top of page

Rein Laul – eestlasest professor Peterburi konservatooriumis


Rein Laul ja Jaan Rääts 2009. aastal Estonia kontserdisaalis, kus Laul promoveeriti EMTA audoktoriks. FOTO ERAKOGUST

Läinud aasta 7. detsembril suri oma Peterburi kodus 83-aastaselt helilooja ja muusikateadlane, Peterburi konservatooriumi professor ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia audoktor Rein Laul. Tema ärasaatmine toimus Peterburi Jaani kirikus, mis jääb Laulu kodust vaid paarisaja meetri kaugusele, poolele teele konservatooriumisse – teele, mida Laul oli kõndinud aastakümneid. Viimne teekond tõi ta aga tagasi sünnilinna Tallinna, kus ta nüüd Rahumäe kalmistul puhkab.


Rein Laulu elu kulgeski peamiselt Tallinna-Peterburi teljel. Tõsisemad muusikaõpingud said alguse G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis, kus Laulu enda sõnul valitses 1950. aastate keskel väga sümpaatne õhkkond ning kus ta sattus kokku paljude andekate ja muusikast sügavalt huvitatud noortega. Oma lähima sõbrana on Laul nimetatud vara lahkunud mitmekülgselt andekat pianisti Tiit Kaskneeme, kuid sidemed tekkisid ka Kuldar Singi, Arvo Pärdi, Olev Oja ja paljude teistega. Just sel ajal asutas Veljo Tormis muusikakoolis kuulsa heliloomingu ringi, publiku ette jõudis Tambergi “Concerto grosso”, oma teoseid käis muusikakooli õpilastele näitamas noor Jaan Rääts. Stalinistlik ajastu oli jäänud seljataha, Eesti muusikaelu oli suurte muutuste künnisel.


Muusikaõpingute jätkamine Leningradi konservatooriumis, kuhu Laul astus 1958. aastal, ei olnud tollal mingi erakordne samm. Paar aastat varem oli seda teinud Neeme Järvi, Lauluga koos õppisid Leningradis veel Lemmo Erendy, Priit Bernhardt, Uve Uustalu, Samuel Saulus, Kuldar Sink. Kui aga teised nimetatuist pöördusid õpingute lõppedes Eestisse tagasi, siis Laul jäigi Neevalinna, ehkki kontaktid Eesti ja eesti muusikutega loomulikult säilisid. Aspirantuuri lõpetamise järel 1970. aastal pakuti talle konservatooriumis õppejõu kohta. Sinna jäi ta tööle enam kui neljaks aastakümneks, õpetades muusikateoste analüüsi, harmooniat ja polüfooniat ning juhendades muusikateaduse üliõpilaste ja aspirantide diplomi- ja kandidaaditöid. Laul mainis kord, et miks ei võiks üks eestlane olla professor Peterburi konservatooriumis – õppeasutuses, mis on mänginud Eesti muusikakultuuris nii olulist rolli. Tuntud eesti muusikutest on Peterburi konservatooriumis õpetanud ju ka Artur Lemba ja Jaan Tamm, kuid Laul jõudis seda teha palju kauem. Peterburi linn sai talle väga koduseks ning 1999. aastal antud intervjuus tunnistas ta: “Koduigatsust mul ei ole – kodumaa on ju niikuinii üsna lähedal.”1


Rein Laulu juhendamisel on Peterburi konservatooriumi aspirantuuris õppinud ka kolm eestlast: Mart Humal, Andres Pung ja nende ridade autor. Mart Humal on Laulu kui pedagoogi iseloomustanud nii: “Tema loengud on üles ehitatud väga loogiliselt ja süsteemikindlalt, sisaldavad rohkesti originaalseid ideid ja tähelepanekuid. R. Laul on teoreetik, kes kõiges tugineb muusika kui väljenduskunsti seesmisele olemusele, oskab tähtsustada väga peeni väljendusnüansse ja avada nende abil muusika seost reaalse maailmaga. Nii üliõpilastelt nende individuaalsetes analüüsides kui ka aspirantidelt nende kirjatöödes nõuab ta eelkõige loogikat ja mõtteselgust, oskust tajuda muusikalise mõtte liikumist ja muusikalise arengu paradoksaalseid vastuolusid.”2

Kohtusin Rein Lauluga esimest korda 1988. aasta suvel tema perekonna kodus Nõmmel. Läksin näitama oma konservatooriumi diplomitööd ja paluma Laulu enda kavandatava kandidaadiväitekirja juhendajaks. Paraku ei huvitanud minu diplomitöö Laulu üldse. Selle asemel otsustas ta mind testida klassikalise muusikaliteratuuri tundmises. Ta istus klaveri taha ja mängis peast ette katkendeid erinevatest klaveri- ja orkestriteostest, alustades Mozarti ning lõpetades Mahleri ja Richard Straussiga. Kõiki teoseid ma ära ei tundnud, kuid väga halba muljet ilmselt ka ei jätnud, sest minu juhendajaks Laul poolteist aastat hiljem tõepoolest sai.

See juhtum illustreerib Laulu üldist suhtumist muusikasse ja muusikateadusesse. Ta on öelnud: “Pooldan muusikaalaste kirjutiste ja uurimuste väga suurt muusikalähedust, tihedat seost konkreetse muusika, konkreetsete teostega. Ma ei armasta abstraktseid arutlusi “muusikast üldse”.”3 Muusikateaduse mitmekesises maailmas esindab Laul vaieldamatult muusikateooria ja -analüüsi kitsamat eriala. Muusikale lähenes ta teoreetiku täpsuse ja süsteemsusega, kuid oma analüütilisi tähelepanekuid ja üldistusi seostas alati muusika emotsionaalse, kujundliku või lausa programmilise tõlgendamisega. Ehk tuleneb see tema õpinguaastate soovist saada interpreediks (algul pianistiks, hiljem dirigendiks) või hilisemast helilooja mõtlemisest. Muusika süvaanalüüsi võrdles ta teoste analüütilise interpreteerimisega, millest ei puudu kunstilised kvaliteedid. Eestis sündinud ja USAs töötanud muusikateoreetik Avo Sõmer on märkinud, et Laulu kirjutistes tuleb tema “muusikaline peenetundlikkus ja intellektuaalne jõulisus esile ikka ja jälle uuesti.” Eriti meeldis talle Laulu mahukas uurimus muusikaliste motiivide funktsioonidest arenguprotsessis, milles muusika “sisu” ja tähenduse otsimine läheneb tema hinnangul Põhja-Ameerikas levinud “uuele muusikateadusele” (new musicology). Samas Sõmer lisab: “Laul kirjutab motiivide tähendusest ja tähenduse muutumisest aga hoopis kainemalt ja usutavamalt: tema katsed muusikalisi väljendusi liigitada ja tõlgendada kõlavad tihti vägagi veenvalt [---] ja tema oskus neid tõlgendusi sõnades väljendada on tihti otse imetlusväärne.”4


Nagu eelnevast juba välja on tulnud, pööras Laul nii oma kirjutistes kui ka õpilaste töödes erilist tähelepanu väljenduse selgusele ja loogilisusele – või nagu ta ise ütles – teksti siilile. Peterburi aastatel olid mul temaga individuaalsed kohtumised kord nädalas. Igaks korraks ootas ta minult vähemalt kolme uut lehekülge väitekirjast. Kohtumine möödus kõrvuti laua taga istudes, kus Laul minu teksti sisuliselt ja keeleliselt toimetas ning samal ajal suulisi selgitusi jagas. Eesmärgiks ei olnud lihtsalt teksti korrektsus, vaid ka väljenduse täpsus ja elegantsus. Laulu enda kirjutised ei ole kindlasti akadeemiliselt kuivad. Vastupidi, ta väljendus sageli vaimukalt ja intrigeerivalt ning kartis keeletoimetajaid, kes seda alati ei osanud hinnata. Ükskord palus ta mind: “Katsu võimaluse korral piirata nende toimetajate aktiivsust, kellel julgusest ja huumorimeelest puudust on, et nad [minu] teksti ära ei kohitseks.”5


Laulu kaalukamad muusikateaduslikud tööd on kirjutatud algselt vene keeles, kuid suure osa neist tõlkis ta ise eesti keelde. 1999. aastal sai need Jaan Rossi initsiatiivil ja minu toimetamisel koondatud raamatusse “Sissevaateid muusikasse: Analüüsid ja arutlused”, mis ilmus kirjastuse Ilmamaa väljaandel “Eesti mõtteloo” sarjas. Seevastu analüütilistest esseedest koosnev raamat “Seitseteist etüüdi Beethoveni muusikast” (2001) valmis ja ilmus kõigepealt eesti keeles ja alles hulk aastaid hiljem vene keeles. Raamatus kasutas Laul “paremaid palasid” oma muusikaanalüüsi loengukursusest. Nimetatud kursuse sissejuhatavate loengute põhjal on kirjutatud ka mahukas artikkel “Muusikaanalüüsi põhialused”, mis ilmus Jaan Rossi koostatud kogumikus “Mõeldes muusikast: Sissevaateid muusikateadusesse” (2004).


Rein Laul kui helilooja ootab Eestis (taas)avastamist. Tema kammerteoseid on varem ette kandnud Lemmo Erendy ja Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett, hilisemal ajal pianistist poeg Peeter Laul. Ainsaks jäänud sümfoonia on aga avalikult ette kandmata (korra on seda tehtud Venemaal). Mitmed Laulu teosed on loodud dodekafooniatehnikas, millesse ta Schönbergi, Bergi ja Weberni loomingut uurides põhjalikult süüvis.


Rein Laulu tasakaaluka, veidi erakliku ja pedantsusesse kalduva natuuri taga oli varjul omapärane huumorisoon. Ta pani soolokantaadi vormis muusikasse oma kandidaaditöö kriitilise retsensiooni ja kirjutas humoorikaid tekste (paralleelselt nii eesti kui vene keeles) tuntud meloodiatele nagu “Suliko”, “Internatsionaal” ja Beethoveni 5. sümfoonia finaali peateema. Schubertist inspireerituna kirjutas ta “Kuus muusikalist momenti” klaverile, kuid erinevalt Schubertist on need sõna otseses mõttes momendid – aforistlikud killud, mis kõlavad kokku alla ühe minuti. Kord 1990. aastatel, kui Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel oli just sisse viidud piirirežiim, sõitis Laul öise rongiga Peterburist Tallinna. Kella kolme paiku öösel äratati reisijad passikontrolliks. Vene tolliametnik esitas kõigile rutiinse küsimuse: “Kas pagasis on narkootikume, lõhkeaineid, relvi, kunstiteoseid?” Laul olevat enda sõnul vastanud: “Komponeerisin eile kaks klaveriprelüüdi, need on mul kohvris kaasas. Tegu on ilmselt kunstiteostega. Mis ma pean tegema?” Tolliametnik jäänud Laulu juhmi näoga vaatama, siis löönud käega ja läinud edasi.


Õppisin Rein Laulu juures Peterburis murdelisel ajal: aspirantuuri astumisel 1989. aastal oli selle linna nimi veel Leningrad ja minul taskus nõukogude pass, väitekirja kaitsesin 1992. aasta sügisel aga juba Eesti Vabariigi kodanikuna Peterburi linnas. Neil aastail oli Laul elavalt huvitatud poliitikast ja ühiskonnaelust. Ta luges kõike, mida oli kätte saada kommunismi kuritegude kohta – ja sellist kirjandust avaldati toona palju. Teda huvitas ka Eesti ajalugu alates Vabadussõjast. Kommunistlikku režiimi pidas ta kõige kuritegelikumaks režiimiks inimkonna ajaloos. Eesti iseseisvuse taastamisele elas ta kirglikult kaasa ja uskus, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine tähistas ka Venemaa demokratiseerumise algust. Oma eelpool nimetatud intervjuu lõpus avaldas ta lootust, et kommunistid mitte kunagi ja mitte kusagil enam tagasi ei tule. Et Putini režiimi tänased kuriteod meenutavad järjest enam kommunistliku ajajärgu tumedamaid aastaid, seda Laul ette ei näinud ja viimasel eluaastal enam aru ei saanud. Temale endale oli nii kindlasti kergem, sest sellest arusaamine oleks teda teinud väga-väga kurvaks.

 

1“Vastab Rein Laul”. – TMK, 1999 nr 3, lk 3. See on ainus eesti keeles avaldatud pikem intervjuu Lauluga.

2 Mart Humal. “Juubelitervitus Rein Laulule”. – SV, 17. III 1989.

3 “Vastab Rein Laul”, lk 4–5.

4 Kirjast käesoleva artikli autorile, 20. V 1999.

5 Kirjast käesoleva artikli autorile, 1. II 2001.







100 views
bottom of page