top of page

Haapsalu salli mustrite imeline maailm


Lisa Kawasaki. FOTO MARI PUKK

Öeldakse, et ilu olevat vaataja silmades. Haapsalu sall on kudumistehnika, mille ilu mitte näha tähendab olla pime. Veelgi imelisem on, et selle mustrini on jõudnud ja selles tehnikas esemeid valmistanud teisel pool maakera sündinud ja kasvanud, praegune rahvusooper Estonia orkestri flötist Lisa Kawasaki. Kuidas see käsitöötehnika tema elu ja saatust kujundas, saab lugeda järgnevast loost.

Lisa on flööti õppinud esmalt oma kodumaal, siis Saksamaal Hannoveris, Bremenis ja Münchenis. Eestis elab ja töötab ta alates 2015. aastast ning siinne lugu ei ole mitte tõlgitud, vaid tema enda kirjutatud!


Millal ja kuidas selle valdkonna juurde jõudsid?

Olen kasvanud Jaapanis käsitööliste, mitte muusikute peres. Minu isa on tisler ja ema on õmbleja. Isa tegi meile näiteks kirjutuslaua ja ema õmbles mulle esinemiseks kleidi. Asju ise teha on minu jaoks loomulik ja kui on võimalik midagi ise valmistada, siis nii teemegi.

Seda, millal ma hakkasin oma kätega asju tegema, ma täpselt ei mäleta, aga juba lapsepõlves kudusin, heegeldasin, tikkisin, meisterdasin helmestest ehteid, õmblesin, tegin nuku ja nukule riided jne.

Kui sain töökoha rahvusooperisse Estonia, tulin Eestisse elama. Muidugi ei teadnud ma mitte midagi Haapsalu sallist; ma ei teadnud isegi seda, kus on Eesti. Aga juba siin olles ma millalgi lihtsalt jalutasin vanalinnas ja astusin sisse ühte suveniiripoodi. Seal nägin esimest korda ilusti välja pandud Haapsalu salli. Nii õrn ja uskumatu ilus! Kodus kohe guugeldasin, et teada saada, mis asi see on. Tundus, et Haapsalu salli kududa on nii keeruline ja kindlasti ka raske. Paljud inimesed vist mõtlevad samamoodi. Nii et kohe ma ei julgenud sellega tegelema hakata. Mitu aastat käisin neid suveniiripoes vaatamas ja imetlemas ning mõtlesin selle üle, miks see nii ilus on. Osta ka ei saanud. Esiteks on see väga kallis ja teiseks ma ei kujutanud ette, kuidas seda kasutada. Kuhu ma lähen sellise ilusa salliga? Arvasin, et see mulle üldse ei sobigi.

Aga kuidas siis ikkagi läks nii, et hakkasin ise Haapsalu salli tegema? See oli pooleldi nagu kohustus. Kunagi rääkisin ühele mehele, et mulle väga meeldib Haapsalu sall, aga ma ei ole proovinud seda teha ja kuidagi ei julge ka, ja ta kinkis mulle sünnipäevaks raamatu “Koome Haapsalu salli”. Nii tore kingitus!! Aga siis ma pean ju seda tegema hakkama! See raamat on eesti keeles ja seal on spetsiifilised sõnad, nii et ma ei saanud päris kõigest arugi. Kuidagimoodi ma siis proovisin ja harjutasin. Algus oli raske, võtsin vale lõnga ja mitu korda harutasin. Aga lõppude lõpuks sai esimene Haapsalu sall valmis. Väga ilus ei olnud ja pärast selgus, et tegin mõned asjad täitsa valesti. Aga kuna see oli esimene oma töö, olen sellega väga rahul.

Alati on nii, et kui üks asi saab valmis, areneb huvi edasi kaugemale. Nägin internetis Haapsalu salli mustriga tehtud pitsilist pulmakleiti. Osalesin pitskleidi kudumise koolitusel ja üheksa kuu pärast, kolm päeva enne oma pulma, sai kleit valmis. Abiellusin enda tehtud kleidis selle mehega, kes mulle Haapsalu salli raamatu oli kinkinud.

Millest leiad inspiratsiooni?

Nüüdseks on mul mitu Haapsalu salli mustrite raamatut ja kaardid. Meistrid on loonud nii palju ilusaid mustreid! Ja mulle meeldib Haapsalu linn ka! Olen mitu korda käinud Haapsalus ja sealses pitsikeskuses. Igal suvel toimub Haapsalus pitsipäev, see on nagu Haapsalu salli laulupidu. :) Sellistest asjadest leiangi inspiratsioon!


Kas see tegevus annab midagi ka sulle kui muusikule?

Muusikaliselt see eriti midagi ei anna, aga käsitöö on pigem rahustav tegevus. Muusikuna esinemine ja teiste inimestega muusikaliselt suhtlemine on aktiivne tegevus, kudumine tähendab üksi oma maailmas rahulikult olla. Need on täiesti vastupidised asjad. Aga minu jaoks on need mõlemad siiski väga tähtsad, sama kaaluga tegevused. Ma naudin mõlemat sellel hetkel, kui sellega tegelen. Mõlema puhul on oluline just protsess. Muusikuna naudin seda, mida ma parasjagu mängin, kuidas minu kehast tuleb minu kõla ja muusika. See, mis on läinud, see on läinud. Käsitööd tehes naudin samuti seda, mida ma sellel hetkel koon, kui liigutan oma käsi. Kui asi saab valmis, siis see mind enam eriti ei huvita. Ma olen oma valmistatud esemeid oma sõpradele kinkinud ja paljud asjad seisavad niisama riiulis. Kunagi rääkisin sellest tegevuses oma Saksa flöödiõpetajale ja tema ütles sellise lause: “Das Leben ist der Weg.” (Elu on tee) See teadmine on kogu aeg minu südames.

Kes/mis on sinu suurimad eeskujud selles valdkonnas?

Praegu mul selles vallas eeskuju ei ole. Haapsalu sall on küll minu käsitööelus üks väga suur saavutus, aga minu käsitööhuvi areneb kogu aeg edasi järgmistele aladele. Muretsen pigem selle pärast, kas ma jõuan üldse oma elu jooksul teha seda kõike, mida sooviksin. Tegelikult leidsingi juba uue huvi, see on Lihula lilltikand. Seda tikitakse ilusa punase kanga peale. Olen selle stiili puhul alles algaja ega julge veel päriselt alustadagi, sest selle kohta on mul vähe infot. Nii ma siis ootangi, et kas keegi kingib mulle selle raamatu?

236 views

Comments


bottom of page