_page-0001.jpg)
XXX Haapsalu vanamuusikafestival kulges sõja sünge varju all nagu eelminegi. Sellest tuli ka avakontserdi repertuaarivalik – festivali koor ja orkester esitasid Toomas Siitani valikul ja juhatusel Bachi “Johannese passiooni”. “Draama keskmeks pole aga kannatus ja surm, vaid võit ja lunastus,” kirjutas Siitan kavaraamatusse. Esituskoosseis oli kõrgel tasemel, ehkki – ilmselt kuna ma istusin üsna ees – kohati oli otse kõrva mängiva orkestri tagant raske kuulda, mida koor teeb.
Selle eest oli võimalik vaadelda, kuidas üks paljudest kirikus viibinud muusikahuvilistest sääskedest ei suutnud otsustada, kas hankida vajalik verepiisk evangelistilt või Jeesuselt, nood omakorda jälgisid putukat oma rolli kõrguselt ega saanud teda kahjutuks teha.
Benjamin Glaubitz evangelisti rollis ja tenori aariates oli praktiliselt täiuslik, sidudes passiooni oma väljendusrikka ja täpse retsitatiiviga ühtseks tervikuks. Aldi partiid laulnud kontratenor Danila Frantou tundus oma esimeses aarias võõritavalt maneerlik, seevastu “Es ist vollbracht’” teose teises osas oli ta täiesti veenev. Alvar Tiisler laulis Jeesuse sõnu suure sisseelamisega. Ent kogu passiooni kõige helgem hetk oli soprani aaria (Maria Valdmaa) “Ich folge dir gleichfalls mit freudigen schritten”, mis oli koos Heidi Peltoniemi tšellopartiiga lausa ime, kuna selgus, et mõne poognatõmbega saab tekitada füüsilise õnnetunde ja valmisoleku rõõmsal sammul järgneda.
Festival jätkus Bachi “Fuugakunstiga” Aapo Häkkineni esituses. Minu jaoks oli see esimene kord kuulata “Fuugakunsti” elavas esituses klavessiinil, põnevus oli suur. Häkkinen järjestas contrapunctus’ed ja kaanonid algkäsikirja loogikat järgides ning jagas plokkide vahel ka põgusaid selgitusi. Sellise kontserdiformaadi puhul on ilmselt alati keeruline otsustada, kui palju peab “Fuugakunsti” seletama; teos ise pole ju lihtsate killast, aga samas võib huviline end “Fuugakunsti” teemal üsna korralikult harida, kirjandust on köidete viisi. (Angela Hewitt näiteks pidas oma kontserdi alguses Tallinnas 2022. aasta aprillis särtsaka miniloengu, mis ei häirinud kuidagi järgnevat esitust ja aitas üsna kindlasti mõnelgi kuulajal teoses orienteeruma hakata.) Häkkineni kommentaarid käisid rohkem fuugade meeleolu kui ülesehituse kohta, tema esituslaad oli samas pigem matemaatiline kui emotsionaalne, mingi raskuse vaim hõljus Jaani kirikus ringi ja mõnes kohas tekkis paraku ka näpuvigu. Mõistagi võib “Fuugakunsti” tõlgendada introvertse eksperimendina ja publiku tähelepanu tundus kulgevat samal rahulikul rajal; ei hälvitanud seda ka pillis tekkinud tõrge, mis Saale Fischeri ja skalpelli abiga operatiivselt lahendatud sai. Lõpuloo, mastaapse 11. “Contrapunctuse” ajaks oli klavessinist juba päris hoos, nii et mingi kulminatsioon tekkis vaatamata sellele, et viimast, lõpetamata fuugat polnud kavasse võetud.
Kõigi rõõmuks oli jälle saanud Haapsallu tulla ansambel Jupiter; koos oivalise inglise kontratenori Iestyn Daviesega esitati muusikat Händeli muusikalistest draamadest ja oratooriumidest. Jupiteri virtuoosne koostoimimine ja tõlgenduslik elavus on klass omaette, seekordne repertuaarivalik – Händeli sulnilt kaunis ja meloodiline muusika – tekitas lausa paradiisliku küllusetunde. Ülivõrdeid pole mõtet ülestikku laduda, kes kuulis, see kuulis, teised võivad üles otsida Jupiteri salvestised ja loota, et nad tulevad varsti tagasi. Haapsalu paistab neile meeldivat – linn, kus päike looja ei lähegi, nagu Thomas Dunford lisapala välja kuulutades ütles. Muusikaline sõpruskond esitas kuulajate heameeleks ühiselt loodud improvisatsioonilise laulu sellest, kuidas me oleme piisad samas ookeanis.
Laupäevased kontserdid olid pühendatud keelpillide võludele. Kõigepealt mängisid Bulgaariast pärit viiuldaja Sophia Prodanova ja eesti teorbimängija Kristiina Watt Jaani kirikus kütkestavat ja fantaasiarikast XVII sajandi muusikat, tutvustades kuulajatele nn stylus fantasticus’t ja mitmeid põnevaid heliloojaid, kes omal ajal pillide ja mängijate tehniliste võimaluste piire otsisid. Minu jaoks oli väga nauditav, et muusikud tõid tantsusüitide puhul tõesti esile palade tantsulised karakterid, kontserdi kõrgpunktiks aga oli Biberi “Passacaglia” “Roosipärjasonaatidest”, mida Sophia Prodanova mängis lausa südameverega.
Õhtusel kontserdil astus toomkirikus üles koosseis Les Basses Réunies, st prantsuse tšellovirtuoos Bruno Cocset koos kontrabassimängija Richard Myroni ja klavessinist Imbi Tarumiga. Taas oli võimalik kuulda põnevat ja harva mängitavat muusikat erinevates Itaalia linnades tegutsenud heliloojailt (kellest pooli ma nimepidi ei teadnud, kuid vähemalt kaks omaaegset “džässistandardit” tundsin suure rõõmuga ära) ning lisaks sellele ka haruldasi instrumente, pillimeister Charles Riché valmistatud alt- ja tenorpillid ja tšellod. Bruno Cocset süüvis instrumentide, nende kõla ja repertuaari seostesse ja tuletas meile meelde, et muusika on protsess, teekond, mitte lihtsalt XVIII sajandil eikusagilt välja hüpanud sonaadivorm. Väga oleks tahtnud lugude vahele või kavaraamatusse rohkem selgitust instrumentide ajaloo ja kasutamise kohta.
Pühapäeval astus Jaani kirikus publiku ette ansambel Floridante, seekord koos Anna-Liisa Elleri, Taavi Kerikmäe ja Marco Ambrosiniga (nyckelharpa). Nagu Floridantel tavaks, oli kontsert koostatud ühele põhiliinile tugevamaid ja õrnemaid assotsiatsioone lisades. Seekord oli põhiliiniks Eestiga seotud helilooming, Johann Valentin Mederi ja lautomuusik David Kellneri muusika, millele lisandusid eesti rahvalikud koraalid Marco Ambrosini värvikas seades ning Telemann, Silvius Leopold Weiss ja Attilio Ariosti. Loodi hämmastavaid kõlailmu, näiteks nyckelharpa, kromaatiline kannel ja harmoonium kõlavad üheskoos täiesti müstiliselt; kandle ja klavikordi nauditavat dialoogi olin Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe esituses varemgi kuulnud, suur rõõm oli sellest jälle osa saada. Tartuga seotud David Kellneri teosed olid selle kontserdi literatuuri-avastus, tema muusikaga tahaksin lähemalt tutvuda. Liigutav oli kuulda Kellneri kasutütre – ilmneb, et Eesti esimese poetessi ja naishelilooja – Regina Gertrud Schwarzi teksti 1707. aastast, mille Saale Fischer ette luges, sedapuhku küll Mederi koraali saatel, sest Schwarzi muusika ei ole säilinud. Või mine tea, ka kontserdil kõlanud Mederi klavessiinisüit leiti Berliinist alles 2014. aastal.
Festivali lõppkontserdi toomkirikus andis Belgia vokaalansambel Graindelavoix. Minu jaoks oli see esmakohtumine nendega, ja eelteadmisi oli mul ähmase mulje jagu, et neist kõneldakse enamasti kui millestki enneolematust. Vältisin meelega põhjalikumat ettevalmistust ja üllatus ei saanud tulemata jääda. Oma arust teadsin ma ju päris hästi, kuidas renessansspolüfoonia kõlama peab. Ja siis läks lahti, ansambel saabus kooriossa, kirikus kustutati tuled, põlema jäid vaid üles riputatud hämarad pirnikesed lauljate kohal (just nagu koomiksites, kus kujutatakse, kuidas kellelgi idee tuleb), ja algas Nicolas Gombert’i kaebelaul Josquin des Prez’ surma puhul. Mõne takti jagu hiljem küsisin ma esimest glissando’t kuuldes endalt, et mis see nüüd oli? Ja esimese loo lõpuks sain aru, et it’s a feature, not a bug, nagu programmeerijad ütlevad, ja mingi seni kehtinud teadmine ilmselt ei pea paika. Mõnda aega üritasin tulutult välja nuputada, kuidas see võimalik on, et kõigi nende glissando’de juures kakofooniat ei teki, ja siis otsustasin, et kuigi soov aru saada, kuidas nad seda teevad, on mõistetav – ma tahan ka kulinaarsete suursaavutuste puhul teada, kuidas nad tehtud on –, pole mõtet kontserdil kuulamise asemel pead vaevata küsimustega, millele sel kombel vastust ei saa. Nagu ka küsimusega, miks nad seda teevad. Soovitasin sisemisel semiootikul suu kinni panna ja lasin muusikal juhtida ja juhtuda. Kõlaski nagu armastus ja ahastus – Josquin des Prez’ laulude põhiteemad – kõlama peavad. Kohati läks katus päris korralikult sõitma. Pärast muidugi otsisin välja ja lugesin, kuidas Graindelavoix’ kunstiline juht Björn Schmelzer ansambli tegevust ja esituslaadi mõtestab, ning sain oma miks-küsimusele ka rahuldava vastuse. Kui juhust tuleb, lähen neid veel kuulama.
Festivaliga samal ajal toimus ka Eesti klavessiinisõprade tsunfti korraldatud noorte muusikute laager, mis päädis lõppkontserdiga pühapäeval. Armas ja veidi kummastav oli vaadata lapsi, kelle jalad vaevu orelipedaalideni ulatavad või kes pole veel ise väikesest tšellost või viola da gamba’st suuremad, oma muusikateekonda alustamas. Selge on, et ilma alustamata ei jõua kuhugi, ja küllap oli nende laste ja noorte hulgas mõnigi tulevane särav solist.
Festivalile ja aastate jooksul kogunenud üldmuljele mõeldes võib tõdeda – see on nagu suur aed, kus iga rajakäänaku taga avaneb uus reljeef uue üllatava vaatega, kus tuttavad objektid satuvad uude konteksti ja avanevad üha uues valguses.
Haapsalu festival on tõusnud rahvusvahelise tähelepanu orbiidile ja igati põhjendatult – see ongi muusikaline suursündmus, ajastute, inimeste, ideede ja muusika kohtumispunkt.
