7. oktoobril meenutati Viljandi Sakala keskuses Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kauaaegset õppejõudu ja levimuusikakateedri juhatajat Helju Meristet (12. IX 1946 – 22. II 2021). Sõna võtsid endised kooli direktorid Enn Siimer ja Anzori Barkalaja, kolleegid, õpilased ja sõbrad. Helju Meriste kui menuka svingilaulja rikkalikust laulurepertuaarist kõlasid tema lemmiklood, mis põimusid sõnaliste mälestuste ümber ja moodustasid meeleoluka terviku. Esinesid Ain Agan, Evald Raidma, Tõnu Laikre, Airi Allvee, Marge Lumisalu jt. Ansambel SP Swing mängis koosseisus Üllo Kaur, Evald Raidma, Tarmo Suvisild, Peeter Raska, Leo Kimmel ja Helju vend Heino Kalling.
Koos ühe värvika isiksuse elulooga avanes kuulajate ees kultuuriakadeemia (tollase nimega kultuurikolledž) kujunemise aeg 1990. aastatel. Õppejõudude ja erialajuhtidena tegutsesid suure missioonitundega tugevad isiksused, kes viisid visalt ellu oma nägemust kõrgemast õppeasutusest. Tuli ju tõestada paljudele kahtlejatele, et selline kool on Viljandis võimalik. Helju Meriste oli üks nendest, kelle tegevus aitas kujundada VKA levimuusikaosakonda, näidata nii kodulinnas kui Eestis laiemalt, et džässilavadele on tulemas uus põlvkond haritud noori Viljandist.
Levimuusika eriala, mis oli olemas kolledži loomisest 1991. aastal, tugines esialgu Tõnu Kallaste ja Evald Raidma teadmistele ja kogemustele. Helju Meristel kateedrijuhatajana oli kaks eesmärki: otsida kooli uusi õppejõude ja näidata meie üliõpilasi ka pealinna lavadel. Siin tulid kasuks isiklikud sidemed: olles mitmetes ansamblites tegutsenud lauljana, tundis ta paljusid džässmuusikuid. Esimeste hulgas kutsuti Viljandisse tööle Ain Agan, Tanel Ruben ja Villu Veski.
Tudengite mängutaseme tõusule aitasid kaasa mitmed Helju Meriste korraldatud üritused. Palju aastaid aitas ta läbi viia muusikatriaade: need olid kolme eriala (levi-, pärimus- ja kirikumuusika (hiljem koolimuusika)) vahelised võistumängimised, mis kasvasid välja levimuusika eriala tutvustavatest päevadest. Osavõtjaid oli nii Tallinna kui ka Tartu muusikakoolidest ja hiljem isegi välismaalt. Kõige oodatum oli ülesastumine kolmes kategoorias: omaloominguline pala, pärimusmuusika seade ja sooloesinemine, mida hindas vastav žürii. Selle koosseisu kutsuti alati mõni tuntud muusik nagu Lembit Saarsalu, Peeter Volkonski, Lepo Sumera, Helena Tulve jt. Žürii aruteludel viibisid õppejõud ja tudengid – sealt saadi häid näpunäiteid ning soovitusi edaspidiseks.
Aastatel 1995–2000 korraldas Helju Meriste Viljandi kultuurimajas tudengite salongiõhtuid, kus esinesid nii eesti kui ka mõningad välismaa tippmuusikud. Nende kõrval said esinemispraktikat meiegi üliõpilased, samuti toimusid õpitoad, kus agaralt osaleti. Peatselt oli kolledži levimuusikute tase nii hea, et mõnele ansamblile pakuti võimalust esineda isegi “Jazzkaarel”. Meristest sai ka üks “Tudengijazzi” algatajaid. Kõiki neid ettevõtmisi toetas asjaolu, et ta oli olnud tegev mitmes Viljandi ansamblis – see oli valdkond, kus ta end hästi tundis. Tudengitele oli ta midagi enamat kui lihtsalt kateedrijuhataja, sest ta oskas noorte murede ja rõõmudega samastuda ja oli neile ka hingeliseks toeks. Teda nimetati kolledži levimuusikute emaks.
Minu tutvus Helju Meristega (tol ajal Kalling) sai alguse põhikooli päevil – me õppisime alates 1960. aastast ühes klassis ja käisime koos Viljandi lastemuusikakoolis klaveritunnis. Keskkooli päevil meie teed mõneti lahknesid: mina käisin ikka klassikalise muusika radu, Helju nakatus džässipisikust. Viljandi Carl Robert Jakobsoni nimelises keskkoolis tegutses õpilaste tantsubänd, kus ta mängis klaverit. Tundsin huvi, kuidas klassikalise taustaga klaverimängija sellega hakkama saab. Ta ütles siiralt: “Mina ei teadnud džässharmooniast midagi, poisid näitasid mulle mõned akordid ette, neid ma siis mängisin erinevates helistikes ja eri rütmidega.” Raskusi oli repertuaariga, kuna noote polnud tollal võimalik osta, lugusid kirjutati kuulmise järgi maha välismaa raadiojaamadest, osa ringles esimese vabariigi ajast. Aga huvi ja pealehakkamist jätkus ja kui Helju läks õppima Tallinna pedagoogilisse instituuti muusikaõpetajaks, oli tal vihikutäis tantsurepertuaari, mida sai pidudel kasutada. Tallinnas oli võimalus head džässi kuulda – 1966–1967 toimusid menukad džässifestivalid, mis küll varsti ära keelati.
Peale instituudi lõpetamist töötas Helju mõnda aega õpetajana Tallinna muusikakoolis, misjärel naasis kodulinna. Siin sai temast esialgu C. R. Jakobsoni nimelise keskkooli muusikaõpetaja, andes tunde ka viis aastat nooremale vennale Heinole. Viimane mängis koolibändis koos pinginaaber Ülo Kriguliga, kellest sai hiljem elupõline RAM-i laulja. Helju kutsus need poisid oma koolikoori laulma ja sellega oli uute liikmete värbamise mure lahendatud: kui koori ridades olid nii popid bändipoisid, siis tulid ka teised heal meelel osalema. Oskus keerulisi olukordi nutikalt lahendada oli Heljule omane.
Pedagoogitöö jätkus õpetajana kultuurikoolis alates 1972. aastast ja alates 1995. aastast kultuurikolledžis. Koos Üllo Kauri, Tõnu Kallaste, Jaan Tederi, Ain Agana ja mitmete teistega lõi ta kaasa tolle aja väga populaarsetes Viljandi ansamblites nagu Kärjed, Günf, vokaalgrupp Kvadro jmt.
Oma esimest juubelit tähistas Helju Meriste kontserdiga 29. oktoobril 2006. aastal, kus esines koos oma sõpradega. Pealkiri “Svingides läbi elu” sobis hästi ka ülekantud tähenduses – Helju elu oli kui kiigel kiikumine – kord saatis teda õnn, kord õnnetus. Enne kavandatavat juubelikontserti sattus ta raskesse avariisse, millest tänu arstide hoolitsusele ja enda visadusele siiski paranes.
Hiljem on ta seda aega nii meenutanud: “Olen korduvalt mõelnud, kuidas üks murdosa sekundist võib muuta inimese elu ja sa ei tea, millal see juhtub. Pääsesin õnnelikult. Kuigi trauma oli raske, ei pea olema ratastoolis ja eriti õnnelik olen selle üle, et keegi teine ei saanud avarii tõttu kannatada. Poolteist kuud lamamist andis erilise kogemuse: kogu muu maailm taandus, jäid ainult haigla rütm ja hääled. Tundsin rõõmu sellest, mida tavainimene ei pane tähele. Olin õnnelik, kui sain esimest korda teiste abiga pöörata, esimest korda püsti seista ja siis kolm sammu astuda. Milline rõõm pisiasjadest! Kui sa pole haiglas olnud, siis sa ei teagi, kui palju on ilmas hädasid. Selle õnnetuseta poleks ma teadnudki, et nii paljud inimesed minust hoolivad. Mind käidi vaatamast, helistati. See on hea tunne: sa oled keegi, kelle peale mõeldakse, kellest hoolitakse.” (M. Tomson, “Svingides läbi elu”. Sakala, 28. X 2006.)
Visa tahe end oma lemmikalal väljendada aitas esinemise edukalt läbi viia. Lava kõrvale asetatud tooli ei olnudki vaja – solist pidas püsti seistes kogu kontserdi vastu.
Laulmine jäi vahepeal tagaplaanile, kuid hing ei andnud rahu. Mõttes oli taastada vokaalne vorm ja repertuaar ning teha taas pikem kontsert. 2018. aastal esines Helju taas solistina Viljandi Koidu seltsi teatrihoovis, temaga koos musitseeris ansambel SP Swing. Omapärase sumeda tämbriga hääl oli aastatega sügavamaks muutunud, hea stiilitunnetus ja lauludest kiirgav soojus ei jätnud kuulaja hinge puudutamata. Nostalgiahõnguline kontsert osutus menukaks ka väljaspool Viljandit. Siis ei osanud keegi aimata, et see jääbki Heljule viimaseks. Saatuslik haigus viis 2021. aastal meie seast andeka muusiku ja aktiivse muusikaelu korraldaja.
