top of page

Trio kahele ehk Meibaumid HELI, LUULE ja MAALI seltsis


Mait ja Heili Meibaum.

Viimasel ajal leidub hästivarustatud raamatupoodide luuleriiulil kaks kaunilt kujundatud kogumikku: “verbaliseerunud pisarad” (2021) ja “elumõttelõngakera” (2022). Raamatutes peituvad (flöödi- ja plokkflöödimängija, -õpetaja, Kiili vanamuusikaansambli juhendaja) Heili Meibaumi luuletused. Raamatute kaanepildil ja värvilehtedel ilutsevad fragmendid (klaveritehniku, pianisti ja klaveriõpetaja) Mait Meibaumi maalidest.

Muusikutena on mõlemad lõpetanud EMTA magistrantuuri 1998. aastal, neid on nähtud mängimas nii kontserdilaval kui kirikutes. Pereansamblina koos muusikutest lastega (Kati, Marten, Marta) on tehtud mitmeid kontserdireise ka väljaspool Eestit.


Heili Meibaum:

Helikunsti kõrval on mind alati paelunud sõnade võlu. Rütm, pinged ja lahendused nii teksti sisus kui vormis. Pigem kirjutatud kui kuuldavas versioonis. Siis tekib lugeja enda mõtteruum. Lapsena armastasin raamatuid ja teismelisena juhtus ikka, et “peale järgmist lehekülge lähen magama” lükkus aina edasi, hiliste öötundideni. Puistasin salamahti pisaraid “Onu Tomi onnikese” ja “Jane Eyre’i” lehtede vahele, hiljem kaevusin Liivi, Runneli jt luuletustesse.

Ka pillimängus näen tegelikult esmajoones retoorilisi kujundeid.

Luuletama hakkasin tõsisemalt paar aastat tagasi, peale poole sajandi elukogemuse piiri täitumist. Tundus, et selle pinnalt võib ehk üht-teist ütelda ja et seda on vaja.

Oli 2021. aasta algus ehk teise koroona-aasta kevad. Kummaliseks muutunud maailmas aina tihenevat sõgedust tajudes kujunes luule kirjapanemisest omamoodi väljapääs.

Keset manipuleerimiste õõvastavat mõttesegadust, kus inimesi sorteeriti “ohututeks” ja “ohtlikeks”, kultuur käis allamäge ja paljude inimeste suhtumised jahmatasid, oli vaja tugineda millelegi tõelisele, jäävale, igipõlisele. Rahu otsingutel võtsin ette kiireid metsarännakuid, et netitundide vahel looduses taastuda ja igas mõttes hingamisruumi leida.

Ja järsku tulid kuskilt luuletused. Pidevalt ja palju, tihti täiesti valmis kujul, lihtsalt kandusid minuni otse kuskilt inspiratsiooni avamerelt ja nõudsid paberile randumist. Koju jõudes haarasin ruttu pliiatsi järele. Kõikvõimalikud paberiääred olid risti-rästi täis kirjutatud.

Põhiliselt tabavadki luuletused mind metsaradadel. Nad nagu kasvaks kuskil puude otsas või lendaks õhus või ootaks keset rohtunud teerada. Varem ärkasin mõnikord ka öösel, et värskelt tabanud “ilmutus” kähku kirja panna, nüüd olen õppinud usaldama, et väärt mõte tuleb igal juhul tagasi ja küllap siis kirjutan.

Lisaks loodusele on inspiratsiooniks piibel, vahel Maidu maalid ning muidugi elu enese ilu ja valu. Pean tähtsaks traditsioonilisi ajaproovile vastu pidanud väärtusi, elu pühadust, looduslikke loomuseadusi ja vastutust igaviku ees. Need on mu luuletuste põhisisu.

Mind köidab sõna jõud, kõla, tähendusvarjundid, mitmekihilisus ja sügavale sukeldumist võimaldav maailm. Kuigi igasugune inimlik sõna on parimalgi juhul üsna mannetu selle Sõna kõrval, mis on olnud aegade algusest ja jääb kestma üle aegade, sai lihaks (verbum caro factum est) ja tõi lunastuse. Mu kirjutiste maailmavaateline taust ja suurim tõukejõud tulebki jumalasõnast, mis mu jaoks killukeste haaval lahti mõtestub, iseäranis looduses kõndides.

Hea on neil teemadel ka Maiduga koos arutleda ja ühist mõtteruumi jagada.

Vahel tekib inspiratsioon imelisest kontserdist. Nii kirjutasin peale Angela Hewitti Bachi “Goldbergi variatsioonide” esitust (mis oli minu jaoks lisaks muusikale sügavalt vaimne elamus) luuletuse “kullakaevur”.

Kunst on vägev asi, tihti hea ja ilus, aga võib ka kuri ja kole olla. Siin on suur vastutus. Kunstnikule ei ole rohkem “lubatud”. (Kui kunstnik käitub labaselt, ei muutu labasus kunstiks, vaid kunstnik labaseks.) Kunst ei suuda päästa, parimal juhul juhatab teed, leevendab pingeid ja lakub haavu. Kui kunst oleks kõikvõimas, poleks Kristust vaja olnud. Üksnes temas on kogu ilu ja tarkus koondatud kujul, tõeline hingetoit.

Mu luule püüab vihjata, et peale peeglisse vaatamise kurvavõitu tõdemust tuleks suunata pilk silmapiiri taha ja taeva poole. Usun, et seal on peidus lahendused.

Raamatu väljaandmise idee tuli loogilise jätkuna sotsiaalmeedias avaldatud üksikute kirjutiste tagasiside põhjal. Ilmnes, et on palju inimesi, kes sarnaselt mõtlevad ja tunnevad. Mõni astus lausa tänaval ligi ja ütles, et ma aitavat oma kirjutistega nutta ja naerda ja maailmavalu välja elada. Küsiti raamatut. Võtsin siis julguse kokku ja 2021. aasta augustis tuli trükist debüütkogu – “verbaliseerunud pisarad”.

Kirjavahemärkideta stiil ei ürita olla popp ja noortepärane, vaid pakub lisavarjundeid ja peidetud mõtteainet, sõltuvalt mõne rea liigitamisest eelneva või järgneva tekstiosa juurde. Lugedes sama asja kord üht, kord teistmoodi, vahel ka erinevas vältes, tekib sageli hoopis avaram “pildi sisse” minek. Keskele joondatud tekstist moodustuvad kujundid (karikas, liivakell, kolmnurgad), mis omakorda mõjuvust ja tähendust loovad/lisavad.

Selleks ajaks, kui mina luuletama asusin, oli Mait juba mitu aastat maalimisega tegelenud ja luulekogu juurde sobivat täiendavat kraami oli kodus omajagu. Mõlemas raamatus on kaheksa värvilehekülge maalifragmentidega, samuti ilutsevad Maidu pintslitõmbed kaanekujunduses.

Niisiis saime oma kunstialaste “kõrvalhüpetega” raamatukaante vahel kokku, lisaks veel päris hea ansamblitunnetusega. Põnev koostöö, kuigi hoopis teistsugune kui muusikas. Teksti ja maalide dialoogist tekib raamatus omajagu mõtteainest ja vihjevihke. Aga jäägu need lugejate endi avastada.

Esimese raamatu järel arvasin, et kõik sai öeldud ja ega rohkem sõnu polegi enam olemas. Ent aasta hiljem oli platsis teinegi raamat – “elumõttelõngakera” (2022). Lisaks juhtus nii, et esimene raamat sai otsa ja tuli juurde tellida.

Mõistagi rõõmustab meid lugejate siiras ja soe tagasiside. Mõni sõber on tellinud raamatuid peotäite viisi kingitusteks jne. Trükised on jätkuvalt saadaval hästivarustatud raamatupoodides, aga ka otse “tootjalt”.


Tunnen end kui kullakaevur

varandust

ma korjan

suurt

vanast kulund pühakirjast

järjest leian

tõde

uut

vahel kaevan silmadega

kõrvadega kaevan ka

heliteoseist

linnulaulust

labidaga

siit ei saa


panen kulla sukasäärde

teadmistesse tallan vao

mõtteisse

ja südemesse

sealt see

iialgi ei kao

____________________________________________________

oh imet

inimene

veider põrm

seestpidi mõõtmatu

hing igavene

õhkselt õrn


kuis nõnda

heldelt

peatunud ta kohal

Suure Meistri

sõrm

__________________________________________________________

nöörid piirid

taktikepp

pooltõdedega palistatud

uhke võluvaiba varjus

allakäigutrepp

kaugel silmapiiril

üksik lambakarjus

tallekesi joodab

annab aegumatut

eluvett

(kahes vaatuses

vaheajaga)


Mait Meibaum:

Ma olen juba aastakümneid tahtnud maalida. Näitustel imetlesin alati aukartusega impressioniste, Pallase kunstnikke. Samas, külastades moodsa kunsti väljapanekuid, mõtlesin mõnegi pildi juures, et sellise teeks vist ise ka valmis.

Paljud kirjeldavad hobiga tegelemist kui vaheldust igapäevatööle. Mingil määral on see nii ka minu puhul. Olgem ausad, klaveri häälestamine on üsna nüri töö, eriti võrreldes musitseerimise või maalimisega!

Kuus aastat tagasi otsustasin, et peaks siiski seni tegemata asjad ära proovima. Olin uudishimulik ja tahtsin teada, kas ma oskan joonistada ning kas minu vanuses on võimalik veel “karu tantsima õpetada”, kasvõi mingile tasemele jõuda.

Muusikuna oli mul alati kahju, et õnnestunud kontserdist ei jäänud mingit jälge. Järgmises ametis, klaveritehnikuna, selgus mõne aja pärast sama fenomen. Kontserdiks tipptasemele reguleeritud ja häälestatud klaver “kolgitakse” ikkagi ära! Kujutav kunst on oluliselt “jäävam”. Teisest küljest on mul juba mõne aastaga tekkinud probleem, kus neid arvukaid valminud šedöövreid hoida …

Ehkki muusikaharidusega võrreldes on mul kunstis puudu algastme “heliredelite ja etüüdide” pagas, saab siiski mingil määral areneda. See rõõmustab. Olen proovinud guašši, akrüüli, akvarelli. Siiski olen pidama jäänud õlivärvi juurde ning viimase aja lemmik on süsi ja bargue’i meetod.

Söejoonistus.

Maalides on selgunud, et “maagiat” on maalimise juures vähem, kui ma kaugelseisjana oletasin. Tegemist on tehnilise ja käelise alaga, mis vajab pidevat harjutamist. Siinkohal palun vabandust kõigi kunstnike käest, aga mulle tundub, et heaks kunstnikuks on lihtsam saada kui heaks interpreediks!

Nagu igal alal, peab kunstiski tõdema, kui tähtis on hea õpetaja, kes oskab sulle öelda just seda, mis sind parajasti edasi aitaks. Siinkohal teen suure kummarduse Kaja Hiiemaale ja Aapo Pukile.

“Kreeka motiiv”. Õli lõuendil, 2023.

Ma olen avastanud, et maaliteose “sünnitamisel” on väga palju sarnast ühe muusikapala ettevalmistamisega kontserdiks. Kunstiõpetajad räägivad minu jaoks samadest asjadest, mis pilliõpetajad(!) (meeleolu, värvid, ülesehitus, mulje, stiil jne).

Võrreldes esinemist pianistina või klaveri häälestamist kontserdiks, meeldib mulle, et maalimise puhul saab lubada eksimusi! See on üks teraapiline ning lõdvestav asjaolu. Kõike saab vajadusel üle teha, parandada kasvõi paari nädala pärast. Või koguni uue lõuendi võtta ja “pala” otsast peale alustada.

“Valgus puuris”. Õlimaal, 2021.

Nüüd, natuke teadlikumaks ja kogenenumaks saanuna, on mind maalimise juures hakanud piinama üks dilemma. Muusiku ja klaveritehnikuna ajab mind vahel närvi, kui mõni diletant näib endast liiga palju arvavat, aga paradoksaalsel kombel võin ma näida ise samasugune kunstimaailmas.

Ent ehk on tervislikum olla rõõmus ja õnnelik diletant kui morn ja rutiinist vaevatud professionaal.

Eks kõik erinevad erialad, tööd, hobid ja üldse inimeseks olemine on üks paras Gesamtkunstwerk!





308 views
bottom of page