Otsingu tulemused

Pealkirjas toodud ladinakeelne sentents (“Suuri asju tahta – see rahuldab”), mida Rudolf Tobias kasutas ühes oma kirjas heale sõbrale Hans Siimerile 1912. aastal, iseloomustab hästi tema mälestuseks korraldatud Eesti muusika pidupäevi Hiiumaal. Suurejooneline festival, mille organiseerimise eesotsas seisis Hiiumaa kultuuri selts koos väga tegusa korraldustoimkonnaga, kinnitas, et suuri asju südamest teha tahtes tullakse sellega edukalt toime ka “veerepealses” paigas. Seda kujundlikku väljendit Hiiumaa kohta kasutas president Alar Karis, kelle kohalolek avakontserdi tähendust omamoodi kaunistas. Neli meeliülendavat nädala(vahetus)t tippmuusikutega Neli nädalavahetust väldanud festival – kokku üheksa täismõõdus kontserti (neist 8 Kärdla kirikus, üks Käina kultuurikeskuses) ja veel rida muid üritusi (avatseremoonia Tobiase majamuuseumis, näituste avamised, raamatu- ja postmargiesitlus, XV Rudolf Tobiase nimeline üleriigiline klaveriõpilaste konkurss) hoidis elu saarel meeldivalt elevil pikka aega. Need olid tõelised pidunädalad, austamaks eesti klassikalist muusikat ja selle alustala Rudolf Tobiast. Kahtlen, kas midagi nii mastaapset on meil kunagi varem tolles valdkonnas aset leidnud. Lisaks Tobiasele saime ju kuulda veel 25 eesti helilooja loomingut, esitajateks meie parimad kollektiivid: ERSO – dirigent Olari Elts; Tallinna Kammerorkester (TKO) ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) – Tõnu Kaljuste; Eesti Rahvusmeeskoor – Mikk Üleoja; kammerkoor Collegium Musicale – Endrik Üksvärav; keelpillikvartett M4GNET – Robert Traksmann (viiul), Katariina Maria Kits (viiul), Mart Kuusma (vioola), Siluan Hirvoja (tšello); vokaalduett Angelika Mikk – Aule Urb (klaveril Riina Pikani) ja solistid: Raiko Raalik, Mirjam Mesak, Cätly Talvik, Mati Turi, Rainer Vilu, Mihkel Poll, Mart Ernesaks, Aet Ratassepp, Amanda Ernesaks, Emma Ernesaks, Greta Ernesaks, Paula Ernesaks, Tamar Nugis, Ain Anger, Johan Randvere, Mari Poll, Piret Aidulo. (Nimede järjestamisel on lähtutud kontsertide järjekorrast. Antagu palun andeks, kui mõni nimi kogemata välja on jäänud). Tipptegijate kõrval oli rõõm kogeda, et allahindlust ei vajanud ka Hiiumaa oma kollektiivide (Käina naiskoor – Ragne Rüütelmaa; Hiiumaa ühendkoor – Endrik Üksvärav; Hiiumaa kammerorkester – Endrik Üksvärav) ja noorte pianistide, eelpool nimetatud konkursi parimate, esinemised. Eraldi tuleb välja tuua rahvusvaheliselt tunnustatud saksa organisti ja muusikateadlase, Eestit varemgi külastanud dr Elke Voelkeri ülesastumise nii organistina 28. mail Kärdla kirikus kui ka Tobiasest kirjutatud raamatu autorina. Tema kontserti, millele eelnes muusikateadlase Tiia Järgi ettekanne “Rudolf Tobias – helilooja läbi aegade” (luges ette näitleja Kersti Kreismann) mul kahjuks kuulata ei õnnestunud. Küll aga osalesin Kärdla Pikas Majas tema 2012. aastal Heidelbergi ülikoolis kaitstud doktoritöö (“Der Estnischer Komponist Rudolf Tobias. Leben und Werk”) põhjal valminud eestikeelse raamatu “Helilooja Rudolf Tobias. Sissevaade ellu ja loomingusse” (tõlkinud Anu Schaper, välja andnud Hiiumaa Teabekapital) esitlusel. Raamatu eest on põhjust tänulik olla mitmes mõttes. Esiteks puudus meil eestikeelne, tänapäeva nõuetele vastav monograafiline käsitlus heliloojast täiesti. Teiseks, raamatu kullaproovi peaks tõstma asjaolu, et Tobiast on siin nähtud n-ö kõrvaltvaataja, teisest kultuurikeskkonnast pärit autori ja professionaali pilgu läbi, mis tihti teravam kui omade silm. Lisagem, et tõlkimise idee algatas ajaloolane Helgi Põllo. Siinse artikli maht ei võimalda raamatul pikemalt peatuda. Ka on tegemist vaid esimese osaga. Teine, mis keskenduvat helilooja loomingule, peaks kuuldavasti ilmuma veel selle aasta jooksul. Siis on aeg vastukajadeks ehk õigemgi. Mis publikusse puutub, siis igati peo vääriline oli seegi. Pea igal üritusel viibis Rudolf ja Louise Tobiase lapselaps Maaja Roos. Huvi kontsertide vastu oli üle ootuste suur. Skeptikuna tahaksin uskuda, et põhjuste põhjus, mis rahva nii saarelt kui mandrilt kokku tõi, ei olnud päikesest sillerdav ja lõhnadest tiine varasuvine Hiiumaa ega ka õnnestunud eelreklaam (mis loomulikult ka oluline), vaid ennekõike eesti muusika ja “sünnipäevalaps” selle keskel. Kahtlen seetõttu, et Tobias ei ole (teenitult) populaarne. Regulaarselt elavas esituses – mis esiklassiku puhul oleks loomulik – teda peaaegu ei kuule. Ja kui, siis vaid üksikuid teoseid, nagu “Largo” (“Eks teie tea”), “Sanctus” (“Püha“) oratooriumist “Joonase lähetamine” (Sellise pealkirja all (tulenevalt saksakeelsest “Des Jona Sendung”) tuntakse oratooriumi Vardo Rumesseni redaktsioonis (1996), millele toetusid tolle teose varasemad ettekanded ja helisalvestused), “Ööpala” ja võibolla veel mõned a cappella koorilaulud. Ent huvi ülalhoidmiseks on neist järelikult piisanud. Kõrvuti Elleri “Kodumaise viisi”, Ernesaksa “Mu isamaa on minu armu” ja ehk veel mõnega on Tobiase “Sanctusest” taasiseseisvunud Eestis saanud meie klassikalise muusika üks “hitte”, mis sest, et loodud üle saja aasta tagasi ja olnud sellest ligemale 80 varjusurmas. See on tõestuseks, et ka pikalt unustusehõlmas olnud teosed võivad saada publiku lemmikuks tänapäevalgi. Tolle eriline ülevus tuli esile seekordselgi ettekandel, esitajateks EFK ja TKO ning solistid (M. Mesak, C. Talvik, M. Turi, R. Vilu) Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. Ei ole vist ülearune meelde tuletada, et Kaljuste lähtub Tobiase oratooriumi ettekandmisel helilooja originaalpartituurist (pealkirjaga “Joonas”), mille olemasolust me viis aastat tagasi veel midagi ei teadnud. Avastamisrõõmu pakkuv kava Nagu kogeda võisime, ei piirdu Tobiase loominguline pärand kaugeltki vaid nn tüviteostega, pärleid leidub teisigi. Pärast 31-aastast vaheaega (!) – pean silmas Rudolf Tobiase muusikapäevi, mis toimusid 5.–14. juunil 1992 Tallinnas seoses helilooja põrmu ümbermatmisega kodumaale, mil tõenäoliselt viimati teda arvukamalt kuulda saime – avanes see meile taas kogu oma rikkuses ja mitmekesisuses, suuresti vahepeal peale kasvanud põlvkondade tõlgendatuna. Kui festivali kunstilise juhi Arne Miku sõnu õigesti mäletan, sai kuulda kokku 64 Tobiase teost ja nende seadet! Igati muljetavaldav arv. Kusjuures esindatud olid pea kõik helilooja poolt viljeletud arvukad žanrid, sh seni haruharva kõlanud vaimulikud aariad ja duetid, viiulimuusika. Põnevust lisas see, et mitmeid teoseid – klaveri- ja koorimuusikat ning helilooja ainust säilinud viiulipala “Durch die nacht” (“Läbi öö”) – oli võimalik kuulata erinevatel kontsertidel eri interpreetide ettekandes. Viimati nimetatud viiulipala siis vastavalt Mari ja Mihkel Pollilt ning Amanda ja Mart Ernesaksalt. Tähelepanu pälvisid eri koosseisudele mõeldud rohked seaded, tehtud kas Tobiase enda või teiste, rõõmustavalt ka tänapäeva heliloojate poolt. Nii saime kuulda uusi versioone Tobiasest Mart Ernesaksalt (koguni 4), Tõnis Kõrvitsalt, Rasmus Puurilt. Mitmed nendest sündisidki tollele festivalile mõeldes ja kõlasid niisiis esiettekandes. “Esiettekanne” oli üldse festivali oluliseks märksõnaks. Enim põnevust pakkusid siinkirjutajale Tobiase tütre Silvia Tobiase (1908–1985) teosed. Kui helilooja noorima tütre, organisti ja komponisti Helen Tobias-Duesbergi (1919–2010) loodust oleme üht-teist varem kuulnud (kahte aariat – “Rõõmutsege, hõisake üheskoos” ja “Oh rõõmusta nüüd ilmamaa” bassile ja orelile R. Raaliku ja E. Voelkeri esituses – saime nautida ka sellel festivalil), siis Silvia loominguline pärand on pea tundmatu. Selle mitmekülgselt andeka ja kireva elukäiguga naise teened on teatavasti suured ka oma isa loomingu ümberkirjutamisel ja redigeerimisel. Silvialt saime EFK ja TKO esituses Kaljuste dirigeerimisel kuulda koori “Armeenia vastlapidu” neljavaatuselisest ooperist “Tuuled Tartust”, mis kirjutatud Tartu ülikoolis õppinud kuulsa armeenlase Hatšatur Abovjani aineil, ning Mihkel Polli ja Mart Ernesaksa esituses kahepeale kokku kolme pala klaveritsüklist “Beatrice tantsib”: esimeselt “Deemonid mängivad välguga” ja “Päikese fantoomid” ning teiselt “Abstraktne kujund” (tantsis Emma Ernesaks). Lisatagu, et Beatrice Tobias (1911–1998), kellega nimetatud teos seostub, oli Rudolf ja Louise Tobiase kolmest tütrest keskmine ja oma õdede ning vendadega (Paul-Ferdinand ja Johannes) samaväärselt andekas, tuntuks sai ta ennekõike siiski tantsijana. Mulje, mis Silvia teoste esmakuulmine jättis, on paljulubav. Garandiks võiks olla ka fakt, et ta on end täiendanud selliste korüfeede nagu Arnold Schönbergi ja Paul Hindemithi juures ning et ta on loonud veel teisegi ooperi – “Libahunt”. Esiettekandele tulnud teosed pärinesid kõik kas Hiiumaa juurtega (Siim Liik, Marianna Liik) või siis Hiiumaaga seotud heliloojatelt nagu Mart Ernesaks. Lisades nimetatuile Erkki-Sven Tüüri ja Lauri-Dag Tüüri, kelle teoseid samuti kuulda sai, võib öelda, et festival oli sisuliselt ja küllap taotluslikult mitte ainult Rudolf Tobiase, vaid ka Hiiumaa nägu. Soovimata pisendada ühegi osalenu panust, tõstaksin esile Mart Ernesaksa, kellest oleme harjunud kui pianistist, vähem aga kui heliloojast kuulma. Kõrvu kikitama panid nii tema seaded Tobiase muusikast kui ka tema enda looming: festivalist ajendatud kaheosaline teos viiulile, metsasarvele ja klaverile “Jäljed maastikul”, alaosadega “Pastoraat” (pühendatud R. Tobiase mälestuseks) ja “Pastoraal” (pühendatud E.-S. Tüürile). Kõiki neid teoseid oli võimalik kuulda nauditavas esituses Ernesaksa pereansambli kontserdil, kus lisaks pianistist pereisale Mardile astusid üles tema viiuldajast abikaasa Aet Ratassepp ja kõik neli muusikust tütart: Amanda (viiul), Emma (vioola/tants), Greta (tšello) ja Paula (metsasarv). Avastamisrõõm ja emotsionaalne laeng, mis sellelt kontserdilt saadud, oli üks suuremaid. Seda oli tunda ka publikust. Neid suurepäraseid muusikuid kõiki koos mängimas pole õnnestunud varem kuulda. Uus kogemus olnud see neile endalegi. Tahaks loota, et sarnane ülesastumine ei jää perele viimaseks ega piirdu üksnes Hiiumaaga. Kinnitan, et Tobiase muusika seesmise olemuse avanemisele aitas festivalil kaasa kogu see seltskond, kõik need 25 heliloojat, kelle loominguga teda ühel või teisel moel ümbritseti. Ja ka vastupidi. Kavade mõtestatud kokkupanek toetas seda omakorda. Selgemini kui vast kunagi varem tunnetasin näiteks Tobiase kui looja suveräänsust ballaadi “Sest ilmaneitsist ilusast” (Tõnis Kõrvitsa seade, esitajad M. Mesak, EFK ja TKO T. Kaljuste juhatusel) ning melodraama “Kalevipoja unenägu” (T. Nugis, ERSO O. Eltsi juhatusel) suurepäraste, eriliselt nõtkete ettekannete kaudu. Need ei ole erakordsed teosed Eesti muusikas üksnes oma žanrimääratluselt, vaid ka puht muusikalisest teostusest lähtuvalt. Kuuldes Tobiast aga mitmetel puhkudel oma kaasaegsetest (A. Kapp, M. Saar, A. Lemba, P. Süda, H. Eller) ümbritsetuna, eriti nende varasemal loomeperioodil, Tobiase eluajal looduga, imestasin järjekordselt: kui rikas ja eripalgeline oli meie helilooming juba omariikluse eelsetel aastatel! Ja võite vaid ette kujutada, missuguseid tundeid ja mõtteid vallandas Tobiase ja Pärdi piibliaineliste teoste kõrvuti kuulamine või et Veljo Tormise / Tõnu Kõrvitsa “Viimane laev” (sõnad Juhan Smuul) Ain Angeri ja Mihkel Polli esituses võib mõjuda (heas mõttes) stseenina ooperist! Kõrghetki, millest pajatada, jätkuks veelgi. Ruumipuudusel lisagem vaid üht – festivali kavaraamat, mille koostas Virge Joamets, valmistas oma sisukuse ja täpsusega rahulolu igal kättevõtmisel. Lõpetuseks Kuigi Rudolf Tobias näib olevat eeskätt Hiiumaa sümbol ja tema auks korraldatud festival oli suursündmus, pakkudes rahuldust kõigile selles osalenuile rollist olenemata ja omades saarele olulist kultuuri- ja regionaalpoliitilist kaalu, on siin oma agad. Nimelt võiks küsida: kas riigil/rahval, kelle sümbol Tobias siiski esmajoones on, on praegusel juhul täielikku õigust rahuloluks? Kahtlen. Sümbolväärtusega helilooja mälestamine ei tohiks jääda, nagu paraku juhtus, suuresti vaid ühe paikkonna keskseks. Üleriigilised ajalehed isegi ei vaevunud tooma festivalist piisavat vastukaja, see jäeti valdavalt Hiiu Lehe hooleks. Või et väljaspool Hiiumaad elavad Eesti inimesed ning paljud hiidlasedki pidid piirduma vaid kahe kontserdi nägemise/kuulamise võimalusega ETV-s, kusjuures needki olid paigutatud äärmiselt ebasobivatele kesköötundidele. Ainest edasimõtlemiseks seega jätkub. Mõnda pakkus juba välja Arne Mikk. Nimelt, et festival võiks edaspidi kanduda Hiiumaalt ka teistesse Tobiase eluga seotud paikadesse – Kullamaale, Haapsallu, Tartusse ... või, et sarnaselt Tammsaare sünnipäeval korraldatavale eesti kirjanduse päevale võiks Tobiase sünnipäev kujuneda meil eesti muusika päevaks. “Suured asjad” ei peaks üksnes rahuldust tooma, vaid ka kohustama.

XXX Haapsalu vanamuusikafestival kulges sõja sünge varju all nagu eelminegi. Sellest tuli ka avakontserdi repertuaarivalik – festivali koor ja orkester esitasid Toomas Siitani valikul ja juhatusel Bachi “Johannese passiooni”. “Draama keskmeks pole aga kannatus ja surm, vaid võit ja lunastus,” kirjutas Siitan kavaraamatusse. Esituskoosseis oli kõrgel tasemel, ehkki – ilmselt kuna ma istusin üsna ees – kohati oli otse kõrva mängiva orkestri tagant raske kuulda, mida koor teeb. Selle eest oli võimalik vaadelda, kuidas üks paljudest kirikus viibinud muusikahuvilistest sääskedest ei suutnud otsustada, kas hankida vajalik verepiisk evangelistilt või Jeesuselt, nood omakorda jälgisid putukat oma rolli kõrguselt ega saanud teda kahjutuks teha. Benjamin Glaubitz evangelisti rollis ja tenori aariates oli praktiliselt täiuslik, sidudes passiooni oma väljendusrikka ja täpse retsitatiiviga ühtseks tervikuks. Aldi partiid laulnud kontratenor Danila Frantou tundus oma esimeses aarias võõritavalt maneerlik, seevastu “Es ist vollbracht’” teose teises osas oli ta täiesti veenev. Alvar Tiisler laulis Jeesuse sõnu suure sisseelamisega. Ent kogu passiooni kõige helgem hetk oli soprani aaria (Maria Valdmaa) “Ich folge dir gleichfalls mit freudigen schritten”, mis oli koos Heidi Peltoniemi tšellopartiiga lausa ime, kuna selgus, et mõne poognatõmbega saab tekitada füüsilise õnnetunde ja valmisoleku rõõmsal sammul järgneda. Festival jätkus Bachi “Fuugakunstiga” Aapo Häkkineni esituses. Minu jaoks oli see esimene kord kuulata “Fuugakunsti” elavas esituses klavessiinil, põnevus oli suur. Häkkinen järjestas contrapunctus’ed ja kaanonid algkäsikirja loogikat järgides ning jagas plokkide vahel ka põgusaid selgitusi. Sellise kontserdiformaadi puhul on ilmselt alati keeruline otsustada, kui palju peab “Fuugakunsti” seletama; teos ise pole ju lihtsate killast, aga samas võib huviline end “Fuugakunsti” teemal üsna korralikult harida, kirjandust on köidete viisi. (Angela Hewitt näiteks pidas oma kontserdi alguses Tallinnas 2022. aasta aprillis särtsaka miniloengu, mis ei häirinud kuidagi järgnevat esitust ja aitas üsna kindlasti mõnelgi kuulajal teoses orienteeruma hakata.) Häkkineni kommentaarid käisid rohkem fuugade meeleolu kui ülesehituse kohta, tema esituslaad oli samas pigem matemaatiline kui emotsionaalne, mingi raskuse vaim hõljus Jaani kirikus ringi ja mõnes kohas tekkis paraku ka näpuvigu. Mõistagi võib “Fuugakunsti” tõlgendada introvertse eksperimendina ja publiku tähelepanu tundus kulgevat samal rahulikul rajal; ei hälvitanud seda ka pillis tekkinud tõrge, mis Saale Fischeri ja skalpelli abiga operatiivselt lahendatud sai. Lõpuloo, mastaapse 11. “Contrapunctuse” ajaks oli klavessinist juba päris hoos, nii et mingi kulminatsioon tekkis vaatamata sellele, et viimast, lõpetamata fuugat polnud kavasse võetud. Kõigi rõõmuks oli jälle saanud Haapsallu tulla ansambel Jupiter; koos oivalise inglise kontratenori Iestyn Daviesega esitati muusikat Händeli muusikalistest draamadest ja oratooriumidest. Jupiteri virtuoosne koostoimimine ja tõlgenduslik elavus on klass omaette, seekordne repertuaarivalik – Händeli sulnilt kaunis ja meloodiline muusika – tekitas lausa paradiisliku küllusetunde. Ülivõrdeid pole mõtet ülestikku laduda, kes kuulis, see kuulis, teised võivad üles otsida Jupiteri salvestised ja loota, et nad tulevad varsti tagasi. Haapsalu paistab neile meeldivat – linn, kus päike looja ei lähegi, nagu Thomas Dunford lisapala välja kuulutades ütles. Muusikaline sõpruskond esitas kuulajate heameeleks ühiselt loodud improvisatsioonilise laulu sellest, kuidas me oleme piisad samas ookeanis. Laupäevased kontserdid olid pühendatud keelpillide võludele. Kõigepealt mängisid Bulgaariast pärit viiuldaja Sophia Prodanova ja eesti teorbimängija Kristiina Watt Jaani kirikus kütkestavat ja fantaasiarikast XVII sajandi muusikat, tutvustades kuulajatele nn stylus fantasticus’t ja mitmeid põnevaid heliloojaid, kes omal ajal pillide ja mängijate tehniliste võimaluste piire otsisid. Minu jaoks oli väga nauditav, et muusikud tõid tantsusüitide puhul tõesti esile palade tantsulised karakterid, kontserdi kõrgpunktiks aga oli Biberi “Passacaglia” “Roosipärjasonaatidest”, mida Sophia Prodanova mängis lausa südameverega. Õhtusel kontserdil astus toomkirikus üles koosseis Les Basses Réunies, st prantsuse tšellovirtuoos Bruno Cocset koos kontrabassimängija Richard Myroni ja klavessinist Imbi Tarumiga. Taas oli võimalik kuulda põnevat ja harva mängitavat muusikat erinevates Itaalia linnades tegutsenud heliloojailt (kellest pooli ma nimepidi ei teadnud, kuid vähemalt kaks omaaegset “džässistandardit” tundsin suure rõõmuga ära) ning lisaks sellele ka haruldasi instrumente, pillimeister Charles Riché valmistatud alt- ja tenorpillid ja tšellod. Bruno Cocset süüvis instrumentide, nende kõla ja repertuaari seostesse ja tuletas meile meelde, et muusika on protsess, teekond, mitte lihtsalt XVIII sajandil eikusagilt välja hüpanud sonaadivorm. Väga oleks tahtnud lugude vahele või kavaraamatusse rohkem selgitust instrumentide ajaloo ja kasutamise kohta. Pühapäeval astus Jaani kirikus publiku ette ansambel Floridante, seekord koos Anna-Liisa Elleri, Taavi Kerikmäe ja Marco Ambrosiniga (nyckelharpa). Nagu Floridantel tavaks, oli kontsert koostatud ühele põhiliinile tugevamaid ja õrnemaid assotsiatsioone lisades. Seekord oli põhiliiniks Eestiga seotud helilooming, Johann Valentin Mederi ja lautomuusik David Kellneri muusika, millele lisandusid eesti rahvalikud koraalid Marco Ambrosini värvikas seades ning Telemann, Silvius Leopold Weiss ja Attilio Ariosti. Loodi hämmastavaid kõlailmu, näiteks nyckelharpa, kromaatiline kannel ja harmoonium kõlavad üheskoos täiesti müstiliselt; kandle ja klavikordi nauditavat dialoogi olin Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe esituses varemgi kuulnud, suur rõõm oli sellest jälle osa saada. Tartuga seotud David Kellneri teosed olid selle kontserdi literatuuri-avastus, tema muusikaga tahaksin lähemalt tutvuda. Liigutav oli kuulda Kellneri kasutütre – ilmneb, et Eesti esimese poetessi ja naishelilooja – Regina Gertrud Schwarzi teksti 1707. aastast, mille Saale Fischer ette luges, sedapuhku küll Mederi koraali saatel, sest Schwarzi muusika ei ole säilinud. Või mine tea, ka kontserdil kõlanud Mederi klavessiinisüit leiti Berliinist alles 2014. aastal. Festivali lõppkontserdi toomkirikus andis Belgia vokaalansambel Graindelavoix. Minu jaoks oli see esmakohtumine nendega, ja eelteadmisi oli mul ähmase mulje jagu, et neist kõneldakse enamasti kui millestki enneolematust. Vältisin meelega põhjalikumat ettevalmistust ja üllatus ei saanud tulemata jääda. Oma arust teadsin ma ju päris hästi, kuidas renessansspolüfoonia kõlama peab. Ja siis läks lahti, ansambel saabus kooriossa, kirikus kustutati tuled, põlema jäid vaid üles riputatud hämarad pirnikesed lauljate kohal (just nagu koomiksites, kus kujutatakse, kuidas kellelgi idee tuleb), ja algas Nicolas Gombert’i kaebelaul Josquin des Prez’ surma puhul. Mõne takti jagu hiljem küsisin ma esimest glissando’t kuuldes endalt, et mis see nüüd oli? Ja esimese loo lõpuks sain aru, et it’s a feature, not a bug, nagu programmeerijad ütlevad, ja mingi seni kehtinud teadmine ilmselt ei pea paika. Mõnda aega üritasin tulutult välja nuputada, kuidas see võimalik on, et kõigi nende glissando’de juures kakofooniat ei teki, ja siis otsustasin, et kuigi soov aru saada, kuidas nad seda teevad, on mõistetav – ma tahan ka kulinaarsete suursaavutuste puhul teada, kuidas nad tehtud on –, pole mõtet kontserdil kuulamise asemel pead vaevata küsimustega, millele sel kombel vastust ei saa. Nagu ka küsimusega, miks nad seda teevad. Soovitasin sisemisel semiootikul suu kinni panna ja lasin muusikal juhtida ja juhtuda. Kõlaski nagu armastus ja ahastus – Josquin des Prez’ laulude põhiteemad – kõlama peavad. Kohati läks katus päris korralikult sõitma. Pärast muidugi otsisin välja ja lugesin, kuidas Graindelavoix’ kunstiline juht Björn Schmelzer ansambli tegevust ja esituslaadi mõtestab, ning sain oma miks-küsimusele ka rahuldava vastuse. Kui juhust tuleb, lähen neid veel kuulama. Festivaliga samal ajal toimus ka Eesti klavessiinisõprade tsunfti korraldatud noorte muusikute laager, mis päädis lõppkontserdiga pühapäeval. Armas ja veidi kummastav oli vaadata lapsi, kelle jalad vaevu orelipedaalideni ulatavad või kes pole veel ise väikesest tšellost või viola da gamba’st suuremad, oma muusikateekonda alustamas. Selge on, et ilma alustamata ei jõua kuhugi, ja küllap oli nende laste ja noorte hulgas mõnigi tulevane särav solist. Festivalile ja aastate jooksul kogunenud üldmuljele mõeldes võib tõdeda – see on nagu suur aed, kus iga rajakäänaku taga avaneb uus reljeef uue üllatava vaatega, kus tuttavad objektid satuvad uude konteksti ja avanevad üha uues valguses. Haapsalu festival on tõusnud rahvusvahelise tähelepanu orbiidile ja igati põhjendatult – see ongi muusikaline suursündmus, ajastute, inimeste, ideede ja muusika kohtumispunkt.

23. – 30. augustini toimub juba 19. korda Tallinna kammermuusika festival. Sellest aastast on festivali kunstiline juht nimekas viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny, kes räägib oma selle muusikasündmusega seotud ideedest ja mõtetest. Festivali kavast lähemalt www.tallinnkammerfest.ee . Millised olid esimesed kokkupuuted Tallinna kammermuusika festivaliga? Anna-Liisa Bezrodny: Olen festivali juures olnud juba algusest peale. Oli suur tahtmine see käima saada, sest Tallinnas varem sedalaadi festivali polnud. Aitasime igal pool kaasa, olen näiteks ka pileteid müünud. Loomulikul olen festivalil ka päris palju esinenud, kuigi mitte igal aastal. Mida uudset tood festivalile kunstilise juhina? Minu soov on tutvustada publikule uusi artiste, eriti välismaiseid, keda Eestis seni kuuldud pole ning huvitavaid kavasid. Kuna mul on juba pikk kontsertkarjäär, on mul tekkinud palju kontakte. Festivalile tuleb näiteks Soome viiuldaja ja dirigent Helsingi Filharmooniaorkestri kontsertmeister Jan Söderblom, minu tšellistist abikaasa Jan-Erik Gustafsson ja fenomenaalne aldimängija Razvan Popovici, kellel on endal mitu festivali. Tahan neid artiste kombineerida meie enda suurepäraste keelpillimängijatega, nagu Marcel Johannes Kits, Linda-Anette Verte, Ivi Ots, Kaija Lukas, Regina Udod. Keelpillitase on Eestis praegu rõõmustavalt kõrge ja meil on palju häid mängijaid. Pianistiks on paljudel kontsertidel Irina Zahharenkova, geniaalne artist ja ansamblipartner, kes aimab nagu õhust ette ära, mida teised ansamblis teha kavatsevad. Olime temaga just koos Naantali festivalil Soomes, Irinaga mängida on suur privileeg. Festivali teemaks on tänavu “sümbioos”. Tahame ühendada muusikat sõna, poeesia, teatriga. Mul on väga hea meel, et kavades nõustus kaasa tegema näitleja Tambet Tuisk. Ta on suurepärane näitleja ja ta oskab muusikutega koostööd teha. Festival suurel avakontserdil mängime algul duodes ja lõpus Mendelssohni oktetis kõik koos. Kaasa teevad kõik eespool nimetatud mängijad ja Tambet Tuisk. 24. augustil on Shakespeare’i teemaga kontsert “Poeesia läbi muusika”. Seal tulevad ettekandele näiteks Brahmsi “5 Ophelia laulu” Aribert Reimanni seades, Tambet Tuisk loeb Hamleti monoloogi, esinema tuleb ka laulja Kadi Jürgens. Siis on sellised kavad, nagu “Barokist tangoni”, mida teevad Angelika Klas-Fagerlund, Marcel Johannes Kits, Irina Zahharenkova ning lõbusam ooperlik kava “Helide sillal”, kaastegevad Angelika Klas-Fagerlund, Marion Melnik, klaveril Siim Selis. Ilus romantiline kontsert on 26. augustil, kus mängivad tšellistid Marcel Johannes Kits ja Jan-Erik Gustafsson, samuti Toomas Vavilov ja Irina Zahharenkova. Kavas on Brahms ja Rahmaninov. Väga eriline on 28. augusti kontsert “Intiimsed kirjad”, mis sai nime Tšehhi helilooja Janáčeki kvarteti “Intiimsed kirjad” järgi. Kavas on sama teemat kandev Cecilia Damströmi kvartett “Kirjad” ja César Francki Klaverikvintett. Esitajateks on Jan Söderblom, Razvan Popovici, Kaija Lukas, Jan-Erik Gustafsson, Irina Zahharenkova ja mina. Tambet Tuisk loeb vahele Janáčeki kirju, mis kõnelevad keelatud armastusest. 29. augustil on kaks kontserti: pärastlõunal esinevad Peeter Paemurru, Piia Paemurru ja mu ema Mari Tampere, hilisõhtusel kontserdil “Müstiline universum” on kavas sellised teosed, nagu Schönbergi “Kirgastunud öö”, Frank Bridge’i Phantasy kvartett. Festivalil on ka igal aastal oma resideeriv helilooja – väga oluline tradtsioon. Jah, resideeriv helilooja on suurepärane traditsioon ja sel aastal on selleks valitud Rein Rannap. Ta tähistab tänavu ka oma 70. juubelit. Esitame tema suure uudisteose “Elukõver”. See on topeltkvartett, kus teose kolmes osas käiakse läbi kogu inimelu. Selle teosega haakub ka Osvaldo Golijovi “Viimane ring” keelpillinonetile. Silvia Ilves esitab kaks Rein Rannapi teost – “Burlesk” ja “Ballaad”. Samal kontserdil teeme ka kummarduse Aavo Otsa mälestusele. Lõppkontserdil 30. augustil on meil ka orkester – EMTA kammerorkester. Dirigeerib Jan Söderblom, Jan-Erik Gustafsson ja Marcel Johanees Kits mängivad Vivaldi kontserdi kahele tšellole. Veel tuleb ettekandele Ralph Vaughan-Williamsi “Fantaasia Thomas Tallise teemal” – väga kaunis lugu ja ma esitan ka Rein Rannapi mulle loodud suurepärase pala “Cantilena”. Lõpetame festivali Jaan Räätsa klassikaga, tema “Kontserdiga kammerorkestrile”.

Valter Soosalu on meie üks kuulsamaid vähetuntud muusikuid, kes on juba hoolimata oma noorest east saavutanud silmatorkavalt palju. Ta on küll omandanud klassikalise muusikahariduse, ent tema andekusele ja loovusele jäävad kõikvõimalikud piirid ja määratlused kaugelt liiga kitsaks. Tegemist on äärmiselt hoogsa ja ärksa tegelasega, kelles on võluvalt ühendunud nii poisikeselik mängulust kui isalik südamevalu meie kultuuri tuleviku pärast. Kas sinu erinevad rollid muusikas – dirigent ja klassikaline laulja, poplaulja ja harpedži-mees – on kõik erinevad tegelased? Enam ei ole, aga kunagi on olnud küll. Eks mulle kooli ajal püüti üsna kaua kärbseid pähe ajada, et need rollid on väga erinevad, pealegi, et üks on rohkem väärt kui teine. Näiteks: “Kas sa mängid veel mingit pilli peal klaveri?” “Jah, basskitarri avastasin just, terve suve harjutasin.” “Basskitarri? Igav ei ole vä?” Kuidas saab basskitarr igav olla? Seda tuleb küsida ühe toonase õpetaja käest. Räägitakse, et pärast 30. sünnipäeva hakkab inimesel järjest rohkem ükskõik olema sellest, mida teised arvavad. Ma sain 31, võibolla ongi hakanud. Sellest pole sugugi ükskõik, mida ma ise endast arvan, aga see, mida teised arvavad, ei ole enam nii oluline. Või on, aga ma ei saa selle järgi eriti midagi kujundada, sest ma järjest rohkem saan ise aru, kes ma ise olen. Ütleme nii, et see alternatiiv on halvem, kui teistele meeldid, aga endale mitte. Eks iga vanuse, uue läve või verstapostiga käivad kaasas stamplaused või -mõtted või - tunded, mida kõik paistavad jagavat. Ühel hetkel ütlevad peaaegu kõik loomeinimesed, et ma ei pea enam kellelegi midagi tõestama. (Naerab.) See ajab alati natuke naerma … Loomulikult, ma saan aru, kui see tulebki inimese seest ja päriselt. Aga ma näen iseenda pealt, et ma ei tohikski seda välja öelda, sest ma olen seda juba nii palju kordi kusagilt varem lugenud, et see ei tundu enam usutav. Lugesin ka üht intervjuud, kus pealkirjas oli, et sina ei lase kellelgi endale midagi ette kirjutada. Jah, niisugune pealkiri oli, mõte oli seal lähedal, aga ma ise ei oleks seda pealkirjaks pannud. Jutt oli sellest, et Põhja Konn on algusest peale ansambel, kes ei pea jälgima, mis raadios parasjagu trendikas on, et loeb ainult see, kuidas me ise tahame teha. Samas, ega keegi ei kipugi väga midagi meile ütlema, nii et tegelikult see ei olegi teema, ja mitte-teemast tehti teema, mis on väga tavaline asi, ma ei lase end sellest häirida. Niisiis varem olid kõik need sinu erinevad küljed ka erinevad tüübid? Mõnevõrra on endiselt. Olen tajunud, et erinevates seltskondades olen ka ise natuke teistsugune. Eks see on ju loomulik ka, noor inimene ikka püüab sulanduda, olla kuidagi kohane ja võtab üht-teist üle. Mingil määral siiamaani, aga ma arvan, et põhiolemuses on mu selline justkui tõmblus jäänud päris vaikseks. Lihtsalt teatud asjad on mingis kontekstis kohased ja teises ei ole. See kontekstide vaheldumine lähtub minu poolt alati ühest asjast, sõltumata žanrist või koosseisust või muusika kirjutamise aastast. Nagu igas rahvuses või ühiskonnakihis või suuremas inimmassis leidub väga toredaid inimesi, nii leidub kõikjal ka lolle. Samamoodi rockmuusikas või klassikalises muusikas, hip-hopis ja kaasaegses tantsus, panganduses või kus iganes, igal pool on igasuguseid inimesi. Mina püüan oma tegevustes neid “omasid” leida, ja see kuidagi juba ette välistab selle, et üks žanr on teisest parem. Sa oled lõpetanud Tallinna muusikakeskkooli, kohe peale seda läksid muusikaakadeemiasse, oled hästi klassikalise muusikaharidusega. Jah, aga ainult bakalaureus. Edasi ei tahtnud. Olles sama tee läbi käinud, pean tunnistan, et mina tundsin väga puudust improvisatsioonist ja mul võttis hulk aega, et hakata ennast ses vallas veidigi usaldama. Harmooniatest sain ju aru ja tegelikult justkui tean, mida teha, stiilitunnetus on ka olemas, aga see tunne, et kuidas ma teen, kui kirja pole pandud, võib sellisel juhul väga halvavalt mõjuda. Kontekst puudub. Ma olen alati tahtnud väga jazzi laulda, aga kui ansambel UMA mind endaga laulma kutsus, oli ausalt öeldes ikka väga kõhe olla. Õnneks Robi ja Aleksei (Robert Jürjendal ja Aleksei Saks – Toim.) on nii toredad ja toetavad muusikud, kes tunnustavad iga õige asja eest külluslikult ja vigade osas väljenduvad väga leebelt. Novot, kogu see olukord on risti vastupidine: sul on täielik vabadus ja ollakse toetavad versus et kõik on rangelt ette kirjutatud ja pigem kaldutakse eksimuste eest hukka mõistma. Minu jaoks just improvisatsioonis tulebki loomingulisus välja, siis ma saan end tunda muusikuna. Ülejäänud aja ma võiksin olla siis pigem nagu käsitööline või halvemal juhul statist. Aga minu meelest inimene muusikuna kõige lahedamal kujul avaneb hetkes. Ma olen kogu aeg tundnud, et see süvenemise aste, mida muusikakeskkool pakkus, on hästi hea selle žanri piirides. Seal pakutakse maailmaturul igati konkurentsivõimelist baasharidust, pilli- või lauluõppest rääkides ka põhjalikku eriharidust. Eestist on tulnud väga palju häid muusikuid. Aga kui inimesel on vähegi soov sellest žanrist väljapoole vaadata, siis ei ole selle baasharidusega enam väga palju teha, isegi sellise süvitsi minemise astmega. Sina ju pidevalt improviseerid ja lood. Kust sul üldse selline julgus tuli? Tegelikult tunnen siiamaani, et mul on see julgus isegi napp olnud. Oleks võinud palju varem ja palju rohkem, kui oleks teadnud või osanud nõuda. Alles pärast kooli tuli pähe küsimus, et mida ma ise teha tahan. Ei mäleta, et seda oleks keegi kooliajal küsinud. Võibolla ma olen ülekohtune – küsiti küll, aga ma lihtsalt ei mäleta. Korduvalt küsiti hoopis, kas ma olen kindel, et tahan ikka muusikuks saada ja selles koolis jätkata. Loomulikult, ma saan sellest küsimusest aru, ega ma ei olnudki hea õpilane. Mida kaugemale kooliaeg jääb, seda rohkem olen ise ka rahu teinud selle kõigega. Ja arvestades seda, mismoodi ma ennast praegu tunnen, ei saa küll öelda, et väga paljud oleks teinud väga paljusid asju valesti. Aga mis puudutab improvisatsiooni ja ka interpretatsiooni, siis seda ma küll ütleksin, et meie n-ö klassika-teekonnal ei ole seda konteksti piisavalt. Millal õpilane üldse leiab, et talle on pühendatud või ette nähtud mingisugune ajaühik, mille sees ta saab vabalt hakata ringi vaatama? Klaverinoodis on kirjas nii palju kõikvõimalikku infot – poolpedaale, atakke, fraseerimisi jne –, et see võib hakata tunduma piiravana. Minu jaoks paneb see veidi küsimuse alla ka loo enda väärtuse: kui puhas muusika kui selline toimib ainult väga täpselt määratud parameetrite järgi, kas see siis tähendab, et see on väga väärtuslik, või siis ta ei ole? No tänapäeval ikkagi helilooja paneb asjad võimalikult täpselt kirja ja interpreet kannab selle võimalikult täpselt ette, loomulikult oma interpretatsiooniga, ja mõeldes sellele, mida ta omalt poolt tahab selle looga öelda. Ma arvan, et küsimus on lihtsalt muusikalise konteksti mahus. Kui ikkagi kõige rohkem väärtustatakse surnud heliloojate muusikat ega olegi sellisel kujul ette nähtud kohta näiteks uuele muusikale või mõnele teisele žanrile, kus on kirjas “järgmised 32 takti – küta!”, siis tekib tõesti küsimus, et milleks seda õpetada või mida sellega peale hakata. Praegu on rõhk ammu surnud heliloojate teostel, mis oli mõeldud kõlama inimestele, kes on ka ammu surnud, ja seda tuleb esitada täpselt nii, nagu ammu surnud interpreedid seda tegid. Need on ka tavaliselt keeles, mida kuulajad ei räägi, väga tihti ka teemadel, mis eestlasi eriti ei kõneta. Aga kui lips on ette pandud ja piletiraha makstud, siis peab meeldima. Mind häiris see muidugi oluliselt rohkem siis, kui ma olin ise seal n-ö kinni, tundsin end seal lõksus olevat, et pean seda tegema. Praegu võin vajadusel olla kriitiline, aga seda vajadust on vähe, kuna saan ise teha oma asja. Millal sa isetegemiseni jõudsid? Eks mingid avaldused olid ka varem, aga kui ma hakkasin 13-aastaselt bändi tegema, sai selgeks, et nüüd olin nagu oma “toas”. Oli täiesti selline tunne, et keegi ei tule ütlema, siin me teame ise kõige paremini. Speed King oli selle bändi nimi, mis nüüd on Põhja Konn. Sama bänd, samad poisid, ainult mõned minivahetused on olnud seltskonnas. Mida te Speed Kingiga tegite? Me imiteerisime isegi natuke varasemat muusikat. Meie eeskujuks oli selline 1970-ndate klassikaline sirge rock, nagu Deep Purple, Black Sabat, Led Zeppelin jt. “Speed King” on ühe Deep Purple’i loo nimi, ja meie trummaril on hästi hea basstrummijalg, tema basstrummi pedaal on ka Speed King. Kõik märgid viitasid, et paneme sellise nime. Ja see on küll niisugune koht, kus kahtlused ja kõhklused ja enesekindluse kadu tuli alles palju hiljem. Aga nüüd on ta taastumas. Ja see ei ole ju sugugi seotud selle n-ö koolis paika pandud mõttelaadiga. Bänd on taastumas või kahtlused ja kõhklused? Bänd on taastumas oma kahtlustest. Aga te olete juba tükk aega ju täiesti tipus, millest teil taastuda? No kui vaadata, kui palju me selle aja jooksul oleme muusikat välja andnud, siis tegelikult vähe. Ja selle põhjuseks ongi, et tuleb midagi välja mõelda ja siis ta reaalselt ka ära teha. Samas – stiilne, et vähe, sest kõik, mis on, on seda väärt. Noh, eks me sellele kaardile saamegi praegu veel mängida. Tõesti, see on ikkagi meie jaoks ka suur luksus, et me üldse saame seda bändi teha sellisel kujul. Selles mõttes, ma arvan, on asjad heas tasakaalus. Mulle tundub, et seda n-ö isetegemise vabadust me ikkagi võtsime terve klassiga kooliajast väga jultunult. Ei olnud tundi, kust me oleks kartnud puududa, ja väga tihti me puudusime nimme selleks, et lihtsalt mitte olla tunnis ja igavleda, vaid leida endale tegevust, mis tihtilugu oli hästi loominguline ja täiesti kasutu. Tänapäeval räägitakse just, et igavlemine on aju arengule kõige vajalikum. Eks kõige rahutumad ajud segavad kõige rohkem tunde, samas nendest kasvavad kõige huvitavamad inimesed, kui neil lasta (pisut suunatult) toimetada. See on selline klassikaline “pätt või president”-olukord. Aga ega ma ei tunne praegu enam suurt seost selle koolitaustaga. See on olemas, ma kasutan seda iga päev ja olen tegelikult sellele ajale ka väga tänulik. Mida aeg edasi, seda rohkem. Tundes seda haridussüsteemi, tahaks teada, kuidas sa oled oma loomingulises protsessis sinnamaani jõudnud, kus sa oled. Mulle näib, et see ei ole ilmselt olnud kõige lihtsam või kõige eeldatavam teekond. See on olnud kogu aeg niisugune suur balansseerimine. Minu lõputunnistus oli väga selgepiiriline – üldained kõik kolmed ja muusikaained kõik viied. See, kuhu ma oma energia suunasin, oli mustvalgel näha. Selles mõttes on see kool olnud ka omamoodi haruldus, et hoolimata kõigest, täpselt nii palju seda perspektiivi siiski nähti. Akadeemia oli juba hoopis teine asi. See oli minu jaoks selle tee loomulik jätk ja ma tol hetkel ka vägagi uskusin sellesse, et dirigeerimine on minu ala ja ma põhimõtteliselt midagi muud enam ei teinud. Mulle räägiti ikka, et vali, mida sa teed, ja siis tee ainult seda. Tundsin, et pean olema piisavalt küps inimene otsustamaks ja ma valisin klassikalise muusika. Otsus tehtud. Eks seal on oma tõetera sees. On! Ma niimoodi poolavalikult natukene ka kadestan oma lähimaid sõpru, kellel on õnnestunud valida üks asi ja seda teha. Aga neil on jällegi õnn mind veidi vastu kadestada, ja siis me saame omavahel aru, et meil on tegelikult võrdselt hästi, lihtsalt erinevad kohad ja erinevad teekonnad. Saab küsida ka, mis on see konkreetne ohver, mida sa oled nõus tooma. On näha, et minul ja mu sõpradel on enam-vähem võrdne huvi muusikaga tegeleda, enam-vähem võrdne põlemine. Aga me ohverdame teistmoodi. Mida sina ohverdad? Ma tean, et on suur tõenäosus, et ma ei saa milleski maailmameistriks. Ja see on okei. Jah. Aga selle võrra vähem on kohti, kus ma oleks puruloll. Kõige ägedamad muusikud on ikka kõige huvitavamalt mõtlevad inimesed. See, kuidas keegi laval oma asja teeb, kuidas ta mõtleb ongi üks ja sama. Või selle tagajärg vähemalt, sest on ju ka inimesi, kes on laval täiesti teistsugused kui elus. Sõltuvalt sellest, kas keegi on rahul või ei ole rahul sellega, kes ta on. Või on tal mingi arusaam sellest, missugune peab olema laval ja missugune peab olema elus, need kaks külge on tihti ka omavahel lahus. Aga muidugi see, kuidas inimene mõtleb, paistab igal juhul lavalt välja, seda kohe kindlasti. Ikka on mingid tõekspidamised selle kohta, mida sinna lavale üldse tegema minnakse. Miks sina seda teed? Mida sa lähed pakkuma või tegema? Ma arvan, et see on tihti selline natuke isekas asi, aga ma lähen rohkem nagu saama. Aga seda on siis jällegi väga hea jagada. Mida sa sealt saad? Eks sõltub ju väga kontekstist. Esiteks on selline vahetu õnnetunne ja enam-vähem alati tekib ka see moment, kus unustad kõik teised asjad ära. See on täielik pühendumine, kohalolek, keskendumine ja suhtlus inimeste vahel. Vahet ei ole, kas sa oled laval üksi ja suhtled publikuga või teed seda koos teistega. Et on võimalik kuhugi peitu minna täpselt nende inimestega, kes seal on, rohkem kedagi pole. Ma olen algusest peale mõelnud, et siin ongi maailma naba, aga vahepeal sain aru, et sedasi mõtlemine võib ka kinni jooksutada, sest kui midagi universaalses mõttes üle tähtsustada, siis on jama. Usk sellesse, et on hea, on juba piisav. Ma arvan, et see on see, mida sealt otsida. Teise külje pealt muidugi on olnud nii, et lapsest saati, kui ma mängisin pilli või laulsin, oli vanemate sõpradel väga hea meel ja nad kiitsid mind. Sain juba väikesest peale nagu niisuguse kodeeringu, et kui teed muusikat, siis inimesed su ümber on rõõmsad. Olen ikka öelnud, et ma ei otsustanud hakata muusikuks, vaid tegin kohe algusest peale muusikat ja lihtsalt ei olegi ära lõpetanud. Mingeid suuri ristteid või otsustamise kohti pole olnud. On olnud küll mingeid kahtlusi ja kõhklusi eriala ja kooli valikus, selle kitsa valdkonna sees on olnud tohutuid kannapöördeid, aga väljastpoolt neid ei paista. Kui sa koorijuhina lähed koori ette, mida sa tunned, et tahaks neile pakkuda või sellest olukorrast saada? Ma tahan neile pakkuda seda tunnet, mis meil on bändiga. Et nad saaks teada, et nii on võimalik muusikat teha. Et see on kas üks emotsioon, mis on muusikas peidus, või toimimise vorm, või niisugune mõtteviis, mis on žanriülene. Isegi kui üks on dirigent, siis kõik on muusikud, me teeme seda koos ja igaühe panus on tähtis ja oluline. Ja et kõik tunnevad sellest rõõmu. Tõstetud meeleolu või kõrgendatud seisund võimendub tohutult, kui kõik sellest ühtemoodi aru saavad. Loomulikult on seda mõnevõrra lihtsam saavutada, kui sa oled karismaatiline ja suudad tekitada mingi sektantliku olukorra enda ümber. Aga ma püüan seda läbi muusika teha, sest mulle ei meeldiks olla usujuht. Mulle meeldiks olla muusik, kes teeb teiste muusikutega koostööd. Mis tähendabki seda, et ma ei tähtsusta ennast dirigendina üle. Muidugi, teatud olukordades on vaja panna enda sõna maksma, aga see ei puuduta mind kui inimest, vaid konkreetset tööolukorda. Tuleb lähtuda sellest, mis on hetkel praktiline. Kes iganes peab selle ohvri tooma – kui pean mina, toon ise –, aga me teeme praegu seda, mis teeb asja paremaks. See ongi kokkuvõtvalt see, mida ma tahan igal pool pakkuda nii hästi, kui oskan, ja leida seda ka teistelt. Sellepärast ongi hästi tore teha koostööd erinevate žanrite inimestega, kellel on teatud tasandil sarnane mõtteviis. Kuna me tahame seda mõtteviisi rõhutada, ongi Põhja Konnaga korraldanud kontsertidel tihtilugu palju erinevaid žanre või kooslusi. Sa oled Tallinna Tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori ja Tartu kammerkoori Kolm Lindu kunstiline juht. Kuidas kujundad nende tulevikku? Olen koorimuusikas olnud väga kaua, aga koorijuhina suhteliselt noor. Esimest korda olin koori ees peadirigendina 2020. aastal. Sinnamaani olin üsna kindel, et ma ei hakka üldse enam kunagi koori juhatama, ei viitsi, ei taha, ja seal on vähe muusikat, mis mind päriselt paelub. Aga siis tuli ühel nähtavasti soodsal hetkel kutse juhatada TTÜ meeskoori, mille võtsin vastu. Meil on väga tore koostöö, nad on hästi naksid tüübid. Aga mismoodi visandada mingisugune teekond juba kaugemale kui käesolev hooaeg, sellega ma ei ole pidanudki varem kokku puutuma. Esimesed kaks aastat võisin visandada endale mida iganes soovisin, koroona tõttu jäi niikuinii kõik ära. See on meil alles esimene normaalne hooaeg, kus 50 meest on proovis ja laval. Peadirigendi ülesanne on mõelda, mis on tema hoole alla usaldatud kogumile kasulik, külalisdirigent saab olla rohkem egoistlik, teha seda, mida tema tahab. Ma mõtlen täpselt vastupidi. Vaadates, missugune ressurss on TTÜ meeskoor, kui pikk on nende ajalugu, kui hea nende organiseerimise võime, kui struktureeritud nad ise on, näen ma ka, mida see koor saab pakkuda koorimaastikule. Eriti kui rääkida kitsamalt meeskoorimuusikast või meeskooride tegevusest, siis ma ütleksin, et meil on kohustus. Mitte ainult see, mida mina saan pakkuda neile pikemas vaates või mis koorile kasulik on – selles mõttes on kõik hästi – vaid see koor peab olema kasulik teistele. Ja on võimalik, et nii liigume ka ise edasi. Minu visioon on algusest peale olnud lihtne: eesti meeskooriklassika A ja O kogu aeg ning uus meeskoorimuusika – sellised kaks “jalga”. Alguses mulle ikka räägiti, et kava tuleb meestele maha müüa, pead repertuaari põhjendama, miks me selliseid asju laulame, sest mehed ikkagi räägivad palju kaasa, et mis meeldib ja mis ei meeldi. Hoiatati, et peab võitlema oma ideede nimel. Aga ei, pole olnud niisugust asja. No kes seda eesti klassikat siis veel teeb? Täpselt, see ongi õige küsimus. Kui meie sel kuul siin ei laula “Hakkame, mehed, minema”, siis võibolla see ei kõlanudki maailmas üldse mitte kusagil. Kui nüüd mõelda, millest Eesti kultuur ja muusika üldse on kokku pandud … Kes on Gustav Ernesaks, ja kus ta nüüd on, kontserdilavade mõttes. Loomulikult, vaheldust peab ka olema, ei tohi ära tüüdata ei ennast, lauljaid ega publikut. Aga kui meie koori 47-aastane liige ütleb, et see on ära leierdatud, siis meie 20-aastane laulja küsib: “Misasi see on? Kuidas see käib? Kuidas see kokku kõlab? Ohoh, päris huvitav.” Ka kontserdikülastajad on tihti öelnud, et nii tore, et vahelduseks kuuleb seda muusikat ka, mida me tunneme, oleme seda ammu igatsenud. Äratundmismoment on väga oluline, kuni on veel neid, kes tunnevad ära. Eks ole. Ühes artiklis oli umbes selline mõte, et meeskoor tuli lavale ja laulis kõigile üllatuseks meeskooriklassikat. Kujutad ette, vaata imelugu, eks! On olnud ka mõtteviise, et peaks käima ajaga kaasas ja laulma ikka seda popivärki ka ja konkureerima selle kõigega … Aga on üks asi, mida me teeme paremini, ja see on see meeskooriasi. Küsimus on lihtsalt selles, missuguse kvaliteedi ja hingega seda teha ja mis filosoofia seal taga on. Eks kooritöö on jah niisugune, et mul on vaja midagi tasakaalustavat selle kõrvale. Sellepärast mul ongi bänd ja koor, niisugused ühe asja justkui eri poolused. Koor on selline suur kaadrivahetusega kogukond, bänd on omad sõbrad, kellega oled juba lapsest saadik koos olnud. Ja kõik teevad oma asja minust nii palju paremini! Orkestriga on ka see suhe alati, et mina pakun välja n-ö muusikalise lahenduse, aga nemad on meistrid. Sa oled ise väga tugev laulja. Olen sind kunagi rahvusmeeskoori ees tööd tegemas näinud ja sinu vokaalne juhendamine ja ka käeline osavus oli muljetavaldav. Sa pole orkestridirigeerimist spetsiaalselt õppinud, ega sul vist orkestri ees nii kodune enesetunne ei saa olla? Mitte nii kodune, aga mul ei ole olnud halba orkestri kogemust. Koorijuhtimise kool tuleb dirigeerimise mõistes ikkagi kasuks ning ma olen nii palju koorimaailmas sees olnud ja laulnud samuti väga palju vokaal-instrumentaalteoseid, et olen ka orkestridirigente päris palju näinud. Ja ma tunnen, et ma saan nendest spetsiifikatest piisavalt palju aru, et oma tööd teha. Siiani ei ole sellist olukorda tekkinud, kus kõik tunnevad, et dirigent tuleks välja vahetada. Orkestritöö on põnev ja mulle tundub, et võibolla mulle meeldiks seda tihedamini teha, aga kõik algab ikkagi muusikast. On päris palju asju, mille vastu ma ei tunne lihtsalt huvi. Ja on väga palju neid, mille vastu tunnen, aga ka seal on omad piirid. Mille vastu sa huvi ei tunne? (Vajub mõttesse.) Ma ei tunne huvi formaalse muusikategemise vastu. Kui konkreetne teos ei kõneta, siis ma ei näe põhjust seda juhatada. No mida ma ütlen oboemängijale, kui tema mängib oboed ja mind lihtsalt see lugu ei huvita? Paavo Järvi ütles kunagi ühes intervjuus, et selleks, et saada tippdirigendiks, on number üks asi pime ambitsioon. Sa pead tahtma saada ennekõike dirigendiks. Sul sinna poodiumile püüet vist kuigivõrd ei ole. Ei. Ma olen näinud kõrvalt erinevaid dirigente, kes vahel räägivad mulle oma töö iseärasusi, kus on tihti niisuguseid asju, mida sa ei saa valida, vaid pead tegema. Ja see on minu valik, minu otsus. See ei tähenda, et ma oleksin teiste suhtes kriitiline. Kui kellelegi satub niisugune repertuaar, mis teda ei kõneta, aga ta tahabki olla dirigent, siis ta saab seda ju olla. Muidugi on alati ka teine külg: peadirigendid saavad ise koostada hooaegade kaupa kavasid. Ega see “töö” mõõde ei ole ka minu elust täielikult kadunud. Ma arvan, et tuntav osa tööd, mida ma teen, on ikka see, mis toob leiva lauale, ja seda tööd peab ka austama. Oleks ju ka imelik, kui sa iga hetke töö juures saaksid 120% nautida. 111% on ju ka tegelikult hea diil. Sa oled dirigeerinud Vanemuises mõned etendused. Kas tahaksid dirigeerida rohkem etendusi või pigem kontserte? Muusikateater on mulle alati meeldinud, see on väga põnev. Mul on pikk ja põhjalik Estonia poistekoori taust, minu n-ö vereringest on muusikateater tegelikult hästi suur osa, kuigi ma puutun sellega praegu vähe kokku. Lauljana olen olnud olukordades, kus ma pidin töö vastu võtma, öeldes ka ise dirigendile, et ma ei usu, et ma sellega piisavalt hästi hakkama saan. Dirigendid ikka julgustasid ja ma läksin, aga tegelikult laval tundsin, et ega ma päris hästi ei laulnud. Aga dirigendina ma ei taha võtta niisugust vastutust, kui on tõenäoline, et ma ei pruugi toime tulla – pigem valin ja üritan olla oma võimete osas realistlik. Millal sa klassikalise lauluga tegelema hakkasid? Muusikakeskkoolis algas hääleseade umbes 15-aastaselt, kui hääl oli murtud ja algas koorijuhtimise õppimine. Millalgi keskkooli lõpus või akadeemia algsuses hakkasin võtma süvendatult laulutunde, eesmärgiga minna nii kaugele, kui vähegi võimalik. Olen nüüdseks need võimalused enam-vähem ära näinud ja saanudki aru, et klassikaline laulmine on minu jaoks tulnud väga raskelt. Kui vaatan vägevaid tenori ooperirolle, siis ma pole iial oma kehas tundnud, et ma saaks ühegagi normaalselt hakkama. Vaatan partiid, kuulan, kuidas meistrid laulavad, tahaks väga, mulle jubedalt meeldib – aga see ei ole mina. Ma usun, et mõistan seda muusikat, ja arvan, et mul on peaaegu peas päris mitu ooperirolli. Aga mul ei ole sellega eriti midagi peale hakata. Mulle tundub, et sa oled nii andekas, et kõik on tulnud suhteliselt kergelt. Mitte et sa poleks vaeva näinud, sa lihtsalt oled jõudnud hästi kõrgele normaalse töö hulgaga. Aga laulmine on selline asi, mis nõuabki meeletult aega, et kuhugi jõuda, mis on ilmselt rohkem kui see, mida sa oled valmis andma. Jah, ma arvan, et see ohver, mis tuleb laulmise nimel teha selleks, et siit nüüd edasi minna, on minu jaoks juba liiga suur. Teisalt mulle tundub, et mina kui muusik tahaks edasi minna, mina kui inimene ka tahaks edasi minna, ja ma siiamaani väga hea meelega laulan. Lihtsalt ma ei taha kogu elu ootele panna. Ja mida ma ikkagi saan teha, on ju endiselt lauda, lihtsalt niisuguseid asju, kus ma ei mõtle ennast täiesti masendusse. Hiljuti käisime Vox Clamantisega Ateenas, laulsime Arvo Pärdi “Passiot”, mina olin Pilatus. Mul oli väga hea olla ja laulsin enda standardi järgi hästi, hea meel oli. Nähtavasti see minu sattumus teha muusikas palju erinevaid asju ei kao kuhugi. Mis tähendabki seda, et ühtki heeblit ei saa proportsioonis liiga kaugele välja lükata, sest kõik muu justkui tahab ka tegemist. Speed Kingis sa juba laulsid? Ei, seal laulis Robin Juhkental mitu aastat. Kes on ka väga hea laulja, ja ka tenor. Oo jaa, tema ongi Tenor! Temal on see, mida ma tahaks, et mul oleks, aga ei ole. Kui Robin läks bändist ära, mõtlesimegi, et peame edasi tegema sellist progressiivse rocki suunaga eestikeelset muusikat. Ja kuna meil enam lauljat ei olnud, siis ma hakkasin laulma. Mõni aasta tagasi hakkasin tundma, et mul tuleb bändis laulmine välja, sinnamaani – ei. Näiteks see, et kogu meie esimene album kontsertkavana ära laulda, võttis peaaegu kümme aastat. Me muidugi nii harva teeme ka, kilometraaž on meie tegutsemisea kohta päris väike. Ma olen Eesti poplauljatelt palju õppinud ja toonud oma bänditegevusse üle, see on palju aidanud. Sest bändis on vaja laulda just vastupidiselt sellele, mida ma oma haridusele tuginedes või intuitiivselt teeksin. Muidugi, ikka kõik liigub sinna suunas, et olla ökonoomsem ja mitte ennast nii palju raisata, saavutada vähemate vahenditega parem tulemus. Eks see oskus kasvab kogemusega, noorena on rohkem energiat ka, mida võib julgemalt raisata, aga see intress ajapikku tõuseb. Bändis oled lisaks klahvidele mänginud bassi, ja nüüd harpedžit. Bassi ma mängisin kunagi ammu, nüüd ostsin pilli lihtsalt keskea rõõmuks, tore nokkida, aga mingisugust plaani küll pole laval basskitarri mängida. Harpedžit ma mängin kõige rohkem üksi, ikka kutsutakse mängima oma vahva imepilliga ja seda ma alati ka väga hea meelega teen. Sellest, et harpedži oli su armastus esimesest pilgust ja kuidas sa selle said ja et sa oled nüüd selle firma esindaja siin, on ajakirjanduses juttu olnud. Ma olen sinu toredatest videotest vaadanud, et selle mängimine näeb välja natuke nagu mitme manuaaliga klahvideta klaveril. Just, ja ta osutab õppides ka üllatavalt vähe vastupanu võrreldes kõigi muude pillidega. Oma olemuselt on ta üsna täpselt kitarride ja klahvpillide vahepeal. Tema peal saab rakendada kõike, mis on hea klahvpillil, ja kõike, mis on hea kitarril, ka piirangud on sarnased. Kuigi harpedžit võib ju vaadata kui klahvpilli ja kitarri ristandit, on ta ikkagi üks hoopis omaette asi. Kuna olen ise klaverit õppinud, lähenesin esmalt harpedžile klaveri kaudu, aga see hakkab omakorda piirama, nii et ühel hetkel oleks hea üldse need mustad ja valged ära unustada ja hakata lihtsalt mustrit pidi minema. Harpedži häälestuses ei ole erandeid, kõik helistikud on mustri mõttes ühesugused. Keelte vahe on terve toon, krihvid lähevad ülespoole poole tooni kaupa, seal ei ole erinevusi nagu kitarril, et on kvardid ja vahepeal terts. Kõik helistikud on täpselt samas asendis, kui tahad transponeerida, siis lihtsalt mängid sealt, kust vaja, täpselt samamoodi. Harpedžil on sisuliselt 15 rida sama asja, ühe noodi mängimise jaoks on näiteks seitse-kaheksa võimalust. Kuna vasakul on paksemad keeled ja paremal peenemad, on ühe ja sama noodi jaoks seitse erinevat tämbrit, kuna paksem keel kõlab tumedamalt, peenem heledamalt. Lisaks kõigele on ta elektripill, nii et kõik, mis sobib bass- ja elektrikitarrile, sobib ka harpedžile. Ja sealt juba on kõik maailm avatud. Harpedži on tõesti üks igavesti vinge loom. Sul on harpedži kontserti vaja! Ma räägin! Ideed on kõik soolas muidugi. Mul hiljuti tuli üks niisugune idee, et peaks kõik ideed ära tegema. Hakkaks esimesest järjest minema, ja teekski ära. (Naerab.) Nali naljaks, aga tegelikult see ongi see hoo küsimus, missuguse sammuga on mõistlik ja hea asju teha, ja mis järjekorras. Oled õnnelik? Täitsa ausalt, mõnda aega on juba nii olnud, et ma olen hetkeseisuga väga õnnelik. Ja ma tean, et mõne aasta pärast ma sama seisuga enam õnnelik ei oleks. Aga kuna see seisund on jätkunud, siis nähtavasti kõik toimib, ja ma olen jälle asjade üle õnnelik. Võibolla see tuleneb sellest, et kui ma millestki unistan, siis ma suure tõenäosusega saan selle teoks teha. Lihtsalt see arvestus tuleb ära teha, et mis ohver on – kas mul on see ohver üldse anda ja kui on, siis kas ma olen sellega nõus. Ma olen juba praegu rahul sellega, mis olnud on, aga samal ajal ka suhteliselt julge edasi unistama. Põhilised ohvrid, mida sa tood, on aeg ja pühendumine. Ja teatud hetkeni ka õppimine, kuidas toime tulla närvide ja stressiga, enda kulutamise või ökonoomsusega, ja mis mu “katus” üldse teeb selle kõige juures. Õnneks liiga hullusti pole midagi olnud, vaid mõned väga selged õppetunnid, lihtsalt ületöötamine. Ja kui selle koha pealt olen loodetavasti kasvanud, siis on ka jälle võimalik olla julgem. Ma ei tea, kas see on ea või iseloomu küsimus, aga inimene tahab ikka mingil hetkel oma piirid ära katsuda, enne ei saagi ju teada, kus nad on. Ma arvan, et vähemalt mõneks ajaks ma katsusin nad ära, nägin, kust jookseb mõistlikkuse piir. Kui palju on võimalik endale korraga võtta tegevusi ja vastutust ja see ka välja kanda, sest kui ma midagi juba vastu võtan, siis soovin teha hästi. Mu isa kunagi rääkis, et ego on juhtiv jõud, see ei luba kehvasti teha, nii et end raisates või lõhkudes sunnid end kõigest hoolimata saavutama püüeldud tulemust ja pärast siis teed inventuuri, vaatad, mis sust järele jäi. Aga nüüd ma püüan järjest rohkem hinnata, mis see eeldatav “kütusekulu” on, ja siis vastavalt kas tankida või üldse mitte teele minna. Vastutuse kaudu tajun töö kvaliteedi olulisust. Mul on teatav vastutus ja aimdus, mis võiks olla eeldatav kvaliteet. Kui tunnen, et suudan seda pakkuda, siis teen selle ära. Kui tunnen, et arvestades ka kõike muud tööd ja elu ajahetke on see ohver liiga suur või käib lihtsalt üle jõu, siis mul ei ole põhjust seda asja ette võtta. Räägime laulupeost ka. Sa oled sellesuvisel XIII noorte laulupeol segakooride liigijuht. Kuidas selleks saadakse? Kõigepealt kutsuti ja siis ma läksin. Kunagi oli üks noorte koorijuhtide konkurss, millest ma osa võtsin, seal läks hästi (2014. aastal toimunud VI noorte koorijuhtide konkurss, mille Valter võitis – Autor.) ja mind kutsuti 2017. aasta noorte laulupeole (laulupeol “Mina jään” seisis Valter esimest korda laulupeo dirigendipuldis, kui segakoorid laulsid tema käe all Alo Mattiiseni “Isamaa ilu hoieldes” – Autor.) juhatama. See oli minu jaoks niisugune aeg, kui mul oli koorimuusikast nagu kopp ees. Ma ei tahtnud, õigemini ei näinud võimalust, kuidas saaksin olla koorijuht ja õnnelik. See arusaamine tuli hiljem. Tol ajal mul ei olnud ühtegi koori, nii et läksin n-ö kaks kätt taskus laulupeole, mul ei olnud kedagi kaasa võtta, ja sellele pöörati ka tähelepanu, et kuidas inimene, kes maastikule (nad nimetavad seda alati mingil põhjusel maastikuks), Eesti koorimuusikasse ei panusta, on nüüd niisugusel auväärsel kohal, nagu seda on laulupeo dirigendipult. See küsimus on täiesti arusaadav. Mis tunne oli seal üleval seista? See oli niisugune tunne, et … (Pikk mõttepaus.) Tead, sa võid ette kujutada endale mida iganes, aga see ei ole see. Dirigent seisab seal kõige keskel ja kõik vaatavad – publik ja lauljad vaatavad, kaamerad filmivad –, aga tegelikult oled sa ju väike. Koor on suur, publik on suur, orkester on suur, televaatajate arv on suur ja see muusika on suur. Ja kui sina saad seal infarkti, viiakse sind kanderaamiga minema ja keegi tuleb ja juhatab selle loo ju ära. Sest see on laulupidu. Ja dirigendi roll tol hetkel ongi lasta sellel juhtuda, omalt poolt muidugi inspireerida, aga tema taga otseselt ei seisa eriti midagi. Just see kogemus oli hästi huvitav. Juhatada on seal mõnes mõttes tegelikult väga vähe, sest ettevalmistus võtab harrastajatel tihti terve hooaja ja nüüd nad on selleks valmis. Ja see tõesti on nii. Üles pulti minnes ma nägin neid noori, kes olid kõik n-ö sooritusasendis, silmad põlevad peas, ainult näita, näita natukenegi, ja me kütame, paneme kõik mängu … Ja loomulikult see nii oligi, see energiavahetus omavahel on nii intensiivne, et see hakkab ennast toitma. Ja ühel hetkel sa hakkad ikkagi uskuma. See oli niisugune vahva kogemus tõesti. Aga üldiselt ma ei tunne ennast seal ees nii olulisena, nagu mulle paistavad teised dirigendid, kui ma neid eemalt vaatan. Kui vaatan päris maestrot, suuri dirigente, siis nemad tõesti tunduvad mulle tähtsad, aga ükskõik kus ma ise juhatan, ma ei tunne end sellisena. Aga siis vaatavad teised sind distantsilt ja tajuvad sind väga tähtsana. Vot ei tea. Aga 2019. aasta üldlaulupeol olin segakooride liigidirigent ja kui 2020. aastal hakati tänavust noorte laulupidu ette valmistama, siis peo kunstiline juht Pärt Uusberg helistas ja küsis, kas ma oleksin nõus olema segakooride liigijuht. Ja siis tuli järsku koroonaaeg peale. Oli märts 2020, loodeti, et passime need kaks nädalat kodus ja lähme eludega edasi. Aga ühel hetkel tuli edasilükkamise otsus teha, ei olnud ju teada, kas sügisel on võimalik alustada koolides normaalset kooritööd, ja siis oleks pidanud juba ettevalmistus täies hoos olema. Nii et aasta edasi lükata oli väga õige otsus, laulupeoga ei maksa ikkagi lotot mängida. Mida liigijuht teeb? Sisuliselt sama tööd, mida liigi dirigent, lihtsalt käib rohkem koosolekutel. Hierarhia on selline, et Laulu- ja Tantsupeo SA koostöös peo kunstilise juhiga teevad põhiliselt juhtimisotsuseid – koos mõeldakse välja, kes võiksid olla liigijuhid, kellega siis koos peetakse kõige rohkem koosolekuid; nemad kokku moodustavad kunstilise toimkonna. Koosolekutel käib enamuse ajast jutt repertuaarist. Iga liigijuht teeb ettepanekud liigi dirigentidele. Repertuaari valimine on üks igavesti tore ja päris keeruline pusle. Parameetrite hulk, mida silmas pidada, on tohutu. Moodsas keeles ütleks nii, et liikuvate osade hulk on määramatu ja nad kõik liiguvad natuke ette teadmata suunas, kui sealt mingi element välja vahetada, ära võtta või asendada. Kõigepealt püütakse lähtuda ideekavandist, mille vastne kunstiline juht on välja töötanud. Sellest lähtudes otsitakse kokku võimalikult suur hulk lugude kandidaate, tihtilugu tellitakse ka mõni uus laul. Mulle ikka meeldib, kui on ka midagi päris uut. Kavas peab olema kiire ja aeglane, võiks olla esindatud mažoor ja minoor, a cappella ja saatega, sisu võiks puudutada erinevaid teemasid. Viimaste aastatel on kogu muusika olnud ainult eestikeelne, millega ma olen ka nõus. Midagi popimat, midagi uuemat, midagi vanemat, midagi klassikalist, midagi n-ö tänapäevasemat. Siis tuleb vaadata ka lugude pikkust ja raskusastet, kuidas miski tehtav on, kas neid annab loogiliselt järjestada, kas see kava räägib ka omaette mingisuguse loo. Tuleb ka jälgida, et sama autorit ei oleks liiga palju; mõnelt tahavad kõik liigid tellida. Seda kõike tuleb koordineerida, laulupeo ettevalmistamisel võtavad kõik liigijuhid ja dirigendid üksteise tegemistest osa. Liigijuht koosolekul räägib, mis seisus kava on, millised on variandid, ja kõik annavad tagasisidet, nii et see on lõpuks üks hästi tihedalt punutud võrk. Vaidlemist on muidugi tohutult, maitseid on ju palju ja ma arvan, et ma ise olen vist üks kõige jultunumaid vaidlejaid. Kuni teatud piirini, kuna mingil hetkel ei ole see üldse minu otsus. Aga ma tunnen, et ma teen oma töö ära, kui oma arvamuse välja ütlen. Ka liigijuhi töö on tore. Sa küll vastutad, aga sa ei tee otsuseid kunagi üksi. Ei ole nii, et kui mina liigijuhina olen eriarvamusel, siis võtan vastu ikkagi selle otsuse, mis mulle meeldib, kuigi kõik teised arvavad teisiti. Teadmine, et me saame hea kava, annab ka ette juba kerge rahulolu tunde. Meil on head inimesed, head asjatundjad, kes kõik on olnud hingega asja juures. Temperamente on erinevaid, aga sinna ei ole lekkinud seda inetut poliitilist kultuuri, mis on meil mujal väga hästi näha. Seal on ikkagi kõigil üks eesmärk, nimetame seda siis mingiks mänguks, mida kõik mängivad, ja saavad väga hästi aru, miks seda on vaja mängida. Niisuguse mõtlemise edasi kandmine ongi kogu selle liikumise üks põhiline küsimus. Tahtmata liiga teha laulupeole ega muusikale, tundub mulle, et muusika on laulupeole sattunud kuidagi nagu juhuslikult. Lihtsalt kuidagi on juhtunud, et laulmine on parim asi, mida on võimalik nii suure massiga koos teha. Välismaal käiakse sama suurte massidega vaatamas jalgpalli vms. Aga meil on mingisugune täiesti omamoodi väljund sellele massienergiale, ja mul on väga hea meel, et selleks on just laulmine. Ja see, mismoodi seal asju aetakse, on kohutavalt tähtis. See, mis meeleolu valitseb ettevalmistavas staadiumis, kandub laululavale ja lauluväljakule, seda on näha ka väljast. See kujundab sellest laulupeost konkreetse mälestuse inimeste jaoks. Eetriaeg on laulupeol kohutavalt kallis – ja ma ei räägi rahvusringhäälingust. Kui palju inimesi seal on, kui palju nad panustavad, kui paljud huvituvad – järelikult see, mida me seal teeme, on kohutavalt tähtis. Mis on kavas, mis on need väärtussõnumid, miks või mismoodi me mõtestame seda liikumist või konkreetset pidu, mis on selle asja sisu ja suund. See on hästi tähtis ja ma usun, et kõik asjaosalised saavad sellest täpselt niimoodi aru. Praegusel ebakindlal ajal on eriti seda laulupidu vaja. Huvi on tõesti hästi suur. See on väga hea, aga mitte iseenesestmõistetav. Eesti hariduse arengukavas on mainitud Eesti kultuuri mõistet ühe korra ja niisuguses kontekstis, et Eesti kultuur on avatud ja mitmekesine, sealhulgas avatud ka välisõpilastele. Ehk et Eesti kultuur kui asi iseeneses, kui kohalik haridusel põhinev väärtus, ei ole tähtis. Kuni aastani 2035 ei ole sellest juttu. Laulupeo murepooleks ongi need väga pika vinnaga põhjus-tagajärg seosed. Suur laev pöörab aeglaselt, aga suurelt. Selles mõttes on see probleemide hulk muidugi olemas ja nagu igal pool, võib asi tunduda väljastpoolt kaunim kui seest. Laulupeol on muidugi ka seespool väga-väga palju ilusat, aga meie mured on ikkagi päris. Viimastel aastatel on tegeldud õpetajate, koorijuhtide ja tantsujuhtide teemadega, on võetud kasutusele eri meetmeid, aga mulle tundub, et ega see ei ole just hooga käima läinud. Ikkagi pigem nagu linnuke kirjas, ja tundub, et noorel inimesel peab üldse “linnuke” peas olema, kui ta tahab seda eriala õppida. Praeguses seisus ei ole see mitte kuidagi mõistlik. Muidugi tuleb siin mängu ka see, mida kool sulle üldse pakkuda saab. Minu ajal räägiti kogu aeg, et harjutada tuleb võimalikult palju. Ja et teisi asju peab tegema võimalikult vähe. Sest siis on seal lõpus üks Õnn. Mis seal täpselt on, kuidas ja mis see reaalsus siis olema hakkab, selle kohta ei öelnud keegi sõnagi, küll aga, et basskitarri mängimine on üks igav ja mõttetu tegevus. Ma ütleksin, et Otsa kool on olnud n-ö reaalsusega paremas kontaktis, kuna õpilased suunatakse võimalikult ruttu mängudele. Eriti popp-jazzis on kombeks, et teed kohe bändi ja oledki juba töötav muusik, sul on kohe nii väljund kui ka sissetulek. Seevastu muusikakeskkooli taust oli see, et sa oled kas täiesti pime rahaasjade suhtes ja ei õpigi küsima raha oma tegevuse eest või siis sa oled juba nagu hirmul ja küsid kohe võimalikult palju, sest iial ei tea, millal jälle tekib võimalus. Ma olen mõlemad koolid lõpetanud ja mulle tundus, et asi on näljas. Muusikakeskkoolis oli enamik õpilasi nii kaua ja intensiivselt muusikat õppinud, et nende nälg oli suures osas rahuldatud, ehkki armastus oli loodetavasti enamikul alles. Otsa koolis oli õpilastel rohkem isu teha muusikat päris inimestega oma vabast tahtest ja ajast. Kui puudub kogemus, kui äge see võib olla, siis ei kujutagi ette. Sellepärast mulle meeldiski bändi teha, et seal ei pidanud seletama kellelegi, miks see on äge, samas kui koolis ma ei saanud isegi aru, miks see äge pidi olema. Mulle tundus muusikakeskkoolis väga kaua, et mul on midagi viga. Kõik ütlevad, et Chopin on hullult lahe, aga mind lihtsalt üldse ei huvita. Mis mul ometi viga on?! Ma olin nagu Otsa kooli õpilane, kes sündis muusikakeskkooli õpilase kehasse, ja mitte keegi öelnud, et see on okei, selline kool on olemas ja ma võin kapist välja tulla. Kas sa kunagi õpetada ka plaanid? Ja kui, siis mida? No täpselt – et mida! Ma arvan, et kui keegi oskaks viiulit nii hästi kui mina harpedžit, siis ta õpetajaks veel ei kõlbaks. Aga kuna seda lihtsalt keegi teine ei oska, siis küsitakse minu käest.

Võtke segamatu ruum heade kõlaritega või Spotify ja klapid, pange plaat käima ja asuge teekonnale. I Tekib kujutluspilt tuules kõikuvast antennist, miski, mis püüab ühendust, hääli, signaale üle mere, moondab need ja moondub ise järk-järgult tähendusega muusikaks, linnulennuks. Soolovioola tämber on ideaalne valik, imeliselt läbitunnetatud esitus Laur Eensalult. II Sissejuhatus a cappella koorilt, kes esitab loo moto, need sõnad tasub meelde jätta. Soe meenutus teekonna algusest, kus kõik oli veel maa peal paljutõotav, lubadus hoida seda tunnet igavesti endas ja teatav ennustus järgnevast, ettevaatlikud dissonantsid orkestris. III Saabub n-ö päriselu, oma väljakutsetele silma vaatamine, tõdemine, et ilma julguse ja pingutuseta ei saavutata oma hirmudest vabanemist. Aga ka juba selle katsumuse läbimisega on saabunud tasu – jõudmine hirmudest kõrgemale, maise askeldamise kohale, kus meenutatakse jälle alguse vioolasoologa mingeid kõrgemaid signaale ja võimalikkust kõrgemast lennust. Vast teose kõige tähenduslikum osa, kus toimub tohutult palju nii füüsiliselt kui mõtlemises. IV Ja seal üksildases kõrguses olles tuleb meelde see, mis tuli maa pealt kaasa, üks armastus, mis pidi jääma igavesti alles. Meenub veel palju asju, sh kolmekordne Peetruse proovilepanek – su kohus on kolmekordne püsi: õhus, ohus ja rahus. Pärast enda kutsungi mitmekordset tulemuseta välja saatmist on selge, et sinna maa peale enam ei jõuta. Üle ei jää muud, kui astuda valgusse ja võtta vastu oma saatus. V Räägitakse, et sekundid enne surma võib inimene jõuda vaadata filmina läbi kogu oma elu ja ehk mõtestada kõik valikud ja nende tagajärjed. Poetess Doris Kareva oma leebel-jõulisel moel palub meil ka praegu meeles pidada, et iga rahutu päevaga peame võitlema rahu nimel; rahu eest maksame vapruse vääringus ja selle kurssi peame kõik ise endas tõstma. Kõik need rasked ja olulised teemad on esitatud naiste poolt, viidates soolot lendava naise väele. VI Meeskoor toob meid jälle maa peale, kehastades vankumatut ja igavesti ootama jäävat torni, mis kutsub oma tiibu koju, korrates oma kutsungit tulemuseta, nagu lendaja ennist enda oma. VII Kõik, mis järgneb, toimub juba kuskil teisel pool, see on refleksioon ja tähenduse andmine eelnenule. Solistide kvartett sobitus üksteisega peaaegu imeliselt; kui veel ka 2. aldi partiile oleks saanud kerge sära või teravusega tämbri, oleks olnud perfektne. VIII Lõplik ja täielik rahu tegemine surmaga, uute teede ja silmapiiride avastamine. Tõnu Kõrvits kogu oma parimas täiuses. IX Teost ja lugu kokku võttev lennu-, tuules rütmiliselt kõikumise motiiv vioolalt. Jääb vaid nentida, et mõni inimene ei mahu maa peale justkui ära, ta leiab oma kodu ja saatuse kõrgustes ja meile tundmatutes teedes. Selles mõttes ei saanud Amelia Earharti elu vist teistmoodi lõppedagi. Ja võibolla me peaksime tema maiste jäänuste otsingud lõpetama, sest teda ei saagi ju kuskil maa peal olla? Teose programmiliselt aktiivsem osa oli koondunud tugevalt esimesse poolde, tegevuslik kulminatsioon oli minu jaoks enne poole peale jõudmist ära; teine pool oli tagasivaatav, kuid nii tohutute sündmuste mõtestamiseks kulubki palju aega, niisiis ei saa öelda, et tasakaal oleks kuidagi paigast. Viimast, imeilusat lisalugu “Pühapäevasoov” soovitan nautida mõnel eraldi hetkel, kui tahta jätta endasse täiuslikku tervikteose elamust ja kõla. Palju räägitud dream team Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja Kaljuste esitamas Tormist või Pärti on juba ammu teada, praeguseks on lisandunud komplekti kindla kohaga Tõnu Kõrvits ja Risto Joost. Ilmselge üksteisemõistmine avaldub igas esituses ja jälle üks sisulise kuldmärgisega plaat on sündinud.

19. - 25. augustini Tallinnas toimuv koolinoortele mõeldud KRATT Festival toob nädalaks kokku kakssada noort muusikut Eestist ja Lätist, lisaks külalised Saksamaalt Dortmundist. Neljandat aastat järjest Tallinna erinevates kontserdisaalides toimuv festival on tugeva hariduskallakuga, kus toimuvad ühised harjutamised, õpitoad ja kontserdid. Festival lõpeb 24 ja 25 augustil toimuvate pidulike lõppkontsertidega MUBAs ja Estonia kontserdisaalis, kus lavale astuvad vastavalt viiekümnest noorest koosnev festivali kammerorkester ning sümfooniaorkester, mille koosseisus on 104 noort muusikut. Festivali juhi Siiri Siimeri sõnul on tegemist vajaliku sündmusega eesti muusikamaastikul, mis teenib eesti muusika järelkasvu huve. "See on suur ja missioonitundest kantud kultuurilis-hariduslik festival, mis saab teoks paljude partnerite ühise jõupingutuse tulemusel, kes mõistavad järelkasvu panustamise vajadust. Meie kahesajal noorel alustaval muusikul on ainulaadne võimalus töötada meie tippdirigentide käe all, saada loenguid ja osaleda vestlustubades tunnustatud lavastajate, ajaloolaste, kirjanike , heliloojatega ja teiste oma ala asjatundjatega," sõnas Siimer. Sel aastal on festivalil osalejaid ühtekokku 200, neist 104 sümfooniaorkestris, 50 kammerorkestris, 31 väikeses orkestris, 30 impro ning filmi õpitubades. Orkestreid juhatavad oma ala tipud Olari Elts, Andres Kaljuste, Achim Fiedler ja Susanna Biosca Dortmundist. Festivali toetaja Hansa Grupi Noore Muusiku Fond paneb festivalinädala raames silma paistnud noortele muusikutele välja kolm preemiat, kogusummas kuus tuhat eurot. IMPRO ja FILMI õpitubade eesotsas on Meelis Vind, Liis Lutsoja ja Marge Loik ning Andri Luup ja Adrian Rannut. Üheskoos harrastatakse kammermuusikat, varajasemat -ja sümfoonilist muusikat. Lisaks kontsertprogrammile ning õpitubadele toimub festivalil kõigile huvilistele õhtuti loengusari “Kuidas Kuulata Klassikat”. Sel aastal astuvad oma ettekannetega üles Elmo Nüganen, Indrek Hargla, Ott Sandrak, Hannes Praks, Tõnu Kõrvits ning Aleksei Turovski. Kontserdid toimuvad 22. - 25. augustini Estonia kontserdisaalis ning Tallinna Muusika- ja Balletikoolis MUBA. KRATT Festival saab teoks koostöös, kuhu panustavad Eesti Kontsert, MUBA, VHK, ERSO, Kloostri Ait, Munkenhof Hostel Tallinn, Arhitektid "Luhse & Tuhal" Frenchwein cateringiga ja palju teised Festivali toetavad KULKA, Kultuuriministeerium, Tallinna Linnavalitsus, SA Eesti Rahvuskultuuri Fond, Nordisk Kulturkontakt, Hansa Grupi Noore Muusiku Fond ja Kultuuripartnerluse SA.

Šveitsis resideerival Eesti muusikul Ingrid Lukasel ilmus pärast 8-aastast pausi uus album. “Elumeloodia” koosneb kümnest laulust, kokku on kuulamist ligi 40 minutiks. Album algab ingliskeelselt ja läheb sujuvalt üle eesti keelele, on ka kakskeelseid palu. Viimased on justkui muusik ise – kahe koduga, nagu laulja ütleb. “Elumeloodias” on häälel väga oluline roll. On sosistamist, sõnumist ja võimsate taustahäältega kulminatsioone. Albumil on üsna palju pärimusmuusikat. Seda kuuleb peamiselt elektroonikaga põimitult, aga ka puhtal kujul. Ingrid Lukas kasutab ka täiesti pärimuslikke tekste: “Rainspell” on vihmaloits, “Pill oll’ helle” aga rahvaviisi töötlus. Viimane on minu jaoks eriti meeldejääv, sest seal on kõike – rahvalaulu, võimsat taustavokaali ja üllatavalt hästi sobituvat elektroonikat. Ingrid Lukase pehme hääl sobib selle kõige juurde suurepäraselt. Albumit kuulates tekib tunne, et tegelik “Elumeloodia” algab kolmandast-neljandast laulust. Esimesed kaks on nagu sissejuhatuseks – jazz-soul’i rütmid annavad Lukase vahepealsest loomingulisest elust aimu, et albumisse sisse elada. Esimene pala “Dignity” on puhtalt inglise, teine, “Analogue Connections”, inglise ja eesti keeles. Kolmas, eelpool mainitud “Rainspell”, on loits, mis läheb juba albumi edasise meeleoluga kokku. Albumi nimilugu “Elumeloodia” jäi minu jaoks natuke teiste laulude varju, aga ehk seetõttu, et see eristub oma eestikeelse teksti ja originaalmuusika poolest, st pole rahvaviisiga seotud. Ka elektroonikat on seal vähe, ja seepärast mõjub nimilugu rahustavalt ja ehedalt. Kuuleb päris Ingrid Lukast, kes laulab oma elumeloodiat. Albumi kaks viimast helitööd, “Free Your Voice” ja “Say It Out Loud”, moodustavad terviku – järjest kuulates läheb üks sujuvalt üle teiseks. Ja kui “Free Your Voice” keskendub, nagu pealkirigi ütleb, häälele ja selle võimalustele, siis “Say It Out Loud” jõuab kulminatsioonini ja lõpetab vaibudes albumi. “Elumeloodial” kõlavad lood tundusid kuulates kuidagi lühikesed. Laulu jõuab küll sisse elada ja juba nautida, aga tahaks veidi veel. Õnneks on terve album mõnusat kuulamist täis ja Ingrid Lukase looming jääb kuulajasse veel ka pärast helisema.

2022. aasta detsembris tähistas helilooja Galina Grigorjeva oma juubelit ning sel puhul ilmus 2023. aasta alguses Eesti Rahvusmeeskoori ning Grigorjeva koostööna autoriplaat “Music for Male-Voice Choir”. Pooled albumile jõudnud teoste salvestised ilmusid ka 2014. aastal välja antud autoriplaadil, teine osa on värskelt üles võetud, seega kõlavad vastsel CD-l tegelikult kaks erinevat Rahvusmeeskoori koosseisu, aga mõlemal juhul on meeste ees dirigent Mikk Üleoja. Plaadi üldine meeleolu kannab vene õigeusu traditsioonide võtmes rahu ja sügavust, kuulates liikusid mõtted kohe Sergei Rahmaninovi poole. Grigorjeva kirjutab ilusat muusikat, mida on kuulajana kerge omaks võtta. Salvestatud muusika sobib nii rahulikuks taustaks muude tegevuste saateks kui keskendunult kuulamiseks koos sisekaemuslike mõtisklustega. Koorilauljale on sellise muusika esitamine aga suur väljakutse. Eesti Rahvusmeeskoori esituses mõjuvad laulud tihtipeale raskepäraselt ja surutult, vokaalis on kosta tööd ja pingutust. Spetsiaalselt plaadile kirjutatud uudisteos “Agnus Dei” ning üks Grigorjeva tuntumaid teoseid “In paradisum” on muutunud meeskoori esituses ka liialt marsilikuks ning forsseerituks. Sellise muusika puhul ootan kuulajana sügavat ja kandvat, samas kerget vokaali ning rohkem legato-liine. Eredama elamuse pakkus “Prayer”, kus meeskoor oma õrnade akordidega kandis hoopis saatepartii rolli ning tšellosoologa säras Theodor Sink. Ühiselt kõlab plaadil ka kiirema tempoga eristunud “God is the Lord”, kus suurekoosseisuline meeskoor ning üksik tšello pidasid toredat dialoogi. Galina Grigorjeva on suurepärane helilooja, kelle teoste ettekandmine pakub ka professionaalsetele kollektiividele väljakutset, samas kui õige vokaalitunne paika saada, on võimalik kuulajale ülimat ja paljutähenduslikku muusikalist kogemust pakkuda.

Arne Mikk, Mart Mikk, “Estonia Seltsile antud aeg”. Kirjastus Helios, 2022, 360 lk. “Mälestus kipub olema metsast rohelisem” Aleksander Suuman Ajaratta veeremine vaid ühes suunas on paratamatus, millega meil kõigil tuleb leppida. Mil määral suudab inimene mälus taastada sündmusi minevikust, sõltub mitmest asjaolust. Esiteks, mida enam tuleb aastaid inimese turjale, seda seda rohkem ta teab. Teiseks talletab emotsionaalne mälu sündmuste käiku väga erinevaid radu pidi ja see teeb järgnevatele põlvedele, kes ajaloo vastu peaksid huvi tundma, tõe jalule seadmise väga keeruliseks. Kolmandaks erineb ju ka võime kasutada ajusoppidest just neid sagaraid, kuhu on salvestunud kõnealuse persooni meeli köitnud sündmused. Ning neljandaks ja vist ka olulisimaks on anne talletada sündmuste dokumentaalne materjal. Vaid siis on võimalik teha tagasivaateid, milles sisaldub tõene, daatumitega kontrollitav sünduste ahel. Selliseks tõese ajaloo peegelduseks võib pidada Arne ja Mart Miku koostatud albumit “Estonia Seltsile antud aeg”. Lisaväärtuse annavad väljaandele rohke pildimaterjal ning Peeter Lauritsa maitsekas kujundus. Tsiteerin Arne Miku lõiku albumi sissejuhatusest: “Käesolev raamat ei anna välja teaduslikku formaati. Ma ei ole teinud viiteid iga üksiku lause või lõigu päritolu kohta. Paljud mõtted on selguse saanud mitme allika põhjal ...”. Avapeatükis “Ajaloo ilu ja valu” on kirja pandud kultuurikillud kaugetest aegadest meie areaalis. Lugejale meenutatakse, kui olulisel kohal meie teatriloos on selline Euroopa aladel tuntud saksa kirjanik ja dramaturg, teatrijuht ja riigiametnik Peterburis kui ka Tallinnas August von Kotzebue (1761–1819), kes loonud üle 200 näidendi, mida mängiti kõrvuti Goethe, Lessingi ja Schilleri näitemängudega. Ning vaatamata sellele, et kõik see oli algselt seotud põhiliselt saksa teatriga, lähtuvad siit ilmselgelt impulsid edaspidisteks sündmusteks Eestimaal. Nimelt asutati 1865. aastal Johann Voldemar Jannseni algatusel Tartus Vanemuise Selts, mis omakorda ärgitas ka Estonia Seltsi loomist Tallinnas. Avalöök anti kaupmees Johann Trummeri Viru tänaval asunud korteris. Siit alanud teekond läbi 150 aasta on sõltunud ajaloo keerdkäikudest ning olnud seega väga mitmetahuline. Ei hakka selle mahuka raamatu sisu siinkohal ümber jutustama, sest paremini, kui seda on teinud loosse süvenenud ja äärmiselt sõnaosav Arne Mikk, ei ole võimalik. Millised on olnud kõige olulisemad märgid Estonia Seltsi tegevuses? Vastuvaidlematult Estonia teatri sünd! See, et seltsi rahakad liikmed olid algatajad ja et üleskutsega Eesti rahvale võeti ette korjandus ja suudeti leida laenuandjad – see on fenomen, mille üle peaksime rõõmu tundma ja ka uhked olema, eriti silmas pidades rahvusooper Estonia tänast olukorda! Endiselt hämmastab fakt, et juba 1913. aastal avati Estonia teatri ja kontserdisaali uus hoone! Hilisemas ajas on Estonia Seltsi tegemistes oluline näiteks Rävala puiesteele Tiiu Kirsipuult tellitud mälestusmärk, millega on tähistatud Maakri tänaval asunud ja 9. märtsi pommitamisel hävinud Estonia teatri esimene hoone, kus asus ka Andres Särevi juhtimisel aastaid tegutsenud Töölisteater, mille koosseisus muuseas tegutses orkestrijuhina meie lugupeetud laulupedagoog Linda Saul. 2010. aastal kogus Estonia Selts korjandusega poole RO Estonia uue eesriide muretsemiseks vajalikust summast. 2017. aastal andis Eesti Post välja Ülle Marksi ja Jüri Kassi kujundatud margikomplekti “Estonia 1906–2006”, millel Aarne Mõttuse kavandid Evald Aava ooperile “Vikerlased”, teisel pool meie balletiloos kordumatu Helmi Puur Musta luigena Tšaikovski balletist “Luikede järv”. 2013. aastal koguti ja annetati raha Jaani kiriku E-kella tarvis. Samal aastal tulid Estonia Valgesse saali tagasi omal ajal skulptor August Weizenbergi kingitud “Koit” ja “Hämarik”. Seda küll koopiate näol, mille valmimisele pani toe alla filantroop Enn Kunila. Estonia Seltsi külaliste nimistu, keda juhatus on seltsi liikmete ette kutsunud jutustama oma tegemistest, ei mahuks vist mitmele A4-le. Arne Miku informeeritus, tema kursisolek elusündmustega on olnud kadestamisväärselt värvirohke teejuht nendes valikutes ja kindlasti on need kohtumised erinevatest eluvaldkondadest inimestega olnud liikmete jaoks valgustusliku iseloomuga. Kõnealune raamat peaks huvi pakkuma neile, keda köidab meie kultuurilugu üldiselt ja eriti seos meie muusikakultuuri kandja, Estonia maja tänase saatusega. Lisaks faktihulgale on huvitav ja sütitav Arne Miku jutustamisoskus. Head lugemist!

Minu elu on alati olnud ümbritsetud muusikaga. Nelja-aastaselt alustasin oma muusikaõpinguid viiuliga, teismeeas avastasin enda jaoks mahedama kõlavärviga pilli – vioola. Praegu ei oska oma elu ilma muusika ja vioolata üldse ette kujutada. Minu elu on seotud ERSOga, kus töötan vioolarühma abikontsertmeistrina. Muusikuna töötades tunnen, kuidas muusika annab võimaluse ennast igapäevaelust välja lülitada ja lihtsalt helidega kaasa minna. Laval olles tunnen, et olen just seal, kus peangi olema. Tunnen oma tööst tohutut rõõmu! Olen alati olnud lummatud inimeste oskusest maalida. Lapsena püüdsin järjekindlalt raamatutest erinevaid pilte “maha joonistada”. Mul oli mitu joonistusvihikut täis joonistatud, kuid enamasti ei jäänud ma siiski lõpptulemusega rahule. Lootsin ju, et suudan täpselt samasuguse pildi joonistada nagu raamatus, kuid see ei õnnestunud. Eriti imelikud tulid need pildid, mida oma peast joonistada püüdsin. Inimesed olid kohmakad ja kandilised ning loomi oli võimalik ära tunda vaid mõne väga spetsiifilise kehaosa või värvi järgi. Ühel hetkel loobusin. Katsetasin joonistamist uuesti kusagil kaheksandas, üheksandas klassis, kui tärkas huvi moekunsti vastu. Püüdsin oma mõtteid paberile saada, kuid taas ei olnud tulemus selline, nagu oma peas ette kujutasin. Loobusin siis ka seekord, jõudsin järeldusele, et ei saa ju moodi disainida, kui ei oska oma mõtteid paberile panna. Nii panin joonistamise ja maalimisega seotud ukse enda jaoks pikaks ajaks kinni. Uuesti puutusin selle maailmaga kokku umbes kümmekond aastat tagasi, kui ühel suvepäeval sattusime juhuslikult rannas läbi viidud maalilaagrisse. Kuid ka seekord jäi selle maailma uks veel minu jaoks suletuks. 2019. aastal toimus minu elus suurem muudatus. Otsustasime abikaasaga meie abielu lahutada. Pärast 26 koos oldud aastat olime õppinud iseennast paremini tundma ning saime aru, et ootame elult liiga erinevaid asju. Leidsime ühiselt, et oleme eraldi edasi minnes paremad inimesed. Kuna tegemist oli päris suure elumuutusega, siis tundsin, et vajan oma ellu midagi uut. Käisin rohkem teatris, kontsertidel, kunstinäitustel. Mul on aastaid olnud ühe sõbrannaga traditsioon külastada Tallinna Kunstihoone näitusi. Oleme seal näinud äärmiselt erinevaid, huvitavaid ja ka mõtlemapanevaid väljapanekuid. Ühel hetkel sattusin mind väga kõnetava ürituse reklaamile. Lubati, et kõik kohale tulijad lahkuvad sealt lisaks heale tujule ka oma tehtud maaliga. Väga intrigeeriv! Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada, proovin siis järele. Ja nii uskumatu kui see ka ei tundunud, maaliga ma sealt ka koju tulin. See oli ikka väga imeline tunne. Otsisin võimalust uuesti sellises töötoas osaleda, kuid ikka ja jälle kattusid need minu muude plaanidega. Rääkisin sellest oma heale sõbrannale Karinile (vioolamängija Karin Sarv – Toim.). Ta pakkus, et võime sarnase ürituse tema juures korraldada, tal ju kõik vahendid olemas. Mõeldud – tehtud. Seekord võtsin lapsed ka kaasa. Kui eelmisel korral oli näidispilt ees, mille järgi sai oma maali teha, siis seekord oli ainus võimalus oma fantaasiat kasutada. See oli väga hirmutav. Lastel käis kõik kiiresti, valiti töövahendid ja värvid ning maalimine võis alata. Karin aitas mul esimese pintslitõmbega hakkama saada. Sain kinnitust, et esimene pintslitõmme ongi kõige hirmsam, sealt edasi võid ennast maali sisse ära kaotada. Kui Karini juurest nelja maaliga koju jõudsime, oli selge, et enam pole pääsu, vaja poodi minna ning oma värvid, pintslid ja lõuendid osta. Minu töövahendiks on akrüülvärvid. See välistab võimaluse eksida – kui ei meeldi, siis lased pildil ära kuivada ja alustad uuesti. Esimene päris ise, oma kodus tehtud maal oli paras pusimine. Mul oli kinnisidee roose maalida, kuid need ei õnnestunud selliselt, nagu ette kujutasin. Sellel maalil on üksteise peal vähemalt seitse eri kihti. Lõpptulemusena kumab rooside struktuur läbi erinevate värvide. Nii sain aru, et mulle meeldib struktuur, see elustas maali, tekitas uusi kihte, muutis pildi ruumilisemaks. Hakkasin otsima võimalusi, kuidas ka edaspidi struktuuri tekitada. Katsetasin purustatud munakoortega, liivaga, paberitükkidega jne. Lõpuks avastasin, et saan vajaliku kihilisuse ka lihtsalt värvidega välja tuua. Sain aru, et mul pole vaja püüda midagi konkreetset maalida, saan lihtsalt erinevate värvidega mängida ja katsetada. Enamik minu maale ongi abstraktsed, vaid mõnel üksikul on kindel kujund. Samuti pole minu piltidel nimesid, pealkirju. Mulle tundub, et nii on huvitavam. Iga vaataja saab oma fantaasiat kasutada. Me kõik näeme maailma erinevalt ja sama on ka maalidega. Iga inimene näeb seal seda, mis tema jaoks oluline. Mõned maalid ja värvid on minuni tulnud unenägudes. Ärkad hommikul üles ja ei saa enne õhtul rahulikult magama minna, kui nähtud värvid ja kujundid on lõuendile jõudnud. Vahel tuleb ka ette, et vaidlen iseendaga oma värvide valiku üle. Kuid ikka jääb unenäos nähtu või sisetunne peale ning kui pilt valmis, muutub kõik loogiliseks. Olen oma maalidele leidnud inspiratsiooni ka kontsertidelt. Mäletan eriti selgelt ühte kontserti, mis puudutas mind nii sügavalt, et istusin enne, kui kodu poole liikuma sain hakata, tükk aega parklas autos ja nutsin. Kodu juurde jõudes tegin veel pika jalutuskäigu, kuid ka see ei suutnud mind maandada. Lõpuks tuli meelde, et mul on ju värvid ja lõuendid. Maalisin poole ööni ja veel järgmisel, ülejärgmisel päevalgi. Tulemuseks oli neli erinäolist maali. Mitmed pildid on sündinud konkreetsele inimesele mõeldes, mõne maali puhul näen seost sündmuse või inimesega alles pärast töö valmimist. Kogu see maailm on minu ees lahti rullunud meeletu kiirusega. Esimesed maalid sündisid 2019. aasta sügisel ning 2020. aasta suveks oli neid juba ligi 40. 2020. aasta veebruaris võtsin sõprade soovitusel oma maalid kaasa ka kahele kontserdile. Üks neist oli Keila muusikakoolis ning teine Tallinna keskraamatukogus. Mõlemas saalis olid maalid vaatamiseks väljas vaid ühe päeva. Minu jaoks oli ootamatu, et neid käidi päris palju uudistamas. Mitmed inimesed tulid veel pärast kontserti ning rääkisid, kui väga neile maalid meeldivad, et need on rõõmsad, värvilised ja ilusad. Mind liigutas väga, et minu pildid inimesi kõnetasid. Sama aasta maikuus toimus ERSO TV-s kontsert, mille teema oli “Vioolakunstnikud”. Sellel kontserdil kaunistasid lava minu ja Karini maalid. Augustis ja septembris 2020. aastal oli mul näitus Keilas Harju maakonna raamatukogu galeriis ja novembris Mustamäel kultuurikeskuse Kaja galeriis. Praegu on maalid üleval Rakvere muusikakoolis. Samuti on võimalik minu tegevusele kaasa elada Valgusepuudutus.ee lehe kaudu. Avastan enda jaoks endiselt seda uut, imelist ja põnevat maailma. Erinevalt muusikast, kus loodud maailm pärast viimase kõla katkemist helidena õhku haihtub, tuleb maalide põhiilu välja siis, kui loomeprotsess on juba möödas.

Kui inimese maine tee lõppeb, siis muutub valgus ja sellega ka meie pilk tema elule ja loomingule. Avatud protsessist saab tervik, osad asetuvad oma lõplikule kohale, ilmub täiesti uus halo, milles kiirgavad kõik spektri osad samaaegselt, moodustades ühe elu mustri. Kui tuli mõnevõrra ootamatu teade Kaija Saariaho lahkumisest, siis mõtlesin meie viimasele põgusale, ent südamlikule kohtumisele Veneetsias paar aastat tagasi, kus tähistati tema Veneetsia biennaali Kuldlõvi preemiat ja ooperi “Only the Sound Remains” uuslavastust. Kaija, kuigi pisut hapram, oli nagu ta ikka: pisut uje, aga täiesti kohalolev, soe, lihtne ja väga selge. Vaadates tema viimaseid intervjuusid, toob lohutust see, et ta suutis jääda endale olulise juurde ka hoolimata raskest haigusest ja kannatustest. Kaija Saariaho oli ja on ikka minu kujutluses kui üks eriline taim, mida vaadeldes ja imetledes mõtled, et kuidas küll on kasvanud ühest seemnest niivõrd sügav juurestik ning avar ja omanäoline võra, millel pulbitseb erikujulisi lehti ja külluslikke õisi ning küpseb salapäraseid vilju, mille lummaval hõngul on pikaajaline ja etteaimamatu mõju. Ühes intervjuus kirjeldab Kaija oma heliloojatee algust ning nendib, et tema teel on olnud palju neid olukordi, kus ta lihtsalt otsustas kohale jääda nii kauaks, kuni teda lõpuks nähakse, sest muusika loomine oli tema jaoks põhivajadus. Seda ta tahtis õppida ja sellele pühenduda, hoolimata tolleaegsest üsna valdavast kujutelmast, et “naine ei saa olla helilooja”, mis teda ennastki kohati pidurdas, sest võrdlus samavanuse Mozartiga ei andnud lootust. Sellegipoolest ta jäi ja teda nähti. Kaija Saariaho helikeel ja väljenduslaad, mis sai olulise impulsi spektraalsest mõtlemisest ja elektrooniliste vahendite kasutamisest, arenes ja muutus siiski täitsa omasoodu nagu maailm suurendusklaasi all – aeglased, kihiliselt kasvavad kõlalised protsessid, mis on ühtaegu jõulised, isegi massiivsed ja samas õrnad, tundlikud ja detailsed. Kosmilise paljususe ühendamine tervikuks toob esile mustrite vahel tekkivad pinged, võimaldab esile tulla elu rütmide ja meloodiliste liinide koostoimel. Loomulikud üleminekud kirjandusest ja kunstist muusikasse, valgusest helidesse, kujutluslikust sensuaalsesse loovad taju- ja mõtteruumi, mis on saariaholikult eripärane, muutlik, ligitõmbav ja inspireeriv. Kaija Saariaho ainulaadne anne hoida väga erinevates konstellatsioonides teravat fookust avaldub iseäranis tugeva jõuga tema viies ooperis, mis on kõik väga erilaadse omailmaga: alates “L’Amour de loin’i” meeletu igatsuse jõust kuni viimase ülimalt meisterliku “Innocence’ini”, mis toob esile meie inimliku võimetuse kontrollida agressiooni ja selle tagajärgi. Kaija Saariaho on rääkinud sellest, kuidas ta lapsena palus oma ema, et ta keeraks kinni need helid, mis tulid tema padjast ja ei lasknud tal magama jääda. Ülitundliku lapse kujutluste ja unelmate ilmast kasvas võimas kutsumus ja meil on olnud suur õnn saada sellest osa. Kaija Saariaho on rõhutanud erinevate maailma tajumise viiside ja kunsti olulisust ühiskonnas, öeldes: “Tänapäeva kunstnike ülesanne on toita hingeliselt rikka kunstiga, varustada meid uute vaimsete dimensioonidega. Väljendada end rikkalikumalt, mis ei tähenda alati suuremat komplekssust, vaid hoopis peenemat ja tundlikumat vaadet asjade sisse.” Ühes oma viimastest avalikest sõnavõttudest rõhutab ta muusika fundamentaalset rolli inimeste elus: “Muusika on sama vajalik ja salapärane nagu armastus. Elav muusika on ime, mis vajab vaikust, hoolt ja kuulamist.” HELENA TULVE * Meenutan Kaija Saariaho külaskäiku Eestisse 2016. aastal, mil ta oli kontserdisarja “HELIjaKEEL” hooaja aukülaline. Saariaho festivali raames toimus siis kolm kontserti, kus igal neist kõrvutasime tema muusikat ühe eesti helilooja muusikaga. Kuna “HELIjaKEEL” on eelkõige kammermuusika sari, siis valisime ka kontsertide kavadesse eelkõige soolo- ja kammerteoseid. Otsisime kavasid koostades ka Saariaho muusika seoseid kolme eesti heliloojaga, kelleks olid Helena Tulve, Arvo Pärt ja Jüri Reinvere. Kontserdikavades tekkisid neil Saariaho muusikaga huvitavad sillad. Eriti eredalt on mul meeles, kuidas kõrvutasime näiteks Pärdi “Peegel peeglis” ja Saariaho “Mirrors”; Pärdi “Scala cromatica” ja Saariaho “Il pleut” (“Sajab”), mis mõlemad põhinevad laskuval kromaatilisel helireal. Saariaho teos oli seotud ka Guillaume Apollinaire’i graafilise tekstiga, kus luuletus kujundlikult “sadas”. Minu jaoks on Saariaho muusikas – nii nagu oli ka tema olekus – äärmise poeetilisuse kõrval ka meeldivalt ratsionaalne ja rahulik mõõde. Seetõttu mõjus selle teose esitus Jaanika Kuusiku puhta ja sirge häälega väga lummavalt. Jaanika Kuusik meenutab: ““Il pleut” on õrn ja hõreda mitterütmilise partiiga teos, mis on laulja jaoks vokaalselt nõudlik ning vajab väga head kontsentratsiooni. Esimene kohtumine heliloojaga oli muusikaakadeemias, kus toimus tema meistriklass tudengitele. Mäletan, et mul oli helilooja ees suur aukartus ning pabistasin enne kohtumist kõvasti. Kui Saariaho aga ruumi sisenes, kiirgas temast lahkust ja heatahtlikkust, mis võttis pinged maha. Õnneks meie esitus meeldis talle ka väga. Ta jättis tasakaaluka ja sõbraliku inimese mulje, temaga kohtumine on siiani soojalt meeles.” Huvitavas valguses tuli esile ka Saariaho teos “Iltarukous” (“Õhtupalve”) Pärdi religioosse sisuga muusika kõrval. Selle esitajaks oli teiste seas ka Pärdi muusika esitajana tunnustatud sopran Arianna Savall. Arvestades tema erilise ja spetsiifilise hääletämbriga, kõlasid värskelt ja omanäoliselt tema esituses ka Saariaho suurele ooperlikule häälele kirjutatud laulud tsüklist “Quatre Instants” (“Neli hetke”). Oli nii tore näha, kui rikastavad võivad olla sellised üllatuslikud loomingulised kohtumised. Kui Pärdi ja Saariaho muusika seosed olid pigem ootamatu leid, siis Jüri Reinvere ja Helena Tulvega sidusid Saariahot juba mitmed varasemad isiklikud ja loomingulised kokkupuuted. Korraldasime kontsertide proovid eesti tippinterpreetidega EMTA saalis ning tudengitele avatuna, nii võtsid need isegi natukene meistriklassi mõõtme. Seetõttu oli väga eriline just eesti muusikute isiklik kokkupuude Saariahoga ning tema soovitused ja kommentaarid proovides. Leho Karin meenutab Saariaho avatust interpretatsiooniliselt kaelamurdvalt raske tekstiga teoses “Petals” (“Kroonlehed”). Helilooja oli tunnustanud tema tekstitruuduse taotluse taha takerdumata tekkivat tervikkujundit. Samuti tõi Toomas Vavilov esile Saariaho väga positiivse hoiaku tema teose “Duft” (“Aroom”) esitusele, millest veel teel lennujaamagi olevat Andres Siitaniga räägitud. Kokkupuude Saariahoga oli nii inspireeriv, et selle mõju on kestnud ka aastate jooksul korduvalt tudengitele mängimiseks antud Saariaho teoste kaudu. Ene Nael meenutab: “Kaija Saariaho ja tema teosega “Jardin secret II” kangastuvad mulle erakordsed mälestused – palavikuline partituuri “lahti muukimine”, tehniliselt keerukate elementide harjutamine ning minutiliselt täpne ja tempodelt halastamatu fonogramm. Pinget kruvisid üles veel tüüpiline ajanappus ja viisakalt viimasel hetkel saabunud ettepanek ja teadmine, et saalis istub helilooja ise. Lõpptulemus koostöös Tammo Sumeraga helipuldis päädis sõnadega teose autorilt, mida mäletan siiani: “See kõlas suurepäraselt!” Aitäh, Kaija Saariaho, selle ainulaadse hetke eest laval ja kõikide teiste hetkete eest lava ees. Aitäh, Diana, et tegid selle võimalikuks!” See oli Saariaho teistkordne külaskäik Eestisse, esimest korda väisas ta Eestit juba 1999. aastal, mil tal alles neljakümnendates oleva heliloojana toimus “NYYD”-festivali raames autorikontsert Soome ühe tunnustatuima kammerorkestriga Avanti! Estonia kontserdisaalis. Kaija Saariaho olevat sel kontserdil ise osalenud helipuldis ning toona korraldati ka kohtumine Soome instituudis, kus temaga vestles Erkki-Sven Tüür. Tüür meenutab: “Kui olin millalgi 1990ndate teises pooles Helsingi “Musica Nova” festivali üks teemaheliloojatest, vestlesime seal Kaijaga mitmel korral. Ta kirjutas mulle pärast kirja, milles olid mõned mulle väga olulised mõtted minu tolleaegse helikeele kohta ja need mõtted olid üheks oluliseks aspektiks, mis stimuleeris mind edasi liikuma. Olen siiamaani talle selle eest tänulik”. Täna, lugedes Kaija Saariahole üle maailma ilmuvaid järelhüüdeid, jäi mulle enim silma tema enda otsekui hüvastijätukõne kõigest mõni kuu tagasi, kui Soome president andis talle märtsis üle Academician of Arts’i kõrge tiitli. Seal rõhutas Saariaho, kuidas temal oli nooruses õnne tunda ühiskonna tuge enda kujunemisel heliloojaks. Selle kõrval ilmutas ta aga lihtsalt, kuid veenvalt ja liigutavalt oma muret tänapäeva maailma turumajanduse ülemvõimu ning tulevaste põlvede heliloojate loominguliste võimaluste üle. Ta andis sümboolselt üle oma tunnustuse just noorema generatsiooni heliloojatele, julgustades iga loomingulist eneseväljendust ja püüet ning kutsudes ühiskonda seda piisavalt toetama, usaldama ja väärtustama. DIANA LIIV

Igaühel on ilus hääl. Nii algab Jo Estilli lauljatele, õpetajatele ja terapeutidele mõeldud vokaalpedagoogika kaheosaline kursus (edaspidi EVT ehk Estill Voice Training). Eestis tänaseks kolm korda toimunud Estilli häälekoolitus esindab mudelit, mis on üks mitmest levinud uuemast hääleseade koolkonnast maailmas. Selle õpetamiseks on vaja põhjalikku ettevalmistust ja kindlate reeglite järgi omandatud kvalifikatsiooni. Eks ikka selleks, et õpilane saaks valvsa kõrva all oma häält võimalikult turvaliselt ja tervislikult arendada. Enne koolitust saame kätte töövihiku, mis ütleb kokkuvõtvalt järgmist: EVT õpetab hääle tekitamise süsteemi individuaalsete anatoomiliste struktuuride isoleeritud kontrolli. See tähendab seda, et õpitakse hääle tekitamiseks vajalikke lihaseid eraldiseisvalt kasutama. Koolituse esimeses osas keskendutaksegi hääle tekke füsioloogilisele poolele. Õpime vastavalt oma võimetele selgeks, kuidas kasutada oma hääleaparaadi osi eraldi ja kuidas nad muudavad meie hääle kõla ja värvi. Vastavalt võimetele sellepärast, et oma individuaalses unikaalsuses ei pruugi nii mõnigi harjutus üldse välja tulla, mida naaber võibolla mängleva kergusega sooritab. Kui pehme suulae tõstmine tuleb hästi välja, siis sõrmuskõhre kallutamist tuleb mul kodus veel edasi harjutada. Hääletekitamise struktuure, mille variatsioone me õppisime, on 13. Nende hulgas on näiteks valehäälepaelad, keel, kilpkõhr, sõrmuskõhr, lõug, huuled, pehme suulagi ja torso. Variatsiooni määrab iga struktuuri ehk hääleaparaadi osa liikumise võime, suund ja iseloom. Sinna juurde lisatakse ka pingutuse aste, mida hinnatakse kümnepallisüsteemis. See tähendab piltlikult seda, et õpitakse näiteks valehäälepaelu tunnetama ning keskmisest puhkeasendist kokku ja tagasi tõmbama, ilma et miski muu kaasa liiguks. Sealjuures hinnatakse pingutust, kus vastavalt maksimaalne tagasitõmme on 10 ja minimaalne 1 palli. Nii õpid sa eristama selle konkreetse anatoomilise struktuuri mõju oma hääle kõlale. Harv ei ole ka olukord, kus oma hääleaparaadi osi õpitakse tunnetama ja kontrollima õpetaja hääle kõla matkimise kaudu, aga tulemuse kuulamine töötab eelkõige siiski kontrollmehhanismina. Eesmärk on õppida tundma oma lihaste tööd. Suureks abiks on käemärkide süsteem ja nendega haakuvad skeemid töövihikus, mis matkivad hääleaparaadi osade ehitust ja liikumissuunda. Väga olulise osa õppetööst moodustab ka põhjalikult läbi töötatud terminoloogia, mis on üheselt mõistetav ja märksõnadena lihtne kasutada igas vanuses õpilastega. Koolituse teises osas kombineeritakse varem õpitud struktuure ja kindlate valemite järgi moodustatakse kuus häälekvaliteeti: kõnehääl, falsett, tihkuv hääl, nasaalne twang, oraalne twang, ooperi hääl ja beltimine (tuntud ka kui kõrge rinnahääl). Sain sellelt koolituselt väga palju selgust ja uusi oskusi enda hääle teadlikumaks kasutamiseks ning tõhusaid töövahendeid oma lauluõpilaste juhendamiseks. Ma ei ütle, et see on kõige õigem ja tervislikum meetod hääle õpetamiseks, aga see on minu hinnangul ja kogemusel kindlasti üks parimaid võimalusi. Estilli hääle treeningu sertifikatsiooni keskus asub USAs Pittsburghis, kuid hääletreenerite võrgustik ulatub tänaseks üle kogu maailma. Eestis veel kvalifitseeritud õpetajaid ei ole, seega on koolituse Eestisse tooja Dorte Hyldstrup pärit hoopis Taanist. Küsisin temalt mõned küsimused: Mis on EVT sinu jaoks ja kuidas see sinu ellu jõudis? Olid siis õpilane või juba õpetaja? Dorte Hyldstrup: Minu jaoks on Estilli vokaalpedagoogika viis, kuidas ma häälest mõtlen. See on olnud nii alates 1988. aastal Jo Estilliga kohtumisest ja ma pole seni veel leidnud midagi, mis suudaks selle mudeliga võistelda. Pärast 1988. aastal Taani kuningliku muusikaakadeemia lõpetamist läksin New Yorki Jo Estilliga töötama. Ma otsisin klassikalise laulu ideaalile suunatud traditsioonilisele hääle õpetamise viisile alternatiive. Jazz-pop lauljana teadsin ma, et hääl võib kõlada nii paljudes erinevates variatsioonides ja vokaalpedagoogina otsisin ma alati oma õpilastele eesmärkide saavutamiseks parimaid võimalikke vahendeid. Mis sulle EVT juures kõige rohkem meeldib? Mulle meeldib selle mudeli puhul kõige rohkem esteetilise vabaduse osa. Et “igaühel on ilus hääl”, mis tähendab seda, et sina kui laulja või kõneleja oled ise see, kes otsustab, mida see “ilus” tähendab. Õpetajana tähendab see seda, et sul ei saa õpilasega töötades olla ühtegi esteetilist eelistust. Aga sealjuures ei tohi sound (tämber) hääle tervist ohvriks tuua. Mulle meeldib ka see mudel tervikuna, sest selle kaudu ma mõistan, kuidas hääl toimib ja kuidas seda arendada. Kas EVT mudel on aja jooksul ka muutunud? Kuidas? See pole eriti muutunud. Mõned terminid on muutunud, aga tähendus mitte. Päris alguses kategoriseeris Jo Estill “hääle figuurid” (figures for voice) läbi võimsuse, allika ja filtri – praegu me seda ei tee, kuna mõistame, et hääl toimib dünaamiliselt. Milles seisneb EVT tervislikkus? EVT kõige olulisem põhimõte on, et häälepaelte tasandil kasutatakse alati “kõige mugavamat vokaalset pingutust”. See pingutus muutub ühelt häälekvaliteedilt teisele liikudes ja samuti hääle kõrgust muutes. Kui selline mugavus peaks kaduma, siis saab alati oma tervisliku häälekasutuse juurde naasta valehäälepaelu puhkeasendist suunaga väljapoole tõmmates. Kontroll valehäälepaelte üle on üks 13-st Jo Estilli välja töötatud harjutusest. Igaüks neist keskendub ühele anatoomilisele struktuurile, mis mõjutab hääle kõla. Kellele on see mõeldud? Estilli vokaalpedagoogika on mõeldud kõigile. Kõnelejatele, lauljatele ja näitlejatele. Täiskasvanutele ja lastele. Õpetajatele, logopeedidele ja teistele häälega tegelevatele spetsialistidele. Milliseid probleeme see sinu hinnangul kõige tõhusamalt lahendab? On keeruline ainult ühte asja välja tuua. Selle mudeliga saab lahendada nii palju probleeme. Rohkem võimsust, rohkem dünaamikat, parem intonatsioon, rohkem tugevust ja vastupidavust, kuidas lahendada probleeme registritega, rohkem värve, rohkem ambitsioone jne. Millised on levinumad probleemid lauljate hulgas? Millised kõnehääles? Tüüpilisemaks lauljate probleemiks võib pidada liiga tugevat kõhulihaste abil tekitatud õhusurvet. Kõnehääles – ilmselt valehäälepaelte kokkutõmbumist ja liiga vähest projektsiooni. Mida kujutab endast Estilli Voiceprint-programm ja mille jaoks on see vajalik? Voiceprint-programm teeb reaalajas spektraalanalüüsi ja sellega saab häält kuvada, salvestada ja uuesti esitada. See annab olulist tagasisidet helikõrguse ja hääle kvaliteedi kohta, et toetada fokuseeritud ja läbimõeldud tööd häälega. Me kasutame seda ka kui haridusliku programmi osa. Kuidas saada Estilli treeneriks? Kellele seda soovitad? Estilli treeneriks saamiseks peab olema kirg hääle ja hääle treenimise vastu. Õpingute ajal omandad sa oskuse oma häälega demonstreerida kõiki hääle figuure ja kuut häälekvaliteeti. Sa pead teadma teooriat, millel Estilli mudeli põhineb, ja õppima seda ka edasi andma. Ma soovitan treeneriks õppida kõigile, kellel on kogumusi lauljana või logopeedina. Loomulikult võib seda mudelit oma töös kasutada ka ilma treeneri sertifikaadita. Sel juhul ei saa ennast Estilli treeneriks nimetada. Millised on Estilli pärandi arengusuunad teadustöö valdkonnas? Millised on viimased uudised? Tänasel päeval keskenduvad uuringud kuuele häälekvaliteedile, kasutades selleks uusi tehnoloogiaid nagu 2D ja 3D MRT. Samuti uuritakse Estilli mudelil põhineva teraapia mõju hääle patoloogiatele. Ma arvan, et tulevik toob rohkem valgust häälepaelte vibratsioonimustrite teemal.

Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoor on Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) juures tegutsev neidudekoor, mis tähistab saabuval sügisel oma 20. tegevusaastat. Hariduskolleegium võrsus omal ajal lapsevanemate soovist kasvatada oma lapsi keskkonnas, mille väärtused ühtiksid perede väärtustega ning mis võimaldaks ja toetaks lapse terviklikku kujunemist ja võimete arenemist anneteks. Kuna haridus on kultuuri funktsioon, on haritud inimeseks kujunemisele kaasa aitamiseks VHK-s algusest peale rõhku pandud kultuurielule. Tuginedes kristlikule väärtussüsteemile ja asudes keskaegses vanalinnas, on VHK-le eriomane varajase muusika viljelemine, meistri-selli suhtele tuginev käsitöö- ja kunstiprogramm ning näiteks ka ladina keele õppimine – vaimse ja kultuurilise pärandi hoidmine ja edasi kandmine. Koori sünd Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoor sai iseseisvaks kollektiiviks 2003. aastal. Koori dirigent on olnud selle loomisest alates Maarja Soone. Vanalinna Muusikamaja kooridele pandi alus 1993. aastal, kui VHK õpilastest loodi olemasoleva poistekoori kõrvale tütarlastest koosnev mudilas- ja lastekoor. Praeguseks on välja arenenud neljaastmeline õppestruktuur: Vanalinna Muusikamaja I klassi mudilaskoor, mudilaskoor (II–III klass), lastekoor (IV–VI klass) ja tütarlastekoor (VII–XII klass). Kõigi kooride lauljad on õppinud VHK muusikakoolis ning koori tööd hõlbustab asjaolu, et kooli ja huvikoolide tegevus on integreeritud – kooritunnid toimuvad koolipäeva sees ja on tunniplaanis. Repertuaar Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoori repertuaar on väga mitmekesine. Välja joonistuvad kaks põhisuunda: erinevate ajastute vaimulik muusika ning eesti heliloojate originaalmuusika ja rahvalaulutöötlused. VHK-s tähistame ühiselt kooli- ja kirikuaasta tähtpäevi erinevates pühakodades, nõnda tingivad repertuaari suuresti sündmused ja esinemispaigad ise. Kuid veel olulisem on, et lauldav muusika edastaks sõnumit, mis vahendab meie jaoks olulisi väärtusi, ning kannaks endas teatavat vaimset ja kultuurilist pärandit. Vilistlaste ja praeguste lauljatega vesteldes selgub, et on laule, mille juurde ikka ja jälle tagasi tullakse ja mis moodustavad justkui koori kullafondi. Sinna kuuluvad Cyrillus Kreegi, Veljo Tormise, Arvo Pärdi, aga ka koori juures aastaid koori- ja kontsertmeistrina töötanud Andres Lemba teosed. Viimase kirjutatud “Laudate Dominum” (2012) ja “Ave Maria” on pühendatud Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoorile. Koostööd on tehtud ka paljude teiste heliloojate ja interpreetidega ning muuhulgas on tütarlastekoor olnud eesti heliloojate uudisloomingu esmaettekandja: Mart Siimeri “Miikaeli mõõk” (2002), René Eespere “Mater Rosae” (2003), Mirjam Tally “Öö on öö” (2004), Robert Jürjendali “Rändajale” (2005). 2006. aastal ilmus kooril CD “Karjase päev”, millel kõlavad eesti rahvalaulud Cyrillus Kreegi ja Veljo Tormise seades. 2012. aastal ilmus koostöös Arvo Pärdi keskuse ja VHK muusikakooliga DVD “Mängime Pärti”, kus laulude salvestused ja proovid käisid käsikäes heliloojaga tema enda juhendamisel. Eesti kooriühing on kahel korral nimetanud tütarlastekoori aasta koori nominendiks (2007 ja 2009). Eelmise hooaja (2021/2022) jõulukontserdil kandsime Niguliste kirikus ette Benjamin Britteni teose “A Ceremony of Carols”, mis on kirjutatud koorile, solistidele ja harfile. 2022. aasta kevadel saime olla koraalikoorina osa J. S. Bachi “Johannese passiooni” ettekandmisest Kaarli kirikus Klaaspärlimäng Sinfonietta saatel Andres Mustoneni juhatusel. Kooril on alati olnud sügav armastus ka laulupidude vastu. Laulupeoaastatel oleme niisiis pühendunult tegelenud ka peo repertuaariga. Kuna koori dirigent Maarja Soone on olnud mitmetel laulupidudel dirigendipuldis, oleme osalenud ka laulupeo seminaridel, kus koorijuhtidele peo repertuaari tutvustatakse. Samuti on meie lauljad laulupidudel solistidena üles astunud. Inimesed Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoori on 20 aastat juhatanud Maarja Soone, kes oma siiruse ja musikaalsusega jätkuvalt innustab lauljaid muusikaga tegelema. Maarjast kiirgab headust, sooja vastutulelikkust, kuid seejuures on ta oma töös alati väga terane ja täpne – tõeliselt pühendunud. Tähelepanuväärne on tema detailitäpsus ja lugude sihikindel viimistlemine – lood töötatakse viimse pisiasja ja fraasini läbi. Maarja head pedagoogitööd meenutab üks vilistlane: “Tema musikaalsus ja õpetamisoskus on midagi, mida minul on temalt vilistlasena veel siiani õppida.” Seejuures on Maarja arusaam muusikast meile pikaajalise koostöö tulemusena nii omaseks saanud, et mõni laulja peab koorilauljate ja dirigendi vahelist sünergiat just selleks põhjuseks, miks ta üldse kooris käib. Maarja käe all on väga kindel ja hea laulda. Tütarlastekoori koormeister on sellest aastast Marite Oroperv, kes laulis ise mõni aeg tagasi veel samas kooris. Rõõmustav on näha, et vilistlased jõuavad ikka ringiga tagasi oma koori juurde. Vokaalpedagoogina on koori juures juba palju aastaid töötanud Anu Aimla, kellest kiirgab igas proovis meeletult tegutsemisrõõmu ja kes meid väsimatult innustab. Esinemiste eel on Anu see, kes lisaks häälte lahtilaulmisele ka lauljaid motiveerib ja suudab naeratused näole võluda. Oleme väga tänulikud, et meie koori juures tegutseb ka Kaisa Lõhmus, kes aitab meid kontsertide ja reiside korraldamisel. Kontserdid ja reisid Kooril on aktiivne kontserdielu: lisaks oma kooli sündmuste (aktused, ühiskontserdid) ja kirikuaasta tähtpäevade tähistamisele on tavaks saanud anda hooaja jooksul kaks iseseisvat kontserti – jõulude ajal ja kevadel. Õppeaasta suurim koolikontsert on alati emadepäeva paiku Estonia kontsertsaalis, kus lisaks tütarlastekoorile astuvad lavale kõik Püha Miikaeli kooli ja VHK muusikakollektiivid. Aeg-ajalt on meil olnud võimalus kaasa aidata ka noorte dirigentide õpingutele, osaledes Eesti muusika- ja teatriakadeemia üliõpilaste või VHK gümnaasiumi muusikaharu õpilaste dirigeerimiseksamitel. Lõppenud hooajal aga oli meil võimalus kaasa teha legendaarse koorijuhi ja pedagoogi Silvia Melliku 90 aasta juubeli tähistamisel. Eks ikka seetõttu, et Maarja on Silvia Melliku õpilane Kooril on olnud tavaks võtta igal hooajal ette ka üks välisreis. Tütarlastekoor on edukalt osalenud ja auhindu saanud paljudel kõrge tasemega rahvusvahelistel konkurssidel ja festivalidel ning esinenud Euroopa linnade kontserdisaalides ja kirikutes, muuhulgas Venemaal, Poolas, Soomes, Rootsis, Ungaris, Leedus, Belgias, Norras ja Baskimaal. Aga ka 2010. aastal USA-s, mil meid kutsuti esinema Põhja-Ameerika koorijuhtide konverentsi avakontserdile. Külastasime Chicagot ja Minneapolist ning andsime ühtekokku 12 kontserti kirikutes ja ülikoolides. Ameeriklased võtsid meid väga soojalt vastu ja kontsertide kõrval saime kohtuda ka paljude uute inimestega. Eriline kogemus oli laulda Chicago Eesti Majas kohalikele eestlastele, keda meie isamaalised laulud pisarateni liigutasid. Pandeemia-aastad ja sellega seotud takistused õppetöös mõjutasid ka koorielu ning kontserte ja reise polnud kuidagi võimalik korraldada. Möödunud õppeaasta oli seda erilisem, et toimus esimene välisreis pärast pikemat pausi: 2023. aasta märtsis osalesime Viinis 32. Franz Schuberti nimelisel rahvusvahelisel koorikonkursil, noortekooride kategoorias. Kogemus osutus seda erilisemaks, et meie üllatuseks võideti koori pea 20 tegutsemisaasta jooksul esmakordselt grand prix. Lisaks sellele kõrgele tunnustusele saime ka oma kategooria võidu ja eriauhinna Schuberti teose esituse eest. Koorireisid teeb oluliseks see, et need ühendavad lauljaid ja suurendavad ühtsustunnet. Kuid konkursireisid panevad ka lauljate hääled proovile ja testivad vastupidavust. Nimelt algas Viini reisi esimene päev kl 3.30 kogunemisega Tallinna lennujaamas ning sama päeva õhtul kl 22 tuli juba esineda Viini Stephansdomi katedraalis, kus toimus konkursi avakontsert. Reisi jooksul anti kontserte lisaks katedraalile ka kaubakeskuses, vanadekodus ning Viini kontserdimaja saalides. Viini reisist jääb meelde meeletu tänutunne nii õpetajate ja reisi korraldajate kui ka kohalike vastuvõtjate vastu. Malta ordu suursaadik Eestis, Tema Ekstsellents Manfred Ritter Mautner von Markhof, võttis meie esinemisi väga südamesse ning pakkus kogu koorile rikkaliku lõunasöögi ning Viini Eesti suursaadik tuli meid samuti tänama, et Eesti kultuuri muusikas Austrias tutvustame. Reiside eesmärk pole aga kunagi üksnes kontserte anda, vaid koori juhtide jaoks on oluline võimaldada lauljatel ka teiste riikide kultuuri ja kombeid avastada ja tundma õppida. Lauljad väärtustavad seda väga ja peavad Viini reisist saadud meeldejääva konkursikogemuse juures tänuväärseks just seda, et vaba aega oli rohkesti ning linnaga sai põhjalikult tutvuda. Üks laulja meenutab koorireise nii: “2019. aasta sõit Poola oli väga meeldejääv, sest saime parima dirigendi tiitli ning konkursi üldarvestuse teise koha! Unustamatuks osutus ka viimatine Viini reis, sest saime klassikalise muusika pealinnast grand prix’ga koju tulla! Muidugi muutis reisi olulisemaks ka see, et tegu oli minu viimase reisiga tütarlastekoori lauljana ja nii väärika tiitliga viimaselt reisilt koju tulla oli hoopis teistmoodi tunne.” Laager Juba aastaid on tütarlastekoori hooaeg alanud augusti lõpus paaripäevast laululaagrit pidades. Kloogarannas toimuvas laagris alustatakse eesoleva hooaja repertuaari õppimist ning tehakse tutvust uute lauljatega VII klassist. Traditsiooniks on saanud uute lauljate proovilepanek ning seejärel vande andmine, nagu ikka kombeks. Vilistlaste ja praeguste lauljate sõnul on olnud Kloogaranna laululaagri tipphetkeks läbi aastate õhtune vaba lava, kus omade ees andeid ja oskusi näidatakse. Lauljad on tänuga maininud ka laagri filmiõhtut, sest viimastel aastatel oleme vaadanud heliloojate portreefilme, mis on tutvustanud meile parasjagu töös olevaid teoseid ja nende autoreid. Laager toob suvise tuulega meid sügisesse aega, kuid annab võimaluse suviselt koos aega veeta. Vilistlased Kuna iga kevadega lõpeb ka ühe klassi koolitee, siis on kombeks saanud õppeaastat kokku võttev piknik, kus vilistlastele head sõnad ja soojad soovid kaasa antakse. Kuna lauljate kooritee on olnud tavaliselt sama pikk kui koolitee, siis ei kipu need mälestused kergelt ununema. Nii on endised vilistlased koori meenutanud: “Igatsen kindlasti laulmist ning just seda, et kunagi oli mul võimalus kaks korda nädalas laulda, sest peale kooli lõpetamist enam nii tihti laulma lihtsalt ei jõua.” “Ma hindan väga, kuidas Maarja ja Kaisa pidasid alati tähtsaks laulude range õppimise kõrval ka kooriliikmetega niisama lõbusa aega veeta, et meil tekiks koorina parem ühistunne.” “Olen tütarlastekoorist kaasa saanud lõputult suure armastuse koorilaulu vastu. Kooris lauldes tundus loomuliku ja enesestmõistetavana, et koolikoor on nii hea taseme ja kõlaga. Nüüd laias maailmas saan aru, et see pole sugugi tavaline.” “Ma olen jäänud igatsema koori ühtsust ja heatahtlikkust. Kuna kõik lauljad on samast koolist, oli kooritunnis alati hoitud tunne ja soe atmosfäär. Tundsin end alati turvaliselt!” “Vanalinna Muusikamaja tütarlastekooril on olnud minu elus oluline roll. Tagasi vaadates on mind ehk enim mõjutanud koori repertuaar, mis on mind sisemiselt väga palju kujundanud ja kasvatanud, õpetanud mind tundma ja tunnetama elu ja inimeseks olemise saladust, mõistma ilu, ajendanud rohkem uskuma, lootma ja armastama. Selle eest olen väga tänulik. Kooris oli meil kõigil nagu üks süda ja üks hing. Maarja ühes teiste õpetajatega suutis meisse külvata sügava armastuse ja lugupidamise muusika, koorimuusika ja laulmise vastu ning õpetas ühise eesmärgi nimel vaeva nägema ja tööd peensusteni lihvima – pühenduma. Meenuvad koorireisid Hispaaniasse (meie esimene suur võit Tolosa konkursil!), Ameerikasse ja Norra, koorilaagrid Kloogal, naljakad juhtumised kontsertidel, laulupeod, projektid erinevate heliloojatega ja hästi palju naeru ja soojust. Olime oma koori ja dirigendi suurimad fännid! Rõõm on näha, et nii tunnevad ka tänased lauljad.” Ühtehoidmine Meie tütarlastekoori iseloomustab üksteise hoidmine ja vastastikune hoolimine. Seda kirjeldab ühe laulja kommentaar: “Mind hoiab kooris see, et me oleme kõik nagu üks suur pere, kõigil on väga soe süda ning kui on probleem, on alati keegi valmis kohe aitama. Väga armastan meie koori ühtehoidvust ja seda, kuidas me konkurssidel-kontsertidel teistele kooridele kaasa elame, isegi siis, kui nad on n-ö meie rivaalid.” Ka Viinis tuldi meid grand prix’ vooru järel tänama selle eest, et me ka teisi koore toetasime ja innukalt aplodeerisime. Plaksutada ja hõikuda meile meeldib ning seda teavad lisaks kooliperele ka teised, kes meiega lava on jaganud või publikust kuulanud. Meie jaoks on elementaarne, et ka teiste võitude üle tuleb rõõmu tunda ja neid sel puhul õnnitleda. Seda rohkem väärtustame enda koori ja inimeste õnnestumisi. Selle tagant paistab ka koorilaulu eripära, kus kordaminekud saavutatakse ühise töö, vaeva, pingutamise ning koostöö tulemusena, mida saab ja lausa peab kollektiivselt tähistama! Sedasama on välja toonud ka üks laulja: “Kooris kohtad alati nii erineva iseloomuga ja omadustega inimesi ja see rikastab meeletult. Kuigi igaüks on erinev, käiakse kooriproovis ikka ühise eesmärgi nimel. See innustab ja motiveerib.” Vanalinna Muusikamaja tütarlastekooris sünnivad väiksemadki asjad alati ühise töö tulemusena, aga seda ikka ennekõike armastusest muusika ja üksteise vastu. Dirigent Maarja Soone oma tööst VHK-s on mul juhendada kolm koori: mudilaskoor, lastekoor ja tütarlastekoor. Eesti muusika- ja teatriakadeemias õpetan dirigeerimist muusikapedagoogika eriala tudengitele ning juhendan nende tööd ka EMTA naiskooris. Lisaks olin palju aastaid rahvusooper Estonia poistekoori koormeister. Need on erinevad ja väga põnevad väljakutsed. On väga huvitav näha koorilaulja kasvamist terve kooliea vältel: mudilasest neiuni (poisist noormeheni) ja et saan seda kulgu ka pisut mõjutada, suunata. Koolikooride koosseis muutub igal aastal ja seetõttu on iga sügis uus algus ka meie koorile. XII klassi lõpetajad jätavad esialgu maha justkui suure “augu”, aga aasta jooksul sirguvad ju uued “vanad”, kelle eeskujul nooremad lauljad kasvada saavad. Arvan, et meie koori näos peegeldub kokkuhoidmine. Ma loodan, et meid liidavad ka ühised väärtushinnangud, vastastikune toetus ja usaldus. Mille järgi valid koorile repertuaari? Repertuaari valikud lähtuvad eelkõige vajadustest. VHK-s tähistame ühiselt kooli- ja kirikuaasta tähtpäevi erinevates pühakodades, nii et sündmused ja esinemise paigad ise tingivad vastava repertuaari. Vaimuliku ja liturgilise muusika kõrval oleme hoidnud kavas alati ka eesti heliloojate loomingut. Väärtushinnangud saavad kujuneda ja kinnistuda ka läbi oluliste luuletekstide, mis on meie hindamatu vara. Millised on koorijuhi ilusaimad hetked? Naudin üldiselt väga protsessi, mis kooritöös saab alguse eesmärkide seadmisest, repertuaari otsimisest, kontsertide, esinemiste, konkursside planeerimisest, korraldamisest, läbiviimisest. Mulle meeldib, kui kooriproovis liigume muusikas koos ühtse kõla, dünaamika või vajaliku värvi suunas. Vahel võtab sellesse kohalejõudmine palju aega, see on individuaalne. Laulja pill on tema keha ning hääl lapse ja teismelise eas pidevalt muutub ja areneb. Häälte kokku “sulatamine” võtab alati aega ja nõuab nii dirigendilt, üksikult lauljalt kui kogu kollektiivilt proovis suurt keskendumist, aga ka süvenemist, kannatlikkust, oskust ja tahtmist teisi kuulata ning teistega arvestada. See on üks suur meeskonnamäng, kus iga üksiku liikme roll on oluline. Sünergia, mis hakkab tööle laulja ja dirigendi vahel. See teekond on minu jaoks alati huvitav ja põnev. Inimeste omavahelised suhted seejuures on väga olulised. Muidugi on ilus, kui protsess viib välja muusikaliselt esteetilise tulemuseni ja tore kui see jõuab ka kuulajani, saab märgatud, tähele pandud laiemalt.

Tartus aprillikuu lõpus esietendunud Eino Tambergi “Cyrano de Bergerac” ei kanna juhuslikult Eesti kauneima ooperi tiitlit. Iga (taas)kohtumine selle teosega on elamus. Ja iga kord otsekui üllatud, kuidas küll ajal, mil muusikas valitsesid enamjaolt kõlaeksperimendid, ratsionaalsus ning värvikad rütmimängud, lõi Tamberg niivõrd romantilise helikeele ja sisuga teose ... Muusikast mitte vähem naudingut ei valmista Jaan Krossi vaimukas, teravalt täpne, samas poeetiliselt tundlik libreto, pakkudes nii äratundmisrõõmu kui ka uusi, värskeid leide. Ooperi tõi lavale Vanemuise balletijuht Mare Tommingas, olles ühtlasi lavastuse kostüümikunstnik, samuti valgus- ja videokujunduse idee autor. “Cyrano” lavapilt on küllaltki minimalistlik, jättes vaataja kujutlusvõimele piisavalt ruumi ja õhku. Sügavama mõõtme laval toimuvale andsid videoinstallatsioon, tundlik valguskasutus ja pisikesed, ent olulised detailid – laest langev luigesulg, vette kukkuvad sõnad, tuules kiikuvad kõrred. Ooperit raamivad read Cyrano kirjadest, mis sisuliselt on väga põhjendatud (ja visuaalselt lummav!), samas lauljaile on see siiski lisaülesanne, kuidas draamateksti võimalikult loomutruult edasi anda. Kogu lavastuse liikumisjoonises on tunda koreograafist lavastaja kätt, staatika karisid suudetakse küllaltki osavalt vältida, langemata samal ajal tühise ja mõttetu sagimise küüsi. Etenduses, järjekorranumbrilt kolmandas, polnud traagelniite peaaegu näha, üksikuid eksimusi tuli ette nii laval kui orkestriaugus, kuid üldjoontes ilmestas õhtut ladus kulgemine. Siinkohal tänusõnad ja kummardus dirigent Risto Joostile ning peakoormeister Aleksandr Bražnikule – “Cyrano” partituur pole kindlasti midagi erakordselt lihtsat ja Vanemuise ooperikoori mehi oli rõõm kuulata. Kuigi sõitsin Tartusse väikese hingevärina ja võibolla ka teatud eelarvamusega, siis pettuda ei tulnud peaaegu milleski. Eriti aga ooperi nimitegelases. Veel päevi pärast etendust rändasid mõtted Simo Breede mõtestatud rollikäsitluse peale, mis vaikselt, ent seda järjekindlamalt endasse haaras, kasvades iga minutiga. Tema Cyranos oli kõike – sügavust, lihtsust, mängulusti, väärikust, eelkõige valitses aga mingi kummaline sisemine rahu kombineerituna erksusega, silmad peegeldamas hingevarjundeid. Ta ei teinud justkui mitte midagi, ta lihtsalt oli. Braavo! Christiani, Cyrano mõtete ja tunnete kauni kehastajana astus üles Oliver Kuusik. Kui ideaalmaailmas peaks Cyrano olema ikka tõepoolest inetu ja Christian väga ilus, siis midagi pole teha, ooperis tuleb vaatajail rakendada aeg-ajalt kujutlusvõimet. Visuaalset erinevust Cyrano ja Christiani vahel oli keeruline täheldada, mõlemad olid üsna ühte mõõtu nii pikkuselt kui kehaehituselt. Cyrano kõrval näib eneseteadlik ja küllaltki pinnapealne Christian kergekaallasena, kuid vaatamata konarlikule algusele on ka tema tegelaskujul oma kindel areng, teekond, mille lõpp määrab paljuski ülejäänute saatuse. Mind on alati vaevanud küsimus, kas tõesti peab Christian nii rumal olema ja kas seda peab veel ka võimendama ... Kuusiku koomilised hetked olid aga tõepoolest väga nauditavad (rõdustseen!), samas III vaatuse siiras monoloog vaat ehk kõige hingepuudutavam. Kõige nõrgem tegelaskujudest on Roxane, õigem oleks vast isegi öelda, kõige pealiskaudsem. Tamberg on Roxane’i kergemeelsuse valanud äärmiselt kaunisse muusikalisse helikeelde, kus fiorituure ja melisme voolab otsekui küllusesarvest. Partii on kirjutatud Anu Kaalu vokaalset eripära silmas pidades, ja kuigi koloratuure ja liikuvust on vokaaljoonises palju, peab see paradoksaalsel kombel olema võimalikult lihtne ja loomulik. See, mida kuuleme, on Roxane’i olemuse peegeldus. Mida sügavamaks ja “täiskasvanumaks“ Roxane muutub, seda vähemaks jääb tema partiis ka elegantset kapriissust. Pirjo Jonase puhul tahaks toonitada, et lavakujuna on saavutatud pea sajaprotsendiline täistabamus, see on ilmselgelt tema roll, mida ta suudab kanda välja ka näitlejana, kuid vokaalis igatseks rohkem muretut kergemeelsust ja vabadust. Kõrvalrollidest tegi särava etteaste Rasmus Kull vilka ja värvika Ragueneau’na, samuti äratas kohest tähelepanu Kristjan Häggblomi Poeet. Jätkem see nimi meelde! Suure üllatuse valmistas finaal, kus naiskoor oli meeskoori vastu vahetatud. Kaugusest kostvad hääled manasid esile kõlaliselt kauni atmosfääri, kuid hetkeks välgatas siiski ketserlik mõte, et kas tõesti Roxane viibib meeste kloostris … Samas võib seda vangerdust vaadata muidugi hoopis laiemalt, ehk oli see hoopis Christiani hääle kaja, mis Roxane’i kloostrimüüride vahel aastaid saatis? Küll aga tekitas täielikku nõutust asjaolu, et osa Tambergi muusikast oli justkui puudu. Hakkasin paaniliselt mälus sobrama, kas ooperist on ehk mitu versiooni, mis on sisuline põhjendus teistsugusele lõpplahendusele ja kas selline “lõikumine” on üldse kuidagi eetiline. Välja oli jäänud Cyrano surmahetk, samuti Roxane’i kõige olulisem lause: “Ühest armsamast kaks korda ilma jään” – kvintessents, mis avab ja valgustab niivõrd paljut. Lõpuks ometi näeb Roxane tervikpilti, kuid mõistmine tuleb liiga hilja. Kõik jäi kuidagi õhku rippuma, lahendust ei saabunud tegelikult ei Cyrano ega Roxane’i jaoks. Jah, oli vaikus, oli eemaldumine, äraminek, kuid Roxane nagu ei suutnudki Christiani küljest lahti lasta. Mõistusega võttes sai ta kõigest justkui aru, südameni see aga ei jõudnud ... Uus lõpplahendus muutis mitte ainult lõppu, vaid avas mõneti täiesti uue sisulise teelahkme. Kahtlemata on lavastajal õigus oma nägemusele, aga midagi minus jäi siiski taga igatsema seda Tambergi õrnalt helisevat lõppakordi, mis oleks jutustusele pannud kauni punkti. Sellegipoolest pean lavastust Vanemuise teatri suureks õnnestumiseks ja kindlasti tulen lähitulevikus ka teist koosseisu vaatama. Armastuse teema tundub tänapäeval kuidagi kulununa, me pruugime seda sõna tuhandeid kordi, kulutame teda, tajumata kunagi päris lõpuni, mis see on. Isetus, alandlikkus, suuremeelsus – kui võõrad tunduvad need mõisted meie aja kontekstis. Ja ometi on see teema aktuaalsem kui kunagi varem. Armastus pole teene teene vastu, vaid midagi, mille me anname ära südame soovil, midagi vastu nõudmata. Aitäh teatrile selle meeldetuletuse eest! Eino Tambergi ooper “Cyrano de Bergerac”. Edmond Rostandi värssnäidendi tõlkinud ja libreto koostanud Jaan Kross. Lavastaja, kostüümikunstnik Mare Tommingas, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigendid Martin Sildos, Taavi Kull, valguskujundaja Andres Sarv, videokujundaja Juho Porila, koormeister Aleksandr Bražnik. Osades: Cyrano de Bergerac – Raiko Raalik või Simo Breede, Roxane – Pirjo Jonas või Maria Listra, Christian de Neuvillette – Oliver Kuusik või Juhan Tralla, krahv de Guiche – Tamar Nugis või Atlan Karp, Ragueneau – Rasmus Kull või Heldur Harry Põlda, kolm poeeti – Oliver Timmusk, Kristjan Häggblom, Taavi Tampuu; Vanemuise ooperikoori meesrühm ja sümfooniaorkester. Esietendus 22. aprillil Vanemuise väikeses majas, vaadatud etendus 5. mail.

See 30. mai õhtu Tallinna Metodisti kirikus oli mitmes mõttes tähenduslik – vaimselt rikastav, mitmekesine ja erilise õhustikuga, kust oli palju kaasa võtta. Kammerkoor Voces Tallinn tähistas helilooja René Eespere 70. sünnipäeva autorikontserdiga. Esitatavad teosed olid hoolikalt valitud, moodustasid suurepärase terviku ning kuulaja sai vaimustava sisse- ja ülevaate helilooja kooriloomingust. Lahkusin kontserdilt täielikus lummuses ning kuuldu hoidis mind kütkes järgnevatelgi päevadel. Kava moodustasid teosed aastatest 1992–2013, valdavalt ladinakeelsetele tekstidele. Mind jäi saatma mõte, et valitud teosed olid eripalgelised, samas moodustasid n-ö kokkuköidetult hea terviku, kust miski ei puudunud. Mida teos edasi, seda rohkem kuuldu haaras ning publikul mõtet uitama ei lasknud – kogu aeg oli huvitav ja üllatusterohke. Kava oli paras proovikivi kõigile esitajaile ja kontserdi õnnestumisele aitas kaasa ka esinemispaik Metodisti kirik. Sealsed akustilised tingimused ja võimalus esituskohta vahetada (koos oreliga musitseerimiseks liiguti teisele lavale) tuli koorile suuresti kasuks. 1986. aastal kirjutas Eespere “Kaks jubilatsiooni”, mis on tänaseni paljude segakooride kavades ja sellest tsüklist sai alguse tema ladinakeelsete kooriteoste jada, millest mitmeid ka sel kontserdil kuulata sai. “Nonne amor perennis est, nonne amor manet?” – “Kas armastus on igavene, kas armastus jääb püsima?” Need Catulluse värsid kõlasid kontserdi avaloos “De amore aeterna”. Ladina keel kui klassikaline kultuurkeel on oma kõlaomaduste ja vokaalide rohkuse poolest laulmiseks eriti sobilik ning seetõttu olid esitused paeluvad ja sundisid keeletundlikku kuulajat kavaraamatut uurima. Helilooja jälgib tähelepanelikult teksti kulgu, tugevdades sõnumit muusikaliste vahenditega – värvid, varjundid, aktsendid. Eespere tunneb põhjalikult koori kui instrumenti – selle hääleomadusi, kõla võimalusi, dünaamilist mitmekesisust. See kõik avaldus täiel määral “Festina lente’s” (tekst ja tõlge Anne Lill). Sõna jälgiv tõtlik rütm vaheldus tasakaalustatud rahulike lõikudega, kus on küllalt heitlik meloodia soprani jaoks, variantide rohkus. Kõnealune laul, tõlkes “Rutta aeglaselt”, on kirjutatud 1996. aastal ja on kooridele omamoodi meelispala, mida on palju esitatud. Meenub aastatetagune Tallinna muusikakeskkooli kammerkoori tõlgitsus dirigent Evi Eespere juhatusel, milles oli nooruslikku särtsu, värskust, isegi rahutust. Voces Tallinna ettekanne oli eakohaselt tummise kõlaga, läbitunnetatum ning “aeglaselt ruttamine” lauljatel hästi tajutud ja edasi antud. Helilooja lisab kooripartituurile ka instrumente, et rikastada ja täiustada kooskõla. Nauditavad esitused olid “Mater rosae” (2003) – originaali esiettekanne oreliga, ja “Ristimetsa ilmutus” (2004) instrumentidega, kus flööt, harf ja löökpillid demonstreerisid iseäranis õhulist ning läbipaistvat kõla, mis eepose teksti imehästi toetas. Helilooja enda tekstile loodud ja emakeeles lauldud “Seitsmevennapäev” ning eelpool mainitud “Ristimetsa ilmutus” (tekst “Kalevipojast”) sobitusid suurepäraselt kavasse ja tekkis tugev side ladinakeelsete palvetega. “Loits ja palve” (2004) esitati kahes keeles – valitud lõigud Läti Henriku “Liivimaa kroonikast” ladina keeles ja helilooja enda loodud tekst lauldi eesti keeles. Ettekandesse oli kaasatud meesvokaalgrupp ja klaveril musitseeris Siim Selis. 1992. aastal valminud “Invocatio” (“Pöördumine”) võttis kuulaja oma haardesse. Gert-Heiko Kütaru tumedatämbriline bariton haakus hästi orelil valitud registritega ja tekkis eriline sümbioos solisti, oreli, koori ning löökpillide vahel. Kontserdi peakangelane oli aga kammekoor Voces Tallinn (nime vahetati 2019. aastal). Toetan väga hääleseadja Eha Pärja mõtet, et ta pole ammu kuulnud koori nii hästi laulmas. Homogeenne kõla, tasakaalus häälerühmad, nüansirikas ettekanne ja mis peaasi – Eespere looming kõlas vaimustavalt hästi! Nauditav da capo al fine. Koori asutajadirigent on Risto Joost. Noor andekas muusik viis koori kiiresti kõrgele tasemele ja nüüdseks on tema tegevusväli väga laiahaardeline, hõlmates muusikateatri juhtimist, orkestridirigeerimist ning lauljana tegutsemist. Joosti taastulemine koori juurde oli kahtlemata liigutav sündmus nii kollektiivile kui kuulajaile. Justkui sümboolselt oli kontserdi lõpunumbriks valitud pala “Voces musicales” (“Muusikalised hääled”), tekst ja tõlge Anne Lill: “Voces memorabiles portant fabulas – ut expectando audiamus, ut praestolando sentiamus” ehk “Meeldejäävad hääled toovad lugusid – et kuulataksime oodates, et tunnetaksime otsides. Võis tajuda, kuidas koor neelas endasse dirigendi väge ja tekkis energiavahetus, millest kantud laeng lendas publikusse. Tänuliku kuulajana lõpetaksin Anne Lille sõnadega tekstist “Voces musicales”: “Kõrgelt kõlav viis, nii ülevad helid, laskuvad tundelikesse hingedesse”. René Eespere autorikontsert “Loitsud ja palved” 30. mail Tallinna Metodisti kirikus. Kammerkoor Voces Tallinn, dirigent Risto Joost, koormeister Kristi Jagodin. Kaastegevad: Pipilota Neostus – flööt, Eda Peäske – harf, Siim Selis – klaver, Ene Salumäe – orel, Anni Karu, Brita Reinmann, Robert Valdna – löökpillid.

Tänavuse Pärnu muusikafestivali üks kuulsamaid külalisi on originaalne türgi pianist Fazıl Say. Festivali lõppkontserdil 21. juulil esitab ta koos Eesti Festivaliorkestri ja Paavo Järviga Beethoveni 3. klaverikontserdi. Fazıl Sayd võib iseloomustada kui XXI sajandi ühte väljapaistvamat kunstnikku, keda pole võimalik mingi kindla žanri ega rolliga siduda. Ta pole mitte üksnes geniaalne pianist ja helilooja, aga ka improvisaator, kes on võitnud palju mainekaid auhindu ning pälvinud kriitikute ja rahvusvahelise publiku tunnustuse. Ehkki koolitatud lääne klassikalise muusika parimate traditsioonide vaimus, on Say süda ikka Anatoolias, sest tema arranžeeringud pakatavad uutest ja põnevatest harmooniatest ning loomingulised eksperimendid ulatuvad sedavõrd kaugele, et ajavad klassikalise muusika veendunud austajail nii mõnigi kord suled turri. Üks on siiski kindel – Sayle meeldib mängida muusikat, mis teda inspireerib, ja mängida seda nii, nagu ta seda tunnetab. Ja ometi oleks võinud minna hoopis nii, et see tänaseks ülivõrdes kiidetud kunstnik võinuks muusika juurde üldse mitte jõuda, sest tema tee oli pigem suur juhuste kokkulangemine, või nagu seda elus ikka ette tuleb – õnnetuses peituv õnn. Pianist suure algustähega 14. jaanuaril 1970 Ankaras sündinud Fazıl Say kasvas üles intellektuaalide perekonnas. Tema vanaisa oli matemaatik ja insener, isa Ahmet Say muusika- ja kirjandusteadlane, ema Gürgün Say aga farmatseut. Vanemad ei suunanud Fazıli muusika juurde sugugi teadlikult, vaid ainult seetõttu, et huule- ja suulaelõhega sündinud Sayle tehti varases lapsepõlves mitu operatsiooni. Et suulagi korralikult sulguks ja kõnevõime kiiremini paraneks, soovitasid arstid tal mõnda puhkpilli mängida. Seda soovitust järgides pandigi kolmeaastane Say flööti mängima ning peagi oli selge, et poisil on märkimisväärne muusika- ja matemaatikaanne. Esimene meloodia, mida ta flöödil jäljendada püüdis, polnud mõni lihtne lastelaul, vaid isa mängitud plaadilt kuuldud sümfoonia peateema. Ka neljakohaliste numbrite korrutamine tuli nelja-aastasel poisil nagu muuseas välja. Poja muusikaannet märganud vanemad suunasid Fazıli seejärel Mithat Fenmeni juurde klaverit õppima. Fenmen oli ise Pariisis Alfred Cortot’ ja Nadia Boulanger’ juures õppinud ning Türki naasnuna avas oma erastuudio. Õpilase äärmist andekust tajudes lasi Fenmen noorel Sayl igas tunnis enne tavapäraste harjutuste ja etüüdide juurde asumist mingil igapäevaelu puudutaval teemal improviseerida. Pole kahtlustki, et just sellest ajast on pärit Say improvisatsioonioskus, milleta ta poleks see pianist ja helilooja, kellena me teda täna tunneme. Siiski, juba kuue-seitsmeaastaselt luges Fazıl innukalt ka kuulsate heliloojate elulugusid, mis vaimustasid teda sedavõrd, et ka temal tekkis unistus heliloojaks saada. Kaheteistkümneaastaselt astus Say Ankara konservatooriumi, mille lõpetas tavapärase üheksa aasta asemel viiega. Selle aja jooksul õppis ta klaverit Kamuran Gündemiri juures, täiendas oma teadmisi kaasaegses muusikas Ertuğrul Oğuz Firati tundides ning õppis kompositsiooni İlhan Barani käe all. Ka Baran oli õppinud Pariisis Henri Dutilleux’ juures, nii et ühes hilisemas intervjuus on Say naljatamisi öelnud, et kõik tema peamised õpetajad Türgis on tulnud Pariisist. Võibolla oleks Pariisi õppima suundunud ka Say ise, kui 1986. aastal poleks kontserditurnee käigus Ankarat külastanud saksa helilooja Aribert Reimann ning ameerika pianist David Levine. Olles Sayd juhuslikult konservatooriumis esinemas kuulnud, tormas Reimann vaimustunult Levine’i juurde, öeldes, et too peab Sayd tingimata kuulma, sest “poiss mängib nagu kurat”. Nii juhtuski, et 1987. aastal astus Say Schumanni-nimelisse Düsseldorfi muusikakõrgkooli Levine’i klaveriklassi, kus õppis kuni armastatud õpetaja surmani 1993. aastal, ent võttis tihti osa ka Menahem Pressleri meistrikursustest. Say on hiljem meenutanud, et kuigi Levine oli väga haige ega saanud vahel kuude kaupa tunde anda, omandasid õpilased tema juures mitte üksnes repertuaari, vaid ka kuidas seda isikupäraselt esitada. Ja ehkki Say enda silmapaistev tehnika võimaldas tal väga kiiresti ning meisterliku kergusega omandada pea kõik klaveri kuldrepertuaari kuuluvad teosed, oli ta oma sõnutsi saksa tudengitest kaugele maha jäänud ja pidi kõvasti pingutama, et neile järele jõuda. Samas olid kaasõpilased nii mõnigi kord kummaliselt üllatunud, et ka Türgis osatakse klaverit mängida. Say sõnul oli see siiski mõistetav, sest klassikaline klaverimuusika pole tõepoolest osa Türgi ajaloolisest kultuurist. Just segu rafineeritusest Bachi, Haydni ja Mozarti loomingu interpretatsioonis ning virtuoossest särast Liszti, Mussorgski ja Beethoveni teoste esitamisel tõi talle 1994. aastal võidu rahvusvahelisel konkursil “Young Concert Artists” New Yorgis. Konkurss pani aluse tema rahvusvahelisele tähelennule, asetades ta samasse ritta näiteks Emanuel Axi, Murray Perahia ja Pinchas Zukermaniga, kes kõik olid varem sama konkursi võitnud. Nii nagu eelkäijaile, avanes ka Sayle võimalus mängida pea kõigi Ameerika ja Euroopa tunnustatud orkestrite ees juhtivate dirigentide taktikepi all repertuaari, mis varieerus Bachist ja Viini klassikutest romantikute ning kaasaegse muusikani. Say rahvusvahelise karjääri edendamisel mängis kahtlemata väga olulist rolli ka kolm aastat hiljem alguse saanud koostöö firmaga Warner Classics, mille egiidi all ilmunud plaatide müügiedu oli märkimisväärne. Järgnes muljetavaldav rida kunstnikuresidentuure, millest kindlasti tuleks ära nimetada Dortmundi kontserdimaja (2005–2010), Berliini kontserdimaja (2010–2011), Frankfurdi Raadio sümfooniaorkestri (2012–2013), Frankfurdi Alte Operi ja Zürichi kammerorkestri (2015–2016) ning Bad Wörishofeni “Festival der Nationen” kolm järjestikust hooaega kestnud residentuurid. Lisaks sellele oli Say 2018. aastal ka Dresdeni filharmoonia composer in residence. Tsenseeritud helilooja Oma esimese teose, klaverisonaadi, lõi Say juba 14-aastasena Ankara konservatooriumis õppimise ajal, millele järgnesid mitmed kammermuusikateosed. Tema esimene avaldatud oopus (nr 1) kannab pealkirja “Hodža Nasreddini neli tantsu” (1990), mille kohta kriitikud on märkinud, et juba siin avaldub Sayle omane stiil, rapsoodia- või fantaasialaadne struktuur, sünkoopiline, tantsu meenutav rütm ja järjepidevalt edasipürgiv pulss ning türgi ja selle naabermaade rahvamuusikal põhinev meloodiakäsitlus. Türgi rahvamuusikale lisaks on Say inspiratsiooni ammutanud ka türgi luulest (Nâzım Hikmet, Metin Altıok), aga ka luuletajate elulugudest. Tema oratoorium “Nâzım” (2001, op. 9) jutustajale, metsosopranile, baritonile, laste- ja segakoorile, klaverile ja orkestrile, mis jätkab selgelt orffilikku suurvormide traditsiooni, on pühendatud türgi kirjanikule ja poeedile Nâzım Hikmetile (1902–1963), kes oli Fazıl Say kunstnikuisiksuse üks suurimaid mõjutajaid juba noorusest peale. See “romantilise kommunistina” tuntud luuletaja kannatas peaaegu kogu oma elu tagakiusamise, tsensuuri ja avaldamiskeelu all. Oma poliitiliste tõekspidamiste pärast korduvalt arreteeritud, veetis ta suure osa oma elust vanglas või paguluses. Kõigele vaatamata sai temast Türgi kultuuri mõjukas häälekandja, kelle luulet on tõlgitud enam kui 50 keelde. Sama mastaapne on ka Say 16-osaline oratoorium, mis on justkui tema varasema loomingu kvintessents ning ühtlasi ka tema inimlik ja esteetiline kreedo. Oratooriumi XV osa, südantlõhestav hümn “Memleketim” (“Minu kodumaa”) on muutunud sedavõrd populaarseks, et seda esitatakse tihti iseseisva teosena. Furoori tekitas ka tema 2007. aastal loodud viiulikontsert pealkirjaga “1001 ööd haaremis” op. 25, mille esmaesitaja oli Patricia Kopatchinskaja. Kontserti, mis põhineb “1001 öö lugudel”, ehkki käsitleb konkreetselt ainult seitsme haareminaise saatust, on tänaseks mängitud väga paljudes kuulsates kontserdisaalides. Lisaks tavapärasele orkestrikoosseisule kasutab Say oma teostes sageli ka türgi rahvapille, näiteks kudüm- ja darbuka-trumme ning ney-pillirooflööti, millele ta 2011. aastal kirjutas lausa kontserdi – “Hezarfen”-kontsert ney’le ja orkestrile op. 39. Seetõttu on Say muusikal eriline koloriit, mis eristab seda paljudest teistest klassikalistes žanrides loodud teostest. Mis aga klaverisse puutub, siis türgi rahvamuusikat sellel esitada polegi nii lihtne, kuna klaver on teatavasti kaheteiskümnel võrdsel pooltoonil põhinev tempereeritud pill, ent türgi rahvamuusika süsteem on mikrotonaalne. Ja ehkki meloodiakasutus on idas ja läänes erinev, on Say väitel neid siiski võimalik lõimida, kui seda teadlikult ja oskuslikult teha. Ta ise valdab seda kunsti meisterlikult ning tihti on tulemuseks täiesti uus tekstuur ja kõla. Kindlasti mängib siin oma rolli ka Say sümpaatia Anatoolia kultuuri ja muusika vastu, mille iseloomulik kõla, aga eelkõige emotsioonid leiavad tihti koha tema improvisatsioonides. Ja muidugi ei saa Say muusikast rääkides üle ega ümber ka fantaasiast pealkirjaga “Alla Turca Jazz” (1993, op. 5A), mis põhineb Mozarti klaverisonaadi A-duur “Rondol”. Sest nagu ta ise naljaga pooleks on meenutanud, siis kõikidest Mozarti sonaatidest palutakse tal enamasti mängida “Alla Turca” sonaati just seetõttu, et ta on türklane. Ent oma loomingus on Say kasutanud ka kaasaegse Türgi teemasid. Suur edu saatis näiteks tema esimest sümfooniat “Istanbul”, mille esiettekanne 2010. aastal pani punkti tema viieaastasele residentuurile Dortmundi kontserdimaja juures. Teostega “Gezi park” 1, 2 ja 3 toetas ta aga proteste Istanbuli Gezi pargis, millega teenis ära Türgi valitsuse meelepaha. Suhted kodumaaga olid muutunud keeruliseks juba varem, sest 2012. aastal sattus Say Istanbuli prokuratuuri uurimise alla oma Twitteri säutsude pärast, kus ta väitis, et on ateist ja heitis nalja islami paradiisikontseptsiooni üle, tsiteerides pärsia poeedi Omar Khayyami (1048–1131) sõnu: “Sa ütled, et seal on veinijõed. Kas see tähendab, et see on taevalik baar? Sa ütled, et igale usklikule antakse kaks neitsit. Kas see tähendab, et see on taevalik bordell?” Sellest Istanbuli kohtule piisas, et esitada Sayle süüdistus “rahva poolt omaks võetud religioossete väärtuste avalikus solvamises”, mille eest võib karistada kuni 18-kuulise vangistusega. Kogu loo muudab iseäranis kummaliseks see, et Say oli vaid üks 166-st Twitteri kasutajast, kes Khayyami tsitaati levitas, kuid ainus, kes selle eest kohtusse kaevati. 2013. aastal mõisteti Sayle kümme kuud tingimisi vangistust, mis tähendas, et tal lubati vabalt liikuda tingimusel, et ta järgmise viie aasta jooksul kuritegu ei korda. Siiski tühistas Türgi kõrgeim apellatsioonikohus 2015. aastal apellatsioonimenetluses süüdimõistva otsuse, leides, et Say Twitteri postitused jäid mõtte- ja sõnavabaduse piiridesse. Niisiis pole imestada, et Say on oma kodumaa suhtes väga kriitiline. 2017. aastal raadiojaamale France Musique antud intervjuus nimetas ta Türgit lõhestunud riigiks ning väitis, et selle osaga türgi rahvast, kelle jaoks tema looming eelkõige lääne muusikat esindab ja millel islami kultuuris kohta ei olevat, ei suuda ta kuidagi ühist keelt leida. Ja ehkki suur osa Say loomingust on paradoksaalsel kombel kodumaast inspireeritud, tsenseeritakse tema loomingut Türgis siiani ning tema orkestri- ja lavateoseid ei ole lubatud esitada. Vaatamata sellele usub Say kirglikult muusika kui sotsiaalsete muutuste propageerija ja ühendaja rolli nii kodumaal Türgis kui ka mujal. “Kunst ja muusika moodustavad silla lääne ja ida kultuuride vahel neid omavahel segades ja muutes,” väitis Say 2013. aastal Istanbulis Rahvusvahelise Inimõiguste Föderatsiooni 38. kongressil peetud kõnes. Muu hulgas on ta pälvinud ka rahvusvahelise Beethoveni auhinna inimõiguste, rahu, vabaduse, vaesuse vähendamise ja kaasamise eest, mis anti üle 2016. aasta detsembris Bonnis. Pianist või helilooja? Say sõnutsi on ta mõlemat. “Olen nii pianist kui helilooja. Euroopas on see kategooria, mis XVIII–XIX sajandil nii loomulikult eksisteeris, tänaseks paraku täiesti unustatud. Tegelikult olid interpreedid-heliloojad kuni Teise maailmasõjani veel täiesti olemas, kui kasvõi Rahmaninovile, Prokofjevile, Bartókile või Šostakovitšile mõelda. Nad olid kõik geniaalsed heliloojad ja samal ajal ka geniaalsed pianistid. Tänapäeval on selline kooslus aga väga haruldane, sest, nagu öeldud, peale Teist maailmasõda liiguti pigem selles suunas, et sa pidid kas üks või teine olema, aga mitte mõlemat. Kui ma enda peale mõtlen, siis ma tunnen, et neid rolle ei saa kuidagi lahutada: alustasin heliloominguga väga vara ja kuna see käis koos minu klaveriõpingutega, oli kõik väga loomulik. Niikaua kuni ma end mäletan, on see nõnda olnud, ja on ka edaspidi – selline juba kord on minu elu!” Say arvates on rollide lahku kasvamisel oma süü ka plaadifirmadel, kelle eesmärk on salvestada täiuslikke ja virtuoosseid muusikuid. Tulemus võib olla küll tehniliselt veatu, kuid on sageli igav. Seetõttu lähtub tema enda tõlgendus ikka ja ainult helilooja vaatenurgast ning otsida tuleb teose n-ö DNA-d: “Loomulikult ma austan muusikalist teksti, aga eelkõige püüan mõista lugu, mida helilooja jutustada tahab, ja tunnetada, mis võis teda just talle ainuomast muusikat kirjutama ajendada.” Oma vaibumatu uudishimu ja laialdase repertuaaritundmise eest on Say tänulik eelkõige oma õpetajatele: “Nad sundisid mind Bachi, Mozarti, Beethoveni, Chopini, aga ka Debussy, Raveli, Messiaeni, vene heliloojate ja kaasaegse loomingu kallal tõsiselt tööd tegema. Ent väga paeluv on minu jaoks ka rahvamuusika, eriti türgi rahvamuusika, mis on rütmiliselt äärmiselt kaasakiskuv ning kõlab eurooplaste kõrvus üpris uudsena. Samas naudin väga ka jazzmuusikat ning olen ka ise selles stiilis komponeerinud ja improviseerinud.” Improviatsioon on Say sõnul muusikas alati oluline, sest looming sünnib läbi selle: helilooja katsetab ja arendab, kuni leiab lõpuks selle, mida otsis. Interpretatsioon peaks loomisprotsessi jäljendama, mistõttu on Say enda esinemine alati kordumatu ja värske: “Alustan teose õppimist klaverist eemal, püüdes kõigepealt selle struktuuri, meloodiat ja harmooniat analüüsida, aga ühtlasi tabada ka koloriiti. Kui ma siis mõne päeva möödudes lõpuks klaveri taha istun, on teos mul peaaegu selge ja peas.” Ka prantsuse metsosopran Marianne Crebassa, kellega koos Say 2017. aastal salvestas prantsuse laulude plaadi “Saladused” (“Secrets”, Parlophone Records), on nentinud, et “kui Fazil mängib, siis mitte kunagi samamoodi”. Kasutatud allikad: Fazıl Say, Wikipedia. Arne Lichtenberg, “Charges against Turkish Star Pianist Fazıl Say. Facing Trial for Joking on Twitter”, Deutsche Welle. Victor Tribot Laspière, “Fazıl Say, le pianiste turc qui marche pour Mozart”, Radio France. Martin Witkowski, “Fazıl Say. Interview vor seinem Konzert in Monheim am Rhein”, YouTube.

Laulupeosuvi on sobiv aeg, et tunda tänulikkust Eesti laulukultuuri elujõulisuse üle. Seejuures on eriline, et meil tegutseb mitmeid mittekutselisi kollektiive, mis on äärmiselt kõrgel tasemel. Tartu kammerkoor Kolm Lindu on kindlasti üks koosseis, mis on viimastel aastatel positiivselt silma jäänud. 28. mail Tallinna toomkirikus toimunud kontsert tõi taas esile koori tugevused. Nii Tartus kui Tallinnas ettekandele tulnud kava oli kokku pandud kahe helilooja, Anton Bruckneri ja Cyrillus Kreegi loomingust. Cyrillus Kreek on hästi tuntud oma vaimulikel rahvalauludel põhineva loomingu poolest. Sellel kontserdil olid esitamiseks valitud aga just tema ilmalikuma sisuga koorilaulud, kus on kasutavad rahvaluulet ning Villem Grünthal-Ridala ja Marie Heibergi tekste. Nende kõrvutamine Anton Bruckneri vaimulike teostega mõjus värskendavalt ja vaheldusrikkalt – kokku moodustus küll ühtne tervik, kuid sealjuures ilmnesid a cappella koorimuusika eri aspektid. Lauljate ette astusid vaheldumisi dirigendid Hirvo Surva, Hyonah Song (Lõuna-Korea) ning Stijn Claerhoudt (Holland). Enamuse ajast paiknes koor publiku selja taga rõdul, mis tekitas mõneti ebamaise kuulamiskogemuse. Eks kipu tavaliselt ju nõnda olema, et kui üks meel elimineerida, siis teised teravnevad. Seetõttu mõjub vähemalt minu puhul aktiivse visuaali puudumine kuulmist (ja kuulamist) ergastavalt. Kontserdi juhatas sisse Kreegi “Mis sa sirised, sirtsukene”. Liinide üleandmine ühelt häälerühmalt teisele oli sujuv ning ka dünaamilised kontrastid toimisid. Puhas ning kindel esitus andis järgnevale tugeva aluspõhja. Bruckneri “Christus factus est” puhul jäid silma selged ning hästi tabatud harmooniavahetused ning võimekad meeshääled. Edaspidi hakkas kontserdile selgelt värvi andma Kreegi rahvusliku helikeele ning läbimõeldult värvika harmoonia sidumine Bruckneri klassikalisema kirikulaululikkusega. Teoses “Kuula: valgusest imelist juttu” tõusid esile koori täpsed tempovahetused, mis mõjusid sama enesekindlalt ka “Virga Jesse's”. Kui siin-seal lipsaski sisse mõni ebapuhtam akord või hapram sisseastumine, siis see juhtuski vaid sel põgusal hetkel ega jäänud kõigutama järgnenud muusikalist materjali või koori üksteisetunnetust. “Os justi” ning “Talvine õhtu” haarasid oma emotsionaalse loojutustusega. Kui neist esimene oli esitatud õndsa õhulisuse ning “hea sõnumi” tundega, siis teises põimusid omavahel melanhoolia ja imetlus, vihjates elu salapärale ning käändudele. “Meil aiaäärne tänavas” tõi enesega teatava muutuse kontserdi senises meeleolus. Hõlmates pikemaid liine, üksteise peale laotuvaid helikihte ja kaanonit, kujunes just selle looga välja varasemast kuidagi meditatiivsem ning mõtisklevam õhustik. Ka “Pange linguas” jäi silma pehme tunnetuslikkus ning koori sisemine rahu, mis avaldus häälerühmade omavahelises tasakaalus. Kreegi “Maga, maga, Matsikene” oli minu jaoks kindlasti üks kontserdi kõrghetki. Muidugi on see juba muusikalise materjali poolest tugev teos, kuid ka Kolme Linnu esitus oli veenev ning mitmekülgne. Imeilusa tooniga lauldud korduvad motiivid moodustasid vankumatu helipõhja, mis võimaldas soololiinidel hästi esile kerkida. Ka tempo ning dünaamika kasvades säilitas koori kõla oma täidluse ning puhtuse. Juba ainuüksi selle loo pärast oleksin kõhklemata valmis kogu kava uuesti kuulama. Sellele järgnes veel Bruckneri “Ave Maria” ning ametliku lõpuloona kõlas Marie Heibergi tekstile kirjutatud “Hällilaul”. Viimaseks looks laskusid lauljad rõdult alla saali, nii et esinejatel ning publikul oli võimalus põgusaltki teineteist silmast silma vaadata. Kammerkoori Kolm Lindu kontsert Tallinna toomkirikus oli värskendav annus koorimuusikat hiliskevades. Võime küll Eestis uhkust tunda žanri senise vitaalsuse üle, kuid selleks, et koorimuusika relevantne ning mitmekesine püsiks, on tarvis ettevõtlikke ja avatud mõtteviisiga kollektiive. Koosseise, kes esitaks nii vanema kui uuema aja loomingut ning paneks kokku kunstiliselt läbimõeldud kontserdikavu. Kolm Lindu annab selles vallas kahtlemata väärtusliku panuse. Publikule täitmiseks jagatud tagasisidelehtedel paluti igaühel kirja panna kolm mõtet, millega kontserdilt lahkutakse. Muuhulgas märkisin üles, et hakkasin ka ise tundma igatsust laulmise järele – hea, et juba tuleval nädalavahetusel koorilaagrisse saan!

Pärnu Linnaorkestrit ootab tänavu ees juubel – neil täitub 30 tegutsemisaastat. Orkestri hooaegade kavad on olnud põnevad ja tänavuse hooaja lõppkontsert lausa väljapaistev: kavas oli ulatuslik uudisteos – Rasmus Puuri oboekontsert, juubilarist rahvusklassiku Rudolf Tobiase avamäng “Julius Caesar” ning Robert Schumanni pigem harva esitatav, romantiliselt haarav 2. sümfoonia. Kontserdil oli suurepärane külalisdirigent Mihhail Gerts ning solistiks Eesti absoluutne tippmängija Kalev Kuljus. See on suur rikkus, et meil on ERSO kõrval veel mitu tugevat ja elujõulist sümfooniaorkestrit: Pärnu Linnaorkester, Vanemuise sümfooniaorkester ja Narva Linna sümfooniaorkester. See annab tunnistust maa kultuuri tugevusest. Kahjuks lahkus Pärnu Linnaorkestri juurest hooaja keskel nende senine peadirigent Kaspar Mänd. Ta jõudis palju ära teha, tänu temale telliti ja toodi esiettekandele mitmeid väärtuslikke uudisteoseid, sealhulgas just instrumentaalkontserte, millest mitmed on juba saanud kordusesitusi ja jõudnud ka plaadile. Pärnu Linnaorkester andis koos Mihhail Gertsiga väga tugeva esituse. Teosed olid keerukad ja väljakutseid pakkuvad, uudisteose ettekandmine veel ekstra süvenemist vajav ja töörohke. Tobiase aastal oli heameel kuulda avamängu “Julius Caesar”. See on eesti heliloojalt esimene teos sümfooniaorkestrile, professionaalne ja kõrgetasemeline. Kuulsin Tobiase avamängu ERSOga talvisel Saksamaa-Pariisi kontserdireisil mitmel korral, kuna peadirigent Olari Elts valis selle Eestit esindavaks muusikateoseks Saksamaal. Kohe teose algul on puhkpillidel nõudlikud soolorepliigid, oluline on tempovalik – Pärnu Linnaorkester esitas teost igati veenvalt. Rasmus Puuri oboekontsert on suurejooneline, sümfooniliselt arendatud teos, nii nagu ka helilooja mõni aasta tagasi loodud viiulikontsert. Teos on ligi 20 minutit pikk ning jaotub küllaltki selgelt kolmeks osaks. Orkestrikäsitlus on rikkalik, kohati isegi lopsakas, oboepartii on läbivalt juhtiv. Kasutusel on kõik pilli võimalused, nagu kinnitas Klassikaraadio Delta saates ka solist Kalev Kuljus ise. Teose läbikomponeeritud koes jutustab oboe pikka narratiivi. Temaatilisse matejali sekkub vahel midagi eesti pilliviisilist, mida kohati polüfooniliselt kaanonites töödeldakse. Peagi jõuab teos oma esimese suure kulminatsioonini, mis on lausa mahlerlikult võimas. Oboe laulvalt-meditatiivselt alanud partii muutub pärast kulminatsiooni tantsulisemaks. See vaheldub enigmaatiliste episoodidega, kus keelpillide vibreerival foonil, puhkpillide ajutistel, gongilööke meenutavatel akordidel mängib palavikuliselt improvisatsiooniliselt vaba lõiku solist. Vahepealne aeglane episood, II osa toob esile kauni laulva meloodia, III osa algab pärast hetkelist pausi. Helid nagu mõranevad, II osas valitsenud meloodia lahustub. III osa aluseks on rütmikas, juhtiv oboepartii. Teose lõpetab ulatuslik kaelamurdev soolokadents, millele järgneb kulminatiivne suur lõpetus orkestrilt. Kokkuvõttes on see väga hea teos – kompaktne, mitmekülgne, instrumentide kasutuse poolest värvirohke, soolopilli võimalusi maksimaalselt kasutav ning solistipartii on heas sümbioosis orkestriga. Ettekanne oli väga õnnestunud, milles oli kindlasti suur osa dirigent Mihhail Gertsil. Vapustas Kalev Kuljuse meisterlikkus igas aspektis ja kõiges lõpuni minev sügav sisuline tõlgendus, nagu jutustus mitmel tasandil. Oli kahju, et sellest teosest ja ka meie rahvusvahelise nimega tippsolisti esitusest ei olnud võimalik osa saada arvukamalt – kontserdist oleks võinud olla ülekanne või järelevaatamise võimalus. Ma pigem ei jaga neid ikka kuuldud arvamusi, et Schumanni sümfooniad ei ole väga orkestripärased või õnnestunud. Nii 3., “Reini sümfoonia”, kui ka 2., mis on Rootsi ja Norra kuningale Oscar I pühendatud, on ehtsas romantilises vaimus, Schumannile omaselt ereda ja meeldejääva temaatilise materjaliga. 2. sümfoonia pidavat olema beethovenlik ja seda ta tõesti on. Ülesehituselt neljaosaline: I osa Sostenuto assai, II Scherzo, III Adagio espressivo ning finaal Allegro molto vivace. I osas on väga palju mängida puhkpillidel ja Pärnu Linnaorkestri mängijad said kõigi nende paljude grupisoolodega väga hästi hakkama. II osa oma kuueteistkümnendikega on keelpillidele väga krõbe. Laulev III osa pakub taas mitmeid soolosid ja võimalusi puhkpillidele. IV osa peateema on Schumanni armastatud punkteeritud rütmides, kogu osa möödub pidulikes, juubeldavates toonides. Kokkuvõttes oli Schumanni 2. sümfoonia värske valik, kaunis kuulamine ning orkestrile kindlasti väga kasulik ja arendav teos. Orkester pani hooajale väga ilusa punkti, ees seisab juubelihooaeg. Ehk siis ka juba uue peadirigendiga.

12. mai õhtupäikese kiirtes kogunesid muusikaarmastajad Tartu Vanemuise kontserdimajja tähistama seekordset hooaja lõppu – kes mängides, kes kuulates, kõik nautides. Kui sügisel juhatati hooaeg sisse lausega: “153. hooajal rõõmustab sümfooniaorkester muusikasõpru mitme kontserdiga, kus esitatakse sümfoonilises maailmas hinnatud heliloomingut”, ja tõepoolest, aasta jooksul näidati kuldvaramu mitmepalgelist ilu, siis lõppkontserti on raske sellesse raamistikku paigutada. Avalöögiks kõlas hoopis uudisteose esiettekanne! Kui vaid päev varem tuli Pärnu kontserdimajas esiettekandele Rasmus Puuri oboekontsert, siis nüüd Tartus kõlas trükisoe “Trikster” (2023), mille heliloojalt tellis Vanemuise sümfooniaorkestrile peadirigent Risto Joost. Kava teise teose, Tõnu Kõrvitsa “Vihma laulud vikerkaarele” maailma esiettekanne oli seitse aastat tagasi Tallinna Kammerorkestri esituses, samuti Risto Joosti juhatusel ja hinnatud fagotisolisti, kahekordse Grammy nominendi Martin Kuuskmanni soleerimisel. Tänavust esitust võib seega nimetada Tartu esiettekandeks. Vastukaaluks hooaja avakontserdil kõlanud Rahmaninovi pea kõige kuulsamale teosele, 2. klaverikontserdile, mille helilooja kirjutas pigem varases eas, esitati nüüd tema 40 aastat hiljem loodud “Sümfoonilised tantsud” – helilooja ainust Ameerika Ühendriikides emigratsioonis olles kirjutatud tervikteost. Raam ei moodustunud mitte ainult Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja ava- ja lõppkontsertide ümber, vaid ka Rahmaninovi 150. sünniaastapäevale pühendatud lõppkontserdile endale. “Triksteri” ja “Sümfooniliste tantsude” III osa Allegro vivace välkude ja paukude vahele maaliti lüürika vikerkaar: õhku, loore, sulneid kõlasid. Kõrvitsa “Vihma laulud vikerkaarele” mänglesid meditatiivselt keelpillikõlade uduvines, päädides serenaadlikult kõlava III osaga. Kerkinud vikerkaar kadus aga koos pizzicato-vihmaga IV osas. Viimistletud laulvad fagotihelid olid läbi tunnetatud alatest hetkest, kui nad veel ei kõlanudki, kuni momendini, mil nad olid juba lõppenud. Martin Kuuskmann, kellele Kõrvits selle loo on pühendanud, esitas publiku nõudmisel lisapala ja valis selleks Kõrvitsa “Puudutuse” (mis puudutas seda enam, et see tuletas meelde 2014. aasta laulupidu, kus see kanti kontserdi lõpus lauljate poolt spontaanselt mitu korda järjest ette) … “Aja puudutus” viis mõtted peagi ees seisvale laulupeole. Tõnu Kõrvitsa õpilase Rasmus Puuri teose helikeel oli sellele aga selge kontrast. Müütiline, tembutav, leiutav ja loov tegelaskuju naelutas kuulajate meeled igasse kõlavasse sekundisse. Tundus, justkui oleks muusikasse pandud märulifilm. Rikkalik tämbrikirevus saavutati nii mitmekesise pillide valiku kui ka nõudlike, virtuoossete mänguvõtetega. Lugu ei ole populistlik, ei ole võõristav, ei ole vanamoeline. Kuulen publiku seast sosinal mõttevahetusi, kõrvu kostuvad “põnev!” ja “nagu äike!”. Mõned elavad füüsiliselt rütmidele kaasa. On ilmselge, et uus muusika valmistab publikule huvi ja rõõmu. Mul on hea meel elada XXI sajandil – lisaks nii mitmekesisele muusikavalikule on au heliloojaid ise näha, neile aplodeerida ning isegi nendega mõtteid vahetada. Nii mõnigi kasutas võimalust ning soovis kontserdi vaheajal heliloojatele õnne. Jutustamist aga jätkus küll ja veel, sest kokku oli tulnud mitmesuguseid inimesi – haritlasi, muusikuid, poliitikuid ja teisigi – ning paljud leidsid eest tuttavaid. Vanemuine kostitas kõiki šampusega, ka alkoholivabaga, nii et keegi ei pidanud tervitusjooki vahele jätma. Uhke hooga jätkus tähistamine kontserdi teises pooles, kus “Sümfooniliste tantsude” keeristes peegeldub elu näinud helilooja Uues Maailmas – selles voolavas ilus on justkui mõndagi tuttavlikku, ent ta pole enam endine. Nõnda mõjus omajagu ka kontsert tervikuna – särava finaali hinguses särises juba uue alguse energia. “Braavo!” Rohkearvuline publik ei tahtnud sugugi tähistamist lõpetada. Nii otsustati pärast lakkamatut üksmeelset aplausi ja suisa püstitõusmist Joosti üleskutsel taas kokku saada 30. juulil Vanemuise sümfooniaorkestri suvekontserdil, kus kõlavad mitmesugused teosed nii välismaistelt kui eesti autoritelt ja esitajatelt, ning 8. septembril uue hooaja avakontserdil, kuhu on välja kuulutatud Kõrvitsa “Tota pulchra es, amica mea” Eesti esiettekanne, Edward Elgari tšellokontsert, soleerimas Marcel Johannes Kits, ning Holsti “Planeedid” Tauno Aintsi seades. Kohtumiseni taas!

PERSOON Dirigent. laulja, looja, rockimees, harpedžist Valter Soosalu. Iris Oja Muusikauudiseid maailmast. Virge Joamets TÄHT Fazil Say – mäng ida ja lääne vahel. Kai Kiiv KOOSKÕLA Muusika seob üheks. Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoor. Mia Kukk, Johanna Aus, Katrin Raie IN MEMORIAM Meenutades Kaija Saariahot. Helena Tulve, Diana Liiv KIRG Valguse puudutus. Liina Žigurs PILK Igaühel on ilus hääl. Kristiina Kanep Anna-Liisa Bezrodny soovib Tallinna kammermuusika festivalil tutvustada uusi artiste. Ia Remmel Estonia selts, Estonia teater ja inimmälu. Tiiu Levald MULJE Pärnu Linnaorkestri sisutihe hooaja lõppakord. Ia Remmel Sõnad, hääled, kajad. Tambergi “Cyrano de Bergeraci” lavastusest Vanemuises. Hele-Mai Poobus Säravaid hetki vabalt lavalt. Edith-Helen Ulm Kreek ja Bruckner kammerkoorilt Kolm Lindu. Luisa Susanna Kütson Lõppu ei p aista kuskil. Vanemuise sümfooniaorkestri lõppkontserdist. Veeda Kala Kontsert koorimuusika gurmaanidele. René Eespere juubelikontserdist kammerkoorilt Voces Tallinn. Merike Toro Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

Milline on see keskkond, kuhu satub muusiku hariduse omandanud noor? Kas see toetab tema edasist arengut, kas tal on võimalik leida selles oma koht või tuleb hakata välismaa poole vaatama? Interpreedipalk? Alaliselt tegutsev kammeransambel? Milline on hea kontserdielu? Milline rahastusmudel tagaks parima tulemuse? Eesti muusikanõukogu (EMN) president Ivari Ilja viskas mullu 13. detsembril 2018 avalikku arutelu sisse juhatades õhku hulga küsimusi, et ergutada poleemikat, soovides põnevat ja viljakat mõttevahetust. Viimane on olnud 1992. aastal asutatud muusikanõukogu töövorme algusest peale, aastaid maratonistiilis aastakoosolekuna, uuemal ajal konstruktiivsema ja temaatiliselt piiritletud avaliku aruteluna. Mullu peeti selliseid kaks: üks aasta algul muusikahariduse ning teine lõpul muusikute töökohtade, tööjõu oskuste ja vajaduste ning Eesti kontserdielu teemadel. Ükski neist probleemidest pole EMN-i ega muusikuüldsuse jaoks uus, kõik pigem kasvavalt olulised. Ent kuna riiklikul kontserdikorraldajal SA Eesti Kontserdil (EK) on aastavahetus seekord möödunud juhtkonnavahetuse ja kuuldavasti ka töö sisuliste muudatuste tähe all, siis tundub ajakohane peatuda siinkohal just arutelu teisel teemal “milline võiks olla Eesti kontserdielu ja mida saaks lähiaastatel muuta, et see vastaks ootustele”, veel täpsemalt selle ühel aspektil – riikliku kontserdiorganisatsiooni ja erakorraldajate töö ja tasustamise võrdlusel. Nagu ühest sõnavõtust laenatud pealkiri, näitavad ka arvud, et erakorraldajate aktiivsus on aina kasvanud, mis paraku on ihunud ka kääre nende kahe võimaluste vahel. Arutelul jäi kõlama erakorraldajate hääl (EK oli esindatud üksnes peaprodutsent Lauri Aava täpsustava repliigiga) ja arvamus, et miski on valesti. Pika EK kogemusega produtsent Toivo Tuberik, kes nüüd tegev erakorraldajana, tõi teravalt esile peamise probleemi: “Eesti kontserdielu üheks, aga mitte ainsaks niiditõmbajaks, on kultuuriministeerium oma allsihtasutuse EK kaudu. Rõhutan – üheks. Kui me vaatame laiemat kontserdikalendrit, mis puudutab klassikalise ja sellega piirneva muusika produtseerimist ja toimetamist mitteriiklike ühingute poolt, siis on vaade on rikkam: “Nargenfestival”, Järvi festival, ERP Music, Tallinna Filharmoonia, Corelli Consort, “Jazzkaar”, PLMF, Uus Kontsert, Aare Tammesalu jt. Siin on aga mängus ühed suured käärid – kõikide teiste korraldajate finantsvahendid ja seega võimalused koos ei ulatu kaugeltki nende vahenditeni, mis on antud Eesti Kontserdi käsutusse. Ja ometi me näeme igapäevaselt, et tulemuste suhe vahenditesse on karjuvalt ebaõiglane.” Tema ettepanek “totaalselt reorganiseerida Eesti Kontsert ja sellest absurdsest kulutamisest vabanevad vahendid suunata demokraatlikule jagamisele” ei leidnud küll teiste sõnavõtjate toetust. Näiteks kinnitas Kadri Tali, et riiklikud institutsioonid (rahvusooper, EK ja ERSO) on äärmiselt vajalikud, Eesti Kontsert sealhulgas ka katusorganisatsioonina väikekorraldajatele: “Peab olema selge pilt, et jätame suured ja edukad rahule ja oleme ise ka tublid.” Sama teema repliigina aga tunnistas Toomas Siitan kujundlikult, et on “üks nendest erakorraldajatest, kes on käinud läbi Tammsaare pargi aastaid ja vaadanud valusalt, kuidas seal raha põleb, heleda leegiga”. EK nõukogu värske liikmena leidis ta, et “EK võib muuta produktsioonipoliitikat ja teha koostööd erakorraldajatega”. Siiski sai Ivari Ilja diskussiooni lõpetada kokkuvõttega, et “kriitika Eesti Kontserdi kohta on enamjaolt õigustatud, olemasolevat raha saab efektiivsemalt kasutada.” Mõistmine, et kontserdikorraldusse on raske raha juurde saada, panigi arutlema selle valdkonna ja vahendite ümberstruktureerimise üle. Tõnu Kaljuste soovitas kontserdikorralduse ülesanded ja valdkonnad selgemalt määratleda ning soodustada munitsipaal- ja eraettevõtlust. Tiina Jokinen leidis samuti, et riiklike muusikainstitutsioonide eelarve tuleb üle vaadata, kusjuures raha jagamise üle peaksid otsustama pädevad ja demokraatlikult valitud komisjonid. Sama kinnitas Kadri Tali, kelle meelest ei saa nende väikeste toetuste pärast “meid lasta kokku ühte kitsasse ruumi, et närige üksteise sääremarjad läbi!”, toonitades ühtlasi tingimust, et neis komisjonides ei istuks inimesed, kes ise laval käivad. Kõige selgemalt, arvudega illustreeritud keeles tõi riikliku ja erakorraldajate ebavõrdse kohtlemise esile interpreetide liidu kontsertide korraldaja Kaisa Lõhmus, kelle nõusolekul tema kõneldu siinkohal ka avaldame. Kaisa Lõhmus: kontserdielu erakorraldaja vaatenurgast Kaisa Lõhmus: Olen töötanud kontserdikorralduses ligi viis aastat ning mõtlen igapäevaselt, kuidas mina saaksin oma tööd paremini teha ja valutan südant, kuidas valdkonda, milles töötan, parandada. Tänase sõnavõtu ettevalmistamise käigus suhtlesin teiste erakorraldajatega, toetusin erakorraldajate kodulehtedele ja sotsiaalmeediale ning riigi suurima kontserdikorraldaja Eesti Kontserdi 2017. aasta majandusaasta aruandele. Edasine tugineb minu eeltööle ja asjaolule, et erakorraldajad leiavad, et miski on valesti. Erakorraldaja tööülesanded ei vaja siinviibijaile ilmselt tutvustamist. Tema töö algab projektitoetuste taotlemisega ja lõpeb aruandlusega, ka kõik sinna vahele jääv – plakatite linnaruumis jaotamine, transpordi ja logistika korraldamine, lillede lavale viimine ja vajadusel ka pianistil lehe keeramine – kuulub täna ühe erakorraldaja tööülesannete hulka. Kui vaadelda erakorraldajate ja riigi sihtasutuste töökohtade arvu meeskondi, on selgelt näha, et erakorralduses on tavapraktika, et meeskonnas ongi üks kuni kolm inimest. Meeskonna suurus • ERSO kontor – 11 • Põhjamaade SO – 1 • EK töökohad 103,5 • Corelli Music – 3 (RAM-i ja Hortus Musicuseta) • EFK meeskond – 6 • Eesti Interpreetide Liit – 2 • Collegium Musicale – 0 Olles läbi töötanud 2018. aastaks kultuuriministeeriumi (KM) vahenditest toetust saanud erakorraldajate (festivalide, erakorraldajate ja kollektiivide) kodulehed ja sotsiaalmeediakanalid, näeme, et nad on nimetatud aastal korraldanud Eestis kokku vähemalt 1505 kontserti. Et Eesti Kontserdi selle aasta andmeid veel väljas pole, sain võrdluseks võtta nende eelmise aasta statistika, kus EK kontsertide arvuks on märgitud 1054. Põnev on seejuures asjaolu, et EK aastaraamatu andmetel sisaldab see number ka 304 kinoseanssi, mis tähendab, et korraldatud kontsertide tegelik arv on 750. Kontsertkorraldajad, festivalid ja kollektiivid saavad KM-i vahenditest aga toetust kontserttegevuseks, mitte kinoseansside korraldamiseks. (Erakorraldajad saavad väliskontsertidele toetust teistest taotlusvoorudest.) Kontsertide arv ja maksumus Eesti Kontsert (2017) – 1054 Erakorraldajad (2018) – 1505 KM-i sihtotstarbeline toetus – 4 611 898 KM-i toetus – 830 000, f ' sh 35 festivalile 440 000 ja 21 korraldajale 390 000 eurot Ühe kontserdi maksumus 4375,6 eurot Ühe kontserdi maksumus 551,5 eurot Kui vaadelda riigi toetust muusikafestivalidele, korraldajatele ja kollektiividele, siis 2018. aastal oli nende KM-i poolne kogutoetuse maht 830 000 eurot. Eesti Kontserdil aga oli see 2017. aasta majandusaasta aruande põhjal 4 611 898 ehk üle nelja koma kuue miljoni. Kui olla hästi mustvalge, siis erakorraldaja ühe kontserdi korraldamiseks eraldati 551,495 eurot, sisaldades saalirenti, turundust, esinejate tasusid ja töötasu, ning Eesti Kontserdile 4375,61 eurot. Tõsi küll, nagu me hästi teame, siis EK summas on ka need kulud, mille riik peab garanteerima – riigi SA kollektiivi töötasud (sh Hortus Musicus ja RAM), majade ülalpidamiskulud jms. Aga erakorraldaja on siin kõrval keegi, kes peab pidevalt tööd tegema missioonitundest, sest meie palgafondi ei garanteeri kahjuks keegi. Eesti Kontserdi aastaaruannet lugedes aga üllatusin veelgi. Kahe välismaise tippinterpreedi haigestumine tõi nende kontserdikavadesse ootamatud muutused, mida ei soovi ühelegi oma kolleegile. Küll aga näitab see aruanne, et kolme produktsiooni – “Hiina suureks uusaastakontserdiks” saabunud kahe külalisorkestri ning kahe haigestunud staari (märtsis asendas trompetist Alison Balsomi ERSO ees Håkan Hardenberger ja mais SWR Raadio sümfooniaorkestri ees soleerima pidanud Sol Gabettat Daniel Müller-Schott) peale arvestati planeerimata kahjumiks kokku 150 545 eurot. See on umbes viiendik rahast, mis jaotatakse erakontserdikorraldajatele. 2018. aasta novembris lugesin ajakirjandusest, et kultuuriministeerium ulatab Eesti Kontserdile abikäe, pakkudes võlgade katteks toetust 2019. aasta toetussumma arvelt ning EK-l tuleb omakorda oma ettepanekutes näidata, mille arvelt kulusid kärpida. Ühelgi erakorraldajal pole täna seda õnne, et ta oskaks ette aimata, milline on tema järgmise aasta eelarve, rääkimata siis sellest, et meil oleks enda rasketel majanduslikel hetkedel keegi, kes ulataks meile abikäe. Aruteludest teiste kontsertkorraldajatega tulid välja põhilised mured. Neist esimene on projektipõhisus, millega meie töös kaasneb pidev ebakindlus ning lakkamatu enesetõestamine ajamahukate taotluste ja aruandluste näol. Viimaste osas meeldib mulle mõelda, et aruannet kõrvutatakse taotlusega, et lubatut ja tehtut omavahel võrrelda. Kas see on nii ka riigi sihtasutuste puhul? Erakorraldaja ei saa endale lubada ühtegi ebaõnnestumist. Olgu tegu siis kollektiiviga, kes endale ise kontserte korraldab või kontserte korraldava organisatsiooniga. Kunagi ei tea – ehk on just tänane kontsert see, mida on nõuks võtnud külastada mõni ministeeriumi- või kultuurkapitali komisjoni liige ning halba muljet kollektiivi tasemest või vähesest kontserdipublikust ei taha me keegi jätta, sest äkki siis järgmine kord on toetus väiksem! Erakorraldajatest produtsentide, projektijuhtide tasustamine. Iga aasta lõpus loeme, kuidas kultuuritöötaja miinimumpalk tõuseb, eelmisel aastal oli see brutotasu 1150 eurot, 2019. aastal on miinimumiks 1300 eurot. Kui riigi sihtasutused saavad sihtotstarbelise toetuse, mida kasutada konkreetselt näiteks töötasudeks, siis erakorraldajatel niisugune võimalus puudub. Palgafond saab paika tavaliselt kõige hiljem ja kipub olema ka üks esimestest ridadest, mida ebapiisava rahastuse korral vähendatakse. Järelkasvu puudus – kõike eelnevat vaadates, kuidas me suudame motiveerida noori korraldajaid valdkonda tööle tulema? Mida võiks muuta? Kontserdikorralduse riigipoolne toetamine ja vajadusel selle ümberjaotamine. Sündmuste toetamine ka teatri valdkonnast: ehk on meil mõni ooperi- või balletifestival, mida täna toetatakse muusikavaldkonnast, kuid mida annaks toetada ka teisest valdkonnast? Riigi toetus sponsorlusele – teema, millest on palju räägitud, aga kas oleks võimalik seda ka soodustada. Kuidas vaadatakse üle riigi sihtasutuse poolt lubatu sisu ja hilisem aruandlus – kas need on omavahel vastavuses? Viimaseks – ehk on meil mõni erakorraldaja, kellelt riik võiks hakata produktsioone sisse ostma? Või anda näiteks mõnele erakorraldajale konkreetne piirkond, mille kontserdielu eest ta on vastutav?

PERSOON Johan Randvere: Mind huvitab alati kõikjal inimene. Ia Remmel Muusikauudiseid maailmast. Virge Joamets Europe Jazz Media soovitab TÄHT Daniel Hope – seoseid ja tähendusi luues. Kerstin Elisabeth Kullerkupp KIRG Kalamehejutt. Kristo Matson KOOSKÕLA Per aspera ad astra. Tartu Poistekoor ja dirigent Annelii Traks. Andreas Sütt PILK 19 XVII rahvusvaheline koorifestival “Tallinn 2023”. Merike Toro “Klaverisuvi” – uus suvine festival! Age Juurikas Akustikaproov. Eesti laululavad ja kõlakojad. Liisi Laanemets OOPUS Inspireeriv uudisteos Eesti tšellomaastikul. Mihkel Keremi tšellokontserdist. Toomas Velmet MÄLU Mälestusi Kaie Konradist. Tiiu Levald PILK Tallinna laste jazzifestival “Kräsh”. Maris Aljaste MULJE Eleegiline ja eestilik pühendus Rahmaninovile. Edith-Helen Ulm Tõsine töö kannab vilja. Pärtel Toompere Hingelt ära. Eesti muusika päevad 2023. Meeta Morozov Kevadised jazzielamused “Jazzkaarel”. Joosep Sang Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

Uskumatu, kuid faktidega kinnitatud moel on Eesti pinnal sündinud kauneid hääli tunduvalt rohkem, kui meie väikese rahva arvu silmas pidades võiks eeldada. Tänases ajas, kus uksed maailma valla, rõõmustab see küllus silma ja kõrvu eriti. Kuid kogu selle külluse hulgast jäävad mäletajate meeltesse kustumatu jäljena eredaimad nende seast, kelle hääle ja interpreteerimise sugestiivsus ei unune. Kaie Konrad on kindlasti üks nendest. Hüppassaare metsade keskel 5. mail 1943 sündinud, Tartu muusikakoolis karismaatilise Alma Kurtna lauluklassis õpinguid alustanud ja siis Tallinna konservatooriumis äärmiselt suurte kogemustega Linda Sauli lauluklassis jätkanud, võitis noor laulja I vabariikliku lauljate konkursi (1972) ning alustas oma lavateed Estonias kolme märkimisväärselt ulatusliku rolliga: Eduard Tubina ooperi “Barbara von Tisehusen” nimiosa (1969), Elisabeth Verdi ooperis “Don Carlos“ (1973) ja donna Elvira Mozarti “Don Giovannis” (1975). Uskumatu ja võimas tulemine meie tolleaegses vokaalmaailmas! Kuid elutee toob sageli kummalisi pöördeid inimeste saatusse. Pühendumine perele, kahe poja kasvatamisele viis laulja teatrilava asemel Eesti Raadio segakoori solistiks. Kuid selles staatuses leidis Kaie Konrad vahest veelgi tänuväärsema tee suurde muusikasse. Nimelt on tänu salvestistele võimalik kuulda tema ettekandes soolopartiisid barokist tänapäevani: Vivaldi “Gloria”, Bachi “Johannese passioon”, h-moll missa ja “Talupojakantaat”, Haydni “Missa brevis”, Beethoveni “Missa solemnis” ja 9. sümfoonia, Mozarti “Requiem” ja kantaat “Päikesele”, Schuberti missa G-duur, Rahmaninovi “Kellad”, Orffi “Carmina burana”, Bruckneri “Te Deum”, Honeggeri “Kuningas Taavet”, Tobiase “Johannes Damaskusest” ning erilise märgina püsiv Berliozi ooperi “Béatrice ja Bénédict“ kontsertettekanne 1970-ndate lõpus Moskva konservatooriumi suures saalis. Berliozi teost dirigeeris Neeme Järvi, esitasid ERSO, ER segakoor ning solistid Kaie Konrad, Leili Tammel ja Hendrik Krumm. Mälestusväärseks jääb see ettekanne ühe harva ettetuleva nähtusega suurvormi esitusajaloos – nimelt tuli soprani ja metso duett publiku nõudmisel kordamisele. Kaie Konradi ja Leili Tammeli erakordsete häälte sobitumine, ühine hingamise ja hingestatuse voolusängis olemise lummus on jäädvustunud ka salvestisele. Pärast Kuldar Singi “Meie isa palve” (teos, mis loodud RAM-ile ja Kaie Konradile) ettekannetKanadas võrdlesid sealsed kriitikud Kaie häält Ameerika-ime Marilyn Horne’i kordumatu häälega. Taas näide sünniaja ja -koha määravast faktorist. Milline oleks olnud 2010. aasta suvel meie seast lahkunud Kaie Konradi lauljatee teises kontekstis? Siiski on Kaie hingestatud musitseerimine kõlanud peale Eestimaa kirikute ka Soomes, Saksamaal, Rootsis, Moskvas, Peterburis. Rikastav koostöö paljude dirigentide, organistide ja pianistidega on jätnud kustumatu jälje kuulajatesse. Õnneks ka arhiivisalvestistele.

Johan Randvere on oma põlvkonna väljapaistev pianist, kes osaleb tihedalt meie kontserdielus. Esinemisi on tal nii üle Eesti kui ka väljaspool ning ta tuleb oma muusikaga sageli külla ka Eestimaa väiksematesse kohtadesse. Oma loometeel on Johan Randvere õppinud Võru muusikakoolis (õp Merike Kapp), seejärel Tallinna muusikakeskkoolis ja Eesti muusika- ja teatriakadeemias, kus tema õpetajad olid Marja Jürisson ja Ivari Ilja. Hiljem täiendas ta end Milanos Verdi-nimelises konservatooriumis Valerio Premuroso juures. Johan Randvere on olnud edukas mitmetel konkurssidel: I koht konkursil “Klaviermusik” Vilniuses (2008), II koht EPTA konkursil Belgias (2010), I koht ja grand prix Itaalias Catanias (2012), III koht Luciano Luciani konkursil (2013), I koht ja grand prix Andrea Baldi konkursil Bolognas (2014), II preemia VIII Eesti pianistide konkursil (2014). Johan Randvere on esinenud paljudes mainekates saalides, muuhulgas ka Carnegie Hallis, Moskva konservatooriumi suures saalis, Vancouveri Chan Centeris ja Milano Puccini saalis. Johanil on Klassikaraadios oma saade “Must klahv, valge klahv”. Tihti võib teda näha ka televisioonis, muuhulgas oli ta telekonkursi “Klassikatähed” saatejuht. Kõige sellega on ta aidanud tõsta huvi klavermängukunsti ja klassikalise muusika vastu. Johan on alati positiivse meelega, suhtlemisaldis, ja nagu ta ise ütleb – teda huvitab alati kõikjal inimene. Oled üles kasvanud Võrus, sinu isa Jaan Randvere ja ema Mirja Randvere on Võru muusikakooli õpetajad. Räägi palun lähemalt oma lapsepõlvest ja oma vanematest. Isa ja ema kohtusid Otsa koolis, kus nad mõlemad õppisid. Nad olid noor pere, lõpetasid kooli ja siis tulid tagasi Võrru. Isa on Võrust pärit ja elukoht juba ootas. Meie maja on kohe muusikakooli kõrval. Mina olin juba olemas, samuti õde Maaren ja kohe sündis ka mu õde Johanna. Isa õppis Otsa koolis saksofoni, aga nüüd õpetab ka oboed, trompetit ja trombooni. Eks see ole väiksema koha asi, et tuleb õpetada mitut pilli. Suguvõsas on meil muusikuid olnud, mu vanaonu on Kalle Kauksi. Varem mängis isa tegelikult ka päris palju džässi ja ka rocki. Võrus oli sel ajal selline legendaarne bänd nagu Hetero. Mina kasvasin seda kuulates üles, nii et taust on mul mitmekülgne! Ema on vioolamängija, aga ta õpetab kõige rohkem viiulit. Praegu tegeleb isa veel ka palju muusikakooli sümfooniaorkestriga. Tagasihoidliku inimesena ta end dirigendiks ei nimeta, aga tal on muusikast nii hea arusaamine! Isaga on alati huvitav muusikast rääkida ja õpilastega oskab ta ka teha tööd niimoodi – õigesti. Kui abielupaar teeb koolis pikka aega ja järjepidevalt tööd, siis tuleb sellest ka midagi välja! Sümfooniaorkester Võrus on küll midagi väga erilist! Tõepoolest on! Ja nad mängivad väga hästi! Praegu on seal aga tõesti erakordne koosseis. Kui õpilased muusikakooli viimastes klassides hakkavad juba pilli hästi oskama ja võiks nüüd just veel orkestris mängida, lõpetavad nad kooli. Selle koosseisu õpilased lõpetasid kooli, läksid edasi õppima kes Tartusse Treffnerisse, kes Võru gümnaasiumi, aga jätkasid orkestris mängimist. Jüri-Ruut Kangur on neid valinud igale poole festivalidele esinema. Nad on käinud Bulgaarias, Norras, Leedus ja nüüd suvel lähevad Prantsusmaale. See on tõesti suurepärane, et sinu isa ja ema on seal selline maa sool ja tulevad sellised head viljad ja tulemused! Eks muidugi loeb see, et isa on sealtsamast Võrust pärit. Ma arvan, et emal oli algul päris raske, ta ei tundnud Võrus suurt kedagi. Ma arvan, et sel ajal räägiti Võrus ilmselt ka väga palju murrakut. Ega sellest ole kerge aru saada, kui ei ole seal üles kasvanud. Ema on Pärnumaalt pärit. Mina ikka ka veel oskan “võro kiilt” rääkida. Aga üks huvitav asi: kui ma 2003. aastal muusikakeskkooli tulin, siis väljaspool Tallinna said inimesed murdesõnadest aru – ma ei rääkinud kaugeltki seda kõige keerulisemat murrakut, nagu Võrumaa kohalikud inimesed, lihtsalt eesti keelt Võru moodi. Aga põlised tallinlased enam ei saanud. See on ju tegelikult erakordne, et Eestis on murded säilinud, mõnes piirkonnas veel eriti tugevalt. Eks neid spetsiaalselt hakatakse säilitama siis, kui tekib selline “ohustatud liigi” tunne. Juba mu vanaema rääkis, et koolisüsteem, raadio, televisioon võtavad murraku ära. Samuti see, et murdes rääkimist võetakse tihti nagu veidruse või tobedusena, kuigi ei peaks. Aga praegu on õnneks pigem nii, et kui kuuldakse, et oled Võrust või Saaremaalt, siis see tundub just lahe ja eksootiline. Kuidas tuli see, et läksid Võrust edasi muusikakeskkooli? See juhtus 2003. aasta augustis. Ega ma muusikakeskkoolist sel ajal suuremat ei teadnud. Teadsin ainult seda, et kõige parem aeg aastas on august, sest siis toimuvad Võru vaskpillipäevad ja Aavo Ots on oma perekonnaga seal. Mulle Otsade pojad hirmsasti meeldisid, nad mängisid jube hästi pilli! Ja mängisid ka väga hästi palli! Kuna meil on olnud perekondlikku läbikäimist, siis tean, et näiteks väike Meeli Ots on oma perega käinud külas minu vanavanaisa perel ja lihtsalt teadsin, et nad käivad mingis erilises koolis. Meeli Ots kuulis minu mängu ja rääkis emale: Johan peab minema muusikakeskkooli! Ema oli vastanud midagi sellist, et no võibolla kunagi läheb. Aga Meeli ütles: mis mõttes, septembris tuleb minna! Ja nii läksin sinna VII klassi, mulle ja ühele trompetipoisile korraldati järelkatsed. Millised mälestused sul muusikakeskkoolist on? Fantastilised mälestused, see oli tore aeg! Nagu oleks Sigatüüka võlukunsti kooli vastu võetud. Muusikakeskkoolis ei olnud komplekse ega kiusamist, kõik oli nii nutikas. Kool oli nagu üks suur lava, kogu aeg sai nalja. Ma ei mäleta, et kellelgi oleks liiga raske olnud pilli õppida. Meie tahtsime küll väga kindlalt muusikuteks saada. Tagantjärele olen aru saanud, et need aastad olidki mingis mõttes hea aeg. Internet ei olnud veel kõike vallutanud, aga me avastasime sellise koha nagu YouTube ja kuidas me sealt lakkamatult muusikat kuulasime! Väga head suhted olid ka õpetajatega. Keskkoolis oli mu erialaõpetaja Marja Jürisson – kuldne inimene – ja temaga oli väga hea klapp. Siis ma sattusin Ivari Ilja juurde ja see avas veel ühe järjekordse gigantlikult suure muusikamaailma ja samas ka inimhinge maailma. Mul on ikka tõesti väga vedanud. Me ei tahtnud välismaale õppima minnagi, nii et Ilja pidi lausa tõukama – minge nüüd, nähke maailma! Milanosse minnes ma ikka nagu kõhklesin, et kuhu ja kelle juurde ma seal lähen. Siis Ilja lõpuks lihtsalt ütles: jäta hädaldamine, lihtsalt visku elukeerisesse! Ilja ise on ju maailmalavade tipp-pianist. Ta on esinenud kõige tähtsamatel lavadel üle maailma ja seda kõike mitukümmend aastat järjest. Kui ma tema juurde sain, siis räägiti, et tema tunnis saab raske olema. Aga Ilja kommentaarid ja märkused pole kunagi suunatud isiku, vaid ikka tegemata töö pihta. Rääkimata sellest, kuidas ta ette mängib – seda võibki jääda kuulama. Kokkuvõttes täiesti erakordne inimene. Kui olin juba läinud Milano Verdi konservatooriumisse ja hiljem ka Moskvasse ja kui kuuldi, et minu õpetaja on Ivari Ilja – see tähendas palju! Kui nüüd olid lõpuks Milanos – mida sa seal nägid ja kogesid? Seal oli mul jälle õnne, et oli vaba üks heade sõprade katusekorter. Õpetaja mõttes küll pärast Iljat ei olnud seal teab kui raske või keeruline õppida. Aga muidugi oli see üks hoopis teine keskkond ja itaalia keel tuli igal juhul ära õppida. Mu sealne õpetaja Valerio Premuroso oskas küll itaalia, prantsuse, portugali, hispaania ja rumeenia keelt, aga mitte inglise keelt, mida jälle mina valdasin. Õnneks sain siiski suhteliselt varsti itaalia keeles otsa peale. Sain õpetaja kaudu kontserte tema festivalidele, hakkasin käima konkurssidel. Itaalias on neid palju, ka väiksematel on soliidne žürii, korralikud kohad. Need läksid päris hästi, mõned neist ka võitsin. Kõik see aga lõppes koroonaajaga. Mul pidi just siis tulema suur kontsert Milano konservatooriumi esindussaalis Sala Verdis, aga Itaalia sai koroonaga nii palju pihta, et need kontserdid jäid kõik soiku. Enne koroonat ja sõda oli mul päris palju esinemisi ka Venemaal ja Valgevenes. Plaanis olid kontserdid Tšaikovski majamuuseumis, Rahmaninovi majamuuseumis – Venemaale olulised paigad, kus mängib sageli ka selline pianist nagu Nikolai Luganski, aga see on muidugi nüüd jäädavalt muutunud. Aga eks siis tekivad võimalused mujal. Mul olid hiljuti kontserdid Norras, käin päris tihti Lätis ja Leedus ning järgmisel aastal on mul kontsert Hollandis. Koroonaaeg oli samas ju ka selline aeg, mis lasi süveneda erinevatesse asjadesse ja andis aega, et perega olla. Just sellepärast ei olnud koroonaaeg mulle raske, et sain olla palju koos oma armsa perega. Meil on aiaga maja ja õpetajana sain ju teha kaugtööd. Vabakutselistel oli see aeg muidugi palju keerulisem. Eestis läks üldse koroonaaeg kergemini, kui ma võrdlen kasvõi Saksa kolleegidega, kus elu pandi ikkagi pikaks ajaks täiesti lukku. Kui nüüd mõelda, milline on kontsertpianisti elu, mille poole paljud püüdlevad ja üksikud selle saavutavad – iga mõne päeva tagant tuleb anda soolokontsert või esineda orkestriga. Eestis päris sellise kaliibriga kontsertpianisti veel ei ole, kuigi andeid on. Kuidas selleni võiks jõuda? Mihkel Poll mu meelest on selleni küll jõudnud: tal on rahvusvaheline agentuur ja kontserte Euroopa suurtes saalides. Kuigi võibolla mitte nii sageli, aga tal on ka palju tööd muusikaakadeemias. Aga kui ma vaatan kasvõi siin MUBAs töötades praegusi õpilasi, siis mulle tundub, et neil on mingi teine vaade muusiku elukutsele. Võibolla ka meie ühiskond ei anna selget peegeldust, milline on muusiku elukutse. Samas mind õpilasena see nagu kordagi ei vaevanud, mul oli lihtsalt väga vaja klaverit õppida ja muusik olla. Polnud nagu eriti tähtsamaid asju. Mõned noored jälgivad teisi asju kui põlvkond tagasi, näiteks on väga oluline, kui palju on kedagi vaadatud YouTube’is või kuulatud Spotify’s. Praeguse aja tendents on natuke see, et töötegemine pole enam justkui moes. Ja muidugi ka see, et kodus on nii hea olla, et kõik tahavad seal viibida. Aga alati on lõpuks keegi, kes tahab ja teeb! Tõepoolest, võib ka olla selline fantastiline juutuuber-pianist, kellel on üle miljoni vaatamise. Nii on ka võimalik karjääri teha. Nagu näiteks skandaalne Valentina Lisitsa. Tema oli jah, YouTube’ist tulnud staar, keda kontserdisaalid ei saanud lõpuks enam vältida. Võtmesõna on – tuleb nähtav olla. Aga eks mingi tõrge on ka selliste asjade vastu. Tahaks ju kuhugi jõuda pigem professionaalse konkursi kaudu. Mis arvamus sul konkurssidest on? Sa ei jaga seda sageli kuuldud seisukohta, et nad on traumeerivad ja ei hinnata õiglaselt? Minu arvates on konkursid mitmes mõttes väga kasulikud. Ja mulle isiklikult nad ka väga meeldivad. Esiteks see töö, mida sa konkursiks valmistudes teed. Õpid ära mitu kava, esitad neid erilises, tavalisest pingelisemas olukorras. Eks konkursid võivad maailmas olla ju ka korrumpeerunud, alati pole ausat mängu, aga sealt saab kogemusi ja ikkagi avanevad iga kord mingid võimalused. Seal käimine viib igal juhul edasi, hakkad lihtsalt paremini mängima. Nad aitavad muusikuelus küpseda ja edasi minna. Millised üldse on sinu pilgu läbi Eestis tegutseval muusikul võimalused tegutseda? Võimalused on olemas, kuigi Eesti väiksus muidugi paneb teatud piirid, kasvõi näiteks suurtele klaveri sooloõhtutele. Kuigi meil on Eestis ju neli suurt kontserdimaja – Estonia, Vanemuine, Pärnu ja Jõhvi –, aga kui on juba mitmes majas kontsert olnud ja viimases proovi tehes saad aru, et vaat nüüd võiks hakata seda kava juba tõeliselt mängima, siis on tuur sellega kohe läbi. Ma loomulikult mõistan, et igal aastal ei ole võimalik saada soolokontserti näiteks Estonia kontserdisaalis. Nii et selles mõttes on see keeruline ja muidugi me, pianistid, töötame kõik kuskil, eelkõige muidugi õpetajana. Aga võimalusi tõesti on, eriti kui oled ise aktiivne. Interpreetide Liit teeb väga head tööd, EMTAs toimub palju häid kontserte. Viimasel aastavahetusel korraldas näiteks Tartu Kontsertkorraldus mulle suure jõulutuuri klassikalise muusika kavaga. Täitsa erakordne, sest nemad teevad muidu popmuusika kontserte. Mul oli 15 kontserti üle Eesti: Kuremaa lossis, Tõrva kirik-kammersaalis, Võru Kandles, Saku mõisas, Anija mõisas, Haapsalu kultuurikeskuses, Padise mõisas, Ravila mõisas, Viimsi püha Jaakobi kirikus, Vihula mõisas, Pärnu Ammende villas, Keila-Joa lossis, Olustvere mõisas, Kuressaare kultuurikeskuses ja Tartu ülikooli aulas. Need läksid päris hästi! Inimesed tulevad küll pianisti kuulama ja vaatama. Sellisel jõulutuuril pidi ju kindlasti hästi läbi mõtlema, mida mängida, et oleks ka laiemale publikule huvitav? Kuna ma olen teinud palju koolikontserte ja esinenud Eestis erinevates kohtades, siis ma enam-vähem juba kujutan ette, mis sobiks ja pakuks huvi. Jõulutuuril oli mul kavas Liszti klaveritsükkel “Jõulupuu”, mängisin ka Bachi, Mozartit, Liszti, Chopini, mis ei olnud küll otseselt jõuludega seotud, aga mulle tundus, et see muusika mõttes sinna sobis. On ka teada, et ma sellistel salongiõhtu moodi kontsertidel alati suhtlen publikuga, seda lausa oodatakse. Publikuga suhtlemise kogemused sain juba Itaalias. Seal ongi selline stiil kombeks, teisiti kohe nagu ei saanudki ja mulle see ei olnud raske. Oma arvukatel esinemistel üle Eesti oled arvatavasti näinud igasuguseid huvitavaid ja ilusaid kohti. Millised need on? Palju on olnud mõisate saale, mitmed ilusasti taastatud, aga klaverite olukord pole just alati kiita. Päris palju klavereid küll restaureeritakse ja ostetakse ka uusi, aga seda pole mitte igal pool. Näiteks Kuremaa loss on kihvt koht ja klaver pole ka halb, aga ikkagi mõtled, et kuna saal on juba nii hea kõlaga, oleks see väärt veel paremat klaverit! Väga meeldiv koht on Tõrva kirik-kammersaal. Või siis Vändras Lüdigi saal, mille Aivar Mäe käima lükkas. Kui see veebruaris avati, käisin seal klaverit testimas. Tore saal ja mulle tundub, et elu hakkab seal väga hästi minema: juba praegu on uue hooaja kontsertide pileteid väga palju ostetud. Muusikakoolides on päris sageli häid klavereid – enamasti kas uus Estonia või Petrof. Võru muusikakoolis on aga saalis näiteks Steinway. Kohalik ärimees tahtis midagi koolile teha ja nii see Steinway sinna ilmus. Tartu ülikooli aulas on alati eriline tunne mängida. Pärast viimast kontserti tuli seal jutuks, et sellest võiks nüüd traditsioon saada. Ma üldse väga usun traditsioonidesse, ka kontserdikorralduse mõttes. Neid võiks meil igal pool rohkem olla. Mu meelest on eriti ERSO traditsiooni ja harjumuste jõust õigesti aru saanud. See, mida nad pakuvad, on väga selge – sümfooniline muusika Eesti esindussaalis reede õhtul kell 19. Inimesed teavad ja tulevad. Või näiteks EMTAs kontserdisari “Tudengi teisipäev”. Seal käiakse ka palju kuulamas. Ma tõesti arvan, et kammerkontsertidega võiks proovida samamoodi traditsioone luua! Vändra Lüdigi saal on tõesti erakordne. Kuidas õnnestus seal äkki selline elu käima panna? Aivar Mäe oma värske energiaga tuli peale. Vändra on ilus ajalooline koht ja ta nägi seal potentsiaali. Kohalikud ärimehed olid ka rahul, et said kaasa aidata. Ma arvan, et niimoodi toetataks ka teistes kohtades, kui on raha ja võimalust. Publikut tuli juba esimesele kontserdile arvukalt. Just algus on väga oluline. Kui see saab inimestele harjumuseks, siis see võib harjumuseks jäädagi. Eestis on palju ka kultuurimaju ja rahvamaju, kus samuti toimub palju väärtuslikku. Kõigepealt ju Võru enda Kannel. Räägi pisut ka sellest majast. Võru Kandle klassikasaal on väga hea, aga ka sinna oleks vaja uut klaverit. Teatrisaal on väga hea helitehnikaga.Olen tähele pannud, et koolides ja kultuurimajades üldse on ostetud päris palju head tehnikat. Ja tõesti, kultuurihuvilist kuulajat jätkub üle Eesti igale poole! Keerame majade osas nüüd korraks vaate koolide peale. Eestis on väga hea muusikakoolide võrgustik ja nüüd ka seesama MUBA maja, kus me praegugi oleme. Probleemiks on aga, et muusikakoolides õpetajaskond vananeb ja noori ei tule peale. Millisena sa näed MUBA osa muusikahariduses? Ega see iga muusikakooliga nii ei ole, et õpetajaskond vananeb ja noori ei tule peale. Kasvõi Võru muusikakool. Siin õpetab päris palju noori ja ka mitmeid välismaalasi, kes kõik räägivad ka eesti keelt. Integratsioon on toimunud, mõned neist elavadki Võrus. Enamus neist on hispaaniakeelsetest maadest ja ma olen aru saanud, et neile just meeldib Tartu ja Lõuna-Eesti. Nad ütlesid mulle, et Tallinnast nad ei leidnud seda soojust, mida nad otsisid. Ka töötingimused tunduvad neile sobivad. Palk võiks olla küll suurem, aga nad on öelnud, et see on ka täitsa okei. Aga MUBA võiks ühel hetkel olla Põhja-Euroopa üks kõige kõrgema tasemega koole. Ma leian, et väga oluline on seda kooli vaadata just sellises suures mastaabis, sest kõik tingimused on siin olemas. Ja MUBA võiks olla seotud üle Eesti kõigi muusikakoolidega. Meil on nii väike riik, et selliste sidemete loomine peaks olema võimalik. Eesti väikese rahvaarvu pealt on alati tulnud väga häid muusikuid ja nüüd sellise kooliga saaks neid tulla veel rohkem! MUBA maja võiks inspireerida ainuüksi juba oma iluga. Kuigi – ega maja üksi mängima ei pane. Kui ma 2003. aastal läksin muusikakeskkooli üsna räämas majja, siis me sellest ei hoolinud. Me ei pannud seda nagu tähelegi, mõtlesime hoopis teistele asjadele. Aga selles, kuidas tuldaks Tallinnast väiksematesse kohtadesse tööle … siin ongi raske välja pakkuda mingit selget lahendust. See on ilmselt laiem teema, mis on seotud sellega, et Eestis jäävad külad tühjaks. Ja niisama jäävad külad tühjaks Itaalias, Hispaanias. Seal on maha jäetud sajandeid vanu külasid. Mulle tundub, et igal pool see nii pole, näiteks Saksamaal. Seal on väiksed külad elu täis. Kohtade vahel on paremad ühendused, rongiteed ulatuvad igale poole. Aga Eesti osas ma mõtlen, et kas ma oma eluajal üldse näen normaalselt toimivat ühendust Eesti ja Euroopa vahel. Nii et selles mõttes sa oleksid pigem Rail Balticu pooldaja? Mina olen küll selle poolt. Mulle meeldivad ühendused. Eesti ühendusteede võrgustik on praegugi veel, võiks öelda, tsaariaegne, suunaga Venemaa poole. On aeg luua ühendused Euroopaga. Millised heliloojad on olnud sulle lähedased? Millised lood on sind vaimustanud, mida tahaksid tingimata tulevikus mängida? Kõigepealt Bach. Bachi suudan ma kuulata absoluutselt alati. Siis viimastel aastatel meeldib mulle väga Prokofjev. Tal on kõige ägedamad klaverikontserdid, tema klaverisonaadid on täiesti erakordsed, tal on “Petja ja hunt”, on balletid, “Klassikaline sümfoonia” – küll tal on erilisi asju! Siis mulle väga meeldib Austraalia helilooja Carl Vine. Panen nüüd kokku oma uut soolokontserdi kava ja tahaks sinna kindlasti võtta ka tema muusikat. Kaasaegne muusika meeldib mulle samuti ja Eesti muusikat mängin alati hea meelega. Popmuusika inimene ma eriti ei ole, aga olen päris palju kuulanud džässi. Meeldib ka uus elektronmuusika. Ma olen üldse selline, et süttin kiiresti, aga siis lähen jälle tagasi just eelkõige klaverimuusika juurde. Üks teos, mis mind erakordselt köidab, on Kreegi “Taaveti laul” 137 “Paabeli jõgede kaldail”. Seda ma võin kuulata palju-palju ja just RO Estonia orkestri ja Arvo Volmeri esituses. Samas meeldimised kogu aeg muutuvad. Nooremana oli mu vaieldamatu lemmikteos Mussorgski “Pildid näituselt”. See oli mu unistuste unistus ja nüüd ma olen saanudki seda päris palju ja olulistes kohtades esitada. Tšaikovski sonaati tahtsin väga mängida. Aga praegusel eluperioodil olen kuidagi nii eklektiline. Mida rohkem ma millestki teada saan, seda rohkem tahaks selle kohta veel uurida ja niimoodi maailm haarab sind kogu aeg kaasa oma erinevatele teedele. Tõepoolest, üks suur osa sinu tegevustest on meedias: sa teed raadiosaadet, oled telesaadetes. See meeldib sulle ju ka? Kahtlemata meeldib. Raadios on see raskus, et kuulajaid ei näe. Aga selgub, et saadet “Must, klahv, valge klahv” on päris palju kuulatud, inimesed on tulnud ja tänanud ja öelnud, et neil on huvitav! Televisioonis tekib mingi omalaadne närv, aga tunnen end seal sellegipoolest päris hästi. Otsesaated on muidugi keerulised. “Klassikatähtede” saadet juhtides oli mul kogu aeg kõrvas mikker või ees monitor. Öeldi näiteks: “Ta räägib liiga pikalt, oleme ajast 20 sekundit maas, lõika talle nüüd vahele!” Või kui pärast intervjuud pidi tulema mingi videolõik, anti teada, et “video ei lähe käima, pikenda nüüd aega!” Aga teletiim, suured teleprofid Anu Välba, Joonas Hellerma andsid nõu ja aitasid. Ja muidugi “Klassikatähtedes” osalejad, mu nooremad kolleegid olid nii toredad, nendega oli seda saadet väga inspireeriv teha. Saate juhtimine on tõesti üks omamoodi kunst. Samuti talk-show otse-eetris vajab palju meisterlikkust. Võivad tulla ootamatud pöörded või küsimused-vastused minna hoopis seda teed, mis algselt plaanis ei olnud. Muidugi on see suur kunst. Joonas Hellerma valdab oma “Plekktrummi” tehes seda kunsti erakordselt hästi. Pead olema nagu psühholoog, otse-eetris ei saa midagi enam tagasi võtta. Urmas Ott tegi fantastilisi intervjuusid, aga tal oli tihti ebamugavaid küsimusi. Mina saatejuhina kiuslikke küsimusi ei küsi. See pole minu stiil. Kuidas sulle tundub, kas klassikaline muusika vajab tutvustamist ja propageerimist? Ma tegelikult arvan, et igaüks jõuab suure kunstini siis, kui ta peab jõudma. Klassikaline muusika on nii võimas asi, seda ei pea turundamisega tegema lihtsamini kättesaadavaks. Aga ma olen veendunud, et klassikaline muusika peab kogu aeg olema pildil. Pildil olek või turundamine tähendab ka seda, et käiakse ajaga kaasas. Kasvõi nii, et sa jagad asju Facebooki, Instagrami. Mina näiteks jälgin Viini filharmoonikute Instagrami, saan sealt igasugu vahvaid asju teada või näha nende backstage-momente, mida nad jagavad. Eks see on ju natuke nii ka, et Facebooki või Instagrami postitatakse elu parimaid ja erilisi hetki. Mis on minu meelest väga hea – see toob inimestest välja nende parema ja ilusama poole. Eelmisel aastal olin ma Eestis kõige rohkem koolikontserte andnud artist ja ka selle põhjal on mul kindel veendumus, et ei pea alati mängima lihtsamaid või end kergemini “kätte andvaid” lugusid. Mul ei meenu koolidest mingeid halbu intsidente. Muidugi aitab palju kaasa see, kui sa suhtled publikuga ja räägid muusikast. Aga lõpuks taandub kõik ikkagi sellele, et tuleb oma asja teha nii hästi kui vähegi võimalik. Millised on sul olnud lähema aja kontserdid? Praegu mind huvitab väga muusika seos erinevate kunstidega, teeme kontserdid balletitantsijatega “Tantsi mulle muusikat”. Mulle üldse meeldib tohutult ballett. Hiljuti olin Estonias, vaatasin “Luikede järve”, Milanos käisin La Scalas vaatamas kõiki ballette, mida võimalik. “Tantsi mulle muusikat” kavas mängin Beethovenit, Liszti jt, kõlab Eesti luule ja tantsivad Ketlin Oja ja Cristiano Principato. Kontserdid olid meil Valgas, Käinas, Tallinnas ja on 18. juunil Haapsalus. Aprillis mängisime Leedu pianisti Justas Šervenikasega Rahmaninovi kõik kahele klaverile kirjutanud teosed. Neid on päris palju, väga rasked, aga imeilusad. Viimsi Artiumis oli mul mais abikaasa Evelini sünnipäevakontsert. Tema valis kava: Ligeti Etüüd “Fém”, Prokofjevi “Romeo ja Julia”, Bachi Tokaata g-moll jt. Uuel hooajal on plaanis sooloõhtu muusikaakadeemias ja Pärnu Linnaorkestriga mängime taas koos Justas Šervenikasega – algul Pärnu kontserdimajas, siis Kaunase filharmoonias. Pärnus on dirigent Henri Christofer Aavik. On sul muusika kõrval mingeid põnevaid harrastusi, nagu abikaasa Evelinil tema keraamikahuvi, mis on tõeliselt kõrgel tasemel? Evelin on väga sihikindel kõiges, mida ta teeb. Ta alustas kunagi jooksutrenniga ja jooksis peagi juba poolmaratone. Teda huvitab eesti keel ja ta läks seda õppima Tallinna ülikooli. Praegu käib ta Olustvere keraamika- ja klaasikojas kõrgema järgu keraamikakursusel. Minul nii palju erihuvisid ei ole. Üle kõige on muusika ja siis teine suurem huvi on muusikameedia. Mind huvitab igal pool kõigepealt inimene. Ma loen romaani või vaatan maalikunsti alati läbi selle prisma. Kuidas inimesed käituvad, milliseid valikuid nad ühel või teisel eluhetkel teevad ja kuhu see kõik välja viib.

Eesti rikkalikule suvefestivalide skeenele on tekkinud üks uus omalaadne sündmus – “Klaverisuvi”. Tänavu 4.–11. juulil Pärnus, Narvas ja Jõhvis toimuv festival tõstab fookusesse soolopianismi. Soolokontsertidega astuvad üles hinnatud klaverikunstnikud Vadym Kholodenko (Ukraina/Luksemburg), Antti Siirala (Soome/Saksamaa), Dina Yoffe (Iisrael/Saksamaa) ja meilt Age Juurikas. Paralleelselt klaveriõhtutega viime Pärnu muusikakooli ruumides läbi rahvusvahelise meistriklassi, kus osaleb kuus väljavalitud noort säravat pianisti - meilt Tähe-Lee Liiv, Hans Matthias Kari ja Mattias Heina, Chaebin An Lõuna-Koreast, Noa Kapelyushnik Iisraelist ja Yukimi Okuda Jaapanist, keda õpetavad festivalil üles astuvad meistrid Dina Yoffe ja Antti Siirala. Mõlemad õppejõud on sagedased žüriiliikmed olulistel konkurssidel ja annavad pidevalt meistrikursusi kõikjal maailmas. Viiepäevase kursuse järel näitavad noored interpreedid oma oskusi galakontsertidel Pärnu kontserdimaja suurel laval ning kahel lõppkontserdil Narva Linna Sümfooniaorkestri ees (dirigent Anatoli Štšura) Narva Geneva ja Jõhvi kontserdimajas. Festivali idee seisneb klaverimängu huvilistele Eestis uue rahvusvahelise platvormi loomises, kus on ühendatud omavahel põnevad klaveriõhtud ja meistrikursused. Mujal laialt levinud rahvusvahelised suvised meistrikursused toovad ehk ka meie klaveriellu uut hingamist ja loovad uusi võimalusi. Festival esitleb meistriklassi valitud kuut noort pianisti kui tulevikutegijaid ja annab neile võimaluse oma kogenud kolleegide kõrval särada. Eesti noortele pianistidele on boonuseks üks eraldatud täisstipendium, mis võimaldab meistriklassis osaleda tasuta. Klaveriõhtu fenomen Klaver on universaalne pill ja selleta ei toimu pea ühtegi muusikafestivali. Klaveriõhtu aga on omaette žanr, mille au sees hoidmine annab kuulajale võimaluse osa saada intiimsest kooslusest, mida pakub rikkaliku klaverirepertuaari ja pianisti isiksuse sümbioos. Ent mida oodata ühelt vaheajaga klaveriõhtult? Ja miks peaks üks klaveriõhtu üldse olema kahe poolega? Digi- ja tehisintellekti ajastul ei pruugi selle peale tullagi, et ürituselt, kus üks pianist valgusvihus ja suhteliselt liikumatult kaks tundi musta värvi pilli taga istub, saab külastaja lahkuda teistsuguse inimesena, kui ta oli sinna tulles. Klaverirepertuaari kuldvara pärineb XIX sajandi ümbrusest, mil muusika oli muutunud poeetiliseks, subjektiivseks ja metafüüsiliseks. Romantismiaegne isiksusekultus tõi tähelepanu keskpunkti Kantilt pärineva geeniuse kontseptsiooni: säravad virtuoosid nagu Liszt ja Paganini viisid publiku ekstaasi. Kindlasti on virtuoossus ajas muutunud, aga selle transtsendentaalsus hoiab pinget jätkuvalt üleval ka tänapäeval ning täidab suured saalid põnevil kuulajatega. Võiks öelda, et kahe poolega klaveriõhtu läbiviimine on pianisti jaoks tema tegevuse kõrgeim eesmärk. Selle eelduseks on esitatava repertuaari eelnev pikemaajaline ja põhjalik läbitöötamine, ülesehitamine ning pianistliku vormi ajastamine. Nii esinejale kui ka kuulajaile teeb soolokontserdi põnevaks sündmuse kordumatus ja ainulaadsus, mis lisab maagilisust. Festivali pianistid Festivali avab 4. juulil Ukraina päritolu pianist Vadym Kholodenko. Teda võib tõesti nimetada virtuoosiks, kel on taskus esikoht mainekatelt Schuberti ja Sendai konkurssidelt. Tema tegevust kroonib aga kuldmedal pianismimaailma ehk kõige kaalukamalt, Van Cliburni nimeliselt konkursilt 2013. aastal Texases, just see avas talle maailmalavade uksed. 5. juulil saab kuulda Soome ühe kõige hinnatuma pianisti Antti Siirala klaveriõhtut. Tegemist on väga kõrge mängukultuuriga klaverikunstnikuga, kes õpetab ka Müncheni muusikakõrgkoolis. Ta on tunnustatud Beethoveni-mängija, mille tõendiks on esikoht mainekalt Beethoveni konkursilt Viinis 2000. aastal. Tema karjääris on samuti oluline verstapost kuulsa Leedsi konkursi võitmine 2003. aastal. 6. juulil astub sooloõhtuga üles Lätis sündinud maailmakuulus pianist Dina Yoffe. Ta on väga hinnatud – juba ammu maailmakuulsuse saavutanud sütitav muusik, kes esineb nimekates saalides, ja on samuti klaveriõppejõud, kes juhendab meistrikursusi kõikjal maailmas. Yoffe talent tuleb eriti esile tema Chopini ja Schumanni tõlgitsustes. Sellel kontserdil kõlab tema esituses ka suurejooneline Chopini 3. sonaat. 7. juulil esindan festivalil Eestit aga mina ise! Täpsemat infot uue festivali kohta leiab aadressilt www.klaverisuvi.ee

Möödunud sügisel Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija laureaadi tiitli pälvinud Anna Regina Kalk andis välja oma debüütalbumi “Practical Matters”. Tema originaalloomingut esitab kammerjazz-trio Assonance koosseisus Paul Butscher trompetil ja flüügelhornil, Loïc Baillo kontrabassil ja Anna Regina Kalk ise elektrikitarril. Plaadil kõlab 7 lugu, kõik omaette maailmad. Kui “Fünf” ja “Fyrabe” on hõrgult läbi tunnetatud nukrakõlalised ja ilusad terviklikud teosed, siis “Meeting the Inevitable” koosneb laias laastus lausa neljast erinevast osast. Neist viimane, kirikukellade motiiv, on minu meelest selle plaadi kulminatsiooniks. “Meeting the Inevitable”, “Arbeitsalltag” ja “Volcanic” on oma iseloomult selle plaadi tuumiklood. Need praktilised asjad, mida albumi pealkiri lubab, joonistuvad just siin kõige puhtamal kujul välja. Lihtsad ja visuaalselt küllaltki üheselt mõistetavat kujutluspilti tekitavad teemad saavad ilusa muusikalise kuue. “Intro” on unelev soololugu kitarrile, “Afterglow” lühike muusikaliselt produtseeritud tänavasagin. Need kaks vastandlikku helipilti on selle plaadi kaks äärmust, mis saavad omavahel kokku heas kvaliteedis. Läbi albumi on kuulda terake elektroonilisi ja mehhaanilisi efekte, mis täidavad oma ülesannet väga hästi – luua helimaastikke. Ansambel on väga hea kooskõlaga. Selle on osaliselt ilmselt tinginud akustika suures kontserdisaalis, kus kogu album salvestati. Tihti juhtub nii, et kui puhkpill on koosseisus, siis haarab see automaatselt sooloinstrumendi rolli. Sellel albumil on kuulda kolme võrdset partnerit, kellel on ühine eesmärk: rääkida üks lihtne ja praktiline lugu teise järel. Muusika on kindlasti suurepärane partner sisekaemuslikuks retkeks ja mõtiskluseks. Selles on piisavalt palju õhku ja vaikust. Maitsekas läbikomponeeritus näitab suuna kätte ja improvisatsioon lisab liikuvust ja emotsiooni.

Helilooja ja saksofonisti Maria Fausti viimast albumit “Mass of Mary” ehk “Maarja missa” iseloomustab mitmekesine emotsioonide palett, mis ulatub spektri ühest servast teise. Faust on üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid Eesti džässartiste, kelle loomingu eripäraks on julge eksperimenteerimine ebatraditsiooniliste džässivooludega. Ta kombineerib klassikalist ja bigbändimuusikat ning džässiimprovisatsioone. Sellel plaadil on ta meisterlikult moodustanud kireva, ent sidusa kollaaži keskaegse kirikumuusika pühalikkusest, romantilisest tundeküllasusest, džässilikust mänglevusest ning kaasaegse muusika sonoristlikest võtetest. “Maarja missa” on musternäide tänapäevasest avangardist, põimides endasse uuendusliku ning vana ja traditsioonilise ning andes sellele tänu kaasaegsele kontekstile uue tähenduse. Albumi helikeel on Faustile omaselt eksperimentaalne ning erinevate stiiliviidete küllus loob ilmeka helimaali. Teose mitmel osal on traditsioonilise missa osa pealkiri, ent seos traditsioonilise liturgilise muusikaga on piiratud. Kuigi enamikes lugudes leidub palju hetki, mis viitavad oma hõljuva loomu ja kaunite ning konsoneerivate harmooniatega keskaegsele kirikumuusikale, võivad need ruttu moonduda dissoneerivateks lihast ja luust läbilõikavateks luupainajalikeks stseenideks (“Kyrie eleison”). Madalalt kõlavad puhkpillipartiid loovad kohati müstilise põhjamaise atmosfääri (“Mother”, “Credo”). Osas pealkirjaga “Mother” on tunda folgilikku hüplikkust, mis on seotud ootamatult kromaatiliste käikudega, vihjates kaasaegsele džässile. Faust on omapäraselt kombineerinud naiskoori malbuses väljenduva kirikliku vaoshoituse meeskoori jõulise, metsiku ja ürgselt müstilise rabedusega. Sonoristliku efektina kasutatud merekohin annab loole otsese sideme looduse puhtuse ja taltsutamatusega. “Gloria” on rikkalik segu mitmest ajastust ning meeleseisundist, ühtaegu pehme ja voolav ning samas suursugune. Spirituaalse härdumusega kõlavad paralleelselt romantismiajastule iseloomulik emotsionaalsus, saksofoni improvisatsioonilised lõigud loovad aga kerge ja õhulise atmosfääri. “Credos” ja “Childis” väljendub teatud külmus, nukrus ja ärevus. “Credos” peegeldub see segakooripartii deklamatsioonilises atonaalsusele kalduvas osas, mida saadavad dissoneerivad saksofoniaktsendid. “Child” algab kerge ja peaaegu et rõõmsameelse sopranisoologa, mis on lauldud lapse perspektiivist, kes hüüab oma ema ja isa. Kõrgelt laulva segakoori lisandudes muutub loo toon igatsevaks ja üha meeleheitlikumaks. Saksofonisoolot saatvad kontrastselt madalad meeshääled, kõrged naishääled ja loo lõpus naissolisti saatev väriseva häälega naisburdoon loovad pingestatud seisundi, mis viitab justkui koduvägivalla ohvrite kannatustele. “Sanctus Benedictus” algab mõtlikult ja voolavalt, saadetuna hingamist meenutavatest heliefektidest ja vaiksest meeskoorist. Kuid ei lähe kaua, kuni sellele hakkavad vastanduma kiired hüplikud puhkpilliaktsendid, koori-glissando’d ja meeskooriosades kõlavad “haugatused”. Rahulikult alanud lugu muundub arenedes intensiivseks ning mõneti ebamugavust tekitavaks, lõppedes aga lummavate naishäälte sosinatega. Nii loob Faust algul turvalise atmosfääri, mille seejärel täielikult lõhub ja lõpetuseks kuulaja müstilisse õndsusesse hõljuma viib. Sarnane efekt on loodud “Agnus Dei” lõpus, milles värskendava tunnetuse annavad järsku hingamist meenutavad sonoristlikud efektid. “Maarja missa” on pühendatud koduvägivalla ohvritele. Fausti tsiteerides “see teos ei süüdista, õpeta ega paku välja ka lahendusi, pigem on see lohutuseks ning on vähene, mida ma helilooja ja inimesena suudan ühiskonnale enda poolt anda.” Teoses on kasutatud nii traditsioonilisi liturgia missatekste kui ka hinnatud näitekirjaniku Eero Epneri kogumikku Karl Ristikivi ja teiste luuletajate tekstidest. Samas vaimus kulgeb ka osa pealkirjaga “Holy Spirit”, kus meeskoor retsiteerib kriminaalmenetluse seadustikku, mis vaheldub eleegiliste lõikudega, mis väljendavad väsimust ja põhjatusse mutta vajumist. Osa lõpus on lõik, kus vaikse taustavokaali peal kõlav kõrge naiskooripartii väljendab vastuolulist, ent leidlikku sõnumit – jumalale andestamist. “Finale” alguse pehme ja kaunis naiskoor on oma puhtuselt ja graatsilisuselt justkui maitsemeelte loputus ja hingepuhastus ülejäänud plaadil kõlanud tumedusest ning tunnete ambivalentsusest. Osa atmosfäärist on tunda värskendavat lootusrikkust, mis maalib metafoorse pildi hommikusest päikesetõusust, näidates lähisuhtevägivalla all kannatavatele inimestele valgust tunneli lõpus. Faust on loonud oma “Maarja missa” näol omapärase, unikaalse, kohati isegi veidra, kuid üllatavalt sidusa ja tervikliku kollaaži erinevatest stiilidest, ajastutest ning tundeseisunditest. Albumit võib käsitleda metafoorina maailma polaarsusest – teoses kohtuvad ebamaine ja ilmalik, andestus ja raev, meeleheide ja lootus. Kohtuvad iidne ja uuenduslik ning hambuvad ettenägematu sünergiaga.

10. juunil stardib Tallinna laste jazzifestival "Kräsh". Festivali rikkaliku programmiga saab tutvuda siin: https://festivalkrash.ee/ "Kräshi" projektijuht MARIS ALJASTE räägib uuest põnevast sündmusest lähemalt. Kust sai alguse idee rajada laste jazzifestival "Kräsh"? Maris Aljaste: Tallinna laste jazzifestival "Kräsh" on festivali "Jazzkaar" ja Eesti Jazzliidu pikaaegne unistus, mis sai teoks tänu koostööle UNESCO "Muusikalinn Tallinnaga". Rütmimuusikast inspireeritud ja spetsiaalselt lastele ja noortele loodud muusikafestival kostitab osalejaid õpitubade, kohtumiste, vestlusringide ning kontsertidega. Mis on kavas, milliseid esinejaid valisite? Festivali programmi teeb eriliseks tõsiasi, et see on sündinud koostöös laste ja noorte endaga ning peegeldab suuresti ka nende muusikalisi eelistusi. Nii on kahepäevase jazzipeo peaesinejateks Eurovisioonil Eestit esindanud lauljatar Alika, vokaalvõlur ja muusik Kadri Voorand koos löökpillimängija Silver Sepaga, laulu ja tantsuga särtsakaid elamusi loov Tanja Mihhailova & Band, Eesti räpitaeva staar villemdrillem koos popmuusiku Karl Killinguga ja pere kõige pisematele mõeldud lustakas Lolala kontsertetendus koos live bändiga. Festivali kõige erilisemaks kohaks on noortelt noortele lava Noorsooteatri black box'is, kus astub üles 11 lastest ja noortest koosnevat koosseisu. Nii rõõmustavad meid näiteks Siim Aimla ja Hanna-Liina Võsa juhendamisel MUBA bigband ja solistid; noorte seas populaarse Drive It Up kitarrikooli ansambel Crash; meeldejääva käekirjaga noorte folkansambel Uurikad, Meero Muusiku vokaalansambel Indigo, mida juhendab Estonian Voices'ist tuntud Maria Väli; Gustav Adolfi gümnaasiumi muusikakooli andekad rütmimuusika ansamblid; kaunist heliruumi loov Arsise kellade kooli noorteansambel. Lisaks tuuakse kuulajateni elamusi Saue Muusikakooli ansambli, laulustuudio "Laulumarjad" laululindude ning andekate Muusikalikooli lauljate poolt. Tõelise maiuspalana saab kuulda Tallinna laste jazzifestivali "Kräsh" muusikalaagrite raames loodud ansambleid, mida juhendavad rahvusvahelise kogemusega laulja, helilooja ja laulja Pille-Rite Rei ning bändidest tuntud trummar Ahto Abner. Lisaks pakub programm üllatusterohkeid tegevusi põnevate töötubade ning muusikutega kohtumiste näol. “Kohtumine muusikuga” on vestlusformaat, kus lapsed ja noored saavad kuulda artisti muusikuks olemise rõõmudest ja muredest, inspiratsioonist, tööfilosoofiast jpm. Mõtteid saab vahetada nii Ingeri kui ka Nukuteatri näitlejatega. Avatud töötoad kombivad loovmõtlemise piire ning aitavad oskusi edasi arendada. Nii saab võtta osa Aafrika trummide või Fred Rõigase beatboxi töötoast; meisterdada Noorsooteatri Nukuteatrimuuseumis teatrilava makette; osaleda Vivita loomeinkubaatori interaktiivse projektsiooni installatsioonis, mille sees olles saavad lapsed end liigutades ise heli tekitada; ning joonistada oma muusikapala. Milles nägid vajadust teha sellist festivali just lastele ja noortele? "Kräshi" missiooniks on laste ja noorte rütmimuusika juurde toomine, nende muusikapisikuga nakatamine läbi inspireeriva kontsertide- ja töötubade programmi. Leiame, et noorte huvi rütmimuusika ja rütmimuusika instrumentide vastu on aastast aastasse suurenenud ja seda just ka algkooliealiste seas. Kahepäevane muusikafestival loob võimaluse koosmusitseerimiseks, oma teadmiste ja oskuste arendamiseks ning miks mitte ka esimeseks kokkupuuteks improvisatsiooniga. Loodame, et festival äratab lastes huvi ning motivatsiooni muusikaga tegelemist kas siis alustada või sellega hoopis pikas perspektiivis jätkata!

34. korda kevadet kuulutanud festival “Jazzkaar” oli mahukas: 28 kontserti Tallinnas Vaba Lava ja Fotografiska põhiprogrammis, 10 kontserti veel kuues linnas, lisaks tosin etteastet tasuta kontsertide päeva ja kodukontsertide egiidi all ning arvukad “jazziampsud” linnaruumis. Rohkemgi kui mõnel hiljutisel aastal tõusis tänavune festival esile ka kõrge kvaliteedi ning rikkaliku stiilide ja lähenemisnurkade valiku poolest. Elamuslikud kontserdid kõlasid keskmiselt umbes poolteist tundi ja alati täissaalile – ka peakorraldaja Anne Erm tõi oma lõpukõnes välja, et festival oli sel aastal eriti õnnestunud ja kuulajad kinnitavad seda ainiti positiivse tagasisidega. Mul oli võimalust ja jaksu sellest valikust ära kuulata 17 kontserti. Seekord oli festivali kavas tavalisest rohkem eht-ameerikalikku jazzi. Jazzi stilistika avardub ja hägustub alatasa, aga USA mainstream on endiselt see jazzi eluks vajalik tüvi, millest kõrvalžanrid oma haljaid oksi kasvatavad. Selleks, et jazzis mingisse suunda ära rännata või “kodust põgeneda”, peab olema alguspunkt, kust liikuma hakata. Akustilist jazzi ja gospelmuusika ekstaasi kombineeris The Baylor Project, mille eesotsas on abikaasad – lauljatar Jean Baylor (souli menugrupi Zhané kunagine liige) ja trummar Marcus Baylor (tuntud ansamblist Yellowjackets). Tegemist on kõrgetasemelist, nüansirikast, omaloomingulist akustilist jazzi esitava kvintetiga, mille kullaproovi kinnitavad kuus Grammy nominatsiooni. Kui The Baylor Project lisas oma etteastele ka ameerikalikku meelelahutaja-hoiakut, siis legendaarse Steve Colemani ja ansambli Five Elements kontsert oli intensiivne, introvertne katkestusteta rännak isikupärase helikeelega muusika radadel. Saksofonist, trompetist, bassist ja trummidest koosnev nelik rakendab 1980. aastatel grupi New Yorgi muusikute välja töötatud kompositsiooni- ja improvisatsioonimeetodit M-Base, mis vastandub jazzis tavalisele teema-soolod-teema-struktuurile. Muusikute telepaatiline üksteise tajumine rütmi- ja meloodialõikude sünkroniseerimisel ning vastandamisel oli erakordselt mõjus. Vähemalt sama nimekas kui Coleman (ja laiemale jazzipublikule kindlasti paremini tuntud) on kitarrist Mike Stern, kelle kitarrikõla ja eriline legato-mängu tunneb otsekohe ära. Lausa rockiliku energiaga esitatud fusion-jazz võitis väga palju ka tänu esmaklassilistele partneritele: legendaarne trummar Dennis Chambers, suurepärane bassist Chris Minh Doky ja kauni tooniga saksofonist Bob Franceschini. Tänavu 70-aastaseks saanud Mike Sterni kontsert kestis ligi kaks tundi ja pakkus elamuse. Ameerika jazzi tänase päeva nägu näitas saksofonist Ben Wendel, kes (koos taas esmaklassilise ansambliga) esitas reljeefse meloodikaga ja aina pinget keriva ülesehitusega omaloomingut. Sedagi kontserti kaunistas mängijate keskendunud muusikasse sisenemine ja selle teenimine ilma igasuguse “etenduse” andmiseta. Hoopis teistsugust Ameerikat esindas Kuuba pianisti Jorge Luis Pacheco trio. Ootuspäraselt oli selle kontserdi konstandiks latino-muusikale omane kirg ja kuumus, mis väljendus erilises esituslikus energias, rütmide ja ülikiirete klaveripassaažide rägastikus ning muusikute rõõmsas, avali olekus. Pacheco laulis sekka ka paar ballaadi ning lisas tsitaate lugudest, mida lootis Eesti publikut teadvat (“Chan chan”, “El manisero”, “Guantanamera”.) Latin-jazz’i on “Jazzkaarel” aastakümnete jooksul kõlanud hoopis vähem kui võiks, samas on kõik kohtumised sellise muusikaga kinnitanud, et Eestis leiab see alati sooja vastuvõtu. “Jazzkaar” avab alati ka uksi maailmamuusika võluriiki. Ühel festivali kõige hingeminevamal kontserdil polnud jazziga kõige kaugematki seost, ometi pole kahtlust, et see sobis just sellele publikule suurepäraselt. Portugali fadista Sara Correia demonstreeris, kuidas üks esineja suudab suure täissaali oma peopessa püüda ja poolteist tundi äärmiselt intiimse, sisuliselt kammerkontserdi lummuses hoida. Correia esitas kolmeliikmelise keelpilliansambli saatel ehtsat fado-muusikat, tehes uhkele traditsioonile au. Tema laulud on nii vokaalses kui ka emotsionaalses mõttes silmanähtavalt läbi elatud ja ta kompromissitult füüsiline laululaad lihtsalt ei saa kedagi külmaks jätta. Kiita tuleb korraldajate tarkust reastada esinejaid nii, et pealava plahvatuslikule kontserdile järgneb kõrvalsaalis rahulikuma, intiimsema iseloomuga etteaste. Kuuba trio tulevahetusest eluga pääsenuna mõjus Fotografiska saalis kohe järgmisena alanud Soome saksofonisti Linda Fredrikssoni ansambli kontsert tänuväärse pingelangetajana. Imeilusalt põhjamaine omalooming sisekaemuslikus esituses (aga mitte see “mäed ja fjordid”, mida paljudelt Norra muusikutelt kuuleme), ansamblis kaasa tegemas Soome jazzi hinnatuimad muusikud – paar motiivi-meloodiat sellelt kontserdilt jäid pikaks ajaks kõrvus helisema. Samasuguse leevendusena mõjus Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli intiimne kontsert uue plaadi tutvustuseks, kavas tõlgendused ansamblite Genialistid, Dagö, Apelsin, Smilers jt lauludest. “Jazzkaar” on alati oluline tribüün Eesti muusikutele, võimaldades ellu tuua eriprojekte ning realiseerida rahvusvahelisi koostööplaane. Sel aastal oli rikkalikult mõlemat. Oli kontsert Valter Ojakääru 100. sünniaastapäeva puhul; üle 40 aasta tuli kokku omaaegsete koolipoiste dixieland-bänd Reval Revival (liikmeteks Meelis Vind, Jüri Leiten, Ants Nuut, Mart Mikk, Taavo Remmel ja Tarvi Jaago); lõppkontserdil kõlas Erkki Pärnoja eleegiline “Saja lugu” uusversioonis koos VHK keelpilliorkestriga. Kontserdil “Rap’n’JAZZ” said kokku Raivo Tafenau bänd ja Eesti räpi “kõige-kõigemad” – Reket, Villemdrillem ja nublu. Kahe stiili ühendamine polnud kosmeetiline (nagu enne algust veidi pelgasin), vaid igati integreeritud ja jazzi komponenti rõhutav. Taas üks tark katse noori jazzi juurde tuua ning selliseid impulsse saadab “Jazzkaar” välja igal aastal. Ambitsioonikas oli ka festivali avakontsert “Kitarriookean”, kus kõlasid uudisteosed kolmelt autorilt, esitajateks kitarristid Andre Maaker, Paul Daniel, Marek Talts, Laur Joamets ja Jaak Sooäär. Andre Maakeri kompositsioon kütkestas kaunite kõladega (eriti akustilistel kitarridel) ja heakõlalise tekstuuritiheda helikangaga. Laur Joametsa teos paisutas üles võimsa rockienergia. Kui tema lugu lõppes, oli kontsert kestnud juba 50 minutit ja sellest olekski piisanud. Järgnes aga teos Peeter Vähilt, mis oli hea näide halvast maitsest: koomiliselt mõjunud rahva laulma panemine, show-mehelikud maneerid, kitarri imiteerimine süntesaatoril ja pikk dialoog klahvpilli ja timpanite vahel, samas kui viis kitarristi käed rippes pealt vaatasid ... Eesti jazzi hea käekäik teeb rõõmu. Üks märk sellest on tihe rahvusvaheline koostöö. Pianist Kirke Karja kutsus lavale muusikud kuuest riigist, teine pianist Rahel Talts neljalt maalt. Bassist Mingo Rajandi musitseeris koos Poola duoga DEAE, briti pianist Taz Modi jagas lava keelpillikvartetiga Prezioso. Mõni kuulatud kontsert jäi siin ülevaates mainimata ning paratamatult ei jõua ka kõigest ülevaadet saada. Festivali ustavad püsikülastajad on üksmeelel – “Jazzkaar” katab jazzigurmaanidele igal aastal rikkaliku laua, pakkudes maitseelamusi, mis püsivad keelel-meelel veel pikka aega.

Tartu Poistekoori näol on tegu erakordse nähtusega ka Euroopa mastaabis. Koor, kelle eesotsas seisab Annelii Traks, hoiab au sees meestelaulu ja selle edendamist. Peetakse südameasjaks rahvuslike traditsioonide ja identiteedi kandmist, laulupidude traditsiooni hoidmist ning aateliste lauljate ja pühendunud tegijate järelkasvu eest hoolitsemist. Tartu Poistekoori asutas Tartu pioneeride maja ja Tartu kultuurihoone initsiatiivil 1961. aastal koorijuht Uno Uiga. Läbi aegade on Tartu Poistekoori staažikamad koorijuhid olnud Uno Uiga (1961–1996), Lennart Jõela (1965–1969 ja 1980–2006) ja Undel Kokk (1973–2018). Alates 2018. aastast liitus Tartu Poistekoori meeskonnaga ka koorijuht Sander Tamm. Et poiste küps lauluiga kuni häälemurdeni on suhteliselt lühike, tegi muret lauljate järelkasv. Sel eesmärgil avati 1980. aastal praeguses Tartu Karlova koolis (toona 7. keskkool, seejärel Karlova gümnaasium) muusikakallakuga klass, kuhu hakati vastu võtma lauluhuvilisi poisse Tartu linnast ja maakonnast. Algsest kahe- ja kolmehäälsest lastekoori tüüpi poistekoorist on arenenud klassikaline poiste segakoor. Aastate jooksul on kontsertkoorist sirgunud pea tuhat lauljat. Repertuaaris on eesti heliloojate laulud, nüüdisaja kooriloomingu paremik ja maailmaklassika (Schubert, Mozart, Bach, Händel, Brahms, Verdi, Sibelius, Schütz), samuti vokaalsuurvormid. Tartu Poistekoorist on sirgunud mitmeid omanäolisi eesti muusikuid: Ivo Posti, Rolf Roosalu, Jarek Kasar, Kristjan Ruus, Raiko Raalik, Toomas Vana, Alar Haak, Toomas Uibo, Rauno Elp, Alar Pintsaar. Annelii Traks on koorijuht-muusikaõpetaja, kes on juba 30 aastat hoolitsenud Tartu kooriliikumise eest. Ta on Tartu Poistekoori pikaaegne dirigent, samuti Karlova koorikooli juht ja õpetaja. Selle aasta 5. veebruaril kuulutas Eesti kooriühing Annelii Traksi 2022. aasta koorijuht-muusikaõpetajaks. Eesti kooriliikumise üks vedureid, dirigent Kaie Tanner on kirjeldanud esimest kohtumist Anneliiga: “Mina kohtusin Anneliiga esimest korda põhjalikumalt siis, kui juhatasime 2007. aasta “Ilmapuu” laulupeol mudilaskoore. Annelii oli kogenud tegija, mina noorekene ja esmakordselt peol. Ühised pikad eelproovisõidud olid alati (ja ka edaspidi) hästi toredad, sest me ei jätnud kasutamata võimalust, et proovida ära kohaliku kohviku eriti head koogid, vaadata metsa all sinililli või osta näiteks Võrust kummalegi kaks paari kõrvarõngaid.” Annelii on andekas õpetaja, kes soovib alati säilitada lastes rõõmu muusikast ja leida igale õpilasele sobiva viisi, kuidas ta saaks end muusikas teostada. Oluline on ka rõõm õnnestunud esinemisest. Viimane tekitab soovi teada rohkem, minna edasi ja just see aitab säilitada armastust muusika vastu kogu eluks. Annelii on hästi kindlakäeline ja väsimatu, ta suudab köita ja hoida poiste tähelepanu nii tunnis kui kooriproovis pikalt. “Jah, ta on range ning nõudlik, aga samal ajal on temaga ka lõbus,” ütlevad tema õpilased. Annelii oskab teha nalja, on tore, hooliv ning aitab, kui on mure. Annelii veendumus, et miski pole võimatu, innustab ka õpilasi. Kui vaja, siis alati julgustab ta last sõnadega: sa saad hakkama! Annelii peab oluliseks isiklikku eeskuju. Tema hoolivus ning otsekohene ja konstruktiivne tagasiside loob hea koostöö nii õpilaste kui lapsevanemaga. Millisena iseloomustavad Anneliid kolleegid, tuttavad, õpetajad, lapsevanemad ja vilistlased? * Pikaaegne Tartu Poistekoori peadirigent Undel Kokk: “Annelii on toonud palju lapsi koorilaulu juurde. Ta teeb oma tööd südamega, sooviga poiste laulueeldusi igakülgselt arendada, neid suure muusika juurde viia ja üheskoos maailma avastada. Annelii suudab praeguste noorte meeste sisemaailma emotsionaalsemaks muuta, süstida neisse lauluarmastust, avardada lauljate maailmavaadet ning anda neile palju muusikast tulenevat ilu, mida meenutada ning tulevikus oma lastele edasi anda.” * Dirigent Elo Üleoja: “Annelii Traks on tagasihoidlik, lihtne ja väga sõbralik inimene. Temas on olemas hea koostööoskus, selgus nõudmistes ja sihikindlus. Kõik need iseloomujooned on aidanud töös poistega edu saavutada. Tartu Poistekoor on aastate jooksul kasvatanud muusikaliselt haritud koorilauljaid ning on Eesti poistekooride üks lipulaevu.” *Karlova kooli muusikaõpetaja Ragne Lind: “Minule on Annelii olnud alati väga tore ja innustav kolleeg, tulnud projektidega kaasa. Annelii on alati organiseerinud põhjalikult läbimõeldud aktusi. Eriti suure panuse annab Annelii aga siis, kui toimub Karlova kooli sünnipäevakontsert Vanemuise kontserdimajas. Tema sametine hääl kõlab aktusel kõneldes ka ilma mikrofonita – sellega paneb ta kõik õpilased kuulama. Annelii Traks on võtnud suuna siduda huvi- ja üldharidus terviklikuks, lapsekeskseks haridussüsteemiks. Aktiivses koostöös koorikooli ja üldhariduskooli vahel on Annelii võimaldanud õpilase koormust optimaalsemalt kavandada, aidanud efektiivsemalt korraldada õppetööd, leida ühilduvaid õppevorme, mis vastastikku toetavad lapse terviklikku arengut. Koorikooli juhina on Annelii olnud alati huvitatud sellest, et Karlova koolis kõlaks muusika kõrgel tasemel. Olen alati imestanud, kuidas on võimalik selline muutumine: tavalised poisid, üks teisest ulakam ja elavam – aga kui nad saavad selga vestid-pintsakud ja ette kikilipsud, on nad nagu võluväel justkui ära vahetatud. Anneliil on ebatavaline võime muuta õhustik nii korralikuks ja keskendunuks, et kärbes ka ei lenda. Tean ka, et tal on väljaspool tööd väga äge sõpruskond, kus on inimesi igalt elualalt. Mõni aeg tagasi oli neil kokkutulek, kus Annelii õpetas nad ukulelet mängima ja lõpptulemusena valmis koos erinevate rütmipillidega tõeline teos. Loodetavasti jätkub talle veel pikalt sära silmadesse ja muusikarõõmu südamesse. On ta ju ka laulupeo dirigent.” *Sander Tamm (Tartu Poistekoori vilistlane ja praegune dirigent): “Annelii Traks on minu elus mänginud suurt rolli juba kooliajast saadik: kujundanud muusikalist maitset, arendanud loomevõimeid, loovat mõtlemist ja kunstilist tunnetust, õpetanud eesmärgistama oma tegevust ja seda, kuidas panna koostöö toimima. Praegu, juhatades koos Anneliiga Tartu Poistekoori, imetlen tema võrratut oskust kollegiaalselt ja metoodiliselt poistekoori tööd juhatada. Olla suure tähega Õpetaja ning erudeeritud kaaslane muusikalistel ja ühiskonnateemaalistel rännakutel. Tegemist on erakordse inimesega, kes on koorimaastikul, ammugi meedias, jäänud pigem tagasihoidlikuks.” * Lydia Rahula (Tallinna Poistekoor): “Õnn soosib julgeid ja julgusest pole Anneliil puudust olnud. Egas muidu temale omase tagasihoidlikkusega poleks ta suutnud “ronida” kõrgele Tartu ja Tallinna dirigendipulti. Nähtamatu julguse taga on soe ja südamlik hing. Sellepärast annab kosutust Tartu Poistekoori kuulamine. Oletegi üks Eesti lipulaevu.” * Karmen Põder (Karlova kooli õppejuht): “Kooli juhtkonna liikmena on Annelii hea meeskonnamängija – arutlustes on ta alati mõttega kaasas ja teeb ettepanekuid, tajub hästi pooltoone. Oma seisukohti sõnastades on ta konkreetne ja selge ning oskab neid põhjendada, kuid julgeb jääda ka eriarvamusele. Samas on ta avatud eri vaatenurkadele. Tema peale võid kindel olla, ta täidab alati antud lubadused ja peab kinni kokkulepetest. Ta ei vaja pikka selgitamist ja põhjendamist, mõistab juba n-ö poolelt sõnalt. Ei targuta, mida ja kuidas teha, pigem lööb ise käed külge ja näitab ette. Annelii on laia silmaringiga väga hea vestluskaaslane, positiivne ja toetav. Tal on harv oskus naerda iseenda üle ja tema südamest tulev naer on alati nakkav ning kosutav.” * Lapsevanem Sigrid Mahla: “Annelii on vaieldamatult üks parimaid muusikaõpetajaid. Ta armastab oma tööd, tema tegevus on kahtlemata viljakas ja eeskujuks kõigile. Meil on vedanud ja oleme tänulikud, et poisid saavad Annelii käe all end avastada, areneda, kasvada ja ennast täiskasvanueluks, kuhu kuulub ka koorilaul, ette valmistada. Oleme õnnelikud ja rõõmsad Annelii pühendumuse ja asjatundlikkuse eest.” Annelii Traks Sündinud 1961. aastal Saksamaal Weimaris. Lõpetas 1976 Tartu 5. keskkooli muusikakallakuga klassi, 1977 Tartu I lastemuusikakooli klaveri erialal, 1982 Heino Elleri nim muusikakooli (Valve Lepiku klass), 1987 Tallinna riikliku konservatooriumi (prof Kuno Arengu klass). Töötas 1981–1992 Tallinna 22. keskkoolis (Jakob Westholmi gümnaasium) muusikaõpeta-koorijuhina. 1992. aastast töötab Tartus: esmalt Karlova gümnaasiumis (solfedžo, poiste mudilaskoor, hääleseade); on alates 1996. aastast õppealajuhataja muusika alal; alates 2013. aastast juhatab Karlova gümnaasiumi koorikooli (2014. aastast Karlova kooli koorikool). 1997. aastast on ta laulupidude dirigent. 2011. aastal pälvis Annelii Eesti kultuurifondi Heino Kaljuste kooli- ja koorimuusika edendaja stipendiumi ja Tartu Kultuurikapitali loomingulise stipendiumi. 2014. aastal nomineeriti Annelii tiitlile “aasta tegu hariduses”. 2019/2020. hooajal pälvis Annelii Tartu Kultuurkapitali Tartu laulu- ja tantsupeo sihtkapitali stipendiumi ning Eesti rahvuskultuuri fondi Uno Järvela peastipendiumi. 2023. aastal anti Annelii Traksile Eesti kooriühingu 2022. aasta koorijuhi-muusikaõpetaja tiitel. Tartu Poistekoori saavutused Annelii Traksi juhtimisel 2010 kuldmedal rahvusvahelisel vaimuliku koorimuusika konkursil Tšehhis Olomoucis. 2011 Eesti kooriühingu aasta koori tiitel, Tartu kultuurikandja aunimetus. 2013 I koht Tartus VII üle-eestilisel poistekooride võistulaulmisel mudilaskooride kategoorias. 2015 kulddiplom Poolas VI Krakowi advendi- ja jõululaulude konkursil. 2017 kulddiplom Slovakkias Bratislavas XII rahvusvahelisel advendi- ja jõululaulude konkursil. Tartu Poistekoor Vanemuise teatri lavastustes: ooperitest Puccini “Tosca” ja “Boheem“, Massenet’ “Werther”, Bizet’ “Carmen”, Donizetti “Linda di Chamounix”; muusikalidest Steini “Gypsy”, Rodgersi “Helisev muusika”, Webberi “Evita”, Shermani “Mary Poppins”.

Kätte on jõudnud suvi ja kõik me tahame sel ajal töömõtetest pisut puhata. Parim koht, kus pikaks talvehooajaks akusid laadida, on loodus. Üks võimalusi looduses aega veeta on aga kala püüda. Oma kalapüügiharrastustest kirjutab helilooja ning Risti kooli direktor ja muusikaõpetaja Kristo Matson. Toim. Esimesed mälestused kalalkäigust, ja ilmselt ikkagi need kõige olulisemad, on algkoolipäevilt. Mäletan varaseid tõusmisi ja uduseid suvehommikuid, kui isa, onu ja vendadega Kaiu järve äärde sõitsime. Seal võtsime laenutusest paadid ja sõudsime varahommikul järvele, kuhu jäime tavaliselt kogu päevaks. Õngitsesime ahvenaid, särgi ja latikaid, vahel tabasime landiga mõne haugi ka sekka. Kogused ja kalade mõõt ei olnud suured, küll aga kogemus ja emotsioonid. Kalastamisega hakkasin teadlikumalt tegelema 1999. aastal, kui asusin õppima Tartusse. Mäletan hästi neid esimesi püügikordi, kui noorema vennaga Emajõe äärde läksime, siis juba oma esimese autoga. Kuskilt olin varem kuulnud püügivahendist tonka (põhjaõng) ning jõe ääres uidates sai seda korduvalt kuulda ka venekeelsete taatide omavahelistest mittevaiksetest vestlustest. Kui esimesed tonkad ise valmis sidusime ja jõepõhja heitsime, siis alles kohtasime suuremaid veteisandaid. Nii tabasin oma elus esimese koha, lutsu, turbi ja angerja. Esialgu vahtisin neid ega suutnud uskuda, et mina nad kinni püüdsin. See andis korraliku adrenaliini, sünnitas hulganisti kalamehejutte ja “tunne” aina süvenes. Ühel päikselisel maikuu õhtupoolikul istusime vennaga Emajõe ääres, oli ilus ilm, aga küllalt jahe ja tuuline. Õnged olid juba mitu tundi vees loksunud, kuid kala meil tabada ei õnnestunud. Otsisime kuivanud oksi ja risu ning tegime üles väikse lõkke, lootuses, et küll kala hakkab “närima”. Mõne aja pärast kadus üks kork vee alla, kiire haakimine ja kala oligi kaldal. Vahtisime kala ühelt poolt ja teiselt poolt ega suutnud täpselt määrata, mis kalaga on tegu. Arvasime, et nii suur kala on ilmselt säinas. Kaalusime ja mõõtsime ta ära, hiljem selgus ikkagi, et tegu oli tavalise särjega, lihtsalt harukordselt suure isendiga. See kala jäigi tol päeval ainsaks. Kalastamine sai uue käigu sisse, kui 2003. aastal ilmus Vladislav Koržetsi raamat “Õngitsemine”. See käsitleb põhjalikult püügiviise, rakenduste sidumist, kalade eluviise, püügipaikade valimist, kulinaariat jpm. Neelasin infot mõnuga ja loomulikult läksid kogutud teadmised käiku, kõigepealt kalastustarvete poes, hiljem vee ääres. Raamat vaatleb põhjalikult ka kalade peibutamist eelsöödaga ehk lihtsamalt öeldes “pudrutamist”. Meenub jällegi üks soe ja mõnus kevadõhtu, kui olime sättinud ennast püüdma Vorbuse kanti. Olime õnged sisse visanud ja tasapisi väiksemat kala tilkus – särge, nurgu, viidikat. Meie vahetus läheduses võttis koha sisse teine püüdja. Enne kui ta õnged vette heitis, võttis käpaga pangest putru ja viskas seda mitu korda püügikohta. Me vaatasime toimuvat üllatunult ja olime mõnevõrra skeptilised, kas nii suure plartsutamise ja plädistamise peale mitte viimanegi kala minema ei uju. Aga kõik läks just vastupidi: 20 minuti pärast hakkas “vana” ilusaid latikaid ja säinaid kaldale tõstma. Vahetasime vennaga umbusklikke pilke ja sättisime ennast lähemale, et uurida, mida ta sinna vette heidab. Sellest päevast alates hakkasin uurima kalade peibutamist eelsöödaga ning loobunud pole sellest tänaseni. Suvel saavad pereliikmed kohe aru, kui plaanin minna latikat või linaskit püüdma, sest esmalt läheb ikka maisimanna potti keema ja magus peibutussööda lõhn täidab tuba. Paljud kalastamise nipid olengi saanud suheldes teiste püüdjatega, uurides kalastusteemalisi raamatuid ja ajakirju ning lihtsalt praktiseerides. Hiljem, kui asusin elama Harjumaale, lisandus tasapisi kalapüük merel. Esialgu küll lestapüük kaldalt, hiljem juba haugipüük paadist. Ja huvitaval kombel olen aastate jooksul järjest enam hakanud tundma tõmmet merele. Kalapüük merel paadist erineb väga suurel määral kalapüügist siseveekogul ja kaldalt. Aastat viis tagasi läksime koos ühe kalagiidiga maikuus Võilaiu alla haugi püüdma. Olin siis veel suhteliselt vähe merel haugi püüdmas käinud, mistõttu ei teadnud ka eriti püügikohti. Nii jätsime auto Virtsu sadamasse ja läksime paadiga üle väina. Laiu alla jõudes otsisime mitu tundi, enne kui õnnestus kala üles leida. Järgnev oli lihtsalt justkui kalamehejutt, kus iga kolmanda viskega oli haug otsas. Või jälitas kala lanti pikalt, aga ei rabanud ära. Harvad polnud juhused, kui paadis oli kahel püüdjal kala korraga otsas. Kalad olid ilusad, võtsid lanti aplalt ja pakkusid hiljem suurt kulinaarset naudingut. Ja “tunne” süvenes veelgi! Kui alustaja kalastajana püüdsin seda, mida parasjagu veekogust kätte sain, siis nüüd lähen enamasti püüdma konkreetset kalaliiki. Vahel küsitakse, et kuidas sa saad minna püüdma just ühte kindlat liiki? Vastus on lihtne, enamikul kaladel on kindel eluviis ja -koht, samuti n-ö parim aktiivne aeg püügiks. Ja kui kalade hingeelu ja aastaringi tundma õppida, siis pole enam midagi väga müstilist. Loomulikult tuleb ette ka seda, et plaanid püüda üht, aga satud juhuslikult peale hoopis mõnele teisele aplalt toituvale kalale. Mulle meeldib kalastamise juures kõige enam kogu see tegevus tervikuna, sest enamasti käin kalal ühepäevaste väljasõitudena koos vendade ja/või sõpradega. See on mõnus ühine ajaveetmine heas seltskonnas ja värskes õhus. Nii oleme käinud Emajõel, Peipsil, Hiiumaal, Saaremaal, Pärnus, Tõstamaal ja mujalgi. Mulle tundub, et kalastamise juures on oluline osa ka uudishimul ja seiklusvaimul. Sel kevadel sai esimest korda teoks juba mitu aastat mõttes mõlkunud vimmapüük Reiu jõe suudmes. Millal kohal olla, sõltub sajast asjaolust, sel aastal klappis kõik kenasti kokku. Ikka küsitakse aeg-ajalt ka seda, et kas looduses kalal olles saad heliloojana inspiratsiooni muusika loomiseks. Otseselt uut muusikat kalal olles ma pole loonud, küll aga on see hea aeg, et mõelda ja mõtteid korrastada. Vahel on hea mitu tundi õngekorki passida ja lasta mõttel puhata. Kalalkäik aitab igapäevastest töömõtetest lahti lasta, laseb lihtsalt olemisest rõõmu tunda. Ja nii kõlab meil sõpruskonnaski üha sagedamini kalameeste vana ütlus: “Raske pole kala saada, vaid kalale saada!”

Eesti tšellokontserdist kui valdkonnast saab rääkida alates 1946. aastast. See on fakt, mis paneb mõnevõrra imestama, kuna selleks ajaks tuntakse Eesti kontserdielus juba nii mõndagi võimekat ja aktiivselt tegutsevat tšellisti. Eelkõige muidugi Raymond Bööcke (1871–1940) – Tallinna konservatooriumi asutaja ja tšelloprofessor kuni 1935. aastani, ja siis tema õpilane ja järeltulija konservatooriumis August Karjus (1906 –1970). Tõenäoliselt tingisid tõrke siiski heliloojad, kes ei usaldanud tšellot kui sooloinstrumenti ja eelistasid klaverit või viiulit. Olen tutvunud meie esimeste tšellokontsertide, 1946 loodud Artur Kapi ja 1949 Juhan Aaviku kontserdi käsikirjadega ja minu hinnangul on just sooloinstrumendi partii küündimatus põhjuseks, miks neid pole esitatud. Sain sellele arvamusele kinnitust ka oma professorilt August Karjuselt, keda Artur Kapp pidas silmas teose esitajana. Leonhard Virkhausi “Kontsert-variatsioonide” (1946) kohta puudub aga igasugune informatsioon. Kulus kaks kümnendit ja siis sündisid teosed, mis jõudsid ka ettekannete ja salvestusteni. Need on Jaan Räätsa “Kontsert tšellole ja kammerorkestrile”, Uno Soomere “Kontsert tšellole ja sümfooniaorkestrile” ning Arvo Pärdi kontsert “Pro et contra”, kõik valminud 1966. aastal. Tõsi, 1955 on Eduard Tubin kirjutanud kontserdi I osa klaviiris, mis jäi küll tervikuna lõpetamata, mida on aga palju kordi ette kantud ja mis väärib kindlasti orkestreerimist. Järgmine tegija oli Helmut Rosenvald, kes riskis ja usaldas tšellot kui soolopilli. Tema loomingu nimekirjas on kontsert ja ka paar kammersümfooniat tšellole ja keelpillidele, mis väärivad suurvormi staatust ja on ka eranditult kõik ette kantud, üks heliplaadilegi jõudnud. Järgmistest loojatest oli produktiivseim Els Aarne kolme kontserdiga ning siitpeale enam sahtlisse ei kirjutatud, vaid tulid ka tellimustööd maailmanimedelt nagu David Geringas, kes ahvatles looma Lepo Sumerat ja Erkki-Sven Tüüri, ning Jean Guihen Queyras, kellele kirjutas Jüri Reinvere kontserdi 2019. aastal (teose tellisid Kronbergi Akadeemia ja kirjastas Sikorski). Mida veel tahta – olemegi kohal! Järgmine ja seni teadaolevalt viimane – “Kontsert tšellole ja orkestrile” – on loodud 2020. aastal ja tuli esiettekandele Mihkel Keremi autorikontserdil tänavu 28. jaanuaril Pärnu kontserdimajas. Selle esitajasid Pärnu Linnaorkester, solist Willem Stam ja dirigent Mikk Murdvee. Kes on Mihkel Kerem, tasub vist küsida, kuna Eestis ilmub ta valgusvihku hooti, varem viiulikunstnikuna, nüüd rohkem heliloojana. Põhjuseks asjaolu, et 2002. aastast elab Kerem Londonis ja töötab päris laia haardega ka väljaspool UK piire, nt on ta olnud resideeriv helilooja Schleswig Holsteini ja ka “Aurora” festivalil, rääkimata tööst viiuldajana u viies kollektiivis. Mõistatuseks jääb, kuidas sellise koormuse juures on võimalik olla ühtlasi enam kui 170 oopuse autor? Ehk peitub vastus tema õpetajate Mati Kuulbergi ja Jaan Räätsa samaväärses või suuremaski produktiivsuses. Professor Rääts on öelnud Keremi kohta, et ta on üks andekamaid ja järjekindlamalt töötavaid tema arvukate õpilaste seas. Autor ise on kõnealust teost iseloomustanud, et see on pretensioonitu, motoorne, kuid jõuline muusika ja rõhk on solisti (tellija) võimete eksponeerimisel. Mstislav Rostropovitš, kes on ilmselt kõige rohkem – sadadelt autoritelt – tellinud tšellomuusikat, armastas põiklevatele heliloojatele toonitada: “…pole vaja arvestada tšello võimalustega, kirjutage kõike, mida heaks arvate – mina mängin kõik ära”. Ajalugu näitas, et nii see oligi. Willem Stam (Kanada/Rootsi) on tehniliselt pea sama võimekas, sest soolo tekst on käsi- ja kaelamurdev. Mulle on solisti ja orkestri koostöö kontserdis kui muusikalises vormis tähendanud alati eelkõige solisti eksponeerimist virtuoosina, nii nagu ta aegade hämaruses sündiski. Sümfooniline sisukus ja partnerlus orkestriga on ikkagi hilisema arengu lugu. See on tekitanud ka pealkirju nagu “Kontsert-sümfoonia” ja isegi “Sümfoonia-kontsert” (Prokofjev) või lihtsamalt: “9. sümfoonia tšellole ja sümfooniaorkestrile” (Boriss Parsadanjan) või “Kammersümfoonia tšellole ja orkestrile” (Helmut Rosenvald). Kõik need pealkirjad pretendeerivad siis sisukuselt enamale kui lihtsalt eksponeerida solisti virtuoosseid võimeid. Kerem on enda sõnul läinud ilma suuremate pretensioonideta traditsioonilisemat rada ja seda ka vormiliselt: osad kiire-aeglane-kiire, täpsemalt sonaadivorm-ABA-rondo. Rangelt traditsiooniline, aga sisult väga kaasaegsena mõjuv tihe partnerlus solisti ja keelpilliorkestri koostöös. Kuidagi pole võimalik öelda, et orkester oleks saatja. Autori lahkel loal on mul teosega tutvumiseks kasutada nii käsikirjaline kui arvutitrüki partituur ning kontserdisalvestis esiettekandelt. Partituurides suuri erinevusi ei leidnud v.a mõned viiulite topeltnootide-divisi’de lahtikirjutamised eraldi ridadele, millel sisulist tähtsust ei ole, pigem abi kõlalise korrektsuse nimel. Tunnistan, et leidsin aga märgi, mille otstarvet ma ei tundnud, st polnud oma 60-aastase praktika jooksul kohanud. Tegemist oli nn Bartóki pizzicato’ga, mis tähendab, et keel tõmmatakse plaksuga vastu sõrmlauda. Seda märgitakse ka pizz(snap) mõnel pool. Võtet on päris palju kasutatud nn avangardmuuusikas ja paradoks minu jaoks oli asjaolu, et olen seda ise kasutanud Pärdi “Pro et contra” minu improviseeritud kadentsis. Partituurides ma ei võrrelnud nööpnõelaga iga nooti, ehkki kuulasin salvestist nii ühte kui teist jälgides, erinevusi leidmata. Küll aga jõudsin selgusele, et esimese osa väga intesiivse karakteriga peateema murrab ennast sisse nii II Largo’sse kui ka finaali. Seega ehk päris monotemaatiline see kontsert ei ole, aga vihjab sellele küll ja teema ise on seda väärt, et temast mitte lahti lasta. Eriti meeldivaks pean keelpilliorkestri kõlapildi jõulisust ning vägagi keeruka ja mobiilse teksti (MM=160) diktsiooni selgust, mis kõneleb sellest, kui hästi autor keelpilliorkestrit valdab. Tuleb siiski tunnistada, et salvestise mitmekordne partituuriga kuulamine kahandas mõnevõrra esialgset vaimustust esituse üle, mis on tegelikult esiettekande puhul normaalne. Eriti puudutab see II osa, kus on selgelt tajutavat ebakindlust ja ka lausa ansamblilist ekslemist, millest küll artistliku meisterlikkusega väljuti võitjana. Arusaamatuks aga jääb, miks solist autori dünaamikat ignoreerib. Võibolla just see oligi autori mainitud solisti “kiusamine”. Iseenesest on ju tegemist vägagi dramaatiliselt ja dünaamiliselt areneva aeglase osaga, kus sooloinstrument saab ennast oma naturaalses (laulvas) olekus avada. Veel tasuks kaaluda rohke tšello-akordika vaheldusrikkamaks muutmist, st arco versus pizzicato kasutamist. Neljahäälsed akordid kiires (MM=160) rütmilises tekstis kõlavad pigem arco “kratsiooso”, sõltumata esitaja meisterlikkusest, aga pizzicato harmooniliselt ja rütmiliselt aktiivselt täpse-erksana. Kolmehäälseid on ju võimalik esitada arco ilma “murdmata”, kuid needki kaotavad oluliselt kõlalises kvaliteedis. Minu norimisse tuleb suhtuda kui heatahtlikesse kaasamõtlevatesse soovitustesse, mis kriipsugi ei vähenda vaimustust, et eesti muusikas on nüüd äärmiselt tõsiseltvõetav täismahuline (24’) kõrgmeisterlikkust nõudev kontsert tšellole ja keelpilliorkestrile. Teos, mille sarnast XXI sajandi maailmamuusikast on päris raske leida. Kui oleksin – ei tea, kui palju aastaid – noorem, hakkaksin jalamaid teosega tegelema, sellega töötama. Väljakutse on väga ahvatlev ja inspireeriv, aga meil on õnneks rohkesti rahvusvahelisel tasemel interpreete, kes kindlasti ei saa oma valdkonnas sündinud tippteosest ükskõikselt mööda vaadata.

See oli suur vaheldus koorile, suur vaheldus dirigendile ja eriti suur vaheldus publikule. Lausa nii suur, et ühe a cappella koorikontserdi kohta oli kuulajaid hämmastavalt palju. Seda rahvamassi vaadates kostus kuulajate seast ka kommentaar, et ega see raske ja kaasaegne koorimuusika eriti publikut ei kõnetagi. See on kindlasti natuke julm ja liialdatud väide, aga natuke on selles tõetera. Õnneks ei kao tõsine klassika RAMi repertuaarist kuhugi, kuid kui vaja, lauldakse ka “Kuldrannakest”, XIX sajandi seltskonnalaule või siis, nagu sel korral, tellitakse Siim Aimlalt, Riivo Jõgilt ja Kuldar Schütsilt igaühelt neli-viis seadet ja antakse pikk, kahe poolega kontsert, mis koosneb Rein Rannapi legendaarsetest Ruja lauludest. Vaheldus koorile Kui üks võimekas koor saab vahelduseks laulda popmuusikaseadeid, võib arvata, et nad teevad seda vabalt, mõnuga ja mängeldes repertuaarist üle käies. Ka dirigent Mikk Üleoja ütles kavalehe kaudu publikule, et kontsert on “iseendale rõõmuks, autorile üllatuseks ja ilmarahvale naeruks”. Rõõmu, vabadust ja mõnu seal kindlasti oli, aga kahjuks või õnneks teadsid seadete autorid täpselt, kellele nad kirjutavad. Nad teadsid, et RAM on väga hea ansambliga koor, mistõttu oli mitmes laulus mõnusaid tihedaid akordiplokke. Nad teadsid, et RAM on ühtlase tasemega koor, mistõttu said kõik häälerühmad vaheldumisi laulda soolosid. Aga ennekõike teadsid nad, et RAM on nii hea koor, et neile võib kirjutada ükskõik kui raske partii, nemad saavad ikka hakkama. Nii lasidki seadete autorid oma fantaasia lendu. Näiteks Schütsi seatud “Suudlus läbi jäätunud klaasi” sisaldas ootamatuid harmooniaid ning raskesti ära lauldavaid käike, kuid kuulajale oli tohutult ilus. Aimla seatud “Tule minuga sööklasse” ja Schütsi “Sa oled mul teine” olid aga nii kiired ja tehnilised, et uskumatu, kuidas oli võimalik need üldse kõlama saada. Nii ei saanud mängeldes repertuaarist üle olemisest juttu olla, aga oma korraliku töisusega saavutati suurepärane tulemus. Vaheldus dirigendile Need kõige lõbusamad ja publiku muigama ajanud teosed olid pigem kontserdi lõpu poole. Seega jõudis enne juba tekkida küsimus, mida Üleoja mõtles, kui väitis, et kontsert on “ilmarahvale naeruks”. Üks asi oli siiski naeruks läbi terve kontserdi – see oli Üleoja dirigeerimine. Tema emotsionaalsus, eriti miimikas, ning ka ootamatud žestid on paljudele teada. Seekord võttis tema juhatamine aga lausa koreograafilised mõõtmed. Nii naeris publik, kui Riivo Jõgi seatud laulus “Inimene õpib” pani dirigent käed rusikasse alati, kui oli sõna “lollina”, sest ega paremini saagi anda märku, et seda sõna tuleb rõhutada. Või piisas, et dirigent pani käed puusa ja tõstis nina natuke kõrgemale ning koor lauliski uhkelt nagu mulgi mees. Vaheldus seadete autoritele Nagu öeldud, telliti selle kontserdi jaoks seaded kolmelt arranžeerijalt. Neist Riivo Jõgi tegutseb ennekõike orkestridirigendina ning Siim Aimla tunneb end kõige rohkem kodus big bändiga. Seega võinuks arvata, et RAMi laulja ja kogenud koorijuht Kuldar Schüts on koorile seades eelisseisus. Tegelikult oli võimatu ühte teisele eelistada, eriti kui iga autor oli seadnud võrdlemisi seinast seina iseloomuga lugusid, ning ükski neist oma kolleegile alla küll ei jäänud. Siim Aimla oli oma töödesse kandnud ehk kõige rohkem huumorimeelt, kuigi näiteks loos “Tule minuga sööklasse” oli tegemist juba pigem Rannapi ja Ott Arderi huumoriga. Eriti leidlik oli aga Aimla rongiimitatsioon laulus “Vana vaksal”. See polnud mingi lastepärane “tšuhh-tšuhh”, vaid f-tähe baasil ja väga tõetruu. “Rong” liikus siis häälerühmast häälerühma ja tekitas väga mõjusa akustilise illusiooni liikuvast rongist. Siim Aimla seaded olid arusaadavalt ka kõige rohkem džässist mõjutatud, rütmikad ja instrumentaalsed, kuid koorile siiski hästi lauldavad. Riivo Jõgi oli suhteliselt tasakaalukas, jättis, nii palju kui võimalik, algsest Ruja variandist alles. Andekad oli nii kehapilli rakendamine laulus “Tango” kui ka saatehäälte vaimukad kommentaarid surma teemal laulus “Inimene õpib”. “Eesti muld ja eesti süda” kaotas küll rohkete kaunistustega oma pühalikkust (aga nii tuntud laulu seadmine ongi riskantne), kuid “Nii vaikseks kõik on jäänud” oli see-eest kohe eriti ilus. Kuldar Schüts tundis ilmselgelt kõige rohkem oma tööandja piire, sest tema seaded olid kohe erakordselt rasked. Tema harmooniad olid ootamatud ja põnevad, kuid igale tavalisemale koorile oleksid need olnud keerulised. Schütsi seadetest meeldejäävaim on mitmetahuline “Must lind”, milles segunesid jõulisus, arhailisus, põnev harmoonia ja rütmikus ning kus siin-seal oli midagi martsaarelikku. Vaheldus publikule Publikule oli see ennekõike lihtsalt üks äraütlemata mõnus kuulamine. Et koor tuli lavale saali vahekäigu kaudu, lauldes samal ajal “Teretust” šamaanitrummi saatel (ka Mikk Üleoja laulis), siis juba sellega sai koor kuulajate tähelepanu enda kätte. Kava oli õnnestunud ka selle poolest, et tasakaal kõige tuntumate ja vähemtuntud laulude vahel oli paigas: kõige legendaarsemaid lugusid oli palju, aga ruumi oli jäetud ka neile, mida mina näiteks polnud kunagi kuulnud (“Tule minuga sööklasse”, “Kes kellega käib” ja “Head ööd”). Kindlasti läks alates teatud põlvkonnast süda nostalgiast soojaks, kuid kõik said ka muige näole. Kontserdi salvestas ka Klassikaraadio, nii et mina soovitan selle nende kodulehelt kindlasti üles otsida.

Rahvusvaheline Tallinna koorifestival on auväärse ajalooga kooripidu. Esimene võistulaulmine paigutub poolesajanditagusesse aega, aastasse 1972. Seekordne, järjekorras XVII festival, tõi Tallinnasse 30 koori ligi 1000 lauljaga seitsmest riigist: Lätist, Soomest, Belgiast, Iirimaalt, Norrast, Walesist ja Eestist. Lisaks võistlemisele esineti koolides, Tallinna raekojas, Hopneri majas ja Jaani kirikus. Kõiki võistlustulle astujaid kuulas ja hindas žürii koosseisus: Jaakko Mäntyjärvi (helilooja, Soome, žürii esimees), Aira Birzina (dirigent, Läti), Triin Koch (dirigent, Eesti), Toh Ban Sheng (dirigent, Singapur) ja Rob Vermeulen (dirigent, Holland). Möödas on keerulised ajad, mis tekitasid nii mõneski mõttes uue ajaarvamise – tihti kuuleme inimesi arutlemas pandeemiaeelse ja -järgse aja tähenduslikkuse üle. Nii on muutuses ka kõnealune festival. Oleme aastate jooksul harjunud koorifestivali asukohaga meie esindussaalis Estonias, mille asukoht, suurus ja akustilised tingimused on teinud selle võistluspaiga n-ö koduseks. Seekordne esinemiskohtade muutus mõjus värskendavalt, kuid andis ka mõtlemisainet, kuivõrd erinevad saalid tekitavad laulmiseks ebavõrdseid tingimusi. Narva mnt Metodisti kirik on sakraalhoonele omase kõlaruumiga, aitab häälel levida ka kaugematesse nurkadesse ning liita häälerühmi. Rahvamuusika kategoorias võistlejad ja grand prix’ vooru pääsejad said nautida esinemist EMTA suures saalis. Viimane on oma kõlaomaduste poolest eriline –tundlik, toetab esinejat pisidetailides ja reageerib mis tahes nüanssidele. Esineda saalis, kus kavalehe pööramise krabingi tähelepanu äratab, on suur pivileeg. Seetõttu tundus ülesastumine rahvamuusika ja grand prix’ voorudes küpsem, pingevabam ja kvaliteetsem. Lastekooride kategoorias saime kuulata ainult Eesti koore: Musamari koorikooli tütarlastekoori (dirigent Tiina Mee) ning lastekoori Ellerhein (dirigendid Anneli Mäeots ja Ilona Muhel). Musamari paistis silma partituuri täpse tõlgendusega, esitades Veljo Tormise “Etüüdid helilaadides”. Kuna võistluseks valmistumise perioodil tehtud ülipõhjalik harjutamine kipub vahel lauljate endi panust takistama, oli seda enam nauditav kuulata Ellerheina lastekoori vaba musitseerimist. Anneli Mäeotsa kujundlik juhatamine tõi välja lauljate parimad oskused esineda pingevabalt ja loomulikult. Noortekooride kategoorias võistles neli kollektiivi: kaks Soomest ja kaks Eestist. Üldpilt oli kirju, žüriil jätkus punkte igasse kümnesse – punkte anti skaalal 61,2 kuni 91,2. Sibeliuse keskkooli kammerkoori näol on tegu kõrgetasemelise lauljaskonnaga. Esituse veenvuse ja kaasahaaravusele aitas kindlasti kaasa see, et kõik lauljad mängivad õpingute jooksul ka instrumenti. Dirigent Maija Laurinsilta oli koostanud huvitava kava, mis moodustas terviku ja võimaldas näidata koori suutlikkust ning mitmekülgsust. Teise koha võitnud E STuudio tütarlastekoor on noor kollektiiv (asutatud 2020). Lühikese ajaga on kogenud koorijuht Külli Lokko loonud ühtlaselt kõlava ansambli, mis pani kuulama juba esimesest noodist, kui nad esitasid Tõnu Kõrvitsa “Ütle sina” (tekst Saalomoni ülemlaulust). Uuest MUBA koolist osales festivalil vastselt loodud segakoor Janne Fridolini juhatusel. Õhinaga esitatud vaheldusrikas kava tõi koori III kohale. Nais- ja meeskooride kategoorias osalenud koorid olid kõige ühtlasema tasemega. Žürii hindas esikohavääriliseks lausa kolm (!) koori. Elleri tütarlastekoor, kammernaiskoor Musamari ja rahvusooper Estonia noormeestekoor – kõik said võrdselt 90 punkti. Selles kategoorias tuli ette kanda ka kohustuslik laul, Andres Lemba “Gloria”. Elleri tütarlastekoor (dirigent Külli Lokko) tegi väga ilusa ettekande, mis mõjus vaatamata keerukale partituurile kauni tervikuna. Naiskoori rikkalikus kõlapaletis otsime tihtipeale säravat meloodiahäält, aga Tartu tüdrukute esituses paitas kõrva I aldi tämber, mis oli soe ja nüansirohke. Rahvusooperi noormeestekoori (dirigent Hirvo Surva) esinemine mõjus hea kontrastina naishäälte vahel, kogenud koorijuhi ja poiste laulu järelkasvu pärast südant valutava dirigendi käe all on noored laulumehed tihti kuulajaid oma lummusesse haaranud. Koori kõlapilt on homogeenne, nooruslik ja hääl kandub saali energiaga laetult. Kuigi Mendelssohni “Beati morti” tundus sisse laulmata, siis mida laul edasi, said esitused järjest kindlamaks ja veenvamaks. Ei saa mainimata jätta ka imetlusväärseid tenoreid, kes teevad ka palju kuulnud ja kogenud publiku relvituks. Kammernaiskoor Musamari (dirigent Ode Pürg) kandis 17 lauljaga ette ülikeeruka kava, kusjuures Gustav Holsti “Ave Maria” on kirjutatud kahele koorile. Noor, südikas ja sütitav koorijuht paneb meid heldinult vaatama tulevikku – oleks ometi selliseid talente järelkasvu hulgas rohkem. Tegeldes prooviperioodil dünaamikanüanssidega, mis sõltuvad otseselt tekstist, teame, et forte võib tähendada lõpmatut hulka karaktereid: majesteetlikku, pidulikku, ülistavat, metsikut, vihast, ülbet, rõõmsat, nõudlikku, tänulikku jne. Vahel on oht ülepulbitseva energiaga n-ö üle keeda. Ka sobiva dünaamika leidmine kuulub koorijuhi tööriistakasti. Segakooride kategoorias sai kuulda viit eriilmelist koori Lätist, Belgiast ja Eestist. Esikoht jäi seekord välja andmata, II koha pälvis segakoor HUIK! (dirigent Ode Pürg). III koha saavutas Läti segakoor Pa Saulei (dirigent Marta Ozola). Siinkirjutajale sööbis eredana mällu selle koori tihe ja täiuslik kõla, dünaamiliselt tundlik, kergelt lendlev. Mõlemad auhinnatud koorid on võimekad ja žürii hinnangul oli punktide vahe vaid 0,6. Segakooride proovikivi oli kohustuslik teos Galina Grigorjevalt “To the Virgin Theothokos” tsüklist “Vespers”. Läti koori tõlgendus oli paindlik ja veenev ning tõusis teiste kooride hulgast esile. Belgia segakoori Con Cuore (dirigent Jan Vuye) esinemises oli tunda head lääne-euroopalikku kooritraditsiooni ja pieteeditundega suhtumist muusikasse. Segakoor HUIK! laulis kõige stabiilsemalt ning koor esitas vaheldust pakkuva kava, millega saadi kenasti hakkama. Siinkohal tsiteerin koorijuht Ants Sootsi: “Piiratud esinemisaeg, kohustuslik teos, koori suutlikkust demonstreeriv kava – kõik see on omamoodi nii koori kui ka dirigendi kvaliteedi ja psüühika inventuur.” Tartu Noortekoori (dirigent Markus Leppoja) kuulates rõõmustas meeslauljate ilus ja ühtlane kooriansambel. Aga Veljo Tormise “Tamme raiuja” ei ole parim võistluslugu – oma pikkuses ja monotoonsuses ei pruugi see alati sugereerivalt mõjuda. Kammerkooride kategooria avalöögi tegi Walesi koor CF1 (dirigent Eilir Owen Griffiths). Väljateenitult kolmas auhinnaline koht. Lauljaid tuleb tunnustada hea saksa keele häälduse eest (Mendelssohni “Heilig”). Pahatihti jäävad võõrkeelsed teosed arusaamatuks, kuna hääldusega ei tegelda süvitsi ja piisavalt. Ka sellel konkursil jäid mõned saksa- ja ungarikeelsed esitused selgusetuks. Walesi kooril on ilmselt pikaajaline kogemus lisada lauludele visuaalseid elemente, igal juhul ei rikkunud liigutused vokaalset esitust. Vahel juhtub ka nii, et kaalukauss kaldub muusikaväliste efektide poole, aga nii see olema ei peaks. Äärmiselt sümpaatse mulje jättis kammerkoor Cuore Iirimaalt (dirigent Amy Ryan). Jälgisin koorijuhi tegevust ja mida aeg edasi, seda enam vaimustas mind selle õblukese dirigendi olemus. Interpretatsioon andis aimu koorijuhi mitmekülgsest väljaõppest ja eruditsioonist. Tema sugestiivsus näis lummavat koori ja kandus lauljatelt kuulajatele. Kohustusliku teose Arvo Pärdi “Morning Star” tõlgitsus oli helilooja vääriline. Norra helilooja Knut Nystedti asutatud koor Schola Cantorum (dirigent Tone Bianca Sparre Dahl) oli sellel festivalil kammerkooride esinumber. Nende nauditavat, mitmekesise kavaga ülesastumist hinnati 91,8 punktiga. Koorifestival pakkus stiilipõhiselt kahte suunda: kaasaegne muusika ja rahvamuusika. Võistlemine kaasaegse muusika kategoorias eeldaks justkui keerukate teoste esitamist. Õnneks jäi sel konkursil võitjaks muusika ja n-ö trikitamist ette ei tulnud. Kohustuslik lugu, Erkki-Sven Tüüri 2020. aastal kirjutatud “Omnia mutantur” oli proovikivi kõigile kooridele. Taas oli rõõm kuulata Norra kõrgetasemelist Schola Cantorumit. Osalemine rahvamuusika kategoorias pakkus huvi üheksale koorile. Mitmed koorid kasutasid võimalust laulda kahes kategoorias, aga ainult rahvamuusika kategooriasse otsustasid tulla Tallinna ülikooli meeskoor (dirigent Indrek Vijard) ja naiskoor Kalva Lätist (dirigent Jolanta Rauga). Festivali oodatuim sündmus oli muidugi grand prix’ voor. Sinna jõudis viis parimat: Elleri tütarlastekoor, Sibeliuse keskkooli kammerkoor, rahvusooper Estonia noormeestekoor, kammernaiskoor Musamari ja Schola Cantorum. Peavõit läks seekord Soome, Sibeliuse keskkooli kammerkoorile, keda juhatab Maija Laurinsiltä. Kokkuvõttes võib öelda, et Tallinna festivalil on Euroopa koorimaastikul kindel koht ja siia tahetakse tulla. Nauditav on konkursi sissetöötatud kvaliteet, kus korraldus sujub laitmatult, kooridel on piisavalt võimalusi leida esinemiseks sobiv kategooria ning osalevate kooride palett oli mitmekesiselt huvitav. TULEMUSED Grand prix – Sibeliuse keskkooli kammerkoor (Soome) Lastekoorid II koht – Musamari koorikooli tütarlastekoor (Eesti) III koht – lastekoor Ellerhein (Eesti) Noortekoorid I koht – Sibeliuse keskkooli kammerkoor (Soome) II koht – E STuudio tütarlastekoor (Eesti) III koht – MUBA segakoor (Eesti) Osalesid: noortekoor Sympaatti (Soome) Nais- ja meeskoorid I koht – Elleri tütarlastekoor (Eesti), kammernaiskoor Musamari (Eesti), Rahvusooper Estonia noormeestekoor (Eesti) Osalesid: kammernaiskoor Sireen (Eesti), tütarlastekoor Spīgo (Läti) Segakoorid II koht – segakoor HUIK! (Eesti) III koht – segakoor Pa Saulei (Läti) Osalesid: segakoor K.O.O.R. (Eesti), Waregemi segakoor Con Cuore (Belgia), Tartu Noortekoor (Eesti) Kammerkoorid I koht – Schola Cantorum (Norra) II koht – Cuore (Iirimaa) III koht – CF1 (Wales) Osalesid: Encore (Eesti), Incantatio (Belgia), Rae Kammerkoor (Eesti) Kaasaegse muusika kategooria I koht – kammerkoor Schola Cantorum (Norra) II koht – kammerkoor Cuore (Iirimaa) III koht – Tartu Noortekoor (Eesti) Osalesid: Waregemi segakoor Con Cuore (Belgia) Rahvamuusika kategooria I koht – Sibeliuse keskkooli kammerkoor (Soome) II koht – segakoor HUIK! (Eesti) III koht – segakoor Pa Saulei (Läti) Osalesid: tütarlastekoor Spīgo (Läti), kammerkoor Encore (Eesti), kammerkoor CF1 (Wales), Tallinna Ülikooli meeskoor (Eesti), Segakoor K.O.O.R. (Eesti), naiskoor Kalva (Läti) Eripreemiad Dirigendipreemia – Maija Laurinsilta Kohustusliku teose Erkki-Sven Tüüri “Omnia mutantur” parima esituse eest – kammerkoor Cuore Rahvamuusika kategoorias laulu “Čigānu dziesma” väljapaistva esituse eest – tütarlastekoor Spīgo

Tänavu tähistab muusikamaailm Sergei Rahmaninovi 150. sünniaastapäeva ning meiegi kontserthooajast leiab Eesti Kontserdi minisarja austusavaldusena suurele heliloojale, ehkki küll arusaadavatel põhjustel mitte nii uhke, kui veel mõne aasta eest võinuks oodata. Seda rõõmustavam, et meie hinnatud ning vene muusikale pühendunud pianist Age Juurikas, kes pealegi on veel sedavõrd võimsa Rahmaninovi esituspagasiga, tuli välja täiskavalise sooloõhtuga suures Estonia kontserdisaalis, mis juba iseenesest tekitas kõrgeid ootusi. Ette rutates võib nentida, et ootused said ületatud ja kerge pettumuse valmistas vaid hõredalt täitunud saal. Kuigi formaalselt pühendatud vaid Rahmaninovile, oli kontserdi esimene pool Eduard Tubina loomingu päralt. Age Juurikas selgitas kuulajatele oma valikuid sümpaatselt isikliku pöördumisega kavalehel. Tema sõnul hakkas ta juba paarikümne aasta eest, astudes üles Rahmaninovi 130. sünniaastapäeval, planeerima tänavust juubelikontserti, ent sattudes sõja tõttu delikaatsesse olukorda, mis viis teda suisa vaimsesse kriisi, lahendas ta selle toreda žestiga, ühendades seekord ühte õhtusse kaks pagulasheliloojat, kelle mõlema helikeelt ja mõtteviisi iseloomustab nostalgia, loodustunnetus ja mastaapsus. Kontserti kuulates tõi selline kõrvutamine esile ka erinevusi, millele muidu ehk ei mõtlekski: Tubin on enamasti – ja ka seekord – ülevalt traagiline, tema muusikat kannab edasirühkiv jõud, marsilikkus, raugematult pulseeriv rütm, Rahmaninov aga mitmekihiline, sugestiivselt väljendusrikas ja pigem eleegiliselt kurblik. Kuid, mis peamine ja mis sellel sooloõhtul eriti selgelt välja tuli – samavõrd isiklikku ja armastavat suhet nagu pianistil on Rahmaninoviga, ei suutnud ma Tubina puhul tema esituses tabada. Palun mind siinkohal mitte valesti mõista: kindlasti ei olnud kontserdi avapooles kõlanud Tubina “Variatsioonid eesti rahvaviisile” ja “Sonatiin d-moll” interpretatsiooniliselt kuidagi tagasihoidlikumad ja vähem süvitsi minevad, pigem vastupidi – mõlema teose tõlgendus oli peen ja ilmekas. Neist esimesena kõlanud variatsioonid olid kargelt isikupäraselt ja oskuslikult artikuleeritud, märksa enam paelus siiski Tubina suurvormilik sonatiin, loodud sõja-aastatel 1941–1943, mis kõlapildilt meenutab helilooja neljandat, “Lüürilist” sümfooniat. Kohe alguses kujunes eriilmelistest osadest heades proportsioonides, läbivalt orkestraalne ja energiline kõlapilt, mille pinget hoidis pianist juubeldava lõpuni. Ning austusavalduseks Tubinale sai ka sooloõhtu lõpus lisapalana esitatud prelüüd, mis mõtteliselt põlistas veelgi enam läbimõeldud kava eestilikkust. Kuid nagu juba öeldud, vaatamata suurepärase mulje jätnud kontserdi esimesele poolele langes raskuspunkt teises pooles esitatud Rahmaninovi prelüüdidele op. 32. Siin vormusid need rohkelt kuuldud ja esitatud 13 väikevormi haaravaks tervikuks, millest igaüks kujunes otsekui väikeseks maailmaks iseeneses. Raske on sõnadesse panna seda miskit, mis andis Age Juurikase esitusele lisaväärtuse, võibolla on selleks ajaga saavutatud küpsus, ehk aga hoopis sügav pühendumine ja mängitusse sisseelamine. Saalis valitses sugestiivselt kaunis, ent samas melanhoolne atmosfäär, mida markeerisid erinevad meeleolud ning kuhu mahtus sulneid looduspilte (G-duur), juubeldavaid kellamängumotiive (E-duur), selget polüfooniat (e-moll) ja ülivirtuoosset, kohati ehk liigagi tormakat klaverikäsitsust (a-moll). Minu jaoks olid kogu tsükli kulminatsiooniks üsna lõpu eel kõrguvad filosoofiline h-moll prelüüd – ühtaegu sügavalt tundmuslik ja suurejooneline –, ning raskemeelne, samas kirglik ja dünaamilise faktuuriga gis-moll prelüüd. Kontserdi lõppedes tundsin, et olin osa saanud suurest pianismist selle parimas tähenduses ja oli rõõm hiljem kuulda, et Age Juurikas esineb sama kavaga vähemalt korra veel - festivalil "Eesti Klaverisuvi”. Marcel Johannes Kitse (tšello) ja Sten Heinoja (klaver) kammerõhtul, mis samuti pühendatud Rahmaninovile, avanes sootuks teine pilt, õhkkond oli elektriseeritult ootusärev ning rohkearvuline publik otsekui läbilõige meie ühiskonnast. Hädavaevu endale tagareas koha leidnud, nentisin rahulolevalt, et kammermuusika populariseerimisel on ilmselt toimunud tiigrihüpe, olgu siis taganttõukajaiks oma noorusele vaatamata juba nimekad esinejad ise või siis õnnestunud turundus, mis on nüüdiselu käivitav jõud. Ka olid kuulajad erksalt häälestatud ning reageerisid kuuldule spontaansete aplausipuhangute ja muude häälekate tunnustuseavaldustega, õnneks ei kippunud keegi osade vahel plaksutama. Õhtu avalöögiks oli Stravinski virtuoosne “Itaalia süit” balleti “Pulcinella” motiividel, milles Kits sai otsekohe hiilata oma artistliku tulevärgiga, seda eelkõige tormakas “Tarantellas”. Järgnenud Britteni tšellosonaat op. 65 ei ole meie lavadel just sageli esitatud teos ning oma keerukate mängutehniliste võtetega, nagu näiteks II osa (“Scherzo”) pizzicato-passaažid, ka mitte kergemate killast, kuid Kits ületas need tehnilised raskused muljetavaldava kergusega. Talle võrdväärse partnerina kerkis Heinoja esile eelkõige teose aeglases III osas (“Eleegia”) ja tulises finaalis. Ja taas oli kontserdi teine pool Rahmaninovile pühendatud, duo oli valinud helilooja sünniaastapäeva tähistamiseks kaks pala tšellole ja klaverile op. 2 ja g-moll sonaadi op. 19, mis valmis heliloojal kohe pärast 2. klaverikontserti op. 18 (1901) ning kannab sellele sarnast monumentaalsuse pitserit. Juurikase soolokontserdiga võrreldavat kirgastavat elamust ma küll ei kogenud, kuid midagi suuremat hakkas õhtu edenedes kujunema, vormudes välja sonaadi värvipaletis ja nüansidiapasoonis. Siin tõusid eriti esile I ja II osa ekspressiivselt laulvad, põnevate kõlavarjunditega tšellosoolod, saades III osa alguses sarnase järje klaverilt, ka jäid meelde nii II osa kui ka finaali elegantsed dialoogid, milles Kits demonstreeris rikkalikku tooni ja mitmekesiseid tehnilisi võtteid, vaheldumisi pikkade kantileensete soolodega Heinojalt. Rahmaninovi ettekandest tervikuna köitiski enim paljutõotav lavapartnerlus: solistid näisid teineteist hästi tunnetavat ja toetavat ning on lühikese ajaga kasvanud kokku väärtuslikuks tervikuks. Nende ansamblimäng oli nauditav ja tõmbas ka publikut ligi.

Igal kevadel Eesti kontserdisaale vaoshoitult vallutav nädala-pooleteise pikkune jada muusikasündmusi on justkui eesti muusika ümmargune tähtpäev, mil lühikeseks ajaks suundub kogu tähelepanu juubilarile ja väärikale tähistamisele, et aga peatselt naasta argireaalsusse, kus sünnipäevalast ümbritsenud eriline sära kustub. Eesti muusika päevad (EMP) pakuvad festivalimelu ja kontserdielamuste kõrval omajagu mõtteainest eesti nüüdismuusika olemuse ning positsiooni üle ka väljaspool festivali piire. Mulle näib EMPi kontsertidel ja ka laiemalt kogetu põhjal, et kuulaja seisukohast võib eesti muusika jaotada – ühel võimalikul viisil – kaheks. Osa kuuldud uudisloomingust liigitub sellise alla, mis “paitab hinge” traditsioonilisemal moel ehk pakub kõlalist naudingut ja positiivseid emotsioone, on arusaadavama helikeele ja struktuuriga ning kirjutatud tavapärasematele koosseisudele. Tõenäoliselt on sellisel muusikal ka suurem šanss pärast festivali n-ö pinnale jääda. Teise ja ehk arvukamagi hulga teostega esindatud suuna iseloomustamiseks sobib hästi avakontserdi kavas olnud Iisraeli/Rootsi helilooja Dror Feileri veidi provokatiivse varjundiga mõtisklus festivalibukletis: “Nauding on vaid väike osa kuulamisest. Kunst on liiga tõsine asi, et piirata seda naudingu mõistega. Kui teos taandatakse peamiselt maitsele meeldivaks, aktiveerib see sama mehhanismi, mis paneb inimese valima auto või laua värvi või millist jäätist limpsida. [---] Neid [publikut] ei huvita muusika kuulamine ja tõe nägemine ning nad soovivad ainult hellitamist. Nii et palun: olge hellitatud. Aga mitte minu poolt.” Jääb mulje, et mitmed eesti nüüdisheliloojad ei hellita kuulajaid tõesti ja kirjutavad küllaga säärast muusikat, millega tavalisel kontserdikülastajal on raskem suhestuda. Seepärast tabasin end korduvalt mõttelt, et mul tuleb kuulajana end ümber häälestada, mõtestades teistmoodi kontserdil käimise eesmärke ja püüdes olla mingil määral tabula rasa. Vaid oma kinnistunud ootustest lahti lastes ning heas mõttes helilooja nägemusega leppides ja kaasa tulles – vahel võiks ka helilooja kuulajale mõnes asjas vastu tulla – on võimalik leida ühine suhtlusruum. Sellised mõttemuutused on aga aeganõudvad ja keerulised protsessid ning tegelikult on raske uskuda, et näiteks mikrotonaalsusele keskenduvad või kõla parameetrit ennastunustavalt lahkavad teosed jõuavad lähiajal kontserdisaalidesse, et sinna püsima jäädagi. Temaatiliselt oli festival esimest korda jagatud kaheks: “hing” Tallinnale ja “vaim” Tartule mõeldes. Selline valik on mõnes mõttes vägagi ambitsioonikas, on ju mindud väga keeruliste, mitmetähenduslike ja ka segaste mõistete juurde; võib isegi väita, et inimeste poolt kunstlikult eristatavate nähtuste kallale. Pealegi olevat filosoofias kirglikum vaidlus hinge üle juba ammu peetud, nagu võis kuulda Tartu Maarja kirikus peetud Meelis Friedenthali, Tõnno Joonuksi ja Märt-Matis Lille vestlusringist. Teisalt on nii eksistentsiaalsete kontseptsioonide üle arutlemine praeguses maailmas väga vajalik ning sellest vaatevinklist on teema ülesvõtmine tõesti tänuväärne. Et nende mõistete üle diskuteerimine paraku EMPi külastajale väga palju korda ei lähe, võis täheldada mainitud vestlusringi minu arvates lausa piinlikult väikesest kuulajaskonnast. Kohalolijaile sai aga osaks väga põnev ja rikastav vestlus. Kontserdid ise olid teemaga seotud ebaühtlaselt. Mõne puhul oli side varjamatu, näiteks ansambel U: kontsert intrigeeriva pealkirjaga “21 grammi”, kus teoste vahele jagasid erinevast vaatenurgast mõtteid hingest ja selle lahkumisest kehast filosoof Roomet Jakapi, füüsik Martin Vällik ja surmauurija Karl Käsnapuu. Toredalt olid hinge ja hingamise teemaga ühitatud ka kahel järjestikusel õhtul toimunud Margo Kõlari kureeritud torupilliorkestri ülesastumine ja Tarmo Johannese soolokontsert, kus sõna said mõlema muusiku n-ö hingepillid. Need sobisid festivali raamidesse eriliselt hästi seetõttu, et kummalgi juhul oli tegu puhkpilliga, mille mängimine on otse seotud hingamisega. Mitmel kontserdil aga mingit tajutavat silda festivali teemaga ei tekkinud, kui just mitte arvesse võtta üldist arusaamist, et igal heliloojal, interpreedil ja teosel on oma hing. Kokkuvõttes võib öelda, et kõrvaltvaatajale ei tundunud hinge ja vaimu temaatika väga selgelt festivali fookuses olevat, aga kel oli soovi nendesse mõistetesse süveneda, sai mõtte liikuma küll. Kõrghetkedeks kujunesid minu jaoks kolm kontserti, milles said kokku tõelise muusikaelamuse eelduslikud komponendid – pühendunud ja hingega mängivad interpreedid, kandva sõnumiga teosed, läbimõeldud kontseptsiooniga kava ning kõike eelnevat toetav kontserdipaik. Sügava elamuse jättis ERSO kontsert läti dirigendi Normunds Šnē juhatusel, mille kava koosnes – erandina Lepo Sumera 6. sümfoonia – eesti ja läti naisheliloojate nüüdisloomingust. Kontserdi vaieldamatuks kulminatsiooniks kujunes Evelin Seppari klarnetikontserdi “Kraft” esiettekanne ERSO klarnetirühma kontsertmeistri Soo-Young Lee hiilgaval soleerimisel. Selle teose kasuks rääkis kõik: selge vorm, sisendusjõuline ja mitmekülgne solistipartii, meisterlik orkestrikäsitlus ning haaravalt kontrastsed osad, millesse oli orgaaniliselt põimitud teose inspiratsiooniks olnud Bachi muusika mõjutusi. Tervikliku ja küpse teose täispotentsiaali avas Lee tõeliselt endasse haarav mäng, mis oli ühtaegu puudutavalt habras ja jõuline ning interpreedi jäägitu kohalolekuga vapustav. Sellist iga rakuga muusikas olemist oleks igatsenud näha ka mõnel teisel kontserdil, kus mängiti küll tehniliselt väga hästi, aga kuidagi emotsioonitult, justkui tööülesannet täites; eriti jäi seda minu jaoks vajaka EMTA sinfonietta kontserdil. Huvipakkuv oli ka läti helilooja Santa Ratniece teos “Oreool”, mis kargete kõlavärvide, protsessuaalsuse ja sakraalsete elementidega tõi veenvalt esile teose idees peitunud mitmetähenduslikkuse. Teiseks suurelamuseks oli Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri ühiskontsert Tartu ülikooli aulas. Avaloona kõlanud Tauno Aintsi “Tuulele vastu ei saa” Heli Illipe sõnadele oli heakõlaline ja akvareljas, kauni lihtsusega looritatud tekstidele kohaselt õrn, poeetiline ja sügavalt läbitunnetatud. See tsükkel võiks kindlasti eesti kooride püsirepertuaari jõuda. Väga läks hinge Arvo Pärdi teos “L’abbe Agathon”, milles solist Yena Choi hõbedaselt helisev ja puhas, ent kindlalt kandev hääl lõi õhu lausa värelema. Toredaks kontrastiks kujunes Lepo Sumera humoorikas “Concerto per voci e strumenti”, milles oli mänglevust ja naudingut omavahel semantiliselt sidumata, ent kõla poolest sarnastest sõnadest. Kontserdi tegid iseäranis eriliseks aga kaks lisapala, mis olid pühendatud eesti muusikaajaloo tähtsatele sündmustele – Rudolf Tobiase 150. sünniaastapäevale ja täpselt 50 aasta möödumisele Veljo Tormise “Raua needmise” esiettekandest samas paigas – TÜ aulas. Mõlemad, nii Tobiase “Varas” kui Tormise teos kõlasid esimest korda keelpilliorkestri saatega Rasmus Puuri seades. “Raua needmine” oli ühes Tõnu Kaljuste karismaatilise trummimänguga tõeliselt mõjus ja tuletas meelde, milliseid maailmakuulsaid kullaprooviga teoseid eesti koorimuusika sisaldab. Kolmandaks on enim meeles kvarteti Oja/Krigul/Metsvahi/Sumera kontsert Arvo Pärdi keskuses. Lava täis kõikvõimalikke löökpille oli omaette vaatemäng, justkui oleks tegu mingit laadi laboratooriumiga, kus sünteesitakse ja luuakse kõrget kunsti. Eredaima mulje jättis Liina Sumera julge väljendusega uudisteos “La fontana malata”, mis andis väga hästi edasi Aldo Palazzeschi luuletuse psühhootilist meeleolu; kord ehmatav, kord soniv, kord plahvatusohtlikult pingeline ja meeleheitlik. Iris Oja sai nõudliku ja äärmuslikke emotsioone kandva teose esitusega imetlusväärselt hakkama. Omamoodi paeluv ja kohati lausa hingetuks tegev oli ka Helena Tulve “Sool”, mis kõneles süvakihte puudutades otse hingele millestki ürgsest, võimsast ja samas väga inimlikust. Uudisteoseid esitlenud heliloojatest tõstaksin esile veel Arash Yazdani, kes intrigeerib publikut juba mitmendat aastat ja oli seekord esindatud kahe teosega. Juba esimene, avakontserdil kõlanud “Stromateis: Lessness” flöödile ja klarnetile tõmbas tähelepanu tugeva kontseptsiooni ja isikupärase helikeelega; sarnase mulje jättis Talvi Hundi esituses kõlanud “WinterWolf” kahele veerandtoonhäälestuses süntesaatorile. Tekkis tunne, et komponeerimine on olnud heliloojale põnev mängumaa, kus ta naudib katsetamist ja tõmbab tuhinaga teisedki kaasa. Võib vaielda selle üle, kas taolist muusikat saab liigitada kategooriasse “meeldiv”, aga igal juhul ei jäta see ükskõikseks. Hoopis teistsugune, aga väga sümpaatne ja ka selgelt omanäoline oli Märt-Matis Lille Dantest ajendatud mahe ja ebamaine “Un’aura dolce… soave vento” Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe nüansirikkas esituses, mille vaikne dünaamiline nivoo tegi iga heli veel erilisemaks. Kui midagi veel hingele lõpetuseks soovida, siis võiks EMPil olla tasakaalu mõttes rohkem vokaalmuusikat, sest tänavusel festivalil oli instrumentaalteoseid ligi kümme korda rohkem. Jääme ootama, milliseks kujuneb järgmise aasta Eesti muusika nädal heade mõtete linnas Tartus.

Maailmakuulus briti viiuldaja Daniel Hope – väga põnev ja mitmekülgne artist, kelle karjäär on väldanud juba üle kolmekümne aasta – rõõmustas festivali “Odessa Classics Tallinn” peakülalisena Eesti publikut juba teist aastat järjest. Hope on soleerinud pea kõigi maailma suurimate orkestrite ees ning välja andnud üle kolmkümne plaadi. Ta on saanud mitmeid mainekaid autasusid, muuhulgas näiteks Saksamaa liitvabariigi teeneteordeni (Bundesverdienstkreuz) ja 2015. aastal Euroopa kultuuripreemia. Teda on tunnustatud ka humanitaarprojektidele pühendumise eest. Hope on San Francisco New Century Chamber Orchestra ja Zürichi kammerorkestri muusikajuht ning alates 2007. aastast maailma ühe juhtiva plaadifirma Deutsche Grammophoni artist. Tema instrument on 1742. aastal valminud “ex-Lipínski” Guarneri del Gesù viiul. Daniel Hope on oma tegevuses väga mitmekülgne, muusika kõrval ka teistes valdkondades. Ta on armastatud tele- ja raadiosaadete juht ning ta on avaldanud ka neli raamatut. Koostöös näitlejate Klaus Maria Brandaueri ja Mia Farrow’ga on Hope kirjutanud stsenaariume. Hope sai hariduse Londoni Highgate’i koolis ja Londoni kuninglikus muusikaakadeemias. Ta õppis Zakhar Broni, Itzhak Rashkovsky ja Felix Andrievsky juures ning peab oma oluliseks mentoriks Sir Yehudi Menuhinit, kellega ta tegi tihedat koostööd ja andis ka arvukalt kontserte. Praegu elab Daniel Hope Berliinis. Väärib märkimist, et Daniel Hope tegi 2021. aastal ARTE TV-le saate Eesti muusikast. Tegemist on tema algatatud saadete sarjaga “Europe@Home”, kus tutvustatakse kõigi Euroopa Liidu maade muusikat. Eesti muusikale pühendatud saates oli külaliseks Kristjan Järvi, kellega Hope vestles Eesti muusikale omastest joontest ning koos esitati Arvo Pärdi muusikat. Huvitav perekonnaajalugu 2014. aastal Deutsche Wellele antud intervjuus räägib Daniel Hope oma tähendusrikkast esinemisest Holokausti ohvrite 65. mälestuspäeval Saksa parlamendis. Tema emapoolsed juudi päritolu esivanemad olid tihedalt seotud Berliiniga. Nad olid tulihingelised Saksa patrioodid, kes olid pöördunud ristiusku. Kahjuks tegi nende elule Berliinis lõpu Hitleri võimuletulek. Üks vanavanaisadest võttis endalt elu, kuna ei suutnud leppida mõttega Saksamaalt lahkuda. Teine kaotas kogu oma vara, pidi loovutama oma ärile kuuluva tehase ning oli poliitilise situatsiooni tõttu sunnitud riigist põgenema. Kogu see olukord murdis ta. Tema lesk ja lapsed suutsid hiljem pageda Lõuna-Aafrikasse. Sellepärast pühendas Hope oma tookordse esinemise mõlemale vanavanaisale. Isa poolt on Hope’i suguvõsas aga Iiri juured. Hope’i vanaisa oli eelmisel sajandivahetusel lahkunud Iirimaalt Lõuna-Aafrikasse, et võidelda koos brittidega buuride vastu. Hope’i vanemate teed ristusidki Lõuna-Aafrikas. Tema isa Christopher Hope on kirjanik, kes 1970. aastatel sattus oma apartheidivastaste kirjutistega vastuollu sealse poliitilise korraga ning oli sunnitud riigist lahkuma. Seejuures pidi ta loobuma ka oma Lõuna-Aafrika kodakondsusest. Tänu Iiri juurtele õnnestus nende perel saada Iiri passid, mis võimaldas neil emigreeruda Inglismaale. Elu pagulasena Londonis algas väga keeruliselt, kuna Lõuna-Aafrikast tulnuna oli tol ajal pea võimatu Suurbritannias tööd leida. Siis aga tabas neid ootamatu õnn, kui emale Eleanor Hope’ile pakuti ajutist töökohta maailmakuulsa viiuldaja Yehudi Menuhini sekretärina. Sellest kujunes üle kahekümne aasta kestnud töö ja sõprus. Perekonnad said väga lähedaseks ja võiks öelda isegi laiendatud perekonnaks. Arvestades seda inspireerivat õhkkonda, polnud just suur üllatus, kui 4-aastane Hope teatas oma vanematele, et ka tema tahab saada viiuldajaks. Inspireeriv lapsepõlv Viiuldajad üle kogu maailma on saanud inspiratsiooni Yehudi Menuhini isiksusest, tema mängust ja õpetusest, kuid Hope’i seos legendaarse viiuldajaga on veelgi erilisem. Hope’i jaoks oli Menuhin nagu muusikaline vanaisa, aga ka mentor ja eluaegne peresõber. Hope’i esimesed mälestused lapseeast on lugematud muusikalised elamused Menuhini majas viibimisest, tema proovidest või lavatagusest elust. Hope’i ema võttis poisi seoses oma tööga Menuhini poole kaasa ja seal oli ta juba väga väiksena muusikast ümbritsetud. Hope oli väga uudishimulik ja käis uudistamas prooviruumides või mängis samal ajal, kui Menuhin taustal teiste muusikutega proovi tegi. Kui tavaliselt tehakse muusikalised avastused salvestisi kuulates, siis Hope tegi need avastused Menuhini elutoas musitseerimist jälgides. Sellest sai erakordne õppimisvorm. “Tänaseni on mul kõrvus tema mängu uskumatu kõla. See kõla ei sarnane kellelegi teisele. Teda kontserdisaalis kuulda oli üks asi, aga kogeda seda kõike tema kõrval väikeses ruumis – see oli nagu vulkaan. See oli väga eriline, uskumatult soe ja väga inspireeriv. Mulle jääb see alati ideaaliks, mille eeskujul püüan rakendada ka oma interpretatsioonipõhimõtteid,” tunnistab Hope 2016. aastal ilmunud intervjuus muusikaajakirjanik Laurie Nielsiga. Perekond Hope veetis suved Šveitsis Gstaadis, kus Menuhinil oli maja ja kus ta pani aluse festivalile. “Ma kuulsin teda seal kogu aeg harjutamas, kuulsin proove tema elutoas, kuhu ühel hommikul võisid kammermuusikat mängima ilmuda sellised isiksused nagu Mstislav Rostropovitš, Wilhelm Kempff ja hiljem näiteks Ravi Shankar või Stéphane Grappelli. Tol ajal ma muidugi ei mõistnud päris täpselt, kes need inimesed on. Nad olid minu jaoks siis lihtsalt metsikult ekstsentrilised ja huvitavad isiksused. Alles hiljem taipasin, et mul oli võimalus kuulda parimaid muusikuid, kes kunagi elanud,” sõnab Hope samas intervjuus. “Menuhini ümber valitses imeline atmosfäär. Ta oli nii helde ja sooja südamega ning suurepärane võõrustaja – inimesed tundsid end tema juures väga hubaselt.” Hope polnud kunagi päris ametlikult Menuhini õpilane, aga kui ta hakkas juba solistina mängima, kutsus Menuhin teda ka oma juhatatud kontsertidele esinema. Menuhinilt ostis Hope ka 1769. aastal valminud Januarius Gagliano viiuli, millel ta mängis ka 1999. aastal Menuhini matusel. Raamatutest ja ajaloohuvist Olles avastanud huvitavaid lugusid oma eelkäijate keeruka mineviku kohta, räägib neist ka Hope’i raamat “Perekonnalugu. Jälgi otsides” (“Familienstücke: Eine Spurensuche”, Rowohlt, 2007), mis on nii ajalooline dokument kui ka isiklik perekonnalugu. Selles on palju juttu ka Hope’ide perekonna hilisemast elust Londonis, seosest Menuhiniga, karjäärist ja kohtumistest tuntud muusikutega. Raamatu kirjutamise ajendiks oli eelkõige aga huvitava ajalooga villa Berliini lähistel, mis kuulus Hope’i vanavanaisale, kes oli selle ostnud oma pojale. Hope’i esivanemate pere elas selles hoones, kuid natside võimuletulekuga jäid nad sellest ilma. 1936–1939 jõudis selles tegutseda veel juutide erakool, hiljem võttis hoone kasutusse Joachim von Ribbentrop ning sellest sai II maailmasõja ajal koodimurdmiste luurekeskus. Praegu on maja Saksa arheoloogiainstituudi käsutuses. Hope’i kirjatööde hulgast leiab ka huvitava raamatu pealkirjaga “Toi, toi, toi” (Rowohlt, 2011), mis räägib muusikute juhtumistest laval. Viiuldaja tutvustab raamatut oma veebilehel nii: “Mida teeb pianist, kui tema tiibklaver keset kontserti täismajale ootamatult minema veereb? Kuidas reageerib viiuldaja, kui esinemise ajal keel katkeb? Kuidas peaks käituma dirigent, kui esireas viibiv kontserdikülastaja ootamatult noogutama või valjult norskama hakkab, või kui esinemiskohas lüüakse kõvasti vastu saali ust?” Hope’i huvi ajaloo vastu on ajendanud teda rohkem kui 15 aastaks pühenduma natside mõrvatud heliloojate muusika avastamisele, uurimisele ja säilitamisele. Paljud heliloojad vangistati Terezíni (Theresienstadt) koonduslaagrisse. Nende heliloojate muusikast sündis 2007. aastal koostöös metsosopran Anne Sofie von Otteriga Deutsche Grammophoni plaadimärgi all album pealkirjaga “Terezín/Theresienstadt”. Daniel Hope’i eestvedamisel valmis sellel teemal ka dokumentaalfilm. Filmist saab rohkem teada avastatud muusika kohta, näeme plaadi sünnilugu – sellega seonduvaid hetki kontserdireisidelt, loengutest, seminaridest. Film on omamoodi jätk sellel teekonnal, jutustades loo Alice Herz-Sommerist ja Coco Schumannist, kahest erakordsest muusikust, kes mõlemad elasid üle Terezíni koonduslaagri. Mängustiil Daniel Hope on hämmastavalt mitmekülgne muusik, kelle tegevus eri valdkondades pakub kahtlemata veel palju põnevat avastamist. Olles kuulanud viiuldaja plaati “Põgenemine paradiisi” (“Escape to Paradise”, Deutsche Grammophon, 2014) tõstaksin esile tema erakordselt sooja, siirast ja vahetut musitseerimisstiili. Tema kõla on väga mitmekesine – selles on sügavust ja väljendusrikkust. Seda iseloomustab jäägitu muusikasse sisse elamine, jättes kõik välise tahaplaanile. Iga tema esitus pakub elamuse. Tegemist on väga karismaatilise ja võluva isiksusega, kellel on maailmale palju pakkuda. Kasutatud allikad www.danielhope.com “The Glamorous Life of Daniel Hope”. David Schulman, New York Times, 2008 “How’s the Family? Fascinating”. Matthew Gurewitsch, New York Times, 2008 “Interview with Daniel Hope: My Tribute to Yehudi Menuhin”. Laurie Niels, violinist.com, 2016 “Violinist Daniel Hope | Insight Germany. Robin Merrill, Deutsche Welle, 2014 “The violinist Daniel Hope mines his family’s rich past”. Matthew Gurewitsch, New York Times, 2008 “Daniel Hope: Irish roots ‘lifeline’ for Proms violinist”. Nuala McCann, BBC Ireland, 2017

Tänavu tähistame Rudolf Tobiase 150. sünniaastapäeva. Tobias, Eesti professionaalse muusika alusepanija, oli ka Eesti esimene rahvusvaheliselt tunnustatud helilooja. 1912. aastast kuni surmani 1918 oli Tobias Berliini kuningliku muusikakõrgkooli õppejõud, alates 1914. aastast professor. Ta kuulus samuti Saksa heliloojate liidu (Genossenschaft Deutscher Tonsetzer) heliteoste hindamiskomisjoni koosseisu. Suure helilooja juubeli puhul toimub Hiiumaal, tema lapsepõlvemaal, ulatuslik festival. 28. mail esineb Kärdla kirikus Saksa organist ja muusikateadlane ELKE VOELKER, kes kirjutas oma doktoritöö Rudolf Tobiasest ja kelle Rudolf Tobiase raamatut tänavu esitletakse. Kontserdi juurde kuulub ka Tiia Järgi koostatud ettekanne Tobiase elust ja loomingust. 29. mail on Elke Voelkeri Tobiase raamatu esitlus. Järgnevas intervjuus räägib Saksa muusikateadlane ja organist Elke Voelker lähemalt oma tutvumisest Tobiase loominguga ja tööst meie suure helilooja loomingu uurimisel. Kuidas avastasite endale eesti helilooja Rudolf Tobiase? Rudolf Tobiase loominguga puutusin kokku 1992. aasta juunis, kui Estonia kontserdisaalis kanti ette oratoorium “Joonase lähetamine”. Saksa ajaleht Die Rheinpfalz oli mult tellinud selle kontserdi kajastuse. Järgnevatel aastatel oli mul mitmel korral võimalus mängida selles oratooriumis orelipartiid kontsertidel Tallinnas, Nürnbergi rahvusvaheline orelinädalal ja Dom zu Speyeri rahvusvahelistel muusikapäevadel. Samal ajal tutvusin Eesti juhtivate muusikateadlastega ja sain esimesed teadmised eesti muusikaajaloo eripäradest See on väga eriline, kuidas kõigist poliitilistest tagasilöökidest hoolimata suutnud üle saja aastaga enesekindlalt üles ehitada oma kultuuri ning integreerida loomingus väga edukalt Lääne-Euroopa ja Venemaa muusikaloolist pärandit. Sellest lähtudes tekkis mul huvi uurida lähemalt sellise kultuuripoliitilise arengu lähtepunkti, mis Eesti muusikas on tihedalt seotud Rudolf Tobiase loometööga. See oli keeruline pingeväli, milles nimetatud helilooja liikus Eesti ja Euroopa kultuuri vahel. Millised aspektid Rudolf Tobiase juures olid teie jaoks eriti huvitavad? Eriti huvitav on Rudolf Tobiase anne panna erinevaid muusikastiile uutesse kontekstidesse. Selline süntees on tema kunstilise isiksuse tunnus. Varasemate muusikaliste stiilielementide kasutamine ei ole siin aga mitte mineviku imiteerimine või transfiguratsioon. Pigem soovib Tobias niimoodi väljendada igavesi tõdesid. Tema teostes leiab viiteid kaasaegsetele – mitmes kohas näiteks Gustav Mahlerile, kes suri vaid seitse aastat enne Tobiase lahkumist. Kui võrrelda näiteks Tobiase kolmeteistkümne moteti dissonantsete kõladega helikeelt impressionistlikult koloreeritud Kalevipoja-teemaliste helinditega, oratooriumi “Joonase lähetamine” hilisromantilisusega või “Walpurgi burleski” ekspressionismiga, saab aru, et Tobias liikus väga teadlikult ja vabalt kõige erinevamate muusikastiilide vahel. Tema suurejooneline oratoorium “Joonase lähetamine” on kindlasti kestva väärtusega teos ka rahvusvahelisel tasandil. Kui keeruline oli Tobiase kohta uurimistööd teha, kuidas õnnestus tutvuda eestikeelsete materjalidega? See tõesti ei olnud lihtne ja nõudis mitmeid nädalaid materjali kogumist Rudolf Tobiase elukohtadest Eestis, Peterburis, aga ka Saksamaal ning lugematuid tunde tõlkimist. Minu tänu kuulub paljude raamatukogude ja üksikisikute abile ja lahkusele, kes andsid teavet, koopiaid ja filme. Eelkõige Eesti teatri- ja muusikamuuseumile, rahvusraamatukogu arhiivile, samuti Tartu ülikooli raamatukogule, Peterburi konservatooriumi töötajatele ja Berliini kunstide ülikooli arhiivile. Lisaks olen sügavalt tänulik muusikateadlasele ja Rudolf Tobiase teoste väljaandjale Vardo Rumessenile. Vestlesime temaga palju, eriti töö algfaasis. Ta sõitis minuga kõigisse Eesti paikadesse, kus Rudolf Tobias oli elanud ja töötanud. Ka muusikateadlane Priit Kuusk toetas mind palju nii sõna kui teoga. Tänu intensiivsele uurimistööle Rudolf Tobiase ja eesti muusikaajaloo kohta oli mul võimalus töötada aastaid ka entsüklopeedia “Muusika ajaloos ja tänapäeval” (“Die Musik in Geschichte und Gegenwart”) arvukate artiklite autori ja toimetajana. Arvatavasti pidite õppima ka eesti keelt. Kui keeruline oli seda õppida? Jah, kohe uurimistöö algul oli tarvis õppida eesti keelt, et saada ligipääs vajalikule muusikateaduslikule kirjandusele, mis on peaaegu eranditult eesti keeles. Õnneks sain loa osaleda intensiivses õppeprogrammis Westfaali Wilhelmi-ülikoolis Münsteris (interdistsiplinaarsete Balti uuringute instituut), mida toetas Robert Boschi fond. Õpe toimus Bonnis Bad Godesbergis ja Tartu ülikoolis. Asjaolu, et eesti keel kuulub soomeugri keelte hulka, ei teinud õppimist sugugi lihtsamaks, vähemalt mulle, kelle tuttavam ala on germaani ja romaani keeled. Kuid just sukeldumine sellesse nii keeleliselt kui kultuuriliselt uude maailma andis mulle palju. Kuidas tekkis idee Rudolf Tobiase raamatust? Seoses helilooja 150. sünniaastapäevaga osalen tänavu ka Eesti muusika pidupäevadel Hiiumaal, mida korraldab Hiiumaa kultuuri selts. Sel puhul pöördus minu poole Hiiumaa muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo ja me kaalusime koos, kas minu doktoritöö põhjal oleks võimalik välja anda eestikeelne ajakohane raamat Rudolf Tobiasest. Olin sellest ideest kohe vaimustuses. Raamatu esimest osa “Helilooja Rudolf Tobias – sissejuhatus oma ellu ja loomingusse” esitletakse nüüd festivalil. Raamatu teine osa koos teoste analüüsiga ilmub aasta lõpuks. Need raamatud võiksid anda impulsi edasisteks uurimistöödeks. Olles nüüd aastaid tegelenud Rudolf Tobiase uuringutega – mis on teie nägemuses Tobiase tähendus Eesti muusikakultuurile? Eestis peetakse Rudolf Tobiast esimeseks professionaalseks klassikaliseks heliloojaks. Samas veetis ta peaaegu poole oma elust välismaal, esmalt õppides ja töötades Peterburis, seejärel alates 1908. aastast siirdus ta Euroopasse, asudes elama Leipzigi ja lõpuks Berliini. Nii võib tekkida küsimus, mil määral on ta eesti helilooja. Kuid see, et ta oli alati tihedalt seotud oma kodumaaga ja kogu oma loomingus nägi end eestlasena, ilmneb mitte ainult tema heliteostes, vaid ka tema lugematutes kriitilistes või reformimeelsetes kirjalikes väljendustes ja artiklites, kus ta muuhulgas võitleb eheda eesti helikeele eest. Tobias on ka tugevdanud eesti rahvustunnet oma teostega “Eks teie tea” või “Sanctus”, mida on esitatud ka laulupidudel. Ja mitte ainult nende teostega! Peale selle on kindlasti väga oluline, et Tobias vastavalt Gustav Suitsu tuntud lausele “Olgem eestlasteks, aga saagem ka eurooplasteks!” vaatas alati oma kodumaa piiridest kaugemale. Abstraktne ja eesmärgita kunst, mis ei anna vastuseid oma aja pakilistele küsimustele, oli talle võõras. Tema loomingus on alati soov väljendada kuulajale teadlikult eestiliku ja rahvusliku identiteedi metatasandil midagi elulist. Selles peitub kindlasti siiani eesti muusikaajaloo jaoks eriline tähendus. Saksa keelest tõlkinud Ia Remmel Saksa organist ja muusikateadlane Elke Voelker on õppinud Mannheimi muusikakõrgkoolis, kus oreli erialal oli tema juhendaja Leo Krämer. Ta õppis romanistikat Mannheimi ülikoolis, muusikateadust ja germanistikat Heidelbergi ülikoolis ning kirikumuusikat Mainzi ülikoolis. Ta on ennast täiendanud Ameerikas ja Prantsusmaal Pariisis. Elke Voelkerit on tunnustatud mitmetel konkurssidel, teiste hulgas konkursil “Concours International d’Orgue de la Ville de Paris” ja I preemia rahvusvahelisel orelikonkursil “Dom zu Speyer”. Oma Sigfrid Karg-Elerti esituste eest on ta pälvinud mitmeid tunnustusi ja ta on ka Londonis asuva Karg-Elerti seltsi auliige. Palju aastaid oli Elke Voelker Speyeri toomkiriku peaorganist ja muusikajuht. Oma doktoritöö kirjutas Elke Voelker Rudolf Tobiasest – “Der estnische Komponist Rudolf Tobias (1871–1918) – Leben und Werk” (2012, Universität Heidelberg). Kodulehekülg www.elkevoelker.de

Rolling Stonesi trummari Charlie Wattsi surm 24. augustil 2021. aastal märkis paljude jaoks ühe ajastu lõppu. Tõsi, mees oli juba 80 aastat vana ning äsja teatanud, et jätab järgmise turnee tervislikel põhjustel vahele, nii et päris ootamatu tema minek vaevalt oli, aga uskumatu küll: alates bändiga liitumisest 1963. aastal oli Charlie puudunud vaid ühelt rollarite kontserdilt ning sedagi märtsis 1964 – ammu enne tänaste superfännide sündi. Rolling Stonesi esimesest albumist viimaseni oli Watts olnud kogu aeg olemas oma äratuntavas headuses: 2016. aastal ilmunud ja Grammyga pärjatud “Blue & Lonesome’il” oligi Charlie “vanadest olijatest” ainus, kes svingis samasuguse hoo ja elegantsiga kui nende debüütplaadil 52 aastat varem. Oma asendajaks 2021. aasta tuuril jõudis ta välja valida Keith Richardsi sooloprojektide trummari Steve Jordani, kes ei võtnud aga Wattsi õnnistusest hoolimata “ametikõrgendust” just kerge südamega vastu – ja mõni ime. “Kui kuulsin esimest internetti lekkinud Rolling Stonesi live-salvestust uue trummariga, olin omamoodi šokis. Siis jõudis eriti hästi pärale, kui eriline oli Charlie ja kui üüratu oli tema roll Stonesi sound’is – uus trummar on suurepärane, aga n-ö moodne ja seetõttu täiesti teise lähenemisega,” ütleb elukutseline trummar ja elupõline Stonesi-fänn Anneli Kadakas, kes jõudis Charlie’t näha neljal kontserdil: esimest korda Tallinnas 1998. aastal ja viimast korda Prahas 20 aastat hiljem. Wattsist rääkides ütleb ta kohe, et jutud mehe tehnilisest piiratusest ei päde – Charlie’l lihtsalt näis puuduvat igasugune edevus ja vajadus demonstreerida tehnilisi šedöövreid. “Olulised märksõnad tema mängu juures on sving – laiemas mõistes, ka n-ö sirgelt mängides –, lihtsus, dünaamilisus, äärmine maitsekus ... Väga tähtis oli tema armastus jazzi vastu,” selgitab Kadakas. “Oma osa andis Wattsi sound’ile kindlasti tema kuulus komme mitte mängida soolotrummi ja hi-hat’ti samal ajal, aga minu jaoks oli tema stiili suurim eripära ehk see veidi tahapoole mängimine, mis veidra paradoksina kõlas tema puhul alati väga täpselt. Moodsad rock-trummarid mängivad pigem ettepoole ja on agressiivsemad vedurid, Watts suutis olla äärmiselt efektiivne vedur ilma igasuguse agressiivsuseta. Tema üldine elegants ja väärikus laienesid ilmselgelt ka suhtumisele pillimängu.” Charlie-poiss Charles Robert Watts sündis 2. juunil 1941. aastal Londonis ning et Charles oli ka tema isa, vanaisa ja onu eesnimi, hakkasid vanemad teda “Charlie Boyks” kutsuma. Käis Teine maailmasõda ja varajase lapsepõlve veetis perepoeg ühe või teise vanavanaema katuse all; 1946. aastal kolisid Wattsid lõpuks Wembleys moodsasse majakesse, kus Charlie sai kitsastele oludele vaatamata oma toa. Taolised identsete moodulmajade ja tillukeste aedadega linnakud loodi pommitamises kodu kaotanute jaoks ning kõrvalmajas juhtus elama tulevane kontrabassimängija Dave Green, kes alustas koos Charlie’ga muusikuteed 1950-ndate skiffle-bändides, mängis 1990-ndatel Charlie kvintetis ning moodustas koos temaga poole selle sajandi boogie-woogie supergrupist ABC&D of Boogie Woogie. Charlie kasvas üles isa plaadikoguga, milles andsid tooni lauljad Frank Sinatra ja Billy Eckstine, kuid kui noorhärra ise heliplaate ostma hakkas, oli suunaks padujazz: Johnny Dodds, Duke Ellington ja Charlie Parker. “Alguses ma arvasin, et see kõik on üks ja seesama muusika, siis aga lugesin, et need plaadid pärinevad erinevatest aegadest ja kohtadest ning minust sai tõsine fänn,” meenutas Watts aastakümneid hiljem. “Kui ma olin 12-aastane, kuulsin Earl Bostici plaati “Flamingo” ja tahtsin kohe saksofonimängijaks hakata – ja siis ma kuulsin Gerry Mulligani pala “Walking Shoes”, kus trummi mängis Chico Hamilton, ning otsustasin, et tahan saada trummariks. See mõte püsis.” Teismeline Charlie mängis hästi jalgpalli ja kriketit ning tundis rohkem huvi joonistamise kui pillimängu vastu. Tema esimeseks pilliks oli bändžo, kuid peagi võttis ta sellel kaela küljest ja tegi korpusest soolotrummi. Esimese “päris” trummikomplekti – õlleplekkide ning konijälgedega vägagi kasutatud Olympicud – sai Charlie 1955. aasta jõuluks. Mängutehnikat õppis ta nii plaatidega kaasa mängides kui kontsertidel käies ning isegi tantsuõhtutel ei tantsinud Watts oma sõnul kunagi, vaid jälgis, mida trummar teeb: “Kõige rohkem meeldisid mulle alati mustanahalised Ameerika trummarid ja muusika, mida nemad mängisid, oli alati jazz.” Korner, Baker, Stones Charlie jätkas õpinguid Harrow’ kunstikoolis, kuid juba 17-aastaselt sai temast jazzorkestri Joe Jones Seven liige: nimelt olid Watts ja Green ainsad, kes vastasid ajakirjas Melody Maker ilmunud kuulutusele, ning peagi tegi kogu ansambel proove Wattside kitsukeses kodus. Rohkem kui Wattsi tehniline võimekus jäi orkestrijuht Jonesile toona meelde tema välimus – isa eeskujul eelistas Charlie juba lapsepõlves rätsepaülikondi teksadele ning kui ta siis veel heliplaate koguma hakkas, mille kaantel poseerisid elegantsetes ülikondades Duke Ellington ja Miles Davis, oli riietumisstiil eluks ajaks paigas. 1960. aastaks oli Charlie’l kunstikool seljataga ning kujundaja-karjäär ees lahti. Peagi pakuti talle tööd Taanis, kuhu Watts ka ajutiselt kolis, kuid sealgi sai muusika võitu ning ta esines seal muuhulgas koos legendaarse bebop-saksofonisti Don Byasiga. Londonisse naasnud Wattsi püüdis kinni bluusiguru Alexis Korner ja kutsus ta ansamblisse Blues Incorporated: palk oli 2 naela kontserdi eest ning esimene ülesastumine Ealingi rütmibluusi-klubi avaõhtul 17. märtsil 1962. Ealing Clubi iganädalasi bluusiõhtuid saatis menu ning peagi ei mahtunud publik enam tuppa ära. Sealsamas tutvus Charlie tulevaste Rolling Stonesi liikmete Brian Jonesi, Mick Jaggeri ja Keith Richardsiga, kes kõik järgemööda ka lavalt läbi käisid. Blues Incorporatedi koosseis ja muusikaline suund olid pidevas muutumises ning ühel hetkel teatas Watts Kornerile, et trummide taha sobiks paremini tema sõber Ginger Baker – bassi mängis bändis siis juba Jack Bruce, orelit Graham Bond ja saksofoni Dick Heckstall-Smith. Baker, Bruce, Bond ja Heckstall-Smith lõid 1963. aastal omakorda Kornerist lahku ja asutasid Graham Bond Organisationi, kus lühemat aega mängis kitarri noor John McLaughlin, ning olgugi et Baker ja Bruce juba tolle koosluse lõpupäevil laval rusikavõitlusi pidasid, arenes samalt baasilt 1966. aastal ka Cream, Eric Claptoniga kitarril. Ginger Baker oli keeruline isiksus, kellel oli kana kitkuda pea kõigi kolleegidega, kuid Wattsiga klappis ta hästi ning tegi talle kohe vastuteene, öeldes Brian Jonesile, et Rolling Stonesi tollane trummar vajab hädasti väljavahetamist ning Charlie on selleks õige mees. Stonesi esimesse koosseisu kuulusid lisaks Jonesile, Jaggerile ja Richardsile veel Ian Stewart klaveril ning hilisem Pretty Thingsi kitarrist Dick Taylor bassil, püsivat trummarit neil polnud. Watts, kes toona mängis kahe muu bändi kõrval ka tänase rollingute kitarristi Ron Woodi vanema venna Arti ansamblis Artwoods, nõustus Rolling Stonesi liikmeks saama ainult juhul, kui nad garanteerivad talle kaks tasustatud esinemist nädalas. Ja nii igal õhtul Alexis Korneri bändiga liitudes ei teadnud Charlie enda jutu järgi rock’n’roll’ist ega bluusist midagi: “Minu jaoks oli bluus see, kui Charlie Parker või Johnny Dodds aeglast lugu mängisid.” Rollarite seltskonnas tudeeris ta elektrilist Chicago-bluusi juba põhjalikult ning leidis, et tema jaoks see keeruline polnud: nii Jimmy Reedi saatnud Earl Phillips kui Chuck Berry, Muddy Watersi ja Little Walteri plaatidel kuuldav Fred Below olid ju samamoodi jazztrummarid. Ja kui rock’n’roll’ist oli Charlie seni kuulanud vaid Fats Dominot ja Little Richardit, siis Keith Richardsi mahitusel õppis ta lõpuks hindama ka Elvist – küll ainult tema varajasi Sun-stuudio salvestusi. Bill Wymanist sai Rolling Stonesi bassimängija 1962. aasta lõpus, Watts liitus 1963. aasta alguses, mais sai bändi mänedžeriks ambitsioonikas Andrew Loog Oldham ning tempo muudkui tõusis: juunis tulid plaadileping Deccaga ja esimene singel “Come On”, septembris esimene üleriigiline turnee koos Bo Diddley, Little Richardi ja Everly Brothersiga, 1964. aasta jaanuaris esimene omanimeline EP, veebruaris esimene Top 3 hitt “Not Fade Away”, aprillis omanimeline debüütalbum, mis USA-s sai nime “Inglismaa uusimad hitimeistrid”, juunis esimene USA-tuur ja esimene edetabeli esikoht looga “It’s All Over Now”, augustis teine EP, oktoobris teine album ... Ja 1964. aasta oktoobris abiellus Charlie Watts salaja Shirley Ann Shepherdiga. Fännide eest üritati seda esialgu saladuses hoida, aga abielu ise kestis õnnelikult Charlie surmani. 1960-ndate Suurbritannias aga oli fännihüsteeria omaette ooper, millega pidi paratamatult arvestama. Bill Wymani sõnul jõudis bänd enamasti ära mängida esimese loo kolm esimest takti, siis kukkus publik röökima ja trügis lavale, pillimehed põgenesid – “ja nii igal õhtul”. Tänapäevaste PA-süsteemide ja monitoride kasutuselevõtuni jäi veel terve aastakümme, nii et ka rahulikumatel õhtutel oli esinejatel keeruline ennast laval kuulda. “Palju, palju aastaid ei kuulnud ma bändi lava peal üldse, nii et ma olin sunnitud ronima päris Charlie trummikomplekti juurde, et biiti kuulda, ja ainukene asi, mida tema kuulis, oli minu kitarrivõimendi tal kõrva ääres. Ainult Charlie ja mina,” jutustas Keith Richards. “Ma olen tõenäoliselt kõige kõvemini trummarist mõjutatud kitarrist maailmas!” “Meie bänd ei mängi trummari järgi, meie bänd mängib rütmikitarristi järgi ja see on Keith Richards. See sõltub ilmselt isiksusest, Keith on väga enesekindel ja jonnakas pillimees. Kohe tekib sajandiksekundiline viivitus kitarri ja Charlie suurepärase trummimängu vahel ning see annabki meie muusikale teistsuguse kõla,” väitis 30 aastat Wattsi kõrval bassi mänginud Wyman – tõsi küll, ka rock’n’roll’i-eelsetes Chicago bluusibändides, kelle maneere Keith ja Charlie nii hoolega uurinud olid, mängis trummar bändi või solisti järgi, mitte vastupidi. Charlie on mu kullake Esimene Rolling Stonesist vändatud dokumentaalfilm valmis 1965. aasta Iiri-turnee käigus ja kandis nime “Charlie Is My Darling”. Samal aastal anti välja Wattsi kunstikooli-aegne pildiraamat Charlie Parkeri elust ning 1967. aastal tellis Oldham Wattsilt illustratsioonid Stonesi LP “Between the Buttons” tagakaane jaoks. Kogemata kombel sai sealjuures Charlie’st see, kes plaadile nime pani: kui Oldham ütles, et pealkiri on “nuppude vahel”, siis pidas tema silmas, et see on veel välja mõtlemata, Charlie aga võttis öeldut sõna-sõnalt, joonistas kirja koomiksi sisse ja nii ka jäi. Selleks ajaks pärines bändi repertuaar juba lõviosas Jaggeri ja Richardsi sulest – bändi esimesed hitid olid olnud kaverid, kuid ühel hetkel oli Oldham dünaamilise duo nende ühiskorteri kööki kinni pannud ja keeldunud neid välja laskmast, kuni nad ise mõne loo kirjutanud on. Wattsil heliloomingulisi ambitsioone polnud, mis aga ei tähenda, et tema panus bändi loomingusse väike oli – tema sõnul oli Rolling Stonesi trummar olla palju loomingulisem tegevus kui inimesed arvavad: “Keith kirjutab mingi loo ja siis võin mina sellest teha samba või valsi või mille iganes. Ja kui see talle meeldib, siis nii on.” Alates 1967. aastast joonistas Charlie üles kõik hotellitoad, kus ta kontserdireisidel ööbis, ja alates 1975. aastast aitas kujundada enamiku Rolling Stonesi ekstravagantsetest hiigellavadest. Bändis mängimise, tuuritamise ja salvestamise kohta tõdes ta 1986. aastal antud intervjuus, et 25-aastase karjääri vältel on ta saanud viis aastat pilli mängida ja 20 niisama passida, lisades paarkümmend aastat hiljem, et on lahkumisavalduse andnud iga tuuri lõpus 1969. aastast peale. Ning lisas: “Kuigi ma armastan mängida ja armastan seda bändi, ei ole pidevalt kodust ja perest kaugel olla just lihtne elu ning igal õhtul kaks tundi järjest trummi mängida on raske töö. Aga niimoodi ma leiba teenin.” Kodus kasvatas ta abikaasaga hobuseid ning kogus kirgliku kollektsionäärina lisaks plaatidele, rätsepaülikondadele ja käsitöökingadele ka näiteks trummikomplekte, raamatute esmatrükke, lauahõbedat ja vanaaegseid autosid, kuigi ta ise autot juhtida ei osanud. Ja kui enamik tema põlvkonna muusikuid eksperimenteeris mõnuainetega kuumadel kuuekümnendatel, siis Charlie lühike alko- ja narkoperiood jäi 1980-ndatesse. Mina lihtsalt istun seal 1980-ndad, mil Jagger keskendus soolokarjäärile ning Rolling Stonesi “parim enne” näis taas kord päästmatult möödas olevat, oli bändi jaoks üldse tormiline aeg ning tõi kaasa ka Charlie esimese sooloprojekti. Rohkem kui kolmekümnest muusikust koosnev Charlie Watts Orchestra viis ta 1985. aastal uuesti kokku nii Dave Greeni kui Jack Bruce’iga ning võimaldas koostööd teha paljude jazzitähtedega, keda ta pikalt oli imetlenud: “Ma tahaks ainult, et ma oleks ise sellal paremas vormis olnud, sest siis oleks tulemus parem saanud, aga teisest küljest – kui ma laksu all poleks olnud, ei oleks ma iial söandanud seda seltskonda endaga mängima kutsuda!” Orkestri kontsertplaat “Live at Fulham Town Hall” ilmus 1986. aastal ning tuuri lõpuks oli Watts täiskarsklane. Mitmes mõttes mõõdukam Charlie Watts Quintet avaldas 1991–1996 neli albumit ning tegi 1992. aastal kaasa kinofilmis “Blue Ice” Michael Caine’iga peaosas. 2000. aastal ilmus “The Charlie Watts / Jim Keltner Project” – löökpillikeskne ja ootamatult elektrooniline koostööprojekt teise trummilegendiga, ja 2004 anti plaadina välja Charlie Watts Tenteti 2001. aasta kontserdid Ronnie Scotti legendaarses Soho jazziklubis. Järgmiseks sattus Watts saatma korraga kahte boogie-woogie klaverimängijat, Ben Watersit ja Axel Zwingenbergerit, meelitas kontrabassil kampa lapsepõlvesõber Dave Greeni ning nii sündis muusikute eesnimede esitähtede järgi nimetatud ABC&D of Boogie Woogie, mida muidu sõnaaher trummar ei jõudnud kuidagi ära kiita. Kvartetiga 2011. aastal Helsingit külastades oli ta haruldasel kombel nõus isegi riigiraadiole intervjuu andma – tingimusel, et Rolling Stonesi kohta midagi ei küsita! “See on minu jaoks ideaalne,” rääkis ta õhinal ansamblist, mis jõudis avaldada kaks albumit: “The Magic of Boogie Woogie” (2010, triona ilma Ben Watersita) ja “Live in Paris” (2012). “Me ei tee kunagi proovi, isegi enne kõige esimest kontserti ei teinud ... Mina lihtsalt istun seal ja mul pole aimugi, mis järgmiseks tuleb!” Noh, järgmiseks tuli tagasipöördumine tema “Taani juurte” juurde: 2010. aasta Kopenhaageni kontserdil salvestatud “Charlie Watts Meets the Danish Radio Big Band” ilmus aastal 2017, selle eestvedajaks oli nii Charlie kvinteti ja tenteti kui Taani Raadio bigbändi trompetimängija Gerard Presencer ning mõistagi tegi taaskord kontrabassil kaasa lapsepõlvesõber Dave Green. Ning käesoleva artikli kirjutamise hetkel on järgmiseks ilmumas veel viimane uute lugudega Rolling Stonesi stuudioalbum, millel kõlab ka vana hea Charlie Wattsi elegantne trummimäng – plaadi treimist alustati ju ligi kümme aastat tagasi, veel enne bluusiklassikast koosnenud “Blue & Lonesome’i” salvestamist.

Tuuleviiul on ansambel, mis ühendab kahe kooli, vanalinna hariduskolleegiumi ja Lasnamäe muusikakooli noori ning hakkas tegutsema 2010. aastal. Oma rõõmust alguse saanud pärimuslikest katsetustest kujunes välja esialgne repertuaar. Üha rohkem hakkas tulema ka esinemispakkumisi ja mängukava muutus mitmekesisemaks. Puudu oli vaid kollektiivi nimi. Folkloorifestivalil käsitöömeistrilt kingituseks saadud vuripuu pill, mida meister “tuuleviiuliks” nimetas, andis ansambli nime valikul inspiratsiooni. Vuripuu on nööri külge kinnitatud puust lauake, mis tekitab vilistavat häält, kui seda pea kohal keerutada. Ansamblis mängib üle 30 lapse ja noore vanuses 6–21 eluaastat ning kõik nad on õpetaja Kristi Alase viiuliõpilased. Tuuleviiuli liikmeskond muutub pidevalt, sest igal aastal keegi alustab või lõpetab koolitee. Kollektiivis kehtib printsiip: pole vahet, kas laps või noor on pillimängus algaja või käib juba kõrgkoolis – kedagi ei jäeta kõrvale, kõik, kes soovivad pilli mängida, saavad võimaluse ansambli tegevuses osaleda. Õpilaste vanuste ja oskuste suure erinevuse tõttu pakub noortele pillimeestele võimalus koos mängida inspiratsiooni ja motiveerib neid harjutama. Algaja mängija alustab ansamblis sageli saatehäälest kahel noodil. Oluline ei ole mitte loo keerukus, vaid võimalus koos mängida, koos muusikat teha. Tavaliselt mängivad algajad ansamblis esialgu vaid lahtisi keeli, mis on ühest küljest küll lihtne, kuid seda tuleb teha õigel ajal, õige rütmiga, ilusa kõlaga, teistega koos. Lapsed õpivad seega ansamblis osaledes üksteiselt väga palju. Rõõm, mis tekib kasvõi ühe noodi mängimisest, innustab noort edasi ja teadmine, et sain hakkama, pakub rahulolu. Ansambli eesmärk on toetada ja motiveerida lapsi pilli mängima, et nad tunneksid oma juuri, oskaksid Eesti pärimuslikke pillilugusid, et hoida meie traditsioonilist muusikat elujõulisena. Koosmusitseerimine annab lastele võimaluse end loominguliselt väljendada, õpetab üksteisega arvestama, arendab esinemisjulgust. Mängitakse põhiliselt Eesti pärimusmuusika töötlusi, tantsumuusikat, kuid repertuaaris on ka omaloomingulisi lugusid. Väga palju kasutatakse oma lugude seadetes regilaule, vanemaid laulumänge. Erinevalt klassikalisest viiulimängust õpitakse kõik lood kuulmise järgi. Pillidest kasutatakse seadetes põhiliselt viiuleid, kontrabassi, mõnikord mandoliini, kitarri, trummi. Lugude seaded teeb suures osas juhendaja Kristi Alas, kuid mõned rahvamuusikatöötlused on tekkinud ka koosmängutundides improvisatsiooni tulemusena, kus ansambli liikmed on saanud omi muusikalisi mõtteid vabalt ja loovalt katsetada. Mõnikord on improvisatsiooni käigus tekkinud huvitavad kõlavärvid ja vahel ka ootamatud muusikalised kombinatsioonid, mida lõpuks on kasutatud ka lugude seadetes. Nendest katsetustest on omakorda hoo sisse saanud igal kevadel toimuv kontsert “Omaloomingulised käärud”, kus kõik ansambli liikmed saavad esitada enda kirjutatud lugusid, kas siis soolona või sõpradega koos. Sel aastal toimub üritus juba seitsmendat korda. Tavaliselt on laste omalooming väga väljendusrikas ja mõtted väga loovad. Näiteks on kontserdil kasutatud lisaks viiulile ka jalgratast, kus heli tekitajaks oli rattakell. Oluline on, et lapsed julgeksid helidega, rütmidega vabalt eksperimenteerida ja kui laps jääb hätta, siis õpetaja Kristi aitab mõtteid leida. Pole olemas head, halba, õiget, valet ideed. Esimesel õpinguaastal on lapsel omaloomingulist lugu ehk kõige keerulisem teha, sest pillimänguoskust on veel vähe, kuid mida aasta edasi, seda paremaks ja loogilisemaks lood lähevad. Tihtipeale tõmmatakse kaasa laste oma lugusid esitama ka sõbrad. Kontsert inspireerib lapsi, sest nad õpivad teiste ideedest ja kogevad koosmusitseerimise rõõmu. Ansambel Tuuleviiul on andnud väga palju kontserte ja osaletud on festivalidel nii Eestis kui ka välismaal. On käidud esinemas Viljandi pärimusmuusika festivalil, Kaustineni folkmuusika festivalil, Hiiu folgil jpt. Sel aastal osaleti esimest korda Norras Mindtvinterdanseni festivalil, kuhu oli kokku tulnud üle 300 noore muusiku Norrast, Soomest, Taanist ja Eestist. Traditsioonilise viiulifestivali korraldajad on perekond Larsen: Geir Egil Larsen, kes festivali 2000. aastate alguses asutas, ning tunnustatud Norra pärimusviiuldajad Einar Olav Larsen ja Gjermund Larsen. Festivalil mängisid noored viiuldajad ühiselt 16 lugu, mida õpiti eelnenud kuudel. Repertuaar oli mitmekülgne, esindatud oli kõikide festivalil osalevate maade pärimusmuusika. Eriti inspireerivaks sündmuseks kujunes pärimusviiuldaja Gjermud Larseni kontsert. Välja antud helikandjaid: * 2013. a osalesid Tuuleviiuli liikmed CD “Pranglile” väljaandmisel * Tuuleviiulil on ilmunud kolm helikandjat: 2014. ja 2017. aastal vastavalt 27 ja 20 pärimusliku pillilooga ja 2021. aastal, Tuuleviiuli juubeliaasta puhul kolmas plaat “Nüüd mina hoiskan” 20 looga Välisreisidel esinemisi: * Sommelo festivalil Soomes (2013) * Rahvusvahelisel festivalil “Fiulbaltica 2014” Soomes * Festivalil “JuuriJuhla-RotFest 2015” Soomes * Valgevenes Minski muusikakoolis nr 6 (2014) * Lääneranniku Eesti Päevadel Kanadas (2015) * Rahvusvahelisel konkurss-festivalil Pihkva Rimski-Korsakovi nim kunstide kolledžis (2016) * “Mazurka” festivalil Poolas (2016) * Moskva rahvusvahelisel festivalil “Noored talendid” (2016) * Moskvas galakontserdil N. Babkina Vene laulu teatris (2017) * Kaustineni folkmuusika festivali 50 aasta juubelipidustustel (2017) * Festivalil “La Folle Journée” Varssavi suures teatris (2017) * Krakowi Suzuki päevadel Poolas (2018) * Rootsis Gällivares (2019) * Virtuaalselt Vladimir Spivakovi fondi 17. rahvusvahelisel festivalil Venemaal (2020) * Kaustineni folkmuusika festivalil (2022) * Midtvinterdanseni viiulifestivalil Norras (2023) Koostöö: * Üheskoos on esinetud ka teiste muusikutega, näiteks Mari Jürjens (Pokinen), Soome pop-jazz-kandlemängija Ida Elina, Soome folkviiuldaja Alina Järvelä, Rootsi folkviiuldaja Daniel Wikslund, Poola pärimusviiulda Janusz Prusinowski * Rahvatantsuseltsi Pääsuke ettepanekul osaleti projektis “Meietants.ee”; Tuuleviiul salvestas projekti raames 11 tantsule muusika * Koostöö rahvatantsuansambliga Koidupuna. Tuuleviiuli liikmetel on olnud suurepärane võimalus osaleda saatemuusikutena erinevates projektides. Üheskoos on käidud rahvusvahelistel festivalidel Ungaris, Saksamaal, Portugalis ja Lätis Saavutused: * “Regilaul uues kuues 2015” – preemia “Mängleva professionaalsuse eest” * 2015. aasta uute tantsude konkursil võitsid kohti tantsud, milles oli kasutatud Tuuleviiuli esimese CD muusikat: I koht “Õunalugu”, III koht “Minu velled” * I koht rahvusvahelisel konkurss-festivalil Pihkva N. Rimski-Korsakovi nimelises kunstide kolledžis (2016) * Ansambel Tuuleviiul – Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi 2021. aasta rahvamuusika kollektiiv

Tartus tegutseva Udmurtia ja Eesti muusikuid ühendav ansambel Ar-god andis välja teise albumi “Puu”. Ar-godi moodustavad lauljad-folkloristid Maria Korepanova ja Nikolai Anisimov ning paljudes teisteski kooslustes osalev näppepillide mängumeister Toivo Sõmer. Maria Korepanova ja Nikolai Anisimov on kogunud oma laulurepertuaari välitöödel, nad uurivad ja esitavad soomeugri rahva udmurtide ja nende sugulasrahva bessermanide traditsioonilisi laule. Välitöödel kohatud lauljatelt õpitu kõlab nüansirikkalt ja liigutavalt. Laulude tõlgete ja seekaudu tähendustega saab tutvuda Bandcampi lehel (ar-god.bandcamp.com/album/puu). Albumit on võimalik kuulata ka lihtsalt esteetilise tervikuna, isegi sisusse süüvimata. Vaheldust ja nüansse toovad tundlikult esile kannel, mandola, mikrotoonidega rikastatud Handi-Mansi lüüra, ülemheliflööt, sansula, vihamapill jt. Kogu plaati ühendab teatav lõõgastav, rõõmus ja tasakaalustatud meeleolu. Kõrva rõõmustava helikvaliteediga tervik on loodud Ardo Ran Varrese Tonoscope stuudio ja Tanel Rooviku Ajar stuudio osalemisel. Albumi kaant ehib graafiline teos, mille autor on Yuri Lisovskiy. Siin põimuvad inimfiguurid ja puu kujutis, andes aimu müütilistest seostest esivanemate, traditsiooni ja maailmakorra vahel.

Pole enam uudis, et eesti varajase muusika valdkonnas on sel kevadel toimunud oluline sündmus. Nimelt, 1987. aastal Taivo Niitvägi ja Egmont Välja ellukutsutud Tallinna Barokkorkester (TBO) on hakanud taas regulaarselt koos musitseerima. Igal nädalal toimub proov ja igal kuul uue kavaga kontsert. Sellise ajalise intervalliga tegutsemine eeldab kõrgendatud aktiivsust, kuid arvestades asjaolu, et enamik orkestri liikmeid on ajaloolise esituspraktikaga aastakümneid tegelenud, on ilmselt töötempo enamikule jõukohane, ehk koguni nauditav. Ühelt poolt on iga tegevuse algusperiood raske, teisalt aga uudsusest energeetiliselt laetud, loominguliselt tiivustav, ühendades eneses uusi võimalusi ja arenguid. Orkestri praegune õhinapõhine töö varajase muusika maineka interpreedi ja muusikateadlase Andrew Lawrence-Kingi eestvedamisel on sel aastal eesti publiku ette toonud mitu eriilmelist kava, ühisnimetajaks XVII sajandi vokaal- ja instrumentaalmuuska. Siiani on toimunud erinevatest kuupäevadest inspireeritud kontserdid: 8. märtsil, 1. aprillil, 14. mail (emadepäeval) ning ilmselt valitakse sama põhimõtte järgi repertuaar edaspidigi. Neist esimese, pealkirjaga “La Musica” juhatas sisse Claudio Monteverdi ooperi “Orpheus” (1607) proloogi muusika koos tähendusliku tekstiga muusika õilsast missioonist. Sel kontserdil olid esindatud naisheliloojad, näiteks ursuliini nunn Isabella Leonarda, või kuulus Francesca Caccini, hüüdnimega La Cecchina. Bassivariatsioonid olid aluseks 1. aprilli kontserdil pealkirjaga “Baroque Fools”. Nalja ja pöörasusega seostatud folía bassimoodulil põhinev muusika on lihtsakoeline, samas parim viis orkestrikõla ühtlustamiseks ja koosmängu lihvimiseks, millele lisavad vürtsi improvisatsioon ja vabad variatsioonid. Spontaansed diminutsioonid pühiksid justkui minema varajase muusika esitustraditsioonile kogunenud tolmu. Kuulajate ette toodi erinevad folía-variatsioonid alates XVI sajandi algusest kuni kõrgbarokini välja ja enamgi veel. Õhtu lõpus kõlas kapellmeister Lawrence-Kingi teos “Folia: Time Flies”. Seni on kuulajate ette toodud sisukad kavad koos põhjaliku annotatsiooniga, repertuaaris on hulgaliselt huvitavaid senikuulmata teoseid ning esituses tervikuna võlub barokse retoorika ja tekstikesksuse olulisus, sellest lähtuv artikulatsioon ja stilistika valdamine. Dirigent (õieti kapellmeister) on rõhutanud, et see taasloodud muusikaline institutsioon ei ole tema orkester, vaid iseseisev muusikaline kooslus, mis on avatud osalema kõikidel kodumaistel ja edaspidi kindlasti ka välismaistel festivalidel. Saksa ajakirja das Orchester (2016, jaanuar) veergudel eristab väljaande toimetaja laias laastus kaht tüüpi orkestreid. Ühed neist elaksid justkui õndsate saarel, kus töökeskkond ja kunstilised väljakutsed on tasakaalus. Teised on selle vastandid, kus mitmetel põhjustel on orkestrandid rahulolematud ning dirigendipuldis otsekui muusikalist liiklust juhtiv politsei. Praegune n-ö post-corona aeg soosib igati muusikute sotsialiseerumist. Kontakt kolleegidega, kontakt publikuga on ehk just praegusel ajal igale tegevmuusikule ülioluline. See olukord on võrreldav eelmise sajandi 70–80-ndatega, mil tooni andis agar initsiatiiv ja põgeneti oma ideaalmaailma, ainsaks võimaluseks ühiskonna normidega vastuvoolu minek. Ehk praegunegi turumajandus on just see, mis kord takistab, kord soosib loomingulisi algatusi ja mille diktaadist tahetakse korrakski vabaneda. Tsüklilisus on loodusesse sisse kirjutatud, selle vastu ei saa.

Giuseppe Verdi “Reekviem” 7. aprillil Estonia kontserdisaalis: ERSO (kontsertmeister Birgit Katriin Born), Vanemuise ooperikoori ja Voces Tallinna naiskoor ning RAM (peakoormeister Heli Jürgenson), solistid Anush Hovhannisyan (sopran, Armeenia), Monika-Evelin Liiv (metsosopran), Ji-Min Park (tenor, Lõuna-Korea), Liudas Mikalauskas (bass, Leedu), dirigent Risto Joost. Looduse murrangulised hetked ja kirikuaasta palvekett toovad kontserdisaalidesse kuulama inimesed, kes argiselt ei pruugi ühisesse mõtteringi kuuludagi, kuid võivad suurvaimude loomingu kaudu, heliteosest kantuna leida end ühises aegruumis. Nii on juhtunud salapärast legendi kandva Mozarti reekviemi ettekandeil, aga ka Brahmsi ajalistest raamidest väljuva “Saksa reekviemi” ja Berliozi “Grande Messe des Morts” koguni varjamatult poliitilise hoiaku puhul, Dvořáki reekviemi inimliku valu ja sissepoole pööratud pingestatuse seisundeis ja küllap vist maailmas absoluutselt enim esitatud Verdi reekviemi (taas selgelt poliitilisest olust loometõuke saanud teose) puhul, mida on saatnud erakordne edu selle esiettekandest peale. Aga keegi neist loojaist pole olnud sedavõrd “peadpidi partituuris”, et nad poleks ei kuulnud, näinud, huvitunud ega tundnud, mis maailmas toimub ja järginud mingit vaid neile mõistetavat kõrglendu. Kui vaadata Verdi reekviemi salvestiste pikka nimistut, siis nt Herbert von Karajani plaadistuste arv läheneb kümnele ja tänapäeval teeb eri esituskoosseisudega sama Verdi loomingu üks parimaid tundjaid Riccardo Muti, kelle lindistust Berliini filharmoonikutega võisime kuulda aprillis Mezzo25 programmis, nagu ka Mariss Jansonsi Viini Musikvereinis juhatatud versiooni. See on tõesti ime, kuidas muusika võib ühendada inimesi sedavõrd, et ei teki mingit vajadust määratluse järele, on see siis nüüd ilmalik või vaimulik. Ka 7. aprillil oli Estonia kontserdisaal täiesti välja müüdud – mitte ühtki tühja tooli ei olnud. Elus võib ju ikka ette tulla hetki, mil ootamatul põhjusel kontserdile tulla ei saa, seekordne kontsert Suurel Reedel läks täismajale. Vanemuise teatri muusikajuhi ja peadirigendina ning rahvusooper Estonia koosseisulise dirigendina on Risto Joost jätnud oma kontserdikavadega tähelepanuväärseid helijälgi ka eri maade mainekaid orkestreid ja koore juhatades, tema viimaste aastate diskograafia on kuulajaile aga pakkunud nii Arvo Pärdi, Tõnu Kõrvitsa, Peeter Vähi, René Eespere kui ka Haydni, Verdi ja Wagneri muusikat. Ka suurvormide kontsertettekanded näitavad ta väga mitmekülgset huvideringi, kuhu on kuulunud nt Monteverdi, Bach, Händel, Beethoven, Dvořák, Gounod, Fauré, Puccini, Tamberg, Pärt ja Tüür, aprilli jäänud kannatusnädalal juhatas ta Verdi reekviemi Pärnus, Tallinnas ja Tartus. Leian Estonia kontserdisaalis kuuldu põhjal, et Risto Joost kujundas suure koori ja orkestri koostöös hästi haakuva ja tugeva aluspõhja sellele dramaatilisele jutustusele, mis kannab Verdi reekviemi monumentaalset muusikalist arendust. Koorile ja orkestrile tuginevad briljantset vokaaltehnikat ja iga registri igal noodil absoluutset kõlavust nõudvad virtuoossed sooloosad olid loomulikult oma vokaalsete võimete kohaselt solistide endi kanda. Läbi teose jättis neist mulle sügavaima mulje Monika-Evelin Liiv oma häälematerjali kõigis registreis verdilikult voogavalt tundliku kandvuse ja väljendusrikkuse poolest. Sisenduslik oli ka Ji-Min Parki palveline “Ingemisco” osa. Reekviemi hingepuudutavalt võimsas tervikesituses oli tunda inimlikku valu ja alandlikku palvelisust, pisaraterohke vihapäeva (“Dies irae”) hirmuäratavalt ägedat raevukust, mil Kohtumõistja – unustamata midagi –, toob ilmsiks kõik varjatu. Kuid läbi inimkonna halastuspalve (“Libera me”), mil segunevad paratamatus, usk ja lootus, jõutakse grandioosses lõpufuugas siiski inimese meelekindluseni. Just koori ja orkestri osa pean ma selle esituse juures tugevaimaks, sest pooleteisttunnine kogu hingejõudu haarav dramaatiline jutustus sisaldas suure koori ja orkestri sügava ekspressiivsusega kandvaid lõike ning elamuslikku ja toetavat muusikalist aluspõhja sooloosadele. Iga ettekanne on tõesti kordumatu ja ainulaadne, kuid kahjuks hetkeline. Aga Verdi reekviem on teos, mis juba oma esiettekandest peale on raputanud miljonite inimeste hingi, tungib südamesse ja jääb elama ajastust ajastusse, sest selle keskmes oleva poole püüdleb kõik loodu.

18. märtsil 2023 kanti Tallinna toomkirikus ette Juhan Jürme (20. III 1896 – 25. III 1943, 1938. aastani Johannes Jürgenson) kantaat “Memento mori”. Ettekanne oli pühendatud helilooja 80. surma-aastapäevale. Tänavu täitub ka 90 aastat teose loomisest. Kantaadi esitasid toomkoguduse koor Laudate Dominum, Kaarli koguduse kontsertkoor ja naiskoor ning Viimsi Jaakobi koguduse kammerkoor. Koormeistrid olid Andrus Kalvet, Piret Aidulo, Pärtel Toompere ja Kersti Petermann. Kaasa tegid kammerorkester (kontsertmeister Meelis Vahar), toomkiriku organist Kadri Ploompuu orelil (kes oli ka ettekande peamine initsiaator ja eestvedaja) ning solistid Rafael Dicenta – tenor (Rikas mees), Aare Saal – bariton (Laatsarus), Olari Viikholm – bass (Aabraham). Ettekannet juhatas Veljo Reier. “Memento mori” esiettekanne toimus surnute mälestuspüha õhtul, 26. novembril 1933. aastal Kaarli kirikus. Jürme oli sel ajal Kaarli kiriku organist-koorijuht. Teose tellis ja kontserdi korraldas Kaarli lauluseltsi segakoor, kellest sai 1930. aastatel Jürme ja Alfred Karindi juhtimisel väga heal tasemel kollektiiv. Teksti autor oli Kaarli koguduse õpetaja Artur Sommer (Artur Soomre, 2. VI 1890 – 22. IX 1944) ja selle aluseks on lõik Luuka evangeeliumist (Luuka 16:19-31), mis kõneleb rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest. Kümneosaline kantaat seab kooridele ja solistidele kõrged nõudmised (ka häälepartiide ulatuse mõttes). Ilmekat teksti toetab põnevalt läbikomponeeritud muusika. Päevaleht kirjutab 1933. aasta esiettekande järel, et tekst on toonud muusikasse “deklamatiivse retsitatiivi, eeskätt solistide partiides, kus kantaadi osalised – rikas mees, Laatsarus ja Aabraham – jutustavad omad pikad testid maha, kuna orkestrisaade seda jutustust illustreerib. [--- ] retsitatiiv ei võimalda aga arendada ühtki motiivi lõpuni välja ja anda sellele kindlat vormikuju.” Vahemärkusena olgu öeldud, et esmaesituse puhuks häälestati kõrgemaks Kaarli kiriku Walckeri orel, mis tänavu tähistab oma ehitamise 100. aastapäeva ja mis alghäälestuse säilides poleks saanud puhkpillidega orkestris kokku kõlada. Esiettekannet juhatas helilooja ise, orelil mängis Alfred Karindi. Järgnesid ettekanded Kaarlis 1934. aastal ja 1938. aastal. Kultuurilehest (29. III 1996) leiab Hugo Lepnurme artikli, mille ta kirjutas Jürme 100. Sünniaastapäevaks: “Õppimise ajal meil kokkupuuteid ei saanud olla. [---] Jürme orelikunstist on mul jäänud võrdlemisi vähe mälestusi. Kaarli kirikus oli päärõhk jumalateenistusil mängitaval improvisatsioonil. Selles oli samu jooni nagu ta kirjutatud loominguski: palju loomulikku minoori, veidi eesti rahvaviisi ja oreli rikkaliku dünaamika kasutamist. [---] Heliloojana on Jürme jätnud päris pika rea vaimulikke ja mõned ilmalikud koorilaulud. Nende hulgas pälvivad tähelepanu tema loodud uued koraalid, mida 1930. aastail hakkas ootama ja tellima Kirikumuusika sekretariaat. [---] Tegeliku koorijuhi kirjutatuna on tema laulud, hoolimata raskusastmest võrdlemisi mugavalt lauldavad. [--- ] Trükivõimaluste kulukusel on ta laulud säilinud käsikirjalises paljunduses – enamik Tallinna Kaarli koguduse arhiivis. Seetõttu on mõnedki laiemat tutvust väärivad laulud jäänud vähe tuntuks. [---] Aastal 1951 pöördus minu poole organist ja koorijuht Arnold Allvee, kes juhtis Tallinna Pühavaimu kiriku muusikaelu: kas ma ei saaks taastada kantaadi “Memento mori” kooride saatepartiid ja kirjutada puuduvad solistide aariad ja retsitatiivid. Kuna olin kantaadi ettekannet 1943. a kuulnud ja mingi ähmane mälumulje oli säilinud, siis julgesin teha “hüppe õhku” ja tegin selle töö 1952 suvel. Saade oli kirjutatud ainult orelile, mille mängisin ettekandel surnutepühal 1952 Pühavaimu kirikus ise.” Lepnurm on kirjutanud, et sel kombel esitati kantaati paaril korral hiljemgi Rolf Uusväljaga orelil. Lepnurm on kogemata eksinud aastaga: 1943. aastal oli ta Nõukogude Liidu tagalas. On ka vähe usutav, et vajalikus suuruses segakoor oleks saanud sõja aastatel koguneda. 1938. aastal ettekande ajal polnud ta Tallinnas, sest sõitis septembris Pariisi ennast täiendama. Järelikult kuulis ta suurteose ettekannet 1933. või 1934. aastal, mis tähendab, et peale säilinud kooripartiide on saatepartiid ja soolod taastatud 17–18 aasta taguse mulje järgi! Arvan, et peaksime kirjutama Lepnurmest kui olemasoleva teose kaasautorist! 2007. aasta “Eesti muusika biograafiline leksikon” (EMBL) sellele ka viitab. Eespool kirjeldatud retsitatiivsus ja jutustavus on hästi tabatud ja iseloomulik ka Lepnurme enda loomingule. 30. oktoobril 1983. aastal kanti toomkirikus ette teose esimene osa. Lepnurm taastas järkjärgult orkestripartiisid, laulsid toomkiriku koor ja usuteaduse instituudi õppekoor. Juhatas toomkiriku organist Jaanus Romandi, orelil mängis Hugo Lepnurm. Terviklikult kanti kantaat ette toomkirikus 25. novembril 1984. aastal ja 27. märtsil 1988. aastal samas koosseisus. Lepnurm kirjutas: “Toomkiriku organist Johannes Kappel oli organiseerinud kiriku juurde orkestri, mida otsustasime sel puhul ka rakendada. [---] Orkestreerisin esimese ja viimase koori, rikka mehe ja vaese Laatsaruse aaria, muud osad jäid oreli hooleks. Jürme 50. surma-aastapäevaks 1993. a otsustasin orkestreerida teose tervikuna – kuigi tunduvalt väiksemale koosseisule, kui vist soovis helilooja ise – arvestades meie kirikute tulevikuvõimalusi! Sel kujul omandas teose tänavu Eesti Kultuurkapital.” Orkestri partiisid tänavuse esituse ettevalmistuse ajal ei leitud. Meelis Vahar seadis teose keelpillidele, kasutades klaviiri ja seal olevaid märkusi. Tahaksin kiita ettekande taset, koor kõlas väga professionaalselt ning elukutseliste pillimeeste ja solistide tase oli laitmatu. Suurvormi kujundas tervikuks dirigent Veljo Reieri täpne käsi. Tuntud lauljate Aare Saali ja Olari Viikholmi väljendusrikas esitus õnnestus igati. Rahvusooper Estonia kooriartist, Madridis sündinud tenor Rafael Dicenta on siinmail esinemas alles 2020. aastast. 2012–2020 elas ta Viinis. Tema rollide ja esitatud suurvormide nimekiri on muljetavaldav nagu ka tema esitatud nõudlik partii Jürme kantaadis. Eesti muusika infokeskuse andmetel õppis helilooja, koorijuht ja muusikaõpetaja Juhan Jürme muusikat Anton Kasemetsa ja Peeter Süda juhendamisel, lõpetas 1925. aastal Tallinna konservatooriumi oreli erialal August Topmani klassis ja 1927. aastal kompositsiooni erialal Artur Kapi klassis. Oli 1926–1927 Konstantin Türnpu nimelise kapitali stipendiaat. Jürme oli EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse organist ja koorijuht (1924–1940), Tallinna linna tütarlaste kommertsgümnaasiumi ja Tallinna poeglaste kaubanduskooli muusikaõpetaja (1929–1942) ning Tallinna konservatooriumi õppejõud (1942–1943). Lisaks tegutses kinodes pianistina. Jürme tegevus Kaarli Lauluseltsi koori juures oli aktiivne: tema juhatusel andis koor kontserte Börsi saalis ja Estonia kontserdisaalis, esineti vabaõhukontsertidel, võeti osa maakondlikest laulupäevadest ja XI üldlaulupeost (1938). Alates 1939. aastast kandis lauluseltsi koor Kaarli oratooriumi koori nime. 1940. aastal katkes töö Kaarlis. Oma kirjas Kaarli koguduse juhatusele 13. jaanuaril 1942 palub Jürme end organisti ametisse ennistada ja kirjutab, kuidas 1940. aastal 1. detsembril pöördus tema poole hariduse rahvakomissariaat ettepanekuga loobuda kas kiriku või kooliõpetaja kohast, sest kommunistlikus riigis ei ole lubatud teenida samal ajal mõlemal ametipostil. Ta kirjeldab ka, kuidas mõni kuu peale koolitöö algust kutsuti teda hariduse rahvakomissariaati vastust andma, miks õpilased “võtavad “Internatsionaali” õppimisest nii loiult osa.” Mõni päev hiljem arreteeris ta NKVD agent ja järgnes kahetunnine ülekuulamine samal põhjusel. 1941. aasta suvel varjas ta end maal venelaste mobilisatsiooni eest. Tema viimane kontsert oli 21. märtsil 1943 Rakvere kirikus koos bariton Evald Ojaga. EMBLi (2007) ja Eesti muusika infokeskuse andmetel on Juhan Jürme loonud umbes 400 teost, sh 100 koorilaulu, soololaule ning orelimuusikat. Kaalukama osa Jürme loomingust moodustavad piibliainelised vokaalsümfoonilised teosed: kantaadid “Pärast püha õhtusöömaaega” ja “Memento mori” ning oratoorium “Nebukadnetsar”. Suurem osa Jürme kooriloomingust on vaimulik. Avalikkus tunneb paremini Marie Underi sõnadele loodud koorilaulu “Rukkirääk”, millest on teinud seadeid muudele kooseisudele nii Jürme ise kui ka teised muusikud. “Rukkirääk” puhkpilliorkestrile oli mh kavas 1938. aasta üldlaulupeol. Kirjas olev suur hulk – 400 teost – alles ootab avastamist. 1990. aasta biograafilises leksikonis teoste arvu märgitud pole. Infokeskuse kodulehel sain kokku 127 teost, sh mitmeid erinevaid ”Rukkiräägu” seadeid. Palju võis hävida, kuid nimetatud suur arv tekitab siiski kahtlusi – kust see pärineb? Juhan Jürme jõudis professionaalne muusik olla alla 20 aasta, sest kahjuks hukkus see andekas muusik Tallinna pommitamisel 25. märtsil 1943. aastal ja tulekahjus hävisid ka kõik kodus olnud noodid.

Helilooja Elis Halliku põnev ja otsinguline kammerteos “Impacts” tšellole ja kontrabassile pärineb 2014. aastast ning on saanud mitmeid säravaid ettekandeid. Teose esiettekanne toimus Viini muusika- ja esituskunstide ülikooli rahvusvahelise suveakadeemia lõppkontserdil, mängisid Joanna Gutowska tšellol ja Mayuko Ichikawa kontrabassil, Eesti esiettekande tegid Johannes Välja (tšello) ja Regina Udod (kontrabass) 2021. aasta augustis Tallinna kammermuusika festivalil. Tšellist Theodor Sink ja Regina Udod salvestasid teose äsja, aprilli algul Elis Halliku autoriplaadile, mille annab juba tänavu oktoobris välja Austria plaadifirma Kairos. Tegutsedes aastatel 2020– 2022 Tallinna kammermuusika festivali kunstilise juhina, pidasin oluliseks tuua igal aastal rambivalgusesse mõni eesti aktuaalne helilooja. 2021. aasta festivali resideerivaks heliloojaks valisin Elis Halliku. Hallikul on isikupärane loomekäekiri, kus tulevad esile huvitavad kõlavärvid-heliefektid, helilooja teoste muusikaline kude on transparentne, samas pingestatud ja täis vaheldusrikkust. Festival tellis Elis Hallikult teose suurele kammerkoosseisule “La Passione”, mis oli mõeldud esitada koos Joseph Haydni Sturm und Drang’i mõjutustest kantud sümfooniaga nr 49 “La Passione” puhkpillikvinteti versioonis (valisin toona sellise redaktsiooni, kuna professionaalse puhkpilliorkestrimuusika tulevik ei paistnud helge). Need kaks teost moodustasid omavahel põneva energeetilise laengu. Niina Murdvee kirjutab Halliku “La Passione” kohta: “Haydni teemade kontrastsetes lõikudes oli helilooja mängijaile andnud ilmselt improviseerimisvabadust, mida nood ka heldelt kasutasid.”* Lisaks uudisteosele kanti festivalil ette ka Elis Halliku juba varasem oopus “Impacts” tšellole ja kontrabassile. Sellegi helitöö puhul tundub, et improviseerimisvabadus ja interpreedi usaldamine on üks läbivaid jooni helilooja loomingulistes püüdlustes. Hiljem lugesin juurde, et “Impacts” pälvis 2014. aastal Viini muusika- ja esituskunstide ülikooli rahvusvahelisel heliloojate suveakadeemial peapreemia, millega kaasnenud tellimusteos – “To Become a Tree” tuli ettekandele 2016. aasta suveakadeemial Viinis Arnold Schönbergi keskuses. “Impactsist”, sellest 4-minutilisest haaravast duost, soovingi lähemalt kirjutada. Rõõmu valmistab teadmine, et alates käesoleva aasta algusest on teose noodid saadaval ka Eesti muusika infokeskuse noodipoes. 2021. aasta festivali kava koostades sain Elis Hallikult arvestatava valiku kammerteoseid koos partituuride ja audio-/videofailidega. Pealkirja “Impacts” võib mitmeti tõlgendada, kuid üks oli selge – duo mõjutas või lajatas oma teravmeelsusega siinkirjutajale lagipähe kohe esimesel tutvumisel. Nüüdismuusika puhul on kohene ahaa-efekt eriti oluline, siis on lootust, et esiettekanne ei jää viimaseks. “Impactsi” esimene reaktsioon oli rabav: neljaminutilises duos puudus täielikult traditsiooniline ehk tavakuulaja kõrva paitav kaunis tšello ja kontrabassi pillihääl, autori selline julge kõlaesteetika tekitas minus tugeva annuse elevust. Olin siiralt üllatunud, et teost polnud Eestis veel esitatud! Tutvunud duo partituuriga, võin julgelt kinnitada, et kõige suurem väljakutse interpreedile on siin koordinatsioon. “Impactsi” manuaalis ehk selgituses on tšellost ja kontrabassist saanud peamiselt löökpillid, keelpilli kujutaval joonisel on välja toodud erinevad pillikorpuse piirkonnad mida interpreet sõrmeotste või käelabadega “koputab või patsutab”– täpset väljendit on raske tabada –, tekitades erinevaid kõlavärve. Teose noodipilt on põnev: kui tavaliselt kirjutatakse keelpillide partii ühele noodireale, siis “Impactsi” puhul on osades lõikudes nii tšellol kui kontrabassil lausa neli noodirida ehk süsteemi – neist kaks üherealist, nagu löökpillide notatsiooni puhul sageli märkame, on mõeldud vasaku ja parema käe rütmide esitamiseks pillikorpuse erinevatel osadel, ja kaks noodijoontega süsteemi – neist ühes esitatakse kõrgetes registrites helikõrgusi kas pizzicato’s või poogna erinevate mänguvõtteid kasutuses, teises aga pizzicato’sid ja erinevaid poognatehnikaid madalates registrites. “Impacts” jätab interpreetidele väljendusrikkuse julguse osas vabad käed, kuid taktimõõt on heliloojal rangelt kirjas, see annab teosele väga hea rütmilise laengu ja üldise kulgemise (ega teistmoodi ei saakski olla, kuna tšello ja kontrabass on siin kasutusel põhiliselt löökpillidena …). Teost alustades võib poognad rahulikult käest ära panna. Duo algab nelja fortissimo’ga, tšello ja kontrabassi nii parema kui vasaku käe sünkroonsete plaksatustega vastu pillikorpust, misjärel mõlemad interpreedid asuvad kordamööda motoorse 32-ndik liikumisega patsutama oma instrumendi eri pindu, kusjuures nendel rütmiseeritud löökidel on kindel seaduspärasus. Eriti põnev on jälgida motoorset liikumist siis, kui suurtes dünaamilistes tõusudes liituvad tšello ja kontrabass ühtlaseks löögirusikaks, meenutades kõlapildilt bongo-trumme. Peale bravuurseid ühiseid väljaviimisi hakkab kumbki pill taas pianissimo’st uut tõusu kasvatama. Helilooja on avastanud lisaks erinevatel pillikorpuse osadel koputamisele veel mitmeid vahvaid heliefekte: kontrabassi parema käe pizzicato’d keelte kõige kõrgemas osas häälestusnuppude boxi’s tekitab kontrabassi puhul täiesti harjumatu tiiskantliku krigina, mille võtab üle tšello pizzicato-glissando’de efekt. Meeleoluka kõrvalepõikena olgu mainitud, et kontrabassimängija asend sellise mängutehnika juures meenutab vägisi kuraasikat flamenkotantsijat, kelle üks käsi on kõrgel pea kohal ja teine horisontaalselt rinna ees. Teose keskel võtavad interpreedid kätte ka poognad, kuid mitte selleks, et voolavat kantileeni esitada, peamine ülesanne on siin tekitada poognaga vajutades väga tugevas dünaamikas erinevaid kujundeid – tšello kvardilised intensiivsed laskuvad ja tõusvad glissando’d meenutavad motovõistlusi kas või Pirita-Kose ringraja hiilgeaegadel, kontrabass lisab (võistlus)pinget poognaga hüplevat ricochet-tehnikat kasutades, teise käega samal ajal pillikorpust lüües, nagu sooviks tšellisti veelgi ergutada! Teose lõpuosas täiendavad keelpillide perekonna suurimad isendid teineteist hullunud üles-alla glissando-intervallidega, duo pinge on viidud haripunkti, kuni see suubub pingelisse lahendusse 30-sekundilise pika oktavi noodi hoidmisega forte-fortissimo’s. Mõned küsimused jäävad õhku seoses partituuri dünaamiliste märkide ja nende tegelike võimaluste osas, kui esinejal tuleb käelabadega-sõrmedega vastu pillikorpust lüüa. Peab silmas pidama, et enda instrumendist hooliv interpreet pigem ei löö ega patsuta hinnalisi keelpille forte-fortissimo’s. Mida suurem on keelpill, seda enam resoneerivad pillikorpuse eri osad – siin ootasin kätega lüües mitmekesisemaid kõlavärve, kuid tõesti, me ei saa unustada, et tegu pole mitte spetsiaalsete löökpillidega, vaid keelpillidega, millega on saavutatav küllalti mõjusad bongolikud efektid. Väga palju sõltub ka teose esinemiskohast: suure akustikaga väiksemas saalis võivad Elis Halliku partituuris olev dünaamika ja kõlavärvid isegi kuulajani jõuda, kuid kuiva kõlaga ruumis soovitaksin kasutada helivõimendust – nii ei ole interpreedil vaja karta, et ta peab mänguhoos lateadlikult pidevalt mõtlema pillikorpuse tervise peale ja ka heliefektid jõuavad diferentseeritult kuulajani. Tekkis paralleel teise isikupärase käekirjaga helilooja Mirjam Tally teosega “Lindude seltsis” (“Birds for Company”, 2014) tšellole ja elektroonikale, siin on tšello võimendatud ning iga väiksemgi kõlavärelus jõuab kuulajani. Kokkuvõtteks soovin öelda, et nimetus “Impacts”/”Mõjud” ühtib täielikult teose sisuga, ja veel, et helitöö vorm on selge ning väga hea dramaturgilise kulgemisega. Teose esitamine eeldab muusikutelt n-ö raamidest välja tulekut ja improviseerimisvabadust, oma vaimukusega ei pane “Impacts” aga kindlasti publikut õlgu kehitama, pigem tõmbab suunurgad mõnusasse muigesse.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Floridante barokkorkester ühendasid märtsikuus jõud, et tuua kahel õhtul publiku ette üks äärmiselt huvitav teos. Ooper “Ariadnet otsides” on sündinud kahe helilooja koostöös, keda eraldab teineteisest enam kui neli sajandit. Claudio Monteverdi ooper “Ariadne” tuli esiettekandele 1608. aastal, kuid tänaseks on sellest suurteosest säilinud vaid “Ariadne kaebelaul”. Vanamuusikaekspert, dirigent ning multiinstrumentalist Andrew Lawrence-King rekonstrueeris kadunud heliteose 2017. aastal, kasutades ajaloolisi materjale, Rinuccini libretot ning Monteverdi stiilivõtteid. Estonia kontserdisaalis toimus “Ariadnet otsides” (“Arianna à la recherche”) lavastuselementidega kontsertettekanne 18. märtsil. Muusikaliselt oli teos terviklik ning mõjus autentselt baroksena. Viieks vaatuseks liigendatud ooperis said loomulikus järgnemises sõna nii solistid, koor kui orkester. Väga sümpaatse mulje jättis varase muusika ansambel Floridante, kes Lawrence-Kingi eestvedamisel kord ilustavalt ning värvikalt esile kerkis, siis jälle saatena maitsekalt lauljaid toetas. Orkestri üheshingamine oli pingevaba ning eriliselt jäid silma kontsertmeister Anthony Marini ilmekalt ja õhuliselt esitatud viiulipartiid. Solistidest pean kindlasti välja tooma Yena Choi Ariadne rollis, kes mind taas oma hääle puhtuse ja õrna emotsionaalsusega võlus. Kontratenor Danila Frantou (Theseus) esitus oli samuti muljetavaldav. Nii kõrget ja selget meeshäält eesti kontserdilavadel just sageli ei kuule. II vaatuse alguses kõlanud Theseuse, Nõuniku (Henry Tiisma) ning Sõnumitooja (Rainer Vilu) ansamblis mõjus hääleliikidevaheline kontrast eriti efektselt. Kooripartiid tõid mõnusat vaheldust, maalides idüllilise pildi Naxose saarerahva elust ning rõhutades Theseuse lahkudes Ariadne armastuse traagikat. Claudio Monteverdi “Ariadne kaebelaul” toimis muusikaliselt teose südamikuna ning oli õhtu pärl. Kuna just see pala oli ka suurteose loomise algimpulss, tundus kogu ülejäänud muusika otsekui selle ümber koonduvat. Andrew Lawrence-King on maininud, et loomisel kannustas teda soov tuua Monteverdi kõige kuulsam traagiline kompositsioon publikuni selle algses teatraalses kontekstis. See eesmärk sai suurejooneliselt täidetud, sest Yena Choi esituses kerkis see imeline ilusvalus retsitatiivne aaria esile ning sai tänu eelnevale loojutustusele tõepoolest suurema sügavuse. Samas sobitus see nagu valatult kogu kompositsiooni, mis näitab ilmekalt Lawrence-Kingi meisterlikkust ooperi rekonstrueerimisel. Ariadne südamevalu ning meeleheide jõudsid kuulajani nii tõetruult, et kogetud emotsionaalne rusutus jäi veel õhtu edenedeski pisut hinge kriipima. Kontsertettekande lavastuslikud elemendid ei olnud aga muusikaga päris samal tasemel. Minu jaoks oleks piisanud ka sellest, kui solistid oleksid teatud hetkedel lihtsalt koori hulgast ette astunud ning tekstide tõlge oleks rääkinud ülejäänud loo. Ebajärjepideva stilistikaga kostüümid (õhtukleidid, teksad, rahvuslikud elemendid) muutsid pildi kirjuks ja juhtisid tähelepanu kõrvale. Ka see, et solistid pidid näitlema, kuid laulsid samal ajal tahvelarvutitest, takistas minu hinnangul emotsioonide jõudmist kuulajateni. Teatud stseenidesse lisatud koomilised elemendid nagu Amori päikeseprillid, kalapüük ja konfetikahur vähendasid loo tõsiseltvõetavust, traagikat ning õnneliku lõpplahenduse mõjuvust. Samas andsid konkreetselt eristatavad karakterid siiski kogu loole selgema konteksti ning sidusid ehk mõne kuulaja tugevamalt teose sisu ning tegelastega. Võibolla aitas kostüüm ja teatav lavaline liikumine ka lauljatel oma rolli paremini mõtestada, kuna kogu lugu on siiski vägagi teatraalse loomuga. “Ariadnet otsides” on suurepärane näide, kuidas minevikuhõlma jäänud teoseid on võimalik ulatusliku töö ja pühendumisega autentselt taastada. Ka tänapäeva helilooja võib tabada möödunud ajastu vaimu ning anda mõne suurteose säilinud fragmendile konteksti ja uue hingamise. On oluline mõista, et minevikus loodut ei pea tingimata puutumatuna pjedestaalile asetama, vaid ka täna saab mõtestatult sellele tähendust ja kohta otsida. Andrew Lawrence-King on seda meisterlikult teinud ning loodetavasti avanud sellega muusikamaailmas mõne uue ukse.

Rahvusvaheliselt tuntud Bullfrog Browni endine kitarrist Andres Roots andis märtsis välja bluusi ja folgi sooloalbumi “Vol. 12”. Salvestas Jaan Tamm, kokkumängu seadis paika Asko-Romé Altsoo ja kujundas Siret Roots. Album on valminud koostöös pikaaegsete partneritega, mis räägib inimese kohta väga palju. Ehk on see rahulikkus, elutarkus ja sealjuures oskus iseendaks jääda, mida on kuulda ka selle plaadi muusikas. Samuti pakub suurt rahuldust ja kvaliteeti albumi kõlapilt. Avalugu “Nii see on, Subhuti” on idamaine ja kohe väga haarav tugeva karakteriga slide-kitarri lugu. Nii see kui “Ühe küüruga kaamel”, “Kull lööb külmakirve turja” ja “Jõulubluus” on eelmisel aastal salvestatud ja ilmuvad esmakordselt. “Jõulubluus” on kavalust täis ja loob pühademeeleolu eelkõige tuntud jõululaulude “Aisakell” ja “Püha öö” fragmentidega, millega lugu algab ja lõpeb. “Kull lööb külmakirve turja” koosneb selgelt eraldiseisvatest osades. Lugu on nostalgiahõnguline, kodumaiselt harras, ilus ja peene ootusärevuse hõbeniidiga ääristutud. Plaadil on kaks elektrikitarril mängitud lugu: “Linnulaulu-värk” ja “Passin niisama”, millest viimane on neljateistkümnest loost kõige rahulikum. Mõlemad on ilmunud vinüülplaadil “Waiting Around”. “Starbucki teema” ja “Selle kuu vestern” salvestati möödunud aastal 1Teatri “Vihmameistri” lavastuse jaoks. Kui “Selle kuu vestern” on suurepärane folgifestivali lugu – meeleolukas ja sobilik suurele lavale, siis “Starbucki teema” on märksa peenema ülesehitusega. Lugu on kavalust ja vimkasid täis, sisukas ja nüansirikas. Ei tule just tihti ette, et instrumentaalmuusika suudab pakkuda allteksti. Lase vaid kujutlusvõimel lennata! Ülejäänud lood on varem ilmunud albumil “Afternoon”. Nendest eristub kõla poolest kõige rohkem “Piknik Dockery farmis”. See on repetatiivne ja mõnes mõttes toorekõlaline – ilustamata. Teiste lugude kõrval mõjub värskendavalt ja justkui maitseid puhastavalt. Tegu on väga hea plaadiga, mida soovitan nii süvenenult kuulata kui kaaslaseks autosõidul, kõla pakub suurt rahuldust. See muusika justkui kulgeb mingi eesmärgi poole, olles samas soe ja täis rahu, Kuigi selle muusika juured ei ole meie mullas, siis oli see kuulamine kodune ja hingele hea.

Plaadil kõlab ERSO kõrval Baltikumi suurimaid professionaalseid koore, Läti riiklik koor Latvija. Neeme Järvi juhatusel esitatakse saksa ja austria klassitsistlike ja romantiliste heliloojate teoseid. Plaat on salvestatud Neeme Järvi 85 aasta juubeli kontserdisarjas. Wagneri vähetuntud kontsertavamäng “Polonia” on stiililt lähedane Beethovenile. Orkester interpreteerib seda suurepäraselt, kontrastid on omavahel tasakaalus. Max Regeri “Serenaad” op. 95 pakub eelnevale teosele lüürilist kontrasti – vaskpillide intensiivsus vaheldub puupuhkpillide pehmusega, harfi õrnad helid ja teemade töötlus näitab helilooja meisterlikkust, lõpmatut fantaasiat. Brahmsi koori- ja orkestriteos “Schicksalslied”, kirjutatud Saksa tuntud romantilise poeedi Friedrich Hölderlin luuletusele, mõjub kavas enesestmõistetavalt nagu hingamine. Latvija vokaalne soojus ja sujuvus ning orkestri viimistletud interpretatsioon täiendavad teinetest, moodustades lõpetatud terviku. Eelnevate teoste taustal mõjub Mozarti “Ave verum corpus” lühikese, intiimse ja imekergena. Õhuline vokaal ja õrn saade – kõik on tasakaalus. Dünaamilised tõusud ja mõõnad on piisavalt kõnekad, olemata liialt intensiivsed. Elegantne ja graatsiline esitus vastab täielikult Mozarti muusika iseloomulikele omadustele. Seda teost sooviks just selles esituses aina uuesti kuulata, või jääda kuulajana vähemasti pärast kuulamist oma mõtetega vaikusesse. Kahjuks on plaadile jäänud ka publiku aplausid, mis mõnevõrra rikuvad loodud õhkkonda. Plaat on koostatud peene muusikalise maitsega, mis annab võimaluse isegi kogenud kuulajale avastada armastatud helilooja uusi loomingulisi külgi vähem tuntud teoste kaudu. Neeme Järvi interpretatsioonis on nad pisidetailideni viimistletud ja kõlavad väga kõrgel tasemel. Seda näitab ilmekalt ka võrdlus teiste esitustega. Hakkas kahju, et enam ei ole võimalik neid suurepäraseid kontserte külastada ja nautida dirigendi ja teiste esitajate elavat energiat. Ja seetõttu, tänu neile eelpool mainitud aplausidele ja väikestele tekkinud ebatäpsustele, mis stuudiosalvestuse puhul muidu maha lihvitakse, on tunda elava kontsertesituse hingust.

Joel Remmeli teisel sooloalbumil “Vaimustav Looja” on ilusad viisid läbi põimitud pianistile omaselt maitsekate džässakordidega. Plaadil kõlavad Remmeli arranžeeringud temale olulistest vaimulikest lauludest, hümnidest ja rahvaviisidest. Album salvestati 2022. aasta veebruaris Arvo Pärdi keskuses, ilmavalgust nägi plaat pea aasta hiljem. Ligi tunnine album kätkeb endas 12 pala, mida ei pea minu hinnangul sugugi järjest kuulama. Koos kuulates moodustavad need muidugi mõttelise terviku, aga kuna lood on vahelduvate karakteritega, sobivad need vastavalt meeleolule ka eraldi nautida. Hoogsamad arranžeeringud on näiteks “Ma tänan sind” ja avalugu “Kõik ma annan Jeesusele”, mõtlikumad aga “Su laiad tiivad laota” ja “Loo mulle puhas süda”. Viimane jäi mulle eriti kõrvu õrnuse ja selguse poolest. “Loo mulle puhas süda” algab ja lõpeb klaveri kõrgemas registris kõlavate üksikute nootidega, mis eraldab arranžeeritud viisi teistest, akordilistest ja tempokamatest lugudest. Kui mõni arranžeering kujutab endast vaid veidi kaunistatud viisi ja rütmikat saatepartiid, siis mitme pala puhul on Remmel endale mänguruumi jätnud ja lisanud muljetavaldavad džässisoolod. Näiteks “Mu süda, ärka üles” puhul kuuleb tuttavat rahvaviisi alles teise minuti lõpus ja sedagi erinevate variatsioonidena. Aga see teebki albumi eriliseks – Joel Remmel on enda jaoks olulised viisid läbi mõtestanud ja just sellistes improvisatsioonilistes hetkedes on seda kõige paremini tunda. Albumil kõlavatest viisidest tuntuim ongi ilmselt “Mu süda, ärka üles”, rahvaviisi kuuleb plaadil lausa kaks korda. Alternatiivne “Mu süda, ärka üles” on albumi viimane ja ühtlasi ka pikim lugu. Plaadi viimane seade on kui väljajuhatus – rahulikud akordid ja pikad pausid lähevad sujuvalt üle kiiremateks käikudeks, vahele on kuulda tuttava viisi motiive. Vaikne lõpp jätab kuulaja veel hetkeks vaikusesse, et plaadilt kuuldu üle mõtiskleda. Albumil kõlavate vaimulike laulude varasem tundmine tekitab äratundmisrõõmu ning aitab kaasa klaveri kui instrumendi ja selle võimaluste kuulamisele. Remmeli seadetest kostuv viis teeb lood tuttavaks ka žanrikaugemale inimesele.

2022. aasta lõpus ilmus Vanalinna Hariduskolleegiumi keelpilliorkestril taas uus plaat, omalaadses sarjas juba kolmas. Kui 2020. aastal salvestas VHK orkester Cyrillus Kreegi ning 2021. aastal Mart Saare loomingut, siis kõige värskemal plaadil on Veljo Tormise muusika. Kõiki neid heliplaate ühendab asjaolu, et neil kõlavad kooriteosed, mis on VHK keelpilliorkestrile orkestreerinud kollektiivi dirigent Rasmus Puur. Hoolimata sellest, et selle orkestri moodustavad kooliõpilased, on kõla professionaalne ning on kuulda pehmust ja südamega mängimist. Rasmus Puur on ennast juba varem tõestanud väga hea seadjana. Tuntud koorilaulud ei ole orkestreerimisel oma sisu kaotanud, vaid on saanud pillidel kõlades uut sügavust, samas on Puur jätnud seaded vägagi originaalilähedaseks. Tihti mõjuvad teosed laulvamalt kui neid koori esituses olen kuulnud, millele aitab kaasa keelpillide legato-liinide voolavus. Plaadile jõudnud üheksast loost ootasin enim orkestreeritud versiooni “Raua needmisest”, kus soleerib viiulil VHK abiturient ning keelpilliorkestri endine liige Arp Reindla. Mulle tundub, et selle teose võlu ongi eelkõige rütmilisuses, mitte nii väga teksti sisus, ning müstilisus säilis ka keelpillidel mängituna. Lisaks olid erinevad meloodiakäigud ning dissonantsid pillidel paremini välja kosta kui tihti koori esituses. Sarnaselt mõjub teine mediteeriv ja loitsiv lugu “Pärismaalase lauluke”. Helikandjal teeb solistina kaasa ka sopran Maria Listra. Pärast suvist Veljo Tormise alustatud ja Rasmus Puuri lõpetatud “Lalli” ooperi elamust jäi enim puudutama seal kõlanud Listra esitatud “Sinikka laul”, kuid tookord ei õnnestunud mul sellest head salvestust leida. Minu rõõmuks on “Sinikka laul” samuti plaadile valitud ning Maria Listra on siingi kõrgel tasemel. Juba armastatud heliloojate tuntud teoste seadete salvestamine toob kindlasti plaadile rohkem kuulajaid kui mõni uudisloomingu lindistus. Plaadi algmaterjal on juba ennast tõestanud ning järjekorras viimase loo “Kuulmata kuskil kumiseb kodu” viisid jäävad kuulajasse kumisema ka ilma laulutekstita. Ootan huviga, millise helilooja loomingu poole Rasmus Puur ning VHK keelpilliorkester järgmisena pöörduvad.