_page-0001.jpg)
Lastemuusikal Eno Raua “Sipsiku” ainetel kahes vaatuses. Heliloojad Ewert Sundja ja Tauno Aints, libreto Priit Strandberg, laulusõnad Priit Strandberg ja Leelo Tungal, muusikajuht ja dirigent Taavi Kull, dirigent Martin Sildos või Kristi Jagodin, lavastaja Maria Annus, kunstnik Iir Hermeliin, koreograaf Heili Lindepuu, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Taavi Varm, helirežissöör Lauri Kool. Osades: Kaarel Targo, Kristiina Meril Mere või Fiona Vavilova, Saara Pius, Ott Raidmets või Kaarel Pogga, Veikko Täär, Karin Tammaru, Merle Jalakas, Rasmus Kull, Simo Breede, Laura Niils jt, Vanemuise ooperikoor, sümfooniaorkester ja bänd. Esietendus 18. veebruaril Tartus Vanemuise suures majas.
Käisin etendusel kahe lapsega, seitsme- ja nelja-aastasega, kellega nähtut täiel rinnal nautisime! Tegelikult hirmutas mind etenduse pikkus, aga tuli välja, et kaks vaatust ja kakskümmend minutit alla kolme tunni polnud mitte mingisugune probleem! Vaheajal pakutud jäätis aitas kindlasti ka ja laste tuju oli hea lõpuni välja.
Imetlesin ja nautisin maailma, millesse täiskasvanuna satub pigem harva, milles on nii palju maagiat, rõõmu, energiat ja lihtsust, kus on alati aega ja alati võimalusi. Näiteks olid linnud, herilased, ploomid, Mart ja isegi Sipsik täiesti hiiglaslikud võrreldes “õige maailmaga”. Sipsik oli vahepeal väike ka, aga tegelikult ta oligi Anule täpselt õige kaaslane, selline, nagu Anul igal hetkel vaja oli.
Sipsiku lugu teavad kindlasti paljud, kes täpsemalt, kes üldisemalt. 2020. aastal valminud mängufilm värskendas kindlasti mälu, pani minugi raamatu riiulisügavusest üles otsima. Sel aastal on minu laps esimest aastat koolis ning “Sipsik” üks kohustusliku kirjanduse osa. Õnneks on ta “Sipsikut” juba mitu aastat teadnud, mistõttu läks raamatu lugemine rõõmsalt ning etendus sobis kui kirss tordile! Nii oleks ilmselt ka Sipsik öelnud, kes etenduse jooksul igal võimalikul ja võimatumal hetkel mõne vanasõna või kõnekäänu hõiskas! Olen seda enda laste puhul ka märganud, kuidas neile meeldivad erinevad ümberütlemised, “Sipsiku” mõju kindlasti!
Maagilise maailma looja oli loos vanaema regilauludega, mis vastavalt olukorrale lohutasid, julgustasid, lõbustasid, õpetasid ja liitsid kokku mineviku ja oleviku ja tuleviku. Laul oli alati abiks – kui oli suur mure ja kurbus, kui oli vaja lahendus leida, kui oli mõni küsimus – ja ausalt, igaüks, kes veel täpselt ei tea, mis on regilaul, saab minu meelest vastuse sel etendusel ühe tüdruku ja tema Sipsiku eluaastat jälgides ja regilaulu maagilisest maailmast osa saades.
Täiskasvanuna etendust vaadates kiidan eriti teist vaatust sisuliste teemade tõstatamise eest. Koht, kus Anu oma Sipsiku ära kaotas, oli nii liigutavalt mängitud, et pisargi tuli korra silma. Samuti see koht, kus Sipsik ja Anu arutavad, et mis siis saab, kui Anu kasvab suureks ja tal enam nukkudega mängida ei kõlba. See koht paneb ka raamatus minu jaoks aja alati kõige rohkem seisma.
Toon sisse ka justkui täiesti muusikavälise teema – igal aastal ületab Eestis järjest enam uudisekünnist asjaolu, et metsades ei peeta (piisavalt) kinni pesitsusrahust ja seega hukkub igal aastal u 50 000 linnupaari. Seetõttu toon eraldi välja laulu teisest vaatusest, mil tuli kevad ning lapsed ja vanaema lindudega vestlesid ja tõstatus ka raie ja pesitsuse teema. Lapsed saavad instinktiivselt aru vajadusest loodust, loomi ja elu hoida, kuid täiskasvanutele tuleb tihtipeale meenutada, et kui inimene raiub metsad maha, siis tõesti küsi linnult palju tahad: “kus su kulla pesäkene”, pole tal kuskil enam ei pesitseda ega elada.
Südamesse läks laul sellest, kuidas rääkimine, kiirustamine, tark olemine, televiisori vaatamine – need kõik on ka mängud, täiskasvanute mängud. See kõlas lohutusena nii lastele endile kui ehk ka meile, täiskasvanutele, et kogu kiirustamisest hoolimata mängime ka meie – vahel lihtsalt liiga palju üht ja sedasama mängu, nimelt kiirustamist. Samas – erakordselt lõbustav ja naerutav tegelane oli Ilseni kass (koos koeraga).
Anu ja Mardi ja Sipsiku maailm oli täis ise loomist ja ise ehitamist! Kui oli soov televiisorit vaadata, tuli see ise ehitada, kui tuli soov kuu peale minna (või Sipsik sinna saata), tuli rakett ehitada, kui tekkis mõte õele nukk kinkida, saadi sellegi õmblemisega ise hakkama! Milline erakordne sõnum tänapäeva lastele, ja miks mitte ka täiskasvanutele! Elu ei pea ostma poest või tellima kulleriga koju! Elu olulisemad väärtused olid muusikalis kõik ilusti reas: perekond, sõber, loodus, ise tegemine, seiklushimu, julgus suureks kasvada ja valmisolek otsa vaadata sellele, mis on ja mis tundub tulevat. Muusikasse oli helilooja tabavalt sisse kirjutatud ka Eesti koorilaulu traditsiooni, seegi on suur väärtus.
Küsisin lastelt, mis neile meeldis. “Kõik,” vastasid nad, nagu ikka sellistel puhkudel. Kui edasi pinnisin, hakkasid nad üksteise võidu rääkima erinevatest lauludest. Üks oli ema ja isa kiire tantsuline valgusefektidega lugu, mis rääkis sellest, kui kiire emal ja isal ikka on! Anu ja Sipsiku raamatu vaatamine ja rasvased näpujäljed raamatus salaja söödud pannkookidest meeldis ka, ei tea küll miks … Sipsiku kuu peal käimine ja Sipsiku teleris esinemine mainiti mulle ka ära, ja loomulikult taksojuht, kes keset ööd Sipsiku tagasi tõi ... aga siinkohal ma ei olegi enam kindel, kas ehk tõesti neile meeldiski kõik lihtsalt nii, nagu see etendus tervikuna oli …