top of page

Kas Suure-Jaani heliloojate Kappide majamuuseum on pääsenud sulgemisest?


Heliloojate Kappide majamuuseum. FOTO JELENA SULAMANIDZE

Viimasel ajal suurt tähelepanu saanud Põhja-Sakala valla poliitiline ja finantskriis on ohustanud ka Suure-Jaani Tallinna tänava majas nr 30 asuva heliloojate Kappide majamuuseumi edasist eksisteerimist. Ebakindlus tuleviku osas tõi muuseumi sõpradele ärevaid hetki, kahtlemata oleks mõtet asutuse sulgemisest üsna valus vastu võtta ka Eesti kultuuri hoidjatel, uurijatel, propageerijatel ja edasikandjatel laiemalt. Õnneks ja kaasaelajatele kergenduseks kujunes vallajuhtide otsus praegu siiski muuseumi tegevuse jätkamise kasuks, alates käesoleva aasta 1. märtsist kuulub muuseum Põhja-Sakala kultuurikeskuse struktuuri (Põhja-Sakala vallavalitsuse korraldus 31. jaanuarist 2023 nr 77), samas on teadmata, kas ta sinna ka jääb.

Kappide perekonna oluline panus eesti kultuuriloosse on vaieldamatu, seda kinnitavad nii muusikaloo uurimuste ja õpikute andmed, ajalooteemalised kõnelused ajakirjanduses kui ka nende heliloomingu taasesitamine – see on leidnud oma kindla koha Eesti muusikaelu tähtsündmuste kavades. Nii ei jäänud ilma Artur Kapi viiuliteoseta “Viimne piht” hiljutine Eesti Kontserdi 1. jaanuari uusaastakontsert ega ka möödunud suvel maestro Neeme Järvi 85 aasta juubeli kontsert ERSOga Villem Kapi meeskooripoeemita “Põhjarannik”. Üle 500 muusikaalbumi salvestanud maailmakuulsa ja kõrgelt hinnatud dirigendi lemmikpalade nimekirjas püsimine on heliloojale omaette suur tunnustus.

Muuseumi välisvaade. FOTO JELENA SULAMANIDZE

Lisaks Artur Kapi (1878–1953), Eugen Kapi (1908–1996) ja Villem Kapi (1913–1964) mahukale ja hinnalisele heliloomingu pärandile ning nende suurele pedagoogilisele panusele eesti muusikaharidusse on Kappide suguvõsal olnud oluline roll ka Suure-Jaani kohalikus kultuurielus. Johannes Jürissoni raamatust “Muusikud Kapid ja Suure-Jaani” (2003) loeme: “Sada viiskümmend aastat on muusikute Kappide kolm põlvkonda Suure-Jaani kultuuri taset kõrgel hoidnud”. Perekonna esimene esindaja Joosep Kapp (1833–1894, Artur Kapi isa) tuli köster-kooliõpetajana Suure-Jaani 1853. aastal pärast Cimze seminari lõpetamist ning peatselt hakkas silma paistma kooliprogrammi ja pedagoogiliste meetodite uuendajana. Tema tegevusvaldkond oli väga mitmekesine: uisutamise ja maadlemise harrastuste levitamisest, mitmehäälse koorilaulu edendamisest kuni eestikeelse geomeetriaõpiku ning noortele emadele mõeldud käsiraamatuni välja. Joosep Kapp oli ka poliitikahuviline, oli kursis kõikide tähtsamate sündmuste ja seisukohtadega ning osales ise ettevõtmistes. 150 aasta tagune Joosep Kapi nägemus kultuuri- ja poliitikategelaste omavahelistest nägelemistest kui tõsisest ohust rahvuslikele ettevõtmistele iseloomustab tabavalt ka ühiskonna tänapäevast olukorda: “Tolmu keerutatakse üles ja püütakse seega rahvast pimedaks teha, et keegi enam ei näeks, mis tõde, mis vale” (Jürissoni raamatust). Kurb on kuulda järjepidevast koolide, raamatukogude ja rahvamajade sulgemisest.

Joosep Kapi suurim kirg oli muusika, muusikast rääkimine, muusika tutvustamine ja musitseerimise propageerimine: “Muusika on üllam, kallim, vägevam kunst. Suure-Jaani kihelkond ei tohi teistest maha jääda”. Nii asutati Suure-Jaani meeskoor (1862), pasunakoor (1871), laulu- ja mänguselts Ilmatar (1878), segakoor (1890), viiulikoor (1891). Isa tegemisi jätkas poeg Hans Kapp (1870–1938), kes oli samuti innukas ühiskondliku elu tegelane ja koorijuht. Tema juhatusel tõi külakoor võistulaulmiselt Tallinnast teise koha ning asutati laulupäevade traditsioon, mis kestab praeguseni. Hans Kapp tegeles ka kontsertide korraldamisega, Suure-Jaanis sai tema kutsel kuulda Mart Saare, Artur Kapi, Eugen Kapi, Villem Kapi, Juhan Aaviku, Rudolf Tobiase, Aino Tamme, Paula Brehmi ja teiste Tallinna ja Tartu väljapaistvate solistide esinemisi.

Hans Kapi 1926.–1929. aastal ehitatud ja 1938. aastal Villem Kapi päritud majas asubki praegune heliloojate Kappide majamuuseum, mis asutati 1971. aastal Viljandi koduloomuuseumi filiaalina, avati 1973 ning läks valla omandisse 1996. aastal. Muuseumiteenija, ka järelevaataja muuseumitöötaja ametis on olnud Linda Võsa (töötas 1971–1986), Amanda Teemus (1987–1992), Laine Teemus (1992–1996 Viljandi muuseumi filiaalis, 1996–2012 vallale kuuluvas muuseumis), Merike Saaremets (alates 2013).

Muuseumi hetkeseisust, ekspositsioonist, arhiivist ja tegevustest vestlesin muuseumi praeguse töötaja Merike Saaremetsaga, kes on ühtlasi ka Suure-Jaani Johannese kiriku organist. Ta on hariduselt TÜ eesti filoloog, EELK UI teoloog, TÜ VKA pärandtehnoloog, EELK kirikumuusikakooli organist-koorijuht, kirikumuusik.

Vaateid muuseumi ekspositsioonile. FOTO JELENA SULAMANIDZE

Kappide perekonna elu ja tegevusi kajastavad infotahvlid ja vitriinid asuvad muuseumi esimese korruse muusikasaalis, kus on liidetud endise söögitoa ja magamistoa ruumid. Muusikasaal mahutab ca 40 istekohta, keskpunktis on Eugen Kapi kasutuses olnud “C. Bechsteini” tiibklaver (ehitatud 1908). Algses saal-salongis on hoiul Hans Kapile kingitud võrratu “Gebr. Glaser” pianiino, millel on Villem Kapp komponeerinud hulga oma helitöid. Interjööri täiendab Hans ja Joosep Kapile kuulunud mööbel ning mitu maali. Kunagises kabinetis seisab endise magamistoa massiivne mööbel, riidekapp peidab mõned Artur Kapi garderoobi esemed. Abiruumidest on muuseumitöötaja ametiruumina kasutusel teenijatuba. Maja on ühendatud linna veevõrguga ning on köetav puuküttega (kolm ahju ja puupliit). Olemas on õhksoojuspump. Teine korrus on kasutusel osaliselt hoiuruumina, see ehitati välja esimese muuseumiteenija korteriks, seal on alles ehe seitsmekümnendate olme. Pea saja-aastane maja on kahtlemata väsinud ja vajab renoveerimist, katus lekib, aknad on hõredad, maja peab vaevu sooja. Külmal perioodil on temperatuuri hoitud pigem madalal. Kõige tähtsam on jälgida õhuniiskust vanade, kuid töökorras pillide ja muude eksponaatide hoidmiseks.

Lisaks pidevale giiditööle (ka väljaspool muuseumi) ja ekspositsiooni tutvustamisele kümne aasta kestel on Merike Saaremetsa eestvedamisel ja korraldusel muuseumis tegutsenud lähemaid mõisaid uuriv ajalooring, olnud kultuuriloolisi kohtumisi, rahvarõiva- (Vändra ja Suure-Jaani kihelkond) ja rahvusliku tekstiili näitused-ringid, reisi- ja tutvumisõhtud, kontserdid, muuseumiööd. Muuseum aitas korraldada Suure-Jaani muusikafestivali kontserte ning tegi koostööd raamatukogu kodulootoaga ja Suure-Jaani Johannese kogudusega. Viimase koostöö tulemusena avati 2022. aasta sügisel Suure-Jaani Johannese kirikus püsinäitus oreli saamisloost ning koguduse muusikaelust alates XIX sajandist. Mahukas töö oli kohaliku tekstiilipärandi uurimine ja sissekannete koostamine Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. Neid sissekandeid on tulnud ja tuleb edaspidigi kaasajastada. Muuseumitöötajal tuli suhelda ka muuseumimaailmaga, olgu teemaks andmete ja teavikute saamine või edastamine. Vabatahtliku tööna tuli ette konsultatsioone soovijatele, keelekorrektuure näiteks ümbruskonna ratta- ja matkaradade kogumikule.

Lisaks sisulisele tööle tuli päevast päeva tegeleda praktiliste asjadega – maja korrashoiu, külmaperioodil kütmise ja vahel ka remondiga.

Kõige põnevam uurijatele ja hinnalisem osa muuseumist on ilmselt eksponeerimata dokumentide arhiiv: heliteoste käsikirjad, kirjavahetused, fotod, raamatud, noodid ja muud ajaloolise ja tähtsusega materjalid, mis esindavad kultuurielu laiemalt kui ainult seoses Kappide perekonnaga. Paljud tähtsad dokumendid (nende hulgas ka helilooming) vajaksid sissekandmist muuseumide infosüsteemi ja on väärt, et olla digitaliseeritud ja avalikult kättesaadavad kõigile huvilistele.

Muuseumi on külastanud bussiekskursioonid, koolid-lasteaiad, kultuurihuvilised paarid, sõprus- ja ametkonnad. Vallarahvas on tulnud sündmustele, kohtumistele, kontsertidele.

Koroonaaeg langetas külastuste üldarvu kuni viis korda. Varem oli aastas ca 1000 külastust, neist piletiostjaid 200-300, ülejäänud tasuta sissepääsu päevadel. Piletiostjate arv on püsinud ka koroona-aastatel sama.

Vaateid muuseumi ekspositsioonile. FOTO JELENA SULAMANIDZE

Heliloojate Kappide tähelend muusikamaailmas ja Eesti professionaalse muusika ja muusikahariduse alusepanijate-arendajate ritta kuulumine ning suur panus kohalikku kultuurielu arengusse ilmselt aitasid esialgu ületada hetkelist puhtalt pragmaatilist lähenemist majamuuseumile. Ühe variandina kaalutakse aga tulu saamist maja müügist kinnisvarana ning kokkuhoidu muuseumitöötaja palga ja jooksvate majanduskulude arvelt.

Kuna otsus muuseumi tegevuse jätkamisest tulevikus võib olla veel mitte lõplik, olgu toodud siiski terviktekst muuseumi võimalikust saatusest, mis oli avaldatud vallavanema poolt Põhja-Sakala valla lehes “Leole”, veebruar 2023, nr 2 (275):

15. Kappide majamuuseum

Plussid: Suure-Jaani linnas heas asukohas, eramajana kergesti kasutusele võetav. Kergesti võõrandatav.

Miinused: Hoone sisuliselt kasutusest väljas, tekitab vallale kulusid, lisaks vajab iga hoone aeg-ajalt investeeringuid, nii ka see hoone. Külmal ajal peab käima ahju kütmas.

Kokkuhoid: Hoone majanduskulud on ca 1 tuhat eurot aastas, lisaks küttepuud ja palgakulu ca 10 500 eurot aastas.

Tulu: Kinnistul asub elamu ja kõrvalhoone. Müügihind võiks olla 50 tuhande ümber.

Kokkuvõtteks: Hoone omamine vallal ei ole otstarbekas, kuna see vajab iga päev kulusid ning hoone vajab rekonstrueerimist. Muuseumi pidamise vajalikkus tuleb otsustada volikogus ja kui leitakse muuseumi pidamise vajalikkus, siis tuleks leida nurgake mõnda teise hoonesse, näiteks Kondase majja.

Alternatiiv: Kõidama lasteaia hoone on kehvas seisus, väga lähedal Suure-Jaanile, enamus lapsi Olustverest või Suure-Jaanist. Tasuks kaaluda lastele rühmaruumide ehitust kas Kappide muuseumisse või pigem vallamajja, kus oleks lasteaed tervikuna koos ühes majas. Kaaluda ametnike kolimist Kappide majja.

 

Heliloojate Kappide majamuuseumi – samuti hoone kui Kappide pere elupaiga – likvideerimine oleks Põhja-Sakala vallale pikemas perspektiivis korvamatu kultuuriline kaotus. Suures vallas pole ka koduloomuuseumi. Loodame, et vallal õnnestub hoida muuseum parema ajani alles ja siis tegeleda selle arenguga, maja renoveerimisega. Hädavajalik oleks ainult kiire katuse hädaabi-remont. Parematel aegadel oleks võimalik tegeleda väärtuslike ajalooliste materjalide digitaliseerimisega, otsida lisarahastust, teha koostööd kultuuri-, haridus- jm asutustega. Tulevikus võiks laiendada ekspositsiooni kodulooliste materjalidega. Muuseumitöötaja arvab: “Kõige hinnalisem – käsikirjad, raamatud, dokumendid, noodid – on hoitud ja olemas. Muuseum on igal juhul avatud koostöövõimalustele ja arenguettepanekutele, üks suundi on – kuidas muuta siinseid materjale laiemale huviliste ringile kättesaadavaks.”

Vald võib tõesti uhke olla oma kultuuripärandi üle, tuleb ainult mõelda, kuidas seda pärandit tulevikus paremini ja tulusamalt eksponeerida.

Lõpetuseks meenutame Tiia Järgi aasta tagasi Artur Kapi 70. surma-aastapäevale pühendatud Klassikaraadio “Järjehoidja” saate sissejuhatuses kõlanud mõtet: “Paljud, kelle tegemiste vilja oleme harjunud tarvitama, kasutama, nautima, on jätnud meid maha, läinud läbi valge värava ja meil on lahkunute tehtust mälestus. Peame mäletama olnut, kui ei taha jääda minevikuta rahvaks.”

Suur tänu kaasaelamise eest Muusika toimetusele ja muuseumi sõpradele, kellele läheb korda väikese kultuuriasutuse saatus!

Yorumlar


bottom of page