top of page

Uuendusmeelne saksofonist Ben Wendel


FOTO JOSH GOLEMAN

Uuendusmeelne Ameerika saksofonist Ben Wendel on tuntud oma harmooniliselt nutika, motiivipõhise improvisatsiooni ja haarava kompositsioonistiili poolest, milles on tunda klassika, post-popi ja post-rocki mõjutusi. Wendeli talent tõusis tähelepanu orbiiti 2000. aastate alguses futuristliku muusikaga ansambli Kneebody liikmena. Grammy nominatsiooni pälvis ansambel 2009. aasta albumi “Twelve Songs by Charles Ives” eest. Ben Wendel on ammutanud inspiratsiooni ka Tšaikovski loomingust 2018. aasta filmi “The Seasons” jaoks, jätkates järjekindlalt stiilipiiride nihutamist oma loomingus. Ben Wendel on mänginud ja salvestanud selliste artistidega nagu Tigran Hamasyan, Antonio Sanchez, Gerald Clayton, Eric Harland, Snoop Dogg, Prince jt. Heliloojana on Wendel pälvinud mitmeid Kanada ja Ameerika auhindu, samuti on ta hinnatud produtsent ning õpetanud jazzi Lõuna-California ülikoolis ja New Yorgi uues muusikakoolis. Ta on andnud üle 300 meistrikursuse ja tema koostatud õppematerjale kasutatakse 50 riigis.

30. aprillil esineb Ben Wendel oma ansambliga, kuhu kuuluvad veel Taylor Egsti (klaver), Harish Raghvan (bass) ja Nate Wood (trummid) “Jazzkaarel” Vaba Laval. Eestisse jõudis ta oma aprillis ilmuva albumi “All One” esitlustuuri raames. Järgnev lühiintervjuu on koostatud JazzTimes’i videovestluste põhjal.


Milline oli sinu esimene muusikainstrument?

Minu esimene pill oli klaver, olin siis viieaastane. Kümneaastaselt tuli saksofon. Kasvasin üles muusikaperekonnas: mu ema oli ooperilaulja, vanaema flöödimängija, kes oli orkestris Toscanini juhatusel mänginud. Mu vanatädi õppis Juilliardis klaverit, aga tal oli tugev lavahirm ja muusikukarjääri ei tulnud. Nii et mul on perekonnas päris palju kokkupuuteid muusikaga. Aga mina olen vist esimene, kes läks jazzi peale.


Kuidas tulid jazzi juurde? Meie naaber oli suur jazziplaatide koguja. Mul oli plaadimängija, lindimakk, kuulasin raadiot ja see oli veider segu, mida kõike kuulasin. Los Angeleses oli 24 tundi muusikat mängiv hiphop-raadiojaam. Kuulasin seda, oma ema klassikaplaate ja jazzi, mida naabrilt sain. Ta andis mulle Charlie Parkerit, John Coltrane’i. Eriti on mul meeles album “The Best of John Coltrane”. Seal olid kõik hitid: “Naima”, “My Favourite Things”, “Giant Steps”. Ma käiasin selle plaadi täiesti läbi. Kui oled noor, on see suurepärane aeg – sa ei tee muusikas vahet, et see on hea, see on halb. Seal ei olegi vahet: on klassika, jazz, rock. See kõik on üks muusika ja vahe on lihtsalt selles, mis sulle sealt meeldib.


Jazzi õppimisest ja õpetamisest

Õppisin Eastmani muusikakoolis ja kui kooli lõpetad, siis pole ju nii, et mingi muusikaga seotud töö kohe ootab sind. Minu esimene töökoht oli kalarestoranis. Hakkasin sel ajal ka õpetama, igasuguses vanuses inimesi. Kümneaastast õpetad teistmoodi kui täiskasvanut. Sel ajal taheti palju Coldplay laule ja siis ma lasksin neid mängida. Teed ju mida tahes, et laps hakkaks muusikast huvituma. Nüüd ma õpetan inimesi, kes on juba noored profid. Nad tulevad minu juurde konkreetsete soovidega, mille kallal nad töötada tahavad, või isiklikust huvist: nad on mind või minu plaate kuulnud ja nii nad tahavad teada, kes ma olen ja mida ma muusikast mõtlen.


Looming

Igaühel on see erinev, mis talle sädet annab. Minu loomingu inspiratsiooniks on oma projektide ettekujutamine. Praegu on mul käsil projekt, mis on inspireeritud Tšaikovski “Aastaaegadest”. Ma olin neist väga innustunud elevil ja mõtlesin, et oleks tore teha neist selle idee update – tegin iga kuu ühe duetina mõne kuulsa muusikuga, keda väga imetlen. Iga lugu on kirjutatud inspireerituna nende artistlikkusest.


Muusika, mida oled avastanud

Viimasel ajal olen nautinud plaadifirma Brain Fever muusikat. Neil on sellised artistid nagu Flying Lotus (ta on Coltrane’ide sugulane), siis Thundercat, suurepärane pianist Austin Peralta. Meeleldi kuulan vanemat kraami: mulle saadeti Hermeto Pascoali avaldamata muusikat, see oli uskumatult huvitav. Külastasin ka Louis Armstrong arhiivi. See on majas, kus on säilitatud kogu tema pärand, kõik ta albumid, isiklikud lindid. Sain kuulata kogu tema avaldamata muusikat, tema harjutamise salvestisi. Ma olin seal kaks tundi ja see oli ainult väike tipp jäämäest. Tahan väga sinna tagasi minna ja rohkem uurida selle gigandi kohta.


Ansambel Kneebody

Kneebody alustas tegevust sõpruskonnana. Olime enamuses õppinud Eastmani muusikakoolis ja mõni ka Los Angelese CalArts’is. Meie esimene mäng oli Santa Monica Temple Bar’i rockiklubis. David Byrne on kirjutanud, et kohad, kus sa mängid, kujundavad sinu muusikat. Teisisõnu: kui esined suures kajavas kirikus, siis mängid ja kirjutad seda, mis sinna sobib. Meie ansambel on tuntud selle poolest, et teda on nagu raske lahterdada. Esimene koht, kus me – konservatiivse taustaga jazzmuusikud – mängisime, oli rockiklubi ja see kuidagi mõjutas, et võibolla peaksime tegema suurema paueriga ja võimsa saundiga muusikat. Ma arvan, et see teatud määral kujundas meie ansamblile saundi. Ja siis asi arenes, hakkasime tuuritama. Dave Douglas asutas plaadifirma Greenleaf, meie tegime selle firma esimese plaadi. Hiljem salvestasime albumi Theo Blackmaniga, kus avastasime Charles Ivesi muusikat. Saime selle eest Grammy nominatsiooni. Oleme jätkuvalt sõbrad ja kes meid esimest korda kuuleb, on märkinud, et teile ilmselgelt meeldib laval koos olla, teil on selline kamraadlus. Ega jazziskeenel on ka paras ime nii pikalt koos olla – üle 20 aasta –, nagu meie oleme olnud.


24 views
bottom of page