Stefani esimene täispikk album “Hope” on pulbitsev popkollaaž, kus kohtuvad kuulajatele juba siit-sealt tuttavad raadiohitid tema seniselt teekonnalt, segatuna uuema muusikaga.
Plaadi avalugu “Hope” tutvustamist ei vaja, see tõi Eestile Torinos toimunud “Eurovisiooni” lauluvõistlusel 13. koha ja pärjati äsja Eesti muusikaauhindade galal aasta laulu tiitliga. (Lisaks sellele sai Stefan nimetatud galal tunnustuse veel kolmes kategoorias: aasta meesartist, aasta popartist ja rahva lemmik.)
Mõtlesin, mis on Stefani fenomen? Ta on tõusnud meie popmuusika tähistaevasse lihtsalt ajades ausalt oma rida. Erinevalt paljudest, kes on saanud tuule tiibadesse superstaarisaatest, tuli Stefan pildile huvitava juhuse kaudu. Muusikaprodutsent Karl-Ander Reismann otsis lauljaid, kellega koostööd teha ja avastas talendika noormehe Stefan Airapetjani, kes oli toona avalikkusele veel tundmatu nimi. Kuna nende loominguline koostöö sujus, hakkas Stefanil hästi minema algselt projektiga Vajé ja suure tõuke andis tema karjäärile “Eesti Laulu” konkurss, kus ta jäi korduvalt esikolmikusse.
Tajun, et see, miks Stefan inimestele meeldib, on tema siirus, soojus ja lihtsus. Muusikuna kiirgab temast laval hämmastavat karismat – hetkel, mil ta astub lavale, on publik tal juba peos. Selle ilmestamiseks toon värvika näite. Mulle meenub hetk möödunud aasta “Eesti Laulu” finaalkontserdilt, kui Stefanit suurel laval esmakordselt live’is esinemas nägin. Imetlusega jälgisin, et ta oli tol kontserdil ainus artist, kes tekitas saalis elevust, kilkeid ja suure aplausi veel enne, kui ta üldse laulma hakkas. Sel hetkel tajusin ka ise saalipublikus – temast tõesti kiirgab midagi, mis naelutab su tähelepanu jäägitult.
Mulle väga meeldib Stefani debüütalbumi puhul see, et viieteistkümnest laulust kuus on eesti keeles. Ühest loost kõlab plaadil isegi kaks versiooni, millest üks, “Kiri külmkapi peal”, on eesti keeles ja teine, “Never Let Go”, inglise keeles – veenvad on mõlemad. Albumil on põnev moment – uue hingamise on saanud üks ansambel Terminaatori laul “Kaitseta”. See olevat Stefani sõnul üks esimesi lugusid, mis talle eesti muusikast südamesse jäi. Seda lugu esitas ta ka Ukraina toetuseks korraldatud meeleavaldusel ja on tõesti tunda, et Stefan on andnud sellele laulule omamoodi tunnetuse ja hingestatud interpretatsiooni. Mind isiklikult puudutab albumil enim tema vanem ballaad “Without You”, millest kuulen Stefani esituses vanema versiooniga võrreldes tuntavat arengut nii emotsionaalses plaanis lauljana kui küpsemat muusikaproduktsiooni.