top of page

Subjektiivne vaade Tallinna Barokkorkestri uuele tulemisele


Tallinna Barokkorkester ja Andrew Lawrence-King festivalil "Tallinn feat. Reval". FOTO FOPPE SCHUT / TALLINN FEAT REVAL

Plokkflöödimängijatega on üldiselt nõnda, et suurem osa neist loob oma ansambli, sest no päris orkestripill see ei olevat. Eks see kehtib ka meil ja seepärast oleme koos Reet Sukaga kammerlikes vormides palju eksperimenteerinud ja otsinud rikkast kõlavärvide laekast neid kõige põnevamaid. Peab tunnistama, et see tegevus on meid kandnud järjest kaugemale kaasaegsete pillide esteetikast ja ega seda väga kahetseda oskagi. Mõned korrad on aga Tõnu Kaljuste kutsunud meid mängima Tallinna Kammerorkestrisse. Tunnetest valitses uudishimu ja rõõm, kuid oli ka kahtlusi. Interpretatsioon puudutas ja orkestri tase oli oluliselt kõrgem kõikidest siinmail tegutsenud barokkorkestritest. Ometi, kui XVIII sajandi pillide hõrk kõlavärv on kõrvus, tundub, nagu oleks keegi kirsi tordilt näpanud.


Kuigi tort ise oli maitsev, tekkis siiski unistus kuulata Kaljustet just barokkorkestri ees. Unistustel on aga kombeks täituda. Tõnu Kaljuste juhatas 2021. aasta festivalil “Tallinn feat. Reval“ Tallinna Barokkorkestrit (TBO). Oli inspireeriv, kuid süües kasvab isu. Jah, tämbriliselt jõudsime peaaegu kohale, kuid tehniliseks etaloniks jäi pigem – kammerorkester. Mullu seisis sama TBO ees aga Andrew Lawrence-King. Midagi oli muutunud. Kontrabass oli asendunud violone’ga, Tartu suurepärase meistri Roland Suitsu värske meistriteosega, mida ta meile suuremeelselt laenas. Teise suure erinevuse tõid kaasa orkestriga liitunud suurepärased, säravate silmadega noored keelpillimängijad.


Kontserdi järel segunes rõõm aga teatud liiki kurbusega, sest siit oleks tahtnud küll edasi liikuda, kuid järgmist kontserti niipea ei paistnud. Projektipõhine tegevus kvaliteedis pikemaajalist kasvu ei taga. Põrgatasime pikalt erinevaid võimalusi Andrew Lawrence-Kingiga. Saavutatud tase rõõmustas, kuid arengu tagab vaid regulaarne töö. Selleks ei olnud aga raha. Selle küsimine oleks justkui avansi soov. Selles, et suur potentsiaal on olemas, olime ühel meelel. Siis juhtus aga ime. Maestro tegi ettepaneku see ahel lihtviisil katki murda. Leppisime kokku, et proovid on iga nädal ja kontserdid iga kuu. Muusikud, ka Andrew Lawrence-King, tasu ei saa. Orkestrisse on oodatud kõik barokkpillide mängijad, kes on eelmiste punktidega päri. Otsustasime mitte oodata ja esimene kontsert tuleb juba 8. märtsil. Ilmselt on see ainus tähtpäev, mis sobib väikese kohandamisega eelmisest ajast kaasa võtta. Kontserdi pealkiri on “La Musica” ja kava XVII sajandi itaalia naisheliloojatelt, naistele pühendatud lugudest või lihtsalt naistest. Teine kontsert 1. aprillil ja ka selle kava sisu on kuupäevaga tihedalt seotud.


Kontserti korraldades, isegi juhul, kui orkestrandid esinevad õhinapõhiselt, ei pääse korralduskuludest. Kas peaksime peale maksma? Meile ulatas abikäe Tallinna Filharmoonia ja just nendega koostöös esitamegi esimesed kavad. Ja nii lihtne see siis ongi? Loomulikult olid meil oma kahtlused.


Eestis on aegade jooksul tegutsenud vähemalt viis barokkorkestrit. Kas peaksime tegema veel ühe? Kuidas toimida viisil, et ühe orkestri edendamine ei pärsiks häid kolleege? Me ei vaja uut orkestrit, vaid muutusi, mis ühendab kogu valdkonda. Kuidas küll leida sobivaid aegu ja kas meie parimad on samuti nõus nii ulatuslikult panustama? Nüüdseks on meil päris palju muusikuid, kes on end pühendanud mõne barokkinstrumendi mängimisele ja saanud, tihti maailma tunnustatumates kõrgkoolides, erialase hariduse. Järjest tuleb juurde ka kutseliste koosseisude orkestrante, kelle kirg on mängida ajastu pille.


Kas on üldse eetiline kutsuda muusikuid tasuta mängima? Kas peaksime kuulda võtma hääli, kes peavad seda kõike sinisilmseks? Kes üldse tulevad? Kõikidele nendele küsimustele otsisime vastuseid. Ei, me ei arva, et muusikud peaksid töötama tasuta. Meiegi eesmärk on pigem vastupidine. Loomulikult jäävad alles kõik tasulised kontserdid. Rääkisime läbi meie festivalikorraldajatega ja pakkumisi on pigem lisandunud. Usume, et publikuhuvi teeb oma töö. Taseme tõustes ei piirdu me ka kindlasti Eestiga, vaid soovime hinnaalanduseta osaleda rahvusvahelises kontserttegevuses.


Esimesed tulemused rõõmustasid: soovi osaleda on avaldanud muusikud pea kõikidest tuntud ansamblitest (Cantores Vagantes, Corelli Consort, Floridante, Hortus Musicus, Rondellus jt,) lisaks mitmed Tallinna Kammerorkestri liikmed, ERSO ja Estonia teatri orkestri pillirühmade kontsertmeistrid.


Päris üllatus see aga ei olnud, sest mõne aastaga on Andrew Lawrence-King leidnud tee meie muusikute südamesse. Jah, ta on oma ala vaieldamatu ekspert, töönarkomaan ja seda harvaesinevas kombinatsioonis suure musitseerimisrõõmu ja erakordse soojusega. Üks tähtis asi veel. Ta on toonitanud, et see orkester ei kuuluks talle, vaid TBO peab olema avatud koostööks kõikide festivalide ja kooridega, kellele on tähtis ajalooliselt informeeritud esituslaad. Vähetähtis ei ole ka see, et eeskuju, motivatsiooni ja tulevikuperspektiivi vajavad EMTA varajase muusika keskuse tudengid ja MUBAs kanda kinnitavad varajase muusika õppurid. Õnnitlema peame ka orkestri juba leidnud publikut, ja ka neid, kellel see rõõmus avastus veel ees seisab. No ja veel need solistid ja dirigendid, kes on tulemas – kuid sellest juba järgmisel korral.


346 views

Σχόλια

Δεν ήταν δυνατή η φόρτωση των σχολίων
Φαίνεται πως υπήρξε τεχνικό πρόβλημα. Δοκιμάστε να επανασυνδεθείτε ή να ανανεώσετε τη σελίδα.
bottom of page