top of page

Valguse puudutus


Liina Žigurs näituse avamisel Keilas Harju maakonna raamatukogus. FOTO LIISA MARIA ŽIGURS

Minu elu on alati olnud ümbritsetud muusikaga. Nelja-aastaselt alustasin oma muusikaõpinguid viiuliga, teismeeas avastasin enda jaoks mahedama kõlavärviga pilli – vioola. Praegu ei oska oma elu ilma muusika ja vioolata üldse ette kujutada. Minu elu on seotud ERSOga, kus töötan vioolarühma abikontsertmeistrina. Muusikuna töötades tunnen, kuidas muusika annab võimaluse ennast igapäevaelust välja lülitada ja lihtsalt helidega kaasa minna. Laval olles tunnen, et olen just seal, kus peangi olema. Tunnen oma tööst tohutut rõõmu!

Olen alati olnud lummatud inimeste oskusest maalida. Lapsena püüdsin järjekindlalt raamatutest erinevaid pilte “maha joonistada”. Mul oli mitu joonistusvihikut täis joonistatud, kuid enamasti ei jäänud ma siiski lõpptulemusega rahule. Lootsin ju, et suudan täpselt samasuguse pildi joonistada nagu raamatus, kuid see ei õnnestunud. Eriti imelikud tulid need pildid, mida oma peast joonistada püüdsin. Inimesed olid kohmakad ja kandilised ning loomi oli võimalik ära tunda vaid mõne väga spetsiifilise kehaosa või värvi järgi. Ühel hetkel loobusin. Katsetasin joonistamist uuesti kusagil kaheksandas, üheksandas klassis, kui tärkas huvi moekunsti vastu. Püüdsin oma mõtteid paberile saada, kuid taas ei olnud tulemus selline, nagu oma peas ette kujutasin. Loobusin siis ka seekord, jõudsin järeldusele, et ei saa ju moodi disainida, kui ei oska oma mõtteid paberile panna. Nii panin joonistamise ja maalimisega seotud ukse enda jaoks pikaks ajaks kinni. Uuesti puutusin selle maailmaga kokku umbes kümmekond aastat tagasi, kui ühel suvepäeval sattusime juhuslikult rannas läbi viidud maalilaagrisse. Kuid ka seekord jäi selle maailma uks veel minu jaoks suletuks.

2019. aastal toimus minu elus suurem muudatus. Otsustasime abikaasaga meie abielu lahutada. Pärast 26 koos oldud aastat olime õppinud iseennast paremini tundma ning saime aru, et ootame elult liiga erinevaid asju. Leidsime ühiselt, et oleme eraldi edasi minnes paremad inimesed. Kuna tegemist oli päris suure elumuutusega, siis tundsin, et vajan oma ellu midagi uut. Käisin rohkem teatris, kontsertidel, kunstinäitustel. Mul on aastaid olnud ühe sõbrannaga traditsioon külastada Tallinna Kunstihoone näitusi. Oleme seal näinud äärmiselt erinevaid, huvitavaid ja ka mõtlemapanevaid väljapanekuid. Ühel hetkel sattusin mind väga kõnetava ürituse reklaamile. Lubati, et kõik kohale tulijad lahkuvad sealt lisaks heale tujule ka oma tehtud maaliga. Väga intrigeeriv! Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada, proovin siis järele. Ja nii uskumatu kui see ka ei tundunud, maaliga ma sealt ka koju tulin. See oli ikka väga imeline tunne. Otsisin võimalust uuesti sellises töötoas osaleda, kuid ikka ja jälle kattusid need minu muude plaanidega. Rääkisin sellest oma heale sõbrannale Karinile (vioolamängija Karin Sarv – Toim.). Ta pakkus, et võime sarnase ürituse tema juures korraldada, tal ju kõik vahendid olemas. Mõeldud – tehtud. Seekord võtsin lapsed ka kaasa. Kui eelmisel korral oli näidispilt ees, mille järgi sai oma maali teha, siis seekord oli ainus võimalus oma fantaasiat kasutada. See oli väga hirmutav. Lastel käis kõik kiiresti, valiti töövahendid ja värvid ning maalimine võis alata. Karin aitas mul esimese pintslitõmbega hakkama saada. Sain kinnitust, et esimene pintslitõmme ongi kõige hirmsam, sealt edasi võid ennast maali sisse ära kaotada.

Kui Karini juurest nelja maaliga koju jõudsime, oli selge, et enam pole pääsu, vaja poodi minna ning oma värvid, pintslid ja lõuendid osta. Minu töövahendiks on akrüülvärvid. See välistab võimaluse eksida – kui ei meeldi, siis lased pildil ära kuivada ja alustad uuesti. Esimene päris ise, oma kodus tehtud maal oli paras pusimine. Mul oli kinnisidee roose maalida, kuid need ei õnnestunud selliselt, nagu ette kujutasin. Sellel maalil on üksteise peal vähemalt seitse eri kihti. Lõpptulemusena kumab rooside struktuur läbi erinevate värvide. Nii sain aru, et mulle meeldib struktuur, see elustas maali, tekitas uusi kihte, muutis pildi ruumilisemaks. Hakkasin otsima võimalusi, kuidas ka edaspidi struktuuri tekitada. Katsetasin purustatud munakoortega, liivaga, paberitükkidega jne. Lõpuks avastasin, et saan vajaliku kihilisuse ka lihtsalt värvidega välja tuua. Sain aru, et mul pole vaja püüda midagi konkreetset maalida, saan lihtsalt erinevate värvidega mängida ja katsetada. Enamik minu maale ongi abstraktsed, vaid mõnel üksikul on kindel kujund. Samuti pole minu piltidel nimesid, pealkirju. Mulle tundub, et nii on huvitavam. Iga vaataja saab oma fantaasiat kasutada. Me kõik näeme maailma erinevalt ja sama on ka maalidega. Iga inimene näeb seal seda, mis tema jaoks oluline.

Mõned maalid ja värvid on minuni tulnud unenägudes. Ärkad hommikul üles ja ei saa enne õhtul rahulikult magama minna, kui nähtud värvid ja kujundid on lõuendile jõudnud. Vahel tuleb ka ette, et vaidlen iseendaga oma värvide valiku üle. Kuid ikka jääb unenäos nähtu või sisetunne peale ning kui pilt valmis, muutub kõik loogiliseks. Olen oma maalidele leidnud inspiratsiooni ka kontsertidelt. Mäletan eriti selgelt ühte kontserti, mis puudutas mind nii sügavalt, et istusin enne, kui kodu poole liikuma sain hakata, tükk aega parklas autos ja nutsin. Kodu juurde jõudes tegin veel pika jalutuskäigu, kuid ka see ei suutnud mind maandada. Lõpuks tuli meelde, et mul on ju värvid ja lõuendid. Maalisin poole ööni ja veel järgmisel, ülejärgmisel päevalgi. Tulemuseks oli neli erinäolist maali. Mitmed pildid on sündinud konkreetsele inimesele mõeldes, mõne maali puhul näen seost sündmuse või inimesega alles pärast töö valmimist.

Kogu see maailm on minu ees lahti rullunud meeletu kiirusega. Esimesed maalid sündisid 2019. aasta sügisel ning 2020. aasta suveks oli neid juba ligi 40. 2020. aasta veebruaris võtsin sõprade soovitusel oma maalid kaasa ka kahele kontserdile. Üks neist oli Keila muusikakoolis ning teine Tallinna keskraamatukogus. Mõlemas saalis olid maalid vaatamiseks väljas vaid ühe päeva. Minu jaoks oli ootamatu, et neid käidi päris palju uudistamas. Mitmed inimesed tulid veel pärast kontserti ning rääkisid, kui väga neile maalid meeldivad, et need on rõõmsad, värvilised ja ilusad. Mind liigutas väga, et minu pildid inimesi kõnetasid. Sama aasta maikuus toimus ERSO TV-s kontsert, mille teema oli “Vioolakunstnikud”. Sellel kontserdil kaunistasid lava minu ja Karini maalid. Augustis ja septembris 2020. aastal oli mul näitus Keilas Harju maakonna raamatukogu galeriis ja novembris Mustamäel kultuurikeskuse Kaja galeriis. Praegu on maalid üleval Rakvere muusikakoolis. Samuti on võimalik minu tegevusele kaasa elada Valgusepuudutus.ee lehe kaudu.

Avastan enda jaoks endiselt seda uut, imelist ja põnevat maailma. Erinevalt muusikast, kus loodud maailm pärast viimase kõla katkemist helidena õhku haihtub, tuleb maalide põhiilu välja siis, kui loomeprotsess on juba möödas.


312 views

Comentários


bottom of page