Kätte on jõudnud suvi ja kõik me tahame sel ajal töömõtetest pisut puhata. Parim koht, kus pikaks talvehooajaks akusid laadida, on loodus. Üks võimalusi looduses aega veeta on aga kala püüda. Oma kalapüügiharrastustest kirjutab helilooja ning Risti kooli direktor ja muusikaõpetaja Kristo Matson. Toim.
Esimesed mälestused kalalkäigust, ja ilmselt ikkagi need kõige olulisemad, on algkoolipäevilt. Mäletan varaseid tõusmisi ja uduseid suvehommikuid, kui isa, onu ja vendadega Kaiu järve äärde sõitsime. Seal võtsime laenutusest paadid ja sõudsime varahommikul järvele, kuhu jäime tavaliselt kogu päevaks. Õngitsesime ahvenaid, särgi ja latikaid, vahel tabasime landiga mõne haugi ka sekka. Kogused ja kalade mõõt ei olnud suured, küll aga kogemus ja emotsioonid.
Kalastamisega hakkasin teadlikumalt tegelema 1999. aastal, kui asusin õppima Tartusse. Mäletan hästi neid esimesi püügikordi, kui noorema vennaga Emajõe äärde läksime, siis juba oma esimese autoga. Kuskilt olin varem kuulnud püügivahendist tonka (põhjaõng) ning jõe ääres uidates sai seda korduvalt kuulda ka venekeelsete taatide omavahelistest mittevaiksetest vestlustest. Kui esimesed tonkad ise valmis sidusime ja jõepõhja heitsime, siis alles kohtasime suuremaid veteisandaid. Nii tabasin oma elus esimese koha, lutsu, turbi ja angerja. Esialgu vahtisin neid ega suutnud uskuda, et mina nad kinni püüdsin. See andis korraliku adrenaliini, sünnitas hulganisti kalamehejutte ja “tunne” aina süvenes.
Ühel päikselisel maikuu õhtupoolikul istusime vennaga Emajõe ääres, oli ilus ilm, aga küllalt jahe ja tuuline. Õnged olid juba mitu tundi vees loksunud, kuid kala meil tabada ei õnnestunud. Otsisime kuivanud oksi ja risu ning tegime üles väikse lõkke, lootuses, et küll kala hakkab “närima”. Mõne aja pärast kadus üks kork vee alla, kiire haakimine ja kala oligi kaldal. Vahtisime kala ühelt poolt ja teiselt poolt ega suutnud täpselt määrata, mis kalaga on tegu. Arvasime, et nii suur kala on ilmselt säinas. Kaalusime ja mõõtsime ta ära, hiljem selgus ikkagi, et tegu oli tavalise särjega, lihtsalt harukordselt suure isendiga. See kala jäigi tol päeval ainsaks.
Kalastamine sai uue käigu sisse, kui 2003. aastal ilmus Vladislav Koržetsi raamat “Õngitsemine”. See käsitleb põhjalikult püügiviise, rakenduste sidumist, kalade eluviise, püügipaikade valimist, kulinaariat jpm. Neelasin infot mõnuga ja loomulikult läksid kogutud teadmised käiku, kõigepealt kalastustarvete poes, hiljem vee ääres. Raamat vaatleb põhjalikult ka kalade peibutamist eelsöödaga ehk lihtsamalt öeldes “pudrutamist”.
Meenub jällegi üks soe ja mõnus kevadõhtu, kui olime sättinud ennast püüdma Vorbuse kanti. Olime õnged sisse visanud ja tasapisi väiksemat kala tilkus – särge, nurgu, viidikat. Meie vahetus läheduses võttis koha sisse teine püüdja. Enne kui ta õnged vette heitis, võttis käpaga pangest putru ja viskas seda mitu korda püügikohta. Me vaatasime toimuvat üllatunult ja olime mõnevõrra skeptilised, kas nii suure plartsutamise ja plädistamise peale mitte viimanegi kala minema ei uju. Aga kõik läks just vastupidi: 20 minuti pärast hakkas “vana” ilusaid latikaid ja säinaid kaldale tõstma. Vahetasime vennaga umbusklikke pilke ja sättisime ennast lähemale, et uurida, mida ta sinna vette heidab. Sellest päevast alates hakkasin uurima kalade peibutamist eelsöödaga ning loobunud pole sellest tänaseni. Suvel saavad pereliikmed kohe aru, kui plaanin minna latikat või linaskit püüdma, sest esmalt läheb ikka maisimanna potti keema ja magus peibutussööda lõhn täidab tuba. Paljud kalastamise nipid olengi saanud suheldes teiste püüdjatega, uurides kalastusteemalisi raamatuid ja ajakirju ning lihtsalt praktiseerides.
Hiljem, kui asusin elama Harjumaale, lisandus tasapisi kalapüük merel. Esialgu küll lestapüük kaldalt, hiljem juba haugipüük paadist. Ja huvitaval kombel olen aastate jooksul järjest enam hakanud tundma tõmmet merele. Kalapüük merel paadist erineb väga suurel määral kalapüügist siseveekogul ja kaldalt. Aastat viis tagasi läksime koos ühe kalagiidiga maikuus Võilaiu alla haugi püüdma. Olin siis veel suhteliselt vähe merel haugi püüdmas käinud, mistõttu ei teadnud ka eriti püügikohti. Nii jätsime auto Virtsu sadamasse ja läksime paadiga üle väina. Laiu alla jõudes otsisime mitu tundi, enne kui õnnestus kala üles leida. Järgnev oli lihtsalt justkui kalamehejutt, kus iga kolmanda viskega oli haug otsas. Või jälitas kala lanti pikalt, aga ei rabanud ära. Harvad polnud juhused, kui paadis oli kahel püüdjal kala korraga otsas. Kalad olid ilusad, võtsid lanti aplalt ja pakkusid hiljem suurt kulinaarset naudingut. Ja “tunne” süvenes veelgi!
Kui alustaja kalastajana püüdsin seda, mida parasjagu veekogust kätte sain, siis nüüd lähen enamasti püüdma konkreetset kalaliiki. Vahel küsitakse, et kuidas sa saad minna püüdma just ühte kindlat liiki? Vastus on lihtne, enamikul kaladel on kindel eluviis ja -koht, samuti n-ö parim aktiivne aeg püügiks. Ja kui kalade hingeelu ja aastaringi tundma õppida, siis pole enam midagi väga müstilist. Loomulikult tuleb ette ka seda, et plaanid püüda üht, aga satud juhuslikult peale hoopis mõnele teisele aplalt toituvale kalale.
Mulle meeldib kalastamise juures kõige enam kogu see tegevus tervikuna, sest enamasti käin kalal ühepäevaste väljasõitudena koos vendade ja/või sõpradega. See on mõnus ühine ajaveetmine heas seltskonnas ja värskes õhus. Nii oleme käinud Emajõel, Peipsil, Hiiumaal, Saaremaal, Pärnus, Tõstamaal ja mujalgi. Mulle tundub, et kalastamise juures on oluline osa ka uudishimul ja seiklusvaimul. Sel kevadel sai esimest korda teoks juba mitu aastat mõttes mõlkunud vimmapüük Reiu jõe suudmes. Millal kohal olla, sõltub sajast asjaolust, sel aastal klappis kõik kenasti kokku.
Ikka küsitakse aeg-ajalt ka seda, et kas looduses kalal olles saad heliloojana inspiratsiooni muusika loomiseks. Otseselt uut muusikat kalal olles ma pole loonud, küll aga on see hea aeg, et mõelda ja mõtteid korrastada. Vahel on hea mitu tundi õngekorki passida ja lasta mõttel puhata. Kalalkäik aitab igapäevastest töömõtetest lahti lasta, laseb lihtsalt olemisest rõõmu tunda. Ja nii kõlab meil sõpruskonnaski üha sagedamini kalameeste vana ütlus: “Raske pole kala saada, vaid kalale saada!”