top of page

Arash Yazdani – ees on rohkem minevikku


Arash Yazdani on helilooja ja dirigent, keda lummab heli. Juba lapsena vaimustus ta isa töö juures olevate pulseerivate masinate tekitatud veidrast ja kaootilisest kõlast. Ta ei olnud kunagi näinud orkestrit ega kuulnud klassikalist muusikat, kuni avastades umbes 15-aastaselt esmakordselt Mozarti sümfoonia ja teised suurteosed, hakkas teda huvitama, mis on see maagia, mis mõnikord muusikat kuulates kananaha ihule toob. Ka praegu huvitavad teda akustilised nähtused ja see, mida muusika meiega teeb. Oma heliloomingus tegelebki Arash akustiliste ja psühhoakustiliste küsimustega, otsides ja pakkudes publikule uusi ja ebatavalisi kõlakogemusi.

Arash on omandanud kõrghariduse klaveri, kontrabassi, orkestridirigeerimise ja kompositsiooni erialal. Ta on muu hulgas õppinud Stockholmi kuninglikus muusikakõrgkoolis, Baseli muusikakõrgkoolis ning Eesti muusika- ja teatriakadeemias, praegu on ta Huddersfieldi ülikooli teadur. Arash Yazdani on Tallinna Uue Muusika Ansambli asutaja, dirigent ja kunstiline juht ning korraldab Tallinnas ja Berliinis festivali “Sound Plasma”. Iraanis mägede keskel väikeses linnakeses sündinud muusik nimetab Eestit oma teiseks koduks.


Kas oled mõelnud, milline võiks helilooja amet välja näha tulevikus?


Üliõpilasena arutlesin sellel teemal oma õpetaja Georg Friedrich Haasiga ja jõudsin järeldusele, et raske on ette kujutada professionaalseid heliloojaid nii 50 või 100 aasta pärast, kuid muusika kindlasti mingil kujul eksisteerib. Muusikat pole võimalik inimestest eemaldada. Nii et mingil kujul või vormis peavad tulevikus olemas olema inimesed, kes muusikat teevad või produtseerivad. Juba praegu näeme, et komponeerimine ei ole see, mis ta oli varem. Noote ei kirjutata paberile, kõik on lihtsalt tarkvara. Seda, mis hakkab kõlama, tehakse täiesti üksi oma kodus olemasolevate arvutividinatega. Muusikat tehakse nii, nagu see varem oli mõeldamatu.


Oled Eestis olnud alates 2012. aastast. See on pikim aeg, mil oled väljaspool oma kodumaad Iraani kuhugi paikseks jäänud. Kas sind võib nüüd nimetada eesti heliloojaks?


Jah, palun kutsuge mind nii.


Miks on hea olla eesti helilooja? Miks mitte Iraani juurtega Eesti helilooja või Iraanis sündinud, kuid Eestis resideeriv helilooja?


Sest see kõik on poliitiline. Nii süngelt kui see ka ei kõla, siis see, kus sa sünnid, kujundab tegelikult sinu tulevikku. Ma ei tea näiteks kuigi palju Jeemenist pärit dirigente. Kunstiga kokkupuutumiseks on alati vaja mingit stiimulit. Eesti helilooja on inimeste jaoks väga atraktiivne ja see on hea, sest näiteks paljud festivalid saavad oma eelarve sihtasutustelt ja valitsustelt ning valitsused tahavad omakorda näidata, et nad astuvad õigeid samme. Nad töötavad välja poliitika, et seda tegevuskava järgida ning lihtne lahendus, mille nad välja mõtlevad, on erinevate kvootide väljatöötamine: headest riikidest pärit heliloojate kvoot, soo või seksuaalsuse alusel sätestatud kvoot ja nii edasi. Võibolla on mõnel festivalil kvoot minusuguse päritoluga inimesele, mis aga peab sobima konkreetse narratiiviga. Näiteks peaksin ideaalis olema režiimi vastu võidelnud soo- või usuvähemuse esindaja, kes pääsenud Iraani türanniast. Kunagi oli Prantsusmaal üks residentuuriprogramm, mille raames kutsuti heliloojaid umbes kuuks ajaks väga uhkesse kloostrisse elama ja töötama. Kui mind välja valiti, küsisin kunstiliselt juhilt, miks mind valiti, kuna minu muusika oli selle jaoks kuidagi imelik. Ta ütles, et neil pole kunagi olnud heliloojat Iraanist ega Eestist, nii et sobisin ideaalselt. Aga ta ei olnud isegi mitte midagi kuulanud, mida ma olin teinud! Ma ei taha olla Iraani helilooja, ma ei taha olla kvoodihelilooja – tahan olla lihtsalt helilooja. Tahan, et minu muusikat tunnustataks selle olemuse, mitte minu passi pärast.


Olen sageli mõelnud, et meil Eestis on palju heliloojaid, kes kõik kirjutavad nii erinevalt. See on ilmselt minu lemmikosa Eesti muusikamaastikul, et keegi ei püüa teadlikult kellegi teisega sarnaneda. Kas sa tunned, et see viis, kuidas sina muusikat kirjutad, eristab sind teistest eesti heliloojatest?


Mulle meeldib mõelda, et see, kuidas ma muusikat teen, on kuidagi väga isiklik, eriti Eestis. Kaasaegses muusikamaailmas on kindlasti minust paremaid heliloojaid. Aga mulle meeldib mõelda, et olen leidnud oma isikliku hääle. Ja kui see, mida ma oma muusikast arvan, on õige, on see pigem needus. Sest kui sa oled milleski teerajaja, unustatakse sind. Sillutad teed millelegi, mida teised ja võibolla rohkem tunnustatud inimesed, kellel on parem tugisüsteem, teevad palju edukamalt. Asi ei ole selles, kes teeb asju esimesena, vaid selles, kes teeb asju edukalt ja edu all pean ma silmas lihtsalt süstemaatilist tuge. Kunstnik vajab publikut. Ükskõik kui palju häid teoseid ma ka ei kirjutaks, pole vahet, kui keegi neid ei kuula.


Kas sa oled kunagi püüdnud komponeerimisel kellegi moodi olla? Oled maininud, et sinu õpetaja Georg Friedrich Haas oli sulle õpingute ajal Baselis suureks eeskujuks.


Jah, ta on suurepärane helilooja, kuid ma ei olnud tema muusika suur fänn, kui tema juures õppima hakkasin. Olen püüdnud teha vastupidist ja teadlikult vältida kõike, mida keegi teine teeb. Teismelisena arutlesin oma maalikunstnikust õega alailma kunstimaailma üle ja minu isiklikes tõekspidamistes sai fundamentaalseks arusaam, et sul peab olema oma ainulaadne hääl. Usun sellesse, et sul peab olema midagi ütlemisväärset ja et see peab olema mingi oma asi, mida öelda, selle asemel, et korrata teiste öeldut. Kui keegi teeb midagi, mida mulle tõesti meeldib kuulata, nii palju paremini, siis miks peaksin proovima seda korrata? Mis mõte sellel on? Mul on mõned lemmikheliloojad, kellega ma kunagi selliseid asju ei teeks. Paljud minu kogemused on ajast, mil õppisin Baselis. Mäletan, et arutasime tihti koolikaaslastega asjade üle. Oli asju, mida mulle väga teha meeldis, kuid kui mõistsin, et mu sõber on oma teoses sama juba teinud, siis ma lihtsalt eemaldasin selle oma kompositsioonist. Tundsin, et see on ebamoraalne ja mitte ka eriti huvitav. Seega on mul põhimõte mitte teha asju, mida teised teevad.

Loominguhetk. FOTO ERAKOGUST

Kas sa otsid endiselt oma häält või oled selle juba leidnud?


Tundsin, et leidsin selle mõnda aega tagasi. Siis jällegi muutusid mõned asjad, mis mind väga huvitasid, liiga trendikaks. Näiteks tähelepanu pööramine intonatsioonile või mikrotonaalsusele. Nüüd on kõik heliloojad mikrotonaalsed, kes mina selle määratluse kohaselt muuseas kunagi ei olnudki. Ma ei tahtnud enam sellisel viisil kirjutada. Mind paelus ka väga akustika, aga siis muutus see liiga populaarseks ja mõtlesin, et peaksin oma häält natuke viimistlema, sest see polnud piisavalt isiklik. Olen tegelikult romantiline inimene. Kuid see, kuidas mind kunstiliselt kasvatati, pani mind arvama, et peaksin muusikateose juures kõik emotsioonid kõrvale jätma. Põhjus seisneb selles, et kuulasin noorena romantilist muusikat ning tundsin mõnikord, et see, mida teevad heliloojad nagu Liszt või isegi Berlioz, on nii naiivne. Romantiline muusika on mõnikord oma struktuurilt loll, sest selles on narratiiv, mida ei saa tegelikult muusikasse tõlkida. Näiteks juhtmotiiv on väga spetsiifiline ja ainulaadne idee, kuid muusikaliselt pole sellel erilist mõtet. Nii et ma tahtsin emotsioonid kõrvale jätta, et need ei oleks nii ilmsed. Kuid nüüd ma enam ei hooli ja olen naasnud oma romantiliste juurte juurde.


Olen märganud, et tegeled oma viimastes teostes, näiteks kooripalas “Hurreh” või orkestriteoses “Nakba” päris palju oma juurtega.


Tegelikult on mu varasemad teosed kõla poolest ainulaadsemad ja hullumeelsemad. 2018. aastal Mustpeade majas toimunud autorikontserdil oli kavas pala “Dimension II, Destruction”, mida ma tõesti armastan. Kuid niimoodi komponeerida on lihtsalt ennekuulmatu. Ma ei julge enam niimoodi kirjutada. Paljusid asju, mida ma tegin, ei julge ma enam teha. Näiteks teoses “Constructive Interference” 12 timpanile ja neljale mängijale on instrumendid häälestatud kuuehertsilise vahega. Juba 12 timpanist alustada oli lihtsalt pöörane. Olin siis Šveitsis ja seal ei öeldud, et seda pole võimalik mängida, vaid selleks leiti viis. Kõikjal mujal on see aga mängimatu või isegi mõeldamatu.

Ma ei tea, kuidas seda öelda nii, et see ei kõlaks üleolevalt, kuid mulle meeldib oma lugusid kuulata. Ma ei tee muusikat huvitavate ideede pärast, vaid sellepärast, et olen kõlatulemusega rahul. Tegelikult üks põhjusi, miks hakkasin oma tõeliselt hullumeelsest hardcore-akustilisest lähenemisest veidi kõrvale kalduma, oli see, kui ühel minu kontserdil keegi publikust minestas. Siis arvasin, et seda on ehk tõesti liiga palju, sest ma ei taha kunagi inimestele haiget teha. Mul on alati olnud kontserte, kus inimesed saalist lahkuvad või katavad oma kõrvad kinni. Mulle meeldivad kõrged helid ja see on šokeeriv ning inimesed võivad tunda end ebamugavalt. Ebamugavus on mõnikord hea, aga see pole minu eesmärk. Ma ei tee seda selleks, et inimesi häirida, vaid sellepärast, et muusikaliselt on nii põhjendatud loogiline. Aga tol korral leidsin, et see pole okei. Uurisin isegi rahvahulga kontrollimiseks mõeldud relvade kohta, mis põhinevad akustikal. Põhimõtteliselt on võimalik teatud kindla helitugevusega tappa. Ma ehmusin tõsiselt ning komponeerimine muutus minu jaoks liiga hirmutavaks.

Mul läks veidi aega, et sellega leppida. Elu veenis mind olema veelgi isiklikum ja mitte häbenema olla romantiline. Olin väga lootusrikas, kui selliseid hullumeelseid asju tegin. Vanemaks saades lihtsalt lepid eluga, nii et ma ei häbene tunnistada, et olen romantiline inimene. Nüüd teen oma muusikas mõnikord naiivseid asju, nagu need heliloojad, kes mulle ei meeldi. Tunnen, et suurem osa mu elust on möödas, sest olen jõudnud punkti, kus olen veetnud sama palju aega oma elust välismaal, väljaspool oma riiki, kui enne kodumaalt lahkumist. Mõne aasta pärast ma ei tea enam, kust ma pärit olen.

Teose "Hurreh" salvestus Rotermanni soolalaos, EFK ja dirigent Lodewijk van der Ree. FOTO ANNELI IVASTE

Aga mis puudutab loomingus oma juurte juurde naasmist, siis kas see on midagi nii isiklikku, mida sa varem ei teinud? Mis pani sind teoses “Hurreh” inspiratsiooni otsima jõulistest lori ja kurdi lauludest?


See oli väga isiklik. Isegi Iraanis olles oli mul häbi lori muusikat teistega jagada. Pealinnas tehti alati nalja teistest piirkondadest ja linnadest pärit inimeste üle. Mägedes elavaid lori inimesi kirjeldati karmidena ja sellistena, kellel puudub peen maitse. Nalja tehti ka selle üle, kui sul oli erinev hääldusviis või aktsent. Sellepärast ei lubanud mu ema meil kunagi lapsepõlves kohalikku aktsenti õppida. Kasvasin üles Isfahanis, kus on täiesti omapärane aktsent. Teine probleem oli Iraanis see, et kohapealsetest asjadest tuntakse end võõrandununa. Minu jaoks tundus pärsia muusika tõeliselt primitiivne ja aegunud ning lihtsalt mitte cool. Mu isa armastas seda kuulata, aga mina sundisin teda kuulama hoopis Beethovenit. Olin klassikalise muusikaga pisut üleolev. Ja mitte ainult mina, vaid iga klassikaline muusik tundis end salamisi traditsioonilistest muusikutest pisut paremana.

Kuid Euroopasse tulles jõudsin ma iga aastaga oma juurtele lähemale. See on väga pikk lugu, aga tahan lihtsalt öelda, et mul oli tõesti häbi ja isegi tänase päevani ei taha ma inimestele Iraani muusikat ette mängida, kui seda minult just konkreetselt ja pingsalt ei küsita.

Teiseks tundus mulle alati väga tobe, et absoluutselt kõigil Iraani heliloojatel oli selline modus operandi, et nad pidid kasutama mõnda pärsia muusika elementi. Ka see, kuidas nad seda tegid, oli tobe. See on olnud trend ja seda tehakse seal siiani. Ja tänaseni see mulle tõesti ei meeldi. Ka maalidel või raamatutes peavad olema mõned sellised elemendid, et tuua Iraani hääl maailma. Nii et mõne pärsia elemendi kasutamine oma loomingus on minu jaoks tõesti suur samm. See on sama ennekuulmatu kui nende hullude akustiliste asjade tegemine. Aga kui kuulata teoseid, kus olen kasutanud mõningaid elemente oma lapsepõlvest, siis ma ei usu, et keegi neid lugusid ära tunneks. Olen kasutanud ka Wagneri “Tristani ja Isolde” algusmeloodiat vähemalt neljas oma teoses, aga see pole äratuntav. Ebahuvitav on reprodutseerida midagi, mis on juba olemas. Huvitavam on saada inspiratsiooni ja seejärel luua midagi täiesti isiklikku. Pean silmas seda, et põhiline on omada isiklikku häält – siis võib inspiratsiooni leida kõikjalt.


Mõnikord viivad heliloojad oma partituuridega muusikud tõesti viimse piirini. Milline on helilooja ja tema loomingu esitaja vaheline suhe?


Helilooja ja interpreedi suhe on keeruline, sest kui sa tõesti tahad öelda asju, mida tegelikult mõtled, lähed mõnikord tavapärasest kaugemale. Seega tekib küsimus, kas peaksime heliloojatena tegema seda, mis on muusikutele lihtsalt mugav või kas peaks tegema asju muusikutest hoolimata, et mida keerulisem on teos, seda parem on helilooja? Või on olemas kolmas tee?

Tean väga häid heliloojaid, kes kirjutavad konkreetsetele muusikutele, aga mina nii ei tee. Ma ei taha komponeerimise ajal oma ideid kompromiteerida. Minu filosoofia on see, et muusikud on minu kolleegid ja me teeme muusikat koos. Seega peame leidma viisi, mis on teostatav ja toimib. Kahjuks pole ükski minu teos lihtne. Kirjutan küll asju, mis on teostatavad, kuid teinekord on praktikas vaja midagi muuta, näiteks vajavad muusikud rohkem aega lehekülje keeramiseks. Kui tegemist on esinemissituatsiooniga, siis olen valmis kompromisse tegema. Ma ei taha, et nad kannataksid rohkem kui vaja.

Muidugi mõistan muusikuid, kellele ei meeldi minu teoseid mängida, kuna need on füüsiliselt nõudlikud. Ma ei taha, et mu muusika oleks neile raske, kuid ma ei saa jätta kirjutamata muusikat, mida ma armastan. Mulle lihtsalt meeldib selline muusika ja kahjuks nõuab selle esitamine nii palju pingutust. Seega ma arvan, et õige viis on mõelda muusikutest kui kolleegidest ja kui kaasprodutsentidest. See koostööaspekt unustatakse sageli isegi orkestris – unustatakse, et asju tuleb teha koos.


Kui aga muusikutest rääkida, siis sinul ja sinu asutatud Tallinna Uue Muusika Ansamblil on seljataga pööraselt põnev ja kontsertiderohke periood. Mul on tunne, et sa oled seda tüüpi, kes tahabki suuri asju kiiresti saavutada. Mis on nende edukate ettevõtmiste taga ja kuhu sa ansambliga teel oled?


Jah, sügis oli fantastiline. Noh, selle taga on pööraselt tööd. Ühe kontserdi jaoks kulub raha kogumisest kuni kõigile sobilike kuupäevade leidmiseni vähemalt kuus kuud kuni aasta – see on tõesti keeruline. Festivalile “Varssavi sügis” minek võttis vist kaks aastat aega. Kuigi ma vihkan institutsioone, on minu eesmärk, et ansambel oleks selline asutus, kus saaksin muusikutele korralikku ja järjepidevat palka maksta, et nad oleksid sellele pühendunud. Ja selleks on meil vaja palju üritusi. Nagu ERSO-l on igal nädalal kontsert, võiks meil olla näiteks üks iga kolme nädala tagant. Aga selleks, et ansamblitööd saaks korralikult arendada, tuleb mõelda nagu ärimees. Rahastamine ja perspektiiv peab ulatuma iga-aastasest tööst kaugemale. Meil Eestis seda võimalust kahjuks pole. Parimal juhul saame aastase eelarve, mille eest oleme muidugi väga tänulikud, kuid kui tahame tõeliselt edukad olla, on meil vaja viie aasta plaani. Siis saame mõelda suurtele ja ainulaadsetele projektidele, mis oleksid tõesti maailmatasemel. Kui ma paluksin kuulsal heliloojal meile teose kirjutada, vajab see vähemalt kolm aastat tööd. Niisiis, kuidas ma saan paluda tal kirjutada teos 2026. aastaks, kui mul pole õrna aimugi, kas me sel ajal veel eksisteerime. Olen aastaid otsinud mänedžeri või kedagi, kellel on administratiivne taust, sest me oleme muusikud ja mina olen nendes asjades eriti kehv. Ma ei taha oma kunstilisi ambitsioone kaotada, tahan olla jätkuvalt helilooja. See on muidugi täiesti tõsi, et ma püüan tulemusi saavutada nii kiiresti kui võimalik. Olen väga kärsitu ja olen terve elu selline olnud. Samal ajal olen inimesena ambitsioonikas ja see on mul siin Eestis suur probleem.


Miks see sinu kui helilooja ja dirigendi jaoks probleem on?


Olen liiga kirglik nende asjade suhtes, mida armastan. Eesti ja ka põhjamaine ja skandinaavia mentaliteet on aga väga rahulik ja talitsetud ning vahel tundub, et paljudel kolleegidel sellist ambitsiooni pole. Mulle on tõesti üllatav ja arusaamatu, kui kolleegid on õnnelikud lihtsalt pilli mängides. Minul oli muusikaga alustamine pöörane, sest ma ei õppinud seda lapsena. Pidin muusikuks saamise nimel võitlema isegi institutsioonidega ja see oli väga keeruline. Seega mõtlen ansamblit tehes võimatutele asjadele. Kui ma kuulaks oma kolleege, siis ei teeks me kunagi midagi suurt. Suurtest asjadest tuleb julgeda unistada. Seni on ansambliga kuidagi hästi läinud. Ma tõesti ei tea, kuidas. 2020. aastal kandsime keset koroonapandeemiat ette ühe minu unistuste teose, Haasi “In Vain”. Või siis projekt Alois Hába kuuendiktoon-harmooniumiga, mille muuseumist kätte saamiseks tuli ehitada eriline kliimaseadmega kast ja tellida spetsiaalne transpordivahend. Kusjuures muuseumi kuraator pidi kogu aeg juures olema ja seda pilli tohtis puutuda ainult üks inimene.

On veel asju, mida ma ei suuda uskuda. Näiteks juhatasin kunagi IRCAMis ansamblit InterContemporain ja Bierre Boulez oli seal. Tookord ei osanud ma seda hinnata. Nüüd aga olen selle üle nii uhke. Kuid peatumine ja mineviku hiilguse nautimine on stagnatsioonile ohtlikult lähedal, nii et parem on seda kõike vältida. Aga Tallinna Uue Muusika Ansambliga on meil järgmiseks plaanis “Sound Plasma” festival, kuhu tahame saada ansamblit Recherche Freiburgist. Praegu pean aga tegelema komponeerimisega.


Mil määral sa lood muusikat publikule või teed seda pigem iseendale, et midagi enda sees kogetut kuidagi läbi elada ja sedasi jäädvustada?


Ma komponeerin ainult endale. See on täiesti tõsi, et igal teosel, mida ma kirjutan, on isiklik emotsionaalne pagas. Ma ei tea, mida ilma selleta teeksin. Võibolla looksin lihtsalt mõne akustilise idee, mis on huvitav, aga ka sellisel juhul tuleb sinna panna midagi oma hingest. See kõlab romantiliselt, kuid minu jaoks on see omamoodi tõsi.


Kas mõte sellest, et avad oma hinge kuulajale, keda sa võibolla isegi ei tunne, ei hirmuta sind ega tee sulle haiget?


Jah, vägagi. Ja sellepärast ma tõesti ei taha rääkida oma muusika isiklikest aspektidest. Emotsionaalne pagas on midagi nii isiklikku ja omamoodi piinlik. Muidugi ei saa inimesed sellest aru ja ega nad peagi aru saama. Ma ei saa inimeste emotsioone oma teose nautimise eest pantvangi võtta, näiteks kui räägin sellest, kui oluline on see teos ja et solidaarsusest surevate inimeste vastu te peate seda teost nautima. Võibolla oli mul “Nakbat” kirjutades selline tunne. Läksin annotatsioonis emotsiooniga natuke liiale.


Millist tunnustust oled publiku poolt tundnud?


Olen alati tundnud, et tugev reaktsioon on hea. Kui kunstiteos suudab tekitada tugevaid emotsioone või tugevaid tundeid, on see edukas. Kui see põhjustab ükskõiksust, on see läbikukkunud ja keskpärane. Keskpärasus on minu jaoks kunstis kõige hullem. Kunstiteos peaks olema kas tõesti hea või väga halb. Nii et kui mõned inimesed absoluutselt vihkavad mu teost ja teised armastavad seda, siis tunnen, et see töötab. Teatavasti pole inimestel lihtne pärast kontserti rääkima tulla. See on minu jaoks nii väärtuslik, kui keegi tuleb ütlema, et talle mu teos väga meeldis. See on hämmastav, see on suurim kiitus! Mul oli kord Salzburgis kontsert, kus mängisime minu otamatone’dele loodud teost “Instruction Manual of How to Learn Stop Worrying and Love the Bomb in 5 minutes”. Pärast kontserti kirjeldas mulle üks vanaproua, kui palju see teos talle tähendas. Alguses nägi ta lihtsalt pealkirja ja mõtles, et mis kuradi asi see veel on. Ta oli maailmasõja ajal sündinud ja tal olid meeles õhusireenid. Minu lugu kuulates tundus talle ühtäkki kõik loogiline ja ta ütles, et see mõjus kui teraapia õudustega silmitsi seismiseks ja nendest üle saamiseks. See oli hämmastav.


Mida sinu perekond Iraanis sinu muusikast arvab?


Mul oli kord esiettekanne Iraanis, kuhu mu vanemad tulid ja nad olid täiesti šokis ja sõnatud ega teadnud, mida teha või öelda. Neile ei meeldinud see teos, kuid nad püüdsid olla viisakad ja see oli armas. Olin õnnelik, et nad tulid. See oli üks pöörane lugu neljale flöödile. Mängija harjutas teost selle ooperisaali fuajees, kus ma kunagi orkestris kontrabassi mängisin, ja peaproovi ajal tormasid kõik sealsed ministeeriumi töötajad oma kabinetist välja, kuna arvasid, et tegemist on tuletõrjesignalisatsiooniga. Festivalikorraldajatel tuli minu hullu teost neile seletada.

Mul on ka noorem vend, kellel on nii kunsti- kui ka teadusinseneri taust. Paar aastat tagasi küsisin temalt midagi füüsika ja matemaatika kohta ja ma arvan, et pärast seda austab ta mind palju rohkem. Ta teeb alati nalja meie õe üle, kes on oma maalidega väga emotsionaalne, ja ütleb alati, et nii ei saa töötada, et tuleb olla distsiplineeritum.


Sinu muusikas pole matemaatilist struktuuri?


Ei, minu muusika põhineb akustikal, mis on füüsikaline nähtus. Olen rohkem huvitatud helide füüsikalisest aspektist. Mõned mikrotonaalsed teosed kõlavad kohutavalt, sest need on kirjutatud süsteemi silmas pidades. Näiteks Schönberg. Enamik heliloojaid on süsteemist lummatud. Kui olin noorem, kasutasin minagi süsteeme. Süsteem, mis iganes see siis ka poleks, pole oluline. Oluline on tulemus. Isegi kui kõlaline tulemus on sama, on selle saavutamise viis erinev.


Kes on sinu arvates praegu need heliloojad, kes võiksid kompositsioonimaailmas midagi muuta? Kelle loomingul peaksime tähelepanelikult silma peal hoidma?


Enno Poppe on fantastiline. Hiljuti juhatasin tema teost “Hirn”. Mida rohkem partituuri vaatasin, seda hämmastavam see oli. Eks see on ka natuke isiklik, sest see on nii sarnane sellele, kuidas mina komponeeriksin. Võibolla sellepärast ma tema muusikat nii väga armastangi. Minu jaoks on ta praegu parim elav helilooja. Veel mõned aastad tagasi arvasin, et Haas on elusolevatest parim. Või ka Aperghis ...

Minu jaoks on väga oluline see, kui headel heliloojatel on suurepärane käsitööoskus ja nad teavad täpselt, mida nad teevad. Nad mõistavad heli ja kõiki selle tagajärgi. Ma vihkan seda, kui heliloojad on asjatundmatud. Põhimõtteliselt on ju võimalik noote lihtsalt maalida. Enne seda, kui olin kompositsiooniõpilane, tegin lollusi nagu näiteks harmoonia kirjutamine, sest seda me Iraanis õppisime. Lihtsalt täidad lünki ega saa aru, mida teed. Hiljem, kompositsioonitudengina, kirjutasin mõned teosed ja olin väga üllatunud, kuidas need kõlasid. Mõned asjad olid tõesti head, kuid mul polnud õrna aimugi, et see nii saab olema. Mul oli väga piinlik ja tundsin, et mis mõtet on olla helilooja, kui sa oled sellises teadmatuses. Tahtsin väga täpselt teada, mida ma teen, nii palju kui võimalik. Ülikoolis õppides uurisin palju partituure ja mõtlesin, kuidas heliloojad on osanud kõike kirja panna. Nüüd tean ise, kuidas seda teha ja miks seda teha. Neil heliloojatel, kelle kohta ma ütlen, et nad on tõesti tipus, pole partituuris ühtegi niisama kirjapandud nooti. Võite selles kindlad olla.


Sa teadsid vist juba noorest saadik, kui käisid isa töö juures ning uurisid erinevaid masinaid ja nende tekitatavaid helisid, et tahad muusikaga tegeleda. Kui sa poleks mingil põhjusel sinna sattunud ja oleksid hoopis teise tee valinud, siis mida sa praegu teeksid?


Olen sellele mõelnud. Muusikainstrumenti näha ei olnud minu lapsepõlves tavaline asi, seda juhtus tavaliselt pulmades või matustel. Kui ma muusikut nägin, oli see minu jaoks uskumatu. Meie perele meeldis väga käia Isfahani linnas ja me kõik sundisime mu isa, et peame sinna minema. Seal läksingi lõpuks muusikakooli. Enne muusikaga alustamist olin teismeline, kes käis läbi halbade seltskondadega. Pole õrna aimugi, mis oleks minust saanud, kui poleks olnud muusikat. Ei midagi meeldivat. Muusika päästis mind kindlasti. Ja ma olen mõelnud sellele, mis oleks siis, kui mul poleks seda muusikuks saamise teekonda. Olen alati olnud hea kirjutamises, sõnades ja uurimistöös. Kirjutasin paar lühikest esseed ajalehtedele. Nii et ma vist olin ajakirjandusest väga huvitatud. Aga komponeerimine on minu eksistents. See on minu olemise eesmärk.


122 views

Commentaires


bottom of page