top of page

Aigar Vals. “Uue ajastu guru”


Tiktokist Kanal 2-ni, on eso-gurudest (valgusemadest šamaannõidadeni) saanud eranditult turumajanduse funktsionaalne osa, mitte erand. Vaimsuse ja mütoloogilisuse plahvatus on aset leidnud ka popmuusikas, etenduskunstides, kaasaegses kunstis või plakatidisainis: new age, ordurüütlid, krüptilisus, šamanism, goblin’id ja lääne budism. Kõik justkui tahavad sellest tulutoovast ärist osa saada. Mõnesid peetakse šarlatanideks, teisi loovisikuteks. Kindlasti ei tasu kõiki ühte patta panna, aga tinglikult ikkagi närib. Kui tõsiseltvõetav see mütopoeetiline poos tegelikult on, eriti kui eso-mõjutusi integreeritakse irooniliselt? Aigar Valsi uus album just sellist kõhklust minus tekitab.

“Uue ajastu guru” on albumina atmosfääriline kompott, mille eksperimentaalsust näitab žanriline mitmekesisus: autor annab aimu, et kohtab stiile free jazz’ist, trance’ist post-rock’ini. Lisaksin veel aimatavad metal-muusika mõjutused, 1960-ndate psühhedeelia, kantri ja folgi. Kellele meeldib helidisain, siis võib Valsi oskus komposiitida kõlada ahvatlevalt. Intermezzo “Päevauni” meenutab Visible Cloaks’i: see on nutiseadeldiste ambient, mille rikuvad ära üleliigsed klahvpillihelid. “Vaba tahte valitseja” on hea näide, kuidas Valsi lodev hääl pihustub laiali eri instrumentide loodud kõlakontrastide psühhedeelses virvarris, võttes pigem varju ja varjundite vormi, mis kaunistab trummi-, süntesaatori- või elektrikitarrihelisid. Vals kardab domineerida, esile tulla, peale suruda. Palades “Ood õnnele” ja “Tulilinnus” kuulen kultuuriliste allhoovusi My Bloody Valentine’ist Ash Ra Templini. “Orduretk” ja “Süsi” seovad peaaegu kakofooniliselt Vaiko Eplikut, Scooterit, dungeon synth’i ja orelimuusikat. Tehniliselt toimib kõik mingi piirini, kuigi trummid ja süntesaatorirajad on tihti “sültjad”, nagu Valsi hääl. Puudu jääb instrumentaalsest jõulisusest, mis kontrastina aitaks vokaali õrnust toonitada, nagu on teinud eelmainitud My Bloody Valentine. Ilma pimeduseta pole ju ka valgust.

Eri kompositsioone ja Valsi vokaali seob nende introvertne meelelaad, täis muinasjutulist eneseotsingut ja -imetlust. Tehku guru mis tahes, aga see eskapism ei irruta kuulajat oma igapäevast. Tundub, et peagi see loverboy müto- või zen-esteetika on varsti passé ja muundub millekski märksa ohtlikumaks. Alternatiivsete maailmade ja müstika otsing võib kõlada ka radikaalsemalt. Popmuusika ajaloost leiab seda küll: The KLF, Drexciya, Björk, black metal, Miles’i “Bitches Brew”, Hendrixi “1983… (A Merman I Should Be)”, Wu Tang Clan jt. “Uue ajastu guru” pole liiga veider ega liiga lääge, pole liha ega kala, pigem post-rock’i tofu, kust pole justkui millestki kinni haarata.




662 views

Comentarios


bottom of page