top of page

Charlie Wattsi elegantne sving



Charlie Watts. FOTO SCANPIX / CHRISTIAN PINSON - SIPA

Rolling Stonesi trummari Charlie Wattsi surm 24. augustil 2021. aastal märkis paljude jaoks ühe ajastu lõppu. Tõsi, mees oli juba 80 aastat vana ning äsja teatanud, et jätab järgmise turnee tervislikel põhjustel vahele, nii et päris ootamatu tema minek vaevalt oli, aga uskumatu küll: alates bändiga liitumisest 1963. aastal oli Charlie puudunud vaid ühelt rollarite kontserdilt ning sedagi märtsis 1964 – ammu enne tänaste superfännide sündi.


Rolling Stonesi esimesest albumist viimaseni oli Watts olnud kogu aeg olemas oma äratuntavas headuses: 2016. aastal ilmunud ja Grammyga pärjatud “Blue & Lonesome’il” oligi Charlie “vanadest olijatest” ainus, kes svingis samasuguse hoo ja elegantsiga kui nende debüütplaadil 52 aastat varem. Oma asendajaks 2021. aasta tuuril jõudis ta välja valida Keith Richardsi sooloprojektide trummari Steve Jordani, kes ei võtnud aga Wattsi õnnistusest hoolimata “ametikõrgendust” just kerge südamega vastu – ja mõni ime.

“Kui kuulsin esimest internetti lekkinud Rolling Stonesi live-salvestust uue trummariga, olin omamoodi šokis. Siis jõudis eriti hästi pärale, kui eriline oli Charlie ja kui üüratu oli tema roll Stonesi sound’is – uus trummar on suurepärane, aga n-ö moodne ja seetõttu täiesti teise lähenemisega,” ütleb elukutseline trummar ja elupõline Stonesi-fänn Anneli Kadakas, kes jõudis Charlie’t näha neljal kontserdil: esimest korda Tallinnas 1998. aastal ja viimast korda Prahas 20 aastat hiljem. Wattsist rääkides ütleb ta kohe, et jutud mehe tehnilisest piiratusest ei päde – Charlie’l lihtsalt näis puuduvat igasugune edevus ja vajadus demonstreerida tehnilisi šedöövreid.


“Olulised märksõnad tema mängu juures on sving – laiemas mõistes, ka n-ö sirgelt mängides –, lihtsus, dünaamilisus, äärmine maitsekus ... Väga tähtis oli tema armastus jazzi vastu,” selgitab Kadakas. “Oma osa andis Wattsi sound’ile kindlasti tema kuulus komme mitte mängida soolotrummi ja hi-hat’ti samal ajal, aga minu jaoks oli tema stiili suurim eripära ehk see veidi tahapoole mängimine, mis veidra paradoksina kõlas tema puhul alati väga täpselt. Moodsad rock-trummarid mängivad pigem ettepoole ja on agressiivsemad vedurid, Watts suutis olla äärmiselt efektiivne vedur ilma igasuguse agressiivsuseta. Tema üldine elegants ja väärikus laienesid ilmselgelt ka suhtumisele pillimängu.”


Charlie-poiss


Charles Robert Watts sündis 2. juunil 1941. aastal Londonis ning et Charles oli ka tema isa, vanaisa ja onu eesnimi, hakkasid vanemad teda “Charlie Boyks” kutsuma. Käis Teine maailmasõda ja varajase lapsepõlve veetis perepoeg ühe või teise vanavanaema katuse all; 1946. aastal kolisid Wattsid lõpuks Wembleys moodsasse majakesse, kus Charlie sai kitsastele oludele vaatamata oma toa. Taolised identsete moodulmajade ja tillukeste aedadega linnakud loodi pommitamises kodu kaotanute jaoks ning kõrvalmajas juhtus elama tulevane kontrabassimängija Dave Green, kes alustas koos Charlie’ga muusikuteed 1950-ndate skiffle-bändides, mängis 1990-ndatel Charlie kvintetis ning moodustas koos temaga poole selle sajandi boogie-woogie supergrupist ABC&D of Boogie Woogie.


Charlie kasvas üles isa plaadikoguga, milles andsid tooni lauljad Frank Sinatra ja Billy Eckstine, kuid kui noorhärra ise heliplaate ostma hakkas, oli suunaks padujazz: Johnny Dodds, Duke Ellington ja Charlie Parker.


“Alguses ma arvasin, et see kõik on üks ja seesama muusika, siis aga lugesin, et need plaadid pärinevad erinevatest aegadest ja kohtadest ning minust sai tõsine fänn,” meenutas Watts aastakümneid hiljem. “Kui ma olin 12-aastane, kuulsin Earl Bostici plaati “Flamingo” ja tahtsin kohe saksofonimängijaks hakata – ja siis ma kuulsin Gerry Mulligani pala “Walking Shoes”, kus trummi mängis Chico Hamilton, ning otsustasin, et tahan saada trummariks. See mõte püsis.”

Teismeline Charlie mängis hästi jalgpalli ja kriketit ning tundis rohkem huvi joonistamise kui pillimängu vastu. Tema esimeseks pilliks oli bändžo, kuid peagi võttis ta sellel kaela küljest ja tegi korpusest soolotrummi. Esimese “päris” trummikomplekti – õlleplekkide ning konijälgedega vägagi kasutatud Olympicud – sai Charlie 1955. aasta jõuluks. Mängutehnikat õppis ta nii plaatidega kaasa mängides kui kontsertidel käies ning isegi tantsuõhtutel ei tantsinud Watts oma sõnul kunagi, vaid jälgis, mida trummar teeb: “Kõige rohkem meeldisid mulle alati mustanahalised Ameerika trummarid ja muusika, mida nemad mängisid, oli alati jazz.”


Korner, Baker, Stones


Charlie jätkas õpinguid Harrow’ kunstikoolis, kuid juba 17-aastaselt sai temast jazzorkestri Joe Jones Seven liige: nimelt olid Watts ja Green ainsad, kes vastasid ajakirjas Melody Maker ilmunud kuulutusele, ning peagi tegi kogu ansambel proove Wattside kitsukeses kodus. Rohkem kui Wattsi tehniline võimekus jäi orkestrijuht Jonesile toona meelde tema välimus – isa eeskujul eelistas Charlie juba lapsepõlves rätsepaülikondi teksadele ning kui ta siis veel heliplaate koguma hakkas, mille kaantel poseerisid elegantsetes ülikondades Duke Ellington ja Miles Davis, oli riietumisstiil eluks ajaks paigas.


1960. aastaks oli Charlie’l kunstikool seljataga ning kujundaja-karjäär ees lahti. Peagi pakuti talle tööd Taanis, kuhu Watts ka ajutiselt kolis, kuid sealgi sai muusika võitu ning ta esines seal muuhulgas koos legendaarse bebop-saksofonisti Don Byasiga. Londonisse naasnud Wattsi püüdis kinni bluusiguru Alexis Korner ja kutsus ta ansamblisse Blues Incorporated: palk oli 2 naela kontserdi eest ning esimene ülesastumine Ealingi rütmibluusi-klubi avaõhtul 17. märtsil 1962.

Ealing Clubi iganädalasi bluusiõhtuid saatis menu ning peagi ei mahtunud publik enam tuppa ära. Sealsamas tutvus Charlie tulevaste Rolling Stonesi liikmete Brian Jonesi, Mick Jaggeri ja Keith Richardsiga, kes kõik järgemööda ka lavalt läbi käisid. Blues Incorporatedi koosseis ja muusikaline suund olid pidevas muutumises ning ühel hetkel teatas Watts Kornerile, et trummide taha sobiks paremini tema sõber Ginger Baker – bassi mängis bändis siis juba Jack Bruce, orelit Graham Bond ja saksofoni Dick Heckstall-Smith. Baker, Bruce, Bond ja Heckstall-Smith lõid 1963. aastal omakorda Kornerist lahku ja asutasid Graham Bond Organisationi, kus lühemat aega mängis kitarri noor John McLaughlin, ning olgugi et Baker ja Bruce juba tolle koosluse lõpupäevil laval rusikavõitlusi pidasid, arenes samalt baasilt 1966. aastal ka Cream, Eric Claptoniga kitarril.


Ginger Baker oli keeruline isiksus, kellel oli kana kitkuda pea kõigi kolleegidega, kuid Wattsiga klappis ta hästi ning tegi talle kohe vastuteene, öeldes Brian Jonesile, et Rolling Stonesi tollane trummar vajab hädasti väljavahetamist ning Charlie on selleks õige mees. Stonesi esimesse koosseisu kuulusid lisaks Jonesile, Jaggerile ja Richardsile veel Ian Stewart klaveril ning hilisem Pretty Thingsi kitarrist Dick Taylor bassil, püsivat trummarit neil polnud. Watts, kes toona mängis kahe muu bändi kõrval ka tänase rollingute kitarristi Ron Woodi vanema venna Arti ansamblis Artwoods, nõustus Rolling Stonesi liikmeks saama ainult juhul, kui nad garanteerivad talle kaks tasustatud esinemist nädalas.

Ja nii igal õhtul


Alexis Korneri bändiga liitudes ei teadnud Charlie enda jutu järgi rock’n’roll’ist ega bluusist midagi: “Minu jaoks oli bluus see, kui Charlie Parker või Johnny Dodds aeglast lugu mängisid.” Rollarite seltskonnas tudeeris ta elektrilist Chicago-bluusi juba põhjalikult ning leidis, et tema jaoks see keeruline polnud: nii Jimmy Reedi saatnud Earl Phillips kui Chuck Berry, Muddy Watersi ja Little Walteri plaatidel kuuldav Fred Below olid ju samamoodi jazztrummarid. Ja kui rock’n’roll’ist oli Charlie seni kuulanud vaid Fats Dominot ja Little Richardit, siis Keith Richardsi mahitusel õppis ta lõpuks hindama ka Elvist – küll ainult tema varajasi Sun-stuudio salvestusi.


Bill Wymanist sai Rolling Stonesi bassimängija 1962. aasta lõpus, Watts liitus 1963. aasta alguses, mais sai bändi mänedžeriks ambitsioonikas Andrew Loog Oldham ning tempo muudkui tõusis: juunis tulid plaadileping Deccaga ja esimene singel “Come On”, septembris esimene üleriigiline turnee koos Bo Diddley, Little Richardi ja Everly Brothersiga, 1964. aasta jaanuaris esimene omanimeline EP, veebruaris esimene Top 3 hitt “Not Fade Away”, aprillis omanimeline debüütalbum, mis USA-s sai nime “Inglismaa uusimad hitimeistrid”, juunis esimene USA-tuur ja esimene edetabeli esikoht looga “It’s All Over Now”, augustis teine EP, oktoobris teine album ...


Ja 1964. aasta oktoobris abiellus Charlie Watts salaja Shirley Ann Shepherdiga. Fännide eest üritati seda esialgu saladuses hoida, aga abielu ise kestis õnnelikult Charlie surmani. 1960-ndate Suurbritannias aga oli fännihüsteeria omaette ooper, millega pidi paratamatult arvestama. Bill Wymani sõnul jõudis bänd enamasti ära mängida esimese loo kolm esimest takti, siis kukkus publik röökima ja trügis lavale, pillimehed põgenesid – “ja nii igal õhtul”. Tänapäevaste PA-süsteemide ja monitoride kasutuselevõtuni jäi veel terve aastakümme, nii et ka rahulikumatel õhtutel oli esinejatel keeruline ennast laval kuulda.


“Palju, palju aastaid ei kuulnud ma bändi lava peal üldse, nii et ma olin sunnitud ronima päris Charlie trummikomplekti juurde, et biiti kuulda, ja ainukene asi, mida tema kuulis, oli minu kitarrivõimendi tal kõrva ääres. Ainult Charlie ja mina,” jutustas Keith Richards. “Ma olen tõenäoliselt kõige kõvemini trummarist mõjutatud kitarrist maailmas!”


“Meie bänd ei mängi trummari järgi, meie bänd mängib rütmikitarristi järgi ja see on Keith Richards. See sõltub ilmselt isiksusest, Keith on väga enesekindel ja jonnakas pillimees. Kohe tekib sajandiksekundiline viivitus kitarri ja Charlie suurepärase trummimängu vahel ning see annabki meie muusikale teistsuguse kõla,” väitis 30 aastat Wattsi kõrval bassi mänginud Wyman – tõsi küll, ka rock’n’roll’i-eelsetes Chicago bluusibändides, kelle maneere Keith ja Charlie nii hoolega uurinud olid, mängis trummar bändi või solisti järgi, mitte vastupidi.


Charlie on mu kullake


Esimene Rolling Stonesist vändatud dokumentaalfilm valmis 1965. aasta Iiri-turnee käigus ja kandis nime “Charlie Is My Darling”. Samal aastal anti välja Wattsi kunstikooli-aegne pildiraamat Charlie Parkeri elust ning 1967. aastal tellis Oldham Wattsilt illustratsioonid Stonesi LP “Between the Buttons” tagakaane jaoks. Kogemata kombel sai sealjuures Charlie’st see, kes plaadile nime pani: kui Oldham ütles, et pealkiri on “nuppude vahel”, siis pidas tema silmas, et see on veel välja mõtlemata, Charlie aga võttis öeldut sõna-sõnalt, joonistas kirja koomiksi sisse ja nii ka jäi.


Selleks ajaks pärines bändi repertuaar juba lõviosas Jaggeri ja Richardsi sulest – bändi esimesed hitid olid olnud kaverid, kuid ühel hetkel oli Oldham dünaamilise duo nende ühiskorteri kööki kinni pannud ja keeldunud neid välja laskmast, kuni nad ise mõne loo kirjutanud on. Wattsil heliloomingulisi ambitsioone polnud, mis aga ei tähenda, et tema panus bändi loomingusse väike oli – tema sõnul oli Rolling Stonesi trummar olla palju loomingulisem tegevus kui inimesed arvavad: “Keith kirjutab mingi loo ja siis võin mina sellest teha samba või valsi või mille iganes. Ja kui see talle meeldib, siis nii on.”


Alates 1967. aastast joonistas Charlie üles kõik hotellitoad, kus ta kontserdireisidel ööbis, ja alates 1975. aastast aitas kujundada enamiku Rolling Stonesi ekstravagantsetest hiigellavadest. Bändis mängimise, tuuritamise ja salvestamise kohta tõdes ta 1986. aastal antud intervjuus, et 25-aastase karjääri vältel on ta saanud viis aastat pilli mängida ja 20 niisama passida, lisades paarkümmend aastat hiljem, et on lahkumisavalduse andnud iga tuuri lõpus 1969. aastast peale. Ning lisas: “Kuigi ma armastan mängida ja armastan seda bändi, ei ole pidevalt kodust ja perest kaugel olla just lihtne elu ning igal õhtul kaks tundi järjest trummi mängida on raske töö. Aga niimoodi ma leiba teenin.”


Kodus kasvatas ta abikaasaga hobuseid ning kogus kirgliku kollektsionäärina lisaks plaatidele, rätsepaülikondadele ja käsitöökingadele ka näiteks trummikomplekte, raamatute esmatrükke, lauahõbedat ja vanaaegseid autosid, kuigi ta ise autot juhtida ei osanud. Ja kui enamik tema põlvkonna muusikuid eksperimenteeris mõnuainetega kuumadel kuuekümnendatel, siis Charlie lühike alko- ja narkoperiood jäi 1980-ndatesse.

Rolling Stones. FOTO MARK SELIGER

Mina lihtsalt istun seal


1980-ndad, mil Jagger keskendus soolokarjäärile ning Rolling Stonesi “parim enne” näis taas kord päästmatult möödas olevat, oli bändi jaoks üldse tormiline aeg ning tõi kaasa ka Charlie esimese sooloprojekti. Rohkem kui kolmekümnest muusikust koosnev Charlie Watts Orchestra viis ta 1985. aastal uuesti kokku nii Dave Greeni kui Jack Bruce’iga ning võimaldas koostööd teha paljude jazzitähtedega, keda ta pikalt oli imetlenud: “Ma tahaks ainult, et ma oleks ise sellal paremas vormis olnud, sest siis oleks tulemus parem saanud, aga teisest küljest – kui ma laksu all poleks olnud, ei oleks ma iial söandanud seda seltskonda endaga mängima kutsuda!”


Orkestri kontsertplaat “Live at Fulham Town Hall” ilmus 1986. aastal ning tuuri lõpuks oli Watts täiskarsklane. Mitmes mõttes mõõdukam Charlie Watts Quintet avaldas 1991–1996 neli albumit ning tegi 1992. aastal kaasa kinofilmis “Blue Ice” Michael Caine’iga peaosas. 2000. aastal ilmus “The Charlie Watts / Jim Keltner Project” – löökpillikeskne ja ootamatult elektrooniline koostööprojekt teise trummilegendiga, ja 2004 anti plaadina välja Charlie Watts Tenteti 2001. aasta kontserdid Ronnie Scotti legendaarses Soho jazziklubis.

Järgmiseks sattus Watts saatma korraga kahte boogie-woogie klaverimängijat, Ben Watersit ja Axel Zwingenbergerit, meelitas kontrabassil kampa lapsepõlvesõber Dave Greeni ning nii sündis muusikute eesnimede esitähtede järgi nimetatud ABC&D of Boogie Woogie, mida muidu sõnaaher trummar ei jõudnud kuidagi ära kiita. Kvartetiga 2011. aastal Helsingit külastades oli ta haruldasel kombel nõus isegi riigiraadiole intervjuu andma – tingimusel, et Rolling Stonesi kohta midagi ei küsita!

“See on minu jaoks ideaalne,” rääkis ta õhinal ansamblist, mis jõudis avaldada kaks albumit: “The Magic of Boogie Woogie” (2010, triona ilma Ben Watersita) ja “Live in Paris” (2012). “Me ei tee kunagi proovi, isegi enne kõige esimest kontserti ei teinud ... Mina lihtsalt istun seal ja mul pole aimugi, mis järgmiseks tuleb!”

Noh, järgmiseks tuli tagasipöördumine tema “Taani juurte” juurde: 2010. aasta Kopenhaageni kontserdil salvestatud “Charlie Watts Meets the Danish Radio Big Band” ilmus aastal 2017, selle eestvedajaks oli nii Charlie kvinteti ja tenteti kui Taani Raadio bigbändi trompetimängija Gerard Presencer ning mõistagi tegi taaskord kontrabassil kaasa lapsepõlvesõber Dave Green. Ning käesoleva artikli kirjutamise hetkel on järgmiseks ilmumas veel viimane uute lugudega Rolling Stonesi stuudioalbum, millel kõlab ka vana hea Charlie Wattsi elegantne trummimäng – plaadi treimist alustati ju ligi kümme aastat tagasi, veel enne bluusiklassikast koosnenud “Blue & Lonesome’i” salvestamist.


80 views

Kommentare


bottom of page