_page-0001.jpg)
Pärnu Linnaorkestrit ootab tänavu ees juubel – neil täitub 30 tegutsemisaastat. Orkestri hooaegade kavad on olnud põnevad ja tänavuse hooaja lõppkontsert lausa väljapaistev: kavas oli ulatuslik uudisteos – Rasmus Puuri oboekontsert, juubilarist rahvusklassiku Rudolf Tobiase avamäng “Julius Caesar” ning Robert Schumanni pigem harva esitatav, romantiliselt haarav 2. sümfoonia. Kontserdil oli suurepärane külalisdirigent Mihhail Gerts ning solistiks Eesti absoluutne tippmängija Kalev Kuljus. See on suur rikkus, et meil on ERSO kõrval veel mitu tugevat ja elujõulist sümfooniaorkestrit: Pärnu Linnaorkester, Vanemuise sümfooniaorkester ja Narva Linna sümfooniaorkester. See annab tunnistust maa kultuuri tugevusest. Kahjuks lahkus Pärnu Linnaorkestri juurest hooaja keskel nende senine peadirigent Kaspar Mänd. Ta jõudis palju ära teha, tänu temale telliti ja toodi esiettekandele mitmeid väärtuslikke uudisteoseid, sealhulgas just instrumentaalkontserte, millest mitmed on juba saanud kordusesitusi ja jõudnud ka plaadile.
Pärnu Linnaorkester andis koos Mihhail Gertsiga väga tugeva esituse. Teosed olid keerukad ja väljakutseid pakkuvad, uudisteose ettekandmine veel ekstra süvenemist vajav ja töörohke. Tobiase aastal oli heameel kuulda avamängu “Julius Caesar”. See on eesti heliloojalt esimene teos sümfooniaorkestrile, professionaalne ja kõrgetasemeline. Kuulsin Tobiase avamängu ERSOga talvisel Saksamaa-Pariisi kontserdireisil mitmel korral, kuna peadirigent Olari Elts valis selle Eestit esindavaks muusikateoseks Saksamaal. Kohe teose algul on puhkpillidel nõudlikud soolorepliigid, oluline on tempovalik – Pärnu Linnaorkester esitas teost igati veenvalt. Rasmus Puuri oboekontsert on suurejooneline, sümfooniliselt arendatud teos, nii nagu ka helilooja mõni aasta tagasi loodud viiulikontsert. Teos on ligi 20 minutit pikk ning jaotub küllaltki selgelt kolmeks osaks. Orkestrikäsitlus on rikkalik, kohati isegi lopsakas, oboepartii on läbivalt juhtiv. Kasutusel on kõik pilli võimalused, nagu kinnitas Klassikaraadio Delta saates ka solist Kalev Kuljus ise. Teose läbikomponeeritud koes jutustab oboe pikka narratiivi. Temaatilisse matejali sekkub vahel midagi eesti pilliviisilist, mida kohati polüfooniliselt kaanonites töödeldakse. Peagi jõuab teos oma esimese suure kulminatsioonini, mis on lausa mahlerlikult võimas. Oboe laulvalt-meditatiivselt alanud partii muutub pärast kulminatsiooni tantsulisemaks. See vaheldub enigmaatiliste episoodidega, kus keelpillide vibreerival foonil, puhkpillide ajutistel, gongilööke meenutavatel akordidel mängib palavikuliselt improvisatsiooniliselt vaba lõiku solist. Vahepealne aeglane episood, II osa toob esile kauni laulva meloodia, III osa algab pärast hetkelist pausi. Helid nagu mõranevad, II osas valitsenud meloodia lahustub. III osa aluseks on rütmikas, juhtiv oboepartii. Teose lõpetab ulatuslik kaelamurdev soolokadents, millele järgneb kulminatiivne suur lõpetus orkestrilt. Kokkuvõttes on see väga hea teos – kompaktne, mitmekülgne, instrumentide kasutuse poolest värvirohke, soolopilli võimalusi maksimaalselt kasutav ning solistipartii on heas sümbioosis orkestriga. Ettekanne oli väga õnnestunud, milles oli kindlasti suur osa dirigent Mihhail Gertsil. Vapustas Kalev Kuljuse meisterlikkus igas aspektis ja kõiges lõpuni minev sügav sisuline tõlgendus, nagu jutustus mitmel tasandil. Oli kahju, et sellest teosest ja ka meie rahvusvahelise nimega tippsolisti esitusest ei olnud võimalik osa saada arvukamalt – kontserdist oleks võinud olla ülekanne või järelevaatamise võimalus.
Ma pigem ei jaga neid ikka kuuldud arvamusi, et Schumanni sümfooniad ei ole väga orkestripärased või õnnestunud. Nii 3., “Reini sümfoonia”, kui ka 2., mis on Rootsi ja Norra kuningale Oscar I pühendatud, on ehtsas romantilises vaimus, Schumannile omaselt ereda ja meeldejääva temaatilise materjaliga. 2. sümfoonia pidavat olema beethovenlik ja seda ta tõesti on. Ülesehituselt neljaosaline: I osa Sostenuto assai, II Scherzo, III Adagio espressivo ning finaal Allegro molto vivace. I osas on väga palju mängida puhkpillidel ja Pärnu Linnaorkestri mängijad said kõigi nende paljude grupisoolodega väga hästi hakkama. II osa oma kuueteistkümnendikega on keelpillidele väga krõbe. Laulev III osa pakub taas mitmeid soolosid ja võimalusi puhkpillidele. IV osa peateema on Schumanni armastatud punkteeritud rütmides, kogu osa möödub pidulikes, juubeldavates toonides. Kokkuvõttes oli Schumanni 2. sümfoonia värske valik, kaunis kuulamine ning orkestrile kindlasti väga kasulik ja arendav teos.
Orkester pani hooajale väga ilusa punkti, ees seisab juubelihooaeg. Ehk siis ka juba uue peadirigendiga.