top of page

Muusikateatri essents “Macbethis”


Tambet Tuisk ja Mait Malmsten.

Sissejuhatuseks tuleb öelda, et Tiit Ojasoo-Ene-Liis Semperi-Olari Eltsi “Macbeth” on minu viimaste aastate suurimaid kunstielamusi, oma haardelt võrreldav ehk Richard Wagneri “Parsifaliga” Stefan Herheimi lavastuses Bayreuthi festivalil 2012. aastal. “Macbethi” kogemine oli justkui puhastustulest läbikäimine, nagu pärast esietendust mitmed vaatajad ja ka kriitikud tunnistasid (vt näiteks Harry Liivrand, Eesti Päevaleht, 24. jaanuar). Midagi sarnast võis taotleda Wagner oma suurejooneliste, antiiktragöödiatest inspireeritud muusikadraamadega.

Muusika ja teater

Muusikat on teatris kasutatud läbi aegade. XIX sajandil ja veel XX sajandi alguseski kõlas teatriõhtul kõigepealt orkestri avamäng, näidendit palistasid muusikanumbrid, vaheajal mängis taas orkester. Näidendimuusika oli populaarne žanr, meenutagem Beethoveni muusikat Kotzebue ja Goethe näidenditele ning Mendelssohni muusikat Shakespeare’i “Suveöö unenäole” (pealkirjaga “Pööriöö uni” näitasid Ojasoo-Semper-Elts oma versiooni sellest koos ERSOga mõni aasta tagasi). Omaette lavakunsti liik oli valgustusajal tekkinud melodraama – näitlejad deklameerisid teksti nii muusika saatel kui ka muusikalõikude vahel.

“Macbethi” lavastuse autorid mõtestavad muusika ja teatri koosluse uuesti ümber. Jääb mulje, nagu oleks Shakespeare’i “Macbeth” kirjutatud Lepo Sumera muusikale: Sumera sümfooniatest ning “Pikselitaaniast” valitud katkendid käivitavad sündmustiku, juhivad tragöödiat, kommenteerivad seda, annavad allteksti. Muusika ja lavastuse dramaturgilised rõhud langevad kokku, mis aga ei tähenda illustratiivsust. Nii kõlab lavastuse ühes vapustavamas stseenis – leedi Macduffi (Hanna Jaanovits, EMTA lavakunsti 31. lend) ja ta poegade tapmine – lõik Sumera 1. sümfooniast, mis on näiliselt süüdimatu ja ilus, kuid pealispinna all valus ja painajalik (see materjal on paljudele tuttav Sumera klaveriteosest “Pala aastast 1981”). Muusika ja lavastus on ühendatud nii sisemise psühholoogilise niidistikuga kui ka näitlejate füüsilise väljenduslikkusega, visuaalse külje kujundlikkusega, valguse ja pimeduse mänguga (valguskunstnik Jussi Ruskanen).

Olari Elts on loonud Sumera teoste osadest terviku, mis mõjub monoliitse heliteosena ning seejuures ootamatult dramaatilisena, inimolemise sügavaid kihte puudutavana. Lavastuse epiloogis kõlab Jay Schwartzi helivälja pinget kruviv ja siis kahandav muusika, mis haakub eelnenud Sumera kõlailmaga väga hästi. Orkestri ümberpaigutamine Schwartzi teose esituseks kulgeb kiiresti ja probleemitult.

“Macbethi” muusika ja teatri koosluses on ka orkestri roll eriline. Tähtis ei ole ju üksnes Sumera teoste muusikaliselt paeluv esitamine, vaid osalemine kogu tervikus – see, kuidas orkester kuulab ja suhestub toimuvaga siis, kui ta EI mängi. Kui muusikute mõtted läheksid kaugele uitama ja nende tähelepanu hajuks ning reaktsiooni teravus kaoks, kustuks ka suur osa etenduse sisemisest energiast. Mitte ainult näitleja, vaid ka orkestrandi vaimne kohalolu ja valmisolek laval on “Macbethis” mõõtmatult tähtsad. Orkestri peadirigent Olari Elts on märkinud ühes intervjuus, et maailmas pole palju orkestreid, kes oleksid nõus niisugust produktsiooni ette valmistama. ERSO saab oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Koos orkestriga joonistab Elts lavastuse muusikalise kontuuri, suunab muusika abil näitlejate emotsionaalset skaalat, annab tempod. Ta tajub hästi muusika teaterlikku potentsiaali ning vahendab seda koos oma orkestriga jõuliselt ja kaasahaaravalt ka publikule.

Lavastuse esteetikast

“Macbethi” lavastajad ning lava- ja videokujundajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper tõusid selle tööga oma loometeel uuele tasandile. Tegemist on äärmiselt puhta ja lakoonilise, samas emotsionaalselt küllastatud lavastusega. Estonia kontserdisaali põrandale on paigutatud üks pikkupidi poodium, millega ristuvad kaks põiki poodiumi. Lava tagaseinal oleval ekraanil näeme näitlejate ilmeid, žeste ja grupeeringuid suures plaanis – mustvalged videokaadrid sulanduvad orgaaniliselt kogu lavastusse ning operaatorid tegutsevad nii sujuvalt ja delikaatselt, et vaataja võtab neid vastu etenduse endastmõistetava osana.

Shakespeare’i tragöödiast on valitud dramaturgiliselt kõige olulisemad stseenid (mõtteis tärkas võrdlus hästi “komponeeritud” ooperilibretoga), lavastuse atmosfääri loomisele aitab suurepäraselt kaasa Hasso Krulli kirjutatud nõidade tekst, inspireeritud eesti regilaulust. Lavastuse struktuuris tekib huvitav paralleelsus, aga ühtlasi ka kontrast esimese ja teise vaatuse lõpu vahel. Esimese vaatuse lõpetab osaliste sufilaadne pöörlemine, viimaks jääb neist lavale ainult kaks (näitlejad Hanna Jaanovits ja Rasmus Kaljujärv) – kas viide tõe ja jumala otsingutele? Teise vaatuse lõpustseenis kasvavad vaikusest ja pimedusest välja näitlejate moodustatud üliekspressiivsed inimskulptuurid või elavad pildid, ajendatud Francisco de Goya graafikasarjast “Sõjakoledused” (1810–1820), mis kujutab Napoleoni armee vägivalda okupeeritud Hispaanias.

Võiks öelda, et kogu lavastust iseloomustab talitsetud ja äärmiselt täpne ekspressiivsus ning plakatlikkuse vältimine. Vaoshoituse ja väljenduslikkuse vahel sündiv pinge on tohutu. Samas jätab see vaatajale ruumi assotsiatsioonide tekkeks, mõtete koorumiseks, oma emotsioonide läbikompamiseks. Erakordselt mõjuvalt ja samas eht-teaterlikult lihtsate vahenditega on kujutatud vägivallastseene. “Tapetu” kaetakse väärikalt rituaalsete liigutuste saatel valge loori või rätikuga – ja ta ongi mängust väljas. Kuulsas pidusöögistseenis, kus Macbeth näeb mõrvatud Banquo vaimu ühe külalisena, istub “tühjal” toolil valgesse rüütatud ja valge rätikuga kaetud Banquo ning Macbeth on sunnitud talle sülle istuma. Lavastajad lisasid Shakespeare’i osaliste sekka surnute riigi paadimehe Charoni (Robi Varul, EMTA lavakunsti 31. lend), kes tapetud tegelased oma lootsikus lavalt ära veab. (Otsekohe meenub peale Shakespeare’i varabaroki teise teatrigeeniuse, nimelt Claudio Monteverdi ooper “Orpheus” (1607) – loodud umbes aasta pärast “Macbethi” – koos kuulsa Charoni kujuga.) Kui Birnami mets ründab Macbethi vägesid, näeme mõrvatuid seismas laval valgetes rüüdes ja puuoks käes – nende vastu türann ei saa, nemad ongi Birnami mets (nagu ütleb Macbethi vastu võitlev Malcolm: “Las iga sõdur raiub suure oksa ja kannab enda ees.”)

Peale kostüümide musta ja valge on oluline värv punane. Nõiad (Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Oliver-Marcus Reimann; EMTA lavakunsti 32. lend) käivad ringi punases valgusvihus, kaetud palakatega, mida liigutab nende hingeõhk. Priit Võigemast ülemnõiana on leidnud erilised hääletämbrid ja hingamispausid Hasso Krulli teksti edastamisel ja oli õhtu üks suuri üllatusi. Näitlejaisiksused kogu oma individuaalsusega moodustasid ühtselt tajuva ja tegutseva, sisemiselt dünaamilise ansambli. Kõigil osalistel lasub paine ja äng, mida suurendavad Macbethil (Mait Malmsten) varjatud heitlused ja hirm, leedi Macbethil (Helena Lotman) võimuihast pimestatud eneseusk ja murdumine, Banquol (Tambet Tuisk) võitlus kahtluste ja lojaalsuse vahel, kõrgetes kontskingades kuningas Duncanil (Gert Raudsep) oma nõrkuse tunnetamine. Tegelaste füüsiline väljenduslikkus on orgaaniline ja psühholoogiliselt täpne ning nüansirikas (Rasmus Kaljujärve Macduff, Jaak Printsi aadlik Ross ja Kaie Mihkelsoni aadlidaam, Ursel Tilga kehastatud Duncani poeg Malcolm, Hanna Jaanovitsi tundlik ja siiras leedi Macduff).


Publik

Ojasoo-Semperi-Eltsi loodud “Macbethi“ universum sisaldab hulgaliselt eri komponente, tekitab muusika-, teatri- ja kunstiloolisi ning ühiskondlikult ja poliitiliselt aktuaalseid assotsiatsioone, puudutab vaataja inimeseks olemist ning esitab küsimusi võimu ja vägivalla mehhanismide kohta. Muusika ja teatri sümbioosi annab oma panuse ka publik, kelle sõnatuid emotsionaalseid reageeringuid võib etenduse kestel tunnetada. Publiku tardumuslik vaikus pimeduses enne lõpuaplausi loob veel ühe pingevälja. Muusikateatrit saab viljelda väga erinevates vormides, tähtis on tabada muusika ja teatri teineteist emotsionaalselt ja ideeliselt täiendavat ühisosa. “Macbethis” on see igal hetkel olemas.


William Shakespeare / Lepo Sumera “Macbeth”. Epiloogi muusika Jay Schwartz. Lavastajad, lava- ja videokujundajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, dirigent ja muusikajuht Olari Elts, valguskunstnik Jussi Ruskanen (Soome), operaatorid Epp Kubu, Jekaterina Abramova, Fidelia Regina Randmäe, video live-mix Elisa Avik. Sumera ja Schwartzi muusikat esitab Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.

Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühisprojekt. Esietendus 19. jaanuaril 2023 Estonia kontserdisaalis.

留言


bottom of page