top of page

Hommiku ootuses


MustonenFesti kuulus külaline Mario Brunello, Andres Mustonen ja Sinfonietta Rīga. FOTO PEETER LANGOVITS / EESTI KONTSERT

“MustonenFest” 26. I – 4. II Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Esinejad: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Sinfonietta Rīga, Collegium Musicale, tütarlastekoor Ellerhein, Eesti Rahvusmeeskoor, Estonia Seltsi Kammerkoor, EMTA koor. Kunstiline juht ja dirigent Andres Mustonen, Mario Brunello (tšello, Itaalia), Siret Sui (flööt), Iris Oja (laul), Triinu Piirsalu (viiul), Simon Svoboda (tšello), Rasmus Andreas Raide (klaver), Tanel-Eiko Novikov, Heigo Rosin, Elias Linus Gustavsson (löökpillid), Ansambel Floridante: Maria Valdmaa, Yena Choi (sopranid), Kristo Käo (theorb), Villu Vihermäe (viola da gamba), Saale Fischer (klavessiin), Alma Mayer (ajaloolised puhkpillid), Helsingi barokkorkestri solistid: Minna Kangas, Aira Maria Lehtipuu (viiul), Riitta-Liisa Ristiluoma (vioola), Hortus Musicus, Nissim Lugasi (laul), Niri Zadeh (naiflööt), Anat Fort (klaver), Jaak Sooäär (kitarr), Taavo Remmel (kontrabass), Tanel Ruben (löökpillid).


Palve

Laupäeval, 28. jaanuari õhtul Estonia kontserdisaalis toimunud kontserdi “Lootus” kuulajat tervitati pärast minutit vaikuses William Byrdi teosega “Ave verum corpus”. Selle ajastu olude tõttu salajaseks kasutamiseks mõeldud loomingu kannab ette Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Järgneb Sõlvestrovi “Palve Ukraina eest”. 400-aastane ajahüpe ühest turbulentsest maailmast teise jääb peaaegu märkamatuks. Palvetest õhkub seletamatut vaikust, rahu, õndsust. Hetkeks ei ole aega nagu olemas. On ainult mänglev valguse puudutus.

Tasapisi hargneb harmooniatesse aina huvitavamaid ebakõlasid. Sõlvestrovi “Vaikne muusika” Sinfonietta Rīga ettekandes asendab koorimuusika veelgi kihilisema faktuuriga, kus iga osa on tähtis – soleerivad ka pillid, kellele sageli nii palju sõna orkestris ei anta. Üldine summutatus ning aina tumedamates toonides serenaadid valmistavad ette pimeduse saabumist. Ei tundu juhuslik, et triloogia “Vaikne muusika” kanti esmakordselt ette kümme aastat tagasi Kiievis.

Sellel kontserdil ei tundu olevat üldse midagi juhuslikku. Musta riietatud orkestri ette astub soleerima erkpunases õhtukleidis Siret Sui. Kõlab “Ḥalil”, mille kohta autor Leonard Bernstein on öelnud, et see on nagu “võitlus sõja ja elujanu vahel”. Tekst kavalehel sekundeerib niigi selget: värvikirevat kõlamaailma täis ärevat ootust, õudust, karjeid, intensiivset pinget vaheldumisi imeilusate peenekoeliste ja tundlike kildudega, mis tahaksid nii väga reaalsust unustada, kuid tulutult. Muljetavaldav koosmäng orkestri ja flöödisolisti vahel viib kandva viimase noodini, mis katkeb niisamuti nagu 50 aastat tagasi 19-aastase iisraeli flöödimängija Yadin Tenenbaumi elu Araabia-Iisraeli sõjas, mis on teose aluslooks. Kuigi Bernstein Tenenbaumi isiklikult ei tundnud, puhus Sui sellele pühendusele erksa eluvaimu sisse igati väärilisena oma tunnustusele telekonkursilt “Klassikatähed”.

Esialgu tekitas minus hämmingut, eksis siia suisa perfektse kompositsioonina näivale kontserdile Haydni 1. tšellokontsert. Seda ainult selle hetkeni, kuni see end itaallasest tipptšellisti Mario Brunello esituses päriselt ilmutas. Unenäoliselt helises positiivsest energiast laetud unistus, kus isegi kurvad seigad on ilusad ja teadagi mööduvad. Helgete ja kergete pärliridadega lõi lavalolijate vahel särama nähtav ja kaasakiskuv sünergia. Publiku palvel soostus armastatud artist esitama veel lisapala: tutvustusest selgus, et see on XV sajandi Kiievist pärit õigeusu kirikumuusika. Kõlab “Kyrie”. Kume tšello viis kandub üle saali, saateks orkestri ühehäälne burdoon, mis fraasi lõpu eel viivuks toonikast lahkub, et siis jälle naasta. Ainult et lõppu sellel lool ei olnudki – meloodia katkes enne viimast lahendust. Vaikuse intensiivsus oli nii kriipiv ja valus, et nii mõnegi saalisolija silmis olid pisarad.

Bachi h-moll missast olid välja nopitud üksnes need osad, mis räägivad rahust: “Gloria in excelsis Deo – Et in terra pax”, “Agnus Dei” ja “Dona nobis pacem”. Uskumatult kaunilt ja kõlavalt pöörduvad orkester, kammerkoor ja Iris Oja üheskoos kõigekõrgema poole, lõpetades leppimatult, nõudlikult sõnal pacem – rahu. Aamen.

Kutse

Südamesse hõõguma jäänud kriipiva igatsusega astusin nädal hiljem, 3. veebruaril Tallinna Jaani kirikusse pidunädala viimasele kontserdile “Orientaal”. Ka sellel kontserdil jätkus rahupalve, seekord lootust toitvas võtmes. “Õnnistust ja rahu. Shalom!” lõpetas kirikuõpetaja sissejuhatava kõne ning Hortus Musicuse saatel saabusid esinema kaks muusikut Iisraelist: Nissim Lugasi (laul) ja Niri Zade (naiflööt). Nende esimest korda Tallinna külastavate orientaalse professionaalse muusika esitajatega algas ansambli tutvus juubelituuri ajal Põhja-Iisraeli linnakeses Tsfatis, kus koosmusitseerimine osutus sedavõrd nauditavaks, et otsustati jätkata ja arendada sellest pikaajalisem ettevõtmine.

Tänu sellele saimegi osa sellest vaimustusest, kus omavahel põimusid lood, laulud ja improvisatsioon, kuhu pikiti jumekaid soolosid, kahekõnesid ning üksteist toetavaid ja/või inspireerivaid repliike. Kohati lausa nii tihedalt, et publikul oli raske otsustada, millal on kohane plaksutada. Muutub mõistetavaks, miks puudus kavaleht. “Muusika on hinge pühitsemise viis,” sõnab Lugasi. Pühitsemine pulbitses elust, mis vahel kaikus meditatiivselt võlvideni, vahel kutsus tungivalt tantsima ja hõiklema. Kuulajate hulgast võis muusikud üles leida selle järgi, et vaikselt püüti määrata ja aru saada taktimõõtudest, mille välja kutsuv keerukus tuleneb osaliselt sellest, et sealse muusika rütm johtub eeskätt sõnade rütmist, osalt ka lihtsalt teistsugustest traditsioonidest. Iisraelis elavad koos ja segunevad väga eriilmelised kultuurid ning see kajastub vältimatult ka muusikas. Vaatamata kultuuri võõrusele ei paistnud see muusika kedagi külmaks jätvat, aplausi vaigistas ainult uue ettekande algus ning ka seekord pikendati kontserti lisapalaga.

Ootusi ületas eksootiliste instrumentide valik. Välja kuulutud naiflööt (inglise keeles ney) kuulub peamiselt pärsia ja araabia traditsioonidesse. Oma pilli tutvustades märkis Zade, et seda võib aga ära tunda ka juba Egiptuse püramiidide joonistelt, mistõttu võib arvata, et selle ajalugu pillina ulatub vähemalt 5000 aasta taha. Lugasi esines üllatuslikult lisaks laulule ka pärsia traditsioonidest pärit kuuekeelse instrumendiga tar (tuntud ka kui Iraani tar), mis on aga üks uuemaid pille, sest varaseim leitud kujutus on kõigest 250 aastat vana. Vastavalt vajadusele vahetasid esinejad need ka mitmesuguste rütmipillide vastu. Vaheldusrikkus ei piirdunud ainuüksi pillidega, vaid ka keeltega – selgitustest tuli välja, et vokaalset kõla rikastati eri keelte kõlaga: seal oli nasaalne türgi keel, rinnahäälne farsi keel ning nina ja suud kombineerivat heebrea keel. Põnevalt kasutati kontserdipaiga võimalusi, kui üks Hortus Musicuse laulja liikus märkamatult publiku seljataha nurka, lisades dialoogile ruumilise mõõtme. Kes soovis, võis hõlpsalt ette kujutada palaval loodusmaastikul vastastikku laulvaid karjaseid. Ainult üks lugu esitati a cappella – ainus laul, mille esitasid üksnes külalisesinejad –, oli kahehäälne palve, mida nad laulvat iga päev enne õhtusööki.

Nii muusikute omavahelise kui kontserdi ja kuulajate vahelisest vaimustusest läbiimbunud õhustiku võttis hästi kokku Nissim Lugasi tundeväljendus, et muusika nautis seda paika ja värskeid kõrvu. Mustonen ütles: “See kontsert on meile nagu mesi!” ja see ei olnud liialdus – hommikumaade muusikast kiirgav õnneliku, igaüht väärtustava ja armastava rahumeelse uue alguse lootus mõjus kosutavalt. Kontserdi “Lootus” tutvustuses ütleb Andres Mustonen: “Minu koostatud kavades on kõige tähtsam ideoloogiline sisu ja vaimne sõnum!” Sõnum jõudis kohale võrratus veetlevuses. Kummardus.



Comentarios


bottom of page