top of page

Liikumine – elu alus


Janno Trump.

Mõni aeg tagasi toodi pommina päevavalgele ühe tuntud näitleja aastaid kestnud narkoprobleem. Kogu meedia kihas, arvamusi oli seinast seina. Aga miks ühe inimesega selline – julgen öelda õnnetus – üldse juhtus? Kas ei oleks viimaks aeg vaadata peeglisse ja tunnistada, et meie elud on juba pikka aega niivõrd pingesse keeratud, et paljudel ei ole lihtsalt piisavalt jõudu oma koormaga hakkama saada. XXI sajandil võiks lõpuks olla alanud ajastu, kus probleemide tekkides on abi käe-jala juures, mitte kuude pikkuse saba taga. Aga kuidas on tegelikult? Ka meedia peaks püüdma toonitada tervislikest eluviisidest tulenevat kasu – nii üksikisikule kui sellega ka tervele ühiskonnale –, selmet sallida ebatervislikke tooteid, vaadata rahulikult pealt, kuidas heaoluühiskonnas elav indiviid on haigem kui iial enne ja seda hoolimata teadusliku meditsiini õitsengust ja järjest suuremast ainuõigusest inimesi ravida … Miks on kõik ebatervislik esiplaanil, inimese tervist toetav aga nurga taga peidus, kust seda tuleb spetsiaalselt otsida? Selge siis, mille järele käsi kergesti sirutub, kui häda käes!

Aga kus viga näed laita, seal haara härjal sarvist! Hinnatud bassimees ja helilooja Janno Trump võttis kirjutada liikumise rollist ja kasulikkusest oma elus ja loomingus. Loe lugu läbi ja mine õue!


“Jäta meelde – sport ja muusika ei käi kunagi käsikäes!” Just selliste sõnadega noomis mind kümmekond aastat tagasi üks vanem kolleeg, kui olin pärast jalgpallimängu ja sellele järgnenud traumapunkti külastust kinniseotud käega kontserdipaika jõudnud. Tol hetkel noogutasin talle viisakalt ja tõdesin, et ehk poleks tõesti pidanud. Täna ütlen endale, et jalkamatš enne kontserti oli ainuõige valik! Loomulikult oleks saanud minna halvemini, sporditraumasid on väga erinevas ulatuses ja mina pääsesin tookord kergelt, sest juba paari nädala pärast oli kõik unustatud. Siiski oli ka toona korraks õhus variant, et ei saa enam kunagi pilli mängida. Analoogseid momente, kus on tulnud korraks omaette arutleda, kas sport ja muusika ikka kuuluvad kokku, on hilisemas elus tekkinud veel. Kuid alati on tõdemus sama – kuuluvad! Lausa peavad kuuluma.

Muusikuks olemine nõuab iga päev üsna suurt vaimset pingutust. Olenemata, kas veedame aega orkestri või ansambliga prooviruumis, istume klaveri taga ja komponeerime või tegeleme artistina enda turundamise ja kontsertide planeerimisega, on see kõik siiski istuv töö. Meie mõte töötab täistuuridel, kuid keha püsib tunde liikumatult. Inimesed on harjunud väga erinevate rutiinidega, mõni meist suudab kindlasti ka istuvat eluviisi täiel rinnal nautida, kuid mina isiklikult nende hulka ei kuulu. Pärast kolme-nelja tunnist proovi on minu ainus kinnisidee ennast mingilgi kujul liigutada. Seda nõuab nii mu keha, mis on just tunde paigal seisnud, kui ka minu vaim, mis on väsinud ja vajab vabastamist, uut hingamist ja värsket õhku. Ma usun, et inimene on tervik ja eksisteerib kõige paremini siis, kui keha ja vaim on tasakaalus. Ka pooletunnine jalutuskäik enne või pärast istuvat tööd aitab meil selle tasakaaluni jõuda.


Ma ei ole kunagi pidanud end sportlaseks. Kooliajal ei tõusnud ma kunagi oma kehaliste võimetega kuigivõrd esile, pigem jäin sinna klassi tagumisse poolde. Mäletan, et lapsepõlves ootasin ma igal aastal üle kõige suusaveerandit. See moment, kui sai minna keset koolipäeva õue karge õhu kätte suusatama, mõjus mulle alati tohutult vabastavalt. Kui sai ennast välja lülitada mõttest, et keegi jälgib samal ajal stopperit ja lähtuvalt sellest hindab hiljem su sooritust heaks või halvaks, oli see ühtäkki kõige rahustavam tegevus keset koolipäeva. Loomulikult oli ka neid, kellele suusatamine (ja tegelikult ka kogu kehalise kasvatuse tund) sellesama stopperi tõttu täiesti vastumeelseks muutus. See oli tollase haridussüsteemi üldine viga, kogu rõhk oli suunatud tulemustele ja asja tuum – propageerida laste seas liikumist – tundus olevat sootuks teisejärguline.

Janno Trumpi suusarajad. FOTOD ERAKOGUST

Viimastel nädalatel on palju juttu olnud sellest, miks tänapäeva noored ei huvitu enam murdmasuusatamisest. Üks põhjus peitub kindlasti sealsamas koolifaasis, kus lastele kehalise kasvatuse tunnis suusad alla pannakse ja nad sõna otseses mõttes rajale lükatakse. Omamata mingitki tehnikat ja teadmist, kuidas end suuskadel püsti peaks hoidma, tekib üsna kiiresti tõrge, saamatus- ja vastikustunne. Ja kui noores eas selline halb mälestus juurdub, siis hilisemas elus seda suusakirge endas leida ongi keeruline. Probleemi teine osa võib peituda Eesti suusakultuuris üleüldisemalt. Mäletan, et 2006. aasta Torino olümpiamängude aegu pandi meil koolis õppetöö seisma ja vaadati koos, kuidas Veerpalu ja Šmigun medalite nimel heitlesid ja neist mitmeid kuldseid ka koju tõid. Pärast kõikvõimalikke dopinguskandaale on saabunud sellele tandrile aga pilkane pimedus, kuhu keegi justkui ei julge enam oma jalga tõsta. Eesti suusatamisest räägitakse ainult minevikuvormis: see oli. Enam ei ole. Ja seepärast ka noored selle alaga eriti tegelema ei kipu. Miks tegeleda valdkonnaga, millel ei paista tulevikku?


Ma ei ole eriline arvamusliider ja kindlasti ei saa ma kaasa rääkida haridusministeeriumi tegemistes, aga kui see oleks minu teha, saadaksin igasse Eesti kooli talveveerandiks ühe suusatreeneri. See lahendaks mõnes mõttes mõlemad eeltoodud probleemid – koolid saaksid õpilastele pakkuda kvaliteetset suusakoolitust ning nõnda paraneks automaatselt ka kodumaiste suusatalentide pealekasv ja väljavaated. Ma lihtsalt soovin, et õpilased tunneksid suusaveerandil sedasama vabanemise tunnet, mida mina siiani nii selgelt kooliajast mäletan. Et nad tunneksid, et neile on antud võimalus investeerida tund aega oma nädalast enda heaolusse ja enesetundesse, hingata värsket õhku ja nautida ilusat talveilma. Aga miks ma räägin just suusatamisest, kui meie laiuskraadidel teatavasti suusailm igal aastal aina kehvemaks kisub? Suusatamine on üks variantidest, mis lihtsalt minu jaoks täidab laiemat eesmärki, milleks on värskes õhus viibimine ja iseendaga kontakti loomine. Suvisel ajal mind suuskadel ei näe, siis lähen jooksuringile või sõidan rattaga. Ja ka jalgpall ei ole mind jätnud. Tegelikult võib ju teha mida iganes, et lihtsalt nautida õues viibimist ja liikumist. Elame selle jaoks tegelikult ju ideaalsetes tingimustes – meie ümber on siiani palju rikkumata loodust, soid-rabasid, metsi ja niite. See on hindamatu väärtus, millest paljud maailma suurriigid võivad und näha. Ja seda kasutamata jätta oleks patt.


Aeg-ajalt on mult päritud, et mida ma tavaliselt kuulan, kui sporti teen? Elades päevast päeva muusika sees, otsin ma spordi kaudu sellest mingis mõttes väljapääsu. Ei ole rahustavamat heli, kui vaikselt sahisev lumi suuskade all või kevadine linnulaul saatmas igapäevast jooksuringi. Ma jääksin sellest kõigest ilma, kui selle mõne muu müra alla mataksin. Muusika kuulamiseks on loomulikult oma aeg ja koht, aga minu jaoks ei ole see suusarajal. Selle rööprähkleva maailmaga ei ole suutnud ma kaasa minna ning eelistan siiani hoida oma tegevusi eraldi ning keskenduda igale neist maksimaalselt. See ilmselt on ka üks tegureid, mis mind suusatama ajab – et lülitada end tunniks-kaheks ülejäänud maailmast, sh muusikast, totaalselt välja, olla hetkes ja seda nautida. Selle paari tunni jooksul on mul elus sootuks teised eesmärgid ja ideed, kui enne või pärast sõitmist. Ja kui ka mõni meloodia kipub sõidu ajal peas kumisema, ei muutu see siiski domineerivaks.


Muusika ja sport on väga erinevatel põhimõtetel eksisteerivad elualad, kuid ometi on neis mõlemas midagi, mis teineteist suurepäraselt täiendavad. Olen kogenud, et kui olla muusik, ilma et end igapäevaselt aktiivselt liigutaks, võib selline eluviis muutuda elupõletavaks. Ja võin vaid spekuleerida, et ehk on omamoodi keeruline olla sportlane ja samaaegselt mitte tunda huvi ühegi kunstivaldkonna vastu. Aga tean kindlalt, et kui paarikümne aasta pärast näen spordivigastusega kimpus olevat nooremat kolleegi, kiidan ja tunnustan teda tema tehtud valikute eest. Sest liikumine on elu alus!

166 views

Comments


bottom of page