top of page

Eesti muusika kroonika


Alo Põldmäe, “Eesti muusika kroonika” I osa (1172–2005), Eres Estonia Edition, 2022, 88 lk.


Ilmunud on “Eesti muusika kroonika” I osa, tõenäoliselt esimene omataoline eesti muusika ajaloos. Kui mõelda mingi võimaliku eeskuju peale, siis meenub sajandivahetusel TMKs ilmunud artiklite sari “Sajand teatris, muusikas, kinos”, kus peiliti välja XX sajandi olulisemad sündmused nendes valdkondades nii Eestis kui laias maailmas ja mis oli igati põnev lugemine.


Siinne ajaraamat algab aastaga 1172 – varaseim märk eestlaste muusikaharrastuse kohta pärineb Saxo Grammaticuse kroonikast “Gesta Danorum” –, ja lõpeb 2005. aastaga. See teeb hõlmatud ajaks kokku 883 aastat. Trükist tuli raamat aga alles 2022. aastal ja sel puhul tehtud aritmeetika annab kena ümmarguse numbri – 850 aastat eestlaste mainimisest muusikaga seoses.


Varasematest sajanditest on ära märgitud nt arheoloogilisi leide (XIII saj II pool – vanim Eestimaalt leitud pill, Otepää linnamäelt välja kaevatud pronksist sõjasarv), teadaandeid orelite (1433 – Tallinna suurtulekahjus said kannatada kõik linna kirikute orelid), muusikute värbamiste/esinemiste (1521 – Tallinna linnamuusikud hakkasid saama kindlat aastapalka) jne kohta, liikudes tasapisi konkreetsemate isikute ja sündmuste poole (1640 – esimene Eestis trükitud kunstmuusika noot). Mida aeg edasi, seda detailirikkamamaks pilt muutub.


Autor on markeerinud eesti muusikaelu puudutavat väga laias spektris. Mainitud on üleriigilisi olulisi muusikasündmusi nagu üldlaulupeod, aga ka väiksemaid laulupäevi. Jälgitud on muusikainstitutsioonide tegemisi (Vanemuise, Estonia ja Endla olulisemad teetähised, heliloojate liidu asutamine jt organisatsioonide olulisemad sündmused), markeeritud on muusikaõppeasutuste algus Tartus ja Tallinnas, olulisemate muusikakollektiivide asutamine (ERSO, RAM, Tallinna Kammerkoor, TAM, Tallinna trio jpt) ja nende mõned tähtsamad verstapostid, muusikaga seotud muuseumide rajamine. Ära on mainutud olulisemad muusikaraamatud ja ajakirjad, muusikutele antud aunimetused ja nende pälvitud auhinnad, tuntumate klaveri- ja orelimeistrite tegevus jne. Välja on toodud ka olulisemad Eestis korraldatavad festivalid ja konkursid ning ühtlasi meie interpreetide suuremad saavutused rahvusvahelistel võistlustel. Mainitud on ka mõned olulisemad külalisesinejad, nagu Liszt 1842. aastal Tartus või Sergei Prokofjev 1934. aastal Tartus ja Tallinnas jt. Kõrvale pole jäetud ka muusikateadlaste suuremaid ettevõtmisi, nagu Balti muusikateadlaste konverentsid või muusikateaduse seltsi asutamine jne, samuti on ära toodud baltisaksa muusikaelu olulisemad sündmused kuni nende ümberasumiseni 1939. aastal.

Kogu selle kirju materjali vahel on kastis, muust materjalist silmatorkavalt eraldatult, välja toodud eesti heliloojate olulisemad teosed, varasemate aastate kohta hõredamalt, aga alates Rudolf Tobiase avamängust “Julius Caesar” (s.o tema Peterburi konservatooriumi lõputöö, 1896) enamvähem iga aasta kohta midagi. Olulisemad heliloojad ja interpreedid on pälvinud oma surma-aasta juures ka pisikese kokkuvõtte enda elu ja tegevuse/loomingu kohta.


Raamatu suur väärtus on minu meelest see, et kodu-Eesti muusikaeluga on sünkroonselt ühte põimitud ka välis-Eesti muusikute tegevus ning nõnda on lõpuks nemadki oma tööde ja saavutustega eesti muusikaelu vahetuks osaks saanud. Mainitud on nt 1939. aastal Saksamaale ümberasumine ja 1944. aasta põgenemine, ära on märgitud välismaal asutatud eesti koorid, peetud laulupeod, kirjutatud heliteosed jne. See materjal on ju senini olnud kodu-Eesti muusika(elu)st täiesti eraldi. Samuti on tore näha, et “tõsise” muusika vahele on põimitud olulisemad rahva- ja “kergema” muusika teetähised, olgu siis Leegajuse, John Pori jazzorkestri või Ruja asutamine, Viljandi folk, “Eurovisioooni” lauluvõistluse võit jpm.

Materjali on seega palju, aga siit saab konspektiivse ülevaate kogu eesti muusikas aegade jooksul toimunu kohta.


Veidi kahju on küll sellest, et käsikirja valmimise ja trükkimise vahele jäi nõnda pikk periood – vahepeal on ilmunud uurimusi värskema materjaliga. Silma torkab ka toimetuslikke asju, nt ebajärjekindlusi kas või nimede kirjutuses (kas initsiaaliga või eesnimega), osa infot (nt kollektiivi kaugema tuleviku kohta) võinuks ehk olla sulgudes, mõned ebaolulisemad detailid oleks võinud kärpida. Häirivad ka korrektuurivead – tühikud ja kursiivid üle või puudu, side- ja mõttekriipsud ning jutumärgid kord nii, kord naa. Kahju, et see esmapilgul pisike, aga trükise kvaliteedi näitajana oluline töö on tegemata.


Aga Alo Põldmäe mitmekülgsus ja jaks niivõrd erinevaid asju mitte ainult algatada, vaid ka lõpuni viia, on märkimisväärne ja ka tema eesti muusikaloo uurimise ja jäädvustamise alal tehtu on mitme inimese jagu. Ka see trükis väärib kohta muusikahuvilise raamaturiiulil oma materjali tiheduse ja eri valdkondade ühendamise tõttu. Raamatut saab osta nt teatri- ja muusikamuuseumi raamatuletist või kirjastusest tellida.


169 views

Comments


bottom of page