“Kui südameheadus ühineb tarkusega, saab ühiskond muutuda õnne- ja armastuserikkamaks …”
See dalai-laamale kuuluv mõte on kirja pandud Islandi tuntuima kirjaniku Andri Snær Magnasoni (s 1973) äärmiselt silmi avavas teoses “Ajast ja veest. Jutustus tulevikust”, alapealkirjaga “Requiem liustikele”.
Nende mõtete iva jäi mind kauaks saatma pärast 25. veebruari kontserti Hopneri maja saalis. Läksin kuulama Ukraina päritolu sopranit Elena Bražnikut, kes kuulub nüüd meie rahvusooperi koosseisu. Üllatuslikult oli kontsert aga instrumentaal-vokaalmuusika õhtu, kus laval kvintett Soli Deo Gloria, kuhu kuuluvad neljast rahvusest noored, varem EMTAs õppinud muusikud: Georg Maaten (viiul), Alexander Gonzalés Pavlova (viiul), Kristjan Kannukene (vioola), Tatjana Gashimova (tšello) ja Oksana Lohinova (klaver). Seega koos lauljatariga viis rahvust ja neid ühendav m u u s i k a!
Kõlasid Heino Elleri “Kodumaine viis”, Miroslav Skoryki (1938–2020) “Karpaatia rapsoodia”, Nadia Boulanger’i (1887–1979) ja Claude Debussy tšellopalad, Arvo Pärdi “Mozart-Adagio”, Artur Lemba klaverikvinteti II osa Andante ning koos lauljaga Händeli “Nasconde l’usignol”, aaria Puccini ooperist “Pääsuke”, Skoryki “Meloodia”, Kyrylo Stetsenko (1882–1922) “Hällilaul“ ja aaria “Ah! Je veux vivre” Gounod’ ooperist “Romeo ja Julia”.
Kvintett on oma vaevu aastase koosmängu jooksul andnud Eestis arvukalt kontserte ning teinud oma koosseisule seadeid, saavutanud mängus nii kõlakvaliteedi kui ka fraseerimise kultuuri ning oskuse üksteist kuulata.
Kõrvu jäi Georg Maateni pillist väljameelitatud tämber, fraasi ilu ning intensiivsus kõikides lugudes, eriti aga Debussy palas “Arabesque” nr 1. Jäi mulje, et pianist Oksana Lohinova on selle koosluse eestvedaja ning tema tutvustavad repliigid eesti ja ukraina keeles andsid kuulajaile vajalikku infot. Elena Bražnik on kahtlemata meie praegusel vokaalmaastikul uskumatult ere nähtus. Tema iga fraas on mõtestatud ja kõla kõigis registrites stabiilne, lummab tema eriline hingestatus kulminatsioonides, kus lahvatavad uskumatu säraga kõrghelid. Eriliselt mõjus tema esituses kahtlemata tema kaasmaalaste looming. Kuulaja sai tuttavaks Skoryki omanäolise meloodika ja seal peituva valu kõrval ka tegelikult koorile, klaverile ja solistile loodud hingematvalt liigutava “Hällilauluga”, mis nüüd kõlas soprani ja klaverikvinteti harmoonilises koosluses.
Kuulaja sai sügavaid hingesoppe puudutavaid elamusi! Tänu!
