_page-0001.jpg)
Festival “Art of Cello” Viimsi Artiumi kammersaalis: 4. III “Eesti sonaat” – Marcel Johannes Kits (tšello), Sten Heinoja (klaver); 5. III “Kuninganna jälgedes” – Hayoung Choi (tšello), Sten Heinoja (klaver).
Vahemikku veebruari lõpust kuni märtsi keskpaigani võiks vabalt nimetada tšellokuuks. Tõenäoliselt ettekavatsematult, kuid siiski väga toreda kokkusattumisena leidis aset mitmeid sündmusi, mille keskseks teemaks tšellomängu kunst. Nimetan neist vaid peamisi: 14.–19. II kursused ja kontserdid “Crossing Bows” Eesti muusika- ja teatriakadeemias, juhendajateks Sigurgeir Agnarsson (Islandi kunstiülikool), Henrik Brendstrup (Aarhusi kuninglik muusikaakadeemia), Henry-David Varema (EMTA); 28. II – 7. III festival “Art of Cello”, mille raames tegid kursusi ning andsid kontserte 2022. aasta muusik Marcel Johannes Kits, aga ka kuninganna Elisabethi konkursi võitja (2022), maailmas hästi tuntud Lõuna-Korea tšellist Hayoung Choi, samuti toimus Silvia Ilvese sooloõhtu elektritšellol klubis Chicago ning tšellot tutvustav lastekontsert Oru kultuurimajas Linnamäel, esinejateks tšellistid-pedagoogid Ann Kuut, Ruslan Petrov ja Kristian Plink; Heino Elleri sünniaastapäeval 7. III esitasid Valle-Rasmus Roots ja Sten Lassmann ETMMi Süda saalis kõik nimetatud helilooja arhiivis olevad tšelloteosed; 11.–12. III viidi Keila muusikakoolis läbi XXII Eesti noorte tšellistide festival, mille mammutkontserdil astus üles sadakond tšelloõppurit I–XII klassini (kutseõppe IV kursuseni), lisaks toimus koolituspäev tšelloõpetajatele (selle rea avas tegelikult jaanuari lõpul Mihkel Keremi tšellokontserdi Eesti esiettekanne, millest kirjutati juba Muusika märtsinumbris).
Esmakordne festival “Art of Cello” lendas publiku huviorbiiti ereda komeedina, pakkudes juba enne kõneainet nii sõna- kui sotsiaalmeedias. Kahtlemata oli festivali üks tõmbenumbreid ning ühendav lüli mullune kuninganna Elisabethi nimeline konkurss Brüsselis, mis sattus siinmail laiema avalikkuse tähelepanu alla tänu tõigale, et seal konkursside konkursiks nimetatud sündmusel osales edukalt ka eestlane. Järjestikustel õhtutel astusid kontserdiga üles III preemia pälvinud Marcel Johannes Kits ning konkursi võitja Hayoung Choi, mõlema partneriks pianist Sten Heinoja.
Nagu kohane festivali ühele postulaadile esitleda ja täiendada Eesti tšellomuusikat, kandis Kitse-Heinoja kontsert pealkirja “Eesti sonaat”. Loomulikult võiksid sellise kaliibriga interpreedid mängida absoluutselt kõike, kuid tähelepanu juhtimine just eesti muusikale on väga tänuväärne. Tõenäoliselt ei ole just kõige lihtsam ülesanne alustada kontserti Arvo Pärdi teosega “Peegel peeglis”, sest kuulajad ei olnud veel piisavalt maha rahunenud, et sellele tähelepanu koondada, kuid kava kunstilisest tervikust lähtuvalt oli see siiski ainuõige otsus. Eduard Oja “Ajatriloogia” näol on tegemist ühe kaunima teosega meie tšellomuusikas, õigemini käib see kõige rohkem esimese kahe osa “Elu” ja “Igavik” kohta, milles muusikud oskasid välja joonistada intensiivse kulminatsiooni kaare ning hoida tasast pinget. Eriline üllatus oli aga kolmas osa “Tänapäev”, mis on varem tundunud muusikaliselt materjalilt veidi banaalne, mida interpreetidel õnnestus seekord vältida, nii et esimest korda tuli äratundmine, et see sobitub tsüklisse suurepäraselt. Seejärel kõlanud Lepo Sumera “To Reach Yesterday” vastas ilmselt enim mängijate loomulaadile, sest tabati väga täpselt karaktereid, teoses peituvat teatraalsust, aga samas ka traagikat.
Kontserdi peateos oli Jüri Reinvere ulatusliku tšellosonaadi Eesti esiettekanne. See valmis 2019. aastal maailmakuulsa Leedu tšellisti David Geringase tellimusel, kes oli ka selle esmaesitaja Saksamaal. Kaasaegset muusikat on alati keeruline pärast esmakuulamist adekvaatselt hinnata. Tekkis mulje, et see on kui omamoodi dialoog möödunuga (oli heameel pärast kavalehelt lugeda, et see just oligi üks autori inspiratsiooniallikaid), milles korduvad motiivid arenevad lõpuks välja teise tähendusega motiivideks. Tean, et võrdlemine on kunsti puhul alati mõttetu, kuid kummalisel kombel tärkas kuulates aeg-ajalt sama tunne nagu Messiaeni tuntud teose “Kvartett aegade lõpust” tšelloosa puhul, kuigi helikeelelt on teosed täiesti erinevad. Mängijatele mitte lihtne, kuid huvitav sonaat paneb lootma uusi ettekandeid.
Järgmise õhtu kontserdi “Kuninganna jälgedes” keskne kangelanna oli Saksamaal sündinud Lõuna-Korea tšellist Hayoung Choi, kes on õppinud tšellot Frans Helmersoni ja Wolfgang Emanuel Schmidti juures. Vaatamata oma noorele eale on tal ette näidata muljetavaldav kogus esmaklassilisi konkursivõite, viimaseks juba nimetatud kuninganna Elisabethi oma. Choi mängu iseloomustab kõige enam loomulikkus ja vabadus, see tähendab, et ka kõige kaelamurdvamaid tehnilisi ülesandeid suudab ta esitada mängleva kergusega, samas on mäng igati põhjendatud. Teda kuulates valdab tunne, et kõik on just nii, nagu olema peab, et muud võimalust ei olegi.
Avaloona kõlanud Krzysztof Penderecki “Capriccio per Siegfreid Palm” soolotšellole on valminud kuulsale Saksa tšellistile ja kaasaegse muusika eestvedajale Siegfried Palmile. Helilooja eemaldub standardsest mängustiilist ning kasutab kõikvõimalikke laiendatud mänguvõtteid (mis tegelikkuses tähendab, et suurepärasele pillivaldamisele lisaks tuleb osata ka muud). Kirjutatud aastal 1968, tuleb ikka ja jälle meenutada, et Toomas Velmeti kaasabil valminud samalaadne Pärdi tšellokontserdi “Pro et contra” kadents oli esiettekande ajal 1967. aastal ülimodernne. Choi oli omas elemendis ning esitus pakkus elamust nii kuulajale kui vaatajale.
Tõenäoseliselt ei olnud Choi ja Heinoja varem kontserdil koos musitseerinud, mistõttu Franz Schuberti “Arpeggione-sonaadi” esitusest kujunes vaimustav elamus, kus sai kogeda kunsti sündi kohapeal. Kuigi sonaadi klaveripartii ei ole väga nõudlik, tekkis kohati tunne, et nii huvitavalt ei tohiks mängida, kuna kuulaja tähelepanu läheb eeskätt sinna. Seega tunnistan ausalt, et järgnenud Benjamin Britteni tšellosonaadi esituse ajaks, mis oma helikeelelt ja kujunditelt pakkus veelgi intensiivsemat mängu, oli tähelepanu väsinud.
Kui nüüd millegi suhtes kriitiline olla, siis oli see ehk Artiumi kammersaali veidi kuiv akustika. Taoliste kontsertide jaoks on see küll pasliku suurusega, ometi vähendasid mõlema kontserdi 150 kuulajat (te lugesite õigesti!) seda tuntavalt.
Hindan väga kõrgelt, et festivali raames andsid mõlemad artistid ka meistrikursusi, sest üks asi on näha interpreete toimimas laval, teine aga nende vahetu suhtlemise ja eelkõige nende isiksuse taga oleva mõttemaailma tundmaõppimine (väga tore, et nad olid nõus seda paljastama). Lisaks kõne all olevate teoste suurepärasele esitusele – Choi oleks justkui andnud teise kontserdi –, jäi meelde see, kui oluline on fraasi kujundada, seda nii poogna jagamise kui ka erinevate vibrato iseloomude kasutamise abil, aga samuti Kitse fantaasiarikkus ning oskuslikkus käsitseda poognat väga erineval moel teosele sobiva pillikõla leidmisel.
Tulles tagasi tšellokuu juurde: oli nii regionaalset, vabariiklikku kui ka rahvusvahelist mõõdet, olid kaasa tõmmatud nii alles alustavad noored kui ka tõeliselt silmapaistvad kunstnikud. Aga võibolla võikski tulevikus kõik need sündmused toimuda ühise egiidi all, lisaks kontsertidele, meistriklassidele, tutvustustele ka näiteks konkurss? Taolisi tšellofestivale on maailmas mitmeid ja poleks vastu, kui analoogiline sündmus leiaks siingi aset. Aga festivalile “Art of Cello” saab soovida ainult pikka iga.