_page-0001.jpg)
Kristjan Randalu loomingu ja pianismiga kerkib iseloomustava sõnana sageli esile punktuaalsus. Seda nõuab valdava osa oma karjäärist rahvusvahelisel areenil toimetav pianist nii endalt kui ka oma lava- ja stuudiokaaslastelt. Kohtusime veel talvehärmases Tallinnas, et vestelda muusikast, loomingust, karjäärist ja elu õppetundidest.
Saan aru, et olid nii üheksa- või kümneaastane, kui perega Eestist ära Saksamaale kolisite?
Olin üheksane, varsti kümneseks saamas. Oli 1988. aasta suvi.
See on vist üldiselt selline iga, kus oled oma väljakujunemise alguses. Kui palju see minek sinu elu defineerinud on? See oli võrreldes sinu eelnenud lapsepõlvega Eestis ilmselt ikkagi 180-kraadine pööre?
Ma ei rääkinud sõnagi saksa keelt, mul ei olnud seal mitte ühtegi sõpra. Olin pakkinud oma koti kaheks nädalaks. Tagasi vaadates määras see muidugi kõik. Raske on spekuleerida, et “mis oleks olnud, kui”, aga mäletan, et tol suvel tahtsin ma tegelikult klaveriga lõpparve teha. Mul oli sellest muusikakeskkooli rutiinist ja distsipliinist mõõt täis saanud, oli tahtmine hakata hoopis trumme mängima.
Mu vanemad tegelikult ka küsisid minu käest, et kas ma olen nõus Saksamaale jääma. Olen tagantjärele neilt küsinud, et mida nad siis oleksid teinud, kui oleksin sellele täielikult vastu olnud? Tallinnas me igatahes pakkisime kohvrid puhkuseks, korteri uks kinni ja nägemist.
Milline su esimene emotsioon oli, kui said aru, et nüüd on nii, et jäätegi Saksamaale?
Tagantjärele meenutades olin vist toona ikkagi õnneks piisavalt naiivne ja lapsikult rumal, pimestatud kokakoolast ja sellest, et kinos jooksis “Rambo”. Kogu see kirevus, mis ümbritses, see tarbimine ja idealiseeritud lääne ühiskond, mida siin igatseti ja nähti Soome reklaamidest. See oli ka minu esimene välisreis. Igatahes mäletan, et olin kohe nõus.
Ja muusikaõpingud, ilmselt ka see filosoofia, kuidas muusikaõpingutele läheneti siin võrreldes Saksamaaga, küllap ka see erines?
Muusikakeskkool oli ju väga spetsiifiline keskkond, see ei olnud kool, kus oli lihtsalt natukene muusikat, vaid sellel oli ikkagi põhirõhk, aga eelkõige klassikal, tehniliselt, distsipliini nõudes. Saksamaal hakkasin kõigepealt käima eratunnis ja peagi läksin ka muusikakallakuga gümnaasiumisse. Seal olid kooliorkester, koor ja bigbänd. Paralleelselt käisin iga nädal konservatooriumis muusikateooria tundides.
Sa oled valdava osa oma elust elanud mujal kui Eestis, puutunud kokku erinevate muusikute, kultuuridega. Kui oluline-määrav on üleüldse see, kus on juured või milline on taustsüsteem? Kui palju see sind muusikuna on defineerinud, või on see üldse asi, mille peale sa mõtled?
Ma arvan, et väga palju. Mõeldes tagasi sellele, kui hakkasin esimesi omi asju tegema, mis väljusid n-ö klassika piiridest, siis võtsin ette väga hümnilike asju nagu “Mu isamaa on minu arm” ja “Kodumaine viis”. Tahtsin mõista, miks peaksin Ameerika standardeid mängima, et mis on need minu enda standardid.
Juured on väga tähtsad. See ei tähenda, et nendesse peab kinni jääma, aga neist saab ammutada palju jõudu ja inspiratsiooni. Need aitavad aru saada, kes sa siis õigupoolest oled.
Jah, kõike võib ju proovida, et ka professionaalses mõttes oleks oskus kõigega suhestuda, aga enda vastu peab ausaks jääma. Rääkides jazzmuusikast, kus on väga suur rõhk just oma hääle leidmisel, siis see ei juhtu üleöö. Kui veeta kogu oma muusikaline elu teisi imiteerides, siis parimal juhul oled sa väga hea koopia, aga mõtestada lahti, mis on su enda helikeel, kes sa oled ja kust sa tuled – see on väga teadlik protsess. Tahtes ise muusikat luua, on see hädavajalik, et mitte olla pelgalt käsitööline.
Kui meil on olemas sugulaskeeled, siis mis võiks olla sinu hinnangul Eesti sugulasmuusika?
Ma mängisin viis aastat Tuneesiast pärit Dhafer Youssefi bändis ja just äsjagi kohtusime proovis. Olen selle peale tihti mõelnud, et minu ja Youssefi võrdluses on nii praktilise, kultuurilise kui ka haridusliku tausta mõttes tegu nii suure kontrastiga, kui üldse olla saab. Samas on tema heas mõttes muusikaliseks kiiksuks keerukad rütmid, tema lood baseeruvad enamasti kombineeritud taktimõõtudel, millel pole mitte midagi pistmist tema kultuurilise muusikataustaga. Täpselt sama asi on ka mind ammusest ajast köitnud ja sellest on tekkinud meie ühisosa.
Ühine keel on samas palju öeldud, see on hästi individuaalne. Hiljuti salvestasime jälle Petros Klampanisega, kes on Kreekast pärit bassimängija. Kui oled aastaid kellegagi koos mänginud, saad aru, et see ühine keel toimib mingil esteetilisel tasandil, kus mõlema nägemus ilust või siis ka teatud parameetritest kattub ja see väljendub detailides – dünaamikas, pausides, üleüldises esteetikas. Selles, kui saad aru, et see teine mõistab tervikut sarnaselt.
Mis sulle olulisem on, kas leida harmooniline koostöö või pigem otsida muusikas pinget? Üksteisemõistmine on hea, aga samas ehk annab parema tulemuse see, kui muusikud teineteisele väljakutseid esitavad?
Ma arvan, et muusikalised väljakutsed ei tähenda ilmtingimata väljakutseid isiklikus plaanis. Sul on 24 tundi ööpäevas ja kui tuuril oled, siis veedad nende inimestega koos 12 tundi, millest ehk paar tundi oled laval. Seega ümbritsev on väga määrav, aga leian, et muusikaliselt keegi konflikti ei otsi. Võibolla tekivad sünergiad, kus heas mõttes hakkab üksteise ületrumpamine, aga see on selline õhukene piir, kus on oht, et asi muutub tsirkuseks.
On seda ka juhtunud, et mõni tundlikum loojanatuur viib selle konflikti kontserdi raamidest välja ja see pinge väljendub ka isiklikul tasandil?
Lõppkokkuvõttes on kõik isiksused. See, mis laval välja lööb, see on inimestes ka olemas. Üldiselt ei ole nii, et introvert nüüd laval kuidagi plahvatab. Jah, ta võib tekitada muusikalist energiat, aga selline põrkumine või teadlik konflikti otsimine – seda siis ei ole. Ma arvan, et see kattub inimese omadustega ja pikas perspektiivis peabki otsustama, et kas kogu selle paketiga on võimalik edasi minna, kas on jaksu.
Aga kas sul endal on karjääri jooksul tulnud ette selliseid olukordi?
Pidevalt. Kogu aeg tuleb põrkumisi ette … Inimesed opereerivad ju erinevalt, meie toimimisviisid on erinevad, kui me räägime kasvõi kiirusest, kui kiirelt saavad asjad tehtud, nii palju on selliseid operatiivseid asju. Mingil hetkel pead sellest omad järeldused tegema, et kas see jätkub nüüd omas rütmis või peab teist teed minema.
Maailmas on kümneid tuhandeid klaverimängijaid, heliloojaid. Mis teeb klaverimängijast hea klaverimängija? Või ka loojast hea looja?
Maailmas on väga palju väga häid muusikuid, aga mingil põhjusel mõnesid me teame ja teisi me ei tea. Ja see ei sõltu tingimata sellest, et mõned harjutasid viis tundi rohkem ja teised viis tundi vähem. Siin hakkavad mängima inimlikud omadused. Mulle on meelde jäänud, mida Neeme Järvi selle kohta ütles: et karjäärihimu peab olema. Kogu see tervik eeldab, et inimene tahab oma muusikaga publikuna jõuda.
Mulle meeldib eristada, et on klaverimängijad-klahvpillimängijad ja siis on pianistid. Klaver on peale vaadates väga lihtne pill, isegi need, kes sellest midagi ei tea, vajutavad klahvi alla ja tuleb talutav heli. Aga kui nüüd süveneda ja hakata tegelema heli detailidega, siis on see lõputu teekond.
Kui räägime interpreedist, siis see on inimene, kes ei ole mängimise hetkel helilooja rollis, ta ei loo selle muusika sisu. Ta on nagu inimene, kes loeb valjult raamatut ette, aga ta ei kirjuta seda.
Pianismi kohapealt on väga oluline kõlakultuur. Ja kui rääkida jazzmuusikast, siis oluline on kogu rütmiline pool; mitte ainult teostus, vaid ka esteetiline pool – et kuhu muusikaga minnakse. Kui laialt lahterdada, siis näiteks kas see on sving, või kui see ei ole sving, siis mis ta on ja mis seal toimub.
Mitte et need teineteist välistaksid, aga kas sinu jaoks on olulisem olla kommertsiaalselt edukas muusik ja looja või pigem jätta endast tähendusrikas jälg loojana?
Ma arvan, et see on osaliselt vanuse küsimus, aga ma ei ole veel sealmaal, et mõtleks oma jälje kujundamisele. Ma ei tea, kas ma jõuan selle mõtteni, et minust jääks jälg. Aga kui eesmärk oleks olla kommertsiaalselt edukas, siis ma tegelen vale alaga ja vale žanriga ja mängin ka ehk valet pilli. Eks see on selline balansi leidmine, et teha asja, milles olla jällegi enda vastu aus ja üritada jõuda selleni, kes sa oled.
Aga kuidas sa suhtud üleüldse sellisesse mõnes mõttes nagu trikitamisse või tsirkusesse, nagu sa ise ennist väljendusid?
Mis mulle meeldib selle puhul, on individuaalsuse otsing, selline teadlik eristumise mõtteviis, mis ideaalis võiks vist ka süvendada individuaalse helikeele leidmist. Ma ilmtingimata ei taju, et nn neoklassikas oleks fookus muusikaliselt individuaalse sisu leidmisel, aga respekt, et nii vana ja üldlevinud instrument nagu klaver suudab läbi sellise žanri teatud inimesi kõnetada. Minust kui tegevmuusikust on see küll mööda läinud.
Sa oled oma karjääri jooksul palju salvestanud ja veel rohkem kontserte andnud. Millises rollis sa ennast ise mugavamalt tunned – laval või stuudios või pole sellel vahet?
Need on väga erinevad olukorrad, mida ei saa sisu mõttes otseselt võrrelda. Kontserdiolukorras on aega midagi arendada, see ajaline dimensioon on teine ja teadlikult vaba. Salvestades on palju lühendamist ja konkretiseerimist, teadlikkust sellest, et plaadile võibolla ei sobi lugu, mis on 15 minutit pikk. Kontserdil võib see aga toimida.
Mulle meenus, et kui salvestasime bigbändi plaati, siis dirigent Wolf Kerschek võrdles seda filmi tegemisega, kus peab väga palju olema strateegilist režissööri mõtlemist. Kontserdiolukord on hoopis midagi muud.
Kui oluline on sinu jaoks emmas-kummas olukorras olla punktuaalne? Kui peeneks sa ise need olukorrad enda jaoks ajad, arvestades, et inimesed on natuurilt erinevad ja vajadus täpsuse järele samuti erinev.
Ma ütlen, et 100% ja rohkem. Eeldan seda ka teistelt, kui esitame-salvestame minu asju. Sellist praaki ei saa läbi lasta, kus on selge, et see on praak. Jällegi, kui on improvisatsiooniline element või seal on vaba osa, siis see on hoopis midagi muud ja siis on ka tolerants midagi muud – siis ei ole ka kategooriad, et see on viga või vale…
Kui sellised asjad kontserdil juhtuvad, siis kui pikalt need sind teiste mängijate puhul närima jäävad?
Oleneb olukorrast. Kui juhtub minu soolo ajal, et keegi teeb midagi, mis tõmbab mul vaiba jalge alt ära ja tekitab olukorra, kus järsku oleme kraavi poole triivimas, sest keegi teine …. noh, siis see muudab ju muusika kulgu. Kui on asi, mida sa arendad ja järsku keegi lõhub selle alustala ära, siis kui nõnda juhtub tihti, siis see asi kaua ei kesta ... (Naerab.)
Sa tunned ennast kodus nii jazzi kui klassikat mängides ja tegelikult pole ka popimaigulisem muusika sulle võõras – kuivõrd sa üleüldse ise muusikat lahterdad? On see looja ja pianisti jaoks orientiirina oluline?
Ma arvan, et oluline on teada, kuhu see lõpuks välja jõuab. Rääkides kasvõi salvestusest või kontserdiolukorrast, mille jaoks see on, kellele ja kuidas.
Läbivalt tuleks vältida alateadlike klišeede kasutamist, kui nende kasutamine pole just eesmärk omaette. Kui sellel pole teadlikku kasutust ja tuleb niisama, siis see on nagu parasiitsõna – järelikult ei tulnud paremat ideed ja tuli varrukast muusikaline fraas, mis oleks võinud olla olemata.
Kuidas on võimalik ennast isoleerida sealhulgas ka klišeelikest välistest mõjudest? Me ju põhimõtteliselt elame klišees; meie päevad on pidevas korduses, me näeme, vaatame kuuleme sageli üsna samu asju. Kuidas ennast muusikalises mõttes sellest eemal hoida?
Ma ei kuula taustaks muusikat. Jah, on muidugi olukordi, kus see on sunniviisiline. Aitab ka, kui mitte tarbida taustaks mistahes meediat. Kui ise muusikat tekitada, siis on lubamatu, kui räägid ja tegelikult ei tea, mida sa räägid. Siis muutub selle jutu sisu ju mõttetuks. Siis see on mula, mis võiks olemata olla. Ma ei arva, et nii raske oleks ennast isoleerida. Muusikalised klišeed baseeruvad enamasti teadmatusel, läbimõtlematusel ja ebakindlusel, sealhulgas ka vaikuse ees, vajadusel täita see muusikaline lünk mingi asjaga.
Kui ma ei eksi, siis sinu tegevmuusiku karjäär on üle 20 aasta kestnud?
Tegelikult juba rohkem kui 30 aastat. Kooli ajal oli meil pikaaegse sõbra ja kolleegi, trummar Bodek Jankega duo Pianorimba. Mina mängisin klaverit ja tema marimbafoni. Mängisime klassikalise muusika hitte, meil oli regionaalselt palju menu, meid kutsuti igasugustele kummalistele partei- ja firmaüritustele ja ma arvan, et see andis mulle ka esimese väga hea õppetunni n-ö muusikatööstuse poole pealt, mida mulle meeldib meenutada. Kooli aserektor kutsus meid ükspäev enda juurde, et kohaliku toidutööstuse jõulupeol oleks vaja mängida, mõlemale oli tasuks 100 saksa marka. Mängisime, kõik oli väga tore. Aasta pärast helistati samast firmast otse, et jõulupeole mängima kutsuda. Pakuti, et honorar siis jälle nagu eelmisel aastal, 400 marka.
Kas ja kuidas on sinu enda hinnangul sinu helikeel selle aja jooksul muutunud?
Seda on ise väga raske öelda, aga võtan seda alati komplimendina, kui mõni kolleeg või sõber ütleb, et kuulis raadiost just üht lugu ja tundis ära, et see olen mina … Olen kindel, et alguses see nii ei olnud. On inimesi, kes ütlevad, et nad on iga järgmine päev targemad kui eile, aga ma olen pigem alati mõelnud, et ei tea, kas minus üldse midagi on arenenud. Aga 30 aastaga on midagi muutunud küll.
Aga kas see on teadlik tegevus, et olla oma helikeele arhitekt ja kujundaja?
Jah, väga. Arvan, et väga suur osa sellest on välistamisel. Välistamaks asju, millel on teine taust ja teine seos ja millel pole midagi pistmist minu kui isiksuse või muusikuga. See taandub konkreetsetele detailidele, elementidele – rütmika näiteks, esteetiliste otsuste tegemine. Mis puudutab harmoonilist või meloodilist helikeelt, siis see on igal juhul selline teadlik nende elementide või osakeste leidmine, mis kõnetavad, või on endale meelt mööda. Professionaalses mõttes on vajalik aru saada, kuidas midagi on tehtud või kuidas see toimib. Midagi luues ma teadlikult ei kuula teisi asju. Muidu tulevad tahes-tahtmata mõjutused sisse. Kui tahta midagi iseenesest, nullist tekitada, siis selleks on vaja ruumi ja vaikust.
Mulle tundub, et klassikat jazzikeeles tõlgendada – selles on teatav loogika ja seda on ka palju tehtud. Aga kuidas muuta see liikumine vastassuunaliseks? Kas jazzmuusikal on midagi klassikale pakkuda?
Nii palju kui olen ise kirjutanud muusikat kollektiividele, mis on puhtalt klassikalise lähenemisega ja suhestuvad ainult valmis kirjutatud noodimaterjaliga, siis see saab toimida ainult teatud muusikaliste parameetrite kaudu, aga sel juhul on sõna “jazz” juba vale. Kui seal on selline plakatlik jazzimaik, siis me räägime jällegi klišeedest, jazzist kui stilistikast.
Praegune jazzimaailm on lihtsustatult öeldes keskendunud rütmile. Enamus sellest muusikast on väga konkreetse pulsiga ja seal ei ole mingit agoogikat, seal ei ole seda, et oih, fraas läks pikemaks. Detailides võib olla, aga mitte n-ö klassikalises-romantilises mõistes, kus fraas ujub ja on tähtis, et meloodia kuskile välja jõuaks. Ma arvan, et tähelepanu koondamine rütmile on jazzis see, mis võiks klassikasse üle tulla, see tooks rütmilise konkreetsuse. Samas, minu jaoks sõna “jazz” hõlmab ikkagi improvisatsiooni, hõlmab muusikuid, kes on suutelised hetkes midagi looma ja seda muusikat kujundama ka ilma selleta, et iga detail noodis kirjas on. Ma arvan, et need on muusikud, kes ka kuulavad, mida nad mängivad.
Kas mittekuulamist esineb palju?
Olen olnud orkestriproovis, kus esitati mitme solistiga kava. Parajasti tehti proovi looga, kus ma ise ei osalenud ja oli aega natukene ringi vaadata. Kui märkad, et riigi palgalises orkestris, kus on eluaegsed ametnikud ja kedagi enam lahti lasta ei saa, mõni viimase puldi mängija loeb sel ajal ajalehte, kui midagi seletatakse, siis selline suhtumine tekitab minus küsimusi. Kui oli aeg mängida, siis ta jälle mängis, mis kirjas, aga tegemist oli looga, mis ei tulnud maha, kuna polnud kõigil selge. Aga mõnel ongi sisust nii suva, ollakse lihtsalt käsitöölised. See oli ekstreemne näide, aga väga palju on sellist muusika tegemist, kus ma ei tunne, et mängija ise ka lõpuni läbi kuuleb, mida ta teeb. Väga palju on seda klassikalises nüüdismuusikas, mis on üles ehitatud keerukusele, kus pinge tekib sellest, et mängijatel laval on raske. Fookus ei ole kõlapildil, vaid see pinge on tekitatud kuskil teise nurga alt.
Teesklust on palju?
Sellises kontekstis ma ütleks, et see on teesklus helilooja, mitte mängija poolt. Mängijad pannakse olukorda, kus nad higistavad. Aga ma olen ise olnud sellises olukorras, kus mängides kaasaegset kammermuusikat oli klaveripartii tolles olukorras teostamatu. Helilooja ise dirigeeris ja ma tegin ka sellekohase märkuse, mille peale oli vastuseks: “oi, kahju”. Eks tegin sellest omad järeldused, et seal oli tähtis, et mingi asi käis ja et ma olin teistega koos ja helilooja, kes dirigeeris, ei öelnud sõnagi selle kohta, et ma ei mänginud seda, mis oli kirjas. Tähendab see, mis oli kirja pandud – ma ei tea, kus see välja oli tulnud, arvutist ehk?! Kui ma tajun, et see kõlaline resultaat detailides ei oma tähtsust, siis tekitab see minus küsimärke.
Kas on nii, et muusikas on kõik juba ära tehtud, kõik lood räägitud?
No ma saan aru, et seda võib nii öelda, aga see lõpeb ju nihilismiga, sest ka elusid on varem elatud ja kõike on tehtud. Aga pealiskaudselt võttes, ise tarbijana seriaali või filmi vaadates tahad ju ikkagi uut ja tänapäevast mitte ainult sellepärast, et see on tehniliselt huvitavamalt teostatud, vaid ka sellepärast, et see suhestub sellega, mis praegu on aktuaalne. Mina kuulaja-vaatajana tajun uue avastamise tahet kindlasti.
See ei ole probleem, et kõik uus paistab olevat ammu unustatud vana?
Ma arvan, et palju on näiteks teadmatust, et ei teata, mida kõike on varem tehtud. Mõeldakse, et ollakse väga innovatiivsed, aga tegelikult ei tunta lihtsalt ajalugu. Millegi loomiseks peab olema sisemine vajadus. Ma ei ole ise sellesse nii väga takerdunud, aga ka siin tuleks püüda teadlikult välistada, defineerida see, mis kõik juba on tehtud, võtta mingid elemendid, parameetritega teadlikult mängida ja üritada siis jällegi destilleerida ja filtreerida. Nii, ma arvan, on lootust luua midagi, mis vähemalt iseendale veenev on.
Inimesed tahavad ikka ja jälle kogeda elusat muusikat. Keegi ei tule ju ütlema, et aga ma ju käisin kontserdil – klaverikontserdil, orkestrikontserdil – ja ma enam ei lähe kuulama, sest ma juba tean, mis see kontsert on.
Selleks, et ei tekiks hirmu iseenda kordamise ees, tuleb lihtsalt oma sõnavara puhastada.