin Britteni tšellosonaadi esituse ajaks, mis oma helikeelelt ja kujunditelt pakkus veelgi intensiivsemat mängu, oli tähelepanu väsinud. Kui nüüd millegi suhtes kriitiline olla, siis oli see ehk Artiumi kammersaali veidi kuiv akustika. Taoliste kontsertide jaoks on see küll pasliku suurusega, ometi vähendasid mõlema kontserdi 150 kuulajat (te lugesite õigesti!) seda tuntavalt. Hindan väga kõrgelt, et festivali raames andsid mõlemad artistid ka meistrikursusi, sest üks asi on näha interpreete toimimas laval, teine aga nende vahetu suhtlemise ja eelkõige nende isiksuse taga oleva mõttemaailma tundmaõppimine (väga tore, et nad olid nõus seda paljastama). Lisaks kõne all olevate teoste suurepärasele esitusele – Choi oleks justkui andnud teise kontserdi –, jäi meelde see, kui oluline on fraasi kujundada, seda nii poogna jagamise kui ka erinevate vibrato iseloomude kasutamise abil, aga samuti Kitse fantaasiarikkus ning oskuslikkus käsitseda poognat väga erineval moel teosele sobiva pillikõla leidmisel. Tulles tagasi tšellokuu juurde: oli nii regionaalset, vabariiklikku kui ka rahvusvahelist mõõdet, olid kaasa tõmmatud nii alles alustavad noored kui ka tõeliselt silmapaistvad kunstnikud. Aga võibolla võikski tulevikus kõik need sündmused toimuda ühise egiidi all, lisaks kontsertidele, meistriklassidele, tutvustustele ka näiteks konkurss? Taolisi tšellofestivale on maailmas mitmeid ja poleks vastu, kui analoogiline sündmus leiaks siingi aset. Aga festivalile “Art of Cello” saab soovida ainult pikka iga.

Ehale on 2022. aastal kokku tulnud pärimusmuusikat viljelev bänd, kelle repertuaari kuuluvad nii arhiivist leitud pärimuslood kui ka autorilooming. Koosseisu kuuluvad Aet Kubits (klarnet, vokaal), Mathias Lantin (kitarr, vokaal), Hellika Otsar (viiul, vokaal) ja Aneta Ponetajev (viiul, vokaal). 2022. aasta lõpus välja antud “Üheks” on bändi esimene lühialbum. Kuuest loost koosneval plaadil kombivad noored muusikud nii iseenda võimete kui ka žanri piire. Eesti pärimuslood nagu “Vaga polka” ja “Jüri Loringu labajalad” algavad küllaltki traditsiooniliselt, kuid on edenedes vürtsitatud üha leidlikumate seadeelementidega. Julgelt on mängitud nii harmoonia kui rütmiga ning seeläbi omandavad rahvalikud meloodiad kaasaegse kõla. “Siberi polka” (mille arhiivisalvestis küll pärit Vigala kihelkonnast) liigub mõneti eestimaisest kõlapildist kaugemale, mida rõhutavad kohati slaavilike joontega soolod. Järgnev “Liesl” on Aet Kubitsa autorilooming, mis valsi- ning masurkaelemente kombineerides on küll albumi melanhoolseim, kuid sellegipoolest armas ning sooja olekuga lugu. Plaadi ainus laul “Kuningal oli kolm tütart” toob kuulaja eelmise pala lummusest küllaltki järsult välja, kuid on oma jõulisuses kaasahaarav. Lühialbumi lõpetab töötlus Angus Lyoni loost “Washington Square Park”, mis on stiililt küll üsna kaugel albumi alguslugudest, kuid toob kergust ja liikuvust, lõpetades EP helges meeleolus. “Üheks” on värvikirev kompott kohalikust ja rahvusvahelisest, demonstreerides ilmekalt nii bändi terviklikkust kui ka iga individuaalse pilli kõla. On tore, et eesti pärimusmuusikamaastikule sigineb üha enam noori tegijaid, kes ei pelga läheneda traditsioonidele mänglevalt ja väikese krutskiga. Eesti pärimusmuusika keskuse toel tegutsemist alustanud Ehale on kindlasti kollektiiv, kelle tegemistel tasub tulevikus silma peal hoida.

Belgia uue muusika ansambel Fractales on koosseisus Marion Borgel (viiul), Diego Coutinho (tšello), Renata Kambarova (flööt), Benjamin Maneyrol (klarnet) ja Gian Ponte (klaver). Nende kümnenda sünnipäeva tähistamiseks ilmunud samanimeline album sisaldab loomingut neljalt autorilt: Claude Ledoux (Belgia, s 1960), Salvatore Sciarrino (Itaalia, s 1947), Maurizio Azzan (Itaalia, s 1987) ja Elis Hallik (Eesti, s 1986). Ansambel loeb valitud teoseid oluliseks oma kõlalise identiteedi kujunemisel tänasel muusikamaastikul. Teosed on esitatud täieliku keskendumise ja pühendunud professionaalsusega. Kõik neli teost on mõneti sarnase esteetikaga, mängitakse vaikuse ja heli piiril, sulatatakse tukslevaid, kähisevaid või kriiskavaid, enamasti hapraid, aga vahel ka äkiliselt kirglikke ja pingestatud kõlasid, nendest kujuneva maastiku üldmulje seostub loodusliku korrapäratusega, milles on siiski seesmine rütm. Kuid igal autoril on isiklik ja kordumatu pintslitõmme ja värvide valik. See on kuulaja otsustada, kas ta kogeb seda muusikat kui abstraktset helide merd või tähendustega laetud tunde- ja mõtteruumide külastust. Kuulaja saab anda tõuke kujutlusele pealkirjadest, mis kõnelevad omi lugusid. Claude Ledoux’ “Erotique-Lancinante” (“Erootiline-äkiline”, 2018) sisaldab kolm osa: “Regarde-moi…” (“Vaata mind”), “Dis-moi …” (“Ütle mulle”) ja “Erotique” (“Erootiline”). Salvatore Sciarrino loo pealkiri on lihtsalt “Arioso a cinque” (“Laul viiele”, 2018/2019). Mauricio Azzan viitab pealkirjas ruumilisusele: “Of Other Spaces” (“Teistest ruumidest”, 2017) ning Elis Hallik maalähedusele: “To Become a Tree” (“Saada puuks”). Kõik need lood on nagu õrnad meelelised rännakud, kohatiste takerdumiste ja kulminatsioonidega, taastulevate vaibumiste ja kaugenemistega, kus helid teravdavad meelt ja loovad ruumilist vaikust ning kohalolu.

Ivari Ilja selle aasta alguses ilmunud heliplaat “To the North” on mitmes mõttes tähelepanuväärne. Jäädvustatud on väga hea valik Eesti klaverimuusika väärtteostest kõrgetasemelises esituses. Mitmed neist teostest on esmasalvestused: Ester Mägi “Kolm merepilti”, Tõnu Kõrvitsa “Mõistatus”, Peeter Vähi “Purgatorio” ja osa Eduard Oja “Sugestioonidest”. Eesti klaverilooming – nii rahvusklassika kui ka kaasajal loodu – sisaldab hulgaliselt huvitavaid ja väärtuslikke teoseid. Kahjuks on sealt paljugi veel esitamata, rääkimata salvestustest. Seda väärtuslikum on plaat “To the North” nii sinna hoolikalt läbi mõeldud teoste valiku kui ka esituse kvaliteedi poolest. Rahvusklassikast kõlavad plaadil Eesti klaveriloomingu keskselt võimas ja klaveritehniliselt täiuslik Tubina “Ballaad Mart Saare teemale”, mida Ivari Ilja on korduvalt esitanud. Kirjutatud 1945. aastal, on see teos oma valusa jõulisusega Eesti rahvusmõtte ere väljendus. Lühikeseks jäänud loometeega Eesti geenius Eduard Oja on loonud klaverile kaks väärtteost, mis mõlemad on siinsele plaadile salvestatud. Neist “Vaikivad meeleolud” on olnud klaverimängijate repertuaaris sagedamini, traagilise alatooniga “Sugestioone” on mängitud vähem. Tsükli “Sugestioonid” leiab varasemalt, Vardo Rumesseni Ojale pühendatud heliplaadilt, kuid ilma viimase palata “Toonela varjud”, mis Ivari Ilja esituses on siin esimest korda üles võetud. Ajaliselt järgmine teos plaadil on Ester Mägi “Kolm merepilti”, klaveripärane haarav ja piltlik tsükkel, mis pärineb helilooja varasemast loomeperioodist (1961). Hoolimata nii ammusest valmimisajast on see siin tervikuna plaadile salvestatud esmakordselt. Järjekordne kõnekas fakt, kui palju Eesti muusika varasalves veel avastada ja jäädvustada. Praeguse aja heliloojatest on Tõnu Kõrvits tunnetanud väga hästi klaveri hingeelu ja kirjutanud sellele pillile palju väärtuslikke teoseid. See on seda olulisem, et klaverile on varasematel aegadel loodud loendamatul hulgal muusikat, kuid meie aja heliloojad pole klaveri poole kuigi palju pöördunud. Ivari Ilja plaadil kõlab Tõnu Kõrvitsa loomingust “Kolm pala” – värvikad, haaravad, kujundlikud miniatuurid. Siis veel Ivari Iljale pühendatud plaadi nimilugu “Põhja” – “To the North” – karge, Tõnu Kõrvitsa loomingule omaselt hümnilik teos, ning “Riddle” – “Mõistatus”, mille aluseks on helimotiividest pidevalt muutuv muster. Kaasaegsest heliloomingust on plaadil veel Peeter Vähi ulatuslik teos “Purgatorio”, mille inspiratsiooniks on olnud Dante Alighieri 700. surma-aastapäev ja tema tähtteos “Jumalik komöödia”, mille üks osa on “Purgatoorium” – puhastustuli. Teos algab mõjuva unisoonis retsiteerimisega ning teeb variatsioonilise vormi kaudu läbi suure arengu.

PERSOON Arash Yazdani – ees on rohkem minevikku. Johanna Mängel Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab. TÄHT Elvis ja Püha Vaim. Jürgen Rooste KIRG Liikumine – elu alus. Janno Trump KOOSKÕLA Üks Helü mul helises rinna sees ... Tõnis Hallaste PILK See on maailmapärand! Sergei Rahmaninov 150. Jan Brachmann Kas Suure-Jaani heliloojate Kappide majamuuseum on pääsenud sulgemisest?Jelena Sulamanidze Subjektiivne vaade Tallinna Barokkorkestri uuele tulemisele. Taavi-Mats Utt MULJE Muusikateatri essents “Macbethis”. Kristel Pappel ERSO – kaks kontserti, noort solisti ja välisdirigenti. Ene Pilliroog Tipptasemel segakoor Tallinna Jaani kirikus. Luisa Susanna Kütson Hommiku ootuses. “MustonenFest” 2023. Veeda Kala Ainult vommil sünnib idee. Mihkel Keremi autorikontserdist. Toomas Velmet Muusikauudiseid Eestist 'Heliplaatide tutvustus

Ajakirjas Current Biology avaldati täna, 22. märtsi pärastlõunal pommuudisena uurimus, kus avalikustati tulemused Ludwig van Beethoveni genoomi uurimisest. Selgus, et heliloojal ei olegi geneetilisi suhteid Beethoveni suguvõsaga ja tema isaks ei ole muusik ja laulja Johann van Beethoven, kellega heliloojal olid rasked suhted. Uuringumaterjaliks DNA saamiseks kasutati salke Beethoveni juustest. XIX sajandil oli kombeks mälestuseks kinkida ja medaljonides säilitada oma või kuulsate inimeste juukselokke. Nii oli ringluses mitmeid Beethovenilt pärinevaid juuksesalke. Uurimusega olid seotud Cambridge ülikool, Leipzigi Max-Plancki Instituut evolutsioonibioloogia alal, Bonni ülikool, Bonni ülikooli haigla, Leuveni Katoliiklik ülikool, Bonni Beethoveni maja, San Jose Beethoveni keskus ja Ameerika Beethoveni ühing. Uuringus osalesid ka Doron M. Behar Tartu ülikooli Genoomika Instituudist ja Toomas Kivisild Leuveni Katoliikliku ülikooli inimgeneetika osakonnast. “Kõige raskem oli Beethoveni juuste ehtsuse tuvastamine,” selgitab Johannes Krause, kes juhtis Leipzigi Max Plancki Instituudi evolutsioonibioloogia osakonnas genoomi rekonstrueerimist. “Meil oli kaheksa näidist. Laboratoorium näitas aga, et üks neist pärines teiselt mehelt, üks naiselt ja kolmandal ei olnud DNA säilinud.” Ülejäänud viie hulgas oleva praegu Ameerika Beethoveni Seltsi liikme Kevin Browni kogus oleva Halm-Thayeri juuksesalgu kinkis helilooja ise 1826. aastal pianist Anton Halmile sõnadega: “Need on minu juuksed!” Ka Bonni Beethoveni majas asuv juukselokk on tõeline. Bonni Beethoveni maja direktor Malte Boecker kommenteerib: “Tänu sellele uurimusele avaneb tulevastele Beethoveni uurimistöödele uus peatükk, mis puudutab just tema geneetikat. On üllatav, et Beethoven osutub puhtbioloogilisest aspektist sama põnevaks kui tema looming.” See uurimus lõpetab ka 250 aastat kestnud debati Beethoveni nahavärvi üle, mis põhines hüüdnimel “Spagnol”, mis talle ilmselt tema tumeda jume tõttu anti. Skandaalse ajakirjaniku Norman Lebrechti hiljuti välja käidud sarnast väidet võib nüüd pidada ümberlükatuks. Nüüd aga vajab lahendust ka Beethoveni oletatava tütre Minona von Stackelbergi mõistatus. Minona von Stackelbergi ema oli Josephine von Brunswick, tõenäoliselt Beethoveni kirja “Surematule armastatule” adressaat. See kiri leiti Beethoveni töölaualt pärast tema surma koos Heiligenstadti testamendiga. Minona elas poole oma elust Tallinnas oma võõrasisa Christoph von Stackelbergi juures. Helilooja Jüri Reinvere on kirjutanud samal teemal ka ooperi “Minona”, mis tuli esiettekandele Beethoveni juubeliaastal Saksamaal Regensburgi teatris. Minona mõistatuse lahendamiseks ei ole aga teist teed, kui teostada ekshumeerimine. Lähemalt uudisest ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung: https://www.faz.net/aktuell/feuilleton/buehne-und-konzert/war-ludwig-van-beethoven-gar-kein-beethoven-brisante-gen-analyse-18765183.html?GEPC=s1

“Väärtuslik pärand, emigratsioon, mobiilsus, maaharimine, aga ennekõike muusika – Rahmaninovi isiku ja loomingu kaudu saab rääkida paljustki, mis meid ka tänapäeval kõige otsesemalt puudutab ja liigutab,” ütleb kultuurikeskuse Villa Senar hiljuti ametisse nimetatud direktor Andrea Loetscher, kui vestleme Luzerni kunstimuuseumi kohvikus. Mai lõpus 2022. aastal anti teada, et nüüdsest on tema, kultuurimänedžer, pedagoog, flötist selle Vierwaldstätteri järve ääres asuva maailmakuulsa vene helilooja, pianisti ja dirigendi villa hooldaja. Sergei Rahmaninov, kel enne oktoobrirevolutsiooni oli Tambovi kubermangus näidisfarm, oli üks esimesi, kes hakkas töötama traktoriga. Hiljem rahastas ta USAs Igor Sikorski helikopterite arendust. Ta armastas oma aja kõige moodsamaid autosid ja sõitis oma villast mootorpaadiga Luzerni veerand tunniga. Aga ta toetas ka kirjanik Ivan Buninit tema emigratsiooni algusaastatel ja oli 45. eluaastast alates bolševike terrorirežiimi tulise vastasena eksiilis. Rahmaninovi isikus koonduvad kõik põgenemise ja totalitarismi narratiivid ja just seetõttu äratab tema elu ja looming Loetscheri sõnul “kõikehõlmavat kultuurilist huvi”. “Rahmaninov oli andekas aednik, kujundas ise oma villa ümber pargi, istutas puid, kasvatas roose. Nii et aiapidamisel oli siin suur roll,” ütleb Loetscher ja jätkab: “Rahmaninovi ideaalmaastik on kellad, kellakõla ja kirikukoorid; Villa Senari läheduses asub vaimulik tütarlastekool Stella Matutina. Samas hindas Rahmaninovi moodsaid eluvorme – selles stiilis on ka tema villa. Maja range funktsionaalsus peegeldab teda ennast teoste interpreteerijana, kus puudub täiesti ülemäärane lopsakus ja nõretamine.” Senar – juba see nimi on loodud vene futurismile omaste akronüümide stiilis. Näiteks 1920. aastate nõukogude filmikompanii nimi Mežrabpom pandi kokku sõnadest meždunarodnaja rabotšaja pomoštš – rahvusvaheline tööliste abi. Nimi Senar tuleb 1917. aastal Venemaalt pagendusse läinud paari SErgei ja NAtalja Rahmaninovi nimetähtedest, kes aastatel 1933–1939 siin elasid. Moodne nimi, uusehitis – see villa, arhitektide Alfred Möri ja Karl Friedrich Krebsi looming on väärtus, mis võetakse riikliku tähtsusega mälestisena Šveitsi föderaalse kaitse all ja võimalikult kiiresti oleks vaja alustada ka kõnelusi, et talle omistataks ka maailmapärandi staatus. Aga maailm ei teadnud pikka aega sellest väärtusest midagi. Kuni 2012. aastani elas siin väga tagasitõmbunult helilooja lapselaps Alexandre Rahmaninov. Ta oli määranud kaaspärijaks oma asutatud Rahmaninovi fondi, kuid pärandusvaidlus teiste otseste järeltulijatega takistas kümme aastat selle villa ja ultramoodsa aiamajaga 20 000 ruutmeetri suuruse järveäärse kinnistu uut kasutust. 2022. aasta algul ostis Luzerni kanton need majad ja kinnistu. “Luzerni kanton maksis pärijatele 8 miljonit Šveitsi franki, investeeris 3 miljonit hoone renoveerimisse ja eraldas 3 miljonit koha ülalpidamiseks,” informeerib Rahmaninovi fondi president Urs Ziswiler. Just tänu tema diplomaatilistele oskustele – ta on endine Šveitsi suursaadik USAs – on Villa Senar nüüd kaitstud ja avalikkusele avatud. Villa katus vajab hetkel hädasti remonti. Kanton on valmis selle kinni maksma. “Ehitusmälestiste kaitse all oleva vara puhul on kohustuslik säilitada originaalsisustus. See jäetakse alles. Selle eest seisis samuti Rahmaninovi lapselaps Alexandre Rahmaninov, nii omapärane isiksus kui ta ka oli. Seal praegu olevat teatud eklektilisust saab kohendada,” informeerib Ziswiler. Loetscher lisab: “Villa ja park taastatakse konservaatorite, ekspertide, arhitektide ja restauraatorite järelevalve all sellises seisukorras, nagu see oli Rahmaninovi eluajal, nendes värvides, mis ta koos arhitektidega välja valis, ning park samasugusena, nagu helilooja ise seda omal ajal kujundas.” Mis saab aga kultuurikeskusest, mida avalik sektor ei doteeri? Kas Villa Senarist saab muuseumi teha? Ziswiler seda ei usu: “Juba oma väiksuse poolest ei sobi villa muuseumina pidevaks avalikuks kasutamiseks. Siia ei mahu korraga üle kolmekümne inimese. Samuti on küsitav, kas see oleks majanduslikult otstarbekas. Muuseumile on vaja ka valvureid ja kassapidajaid.” Seda pole sihtasutus seni endale lubada saanud. Aga sellegipoolest on võimalik Villa Senarit külastada, lubab Ziswiler. “Siin saab registreeruda giidiga ekskursioonidele ja ühendada selle pianisti kontserdiga, kes mängib Rahmaninovi Steinway tiibklaveril. Kaasa võib võtta ka oma pianisti. Villat saab rentida erapidudeks või koosolekuteks ning kasutada suure lauaga söögituba.” Loetscher plaanib ka haridusprogramme koolidele, muusikakoolidele ja -kõrgkoolidele ning meistrikursusi Rahmaninovi fenomenaalsel Steinway tiibklaveril. “Me saame teha aiamaja ruumid kättesaadavaks heliloojatele ja teadlastele, kes soovivad siia tulla Rahmaninovi fondi stipendiaadina pikemaks teadustööks. Aga ka suurepärastele muusikutele, kes soovivad siit inspiratsiooni leida, hingata sama õhku, mis Rahmaninov, ning endasse ammutada koha jõudu.” Villas asunud teaduslikult olulise pärandi, nagu kirjad, postkaardid, telegrammid, amatöörfilmid on Amsterdami Rahmaninovi võrgustik juba inventeerinud ja digiteerinud. Ziswiler ütleb, et kogu materjali saab nüüd vaadata Luzerni kantoni arhiivis. “Eelkõige filmikaadrid loovad Rahmaninovist hoopis teistsuguse pildi: ta ei olnud depressiivne ja morn, vaid tundis õnne ja oli oma perest täiesti sisse võetud. Kogu villa filmiti hiljuti droonidelt 360-kraadise optikaga, et tulevikus saaks sellega ka virtuaalselt meie kodulehe kaudu tutvuda.” Aastal 2023 on Rahmaninovi 150. sünniaastapäev. Vladimir Putin kuulutas selle Venemaa jaoks juba ammu Rahmaninovi aastaks. Ukraina sõja taustal on see Ziswileri jaoks kõike muud kui kasulik: “Selle üle oleme palju sisediskussioone pidanud. Me ei ole hoolekogus valmis kõiki vene artiste välistama. Erandiks jäävad sellised, nagu Gergijev ja Matsujev ning Putinile ja neile lähedased artistid, kes on sealsetes kultuurikomisjonides osalenud ja teinud kaasa Palmyra või Sotši propagandaüritustel. Selliste inimestega me koostööd ei tee, aga kõigi teistega ei ole pikas perspektiivis mõtet koostööd välistada. See on vene kultuur, mis peab elama ja edasi elama. See on maailmapärand!” Koostöö Venemaal kultuuripoliitiliselt silmapaistval positsioonil oleva pianisti Deniss Matsujeviga lõppes kaks päeva pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse. Varem kuulus Matsujev sihtasutuse nõukogusse, nüüd vaid kõrvalkomisjoni. Putinil on tohutu huvi Villa Senar Vene föderatsiooni protektoraadi alla saada. Aga seda on osatud ära hoida. Ziswiler jätkab: “Meie hoolekogus ei ole ühtegi vene funktsionääri, kuigi Vene poole surve Moskva Glinka-nimelise muuseumi direktori kaasamiseks oli üsna tugev. Samuti katkestasime kohe koostöö Vene muusika muuseumiga, mida olime varem väga soovinud aastaks 2023, et teha näitus originaaldokumentide ja -eksponaatidega.” Sellegipoolest plaanitakse Villa Senaris Rahmaninovi aastapäevaks palju. “Rahmaninov ei ole ainult venelaste privileeg,” ütleb Loetscher. Tal on mõttes koostöö kohalike partneritega, Luzerni festivaliga, mida juhib tema abikaasa Michael Haefliger, sümfooniaorkestri, muusikaakadeemia ja Hans Erni muuseumiga, kus saaks toimuda näitus “Rahmaninov Luzernis” ja loengusari. Plaanis olev Rahmaninovi gala keskenduks Loetscheri sõnul eelkõige helilooja romanssidele, mis on esiteks Rahmaninovi loomingus keskne žanr, vene laululoomingu tipp ja sobib villa piiratud ruumiga väga hästi: “Villa Senar on väike. See peaks võimaldama intiimseid kohtumisi, aga mitte massilist liiklust.” Villa Senari tubades kõndides näeb söögilaual lauanõusid, millele on graveeritud initsiaalid SR, helilooja kirjutuslaual telefoni ja tuhatoosi, ülakorrusel on kohver tema tviidülikonnaga, mida ta kandis puid saagides ja pargis puid istutades. Majas viibides jääb mulje, et perekond on lahkunud alles äsja, mitte 23. augustil 1939. aastal. Hoolimata kogu poliitilisest huvist koha lahti tegemise vastu jääb Ziswiler seisukohale: “Intiimsus on meile oluline. Tahame tõesti säilitada muljet, et Rahmaninovid on siit just lahkunud. Rahmaninovi jaoks oli Villa Senar tagasitõmbumise ja järelemõtlemise koht, siin avastas ta taas oma võime komponeerida, mida polnud aastaid suutnud.” Kontemplatsiooni ja avatuse ühendamine on praegu kultuurikeskuse peamine ülesanne. Saksa keelest tõlkinud Ia Remmel Ilmunud ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung 22.08 2022. Avaldamisõigused kuuluvad ajalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung.

Sissejuhatuseks tuleb öelda, et Tiit Ojasoo-Ene-Liis Semperi-Olari Eltsi “Macbeth” on minu viimaste aastate suurimaid kunstielamusi, oma haardelt võrreldav ehk Richard Wagneri “Parsifaliga” Stefan Herheimi lavastuses Bayreuthi festivalil 2012. aastal. “Macbethi” kogemine oli justkui puhastustulest läbikäimine, nagu pärast esietendust mitmed vaatajad ja ka kriitikud tunnistasid (vt näiteks Harry Liivrand, Eesti Päevaleht, 24. jaanuar). Midagi sarnast võis taotleda Wagner oma suurejooneliste, antiiktragöödiatest inspireeritud muusikadraamadega. Muusika ja teater Muusikat on teatris kasutatud läbi aegade. XIX sajandil ja veel XX sajandi alguseski kõlas teatriõhtul kõigepealt orkestri avamäng, näidendit palistasid muusikanumbrid, vaheajal mängis taas orkester. Näidendimuusika oli populaarne žanr, meenutagem Beethoveni muusikat Kotzebue ja Goethe näidenditele ning Mendelssohni muusikat Shakespeare’i “Suveöö unenäole” (pealkirjaga “Pööriöö uni” näitasid Ojasoo-Semper-Elts oma versiooni sellest koos ERSOga mõni aasta tagasi). Omaette lavakunsti liik oli valgustusajal tekkinud melodraama – näitlejad deklameerisid teksti nii muusika saatel kui ka muusikalõikude vahel. “Macbethi” lavastuse autorid mõtestavad muusika ja teatri koosluse uuesti ümber. Jääb mulje, nagu oleks Shakespeare’i “Macbeth” kirjutatud Lepo Sumera muusikale: Sumera sümfooniatest ning “Pikselitaaniast” valitud katkendid käivitavad sündmustiku, juhivad tragöödiat, kommenteerivad seda, annavad allteksti. Muusika ja lavastuse dramaturgilised rõhud langevad kokku, mis aga ei tähenda illustratiivsust. Nii kõlab lavastuse ühes vapustavamas stseenis – leedi Macduffi (Hanna Jaanovits, EMTA lavakunsti 31. lend) ja ta poegade tapmine – lõik Sumera 1. sümfooniast, mis on näiliselt süüdimatu ja ilus, kuid pealispinna all valus ja painajalik (see materjal on paljudele tuttav Sumera klaveriteosest “Pala aastast 1981”). Muusika ja lavastus on ühendatud nii sisemise psühholoogilise niidistikuga kui ka näitlejate füüsilise väljenduslikkusega, visuaalse külje kujundlikkusega, valguse ja pimeduse mänguga (valguskunstnik Jussi Ruskanen). Olari Elts on loonud Sumera teoste osadest terviku, mis mõjub monoliitse heliteosena ning seejuures ootamatult dramaatilisena, inimolemise sügavaid kihte puudutavana. Lavastuse epiloogis kõlab Jay Schwartzi helivälja pinget kruviv ja siis kahandav muusika, mis haakub eelnenud Sumera kõlailmaga väga hästi. Orkestri ümberpaigutamine Schwartzi teose esituseks kulgeb kiiresti ja probleemitult. “Macbethi” muusika ja teatri koosluses on ka orkestri roll eriline. Tähtis ei ole ju üksnes Sumera teoste muusikaliselt paeluv esitamine, vaid osalemine kogu tervikus – see, kuidas orkester kuulab ja suhestub toimuvaga siis, kui ta EI mängi. Kui muusikute mõtted läheksid kaugele uitama ja nende tähelepanu hajuks ning reaktsiooni teravus kaoks, kustuks ka suur osa etenduse sisemisest energiast. Mitte ainult näitleja, vaid ka orkestrandi vaimne kohalolu ja valmisolek laval on “Macbethis” mõõtmatult tähtsad. Orkestri peadirigent Olari Elts on märkinud ühes intervjuus, et maailmas pole palju orkestreid, kes oleksid nõus niisugust produktsiooni ette valmistama. ERSO saab oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Koos orkestriga joonistab Elts lavastuse muusikalise kontuuri, suunab muusika abil näitlejate emotsionaalset skaalat, annab tempod. Ta tajub hästi muusika teaterlikku potentsiaali ning vahendab seda koos oma orkestriga jõuliselt ja kaasahaaravalt ka publikule. Lavastuse esteetikast “Macbethi” lavastajad ning lava- ja videokujundajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper tõusid selle tööga oma loometeel uuele tasandile. Tegemist on äärmiselt puhta ja lakoonilise, samas emotsionaalselt küllastatud lavastusega. Estonia kontserdisaali põrandale on paigutatud üks pikkupidi poodium, millega ristuvad kaks põiki poodiumi. Lava tagaseinal oleval ekraanil näeme näitlejate ilmeid, žeste ja grupeeringuid suures plaanis – mustvalged videokaadrid sulanduvad orgaaniliselt kogu lavastusse ning operaatorid tegutsevad nii sujuvalt ja delikaatselt, et vaataja võtab neid vastu etenduse endastmõistetava osana. Shakespeare’i tragöödiast on valitud dramaturgiliselt kõige olulisemad stseenid (mõtteis tärkas võrdlus hästi “komponeeritud” ooperilibretoga), lavastuse atmosfääri loomisele aitab suurepäraselt kaasa Hasso Krulli kirjutatud nõidade tekst, inspireeritud eesti regilaulust. Lavastuse struktuuris tekib huvitav paralleelsus, aga ühtlasi ka kontrast esimese ja teise vaatuse lõpu vahel. Esimese vaatuse lõpetab osaliste sufilaadne pöörlemine, viimaks jääb neist lavale ainult kaks (näitlejad Hanna Jaanovits ja Rasmus Kaljujärv) – kas viide tõe ja jumala otsingutele? Teise vaatuse lõpustseenis kasvavad vaikusest ja pimedusest välja näitlejate moodustatud üliekspressiivsed inimskulptuurid või elavad pildid, ajendatud Francisco de Goya graafikasarjast “Sõjakoledused” (1810–1820), mis kujutab Napoleoni armee vägivalda okupeeritud Hispaanias. Võiks öelda, et kogu lavastust iseloomustab talitsetud ja äärmiselt täpne ekspressiivsus ning plakatlikkuse vältimine. Vaoshoituse ja väljenduslikkuse vahel sündiv pinge on tohutu. Samas jätab see vaatajale ruumi assotsiatsioonide tekkeks, mõtete koorumiseks, oma emotsioonide läbikompamiseks. Erakordselt mõjuvalt ja samas eht-teaterlikult lihtsate vahenditega on kujutatud vägivallastseene. “Tapetu” kaetakse väärikalt rituaalsete liigutuste saatel valge loori või rätikuga – ja ta ongi mängust väljas. Kuulsas pidusöögistseenis, kus Macbeth näeb mõrvatud Banquo vaimu ühe külalisena, istub “tühjal” toolil valgesse rüütatud ja valge rätikuga kaetud Banquo ning Macbeth on sunnitud talle sülle istuma. Lavastajad lisasid Shakespeare’i osaliste sekka surnute riigi paadimehe Charoni (Robi Varul, EMTA lavakunsti 31. lend), kes tapetud tegelased oma lootsikus lavalt ära veab. (Otsekohe meenub peale Shakespeare’i varabaroki teise teatrigeeniuse, nimelt Claudio Monteverdi ooper “Orpheus” (1607) – loodud umbes aasta pärast “Macbethi” – koos kuulsa Charoni kujuga.) Kui Birnami mets ründab Macbethi vägesid, näeme mõrvatuid seismas laval valgetes rüüdes ja puuoks käes – nende vastu türann ei saa, nemad ongi Birnami mets (nagu ütleb Macbethi vastu võitlev Malcolm: “Las iga sõdur raiub suure oksa ja kannab enda ees.”) Peale kostüümide musta ja valge on oluline värv punane. Nõiad (Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Oliver-Marcus Reimann; EMTA lavakunsti 32. lend) käivad ringi punases valgusvihus, kaetud palakatega, mida liigutab nende hingeõhk. Priit Võigemast ülemnõiana on leidnud erilised hääletämbrid ja hingamispausid Hasso Krulli teksti edastamisel ja oli õhtu üks suuri üllatusi. Näitlejaisiksused kogu oma individuaalsusega moodustasid ühtselt tajuva ja tegutseva, sisemiselt dünaamilise ansambli. Kõigil osalistel lasub paine ja äng, mida suurendavad Macbethil (Mait Malmsten) varjatud heitlused ja hirm, leedi Macbethil (Helena Lotman) võimuihast pimestatud eneseusk ja murdumine, Banquol (Tambet Tuisk) võitlus kahtluste ja lojaalsuse vahel, kõrgetes kontskingades kuningas Duncanil (Gert Raudsep) oma nõrkuse tunnetamine. Tegelaste füüsiline väljenduslikkus on orgaaniline ja psühholoogiliselt täpne ning nüansirikas (Rasmus Kaljujärve Macduff, Jaak Printsi aadlik Ross ja Kaie Mihkelsoni aadlidaam, Ursel Tilga kehastatud Duncani poeg Malcolm, Hanna Jaanovitsi tundlik ja siiras leedi Macduff). Publik Ojasoo-Semperi-Eltsi loodud “Macbethi“ universum sisaldab hulgaliselt eri komponente, tekitab muusika-, teatri- ja kunstiloolisi ning ühiskondlikult ja poliitiliselt aktuaalseid assotsiatsioone, puudutab vaataja inimeseks olemist ning esitab küsimusi võimu ja vägivalla mehhanismide kohta. Muusika ja teatri sümbioosi annab oma panuse ka publik, kelle sõnatuid emotsionaalseid reageeringuid võib etenduse kestel tunnetada. Publiku tardumuslik vaikus pimeduses enne lõpuaplausi loob veel ühe pingevälja. Muusikateatrit saab viljelda väga erinevates vormides, tähtis on tabada muusika ja teatri teineteist emotsionaalselt ja ideeliselt täiendavat ühisosa. “Macbethis” on see igal hetkel olemas. William Shakespeare / Lepo Sumera “Macbeth”. Epiloogi muusika Jay Schwartz. Lavastajad, lava- ja videokujundajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, dirigent ja muusikajuht Olari Elts, valguskunstnik Jussi Ruskanen (Soome), operaatorid Epp Kubu, Jekaterina Abramova, Fidelia Regina Randmäe, video live-mix Elisa Avik. Sumera ja Schwartzi muusikat esitab Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühisprojekt. Esietendus 19. jaanuaril 2023 Estonia kontserdisaalis.

Arash Yazdani on helilooja ja dirigent, keda lummab heli. Juba lapsena vaimustus ta isa töö juures olevate pulseerivate masinate tekitatud veidrast ja kaootilisest kõlast. Ta ei olnud kunagi näinud orkestrit ega kuulnud klassikalist muusikat, kuni avastades umbes 15-aastaselt esmakordselt Mozarti sümfoonia ja teised suurteosed, hakkas teda huvitama, mis on see maagia, mis mõnikord muusikat kuulates kananaha ihule toob. Ka praegu huvitavad teda akustilised nähtused ja see, mida muusika meiega teeb. Oma heliloomingus tegelebki Arash akustiliste ja psühhoakustiliste küsimustega, otsides ja pakkudes publikule uusi ja ebatavalisi kõlakogemusi. Arash on omandanud kõrghariduse klaveri, kontrabassi, orkestridirigeerimise ja kompositsiooni erialal. Ta on muu hulgas õppinud Stockholmi kuninglikus muusikakõrgkoolis, Baseli muusikakõrgkoolis ning Eesti muusika- ja teatriakadeemias, praegu on ta Huddersfieldi ülikooli teadur. Arash Yazdani on Tallinna Uue Muusika Ansambli asutaja, dirigent ja kunstiline juht ning korraldab Tallinnas ja Berliinis festivali “Sound Plasma”. Iraanis mägede keskel väikeses linnakeses sündinud muusik nimetab Eestit oma teiseks koduks. Kas oled mõelnud, milline võiks helilooja amet välja näha tulevikus? Üliõpilasena arutlesin sellel teemal oma õpetaja Georg Friedrich Haasiga ja jõudsin järeldusele, et raske on ette kujutada professionaalseid heliloojaid nii 50 või 100 aasta pärast, kuid muusika kindlasti mingil kujul eksisteerib. Muusikat pole võimalik inimestest eemaldada. Nii et mingil kujul või vormis peavad tulevikus olemas olema inimesed, kes muusikat teevad või produtseerivad. Juba praegu näeme, et komponeerimine ei ole see, mis ta oli varem. Noote ei kirjutata paberile, kõik on lihtsalt tarkvara. Seda, mis hakkab kõlama, tehakse täiesti üksi oma kodus olemasolevate arvutividinatega. Muusikat tehakse nii, nagu see varem oli mõeldamatu. Oled Eestis olnud alates 2012. aastast. See on pikim aeg, mil oled väljaspool oma kodumaad Iraani kuhugi paikseks jäänud. Kas sind võib nüüd nimetada eesti heliloojaks? Jah, palun kutsuge mind nii. Miks on hea olla eesti helilooja? Miks mitte Iraani juurtega Eesti helilooja või Iraanis sündinud, kuid Eestis resideeriv helilooja? Sest see kõik on poliitiline. Nii süngelt kui see ka ei kõla, siis see, kus sa sünnid, kujundab tegelikult sinu tulevikku. Ma ei tea näiteks kuigi palju Jeemenist pärit dirigente. Kunstiga kokkupuutumiseks on alati vaja mingit stiimulit. Eesti helilooja on inimeste jaoks väga atraktiivne ja see on hea, sest näiteks paljud festivalid saavad oma eelarve sihtasutustelt ja valitsustelt ning valitsused tahavad omakorda näidata, et nad astuvad õigeid samme. Nad töötavad välja poliitika, et seda tegevuskava järgida ning lihtne lahendus, mille nad välja mõtlevad, on erinevate kvootide väljatöötamine: headest riikidest pärit heliloojate kvoot, soo või seksuaalsuse alusel sätestatud kvoot ja nii edasi. Võibolla on mõnel festivalil kvoot minusuguse päritoluga inimesele, mis aga peab sobima konkreetse narratiiviga. Näiteks peaksin ideaalis olema režiimi vastu võidelnud soo- või usuvähemuse esindaja, kes pääsenud Iraani türanniast. Kunagi oli Prantsusmaal üks residentuuriprogramm, mille raames kutsuti heliloojaid umbes kuuks ajaks väga uhkesse kloostrisse elama ja töötama. Kui mind välja valiti, küsisin kunstiliselt juhilt, miks mind valiti, kuna minu muusika oli selle jaoks kuidagi imelik. Ta ütles, et neil pole kunagi olnud heliloojat Iraanist ega Eestist, nii et sobisin ideaalselt. Aga ta ei olnud isegi mitte midagi kuulanud, mida ma olin teinud! Ma ei taha olla Iraani helilooja, ma ei taha olla kvoodihelilooja – tahan olla lihtsalt helilooja. Tahan, et minu muusikat tunnustataks selle olemuse, mitte minu passi pärast. Olen sageli mõelnud, et meil Eestis on palju heliloojaid, kes kõik kirjutavad nii erinevalt. See on ilmselt minu lemmikosa Eesti muusikamaastikul, et keegi ei püüa teadlikult kellegi teisega sarnaneda. Kas sa tunned, et see viis, kuidas sina muusikat kirjutad, eristab sind teistest eesti heliloojatest? Mulle meeldib mõelda, et see, kuidas ma muusikat teen, on kuidagi väga isiklik, eriti Eestis. Kaasaegses muusikamaailmas on kindlasti minust paremaid heliloojaid. Aga mulle meeldib mõelda, et olen leidnud oma isikliku hääle. Ja kui see, mida ma oma muusikast arvan, on õige, on see pigem needus. Sest kui sa oled milleski teerajaja, unustatakse sind. Sillutad teed millelegi, mida teised ja võibolla rohkem tunnustatud inimesed, kellel on parem tugisüsteem, teevad palju edukamalt. Asi ei ole selles, kes teeb asju esimesena, vaid selles, kes teeb asju edukalt ja edu all pean ma silmas lihtsalt süstemaatilist tuge. Kunstnik vajab publikut. Ükskõik kui palju häid teoseid ma ka ei kirjutaks, pole vahet, kui keegi neid ei kuula. Kas sa oled kunagi püüdnud komponeerimisel kellegi moodi olla? Oled maininud, et sinu õpetaja Georg Friedrich Haas oli sulle õpingute ajal Baselis suureks eeskujuks. Jah, ta on suurepärane helilooja, kuid ma ei olnud tema muusika suur fänn, kui tema juures õppima hakkasin. Olen püüdnud teha vastupidist ja teadlikult vältida kõike, mida keegi teine teeb. Teismelisena arutlesin oma maalikunstnikust õega alailma kunstimaailma üle ja minu isiklikes tõekspidamistes sai fundamentaalseks arusaam, et sul peab olema oma ainulaadne hääl. Usun sellesse, et sul peab olema midagi ütlemisväärset ja et see peab olema mingi oma asi, mida öelda, selle asemel, et korrata teiste öeldut. Kui keegi teeb midagi, mida mulle tõesti meeldib kuulata, nii palju paremini, siis miks peaksin proovima seda korrata? Mis mõte sellel on? Mul on mõned lemmikheliloojad, kellega ma kunagi selliseid asju ei teeks. Paljud minu kogemused on ajast, mil õppisin Baselis. Mäletan, et arutasime tihti koolikaaslastega asjade üle. Oli asju, mida mulle väga teha meeldis, kuid kui mõistsin, et mu sõber on oma teoses sama juba teinud, siis ma lihtsalt eemaldasin selle oma kompositsioonist. Tundsin, et see on ebamoraalne ja mitte ka eriti huvitav. Seega on mul põhimõte mitte teha asju, mida teised teevad. Kas sa otsid endiselt oma häält või oled selle juba leidnud? Tundsin, et leidsin selle mõnda aega tagasi. Siis jällegi muutusid mõned asjad, mis mind väga huvitasid, liiga trendikaks. Näiteks tähelepanu pööramine intonatsioonile või mikrotonaalsusele. Nüüd on kõik heliloojad mikrotonaalsed, kes mina selle määratluse kohaselt muuseas kunagi ei olnudki. Ma ei tahtnud enam sellisel viisil kirjutada. Mind paelus ka väga akustika, aga siis muutus see liiga populaarseks ja mõtlesin, et peaksin oma häält natuke viimistlema, sest see polnud piisavalt isiklik. Olen tegelikult romantiline inimene. Kuid see, kuidas mind kunstiliselt kasvatati, pani mind arvama, et peaksin muusikateose juures kõik emotsioonid kõrvale jätma. Põhjus seisneb selles, et kuulasin noorena romantilist muusikat ning tundsin mõnikord, et see, mida teevad heliloojad nagu Liszt või isegi Berlioz, on nii naiivne. Romantiline muusika on mõnikord oma struktuurilt loll, sest selles on narratiiv, mida ei saa tegelikult muusikasse tõlkida. Näiteks juhtmotiiv on väga spetsiifiline ja ainulaadne idee, kuid muusikaliselt pole sellel erilist mõtet. Nii et ma tahtsin emotsioonid kõrvale jätta, et need ei oleks nii ilmsed. Kuid nüüd ma enam ei hooli ja olen naasnud oma romantiliste juurte juurde. Olen märganud, et tegeled oma viimastes teostes, näiteks kooripalas “Hurreh” või orkestriteoses “Nakba” päris palju oma juurtega. Tegelikult on mu varasemad teosed kõla poolest ainulaadsemad ja hullumeelsemad. 2018. aastal Mustpeade majas toimunud autorikontserdil oli kavas pala “Dimension II, Destruction”, mida ma tõesti armastan. Kuid niimoodi komponeerida on lihtsalt ennekuulmatu. Ma ei julge enam niimoodi kirjutada. Paljusid asju, mida ma tegin, ei julge ma enam teha. Näiteks teoses “Constructive Interference” 12 timpanile ja neljale mängijale on instrumendid häälestatud kuuehertsilise vahega. Juba 12 timpanist alustada oli lihtsalt pöörane. Olin siis Šveitsis ja seal ei öeldud, et seda pole võimalik mängida, vaid selleks leiti viis. Kõikjal mujal on see aga mängimatu või isegi mõeldamatu. Ma ei tea, kuidas seda öelda nii, et see ei kõlaks üleolevalt, kuid mulle meeldib oma lugusid kuulata. Ma ei tee muusikat huvitavate ideede pärast, vaid sellepärast, et olen kõlatulemusega rahul. Tegelikult üks põhjusi, miks hakkasin oma tõeliselt hullumeelsest hardcore-akustilisest lähenemisest veidi kõrvale kalduma, oli see, kui ühel minu kontserdil keegi publikust minestas. Siis arvasin, et seda on ehk tõesti liiga palju, sest ma ei taha kunagi inimestele haiget teha. Mul on alati olnud kontserte, kus inimesed saalist lahkuvad või katavad oma kõrvad kinni. Mulle meeldivad kõrged helid ja see on šokeeriv ning inimesed võivad tunda end ebamugavalt. Ebamugavus on mõnikord hea, aga see pole minu eesmärk. Ma ei tee seda selleks, et inimesi häirida, vaid sellepärast, et muusikaliselt on nii põhjendatud loogiline. Aga tol korral leidsin, et see pole okei. Uurisin isegi rahvahulga kontrollimiseks mõeldud relvade kohta, mis põhinevad akustikal. Põhimõtteliselt on võimalik teatud kindla helitugevusega tappa. Ma ehmusin tõsiselt ning komponeerimine muutus minu jaoks liiga hirmutavaks. Mul läks veidi aega, et sellega leppida. Elu veenis mind olema veelgi isiklikum ja mitte häbenema olla romantiline. Olin väga lootusrikas, kui selliseid hullumeelseid asju tegin. Vanemaks saades lihtsalt lepid eluga, nii et ma ei häbene tunnistada, et olen romantiline inimene. Nüüd teen oma muusikas mõnikord naiivseid asju, nagu need heliloojad, kes mulle ei meeldi. Tunnen, et suurem osa mu elust on möödas, sest olen jõudnud punkti, kus olen veetnud sama palju aega oma elust välismaal, väljaspool oma riiki, kui enne kodumaalt lahkumist. Mõne aasta pärast ma ei tea enam, kust ma pärit olen. Aga mis puudutab loomingus oma juurte juurde naasmist, siis kas see on midagi nii isiklikku, mida sa varem ei teinud? Mis pani sind teoses “Hurreh” inspiratsiooni otsima jõulistest lori ja kurdi lauludest? See oli väga isiklik. Isegi Iraanis olles oli mul häbi lori muusikat teistega jagada. Pealinnas tehti alati nalja teistest piirkondadest ja linnadest pärit inimeste üle. Mägedes elavaid lori inimesi kirjeldati karmidena ja sellistena, kellel puudub peen maitse. Nalja tehti ka selle üle, kui sul oli erinev hääldusviis või aktsent. Sellepärast ei lubanud mu ema meil kunagi lapsepõlves kohalikku aktsenti õppida. Kasvasin üles Isfahanis, kus on täiesti omapärane aktsent. Teine probleem oli Iraanis see, et kohapealsetest asjadest tuntakse end võõrandununa. Minu jaoks tundus pärsia muusika tõeliselt primitiivne ja aegunud ning lihtsalt mitte cool. Mu isa armastas seda kuulata, aga mina sundisin teda kuulama hoopis Beethovenit. Olin klassikalise muusikaga pisut üleolev. Ja mitte ainult mina, vaid iga klassikaline muusik tundis end salamisi traditsioonilistest muusikutest pisut paremana. Kuid Euroopasse tulles jõudsin ma iga aastaga oma juurtele lähemale. See on väga pikk lugu, aga tahan lihtsalt öelda, et mul oli tõesti häbi ja isegi tänase päevani ei taha ma inimestele Iraani muusikat ette mängida, kui seda minult just konkreetselt ja pingsalt ei küsita. Teiseks tundus mulle alati väga tobe, et absoluutselt kõigil Iraani heliloojatel oli selline modus operandi, et nad pidid kasutama mõnda pärsia muusika elementi. Ka see, kuidas nad seda tegid, oli tobe. See on olnud trend ja seda tehakse seal siiani. Ja tänaseni see mulle tõesti ei meeldi. Ka maalidel või raamatutes peavad olema mõned sellised elemendid, et tuua Iraani hääl maailma. Nii et mõne pärsia elemendi kasutamine oma loomingus on minu jaoks tõesti suur samm. See on sama ennekuulmatu kui nende hullude akustiliste asjade tegemine. Aga kui kuulata teoseid, kus olen kasutanud mõningaid elemente oma lapsepõlvest, siis ma ei usu, et keegi neid lugusid ära tunneks. Olen kasutanud ka Wagneri “Tristani ja Isolde” algusmeloodiat vähemalt neljas oma teoses, aga see pole äratuntav. Ebahuvitav on reprodutseerida midagi, mis on juba olemas. Huvitavam on saada inspiratsiooni ja seejärel luua midagi täiesti isiklikku. Pean silmas seda, et põhiline on omada isiklikku häält – siis võib inspiratsiooni leida kõikjalt. Mõnikord viivad heliloojad oma partituuridega muusikud tõesti viimse piirini. Milline on helilooja ja tema loomingu esitaja vaheline suhe? Helilooja ja interpreedi suhe on keeruline, sest kui sa tõesti tahad öelda asju, mida tegelikult mõtled, lähed mõnikord tavapärasest kaugemale. Seega tekib küsimus, kas peaksime heliloojatena tegema seda, mis on muusikutele lihtsalt mugav või kas peaks tegema asju muusikutest hoolimata, et mida keerulisem on teos, seda parem on helilooja? Või on olemas kolmas tee? Tean väga häid heliloojaid, kes kirjutavad konkreetsetele muusikutele, aga mina nii ei tee. Ma ei taha komponeerimise ajal oma ideid kompromiteerida. Minu filosoofia on see, et muusikud on minu kolleegid ja me teeme muusikat koos. Seega peame leidma viisi, mis on teostatav ja toimib. Kahjuks pole ükski minu teos lihtne. Kirjutan küll asju, mis on teostatavad, kuid teinekord on praktikas vaja midagi muuta, näiteks vajavad muusikud rohkem aega lehekülje keeramiseks. Kui tegemist on esinemissituatsiooniga, siis olen valmis kompromisse tegema. Ma ei taha, et nad kannataksid rohkem kui vaja. Muidugi mõistan muusikuid, kellele ei meeldi minu teoseid mängida, kuna need on füüsiliselt nõudlikud. Ma ei taha, et mu muusika oleks neile raske, kuid ma ei saa jätta kirjutamata muusikat, mida ma armastan. Mulle lihtsalt meeldib selline muusika ja kahjuks nõuab selle esitamine nii palju pingutust. Seega ma arvan, et õige viis on mõelda muusikutest kui kolleegidest ja kui kaasprodutsentidest. See koostööaspekt unustatakse sageli isegi orkestris – unustatakse, et asju tuleb teha koos. Kui aga muusikutest rääkida, siis sinul ja sinu asutatud Tallinna Uue Muusika Ansamblil on seljataga pööraselt põnev ja kontsertiderohke periood. Mul on tunne, et sa oled seda tüüpi, kes tahabki suuri asju kiiresti saavutada. Mis on nende edukate ettevõtmiste taga ja kuhu sa ansambliga teel oled? Jah, sügis oli fantastiline. Noh, selle taga on pööraselt tööd. Ühe kontserdi jaoks kulub raha kogumisest kuni kõigile sobilike kuupäevade leidmiseni vähemalt kuus kuud kuni aasta – see on tõesti keeruline. Festivalile “Varssavi sügis” minek võttis vist kaks aastat aega. Kuigi ma vihkan institutsioone, on minu eesmärk, et ansambel oleks selline asutus, kus saaksin muusikutele korralikku ja järjepidevat palka maksta, et nad oleksid sellele pühendunud. Ja selleks on meil vaja palju üritusi. Nagu ERSO-l on igal nädalal kontsert, võiks meil olla näiteks üks iga kolme nädala tagant. Aga selleks, et ansamblitööd saaks korralikult arendada, tuleb mõelda nagu ärimees. Rahastamine ja perspektiiv peab ulatuma iga-aastasest tööst kaugemale. Meil Eestis seda võimalust kahjuks pole. Parimal juhul saame aastase eelarve, mille eest oleme muidugi väga tänulikud, kuid kui tahame tõeliselt edukad olla, on meil vaja viie aasta plaani. Siis saame mõelda suurtele ja ainulaadsetele projektidele, mis oleksid tõesti maailmatasemel. Kui ma paluksin kuulsal heliloojal meile teose kirjutada, vajab see vähemalt kolm aastat tööd. Niisiis, kuidas ma saan paluda tal kirjutada teos 2026. aastaks, kui mul pole õrna aimugi, kas me sel ajal veel eksisteerime. Olen aastaid otsinud mänedžeri või kedagi, kellel on administratiivne taust, sest me oleme muusikud ja mina olen nendes asjades eriti kehv. Ma ei taha oma kunstilisi ambitsioone kaotada, tahan olla jätkuvalt helilooja. See on muidugi täiesti tõsi, et ma püüan tulemusi saavutada nii kiiresti kui võimalik. Olen väga kärsitu ja olen terve elu selline olnud. Samal ajal olen inimesena ambitsioonikas ja see on mul siin Eestis suur probleem. Miks see sinu kui helilooja ja dirigendi jaoks probleem on? Olen liiga kirglik nende asjade suhtes, mida armastan. Eesti ja ka põhjamaine ja skandinaavia mentaliteet on aga väga rahulik ja talitsetud ning vahel tundub, et paljudel kolleegidel sellist ambitsiooni pole. Mulle on tõesti üllatav ja arusaamatu, kui kolleegid on õnnelikud lihtsalt pilli mängides. Minul oli muusikaga alustamine pöörane, sest ma ei õppinud seda lapsena. Pidin muusikuks saamise nimel võitlema isegi institutsioonidega ja see oli väga keeruline. Seega mõtlen ansamblit tehes võimatutele asjadele. Kui ma kuulaks oma kolleege, siis ei teeks me kunagi midagi suurt. Suurtest asjadest tuleb julgeda unistada. Seni on ansambliga kuidagi hästi läinud. Ma tõesti ei tea, kuidas. 2020. aastal kandsime keset koroonapandeemiat ette ühe minu unistuste teose, Haasi “In Vain”. Või siis projekt Alois Hába kuuendiktoon-harmooniumiga, mille muuseumist kätte saamiseks tuli ehitada eriline kliimaseadmega kast ja tellida spetsiaalne transpordivahend. Kusjuures muuseumi kuraator pidi kogu aeg juures olema ja seda pilli tohtis puutuda ainult üks inimene. On veel asju, mida ma ei suuda uskuda. Näiteks juhatasin kunagi IRCAMis ansamblit InterContemporain ja Bierre Boulez oli seal. Tookord ei osanud ma seda hinnata. Nüüd aga olen selle üle nii uhke. Kuid peatumine ja mineviku hiilguse nautimine on stagnatsioonile ohtlikult lähedal, nii et parem on seda kõike vältida. Aga Tallinna Uue Muusika Ansambliga on meil järgmiseks plaanis “Sound Plasma” festival, kuhu tahame saada ansamblit Recherche Freiburgist. Praegu pean aga tegelema komponeerimisega. Mil määral sa lood muusikat publikule või teed seda pigem iseendale, et midagi enda sees kogetut kuidagi läbi elada ja sedasi jäädvustada? Ma komponeerin ainult endale. See on täiesti tõsi, et igal teosel, mida ma kirjutan, on isiklik emotsionaalne pagas. Ma ei tea, mida ilma selleta teeksin. Võibolla looksin lihtsalt mõne akustilise idee, mis on huvitav, aga ka sellisel juhul tuleb sinna panna midagi oma hingest. See kõlab romantiliselt, kuid minu jaoks on see omamoodi tõsi. Kas mõte sellest, et avad oma hinge kuulajale, keda sa võibolla isegi ei tunne, ei hirmuta sind ega tee sulle haiget? Jah, vägagi. Ja sellepärast ma tõesti ei taha rääkida oma muusika isiklikest aspektidest. Emotsionaalne pagas on midagi nii isiklikku ja omamoodi piinlik. Muidugi ei saa inimesed sellest aru ja ega nad peagi aru saama. Ma ei saa inimeste emotsioone oma teose nautimise eest pantvangi võtta, näiteks kui räägin sellest, kui oluline on see teos ja et solidaarsusest surevate inimeste vastu te peate seda teost nautima. Võibolla oli mul “Nakbat” kirjutades selline tunne. Läksin annotatsioonis emotsiooniga natuke liiale. Millist tunnustust oled publiku poolt tundnud? Olen alati tundnud, et tugev reaktsioon on hea. Kui kunstiteos suudab tekitada tugevaid emotsioone või tugevaid tundeid, on see edukas. Kui see põhjustab ükskõiksust, on see läbikukkunud ja keskpärane. Keskpärasus on minu jaoks kunstis kõige hullem. Kunstiteos peaks olema kas tõesti hea või väga halb. Nii et kui mõned inimesed absoluutselt vihkavad mu teost ja teised armastavad seda, siis tunnen, et see töötab. Teatavasti pole inimestel lihtne pärast kontserti rääkima tulla. See on minu jaoks nii väärtuslik, kui keegi tuleb ütlema, et talle mu teos väga meeldis. See on hämmastav, see on suurim kiitus! Mul oli kord Salzburgis kontsert, kus mängisime minu otamatone’dele loodud teost “Instruction Manual of How to Learn Stop Worrying and Love the Bomb in 5 minutes”. Pärast kontserti kirjeldas mulle üks vanaproua, kui palju see teos talle tähendas. Alguses nägi ta lihtsalt pealkirja ja mõtles, et mis kuradi asi see veel on. Ta oli maailmasõja ajal sündinud ja tal olid meeles õhusireenid. Minu lugu kuulates tundus talle ühtäkki kõik loogiline ja ta ütles, et see mõjus kui teraapia õudustega silmitsi seismiseks ja nendest üle saamiseks. See oli hämmastav. Mida sinu perekond Iraanis sinu muusikast arvab? Mul oli kord esiettekanne Iraanis, kuhu mu vanemad tulid ja nad olid täiesti šokis ja sõnatud ega teadnud, mida teha või öelda. Neile ei meeldinud see teos, kuid nad püüdsid olla viisakad ja see oli armas. Olin õnnelik, et nad tulid. See oli üks pöörane lugu neljale flöödile. Mängija harjutas teost selle ooperisaali fuajees, kus ma kunagi orkestris kontrabassi mängisin, ja peaproovi ajal tormasid kõik sealsed ministeeriumi töötajad oma kabinetist välja, kuna arvasid, et tegemist on tuletõrjesignalisatsiooniga. Festivalikorraldajatel tuli minu hullu teost neile seletada. Mul on ka noorem vend, kellel on nii kunsti- kui ka teadusinseneri taust. Paar aastat tagasi küsisin temalt midagi füüsika ja matemaatika kohta ja ma arvan, et pärast seda austab ta mind palju rohkem. Ta teeb alati nalja meie õe üle, kes on oma maalidega väga emotsionaalne, ja ütleb alati, et nii ei saa töötada, et tuleb olla distsiplineeritum. Sinu muusikas pole matemaatilist struktuuri? Ei, minu muusika põhineb akustikal, mis on füüsikaline nähtus. Olen rohkem huvitatud helide füüsikalisest aspektist. Mõned mikrotonaalsed teosed kõlavad kohutavalt, sest need on kirjutatud süsteemi silmas pidades. Näiteks Schönberg. Enamik heliloojaid on süsteemist lummatud. Kui olin noorem, kasutasin minagi süsteeme. Süsteem, mis iganes see siis ka poleks, pole oluline. Oluline on tulemus. Isegi kui kõlaline tulemus on sama, on selle saavutamise viis erinev. Kes on sinu arvates praegu need heliloojad, kes võiksid kompositsioonimaailmas midagi muuta? Kelle loomingul peaksime tähelepanelikult silma peal hoidma? Enno Poppe on fantastiline. Hiljuti juhatasin tema teost “Hirn”. Mida rohkem partituuri vaatasin, seda hämmastavam see oli. Eks see on ka natuke isiklik, sest see on nii sarnane sellele, kuidas mina komponeeriksin. Võibolla sellepärast ma tema muusikat nii väga armastangi. Minu jaoks on ta praegu parim elav helilooja. Veel mõned aastad tagasi arvasin, et Haas on elusolevatest parim. Või ka Aperghis ... Minu jaoks on väga oluline see, kui headel heliloojatel on suurepärane käsitööoskus ja nad teavad täpselt, mida nad teevad. Nad mõistavad heli ja kõiki selle tagajärgi. Ma vihkan seda, kui heliloojad on asjatundmatud. Põhimõtteliselt on ju võimalik noote lihtsalt maalida. Enne seda, kui olin kompositsiooniõpilane, tegin lollusi nagu näiteks harmoonia kirjutamine, sest seda me Iraanis õppisime. Lihtsalt täidad lünki ega saa aru, mida teed. Hiljem, kompositsioonitudengina, kirjutasin mõned teosed ja olin väga üllatunud, kuidas need kõlasid. Mõned asjad olid tõesti head, kuid mul polnud õrna aimugi, et see nii saab olema. Mul oli väga piinlik ja tundsin, et mis mõtet on olla helilooja, kui sa oled sellises teadmatuses. Tahtsin väga täpselt teada, mida ma teen, nii palju kui võimalik. Ülikoolis õppides uurisin palju partituure ja mõtlesin, kuidas heliloojad on osanud kõike kirja panna. Nüüd tean ise, kuidas seda teha ja miks seda teha. Neil heliloojatel, kelle kohta ma ütlen, et nad on tõesti tipus, pole partituuris ühtegi niisama kirjapandud nooti. Võite selles kindlad olla. Sa teadsid vist juba noorest saadik, kui käisid isa töö juures ning uurisid erinevaid masinaid ja nende tekitatavaid helisid, et tahad muusikaga tegeleda. Kui sa poleks mingil põhjusel sinna sattunud ja oleksid hoopis teise tee valinud, siis mida sa praegu teeksid? Olen sellele mõelnud. Muusikainstrumenti näha ei olnud minu lapsepõlves tavaline asi, seda juhtus tavaliselt pulmades või matustel. Kui ma muusikut nägin, oli see minu jaoks uskumatu. Meie perele meeldis väga käia Isfahani linnas ja me kõik sundisime mu isa, et peame sinna minema. Seal läksingi lõpuks muusikakooli. Enne muusikaga alustamist olin teismeline, kes käis läbi halbade seltskondadega. Pole õrna aimugi, mis oleks minust saanud, kui poleks olnud muusikat. Ei midagi meeldivat. Muusika päästis mind kindlasti. Ja ma olen mõelnud sellele, mis oleks siis, kui mul poleks seda muusikuks saamise teekonda. Olen alati olnud hea kirjutamises, sõnades ja uurimistöös. Kirjutasin paar lühikest esseed ajalehtedele. Nii et ma vist olin ajakirjandusest väga huvitatud. Aga komponeerimine on minu eksistents. See on minu olemise eesmärk.

“MustonenFest” 26. I – 4. II Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Esinejad: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Sinfonietta Rīga, Collegium Musicale, tütarlastekoor Ellerhein, Eesti Rahvusmeeskoor, Estonia Seltsi Kammerkoor, EMTA koor. Kunstiline juht ja dirigent Andres Mustonen, Mario Brunello (tšello, Itaalia), Siret Sui (flööt), Iris Oja (laul), Triinu Piirsalu (viiul), Simon Svoboda (tšello), Rasmus Andreas Raide (klaver), Tanel-Eiko Novikov, Heigo Rosin, Elias Linus Gustavsson (löökpillid), Ansambel Floridante: Maria Valdmaa, Yena Choi (sopranid), Kristo Käo (theorb), Villu Vihermäe (viola da gamba), Saale Fischer (klavessiin), Alma Mayer (ajaloolised puhkpillid), Helsingi barokkorkestri solistid: Minna Kangas, Aira Maria Lehtipuu (viiul), Riitta-Liisa Ristiluoma (vioola), Hortus Musicus, Nissim Lugasi (laul), Niri Zadeh (naiflööt), Anat Fort (klaver), Jaak Sooäär (kitarr), Taavo Remmel (kontrabass), Tanel Ruben (löökpillid). Palve Laupäeval, 28. jaanuari õhtul Estonia kontserdisaalis toimunud kontserdi “Lootus” kuulajat tervitati pärast minutit vaikuses William Byrdi teosega “Ave verum corpus”. Selle ajastu olude tõttu salajaseks kasutamiseks mõeldud loomingu kannab ette Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Järgneb Sõlvestrovi “Palve Ukraina eest”. 400-aastane ajahüpe ühest turbulentsest maailmast teise jääb peaaegu märkamatuks. Palvetest õhkub seletamatut vaikust, rahu, õndsust. Hetkeks ei ole aega nagu olemas. On ainult mänglev valguse puudutus. Tasapisi hargneb harmooniatesse aina huvitavamaid ebakõlasid. Sõlvestrovi “Vaikne muusika” Sinfonietta Rīga ettekandes asendab koorimuusika veelgi kihilisema faktuuriga, kus iga osa on tähtis – soleerivad ka pillid, kellele sageli nii palju sõna orkestris ei anta. Üldine summutatus ning aina tumedamates toonides serenaadid valmistavad ette pimeduse saabumist. Ei tundu juhuslik, et triloogia “Vaikne muusika” kanti esmakordselt ette kümme aastat tagasi Kiievis. Sellel kontserdil ei tundu olevat üldse midagi juhuslikku. Musta riietatud orkestri ette astub soleerima erkpunases õhtukleidis Siret Sui. Kõlab “Ḥalil”, mille kohta autor Leonard Bernstein on öelnud, et see on nagu “võitlus sõja ja elujanu vahel”. Tekst kavalehel sekundeerib niigi selget: värvikirevat kõlamaailma täis ärevat ootust, õudust, karjeid, intensiivset pinget vaheldumisi imeilusate peenekoeliste ja tundlike kildudega, mis tahaksid nii väga reaalsust unustada, kuid tulutult. Muljetavaldav koosmäng orkestri ja flöödisolisti vahel viib kandva viimase noodini, mis katkeb niisamuti nagu 50 aastat tagasi 19-aastase iisraeli flöödimängija Yadin Tenenbaumi elu Araabia-Iisraeli sõjas, mis on teose aluslooks. Kuigi Bernstein Tenenbaumi isiklikult ei tundnud, puhus Sui sellele pühendusele erksa eluvaimu sisse igati väärilisena oma tunnustusele telekonkursilt “Klassikatähed”. Esialgu tekitas minus hämmingut, eksis siia suisa perfektse kompositsioonina näivale kontserdile Haydni 1. tšellokontsert. Seda ainult selle hetkeni, kuni see end itaallasest tipptšellisti Mario Brunello esituses päriselt ilmutas. Unenäoliselt helises positiivsest energiast laetud unistus, kus isegi kurvad seigad on ilusad ja teadagi mööduvad. Helgete ja kergete pärliridadega lõi lavalolijate vahel särama nähtav ja kaasakiskuv sünergia. Publiku palvel soostus armastatud artist esitama veel lisapala: tutvustusest selgus, et see on XV sajandi Kiievist pärit õigeusu kirikumuusika. Kõlab “Kyrie”. Kume tšello viis kandub üle saali, saateks orkestri ühehäälne burdoon, mis fraasi lõpu eel viivuks toonikast lahkub, et siis jälle naasta. Ainult et lõppu sellel lool ei olnudki – meloodia katkes enne viimast lahendust. Vaikuse intensiivsus oli nii kriipiv ja valus, et nii mõnegi saalisolija silmis olid pisarad. Bachi h-moll missast olid välja nopitud üksnes need osad, mis räägivad rahust: “Gloria in excelsis Deo – Et in terra pax”, “Agnus Dei” ja “Dona nobis pacem”. Uskumatult kaunilt ja kõlavalt pöörduvad orkester, kammerkoor ja Iris Oja üheskoos kõigekõrgema poole, lõpetades leppimatult, nõudlikult sõnal pacem – rahu. Aamen. Kutse Südamesse hõõguma jäänud kriipiva igatsusega astusin nädal hiljem, 3. veebruaril Tallinna Jaani kirikusse pidunädala viimasele kontserdile “Orientaal”. Ka sellel kontserdil jätkus rahupalve, seekord lootust toitvas võtmes. “Õnnistust ja rahu. Shalom!” lõpetas kirikuõpetaja sissejuhatava kõne ning Hortus Musicuse saatel saabusid esinema kaks muusikut Iisraelist: Nissim Lugasi (laul) ja Niri Zade (naiflööt). Nende esimest korda Tallinna külastavate orientaalse professionaalse muusika esitajatega algas ansambli tutvus juubelituuri ajal Põhja-Iisraeli linnakeses Tsfatis, kus koosmusitseerimine osutus sedavõrd nauditavaks, et otsustati jätkata ja arendada sellest pikaajalisem ettevõtmine. Tänu sellele saimegi osa sellest vaimustusest, kus omavahel põimusid lood, laulud ja improvisatsioon, kuhu pikiti jumekaid soolosid, kahekõnesid ning üksteist toetavaid ja/või inspireerivaid repliike. Kohati lausa nii tihedalt, et publikul oli raske otsustada, millal on kohane plaksutada. Muutub mõistetavaks, miks puudus kavaleht. “Muusika on hinge pühitsemise viis,” sõnab Lugasi. Pühitsemine pulbitses elust, mis vahel kaikus meditatiivselt võlvideni, vahel kutsus tungivalt tantsima ja hõiklema. Kuulajate hulgast võis muusikud üles leida selle järgi, et vaikselt püüti määrata ja aru saada taktimõõtudest, mille välja kutsuv keerukus tuleneb osaliselt sellest, et sealse muusika rütm johtub eeskätt sõnade rütmist, osalt ka lihtsalt teistsugustest traditsioonidest. Iisraelis elavad koos ja segunevad väga eriilmelised kultuurid ning see kajastub vältimatult ka muusikas. Vaatamata kultuuri võõrusele ei paistnud see muusika kedagi külmaks jätvat, aplausi vaigistas ainult uue ettekande algus ning ka seekord pikendati kontserti lisapalaga. Ootusi ületas eksootiliste instrumentide valik. Välja kuulutud naiflööt (inglise keeles ney) kuulub peamiselt pärsia ja araabia traditsioonidesse. Oma pilli tutvustades märkis Zade, et seda võib aga ära tunda ka juba Egiptuse püramiidide joonistelt, mistõttu võib arvata, et selle ajalugu pillina ulatub vähemalt 5000 aasta taha. Lugasi esines üllatuslikult lisaks laulule ka pärsia traditsioonidest pärit kuuekeelse instrumendiga tar (tuntud ka kui Iraani tar), mis on aga üks uuemaid pille, sest varaseim leitud kujutus on kõigest 250 aastat vana. Vastavalt vajadusele vahetasid esinejad need ka mitmesuguste rütmipillide vastu. Vaheldusrikkus ei piirdunud ainuüksi pillidega, vaid ka keeltega – selgitustest tuli välja, et vokaalset kõla rikastati eri keelte kõlaga: seal oli nasaalne türgi keel, rinnahäälne farsi keel ning nina ja suud kombineerivat heebrea keel. Põnevalt kasutati kontserdipaiga võimalusi, kui üks Hortus Musicuse laulja liikus märkamatult publiku seljataha nurka, lisades dialoogile ruumilise mõõtme. Kes soovis, võis hõlpsalt ette kujutada palaval loodusmaastikul vastastikku laulvaid karjaseid. Ainult üks lugu esitati a cappella – ainus laul, mille esitasid üksnes külalisesinejad –, oli kahehäälne palve, mida nad laulvat iga päev enne õhtusööki. Nii muusikute omavahelise kui kontserdi ja kuulajate vahelisest vaimustusest läbiimbunud õhustiku võttis hästi kokku Nissim Lugasi tundeväljendus, et muusika nautis seda paika ja värskeid kõrvu. Mustonen ütles: “See kontsert on meile nagu mesi!” ja see ei olnud liialdus – hommikumaade muusikast kiirgav õnneliku, igaüht väärtustava ja armastava rahumeelse uue alguse lootus mõjus kosutavalt. Kontserdi “Lootus” tutvustuses ütleb Andres Mustonen: “Minu koostatud kavades on kõige tähtsam ideoloogiline sisu ja vaimne sõnum!” Sõnum jõudis kohale võrratus veetlevuses. Kummardus.

Elvise kummituslik hääl. Sun Studio salvestised, kus heli ongi säärane justkui kõlakambris mängitud, õõnes, aga imeline, teisest maailmas ja ajastust meieni ulatuv kaeblus … kogu bänd vaid kolm meest, Elvis ise oma akustilise kitarriga, Scotty Moore – üks elektrikitarripioneere – ja Bill Black kontrabassil. Aga seda on küll ja küll. “Blue Moon”, “Blue Moon of Kentucky”, “That’s Good Rockin’ Tonight”. Ballaadid, rütmibluusid, rütmibluusiks ja varaseks rokenrolliks keeratud kantri. Neid kuulsin ma raadiost (kust ka oma Ida-Saksa makiga salvestasin, mõnikord õhtuid raadiokanalite vahelt kruvides mõnd õiget hetke, õiget laulu oodates, näpud nuppudel), Melodija välja antud helikassetilt ja muidugi Poola piraatidelt. Kuskil ei hoitud kinni ta omaaegsete plaatide lugude järjekorrast – eks need olidki sageli üles ehitatud pigem nagu kogumikud singlitest ja B-pooltest, kuigi Elvisel on ka teadlikult läbi komponeeritud/-mõeldud albumeid – ning väga vabalt segati ka kõiki ta loomingulisi perioode, sõltumata saundist, stuudiost, vaimsest tervisest jne, jne. Siis mul vedas. Elvisel või mul, ma polegi nii kindel. Ma nägin YLE2 kanalilt mingi kultuuriprogrammi raames Elvise 1968. aasta comeback-erisaadet. See on segu telesaate jaoks salvestet muusikavideoklippidest ning alles pea veerand sajandit hiljem “leiutatud” MTV-tüüpi unplugged-kontsertidest, kus bändid väiksel areenil stuudiopubliku keskel oma lugusid esitasid. Ma ei tajunud varateismelisena, et see mustas nahas kirglikult oma laule käristav, muusikasse hinge sisse panev tüüp ei ole Elvis kogu ta olekus, et see on üks väike jupp ta elust ja loomingust, hetk, kui ta mängulaua sassi lõi, endast kerkinud frustratsiooni mässumeelsuseks tõlkis ning muusikasse sisse läks nii, nagu ta ise tahtis, teise päälepressitut eirates. Elvise loomingu lugu – me vast teame, et ametlikult on ta nimetatud kahe oma laulu autoriks (ja siis ka kaasautorina), erinevaid salvestet laule nimetustena on aga (sõltub, kuidas lugeda) kokku üle 800 – on nagu Ameerika mäed. Üles ja alla. Geniaalsetes sähvatustest allaandmisele päälepressitud massimaitsele, vaimsest ärevusest-avatusest mandumiseni ning päiksekiirte otsimiseni pimeduses … Kui ma jäänuks nende kogumike juurde, siis vaevalt, et mu armumistunne päriselt kadunuks, aga ma oleks peagi aru saanud (ja omal moel ju saingi), mil aknad tärkavale melomaanile uues ja vabamas ajas avaramaks läksid, kui palju pahna on ta diskograafias, kuidas mõned salvestised suhestuvad oma aja häälte ja teiste esitajatega, kui palju on ta varases loomingus peaaegu matkeid ning hilisemas ükskõiksust ja väsimust … Aga õnneks olin ma eredamad hetked ära näinud ja kuulnud. Ja kellegi loodu pole ideaalne pärlikett … või kui on, kas pole see siis pisut igav? Viperuste ja valuta kunst, eksirännakute ja metsaminekuteta elu? Neil päevil, kui seda lugu lõpetan, on Beyonce oma 32 võiduga saanud just läbi aegade enim Grammysid pälvinud lauljaks. Elvisel pole selle kõrval midagi ette näidata: 14 nominatsiooni ja 3 võitu. Mitte, et Grammyd, Oscarid, Bookerid midagi muudaks – mõnedki ajaloo parimad kunstnikud pole selles mõttes pea midagi saavutanud – aga mingit ajastuvaimu see näitab, mingit ilmapilti ja olekut saame nt Nobeli kirjanduspreemiate järgi mõõta, kui mitte selle hetke parimat kirjandust, siis vähemasti maailma kirjandus- ja sotsiaalpoliitilisi meeleolusid, n-ö võimumänge ja hierarhiaid. Elvis võitis kõik oma Grammyd spirituaalse, gospelmuusika žanris: parim gospelmuusika esitus 1967 laulu “How Great Thou Art” eest samanimeliselt imeliselt plaadilt. 1972 samas kategoorias laulu eest “He Touched Me” ja kaks aastat hiljem “How Great Thou Art’i” kontsertversiooni eest … Selles vallas oli ta “hea poiss”, seda talle lubati. Muidugi, ta oli kuningas – ainuke XX sajandi monarh, kelle elul ka suuremat mõju ja mõtet oli – planeedi kuulatuim ja kuulduim laulja … Mingi eriline võlukunst tal oli, kui kuulata ta esimest comeback-esinemist, mil ta oli naasnud sõjaväeteenistusest Euroopas – ja astus 26. märtsil 1960 üles Frank Sinatra telešõus (“Welcome Home, Elvis!”), kus nad esitavad ka ühe dueti: arranžeeritud on see nii, et Sinatra laulab Elvise hitti “Love Me Tender” (üks üle aegade ilusam ballaad ning Elvise ühe parima filmi nimilugu) ning Elvis sinna vahele Sinatra tuntuks lauldud “Witchcrafti”. Laulu kulminatsioon – kahe kahekümnenda sajandi hääle ühinemine – on popkultuuriajaloo hetk, mida nt matkivad oma äraleppimislaulus “Shame” Gary Barlow ja Robbie Williams. Aga ikkagi on imelik tunne seda vaadata ja kuulata: Sinatra on Elvise kõrval äkki kuidagi … hall, ilma karismata, isegi kinnise häälega sel hetkel kuidagi … Ei-ei, Sinatra va sinisilm on ikkagi imeline laulik. Nad on ka sarnases rollis – laulikud. Vahepääl hindas ajalugu õiglaselt rohkem noid, kes ka ise oma laulud lõid … Praegusel hetkel võib plaadiümbrisele vaadates ainult imestada, kuidas hitimeistrid ikkagi kaheksa-kümnekesi koos kõik toda laulu kirjutavad … See selleks. Võiks öelda, et Elvisel lasub Sam Phillipsi needus. Ärge saage valesti aru, Sam Phillips oli imeline tegelane, ta salvestas 1950-ndate ägedaimat muusikat, tema stuudios põkkas Elvis Johnny Cashi, Jerry Lee Lewis’e ja Carl Perkinsiga (kui mainida ainult nn miljoni dollari kvartetti). Samas on just tema vajutanud Elvisele selle pitseri, millest lihtne lõunaosariikide poiss lihtsalt oma kandi muusikat esitades-elavdades kindlasti ei mõelnud – Phillipsil oli vaja leida valge laulja, kellel oleks must hääl. Nii ta ütles. Ja see oli kultuurimurrangus õige hetk. Võiks öelda, et väga palju me kultuurist on tulnud säält, lõunaosariikidest, sellest ajajärgust. Et kui kuskil põhjala öös täna habetund pikajuukselised poisid kidradel metalit raiuvad ning vahele õlut juues tumedanahalisi kiruvad, siis ei mõtle nad tollele, et need akordid on tulnud lõunaosariikide tumedanahalistelt tüüpidelt, kes nõnda kunagi kord bluusi raiusid … Elvis ei pidanud mõtlema, ütleme nii, et ta elu kujunes kuidagi nõnda, et ta ei pidanud palju mõtlema. Mitte et ta otse loll olnuks, on teada, et ta huvitus hiljem isegi budistlikust kirjandusest, et ta arutas tegelikult sõpradega pääle niisamalollitamise ka maailma poliitika-asju – lihtsalt manager’i käpa all olles rõhutas enamasti, et ta on lihtsalt kunstnik, esineja, ja ei arva poliitiliselt suurt midagi … Sel hetkel muidugi ta elu ja hoiak luges. Luges see, et ta laulis musta muusikast, ning selle kaudu leiti üles tee nt Big Mama Thortoni või Arthur Crudupi ja siis juba Little Richardi juurde. Aga kurb on lugeda praegu arvamusi, et “Elvis varastas mustanahalistelt nende kultuuri” … Ta laulis seda, mille keskel ta väga vaese valgenahalise poisina lõunaosariikides kasvas. Seda muusikat mängiti ümberringi, see oli osake temast, tema enda keskkonnast. Kuidas saaksid sa varastada midagi, mis sa loomu poolest oled? Lihtsalt, et praegu siit tagasi vaadates tundub nahavärv vale, kuigi aegruum ja keskkond olid õiged? Nii et mingis mõttes on Sam Phillipsi tollal siiralt mõeldud sõnad aja jooksul Elvisele haiget teinud. 6. jaanuaril 1957, kaks päeva enne oma 22. sünnipäeva, esitas Elvis Ed Sullivan Show’s lisaks oma rokenroll- ja pophittidele ka Tommy Dorsey 1939. aastal Mahalia Jacksoni jaoks kirjutatud pala “There’ll Be Peace in the Valley for Me”. See on üks noist kuulsatest saadetest, kus Elvist filmitakse ainult ülaltpoolt vööd, n-ö komblus- ja seksuaaltsenuur, sest lisaks muusikale muutis Elvis XX sajandi ajaloos kuningana ka toda kultuurivaldkonda. See esitus on raputav, eriti, mil Ed Sullivan sinna juurde rõhutab, et esituse mõte on koguda raha Ungari põgenike toetuseks – nood olid Nõukogude sõjaväe sissetungi eest läände valgunud inimesed. Raha rahaks, seda koguti ka korralikult ja see läks kasutusse õige eesmärgi nimel. Oluline on see, kuidas Elvis koos taustalauljatega grupist The Jordanaires toda laulu esitab. Justkui oleks ta millegi kõrgema, erilise vahendaja … Puht salvestamise ja töö osas avas tolle versiooni populaarsus uksed ka plaadifirmas, nii et Elvis sai salvestada ka esimese oma kolmest gospelplaadist (“His Hand in Mine”, 1960), mis on kõik imeilusad ja Elvise kohta terviklikud plaadid, albumid, mis ühendavad lõunaosariikide mustade ja valgete kirikute spirituaale ja gospleid ja palvelaule. Selles teleklipis mõjub Elvis kuidagi pühadusest seestununa, laulab mingist kõrgemast allikast lähtudes, kui vaid ta enese ürgne anne ja kirglik-erootiline-maine olemine. Ja sinna jõuab ta tagasi, esitades 1968. aasta jõuluerisaates, tolsamal comeback-kontserdil, millest ennist kõnelin, laulu “If I Can Dream”. Pääle Martin Luther Kingi tapmist, pääle Robert Kennedy mõrva oli Elvis sõpradega, kellega ühiselt seda lavale naasmist plaaniti, pikalt – pikalt tähendab varahommikuste tundideni, muret kaasas kandes – arutanud nende tapmiste tagajärgi, neid sündmusi ohumärkidena … Mil Elvise manager Tom Parker (kelle 2022. aasta Hollywoodi filmis “Elvis” mängis eriliseks kurjajuurikaks suurepäraselt Tom Hanks) tahtis näha ilusat saadet jõululauludest, mida annaks maha müüa kõigile generatsioonidele ja turustada kui perekondlikku meelelahutust (Parkeri rõõmuks on Elvis salvestanud ka kaks jõuluplaati – 1957 ja 1971, ja jõuluplaatide ajaloos on need muidugi suursündmused, imelised asjad, aga … need on jõululaulud!.. ehkki mitte kõik ja mitte päris lõpuni, Elvis pressis paar vinget bluusi ka sisse). Nii pöördus Elvis helilooja Billy Goldenbergi ja tekstiautori Walter Earl Browni tandemi poole ja palus neil kirjutada midagi lõpulauluks mõeldud “I’ll Be Home for Christmas’i” asemele. Brown laenas sõnu, mõtteid, kujundeid Martin Luther Kingilt ning kui Elvis esimest korda laulu “If I Can Dream” nägi, olla ta öelnud, et ta ei laula enam kunagi midagi, millesse ta ei usu. Seda on – seda mõtet ja tunnet –tollest esitusest kuulda. Elvis oli selleks hetkeks teinud Hollywoodis 33 filmi, millest tõesti hääd on vast kolm-neli (see näitab, et annet tal olnuks), ülejäänd on pehme meelelahutuslik jamps mõne laulutrillerdusega, tühine ja tähenduseta kraam. “If I Can Dream” oli korraga sõnum selle hetke Ameerika ühiskonnale, inimestele, aga ka Elvisele endale. Tema paar järgmist plaati (eriti “From Elvis in Memphis”, 1969) kandsid vähemasti inimlikult, emotsionaalselt, muusikaliselt seda vaimu. Siis võtsid narkootikumid (tabletid, ihuarsti poolt manager’i valvsa silma all väljakirjutatud jama) ning väsimus, pettumus (endas, ümbritsevas), tüdimus selle asja ära. 1970-ndate plaatidel on ägedaid laule, isegi päris viimasest otsast, raadiokantristandardeid ja peaaegurokenrolli. On isegi ta “viimaseks lauluks” kuulutatud “Unchained Melody”, Righteous Brothersi laulu võimas versioon, kus Elvis klaveri taga istudes ja oma suuri näppe klahvidele kukutades hinge seest välja tahab laulda … mil ka pilk tühjusse uitab. Elvise muusika lugu on suuresti pettumuste lugu, lootuste luhtamineku lugu. Need parimad asjad, mis ta kunagi tegi, ja kuhu ta oma südame pani, olid tõesti parimad. Aga see lootus, kuhu ta võinuks jõuda, need tegemata jäänud plaadid … need on need, mis sellele loole tolle vajaliku traagika ja valu lisavad. 1990-ndail sain ma juba natuke parema maki, Sony duublika, mis võimaldas mul veel rohkem raadiolainelt (lisaks toonastele vähestele plaadipoodidele ning turgude piraatkassetilettidele) lugusid salvestada. Kõige parem jaam oli Love-raadio. Love-raadios DJ-d lasid lugusid tervikuna! Nagu ka Tõnis Mägi enamasti oma “Liivakella”-saates. Neil oli austust esitajate vastu, lood polnud eetritäide DJ mõtte möla vahele. Seda teismelisena mõistnuna, avastime pinginaabriga, et Love-raadio fonoteegis on olemas üks Elvise imeline kontsertplaat vist 1972. aastast (nad mängisid säält juhtumisi mõnd lugu). Rahvusraamatukogu plaadiosakonna Melody Makerist leidsin lugude nimekirja. Ma ei tea, mitu soovisaadet see kokku võttis, aga me tellisime kahe pääle aja jooksul terve selle plaadi ära. Ja lindistasime raadiost kassettidele, kassettidelt jälle ühele kokku tervikuks. Milline püha ogarus! Ja imeline pühendumine! Tahaks praegu asjade osas sama kirge ja püsivust tunda! Ma olen väga tänulik neile raadiomeestele, kes meid, nolke, toona ära kannatasid. Eks me tänutäheks tellisime vahele siis ka nende lemmikbändi The Troggs, aga see on üks teine, hoopis teine lugu, mille ühenduskohaks on vast ainult täiesti juhuslik kosmiline sattumus, et nende solist on Reg Presley. Aga see on ka kõik. Eks ta ole.

Stefani esimene täispikk album “Hope” on pulbitsev popkollaaž, kus kohtuvad kuulajatele juba siit-sealt tuttavad raadiohitid tema seniselt teekonnalt, segatuna uuema muusikaga. Plaadi avalugu “Hope” tutvustamist ei vaja, see tõi Eestile Torinos toimunud “Eurovisiooni” lauluvõistlusel 13. koha ja pärjati äsja Eesti muusikaauhindade galal aasta laulu tiitliga. (Lisaks sellele sai Stefan nimetatud galal tunnustuse veel kolmes kategoorias: aasta meesartist, aasta popartist ja rahva lemmik.) Mõtlesin, mis on Stefani fenomen? Ta on tõusnud meie popmuusika tähistaevasse lihtsalt ajades ausalt oma rida. Erinevalt paljudest, kes on saanud tuule tiibadesse superstaarisaatest, tuli Stefan pildile huvitava juhuse kaudu. Muusikaprodutsent Karl-Ander Reismann otsis lauljaid, kellega koostööd teha ja avastas talendika noormehe Stefan Airapetjani, kes oli toona avalikkusele veel tundmatu nimi. Kuna nende loominguline koostöö sujus, hakkas Stefanil hästi minema algselt projektiga Vajé ja suure tõuke andis tema karjäärile “Eesti Laulu” konkurss, kus ta jäi korduvalt esikolmikusse. Tajun, et see, miks Stefan inimestele meeldib, on tema siirus, soojus ja lihtsus. Muusikuna kiirgab temast laval hämmastavat karismat – hetkel, mil ta astub lavale, on publik tal juba peos. Selle ilmestamiseks toon värvika näite. Mulle meenub hetk möödunud aasta “Eesti Laulu” finaalkontserdilt, kui Stefanit suurel laval esmakordselt live’is esinemas nägin. Imetlusega jälgisin, et ta oli tol kontserdil ainus artist, kes tekitas saalis elevust, kilkeid ja suure aplausi veel enne, kui ta üldse laulma hakkas. Sel hetkel tajusin ka ise saalipublikus – temast tõesti kiirgab midagi, mis naelutab su tähelepanu jäägitult. Mulle väga meeldib Stefani debüütalbumi puhul see, et viieteistkümnest laulust kuus on eesti keeles. Ühest loost kõlab plaadil isegi kaks versiooni, millest üks, “Kiri külmkapi peal”, on eesti keeles ja teine, “Never Let Go”, inglise keeles – veenvad on mõlemad. Albumil on põnev moment – uue hingamise on saanud üks ansambel Terminaatori laul “Kaitseta”. See olevat Stefani sõnul üks esimesi lugusid, mis talle eesti muusikast südamesse jäi. Seda lugu esitas ta ka Ukraina toetuseks korraldatud meeleavaldusel ja on tõesti tunda, et Stefan on andnud sellele laulule omamoodi tunnetuse ja hingestatud interpretatsiooni. Mind isiklikult puudutab albumil enim tema vanem ballaad “Without You”, millest kuulen Stefani esituses vanema versiooniga võrreldes tuntavat arengut nii emotsionaalses plaanis lauljana kui küpsemat muusikaproduktsiooni.

Helü on lühike ja soe sõna. Murdekeeles hääl ning heli, sisaldab see kaht omadust, mida meie koor ehk enim taotleb: helisevus (musikaalne kõlavus), aga ka teatav omainimeselikkus, mis võiks eristada koori nii kõlalt kui olekult kõiksugu koosseisudest, mis teevad laulust kannatuse ja kunstist spordi. Helü on ühtaegu meie lauljate vahend ning eesmärk – meie lauljate hääled moodustavad ühise omanäolise helü, mis võiks heliseda kõrvus ja südames. Eesti keel on täis teisigi mõnusaid murde- ja unarsõnu. Sõna helü mõjub paljudele (eriti välismaalastele) harjumatult, ehk ka uudsena, ent eesti keele sõnavaras on väga palju muudki põnevat. Selleks tarvitseb näiteks heita pilk ebatavalisemate sõnade raamatule “Uudis- ja unarsõnu”.1 Järgnevaga tahaks nende varal tutvustada kammerkoori Helü. hola – folk; eriti liitsõnades: holaansambel, -laul, -laulja, -muusik, -pidu, -trio (Noorte holalauljate kava on internatsionaalne – lauldakse eesti, prantsuse, inglise jt rahvaste laule. – Ain Kaalep, Sirp ja Vasar, 11. V 1973.) Sellele, kes üksnes nime järgi otsustab, võib Helü tunduda murdepõhise seltskonnana või holamuusikale orienteeruva koorina. Seetõttu polnud imestada, et meie varasemaid tegemisi kajastas agaralt ka võrokeelne väljaanne Uma Leht. Ilmusid artiklid sellest, et Tartus loodi koor nimega Helü, ning et Helü osales konkursil ja võitis selle. Loomulikult on rahvalaulul oma koht iga eesti koori repertuaaris. Milline koor ei laulaks välismaisel konkursil Tormise rahvalaulutöötlusi? (Võibolla see, kes alternatiivide otsinguil pakub žüriidele hoopis Kreegi, Saare või Ester Mägi teoseid …) Helü kammerkoorilegi on holamuusika väga tähtis, kuid siiski tundub, et lauljate ja dirigendi eelistused on olnud haaratud teistest koorimuusika žanritest. Kui koor osales 2017. aastal Tallinna konkursil, tõmbasid dirigent Küllike Joosingut samavõrd rahvamuusika- ning kaasaegse muusika kategooria ja tegime väikese hääletuse. Eelistus langes siiski kaasaegse kasuks. Ärgu nähtagu selles rahvalauluvaenu: edukaal polnud hirmus ülekaalukas. Mainimata ei peaks jääma, et koor on saanud oma senised konkursside grand prix’d popkallakuga repertuaari eest: esiteks “Lauluraginal”, teiseks Krakówi jõululaulude konkursil, kus esitasime klassikalisema muusika kõrval ka tuntud poplugusid. Seega pole Helü sugugi kitsalt holakammerkoor, vaid veidi laiema ampluaaga. keham – organiseeritud isikute kogu, ingl body, sks Körperschaft (See [Emakeele Seltsi keeletoimkond] on muutunud soliidseks ja arvestatavaks kehamiks. – Henno Meriste, Sirp ja Vasar, 3. X 1975.) Algselt oli tegemist Põlvasse registreeritud projektikooriga E STuudio kammerkoor (ükskord isegi osalesime laulupeo ettelaulmisel Põlva kultuurikeskuses), ent lauljate seas on alati olnud palju Tartu inimesi, proovegi tehti Tartus ning nimevahetuse aegu (2016) oli selge, et koori identiteet seotakse pigem ülikoolilinnaga (näiteks oli üheks nimevariandiks Heade Mõtete Koor). Lauljate hulgas on kõiksugu eluvaldkondade esindajaid, ent ühine on soov kogeda ja luua head muusikat ning osaleda huvitavates ettevõtmistes. mültuma – kinni kasvama (soo, järve kohta) (Veebilansi rikkumise tõttu on järv nüüd mültumas, Wiedemanni sõnaraamat, 1. tr 1869.) Nagu igale enesest lugupidavale koorile omane, ei saa ka Helü lubada endale mültumist, vanadesse asjadesse kinnijäämist. Koroonaeelsel ajal võis rääkida keskmiselt ühest kontserdi- või konkursireisist aastas, rääkimata kodumaistest konkurssidest, kontsertidest ja teistest koostööprojektidest. Esiletoomist väärib näiteks Leigo järvemuusika 2019. aasta kontsert “Thule mustrid”. Andri Luubi lavastatud metsarännakul said kuulajad nautida muusikalisi ja luulelisi vahepeatusi. Teekond lõppes järvepealse lava juures, kus kammerkoor laulis Tõnu Kõrvitsa armastatumaid kooriteoseid. Teine eredam hetk hoopis teisest äärmusest oli koostööprojekt Villu Veskiga 2018. aastal kontserdil “Sügishääled”. Mõtlikud koorilaulud vaheldusid sujuvalt saksofonipaladega, viies kuulaja mitmenäolisele rännakule sügishäälte maailma. Kontserdi kulminatsiooniks, ehk lausa korraldamise üheks põhjuseks, oli Norra helilooja Ola Gjeilo teos “Evening Prayer”, mis on kirjutatud koorile, saksofonile ja klaverile. evitama – midagi täielikult valdama hakkama, õppides seda kasutama, käsitlema, tootma, töötlema vms; loovalt, vaimselt omandama, kätte õppima, asjakohaseid vilumusi omandama, endale omaseks tegema. (Keelendite evitumise ajalooline protsess. Henn Saari tuletis Johannes Aaviku tüvest evi(ma).) Suure osa koori tegevusest moodustab konkurssidel osalemine – need aitavad ühelt poolt aru saada, mis seisus kollektiiv parasjagu on, ja teisalt annavad põhjuse end vormi ajada (eriti väliskonkurssidele soojadele maadele, kus on lootust, et saab rannas käia, ent see on teine teema). Laule ei tohi mitte üksnes hästi osata, neid tuleb viimseni evitada. Tallinna konkurss, “Tuljak”, kammerkooride festival ja “Lauluragin” siinpool riigipiiri; sealpool aga Llangollen, Preveza, Ohrid, Kraków – oleme kõikjalt tulnud tagasi kas kohaga esikolmikus või kulddiplomi(te)ga. Tulemusest tähtsam on siiski olnud elamus – keskendumise viimseni teritamine, üheshingamine ning muusikaelamuste pakkumine. jama = jamand – liite-, ühenduskoht; jamama – liitma, ühendama, kokku tõmbama (Süüdistus käriseb kõigist jamadest. Võrguosade üksteise külge õmblemist nimetatakse “jamamiseks”. Wiedemanni sõnaraamat.) Koori meelsust, meie olemislaadi kirjeldab asjaolu, et enamiku lauljate eredaimate hetkede loendisse kuuluvad kontserdi- ja konkursitegevuse kõrval ka õhtud saunade eesruumides, grillimised ning teised vaba aja tegevused. Helüs on enesestmõistetav, et hästi õnnestunud kontsertide kõrval võib unustamatuks koorielamuseks olla mõni väga õigel hetkel kõlanud nali. (Ma ei mäleta kindlalt, kas me Llangollenis esinesime ka mõnes kirikus, aga hästi on meeles üks lamba-anekdoot.) Rõõm üksteise mõtetest ning võimalusest nautida kergemeelset nalja tuuakse kaasa ka prooviruumi. Kas on küsimus asjaolus, et dirigent laulis ise kunagi koori ridades, mis süvendab võrdväärsuse tunnet, või on asi selles, et lihtsalt ollaksegi parajad kõurikud (raskesti kasvatatav laps), aga proovid ei möödu kunagi üksnes keskendumise saatel, lauljate ühegi kommentaarita. Üks koostööpartner oli lausa maininud dirigendile, et “küll nemad ikka arvavad”. Ent see ei tähenda üleüldist kaost proovis. Pigem on nõnda, et lauljad ei karda jagada tähelepanekuid laulude tähendusest, hääldusnüanssidest ning lugude tõlgendusest või tõlgendusvõimalustest. Loomulikult on dirigendi mõtted ja tõlgendus esmased, ent mingil tasandil on laulude tähenduse kujundamises teatavat demokraatlikkust. Nõnda ongi, et kui proovid mööduvadki mõninga jamamise tähe all, siis tegelikult on huumor tugev omavaheline jamand – hea nalja keskel saavad lugude algused ja veel sõlmimata otsad ilusateks tervikuteks vormistatud. Kindel on see, et keegi ei jää meil nüübeks (ükskõikne – Johannes Aaviku tehistüvi). Ehk peitubki selles meie koosseisu püsivuse saladus – kui nii mõnigi koor kaotas koroona tõttu suure protsendi oma lauljatest ning mitmed lõpetasid seetõttu tegevuse, siis Helü koosseisus ei olnud kuigi suuri kadusid. Kellelgi ei tulnud pähe olla luusur (mõjuva põhjuseta töölt puuduja, tööluusija). põlistama – põliseks tegema, jäädvustama (Kui oleksin kiviraiuja, siis põlistaksin oma loo kaljusse. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat, 1930.) 2022. aastal ilmunud plaat (salvestanud Tanel Klesment) on kammerkoor Helü esimene kauamängiv. See sisaldab lugusid mitmetelt eesti armastatumatelt heliloojatelt – plaadil kõlavad igihaljad klassikud Cyrillus Kreek, Veljo Tormis ning Mart Saar, ent nende kõrval oleme ka velmanud (taaselustama, meditsiinis: reanimeerima; Valdek Palli ja Paul Ariste laen ersamordva keelest) Märt Ratassepa ja Evald Aava muusikat. Enim laule on Lembit Veevolt (koguni viis). Plaadil on ka kaks uudisteost, Sander Pehki “Loodud rikaste risuks” ning Mariliis Valkoneni “Ilmakaare häälepaelal”. Sander Pehki laul kõlas Tallinn Music Weekil toimunud uue eesti koorimuusika kontserdil, kus Helü astus üles tütarlastekoor Ellerheina, kammerkoor Collegium Musicale, RO Estonia noormeestekoori ja mitme teise Eesti parima kooriga. Mariliis Valkoneni lugu on aga koorile eraldi tellitud ja see pole seni kõlanud mujal kui plaadil “Maastikud”. Küsisime dirigendilt plaadi tegemise kohta. Kust tuli mõte salvestada koori plaat? Küllike Joosing: Põhjusi oli mitmeid. Esiteks see, et oli kogunenud piisav hulk repertuaari, mis on omavahel kuidagi seotud. Neist lugudest tekkis mingi kontseptsioon. Plaadi esimene impulss võis tekkida sellest, et oli hulk Veevo ja mitu Valkoneni laulu ja oli tunne, et neil on haakumiskohti. Sinna lisandus veel lugusid, millega kontseptsioon sai täiendust, kuni lõpuks saigi valmis “Maastikud”, selline väike läbilõige eesti koorimuusika erinevatest helimaastikest. See koor on koos tegutsenud kümme aastat. Plaadi abiga jääb vähemalt märk maha, et selline koor on kord olemas olnud. Nii saab jäädvustatud mitte lihtsalt seltskond ja koosseis, aga ka kõla ja kunst, mida kasvõi kümne aasta pärast taasavastada, et siis võtta, kuulata ja mõelda – sellised me olime. Igal kooril on mingi aja tagant vaja sellist vahekokkuvõtet. Miks just Lembit Veevo? Sest Helüle sobib. Helü kuidagi … igal lauljal on tekkinud oma side tema tekstide ja muusikaga, on tunda mingit teist olekut Veevo lugudega. Näiteks “Kadakad” on üks meie lugusid. Enne “Tuljakut” (konkurss 2022. aastal – Toim.) näiteks korraks kahtlesin, kas see lugu raskusastme poolest sobib. Aga teadsin juba varasema kogemuse põhjal, et muusikalises mõttes läheb kohe tööle. Vahel on konkursid sport ja tehnika, aga vahel tuleb ka tagasiside, et tehti muusikat ja seda eeldasin ka “Kadakatest”. Nii läkski. Mäletan ka, et üks esimesi Veevosid, mida laulsime, oli Jõhvis toimunud kammerkooride festivalil lauldud “Haned, luiged”. See oli suhteliselt keeruline. Sellega oli raske küll. Veevo on osanud geniaalselt kirjutada, ta oli ju tihedalt seotud Tallinna Kammerkoori ja selle dirigentidega. Seepärast on ta õudselt hästi tajunud koori orgaanikat, koori meeleolu. Tema laulud lähevad kohe tööle. Sõltumata kogu nende keerukusest, on mingi loogiline struktuur, loogilised kõlamudelid. Ka “Millest vestled, lill?” näiteks, mis noodile peale vaadates tundub esmapilgul päris kaasaegne, hakkab kohe kõlama. Ja Veevo on hästi kammerlik ka, temaga on hea luua ansamblit. Teine helilooja, kelle välja tõid, on Mariliis Valkonen. Miks tema ja mida on neil Veevoga ühist? No esiteks algavad mõlema nimed v-tähega, aga ka see, et Valkonen on Lembit Veevo viimane õpilane ja seda on mõnevõrra tajuda ka helikeelest. Oleme kooriga laulnud päris mitut Mariliis Valkoneni teost. Kui otsisime heliloojat, kellelt lugu tellida, siis tundus see side kõige tugevam, sest ta otsib oma lauludega huvitavaid kõlasid. Ta katsetab põnevalt erinevate häältega. Ka Helüs on need erinevad hääled olemas. Sellest üldse rääkimata, et “Minu oma laul” koorile nii väga sobib, seda on ka kontsertide järel öeldud. Midagi seal ikkagi oli, mingi äratundmine, ja õigusega. Kui plaadil on midagi esile toodud, siis päris tihti just Valkoneni lugusid. Temaga oli tõesti tore klapp, näiteks meeldis mulle see, kuidas tegime temaga koroona tippajal veebikõne, kus kogu koor oli olemas. Väga meeldiv vestlus oli. Seal ta rääkis, et talle meeldis koorist kõlav soojus ja see, et asja tehakse naudinguga. Ma pole temaga seni ka kuigi palju rohkem suhelnud kui selle koosoleku ajal, aga tõepoolest jättis väga sooja inimese tunde. Kas sa tellisidki Mariliis Valkonenilt laulu plaadi jaoks? Arvasin, et esitame “Ilmakaare häälepaelal” mõnel kontserdil. Oli plaan seda esitada, aga kuidagi jäi tegemata, ei tekkinud proovides seda tunnet. Nii lauljad kui ka mina ise ei jõudnud prooviperioodil terviku tajumiseni, kuid salvestusel võtab teos väga selge vormi ja kuju, mis omakorda käivitab mõtte see kontserdikavadesse sisse tuua. Nii et sa ütleks, et seda laulu tuleks velmata? Mida? Pole tähtis. Küsiks aga üldisemalt, et kas sa võiksid nimetada mõne erilise hetke kooriga, mingi hetke, mida tahaksid eriliselt esile tuua? Ei, neid asju on ikka palju. Uue muusika kontsert, kus me esitasime seda “Miks on jumal minda loonud” (Sander Pehki “Loodud rikaste risuks”. See on kusjuures kõlanud Stuttgardi klassikaraadios, nagu viimases laagris välja tuli. Tutvused, tutvused… – siinses intervjuuosas sulgudes loo autori täiendused/täpsustused). Või näiteks mõni hästi raputav esitus, näiteks Kreekas Prévezas, see “Pietà” (Ester Mägi). Segakooriga HUIK! tegime seda kahe oreliga missat (Castagnet’ “Messe Salve Regina”), see oli väga võimas. Ajastukontserdid 2019. aasta laulupeo eel, kõik need rahvarõivad ja kogu jantimine sellega. Ja see repertuaar! (Sealt tuli kavva ka Evald Aava “Laulik”, mis kõigile hirmsasti meeldima hakkas.) Kontserdid Priit Strandbergiga – esiteks see, kuidas ta tuli meie proovi ja kui ta laulma hakkas, kõigil jäid suud ammuli, milline hääl! (Pärast kontserti tõi ta järgmisse proovi kringlit. Temaga tuleb uuesti koostööd teha!) Ja Villu Veskiga kontsert, seda oleme tahtnud korrata, aga pole kuidagi saanud, ajad pole klappinud. Kahju. Uusbergi “Kiituselaul” Tartu üliõpilassegakooriga, see oli ilus. Ja muidugi Ola Gjeilo “Dark Night of the Soul” keelpillikvartetiga (esitasime 2015. aastal). See oli üks igavene andmine. Siis oli see nii uus ja huvitav ka, Gjeilo polnud Eestis veel nii populaarne ja mõjus siinses koorikultuuris uuenduslikuna. Kui aga korraks mitte mõelda kontsertidest, siis üks pilt, mis mul meeles on: Walesis, kui me olime just alles saanud Llangolleni võistlusel hea koha ja valisime endale uue nime. Seisime kogu kooriga maailma pikima kohanime sildi ees (Llanfairpwllgwyngyllgogerychwyrndrobwllllantysiliogogogoch). Ja meie, neljatäheline Helü. Kõik nii rõõmsad, nii ühtehoidev seltskond. See oli üks hetk, mis meenutades ikka rõõmu toob. Me polnud veel Helü nime all tegutsenud, aga kõik see, mis teeb meist Helü, oli juba siis olemas. Lauljate Helü-hetki: Riin: “Minu jaoks on Helü-hetk iga kord, kui kuulan meie Jõhvi konkursil salvestatud lugu “Double, Double, Toil and Trouble”, mis on nüüd ka värskel plaadil. Üks asi on seda ekspressionistlikku pala laval esitada ja tunda koori naljatlevat mänglevust ning ähvardavat võimsust üksteisele järgnemas, kuid kui ka aastaid hiljem loo salvestust kuulates tulevad iga kord külmavärinad ihule ja kogu keha elab põnevatele rütmimuutustele kaasa, siis see on lihtsalt nii värskendav ja võimas elamus!” Tõnis: “Ühel või teisel moel eredaid hetki on nii palju, aga kõige suurema emotsionaalse raputuse pakkus ilmselt Kreeka konkursi “Pietà”. Ester Mägi kirjutas traagilise “Pietà”, mida oli pooltes proovides maru raske laulda, sest see emotsioon on lihtsalt nii jõhker, nii toores itk on sellesse kätketud. Aga mida aeg edasi, seda vähem – harjud ära ja keskendud paremini vokaaltehnilisele poolele. Harjud tundega, ja kordamine võib olla tarkuse ema, aga värskele tunnetusele mõjub ikkagi lahjendavalt. Tavaliselt. See oli meil konkursikavas, kui olime Kreekas Preveza linnas. Kirikus laulsime üht-teist, laulsime midagi kolmandat ja kava viimaseks jättis Küllike “Pietà”, sest see on selline efektiga, suure pauguga lugu, sobib sinna küll, vinge fortissimo’de tants, noh. Järg siis käes viimasel laulul. Ja dirigent jättis käe õhku. Paus kahe laulu vahel oli kaks korda pikem kui teiste lugude vahel. See polnud enam lihtsalt järjekorras neljas konkursil esitatav lugu, “Pietà” seisis täiesti eraldi. Kogu see raskus vajus äkki peale, loo emotsionaalne pingestatus ja muu. Küllike dirigeeris väriseva käega, me kanaldasime Ester Mäe leinavalu fortissimo’ga enda omaks – ja kui loo lõpp hääbub leppiva morendo’ga, hääbusime meiegi märkamatult ja pooleldi tahtmatult, sest klomp kurgus takistas laulmist. (Pärast kiideti tagasisides, et loo lõpu pianissimo olnuvat väga hea.) Kui dirigendi käed viimast korda langesid, siis sai nii mõnigi meist tagasihoitud pisarad kergendunult valla lasta.” Liis: “Ühe eredama muusikalise hetkena on kindlasti meeles Yves Castagnet’ “Messe Salve Regina” 2021. aasta sügisest. Esiteks selle teose enda erakordsus – kaks orelit, kahe koori sulam ja esiti hoomamatult külluslik muusikaline pilt. Niivõrd hunnitust tervikust on keeruline ja osalt ka ehk ebavajalik üksikud hetki välja sõeluda, aga mäletan, et mõtlesin mitmes kohas kirikulagesid täitvate helikobarate saatel Messiaeni orelikeelele – vaat et suurim võimalik kompliment! Tõsiasi, et missa-kontsertide teiseks pooleks olid Kreegi “Taaveti laulud”, mis võiksid ju vabalt üksi kontserdikava moodustada, kõneleb ehk juba niigi enda eest. Teiseks olustiku erakordsus – koroona-olud kõigutasid veel kontserdinädalal pilti korralikult ning veel napilt-napilt kontsertide eel oli hirm, et kogu pingutus võib mõneti vääramatute jõudude tõttu liiva joosta. Nii õnneks ei läinud ning Tallinna kontserdi järel sai Kuku klubis hommikuni muljetatud ... ja siis juba järgmistele kontserdilavadele kulgetud. Justkui väljavõte rubriigist “ideaalne nädalavahetus”, kus sai pea katkematult kõrgendatud emotsioonidel kulgeda ja olla tänulik kõigi juhuste eest, mis sündmustiku just selliseks lõid. Teist päris sellist ei tule ju kunagi.” Liina: “Proovid on ikkagi kõige paremad. Ükskõik mis esinemised, ükskõik mis konkurss – proovid on põhilised. Mõnes kooris jäetakse proov ära, kui on liiga vähe lauljaid kohal, aga need väikse seltskonnaga proovid on mulle alati kõige rohkem meeldinud. Milline ansambel siis tekib.” Jaanus: “Eredate hetkede seas on raske mõnda eriti hirmsasti esile tõsta. Vähemalt mina ei oska välja tuua mingit üht ja ainsat. Kõik parimad hetked küündivad kuhugi siiamaale (näitab käega kõrget latti). Ja kõik parimad hetked on just siin, parimas kohas. Nii et ma ei mõtleks sellest koorist heade hetkede mõttes. Pigem on see koor nagu osa elust. Ta on tõesti nagu mu perekond. Koor on üks pidev asi su elus, see on miski, mis püsib. Ta on osa elust.” Eeltoodud üksikhetkede kõrval väärib aga esile toomist veel üks märksa pikem protsess. Anu meie sopranirivist sattus Helüsse õigupoolest juhuse tõttu, kuna kuskil mujal ei otsitud parasjagu sopraneid. Üks juhus viis aga tasase doominoefektina teiseni ning nii ongi juhtunud, et praegusel hetkel õpib Anu Heino Elleri muusikakoolis koorijuhtimist – ja isegi mitte esimest, vaid juba teist korda, jätkuõppes. Kammerkoor Helü Kammerkoor Helü tegutseb Tartus. Algselt E STuudio kammerkoori nimeline koosseis valis Walesi reisil hääletuse teel omale uue nime Helü 2016. aastal. Koori peadirigent on Küllike Joosing, dirigentidena on töötanud ka Eliisa Sakarias, Ulla Simone Möldre ja Anu Lepik (kes on praegugi abidirigent). II koht segakooride kategoorias Llangollen Eisteddfodi festivali koorikonkursil Walesis. (2016) Peavõit rahvusvahelisel pop-jazz-kooride konkursil “Lauluragin” (2016) III koht kammerkooride kategooria rahvusvahelisel koorifestivalil “Tallinn 2017”. Kaks kulddiplomit rahvusvahelisel koorifestivalil Kreekas Prevezas (2018). I koht segakooride kategoorias ning konkursi parim tulemus Krakówi koorifestivalil Poolas (2019) A-kategooria II koht segakooride võistulaulmisel “Tuljak” (2022). 2022. aastal andis koor välja heliplaadi “Maastikud”, mis kandideeris kooriühingu aastaauhinnale aasta kooriplaadi kategoorias. Kammerkoor Helü plaati “Maastikud” on võimalik soetada koori kodulehekülje kaudu. 1 Tiiu Erelt, Rein Kull, Henno Meriste 1985. “Uudis- ja unarsõnu”. Tallinn: Valgus.

Mõni aeg tagasi toodi pommina päevavalgele ühe tuntud näitleja aastaid kestnud narkoprobleem. Kogu meedia kihas, arvamusi oli seinast seina. Aga miks ühe inimesega selline – julgen öelda õnnetus – üldse juhtus? Kas ei oleks viimaks aeg vaadata peeglisse ja tunnistada, et meie elud on juba pikka aega niivõrd pingesse keeratud, et paljudel ei ole lihtsalt piisavalt jõudu oma koormaga hakkama saada. XXI sajandil võiks lõpuks olla alanud ajastu, kus probleemide tekkides on abi käe-jala juures, mitte kuude pikkuse saba taga. Aga kuidas on tegelikult? Ka meedia peaks püüdma toonitada tervislikest eluviisidest tulenevat kasu – nii üksikisikule kui sellega ka tervele ühiskonnale –, selmet sallida ebatervislikke tooteid, vaadata rahulikult pealt, kuidas heaoluühiskonnas elav indiviid on haigem kui iial enne ja seda hoolimata teadusliku meditsiini õitsengust ja järjest suuremast ainuõigusest inimesi ravida … Miks on kõik ebatervislik esiplaanil, inimese tervist toetav aga nurga taga peidus, kust seda tuleb spetsiaalselt otsida? Selge siis, mille järele käsi kergesti sirutub, kui häda käes! Aga kus viga näed laita, seal haara härjal sarvist! Hinnatud bassimees ja helilooja Janno Trump võttis kirjutada liikumise rollist ja kasulikkusest oma elus ja loomingus. Loe lugu läbi ja mine õue! “Jäta meelde – sport ja muusika ei käi kunagi käsikäes!” Just selliste sõnadega noomis mind kümmekond aastat tagasi üks vanem kolleeg, kui olin pärast jalgpallimängu ja sellele järgnenud traumapunkti külastust kinniseotud käega kontserdipaika jõudnud. Tol hetkel noogutasin talle viisakalt ja tõdesin, et ehk poleks tõesti pidanud. Täna ütlen endale, et jalkamatš enne kontserti oli ainuõige valik! Loomulikult oleks saanud minna halvemini, sporditraumasid on väga erinevas ulatuses ja mina pääsesin tookord kergelt, sest juba paari nädala pärast oli kõik unustatud. Siiski oli ka toona korraks õhus variant, et ei saa enam kunagi pilli mängida. Analoogseid momente, kus on tulnud korraks omaette arutleda, kas sport ja muusika ikka kuuluvad kokku, on hilisemas elus tekkinud veel. Kuid alati on tõdemus sama – kuuluvad! Lausa peavad kuuluma. Muusikuks olemine nõuab iga päev üsna suurt vaimset pingutust. Olenemata, kas veedame aega orkestri või ansambliga prooviruumis, istume klaveri taga ja komponeerime või tegeleme artistina enda turundamise ja kontsertide planeerimisega, on see kõik siiski istuv töö. Meie mõte töötab täistuuridel, kuid keha püsib tunde liikumatult. Inimesed on harjunud väga erinevate rutiinidega, mõni meist suudab kindlasti ka istuvat eluviisi täiel rinnal nautida, kuid mina isiklikult nende hulka ei kuulu. Pärast kolme-nelja tunnist proovi on minu ainus kinnisidee ennast mingilgi kujul liigutada. Seda nõuab nii mu keha, mis on just tunde paigal seisnud, kui ka minu vaim, mis on väsinud ja vajab vabastamist, uut hingamist ja värsket õhku. Ma usun, et inimene on tervik ja eksisteerib kõige paremini siis, kui keha ja vaim on tasakaalus. Ka pooletunnine jalutuskäik enne või pärast istuvat tööd aitab meil selle tasakaaluni jõuda. Ma ei ole kunagi pidanud end sportlaseks. Kooliajal ei tõusnud ma kunagi oma kehaliste võimetega kuigivõrd esile, pigem jäin sinna klassi tagumisse poolde. Mäletan, et lapsepõlves ootasin ma igal aastal üle kõige suusaveerandit. See moment, kui sai minna keset koolipäeva õue karge õhu kätte suusatama, mõjus mulle alati tohutult vabastavalt. Kui sai ennast välja lülitada mõttest, et keegi jälgib samal ajal stopperit ja lähtuvalt sellest hindab hiljem su sooritust heaks või halvaks, oli see ühtäkki kõige rahustavam tegevus keset koolipäeva. Loomulikult oli ka neid, kellele suusatamine (ja tegelikult ka kogu kehalise kasvatuse tund) sellesama stopperi tõttu täiesti vastumeelseks muutus. See oli tollase haridussüsteemi üldine viga, kogu rõhk oli suunatud tulemustele ja asja tuum – propageerida laste seas liikumist – tundus olevat sootuks teisejärguline. Viimastel nädalatel on palju juttu olnud sellest, miks tänapäeva noored ei huvitu enam murdmasuusatamisest. Üks põhjus peitub kindlasti sealsamas koolifaasis, kus lastele kehalise kasvatuse tunnis suusad alla pannakse ja nad sõna otseses mõttes rajale lükatakse. Omamata mingitki tehnikat ja teadmist, kuidas end suuskadel püsti peaks hoidma, tekib üsna kiiresti tõrge, saamatus- ja vastikustunne. Ja kui noores eas selline halb mälestus juurdub, siis hilisemas elus seda suusakirge endas leida ongi keeruline. Probleemi teine osa võib peituda Eesti suusakultuuris üleüldisemalt. Mäletan, et 2006. aasta Torino olümpiamängude aegu pandi meil koolis õppetöö seisma ja vaadati koos, kuidas Veerpalu ja Šmigun medalite nimel heitlesid ja neist mitmeid kuldseid ka koju tõid. Pärast kõikvõimalikke dopinguskandaale on saabunud sellele tandrile aga pilkane pimedus, kuhu keegi justkui ei julge enam oma jalga tõsta. Eesti suusatamisest räägitakse ainult minevikuvormis: see oli. Enam ei ole. Ja seepärast ka noored selle alaga eriti tegelema ei kipu. Miks tegeleda valdkonnaga, millel ei paista tulevikku? Ma ei ole eriline arvamusliider ja kindlasti ei saa ma kaasa rääkida haridusministeeriumi tegemistes, aga kui see oleks minu teha, saadaksin igasse Eesti kooli talveveerandiks ühe suusatreeneri. See lahendaks mõnes mõttes mõlemad eeltoodud probleemid – koolid saaksid õpilastele pakkuda kvaliteetset suusakoolitust ning nõnda paraneks automaatselt ka kodumaiste suusatalentide pealekasv ja väljavaated. Ma lihtsalt soovin, et õpilased tunneksid suusaveerandil sedasama vabanemise tunnet, mida mina siiani nii selgelt kooliajast mäletan. Et nad tunneksid, et neile on antud võimalus investeerida tund aega oma nädalast enda heaolusse ja enesetundesse, hingata värsket õhku ja nautida ilusat talveilma. Aga miks ma räägin just suusatamisest, kui meie laiuskraadidel teatavasti suusailm igal aastal aina kehvemaks kisub? Suusatamine on üks variantidest, mis lihtsalt minu jaoks täidab laiemat eesmärki, milleks on värskes õhus viibimine ja iseendaga kontakti loomine. Suvisel ajal mind suuskadel ei näe, siis lähen jooksuringile või sõidan rattaga. Ja ka jalgpall ei ole mind jätnud. Tegelikult võib ju teha mida iganes, et lihtsalt nautida õues viibimist ja liikumist. Elame selle jaoks tegelikult ju ideaalsetes tingimustes – meie ümber on siiani palju rikkumata loodust, soid-rabasid, metsi ja niite. See on hindamatu väärtus, millest paljud maailma suurriigid võivad und näha. Ja seda kasutamata jätta oleks patt. Aeg-ajalt on mult päritud, et mida ma tavaliselt kuulan, kui sporti teen? Elades päevast päeva muusika sees, otsin ma spordi kaudu sellest mingis mõttes väljapääsu. Ei ole rahustavamat heli, kui vaikselt sahisev lumi suuskade all või kevadine linnulaul saatmas igapäevast jooksuringi. Ma jääksin sellest kõigest ilma, kui selle mõne muu müra alla mataksin. Muusika kuulamiseks on loomulikult oma aeg ja koht, aga minu jaoks ei ole see suusarajal. Selle rööprähkleva maailmaga ei ole suutnud ma kaasa minna ning eelistan siiani hoida oma tegevusi eraldi ning keskenduda igale neist maksimaalselt. See ilmselt on ka üks tegureid, mis mind suusatama ajab – et lülitada end tunniks-kaheks ülejäänud maailmast, sh muusikast, totaalselt välja, olla hetkes ja seda nautida. Selle paari tunni jooksul on mul elus sootuks teised eesmärgid ja ideed, kui enne või pärast sõitmist. Ja kui ka mõni meloodia kipub sõidu ajal peas kumisema, ei muutu see siiski domineerivaks. Muusika ja sport on väga erinevatel põhimõtetel eksisteerivad elualad, kuid ometi on neis mõlemas midagi, mis teineteist suurepäraselt täiendavad. Olen kogenud, et kui olla muusik, ilma et end igapäevaselt aktiivselt liigutaks, võib selline eluviis muutuda elupõletavaks. Ja võin vaid spekuleerida, et ehk on omamoodi keeruline olla sportlane ja samaaegselt mitte tunda huvi ühegi kunstivaldkonna vastu. Aga tean kindlalt, et kui paarikümne aasta pärast näen spordivigastusega kimpus olevat nooremat kolleegi, kiidan ja tunnustan teda tema tehtud valikute eest. Sest liikumine on elu alus!

Viimasel ajal suurt tähelepanu saanud Põhja-Sakala valla poliitiline ja finantskriis on ohustanud ka Suure-Jaani Tallinna tänava majas nr 30 asuva heliloojate Kappide majamuuseumi edasist eksisteerimist. Ebakindlus tuleviku osas tõi muuseumi sõpradele ärevaid hetki, kahtlemata oleks mõtet asutuse sulgemisest üsna valus vastu võtta ka Eesti kultuuri hoidjatel, uurijatel, propageerijatel ja edasikandjatel laiemalt. Õnneks ja kaasaelajatele kergenduseks kujunes vallajuhtide otsus praegu siiski muuseumi tegevuse jätkamise kasuks, alates käesoleva aasta 1. märtsist kuulub muuseum Põhja-Sakala kultuurikeskuse struktuuri (Põhja-Sakala vallavalitsuse korraldus 31. jaanuarist 2023 nr 77), samas on teadmata, kas ta sinna ka jääb. Kappide perekonna oluline panus eesti kultuuriloosse on vaieldamatu, seda kinnitavad nii muusikaloo uurimuste ja õpikute andmed, ajalooteemalised kõnelused ajakirjanduses kui ka nende heliloomingu taasesitamine – see on leidnud oma kindla koha Eesti muusikaelu tähtsündmuste kavades. Nii ei jäänud ilma Artur Kapi viiuliteoseta “Viimne piht” hiljutine Eesti Kontserdi 1. jaanuari uusaastakontsert ega ka möödunud suvel maestro Neeme Järvi 85 aasta juubeli kontsert ERSOga Villem Kapi meeskooripoeemita “Põhjarannik”. Üle 500 muusikaalbumi salvestanud maailmakuulsa ja kõrgelt hinnatud dirigendi lemmikpalade nimekirjas püsimine on heliloojale omaette suur tunnustus. Lisaks Artur Kapi (1878–1953), Eugen Kapi (1908–1996) ja Villem Kapi (1913–1964) mahukale ja hinnalisele heliloomingu pärandile ning nende suurele pedagoogilisele panusele eesti muusikaharidusse on Kappide suguvõsal olnud oluline roll ka Suure-Jaani kohalikus kultuurielus. Johannes Jürissoni raamatust “Muusikud Kapid ja Suure-Jaani” (2003) loeme: “Sada viiskümmend aastat on muusikute Kappide kolm põlvkonda Suure-Jaani kultuuri taset kõrgel hoidnud”. Perekonna esimene esindaja Joosep Kapp (1833–1894, Artur Kapi isa) tuli köster-kooliõpetajana Suure-Jaani 1853. aastal pärast Cimze seminari lõpetamist ning peatselt hakkas silma paistma kooliprogrammi ja pedagoogiliste meetodite uuendajana. Tema tegevusvaldkond oli väga mitmekesine: uisutamise ja maadlemise harrastuste levitamisest, mitmehäälse koorilaulu edendamisest kuni eestikeelse geomeetriaõpiku ning noortele emadele mõeldud käsiraamatuni välja. Joosep Kapp oli ka poliitikahuviline, oli kursis kõikide tähtsamate sündmuste ja seisukohtadega ning osales ise ettevõtmistes. 150 aasta tagune Joosep Kapi nägemus kultuuri- ja poliitikategelaste omavahelistest nägelemistest kui tõsisest ohust rahvuslikele ettevõtmistele iseloomustab tabavalt ka ühiskonna tänapäevast olukorda: “Tolmu keerutatakse üles ja püütakse seega rahvast pimedaks teha, et keegi enam ei näeks, mis tõde, mis vale” (Jürissoni raamatust). Kurb on kuulda järjepidevast koolide, raamatukogude ja rahvamajade sulgemisest. Joosep Kapi suurim kirg oli muusika, muusikast rääkimine, muusika tutvustamine ja musitseerimise propageerimine: “Muusika on üllam, kallim, vägevam kunst. Suure-Jaani kihelkond ei tohi teistest maha jääda”. Nii asutati Suure-Jaani meeskoor (1862), pasunakoor (1871), laulu- ja mänguselts Ilmatar (1878), segakoor (1890), viiulikoor (1891). Isa tegemisi jätkas poeg Hans Kapp (1870–1938), kes oli samuti innukas ühiskondliku elu tegelane ja koorijuht. Tema juhatusel tõi külakoor võistulaulmiselt Tallinnast teise koha ning asutati laulupäevade traditsioon, mis kestab praeguseni. Hans Kapp tegeles ka kontsertide korraldamisega, Suure-Jaanis sai tema kutsel kuulda Mart Saare, Artur Kapi, Eugen Kapi, Villem Kapi, Juhan Aaviku, Rudolf Tobiase, Aino Tamme, Paula Brehmi ja teiste Tallinna ja Tartu väljapaistvate solistide esinemisi. Hans Kapi 1926.–1929. aastal ehitatud ja 1938. aastal Villem Kapi päritud majas asubki praegune heliloojate Kappide majamuuseum, mis asutati 1971. aastal Viljandi koduloomuuseumi filiaalina, avati 1973 ning läks valla omandisse 1996. aastal. Muuseumiteenija, ka järelevaataja muuseumitöötaja ametis on olnud Linda Võsa (töötas 1971–1986), Amanda Teemus (1987–1992), Laine Teemus (1992–1996 Viljandi muuseumi filiaalis, 1996–2012 vallale kuuluvas muuseumis), Merike Saaremets (alates 2013). Muuseumi hetkeseisust, ekspositsioonist, arhiivist ja tegevustest vestlesin muuseumi praeguse töötaja Merike Saaremetsaga, kes on ühtlasi ka Suure-Jaani Johannese kiriku organist. Ta on hariduselt TÜ eesti filoloog, EELK UI teoloog, TÜ VKA pärandtehnoloog, EELK kirikumuusikakooli organist-koorijuht, kirikumuusik. Kappide perekonna elu ja tegevusi kajastavad infotahvlid ja vitriinid asuvad muuseumi esimese korruse muusikasaalis, kus on liidetud endise söögitoa ja magamistoa ruumid. Muusikasaal mahutab ca 40 istekohta, keskpunktis on Eugen Kapi kasutuses olnud “C. Bechsteini” tiibklaver (ehitatud 1908). Algses saal-salongis on hoiul Hans Kapile kingitud võrratu “Gebr. Glaser” pianiino, millel on Villem Kapp komponeerinud hulga oma helitöid. Interjööri täiendab Hans ja Joosep Kapile kuulunud mööbel ning mitu maali. Kunagises kabinetis seisab endise magamistoa massiivne mööbel, riidekapp peidab mõned Artur Kapi garderoobi esemed. Abiruumidest on muuseumitöötaja ametiruumina kasutusel teenijatuba. Maja on ühendatud linna veevõrguga ning on köetav puuküttega (kolm ahju ja puupliit). Olemas on õhksoojuspump. Teine korrus on kasutusel osaliselt hoiuruumina, see ehitati välja esimese muuseumiteenija korteriks, seal on alles ehe seitsmekümnendate olme. Pea saja-aastane maja on kahtlemata väsinud ja vajab renoveerimist, katus lekib, aknad on hõredad, maja peab vaevu sooja. Külmal perioodil on temperatuuri hoitud pigem madalal. Kõige tähtsam on jälgida õhuniiskust vanade, kuid töökorras pillide ja muude eksponaatide hoidmiseks. Lisaks pidevale giiditööle (ka väljaspool muuseumi) ja ekspositsiooni tutvustamisele kümne aasta kestel on Merike Saaremetsa eestvedamisel ja korraldusel muuseumis tegutsenud lähemaid mõisaid uuriv ajalooring, olnud kultuuriloolisi kohtumisi, rahvarõiva- (Vändra ja Suure-Jaani kihelkond) ja rahvusliku tekstiili näitused-ringid, reisi- ja tutvumisõhtud, kontserdid, muuseumiööd. Muuseum aitas korraldada Suure-Jaani muusikafestivali kontserte ning tegi koostööd raamatukogu kodulootoaga ja Suure-Jaani Johannese kogudusega. Viimase koostöö tulemusena avati 2022. aasta sügisel Suure-Jaani Johannese kirikus püsinäitus oreli saamisloost ning koguduse muusikaelust alates XIX sajandist. Mahukas töö oli kohaliku tekstiilipärandi uurimine ja sissekannete koostamine Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. Neid sissekandeid on tulnud ja tuleb edaspidigi kaasajastada. Muuseumitöötajal tuli suhelda ka muuseumimaailmaga, olgu teemaks andmete ja teavikute saamine või edastamine. Vabatahtliku tööna tuli ette konsultatsioone soovijatele, keelekorrektuure näiteks ümbruskonna ratta- ja matkaradade kogumikule. Lisaks sisulisele tööle tuli päevast päeva tegeleda praktiliste asjadega – maja korrashoiu, külmaperioodil kütmise ja vahel ka remondiga. Kõige põnevam uurijatele ja hinnalisem osa muuseumist on ilmselt eksponeerimata dokumentide arhiiv: heliteoste käsikirjad, kirjavahetused, fotod, raamatud, noodid ja muud ajaloolise ja tähtsusega materjalid, mis esindavad kultuurielu laiemalt kui ainult seoses Kappide perekonnaga. Paljud tähtsad dokumendid (nende hulgas ka helilooming) vajaksid sissekandmist muuseumide infosüsteemi ja on väärt, et olla digitaliseeritud ja avalikult kättesaadavad kõigile huvilistele. Muuseumi on külastanud bussiekskursioonid, koolid-lasteaiad, kultuurihuvilised paarid, sõprus- ja ametkonnad. Vallarahvas on tulnud sündmustele, kohtumistele, kontsertidele. Koroonaaeg langetas külastuste üldarvu kuni viis korda. Varem oli aastas ca 1000 külastust, neist piletiostjaid 200-300, ülejäänud tasuta sissepääsu päevadel. Piletiostjate arv on püsinud ka koroona-aastatel sama. Heliloojate Kappide tähelend muusikamaailmas ja Eesti professionaalse muusika ja muusikahariduse alusepanijate-arendajate ritta kuulumine ning suur panus kohalikku kultuurielu arengusse ilmselt aitasid esialgu ületada hetkelist puhtalt pragmaatilist lähenemist majamuuseumile. Ühe variandina kaalutakse aga tulu saamist maja müügist kinnisvarana ning kokkuhoidu muuseumitöötaja palga ja jooksvate majanduskulude arvelt. Kuna otsus muuseumi tegevuse jätkamisest tulevikus võib olla veel mitte lõplik, olgu toodud siiski terviktekst muuseumi võimalikust saatusest, mis oli avaldatud vallavanema poolt Põhja-Sakala valla lehes “Leole”, veebruar 2023, nr 2 (275): 15. Kappide majamuuseum Plussid: Suure-Jaani linnas heas asukohas, eramajana kergesti kasutusele võetav. Kergesti võõrandatav. Miinused: Hoone sisuliselt kasutusest väljas, tekitab vallale kulusid, lisaks vajab iga hoone aeg-ajalt investeeringuid, nii ka see hoone. Külmal ajal peab käima ahju kütmas. Kokkuhoid: Hoone majanduskulud on ca 1 tuhat eurot aastas, lisaks küttepuud ja palgakulu ca 10 500 eurot aastas. Tulu: Kinnistul asub elamu ja kõrvalhoone. Müügihind võiks olla 50 tuhande ümber. Kokkuvõtteks: Hoone omamine vallal ei ole otstarbekas, kuna see vajab iga päev kulusid ning hoone vajab rekonstrueerimist. Muuseumi pidamise vajalikkus tuleb otsustada volikogus ja kui leitakse muuseumi pidamise vajalikkus, siis tuleks leida nurgake mõnda teise hoonesse, näiteks Kondase majja. Alternatiiv: Kõidama lasteaia hoone on kehvas seisus, väga lähedal Suure-Jaanile, enamus lapsi Olustverest või Suure-Jaanist. Tasuks kaaluda lastele rühmaruumide ehitust kas Kappide muuseumisse või pigem vallamajja, kus oleks lasteaed tervikuna koos ühes majas. Kaaluda ametnike kolimist Kappide majja. Heliloojate Kappide majamuuseumi – samuti hoone kui Kappide pere elupaiga – likvideerimine oleks Põhja-Sakala vallale pikemas perspektiivis korvamatu kultuuriline kaotus. Suures vallas pole ka koduloomuuseumi. Loodame, et vallal õnnestub hoida muuseum parema ajani alles ja siis tegeleda selle arenguga, maja renoveerimisega. Hädavajalik oleks ainult kiire katuse hädaabi-remont. Parematel aegadel oleks võimalik tegeleda väärtuslike ajalooliste materjalide digitaliseerimisega, otsida lisarahastust, teha koostööd kultuuri-, haridus- jm asutustega. Tulevikus võiks laiendada ekspositsiooni kodulooliste materjalidega. Muuseumitöötaja arvab: “Kõige hinnalisem – käsikirjad, raamatud, dokumendid, noodid – on hoitud ja olemas. Muuseum on igal juhul avatud koostöövõimalustele ja arenguettepanekutele, üks suundi on – kuidas muuta siinseid materjale laiemale huviliste ringile kättesaadavaks.” Vald võib tõesti uhke olla oma kultuuripärandi üle, tuleb ainult mõelda, kuidas seda pärandit tulevikus paremini ja tulusamalt eksponeerida. Lõpetuseks meenutame Tiia Järgi aasta tagasi Artur Kapi 70. surma-aastapäevale pühendatud Klassikaraadio “Järjehoidja” saate sissejuhatuses kõlanud mõtet: “Paljud, kelle tegemiste vilja oleme harjunud tarvitama, kasutama, nautima, on jätnud meid maha, läinud läbi valge värava ja meil on lahkunute tehtust mälestus. Peame mäletama olnut, kui ei taha jääda minevikuta rahvaks.” Suur tänu kaasaelamise eest Muusika toimetusele ja muuseumi sõpradele, kellele läheb korda väikese kultuuriasutuse saatus!

Vaid nädalase vahega soleeris ERSOga kaks noort solisti – Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja –, kelle muusikuteelt leiame palju ühist. Mõlemad on pälvinud auväärseid võite rahvusvahelistel konkurssidel, mistõttu on neil ka soliidne rahvusvaheline kontserdikalender (millest meie publik võiks muidugi hoopis rohkem teadlik olla!) ja omavahel musitseerivad nad sagedasti ka kammerduona (sh 4. märtsil Viimsi Artiumis kontserdil “Eesti sonaat”). Kõnealustel ERSO kontsertidel kujunesid just nende etteasted õhtu keskseimaks. 3. veebruari kontsert oli nii otseselt kui kaudselt seotud Poolaga. Olgu see siis “Polonia” rahvalaulumotiiviline teekond läbi Wagneri-aegse rahvuspatriootilise riigi, mille ühest rahvaviisist kujuneski hiljem Poola hümn (see võinuks ju kõlada selgi kontserdil tänase Poola rahva sirgeselgsuse auks!), Elgari tšellokontserdi valuskujundlikud helipildid I maailmasõja järgseist meeleoludest (mis peegelduvad tänaseiski sündmusis Euroopa külje all ja sellele reageerides on Poolal taas selge visioon) ning Lutosławski pöördeline lähenemine Poola 1950-ndate muusika loomesuundadele (mis oli komeetlikuks teetähiseks tollase uudse muusika loojaile). Harukordne, et seda kontserti juhatas 1971. aasta Karajani dirigeerimiskonkursi peaauhinna võitnud poola dirigent Antoni Wit, kes on olnud Karajani assistent. Kui palju on meil juhatanud selliseid dirigente, kes on töötanud koos Karajaniga? On veelgi kokkusattumusi – neil päevil toimus Narvas ju ka XV rahvusvaheline Chopini-nimeline konkurss. Hoolimata sellest, et 3. veebruari õhtul oli Estonia teatris Verdi ooperi “Jeanne d’Arc” esietendus ja Tallinna Jaani kirikus “MustonenFesti” kontsert “Orientaal”, oli ka Estonia kontserdisaal lisatoolideni välja müüdud. Järelikult tulid selliste muusikaliste valikute korral siia kohale nii solisti kui orkestri pühendunud austajad. Elgari tšellokontsert võimaldab ammendamatuid kujutluspilte ja annab solistile katkematult juhtrolli, piltlikult öeldes “dirigeeribki” tšellist algusest lõpuni nii orkestrit kui dirigenti. Marcel Johannes Kits haaras kõiki osapooli juba oma esimese soolotšello retsitatiiviga, kutsudes kaasa vahelduvate mälupiltide teekonnale, milles aeg kaotab oma mõjuvõimu ja kus ei interpreet ega kuulaja ole mitte kõrvalseisja, vaid osaline. Voogavad, jutustavad, pikad, sügavalt kandvad poognatõmbed ja viimseni pinget hoidvad (üli)vaiksed fraasilõpud justkui “kuulavad” nii öeldut kui ootavad ära vastukaja. Solist ja orkester (ja kuulaja!) elasid kütkeis hoidvas üksteisemõistmises, sellises üliharva esinevas üksolemises, mis on tajutav vaid suurte kunstnike väljendusloomuses. Justkui päevikuleheküljeliselt jutustav ja reeglitest vaba heliteos jätabki interpreedile väljendusvõimalusi, kus on koos nii hingeline avatus kui salajasim peidus pool. Marcel Johannes Kits oli veenev nii oma “meeleoluvõbeluste” impulsiivsuse kui ka tehniliste registrivahetuste ja dünaamikanüansside peentäpsusega, kuid vast eelkõige eriliselt kaasahaarava ja sügava sisseelamise poolest, pälvides ülivõimsa aplausi. Lisapalana kõlanud Elgari “Ohked” (“Sospiri”) kinnitasid kõike eelöeldut. Rahvatarkus, et muusika võib kõnetada erineval moel, tuli kõigile kuulajaile kindlasti meelde, kui kontserdisaalis metalse külmusega raksatasid Lutosławski orkestrikontserdi “Intrada”-osa helimüürid olnu ja oleva vahele. Jah, Elgari järel igas mõttes väga suur kontrast. Kuid taolise varasemaid väärtusi minemapühkiva pöördelisusega vaadatigi ju läinud sajandi 50-ndail tagasi möödunud aegadele, avades tee uutele eelistustele, otsides seejuures ühtlasi ka senitundmatuid mänguvõtteid ja katsetades tehnilise virtuoossuse piire esituskunstis. Suurim tunnustus igale ERSO mängijale: tehniliselt oli orkestrikontserdi esitus tõesti vapustav oma pööraste tempode, pillirühmade ülitäpse ja koosmänguliselt vägeva tulevärgi poolest, kus tuli ülikiirelt reageerida dirigendi silmapilgutuselegi. Orkester sai tõesti hiilgavalt hakkama! 10. veebruari kontsert, kavas kuldse klassika puhas kuld ja raadiote soovikontsertide lemmiklood, algas otsekui vabas tempos jalutuskäiguga piki Doonaud Schwarzwaldist Musta mere poole. Selle pika teekonna nii mõnestki peatuspaigast on meist kindlasti paljudel olnud võimalus kaasa võtta omi mälestusi. Ja nii mõneski Doonau-äärses linnas – sh muidugi Viinis – on kunagi elanud ning muusikat loonud Mozart, kelle klaverikontserdi esitus kujunes Sten Heinoja soleerimisel selle õhtu kulminatsiooniks. Usun, et Mozarti klaviiri avades mõtleb iga pianist sellele, et tolle kontserdi on Mozart kirjutanud iseendale ning nüüd on mul au puudutada samu noote! Mind väga köitis Heinoja läbivalt ühtlase voolava sillerdusega kujundatud pehme legato ja puhas sõrmelöök, selge vormitunnetus ja koosluses orkestriga faktuuri detailne läbipaistvus. Kui noor pianist suutis juba oma esimesel selle kontserdi ettekandel orgaaniliselt sulanduda Mozarti partituuri, siis kindlasti leiab ta uusi tahke juurde järgnevatel. Kõigi Mozarti instrumentaalkontsertide aeglased osad on mind lummanud, nii ka seekordsed kaugusse vaatavad mälestuste teed. Kuldse klassika õhtu lõpetas Brahmsi 3. sümfoonia, millega ERSO on kokku puutunud mitme dirigendi ja tõlgitsuse kaudu. Seda ülituntud võimsate teemadega (eriti III osa!) muusikat ongi esitatud kord vaoshoitumalt, siis jälle romantilise või üliromantilise paatose ja kiretulega. Kõik sõltub ju dirigendist. Seekord hõljus kontserdisaalis ühtaegu nii brahmsilik kui wagnerlik romantikaajastu vaim, mille tundelisi teemasid ja värve aitasid erilise väljendusrikkusega esile tuua klarneti soolod, flöödi sära, metsasarvede ja tšellode kandvus, viiulirühma kujundlik fraseerimine ja kogu orkestri ühtlaselt kandvad kõlalised vahekorrad. Orkestri poolelt oligi just sümfoonia õhtu parim ettekanne, aga kogu kava (orkestri lisapalana veel Brahmsi “Ungari tants” nr 5) haakus tõesti ülihästi kontserdisarja “Puhas kuld”! 3.02 Richard Wagneri avamäng “Polonia”, Edward Elgari tšellokontsert e-moll op. 85 (solist Marcel Johannes Kits), Witold Lutosławski orkestrikontsert, dirigent Antoni Wit. 10.02 Johann Straussi jr “Ilusal sinisel Doonaul”, Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontsert nr 23 KW 488 (solist Sten Heinoja), Johannes Brahmsi 3. sümfoonia, dirigent Jun Märkl.

Ukraina suurim klassikalise muusika festival „Odessa Classics“ jätkub seoses Venemaa agressiooniga taas väljaspool Ukrainat. Festivali eelkontsert toimub juba 9. märtsil Tallinnas Mustpeade majas ja seal esinevad festivali kunstiline juht, pianist Alexey Botvinov, eesti viiuldaja Hans Christian Aavik ning pianist Karolina Aavik. "Odessa Classics Tallinn" põhiprogrammi pidulik avamine toimub 25. mail Estonia kontserdisaalis, mille järel saab kontserte nautida veel Viimsis, Laulasmaal ja Tartus. Festivali eelkontserdi toetaja on GO Group. Festivali korraldavad Eestis teist aastat järjest Kultuuripartnerluse SA ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Kultuuripartnerluse SA juhataja Meelis Kubitsa sõnul on festivali korraldamise eesmärgiks selle traditsiooni säilitamine. "Eesti kontserdipublik ja ettevõtjad on ulatanud abikäe Ukraina ühe tuntuima kultuuribrändi traditsiooni säilimiseks ja seetõttu seisab Tallinn uhkelt Zürichi, Bonni, Thessaloníki, Vilniuse ja teiste linnade kõrval, kus festivali kontserdid juba teist aastat eksiilis aset leiavad. Meil on hea meel, et Ukraina abistamises viimase aasta jooksul suurt rolli mänginud GO Groupi asutajad nõustusid ka festivali eelkontserti toetama," sõnas Kubits. "Odessa Classics Tallinn" 2023. aasta esimesed kontserdid toimuvad 9. märtsil Mustpeade majas ning festivali pidulik avamine, mis toob Tallinnasse kaheks kontserdiks taas ühe maailma tuntuima viiuldaja Daniel Hope’i, toimub 25. ja 26. mail Estonia kontserdisaalis. Festival toimub lisaks veel Viimsi Artiumis, Arvo Pärdi keskuses ja Tartus Heino Elleri muusikakoolis. "Odessa Classics Tallinn" lõppkontserdil 7. juunil esinevad Estonia kontserdisaalis Olari Eltsi juhatusel Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja pianist Alexey Botvinov. "Odessa Classics" on 2015. aastal asutatud klassikalise muusika festival, mis on algusest peale olnud tihedalt seotud eesti muusikute, kontserdikülastajate ja toetajatega. Ukraina vastu peetava sõja alguse järel otsustati tuua festivali tegevus ajutiselt üle Tallinnasse, mille järel pakkusid festivalile kodupaika veel mitmed teised Euroopa riigid. Lähem info https://odessaclassics.com/ https://www.facebook.com/OdessaClassics

Plokkflöödimängijatega on üldiselt nõnda, et suurem osa neist loob oma ansambli, sest no päris orkestripill see ei olevat. Eks see kehtib ka meil ja seepärast oleme koos Reet Sukaga kammerlikes vormides palju eksperimenteerinud ja otsinud rikkast kõlavärvide laekast neid kõige põnevamaid. Peab tunnistama, et see tegevus on meid kandnud järjest kaugemale kaasaegsete pillide esteetikast ja ega seda väga kahetseda oskagi. Mõned korrad on aga Tõnu Kaljuste kutsunud meid mängima Tallinna Kammerorkestrisse. Tunnetest valitses uudishimu ja rõõm, kuid oli ka kahtlusi. Interpretatsioon puudutas ja orkestri tase oli oluliselt kõrgem kõikidest siinmail tegutsenud barokkorkestritest. Ometi, kui XVIII sajandi pillide hõrk kõlavärv on kõrvus, tundub, nagu oleks keegi kirsi tordilt näpanud. Kuigi tort ise oli maitsev, tekkis siiski unistus kuulata Kaljustet just barokkorkestri ees. Unistustel on aga kombeks täituda. Tõnu Kaljuste juhatas 2021. aasta festivalil “Tallinn feat. Reval“ Tallinna Barokkorkestrit (TBO). Oli inspireeriv, kuid süües kasvab isu. Jah, tämbriliselt jõudsime peaaegu kohale, kuid tehniliseks etaloniks jäi pigem – kammerorkester. Mullu seisis sama TBO ees aga Andrew Lawrence-King. Midagi oli muutunud. Kontrabass oli asendunud violone’ga, Tartu suurepärase meistri Roland Suitsu värske meistriteosega, mida ta meile suuremeelselt laenas. Teise suure erinevuse tõid kaasa orkestriga liitunud suurepärased, säravate silmadega noored keelpillimängijad. Kontserdi järel segunes rõõm aga teatud liiki kurbusega, sest siit oleks tahtnud küll edasi liikuda, kuid järgmist kontserti niipea ei paistnud. Projektipõhine tegevus kvaliteedis pikemaajalist kasvu ei taga. Põrgatasime pikalt erinevaid võimalusi Andrew Lawrence-Kingiga. Saavutatud tase rõõmustas, kuid arengu tagab vaid regulaarne töö. Selleks ei olnud aga raha. Selle küsimine oleks justkui avansi soov. Selles, et suur potentsiaal on olemas, olime ühel meelel. Siis juhtus aga ime. Maestro tegi ettepaneku see ahel lihtviisil katki murda. Leppisime kokku, et proovid on iga nädal ja kontserdid iga kuu. Muusikud, ka Andrew Lawrence-King, tasu ei saa. Orkestrisse on oodatud kõik barokkpillide mängijad, kes on eelmiste punktidega päri. Otsustasime mitte oodata ja esimene kontsert tuleb juba 8. märtsil. Ilmselt on see ainus tähtpäev, mis sobib väikese kohandamisega eelmisest ajast kaasa võtta. Kontserdi pealkiri on “La Musica” ja kava XVII sajandi itaalia naisheliloojatelt, naistele pühendatud lugudest või lihtsalt naistest. Teine kontsert 1. aprillil ja ka selle kava sisu on kuupäevaga tihedalt seotud. Kontserti korraldades, isegi juhul, kui orkestrandid esinevad õhinapõhiselt, ei pääse korralduskuludest. Kas peaksime peale maksma? Meile ulatas abikäe Tallinna Filharmoonia ja just nendega koostöös esitamegi esimesed kavad. Ja nii lihtne see siis ongi? Loomulikult olid meil oma kahtlused. Eestis on aegade jooksul tegutsenud vähemalt viis barokkorkestrit. Kas peaksime tegema veel ühe? Kuidas toimida viisil, et ühe orkestri edendamine ei pärsiks häid kolleege? Me ei vaja uut orkestrit, vaid muutusi, mis ühendab kogu valdkonda. Kuidas küll leida sobivaid aegu ja kas meie parimad on samuti nõus nii ulatuslikult panustama? Nüüdseks on meil päris palju muusikuid, kes on end pühendanud mõne barokkinstrumendi mängimisele ja saanud, tihti maailma tunnustatumates kõrgkoolides, erialase hariduse. Järjest tuleb juurde ka kutseliste koosseisude orkestrante, kelle kirg on mängida ajastu pille. Kas on üldse eetiline kutsuda muusikuid tasuta mängima? Kas peaksime kuulda võtma hääli, kes peavad seda kõike sinisilmseks? Kes üldse tulevad? Kõikidele nendele küsimustele otsisime vastuseid. Ei, me ei arva, et muusikud peaksid töötama tasuta. Meiegi eesmärk on pigem vastupidine. Loomulikult jäävad alles kõik tasulised kontserdid. Rääkisime läbi meie festivalikorraldajatega ja pakkumisi on pigem lisandunud. Usume, et publikuhuvi teeb oma töö. Taseme tõustes ei piirdu me ka kindlasti Eestiga, vaid soovime hinnaalanduseta osaleda rahvusvahelises kontserttegevuses. Esimesed tulemused rõõmustasid: soovi osaleda on avaldanud muusikud pea kõikidest tuntud ansamblitest (Cantores Vagantes, Corelli Consort, Floridante, Hortus Musicus, Rondellus jt,) lisaks mitmed Tallinna Kammerorkestri liikmed, ERSO ja Estonia teatri orkestri pillirühmade kontsertmeistrid. Päris üllatus see aga ei olnud, sest mõne aastaga on Andrew Lawrence-King leidnud tee meie muusikute südamesse. Jah, ta on oma ala vaieldamatu ekspert, töönarkomaan ja seda harvaesinevas kombinatsioonis suure musitseerimisrõõmu ja erakordse soojusega. Üks tähtis asi veel. Ta on toonitanud, et see orkester ei kuuluks talle, vaid TBO peab olema avatud koostööks kõikide festivalide ja kooridega, kellele on tähtis ajalooliselt informeeritud esituslaad. Vähetähtis ei ole ka see, et eeskuju, motivatsiooni ja tulevikuperspektiivi vajavad EMTA varajase muusika keskuse tudengid ja MUBAs kanda kinnitavad varajase muusika õppurid. Õnnitlema peame ka orkestri juba leidnud publikut, ja ka neid, kellel see rõõmus avastus veel ees seisab. No ja veel need solistid ja dirigendid, kes on tulemas – kuid sellest juba järgmisel korral.

Prantsuse helilooja ja pedagoog Nadia Boulanger tegi oma paljudele kompositsiooniõpilastele selgeks, miks on vaja põhjalikult tunda ja läbi töötada kogu muusikalugu alates gregoriaani koraalist kuni viimase olulise teoseni, mis on enne sinu teose sündi kirjutatud. Seepärast, et oskaksid omandatut "rikkuda" – siis oled sa isikupärane looja. Ilmselt peab tundma ka muusikalist tausta, mis meid saadab lakkamatult lausa mürana. Pole just palju neid heliloojaid, kes tänapäeval riskivad kuulajate ette tulla täismahulise autorikontserdiga. 28. jaanuaril sisustas Pärnu kontserdimajas sellise õhtu helilooja Mihkel Kerem. Esinesid Pärnu Linnaorkester ning solistid Triin Ruubel (viiul) ja Kanada päritolu tšellist Willem Stam. Dirigendipuldis Keremi loomingu väsimatu propageerija Mikk Murdvee. Kavas oli Keremi viiulikontsert, esiettekandena tšellokontsert ja 6. sümfoonia. Keremi teoste nimistu on 41-aastase looja kohta väga pikk ja austust äratav, ületades 170 oopuse piiri, millega ta õigustab oma kuulumist Jaan Räätsa andekaimate ja järjekindlamalt töötavate (Räätsa sõnad!) õpilaste esiritta. Nimetame siin vaid 8 sümfooniat ja 10 (!) keelpillikvartetti. Suurima tähelepanu ja ka auhinna (LIFA Award Best Original Score) on pälvinud Keremi teos “1984”, mille põhjal on tehtud film, mitte vastupidi. Dmitri Šostakovitši küllap traagilisima teose, 2. tšellokontserdi kulminatsioonis kõlab Odessa lorilaul “Oh eti bubliki po vsei respubliki”. Selliseid näiteid võib selle suure meistri loomingus kohata palju. Eesti-inglise või vastupidi, kuid siiski eesti helilooja Mihkel Keremi loomingus on kuulda (autori enda teose annotatsioonile toetudes) samalaadset võtet, kui kuuleme tema viiulikontserdi finaalis (III Lento) inglise lastelaul “Itsy bitsy spider”. Viisike on ka meile tuntud patriootilise lauluna “Ela ja õitse, armas kodumaa”, kuid see polegi nii oluline. Oluline on, et süütust lastelaulukesest on saanud viiulikontserdi sügavtõsiselt mõjuv finaal. Viiulikontserdi ettekanne Triin Ruubelilt oli enesekindel ja interpretatsiooniliselt veenev ning meeldis väga ka publikule. Teose esiettekande tegi sama koosseis 2018. aastal. Kindlast kuulub kontsert omas žanris Eesti heliloomingu paremikku. Tšellokontserdi esiettekandel soleeris Willem Stam ja see teos väärib žanri tippteosena vast avaramatki areeni kui üksnes Eesti muusikas. Tšellokontserdi iseloomustamisel kasutan taas autori sõnu annotatsioonist: rõhk on tellija (Willem Stam) kui solisti võimete eksponeerimisel ja natuke ka "kiusamisel". Pean ütlema, et solist sai ka kiusamisega hiilgavalt hakkama ja esitus pälvis ülisooja vastuvõtu. Kontserdis ei puudu ka vaimukas huumor (finaalis) ning dirigent toonitas seda aeg-ajalt näoga publiku poole pöördudes. Tõde peitub dirigendi sõnades, et ta usub publikut esitust nautivat – nii see tõesti oli. Mind võlus tšellokontserdi orkestrikoosseis ja selle kõlaline suhe solistiga. Autor on partituuri usaldanud ainult keelpillidele ja teinud seda äärmiselt veenvalt ja meisterlikult. Ka Keremi 6. sümfoonia iseloomustamiseks tsiteerin kõigepealt heliloojat ennast. Pandeemia ajal oli ta sunnitud rassima koduaias, kangutades kive ja meenutades Eduard Vildet, kes on öelnud: ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee – nii sündiski 6. sümfoonia. See oopus on äärmiselt sisukas ja mõjus, seda võimendas ka kogu õhtul kõrget taset ja viimistlust näidanud Pärnu Linnaorkester Mikk Murdvee juhatusel. Keegi ei ole keelanud mul avaldada saladust, et varsti ilmub ka heliplaat, kus kõik kolm teost on eksponeeritud. Kutsun meie tegijaid üles haarama Keremi teoste partituure ja neid esitama, sest ega ta siis pole Pärnu Linnaorkestri resident, ta on UK-s resideeriv eesti helilooja. Me väärime tema loomingut.

Uuel albumil leiab Sooäärele omast lüürilisust, melanhoolsust, ilusaid, kohati ka naivistlikke meloodiaid. On head, tervelt maskuliinselt ennast tõestavat, tugevate soolodega jazzi – “Waltz in Kadriorg”, klassitsistlik “Always Alive”, tõtlik, ülilühida, vaid algul terviklikult esitatava teemaga miniatuurne kalliskivi “New Costume”. Teisalt on Sooäär on juba pikemalt olnud jazzivälistel inspiratsiooniotsingutel: kunagi Eesti kandletraditsioonis (Tuule Kann, ansambel Eesti Keeled), hilisemail ajul klassikute (Bach, Tšaikovski, Tormis) manu. Viimased on värskele loomingule väga viljaka mõjuga, seda nii harmooniates-meloodiates kui ka vormis ja vormiselguses. Ballaadid nagu “Zula”, “Listening to the Night Sky”, “Old Dance” on juba täiesti kammermuusikalikud tervikud – võiks tegelikult astuda ka viimase sammu, rookides subjektiivse algega soolotamine sootuks välja. Vaat see oleks juba väike revolutsioon, üsna novaatorlik jazzansambli kõla kontekstis. Selliseid läbikomponeeritud palu saaks esitada kas iseseisvalt või seotuna mõne teise palaga siis juba panoraamsemaks tervikteoseks. Kõigis lugudes ei pea olema soolosid. Improviseeritud vaheosa vajadusel on võimalikud ka neutraalsemakõlalised meetodid: nt müra, atonaalsed helipilved. Või häälutus (Ilmar Laaban, Jaan Malin, Roomet Jakapi). Vaikus. Kahe sõnaga: John Cage. Poola rahvalaulu mõjuline nimilugu “Zula” on täiuslik pala, ilus, rahuseisundis komponeeritud. Ei pea midagi tõestama – kui, siis vaid seda, kui vähe võib mängida, et muusika sünniks. See pala väärib kindlasti kohta Sooääre meloodiate juba praeguseks kõhukas kullafondis. Jaak Sooäär on muusikuna väga aktiivne: kogudes kogemusi paljude muusikute ja žanritega teeb ta oma elu huvitavaks. See on ühest küljest vaheldusrikas, aga teisalt korjab ta mesilasena infot, millega mõni uus loominguline artefakt sünteesida, lähtugu see siis Tormisest, biitleist vm. Ta hoiab asju enda jaoks värskena, püsides nii oma loominguga värskena ka kuulajale. Boonusena osutub mõni koostöö püsikollektiiviks aastaiks, lubades projektindusest hingetõmmet. Aga trummar Markku Ounaskarit ja kontrabassimängijat Ara Yaralyani julgustaksin senisest enamgi suveräänselt, põhiskeemiüleselt, jazzilikult antagonistliku vabadusega Jaagu materjaliga ümber käima. Range klassitsismi ja jazziliku vabaduse realiseerunud vastuolu oleks jumalik.

2022. aasta lõpul nägi ilmavalgust Erkki Otsmani uus CD “Chanson &Tango”. Prantsuse šansoonidest ja Argentiina tangodest üllitis koosnebki, sekka mõned eestikeelsed palad, mis lahtiseletanuna tähendab, et vanad tuntud lood uues, erkkiotsmanlikus kuues. Kõikide laulude arranžeeringud on teinud Allan Jakobi, kes artisti ka akordionil saadab, lisaks on tegev saateansambel koosseisus Andranik Kechek, Tanel Liiberg, Toivo Unt ja Liina Amon. Eesti keeles esitatavad laulud on eestindanud Loone Ots, Lauri Leesi ja Ain Kaalep. Tuleb tunnistada, et laulude seaded on meisterlikud ning sama meisterlik on ka Eesti ühe improvisatsiooniguru Andranik Kecheki klaverisaade. Erkki Otsman, kes alustas lavalist tegevust eelmise sajandi üheksakümnendate alguses Tartu lokaalides, on läbi teinud märkimisväärse arengu ning tõusnud oma loomingus arvestatavaks artistiks Eesti ja Baltikumi kabareemaastikul. Otsmani esinemismaneer on sugestiivne, emotsioone tekitav ning avatult kirglik, kohati võibolla isegi liiga avatud, kuid see on maitseküsimus. Parima osa tema järjekordsel helikandjal moodustavad prantsuse šansoonid, sest neid esitab Otsman suurepärase maitse- ja stiilitunnetusega. Üleüldse moodustavad artisti loomingust kvaliteetseima osa Zarah Leanderi ja Edith Piafi repertuaari kuulunud omaaegsed menulood. Tangod on muusikalises plaanis esitatud hästi, kuid nendes ei pääse Otsmani isikupära sedavõrd mõjule kui prantsuse lauludes, mistõttu on nad šansoonidega võrreldes kahvatumad, kohati laialivalguvad. See-eest prantsuse laulud on esitatud nüansirikkalt, peenekoeliselt ning alltekstiga, mida selle maa kultuuri läbi ja lõhki tundev ning armastav Otsman suurepäraselt edastab. Seega on plaat kingitus eelkõige prantsuse laulude sõpradele. Ka keeleliselt on šansoonid Otsmani ettekandes nauditavaimad, talle sobib prantsuse keel enam kui eesti keel. Plaadil on mitu eesti keeles esitatud laulu, mis mõjuksid prantsuse keeles esitatuna eks sugestiivsemalt. Me ei saa Otsmani klassifitseerida ühegi meile tuntud hääleliigi alla, ta pole ei tenor, kontratenor, sopran, alt ega bariton – ta on lihtsalt hääl, looduslikult huvitav ja omapärane. See teeb artist Otsmanist nähtuse, keda ei saa millegi alla liigitada, ta on ehe ja isikupärane oma erandlikus ja maitsekas androgüünsuses, mis kandub edasi tema esitatud lauludesse.

Tiktokist Kanal 2-ni, on eso-gurudest (valgusemadest šamaannõidadeni) saanud eranditult turumajanduse funktsionaalne osa, mitte erand. Vaimsuse ja mütoloogilisuse plahvatus on aset leidnud ka popmuusikas, etenduskunstides, kaasaegses kunstis või plakatidisainis: new age, ordurüütlid, krüptilisus, šamanism, goblin’id ja lääne budism. Kõik justkui tahavad sellest tulutoovast ärist osa saada. Mõnesid peetakse šarlatanideks, teisi loovisikuteks. Kindlasti ei tasu kõiki ühte patta panna, aga tinglikult ikkagi närib. Kui tõsiseltvõetav see mütopoeetiline poos tegelikult on, eriti kui eso-mõjutusi integreeritakse irooniliselt? Aigar Valsi uus album just sellist kõhklust minus tekitab. “Uue ajastu guru” on albumina atmosfääriline kompott, mille eksperimentaalsust näitab žanriline mitmekesisus: autor annab aimu, et kohtab stiile free jazz’ist, trance’ist post-rock’ini. Lisaksin veel aimatavad metal-muusika mõjutused, 1960-ndate psühhedeelia, kantri ja folgi. Kellele meeldib helidisain, siis võib Valsi oskus komposiitida kõlada ahvatlevalt. Intermezzo “Päevauni” meenutab Visible Cloaks’i: see on nutiseadeldiste ambient, mille rikuvad ära üleliigsed klahvpillihelid. “Vaba tahte valitseja” on hea näide, kuidas Valsi lodev hääl pihustub laiali eri instrumentide loodud kõlakontrastide psühhedeelses virvarris, võttes pigem varju ja varjundite vormi, mis kaunistab trummi-, süntesaatori- või elektrikitarrihelisid. Vals kardab domineerida, esile tulla, peale suruda. Palades “Ood õnnele” ja “Tulilinnus” kuulen kultuuriliste allhoovusi My Bloody Valentine’ist Ash Ra Templini. “Orduretk” ja “Süsi” seovad peaaegu kakofooniliselt Vaiko Eplikut, Scooterit, dungeon synth’i ja orelimuusikat. Tehniliselt toimib kõik mingi piirini, kuigi trummid ja süntesaatorirajad on tihti “sültjad”, nagu Valsi hääl. Puudu jääb instrumentaalsest jõulisusest, mis kontrastina aitaks vokaali õrnust toonitada, nagu on teinud eelmainitud My Bloody Valentine. Ilma pimeduseta pole ju ka valgust. Eri kompositsioone ja Valsi vokaali seob nende introvertne meelelaad, täis muinasjutulist eneseotsingut ja -imetlust. Tehku guru mis tahes, aga see eskapism ei irruta kuulajat oma igapäevast. Tundub, et peagi see loverboy müto- või zen-esteetika on varsti passé ja muundub millekski märksa ohtlikumaks. Alternatiivsete maailmade ja müstika otsing võib kõlada ka radikaalsemalt. Popmuusika ajaloost leiab seda küll: The KLF, Drexciya, Björk, black metal, Miles’i “Bitches Brew”, Hendrixi “1983… (A Merman I Should Be)”, Wu Tang Clan jt. “Uue ajastu guru” pole liiga veider ega liiga lääge, pole liha ega kala, pigem post-rock’i tofu, kust pole justkui millestki kinni haarata.

PERSOON Kristiina Rokashevich – raamidest välja! Ia Remmel Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab. TÄHT Andris Nelsons – elava muusika eeskuju. Taavi Hark KIRG Haapsalu salli mustrite imeline maailm. Lisa Kawasaki PILK Mida vajavad Eesti muusikakoolid? Piret Rips-Laulu ettekandest EMN juubelikonverentsil ja EML muusikakoolide küsitlus. PILK Eesti muusikud üle Eestimaa. PLMF 20. Intervjuu Pille Lillega. Ia Remmel MÄLU Rein Laul – eestlasest professor Peterburi konservatooriumis. Margus Pärtlas PILK Muusika – energia, sagedus, võnkumine. Marju Riisikamp Eesti muusika kroonika. Alo Põldmäe raamatust. Virge Joamets MÄLU Helju Meriste – Viljandi levimuusika alustala. Maret Tomson PILK Kuidas lindistada kümme päeva ainult vett. Konstantin Kuningas MULJE Intensiivsed taaskohtumised pulbitseva loovusega “Jõulujazzil”. Marje Ingel Impromptu. Eesti Sinfonietta kontserdist. Toomas Velmet Monika-Evelin Liivi preemia Rael Rendile. Harry Liivrand Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

Alo Põldmäe, “Eesti muusika kroonika” I osa (1172–2005), Eres Estonia Edition, 2022, 88 lk. Ilmunud on “Eesti muusika kroonika” I osa, tõenäoliselt esimene omataoline eesti muusika ajaloos. Kui mõelda mingi võimaliku eeskuju peale, siis meenub sajandivahetusel TMKs ilmunud artiklite sari “Sajand teatris, muusikas, kinos”, kus peiliti välja XX sajandi olulisemad sündmused nendes valdkondades nii Eestis kui laias maailmas ja mis oli igati põnev lugemine. Siinne ajaraamat algab aastaga 1172 – varaseim märk eestlaste muusikaharrastuse kohta pärineb Saxo Grammaticuse kroonikast “Gesta Danorum” –, ja lõpeb 2005. aastaga. See teeb hõlmatud ajaks kokku 883 aastat. Trükist tuli raamat aga alles 2022. aastal ja sel puhul tehtud aritmeetika annab kena ümmarguse numbri – 850 aastat eestlaste mainimisest muusikaga seoses. Varasematest sajanditest on ära märgitud nt arheoloogilisi leide (XIII saj II pool – vanim Eestimaalt leitud pill, Otepää linnamäelt välja kaevatud pronksist sõjasarv), teadaandeid orelite (1433 – Tallinna suurtulekahjus said kannatada kõik linna kirikute orelid), muusikute värbamiste/esinemiste (1521 – Tallinna linnamuusikud hakkasid saama kindlat aastapalka) jne kohta, liikudes tasapisi konkreetsemate isikute ja sündmuste poole (1640 – esimene Eestis trükitud kunstmuusika noot). Mida aeg edasi, seda detailirikkamamaks pilt muutub. Autor on markeerinud eesti muusikaelu puudutavat väga laias spektris. Mainitud on üleriigilisi olulisi muusikasündmusi nagu üldlaulupeod, aga ka väiksemaid laulupäevi. Jälgitud on muusikainstitutsioonide tegemisi (Vanemuise, Estonia ja Endla olulisemad teetähised, heliloojate liidu asutamine jt organisatsioonide olulisemad sündmused), markeeritud on muusikaõppeasutuste algus Tartus ja Tallinnas, olulisemate muusikakollektiivide asutamine (ERSO, RAM, Tallinna Kammerkoor, TAM, Tallinna trio jpt) ja nende mõned tähtsamad verstapostid, muusikaga seotud muuseumide rajamine. Ära on mainutud olulisemad muusikaraamatud ja ajakirjad, muusikutele antud aunimetused ja nende pälvitud auhinnad, tuntumate klaveri- ja orelimeistrite tegevus jne. Välja on toodud ka olulisemad Eestis korraldatavad festivalid ja konkursid ning ühtlasi meie interpreetide suuremad saavutused rahvusvahelistel võistlustel. Mainitud on ka mõned olulisemad külalisesinejad, nagu Liszt 1842. aastal Tartus või Sergei Prokofjev 1934. aastal Tartus ja Tallinnas jt. Kõrvale pole jäetud ka muusikateadlaste suuremaid ettevõtmisi, nagu Balti muusikateadlaste konverentsid või muusikateaduse seltsi asutamine jne, samuti on ära toodud baltisaksa muusikaelu olulisemad sündmused kuni nende ümberasumiseni 1939. aastal. Kogu selle kirju materjali vahel on kastis, muust materjalist silmatorkavalt eraldatult, välja toodud eesti heliloojate olulisemad teosed, varasemate aastate kohta hõredamalt, aga alates Rudolf Tobiase avamängust “Julius Caesar” (s.o tema Peterburi konservatooriumi lõputöö, 1896) enamvähem iga aasta kohta midagi. Olulisemad heliloojad ja interpreedid on pälvinud oma surma-aasta juures ka pisikese kokkuvõtte enda elu ja tegevuse/loomingu kohta. Raamatu suur väärtus on minu meelest see, et kodu-Eesti muusikaeluga on sünkroonselt ühte põimitud ka välis-Eesti muusikute tegevus ning nõnda on lõpuks nemadki oma tööde ja saavutustega eesti muusikaelu vahetuks osaks saanud. Mainitud on nt 1939. aastal Saksamaale ümberasumine ja 1944. aasta põgenemine, ära on märgitud välismaal asutatud eesti koorid, peetud laulupeod, kirjutatud heliteosed jne. See materjal on ju senini olnud kodu-Eesti muusika(elu)st täiesti eraldi. Samuti on tore näha, et “tõsise” muusika vahele on põimitud olulisemad rahva- ja “kergema” muusika teetähised, olgu siis Leegajuse, John Pori jazzorkestri või Ruja asutamine, Viljandi folk, “Eurovisioooni” lauluvõistluse võit jpm. Materjali on seega palju, aga siit saab konspektiivse ülevaate kogu eesti muusikas aegade jooksul toimunu kohta. Veidi kahju on küll sellest, et käsikirja valmimise ja trükkimise vahele jäi nõnda pikk periood – vahepeal on ilmunud uurimusi värskema materjaliga. Silma torkab ka toimetuslikke asju, nt ebajärjekindlusi kas või nimede kirjutuses (kas initsiaaliga või eesnimega), osa infot (nt kollektiivi kaugema tuleviku kohta) võinuks ehk olla sulgudes, mõned ebaolulisemad detailid oleks võinud kärpida. Häirivad ka korrektuurivead – tühikud ja kursiivid üle või puudu, side- ja mõttekriipsud ning jutumärgid kord nii, kord naa. Kahju, et see esmapilgul pisike, aga trükise kvaliteedi näitajana oluline töö on tegemata. Aga Alo Põldmäe mitmekülgsus ja jaks niivõrd erinevaid asju mitte ainult algatada, vaid ka lõpuni viia, on märkimisväärne ja ka tema eesti muusikaloo uurimise ja jäädvustamise alal tehtu on mitme inimese jagu. Ka see trükis väärib kohta muusikahuvilise raamaturiiulil oma materjali tiheduse ja eri valdkondade ühendamise tõttu. Raamatut saab osta nt teatri- ja muusikamuuseumi raamatuletist või kirjastusest tellida.

Julgen kinnitada, et selle ajakirja lugejate enamik on maast madalast kasvanud muusika sees, lapse ja noorukina rõõmustanud/kurvastanud pillimänguoskust omandades, saanud üha rohkem ja rohkem teadmisi muusika, heliloojate, suurte interpreetide kohta … Professionaalse muusiku ja esitajana teame, et muusikateos ja selle tõlgendus on mitmekihiline nähtus, et enne konkreetset kontserti tuleb lahendada, läbi tunnetada, omavahel kooskõlla viia mitu miljonit ülesannet ja üksikasja. Käesolev kirjalik mõttearendus ei pretendeeri teadustekstile, pigem on see kantud n-ö ahaa-elamusest ja naiivsest avastamisrõõmust saada teada kasvõi murdosakestki juurde selles üüratus helide ja helikombinatsioonide maailmas. Järgneva lause autor on serbia päritolu leiutaja Nikola Tesla, füüsik, elektri- ja mehaanikainsener, üks raadio leiutajaist, kelle uuritavate teemade hulka kuulusid röntgenikiired, magnetkiirgus, esimesed traadita sidevahendid: “If you want to find the secrets of the universe, think in terms of energy, frequency and vibration.” (Kui soovid teada saada universumi saladusi, mõtle energiale, sagedusele, vibratsioonile; www.quora.com.) Lihtsustatult võttes võib nentida, et helid on sagedused ja võnked, mida saab mõõta. Madalad helid võnguvad aeglaselt, kõrged – kiiresti. Mis toimub, kui helivõnked “puudutavad” inimorganismi? Nad panevad selle vibreerima, kuna inimorganism koosneb 70% veest ja vesi teatavasti reageerib vahetult välismõjutustele. Oma koduplaneeti võime õigustatult kutsuda planeet VESI! Põhjus teadagi selles, et vesi katab 2/3 maakera pinnast. Vesi on suurepärane energiakandja ning spetsiaalse töötlemise käigus saab vette salvestada tohutul hulgal energiat. Me oleme vee keskkond, mida mõjutab iga meie mõte, meeleolu ja sõna. Helil on rida füüsikalisi omadusi nagu võnkesagedus, lainepikkus ehk võnkeamplituud, helikiirus, helirõhk, heliintensiivsus, helivõimsus, helienergia. Heli on midagi palju enamat kui vibreerivad signaalid. Ta on mitte ainult kommunikatsioonivahend, vaid ka elu hoidja ja arendaja, toimides inimestevahelise teadvuse, ühiskondade ja tervete tsivilisatsioonide vahelise kanalina. Kuulajatele pakutavate kontsertide kavad on n-ö seinast seina, ulatudes estraadist klassikani, koosseisud on erinevad, stiilid on erinevad jne. Mis fenomen kannustab meid eelistama mingit teatud muusikastiili? Üks kriteeriume on kindlasti kultuuriline taust, sest ilma eelneva ettevalmistuseta inimene ei adu kaugete kultuuride muusikat. Oluliseks osutuvad kogukonna tunne, kuhugi kuuluvus, osaduse tunne. Samuti erineb drastiliselt ja isikuti viis, kuidas muusikat kuulame. Pandeemia-aastad on olnud heaks näiteks selle kohta, kuivõrd siiski vajame elavat esitust ning kinnitame üha veendunumalt, et esineja ja publiku sünergia on midagi erakordset. Kontserdiolukordi on mitmesuguseid: akadeemiline kontsert suures saalis (näiteks pianisti sooloõhtu), jazzikontserdid salonglikumas miljöös, mil lisaks improvisatsioonile areneb muusikute spontaanne suhtlus publikuga, ka sõna vahendusel. Loomulikult on aplausid neil kahel kontserdil erinevad, teise näite puhul palju vahetumad. Mis siis otseselt kuulajat mõjutab? Loomulikult, muusikal on esteetiline mõõde, ta rahustab ja lõõgastab meeli. Ometi, lisaks esteetilisele aspektile sisaldab helide maailma võrratult rohkemat, kui me ettegi kujutame. Aga kas oleme teadlikud üldse sellest, kuidas helid inimest konkreetselt mõjutavad, nii füüsiliselt, psüühiliselt kui vaimselt? Konkreetne vastus küsimusele muusika mõjust inimesele on võimalik vaid füüsikaliste ja bioloogiliste näitajate põhjal. Siinpuhul paar ülevaatlikku seika füsioloogilise heli kohta. Kui heli läbib inimese kuulmiselundid, teiseneb füüsikaline heli füsioloogiliseks heliks ehk tekib kuulmine. Füsioloogiline heli muutub omakorda psüühiliseks ehk muusikaliseks heliks ning tekib helitaju. Muusika mõjul paranevad inimese kognitiivsed, emotsionaalsed ja sotsiaalsed funktsioonid. Veelgi enam – muusika abil on võimalik kohandada haigete keharakkude vibratsiooni ja tugevdada immuunsust. Muusikaesituse psühholoogia uurib interpreedi osa emotsionaalse esituse vahendajana. Me erineme isikuti muusika kuulamisviisi, n-ö ootuste ja lootuste poolest üsnagi drastiliselt. Ühed ootavad kunstmuusika esituselt tekstiliselt veatut, n-ö hillitsetud, korrektset, “kaubanduslikku” (nagu euronõuded puuviljalettidel – õunad kõik ühesuurused jne) esitust. Teised ootavad emotsiooni, suhtlemist, südamest südamesse muusika jagamist. Viimast fenomeni, eeskätt ekspressiivse ajastamise teemat, on kaasaja muusikapsühholoogid palju uurinud. Dr Siu-Lan Tan räägib selle teema kohta järgnevat. Ekspressiivne ajastamine on teadlik noteeritud ajastamisest kõrvalekaldumine selleks, et kujundada oma muusikatõlgendust, st metronoomilise ehk normeeritud aja eiramist. Näiteks kirjeldatakse Claude Debussy “Arabeski” nr 1 (L66) esitust, mil üles liikuva arpedžo ajal tempot aeglustatakse ja alla liikumisel vastukaaluks n-ö lastakse tempot minna. See võte loob erilise kaaluta oleku, erilise lainetuse. Bachi muusikas on võimalusi tempoga mängida kordi vähem. Need on vaid vaevuaimatavad pausid enne järgmisele fraasile üleminekut. Ehkki need kõrvalekalded on üliväikesed, on neil suur roll kuulaja kütkestamises. Arvutiprogrammi abil saab notatsiooni edasi anda metronoomilise täpsusega, ent tulemus on igav ja maitsetu. Ekspressiivne ajastamine annab muusikale juurde elu ning rikastab esitust emotsionaalsusega nõnda, et kuulaja hinnang ettekande emotsionaalsusele saab olla vastavuses sellega, mil määral esituses on kasvavat ja kahanevat ekspressiivset variaablust (Bhatara jt, 2011). Teose dekodeerimisel on võtteid veelgi, nagu näiteks helitugevus, tämber jne. Ekspressiivne ajastamine aitab avada muusikateose struktuuri ning sel viisil suhelda kuulajaga. Nii nagu kõnes on pausidel oluline osa süntaksis, nii ka kõikumised ajastamises kuuluvad omamoodi muusikalise süntaksi koosseisu. Muusikaesituse psühholoogia on mitmetahuline ja vaimustav valdkond. Interpreedil tuleb koordineerida paljusid kognitiivseid, tunnetuslikke ja motoorseid funktsioone. Inglise filosoofilt ja publitsistilt Roger Scrutonilt pärinevad järgnevad sõnad: “Muusika teeb selgelt avalikuks kõik selle, mis oleme temasse panustanud omaenese jõuvarudest. Need jõuvarud peegeldavad meie mina-tunnetust. Just viimane, mitte maailma teaduslik selgitamine, st meie eneste kogemus, mis on seotud liikumise, rütmi ja harmooniaga, mõjutab meie kuulamisvõimet, on millegi subjektiivse peegeldus. Muusikakogemuse võtmekomponendi – liikumise – määrame meie ise, meie ise oleme “sündmuste korraldaja”, mitte pelgalt ruumi geomeetriline idee.” Tehkem järsk kannapööre ja toogem lääne muusikakultuuri kõrvale näiteks ida oma. Metafüüsilisest seisukohast vaadatuna tekitab igasugune muusika astraalseid vorme. Eesti tervendaja, tõlkija, filosoof, muusik ja esoteeriliste raamatute autor Gunnar Aarma on ülihuvitavalt toonud eesti inimestele lähemale ida muusika, eeskätt mantrate teema. Tema sõnade kohaselt on helid keskkonnas lainetena levivad võnkliikumised, mil iga heli loob nähtamatus maailmas mingi kujundi ja helikombinatsioonid tekitavad keerulisi nähtusi. Need on elastses keskkonnas levivad elastsuslained. Aarma on praktiseerinud ja uurinud mantraid, mis tekitavad rea eetrilisi vibratsioone. Mantrad, olles ise helijõud, suutvat kõige edukamalt tungida inimkeha helikeskustesse. Mantra pole lääne mõistes palve, mida saab oma sõnadega koostada, vaid mantra puhul on tegemist igaveste, teatud häälikukombinatsioonide abil väljendatud helidega (või mõtetega). Füüsilise kehastumise tasandile liigub algheli piki astraalseid närvikanaleid – nadi’sid. Meditatsiooni süvenedes muutub sisemise energia (vritti) voog intensiivsemaks. Mida sügavamale meditatsiooni laskume, seda enam on see tunnetatav. Mõtte keskendumine ülespoole saadab jõutulva läbi pea ja selle tulemusena hoovab meisse peen mõnus energialaine. Meie kehas tekib imeväärne tunne – nagu oleksime kastetud õrna pehmesse elektrivälja. Kõik suured religioonid kasutavad oma jumalateenistustel muusikat ja laulu. Muusika mõjutab meie emotsioone, kuid ta võib ka ulatuda transtsendentsete kõrgusteni. “Kas oled sa häälestanud oma südame ja meele kogu inimkonna suurele meelele ja südamele? Sest nii, nagu püha jõe möirgav hääl, millest kaiguvad tagasi kõik looduse helid, nii peab temagi – “voolusesse astuja” – süda tuikama vastuseks kõigele sellele, mis elab ja hingab, igale ohkele ja mõttele.” Jelena Petrovna Blavatskaja (tuntud ka Madame Blavatsky, Helena Blavatsky nime all) kirjutab oma raamatus “Vaikuse hääl” järgnevalt: põhjabudistid ja kõik hiinlased kuulevad tegelikult mõnede võimsate ja pühade jõgede tumedas mühinas looduse põhiheli. Füüsikas, nagu ka okultismis, on hästi teada tõsiasi, et looduse ühendheli – selline, nagu kuuldakse suurte jõgede mühinas, sügavate laante puulatvade kohinas või nagu kuuldub kaugel olevast linnast – on täpselt määratava kõrgusega üksikheli. Selle on välja toonud nii füüsikud kui muusikud. Professor Rice näitab (teoses “Chinese Music”, mida Blavatskaja tsiteerib oma raamatus), et hiinlased tundsid seda nähtust juba tuhandeid aastaid tagasi, öeldes, et “Huang He vete voolates kõlab kung”, mida hiina muusikas nimetatakse “suureks heliks”, ning näitab, et sellele vastab f-noot, “mida tänapäeva füüsikud peavad looduse tõeliseks põhiheliks”. Sama märgib ka professor Benjamin Silliman oma teoses “Principles of Physics” (2019), öeldes, et “selleks heliks nimetatakse klaveri keskmist f-nooti, mida seetõttu võib pidada looduse põhiheliks”. Muusika teemadering on tegelikult lõputu. Lisaks muusikateraapiale, mis sai ametlikult läänes alguse 2003. aastal, on idas juba tuhandeid aastaid oluliseks ravimeetodiks olnud helidega ravimine. Tänasel päeval teame, et kümaatika võimaldab helide ja vibratsioonide uurimist nende visualiseerimise kaudu eri keskkondades. Sellealased uuringud tõestavad, et sagedus ja vibratsioon on kogu planeedi mateeria ja eluloomise võtmepunktid ja korralduslik vundament. Kasutatud allikad: “Gunnar Aarma elutarkused. III raamat”. Pegasus, 2014 Bhatara, Tirovolas, Duan, Levy & Levitin – “Perception of Emotional Expression in Musical Performance” ajakirjas Journal of Experimental Psychology: Human Perception and Performance, 2011. Helena Petrovna Blavatsky, “Vaikuse hääl” (“The Voice of the Silence”, London 1889), tõlkinud Aime Kons. Teosoofia Ühing, Tallinn, 2005. Siu-Lan Tan, “Psychology of Music: From Sound to Significance”. Kuulmisanalüsaator ja testimisvõimalused – www.tlu.ee/opmat/ts/TST6007/heli/4.html (vaadatud 14. II 2023).

Läinud aasta 7. detsembril suri oma Peterburi kodus 83-aastaselt helilooja ja muusikateadlane, Peterburi konservatooriumi professor ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia audoktor Rein Laul. Tema ärasaatmine toimus Peterburi Jaani kirikus, mis jääb Laulu kodust vaid paarisaja meetri kaugusele, poolele teele konservatooriumisse – teele, mida Laul oli kõndinud aastakümneid. Viimne teekond tõi ta aga tagasi sünnilinna Tallinna, kus ta nüüd Rahumäe kalmistul puhkab. Rein Laulu elu kulgeski peamiselt Tallinna-Peterburi teljel. Tõsisemad muusikaõpingud said alguse G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis, kus Laulu enda sõnul valitses 1950. aastate keskel väga sümpaatne õhkkond ning kus ta sattus kokku paljude andekate ja muusikast sügavalt huvitatud noortega. Oma lähima sõbrana on Laul nimetatud vara lahkunud mitmekülgselt andekat pianisti Tiit Kaskneeme, kuid sidemed tekkisid ka Kuldar Singi, Arvo Pärdi, Olev Oja ja paljude teistega. Just sel ajal asutas Veljo Tormis muusikakoolis kuulsa heliloomingu ringi, publiku ette jõudis Tambergi “Concerto grosso”, oma teoseid käis muusikakooli õpilastele näitamas noor Jaan Rääts. Stalinistlik ajastu oli jäänud seljataha, Eesti muusikaelu oli suurte muutuste künnisel. Muusikaõpingute jätkamine Leningradi konservatooriumis, kuhu Laul astus 1958. aastal, ei olnud tollal mingi erakordne samm. Paar aastat varem oli seda teinud Neeme Järvi, Lauluga koos õppisid Leningradis veel Lemmo Erendy, Priit Bernhardt, Uve Uustalu, Samuel Saulus, Kuldar Sink. Kui aga teised nimetatuist pöördusid õpingute lõppedes Eestisse tagasi, siis Laul jäigi Neevalinna, ehkki kontaktid Eesti ja eesti muusikutega loomulikult säilisid. Aspirantuuri lõpetamise järel 1970. aastal pakuti talle konservatooriumis õppejõu kohta. Sinna jäi ta tööle enam kui neljaks aastakümneks, õpetades muusikateoste analüüsi, harmooniat ja polüfooniat ning juhendades muusikateaduse üliõpilaste ja aspirantide diplomi- ja kandidaaditöid. Laul mainis kord, et miks ei võiks üks eestlane olla professor Peterburi konservatooriumis – õppeasutuses, mis on mänginud Eesti muusikakultuuris nii olulist rolli. Tuntud eesti muusikutest on Peterburi konservatooriumis õpetanud ju ka Artur Lemba ja Jaan Tamm, kuid Laul jõudis seda teha palju kauem. Peterburi linn sai talle väga koduseks ning 1999. aastal antud intervjuus tunnistas ta: “Koduigatsust mul ei ole – kodumaa on ju niikuinii üsna lähedal.”1 Rein Laulu juhendamisel on Peterburi konservatooriumi aspirantuuris õppinud ka kolm eestlast: Mart Humal, Andres Pung ja nende ridade autor. Mart Humal on Laulu kui pedagoogi iseloomustanud nii: “Tema loengud on üles ehitatud väga loogiliselt ja süsteemikindlalt, sisaldavad rohkesti originaalseid ideid ja tähelepanekuid. R. Laul on teoreetik, kes kõiges tugineb muusika kui väljenduskunsti seesmisele olemusele, oskab tähtsustada väga peeni väljendusnüansse ja avada nende abil muusika seost reaalse maailmaga. Nii üliõpilastelt nende individuaalsetes analüüsides kui ka aspirantidelt nende kirjatöödes nõuab ta eelkõige loogikat ja mõtteselgust, oskust tajuda muusikalise mõtte liikumist ja muusikalise arengu paradoksaalseid vastuolusid.”2 Kohtusin Rein Lauluga esimest korda 1988. aasta suvel tema perekonna kodus Nõmmel. Läksin näitama oma konservatooriumi diplomitööd ja paluma Laulu enda kavandatava kandidaadiväitekirja juhendajaks. Paraku ei huvitanud minu diplomitöö Laulu üldse. Selle asemel otsustas ta mind testida klassikalise muusikaliteratuuri tundmises. Ta istus klaveri taha ja mängis peast ette katkendeid erinevatest klaveri- ja orkestriteostest, alustades Mozarti ning lõpetades Mahleri ja Richard Straussiga. Kõiki teoseid ma ära ei tundnud, kuid väga halba muljet ilmselt ka ei jätnud, sest minu juhendajaks Laul poolteist aastat hiljem tõepoolest sai. See juhtum illustreerib Laulu üldist suhtumist muusikasse ja muusikateadusesse. Ta on öelnud: “Pooldan muusikaalaste kirjutiste ja uurimuste väga suurt muusikalähedust, tihedat seost konkreetse muusika, konkreetsete teostega. Ma ei armasta abstraktseid arutlusi “muusikast üldse”.”3 Muusikateaduse mitmekesises maailmas esindab Laul vaieldamatult muusikateooria ja -analüüsi kitsamat eriala. Muusikale lähenes ta teoreetiku täpsuse ja süsteemsusega, kuid oma analüütilisi tähelepanekuid ja üldistusi seostas alati muusika emotsionaalse, kujundliku või lausa programmilise tõlgendamisega. Ehk tuleneb see tema õpinguaastate soovist saada interpreediks (algul pianistiks, hiljem dirigendiks) või hilisemast helilooja mõtlemisest. Muusika süvaanalüüsi võrdles ta teoste analüütilise interpreteerimisega, millest ei puudu kunstilised kvaliteedid. Eestis sündinud ja USAs töötanud muusikateoreetik Avo Sõmer on märkinud, et Laulu kirjutistes tuleb tema “muusikaline peenetundlikkus ja intellektuaalne jõulisus esile ikka ja jälle uuesti.” Eriti meeldis talle Laulu mahukas uurimus muusikaliste motiivide funktsioonidest arenguprotsessis, milles muusika “sisu” ja tähenduse otsimine läheneb tema hinnangul Põhja-Ameerikas levinud “uuele muusikateadusele” (new musicology). Samas Sõmer lisab: “Laul kirjutab motiivide tähendusest ja tähenduse muutumisest aga hoopis kainemalt ja usutavamalt: tema katsed muusikalisi väljendusi liigitada ja tõlgendada kõlavad tihti vägagi veenvalt [---] ja tema oskus neid tõlgendusi sõnades väljendada on tihti otse imetlusväärne.”4 Nagu eelnevast juba välja on tulnud, pööras Laul nii oma kirjutistes kui ka õpilaste töödes erilist tähelepanu väljenduse selgusele ja loogilisusele – või nagu ta ise ütles – teksti siilile. Peterburi aastatel olid mul temaga individuaalsed kohtumised kord nädalas. Igaks korraks ootas ta minult vähemalt kolme uut lehekülge väitekirjast. Kohtumine möödus kõrvuti laua taga istudes, kus Laul minu teksti sisuliselt ja keeleliselt toimetas ning samal ajal suulisi selgitusi jagas. Eesmärgiks ei olnud lihtsalt teksti korrektsus, vaid ka väljenduse täpsus ja elegantsus. Laulu enda kirjutised ei ole kindlasti akadeemiliselt kuivad. Vastupidi, ta väljendus sageli vaimukalt ja intrigeerivalt ning kartis keeletoimetajaid, kes seda alati ei osanud hinnata. Ükskord palus ta mind: “Katsu võimaluse korral piirata nende toimetajate aktiivsust, kellel julgusest ja huumorimeelest puudust on, et nad [minu] teksti ära ei kohitseks.”5 Laulu kaalukamad muusikateaduslikud tööd on kirjutatud algselt vene keeles, kuid suure osa neist tõlkis ta ise eesti keelde. 1999. aastal sai need Jaan Rossi initsiatiivil ja minu toimetamisel koondatud raamatusse “Sissevaateid muusikasse: Analüüsid ja arutlused”, mis ilmus kirjastuse Ilmamaa väljaandel “Eesti mõtteloo” sarjas. Seevastu analüütilistest esseedest koosnev raamat “Seitseteist etüüdi Beethoveni muusikast” (2001) valmis ja ilmus kõigepealt eesti keeles ja alles hulk aastaid hiljem vene keeles. Raamatus kasutas Laul “paremaid palasid” oma muusikaanalüüsi loengukursusest. Nimetatud kursuse sissejuhatavate loengute põhjal on kirjutatud ka mahukas artikkel “Muusikaanalüüsi põhialused”, mis ilmus Jaan Rossi koostatud kogumikus “Mõeldes muusikast: Sissevaateid muusikateadusesse” (2004). Rein Laul kui helilooja ootab Eestis (taas)avastamist. Tema kammerteoseid on varem ette kandnud Lemmo Erendy ja Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett, hilisemal ajal pianistist poeg Peeter Laul. Ainsaks jäänud sümfoonia on aga avalikult ette kandmata (korra on seda tehtud Venemaal). Mitmed Laulu teosed on loodud dodekafooniatehnikas, millesse ta Schönbergi, Bergi ja Weberni loomingut uurides põhjalikult süüvis. Rein Laulu tasakaaluka, veidi erakliku ja pedantsusesse kalduva natuuri taga oli varjul omapärane huumorisoon. Ta pani soolokantaadi vormis muusikasse oma kandidaaditöö kriitilise retsensiooni ja kirjutas humoorikaid tekste (paralleelselt nii eesti kui vene keeles) tuntud meloodiatele nagu “Suliko”, “Internatsionaal” ja Beethoveni 5. sümfoonia finaali peateema. Schubertist inspireerituna kirjutas ta “Kuus muusikalist momenti” klaverile, kuid erinevalt Schubertist on need sõna otseses mõttes momendid – aforistlikud killud, mis kõlavad kokku alla ühe minuti. Kord 1990. aastatel, kui Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel oli just sisse viidud piirirežiim, sõitis Laul öise rongiga Peterburist Tallinna. Kella kolme paiku öösel äratati reisijad passikontrolliks. Vene tolliametnik esitas kõigile rutiinse küsimuse: “Kas pagasis on narkootikume, lõhkeaineid, relvi, kunstiteoseid?” Laul olevat enda sõnul vastanud: “Komponeerisin eile kaks klaveriprelüüdi, need on mul kohvris kaasas. Tegu on ilmselt kunstiteostega. Mis ma pean tegema?” Tolliametnik jäänud Laulu juhmi näoga vaatama, siis löönud käega ja läinud edasi. Õppisin Rein Laulu juures Peterburis murdelisel ajal: aspirantuuri astumisel 1989. aastal oli selle linna nimi veel Leningrad ja minul taskus nõukogude pass, väitekirja kaitsesin 1992. aasta sügisel aga juba Eesti Vabariigi kodanikuna Peterburi linnas. Neil aastail oli Laul elavalt huvitatud poliitikast ja ühiskonnaelust. Ta luges kõike, mida oli kätte saada kommunismi kuritegude kohta – ja sellist kirjandust avaldati toona palju. Teda huvitas ka Eesti ajalugu alates Vabadussõjast. Kommunistlikku režiimi pidas ta kõige kuritegelikumaks režiimiks inimkonna ajaloos. Eesti iseseisvuse taastamisele elas ta kirglikult kaasa ja uskus, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine tähistas ka Venemaa demokratiseerumise algust. Oma eelpool nimetatud intervjuu lõpus avaldas ta lootust, et kommunistid mitte kunagi ja mitte kusagil enam tagasi ei tule. Et Putini režiimi tänased kuriteod meenutavad järjest enam kommunistliku ajajärgu tumedamaid aastaid, seda Laul ette ei näinud ja viimasel eluaastal enam aru ei saanud. Temale endale oli nii kindlasti kergem, sest sellest arusaamine oleks teda teinud väga-väga kurvaks. 1“Vastab Rein Laul”. – TMK, 1999 nr 3, lk 3. See on ainus eesti keeles avaldatud pikem intervjuu Lauluga. 2 Mart Humal. “Juubelitervitus Rein Laulule”. – SV, 17. III 1989. 3 “Vastab Rein Laul”, lk 4–5. 4 Kirjast käesoleva artikli autorile, 20. V 1999. 5 Kirjast käesoleva artikli autorile, 1. II 2001.

7. oktoobril meenutati Viljandi Sakala keskuses Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kauaaegset õppejõudu ja levimuusikakateedri juhatajat Helju Meristet (12. IX 1946 – 22. II 2021). Sõna võtsid endised kooli direktorid Enn Siimer ja Anzori Barkalaja, kolleegid, õpilased ja sõbrad. Helju Meriste kui menuka svingilaulja rikkalikust laulurepertuaarist kõlasid tema lemmiklood, mis põimusid sõnaliste mälestuste ümber ja moodustasid meeleoluka terviku. Esinesid Ain Agan, Evald Raidma, Tõnu Laikre, Airi Allvee, Marge Lumisalu jt. Ansambel SP Swing mängis koosseisus Üllo Kaur, Evald Raidma, Tarmo Suvisild, Peeter Raska, Leo Kimmel ja Helju vend Heino Kalling. Koos ühe värvika isiksuse elulooga avanes kuulajate ees kultuuriakadeemia (tollase nimega kultuurikolledž) kujunemise aeg 1990. aastatel. Õppejõudude ja erialajuhtidena tegutsesid suure missioonitundega tugevad isiksused, kes viisid visalt ellu oma nägemust kõrgemast õppeasutusest. Tuli ju tõestada paljudele kahtlejatele, et selline kool on Viljandis võimalik. Helju Meriste oli üks nendest, kelle tegevus aitas kujundada VKA levimuusikaosakonda, näidata nii kodulinnas kui Eestis laiemalt, et džässilavadele on tulemas uus põlvkond haritud noori Viljandist. Levimuusika eriala, mis oli olemas kolledži loomisest 1991. aastal, tugines esialgu Tõnu Kallaste ja Evald Raidma teadmistele ja kogemustele. Helju Meristel kateedrijuhatajana oli kaks eesmärki: otsida kooli uusi õppejõude ja näidata meie üliõpilasi ka pealinna lavadel. Siin tulid kasuks isiklikud sidemed: olles mitmetes ansamblites tegutsenud lauljana, tundis ta paljusid džässmuusikuid. Esimeste hulgas kutsuti Viljandisse tööle Ain Agan, Tanel Ruben ja Villu Veski. Tudengite mängutaseme tõusule aitasid kaasa mitmed Helju Meriste korraldatud üritused. Palju aastaid aitas ta läbi viia muusikatriaade: need olid kolme eriala (levi-, pärimus- ja kirikumuusika (hiljem koolimuusika)) vahelised võistumängimised, mis kasvasid välja levimuusika eriala tutvustavatest päevadest. Osavõtjaid oli nii Tallinna kui ka Tartu muusikakoolidest ja hiljem isegi välismaalt. Kõige oodatum oli ülesastumine kolmes kategoorias: omaloominguline pala, pärimusmuusika seade ja sooloesinemine, mida hindas vastav žürii. Selle koosseisu kutsuti alati mõni tuntud muusik nagu Lembit Saarsalu, Peeter Volkonski, Lepo Sumera, Helena Tulve jt. Žürii aruteludel viibisid õppejõud ja tudengid – sealt saadi häid näpunäiteid ning soovitusi edaspidiseks. Aastatel 1995–2000 korraldas Helju Meriste Viljandi kultuurimajas tudengite salongiõhtuid, kus esinesid nii eesti kui ka mõningad välismaa tippmuusikud. Nende kõrval said esinemispraktikat meiegi üliõpilased, samuti toimusid õpitoad, kus agaralt osaleti. Peatselt oli kolledži levimuusikute tase nii hea, et mõnele ansamblile pakuti võimalust esineda isegi “Jazzkaarel”. Meristest sai ka üks “Tudengijazzi” algatajaid. Kõiki neid ettevõtmisi toetas asjaolu, et ta oli olnud tegev mitmes Viljandi ansamblis – see oli valdkond, kus ta end hästi tundis. Tudengitele oli ta midagi enamat kui lihtsalt kateedrijuhataja, sest ta oskas noorte murede ja rõõmudega samastuda ja oli neile ka hingeliseks toeks. Teda nimetati kolledži levimuusikute emaks. Minu tutvus Helju Meristega (tol ajal Kalling) sai alguse põhikooli päevil – me õppisime alates 1960. aastast ühes klassis ja käisime koos Viljandi lastemuusikakoolis klaveritunnis. Keskkooli päevil meie teed mõneti lahknesid: mina käisin ikka klassikalise muusika radu, Helju nakatus džässipisikust. Viljandi Carl Robert Jakobsoni nimelises keskkoolis tegutses õpilaste tantsubänd, kus ta mängis klaverit. Tundsin huvi, kuidas klassikalise taustaga klaverimängija sellega hakkama saab. Ta ütles siiralt: “Mina ei teadnud džässharmooniast midagi, poisid näitasid mulle mõned akordid ette, neid ma siis mängisin erinevates helistikes ja eri rütmidega.” Raskusi oli repertuaariga, kuna noote polnud tollal võimalik osta, lugusid kirjutati kuulmise järgi maha välismaa raadiojaamadest, osa ringles esimese vabariigi ajast. Aga huvi ja pealehakkamist jätkus ja kui Helju läks õppima Tallinna pedagoogilisse instituuti muusikaõpetajaks, oli tal vihikutäis tantsurepertuaari, mida sai pidudel kasutada. Tallinnas oli võimalus head džässi kuulda – 1966–1967 toimusid menukad džässifestivalid, mis küll varsti ära keelati. Peale instituudi lõpetamist töötas Helju mõnda aega õpetajana Tallinna muusikakoolis, misjärel naasis kodulinna. Siin sai temast esialgu C. R. Jakobsoni nimelise keskkooli muusikaõpetaja, andes tunde ka viis aastat nooremale vennale Heinole. Viimane mängis koolibändis koos pinginaaber Ülo Kriguliga, kellest sai hiljem elupõline RAM-i laulja. Helju kutsus need poisid oma koolikoori laulma ja sellega oli uute liikmete värbamise mure lahendatud: kui koori ridades olid nii popid bändipoisid, siis tulid ka teised heal meelel osalema. Oskus keerulisi olukordi nutikalt lahendada oli Heljule omane. Pedagoogitöö jätkus õpetajana kultuurikoolis alates 1972. aastast ja alates 1995. aastast kultuurikolledžis. Koos Üllo Kauri, Tõnu Kallaste, Jaan Tederi, Ain Agana ja mitmete teistega lõi ta kaasa tolle aja väga populaarsetes Viljandi ansamblites nagu Kärjed, Günf, vokaalgrupp Kvadro jmt. Oma esimest juubelit tähistas Helju Meriste kontserdiga 29. oktoobril 2006. aastal, kus esines koos oma sõpradega. Pealkiri “Svingides läbi elu” sobis hästi ka ülekantud tähenduses – Helju elu oli kui kiigel kiikumine – kord saatis teda õnn, kord õnnetus. Enne kavandatavat juubelikontserti sattus ta raskesse avariisse, millest tänu arstide hoolitsusele ja enda visadusele siiski paranes. Hiljem on ta seda aega nii meenutanud: “Olen korduvalt mõelnud, kuidas üks murdosa sekundist võib muuta inimese elu ja sa ei tea, millal see juhtub. Pääsesin õnnelikult. Kuigi trauma oli raske, ei pea olema ratastoolis ja eriti õnnelik olen selle üle, et keegi teine ei saanud avarii tõttu kannatada. Poolteist kuud lamamist andis erilise kogemuse: kogu muu maailm taandus, jäid ainult haigla rütm ja hääled. Tundsin rõõmu sellest, mida tavainimene ei pane tähele. Olin õnnelik, kui sain esimest korda teiste abiga pöörata, esimest korda püsti seista ja siis kolm sammu astuda. Milline rõõm pisiasjadest! Kui sa pole haiglas olnud, siis sa ei teagi, kui palju on ilmas hädasid. Selle õnnetuseta poleks ma teadnudki, et nii paljud inimesed minust hoolivad. Mind käidi vaatamast, helistati. See on hea tunne: sa oled keegi, kelle peale mõeldakse, kellest hoolitakse.” (M. Tomson, “Svingides läbi elu”. Sakala, 28. X 2006.) Visa tahe end oma lemmikalal väljendada aitas esinemise edukalt läbi viia. Lava kõrvale asetatud tooli ei olnudki vaja – solist pidas püsti seistes kogu kontserdi vastu. Laulmine jäi vahepeal tagaplaanile, kuid hing ei andnud rahu. Mõttes oli taastada vokaalne vorm ja repertuaar ning teha taas pikem kontsert. 2018. aastal esines Helju taas solistina Viljandi Koidu seltsi teatrihoovis, temaga koos musitseeris ansambel SP Swing. Omapärase sumeda tämbriga hääl oli aastatega sügavamaks muutunud, hea stiilitunnetus ja lauludest kiirgav soojus ei jätnud kuulaja hinge puudutamata. Nostalgiahõnguline kontsert osutus menukaks ka väljaspool Viljandit. Siis ei osanud keegi aimata, et see jääbki Heljule viimaseks. Saatuslik haigus viis 2021. aastal meie seast andeka muusiku ja aktiivse muusikaelu korraldaja.

Öeldakse, et ilu olevat vaataja silmades. Haapsalu sall on kudumistehnika, mille ilu mitte näha tähendab olla pime. Veelgi imelisem on, et selle mustrini on jõudnud ja selles tehnikas esemeid valmistanud teisel pool maakera sündinud ja kasvanud, praegune rahvusooper Estonia orkestri flötist Lisa Kawasaki. Kuidas see käsitöötehnika tema elu ja saatust kujundas, saab lugeda järgnevast loost. Lisa on flööti õppinud esmalt oma kodumaal, siis Saksamaal Hannoveris, Bremenis ja Münchenis. Eestis elab ja töötab ta alates 2015. aastast ning siinne lugu ei ole mitte tõlgitud, vaid tema enda kirjutatud! Millal ja kuidas selle valdkonna juurde jõudsid? Olen kasvanud Jaapanis käsitööliste, mitte muusikute peres. Minu isa on tisler ja ema on õmbleja. Isa tegi meile näiteks kirjutuslaua ja ema õmbles mulle esinemiseks kleidi. Asju ise teha on minu jaoks loomulik ja kui on võimalik midagi ise valmistada, siis nii teemegi. Seda, millal ma hakkasin oma kätega asju tegema, ma täpselt ei mäleta, aga juba lapsepõlves kudusin, heegeldasin, tikkisin, meisterdasin helmestest ehteid, õmblesin, tegin nuku ja nukule riided jne. Kui sain töökoha rahvusooperisse Estonia, tulin Eestisse elama. Muidugi ei teadnud ma mitte midagi Haapsalu sallist; ma ei teadnud isegi seda, kus on Eesti. Aga juba siin olles ma millalgi lihtsalt jalutasin vanalinnas ja astusin sisse ühte suveniiripoodi. Seal nägin esimest korda ilusti välja pandud Haapsalu salli. Nii õrn ja uskumatu ilus! Kodus kohe guugeldasin, et teada saada, mis asi see on. Tundus, et Haapsalu salli kududa on nii keeruline ja kindlasti ka raske. Paljud inimesed vist mõtlevad samamoodi. Nii et kohe ma ei julgenud sellega tegelema hakata. Mitu aastat käisin neid suveniiripoes vaatamas ja imetlemas ning mõtlesin selle üle, miks see nii ilus on. Osta ka ei saanud. Esiteks on see väga kallis ja teiseks ma ei kujutanud ette, kuidas seda kasutada. Kuhu ma lähen sellise ilusa salliga? Arvasin, et see mulle üldse ei sobigi. Aga kuidas siis ikkagi läks nii, et hakkasin ise Haapsalu salli tegema? See oli pooleldi nagu kohustus. Kunagi rääkisin ühele mehele, et mulle väga meeldib Haapsalu sall, aga ma ei ole proovinud seda teha ja kuidagi ei julge ka, ja ta kinkis mulle sünnipäevaks raamatu “Koome Haapsalu salli”. Nii tore kingitus!! Aga siis ma pean ju seda tegema hakkama! See raamat on eesti keeles ja seal on spetsiifilised sõnad, nii et ma ei saanud päris kõigest arugi. Kuidagimoodi ma siis proovisin ja harjutasin. Algus oli raske, võtsin vale lõnga ja mitu korda harutasin. Aga lõppude lõpuks sai esimene Haapsalu sall valmis. Väga ilus ei olnud ja pärast selgus, et tegin mõned asjad täitsa valesti. Aga kuna see oli esimene oma töö, olen sellega väga rahul. Alati on nii, et kui üks asi saab valmis, areneb huvi edasi kaugemale. Nägin internetis Haapsalu salli mustriga tehtud pitsilist pulmakleiti. Osalesin pitskleidi kudumise koolitusel ja üheksa kuu pärast, kolm päeva enne oma pulma, sai kleit valmis. Abiellusin enda tehtud kleidis selle mehega, kes mulle Haapsalu salli raamatu oli kinkinud. Millest leiad inspiratsiooni? Nüüdseks on mul mitu Haapsalu salli mustrite raamatut ja kaardid. Meistrid on loonud nii palju ilusaid mustreid! Ja mulle meeldib Haapsalu linn ka! Olen mitu korda käinud Haapsalus ja sealses pitsikeskuses. Igal suvel toimub Haapsalus pitsipäev, see on nagu Haapsalu salli laulupidu. :) Sellistest asjadest leiangi inspiratsioon! Kas see tegevus annab midagi ka sulle kui muusikule? Muusikaliselt see eriti midagi ei anna, aga käsitöö on pigem rahustav tegevus. Muusikuna esinemine ja teiste inimestega muusikaliselt suhtlemine on aktiivne tegevus, kudumine tähendab üksi oma maailmas rahulikult olla. Need on täiesti vastupidised asjad. Aga minu jaoks on need mõlemad siiski väga tähtsad, sama kaaluga tegevused. Ma naudin mõlemat sellel hetkel, kui sellega tegelen. Mõlema puhul on oluline just protsess. Muusikuna naudin seda, mida ma parasjagu mängin, kuidas minu kehast tuleb minu kõla ja muusika. See, mis on läinud, see on läinud. Käsitööd tehes naudin samuti seda, mida ma sellel hetkel koon, kui liigutan oma käsi. Kui asi saab valmis, siis see mind enam eriti ei huvita. Ma olen oma valmistatud esemeid oma sõpradele kinkinud ja paljud asjad seisavad niisama riiulis. Kunagi rääkisin sellest tegevuses oma Saksa flöödiõpetajale ja tema ütles sellise lause: “Das Leben ist der Weg.” (Elu on tee) See teadmine on kogu aeg minu südames. Kes/mis on sinu suurimad eeskujud selles valdkonnas? Praegu mul selles vallas eeskuju ei ole. Haapsalu sall on küll minu käsitööelus üks väga suur saavutus, aga minu käsitööhuvi areneb kogu aeg edasi järgmistele aladele. Muretsen pigem selle pärast, kas ma jõuan üldse oma elu jooksul teha seda kõike, mida sooviksin. Tegelikult leidsingi juba uue huvi, see on Lihula lilltikand. Seda tikitakse ilusa punase kanga peale. Olen selle stiili puhul alles algaja ega julge veel päriselt alustadagi, sest selle kohta on mul vähe infot. Nii ma siis ootangi, et kas keegi kingib mulle selle raamatu?

Kes end kauni ja ahvatleva muusikakunstiga seovad, näevad peagi, et sel teekonnal on ees palju keerulisi otsinguid ja see, kelleks saada ei pruugi olla selge veel ka tippmuusikakõrgkooli lõpetades. "Klassikatähtede" telekonkursi finalistina meil tuntust võitnud pianist Kristiina Rokashevich on nagu paljud teised selle teekonna läbi teinud: muusikakeskkool, EMTA ja siis õpingud Londonis Guildhalli muusika- ja draamakoolis. Konkursiedu on ka olnud: I preemia rahvusvahelisel Amy Branti klaverikonkursil Birminghamis, II koht Oxfordi muusikafestivalil, III preemia Euroopa Beethoveni klaveriühingu pianistide konkursil, finalist 2014. aasta Eesti pianistide konkursil jt. Kristiina on osalenud paljude kuulsate pianistide meistrikursustel – Peter Donohoe, Steven Osborne, Angela Hewitt, Dominique Merlet, Richard Goode, ning Iisraelis kursustel “Tel-Hai International Piano Master Classes”. Ta on mänginud ERSOga, Tallinna Kammerorkestriga, EMTA sümfooniaorkestri ja Pärnu Linnaorkestriga, esinenud soolokontsertidega ja kammerkontsertidega Eestis ja Euroopas. Sellegipoolest on otsingud aina jätkunud. Nüüd aga avastas ta endale sootuks uue muusikamaailma. Paljude muusikute tee on alanud Tallinna muusikakeskkoolis ja sina oled ka selle kooli kasvandik. Sul on vist osaliselt ka valgevene päritolu – kuidas jõudsid muusika juurde ja Tallinna muusikakeskkooli? Ma olengi päritolult valgevenelane. Mina sündisin Tallinnas, aga mu vanem õde näiteks veel Minskis. Vanemad tulid Nõukogude Liidu ajal Eestisse. Isa töötas Balti Laevaremonditehases, aga siis tekkisid meie perel raskused ja mind viidi päris väiksena mõneks aastaks vanavanemate juurde Lääne-Valgevenemaale. Vanavanematel oli seal oma maja ja majapidamine, oma aiamaa. Tahan rõhutada, et see on Lääne-Valgevene, mentaliteedi vahe on väga suur. Enne teist maailmasõda oli Lääne-Valgevene Poola koosseisus ja meie pere on osaliselt ka Poola päritolu. Elu seal Lääne-Valgevene külas oli tore aeg ja ma arvan, et minu püüdlused mingisuguse kõrgema kunsti poole algasidki tegelikult sealt. Vanaisa ja vanaema olid lugupeetud inimesed, vanaisa oli ajaloo õpetaja ja kooli direktor, vanaema valgevene keele ja kirjanduse õpetaja. Mu vanaemal oli mulle igapäevaselt varuks kultuuriprogramm: me laulsime ja seejärel luges ta mulle peast ette kõiksuguseid luuletusi ning isegi poeeme. Muidugi rääkisid nad tihti sõjast. Selle regiooni identiteeti on suurel määral kujundanud just nimelt sõda ning saksa ja nõukogude okupatsioon. Minu unejutudki olid vanavanemate seigad sõja ajast, näiteks meie pereliikmete metsavendlusest ja põgenemisest sõdurite eest. Hiljem, tagasi Eestis, selgus täiesti juhuslikult, et mul on muusikaannet. Sain kuuendaks sünnipäevaks kingituseks elektrilise mänguklaveri ja hakkasin kõrva järgi mängima kõike, mida kuulsin. Siis otsustasid vanemad osta päris klaveri, pianiino, ja selle peal hakkasin kohe kahe käega mängima, ikka kõrva järgi meloodiat ja sinna juurde ka mingeid harmooniaid. Mul lasti niimoodi klaveriga olla umbes aasta, aga siis otsustati, et laps on vaja õppima panna. Õpetaja Ell Saviauk valmistas mind eratundides muusikakeskkooli katseteks ette. Need läksid hästi, aga ma ei osanud sel ajal veel sõnagi eesti keelt. Oli suve algus ja öeldi, et kuulge, kui ta septembriks eesti keelt ei oska, kuidas ta saab siis kooli tulla? Siis saadeti mind kaheks kuuks Saaremaale eesti peredesse elama, see oli tol ajal üks eksperimentaalne integratsiooniprogramm. Suvi Saaremaal kandis vilja ja sügiseks oli keel suus. Olid olnud nagu vaba laps muusikas ja siis tuli muusikakeskkooli üsna tugevalt raamistatud õpe. Kuidas sa sellega kohanesid? Üks šokk oli see, et klaverit mängima ja käsi hoidma peab mingil kindlal viisil. Siiani olid olnud lihtsalt helid ja harmooniad, aga õpetaja rääkis muudkui: küünarnukki hoia nii, sõrmed kumerad. Sellesse struktuuri sisse minna oli raske, aga muusikaline pool oli huvitav ja huvi püsis. Nüüd tagantjärele leian, et see oli absoluutselt ideaalne keskkond, kus kasvada ja areneda. Kas see polnud natuke nii, et seal oled nagu mingis erilises keskkonnas, aga kui kool lõpeb, siis “visatakse vette” ja pead ise hakkama saama? Seda on muidugi paljud rääkinud, kes sellisest internaadi tüüpi koolist tulevad, et seal kasvad nagu oma suletud maailmas, kuni reaalsus tuleb ette. Mul siiski päris nii ei olnud. Mu vanemad üritasid samuti vältida, et ma elaks suletud maailmas ja luges ka see, et mul oli algusest peale mitmekeelne keskkond. Samuti on meie pere katoliiklik, mis tähendas aktiivset osavõttu kiriklikest üritustest. Olin ka kirglik sportlane, mängisin pikalt tennist, käisin ujumis- ja tantsutrennis. Õppisin keeli, tänaseks on neid juba kaheksa. Käisime kogu aeg ka Valgevenes, Ukrainas ja Poolas. Ma olin ise algusest peale arvamusel, et muusika on vahend, kuidas kasvada, aga mitte ainus võimalik asi, mida teha. Muusikakeskkooli lõpul tuli uute otsuste aeg. Millised need olid? Oi, väga pealiskaudsed! Olin siis seitseteist ja mind mõjutasid ümbritsevad kaaslased. Sel ajal hakati käima välismaal meistrikursustel ja mu klassiõde Siret Lust läks juba sisseastumiskatsetele Inglismaale. Mõtlesin siis, et võiks ka! Sel ajal räägiti palju Saksamaal õppimisest, see oli justkui hästi prestiižne. Arbo Valdma oli professor Kölnis ja tegi meil meistrikursusi. Aga Inglismaa valik oli mul täiesti juhuslik. Otsisin endale meistrikursust ja üks kursus seal oli tol hetkel lihtsalt kõige odavam, ehk miskit, mida sain endale rahaliselt lubada. Seal avanes võimalus, kui mind kutsuti Guildhalli muusika- ja draamakooli katsetele, kust sain edukalt läbi. Sain kultuurkapitalist toetust ja “Noore õpetlase” stipendiumi, tänu sellele sain seal koolis õppima asuda. Kohapeal oli juba lihtsam oma järgnevaid aastaid finantseerida. Inglismaa on ju teada kallis maa – kui raske seal rahaliselt oli? Meenub intervjuu Mirjam Mesakiga, kust jäi meelde, et see ikkagi oli väga keeruline ja pidi tegema igasuguseid rohkem või vähem muusikaga seotud töid oma õpingute finantseerimiseks. Olime Mirjamiga Londonis pikaaegsed õpingukaaslased ja eks mul on ka sarnane lugu. Kui ma Londonis alustasin, oli selge, et nüüd olen küll oma mingisugusest “mullist” täiesti väljas. Sellisest piiramatust harjutamisest, nagu me Eestis harjunud olime, polnud juttugi. Kui tahtsid harjutada, pidid minema kell 6 elavasse järjekorda kohale ja siis võisid mõneks tunniks klassi saada. Minu päev Londonis nägi välja nii: ärkasin kell 5, tund aega kestis rongisõit äärelinnast kesklinna Guildhalli, seisin sabas, sain oma harjutustunnid. Pärast seda olid koolitunnid ja kuskil alates kella 16-st jooksin mööda Londonit, et anda eratunde. Vahepeal tukastasin natuke rongis. Õhtul võis veel olla peformance class, kus mängisime üksteisele ette, siis jõudsin võibolla käia veel jõusaalis ja kell pool 1 olin kodus. Järgmine päev kordus kõik samamoodi. Laupäeval töötasin veel muusikakoolis. Kui oled noor ja elujõuline, siis veel niimoodi jaksab. Nägin ka, kuidas kõik teised teevad ümberringi samamoodi. Tunnetasin muidugi, et see on minu aeg, pean nüüd arenema. Mul oli Guildhallis väga hea õpetaja, Joan Havill. Ta võttis mu klaverimängu seal osadeks lahti ja me ehitasime selle koos uuesti üles. Ta oli parasjagu autoritaarne, ei lubanud algul mingit oma fantaasiat, et “tahan seda fraasi niimoodi mängida”, vaid ütles: praegu mängi, nagu ma sulle õpetan, pärast võid hakata ise tegema, mida soovid. Tagantjärele saan aru, et see toimis väga hästi. Kas oli siis ka erinevusi Eestis saadud klaverikooli, mis toetub ju vene koolile, ja sealse klaverikooli vahel? Jah ja ei. Vene kool on ju palju saanud prantsuse klaverikoolist ja Havill oli Nadia Boulanger’ õpilane. Havill on rahvusvahelise kontserdikarjääriga pianist ja tema seisukoht on, et naised ja mehed on mängijatena väga erinevad. Meespianistidel tuleb suur kõla nagu iseenesest, aga naine peab teadma, kuidas oma füüsist rakendada, et seda saavutada. Seda kogesin ka Ivari Ilja ja Marko Martini juures õppides: neil tulid pilli mängides suured fortissimo akordid omajagu kõlavamalt – mul oli raske sammu pidada. Põhjalik tehniline töö Havilliga õpetas mind oma keha ja käsi hea ja suure kõla saavutamiseks õigesti kasutama. Mängu tekkis ka teatud ergonoomilisus, mis võimaldas pikki päevi pilli taga veeta, end füüsiliselt kahjustamata. Havillil oli oma kindel repertuaar, mida ta õpilastele andis, ei olnud mingeid “oma soove ja lugude valimist”. Kui muusikakeskkoolis ikka vahel hirmsasti tahtsid mingeid asju mängida, näiteks Raveli “Peegeldusi”, siis mu õpetaja Marko Martin lubas. Selles vanuses on see vajalik, et tuli ei kustuks. Aga Havillil olid selged põhimõtted ja teadmine, milline repertuaar arendab mängija eri külgi. Näiteks oli tal kindel veendumus, et enne kui üldse Chopini nokturne puutuda, pead olema mänginud Mozarti sonaate, eriti aeglasi osi, et kätte saada laulvus. Sa olid Inglismaal võrdlemisi kaua – mitu aastat seda aega kokku tuleb? Päris kaua jah, kaheksa aastat. Tegin seal bakalaureuse- ja magistrikraadi, sinna juurde veel kaheaastane Artist Diploma kursus, nii et selleks ajaks olin 25 ja n-ö küps artist – seda muidugi naljaga … Kuidas Inglismaal esinemisvõimalustega oli? Kuidas sa hakkasid ennast siis nägema – kas tulevikus rohkem esineja või pigem pedagoogina? Esinemisvõimalusi oli koolis, samuti esinesin Inglismaal päris palju kirikutes. Muuhulgas tegime mitmeid kontserte ka koos Mirjamiga. Eestis oli mul mitmeid väga häid esinemisvõimalusi, nagu soolokontserdid Estonia kontserdisaalis, Pärnus, Jõhvi kontserdimajas, ERSOga Bartoki 3. klaverikontsert, kammerkontserte oma headest sõpradest muusikutega, nagu Marten Altrov, Katariina Maria Kits, Tuuri Dede, Elizabeth Paavel jne. Palju esinemisvõimalusi tõi mulle 2016. aastal “Klassikatähtede” finaali jõudmine. Aga ma ei tundnud end kunagi laval väga mugavalt, eriti just solistina – mul oli alati väga suur, kõikehõlmav lavanärv. Karjäärivalik olekski sel hetkel olnud hakata õpetajaks ja siis vahel sealt kõrvalt ka mõnda kontserti mängida. Mainisid ülalpool “Klassikatähti”. Mida see võistlus sulle andis, kui nüüd tagantjärele, praegusest ajahetkest sellele vaadata? “Klassikatähtede” saates osalemine oligi minu elus täielik kannapööre. Avastasin endas heas mõttes teatud edevuse, mida varem olin hoolega alla surunud. Olin sulgenud ennast mingisugusesse “muusikalisse kloostrisse” ja andnud muusikale ja heliloojatele oma peas koguni jumaliku tähenduse. Usun, et selline mõtlemisviis on omane nooruslikule idealismile. “Klassikatähtede” saates pidin pea kõik enda valitud teosed kolmeminutilisteks lõikama, mis tundus toona ühe suure pühaduseteotusena. Peale selle oli stuudiopäeval klaverimäng ise üsna teisejärguline: nägin ära, kuidas on olla ühe suure masinavärgi osa, kus sinu mäng, millesse sa panid kogu oma elu ja usu, on vaid kolm minutit põgusat eetriaega, aga “naerata palun kaamerasse ja vasta veel mõnele küsimusele ka enne, meil on siin showtime!“ See kõik ajendas mind oma veendumusi ümber hindama ja eelkõige lõpetasin paugupealt ennast tõsiselt võtmast, heas mõttes … Siis ma ei kujutanudki ette, millise “pühaduseteotusega” ma mõned aastad hiljem tegelema hakkan. Igal juhul oli saate lõpuks selge: ainult klassikaline muusika ja ainult klaver ei ole minu teekond. Nüüd elad juba aastaid Saksamaal Hamburgis. Kui võrrelda Saksamaad ja Inglismaad – kus sinu meelest avanevad muusikule paremad võimalused? Ma olen tänulik Londoni aja eest, aga praegu olen väga õnnelik, et tulime Saksamaale. Mu füüsikust abikaasale pakuti pärast Londoni Imperial College’i doktorantuuri lõpetamist tööd Hamburgis. Inglismaal oli algamas Brexit ja see sai ka meile otsustavaks. Nagu paljudel, kes kolivad uude kohta, tabas mind algul depressioon, sest võimalusi muusikuna tegutseda ei paistnud kohe kuskilt. Läksin isegi programmeerimiskursustele, sest arvasin, et pean uue ameti leidma. Siiski hakkasin kohalikus kirikus orelit mängima, et midagigi muusikalist teha. Nüüd, kui olen siin leidnud endale väljundi ja inimesed, kellega mulle väga meeldib koostööd teha, siis näen, et Saksamaa on muidugi muusikule väga hea koht. Publikut leidub igale žanrile, inimestel on üldiselt suur huvi muusika vastu ja rahastust jätkub. Inglismaal oli palju tasustamata kontserte, aga siin ei ole nii, et tehakse asju tasuta. Ühel päeval nägin Facebookis, et mu tuttav pianist Olga Shkrygunova, kellega tutvusime meistrikursustel Iisraelis, esineb Hamburgis ansambliga Salut Salon. Leppisime kokku, et kohtume ja tulin kontserdile. Pärast kontserti läksin nendega rääkima, sain kõigiga tuttavaks ja jutu käigus tuli välja, et nad otsivad endale teist pianisti. Peagi jäi aga see jutt soiku, sest nad olid juba kellegi leidnud. See teine pianist jäi aga lapseootele ja nad võtsid minuga ühendust. Kõik käis väga kiiresti, viie päevaga oli vaja lood ära õppida, päris virtuoossed asjad, sinna juurde laulud ja sõnalised repliigid. Vanasti mõtlesin päris tihti, et kas elu ongi nüüd ainult klaver, oleksin tahtnud võibolla ka laulda ja kogeda mingit ägedat teatrielu. Kartsin, et ega see küll enam võimalik ei ole. Ja kui ma Inglismaal nägin end klaveriõpetajana, kes vahel ka natuke esineb, siis nüüd Saksamaal on läinud nii, et mängingi ainult laval. Minu metsikud unistused on siin ootamatult täide läinud! Siin on ansambel, kus saab ühendada just nimelt minu klaverimänguoskused, teatri, komöödia – mulle täielik jackpot. Liitumisest Salut Saloniga algaski mu n-ö taassünd, mis sai tegelikult alguse “Klassikatähtede” võistlusest, kus oli samuti vaja klassikalistest raamidest välja astuda. Sa pigem nagu nautisid neid ootamatuid väljakutseid omal ajal “Klassikatähtedes”, ei peljanud? Absoluutselt nautisin! Ja selgus, et mul on ka komöödiaannet. Nii kodus kui koolis tegime ju nalja ja lollitasime, ei osanud oodata, et kunagi hakkan suurtel lavadel inimesi sellisel moel naerutama. Milline ansambel on Salut Salon? See on juba sisse töötatud ansambel, mis tegutseb üle 20 aasta. Seal on klassikalised instrumendid: viiul, tšello, klaver, aga esitus on teatraalne, koos stand-up komöödiaga. Neil on kontserdituurid üle maailma ja väga hea mänedžment. Üks nende kõige populaarsemaid numbreid on “Wettstreit zu viert” – “Neljavõistlus”, kus omavahel võistlevad kaks viiulit, tšello ja klaver. Sellel numbril on YouTube’is 37 miljonit vaatamist. Me mängime lisaks klassikalistele teostele ka pop- ja džässiarranžeeringuid ja tangosid. Minu roll vahetub iga looga: kord olen solist, kord saatja, siis tantsin ja vahel mängin ka akordioni. Meil on kavas ka akrobaatilised elemendid, näiteks pean tagurpidi klaverit mängima; uues kavas on ka mustkunsti elemente. Me töötame koos lavastaja Franz Wittenbrinkiga. Ta on Saksamaal väga kuulus ja töötab näiteks ka Berliini koomilise ooperiga. Ehkki meie kava vaadates tundub, et kõik juhtub spontaanselt, tuleb see tegelikult viimseni eelnevalt välja töötada. Ansambli esinemiskohad paistavad olevat prestiižsed. Kus näiteks sina oled nendega koos esinenud? Mina olen nendega esinenud sellistes kohtades nagu Viini kontserdimaja, Bayreuthi Markgräfliches Opernhaus, Stuttgardi Liederhalle, Bremeni Glocke. Sel aastal mängin kõige muu kõrval ka lõpuks Hamburgi Elbphilharmonie’s ja Dortmundi kontserdimajas. Kui ma nüüd neis saalides esinen, mõtlen endamisi: siin ma nüüd olen, paras närvipundar, kuid ma siiski naudin seda kõike. Vanasti arvasin, et laval esineda ja seda nautida on kaks ise asja, aga nüüd ongi nii, et see kõik on võimalik koos. Näiteks kui esinesime Malagas Antonio Banderase Teatro del Sohos! See oli parim ööpäev minu elus! Ta oli seal ise kohal, tuli meid pärast etendust õnnitlema ja kutsus õhtust sööma. Seal ta ütles mulle: “Sa tulid lavale ja publik oli sul peos! Ma ei näe seda just tihti, see on anne!” Olin jälle hämmastunud sellest, mis minuga toimub. Londonis pabistasin mõnekümne inimese ees esinedes, aga siin aplodeerib suur täissaal ja mulle ütleb selliseid sõnu maailmakuulus näitleja! Ja nüüd on mul siin Saksamaal ka üks täitsa oma projekt. Ma kirjutasin eelmisel aastal ühe väikese nukuetenduse lastele, et ka kõige väiksemateni tuua klassikalist muusikat kujul, mis neile võiks huvitav olla. Etenduse pealkiri on “Maagiline Mozart”: see on Mozarti eluloost, lapsepõlvest, vahele muusikat ja isegi lood tervikuna, et lapsed saaksid osa päris klaverikontserdist. Näiteks mängin ma Mozarti variatsioone ja iga variatsiooni ajal tantsib erinev loomake. Selline vaatemäng aitab lastel muusikast paremini aru saada. Nüüd on meil plaanis esineda selle kavaga isegi Hamburgi nukuteatrite festivalil. Nii et ma olen väga tänulik Saksamaale, sest siin said paljud unistused viimaks teoks. Olen pika osa oma elust olnud väga enesekriitiline ja olin kindel, et mul pole mingit erilist annet. Siin tundsin lõpuks, et mingi anne mul siiski on ja palju mitmekülgsem, kui varem arvasin. Praegusel ajal oleme sattunud elama ju ajalooliste sündmuste keskele. Järjest on olnud kaks vapustust: viirusepandeemia ja nüüd sõda. Ajaloolised ajad, aga nende keskel elada pole midagi meeldivat. Kuidas sina meiega sündivat koged ja läbi elad? Ma olen selline inimene, kes elab kõike väga intensiivselt läbi – see käib kunstniku loomusega kaasas. Koroonapandeemia oli nüüd, tagantjärele vaadates, veel võrdlemisi rahulik. Oli muidugi hirm tundmatuse ees, aga kuna just sel ajal sündis meie tütar, siis oli hetki, mil olin viirusekarantiinide eest peaaegu tänulik. Meil oli Salut Saloniga kavas mitu kontserti ja ma algul ambitsioonikalt arvasin, et saan kõigega hakkama. 35. rasedusnädalal plaanisin lennata Oslosse ja 37. nädalal rongiga Pariisi sõita. Peale kõige muu oli sünnitus raske, lapsel olid terviseprobleemid ja kui järjekordne kontserdihooaeg lähenes, hakkasin paanitsema – ma tõesti ei kujutanud ette, kuidas ma selle kõigega hakkama saan. Palusin endamisi, et kas need kontserdid võiksid ära jääda … Ja kui märtsist alates tõesti hakkasidki kõik asjad ära jääma, siis mind see niivõrd ei puudutanud, ma lihtsalt jäin lapsepuhkusele. Tekkinud hingetõmbepaus oli tagasi vaadates hea ning võimaldas mul oma uude, ema rolli rahulikult sisse elada. Aga juba 2021. aastal oli mul vaja jälle rivis olla. Ansamblil oli tulemas kontsert Viini kontserdimajas, esimene pianist ei saanud seda mängida ja nii pidingi mina valmis olema. Ettevalmistusteks nappis aega ja lapse kõrvalt sai vähe harjutada. Tegin oma lähedastele lausa skandaali, nagu tõeline kapriisne artist, et nad ei toeta mind piisavalt! Kurtsin ka ühele oma kolleegile, et mul on kohe tulemas kontsert Viinis, tahan saada rahu ja harjutada. Tema ütles: kuule, on jah kontsert ja veel pealekauba Viinis, aga see ei ole põhjus mitte olla inimene. See oli põhjalik äratundmine. Seal ma siis olingi, kontserdi algus kell 19.30, aga veel 19.25 toitsin last rinnaga. Ükskõik kus, eelkõige oled sa inimene, mis nüüd seoses sõjaga kehtib veelgi rohkem. Varem identifitseerisin ennast pianistina, nüüd aga olen jõudnud sinnani, et olen lihtsalt inimene, kes mängib klaverit. Kui sõda algas, püüdsime me kõik aidata, millega ja kuidas saime. Mina samuti. Enne iga meie kontserdi algust räägin sõjast, oma päritolust ning kuidas see mind isiklikult puudutab. Kontserdi lõpus teeme korjanduse Ukraina fondile, mis varustab põgenikke toidu ja ravimitega. Lisaks seadsin Facebookis üles Hamburgi Ukraina emade grupi, et toetada siia põgenenud emasid praktiliste nõuannetega ning aidata kokku panna abi pakkujaid ja vajajaid. Olen aidanud arvukalt emasid oma väikeste lastega, igaüks oma ainulaadse ja kurva looga – nende kõigi vaprus on imetlusväärne ja tõeliselt tiivustav. Eestis on kollektiivne mälu sõjast ja okupatsiooniajast alles, iga perekond on sellega kokku puutunud. Loomulikult on see olemas inimestel Ukrainas ja Valgevenes. Kui palju on seda sõja mälu veel alles Saksamaal? Kuidas sõda Lääne-Euroopas mõistetakse? Üldiselt on nii, et lääne-eurooplased ei adu Venemaaga piirnevaid maid, nagu Ukraina, Valgevene või Balti riigid, eraldiseisvate riikidena ning jätkuvalt on selline arusaam, et tegu on puhvertsooniga Euroopa ja Venemaa vahel. Saksamaal on säilinud väga tugevad ajaloolised müüdid ning sellest tulenev ebaproportsionaalne vaimustus Venemaa osas. See teeb väga haiget, kui Saksamaa kantsler ütleb teise maailmasõja kohta, et nad tunnevad süüd venelaste ees, kuigi märksa suurema löögi said need rahvad, kes olid Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. Nii et 2022. aasta on olnud suur müütide lammutamise aasta. Meie, kes me oleme Eesti, Valgevene, Ukraina või mõnda muud “selle piirkonna” päritolu, peame kogu aeg rõhutama, et me ei ole venelased. Eks Eestiski arvati omal ajal sageli, et olen venelane, kuigi ütlesin, et olen valgevenelane. Aga siis ei saadud sellest aru, sest kõik rääkisid ju omavahel vene keeles. Selles mõttes on eestlastel, lätlastel ja leedulastel olnud oma rahvust ja keelt mõnevõrra kergem hoida, sest nende keeltel on vene keelega oluliselt vähem seost. Minu meelest on väga oluline rääkida vägivaldsest venestamisest ja selle jätkuvast rollist tänapäeva maailmas: näiteks kuidas sõnastikes asendati metoodiliselt ukraina ja valgevene sõnu vene vastetega, eesmärgiga need keeled koos kultuuriga pikapeale välja suretada, vene keele ja kultuuriga asendada. Kuidas kasvõi minu ema ei tahetud Minskis ülikoolikatsetele lasta, kuna tal olevat olnud “kõnedefekt” ja tema vastustest polevat võimalik aru saada. “Kõnedefekt” ei olnud aga miskit muud, kui tema emakeel – valgevene keel. Riiklikul tasemel vägivaldse venestamise ja olmetasandil kohaliku keele ja kultuuri marginaliseerimise tagajärgi kogen ka mina oma tütrega. Enne suure sõja algust võisin korduvalt kuulda, et ma rikkuvat oma lapsele vene keele mitte õpetamisega tema tulevikuväljavaateid. Saame tänaval rääkides tihti palju tähelepanu – vahel negatiivset, vahel komplimente, aga tegelikult ei tahaks kumbagi. Tahaks kasvatada last oma keele ja kultuuriga, muutumata seejuures muuseumieksponaatideks, kuid väljasureva keele puhul on see vist paratamatus. Ukraina ja valgevene intelligents on hakanud kasutama terminit “kultuurne vangla”, kirjeldamaks olukorda, millesse on sattunud suur hulk venestatud ukrainlasi ja valgevenelasi. Saksamaal nähakse olukorda sageli nii: vennad läksid kaklema. Ja kas või nüüd sügisel meie kontsertidel, kui kutsusin üles korjandusele, siis mõned küsisid: on see üldse enam aktuaalne? Mul jääb tihti mulje, et tegelikult ei tahetagi asju õigel viisil näha, sest Vene propaganda on kahjuks väga head tööd teinud nii Saksamaal kui ka mujal Euroopas ja seda mitte ainult praegu, vaid juba pikemat aega. Tahetakse võtta venelasi ja ukrainlasi ühtemoodi, et kõik nad on ohvrid. Kuid minu meelest olukorras, kus Ukrainas käib otsene genotsiid, on nõnda väga ohtlik mõelda – võtta agressorit kui ohvrit. Mida mina saan teha “kultuurse vangla” osas, on see, et olen loobunud vene keele kasutamisest avalikus ruumis. Vahel pean näitama dokumenti ja kui nähakse mu nime, minnakse äkki üle vene keelele. Ma küsin siis, et kuidas palun? Teil on ju vene nimi, vastatakse. Mina ütlen, et tegelikult on see Poola nimi, et ma olen valgevenelane, pärit Eestist ja Saksamaal ma räägin saksa keeles. Kardetavasti ei saada nii Eestis kui ka mujal veel selliste maade nagu Ukraina või Valgevene kultuurilisest identiteedist päris lõpuni aru. Nüüd oleme aga endale äkki sõja läbi avastanud Ukraina kultuuri, heliloojad, kellest enne ei teatud just palju. See on ka meie endi ülesanne oma kultuuri teadvustada, tuleb ka omalt poolt tööd teha. Ma näen siin Saksamaal, mida teeb Ukraina diasporaa. Ja näen ka seda, et Venemaa sissetöötatud narratiividega on raske konkureerida. Aga kuskilt tuleb alustada ja ma tunnen, et ka muusikud, kunstiinimesed saavad siin nii mõndagi ära teha. Kas või mängida rohkem teisi Ida-Euroopa heliloojaid ja mitte tingimata Tšaikovskit või Rahmaninovi. Kõigil on nüüd võimalus midagi uut avastada. See ei tähenda vene kultuuri ärajätmist. See on pigem nagu nii, et vagunis on kõigil oma koht. Vene kultuur on oma koloniaalse poliitikaga istunud pikemat aega kümnel kohal. Kui siis järsku jagub neile ainult viis kohta, ei tähenda see, et nende kultuur on ära jäetud! Me lihtsalt anname rohkem ruumi teistele kultuuridele, mida ei ole varem nii palju märgatud. Seega süüdistused russofoobias või vene kultuuri ärajätmises on minu jaoks täiesti arusaamatud. Miks on vaja kaitsta keelt ja kultuuri, millel on nii palju kandjaid? Vene kultuur jääb elama ja kestma ja ma ei tea, kas me peame vene kultuuri sanktsioonide, mõne helilooja teoste mängimisest keeldumise või mõne vene interpreedi mitte esineda laskmise üle nii palju arutlema. Võibolla on see praegu kohatu. Mind huvitab eelkõige, kuidas jääb püsima eesti keel ja kultuur ning kas minu päritolumaade kultuurid saavad uue hoo sisse või jäävad ajaloole jalgu.

Laia tegevusväljaga Pille Lille Muusikute Fond (PLMF) tähistab tänavu oma 20. tegevusaastat. Organisatsiooni asutas ooperilaulja Pille Lill. Aastate jooksul on fondist kasvanud paljude oluliste ettevõtmistega väga arvukalt kontserte korraldav ja suurt hulka Eesti interpreete hõlmav ühendus. Järgnevas intervjuus avab Pille Lill lähemalt oma fondi tegevusvaldkondi ning tagamaid. 20 aastat on parajalt pikk aeg sellist suurt organisatsiooni eest vedada ja seda Eesti muusikakorralduslikus mõttes mitte just kõige lihtsamates tingimustes. Kuidas Pille Lille Muusikute Fond alguse sai? Pille Lill: Meie fondi ristiisa on Inglise lord George Carlisle. Ta tuli Eestisse Johan Laidoneri pärast, elas siin, õppis ära eesti keele. Aitas korda teha Laidoneri mõisa, tema initsiatiivil rajati teiste seas Viljandis Laidonerile ratsamonument ja pandi mälestustahvel inglise mereväelastele Paksu Margareeta seinale. Ta tuli ka minu juurde, sest teadis mind mu Londonis õppimise ajast ja küsis: kuidas ma saaksin teid aidata? Ütlesin, et minul on kõik hästi, aga eesti muusikuid oleks vaja aidata. Tema avaldas siis mõtet, et – asutame fondi! Tegime Tallinna raekojas 7. veebruaril 2003. aastal avatseremoonia ja ta andis mulle üle tšeki 25 000 Eesti kroonile. Lordi lootus oli, et siia hakkab nüüd Eestist annetusi juurde tulema, aga nii ei läinud. Tuli aga järgmine heategija, Leedu suursaadik Eestis Antanas Vinkus. Ta kutsus mind oma erinevatele sündmustele laulma ja siis ühel korral ütles: kasutage mind ära! Tegime siis Tartus näituse avamise, ma laulsin seal, kohal olid Tartu linnapea Laine Jänes ja Tartu ülikooli esindaja. Saime Tartu linnalt 40 000 Eesti krooni, mis oli piisavalt suur raha, et alustada kontserdisarjaga Tartus. Pärast näituste avamisi mujalgi, alustasime tegevust edasi veel kokku kümnes Eesti linnas. Sari kestis mitu aastat, kuni tuli majanduslangus. Fondi luues oli mu esimene mõte, kuna olin Londonis näinud sealsete õppejõudude taset, tuua siia nende meistriklasse ja natuke metropoli hõngu. Aga selleks ei olnud piisavalt summasid ja fookus liikus rohkem kontserttegevusele. Ma nägin, et Eesti muusik ei ole afišeeritud nii, nagu ta seda vääriks, inimesed ei tunne väga paljusid omamaiseid klassikalise muusika tippe. Neid ei näe televiisoris, nendest on vähe juttu raadios, välja arvatud Klassikaraadio. Mingis mõttes on ju olukord paranenud – kaasa on aidanud ka “Klassikatähtede” võistlus, mis vähemalt nooremaid tippmuusikuid on ikkagi esile toonud? “Klassikatähed” on väga hea, aga oluline on, mis neist annetest saab kümne, 20 aasta pärast. Seetõttu tundsin missiooni meie väga häid muusikuid tutvustada ja luua neile rohkem kontserdivõimalusi ja hakkasin meie tähti – nii nagu PLMFi logol on samuti tähed – tooma igale poole üle Eesti. Ja selleks lõin veel ka festivalid, et tähed saaksid rohkem särada. Festivaliga on võimalik saada suuremat eelarvet, rohkem kõlapinda meedias ja reklaami. Fondil on festivale päris arvukalt. Meenutame neid siinkohal. Kõigepealt Tallinna kammermuusika festival augustikuus. Hakkasin seda rajama, sest sain aru, et see nišš on tühi. Esimene Tallinna kammermuusika festival toimus 2005. aastal, nii et see on ka juba pika traditsiooniga. Festivali toimumiskohaks leidsime algusaastatel Rootsi Mihkli kiriku – väga ilus hea akustikaga kirik Tallinna vanalinnas. Siin tegutsesid professorid Peeter Paemurru ja Mari Tampere-Bezrodny, kelle abile võisin loota. Juba järgmisel aastal sündis Tallinna talvefestival. Siis meil oligi kaks erinevat festivali, üks talvel, teine suvel. Pärast lisandus veel Eivere klaverifestival, mis praegu on natukene ootel. Eiveres on ilus väike mõis “Bösendorferi” klaveriga; koroonaajal jäi festival toppama, aga ehk läheb see uuesti käima. Meie noorim on Virumaa muusikafestival, mis nüüd toimus neljandat korda. Alguse sai ta selletõttu, et korraldasime Ida-Virumaal palju lõimumisprojekte ja nende kaudu tekkis selgem arusaam, mida sellele piirkonnale vaja on. See piirkond on ju ka andeid täis, kellele on väga oluline kuulda tippmuusikute esitusi. Me oleme veel partnerid Valga-Valka seitsme kiriku suvemuusika festivalile, meil on vokaalmuusikale keskendunud sarjad “Talveooper” ja “Suveooper” ja muidugi neist kõige suurem – Rapla kirikumuusika festival, mida PLMF ka korraldab. Kes muusikutest on fondi pidevamad ja põhiesinejad? 20 aasta jooksul on meilt lugematu arv muusikuid läbi käinud. Aga nagu ma eespool ütlesin: üks meie põhimõtteid on keskenduda sellele, et need, kellega me järjepidevalt töötame, oleksid tippvormis ka hiljem. Et meil oleks 45-, 50-, 60- ja miks ka mitte 70-aastaseid tippvormis muusikuid: pianiste, viiuldajaid, tšelliste, puhkpillimängijaid, lauljaid, sest muusik läheb ju aastatega aina küpsemaks. Mida ma mõtlen tippvormi all – et muusik on võimeline mängima soolokontserti, huvitava repertuaariga ja väga kõrgel tasemel. Hoida end tippvormis ei ole üldsegi lihtne, selleks pead olema pidevalt laval. Meie püsiesinejad on näiteks viiuldajatest Sigrid Kuulmann, kes on meiega olnud algusest peale. Siis Kristina Kriit, Johanna Vahermägi, algaastatel Ivi Ots. Tšellodest on meie põhimuusik Andreas Lend, aga ka Levi-Danel Mägila ja Johannes Sarapuu. Väga heas vormis on saksofonimängija Virgo Veldi. Järjepidevalt hoiab end vormis trompetist Neeme Ots. Mõlemaga alustasime pikki aastaid tagasi, kui nad olid veel noored poisid. Virgo kõrvale oleks vaja veel üht noort andekat saksofonimängijat, praegu ma ei ole teda veel leidnud. Kui mõni noor saksofonist seda loeb, siis tulgu ja esitlegu end! Trompeteid on päris mitu, noortest on orbiidil Mihkel Kallip, kes teeb fondiga oma esimesi samme, samuti Jan Marius Laur on võimekas noor muusik. Siis on meil üliandekas flöödimängija Oksana Sinkova, kes on siiamaani supervormis. Noor flöödianne Kert Vahtre, tema ma suunasin õppima MUBAsse. Ta oli viieaastane, kui tuli minu juurde Rapla kirikumuusika festivalil ja ütles: minust tuleb muusik. Ootame, näeme! Klaveri alal on muidugi Irina Zahharenkova olnud meie jaoks põhiline pianist. Ma isegi julgen öelda, et tema on meie fondi üks kõige suuremaid saavutusi. Irinal olid vahepeal rasked ajad, ta oli üldse karjäärist loobumas. Mul õnnestus teda veenda, et ta jääks, sest ta on ülim anne. Nüüd on tal muidugi väga palju esinemisi prestiižsetes kohtades, aga vahepeal olime meie oma fondiga praktiliselt üks väheseid, kes talle kogu aeg kontserte pakkus. Ralf Taal on suurepärane pianist ja kogu aeg kõrgvormis. Ta on ka eriliselt hea saatja ja kammeransamblites mängija. Meil on Marko Martin, Johan Randvere oli ka vahepeal meiega, aga nüüd on tal palju muid esinemisi. Kui muusikud on mujal angažeeritud, siis me ei ole hakanud fondiga kontserte pakkuma. Meie võimalused mittetulundusühinguna kontsertide eest tasuda ei ole suured. Aga kes on pidevamad esinejad – kui kuus tuleb kokku nii kaks-kolm kontserti –, siis saavad nad PLMF-ist aasta jooksul märkimisväärse lisatulu. Organistidest toetame järjepidevalt Tiia Tennot, kes on tipptase. Meie akordionistid, klassikatäht Henri Zibo ja Mikk Langeproon on väga populaarsed. Nendel on alati ka huvitavad kavad, nagu ka kõikidel teistel. Ja muidugi lauljad, minu pärusmaa. Jälgin meie lauljate tegemisi kogu aeg suure huviga. Sopranitest olen toetanud Maria Listrat. Ma usun temasse, tal on suur anne. Maria Veretenina on dramaatiline koloratuursopran, sellist teist meil Eestis ei ole. Kristina Vähi hoiab end alati vormis, areneb, koolitab end, on pidevates otsingutes nagu ka Olga Palamartšuk (Zaitseva). Väga võimekas laulja on Marion Melnik, kes ka publikule väga meeldib. Annaliisa Otsa on metso, kes võiks teha suuri asju. Õnneks on tal praegu häid teatrirolle ja läheb hästi. Noortest muidugi Kadi Jürgens, kellest on näha suurt annet. Noorematest usun Sandra Laagusesse. Publiku lemmik Oliver Kuusik on meiega palju koostööd teinud. Pavlo Balakin on väga hea bass, keda peaksid meie ooperiteatrid rohkem rakendama. Praegu ta on küll saanud ka Lätis häid võimalusi ning varem PLMF Arts Managemendi kaudu Itaalias, Rootsis ja mujal. Siis on veel bariton Aare Saal, kes on meil palju esinenud, eriti nüüd viimastel aastatel, kui ta enam Estonias miskipärast ei ole. Ta on 60-aastane, väga hea bariton, võiks veel vähemalt aastakümne edasi laulda. Piia Paemurru on meie tippkontsertmeister, samuti on meil saatjana Ralf Taal, Riina Pikani, Lea Leiten, Kai Ratassepp, Kirill Lissijenko ja Tiina Kärblane. Olen siiras tänus ja imetluses nende ande ja isiksuse ees! Millised on fondi kontserdikohad üle Eesti? Meie põhikontserdikohad väiksemates paikades on kultuuri- ja rahvamajad. Mul on neist tõesti väga põhjalik ülevaade. Nad on enamasti nõukogude ajal ehitatud, ilusad suured hooned, saalid kusagil 100–150 kohta. Pea kõigis neis on ka klaver olemas, loomulikult “Estoniad”, vahel natuke väsinud, aga kontserdiks lastakse alati klaver ära häälestada. Kui ei ole võimalust, siis me tuleme appi. Ka tehnika on enamasti igal pool olemas. Viimasel ajal saame sinna kontserte veel tavalisest rohkem, sest elu on läinud kallimaks ja kultuurimajad ei jaksa enam tellida nii palju popartiste. Siis pöördutakse meie poole, sest meie kontserdi hind on vastuvõetavam. Palju kuulajaid sellistele kontsertidele tuleb? Publikut tuleb kuulama keskeltläbi 30 kuni 50 inimest kontserdil, festivalidel muidugi rohkem. Väikese koha kohta on see optimaalne. Need on tänulikud, muusikat armastavad kuulajad, tulevad, võtavad lapsed kaasa. Meie tunniajased kontserdid on pea kõik tasuta. Räägitakse, et tasuta ei ole mõtet teha, et siis inimesed ei hinda. Oma mõnekümne aasta pikkusele kogemusele toetudes vaidleks ma siiski vastu. On oluline, et ka väikestes kohtades püsiks võimalus mitmekesisest kultuurist osa saada. Võibolla on see mul ka sellepärast südameasi, et olen ju ise pärit väikesest kohast, Pärnumaalt Metsapoole külast. Külas oli 20 talu, aga õnneks oli seal ka kool. Mu ema oli õpetaja ja isa rajas Treimanisse kultuurimaja. Sinna kutsus ta esinema Eesti tippe ja sealt sain mina hinge selle unistuse ja soovi muusika poole püüelda. On väga oluline, et laps saaks ka oma kodukohas kuulda klassikalisi muusikuid, sest kunagi ei tea, kuidas selline kontsert võib puudutada ja kuhu välja viia. Praegu kahjuks haldusreformi käigus tahetakse teha suur ja minu arvates väga ohtlik muudatus ühendada väiksemad rahvamajad ja kultuurimajad suuremate linnades asuvate kultuurikeskuste alla. Rõngu on näiteks üks selline koht, kus seda tahetakse teha just praegu ja ka raamatukogu kinni panna. Kogukond praegu seisab sellele vastu. Kultuurikeskus, kool, kirik ja raamatukogu on kogukonna süda, mis hoiab ülal elu väiksemates kohtades. Viimastel aastatel, eriti koroonast tingituna on populaarseks saanud kaugtöö. Nii töötades saaks elada ka väiksemas kohas või taastada esivanemate kodutalu. Aga kui selles kohas ei ole enam raamatukogu, kultuurikeskust või kooli, siis inimesed ei tule seal toime, kui infrastruktuur segi paisatakse. Selle üle peaks riik mõtlema, kas nii kergekäeliselt on vaja hakata neid struktuure lõhkuma. Räägime natuke konkurssidest, mida PLMFi egiidi all korraldatakse. Kõigepealt muidugi Vello Jürna nimeline vokalistide konkurss. Vello Jürna lahkus meie hulgast liiga vara, mu hinge jäi tühimik, ja lõin tema mälestuseks selle konkursi ja festivali Väike-Maarjas. Nüüd on see läinud noorte korraldajate kätte, kes teevad seda väga hästi! Meie teeme edasi vabariiklikku vokalistide konkurssi. Toimuvad nad vaheldumisi – ühel aastal üks, teisel aastal teine. Instrumentaalkonkurss on meil suhteliselt uus formaat. “Raplamaa noor muusik” sündis ühe kurva sündmuse ajendil, kui lahkus Rapla vallavanem Piret Minn. Lillede ja pärgade asemel paluti teha toetus Rapla kirikumuusika festivalile. Kokku tuli toetust 1300 eurot ja mõtlesime, et kui see panna nüüd Rapla festivali arendusse, kaob see sinna ära. Nii otsustasime teha sellega hoopis konkursi noortele annetele. Raplamaal on kuus-seitse muusikakooli, kes võtavad sellest konkursist osa. Virumaa konkurss “Virumaa noor muusik” toimus nüüd kolmandat korda. Konkurssidel ma saan tuttavaks õpetajatega. Kui kuskil muusikakoolis on särav õpetaja, hakkab sealt andeid tulema. Ida-Virumaal näiteks on väga hea lauluõpetaja, kes paneb laste hääled hästi paika, Raplamaal on väga hea viiuliõpetaja jne. Ma hoian neid õpetajaid ja lapsi meeles, et kui on midagi pakkuda, siis saan kohe kontakti võtta. Nende konkurssidega on vist ka nii, et sinna tullakse kohale meelsamini ja lootusrikkamalt kui suurtele üleriigilistele konkurssidele. Meenub Võru muusikakooli direktori Piret Rips-Laulu ettekandest Eesti muusikanõukogu juubelikonverentsil, et muusikakoolide suurel konkursil “Parim noor instrumentalist” on konkurents liiga tihe ja kolmandik koole on seal osalemisest juba loobunud. Nii see on ja sellepärast olen ma kindel, et meie konkursid teevad oma piirkonnas palju head. Nüüd on mul mõttes, et tahaksin ka Valgamaal sellise konkursi luua, kuna oleme Valga-Valka festivalile mitmeid aastaid programmi loojaks. Fondi tegevusväli on avar ja annab imestada, kuidas te kõigega jõuate tegelda. Sinna juurde veel töö- ja ajamahukad rahataotlused. Kuidas fond kõigi oma arvukate tegevuste rahastamiseks vahendeid leiab? Töö fondiga on tõesti mu elu üks suurimaid väljakutseid. Kui lauljakarjäär oli mul nagu hinge kutse, kuhu ma ennast jäägitult pühendasin, siis nüüd teen seda sama fondiga. Siin on ju vaja, et kõik töötaks: et oleks hea meeskond, korraldus, kontaktid ja rahastus. Lisaks kõigele meie fond ju laienes 2008. aastast alates ka välismaa suunal. Unistus oli, et on vaja hakata meie muusikuid ka väljapoole pakkuma. Mu vanem tütar Leelo Lehtla oli nii tugev, et hakkas sellega tegelema ning leidis sealt endale elu missiooni, millega tegeleb tänini. Tema juhtida on nüüd PLMF-i muusikute agentuur, kuhu kuuluvad mitmed eesti muusikud ja kollektiivid ning välismaised artistid. Kogemus ja suhtlusoskus on teda viinud klassikalise muusika valdkonna ühe suurima organisatsiooni IAMA (International Artists Management Association) juhatusse. Sinna kuuluvad agentuurid, mänedžmendid, orkestrid, ooperiteatrid üle maailma. PLMF rahastus tuleb eri taotlusprogrammidest. Kõigepealt kultuuriministeeriumi toetused: muusikafestivalid, muusikakollektiivid ja kontserdikorraldajad, heliloomingu tellimine – igal pool on Pille Lille fond sees. Siis kultuurkapital. Ilma kulkata ei saaks me üldse tegutseda. Veel saame tuge linnavalitsustest. Tallinna linnal on erinevad toetusevõimalused. Nüüd näiteks loodi UNESCO “Muusikalinn Tallinn” meede, seal on fond ühe suure projektiga juba sisse võetud. Tahame luua “El Sistema” süsteemi järgi noorteorkestri. “El Sistema” on Lõuna-Ameerika kuulus projekt, kus orkestrisse koondati tänavalapsed, probleemidega noored ja tulemuseks olid imelise tasemega orkestrid. Sealt on ka Gustavo Dudamel välja kasvanud. Tuge saame ka teiste linnade meetmetest maakondade kontsertideks: Tartust, Viljandist, Paidest, Valgast jm. Taotlused koostan ise, niisama tuleb teha ka aruanded. Meid toetab ka sponsorlus. Sel aastal on meil uue toetajana BLRT. Meie põhitoetajad on on Akzo Nobel, Metaprint ja mitmed tootesponsorid, nagu Selver, Kaubamaja ja Shishi, kellelt saame kingitused konkursi võitjatele ja näiteks nüüd meie galakontserdi Estonia Kontserdisaalis 19. veebruaril lavakujunduse. Kõikidele toetajatele suur tänu. Ilma nendeta poleks PLMF-i olemas! Kes on PLMFi head abilised ja kellest koosneb korraldusmeeskond? Kaks imelist inimest, kes on mu kõrval olnud juba 15 aastat, on Viktoria Jagomägi, kelle haldusalas on koolikontserdid, ning Heli-Liivia Komp, kes tegeleb kultuurikeskuste ja rahvamajadega. Kujundaja, Pille-Riin Pihlak on meil naiskonnas, sest väga palju on vaja teha plakateid ja kavalehti. Minu noorem tütar Maria töötab juhiabina ning sotsiaalmeedias ja kodulehel info uuendamisega. Ja lõpuks minu põhiline abiline Signe Toomla, kes haldab meie meilikasti kontserdipakkumiste, korralduste ja kõigi muude küsimustega. Aeg-ajalt on meiega vabatahtlikke abilisi ja projektijuhte - kõikidele teile sügav kummardus! Millised unistusi on veel seoses fondiga? Praegu on mu unistus, et ma suudaks rahastada PLMF-i palgafondi väljaspool projektipõhist rahastust, saaksin selle arvelt vähendada töömahtu, tõsta muusikute tasu ja teha korralduslikult kõike veel paremini. Võib-olla tekib Tallinna üks uus kammerlik kontserdipaik, mine tea!